Posts Tagged ‘mälu’

Emma Healey „Elizabeth on kadunud”

Peab tunnistama, et see on täiesti erakordne debüütromaan, ehkki tegelikult ei vähendaks raamatu erakordsust ka see, kui tegemist oleks autori teise või kahekümne kolmanda teosega.

healeyelizabethonkadunudRaamat on kirjutatud mina-vormis ja jutustajaks on 82-aastane Maud, kelle elu on täidetud sadade sildikestega, mis ütlevad asju nagu „Ära osta rohkem virsikuid” või „Maudi lõuna. Süüa pärast 12”. Meile ei selgitata täpsemalt, kas tegemist on Alzheimeri või dementsuse või veel millegi muu sarnasega, aga põhiline on see,et Maud unustab väga kiiresti, mida ta oli tegemas – tuba on täis tasse jahtunud teega, sest ta keedab aina uue, unustades tehtut juua, samas aga sööb ta liiga palju, sest ei mäleta, et on juba einetanud. Siltidest pole ka alati abi, sest ta ei tea, millal need on kirjutatud või mis aeg parajasti üldse on. Minevikku mäletab Maud see-eest väga hästi.

Lugu kulgebki paralleelselt tänapäevas, kus Maud otsib taga oma sõbrannat Elizabethi, ja minevikus, kus paar aastat pärast sõda läks kaduma tema vanem õde Susan, keda kutsuti Sukeyks. Mõneks ajaks langes tookord kahtlus abikaasale, kes oli tuntud musta turu hangeldajana, kuid ka üürilisest noormees ja vihmavarjuga vehkiv hull naine ei tundunud kuigi usaldusväärsed. Mõlemad lood saavad raamatu lõpuks lahenduse.

Maud on väga õnnelik naine, kes saab hooldekodu asemel elada kodus, raamatu alguses enda ja lõpus tütre omas, abiks armastav tütar ja kodus käivad hooldajad, keda ta muidugi alalõpmata ära ei tunne. Vahel ei tunne ta ära ka tütart. „Näen tema tumesiniseid kummisaapaid ja kasimatuid teksaseid. Ma ei taipa, miks ta on siin; mulle ei meenu tema nimi. Ta on üks neist inimestest, keda sa kellegi teisega segi ajad; üks neist, keda sa arvad mõne isiku pähe ära tundvat. Olin alati tahtnud, et see oleks nüüd mu tütar, kuid see ei paista kunagi olevat tema. Olin alati tahtnud, et see oleks Sukey, ja ma nägin teda kõikjal /—/.”

Ja sõnad, millega end väljendada, lähevad lootusetult sassi, Maud teab, et see nimi, mida ta ütleb, ei ole õige, ei kõla õigesti, aga õige nimi lihtsalt ei tule meelde. Arsti juures hindamisel ütleb ta pliiatsi kohta kandik, ehkki teab, et see pole nii. Järgmine ülesanne on joonistada kella numbrilaud. „Asun joonistama, kuid mu käsi väriseb pisut, ma ei saa kuigi hästi hakkama. Mõnikord lähevad jooned vääriti, umbes samamoodi nagu siis, kui püüad midagi joonistada ise seejuures peeglisse vaadates. Ma ei mäleta, mida pidin joonistama, kuid hädised sõõrid meenutavad mulle konna, seega muudan seda, lisan suured ümmargused silmad ja lustaka naeratuse ning siis, kui pliiats libastub, ka sassis juukse ja habeme. Asetan joonistuse tema kirjutuslauale. Doktor võib arvata sellest, nagu talle meeldib.” Maudi erakordselt hüplikku mõtlemist on väga hästi edasi antud ja iga kord, kui ta läheb üksi kuhugi linna peale (mida tal ei ole lubatud teha, kuid mida ta loomulikult teeb, sest ta ju ei mäleta, et see keelatud on), tuleb hinge kinni hoides loota, et ta tervelt tagasi jõuab.

See on tõesti imeliselt kirjutatud raamat, mida soovitan lugeda kõigil peale nende, kellel on hiljutine isiklik kogemus dementse lähedasega. Liiga tõepärane.

Kaja Kleimann

Advertisements

Eugen Ruge ja tema lood

eugenrugeKohe on algamas Tartus kirjandusfestival Prima Vista ning seetõttu soovitan ma kõigepealt tulla kuulama festivali külalist Saksamaalt ning alles seejärel tema hiljuti eesti keeles ilmunud raamatut. Neile, kel saksa keel suus, julgen lisaks soovitada veel kirjaniku seni eesti keelde tõlkimata esikteost.

rugecabodegataNiisiis, teisipäeval, 3. mail algusega kell 17.00 esineb Tartu Ülikooli raamatukogus saksa kirjanik ja tõlkija Eugen Ruge. Tema vestluskaaslaseks on sakslanna, TÜ õppejõud Silke Pasewalck. Ruge loeb katkendeid hiljuti eesti keeles ilmunud lühiromaanist „Cabo de Gata“ (Loomingu Raamatukogu, 2016, tlk Tiiu Relve) ja oma Saksa Raamatuauhinnaga pärjatud ning tänaseks rohkem kui kahekümnesse keelde tõlgitud perekonnaromaanist „Kahaneva valguse aegu“ („In Zeiten des abnehmenden Lichts“, 2011). See teos on veel eesti keelde tõlkimata, aga üks peatükk ilmub ajakirja Akadeemia mainumbris.

rugezeitenabnehmendenlichtsEugen Ruge on sündinud 1954. a Siberis, üles kasvanud Ida-Saksamaal, õppinud matemaatikat ja kirjutanud enne proosakirjaniku karjääri arvukalt näidendeid. Prosaistina alustas ta 50ndates eluaastates juba küpse autorina. Tema suuresti autobiograafiline perekonnasaaga „Kahaneva valguse aegu“ on üllatavalt põneva struktuuriga romaan, mis kujutab ühe Saksa kommunistide perekonna allakäiku 50 aasta jooksul läbi nelja põlvkonna saatuse. See ei ole lineaarne romaan — vahelduvad aastad ja kõnelejad. Romaani on nimetatud isegi SDV „Buddenbrookideks“.

rugecaboLühiromaan „Cabo de Gata“ on sisuliselt suguvõsaromaani eellugu, aga kirja pandud 15 aastat hiljem, siis kui perekonnasaaga oli juba ilmunud ja edu saavutanud. Kirjanik juhatab romaani sisse lausega „Selle loo ma leiutasin selleks, et rääkida kuidas see oli.“ Aga oli nii, et nimetu kirjanik tundis juba pikka aega painet või lausa kohustust kirjutada romaan oma põnevast perekonnaloost. rugedecataÜhel päeval põgeneb ta Berliinist ning maandub Andaluusia kalurikülas, mis kannab nime Cabo de Gata, (tõlkes Kassineem). Loodetud paradiis on jaanuaris külm, inimesed ebasõbralikud, romaani kirjutamine ei õnnestu kohe kuidagi, aga ometi ei ole raamat depressiivne ega rõhuv, pigem kerge ja mänguline. Kirjanik jälgib kohalikke, kalurikülla satuvad inglane ja ameeriklane, aga tõeliselt läheb talle korda vaid postkasti juures kohatud punasevöödiline kass. Ma ei ole vist üheski raamatus kohanud nii palju sõna „mäletan“, kirjaniku mäng mäletamisega on omamoodi tore ja mõtlemapanev.

rugetõotatudmaaRugede perekonnaloo sissejuhatuseks võib aga pidada kirjaniku isa, ajaloolase Wolfgang Ruge mälestusteraamatut “Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad“, mis on ilmunud mõned aastad tagasi kirjastuse Tänapäev väljaandena ka eesti keeles. Isa raamatule on järelsõna kirjutanud Eugen Ruge.

Linda Jahilo

Peeter Sauter “Lapsepõlvelõhn”

Keeruline on rääkida raamatutest, mis lähevad hinge, justkui poevad naha vahele. Peeter Sauteri kirjutatuga ongi seda tihti juhtunud. Üllatavalt leidsin endas ühisosa Sauteri (just hilisema aja) loominguga, kui esmalt lugesin tsiklisõidu-raamatut “Flirt budaga”, ja edasi tulid “Ära jäta mind rahule”, “Hispaania saapad ja silmad”, “Märkmeid vaeste kirjanike majast”.

sauterlapsepõlvelõhnLapsepõlvelõhn… Miks selline pealkiri? Sauteri arvates “… mälestus kargab välja kergemini tajust, mis ei ole domineeriv, nagu on kuulmine ja nägemine. Võib-olla on kuulmis- ja nägemismälestusi nii paksud lademed, et lapsepõlve helid ja pildid ei murra läbi. Ja kui mõni tuttav ette sattub, siis ta käivitab nostalgia ja mälestused. Ega seda eriti tihti ei juhtu. Ümberringi on vähe nõuka-Eesti lõhnu.”

Peeter Sauter sündis 1962. a. — lapsepõlv 60ndatel, kooliaastad 70ndatel. Kes neid aegu mäletab, see teab. Dropsikommid, Ereliukase jalgratas, punalipud-kaelarätid, spordilaagrid, viitsimatus koolis käia, diskod ja teksad, sõpradelt laenatud välismaised vinüülplaadid… Ja muidugi tüdrukud, kelle puhul Sauter kahtlustab lapsepõlvetraumat ajast, kui teda üksinda lastesõime jäeti: “… ma olen samasuguseks memmekaks jäänud kogu elu. Ja ema puudusel otsin mõnd seelikusaba, millest kinni hoida.”

Mõnd lugejat häirivad Sauteri puhul naturaalsed kirjeldused, nö. otsene kõneviis ehk roppused, mida kaldutakse üle tähtsustama ja kaugemale enam ei vaadatagi. Siiski katsuks neisse mitte takerduda. Tuum on mujal. Arvatavasti igaüks meist mõtleb oma peas kõikvõimalikke mõtteid, kasutatades seejuures väga mitmekesiseid (st. ebakorrektseid) väljendeid-sõnu. Sauter ei tee muud, kui kirjutab need mõnikord välja, silmale nähtavaks. Prooviks siis sellega harjuda ja näha sõnade taga elu (halastamatut) lihtsust, mis võib vahel olla talumatult raske. Sauter viib lugeja mäluruumidesse, kuhu võõraid naljalt ei lasta ja kõrvalistel isikutel asja ei ole. Näitab elupilte inimestest, kellest on jäänud vaid mälestused. Näiteks vanaema ehk Sõup, kes on jälle lapseks saanud ja keda ta oma tütar näpu vahelt toidab nagu linnupoega. Kursusekaaslane Angelina. Noorelt surnud poeg Kustas. Lapsepõlve lähim kaaslane tädi Helmi on küll veel alles ja olemas ning elab hooldekodus, kuid Peetrit ta enam ära ei tunne…

Lõpetuseks kirjaniku nõuanne kõigile, kel on raske: “Argipäevast kinni hoidmine aitab eksistentsiaalsetest hädaorgudest üle saada, ehitab silla edasi või tagasi tavalisse ellu.”

Piret Kiivit

E. Lochhart „We Were Liars” („Me olime valetajad”)

meolimevaletajadSeekord on mul võimalus soovitada raamatut, mis pole eesti keeles vist veel ilmunudki, aga peaks kohe-kohe ilmuma, kaanepilt on igatahes juba olemas. Minu jaoks on ameerika kirjanik Emily Jenkins (s. 1967, noorteraamatute puhul kasutab kirjanikunime E. Lockhart) täielik avastus! Paistab, et ka pea 34000 inimese jaoks, kes hääletasid raamatu ülekaalukalt Goodreadsi 2014. a. noorte ilukirjanduse võitjaks. Tema raamat haaras ja hämmeldas mind mitte niivõrd teema poolest — kuigi väga rikaste inimeste elu kirjeldamine polegi tänapäeval enam nii tavaline — , vaid just keele ja stiili poolest. Täpne, sõnadega hoolikalt ümber käiv ja mitte liialdav, metafoorne. Tähelepanelik lugeja leiab siit intertekstuaalsust, allegooriat, sümbolismi, kuid samas on see siiski absoluutselt nauditav lugemine nii noorele kui täiskasvanule.

Jutustajaks on peaaegu kaheksateistkümnene Cady ehk Cadence Eastman, väga rikka ja priviligeeritud suguvõsa vanim järeltulija, kes veedab kõik oma suved suguvõsale kuuluval Beechwoodi saarekesel koos oma ema ja ema kahe õe, vanaema-vanaisa ja terve rodu tädilastega. Eelkõige veedab ta aega muidugi endavanuste Johnny ja Mirreniga ning Johnny kasuvenna Gat Patiliga. Nemad neljakesi moodustavadki „valetajad”, kuid raamatu jooksul saab ka selgeks, et „valetajatel” on palju laiem tähendus. Cady vaatab tagasi varasematele suvedele ning esialgu on tunne, et sellest tuleb ehk ilus romantiline jutustus esimesest armumisest ja idüllilistest lapsepõlvesuvedest, kuid õige pea saab selgeks, et tegu on pigem põnevikuga. Cady mainib oma hirmsaid peavalusid ja mälulünki, mis tekkisid peale mingit tragöödiat suvel, kui ta oli 15, ning sealt hakkab hargnema raamatu põhiintriig. Lugejad veetakse mitmel puhul ninapidi ning raamatu lõpp ei jäta vist kedagi üllatamata.

wewereliarsKuna ma sisust väga rääkida ei saa, et mitte lugemisrõõmu ära rikkuda, siis mainin veel mõnda olulist teemat, mis raamatust läbi käib. Rikkuse ja materialismi pahupool, intriigitsemine, konkurents ja kadedus. Keeping face ehk siis muretsemine oma prestiiži ja selle pärast, mida teised sinust arvavad, sellest tulenev kahepalgelisus, mida iseloomustab suurepäraselt jutustaja irooniline kommentaar: „Welcome, once again, to the beautiful Sinclair family. We believe in outdoor exercise. We believe that time heals. We believe, although we will not say so explicitly, in prescription drugs and the coctail hour. We do not discuss our problems in restaurants. We do not believe in displays of distress. Our upper lips are stiff, and it is possible people are curious about us because we do not show them our hearts.” (lk 38). Kõigele lisab vürtsi veel lõpu poole kinnistuv teadmine, et tegu on ebausaldusväärse jutustajaga, nii et… kus on tõde? Kas tõdesid on mitu? Kumb on raskem, kas unustada või heastada?

Jutustusse on pikitud variatsioone kolme õega muinasjuttudest ning viiteid reaalselt eksisteerivatele kirjandusteostele, näiteks E.Brontë „Vihurimäele”. Cady on armunud Gati, kes on India päritolu, ning see toob sisse rassiteema ning „teise” aktsepteerimise. Mis on ja mis ei ole kohane rikka suguvõsa vanimale järeltulijale, saare tulevasele pärijannale?

we-were-liars-by-e.-lockhartÜlalpool mainisin ilusat keelt ja stiili — üheks stiilinäiteks metafoorne kirjeldus Cady vanaema surma järgsest leinast ja valust: „My head and shoulders melted first, followed by my hips and knees. Before long I was a puddle, soaking into the pretty cotton prints. I drenced the quilt she never finished, rusted the metal parts of her sewing machine. I was pure liquid loss, then, for an hour or two.” (lk 28)

Igal juhul, põnev ja teistmoodi lugemiselamus! Mina võtan kindlasti kätte ka autori varasemad teosed. Autori kohta saab rohkem lugeda siit.

Annika Aas

Luc Bossi ja Isabelle Polin “Leitud”

See on üks põnevamaid raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen.

Ilmselt ei saa seda nimetada kriminaalromaaniks, sest lugejal ei ole antud teadmiste põhjal võimalik lahenduseni jõuda, teda eksitatakse lakkamatult – iga kord, kui tundub, et nüüd lõpuks on asi selge, tuuakse sündmuste käiku pööre. Võibolla on õigem öelda psühholoogiline põnevik.

leitudKeda usaldada?

Kas iseennast saab usaldada?

Kas oma mälu saab usaldada?

Mis tähendus on unenägudel?

Millegipärast kipub pähe lause “Alateadvus on alatasa purjus”. On labürinte ja keeruliste tähendusseostega nimesid (mis meile küll ilusti ära seletatakse).

Ma väga loodan, et tänapäeva teadus siiski ei võimalda veel kustutada õigeid ja sisestada võltsmälestusi nii vabalt kui selles raamatus.

25-aastane üliõpilane Clara on leidnud oma konspektide vahelt kirja “Ma leidsin sind” ja näitab seda oma elukaaslasele kui nalja, mispeale viimane väga kohkub. Tuleb välja, et Clara pole mitte üksnes neuroloogist François’ kallim, vaid ka patsient traumajärgsete mäluhäirete grupist. Kunagi Clara isa tapnud ja teda ennast neli aastat vangistuses hoidnud mees paistab olevat ta uuesti leidnud; tema tabamiseks tuleb Clara mälestused taastada. Kas see, mida ta mäletab, on aga tõsi? Politsei ei suutnud leida mingeid jälgi tema vangistajast, kas polnud ta äkki vangis hoopis oma meeltes? Võibolla viis äge tüli isaga fataalsete tagajärgedeni?

Igasugune pikem sisuseletus oleks kurjast.

Soovituseks – ärge alustage lugemist liiga hilja õhtul, sest käest panna on raamatut raske.
Püüdsin midagi rohkemat teada saada autorite kohta, kelle esimene koos kirjutatud romaan see on. Luc Bossi on kirjanik, stsenarist (ka hiljuti filmiblogis minu tutvustatud “Päevade vahu” oma) ja filmiprodutsent. Isabelle Polin töötas enne kirjutama hakkamist farmaatsialaboris, 2006. a ilmus talt raamat “Pourquoi ce soir-là ?” ja 2009. a “Meurtre millésimé”.

Paar arvustust: Dan Burcea “À la recherche de la mémoire perdue : “Trouvée”, un thriller de Luc Bossi et Isabelle Polin”, Claude le Nocher “Luc Bossi – Isabelle Polin : Trouvée (Éd. Fayard Noir, 2014)”.

Kaja Kleimann

 

Julian Barnes “Kui on lõpp”

barnesfotoJulian Barnesi peetakse üheks olulisemaks briti nüüdiskirjanikuks.

Eesti keeles on siiamaani temalt ilmunud ainult üks teos- romaan “Maailma ajalugu 10 ½ peatükis”(2003a.), milles kirjanik seab küsimuse alla maailma ajaloo ja pakub välja omaenda versiooni, põimides nii fakte kui ka fantaasiat. Romaane on Barnesil kokku ilmunud 11. Tuntuse tõi 1984 a. ilmunud “Flaubert´i papagoi” –  romaan, mille peategelane, pensionile jäänud arst, kirjutab prantsuse kirjaniku Gustave Flaubert´i elulugu. 2011 a. ilmus ja sai Bookeri auhinna romaan “The Sense of an Ending”.

Eestikeelse pealkirja “Kui on lõpp” sai raamat tõlkija Aet Variku sõnul “lähtudes kõlast ning teose pigem küsimusi esitavast kui vastuseid pakkuvast iseloomust”.

Millest lugu räägib?

barneskuionloppMinategelane on kuuekümnendates mees Tony Webster, kelle kooli- ja üliõpilaspõlv toob meelde kunagised sõbrad ja armsamad.  Sõpru oli algselt kolm- Alex, Colin ja minategelane Tony. Kolmikule liitus hiljem Adrian , kelle ema oli kümne aasta eest minema kõndinud ja Adriani ja tema õe isa hooleks jätnud. Kooli lõppedes tõotasid poisid eluaegset sõprust ning igaüks läks oma teed.

Raamatu üheks sõlmpunktiks ongi Tony kiri, mille ta saatis oma sõbrale Adrianile, kelle hilisem enesetapp teda painab. Romaani sündmustiku käivitab ootamatu teade, et Tony ülikooliaegse armastatu ema on teda miskipärast oma testamendis meeles pidanud. Nii mõnigi mälestus saab uue tähenduse ja sisu, mis omakorda püstitab uusi küsimusi.

Romaan keskendubki suuresti mälu probleemidele – mismoodi mälu aitab ajalugu korraldada meile meelepärasel viisil ja näitab meie elukäiku sellisena nagu me seda näha tahame.

Raamatu teisteks võtmesõnadeks on “vastutus” ja “keskpärasus”.

barnesjoonisMinategelase arutelu lk. 159: “Mida teadsin mina elust- mina, kes ma olin elanud nii ettevaatlikult? Kes ei olnud võitnud ega kaotanud, vaid lihtsalt elul sündida lasknud? Kel olid olnud tavalised auahned unistused ning kes liigagi ruttu oli leppinud sellega, et need täide ei lähe? Kes hoidus haiget saamast ning nimetas seda ellujäämisoskuseks?”

Tony on nüüd pensionil. Tal on korter ja asjad ja paar sõpra, kelle seltsis klaasike juua ja ka mõned naistuttavad. Samas ta tõdeb, et on kaotanud nii noorpõlvesõbrad kui ka oma naise armastuse. Ta on loobunud plaanidest, mida oli kord lootnud ellu viia, ta on elanud nii, et elu teda eriti ei tülitaks. Ja kui armetu see talle nüüd tundus!

Tony otsingud näitavad, kuidas mälu aitab luua müüte, mis lubavad minna elus kergema vastupanu teed; samas aitab mälu neidsamu müüte purustada. Nii ongi minategelase minevik suurel määral tema kujutluste vili.

“Kui on lõpp” on psühholoogiliselt põnev ja mõtlemapanev raamat, milles kaugeltki kõik küsimused ei saa vastuseid ning probleemid lahendust.

Romaan on ilmunud kirjastuses Varrak sarjas “Moodne aeg” 2013. aastal.

Loe veel: Jan Kaus “Eesti Päevalehes”, Valner Valme “Postimehes”, Lagle Palamuse raamatukogu blogis, kolm blogis Loterii.

Ülle Nemvalts

Julian Barnesi foto on pärit siit ja portree pärit siit.

Joel Haahtela “Elena”

haahtelaelenaMõnes mõttes on Soome kirjaniku Joel Haahtela (s.1972) äsja eesti keeles ilmunud lühiromaan “Elena” (2003, e.k. 2013, tõlk. Hille Lagerspetz) selline teos, millest ei tohikski kirjutada — kindlasti mitte sisukokkuvõtet. See oleks justkui püüd kirjeldada lumma, mis võib aga kirjeldamise käigus kergesti koost laguneda… Ka raamatu eestikeelse tõlke esitlusel, mis toimus Prima Vista raames Tartu Kirjanduse majas 10. mail, tunnistas autor, et oli maruvihane, kui Helsingin Sanomat avaldas tema raamatu lühikokkuvõtte.

Kes on lugenud Haahtela “Liblikakogujat” (e. k. 2012), sellele on kirjaniku kirjutamisviis juba tuttav — aeglaselt kulgev, mõtisklev-mõistatuslik, alles raamatu lõpu poole vastuseid andev, ohtralt nö aforisme sisaldav kaunis lugu. Raamat kui impressionistlik maal: “Sel nädalal on kõik nii nagu enne. Ma panen Elena väikestest tükkidest kokku, võtan tema naeratuse, sammude kaja, tähed paberil, kingade piirjooned pärast vihma. Õhtuti ma räägin temaga, aga kõrvaltuba on kinni ja tühi.” (lk 35-36)joel haahtela

Pean tunnistama, et mida vanemaks saan, mida rohkem raamatuid läbi loen, seda rohkem hindan just sellist minimalismi, napisõnalisust, viimistletust, mis iseloomustab ka Haahtela stiili. Autor väidab, et Soomes mehed tema raamatuid ei loe, just nende lüürilisuse, melanhoolsuse tõttu, selle tõttu, et nad erinevad totaalselt Soomes valdavast padurealistlikust “inseneriromaanist” (Heidi Iivari termin). Raamatu sündmustik—nii palju või vähe kui seda on — ei toimugi Soomes (esitlusel möönis autor, et linnakirjeldustes oli tal mõttes Krakow).

haahtelaliblikakogujaSamas ei ole “Elena” sugugi mingi “tüüpiline” armastuslugu. Kui proovida natukenegi raamatu sisu iseloomustada, ilma seda liigselt paljastamata, siis tegeleb seegi Haahtela teos mingi otsinguga, rännakuga, ning melanhoolsest alatoonist hoolimata ei ole see masendav, lõpus saabub siiski lahendus. Kuna autor on ise psühhiaatria haridusega ning psühhiaatrina ka töötanud, siis tegeleb ta oma raamatutes pigem tegelaste sise- kui välismaailmaga. Ja see lummab — vähemalt mind. Isegi kui alguses midagi kripeldab või häirib, siis järk-järgult loksub kõik paika. Põhiteemadeks võiks pidada vast mälu, mälestusi, aega, leina ja sellest üle saamist: “Me kulgeme läbi aastate ja leiame end mälestustest, mis saavad tõeliseks nagu tõelisus ise. Ja kas lõpuks ei tõmbugi kõik kokku ainult üheks hetkeks, kus on kõik, mida oleme tahtnud ja millest oleme ilma jäänud?” (lk 30). Ootan huviga Haahtela teiste raamatute eestindamist—juba käesoleval aastal pidavat ilmuma järgmine tõlge.

Annika Aas

Joel Haahtela pilt on pärit siit.