Posts Tagged ‘mälestused’

Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast”

Lühike ja täpne, kaotatud aja kirjeldus läbi lapse silmade. Sugugi mitte pateetiline ega magusalt nostalgiline, vaid katse edasi anda seda, mis päriselt oli, võimalikult vahetult ja kontsentreeritult. „See siin pole mingi raamat ega film. See on öö ühes väikeses maa-ambulantsis eelmise sajandi keskel, päriselt.“ Mõeldud igaühele, kes on täiskasvanuna üles otsinud oma lapsepõlvekodu ja tundnud seda.

Mirt Kruusmaa
Tartu Ülikooli muuseum

Aino Pervik „Miniatuurid mälupõhjast“

Kirjanik meenutab poeetiliste mälupiltidega oma lapsepõlve eredamaid hetki kogu meie rahvale keerulisel ajajärgul. Lapse silmade läbi nähtuna manatakse lugejale ilusat Eesti Vabariigi aegset elu, nõukogude aja algust, saksa aega ja jälle nõukogude aega, silmi ette kerkivad tolleaegsed inimesed – sugulased, pereliikmed, koolikaaslased, naabrid, õpetajad, sõjavangid, sõjaväelased erinevatest armeedest, surmad, arreteerimised, loetud raamatud, vahelduvad looduspildid. Aino Pervik avab lugejale oma isikliku ajaloolaeka leebel ja diskreetsel viisil, selles puudub viha ja kurjus.

Terje Lõbu
Tartu Ülikooli Muuseum

Vaata ka Halliki Jürma arvamust

Jaan Kaplinski „Piirpääsukese Euroopa” 

See raamat on justkui kokkuvõte. Kokkuvõte elukogenud, sisukat ja põnevat elu elanud inimeselt. Raamatu lugemine pakub huvi inimestele, kes samuti aeg-ajalt mõõdavad ja meeenutavad elatut ja tunnevad lugemisel kokkupuudet omaenese eluga. Selles mõtiskluses on sees nii karmi tõde, leebet romantikat kui ka õnnelikku looduslähedust.

Raamatu autor on nüüd jõudnud tõdemuseni, et reisimine talle tegelikult ei meeldi…

Ta on reisinud kogu oma elu ja nüüd rahu nautides tundub see nii, sest mitte alati pole need reisid, eriti tema lapsepõlves, toimunud vabast tahtest vaid olnud hoopiski peale sunnitud ja paratamatud. Palju erinevaid seiku annab lugejale juurde teadmisi nii ajaloo, eluolu kui ka inimese enda sisemise mõttesügavuse kohta.

Tabavamat ja õigemat pealkirja sellele raamatule pole võimalik leida. Tahaks kirjanikult küsida, millal ta pealkirjastas raamatu, kas siis kui see valminud oli või oli pealkiri juba enne olemas?

Sirje Sisask
Tartu Ülikooli muuseum

Kuidas kirjutada ajalooks kiiresti põgenev olevikuhetk. Urmas Sõgel “Sõgelite saaga”

Urmas Sõgel “Sõgelite saaga” Tallinn: Urgel, 2020, 272 lk.

Ajalehed, nagu väga hästi teame, avaldavad enamasti kõike muud kui adekvaatset praeguse eluolu kirjeldust. Neile kui ajalooallikatele ei saa kindlasti sada protsenti toetuda. Kas tuleviku ajaloolased saavad sotsiaalmeediat (näiteks Facebooki) kasutada ajalooallikana? Kahtlen selles. Õnneks kirjutatakse ka mälestusi või päevikut, mis pahatihti jõuavad trükki pärast autorite surma.

Nõnda on lood ka kunagise TA KKI direktori Endel Sõgeli ja Eesti NSV Kirjanike Liidu asutajaliikme ja koduperenaise Erika-Linda Sõgeli poja, ajaloolase Urmas Sõgeli (1952–2019) eneseirooniliste mälestustega, mille on raamatuks vormistanud tema sõber Mart Aare. „Sõgelite saaga“ kirjeldab lühikestes, hästi haaratavates ja ladusalt kirja pandud peatükkides olulisi momente Urmas Sõgeli üsna põnevas elus ning ajastuid, mida peategelane on läbinud.

Teost on kostitatud solvunud vastukajadega. Sotsiaalmeedias rõhutab mõnigi, et tema kindlasti seda raamatut ei loe.

Juba raev, mida raamat on Facebookis pälvinud, tõestab, et tegu on väga olulise teosega.

Nomenklatuuri lapsed

1970.–1990. aastad tähistavad siinkirjutaja lapsepõlve ja noorust. Mul on selles ajas pidepunkte, mida nomenklatuurse tegelase Endel Sõgeli poja mälestuste lugemine tänuväärselt toetab. Saan aru, millest jutt.

2021. aasta Eestis ei saa eeldada, et kõik eelmise ühiskonna inimesed on siit kadunud. Kohe peale keskkooli 1986. aastal läksin tööle rajoonilehte Ühistöö, kust mu kahe tööaasta jooksul jõudsid läbi käia kümmekond tollases ühiskonnas edukat inimest, kellest sai ka uue Eesti aja peatne võimueliit: paar keskastme juhti (endist komsomoliaparatšikut), minister, direktor, presidendi nõunik… Minagi olen raamatus kirjeldatud Neljanda haigla rõdult vaadanud Tallinna peale ja mõelnud, mis niidid mu sellesse elitaarsesse paika tõid, kuhu teps mitte igaüks ei sattunud.

See raamat kinnitab, kui ebavõrdselt koheldakse täpselt samade asjade kordasaatjaid – patuoinaks ei tehta sugugi kõiki, mõni sebib nagu kala vees, olgu võimul kes tahes.

Eks see ole ammu teada lugu.

Kõik, mis meile ei meeldinud nõukogude ajal, on säilinud ka tänapäeva tülgastavates kontoriõhkkondades, kus täiel rinnal möllavad saavutusnäljas nartsissistid, psühhopaadid ja makjavellistid. Ent need, kes praegu istuvad kõigis komisjonides ja presiidiumites, peaksid mõtlema oma lastele. Perekonnasaladustest rääkimata jätmine ja oma mustade tegude salgamine viib suurte probleemideni, mida tulevaste „nomenklatuuri laste“ psühhiaatrid aastate pärast lahendama hakkavad. Neil lastel võib olla väga raske, kui nad just nime ära ei vaheta.

Läheb kaanonisse

Urmas Sõgel nimetab nomenklatuuri ausalt õige nimega. Jääbki arusaamatuks, kuidas kujutavad toonased aparatšikud oma elu nii-öelda õiget kujutamist ette. Sõgel ironiseerib karjeristide ja karjääri ehitamise üle ja teenib sellega 2021. aastalgi paljude pahameele, mis on seda silmakirjalikum, et loomeintelligents raamatuga eriti pihta ei saa – autor paljastab niinimetatud avalikke saladusi, mida kõik niigi teavad.

On inimesi, kes kunagi ei avalda, mille kaudu nad on midagi saavutanud või kuhugi jõudud. Ju neil on selleks põhjust. Nad on nüüd väga pahased, kui keegi oma kogemusest kerges toonis kirjutab.

Nõukogude ühiskonna jälgid reeglid aga pole Urmas Sõgeli ega isegi mitte ta kurikuulsa isa tehtud.

Inimlikus mõttes on raamatus hulk andeka inimese, kultuurametniku ebatraditsioonilisi lahendusi töö- ja eraelus ning tark vaatenurk Nõukogude Liidu stagnatsiooniajastul ja Eesti laulva revolutsiooni ajal toimunule.

Nagu iga eestlast lahutab Venemaa presidendist vaid paar inimest (oleme nii väike maa), siis on lühikesed ahelad ka „Sõgelite saaga“ koguka nimeregistri (400 nime) ja meist igaühe vahel. Ma ei hakanud kokku lugema, kui paljusid sealt tunnen, aga lugedes oli äratundmisrõõmu piisavalt. Muhedas stiilis kirja pandud meenutused kirjanduspolitruki pojalt, kes pole süüdi surmapattudes, vaid märkimisväärse huumorimeelega avameelselt oma elust pajatab, on pälvinud pahameelepurskeid, valusaid reaktsioone ja oma maine hüsteerilist kaitsmist.

Pole vaja kaugelt otsida, piisab Facebooki-seinastki. Kameeleonid tunnevad häbi, et nende kohanemismehhanismid lagedale tiritakse. Ära on need kirjeldatud ladusas seiklusjutuvormis, nii et kõik saavad minna kirjeldatud kohti ja inimesi näpuga katsuma, et veenduda: kõik on päris. Nüüd on mõnelgi väga piinlik. Kui julgesin Facebookis mainida, et raamat on päris tore, sain kiire nähvaka stiilis „kuidas saab selline asi meeldida“.

See Facebooki-noomitus võttis kohe tükiks ajaks isu ära sellest raamatust kirjutada.

Kanadas on vähemalt 16 protsenti inimestest enam-vähem kirjaoskamatud.

Seegi, kui sellesse fakti süveneda, võtaks kirjutamise isu ära.

Nii jõudsime infoühiskonda

Info, mida Urmas Sõgel inimeste kohta valdab, on tohutu. Info pole kunagi kättesaamatu, kui selle saamine oma südameasjaks võtta. Ka mina puutusin 1992. aastal Tartus kokku inimestega, kes valdasid infot, mida ühestki raamatust etteantud kujul ei saa. Mul vedas tõeliselt, et mu selle linna giidideks olid tookordne Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Henn-Kaarel Hellat ja konsultant Aivo Lõhmus. Siinkohal ongi sobiv hetk soovitada läbi lugeda Hellati viis köidet mälestusi (“Niidiliimija“, “Poiste sõda. I“, “Poiste sõda. II“, “Kappan kaugele“, “Templis ja tavernis“). Kahjuks jäid need lõpetamata ja ta ei jõudnud kaugeltki 21. sajandisse, isegi mitte meie tutvumisaastasse 1992, kui ta oli just tähistanud oma 60. sünnipäeva. Kunagi jõuavad kindlasti kaante vahele Hellati ajakirjanduses laiali olevad kirjatööd, kuivõrd praegu tegelen tema arhiiviga aastatest 1980 –2000. Säilinud on ka veidi kirjavahetust – ülejäänu tuleb mälust võtta.

Sõgeli meetodis midagi ebaharilikku näha võib ainult siis, kui olla harjunud ajakirja Kroonika staaride lakeeritud biograafiatega. Ausate mälestustega võib muidugi iga riigijuhi ambitsiooniga köögitüdruk pihta saada. Kui ainult praegused kultuuriametnikud söandaksid rääkida! Kui on midagi tõeliselt olulist juhtunud, siis enamasti „oskavad need inimesed suud pidada“, kui väljenduda US sõnadega. Praegusel vihakõne kriminaliseerimise eelsel ajastul tõeste asjaolude paljastamine näib inimesi raputavat. Mõni paljastus võib lausa kohtusse viia.

Selle kaitseks on US raamatus dokumentaalset pildimaterjali.

Minul on ka nipid ammu teada. Nimeta teos ainult ilukirjanduseks ja kõik on korras.

Ent kuna 2021. aastal on loodetavasti ees veel palju laisku talvehommikuid, siis kellel „Sõgelite saaga“ läbi, sel on võimalik neid sisustada Kaja Kallase eluga (Kaja Kallas „MEP“, 2018), või kui olla kange eelmise päeval harjutatud mawashi gerist, siis tõeliselt paksu raamatuga Bruce Leest (Matthew Polly „Bruce Lee“, 2018).

Piret Bristol
kirjanik

Foto: Piret Bristol

Mudlum „Mitte ainult minu tädi Ellen”

Autor suudab vaimukalt kirjutada ka valusatel teemadel: surm, haigus, hirm, vaesus. Kõik ajastu ja biograafilised märgid loovad seoseid ja viivad lugeja mõtted samadel radadel uitama — geniaalne mälumärkide jada elu näinud inimese jaoks. Unikaalne stiil.

Alex Savolainen
Tartu Ülikooli muuseum

Aino Pervik „Miniatuurid mälupõhjast”

Sain nädalavahetuseks, hea kolleegi soovitusel, lugemiseks Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast”.

Ma ei loe just ülemäära palju mälestusteraamatuid, aga see tundus huvitav, et vaadata, kuidas on kirjeldatud kohalugu ja muutusi Tallinnas. Aga selles väikeses raamatus oli palju muudki!

Aino Pervik kirjeldab raamatus seiku oma lapsepõlvest 1930ndatel ja 40ndatel aastatel, sekka mõni kild tänapäevast. Põnev oli lugeda, kuidas lühikeste mõttekildudena on raamatus edasi antud aegade ja elu-olu muutumist. Kõik see Tallinna kesklinna muutunud osa ja Kalaranna ja Patarei ümbrus, mis on nii palju muutuma hakanud just viimastel aastatel. Huvitav fakt, et Kalarannast viidi kolmekümnendatel tallinlasi laevaga Piritale nädalalõppu veetma. Suur osa raamatust on pühendatud Aino Perviku mälestustes ka Järvakandile, kus ta alustas oma kooliteed.

Läbi lugude on kumamas ürginimlik pool, mis aitab inimesi läbi raskete aegade ja mis lapsesilmade läbi nähtuna on loomulik ja õige. Aino Pervik kirjeldab asju nii nagu nad olid, andmata hinnangut, kallutamata lugeja mõttesuunda. Ka keerulisi aegu ja olukordi on raamatus kirjeldatud vaatlevalt, autor keskendub aistingutele ja kirjeldab episoode nii, nagu ta väikese tüdrukuna tundis ja talle meelde jäi.

Imeline kirjeldamisoskus! Hoolimata väga nappidest lühilugudest saame pildi kirjaniku elust lapsepõlves Tallinnas ja Järvakandis ning vanavanemate juures Kalamel. Just see, et Aino Pervik ei rõhu oma raamatus täpsetele daatumitele ega kirjelda pikalt ja üksikasjalikult sündmusi, teeb raamatu mõnusalt loetavaks. Miniatuurid loovad kildudest sisuka tervikpildi, mis ei luba raamatut käest panna, enne kui see on läbi, pannes edasi mõtlema ja igaühe oma lapsepõlveseiku ellu äratama.

Halliki Jürma

Stefan Zweig “Eilne maailm”

Kui mõtlen tagasi 2020. aasta lugemistele, siis miskipärast meenub ikka üks üldsegi mitte värske, kuid seda püsiväärtuslikum raamat: Stefan Zweigi „Eilne maailm. Eurooplase mälestused”. Valminud 1942. aastal, eesti keeles Jaan Krossi tõlkes ilmunud 1988 (uustrükk 2013). Otsese tõuke see raamat ette võtta andis Tiit Hennoste „Hüpped modernismi poole”, kus ta mainib „Eilset maailma” kui head kirjeldust selle kohta, milline oli modernismiajastule eelnenud ajastu mentaliteet ja selle kokkuvarisemine. Ja nii see tõepoolest on – mitte abstraktse kultuuriloolise ülevaatena, vaid inimliku vahetu kogemusena.

Stefan Zweig (1882-1942) oli juudi soost austerlane, oma eluajal üks populaarsemaid ja tõlgitumaid kirjanikke, kes elu lõpus põgenes natside eest Brasiiliasse. „Eilne maailm” ongi tema luigelaul, mida alustab jumalagajätukiri: tema maailm on hukkunud, vaimne kodu end ise hävitanud ning elu uuesti alustamiseks pole tal enam jõudu. Kui käsikiri oli valmis, võttis ta endalt elu. Pärandiks jättis ta särava teose sellest hukkunud ühiskonnast, kus ta oli üles kasvanud ja mille vaimsust ta esindas.

Raamat sisaldab suurepäraseid portreid Rilkest, Hofmannsthalist, Richard Straussist ja teistest (Zweig oligi ju eriti tuntud biograafiate kirjutajana), kuid on ka väga oskuslik ühiskondliku õhkkonna maalija – näiteks on väga muljetavaldav, kuidas ta kirjeldab seda pahaaimamatut atmosfääri, millesse järsku tungis Esimene maailmasõda, ja kuidas see hirmuäratava kiirusega muutus, kuidas inimesi polariseeriv sõjavaimustus otsekui pinna alt välja purskus. Just see, kuidas ta taastab ajalooliste murdepunktide inimliku mõõtme, on väga mällusööbiv. „Eilne maailm” jõuab lõpuks välja selle kujutamiseni, kuidas ühiskondlik kliima nihkus individuaalsuse juurest masside mässu poole, püüdlused rafineeritud isikupära poole asendusid anonüümse tungilisusega, mis pühib oma teelt vaimsuse ja vabaduse (väärtused, mida Zweig oma hüvastijätukirjas kõige tähtsamatena nimetab). Me elame selles massiteadvuse ajastul jätkuvalt edasi, ja seepärast on Zweigi raamat praegugi väga kõnetav.

Zweig ei ole küll analüütik, s.t ta ei püüa sügavuti eritleda põhjusi, miks need protsessid niimoodi kujunesid, ta pigem kirjeldab, annab pealtnägija tunnistuse sellest, mis oli, ja sellest, mis sai. „Eilne maailm” pole ses mõttes hoiatusteos, vaid eelkõige järelehüüe iseendale ja seda isiksust vorminud maailmale. Seepärast pole Zweigil ka mingeid selgeid õpetussõnu, on vaid lootus uuele koidikule, mida tema enam ei näe. Sellest hoolimata on see raamat hoogne ja elurõõmus teos – ja seda seepärast, et siin pole kibestumist; pigem teatav kergelt (kuid ainult väga kergelt) kangelaslik loobumatus oma põhihoiakutest. On küll traagika, kuid mitte allaandmine.

Kuigi tegu pole ilukirjandusega, vaid esseistlike mälestustega, on siin ometi loodud teatav kunstiline metonüümne kujundlikkus: oma lõpu lävel seisev autor saab selles tekstis kogu kadunud ajastu kehastuseks, ühendades suure ajaloo marsi ja aja intiimse palge väga mõtlemapanevaks inimlikuks dokumendiks.

Tõlge on selle raamatu juures veel omaette väärtus. Jaan Kross on ehk teinekord liigseltki hoogu läinud, lisanud tekstile juurde omaenda lopsakust, kuid kahtlemata on selle raamatu hääl eesti keeles eriliselt elav ja kaasahaarav, kindlasti omaette sündmus ka eesti kirjandusliku keele seisukohalt.

Võimalik, et midagi on selle raamatu hoiakutest pärinud ka Tõnu Õnnepalu, üks meie kultuuri „kadunud aegade igatseja”. Igal juhul kui püüda seda raamatut lühidalt iseloomustada, meenuvad read Emil Tode „Mõõdu” lõpust: „jätta oma väike särav mürk kätte, mis su tappis”.

Aare Pilv
kirjanik

Kadri-Ann Sumera “Seitsme aja raja taga”

Kõik, kellele meeldib absurd, grotesk ja muusika – see raamat on teile!

See on üks põnev ja humoorikas teos – isegi kui kolleegid raamatukoguhoidjad on teose paigutanud pianistide mälestuste alla st. muusikaosakonda, ei ole autori enda sõnul tegemist elulooraamatu, vaid novellidega. Kuigi, tõsi ta on, autobiograafiliste sugemetega novellidega, eriti kui autorit väikeses Eestis pisut eemaltki teada. Kuigi puänte ning vaimukaid ja kohati uskumatuid pöördeid on pea igal leheküljel, või igas lõigus, võib igaüks iseenesegi päevikut lehitsedes tõdeda, et elu ise võib vahel, ja isegi enamasti, olla palju värvikam kui nii mõnegi kirjaniku fantaasia.

Niisiis, nendes pianisti memuaaride tüüpi novellides meenutab Sumera tudengipõlve konkursse, kus enamasti ei õnnestunud ennast realiseerida, ja esimesi tööotsi, kus tuli teha veidraid asju või mängida allapoole oma taset. Need on tõesti grotesksed lood. Autorile teevad neis nalja isehakanud või endast liiga palju pidavad muusikud, konveiermeetodil jumaldavaid jüngreid harivad maestrod või muud juhuslikult reisidel kohatud koomilised tegelased. Ja Sumeral on nende jaoks silma, uskuge mind! Üks mu tuttav tavatses niisuguste olukordade kohta öelda “… ja inimestegalerii sai jälle täiendust.” Kadri-Ann Sumera on samuti nagu terava silmaga galerist, kes on jäädvustanud aegade taha jäänud eksootilised paigad, inimesed ja situatsioonid, pannud nad hoolikalt mäluklaasi alla ning puhub neilt nüüd ettevaatlikult tolmu. Eks sedalaadi “floora ja fauna” märkamise ja jäädvustamise oskus üks kirjaniku tunnus ole.

”Seitsme aja raja taha” on jäänud ka kaks huvitavat reisikirja – autor seikleb süstamatkal Malawis ja Gröönimaal. Kui Malawi päevikut lugedes sain omaette naerda ja kaasa noogutada, siis Gröönimaa kirjutist neelasin tõesti silmad jõllis, sest see on minu jaoks senitundmatu ja eksootiline koht.

Sumera ilmutas oma memuaarnovelle esiteks sotsiaalmeediapostitustena, millele mäletamisi ühel suvel pingsalt järge ootasin – nii kaasahaaravad olid need – seetõttu tundus loogiline minna raamatu esitlusele, seda enam, et võis oodata muusikalisi etteasteid.

Esitlusel üritas autor kogunenud kirjandushuvilisi pöörata ka Mart Saare usku, sest lisaks raamatule on ta lähiaastail ilmutanud kaks vanameistri lauludega plaati koostöös Atlan Karbi, Taavi Tampuu ja Iris Ojaga ning ühe Lepo Sumera klaveripalade albumi, kus astub üles ka Hanna Heinmaa.

Kodus neelasin paari päevaga raamatu, panin kaane kinni ja mõtlesin, misasi see muusika siis õieti on? Higi ja vaev? Sport? Poeesia? Huvitav oli lugeda kellestki, kelle jaoks muusika on eelkõige töö, mitte lõbu. Milline paradoks võib olla, kui tajud, et kui istud hommikust õhtuni klaveri taga, jääb elu elamata ja laval pole sul varsti enam midagi öelda, aga kui harjutamata jätad, ei sünni jällegi seda poeesiat, sest väljendusvahendid võivad olla haihtunud.

Soovitan soojalt!

Liina Leemet

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal”

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. tlk Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 1996/33-36 ja Eesti Keele Sihtasutus, 2012)

 

Kui põnev on see, kui üks raamat juhatab su järgmiseni ja see omakorda järgmiseni, ning ma ei mõtle siinkohal lihtsalt sarja, mille järgmist osa huviga ootad. Minu Tuula-Liina Varise ja Pennti Saarikoski vaimustus sai alguse Varise raamatust „Tahan tunda, et elan”, mis juhatas „Kilpkonna ja õlgmarssali” juurde ning siis ei olnud omakorda pääsu Saarikoski luulekogu lugemisest. Nii et nagu internetis linkide avamine, ainult et „päriselt”.

Varis, kes oli kuulsa Soome luuletaja ja tõlkija Saarikoski (1937-83) teine abikaasa, kirjutab siin, kilpkonna ja õlgmarssali loos, ausalt ja otsekoheselt oma 8-aastasest kooselust väga andeka alkohoolikust mehega, kelle looming tekitab imetlust ja austust, aga eluviis, samas, hirmu- ja õudusjudinaid. Mõneti on Varise siirus lausa šokeeriv, pean silmas näiteks Pentti kakaplekiliste pükste lugu Prahas (35). Varis ei süüdista ega materda, vaid vaatleb ka iseennast kõrvalt ja kohati kriitiliselt. See on, kõigest hoolimata, armastava naise järelehüüe suurele hingele, kelles „oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.” (189) Varise ja Saarikoski teiste naiste ning nendega saadud laste head läbisaamist näitab ilmekalt Saarikoski matuste kirjeldus, kus nad kõik omavahel rõõmsalt suhtlevad. „Ka Penttil oleks lõbus, nimelt temal omaenese matustel lõbus olekski, ta käiks ringi ja küsiks: „Eks ole, hästi läks? Eks ma olnud hea?” (186).

Kui Pentti ja Tuula-Liina lõpuks suudavad otsustada lahku minna ning Pentti kolib Rootsi uue naise Mia juurde, on Tuula lausa õhinal: „Mida kauem ta Miat ülistas, seda kergem mul hakkas. Pentti läheb headesse kätesse ja mina saan lõpuks ometi vabaks, et järele katsuda, kas minul oma elu elamiseks üldse asja on.” (169). Jah, selleks, et Varis saaks lõpuks ometi abikaasa kuulsuse varjust välja, oli tal tõepoolest aeg iseennast leida ja iseendasse uskuma hakata, just nimelt loojana, kirjanikuna, mitte ainult emana või abikaasa kasijana.

Teemad à la „kõik suured loojad on joodikud”, allakäik ja abielu lagunemine sellise mehega võiksid ju tunduda isegi banaalsed, kui vaid Varis ei suudaks neid teemasid avada nii mitmetahuliselt ja huvitavalt. On kurb ja kohati ka naljakas. Raamatus on mitmeid keelepärleid, nt „võis kuulda ajaloo tiivalööke, kui [Eino] Leino pärija [Saarikoski] musta pöördtooli üksinduses surmvaikselt ja hardalt seda köharohu moodi piiritusesegu võttis” (159). Lihtne lauseke, mis viitab nii mitmele tõsiasjale ühekorraga: Saarikoski kirjutas Leinost raamatu, neil oli mõndagi ühist (kuigi Saarikoski ise neid paralleele põlgas või pelgas), näiteks alkoholism ja sellesse hääbumine; vana ihuarst oli selle „köharohuga” ka Leino pohmelust ravinud. Või siis „veidramat koomitsat ei ole maapind iial kandnud” (139).

Kuivõrd palju huvitavam on pärast „Kilpkonna ja õlgmarssali” lugemist võtta kätte Saarikoski tellisepaksune luulekogu („Luuletused”, 2012, Tuum) või ka tema proosakogu „On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik” (e.k. 2007, Varrak). Nö taustauuringud on tehtud, nüüd jääb vaid tunda, nautida, avastada, mõtiskleda… Valge lehena ma Saarikoskit enam lugeda ei saa, olgu see siis eelis või puudus.

Millest ma pärast seekordset lugemiselamust veel mõtlesin… Et raamatukoguhoidjana kõnnin iga päev riiulite vahel mööda sadadest ja sadadest raamatutest, mis on vaid hunnik tähti ja sõnu kaante vahel — kuniks (!) elus tekib moment või võimalus või vajadus need kaaned avada, ja — kui hästi läheb — toimub omamoodi plahvatus, maailm avardub mõõtmatult ning edaspidi tundub uskumatu, et said varem olla seda raamatut lugemata…

Annika Aas

Pynchon Woo „Esimene aasta Eestis”

Esimene emotsioon seda raamatut avades oli ärritus: tiitellehele oli kirjutatud pealkiri „Esimene Aasta Eestis”.

Teine emotsioon oli lõbustatus: autor pühendas raamatu vanematele, kes on teda alati hästi toitnud ja temaga head olnud. Nii ilus ja soe ja võõrapärane – missugused küll on inimesed, kes toitmist eraldi ära mainivad? Vahepeal ehk oli veel midagi, aga kolmandana väärib märkimist tõsine jahmatus, kui jõudsin palkmaja ehituseni. Rohkem ei hakkas nummerdama.

Eessõnas öeldakse, et see ei ole reisiraamat Eesti kohta, see on lugu autori esimesest aastast Eestis, ja nii ongi. Pynchon Woo otsib oma kohta elus ja sellest ka lugeda saab, see pole „mida hiinlane eestlastest arvab” raamat, mõni arvamus võib ju olla sisse lipsanud, aga niiviisi äkki kohe küll ei meenu. Huvitav, kas raamatu lõpus olevate fotode kehv kvaliteet on „see ei ole reisiraamat” rõhutamiseks?

See lugu on Hiinast pärit noormehest, kes jõuab pärast Itaalias ja Jaapanis õppimist lõpuks Tallinna Ülikooli antropoloogia magistrantuuri. Ta on õppinud rahvusvahelisi suhteid, aga ta tahaks teada saada midagi inimeste kohta ja usub, et antropoloogia on eriala, kus seda võiks õppida. Ta õpib, kahtleb oma valikutes, õpib jälle ja tundub, et leiab selguse. Noormees tutvub paljude inimestega, Erasmuse programmiga aastaks Eestisse tulnud ameeriklasega, kelle ema on eestlanna, Itaaliast pärit Erasmuse tudengiga, kes õpib vene keelt, ja õnneks muidugi ka mõnede eestlastega, muuhulgas naisega, kes pärast 10 aastat võõrsil elamist kodus tagurpidi kultuurišokki läbi elab. Ta üritab Sportlandi poes jopet ostes tingida ja väidab lugejale, et maksis viimati sildi peal märgitud hinda toidupoodides. Mul polnud aimugi, et Jaapanis ja Itaalias poodides tingida saab. Noormees eksperimenteerib eesti toiduga ja õpib riisi asemel tatart sööma – mis põhjusel, pole selgitatud, võib-olla meil müüdav riis ei ole piisavalt kvaliteetne või pole see õigesti keedetud. Või on põhjus sama, mis üldse hiina toidu vältimises – et koduigatsust vältida. Ta veedab oma elu esimesed jõulud eestlasest sõbra pere juures maal ja käib loomulikult ka saunas. Palkehitisest lummatuna uurib ta erinevaid puust maju. Kui ema külla tuleb, viib Pynchon ta rappa. Üldse on vanematest, ja eriti emast, küllaltki palju juttu ja me lugeja saab veelkord kinnitust, et emad on igal pool ühesugused.

Ühesõnaga, ühest küljest võttes on paljud asjad samasugused, nagu võib lugeda teistegi Eestisse elama tulnud välismaalaste muljetest, aga autorist jääb mulje kui tõeliselt toredast inimesest ja lugeda tasub raamatut kindlasti, sest kirjutatud on huvitavalt, mõnusalt ja soojalt. Loodetavasti on ka tema järgmised aastad Eestis meeldivad.

Pynchon Woo ütleb, et on naljakas, et ta läks õppima antropoloogiat, et uurida teisi inimesi, aga sai midagi teada hoopis enda kohta.

Tundub, et mõnikord on kodust väga kaugele minek täitsa õige tee iseenda leidmiseks.

Kaja Kleimann