Posts Tagged ‘mälestused’

Lauri Räpp “Linn on minu: Tartu tahavaatepeeglis”

„Annelinn. See tähendas Leninakani puiesteed, paneelmaju, mikrorajooni, umbrohtunud tühermaid, sõjaveterane, muruplatsidele sissetallatud otseteid, rauast ronimisvahendeid, üle ääre ajanud prügikaste, kajakaid, tuvisid, sulatõrva, kollast Ikarus-linnaliinibussi number 16, rannavalvet Saare poe tiigi ääres, Satelliiti, Sõpruse selvehalli, kulunud fassaade, lagunevaid rõdusid, karbiiti, lukustamata sektsiooniuksi.” (lk 70)

Tavaliselt ma püüan nimenaljadest hoiduda, aga seekord sai kiusatus liiga suur. Lugema hakates arvasin, et ees ootabki linna-räpp, sihuke kirbe ja küüniline. Aga tegelikult tuli hoopis bluus – mitte deltabluus, mitte Mülleri Sassi hingekäristav bluus, vaid Bluesi-veljeste laadis hoogne, energiline ja mõnusalt irooniline jutustus linnast, milles autor sündis, kasvas ja inimeseks sai.

Üldinimlikku lemmiktegevust – endast rääkimist – jätkates: ma näen, tunnen ja usun selles raamatus kõike. See on minu linn ka. Kolisin 15-aastaselt Annelinna ning avastasin maalapsele uudset asumit umbes samal meetodil – suurisilmi jälgides ja huumoriks ümber vormides. Raamatu suurim väärtus ongi vast see, et ta täidab Tartu kultuuriloos suhteliselt uue, kuid juba tuntava lünga – annab ülevaate Annelinna ajaloost. 1970ndatel rajatud paneelmajade rajoon (tuntud ka koodnime „Kivilinn” all) on küll mõnegi romaani tegevuspaik, kuid nii üksikasjalikult ja süsteemselt pole seda veel kirjeldatud. Abiks on ka rohke valik fotosid ning säbrukoode muusikapalade jaoks.

Hakatuseks on siiski viis aastat Rukki tänavat oma tubade ja tegelastega. Lasteaed algab aga juba Annelinnas ja edasi kulgeb kasvava organismi tee toonasesse 12. keskkooli. Jäädvustamist leiab kõik, millega laps kokku puutub: paneelika arhitektuuriline ja sotsiaalne diskursus, lasteaia sisustus, personal ja materiaal-tehniline baas, tänavad ja tanumad ja sopaaugud nende vahel – kogu see 1980ndate esteetiliselt kahetsusväärne ja intellektuaalselt huvitav eksterjöör ja interjöör. Aga see on ikkagi kodu, ja kodu on armas ka siis, kui teda ehivad Mistra vaibad ning sünged sektsioonkapid. Pikema ja üpris sooja kirjelduse pälvib näiteks Saare kauplus, uusasukate kauaaegne kodupood. Siinkohal on mul pakkuda omapoolne täiendus autori mõtisklusele poe nime päritolu kohta: tõenäoliselt ei ole aluseks saar pinnavormi mõttes (nagu poolsaare moodi saar), vaid puuliik. Paneelrajooniga piirneb varasem eramute kvartal, mille tänavad olid nime saanud puude järgi. Üks puiestik asub Karlovas – Kastani, Kase, Jalaka jm lehtpuud, aga Annelinnas on kobaras Männi, Kuuse, Kadaka… Vahtra ja Pajuni välja (raamatus kirjeldatud ajal oli selle asumi silmapaistvaim maamärk kahtlase väärtusega Männi söökla), ja teiste seas leidus ka Saare tänav. Pood ei jäänud sellest kuigi kaugele.

Omaette peatükk on pühendatud legendaarsetele Tartu levimuusikapäevadele, kus autor isa abiga pääses vaatlema bändide lavatagust elu. Värvikas ja inforohke peatükk võinuks isegi pikem olla. Iseasi, kas me ikka tahame teada, kes, kus ja kellega mida jõi? Kogu temaatika „Poisist sirgub nooruk” on keha- ja muude vedelikega üleküllastatud ning higi- ja okselõhnane. Ent kui see kuulus kasvamise juurde, eks tule see siis ka raamatusse raiuda. Lõppeks nendib autor, et enamik sõpru tuli kasvuajast siiski välja eluga ja suuremate kahjustusteta.

Hiljuti tõusis tulipunkti küsimus, kas okupatsiooniaegne lapsepõlv võib oma põhiolemuselt üldse olla helge. Mitu paralleelselt loetud lapsepõlvelugu kehutab siinkirjutajat kinnitama, et võib ikka, kui lapsepõlv leiab aset turvalises keskkonnas, eelkõige turvalises perekonnas. Last ei masenda, et lasteaia mannapudrupotid on lömmis, et naabrite elu kostab kenasti kõrvu, et poes on kõigepealt ostukorvisaba ja siis riiulijuurdepääsemisesaba ja siis kassasaba ja siis peab juurviljade pärast üldse poe taha putkasse pugema. Laps jätab selle lihtsalt meelde, ja jutustab pärast teistele. Oli alles elu!

Lauri Räpp näitab oma tahavaatepeeglis elu paari aastakümne taguses Tartus ja laseb lugejal võrrelda, mis ja kui palju ja kas üldse on muutunud. Autori küllalt reljeefses keelepruugis leidub leebet irooniat, sõnamängulist vaimutsemist ja vahedat satiiri, mida Tartule jagub siiski vähem kui Kuubale. (Vt ka „See ei ole minu Kuuba”, 2015) Raamatust õhkub nostalgiat, ent kindlasti ei ole see nõukanostalgia. Pigem on tegu pilkliku, kuid armastava hõllandusega kodust, linnast ja kodulinnast ning lapsepõlvest, mis oli kõigist „võitudest” hoolimata helge.

Tiina Tarik

Vt ka:
http://palamuserk.blogspot.com.ee/2016/11/nadala-raamat-lauri-rapp-linn-on-minu.html
http://raagimeraamatutest.blogspot.com.ee/2016/12/lauri-rapp-linn-on-minu-tartu.html
http://marcamaa.blogspot.com.ee/2017/01/lauri-rapp-linn-on-minu.html

Advertisements

Kilde Tartu kohvikuelust


Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema.

/—/
Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks.
/—/
Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.
(Artur Adson „Siuru-Raamat”)

Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
/—/
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet
(Herbert Salu „Kihutav troika”)

Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /—/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”
(Toomas Haug „Klassikute lahkumine: 25 kirjatööd”)

Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929. aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama.
(Eduard Laugaste „Eesti kirjandus karikatuuris”)

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke…
(Jaan Kross „Mesmeri ring”)

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
(Bernard Kangro „Emajõgi”)

Möödume raekojast paremalt. Seal on linnaapteek nagu vanastigi ja teisel pool restoran „Võit”, omaaegne söögisaal „Koit”, mida hästi mäletan. Raekoja taga on haljasala suurte majade, kino „Centrali” ja Lossi tänava alguse asemel. Seal nurgal asus kunagi Toomkohvik, kus ma C. H. Malmiga ükskord istusin.
(Bernard Kangro „Tartu”)

Uueturu tänaval asus oma piparkookide poolest kuulus Boeningi kondiitriäri. Sellest mitte väga kaugel Riia tänaval asus Lilli kondiitriäri, kust ema koos minuga oma sõbranna Olli Mathieseni juurde külla minnes alati kooke ostis. Werneri kondiitriäri asus meie korterist ainult mõne sammu kaugusel Jaani tänaval. Sealt ostis ema mulle, kui ma olin hea laps olnud ja tal oli piisavalt raha, portsu vahukoort, mis oli mu suurim soov. Ära süüa ei suutnud ma seda portsu kunagi, selleks oli koort liiga palju.
(Erik Verg „Vaimustuse tiivul”)

Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki.
/—/
Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad.
/—/
Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
(Mihkel Mutt „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”)

Varasel hommikul oli „Tempos“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored…
(Olev Remsu „Musketäride muundumised”)

Aga tähtis ei olnudki alati see, mis toimus auditooriumis, pigem see, mis toimus näiteks ülikooli kohvikus, kui said ühes lauas istuda kas Paul Ariste või Eero Loonega. See oli haridus, suhtlus, vaimsus. Need olid need kuuekümnendad… Me elasime kõigele sellele – Tuhkatriinumäng Vanemuises, Hermaküla, Tooming, luuleõhtud, kunstinäitused – kaasa.
(David Vseviov „Aja vaimud”)

Vaatasime kella ja leidsime, et bussini on aega küll. Enne jõuame näiteks Illegaardis käia. Suundusime sinnapoole, reipalt ja entusiastlikult rääkides kõigest, mida sülg suhu tõi; olime ju saanud püha inimese õnnistuse ja loa teineteist armastada ja teha palju lapsi, või keda sealt just tulemas oli. /—/ Särasilmselt tormasime rõõmsalt õnneliku tuleviku poole, mis kindla peale ootas meid Illegaardis.
(Piret Bristol „Tartu naised” kogumikus „Tartu rahutused”)

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. Siin trükiti varem Dörpt’sche Zeitungit.
(Ulrich Knellwolf „Tartu-missioon”)

Rohkem Tartu kohta ilukirjanduses ja mälestustes leiad veebilehelt Tartu ilukirjanduses http://teele.luts.ee/

Halliki Jürma

Pilt: Ado Vabbe “Kohvikus” Tartu Kunstimuuseumi lehelt

Cornelius Hasselblatt “Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked”

Ka selle raamatu (ala)pealkiri võiks olla “Hästi valitud sõbrad” Janika Kronbergi artiklikogumik Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest. Cornelius Hasselblatt sattus 1980ndate Eestis kohe väga heasse seltskonda, juba esimestel külaskäikudel kohtus ta Tallinnas Enn Soosaarega, Tartus Ain Kaalepiga, ja sealt edasi hargnesid omakorda uued tutvused — Mati Unt, Viivi Luik, Mati Sirkel, Juhan Viiding… Ja Cornelius Hasselblatt esimene eesti keele õpetaja oli Fanny de Sievers.

Väikeste kultuuride õnn on inimesed, kes saavad tegeleda sellega, mis neile meeldib. Inimesed, kes tunnevad huvi ebatavalise ja eksootilise vastu. See raamat jutustab teekonnast, kuidas 735-leheküljeline Eesti kirjanduse ajalugu (eesti keeles ilmunud 2016. a) sai alguse kunagise Hannoveri koolipoisi mõnusast ja vaimustavast koolivaheajast Soomes. Üks suvepuhkus võib olla määrava tähtsusega…

Piret Kiivit

Nikolai Ivanov “Детство, которого не было”

Николай Иванов „Детство, которого не было» Тарту, «Диалог», 2016

ivanovlapsepovRaamatu autor on sündinud 1929. aastal Novgorodi oblastis talupoja peres. 1946. aastast elab ta Tartus.

Et seda raamatut toimetas tartlane Nadežda Valk, kes ise sai Kultuurkapitali kijanduse sihtkapitali aastapreemia kaks aastat tagasi oma mälestusteraamatu „Seal, kus ma sündisin» („Там, где я родилась” 2014) eest, ei ole juhus.

Nikolai Ivanovi raamat on väga isiklik, väga avameelne. Põhiliselt räägib ta maaelust Novgorodi oblastis Teise Maailmasõja ajal. Raamatut lugedes tulevad esile kaks teemat – nälg ja surm. Kõik see on esitatud nähtuna lapse silmade läbi.

Pärast Esimest maailmasõda algas Novgorodi oblastis nälg ja Nikolai Ivanovi vanemad, kellel oli surnud mitu last, otsustasid kolida Siberisse, kus, nagu räägiti, keegi musta leiba ei söö – ainult valget („…черный хлеб не едят — только булку…» с.7). Kauaks nad sinna jääda ei saanud – käis kodusõda ja pere pidi tulema tagasi Novgorodi oblastisse oma külla. Seal sündisidki loo autor Nikolai ja tema vanem vend Ivan.

Kolmekümndendatel aastatel, kui läks lahti kollektiviseerimine, tuli sellel, kes tahtis ellu jääda, astuda kolhoosi. Valikut ei olnud. Ja jällegi nälg ja rasked ajad.

Siis algas II maailmasõda. Esimestena läksid rindele mehed, siis noored poisid. Külast lahkus ka enamik naisi lastega. Kohapeale jäi umbes kümme peret, kes lootsid sõja metsas üle elada. Kohale jäi ka Nikolai pere – ema, isa ja 12-aastane Nikolai. Vanem vend läks rindele ning hukkus sõja lõpus.

Elu jätkus okupeeritud territooriumil. Kord olid oma sõdurid, kord sakslased.

Ükskord leidsid nad oma majast surnud saksa sõduri ja matsid ta korralikult maha. Kuigi vaenlane, oli ta ikkagi inimene. Emal oli kahju kõigist noorelt hukkunud sõduritest, nii vene kui saksa omadest. Hukkunud Punaarmee sõdurite taskutest võeti dokumendid ja kirjad. Need kirjad saatis Nikolai 1944. aastal adressaatidele ja sai ka hukkunute sugulastelt vastused. Nii said sugulased teada, et nende isad ja /pojad ei ole teadmata kadunud, vaid on hukkunud ja korralikult maetud. Kahjuks ei tea paljud pered tänaseni oma sõjas kadunud lähedaste saatusest.

Nikolaile kingiti õng ja ta hakkas hea meelega kalal käima. Kord tuli tema juurde üks saksalane. See oli 18-aastane saksa noormees, keda kodus ootasid vanemad ja õde. Nad hakkasid juttu ajama, kuna Nikolai oskas natuke saksa keelt. Sellest arenes sõprus, mis kahjuks katkes, kui rinne edasi liikus. Kord, kui külas olid veel sakslased, ilmusid taevasse nõukogude lennukid. Nikolai koos sõpradega hakkas suurest rõõmust hüppama ja karjuma. Nende selja taha oli tulnud sakslane, kes lõi Nikolaid jalaga nii, et too lendas mäest alla. Nikolai jaoks oli see nagu rindel saadud haav ja poiss oli väga uhke.

Siis tuli rahu. Aga sõjast oli jäänud maha väga palju ohtlikke relvi. See oli poiste jaoks väga põnev, kahjuks lõppes üks relvadega mängimine Nikolai sõbra surmaga. Raamatu autor leiab, et sellistes laste surmades on süüdi just täiskasvanud, kes on hõivatud oma sõjapidamisega. See trauma on jäänud hinge tänase päevani. Nikolai mäletab kõike oma noori sõpru, kes hukkusid nii sõja ajal kui hiljem pärast sõda.

1945-1946 olid põua-aastad ja külades jälle nälg. Et päästa Nikolai elu, saatsid ema ja isa poisi kaugete sugulaste juurde Eestisse, Tartusse. Ehk on linnas natuke kergem hinge sees hoida. Ega Tartuski elu kerge ei olnud. Magamiskoht sugulaste juures oli kitsavõitu ja korralikku tööd Nikolail ka ei olnud. Riietega oli olukord kehv, eriti siis, kui tuli sügis ja vihmad. Õnneks leidus häid inimesi, kes püüdsid noorukit abistada ja tasapisi olukord paranes. Nikolai sai elukoha ühiselamusse, ka läks ta õhtukooli õppima. Õppis selgeks tisleri ametit, leidis töökoha ja hakkas ise teenima. Kunagi ei unustanud ta ema ja isa, kes elasid ikka maal ning esimesel võimalusel sõitis ta koju nende juurde, et viia süüa ja raha.

Nii lõpes Nikolai lapsepõlv.

Raamatu eessõnas meenutavad lapselapsed, et kui nad on palunud vanaisa jutustada oma lapsepõlvest ja elust sõja ajal, siis lükkas ta alati seda juttu edasi, lubades kunagi kirjutada nendest aegadest. Nii sündiski see raamat. Paljud, kes need rasked ajad üle elasid, ei taha neist rääkida – liiga valus ja raske. Raamat tuletab meelde, millist hinda pidid maksma need, kes sellel raskel ajal elasid. Tuletama seda meelde kõigile, kes me oleme sündinud ja elanud rahuajal.

“Raamatud ja kunst toovad esile üksikisikute lugusid, selliste inimeste lugusid, kes on samasugused kui me ise. Seetõttu pole lugudest tugevamat relva: ühe inimese loo kaudu võib lugeja samastuda geograafiliselt kaugena tunduvaga ja üksikisiku loo kaudu võib võõrana tunduv saada lähedaseks.”
Sofi Oksanen ” Sinu vaikimine ei kaitse sind”  Enn Soosaarele pühendatud konverentsil 13.02.2017 (Postimehes)

Tamara Kozõreva

Raamatust saab pikemalt lugeda vene keeles siit.

2016. aastal ilmunud mälestused ja elulood

m1Üldteosed, psühholoogia
Arrak, Jüri. Ilma naljata: kirjavahetus 1994-2000 008E ARR
Ederma, Vello. Siin Ameerika Hääl, Washington! 070 EDE
Frankl, Viktor. … ja siiski tahta elada : psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit 159.9 FRA
Kadastik, Mart. Nüüd ma siis kirjutan: elutööraamat 070 KAD
Kuur, Kairi. Maailm paksude mätta otsast 159.9 KUU
Lehtonen, Pekka. Ülesandega üle lahe : propaganda mitu nägu 070 LEH
Luik, Kadri. Julgus mõelda, julgus öelda. 3 159.9 LUI
Lungina, Tatjana. Wolf Messing : tõestisündinud lugu Venemaa suurimast sensitiivist 133 LUN
Mang, Igor. Igor Mangi elu ja astroloogiatarkused. 133.5 MAN
Muravin, Gennadi. Ebatsensuursed juhtumid : sekeldused Eesti raamatutega Nõukogude ajal 002 MUR
Pärtelpoeg, Ago. Laine Peep : direktriss. 02 PÄR
Sugrue, Thomas. Jõgi oma harudega: Edgar Cayce lugu 133 SUG

Ühiskonnateadused
Belford, Jordan. Wall Streeti hunt: [lugu sellest, kuidas raha Wall Streeti Supermani põrmu paiskas]. 336 BEL
D`Antonio, Michael. Tõde Trumpist 658 D`A
Ergma, Ene. Kosmosemutt 32E ERG
Ideon, Argo. THI: president Ilvese Kadrioru aastad 2006-2016  32E IDE
m2Kallas. Esseed. Mõtted ja päevakaja 32E KAL
Kangur, Paavo. Mart Helme: õnnesärgis sündinud 32E KAN
Karm, Hille. Siiri ja Mihkel Oviir : Kahekesi klaasist majas. 32E KAR
Kerman, Piper. Oranž on uus must : minu aasta naistevanglas 343 KER
Knight, Phil. Jala jälg: Nike algust meenutab selle looja 658 KNI
Krikk, Mai. Kahe võimu vahel. 35 KRI
MacIntyre, Ben. Spioon sõprade seas. Kim Philby ja suur reetmine 327.8 MAC
Made, Tiit. Rootsis Nõukogude saatkonnas 327 MAD
Neihardt, John. Black Elk jutustab 39 NEI
Nemtšova, Zanna. Äratamas Venemaad: minu isa Boriss Nemtsov ja tema poliitiline pärand. 32T NEM
Pals, Kristo. Missioonisõdurina Aafrikas 355 PAL
Tammer, Enno. Raudse Rusika looja : Lembit Kolk ja K-Komando 35 TAM
Vatmann, Kati Saara. Kodutunne : ärge jätke mind üksi. 36 VAT
Võrno, Hannes. Missioon : ühe missiooni päevikud. 355 VÕR
Weiser, Benjamin. Salajane elu : Poola ohvitseri varjatud missioon : millist hinda tuli maksta oma maa päästmise eest? 327.8 WEI

m3Meditsiin
Aunaste, Elis. Allan Gary Oolo : minu teekond 61 AUN
Ellamaa, Andres. Arstile jääb valu. 61 ELL
Karjus, Irje. Veetka talu lugu, ehk, Kuidas linnatüdrukust metsamoor sai 615.8 KAR
Lääne, Tiit. Jaan Olari - arst, kes ei mahtunud provintsi. 616.8 JAA
Padrik, Vello. Eesti kirurgiast läbi aegade 617 EES
Tiik, Heino. Nõela vägi. 61 TII
Vahisalu, Rein. Südamest – muiates ja tõsimeeli 616.1 VAH

Ajalugu
1905. aasta Eestis: mälestused 94E1 TUH
Aleksijevitš, Svjatlana. Sõda ei ole naise nägu 94(4)4 ALE
Colton, Timothy J. Jeltsin – elu. 94V2 COL
Hillebrand, Laura. Murdumatu: lugu ellujäämisest, kohanemisvõimest ja lunastusest Teise maailmasõja päevil 94(4)4 HIL
Hlevnjuk, Oleg V. Stalin. Diktaatori uus elulugu  94V2 HLE
Hughes, Lindsey. Romanovid: Venemaa valitsejad 1613-1917 94V1 HUG
Ilp, Roland. Tartlaste meenutusi ajas.  908 ILP
Juškin, Vladimir. Peaministri nõuniku päevik. 94E4 JUŠ
Kerge, Ago-Livius. Tudulinnast Tallinna arhitektiks. 94E4 KER
Kindralfeldmarssal vürst Michael Andreas Barclay de Tolly 94V1 KIN
Klas-Glass, Reny. Üks lugu minu elust 94E4 KLA
Korp, Silvi. Tuulte keerises. 94E4 KOR
Kotšinev, Jüri. Kutuzov. Pater patriae. 94V1 KOT
Kruut, Valter. Lapsepõlvemaa, sõda ja kolm okupatsiooni  94(4)4 KRU
m7Kuidas me pääsesime helgest tulevikust 94E4 JUN
Kull, Martin S. Osula Ott ja tema „pillimehed” 94E4 KUL
Lambur, Ruuben. Alutaguse saaga : mälestuste põimik 94E4 LAM
Lattik, Jaan. Teekond läbi öö II, III  94E2 LAT
Lauristin, Marju. Marjustini sajand: kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast 94E4 LAU
Leemets, Helle. Pikk tee koju, ehk, Siberi valge lumi 94E4 LEE
Lääne, Tiit. Pakku punakatku eest. 94E4 LÄÄ
Markin, Karl. Sõjamälestused 1915. aasta aprillist peale 94E1 MAR
Michaelis, Rolf. SS-erikomando Dirlewanger võitleja mälestused 94(4)4 MIC
Mõttus, Aksel. Karmi elukroonikat. II osa, Metsavenna lood 94E4 MÕT
Netto, Lev. Vanne : tagasivaade  94V2 NET
Oiderma, Hellar AP. Elu sõlmed II 94E2 OID 2
Purje, Eerik. Mesipuu poole 94E4 PUR
Rappaport, Helen. Neli õde: suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud 94V2 RAP
Revali ja Peterburi vahel : eestimaalaste mälestusi kahest sajandist 94E REV
Rislakki, Jukka. Vorkuta! : ülestõus sunnitöölaagris 94V2 RIS
Rubenstein, Joshua. Stalini viimased päevad 94V2 RUB
Räpp, Lauri. Linn on minu – Tartu tahavaatepeeglis 908 Tartu RÄP
Saul, Bruno. Meie aeg : [mälestused]. V 94E4 SAU 5
Sebag Montefiore, Simon. Romanovid: 1613-1918 94V1 SEB
Säde, Tuuli. Torm Läänemerel : printsess Diana isa lugu 94(4)3 SÄD
Šuškevits, Stanislav. Minu elu : NSV Liidu hukust ja elustamise püüust 94(4)3 ŠUŠ
Tamman, Tiina. Paul Oras – punane admiral 94E3 TAM
Uibo, Taivo. Vabadustahtega KGB vastu: mälestused  94E4 UIB
Veski, Rein. Taavet Paasi tütred 2 94E2 TAA 2
Vihma, Helgi. Kilbaverest Siberisse 94E4 VIH
Williams, Kate. Josephine: iha, ambitsioonid, Napoleon. 94(4)2 WIL
Wilson, Andrew Norman. Kuninganna Victoria. 94(4)2 WIL

m4Kunst, teater, film
Allik, Jaak. Kihnu Jõnnist Savisaareni 792E ALL
Ester-Väljaots, Betty. Eesti esimesed fotokuningad: ajalugu läbi vendade Parikaste fotokaamera 77 EST
Gill, Paul. Hollywoodi armastuslood : tõelised armastuslood teisel pool suurt ekraani 791T PAU
Hirv, Indrek. Tartust Pariisi ja tagasi : rännakutest, kunstist ja möödanikust 75E HIR
Juhan Kuus : inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas 77 JUH
Maiste, Juhan. Vabadus mäletada. 7(091) MAI
Morton, Andrew. Tom Cruise: mitteametlik elulugu 791T MOR
Mäetamm, Marko. Juubeliaasta 7E MÄE
O`Connor, Anne-Marie. Daam kullas: Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu 75T O`C
Rei, Ave-Marleen. Rästiku pihtimus. Marje Metsur 792E REI
Säde, Enn. Säde filmist : lood Eesti filmimetsadest 791E SÄD

Sport, geograafia
Abelid – 100 : meenutuste ja tänuga / [koostaja ja toimetaja Kaarel Zilmer ; kujundus: Katri Karing] 796.9 ABE
Balague, Guillem. Cristiano Ronaldo 791.322 BEL
Heminsley, Alexandra. Kuidas minust sai jooksja 796.42 HEM
Jackson, Phil. Pühad rõngad : visa võitleja vaimsed õppetunnid 796.323 JAC
m6Kalmre, Vahur. Tartu Rock! Tartu Rock! 796.323 KAL
Keres, Paul. Mälestusi. Materjale. Kirju  794.1 PAU
Laisaar, Väino. 4×4 reisid : elu läbi kolme silma 913(5) LAI
Litmanen, Jari. Litmanen 10  796.322 LIT
Lääne, Tiit. Musta patsiga mees: mõrvatud maailmameister Saul Hallap  796.8 MUS
Murray, Andy. Seitsekümmend seitse : minu teekond Wimbledoni hiilguseni 796.342 MUR
Otsides Spunki : Tartu Ülikooli töötajate mälestusi reisimisest Nõukogude Liidu ajal 910.4 OTS
Press, Gunnar. Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja 796.322 PRE
Remma, Tõnu. Nõukogude Liit nii, nagu see tegelikult oli  913V REM
Rosin, Mariliis. Maltale : elu Suurel Kivil 913(4) ROS
Zoltowska-Darska, Yvette. Messi: väike poiss, kellest sai jalgpallilegend 796.322 ZOL
Zoltowska-Darska, Yvette. Ronaldo: poiss, kes teadis, mida ta tahab 796.322 ZOL

Keel ja kirjandus
Houellebecq, Michel. H.P. Lovecraft: maailma vastu, elu vastu 82T(092)Lovecraft HOU
Liiv, Jakob. Elu ja mälestusi 82E(092) LII
Lomb, Kató. Kuidas ma keeli õpin, ehk, Kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed 81 LOM
Puhvel, Madli. Lydia Koidula: elu ja aeg 82E(092)Koidula PUH
Salumets, Thomas. Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit  82E(092) SAL
Vahing, Vaino. Noor Unt 82E(092) VAH

m5Mälestused ilukirjanduse saalis
Alavainu, Ave. 50:50 elueklektika
Amuroso, Sophia. Tegijatüdruk
Bosse-Sporleder, Maria. Viimases kohvris on kodumaa
Buracinschi, Boris. Oh see Eesti kergemeelsus
Cawley, Joe. Tenerife pihtimused
Doss, Frances. Südame sunnil. Desmond Dossi lugu
Gardos, Peter. Koidupalavik
Gide, Andre. Maised toidud
Hanson, Hedvig. Kirju mandrilt
Hartland, Jessie. Steve Jobs : hullult äge : graafiline elulugu
Hasselblatt, Cornelius. Ma armastasin eestlast
Hłasko, Marek. Kaunid kahekümneaastased
Jaakson, Mall. Euroopa kriisid ja Armastuse puud
Kalanithi, Paul. Kui hingusest saab õhk
Kartau, Heino. Krimmipoisid aastakümneid hiljem
Katajeva-Valk, Nadežda. Seal, kus ma sündisin
Kear, Nicole C. Nüüd ma näen teid
Kerr, Peter. Apelsinid lumes : üks talv Mallorcal
Krutski, Gunnar. Krutskite kroonika 1849-2014
Lee, Hyeonseo. Seitsme nimega tüdruk : Põhja-Korea ülejooksiku lugu
Lawson, Jenny. Hullult õnnelik : (naljakas raamat hirmsatest asjadest)
Maaten, Siim. Kirju kodust
Messer, David. Sigmundm9
Metsküla, Liina. Maailma peal ripakil
Märka, Veiko. Minu 1986 : tiigriaasta hullumajas
Napierski, Kersti. Sõjast sõelutud
Nicholas, Anna. Kass kuumal kivikatusel : mürgel Mayfairis ja Mallorcal
Petrone, Justin. Kirju Eestist
Põder, Rein. Tagasivaatepeeglis : isiklikku
Rahapuu, Riin. Elust ja armastusest
Raud, Mihkel. Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda
Raudnask, Valve. Juunilumi
Raun, Ott. Tuba number kaheksa
Rejmer, Margo. Bukarest. Tolm ja veri
Roht, Richard. Tsaari ohvitser
Roht, Richard. Sõjasõit
Runnel, Hando. Hingedeaeg : mõtted ja märkmed
Rusing, Ester. Kõik on võimalik
Rätsep, Evald. Kohtumine loodusega
Saar, Olivia. Hetked endas : mõttemõlgutusi ilmas, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015
Sommer, Lauri. Lugusid lõunast: 2012-2016
Soosaar, Enn. Isa ja aeg
Sundberg, Anna. Ma armastasin terroristi
Tungal, Leelo. Seltsimees laps ja suured inimesed
Vaino, Enn. Hüvastijätt mammutarmeega
Vaik, Toivo. Suurvete aegu

m10MINU… sari
Albri, Jaana. Minu Kreeta
Contra. Minu Läti
Koido, Malle. Minu Rio de Janeiro
Kütimaa, Janne. Minu Ahvenamaa
Lotus, Diana. Minu New York
Paltsmar, Liis. Minu Costa Rica
Parve, Jesper. Minu Bali
Pääskyla-Malmström, Terhi. Minu Tallinn
Saimre, Tanel. Minu Norra
Somelar, Janek. Minu Afganistan
Suurmaa, Marianne. Minu Saksamaa
Vaikjärv, Janika. Minu Kilimanjaro

Tehnikakirjanduse osakonnas
Arhitekt Raine Karp
Eesti Tööstusprojektist Sweco Projektini : 1944-2007
Hadfield, Chris. Astronaudi soovitused eluks Maal
Iila, Mati. Aviaator. 2 : ametnikuna Eesti Vabariigi avalikus teenistuses
Kask, Raivo. Lendur : tööl all- ja ülalpool pilvi : mälestusi lenduriks õppimisest, lendamisest Aeroflotis ja Estonian Airis ning lennundusest üldse .
Porter, Richard. Hullumeelsed ja geniaalsed aastad : “Top Geari” telgitagustes

Mälestused ja elulooraamatud muusikaosakonnas
m8Azerrad, Michael. Come as you are : Nirvana lugu
Hopkins, Jerry. Keegi ei pääse siit eluga : Jim Morrisoni elulugu
Kangur, Paavo. Gennadi Podelski : pagulane Lootuse tänavast ehk enne Jaak Joalat
Klas, Eri. Mälestuste portfell
Lang, Tiina. Jaanus Nõgisto : vaatan korraks tagasi
Lehiste, Juta. Juta Lehiste
Leivak, Verni. Gastrollid U-duuris : Eesti muusikute uskumatud seiklused nõukaajal
Martin, Nicholas. Florence Foster Jenkins : hämmastav lugu Ameerika tuntuimast ja vähim hinnatud sopranist
Nahkur, Toivo. Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust
Oja, Andres. Tsepeliini triumf : Eesti rock 1970. aastatel
Osbourne, Ozzy. Mina olen Ozzy
Poobus, Hele-Mai. Anu Kaal : kahel pool eesriiet
Sal-Saller, Hendrik. Hendrik Sal-Saller : intervjuu iseendaga
Sass, röövime õige laeva : Alo Ritsing
Smith, Patti. M-rong
Trynka, Paul. David Bowie : Starman
Ulla, Ülle. Ma armastasin Estoniat
Wall, Mick. Enter night : Metallica : biograafia

Annika Hramov

“Aja lugu”

ajalugu1

Petrone Prindi avaldatud raamatud sarjas “Aja lood” on sellised, mis panevad meenutama, puudutavad tihti väga lähedalt, üllatavad sarnase emotsiooniga ja viivad nostalgialainele. Aga ühine on selle sarja raamatutele see, et nad on väga tõetruud oma lugudes.

Siiski pean ütlema, et mõni raamat selles sarjas kõnetab, mõni ei tekita huvi. Põhjuseks ilmselt see, et raamatud, milles leiad tuttavaid lõhnu, tundeid, paiku ja esemeid mõnest oma eluperioodist, tunduvad huvitavamad ja emotsioon on suurem, aga kuna kirjutajad on väga erineva taustaga, siis mõne raamatu puhul võib juhtuda, et autori kirjutamisstiil või teema ei istu hästi.

Halliki Jürma

ajalugu2

Üleüldise omaeluloolise kirjanduse buumi juures on kirjastus Petrone Pint leidnud lisaks “Minu …” sarjale veel ühe hea väljundi — sari “Aja lugu”. Sarjas olevad raamatud peegeldavad mingit konkreetset ajaperioodi läbi väga isikliku vaatenurga. Enamasti on tegu lapsepõlve vaatavate raamatutega, kus enda kasvamist tagantjärgi targa pilguga kirjeldatakse ja nii poolkogemata tuleb sellest huviga loetav ajastuportree ja mingi paiga või piirkonna vaimu väljendus. Erinevates raamatutes on  ilukirjandusliku, ajakirjandusliku ja lihtsalt mälestuste kirjutamise stiilid erinevalt esindatud, mõnes domineerib üks, mõnes teine. Kõige sügavama mulje on mulle seni jätnud sarja avaraamat, Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”, aga ega ma päris kõiki pole veel lugenud. Küll jõuab (kuigi uusi lugusid tuleb järjest peale)…

Tiina Sulg

ajalugu3

Beryl Markham „Koos ööga läände”

markhamkoosöögaläändeMulle meeldis Paula McLaini raamat „Tiir ümber päikese”, millest siin blogis on juba kirjutatud, üsna hästi, ma olen vähemalt kaks korda vaadanud filmi „Minu Aafrika” ja lugenud Isak Dineseni raamatuid, samuti Antoine Saint-Exupéry „Öist lendu” ja teisi jutte, mis mingil moel Beryl Markhami aja ja looga haakuvad, seega tundus loogiline lugeda järgmiseks tema enda kirjutatud elulugu. Juurde lugesin (netist) huviga artikleid raamatutes esinevate inimeste ja nende omavaheliste seoste kohta ja vaatasin fotosid, et neid paremini ette kujutada. Sydney Pollack oli filmi valinud päris sobivalt head näod, ehkki Robert Redford nägi mu meelest parem välja kui väga ilusaks meheks kiidetud päris Finch Hatton. Ma ei mäleta üldse filmist Felicity-nimelist tegelast, kelle prototüübiks oli Beryl, seega on midagi veel üle vaadata.

Kui raamat 1942. aastal normeeritud paberi tõttu väikeses tiraažis ilmus, ei saanud see sõjaaja sekeldustes kuigi edukaks; ringlesid ka kuulujutud, mis vihjasid, et raamat pole Markhami enda kirjutatud. Autoritena pakuti välja päris mitut meest, kes kuuldavasti kõik ka ta armukesed olid, ning eriti tema kolmandat abikaasat, ajakirjanikku ja variautorit Raoul Schumacherit. Muuhulgas väideti, et Markham pole raamatu autor sellepärast, et kirjutas ainult selle ühe ja veel kimbukese lühijutte. See on õigupoolest päris veider väide, sest on ju palju kuulsamaid ühe raamatu autoreid. Tegelikult on hämmastav hoopis see, et nii hõivatud naisterahvas üldse kirjutamiseks aega leidis või vajadustki tundis, aga ilmselt oli ümbritsevate sõprade kirjutamiskihk nakkav. Muide, raamatu on kirjutanud ka Dineseni abikaasa Bror Fredrik von Blixen-Finecke, 1938. ilmus „Aafrika kütt”, sellest kirjutab Markham: „Kui Blix üldse on kunagi mõne ülesandega kimbatuses olnud, siis juhtus see ilmselt tookord, kui ta võitles iseendaga, kirjutades oma tööst Aafrikas oivalist, kuid ülimalt ujedat raamatut. Neile, kes teda tunnevad, kujutab see raamat endast tõelist monumenti alahindamisele. Ta on muutnud mutimullahunnikuteks kõik mäed, kus ta on roninud, ning kirjeldanud tühiste vahejuhtumitena selliseid tõestisündinud lugusid, millest vähem tagasihoidlik autor oleks tõelise verdtarretava saaga kokku kirjutanud.”

1983. aastal ilmus Markhami raamatust uus trükk, sest aasta varem sattus California restauraator George Gutekunst Hemingway kirju lugedes seda ülistavale lõigule. Seekord sai raamatust bestseller ning see aitas Markhamil oma viimased eluaastad suhteliselt mugavalt veeta. Tema elust tehti 1986.a dokumentaalfilm “World Without Walls” ja 1988. a biograafiline miniseriaal „A Shadow on the Sun” (kokku 192 min).beryl1

Beryl Markham sündis 1902. aastal, selline sünniaeg tõi naistele kaasa palju uut, huvitavat ja vabastavat, asju, mis veel nende emadele olid mõeldamatud ja kättesaamatud. Muidugi tõi see kaasa ka kaks maailmasõda ja mõnel pool – näiteks minu samal aastal sündinud vanaema jaoks – ohtralt erinevaid valitsusi, temal õnnestus elada paar aastat ka taasiseseisvunud Eestis.

Mulle meeldis raamat kohe algusest peale, see on kirjutatud vaimukalt ja kujundirikkalt, samas üle pingutamata. Näiteks suurveeaeg paistis õhust nii: „Jõel polnud ühtegi äratuntavat kallast. See nägi välja nagu kodust jalga lasknud eksinud järv.” Ühe oma hobuse iseloomu kirjeldamiseks võrdleb Markham teda õhtusöögikülalisega, kes vastuseks küsimusele, miks ta spinatit juustesse määris, vastab vabandusega, et pidas seda brokkoliks. Paneb selle hobuse üle mõtlema küll.

Üksikute episoodide kaupa, aga mitte ajalises järjekorras, kirjeldab autor oma elu lapsepõlvest kuni 1936. aastani, aga see ei ole autobiograafia, sest siin ei ole isegi mainitud tema ema, venda, kolme abikaasat, poega ega, jumal hoidku, mingeid armukesi. Suure armastusega on juttu isast, tähtis tegelane on lapsepõlve mängukaaslane Kibii, kes ta täiskasvanuna üles otsis ja kellega nad aastaid koos töötasid, küllaltki palju on juttu Blixist ja lühemalt teistest arvukatest sõpradest.

Isa kohta kirjutab Markham nii: „Isa lõpetas Sandhursti akadeemia nii sügavate teadmistega kreeka ja ladina keelest, et kehvem mees oleks neisse uppunud. Ta oleks vajunud põhja nagu ujuja meres, kummagi kaenla all Alexandria kirjatahvel, aga isa ei lasknud haridusel eales endast jagu saada. Ta võitis kõik võimalikud auhinnad, mida Ovidiuse ja Aischylose tõlkimise eest võita on, ja siis võttis kätte takistussõidu, kuni sai üheks paremaks amatöörratsutajaks Inglismaal.”

Aafrika, kus elu võib olla raske, kuid mitte iial igav, on Markhami suur armastus. Katse elada kõrgklassi abielunaise elu Inglismaal lõppes armetu läbikukkumisega ja tõdemusega, et „Igavus on endeemiline haigus”. „Nii Aafrika karmus kui ka ta heldus on mõõtmatu. Ta ei loovuta midagi, kuid pakub palju igat rassi inimestele”.

Erinevatest rahvustest aafriklasi ei kujutata kordagi üleolevalt, Markham mõistab ja aktsepteerib, et paljude asjade puhul nende mõtlemisviis lihtsalt on nii täiesti erinev. Isegi kui see arutu tundub ja vihale ajab. Kogu lapsepõlve on ta kohalike pärismaalastest poistega ringi jooksnud, vibu lasknud ja jahil käinud (mis pärismaalasest tüdruku jaoks iial lubatud poleks!), kuid see aeg lõpeb paratamatult. Kui täiskasvanud Kibii, kelle nimi on nüüd Arab Ruta, tema poole pöördudes „memsahib” ütles, sai Beryl aru, et see ülespuhutud sõna lõpetas ta nooruse. „Mida laps rassist, nahavärvist ja klassist ei tea, ega tahagi teada, selle saab ta kasvades üsna ruttu selgeks, kui näeb, kuidas iga inimene heidetakse armutult mingisse saatusest määratud renni nagu penn või sovrin, mis pangas oma pilusse kaob. Kibii, too nandi poiss oli mu hea sõber. Arab Ruta, kes mu ees istub, on endiselt mu hea sõber, aga meie käepigistus on edaspidi lühem, naeratus ta huultel pole enam nii innukas ja ehkki me võime mõnda aega sama teed kõndida, kõnnib tema edaspidi minu järel, kuigi me oleme kunagi oma lapselikus lihtsameelsuses üksteise kõrval kõndinud.”

beryl2Igasuguse tehnika arengu juures on eriti kole muidugi inimeste ahnitsemisvõimaluste kasv. Lennukite ilmumisega Aafrikasse muutus jahipidamine – elevandikarju sai nüüd lennukiga otsida ja kindlaks teha, kas neis on piisavalt suurte võhkadega isendeid. Neid vähemalt ei tulistatud lennukilt, jahimehed said teada vaid suuna ja pidid ikka ise kohale minema ja nad ei liikunud just lennukikiirusel ning ega elevandidki päris paigal seisnud, aga siiski ei tundu see eriti aus. Lihtsalt kujutlegem korraks (Markhami lennukist visatud kirjakese järgi) pilti tiheda taimestikuga maastikust rahulikult sööva elevandikarjaga, kus on umbes 500 looma, palju poegi, mitu pulli, neist üks väga suur üle 180-naelaste võhkadega, sellest kursil SW suur pühvlikari, aga ninasarvikuid pole näha. Veesilmad. Kaunis!

Kõik lendamist kirjeldav on lihtsalt võimas. Kui vaprad olid need teerajajad ja piiride kompajad! Ja mõnevõrra musta huumoriga – kui Beryl valmistus oma Atlandi lennuks, ütles ta sõber ja õpetaja talle: „Sulle peaks nalja tegema, et su ettevõtmise finantseerija elab farmis, mida kutsutakse Seramaiks – surmapaigaks; ja su lennuk ehitati Gravesendis – kalmupõhjas. Kui sa oleksid järjekindel olnud, oleksid sa pidanud ristima oma lennuki mitte Gulliks – kajakas –, vaid Lendavaks Hauakiviks.”

Martha Gellhorn kirjutab raamatu eessõnas, et nii Markhami kui Isak Dineseni raamatud on kui armastuskirjad Aafrikale, Dinesen oli aga kirjanik, kes pidas farmi – tema „Aafrika äärel” on lüüriliselt väljapeetud ja sügav nagu kaev. Beryl Markham oli tegudenaine, kes kirjutas ka raamatu, tema raamat on avar nagu tolleaegse Euroopa silmapiir, sest ta tundis enamat kui elu farmis.

Kaja Kleimann