Birutė Jonuškaitė „Maranta“

Birutė Jonuškaitė teost on püütud seada ühte ritta Sofi Oksase “Puhastuse”, Nora Ikstena “Emapiima”, Katja Kettu “Ämmaemanda” ning ka Viivi Luige “Seitsmenda rahukevadega”. Kõiki saab liigitada omamoodi mälukirjanduseks ning kõik räägivad aja lugu ühe pere mitme põlvkonna naiste kaudu ning kuigi sellisena oleks neid ilmselt ka üsna hõlbus omavahel võrrelda, siis ilukirjandusliku lugemiselamuse mõttes usun selle võrdluse Jonuškaitėle pigem kahjuks tulevat (pealegi on sealt edasi minu meelest ainult üks lühike samm selleni, et hakatakse (pisut pisendavalt) rääkima naiskirjandusest, aga hetkel ma ei hakka terminoloogiaga kaklema). Tunded, mälu ja mäletamine on Jonuškaitėl selgelt esiplaanil, kuid aeg oma sündmustega jääb teiste nimetatud raamatutega võrreldes tegelasi kaudsemalt mõjutavaks allhoovuseks.

Mäletamine on huvitav nähtus, hüplik, katkestustega, ajas mittelineaarne, isegi natuke unenäoline ning seda mälumaastikku järgib vähemalt osalt ka “Maranta” struktuur, niisiis ei pruugi raamatuga kaasa kulgemine kohe kõige libedamalt õnnestuda, ent kui see natuke hüplev mittekronoloogiline rütm omaseks saab, hakkab ka lugu tõeliselt elama ning siis on ka juba lihtne aru saada, millisele ajaliinile jutustaja mälu valgusvihk parasjagu on suunatud.
Fooniks on ajalooliselt keeruline piirkond, leedulaste küla Poola kirdenurgas, kust ka autor ise pärit on ning ehhkki raamatu sündmustel otsest autobiograafilist tagapõhja pole, on siiski kajastatud ühe põlvkonna autentseid läbielamisi.

Iseenesest ei ole sellises perekonnasaagas muidugi midagi uut, on neid ju varemgi kirjutatud: surm ja armastus, leidmine ja kaotamine, ohverdused, saladuses hoitud suhted ja rääkimata lood, mis ühel hetkel sunnivad tegelasi ümber hindama nii oma eluvalikuid kui kõike, mida on enda kohta tõeks pidanud. “Maranta” puhul võib isegi tunduda, et neid saladusi on ühe üsna tavalise talupere kohta pisut liigagi palju, aga mis seda raamatut teistest omataolistest eristab, on eelkõige imeliselt poeetiline ja kujundirikas keel, mis nii keskkonna kui isegi vähemtähtsad tegelased sisendusjõuliselt ja elavalt välja joonistab. Au ja kiitus ka tõlkija Tiiu Sandrakule, kes selle kujundiilma suurepäraselt eesti keelde ümber on pannud, ometi on eestikeelne tõlge ilmselgelt teenimatult vähe tähelepanu saanud ning jääb mulje, et lugejateni pole see raamat teed leidnud, ja sellest on kahju.

Samamoodi, nagu mälul on palju kihte ning mälu mõistes võivad aastakümnete tagused sündmused sama hästi kui eile toimunud olla, saab ka seda raamatut lugeda mitmes kihis, filosoofilise, psühholoogilise või teoloogilisena. Aga ei pea, lõppude lõpuks on üksnes ühe suguvõsa naiste elu, ohverduste ja valikute lugu täiesti adekvaatne tõlgendusvõimalus ega vähenda kuidagi teose nauditavust.

PS. Kes ei tea, siis maranta on üsna tuntud toataim, nimetatud ka palvetaimeks, sest ta paneb õhtul oma lehed kokku palveasendisse.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Matt Haig “Kesköö raamatukogu” ja Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Matt Haig “Kesköö raamatukogu”

Matt Haigi “Kesköö raamatukogu” on vist maagiline realism, sest no realism see ei ole, aga tavaulmeks ka hästi ei liigitu. Tegu on paralleelmaailmadega, mille toimemehhanism on segu kvantfüüsikast, psühholoogiast ja habemega vanamehest. Kas see habemega vanamees tähistab filosoofiat, teoloogiat või uhhuud, jätan ma lugejate otsustada. Aga ega sellele toimimise põhimõttele kuigi palju tähelepanu raamatus ei pöörata, paralleelmaailmad on vaid vahend, kuidas läbi mängida erinevaid elusid, võimalusi, valikuid. Peategelane on 35-aastane Nora, kes proovib läbi, kus ta omadega oleks, kui mõni valik oleks teistsugune olnud. Kõik oleks ju tore, aga need elud on kõik kuidagi nii … tavalised ja ettearvatavad, ilma eriliste üllatusmomentide või huvitavate nüketeta. Kirjutatud on lobeladusalt, aga liig eneseabiraamatulikult ning kuklas tiksus lugemise ajal, et ma olen kõike seda juba lugenud, kuskil teises raamatus ja teises soustis ja paremini sõnastatult. Raamatust lausete väljanoppijatel on tõenäoliselt selle raamatuga pidu, isegi mina sain oma lause kätte: “Raamatukoguhoidjad on nagu hingestatud otsingumootorid.” (lk 100) Teoses endas on muidu ka palju tsitaate, eriti rohkelt Henry David Thoreault. Ulmelugejatele ei julge seda raamatut hästi soovitada, seda “teistsugust”, mida lugemise ajal mõttes ülal hoida, on liiga vähe, avarama maitsega naistekalugejatele või ise parasjagu mingi kriisiga kimpusolijatele võiks ehk sobida. Aga võib-olla rohkematelegi lugejatele, lihtsalt mina olen liiga noriv.

***

Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Ka Piret Bristoli “Päikesepoolses toas” liigitub minu jaoks maagiliseks realismiks, ei, mitte maagilise realismi tavatähenduses, see on vägagi realism, aga see, kuidas see kirja on saanud, on maagiline. Raamat on žanris, mis mulle ei meeldi, nimelt enesefiktsioon. Kui palju on sest “enese” ja kui palju “fiktsioon”, ei oska ma arvata, sest ei tunne ma nii hästi ei autorit ega kultuuriringkondi. Minu jaoks polnud see ka oluline. Aga Piret Bristol on üks väga väheseid autoreid, kes on mulle suutnud ära põhjendada, miks päriselust kirjutada: “Prototüüpide kaitseks. Inimesi on maailmas niigi palju. On vastutustundetu suurendada nende arvu väljamõeldud tegelaste võrra.” (lk 118) Minategelase mõtted, tunded, motiivid, tegutsemised jne jäid mulle lõpuni võõraks ja mõistetamatuks, aga see ei seganud sugugi. Kogu tekst oli selline, et lihtsalt nautisin, kuidas sõnad ja laused olid hoolega välja valitud ja üksteise järele pikitud, kui osavalt oli detaile üles nopitud ja kui parajatesse kohtadesse olid jäänud pausid. “Kirjutan, et taasluua kadunud maailm ja muud mõtet sel mu kirjutusel pole kunagi olnud. Loetagu või mitte. Minu raamatust peab selle maailma ehedalt kätte saama. Muu mulle muret ei tee.” (lk 41) Sain selle maailma kätte küll jah, kuigi kindlasti päris mitte sellisena, nagu autor mõtles, aga mingitpidi ikka. Raamatu eeltutvustus jooksis mulle ette FB-joonel ja siit soovitaksin edasi neile, kellele mäluraamatud meeldivad. Ja neile, kes tahaksid proovida lugeda eriliselt hõrku fragmentaalset stiili. Ja muidugi tartlastele, sest Tartut on siin raamatus ikka omajagu. Ja veel — fotod raamatus on ka Piret Bristoli jagu.

Tiina Sulg

Arkady Martine “A Memory Called Empire“

Arkady Martine’i debüütromaan “A Memory Called Empire“ on tõeline maiuspala igale ulmesõbrale, kellele meeldib küberpunk, kosmoseooper ja/või poliitiline triller, sest raamatu näol on tegemist kõigi kolme žanri toreda seguga. Loo aineseks on poliitilised intriigid, paleeülestõusud, tähtedevahelised vallutused ja tulnukate ähvardused.

Romaani peategelaseks on Mahit Dzmare, kes saadetakse saadikuks Teixcalaani, kus tal tuleb välja selgitada, mis juhtus tema kahtlastel asjaoludel kaduma läinud eelkäijaga. Mahit on pärit väikeselt ja iseseisvalt, peamiselt kaevandamisega tegelevast kosmosejaamast nimega Lsel. Teixcalaan on suur, mitmeid planeete ja kosmosejaamu hõlmav impeerium, mille Mahit leiab eest kodusõja lävel olevana.

Loo arenedes selgub, et Lselil on välja arendatud tehnoloogia, mis võimaldab efektiivselt edasi anda varasemate põlvkondade teadmisi ja oskusi järeltulevatele. Teixcalaanis sedalaadi tehnoloogiatega ametlikult ei tegeleta, kuid valitsejal on tekkinud asja vastu elav huvi. See huvi ei meeldi aga valitseja surma ootavatele nn järeltulijatele…

Autoril on õnnestunud luua igati vettpidavalt üles ehitatud ja omanäoline maailm. Sellele pädevusele aitavad palju kaasa kirjaniku teadmised impeeriumide olemusest ja toimimisest (tegemist on kultuuriloolase ja Bütsantsi uurijaga, kes mh ka linnaplaneerimisega on tegelenud). Intervjuudes on Martine öelnud, et teda huvitab kultuurikonflikt väikeste ja suurte kultuuride vahel, ning siin loos üks peamisi tähelepanu kohti on sageli see, kuidas Mahit enda erinemist, teisest kultuurist olemist pidevalt tajub ja mida see kaasa toob. Kaasaja maailmas aktuaalne ja kindlasti eestlasigi kõnetav teema. Omamoodi tore lähenemine on romaanis poliitiliste kõnede värsivormis esitamine, nendega võistlemine – seegi on üks ajalooline nähtus, mille autor on soovinud siin loos taasluua.

Raamat ilmus 2019. a kevadel ja on juba pälvinud palju tunnustust ja erinevate auhindade nominatsioone, sh võitnud 2020. a Hugo parima romaani auhinna. 2021. a kevadel on oodata loole järge, ilmuma peaks sarja teine raamat “A Desolation Called Peace“.

Haaravat lugemist!

Mai Põldaas

Kazuo Ishiguro “Kui me olime orvud”

Kazuo Ishiguro raamat „Kui me olime orvud“ võiks olla kriminaalromaan, aga pole seda siiski, kuigi romaani protagonist on nimekas meisterdetektiiv. Tegemist on nauditavasse eesti keelde tõlgitud lummava psühholoogilise, võib-olla isegi filosoofilise looga unustamisest, mäletamisest ja tõe ilmsikstulekust.

Kui peategelane pöördub oma mõtetes pidevalt tagasi lapsepõlve ja lõpuks, arvates enda olevat piisavalt tugeva, ka lapsepõlvemaale, koged lugejana déjà vu tunnet.

Kui perekonna müsteeriumile vastuseid otsiv meisterdetektiiv kaotab ühel hetkel kontrolli kogu olukorra üle, paneb ootamatu lahenduse saabumine mõtlema sellele, kas poleks elus vahel siiski parem, kui mõni mõistatus jääkski lahendamata.

See pole raamat, mille loed läbi, paned käest ja unustad. See on raamat, mis hakkab lugejaga rääkima, trügib mõtetesse ja ei lase ennast niisama lihtsalt unustada.

Meeli Väljaots
Oskar Lutsu majamuuseum

Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane“

Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane“ (eesti keeles 2017, originaal inglise keeles „The Buried Giant“ 2015, raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kazuo Ishiguro on Jaapani päritolu mainekas briti kirjanik, kes on oma loomingu eest pälvinud pea kõik suuremad ingliskeelse kirjandusmaailma auhinnad. Ta kirjutab erinevates žanrites, „Maetud hiiglane“ on autori seni viimane ilmunud romaan.

„Maetud hiiglane“ on ennekõike lugu mälust ja mäletamisest. Kuidas inimene käitub, olles elanud pika elu, kuid ei mäleta palju sellest, mil viisil ta täpselt on oma elu mööda saatnud. Läbi romaani peategelaste käsitleb autor mäletamise tähtsust inimese kui üksikisiku ja ka inimkonna kui terviku jaoks. Teemadeks on veel inimlikkus, armastus, sõda, kättemaks.

Romaani tegevus on paigutatud kuningas Arthuri aegsele Inglismaale. Loo jutustamisel kasutab autor tolleaegseid legende ja olustikku, luues sellega põneva raamistuse enda ajatu loo rääkimiseks. Sest nagu me tihti tõdeme: läbi ajaloo seletades jõuab tänapäeva inimesele mingi nähtus pärale paremini, kui kaasaegsete näidete varal – olgugi nad meil siinsamas käepärast võtta. Romaanis on viis peategelast, ma nimetaksin nad: Diplomaat, Sõdalane, Rüütel, Naine ja Laps. Ishiguro ise neid nii selgelt ei markeeri, kuid sellistena nad selles mõistuloos välja joonistuvad.

Võrratu on autori stiil, sõna- ja keelekasutus. Kuna tegevus on paigutatud legendaarsesse kuningas Arthuri aega, siis on sellest mõjutatud kogu jutustamise viis. Algusest kuni praktiliselt viimaste lehekülgedeni jääb lugejat saatma teatav salapära (võrratu kujundina on siin kasutatud näiteks Lääne-Inglismaale omast udu) ja edasi teadasaamise soov, kuni siis teose viimases kolmandikus hakkab järjest tasapisi lahti rulluma räägitava loo olemus.

Raamat on suurepärane lugemiselamus kõigile hea kirjanduse nautijatele!

Mai Põldaas

Meeleolupilt romaani tegevuspaigast, vaade kuningas Arthuri Tintageli lossi varemetelt
Mai Põldaas

Emma Healey „Elizabeth on kadunud”

Peab tunnistama, et see on täiesti erakordne debüütromaan, ehkki tegelikult ei vähendaks raamatu erakordsust ka see, kui tegemist oleks autori teise või kahekümne kolmanda teosega.

Raamat on kirjutatud mina-vormis ja jutustajaks on 82-aastane Maud, kelle elu on täidetud sadade sildikestega, mis ütlevad asju nagu „Ära osta rohkem virsikuid” või „Maudi lõuna. Süüa pärast 12”. Meile ei selgitata täpsemalt, kas tegemist on Alzheimeri või dementsuse või veel millegi muu sarnasega, aga põhiline on see,et Maud unustab väga kiiresti, mida ta oli tegemas – tuba on täis tasse jahtunud teega, sest ta keedab aina uue, unustades tehtut juua, samas aga sööb ta liiga palju, sest ei mäleta, et on juba einetanud. Siltidest pole ka alati abi, sest ta ei tea, millal need on kirjutatud või mis aeg parajasti üldse on. Minevikku mäletab Maud see-eest väga hästi.

Lugu kulgebki paralleelselt tänapäevas, kus Maud otsib taga oma sõbrannat Elizabethi, ja minevikus, kus paar aastat pärast sõda läks kaduma tema vanem õde Susan, keda kutsuti Sukeyks. Mõneks ajaks langes tookord kahtlus abikaasale, kes oli tuntud musta turu hangeldajana, kuid ka üürilisest noormees ja vihmavarjuga vehkiv hull naine ei tundunud kuigi usaldusväärsed. Mõlemad lood saavad raamatu lõpuks lahenduse.

Maud on väga õnnelik naine, kes saab hooldekodu asemel elada kodus, raamatu alguses enda ja lõpus tütre omas, abiks armastav tütar ja kodus käivad hooldajad, keda ta muidugi alalõpmata ära ei tunne. Vahel ei tunne ta ära ka tütart. „Näen tema tumesiniseid kummisaapaid ja kasimatuid teksaseid. Ma ei taipa, miks ta on siin; mulle ei meenu tema nimi. Ta on üks neist inimestest, keda sa kellegi teisega segi ajad; üks neist, keda sa arvad mõne isiku pähe ära tundvat. Olin alati tahtnud, et see oleks nüüd mu tütar, kuid see ei paista kunagi olevat tema. Olin alati tahtnud, et see oleks Sukey, ja ma nägin teda kõikjal /—/.”

Ja sõnad, millega end väljendada, lähevad lootusetult sassi, Maud teab, et see nimi, mida ta ütleb, ei ole õige, ei kõla õigesti, aga õige nimi lihtsalt ei tule meelde. Arsti juures hindamisel ütleb ta pliiatsi kohta kandik, ehkki teab, et see pole nii. Järgmine ülesanne on joonistada kella numbrilaud. „Asun joonistama, kuid mu käsi väriseb pisut, ma ei saa kuigi hästi hakkama. Mõnikord lähevad jooned vääriti, umbes samamoodi nagu siis, kui püüad midagi joonistada ise seejuures peeglisse vaadates. Ma ei mäleta, mida pidin joonistama, kuid hädised sõõrid meenutavad mulle konna, seega muudan seda, lisan suured ümmargused silmad ja lustaka naeratuse ning siis, kui pliiats libastub, ka sassis juukse ja habeme. Asetan joonistuse tema kirjutuslauale. Doktor võib arvata sellest, nagu talle meeldib.” Maudi erakordselt hüplikku mõtlemist on väga hästi edasi antud ja iga kord, kui ta läheb üksi kuhugi linna peale (mida tal ei ole lubatud teha, kuid mida ta loomulikult teeb, sest ta ju ei mäleta, et see keelatud on), tuleb hinge kinni hoides loota, et ta tervelt tagasi jõuab.

See on tõesti imeliselt kirjutatud raamat, mida soovitan lugeda kõigil peale nende, kellel on hiljutine isiklik kogemus dementse lähedasega. Liiga tõepärane.

Kaja Kleimann

Eugen Ruge ja tema lood

Kohe on algamas Tartus kirjandusfestival Prima Vista ning seetõttu soovitan ma kõigepealt tulla kuulama festivali külalist Saksamaalt ning alles seejärel tema hiljuti eesti keeles ilmunud raamatut. Neile, kel saksa keel suus, julgen lisaks soovitada veel kirjaniku seni eesti keelde tõlkimata esikteost.

Niisiis, teisipäeval, 3. mail algusega kell 17.00 esineb Tartu Ülikooli raamatukogus saksa kirjanik ja tõlkija Eugen Ruge. Tema vestluskaaslaseks on sakslanna, TÜ õppejõud Silke Pasewalck. Ruge loeb katkendeid hiljuti eesti keeles ilmunud lühiromaanist „Cabo de Gata“ (Loomingu Raamatukogu, 2016, tlk Tiiu Relve) ja oma Saksa Raamatuauhinnaga pärjatud ning tänaseks rohkem kui kahekümnesse keelde tõlgitud perekonnaromaanist „Kahaneva valguse aegu“ („In Zeiten des abnehmenden Lichts“, 2011). See teos on veel eesti keelde tõlkimata, aga üks peatükk ilmub ajakirja Akadeemia mainumbris.

Eugen Ruge on sündinud 1954. a Siberis, üles kasvanud Ida-Saksamaal, õppinud matemaatikat ja kirjutanud enne proosakirjaniku karjääri arvukalt näidendeid. Prosaistina alustas ta 50ndates eluaastates juba küpse autorina. Tema suuresti autobiograafiline perekonnasaaga „Kahaneva valguse aegu“ on üllatavalt põneva struktuuriga romaan, mis kujutab ühe Saksa kommunistide perekonna allakäiku 50 aasta jooksul läbi nelja põlvkonna saatuse. See ei ole lineaarne romaan — vahelduvad aastad ja kõnelejad. Romaani on nimetatud isegi SDV „Buddenbrookideks“.

Lühiromaan „Cabo de Gata“ on sisuliselt suguvõsaromaani eellugu, aga kirja pandud 15 aastat hiljem, siis kui perekonnasaaga oli juba ilmunud ja edu saavutanud. Kirjanik juhatab romaani sisse lausega „Selle loo ma leiutasin selleks, et rääkida kuidas see oli.“ Aga oli nii, et nimetu kirjanik tundis juba pikka aega painet või lausa kohustust kirjutada romaan oma põnevast perekonnaloost. Ühel päeval põgeneb ta Berliinist ning maandub Andaluusia kalurikülas, mis kannab nime Cabo de Gata, (tõlkes Kassineem). Loodetud paradiis on jaanuaris külm, inimesed ebasõbralikud, romaani kirjutamine ei õnnestu kohe kuidagi, aga ometi ei ole raamat depressiivne ega rõhuv, pigem kerge ja mänguline. Kirjanik jälgib kohalikke, kalurikülla satuvad inglane ja ameeriklane, aga tõeliselt läheb talle korda vaid postkasti juures kohatud punasevöödiline kass. Ma ei ole vist üheski raamatus kohanud nii palju sõna „mäletan“, kirjaniku mäng mäletamisega on omamoodi tore ja mõtlemapanev.

Rugede perekonnaloo sissejuhatuseks võib aga pidada kirjaniku isa, ajaloolase Wolfgang Ruge mälestusteraamatut “Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad“, mis on ilmunud mõned aastad tagasi kirjastuse Tänapäev väljaandena ka eesti keeles. Isa raamatule on järelsõna kirjutanud Eugen Ruge.

Linda Jahilo

Peeter Sauter “Lapsepõlvelõhn”

Keeruline on rääkida raamatutest, mis lähevad hinge, justkui poevad naha vahele. Peeter Sauteri kirjutatuga ongi seda tihti juhtunud. Üllatavalt leidsin endas ühisosa Sauteri (just hilisema aja) loominguga, kui esmalt lugesin tsiklisõidu-raamatut “Flirt budaga”, ja edasi tulid “Ära jäta mind rahule”, “Hispaania saapad ja silmad”, “Märkmeid vaeste kirjanike majast”.

Lapsepõlvelõhn… Miks selline pealkiri? Sauteri arvates “… mälestus kargab välja kergemini tajust, mis ei ole domineeriv, nagu on kuulmine ja nägemine. Võib-olla on kuulmis- ja nägemismälestusi nii paksud lademed, et lapsepõlve helid ja pildid ei murra läbi. Ja kui mõni tuttav ette sattub, siis ta käivitab nostalgia ja mälestused. Ega seda eriti tihti ei juhtu. Ümberringi on vähe nõuka-Eesti lõhnu.”

Peeter Sauter sündis 1962. a. — lapsepõlv 60ndatel, kooliaastad 70ndatel. Kes neid aegu mäletab, see teab. Dropsikommid, Ereliukase jalgratas, punalipud-kaelarätid, spordilaagrid, viitsimatus koolis käia, diskod ja teksad, sõpradelt laenatud välismaised vinüülplaadid… Ja muidugi tüdrukud, kelle puhul Sauter kahtlustab lapsepõlvetraumat ajast, kui teda üksinda lastesõime jäeti: “… ma olen samasuguseks memmekaks jäänud kogu elu. Ja ema puudusel otsin mõnd seelikusaba, millest kinni hoida.”

Mõnd lugejat häirivad Sauteri puhul naturaalsed kirjeldused, nö. otsene kõneviis ehk roppused, mida kaldutakse üle tähtsustama ja kaugemale enam ei vaadatagi. Siiski katsuks neisse mitte takerduda. Tuum on mujal. Arvatavasti igaüks meist mõtleb oma peas kõikvõimalikke mõtteid, kasutatades seejuures väga mitmekesiseid (st. ebakorrektseid) väljendeid-sõnu. Sauter ei tee muud, kui kirjutab need mõnikord välja, silmale nähtavaks. Prooviks siis sellega harjuda ja näha sõnade taga elu (halastamatut) lihtsust, mis võib vahel olla talumatult raske. Sauter viib lugeja mäluruumidesse, kuhu võõraid naljalt ei lasta ja kõrvalistel isikutel asja ei ole. Näitab elupilte inimestest, kellest on jäänud vaid mälestused. Näiteks vanaema ehk Sõup, kes on jälle lapseks saanud ja keda ta oma tütar näpu vahelt toidab nagu linnupoega. Kursusekaaslane Angelina. Noorelt surnud poeg Kustas. Lapsepõlve lähim kaaslane tädi Helmi on küll veel alles ja olemas ning elab hooldekodus, kuid Peetrit ta enam ära ei tunne…

Lõpetuseks kirjaniku nõuanne kõigile, kel on raske: “Argipäevast kinni hoidmine aitab eksistentsiaalsetest hädaorgudest üle saada, ehitab silla edasi või tagasi tavalisse ellu.”

Piret Kiivit

E. Lochhart „We Were Liars” („Me olime valetajad”)

Seekord on mul võimalus soovitada raamatut, mis pole eesti keeles vist veel ilmunudki, aga peaks kohe-kohe ilmuma, kaanepilt on igatahes juba olemas. Minu jaoks on ameerika kirjanik Emily Jenkins (s. 1967, noorteraamatute puhul kasutab kirjanikunime E. Lockhart) täielik avastus! Paistab, et ka pea 34000 inimese jaoks, kes hääletasid raamatu ülekaalukalt Goodreadsi 2014. a. noorte ilukirjanduse võitjaks. Tema raamat haaras ja hämmeldas mind mitte niivõrd teema poolest — kuigi väga rikaste inimeste elu kirjeldamine polegi tänapäeval enam nii tavaline — , vaid just keele ja stiili poolest. Täpne, sõnadega hoolikalt ümber käiv ja mitte liialdav, metafoorne. Tähelepanelik lugeja leiab siit intertekstuaalsust, allegooriat, sümbolismi, kuid samas on see siiski absoluutselt nauditav lugemine nii noorele kui täiskasvanule.

Jutustajaks on peaaegu kaheksateistkümnene Cady ehk Cadence Eastman, väga rikka ja priviligeeritud suguvõsa vanim järeltulija, kes veedab kõik oma suved suguvõsale kuuluval Beechwoodi saarekesel koos oma ema ja ema kahe õe, vanaema-vanaisa ja terve rodu tädilastega. Eelkõige veedab ta aega muidugi endavanuste Johnny ja Mirreniga ning Johnny kasuvenna Gat Patiliga. Nemad neljakesi moodustavadki „valetajad”, kuid raamatu jooksul saab ka selgeks, et „valetajatel” on palju laiem tähendus. Cady vaatab tagasi varasematele suvedele ning esialgu on tunne, et sellest tuleb ehk ilus romantiline jutustus esimesest armumisest ja idüllilistest lapsepõlvesuvedest, kuid õige pea saab selgeks, et tegu on pigem põnevikuga. Cady mainib oma hirmsaid peavalusid ja mälulünki, mis tekkisid peale mingit tragöödiat suvel, kui ta oli 15, ning sealt hakkab hargnema raamatu põhiintriig. Lugejad veetakse mitmel puhul ninapidi ning raamatu lõpp ei jäta vist kedagi üllatamata.

Kuna ma sisust väga rääkida ei saa, et mitte lugemisrõõmu ära rikkuda, siis mainin veel mõnda olulist teemat, mis raamatust läbi käib. Rikkuse ja materialismi pahupool, intriigitsemine, konkurents ja kadedus. Keeping face ehk siis muretsemine oma prestiiži ja selle pärast, mida teised sinust arvavad, sellest tulenev kahepalgelisus, mida iseloomustab suurepäraselt jutustaja irooniline kommentaar: „Welcome, once again, to the beautiful Sinclair family. We believe in outdoor exercise. We believe that time heals. We believe, although we will not say so explicitly, in prescription drugs and the coctail hour. We do not discuss our problems in restaurants. We do not believe in displays of distress. Our upper lips are stiff, and it is possible people are curious about us because we do not show them our hearts.” (lk 38). Kõigele lisab vürtsi veel lõpu poole kinnistuv teadmine, et tegu on ebausaldusväärse jutustajaga, nii et… kus on tõde? Kas tõdesid on mitu? Kumb on raskem, kas unustada või heastada?

Jutustusse on pikitud variatsioone kolme õega muinasjuttudest ning viiteid reaalselt eksisteerivatele kirjandusteostele, näiteks E.Brontë „Vihurimäele”. Cady on armunud Gati, kes on India päritolu, ning see toob sisse rassiteema ning „teise” aktsepteerimise. Mis on ja mis ei ole kohane rikka suguvõsa vanimale järeltulijale, saare tulevasele pärijannale?

Ülalpool mainisin ilusat keelt ja stiili — üheks stiilinäiteks metafoorne kirjeldus Cady vanaema surma järgsest leinast ja valust: „My head and shoulders melted first, followed by my hips and knees. Before long I was a puddle, soaking into the pretty cotton prints. I drenced the quilt she never finished, rusted the metal parts of her sewing machine. I was pure liquid loss, then, for an hour or two.” (lk 28)

Igal juhul, põnev ja teistmoodi lugemiselamus! Mina võtan kindlasti kätte ka autori varasemad teosed. Autori kohta saab rohkem lugeda siit.

Annika Aas

Luc Bossi ja Isabelle Polin “Leitud”

See on üks põnevamaid raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen.

Ilmselt ei saa seda nimetada kriminaalromaaniks, sest lugejal ei ole antud teadmiste põhjal võimalik lahenduseni jõuda, teda eksitatakse lakkamatult – iga kord, kui tundub, et nüüd lõpuks on asi selge, tuuakse sündmuste käiku pööre. Võibolla on õigem öelda psühholoogiline põnevik.

Keda usaldada?

Kas iseennast saab usaldada?

Kas oma mälu saab usaldada?

Mis tähendus on unenägudel?

Millegipärast kipub pähe lause “Alateadvus on alatasa purjus”. On labürinte ja keeruliste tähendusseostega nimesid (mis meile küll ilusti ära seletatakse).

Ma väga loodan, et tänapäeva teadus siiski ei võimalda veel kustutada õigeid ja sisestada võltsmälestusi nii vabalt kui selles raamatus.

25-aastane üliõpilane Clara on leidnud oma konspektide vahelt kirja “Ma leidsin sind” ja näitab seda oma elukaaslasele kui nalja, mispeale viimane väga kohkub. Tuleb välja, et Clara pole mitte üksnes neuroloogist François’ kallim, vaid ka patsient traumajärgsete mäluhäirete grupist. Kunagi Clara isa tapnud ja teda ennast neli aastat vangistuses hoidnud mees paistab olevat ta uuesti leidnud; tema tabamiseks tuleb Clara mälestused taastada. Kas see, mida ta mäletab, on aga tõsi? Politsei ei suutnud leida mingeid jälgi tema vangistajast, kas polnud ta äkki vangis hoopis oma meeltes? Võibolla viis äge tüli isaga fataalsete tagajärgedeni?

Igasugune pikem sisuseletus oleks kurjast.

Soovituseks – ärge alustage lugemist liiga hilja õhtul, sest käest panna on raamatut raske.
Püüdsin midagi rohkemat teada saada autorite kohta, kelle esimene koos kirjutatud romaan see on. Luc Bossi on kirjanik, stsenarist (ka hiljuti filmiblogis minu tutvustatud “Päevade vahu” oma) ja filmiprodutsent. Isabelle Polin töötas enne kirjutama hakkamist farmaatsialaboris, 2006. a ilmus talt raamat “Pourquoi ce soir-là ?” ja 2009. a “Meurtre millésimé”.

Paar arvustust: Dan Burcea “À la recherche de la mémoire perdue : “Trouvée”, un thriller de Luc Bossi et Isabelle Polin”, Claude le Nocher “Luc Bossi – Isabelle Polin : Trouvée (Éd. Fayard Noir, 2014)”.

Kaja Kleimann