Posts Tagged ‘mälestused’

Andrei Hvostov “Kirjad Maarale”

Kõigepealt — milline suurepärane mõte — kirjutada kirju oma lapselapsele, tulevikku. Tunnistan ausalt, et lausa kade meel hakkab sellise vanaisa peale. Kunagi algklassilapsena püüdsin oma vanaisa käest välja pinnida, kuidas oli elu-olu Siberi vangilaagris. Mu tollal üle kaheksakümnene vanaisa vaid kõigutas ennast sooja pliidi ees ja lausus, et oli ikka raske küll — pidi kogu aeg kartulikoori sööma. Ja kõik! Ilmselt pidas ta vangilaagri üksikasju lapse jaoks liiga koledaks või oligi ta juba selleks hetkeks need peaaegu et unustanud? Aga järgmisel talvel vanaisa enam ei olnud… Teine jahmatus tabas mind alles paar suve tagasi, kui ühest vestlusest onuga koorus juhuslikult välja vanaisa saksa sõjaväest põgenemise lugu, mida minu isa ilmselt mainimisväärseks ei pidanud.

Vean kihla, et igas perekonnas on lugusid, millest noorem põlv mäletab midagi vaid õige ähmaselt või millest mõni esivanem polegi soostunud rääkima. Mu ema sai näiteks oma pulmapäeval juuksurilt teada, et ta isa ei saanudki sõjas surma, vaid elab rahulikult samas provintsilinnakeses. Kas pole jabur?

Ja vahel võib olla ka nii, et võid ühe jalaga keskikka jõudes avastada, et oled oma suguvõsa liinist ise see ainuke ilmasammas, kelle käest veel midagi küsida saab. Oled ootamatult kõige vanem ja peaksid ise oma vanemate lugusid edasi kandma. Hakka või kohe lapselastele raamatut kirjutama!

“Kirjad Maarale” pakub muidugi huvi märksa laiemale lugejaskonnale kui see konkreetne lapselaps. Need pole pelgalt suguvõsa või perekonda puudutavad memuaarid, nad on midagi enamat, sest Hvostov kirjutab päris palju ka ühiskondlikel teemadel. Ja kuna ta on õppinud ajalugu (muuseas, ta polegi ajakirjanik nagu ma oleksin arvanud), siis ta suudab nende teemade tausta avada, nii et on huvitav lugeda.

Hvostov on ühiskondlikus plaanis sümpaatne isemõtleja. Kirjanikud justkui peaksid seda kõik olema, aga mõnel on selleks parem pagas ja terasem pilk kui teisel. “Tiblakompleks” ja “Kaitsevägi” on eriti huvitavad peatükid sellest raamatust. Hvostov puudutab neis eestlaste identiteeti (on nad nagu mägrad, hundid või vaheldumisi mõlemad korraga?) ja otsapidi ka eestivenelaste identiteeti ning tema perspektiiv on muidugi hindamatu. Nagu ka peatükis “Savisaar”, milles pakutav vaatenurk erineb nii tuntaval määral Eestis muidu laialt käibel olnud mustvalgest Savisaaremeelsete ja -vastaste vaatenurgast.

Hvostov on kirjutajana vaimukas, tema tekst on puäntiderohke. Ta võrdleb näiteks kirjandust kaasaegse kunstiga, räägib oma plaanist kirjutada “Tõele ja õigusele” järg, visandab siis kärmelt romaani 6. osa tegevustiku (peatükis “Kirjandus”) ja lausub seepeale “Kontseptsioon on olemas. 21. sajandi loominguliselt inimeselt rohkemat ei nõutagi.”

Ainult päris raamatu alguses oli raske harjuda sellega, et autor üritab ette aimata, mida peaks kolmekümne aasta pärast raamatut lugevale noorele inimesele, noorele naisterahvale tekstis lähemalt selgitama. Pole midagi parata, et mõned neist asjust on minu (st. praeguste neljakümneaastaste) põlvkonnale veel üsna iseenesestmõistetavad. Aga üllatuslikult oli palju ühiskondlik-poliitilisi nähtusi, mille olemasolu ma juba peaaegu et unustanudki olin (näiteks Savisaare lindiskandaali vms), nende tagamaadest ja üksikasjadest rääkimata. Või 90ndate segaste aegade mõtestamine, mida ta teeb peatükis “Anoomia”. Meist mõnedki on neil aegadel üles kasvanud ja olnud sunnitud naisekski kujunema. Purjus jorsside eest hoiatasid meid muidugi ka emad (ja on kena näha, et nende eest hoiatab oma lapselast ka Hvostov), aga kogu tollane ümbritsev maskuliinšovinistlik visuaalne kultuur ajas pehmelt öeldes südame pahaks, tekitas protesti ja oskamatust naisena üldse kuidagi muud moodi olla kui paksu pulloveri mässitud. Tahaks, et juba siis oleks olnud mõni tark vanamees, kelle raamatust oleks saanud lugeda, et see aeg läheb mööda.

Hvostov kirjutab ka autismist, õnnest, naistest ja suurematest ja väiksematest tabudest, MeToo kampaaniast ja seksuaalsest vägivallast vanglas. Mõneti on see päris räige lugemine. Aga olen minagi oma elus seksuaalvägivalda mõtestama pidanud – üle 10 aasta tagasi Rwandas oleksin tahtnud kõrvad kinni toppida genotsiidi käigus vägistatud naisi ja kõikvõimalike õudsete vägistamistehnikate kirjeldusi kuulates. Tabud ongi räiged või valusad ja vahel on nad ühiskondlike ja poliitiliste nähtuste või murrangutega seotud. Ma ei saanud toona vastust küsimusele: miks kõikvõimalike sõdade ja relvakonfliktidega kaasneb alati seksuaalne vägivald. Ja ma ei tea seda vastust praegugi, ma vaid aiman veidike.

Hvostov kirjutab pikalt ürgajast ja matriarhaadist ja arvab, et liiga pikalt kestnud “patriarhaadi nimeline projekt hakkab ammenduma. Praeguse seisuga pole see meile justkui midagi head toonud” (lk 247).

Ühesõnaga, Hvostov üritab meesterahvana oma lapselapsele näidata, millised mehed olla võivad. Aga ajastust sõltumata on võimalik, et su silmad avanevad naisena vähehaaval ka ise ja hiljemalt kahekümneviiesena oled arusaamisele jõudnud, millised need mehed ikkagi on ja milline on nendenäoline ühiskond. Võid muidugi avastada ka, et noore naisena pole sa sellesse patriarhaalsesse ühiskonda siiski päris relvituna sündinud, kuigi su relv (või kapital) võib olla seljas nagu teo koda ja kahaneda hirmuäratava kiirusega, nagu liiv, mis pudeneb tuulde.

Aga mida siis selle teadmisega pihta hakata? – Võid võtta seljast nähtamatu kuulipilduja ja tulistada, kuni veel padruneid jätkub.

Liina Leemet

Kirjanduslinn soovitab: Hyeonseo Lee „Seitsme nimega tüdruk. Põhja-Korea ülejooksiku lugu“

Hyeonseo Lee
Seitsme nimega tüdruk.
Põhja-Korea ülejooksiku lugu

(tlk Kaido Kangur,
Helios, 2016)

 

Raamat räägib Põhja-Koreas üles kasvanud naise pikast ja keerulisest teekonnast vabasse ühiskonda. Räägib tema kasvamisest tüdrukust naiseks, jäädes vaatamata kõigile raskustele ja tagasilöökidele inimlikuks ja oma sihile kindlaks. Tänasel kriisi ajal, kus inimestele võib-olla aeg-ajalt tundub, et nende õigusi ja vabadust piiratakse liigselt, annab see raamat arusaama, et tegelikult on meie elu lill. Meie piirangud on leebed ja kõigest ajutised. Ja kõik koos pingutades jõuame ka meie sihile ja saame naasta tavaellu.

Tuuli Paju

Foto: Kiur Kaasik

Doris Kareva „Terendused“

Doris Kareva esseekogumik „Terendused“ on huvitav põimik eesti ühe nais esiluuletaja esseedest, arvustustest, artiklitest ja mälestustest. Lugejal on võimalik siseneda kultuurilis-filosoofilisse maailma, mis esmapilgul võib tunduda ainult kirjandusele suunatud, kuid tegelikkuses on seal palju huvitavaid mõtteid, elukogemusi, tundmusi eri eluala spektritest. Kõige huvitavam on siseneda Kareva mälestustesse isast või lugeda maailmakultuuridest ning põigata sisse tema „mõtlemise osasse“. Viimase kohta on Kareva ise öelnud, et „ta mõtleb teiste inimeste sõnadega“, põimides nii oma mõtete sisse tsitaate teistelt.

Maris Mägi
Spordimuuseum

Vitali Kalgin “Täht nimega Viktor Tsoi”

Meil on praegu tore aeg, mil paljud meist vaatavad mõnuga tagasi kuldsetesse kaheksakümnendatesse ja pöörastesse üheksakümnendatesse. Just sellist nostalgiat leiab ka Vitali Kalgini raamatust „Täht nimega Viktor Tsoi”. Värvikaks teeb lugemise see, et autor on ka ise muusikaga tegelenud ja ansamblis trummarina tegutsenud. Ta on ka muusikakriitik ja kirjanik, kelle eriline huvi ja austus kuuluvad just Viktor Tsoile ja tema ansamblile Kino.

Käesolev raamat ei ole esimene, mis on Kalginil Viktor Tsoist ja ansamblist Kino ilmunud. Seda enam võib rõõmu tunda, et just see on eesti keelde tõlgitud. Ilmus raamat varalahkunud laulja 55-ks juubeliks. Tsoi on oma ansambliga esinenud mitmeid kordi Tallinnas ja Eestis teda armastatakse ning kuulatakse tema muusikat siiani. Oma 28 eluaasta jooksul jõudis ta ansambliga välja anda mitmeid albumeid ja esineda paljudel kontsertidel erinevates tollase Nõukogude Liidu linnades, aga tänu sidemetele ka välismaal. Raamatusse on kogutud ka Tsoi kaasaegsete muusikute, ajakirjanike ja lihtsalt fännide muljed peategelasest ja tollasest muusika tegemisest. Nii me saame teada mitte ainult Kino tegemistest ja loomingust, vaid ka paljude teiste kaheksakümnendatel Leningradis ja Moskvas tegutsenud ansamblitest. Sealhulgas on eestlastele ehk enimtuntud Akvaarium ja AuktsÕon, aga ka unustuse hõlma vajunud või hoopis tundmatud koosseisud. Eriti võivad meie lugejat üllatada nn kvartirnikud.

Ulatuslike esinemiste kõrval lõi Viktor Tsoi tohutult laule ja mängis ka mitmetes filmides. 1989. aastal nimetati ta ühe rolli eest ka ajakirja „Sovetski ekran” poolt aasta parimaks näitlejaks.

Suure pühendumisega kirjutatud raamatusse mahub aga märksa rohkem. Lisaks on raamatus ka muusikalise tegevuse kronoloogia, mälestuste jagajate tutvustused ja muidugi ka unikaalseid fotosid erakogudest.

Meery Salu

Anu Jänes “Õuekummelist kaduvikku”

Elulooraamatuid lugeda mulle üldiselt ei meeldi – need on liialt kinni kronoloogias, liiga sündmuste-kesksed. Mälestused on oma vabama vormiga teine tera.

Anu Jänese raamat “Õuekummelist kaduvikku” on romaanivormis mälestusteraamat 1950ndate aastate elust ühes Eesti maakohas. See raamat meeldis mulle päris mitmel põhjusel. Esiteks on see raamat elust enesest, kõigi üksikasjadega. Elu nõukogude ajal on kujutatud elava tegelikkusena, mitte poliitilise karikatuurina või lihtsalt protestivaimus. Siingi on oma “seltsimees laps” – nimitegelane Ann, tema pere, loomad, sõbrad, igapäevased tegevused. Raamatust õhkub perekondlikku soojust. Igal hetkel tunnetad, et sinuga vestleb elav inimene.

“Õuekummelist kaduvikku” sobib ühtemoodi hästi lugemiseks nii 8-aastasele kui 84-aastasele (allakirjutanu isikus). See on juba omaette saavutus.

Elmar Tarik

Lauri Räpp “Linn on minu: Tartu tahavaatepeeglis”

„Annelinn. See tähendas Leninakani puiesteed, paneelmaju, mikrorajooni, umbrohtunud tühermaid, sõjaveterane, muruplatsidele sissetallatud otseteid, rauast ronimisvahendeid, üle ääre ajanud prügikaste, kajakaid, tuvisid, sulatõrva, kollast Ikarus-linnaliinibussi number 16, rannavalvet Saare poe tiigi ääres, Satelliiti, Sõpruse selvehalli, kulunud fassaade, lagunevaid rõdusid, karbiiti, lukustamata sektsiooniuksi.” (lk 70)

Tavaliselt ma püüan nimenaljadest hoiduda, aga seekord sai kiusatus liiga suur. Lugema hakates arvasin, et ees ootabki linna-räpp, sihuke kirbe ja küüniline. Aga tegelikult tuli hoopis bluus – mitte deltabluus, mitte Mülleri Sassi hingekäristav bluus, vaid Bluesi-veljeste laadis hoogne, energiline ja mõnusalt irooniline jutustus linnast, milles autor sündis, kasvas ja inimeseks sai.

Üldinimlikku lemmiktegevust – endast rääkimist – jätkates: ma näen, tunnen ja usun selles raamatus kõike. See on minu linn ka. Kolisin 15-aastaselt Annelinna ning avastasin maalapsele uudset asumit umbes samal meetodil – suurisilmi jälgides ja huumoriks ümber vormides. Raamatu suurim väärtus ongi vast see, et ta täidab Tartu kultuuriloos suhteliselt uue, kuid juba tuntava lünga – annab ülevaate Annelinna ajaloost. 1970ndatel rajatud paneelmajade rajoon (tuntud ka koodnime „Kivilinn” all) on küll mõnegi romaani tegevuspaik, kuid nii üksikasjalikult ja süsteemselt pole seda veel kirjeldatud. Abiks on ka rohke valik fotosid ning säbrukoode muusikapalade jaoks.

Hakatuseks on siiski viis aastat Rukki tänavat oma tubade ja tegelastega. Lasteaed algab aga juba Annelinnas ja edasi kulgeb kasvava organismi tee toonasesse 12. keskkooli. Jäädvustamist leiab kõik, millega laps kokku puutub: paneelika arhitektuuriline ja sotsiaalne diskursus, lasteaia sisustus, personal ja materiaal-tehniline baas, tänavad ja tanumad ja sopaaugud nende vahel – kogu see 1980ndate esteetiliselt kahetsusväärne ja intellektuaalselt huvitav eksterjöör ja interjöör. Aga see on ikkagi kodu, ja kodu on armas ka siis, kui teda ehivad Mistra vaibad ning sünged sektsioonkapid. Pikema ja üpris sooja kirjelduse pälvib näiteks Saare kauplus, uusasukate kauaaegne kodupood. Siinkohal on mul pakkuda omapoolne täiendus autori mõtisklusele poe nime päritolu kohta: tõenäoliselt ei ole aluseks saar pinnavormi mõttes (nagu poolsaare moodi saar), vaid puuliik. Paneelrajooniga piirneb varasem eramute kvartal, mille tänavad olid nime saanud puude järgi. Üks puiestik asub Karlovas – Kastani, Kase, Jalaka jm lehtpuud, aga Annelinnas on kobaras Männi, Kuuse, Kadaka… Vahtra ja Pajuni välja (raamatus kirjeldatud ajal oli selle asumi silmapaistvaim maamärk kahtlase väärtusega Männi söökla), ja teiste seas leidus ka Saare tänav. Pood ei jäänud sellest kuigi kaugele.

Omaette peatükk on pühendatud legendaarsetele Tartu levimuusikapäevadele, kus autor isa abiga pääses vaatlema bändide lavatagust elu. Värvikas ja inforohke peatükk võinuks isegi pikem olla. Iseasi, kas me ikka tahame teada, kes, kus ja kellega mida jõi? Kogu temaatika „Poisist sirgub nooruk” on keha- ja muude vedelikega üleküllastatud ning higi- ja okselõhnane. Ent kui see kuulus kasvamise juurde, eks tule see siis ka raamatusse raiuda. Lõppeks nendib autor, et enamik sõpru tuli kasvuajast siiski välja eluga ja suuremate kahjustusteta.

Hiljuti tõusis tulipunkti küsimus, kas okupatsiooniaegne lapsepõlv võib oma põhiolemuselt üldse olla helge. Mitu paralleelselt loetud lapsepõlvelugu kehutab siinkirjutajat kinnitama, et võib ikka, kui lapsepõlv leiab aset turvalises keskkonnas, eelkõige turvalises perekonnas. Last ei masenda, et lasteaia mannapudrupotid on lömmis, et naabrite elu kostab kenasti kõrvu, et poes on kõigepealt ostukorvisaba ja siis riiulijuurdepääsemisesaba ja siis kassasaba ja siis peab juurviljade pärast üldse poe taha putkasse pugema. Laps jätab selle lihtsalt meelde, ja jutustab pärast teistele. Oli alles elu!

Lauri Räpp näitab oma tahavaatepeeglis elu paari aastakümne taguses Tartus ja laseb lugejal võrrelda, mis ja kui palju ja kas üldse on muutunud. Autori küllalt reljeefses keelepruugis leidub leebet irooniat, sõnamängulist vaimutsemist ja vahedat satiiri, mida Tartule jagub siiski vähem kui Kuubale. (Vt ka „See ei ole minu Kuuba”, 2015) Raamatust õhkub nostalgiat, ent kindlasti ei ole see nõukanostalgia. Pigem on tegu pilkliku, kuid armastava hõllandusega kodust, linnast ja kodulinnast ning lapsepõlvest, mis oli kõigist „võitudest” hoolimata helge.

Tiina Tarik

Vt ka:
http://palamuserk.blogspot.com.ee/2016/11/nadala-raamat-lauri-rapp-linn-on-minu.html
http://raagimeraamatutest.blogspot.com.ee/2016/12/lauri-rapp-linn-on-minu-tartu.html
http://marcamaa.blogspot.com.ee/2017/01/lauri-rapp-linn-on-minu.html

Kilde Tartu kohvikuelust


Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema.

/—/
Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks.
/—/
Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.
(Artur Adson „Siuru-Raamat”)

Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
/—/
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet
(Herbert Salu „Kihutav troika”)

Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /—/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”
(Toomas Haug „Klassikute lahkumine: 25 kirjatööd”)

Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929. aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama.
(Eduard Laugaste „Eesti kirjandus karikatuuris”)

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke…
(Jaan Kross „Mesmeri ring”)

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
(Bernard Kangro „Emajõgi”)

Möödume raekojast paremalt. Seal on linnaapteek nagu vanastigi ja teisel pool restoran „Võit”, omaaegne söögisaal „Koit”, mida hästi mäletan. Raekoja taga on haljasala suurte majade, kino „Centrali” ja Lossi tänava alguse asemel. Seal nurgal asus kunagi Toomkohvik, kus ma C. H. Malmiga ükskord istusin.
(Bernard Kangro „Tartu”)

Uueturu tänaval asus oma piparkookide poolest kuulus Boeningi kondiitriäri. Sellest mitte väga kaugel Riia tänaval asus Lilli kondiitriäri, kust ema koos minuga oma sõbranna Olli Mathieseni juurde külla minnes alati kooke ostis. Werneri kondiitriäri asus meie korterist ainult mõne sammu kaugusel Jaani tänaval. Sealt ostis ema mulle, kui ma olin hea laps olnud ja tal oli piisavalt raha, portsu vahukoort, mis oli mu suurim soov. Ära süüa ei suutnud ma seda portsu kunagi, selleks oli koort liiga palju.
(Erik Verg „Vaimustuse tiivul”)

Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki.
/—/
Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad.
/—/
Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
(Mihkel Mutt „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”)

Varasel hommikul oli „Tempos“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored…
(Olev Remsu „Musketäride muundumised”)

Aga tähtis ei olnudki alati see, mis toimus auditooriumis, pigem see, mis toimus näiteks ülikooli kohvikus, kui said ühes lauas istuda kas Paul Ariste või Eero Loonega. See oli haridus, suhtlus, vaimsus. Need olid need kuuekümnendad… Me elasime kõigele sellele – Tuhkatriinumäng Vanemuises, Hermaküla, Tooming, luuleõhtud, kunstinäitused – kaasa.
(David Vseviov „Aja vaimud”)

Vaatasime kella ja leidsime, et bussini on aega küll. Enne jõuame näiteks Illegaardis käia. Suundusime sinnapoole, reipalt ja entusiastlikult rääkides kõigest, mida sülg suhu tõi; olime ju saanud püha inimese õnnistuse ja loa teineteist armastada ja teha palju lapsi, või keda sealt just tulemas oli. /—/ Särasilmselt tormasime rõõmsalt õnneliku tuleviku poole, mis kindla peale ootas meid Illegaardis.
(Piret Bristol „Tartu naised” kogumikus „Tartu rahutused”)

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. Siin trükiti varem Dörpt’sche Zeitungit.
(Ulrich Knellwolf „Tartu-missioon”)

Rohkem Tartu kohta ilukirjanduses ja mälestustes leiad veebilehelt Tartu ilukirjanduses http://teele.luts.ee/

Halliki Jürma

Pilt: Ado Vabbe “Kohvikus” Tartu Kunstimuuseumi lehelt