Posts Tagged ‘lahutus’

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn”

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn” (2014, e.k. 2016 tlk. Margot Endjärv)

delacourttabamatuõnnSellise pealkirja ja kaanepildiga (üdini roosa!) raamatut ei oleks ma küll mitte kunagi lugenud, kui mulle ei oleks seda soovitatud. Kartsin mingisugust „kirglikku mehhiko seebiooperit”, aga sellest on asi igatahes väga kaugel, ehkki jah, Mehhiko käib täitsa läbi :) Kellele karmid raamatud ei meeldi, jätku parem lugemata! Puudutamata ja raputamata see lugu ei jäta.

Peamiseks jutustajaks on 40-ndates aastates Antoine, kes püüab selgitada, mis viib teda—siiani täiesti rahumeelset ja professionaalset kindlustuseksperti—meeleheitliku teoni, mis hävitab tema enda ja tema pere. (Kuna ma ei kavatse raamatu lugemise mõnu ja põnevust ära rikkuda, siis täpsemalt ei räägi.) Teises osas saame aimu tema teo tagajärgedest, kogemusest kinnises psühhiaatriahaiglas, ning tema uuest elust. Raamatu viimane osa annab sõna tema tütrele, kes pulbitseb vihast oma isa vastu — kui raamat oleks sellega alanud, siis me tõenäoliselt vihkaksime Antoine’i ega suudaks tema tegu mõista, kuid autor on — õigusega! — panustanud just lugejate empaatiavõime kasva(ta)misele. Peategelase suhugi on pandud sõnad: „Mõista tähendab astuda teise suunas väga suur samm. See on andestamise algus.” (115)

Autor oskab põnevust hoida, sest esialgu vaid vihjatakse võimalikule eelolevale kuritööle. Isa, kes — olles ise palju kannatanud — soovib oma lastele parimat, suudab kõik ära rikkuda. Samas, lõputu enesesüüdistamine ei vii lahenduseni. Kui Antoine seda lõpuks mõistab, pole ka lahendus enam kaugel.

Väga olulisel kohal on vanemate ja laste vahelised suhted, valus kasvamine ilma emata, lähedustunne või selle puudumine, liigne argus/argpükslus, tühjuse- ja tühisusetunne, suureks kasvamise valu, pettumused, pettumine ja petmised armastuses ja elus, töö iseloomuga kaasnevad moraalsed dilemmad — kui oled kaabakas, siis oled tööl hinnatud ja hästimakstud, kui julged korrakski kaasa tunda, saad kinga.

GregoireDelacourtHoolimata isa rängast teost, ei ole raamat sugugi üdini raske ja negatiivne. See on lugu ka inimese võimest pärast kõige karmimaid kogemusi oma eluga otsast alata, hoolimata kõigest — hoolida ja armastada, ning mis peamine, andestada. El loco’st (hull) võib saada el mago (võlur), ka pärast seda, kui oled põhjas ära käinud. Või just nimelt PÄRAST seda. Alles millegi kaotamine paneb sind mõistma olemasoleva väärtust. Kui me suudaksime alati nii põhjalikult süüvida tausta, nagu Antoine’i puhul, siis me ei kipuks ehk kohe hukka mõistma, inimesi kaabakateks tembeldama.

Ka sõnadega oskab autor suurepäraselt ringi käia — tekst on mitte liialt otsekohene, mitte liialt pillav, kohati aga lausa luuletuse mõõtu. Näiteks Antoine’i kirjeldus sellest, kuidas ta hakkab aimama, et tema naine Nathalie teda teise mehega petab: „Ma ei teadnud seda. Ma tundsin seda. Ma tundsin hiilivaid käsi, suudeldud huuli, hellitatud silmi. Ma tundsin uusi sõnu, mis olid vaikselt kõnesse libisenud. Tundsin, et ta liigutus oli juuksesalku tagasi lükates raskem. See liigutus ei jätnud ruumi kahemõttelisusele. Ma tundsin valu. Ma kogesin tühjust. Ma tundsin oma südant avanemas, purunemas. Tundsin pisaraid. Põletust. Tundsin kiskjat ärkavat. Raevu pulbitsemas. Äikest, kõiki äikeseid. /…/ Tundsin meie väikese tütre kõvemini kallistamist. Niiskeid suudlusi. Tundsin seletamatut andekspalumist.” (62).

Annika Aas

Adeele Rass “Kasuisa”

rasskasuisa“Ma ei saa aru. Miks? Miks nad peavad lahutama? Mille kuradi pärast nad isegi ei seleta mulle, miks nad lahutavad? Pagan võtaks, ma olen 16-aastane, küll ma mõistaks kui nad ütleksid.”

16-aastase Clarissa elu teeb kannapöörde kui tema armastatud isa asemele tekib uus, võõras, vägivaldne, eemaletõukav võõrasisa — Peeter, Pedro! Emaga toimuvast rääkida ei saa, sest tema ei usu oma tütart, vaid uut meest. Mida peab tütarlaps sellises olukorras tegema? Kes teda aitaks?!

Noor autor kirjeldab üksikasjalikult tekkinud olukorda – lugedes on tunne nagu istuks perevägivallaga tegeleva nõustaja vastuvõtul, on palju pisaraid ja hingevalu…

Ädu Neemre

Lugege ka Ülli Tõnissoo arvustust.

Riikka Ala-Harja “Dessant”

Riikka Ala-Harja “Dessant” (2012, e.k. Kätlin Kaldmaa 2013)

alaharjadessantAinult pealkirja põhjal ei oleks ma sellist raamatut kunagi lugema hakanud, sest ma ei loe sõjakirjandust. Kuid tegelikult käib siin sõda hoopis lapse raske haiguse vastu ja vähemal määral on juttu ka Teise maailmasõja lõpus toimunud dessandist Normandia rannikul.

Jutustaja Julie, kes töötab Normandia dessandi giidina väikeses külas, peab järjest vastu võtma mitu rasket hoopi — hiljuti on ta avastanud, et ta mehel on noor ja kena armuke ning nüüd saab ta teada, et tema 8-aastane tütar põeb leukeemiat. Peaarst küll lohutab, et “lahinguid peetakse selleks, et neid võita” (lk 20), kuid Julie ei pääse enesesüüdistustest — ta kardab, et tema ja Henri tülitsemine on lapse raskes haiguses süüdi: “Kui kodus külvatakse viha, kui kodus heljub vaikus, kui vanemad karjuvad suletud uste taga, hakkab terves lapses pesitsema kurjus.” (lk 21)

Jutustamisstiil on lakooniline ja teemad ju kohati kliššeelisedki (mehe noor armuke…), ent ometi suudab raamat hinge pugeda. Ja kuidas veel. Mulle meeldib, et asjad pole esitatud must-valgelt — kõike, mida Julie ütleb või mõtleb, seab ta sealsamas kahtluse alla. Kui Henri tahaks lapse nimel endiselt koos elada, siis mina hindan Julie otsust ära kolida ja “otsast alata” — kui raske see ka poleks, aga Juliele jääb tema eneseväärikus. Minu arust ei ole see isekas, nagu arvab Henri, kes ise, muide, tahab kõike — nii naist kui armukest.

Samas peab Julie tõdema, et kui petetud naine saab abielust välja jalutada, siis emadusest välja jalutada ei saa — kuigi rasked ajad panevad vahepeal endas kahtlema ning isegi küsima, kas ta on üldse oma lapse jaoks oluline. Haige lapse emal ei ole puhkust — ta peab kõik taluma, kõik alla neelama, kõik andestama. Ka isal on kindlasti raske, aga lugu on edasi antud ikkagi naise/ema vaatepunktist, kes pealegi kaotab kõvasti majanduslikus heaolus peale rasket otsust minema kolida. “Henril on kuus tuba, veranda ja aed, mitmekordsed aknad ja uksed. Henril on sõbranna, Henril on ajakirjanikutöö, Henril on kuupalk ja autosoodustus, Henri on kena, sportlik ja naeratav, mõne meelest on Henri mõnus, ja mina ei ole ühtki neist.” (lk 160)

riikkaalaharjaIga ema peaks nägema oma lapse tulevikku. Lapse kaotus on üks rängemaid katsumusi, millega elus saab silmitsi seista. Õnneks Julie ei väsi lootmast: “Emma sureb alles pensionärina ujumisretkel, või haiglas, aga vanurite osakonnas, igatahes mitte vähilaste juures kohe praegu. Emmast saab terava mõistusega valudeta üheksakümneaastane ja ta sureb alles siis, kui mina olen juba aastaid hauas pikutanud. Äkki läheb nii. Äkki läheb tõepoolest nii.” (lk 177) Ja äkki lähebki tõepoolest nii.

Soomlanna Riikka Ala-Harja esines tänavu festivalil Head Read. “Dessant” on tema kuues raamat, kuid esimene, mis tõlgitud eesti keelde. Raamat kandideeris ka Finlandia kirjandusauhinnale. Jään huviga ootama järgmisi eestindusi.

Annika Aas

Dmitri Kotjuhi foto Riikka Ala-Harjast on pärit Heade Ridade festivali kodulehelt.

Adeele Rass “Kasuisa”

adeelerassJärjekordne laps-autori debüüt-raamat. Järjest need debütandid noorenevad, see annab lootust, et kirjanikud Eestis ei sure välja ega omakeelne kirjandus ei kao ära.

Kui Marion Andra oli raamatut “Vähemalt”  (2007) kirjutades 18, Ene Sepp oli “Medaljoni”  (2009) kirjutades 17, Airika Harrik kirjutas “Iseenda lapse”  (2011) 16-selt, siis Adeele Rass  on 15! Kindlasti on noorukesi kirjutajaid veelgi, toodud valik on nendest, keda olen lugenud. Tänaseks on kahelt esimesena nimetatud neiult lisaks esikteosele ilmunud veelgi raamatuid ja tahaks loota, et ka Adeele jätkab ja lihvib kirjutamist.

Kena, et kirjastus Raudwara  on vaevaks võtnud autorit tutvustada, mis sugugi iga uue nime puhul, eriti luules, ei ole kõikidel kirjastustel reegliks saaanud.

“Adeele Rass on 15aastane rõõmsameelne tütarlaps, kes on väga tabavalt kirjeldanud meie kodumaal üha enam esinevat kurba nähtust – katkist peremudelit. Hoolimata väga tõetruu pildi loomisest kokkuvarisenud perekonnast, on kuupäeval 13 ja reede sündinud Adeele enda lapsepõlv olnud õnnelik. Lisaks sellele, et Adeelele kui aktiivsele suhtlejale ja heale kuulajale on usaldatud südant koormavaid lugusid, on tema tähelepanuvõime jälgida meie ühiskonna nõrkusi motiveerinud teda kirjutama sellest, mis meie paljusid perekondi vaevab. Soovime kirjutamise kõrvalt koorilaulu ja heategevusega tegelevale Adeelele palju edu esimese raamatu välja andmisel ning tuult tiibadesse järgmiste kirjatükkide valmimisel.”

rasskasuisaTeema on aktuaalne, sest kahjuks kohtab katkist peremudelit tänapäeval üsna palju. Raamat on vormistatud 16aastase teismelise neiu päeviku vormis ja seega on nn. pubekalik keelepruuk ja minimalistlik stiil asjakohane. Hoolikam toimetaja oleks saanud mõningad autori apsud ära siluda. Kuna aga seda pole tehtud, siis mõjubki raamatu tekst kohati mitmetimõistetava ja naiivsena, eriti lõpus otsade kokkuviimine happy end-ga.

Ilmunud vastukajasid:
Adeele Rassi kodualeviku Turba koduleheküljelt;
Eesti Päevalehe  kultuuriuudistest;
Õhtulehest kõmuliselt (vastavalt lehe kollasele värvingule) pealkirjastatud kirjutisi Piret Parikult  ja Viljar Voogilt;
Intervjuu Adeele Rassiga delfi noorte hääle lehel;
Katkendeid delfi naistekast. Hoiatus! Artiklite kommentaaridest hõngub kahjuks palju kommijate tavapärast virtsalõhna.

Saadaval ka e-raamat.

Ülli Tõnissoo

Adeele Rassi pilt on pärit siit.