Terve maikuu oli raamatukogus üleval näitus kriminalistikast ja kriminaalromaanidest “See on elementaarne, Watson!”. Näituse tarbeks sai koostatud krimikirjanike lühielulugusid. Arvates, et need võivad laiemat huvi pakkuda, olgu nad siinkohal ka ära toodud. Autorite valikul sai lähtutud küll kirjandusajaloost, kuid eriti hilisemate autorite puhul sai otsustavaks kas aktuaalsus, eripära või lihtsalt näitusekoostajate isiklik lugemiseelistus.
Edgar Allan Poe (1809 – 1849) soovis end kirjanduslukku jäädvustada eelkõige poeedina. Juhtus aga nii, et ta jõudis lisaks luuletamisele panna aluse kaasaegsele krimikirjandusele. Tema juttudes “Mõrv Rue Morgue’il”, “Marie Roget’ mõistatus” ja “Näpatud kiri” astub lugeja ette erakordse tähelepanu- ja järeldamisvõimega Auguste Dupin. Kuigi Dupinist on ainult kolm lühikest novelli – kokku mitte üle 100 lehekülje – oli Poe mõju uue žanri arengule väga oluline: loogilise analüüsi kasutamine kuritegevuse uurimisel, andekas kangelane-uurija ja tema vastandina mitte nii särav kaaslane, kes jutustab loo. Poe traagilise elu lõpetas ka traagiline surm, mille põhjuste üle arutletakse tänapäevani – oli see seotud joomisega, vägivalla või millegi muuga.
Edgar Allan Poe’le pühendatud lehekülgi on palju, olulisemad neist on http://www.eapoe.org/ , http://www.poemuseum.org/ , http://www.pambytes.com/poe/poe.html , http://www.online-literature.com/poe/
Wilkie Collinsi (1824 – 1889) romaane (eekõige “Kuukivi”) võib pidada detektiivromaanide eelkäijateks, seda eriti juhul kui defineerida kriminaalromaani mõistatusromaanina. Tema moto kirjutamisel oli: “Pane lugeja naerma, nutma ja ootama”.
Wilkie Collinsile pühendatud lehekülgedest tooks välja http://www.wilkie-collins.info/ , http://www.wilkiecollins.com/
Arthur Conan Doyle (1859 – 1930) õppis meditsiini ja töötas arstina. Doyle’i kirjanduslik pärand on üsna rikkalik, kuid ennekõike tuntakse teda Sherlock Holmesi loojana. Ise E. A. Poe’lt malli võtnuna on tema veider ja taibukas eradetektiiv eeskujuks paljudele krimiautoritele. Fännide hordidele vastu tulles on Londonis nüüd Baker Street 221b (algselt väljamõeldud aadress) avatud Sherlock Holmesi muuseum. Doyle tundis sügavat huvi spiritismi vastu – ta on kirjutanud koguni raamatu spiritismi ajaloost.
Doyle’i elu ja tööd kajastavad mitmed fännileheküljed, näiteks http://www.sherlockholmesonline.org/, http://www.ash-tree.bc.ca/acdsocy.html , http://sirconandoyle.com/ , http://www.sherlock-holmes.co.uk/
G. K. Chesterton (1874 – 1936) oli mitmekülgne kirjamees (ajakirjanik, poeet, kirjanduskriitik, teoloog), kuid teda mäletatakse eelkõige tänu detektiivkirjandusele. Tema loodud kuju – külapreester isa Brown – oli uudne kirjanduses kasutatud asjaarmastajatest detektiivide seas. Chesterton kirjutas rea žanriuuringulisi esseid: “Detektiivkirjanduse kaitseks” (1902), “Mõrvar” (1911), “Kuidas kirjutada detektiivjutustust” (1925), “Detektiivromaanidest” (1928). Ants Oras on Chestertoni meenutades öelnud: “Materialismi vastu Chesterton kaitses imede usku, ratsionalistide vastu fantaasiat, imperialistide vastu väikerahvaid. ”
Agatha Christie’t (1890 – 1976) peetakse üheks tähtsamaks ja innovaatilisemaks kirjanikuks kriminaalromaani žanris. Teda on tituleeritud ka “kuriteo kuningannaks” (Queen of Crime). Tema teoste kaks säravamat detektiivi on Hercule Poirot ja miss Marple. Oma esimese krimiteose “Saladuslik juhtum Stylesis”. kirjutas ta kihlveo peale. Christie jõudis kirjutada veel 77 kriminaalromaani, ligi 100 lühijuttu ja 20 näidendit. Tema kuulsaim näidend on “Hiirelõks”, mida näiteks Londoni West Endi teatris on mängitud alates 1952. aastast. Christie suutis oma kireva elu kogemusi – palju reisimist, eriti oma teise, arheoloogist abikaasaga, apteegis töötamine – edukalt ära kasutada oma krimiromaanide olustiku loomisel.
Agatha Christie loomingule on pühendatud mitmeid lehekülgi, lisaks ametlikule http://www.agathachristie.com/ veel näiteks http://www.queenofcrime.com/ ja http://www.simnet.is/jonasson/agatha/
Dorothy Sayers (1893 – 1957) oli Oxfordi haridusega ja tema eriala oli keskaja kirjandus, eelkõige Dante elu ja looming. Tema hea taustatundmisega, usutavate karakterite ja põneva süžeega krimilood on kirjutatud enamasti 1930. aastatel. Hiljem kirjutas ta mitmeid religioosseid näidendeid ja kuuldemänge. Tema isiklikku elu varjutas abikaasa raske haigus.
Dorothy Sayersi ühing peab lehekülge http://www.sayers.org.uk/
Ngaio Marsh (1895-1985) sündis Uus-Meremaal ja elas seal ka suurema osa oma elust. Tema tuntuim tegelane läbi 32 kriminaalromaani, mille tegevus toimub 48 aasta jooksul nii Inglismaal, Uus-Meremaal, Itaalias, Prantsusmaal kui Lõuna-Aafrikas, on Scotland Yardi inspektor Roderick Alleyn. Marshi töö oli seotud teatriga – ta alustas rändtrupist ja lõpetas ülikooli teatrikunsti õppejõuna, jõudis vahepeal lavastada mitmetes teatrites ja uurida Shakespeare’i. 1948. aastal pälvis ta selle töö eest Briti Impeeriumi ordeni ja aadlitiitli.
Rex Stout (1886 – 1975) pidas hulka erinevaid ameteid: raamatupidaja, giid, raamatukaupluse müüja, tallipoiss. Kirjanikukarjääri alustas ta psühholoogiliste romaanidega, mida küll kiitsid kriitikud, kuid mis ei levinud lugejaskonna hulgas. 48-aastaselt kirjutas ta oma esimese kriminaalromaani ja siis tuli ka populaarsus. Ligi poolesajas tema kirjutatud raamatus tegutseb detektiivipaar Nero Wolfe ja Archie Goodwin.
Rex Stouti fännid, täpsemini Nero Wolfe’i ühing, on kokku pannud lehekülje http://www.nerowolfe.org/
Erle Stanley Gardner (1889 – 1970) töötas enne kirjanikukarjääri paarkümmend aastat advokaadina. Gardneri 146-st raamatust moodustab ligi poole nutika ja tegusa advokaat Perry Masoni poolt lahendatavate juhtumite sari, selgelt äratuntavaks on Masoni raamatute pealkiri,mis algab alati “The Case of …” (“… juhtum”). Gardner on kirjutanud ka raamatuid arheoloogiast ja kriminalistikast.
Gardnerile on pühendatud mitmeid fännilehekülgi, näiteks http://www.erlestanleygardner.com/ või http://www.grooviespad.com/esg/index.htm
Dashiell Hammett (1894 – 1961) töötas 1915. aastast Pinkertoni eradetektiivibüroos, 1922. aastal otsustas ta lõpetada töö detektiivina ja hakata hoopis kirjutama detektiividest. Tema loodud uut karmi stiili krimikirjanduses nimetatakse hard-boiled (sõna-sõnalt “kõvakskeedetud”), selles on parimal määral segatud tõsielukogemused ja kirjanduslikud püüdlused. Dashiell Hammett pidas enda parimaks teoseks romaani “Klaasist võti”, mille põhjal on tehtud ka üks Eesti väheseid krimifilme “Bande” (1985). Kummalisel kombel ei kirjutanud Hammett peale 1934. aastat enam suurt midagi. Oma põhjus võis olla Hammetti kommunistlikel vaadetel ja sellest tingitud piirangutel – tema raamatuid korjati ära raamatukogudest, tema raadioesinemisi katkestati.
Hammettile pühendatud koduleheülg http://www.mikehumbert.com/Dashiell_Hammett_01_Short_Bio.html
Raymond Chandler (1888 – 1959) pidas enne 45-aastaselt krimikirjanikuks hakkamist ajakirjaniku ja ärimehe ametit. Chandlerit peetakse Hammetti mantlipärijaks, st. Chandler on karmi koolkonna esindaja, kes peab oluliseks ka krimilugude kirjanduslikku vormistamist. Tema tuntuim tegelane on detektiiv Philip Marlowe.
Chandlerile pühendatud kodulehekülg on http://home.comcast.net/~mossrobert/
Georges Simenon (1903 – 1989) sai kirjutamisest maigu suhu ajakirjanikutööga. Raamatuid jõudis ta kirjutada üle 425. Simenonile tõi kuulsust detektiiv Maigret, kes astus lugeja ette esimeses Simenoni enda nime all ilmunud romaanis “Peeter Lätlane”, kus üheks oluliseks tegelaseks on ka eestlane. Simenon oli suur reisimees, kelle üheks hobiks oli purjetamine.
Simenoni kohta saab infot http://www.libnet.ulg.ac.be/simenon.htm
Robert van Gulik (1910 – 1967) oli Hollandi päritolu diplomaat, ajaloolane, lingvist ja kunstikoguja, kes tundis sügavat huvi Oriendi, eriti Hiina vastu, uurides põhjalikult Vana-Hiina kirjandust ja muusikat. Kohtunik Di lood said alguse tegelikult tõlkest, hiljem kirjutas Gulik sama tegelaskuju kasutades juba ise 17 romaani. Oma võlu lisavad lugudele autori illustratsioonid.
Gulikule ja kohtunik Dile on pühendatud lehekülg http://www.rechtertie.nl/welkom/index.jsp
Ellis Peters (1913 – 1995) on Edith Pargeteri kirjanikunimi. Ellis Petersi nime all hakkas ta põnevusjutte kirjutama 1959. aastal. Ta on kirjutanud rea ajaloolisi romaane ja ka kaasaegse ainesega kriminaalromaane. Tuntuse ja tunnustuse tõid talle aga eelkõige ajaloolised kriminaalromaanid, kus peategelaseks on munk vend Cadfael. E. Petersi erihuvi oli tšehhi keel, kultuur ja kirjandus. Tšehhi kirjanduse tõlkimise eest pälvis ta 1969. aastal tollaselt Tšehhoslovakkialt ka riikliku tunnustuse.
Ross Macdonaldi (1915 – 1983) lapsepõlv oli äärmiselt vaene. Temast oleks vabalt võinud saada kurjategija. Aga siiski sai ta võimaluse õppida ülikoolis ja peale lõpetamist töötas seal ka õppejõuna. Esimene raamat Los Angelesi eradetektiivist Lew Archerist ilmus Californias 1949. aastal. 1969. aastal korraldasid kirjaniku suured austajad ”Ross Macdonaldi hea vandenõu”, soovides tõestada, et detektiivromaan ei ole “teise sordi” kirjandus ja nende autor võib olla esimesena bestsellerite nimekirjas. Nad hakkasid laialt reklaamima Macdonaldi teoseid ajakirjanduses ja televisioonis ning sellel perioodil müüdi Macdonaldi raamatuid miljonilistes tiraažides. Siiski ei maksa selle vandenõu tähtsust üle hinnata, sest selleks ajaks oli Macdonald juba väga tunnustatud meister. 18 romaani Archerist nimetatakse “Ross Macdonaldi kuldseks sarjaks”. Macdonaldi raamatud on Ameerika ülikoolide kohustusliku kirjanduse nimekirjas.
Dick Francis (s. 1920) pöördus kirjandusse pärast edukat džokikarjääri. Pikka aega pidas ta paralleelselt kirjaniku ja ajakirjaniku ametit. Enamik tema kriminaalse koega romaanidest on nii või teisiti hobustega seotud. Suure osa tema romaanide puhul on olnud oluliseks abikäeks tema naine Mary, viimased romaanid on ta kirjutanud kahasse oma poja Felixiga. Oma džokielust on Francis kirjutanud ka autobiograafia “The Sport of Queens”.
Dick Francise kodulehekülg on http://www.dickfrancis.com
Boriss Akunin (s. 1956) on vene kirjanik, kelle kodanikunimi on Grigori Tšhartišvili. “Akunin” on jaapanikeelne sõna, mis tähendab “kurikaela”. Akunin õppis Moskva Riiklikus Ülikoolis Aasia ja Aafrika maade instituudis ajalugu ja filoloogiat, tema erialaks sai japanoloogia. Kuni 2000. aastani töötas ta ajakirja Inostrannaja Literatura peatoimetaja asetäitjana, siis aga pühendus vabakutselisena täielikult kirjutamisele. Kodanikunime all on ta 20-köitelise “Jaapani kirjanduse antoloogia” peatoimetaja, Sorose fondiga seotud projekti “Puškini raamatukogu” nõukogu esimees ning kirjutanud suure hulga kirjanduskriitikat ja tõlkinud jaapani, ameerika ning inglise kirjandust. Pseudonüümi Boriss Akunin all ilmuvad ilukirjanduslikud tööd, peamiselt kriminaalromaanid. Tema loodud kangelane Erast Fandorin on 19. saj. aristokraadi musternäide: haritud, ustav; äraostmatu, printsipiaalne. Pealekauba kena välimus, laitmatud käitumismaneerid, meeldib naistele, kuid on alati üksik. Tal on õnne hasartmängudes.
Boriss Akunini loomingut tutvustavad leheküljed http://www.boris-akunin.com/ , http://www.fandorin.ru/ , http://akunin.ru/
Aleksandra Marinina (s. 1957) on oma teoseid kirjutades toetunud paljuski isiklikule kogemusele: pea kakskümmend aastat töötas Marinina kriminoloogia ja kriminaalse statistika eksperdina Moskva miilitsas. Ta on kaitsnud doktorikraadi teemal „Vägivaldsed kurjategijad ja retsidivismijuhtumite preventsioon“ ning avaldanud enam kui 40 teaduspublikatsiooni. Oma akadeemilise karjääri lõpetas kolonelleitnandi auastmeni jõudnud Marinina 1998. aastal, et pühenduda edaspidi ilukirjandusele. Tema loodud tegelaskujul Anastassia Kamenskajal on krimikirjandusele omaselt särav analüütiline mõistus, erijooned on nõrk tervis ja keelteoskus.
Aleksandra Marinina ametlik kodulehekülg on http://www.marinina.ru/
Lena Lilleste (s. 1967) on rootsi-eesti päritolu. Tema isa sündis Eestis, kuid läks 1944. aastal väikese poisina koos perega Rootsi. Lena on saanud stsenaristi hariduse, ta elab Rootsis, Göteborgis. Ta on kirjutanud mitu raamatut kahest väga heast sõbrast Tommyst ja Kribust, käib sageli koolides ja jutustab oma kirjanikutööst. Lenal on ka oma huvikool, kus ta õpetab lastele detektiivlugude kirjutamist. Lena on varem töötanud ka õpetajana.
Lena Lilleste internetileht on www.lenalilleste.se
Mika Keränen (s. 1973) tuli 19-aastasena Eestisse ning hakkas Tartu ülikoolis õppima eesti keelt ja kirjandust. Sellest ajast on ta jäänud lahutamatult Eestiga seotuks. “Varastatud oranž jalgratas” on laste krimijutustus, mille tegevus toimub Tartus Supilinnas. Peategelane Mari asub koos oma sõprade ja prantsuse buldogi Matiga otsima Belgia professorilt varastatud jalgratast, saades nii lõpuks jälile suurele rattavaraste jõugule.
Erinevate allikate põhjal kokku kirjutanud Yaroslava Shepel ja Tiina Sulg
PS. Ega eesti kirjanduskriitikud eriti krimisid arvustada ei armasta, aga mõned asjakohased artiklid jäid silma küll: Annika Koppel “Krimisõpra juhib iha mõistada”, Eeva Park “Kriminaalne värk ehk kuidas ja millest?”, Priit Pedajas “Krimilugude koorekiht on õhuke”, Karl Martin Sinijärv “On tore lugeda eesti nimega inimestest : Lugemiselamusi nii kodu- kui ka välismaisest krimi- ja põnevuskirjandusest”. Lisaks Harald Peebu 1996. a. ilmunud raamat “Kolm laipa, kõik surnud” ja mõned artiklid Jaanus Adamsoni raamatust “Läbirääkimised”.
1. Lauri Räpp “Minu Tartu : väljast väike, seest suur“
2. Justin Petrone “Minu Eesti. 1. osa, Kas lubate elada?“
3. Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints“
4. Sergei Jessenin “Luuletused“
5. Mihhail Lermontov “Luuletusi ja poeeme“
6. Jules Verne “Kapten Granti lapsed“
7. Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“
8. Jelena Katišonok “Kui inimene läheb ära“
9. Nassim Nicholas Taleb “The black swan : the impact of the highly improbable“
10. Juri Lotman “Vestlusi vene kultuurist : Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 1. osa” ja “Vestlusi vene kultuurist : Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 2. osa“
“Siegfried”
Lugemissoovituse blog 