Posts Tagged ‘mälestused’

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus

Sherman Alexie (s 1966) on üks tuntumaid kaasaja inidiaanikirjanikke. Ta on kirjutanud nii luulet kui proosat ja proovinud kätt ka filmi alal. Sherman Alexie on spokane-indiaanlane.

Ameerika luuletaja Ai Ogawa (sünninimega Florence Anthony; 1947 – 2010) on kirju suguvõsaga: temas on jaapani, iiri, tšokto, tšikasoo, šaieeni, komantši ja musta verd. Tema esimeses isikus kirjutatud luuletused ei pruugi alati lähtuda temast endast, vaid on erinevad pigem rollihääled.

Alexie, Sherman “Kuidas kirjutada suurt ameerika indiaani romaani” // “Ameerika luule antoloogia : Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), lk. 492-493.

Slavitt, David R. “See uluja tuul : kolm grööni luuletajat: Torkilk Mørch, Gerda Hvisterdahl, Innunquaq Larsen”  (Allikaäärne, 2017)

Ai Ogawa “Üks mees maas” // “Ameerika luule antoloogia : Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), lk. 480.

Alec Butler (s 1959) on peamiselt tuntud draamakirjanikuna ning filmitegijana. Ta on pärit Kanadast ja pooleldi mikmaki indiaanlane. Tema varasemad tööd on ilmunud Audrey Butleri nime all.

Louise Erdrich (s 1954) on vere poolest veerandi jagu odžibvei ja sellega loetakse ta põlisrahvaks. Ta kasvas küll väljaspool reservaati, aga peresidemed olid tugevad ning odžibveide pärand ja keskkond on tema loomingut tugevalt mõjutanud. Oma teoste eest on ta pälvinud rohkelt auhindu.

Markoosie Patsaugi (s 1941) 1970. aastal Kanadas esmailmunud inuiti legendil põhinev “Küti harpuun” oli üks varasemaid katseid tõlkida inuiti kultuuri ja pärimust tänapäevasesse kirjakeelde ning seda sel moel elus hoida.

Seitsme raamatu autor Eden Robinson (s 1968) kuulub haisla ja heiltsuki hõimu ja elab Kanadas. Enim hinnatud raamat tema sulest on „Ahvirannik” (2000, eesti keeles 2002).

Alexie, Sherman “The absolutely true diary of a part-time Indian” (Andersen Press, 2015)

Alexie, Sherman “War dances” (Grove Press, 2009)

Boulley, Angeline “Firekeeper’s daughter” (Rock the Boat, 2022)

Butler, Alec “Rämeparadiis” (Paranoia, 2019)

Erdrich, Louise “Future home of the living god” (Corsair, 2018)

Erdrich, Louise “Night watchman” (Corsair, 2021)

Erdrich, Louise “The plague of doves” (Harper Perennial, 2008)

Erdrich, Louise “The round house” (HarperCollins, 2012)

Jones, Stephen Graham “The Only Good Indians” (Saga Press, 2020)

Orange, Tommy “There there” (Vintage, 2019)

Patsaug, Markoosie “Küti harpuun” (Allikaäärne, 2018)

Robinson, Eden “Ahvirannik” (Hotger, 2002)

Black Elk (1863 – 1950) oli lakoota teadmamees, kes jutustas meeleldi valgetele uurijatele-etnograafidele endisaegsest eluolust. Tema jutustatul on oluline väärtus tänapäevani, nii teaduslikus kui kirjanduslikus mõttes.

Winona LaDuke (s 1959) on eelkõige poliitik ja keskkonnaaktivist, aga tal jätkub aega ja annet ka kirjanduslikuks väljenduseks. Tema esikromaan oli „Last Standing Woman” (1997), edaspidi on ta kirjutanud pigem mitteilukirjandust. Winona LaDuke isapoolne suguvõsa on odžibveid.

Navarre Scott Momaday (s 1934) on päritolult kaiova (kiowa). Tema romaan „House Made of Dawn” pälvis Pulitzeri preemia 1969. aastal ja oli nõnda indiaani päritolu kirjaniku läbimurre nn tavakirjandusse. Ta on kirjutanud romaane, jutte, mälestusi, luulet, aga ka reisitutvustusi, esseid ja lastekirjandust.

Blowsnake, Sam (Kärgatav Kõu) “Ühe indiaanlase autobiograafia” (Kultuurileht, 2010)

Neihardt, John G. “Black Elk jutustab” (Varrak, 2016)

Schaefer, Carol (eessõna Winona LaDuke) “Vanaemade nõuanded maailmale : tarkade eakate naiste nägemus meie planeedi arengust” (Pilgrim, 2014)

Momaday, N. Scott (fotod David Muench) “Summer/Fall/Winter/Spring : Colorado” (Rand McNally, 1975)

Hogan, Linda “Elu ase : elava maailma vaimulugu” (Allikaäärne, 2017)

 

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus” ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu

Nick Mason “Inside out : isiklik lugu”

Nick Mason “Inside out : isiklik lugu” (Koolibri, 2020)

Jutustus sellest, kuidas tudengibändist sirgus supergrupp, muusikamaailma dinosaurus. Muusikute memuaare ja ansamblite lugusid lugedes on kõige huvitavam jälgida teekonda ja eriti varajasi aastaid. “Kuidas-ükskord-algas-kõik”, alates esimestest edu ja kuulsuse algetest: õnnelikud juhused, kui pälvitakse mõne olulise mänedžeri tähelepanu. Esimene plaadileping, esimesed stuudiosessioonid… Pink Floydi puhul sai kõik alguse üliõpilastest, kellele meeldis oma etteasteid elavdada värviliste elektripirnide, fotoprojektorite ja muude vahenditega. Kalduvus visuaalsele efektsusele avaldus varakult, kindlasti oli siin oma osa ansambliliikmete arhitektuuriõpingutel, millele lisandusid teadmised tehnikavallast. Kasutati käepäraseid tarbekaupu: poest osteti koduvalgusteid, tavalisi lüliteid, želatiinpaberit, rõhknaelu… Süsteem ühendati vooluvõrku, tuled lülitati sisse ja välja käsitsi. Võimaluste kasvades jõuti pikapeale välja mastaapideni, mille näiteks olgu video 1994. aastast:

Aga sinna läks veel aega, vahetusid liikmed (eriti dramaatiline on Syd Barretti lugu – Mason kirjeldab seika 1975. aastast, kui albumi Wish You Were Here salvestamise ajal külastaski stuudiot kummaline persoon). Tuli ette erimeelsusi, tülisid ja lahkhelisid nagu igas koosluses.

Pink Floydi juured on 1960ndate Londonis. See oli aeg, kui Britannia oli cool. The Beatles oli teerajaja, tänu neile muutus kõik britipärane kogu maailmas moodsaks ja lahedaks. Aja märksõnad olid underground ja eksperimentaalsus. Värskeid mõtteid (uut Ameerika kirjandust) levitasid näiteks ka raamatupoed. Bände tekkis palju, muusikalist entusiasmi jagus küllaga. Tol ajal ei osatud mõelda, et ansamblist võib saada nö. päris töö (rääkimata elutööst), pigem arvati, et teeme mõnda aega ja aitab küll. Ka N. Masonile tundus nii, aga pikkamööda jäi ta joonestuslaud üha rohkem unarusse. Ja kui veel õnnestus näha-kuulda tõeliselt head bändi nagu Cream oli asi otsustatud.

Trummar Mason on ainus Pink Floydi liige, kes on ansamblis kaasa teinud algusest peale. Olnud isiklikult nö. asja sees ning näinud tervet lugu, mille käigus jõuti klubist staadionile, tuhandetesse ulatuva publiku ette. Seega on tänuväärne, et ta võttis kätte ja kirjutas raamatu ise, mitte ei palganud biograafi.

Lugemist teeb ladusamaks N. Masoni hea huumorisoon (mis pole ka raamatu tõlkes kaduma läinud): näiteks kommenteerides fakti, et nende album Dark Side of The Moon ikka veel nii hästi müüb, arvab ta, et inimestel lihtsalt ei ole meeles, et see plaat on neil kodus juba olemas.

Piret Kiivit

Mikk Targo “Sa haara kinni mu käest”

Mikk Targo “Sa haara kinni mu käest” (Varrak, 2022)

Nii mõnedki Eesti pop- ja rockmuusikud ning muusikategelased on jõudnud eluetappi, mil käes paras aeg kõike meenutada. Raamaturiiulis on köite kujul koha sisse võtnud näiteks Jaanus Nõgisto, Andres Oja, Olav Osolin, Ari Dubin, Allan Vainola, Rainer Jancis, Peeter Volkonski jt. Hiljuti lisandus sesse seltskonda mitmekülgne Mikk Targo (tekstis edaspidi MT), kes ise on end nimetanud pigem laulukirjutajaks, mitte heliloojaks.

MT elu lugu saab alguse kodus, kus lapse häll asus sõna otseses mõttes klaveri all. Täiskasvanud olid osanud säilitada sõbralikud suhted ka endiste abikaasadega ja nõnda moodustus suur musikaalne kärgperekond, Kõlarid ja Targod. Esialgu köitis Mikku rohkem sport, sulgpallis oli ta parimail päevil oma vanuseklassis N Liidu seitsmes reket. Laagrid ja võistlused andsid juba varakult ülevaate nõukogulikust olmest ja elukorraldusest, mistõttu edaspidises muusikuelus, pikkadel kontsertreisidel oli teda raske ebameeldivalt üllatada, sest nähtud oli igasuguseid hotelle ja muid imeasju. Sport soosis ja arendas ka vajalikke iseloomujooni, näiteks visadust ja sihikindlust.

Siiski jäi sport muusikale (täpsemalt ansamblile Earth, Wind & Fire) alla. Tänu õdedele (Ele ja Kaja Kõlar) sattus 18-aastane MT esimest korda stuudiosse, mängima conga-trumme Els Himma “Kesköö” (1977) salvestusel.

80ndad möödusid juba 1-2 kuud kestnud gastrollidel (Music Seif jt) mööda Nõukogude Liitu, päevas tuli anda mitu kontserti (sh katastroofijärgses Tšernobõlis), publikuks korraga 6-7 tuhat kuulajat. Tõnis Mägi on ühes raadiosaates meenutanud, kuidas venekeelne publik nõudis “Sahara’t” – st. tuli esitada “Sa haara kinni mu käest”.

1989. a. toimus Moskvas laulukirjutamislaager koos ameeriklastega, kus sai teoks uskumatu unistus: kirjutada laul iidolitele, Earth, Wind & Fire’le … Siit võinuks vabalt järgneda rahvusvaheline karjäär, paraku sekkus siin kaudselt mängu Mariah Carey (kuidas täpselt, seda tuleb lugeda raamatust).

90ndate põhiliseks märksõnaks on muidugi Code One ja Op. Zeo. ”On küll hilja” ja kõik need teised…

MT enda mälestustele on lisatud pereliikmete, muusikute jt. meenutusi ja kommentaare, mis avavad peategelast kaasteeliste pilgu läbi ning on omaette lisaväärtus. Näiteks Hedvig Hanson ütleb, et MT on “paras frukt”. Loomeinimeste puhul tavapärane boheemlaslik ellu- ja töössesuhtumine ei ole MTle omane.

Raamatus leidub ka loomingu nimekiri, sealt leidsin nii mõnegi üllatuse: et vaat, tuleb välja, et sellegi laulu autor on Mikk Targo.

Piret Kiivit

Tiina Talvik “Armastusega läbi elu: Legendaarse lastearsti mälestused”

Tiina Talvik “Armastusega läbi elu: Legendaarse lastearsti mälestused” (koostanud Ago Pärtelpoeg ja Meeli Pärtelpoeg, Mõttesild, 2022)

Mälestused lapsepõlvest, õpingutest, tööst. Raamatut lugedes tunned, kuidas autor elu armastas. Erilise soojusega räägib ta oma vanematest, oma lapsepõlvest. Autorist annab kõige parema pildi see, kuidas ta kirjutab oma vanematest ja lapsepõlvest. Tiina Talviku puhul on see eriti südamlik. Tema mälestusi on hea lugeda, tal on hea sõna seadmise oskus. Osa raamatust on pühendatud Tiina Talviku teaduslikule tööle lasteneuroloogia alal. See osa pakub rohkem huvi erialainimestele.

Väike kõrvalmärkus. Kindlasti soovitan läbi lugeda Tiina Talviku abikaasa Raul Talviku (arstiteadlane) raamatu „Teekond maailma ääreni”, mis räägib kuidas antiik-Kreeka maailmarändur Pytheas avastas 2300 aasta tagasi Eestimaalt Ultima Thule.

Lugege rõõmsalt mõlemat raamatut.

Kristiina Selli-Tupits

Tõnu Õnnepalu „Palk. Talvepäevik“

Lugu kulgemisest ja üksindusest.

Minategelane tunneb end maailmakodanikuna, kelle maailm ei ole pärit sellest maailmast. Kui, siis vaid osaliselt.

Kes üritas, kuid ei suutnud end lahti rebida. Kellest sai igavene rändaja, saatjaks tühjuse- ja kaduvikutunne.

Sestap asub ta kohal, kuid samas hoopis kusagil mujal.

Kusagil eikusagil.

Selline on elu.

Heiki Epner
Tartu Ülikooli Raamatukogu

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Adam ja Pojad, 184 lk. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau

Selle teose valik Kulka esseistika nominendiks on suurepärane. Ma toetan seda valikut väga. Jaan Kaplinski kuulub ka minu lemmikute hulka.

Ööülikooli loenguid on meile tuttavad juba Vikerraadio vahendusel. Eelmisel aastal otsustas Jaan Tootsen tuua need loengud inimesteni, raamatusarjana, mis rikastab kindlasti eesti rahva tarkuse varasalve.

Esimene raamat, mis selles sarjas ilmus, oligi Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Teos ise vääriks oma välimuse ja kujunduse poolt lisaks veel “Aasta kaunema raamatu” tiitlit. Väga tore oli näha, et autor sai enne oma maise teekonna lõpetamist seda raamatut ka ise käes hoida. Raamat ilmus Jaan Kaplinski 80 sünnipäeval.

Jaan Kaplinski, kes on saanud tuntuks eelkõige luuletajana, on väga mitmekülgne erinevates žanrites. “Vaimu paik” algab Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski spetsiaalselt selle teose eessõnaks valminud kirjavahetusega ning lõpeb ka kahe suurmõtleja, Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita vestlusega, kus Kaplinski avab läbi temale esitatud küsimuste, isiklikke mõtteid tema hetkeolukorrast, loodusest, armastusest, keelest, Eestist. See annab raamatule teatud iskliku, sooja raami.

Kodumaa mõtisklustes on tunda kirjaniku pettumust Eestist. Ta tunneb tõsist muret Eesti metsade pärast, arusaamatult vaatab ta tänapäeva liiga korrastatud maailma peale, kus looduses puudub metsikus ja linnad on kõrgeid hooneid täis. “Minu meelest ei saa loodust korda teha — looduses endas on kord, aga see kord on väga keeruline. Me peame sellest aru saama, seda märkama.” (lk.172)

Linnas liikudes jälgib ta maju ja puid kui linnupilguga, et kas leidub mõni pragu või auk, kuhu saaks lind endale pesa teha. Arusaamatuks jääb tänapäeva ühiskonna suhtumine loodusesse. Tänapäeval valitsev pandeemia ja looduskatastroofid on tekkinud sellest, et puudub tasakaal looduse ja inimese vahel. Me tahame rohkem saada aga anname vähem tagasi.

Kaplinski peab ennast rohkem maa- kui linnainimeseks. Tema lapsepõlv möödus Tartus. Sõjaaegsed mälestused Tartu pommitamisest on tal selgelt meeles. Linnas ei tundnud Kaplinski ennast koduselt, kuna ta elas oma esimestel eluaastatel oma vanaisa suures majas, mida ümbritses suur aed ja rohelus. Lapsepõlve jalutuskäigud koos vanaisa Jaan Raudsepaga Tartu parkides ja surnuaedades jätsid temale imelised mälestused tolleaegsest Tartust.

Raamatus keskendub autor veel teemadele nagu religioon, usk, armastus, sõda ja eesti keel ja vaim. Kaplinski mõttearendus on lihtne ja sügav, tekib tunne, et tahaks temaga dialoogi astuda, küsida vahele mõne küsimuse või mõne koha peal temale vastu vaielda. Selle teose lugemine on kui mõtterännakule minek, tehes vahepeal pause, minnes mõne mõttega tagasi, mõtiskleda ja siis jätkata lugemist.

Loengust “Religioon ja sektantlus” meeldis mulle väga järgmine mõte: “Küll on hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed – selle sõna üsna tagasihoidlikus tähenduses: suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi.” (lk.96)

Triin England

Tõnu Õnnepalu „Palk. Talvepäevik“

Ma kahtlen, kas Eestis on mõnd teist autorit, kes isikliku kannatuse nii lõpuni välja kannab, et see ei muutu iseenda vastandiks, naeruväärsuseks. Ometi on see raamat isegi Õnnepalu kohta tavalisest kangem kraam, nii kange, et autor on pidanud vajalikuks lisada hiljem kirjutatud järelsõna, mis on tema kohta peaaegu et helges toonis.

Muus osas on see kõik muidugi juba varem olnud – kahetsus, vead ja valed valikud, valesti elatud elu, ööd ja tasapisi pimedusest välja kasvavad koidikud koos oma deemonitega, aga samas ka aja ja loodusega ühes hingamine. Ja siis jälle uus eksiil, uus töö, uus maja, uus lootus ja mõistmine, et millestki sai läbi mindud ja jõutud teisele poole välja, hoolimata sellest või just selle tõttu, et eelmise raamatu lõpmatus ikkagi lõplikuks osutus.

Ning ehkki ühelt poolt mõjus selle talvepäeviku järelsõna oma selgitavas või isegi vabandavas toonis justkui pisut üleliigsena, lunastas see teiselt poolt raamatu lohutuvõitu depressiivsuse. Sest elu on küll võimatu asi, aga inimene, näe, elab ikkagi ja usub, et see natuke ette kujutatud või tegelikku lähedust kellegagi on ainus, mis loeb. Ja nii see ehk ongi.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Kassidest ja muust. Ja mitte ainult hulludele (Vaino Vahing “Päevaraamat”)

“Ainult juhuse tõttu sünnib Salong: üht auahnusest ülespiitsutatud psühhiaatrit, kes teadlikult ja karjääri huvides hukkab loendamatul arvul katseloomi – kasse –, kuna vajab nende elavaid ajusid eksperimentideks, tabab patoloogiline kurbus, võimetus taluda lootust, ja oma kurbuse lohutamatuses hakkab kirjutama.” Nii kirjutavad Vaino Vahing ja Madis Kõiv ühisteoses “Endspiel: Laskumine orgu”.

Psühhiaater-kirjanik Vaino Vahingu Salong asus 1960-70te Tartus Nõva tänaval, tänaseks kõrgub toonase kahekordse puumaja asemel viiekordne hruštšovka ja ümbrusest õhkub kõike muud kui salongilikkust. Sinna hruštšovka seinale tuligi paigutada mälestustahvel Salongile ja seal elanud Vaino Vahingule, kui otsisime kunagi kohakirjandust märgistava JutuPeatuse sildi jaoks sobivat kohta. Tolleaegsete loome- ning vaimuinimeste eneseharimis-, peo- ja vestluskohast Salongist kirjutab Vahing põhjalikult oma päevaraamatutes, mis on ainuvõimalik sissejuhatus ta loomingusse. Kassid jättis Vahing ühel hetkel rahule, nemad teda mitte nii väga. Kui meil oli raamatupoes Biblioteek Vahingu-teemaline lugemisklubi õhtu, ilmus kusagilt kohale ka mustakirju kass, kes sellest olengust inimeste süles viimast võttis.

Ent Vahing ei eksperimenteerinud ainult kassidega.

Elukauget, väljamõeldud tegelastega fantaasiaküllast proosat ei maksa Vahingu loomingust otsida. Kirjanik-Vahingu loominguline allikas oli ta oma elu ja seda jutustas ta oma proosas edasi ausalt ja paljudele osalistele tänini valusalt. Selles sõna otseses mõttes eluteatris lavastas Vahing oma sõprade ja tuttavatega erinevaid situatsioone, provotseeris neid ja pani “oma näitlejaid” psühholoogiliselt proovile. Mängis nende, hiirtega, nagu üks kasside seast. Provotseeris elu ennast, dramatiseeris seda üle ja elas pidevas piirisituatsioonis.

Selle aususega tahtis ta luua midagi enneolematut, midagi, mis oleks teistsugune ja kordumatu.

Praktiseeriva psühhiaatrina ei jätnud ta ka oma “õpikut” ainult enda teada, vaid oli paljudele tolleaegsetele, ennekõike teatriinimestele Jungi ja Freudi, Adleri ja Huizinga teooriate ning ka näiteks psühhoanalüüsi tutvustajaks.

Lisaks sundis ta end järjekindlalt harima, raamatuid lugema, ja kahtles endas pidevalt. Need on jooned, mis on ütlemata sümpaatsed ja tunduvad kuuluvat pigem ajalukku kaduva inimtüübi omaduste hulka kui tänapäeva inimesele.

Vaino Vahingu päevaraamatute (“Päevaraamat. I : [1968-1973]“, “Päevaraamat. II : [1974-1984]“) põhjal tegi lavastusliku dokfilmi Rainer Sarnet, pannes kokku kino ja teatri ning andes väga vahinglikult edasi nihestatust ja piirisituatsioone. Filmis kurdab näitleja Hannes Kaljujärv, et tänavapilti rikastavat ohutut hullust on tänapäeval vähemaks jäänud, linn on mandumas, sest pole enam kuketädisid ja igasuguseid kirejaid. Meie klubiõhtust osa võtnud psühhiaater tõdes, et küllap on siin oma roll ravimitel, mis on odavam viis nihestatust normaalsusesse ajada kui näiteks psühhoanalüüs.

Ehituspoest võib aga leida puitotsaga kellut nimega Kassikeel Jung. On veel lootust! Mjäu.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

10 raamatut — Tiina Kariler

10 valitud raamatut, mis erinevatel eluetappidel on kujundanud minu mõttemaailma ja pakkunud huvitavaid teadmisi.

1. Astrid Lindgren „Bullerby lapsed

See raamat on vaieldamatult olnud minu kõige suurem lemmik. Kõik lood sellest raamatust on mulle aja jooksul pähe kulunud. Miks just „Bullerby lapsed” aga mitte mõni teine Astrid Lindgreni raamat, sest kõik nad on toredad? Ju on asi minu enda lapsepõlves. Olen kasvanud maal väikeses külas, mis on Bullerbyle väga sarnane, isegi kolm kõrvuti asetsevat talu ja järv. Kõik tegevused, mängud ja mõned tegelaskujud olid ka minu lapsepõlves päriselt olemas. Magasime suvel tüdrukutega heinalakas, püüdsime öösiti järvest vähke ja tülitsesime vahel naabripoistega. Kogu see Bullerby elu on mulle nii omane.

.

2. Leida Tigane „Tera siit ja teine sealt

Erakordselt hea huumoriga kirjutatud lastejutud. Eriti tore osa on „Peremees ja sulane”. Sellest raamatust pärit lõbusaid lauseid kasutame vahel kodus pereringis.

.

3. Charlotte Brontë „Jane Eyre

Mäletan, et sain selle raamatu kingituseks oma vanaemalt. Arvan, et teatud eas on seda lugenud vist suurem osa tüdrukuid. See põnev ja natuke müstiline armastusromaan on kindlasti üks mu lemmikuid. Ka erinevaid filmiversioone, mis selle raamatu põhjal on tehtud, vaatan alati naudinguga.

.

4. Sigrid Undset „Kristiina Lauritsatütar I-III

Need raamatud võlusid ja mõjutasid mind pikka aega. Kogu see ajastu ja peategelase tugevus, sitkus ning jäägitu armumine pakkusid palju mõtlemisainet. Olen paar korda viibinud Norras sugulaste juures ja tajunud seal mägedes ringi sõites ning kauneid kirikuid külastades samu tundeid, mida kogesin seda triloogiat lugedes. Norras on palju kaunist ja ürgset loodust ja seal on võimalik kaugete ajastute hõngu tunda.

.

5. Aili Paju „Teadjanaine

Olen suur Aili Paju austaja olnud juba aastaid ning lugenud alati suure huviga tema poolt kirjutatud raamatuid ja artikleid. Jutustus „Teadjanaine” osutus minu jaoks üsna eredaks elamuseks. „Teadjanaise” peategelase üks prototüüpe on Äksi nõid ehk Hermiine Elisabeth Jürgens ja tema päevikute põhjal on see raamat kirjutatud. Raamatu mõju võib kokku võtta peategelase sõnadega: „Mulle sai selgeks, et elu on suurem kui maamunal astuv inimene.”

.

6. Bruce H. Lipton „Uskumused ja bioloogia

Selle raamatu autor dr. Bruce Lipton on teadlane ja tunnustatud rakubioloog. Ta räägib lihtsas keeles meie keha rakkude toimimisest, kasutades hulgaliselt illustratsioone, huumorit ja igapäevaelust võetud näiteid. Tema poolt kirjeldatud uuringud näitavad meie elu olemust täiesti uue nurga alt.

.

7. Heilika Pikkov „Minu Jeruusalemm

Selle raamatuni juhatas mind Heilika Pikkovi dokumentaalfilm „Õlimäe õied”. Pärast selle filmi vaatamist olin mitu päeva täiesti erilises seisundis, see meeldis mulle väga. Kui ilmus raamat „Minu Jeruusalemm”, siis lugesin selle ühe õhtuga läbi. Nii film, kui ka raamat andsid mulle vastuseid paljudele küsimustele.

.

8. Jonathan Goldman „Tervendavad helid

Muusikaosakonnas töötades olen suurt huvi tundnud muusika mõju vastu inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele. See raamat avab helidemaailma mitmekesisuse, jagab õpetusi ja harjutusi, kuidas heli ja muusikat kasutada tervendamiseks. Minu arusaam muusikast avardus märkimisväärselt.

.

9. Juhan Liiv „Tuulehoog lõi vetesse

Juhan Liivi luule on minu jaoks alati olnud esikohal. Olen lõpetanud Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja meie koolis oli Juhan Liiv suure au sees. Mäletan kooliajast matku Juhan Liivi sünnikodusse ja tema haua riisumist ja sinililledega kaunistamist ning luuletuste lugemist igal kevadel. Meeldivaks mälestuseks kooliajast jäid ka Juhan Liivi luuleauhinna välja andmisega seotud üritused, kuhu oli alati kutsutud tuntud kirjanikke ja luuletajaid. See Jüri Talveti koostatud luulekogu koos huvitava kokkuvõttega puudutas mind sügavalt. Leidsin siit ka luuletusi, mida ma varem ei teadnud.

.

10. Rein Maran „Ööbikut ei tohi reeta

Seda raamatut võin küll pidada viimase kümne aasta üheks parimaks lugemiselamuseks. Lisaks sellele, et Rein Maran on teinud imelisi loodusfilme, on ta ka väga huvitava mõttemaailmaga isiksus. Kõik tema kirjeldused filmitegemistest ja seisukohad inimese ja looduse suhetest avardavad iga lugeja silmaringi.

.

Lisan lõpetuseks ühe Rein Marani mõttekillu sellest raamatust: „Olen veendunud, et suur hulk inimesi saaksid iseendaga palju paremini läbi, kui nad enda jaoks looduse ja selle imed avastaksid.”

.

Tiina Kariler

10 raamatut — Meery Salu

Siin ongi nüüd need kümme raamatut, mis mulle esimesena meelde tulid. See ei tähenda seda, et ma olen neid kõiki mitmeid kordi lugenud või ma olen neist erilises vaimustuses. Need on need, mis on tekitanud minus mingis mõttes tugevama või meeldejäävama emotsiooni.

.

Ellen Niit
Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda

Raamat, mis mind lapsena end mitu korda lugema pani. Kas ma siis selle moraalist aru sain, ei mäleta. Aga nii lahe oli kujutleda, et kellegi voodi ümber käivadki loomad. Lapsena tahame ju kõik endale loomi ja võimalikult palju. Oma lastele riiulist unejuturaamatut otsides tuli vapper jänku jälle mu juurde ja kulus nii mulle kui mu pojale pähe. Mõni aasta tagasi kohtusime taas tänu uuele põlvkonnale. Meie pere kõikide laste vaieldamatu lemmik läbi aastakümnete.

.

Thor Heyerdahl ““Kon-Tiki” ekspeditsioon

Minu esimene raamat „Maaim ja Mõnda” sarjast. Isa arvas toona, et 9-aastasel on seda vara lugeda. Seda enam tahtmine kasvas. Ja oligi haarav tekialune lugemine, lausa nii kaasakiskuv, et jäin ümbrust unustades raamatuga vahele. Ega siis laps süüdi ole, et üks paljunäinud ettevõtlik teadlane nii lihtsas keeles seiklusi edasi anda oskab. Ja lugedes sai selgeks, et elus on kõik võimalik ja kui huvitav on maailm. Siis tundus lausa kangelastegu üldse mingi ookeani lähedalegi minna, rääkimata sellise alusega seal seilamisest. Pärast selle lugemist rändasid kõik selle sarja raamatud minu lugemislauale. Ja sii juba muidugi vanemate nõusolekul.

.

P. L. Travers “Mary Poppins

See raamat kingiti mulle, kui ma olin mumpsis. Ja kui hästi selle lugemine aitas haiguse vastu. Mida veel on inimesel vaja, kui on olemas üks põhjatu kott, kust tulevad täpselt õigel ajal kõik vajalikud asjad. Äkki sellepärast sisaldabki mu käekott siiani kõike eluks vajalikku. Sellest algas vist ka mu nõrkus vahvate kirjanduslike naiskujude suhtes. Ei häbene, et tahaksin siiani olla selline suure südamega inimene. Ja muidugi, kui tollases Noorsooteatris tuli lavale Marje Metsur Poppinsina, siis olin täielikult lummatud.

.

Gerald Durrell
Minu pere ja muud loomad

Südamlikult naljakas raamat inimestest ja loomadest, mida minu arust lugesid pärast eesti keeles ilmumist kõik imikust raugani. Väikese perepoja raugematu huvi kõikide loomariigi esindajate vastu tekitab tema emas ja vanemates vendades-ões mitte just kõige soojemaid tundeid. Aga kui mõnusa huumoriga on kogu peresiseseid suhteid kirjeldatud. Värvi lisab ka Korfu saare mitmekesine loodus ja kreeklaste temperament ning elustiil. Õppisin kindlasti hoopis teisiti paljudele asjadele vaatama ja loodus muutus lähedasemaks.

.

Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva

See on raamat, mida olen tahtnud täiskasvanuna uuesti lugeda, et teada saada, kas rahuliku maatüdruku suhtumine ootamatustesse mõjub ka praegu nii imetlusväärselt naljakalt. Olin juba selle raamatu ilmudes peategelasest vanem ja nägin elu veidi teisiti. Aga nii mõnedki ütlemised on siiani meeles. Tungal on ikka võrratu kirjanik, kes oskab iga tegelase lugejale nii eluliselt huvitavaks kirjutada.

.

.

James Krüss
Timm Thaler ehk müüdud naer

Mäletan selle raamatu esimesest lugemisest lapsena vaid emotsiooni: kuidas saab üks inimene nii tobe olla. Ja mis täiskavanunagi lisada?

.

.

Epp Petrone ja Väike Myy
Meie taluelu : memme nõuanded

Ootamatu deja vu: kui palju sarnast on minul nende kahe naise tegemistega ja suhtumisega aiatöödesse. Pidev katsetamine aias. Kevadine hasart, et saab näpud mulda pista. Ja siis enda kirumine suure haarde pärast ja järgnev vaimustus uutest ja vanadest maitsetest. Ja taas on võimalus õppida nii mõndagi ja loomulikult ka ebaõnnestuda. Ja eks minugi mõtted ja nõuanded sarnanevad Myy omadega. Taas vahva raamat vahvatest naistest!

.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel

Esimesel momendil oli teadasaamine selle raamatu ilmumisest minu jaoks tõsiselt ehmatav: teha Pärdist koomiksi laadne üllitis. Aga tegelikult see pakkus suurepärase elamuse. Meisterlikult kujutatud lihtsa suurmehe elu lapsepõlve, õpinguid ja konflikti tolleaegse valitsusega. Ja kui lahedalt on kujutatud helisid kontserdisaalis. Autori teostus ja lähenemine on nii peen ja mõnus. Kahjutunne oli suur, kui raamat läbi sai. Loodan, et tuleb ka järg. Jäi ju käsitlemata elu välismaal ja Pärdi keskuse loomine.

.

Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused: 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid

Tänuväärse ettevõtmise tulemus on vajalik ning huvitav. Lugema hakates ei olnud ma kindlasti valmis selliseks avameelsuseks ja mitmekülgsuseks. Tõeliselt huvitav rännak läbi ajaloo. Õrnade naiste kangelaslikkus ootamatutes eluvõitlustes. On ju võrdlusmaterjali oma vanaemade, ema, tädide ja teiste tuttavate räägitud lugudes. On ju paljud minu ümber elanud samadel aegadel samades kohtades, aga ikka on nendes lugudes teised suhtumised, vaated ja juhtumised.

.

Veinika Västrik “Koome kaltsuvaiba

Mõtlesin juba vahepeal, et ma ei pane seda siia nimekirja. Aga ei ole midagi teha. Tuleb enda vastu aus olla. Kui see esimeste seas meenus, järelikult on tema koht siin. Kangasteljed sain endale elukohta vahetades. Ja olin kohe kindel, et hakkan neil kunagi kuduma. Kus häda kõige suurem, seal tuleb abi. Ja siis see ilmus mulle ka abimees: raamat, mida ma olen pärast selle ilmumist arvatavasti kõige tihemini kätte võtnud. Asendamatu käsiraamat inimesele, kes saab harva oma hobile pühenduda. Ehe näide ühest õigest käsiraamatust: õhuke, konkreetne ja asendamatu. Autori tausta teades veel sügavam kummardus. Ja mahub käekotti!

.

Meery Salu