Posts Tagged ‘mälestused’

Stefan Zweig “Eilne maailm”

Kui mõtlen tagasi 2020. aasta lugemistele, siis miskipärast meenub ikka üks üldsegi mitte värske, kuid seda püsiväärtuslikum raamat: Stefan Zweigi „Eilne maailm. Eurooplase mälestused”. Valminud 1942. aastal, eesti keeles Jaan Krossi tõlkes ilmunud 1988 (uustrükk 2013). Otsese tõuke see raamat ette võtta andis Tiit Hennoste „Hüpped modernismi poole”, kus ta mainib „Eilset maailma” kui head kirjeldust selle kohta, milline oli modernismiajastule eelnenud ajastu mentaliteet ja selle kokkuvarisemine. Ja nii see tõepoolest on – mitte abstraktse kultuuriloolise ülevaatena, vaid inimliku vahetu kogemusena.

Stefan Zweig (1882-1942) oli juudi soost austerlane, oma eluajal üks populaarsemaid ja tõlgitumaid kirjanikke, kes elu lõpus põgenes natside eest Brasiiliasse. „Eilne maailm” ongi tema luigelaul, mida alustab jumalagajätukiri: tema maailm on hukkunud, vaimne kodu end ise hävitanud ning elu uuesti alustamiseks pole tal enam jõudu. Kui käsikiri oli valmis, võttis ta endalt elu. Pärandiks jättis ta särava teose sellest hukkunud ühiskonnast, kus ta oli üles kasvanud ja mille vaimsust ta esindas.

Raamat sisaldab suurepäraseid portreid Rilkest, Hofmannsthalist, Richard Straussist ja teistest (Zweig oligi ju eriti tuntud biograafiate kirjutajana), kuid on ka väga oskuslik ühiskondliku õhkkonna maalija – näiteks on väga muljetavaldav, kuidas ta kirjeldab seda pahaaimamatut atmosfääri, millesse järsku tungis Esimene maailmasõda, ja kuidas see hirmuäratava kiirusega muutus, kuidas inimesi polariseeriv sõjavaimustus otsekui pinna alt välja purskus. Just see, kuidas ta taastab ajalooliste murdepunktide inimliku mõõtme, on väga mällusööbiv. „Eilne maailm” jõuab lõpuks välja selle kujutamiseni, kuidas ühiskondlik kliima nihkus individuaalsuse juurest masside mässu poole, püüdlused rafineeritud isikupära poole asendusid anonüümse tungilisusega, mis pühib oma teelt vaimsuse ja vabaduse (väärtused, mida Zweig oma hüvastijätukirjas kõige tähtsamatena nimetab). Me elame selles massiteadvuse ajastul jätkuvalt edasi, ja seepärast on Zweigi raamat praegugi väga kõnetav.

Zweig ei ole küll analüütik, s.t ta ei püüa sügavuti eritleda põhjusi, miks need protsessid niimoodi kujunesid, ta pigem kirjeldab, annab pealtnägija tunnistuse sellest, mis oli, ja sellest, mis sai. „Eilne maailm” pole ses mõttes hoiatusteos, vaid eelkõige järelehüüe iseendale ja seda isiksust vorminud maailmale. Seepärast pole Zweigil ka mingeid selgeid õpetussõnu, on vaid lootus uuele koidikule, mida tema enam ei näe. Sellest hoolimata on see raamat hoogne ja elurõõmus teos – ja seda seepärast, et siin pole kibestumist; pigem teatav kergelt (kuid ainult väga kergelt) kangelaslik loobumatus oma põhihoiakutest. On küll traagika, kuid mitte allaandmine.

Kuigi tegu pole ilukirjandusega, vaid esseistlike mälestustega, on siin ometi loodud teatav kunstiline metonüümne kujundlikkus: oma lõpu lävel seisev autor saab selles tekstis kogu kadunud ajastu kehastuseks, ühendades suure ajaloo marsi ja aja intiimse palge väga mõtlemapanevaks inimlikuks dokumendiks.

Tõlge on selle raamatu juures veel omaette väärtus. Jaan Kross on ehk teinekord liigseltki hoogu läinud, lisanud tekstile juurde omaenda lopsakust, kuid kahtlemata on selle raamatu hääl eesti keeles eriliselt elav ja kaasahaarav, kindlasti omaette sündmus ka eesti kirjandusliku keele seisukohalt.

Võimalik, et midagi on selle raamatu hoiakutest pärinud ka Tõnu Õnnepalu, üks meie kultuuri „kadunud aegade igatseja”. Igal juhul kui püüda seda raamatut lühidalt iseloomustada, meenuvad read Emil Tode „Mõõdu” lõpust: „jätta oma väike särav mürk kätte, mis su tappis”.

Aare Pilv
kirjanik

Kadri-Ann Sumera “Seitsme aja raja taga”

Kõik, kellele meeldib absurd, grotesk ja muusika – see raamat on teile!

See on üks põnev ja humoorikas teos – isegi kui kolleegid raamatukoguhoidjad on teose paigutanud pianistide mälestuste alla st. muusikaosakonda, ei ole autori enda sõnul tegemist elulooraamatu, vaid novellidega. Kuigi, tõsi ta on, autobiograafiliste sugemetega novellidega, eriti kui autorit väikeses Eestis pisut eemaltki teada. Kuigi puänte ning vaimukaid ja kohati uskumatuid pöördeid on pea igal leheküljel, või igas lõigus, võib igaüks iseenesegi päevikut lehitsedes tõdeda, et elu ise võib vahel, ja isegi enamasti, olla palju värvikam kui nii mõnegi kirjaniku fantaasia.

Niisiis, nendes pianisti memuaaride tüüpi novellides meenutab Sumera tudengipõlve konkursse, kus enamasti ei õnnestunud ennast realiseerida, ja esimesi tööotsi, kus tuli teha veidraid asju või mängida allapoole oma taset. Need on tõesti grotesksed lood. Autorile teevad neis nalja isehakanud või endast liiga palju pidavad muusikud, konveiermeetodil jumaldavaid jüngreid harivad maestrod või muud juhuslikult reisidel kohatud koomilised tegelased. Ja Sumeral on nende jaoks silma, uskuge mind! Üks mu tuttav tavatses niisuguste olukordade kohta öelda “… ja inimestegalerii sai jälle täiendust.” Kadri-Ann Sumera on samuti nagu terava silmaga galerist, kes on jäädvustanud aegade taha jäänud eksootilised paigad, inimesed ja situatsioonid, pannud nad hoolikalt mäluklaasi alla ning puhub neilt nüüd ettevaatlikult tolmu. Eks sedalaadi “floora ja fauna” märkamise ja jäädvustamise oskus üks kirjaniku tunnus ole.

”Seitsme aja raja taha” on jäänud ka kaks huvitavat reisikirja – autor seikleb süstamatkal Malawis ja Gröönimaal. Kui Malawi päevikut lugedes sain omaette naerda ja kaasa noogutada, siis Gröönimaa kirjutist neelasin tõesti silmad jõllis, sest see on minu jaoks senitundmatu ja eksootiline koht.

Sumera ilmutas oma memuaarnovelle esiteks sotsiaalmeediapostitustena, millele mäletamisi ühel suvel pingsalt järge ootasin – nii kaasahaaravad olid need – seetõttu tundus loogiline minna raamatu esitlusele, seda enam, et võis oodata muusikalisi etteasteid.

Esitlusel üritas autor kogunenud kirjandushuvilisi pöörata ka Mart Saare usku, sest lisaks raamatule on ta lähiaastail ilmutanud kaks vanameistri lauludega plaati koostöös Atlan Karbi, Taavi Tampuu ja Iris Ojaga ning ühe Lepo Sumera klaveripalade albumi, kus astub üles ka Hanna Heinmaa.

Kodus neelasin paari päevaga raamatu, panin kaane kinni ja mõtlesin, misasi see muusika siis õieti on? Higi ja vaev? Sport? Poeesia? Huvitav oli lugeda kellestki, kelle jaoks muusika on eelkõige töö, mitte lõbu. Milline paradoks võib olla, kui tajud, et kui istud hommikust õhtuni klaveri taga, jääb elu elamata ja laval pole sul varsti enam midagi öelda, aga kui harjutamata jätad, ei sünni jällegi seda poeesiat, sest väljendusvahendid võivad olla haihtunud.

Soovitan soojalt!

Liina Leemet

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal”

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. tlk Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 1996/33-36 ja Eesti Keele Sihtasutus, 2012)

 

Kui põnev on see, kui üks raamat juhatab su järgmiseni ja see omakorda järgmiseni, ning ma ei mõtle siinkohal lihtsalt sarja, mille järgmist osa huviga ootad. Minu Tuula-Liina Varise ja Pennti Saarikoski vaimustus sai alguse Varise raamatust „Tahan tunda, et elan”, mis juhatas „Kilpkonna ja õlgmarssali” juurde ning siis ei olnud omakorda pääsu Saarikoski luulekogu lugemisest. Nii et nagu internetis linkide avamine, ainult et „päriselt”.

Varis, kes oli kuulsa Soome luuletaja ja tõlkija Saarikoski (1937-83) teine abikaasa, kirjutab siin, kilpkonna ja õlgmarssali loos, ausalt ja otsekoheselt oma 8-aastasest kooselust väga andeka alkohoolikust mehega, kelle looming tekitab imetlust ja austust, aga eluviis, samas, hirmu- ja õudusjudinaid. Mõneti on Varise siirus lausa šokeeriv, pean silmas näiteks Pentti kakaplekiliste pükste lugu Prahas (35). Varis ei süüdista ega materda, vaid vaatleb ka iseennast kõrvalt ja kohati kriitiliselt. See on, kõigest hoolimata, armastava naise järelehüüe suurele hingele, kelles „oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.” (189) Varise ja Saarikoski teiste naiste ning nendega saadud laste head läbisaamist näitab ilmekalt Saarikoski matuste kirjeldus, kus nad kõik omavahel rõõmsalt suhtlevad. „Ka Penttil oleks lõbus, nimelt temal omaenese matustel lõbus olekski, ta käiks ringi ja küsiks: „Eks ole, hästi läks? Eks ma olnud hea?” (186).

Kui Pentti ja Tuula-Liina lõpuks suudavad otsustada lahku minna ning Pentti kolib Rootsi uue naise Mia juurde, on Tuula lausa õhinal: „Mida kauem ta Miat ülistas, seda kergem mul hakkas. Pentti läheb headesse kätesse ja mina saan lõpuks ometi vabaks, et järele katsuda, kas minul oma elu elamiseks üldse asja on.” (169). Jah, selleks, et Varis saaks lõpuks ometi abikaasa kuulsuse varjust välja, oli tal tõepoolest aeg iseennast leida ja iseendasse uskuma hakata, just nimelt loojana, kirjanikuna, mitte ainult emana või abikaasa kasijana.

Teemad à la „kõik suured loojad on joodikud”, allakäik ja abielu lagunemine sellise mehega võiksid ju tunduda isegi banaalsed, kui vaid Varis ei suudaks neid teemasid avada nii mitmetahuliselt ja huvitavalt. On kurb ja kohati ka naljakas. Raamatus on mitmeid keelepärleid, nt „võis kuulda ajaloo tiivalööke, kui [Eino] Leino pärija [Saarikoski] musta pöördtooli üksinduses surmvaikselt ja hardalt seda köharohu moodi piiritusesegu võttis” (159). Lihtne lauseke, mis viitab nii mitmele tõsiasjale ühekorraga: Saarikoski kirjutas Leinost raamatu, neil oli mõndagi ühist (kuigi Saarikoski ise neid paralleele põlgas või pelgas), näiteks alkoholism ja sellesse hääbumine; vana ihuarst oli selle „köharohuga” ka Leino pohmelust ravinud. Või siis „veidramat koomitsat ei ole maapind iial kandnud” (139).

Kuivõrd palju huvitavam on pärast „Kilpkonna ja õlgmarssali” lugemist võtta kätte Saarikoski tellisepaksune luulekogu („Luuletused”, 2012, Tuum) või ka tema proosakogu „On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik” (e.k. 2007, Varrak). Nö taustauuringud on tehtud, nüüd jääb vaid tunda, nautida, avastada, mõtiskleda… Valge lehena ma Saarikoskit enam lugeda ei saa, olgu see siis eelis või puudus.

Millest ma pärast seekordset lugemiselamust veel mõtlesin… Et raamatukoguhoidjana kõnnin iga päev riiulite vahel mööda sadadest ja sadadest raamatutest, mis on vaid hunnik tähti ja sõnu kaante vahel — kuniks (!) elus tekib moment või võimalus või vajadus need kaaned avada, ja — kui hästi läheb — toimub omamoodi plahvatus, maailm avardub mõõtmatult ning edaspidi tundub uskumatu, et said varem olla seda raamatut lugemata…

Annika Aas

Pynchon Woo „Esimene aasta Eestis”

Esimene emotsioon seda raamatut avades oli ärritus: tiitellehele oli kirjutatud pealkiri „Esimene Aasta Eestis”.

Teine emotsioon oli lõbustatus: autor pühendas raamatu vanematele, kes on teda alati hästi toitnud ja temaga head olnud. Nii ilus ja soe ja võõrapärane – missugused küll on inimesed, kes toitmist eraldi ära mainivad? Vahepeal ehk oli veel midagi, aga kolmandana väärib märkimist tõsine jahmatus, kui jõudsin palkmaja ehituseni. Rohkem ei hakkas nummerdama.

Eessõnas öeldakse, et see ei ole reisiraamat Eesti kohta, see on lugu autori esimesest aastast Eestis, ja nii ongi. Pynchon Woo otsib oma kohta elus ja sellest ka lugeda saab, see pole „mida hiinlane eestlastest arvab” raamat, mõni arvamus võib ju olla sisse lipsanud, aga niiviisi äkki kohe küll ei meenu. Huvitav, kas raamatu lõpus olevate fotode kehv kvaliteet on „see ei ole reisiraamat” rõhutamiseks?

See lugu on Hiinast pärit noormehest, kes jõuab pärast Itaalias ja Jaapanis õppimist lõpuks Tallinna Ülikooli antropoloogia magistrantuuri. Ta on õppinud rahvusvahelisi suhteid, aga ta tahaks teada saada midagi inimeste kohta ja usub, et antropoloogia on eriala, kus seda võiks õppida. Ta õpib, kahtleb oma valikutes, õpib jälle ja tundub, et leiab selguse. Noormees tutvub paljude inimestega, Erasmuse programmiga aastaks Eestisse tulnud ameeriklasega, kelle ema on eestlanna, Itaaliast pärit Erasmuse tudengiga, kes õpib vene keelt, ja õnneks muidugi ka mõnede eestlastega, muuhulgas naisega, kes pärast 10 aastat võõrsil elamist kodus tagurpidi kultuurišokki läbi elab. Ta üritab Sportlandi poes jopet ostes tingida ja väidab lugejale, et maksis viimati sildi peal märgitud hinda toidupoodides. Mul polnud aimugi, et Jaapanis ja Itaalias poodides tingida saab. Noormees eksperimenteerib eesti toiduga ja õpib riisi asemel tatart sööma – mis põhjusel, pole selgitatud, võib-olla meil müüdav riis ei ole piisavalt kvaliteetne või pole see õigesti keedetud. Või on põhjus sama, mis üldse hiina toidu vältimises – et koduigatsust vältida. Ta veedab oma elu esimesed jõulud eestlasest sõbra pere juures maal ja käib loomulikult ka saunas. Palkehitisest lummatuna uurib ta erinevaid puust maju. Kui ema külla tuleb, viib Pynchon ta rappa. Üldse on vanematest, ja eriti emast, küllaltki palju juttu ja me lugeja saab veelkord kinnitust, et emad on igal pool ühesugused.

Ühesõnaga, ühest küljest võttes on paljud asjad samasugused, nagu võib lugeda teistegi Eestisse elama tulnud välismaalaste muljetest, aga autorist jääb mulje kui tõeliselt toredast inimesest ja lugeda tasub raamatut kindlasti, sest kirjutatud on huvitavalt, mõnusalt ja soojalt. Loodetavasti on ka tema järgmised aastad Eestis meeldivad.

Pynchon Woo ütleb, et on naljakas, et ta läks õppima antropoloogiat, et uurida teisi inimesi, aga sai midagi teada hoopis enda kohta.

Tundub, et mõnikord on kodust väga kaugele minek täitsa õige tee iseenda leidmiseks.

Kaja Kleimann

Kiri Tammelinna raamatukogule eriolukorra ajal

Armas Tammelinna raamatukogu rahvas!

Pöördun teie poole nii, sest kuigi mina olen teile üks paljudest, olete teie minu jaoks üks ja ainus kõige meeldivam raamatukogu. Te võtate mind vastu naeratusega, kannatate välja mu muljetamised, toksite nurisemata mu mõnikord kahekümnelist tellimisnimekirja. Tulen siia alata nagu heade sõprade juurde.

Ja see karantiin! Kui see algas, oli mul veel lugeda kaks raamatut. Õnneks tuli ilusaid ilmu ja sai ühtteist aias teha. Sai midagi õmmeldud. Kõik muidu nagu tavaline vanuri elu. Kodu, pood, aed… Ainult lugemine puudus.

Üldiselt leian ma raamatusoovitusi ajalehest. Nii kogunevad põhiliselt kriminullid. Seekord olin aga leidnud muudki.

Urmas Vadi „Elu mõttetusest“. Lühikesed lood „väikestest“ inimestest, traagilised oma tavalisuses, kurbnaljakas ja puändiga. Ja siis vahepeal see üksik lause valgel lehel, mida ma ei saa teile ära ütelda. Nii üllatav! Aga üllatav siiski, kui korralikult järjest lugeda.

Elin Toona „Pagulusse“. Väga hariv raamat. Mul polnud aimugi, milliste raskustega pagulased kokku puutusid, kui vastikud oldi nende vastu Inglismaal. Viis mõtteid ka tänapäeva pagulastele.

Kui raamatukogu kinni, tuleb abi otsida sõpradelt ja naabritelt. Nii jõudis minuni Karl Ristikivi päevik, kirjutatud kümne aasta jooksul, tuhat ja 50 lehekülge. Lugesin lisaks Jan Kausi uurimusele ja kirjutasin järjehoidjale raamatud, mis talt sel ajal ilmusid. Lugesin suure kaasaelamisega. Põhiliselt on juttu rootslaste suhtumisest, ebameeldivast tööst, haigustest, depressioonist, üksindusest, aga ka kirjutamisest, reisidest. Eriti kurb oli lugeda ta surmamõtetest, et kas ta sureb üksinda, või on keedi juures, teades, et tegelikult leitigi ta oma korterist surnuna.

Ise ma päevikut ega midagi ei kirjutanud, aga korrastasin noorepõlve luuletusi. Saadan sealt teile ühe teemakohase.

Kui ma oleksin raamat,
siis olgu mus peatükk filosoofiat,
et võidaks must otsida
elu mõtet.
Ja olgu
mus peatükk psühholoogiat,
et iga otsija
leiaks mus hinge.
Ja olgu mus
peatükk armastust…
Ent milleks?
Niigi olen naine
ja see kõik on minus olemas.
Parem olgu mul klantspildi kaaned,
et märgataks üldse mind lugeda.

Tervitades,
Reet Mauring

Andrei Hvostov “Kirjad Maarale”

Kõigepealt — milline suurepärane mõte — kirjutada kirju oma lapselapsele, tulevikku. Tunnistan ausalt, et lausa kade meel hakkab sellise vanaisa peale. Kunagi algklassilapsena püüdsin oma vanaisa käest välja pinnida, kuidas oli elu-olu Siberi vangilaagris. Mu tollal üle kaheksakümnene vanaisa vaid kõigutas ennast sooja pliidi ees ja lausus, et oli ikka raske küll — pidi kogu aeg kartulikoori sööma. Ja kõik! Ilmselt pidas ta vangilaagri üksikasju lapse jaoks liiga koledaks või oligi ta juba selleks hetkeks need peaaegu et unustanud? Aga järgmisel talvel vanaisa enam ei olnud… Teine jahmatus tabas mind alles paar suve tagasi, kui ühest vestlusest onuga koorus juhuslikult välja vanaisa saksa sõjaväest põgenemise lugu, mida minu isa ilmselt mainimisväärseks ei pidanud.

Vean kihla, et igas perekonnas on lugusid, millest noorem põlv mäletab midagi vaid õige ähmaselt või millest mõni esivanem polegi soostunud rääkima. Mu ema sai näiteks oma pulmapäeval juuksurilt teada, et ta isa ei saanudki sõjas surma, vaid elab rahulikult samas provintsilinnakeses. Kas pole jabur?

Ja vahel võib olla ka nii, et võid ühe jalaga keskikka jõudes avastada, et oled oma suguvõsa liinist ise see ainuke ilmasammas, kelle käest veel midagi küsida saab. Oled ootamatult kõige vanem ja peaksid ise oma vanemate lugusid edasi kandma. Hakka või kohe lapselastele raamatut kirjutama!

“Kirjad Maarale” pakub muidugi huvi märksa laiemale lugejaskonnale kui see konkreetne lapselaps. Need pole pelgalt suguvõsa või perekonda puudutavad memuaarid, nad on midagi enamat, sest Hvostov kirjutab päris palju ka ühiskondlikel teemadel. Ja kuna ta on õppinud ajalugu (muuseas, ta polegi ajakirjanik nagu ma oleksin arvanud), siis ta suudab nende teemade tausta avada, nii et on huvitav lugeda.

Hvostov on ühiskondlikus plaanis sümpaatne isemõtleja. Kirjanikud justkui peaksid seda kõik olema, aga mõnel on selleks parem pagas ja terasem pilk kui teisel. “Tiblakompleks” ja “Kaitsevägi” on eriti huvitavad peatükid sellest raamatust. Hvostov puudutab neis eestlaste identiteeti (on nad nagu mägrad, hundid või vaheldumisi mõlemad korraga?) ja otsapidi ka eestivenelaste identiteeti ning tema perspektiiv on muidugi hindamatu. Nagu ka peatükis “Savisaar”, milles pakutav vaatenurk erineb nii tuntaval määral Eestis muidu laialt käibel olnud mustvalgest Savisaaremeelsete ja -vastaste vaatenurgast.

Hvostov on kirjutajana vaimukas, tema tekst on puäntiderohke. Ta võrdleb näiteks kirjandust kaasaegse kunstiga, räägib oma plaanist kirjutada “Tõele ja õigusele” järg, visandab siis kärmelt romaani 6. osa tegevustiku (peatükis “Kirjandus”) ja lausub seepeale “Kontseptsioon on olemas. 21. sajandi loominguliselt inimeselt rohkemat ei nõutagi.”

Ainult päris raamatu alguses oli raske harjuda sellega, et autor üritab ette aimata, mida peaks kolmekümne aasta pärast raamatut lugevale noorele inimesele, noorele naisterahvale tekstis lähemalt selgitama. Pole midagi parata, et mõned neist asjust on minu (st. praeguste neljakümneaastaste) põlvkonnale veel üsna iseenesestmõistetavad. Aga üllatuslikult oli palju ühiskondlik-poliitilisi nähtusi, mille olemasolu ma juba peaaegu et unustanudki olin (näiteks Savisaare lindiskandaali vms), nende tagamaadest ja üksikasjadest rääkimata. Või 90ndate segaste aegade mõtestamine, mida ta teeb peatükis “Anoomia”. Meist mõnedki on neil aegadel üles kasvanud ja olnud sunnitud naisekski kujunema. Purjus jorsside eest hoiatasid meid muidugi ka emad (ja on kena näha, et nende eest hoiatab oma lapselast ka Hvostov), aga kogu tollane ümbritsev maskuliinšovinistlik visuaalne kultuur ajas pehmelt öeldes südame pahaks, tekitas protesti ja oskamatust naisena üldse kuidagi muud moodi olla kui paksu pulloveri mässitud. Tahaks, et juba siis oleks olnud mõni tark vanamees, kelle raamatust oleks saanud lugeda, et see aeg läheb mööda.

Hvostov kirjutab ka autismist, õnnest, naistest ja suurematest ja väiksematest tabudest, MeToo kampaaniast ja seksuaalsest vägivallast vanglas. Mõneti on see päris räige lugemine. Aga olen minagi oma elus seksuaalvägivalda mõtestama pidanud – üle 10 aasta tagasi Rwandas oleksin tahtnud kõrvad kinni toppida genotsiidi käigus vägistatud naisi ja kõikvõimalike õudsete vägistamistehnikate kirjeldusi kuulates. Tabud ongi räiged või valusad ja vahel on nad ühiskondlike ja poliitiliste nähtuste või murrangutega seotud. Ma ei saanud toona vastust küsimusele: miks kõikvõimalike sõdade ja relvakonfliktidega kaasneb alati seksuaalne vägivald. Ja ma ei tea seda vastust praegugi, ma vaid aiman veidike.

Hvostov kirjutab pikalt ürgajast ja matriarhaadist ja arvab, et liiga pikalt kestnud “patriarhaadi nimeline projekt hakkab ammenduma. Praeguse seisuga pole see meile justkui midagi head toonud” (lk 247).

Ühesõnaga, Hvostov üritab meesterahvana oma lapselapsele näidata, millised mehed olla võivad. Aga ajastust sõltumata on võimalik, et su silmad avanevad naisena vähehaaval ka ise ja hiljemalt kahekümneviiesena oled arusaamisele jõudnud, millised need mehed ikkagi on ja milline on nendenäoline ühiskond. Võid muidugi avastada ka, et noore naisena pole sa sellesse patriarhaalsesse ühiskonda siiski päris relvituna sündinud, kuigi su relv (või kapital) võib olla seljas nagu teo koda ja kahaneda hirmuäratava kiirusega, nagu liiv, mis pudeneb tuulde.

Aga mida siis selle teadmisega pihta hakata? – Võid võtta seljast nähtamatu kuulipilduja ja tulistada, kuni veel padruneid jätkub.

Liina Leemet

Kirjanduslinn soovitab: Hyeonseo Lee „Seitsme nimega tüdruk. Põhja-Korea ülejooksiku lugu“

Hyeonseo Lee
Seitsme nimega tüdruk.
Põhja-Korea ülejooksiku lugu

(tlk Kaido Kangur,
Helios, 2016)

 

Raamat räägib Põhja-Koreas üles kasvanud naise pikast ja keerulisest teekonnast vabasse ühiskonda. Räägib tema kasvamisest tüdrukust naiseks, jäädes vaatamata kõigile raskustele ja tagasilöökidele inimlikuks ja oma sihile kindlaks. Tänasel kriisi ajal, kus inimestele võib-olla aeg-ajalt tundub, et nende õigusi ja vabadust piiratakse liigselt, annab see raamat arusaama, et tegelikult on meie elu lill. Meie piirangud on leebed ja kõigest ajutised. Ja kõik koos pingutades jõuame ka meie sihile ja saame naasta tavaellu.

Tuuli Paju

Foto: Kiur Kaasik

Doris Kareva „Terendused“

Doris Kareva esseekogumik „Terendused“ on huvitav põimik eesti ühe nais esiluuletaja esseedest, arvustustest, artiklitest ja mälestustest. Lugejal on võimalik siseneda kultuurilis-filosoofilisse maailma, mis esmapilgul võib tunduda ainult kirjandusele suunatud, kuid tegelikkuses on seal palju huvitavaid mõtteid, elukogemusi, tundmusi eri eluala spektritest. Kõige huvitavam on siseneda Kareva mälestustesse isast või lugeda maailmakultuuridest ning põigata sisse tema „mõtlemise osasse“. Viimase kohta on Kareva ise öelnud, et „ta mõtleb teiste inimeste sõnadega“, põimides nii oma mõtete sisse tsitaate teistelt.

Maris Mägi
Spordimuuseum

Vitali Kalgin “Täht nimega Viktor Tsoi”

Meil on praegu tore aeg, mil paljud meist vaatavad mõnuga tagasi kuldsetesse kaheksakümnendatesse ja pöörastesse üheksakümnendatesse. Just sellist nostalgiat leiab ka Vitali Kalgini raamatust „Täht nimega Viktor Tsoi”. Värvikaks teeb lugemise see, et autor on ka ise muusikaga tegelenud ja ansamblis trummarina tegutsenud. Ta on ka muusikakriitik ja kirjanik, kelle eriline huvi ja austus kuuluvad just Viktor Tsoile ja tema ansamblile Kino.

Käesolev raamat ei ole esimene, mis on Kalginil Viktor Tsoist ja ansamblist Kino ilmunud. Seda enam võib rõõmu tunda, et just see on eesti keelde tõlgitud. Ilmus raamat varalahkunud laulja 55-ks juubeliks. Tsoi on oma ansambliga esinenud mitmeid kordi Tallinnas ja Eestis teda armastatakse ning kuulatakse tema muusikat siiani. Oma 28 eluaasta jooksul jõudis ta ansambliga välja anda mitmeid albumeid ja esineda paljudel kontsertidel erinevates tollase Nõukogude Liidu linnades, aga tänu sidemetele ka välismaal. Raamatusse on kogutud ka Tsoi kaasaegsete muusikute, ajakirjanike ja lihtsalt fännide muljed peategelasest ja tollasest muusika tegemisest. Nii me saame teada mitte ainult Kino tegemistest ja loomingust, vaid ka paljude teiste kaheksakümnendatel Leningradis ja Moskvas tegutsenud ansamblitest. Sealhulgas on eestlastele ehk enimtuntud Akvaarium ja AuktsÕon, aga ka unustuse hõlma vajunud või hoopis tundmatud koosseisud. Eriti võivad meie lugejat üllatada nn kvartirnikud.

Ulatuslike esinemiste kõrval lõi Viktor Tsoi tohutult laule ja mängis ka mitmetes filmides. 1989. aastal nimetati ta ühe rolli eest ka ajakirja „Sovetski ekran” poolt aasta parimaks näitlejaks.

Suure pühendumisega kirjutatud raamatusse mahub aga märksa rohkem. Lisaks on raamatus ka muusikalise tegevuse kronoloogia, mälestuste jagajate tutvustused ja muidugi ka unikaalseid fotosid erakogudest.

Meery Salu

Anu Jänes “Õuekummelist kaduvikku”

Elulooraamatuid lugeda mulle üldiselt ei meeldi – need on liialt kinni kronoloogias, liiga sündmuste-kesksed. Mälestused on oma vabama vormiga teine tera.

Anu Jänese raamat “Õuekummelist kaduvikku” on romaanivormis mälestusteraamat 1950ndate aastate elust ühes Eesti maakohas. See raamat meeldis mulle päris mitmel põhjusel. Esiteks on see raamat elust enesest, kõigi üksikasjadega. Elu nõukogude ajal on kujutatud elava tegelikkusena, mitte poliitilise karikatuurina või lihtsalt protestivaimus. Siingi on oma “seltsimees laps” – nimitegelane Ann, tema pere, loomad, sõbrad, igapäevased tegevused. Raamatust õhkub perekondlikku soojust. Igal hetkel tunnetad, et sinuga vestleb elav inimene.

“Õuekummelist kaduvikku” sobib ühtemoodi hästi lugemiseks nii 8-aastasele kui 84-aastasele (allakirjutanu isikus). See on juba omaette saavutus.

Elmar Tarik