Posts Tagged ‘saladused’

Aeg kergitada saladustelt katted. Kai Aareleid “Vaikne ookean”

Üheks tähenduslikuks tunnuseks kirjanik ja tõlkija Kai Aareleidi proosatöödele on märksõnade juured, minevik, kaduvik ja surm, mälu, foto ja vaevumärgatav pisiasi, tõelus, fiktsioon ja piirid, muusika, vaikus ja vaikimine kõrval ka saladused. Küsimusele, kuidas viimastega ümber käia, näikse vastuse andvat hispaania kirjanik ja tõlkija Javier Marías, kes otsekui õhutab, kui mitte lausa legitimeerib nendelt katte kergitamist, vähemalt narratiivistamise kaudu: „Aga mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi hoida igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja“.〈1〉

Saladustest kõneldakse Kai Aareleidi romaanis „Linnade põletamine“,〈2〉 novellide ja miniatuuride kogumikus (2018) ilmub see märksõna juba pealkirjas „Salaelud“, romaanis „Vaikne ookean“ (2021) aga osutub oluliseks teguriks narratiivse liini kujundamisel, sest nagu XVI sajandi kroonik Andrés de Valderrábano kinnitab, „millest ei ole jutustatud, seda ei ole juhtunud“〈3〉. Ja need pikki aastaid tegelaste hingesügavikes kiivalt peidetud lood on juhtunud, ja neist tuleb jutustada. Palimpsestlikult üksteise peale kihistustena ladestuvad või matrjoškalikult〈4〉 üksteise sisse suubuvad saladused abielurikkumisest või abielutruuduse murdmisest või abieluvälistest kõrvalehüpetest või isemoodi armastustest (vrd lk 203, 204, 217), või … nimetagem neid kuidas tahes, lasuvad nende inimeste hinges ning ängistavad neid. Just reetmisest teadasaamise moment on petetud inimese jaoks traumeeriv ja eksistentsiaalselt põhjapaneva tähtsusega, võrdsustudes peaaegu tema maailma kokkuvarisemisega, muutudes paiguti koguni elu ja surma küsimuseks. Eriti selle avastamine omaenda silmadega laseb tal tunda, „kuidas seest läheb aina külmemaks ja vaiksemaks, nagu hakkaks sisemus tasapisi jäätuma. Kui selle jääpinna sisse aken puhastada, ilmuvad sealt vanad pildid. Kõik on kunagi olnud“ (lk 19; vrd lk 137, 220). Mispärast juhtub see just temaga? See kontuurjooneline küsimus on üks võimalikke emotsionaalseid katalüsaatoreid, mis tõukab kirjanikku sõna ja kujutlusvõime abil puhastama vanadest hägusatest piltidest välja lapikesi. Terve pildi väljapuhastamine polegi tema jaoks primaarne, tähtsam on fantaasia- ja tõlgendusruumi olemasolu, ka narratiivi loomisel. „Kujutada ette sellist tuhmunud fotot ja neid kohti, mida selgelt ei näe, on minu meelest väga huvitav tõlgendustöö ja ehk püüan vaistlikult sedasama teha ka kirjutades.“〈5〉

Maailmakirjanduses on abielurikkumist tematiseeritud iidsetest aegadest peale, nii et selle motiivi käsitlemine „Vaikses ookeanis“ pole iseenesest midagi uut. – Vanimate meieni jõudnud kirjanduslike tekstide hulka kuulub Westcari papüüruse teine lugu (vahemikus 1837 ja 1630 eKr), kus võlur Ubaoner kasutab maagiat, et karistada oma naise armukest, tema abikaasa aga hukatakse. Üks vanimaid abielurikkujaid pärineb vanakreeka mütoloogiast, kelleks on abikaasat Herat arvukate armukestega pettev peajumal ning taeva- ja äikesejumal Zeus. Sealtsamast allikast ja Homerose eeposest „Odüsseia“ (ca 650 eKr) on teada Odüsseus, kes petab oma truud abikaasat Penelopet päikesejumal Heliose ja okeaniid Perseise tütre nümfist nõiatari Kirkega. Kõiki järgnevaid kirjandusteoseid siinkohal üles loetlema hakata poleks lihtsalt mõtet, mainigem vaid näiteks Johann Wolfgang von Goethe romaani „Hingesugulased“ (2019, tlk Heli Mägar; „Die Wahlverwandtschaften“, 1809), Arthur Schnitzleri skandaalset teatritüki „Reigen“ (valminud 1897, esietendunud 1921; e. k. „Ringmäng“), Max Frischi romaane „Stiller“ (1954; eesti keeles 1968, tlk Rita Tasa) ja „Homo faber“ (1957; eesti keeles 1964, tlk Ain Kaalep), Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina“ (1873; eesti keeles 1902, tlk A. Selber), Theodor Fontane’i romaani „Effi Briest“ (1894–1895; eesti keeles 1980, tlk Lydia Riikoja), John Galsworthy „Forsyte’de saaga“ (1906–1921; I–III; eesti keeles 1936, tlk Marta Sillaots) ja muidugi Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ (1926−1933) esimest osa. – Kuid Kai Aareleid jälgib abielurikkumise mustrilist kordumist läbi kolme põlvkonna (vanaema Helene, ema Emma ja tütar Stella), rännates naisliinipidi edasi-tagasi läbi ruumi ja aja erinevatesse kohtadesse (Peterburi, Tallinn, Leningrad, Tartu, Helsinki, Riia, Haapsalu, Playa de la Paza Lõunamere/Vaikse ookeani ääres, seoses ajalookroonikuga nimetatud paigad) ja erinevatesse aegadesse.

Esimese vihje kronoloogiliste nihete, edasi-tagasi liikumiste kohta ajaliinil, mida tekstis toestab korduv aforistlik mõte „Kõik on kõigega seotud“ (lk 39; vrd lk 50, 51), annab juba Paavo Haavikkolt laenatud moto „Minevik ja tulevik magavad ühes voodis“. Täpsemalt öeldes toimub pendeldamine transiidi ajal olevikust minevikku vahemikus 2010 kuni 1961, hõlmates sinna aastad 2009, 2008, 2007, 2006, 2002, 1995, 1991, 1990, 1989, 1988, 1987, 1980, 1979, 1978, 1976, 1971, 1970, 1963, 1962; Stella tütre Ruthi foto kaudu piilutakse põgusalt ka tulevikku (vrd lk 88). Pilguheited neisse aastatesse kätkevad kuutkümmend kolme pildikest või fragmenti – või kuidas neid ka iganes nimetada – ja kuut XVI sajandist pärinevast materjalist inspireeritud, metatekstilise värvinguga minipeatükki „Kirjutaja“. Ajahüpete rakendamist kirjandustehnilise võttena seletab Kai Aareleid, keda paeluvad perekonna- ja põlvkonnalood, sooviga minna tagasi nendesse kohtadesse, kus ta on kunagi elanud või pikemat aega olnud, aga samuti „sooviga kuidagi saada kätte mingisugust vana aega ja minna tagasi ka nagu enda minevikku, või siis mingisuguse minevikuihalusega, olgu siis see minevikuihalus minek sellisesse aega“,〈6〉 kus ta ise ei ole olnud või kus ta ise on olnud.

Koos Stella isa ja mehe〈7〉 fopaaga puhastatakse välja ja tuuakse päevavalgele kokku viis suurt saladuslikku lugu, mida võiks lugeda ka kui kolme põlvkonna naise pihtimusi, mis heidavad valgust inimese hingeseisundile nii armastuses, elujanus, truuduses ja lootuses kui ka üksinduses, ükskõiksuses, surelikkuses, reetmises ja lootusetuses ning otsivad muu hulgas vastust küsimustele, mis või kes on süüdi, „milliseks inimesed muutuvad“ (lk 15) ja millal on õige aeg vaikida (vrd lk 33j, 200j, 262), millal õige aeg rääkida.

Niisiis, kuigi abielurikkumise ja armastuse motiiv on kirjanduses mõneti üsnagi ära kulunud, on ta arhetüüpse fenomenina ometigi kulumatu. Viis, kuidas Kai Aareleid neid põlvkondadeüleseid eksistentsiaalseid ja kognitiiv-käitumuslikke küsimusi narratiivistab, on aga omaette väärt arutlemist ja interpreteerimist: lihvitud väljendus, selge ja puhas keel, täpselt paika pandud kordused, pisiasjade tähenduslikkus, kuue kirjutaja-peatüki huvitav sulandamine nii metatekstilisse kui ka narratiivi tasandisse, pingestatuse kujundamine, stseenilisus, nauditavad dialoogid, mäng tingiva kõneviisi ja näitava asesõnaga, läbimõeldud kompositsioon ja motiivistik. Just kuidas-küsimus teeb „Vaiksest ookeanist“ nauditava lugemise. Sõbraliku hoiatusena lisaksin veel, et nagu näiteks ühe kaasaja suurima prosaisti, saksa kirjaniku Judith Hermanni romaani „Daheim“ (2021),〈8〉 ei tasu ka Kai Aareleidi romaani „Vaikne ookean“ võtta kerge lektüürina, lihtsa ajaviitena. Mõlemad raamatud sisaldavad midagi palju rohkemat. Sarnaselt maailmamere sügavaimat punkti, Mariaani süvikut peitvale Vaiksele ookeanile, mis vaatamata oma nimele ei ole vaikne või rahumeelne (hisp k el Océano Pacífico, sks k der Pazifische Ozean või Pazifk või Stiller Ozean või Großer Ozean, ingl k the Pacific Ocean), vaid kus möllavad aeg-ajalt tugevad keeristormid ja hiidlained, kätkeb ka kirjanduslik Vaikne ookean igasuguseid põnevaid süvikuid ja lainetusi, mille tunnetamiseks ja lahtimõtestamiseks oleks vaja aeglasemat, rahulikumat lugemistempot. Ma ei tea, kas selleks sobiks adagio või lento, see jäägu igaühe enda otsustada. Üks lähenemisviise Kai Aareleidi romaanile „Vaikne ookean“ võikski toimuda vee, täpsemalt öeldes Vaikse ookeani metafooristamise ja kujundliku vanasõna „vaga vesi, sügav põhi“ najal, või hoopiski küsimuse „Kuidas kirjeldada vaikust ja/või vaikimist?“ (vrd lk 141) kaudu.

Eve Pormeister

______________________________

1 Javier Marías, Oxfordi romaan ehk Kõik hinged. Tõlkinud Kai Aareleid. Tallinn: Varrak, 2012, lk 133. Mul on kavas täiendada või jätkata seda tekstikest pikema artikliga.
2 Üks fragment või pilt 1957. aastast kannab pealkirja „Saladuste hoidja“ (Kai Aareleid, Linnade põletamine. Tallinn: Varrak, 2016, lk 134–135).
3 Kai Aareleid, Vaikne ookean. Tallinn: Varrak, 2021, lk 280. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis.
4 Tekstis annab autor matrjoška kujundile ka omapoolse tähendusliku tasandi. Nii nagu väikseimat matrjoška nukku ei saa avada, jääb ühe inimese sügavaim olemus teisele tabamatuks (mõnikord talle iseendalegi). Stella mängib matrjoškaga, mõtleb emast ja isast, „Andersist ja endast ja sellest, kuidas nende mõlema sees on mingi avanematu tuum, millest teine aru ei saa“ (lk 87).
5 Kaisa Ling, Maia Tammjärv, Kai Aareleid: romaani kirjutamine on kui tuhmunud foto puhastamine. Intervjuu. – Klassikaraadio, 06. XI 2021; https://kultuur.err.ee/1608394598/kai-aareleid-romaani-kirjutamine-on-kui-tuhmunud-foto-puhastamine (28.12.2021).
6 Kaisa Ling, Maia Tammjärv, Kai Aareleid: romaani kirjutamine on kui tuhmunud foto puhastamine. Intervjuu.
7 Abikaasa Andersi puhul tunneb Stella siiski, et siin on tegemist millegi suuremaga, kui lihtsalt küsimusega teistest naistest. „Ei lase tal teha, nagu hing oleks ihaldanud. Jah, see oli tema tahe, meie mõlema tahe, olla koos, aga see oli nii ammu.“ (Lk 272; vrd lk 14)
8 Vt: Eve Pormeister, Judith Hermann. Saksa keeles lugejale. – Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb  https://lugemissoovitus.wordpress.com/2022/01/03/judith-hermann-saksa-keeles-lugejale/ (3. I 2021).

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine”

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine” (eesti keeles Varrak 2021, inglise keeles “Killing Commendatore” ja raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kahtlemata on Haruki Murakami kõige populaarsem elav Jaapani kirjanik maailmas. Murakami on viljakas ja mitmekülgne autor, kes harrastab nii proosat, lühijutte kui esseistikat. Tema loomingut on juba tõlgitud rohkem kui 50 keelde ja eesti keeleski on ilmunud tema kuulsamad teosed. Äsja ilmus eesti keeles tema viimane romaan „Komtuuri tapmine” (originaalis 2017).

Kui ma seda raamatut mõni aeg tagasi inglise keeles lugesin, siis võitlesin päris kõvasti sooviga romaani juba siis siin soovitada! Mistõttu loodan väga, et tõlge eesti keelde on hea ja soovitus läheb asja ette. Murakami raamatud on minu jaoks alati lugemiselamused, neis on igaühes selline emotsionaalne laeng, mis nõuab aega settimiseks ja mille mõjuväljas oled veel mõnda aega pärast lugemise lõpetamist.

„Komtuuri tapmine” on kaasa mõtlema ja elama panev lugu 30ndates aastates portreemaalijast. Lugu algab sellega, kui naine jätab peategelase maha ja mees on korraga kaotanud sihi, kuidas oma eluga edasi minna. Ta jätab majanduslikult tulusa portreede maalimise ja otsustab hakata tegelema päris kunstiga, peeti ju teda kunagi lootustandvaks kunstnikuks. Ta kolib mägedesse ja asub seal elama oma sõbra isa majas, kes on kuulus kunstnik. Majas ringi vaadates leiab ta pööningult maali, millel kujutatakse stseeni Teise Maailmasõja päevilt, mis omakorda on allegooria stseenile „Komtuuri tapmine” Mozarti „Don Giovannist“. See leid käivitab peategelase jaoks mitmesuguste ootamatute sündmuste ahela.

Romaan käsitleb loojaks olemist. Neid valikuid ja dilemmasid, millega loovisikul tuleb silmitsi seista. Murakami on peategelase teinud kunstnikuks, kuid ilmselgelt kumab siit läbi ta enda loojaks olemise kogemust. Ida ja lääne, klassikalise ning moodsa kunsti võrdlused. Raamatust leiab paljutki, mille poolest autor on tuntud: reaalne lugu, mis korraga sürreaalseks pöörab; müstilisi ja kummastavaid juhtumeid ning olukordi; salapäraseid tegelasi. Siin on sellised tegelased nagu Idee ja Metafoor, ka Topeltmetafoor.

Haruki Murakami on tuntud melomaan ja tema lugudel on sageli soundtrackid. Selles raamatus leiab peategelane oma uues kodus eest ka korraliku plaadikogu, millest ta eriti sageli kuulab just Mozarti „Don Giovannit“. Tartlaste jaoks nagu tellitult esietendub järgmisel nädalal Vanemuises Mozarti „Don Giovanni“, mille lavastas seekord Elmo Nüganen. Nii saab värske lugemiskogemuse pealt minna ooperit kuulama-vaatama, või vastupidi: teatrist tulnuna võtta lugemiseks „Komtuuri tapmise”.

Häid elamusi!

Mai Põldaas

Hans Henny Jahnn „Puulaev“

Hans Henny Jahnn „Puulaev“  (Eesti Raamat 2019, tõlkinud Mati Sirkel)

Eelmisel aastal alustanud Hieronymuse sarjas ilmub järjest põnevaid tõlkeraamatuid. Sarjas on juba Eestiski väga tuntud klassikute (Flaubert, Goethe, Celine, Neruda jt) veel tõlkimata teoste kõrval ilmumas ka selliste autorite teoseid, kes eesti keelde suuremat jõudnud ei ole. Minu jaoks on viimaste hulgast väga huvitavaks avastuseks Hans Henny Jahnn  ja tema „Puulaev“. Jahnnilt on tegelikult aastaid tagasi midagi siiski Loomingu Raamatukogus ilmunud: „7 äraspidist juttu; Sõnakunsti üksildumine“ Ain Kaalepi tõlkes.

„Puulaev“ on väga omapärane lugu. Tegemist on triloogia „Kallasteta jõgi“ esimese, sissejuhatava osaga, kuid raamatut saab võtta ka iseseisva loona. Jahnn eirab kirjanduse, romaani kirjutamise reegleid ja kirjutab oma triloogia kui sümfoonia. „Puulaev“ on sellele sümfooniale kui sissejuhatav tempokas eelmäng, mis annab kätte need motiivid, mida edaspidi lahti harutama asutakse.

Romaani puhul on tegemist pineva ja põneva allegoorilise looga punaste purjedega puulaevast, mis asub teele teadmata suunas, tundmatu lastiga, mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Kuhu laev teel on, seda võiks teada superkargoks nimetatud hämar tegelane ja laeva kapten, kuid mõlemad hoiavad nii seda teadmist kui ka salapärase lasti sisu kiivalt enda teada. Ja muidugi hakkab sellises olukorras ühtteist soovimatut peagi juhtuma.

Raamat on neile, kes ei loe ilukirjandust diagonaalis. Ehk siis lugejale, kes viitsib autoriga tema rännaku kaasa teha. Või nagu Jahnni uurija Ulrich Greiner on öelnud raamatu lõppu lisatud järelsõnas (lk 238): „Kes aga loeb teda Musili mõttes, sellele saab osaks kogemus, mis ei võrdu ühegi teise lugemiselamusega. Ja kes on selle läbi teinud, see on teine inimene. See peaks olema ja võiks ju ikka olla nõue, mille me esitame suurele kirjandusele.“ Viimane lause on siis kommentaariks kontekstile, et kirjandusteadlased jätkuvalt vaidlevad Jahnni loomingu koha üle saksa kirjanduses.

Huvitavale kompositsioonile lisaks oli minu jaoks vaimustav keele kasutus, sõnade valik. Selles on eesti keeles lugemisel muidugi oma roll tõlkijal! Paar näidet tormi kätte sattumise peatükist (lk 92): „Inimkäte tehtud ehitis hõljus üksildaselt udumeres, oli maakeralt alla kukkunud. Mastide tipud kadusid juba lõpmatusse. Verimustad purjed valkjalt kihutava tomu murdlainetuses. Ajuti kerkis vöör pilvini ega olnud teda enam olemas inimeste silmis, vaid üksnes nende usus. Ookeanivesi nagu kleepjas muda laevakere küljes.“ Või paar lehekülge edasi (lk 98): „Jalgade tramp läks üle jooksusammuks. Nad haarasid kinni, kuna neil olid käed. Pime kuulekus ülemustele. See oli alamate viimane ja ainus tarkus. Kiruvad suud olid tummaks jäänud. End hädapäraselt kokku võttes seisti vastu elementide rünnakule. Lämbes hirmus tundmatuse ees oli suur ühtekuuluvus.“

Hans Henny Jahnn oli kireva elukäiguga saksa näite- ja romaanikirjanik, esseist, kirjastaja ning orelivalmistaja. Elas peamiselt Hamburgis, mõnda aega Norras, ning Hitleri võimuloleku aastatel oli maapaos Taanis Bornholmi saarel.

Mai Põldaas

Sarah Dessen “Lihtsalt kuula”

Te ehk teate lugu kuningas Midase juuksurist, kes usaldas saladuse kõrkjatele ja kuidas see kõik lõppes!

Selle raamatu peategelane Annabel Green oskab oma saladust paremini hoida. Ta hoiab seda isegi nii hästi, et see ähvardab tütarlapse hingeelu vägagi sassi ajada. Annabel on enda arvates inimene, kes jälestab igasuguseid konflikte. Selle asemel eelistab ta lihtsalt olukordadega kaasa triivida. Ta ei suuda enda eest seista, eelistab ebameeldivustega leppida ja need asetada oma siseilma äärealadele. Nõnda on ta loo alguseks jäänud ilma ammustest sõpradest ning on omadega puntras. Aga nagu sellistes lugudes enamasti, ilmub välja noormees, kes on samuti ennast ülejäänud maailmast vaikimise müüriga eraldanud. Tundub, et need kaks hinge sobivad kokku küll, kuid tutvuse edenedes suhe pingestub ja selles on suuresti “süüdi” Annabeli väga ebameeldiv saladus. Tegelikult on Greenide perel veel üks saladus — see puudutab pere keskmist tütart Whitneyt. Ema Green on oma lapsi kasvatanud olema alati viisakad, abivalmid ja vastutulelikud. Talle ei tule pähegi oma heades ja õigetes kavatsustes kahelda. Ema on alati positiivne ja enda arvates avatud ja toetav. Pisike häda on selles, et ema ei pane tähele hingevirvendusi oma tütarde sisemuses. Talle tundub, et nende peres on kõik korras. Tal on kenad tütred, kes tegelevad edukalt modellindusega, alati toetav abikaasa, pere on rahaliselt heal järjel — järelikult on kõik hästi.

Meie lugejatena seda arvamust siiski jagada ei saa. Tegelikult on Annabeli ja Whitney elu keeruline ja tundub, et nad on oma hädadega üsna üksi jäetud. Inimestevahelised suhted ongi tegelikult õrnad ja keerulised ning mõnikord tuleb tõesti “lihtsalt kuulata”.

Lugege ja mõelge oma saladustele!

Ädu Neemre

Loe ka Triin Võsobergi arvamust

Marilin Karu “Teine elu”

Elasid kord kolm õde: Mai-Liis, Mari-Ann ja Matilda ehk Mati. Isa ja ema elasid ja töötasid Norras, nõnda,et rahamuresid õekestel polnud. Oma igapäevaelu võisid nad omatahtsi korraldada. Mai-Liis oli abiturient, Mari-Ann käis tööl ja Mati oli esimese kursuse tudeng. Nad elasiid kõik koos Mari-Anni väikeses ridaelamus ja loo alguses olid nendevahelised suhted normaalsed ja sõbralikud, isegi kohati usalduslikud. Tüdrukud olid kena välimusega kuid iseloomult erinevad — Mari-Ann tagasihoidlik, suuremeelne ja hoolitsev vanem õde; Matilda — tragi, pisut poisilik kuid viimasel ajal oma kenast välimusest üpris teadlik noor neiu; Mai-Liis — kena, sõnakas, noormeeste pideva tähelepanuga harjunud, kuid valiv, seltskonda armastav ja tihti klubisid külastav tütarlaps.

Tegelikult on see lugu suurest armastusest — nimelt astub õdede ellu ahvatlev ja salapärane noormees, kes on ilus, rikas, vaimukas, hooliv ja väga viisakas. Marile tutvustab ta ennast Kerdona ja Mai-Liis tunneb teda Ketsina. Niisiis üks poiss ja kaks tüdrukut, kes midagi ei kahtlusta. Kerdo on nagu kahe näoga Janus — tuleb välja, et ka tema elus on süngeid saladusi, küünilisust ja ei puudu narkootikumidki. Kaunis armastuslugu saab hävitava lõpu ühel õhtul, mil Mari ootab külla oma suurt armastust Kerdot. Aga Mai-Liis satub uksekella helina peale kohale tormates kokku hoopis oma vastupandamatu kuti Ketsiga. Äkki tulevad ilmsiks ebameeldivad saladused ja armastusloost saab õudus.

Loo lõpp on aga täiesti fantastiline!

Lugege, elage kaasa ja ahmige õhku!

Ädu Neemre

Emma Healey „Elizabeth on kadunud”

Peab tunnistama, et see on täiesti erakordne debüütromaan, ehkki tegelikult ei vähendaks raamatu erakordsust ka see, kui tegemist oleks autori teise või kahekümne kolmanda teosega.

healeyelizabethonkadunudRaamat on kirjutatud mina-vormis ja jutustajaks on 82-aastane Maud, kelle elu on täidetud sadade sildikestega, mis ütlevad asju nagu „Ära osta rohkem virsikuid” või „Maudi lõuna. Süüa pärast 12”. Meile ei selgitata täpsemalt, kas tegemist on Alzheimeri või dementsuse või veel millegi muu sarnasega, aga põhiline on see,et Maud unustab väga kiiresti, mida ta oli tegemas – tuba on täis tasse jahtunud teega, sest ta keedab aina uue, unustades tehtut juua, samas aga sööb ta liiga palju, sest ei mäleta, et on juba einetanud. Siltidest pole ka alati abi, sest ta ei tea, millal need on kirjutatud või mis aeg parajasti üldse on. Minevikku mäletab Maud see-eest väga hästi.

Lugu kulgebki paralleelselt tänapäevas, kus Maud otsib taga oma sõbrannat Elizabethi, ja minevikus, kus paar aastat pärast sõda läks kaduma tema vanem õde Susan, keda kutsuti Sukeyks. Mõneks ajaks langes tookord kahtlus abikaasale, kes oli tuntud musta turu hangeldajana, kuid ka üürilisest noormees ja vihmavarjuga vehkiv hull naine ei tundunud kuigi usaldusväärsed. Mõlemad lood saavad raamatu lõpuks lahenduse.

Maud on väga õnnelik naine, kes saab hooldekodu asemel elada kodus, raamatu alguses enda ja lõpus tütre omas, abiks armastav tütar ja kodus käivad hooldajad, keda ta muidugi alalõpmata ära ei tunne. Vahel ei tunne ta ära ka tütart. „Näen tema tumesiniseid kummisaapaid ja kasimatuid teksaseid. Ma ei taipa, miks ta on siin; mulle ei meenu tema nimi. Ta on üks neist inimestest, keda sa kellegi teisega segi ajad; üks neist, keda sa arvad mõne isiku pähe ära tundvat. Olin alati tahtnud, et see oleks nüüd mu tütar, kuid see ei paista kunagi olevat tema. Olin alati tahtnud, et see oleks Sukey, ja ma nägin teda kõikjal /—/.”

Ja sõnad, millega end väljendada, lähevad lootusetult sassi, Maud teab, et see nimi, mida ta ütleb, ei ole õige, ei kõla õigesti, aga õige nimi lihtsalt ei tule meelde. Arsti juures hindamisel ütleb ta pliiatsi kohta kandik, ehkki teab, et see pole nii. Järgmine ülesanne on joonistada kella numbrilaud. „Asun joonistama, kuid mu käsi väriseb pisut, ma ei saa kuigi hästi hakkama. Mõnikord lähevad jooned vääriti, umbes samamoodi nagu siis, kui püüad midagi joonistada ise seejuures peeglisse vaadates. Ma ei mäleta, mida pidin joonistama, kuid hädised sõõrid meenutavad mulle konna, seega muudan seda, lisan suured ümmargused silmad ja lustaka naeratuse ning siis, kui pliiats libastub, ka sassis juukse ja habeme. Asetan joonistuse tema kirjutuslauale. Doktor võib arvata sellest, nagu talle meeldib.” Maudi erakordselt hüplikku mõtlemist on väga hästi edasi antud ja iga kord, kui ta läheb üksi kuhugi linna peale (mida tal ei ole lubatud teha, kuid mida ta loomulikult teeb, sest ta ju ei mäleta, et see keelatud on), tuleb hinge kinni hoides loota, et ta tervelt tagasi jõuab.

See on tõesti imeliselt kirjutatud raamat, mida soovitan lugeda kõigil peale nende, kellel on hiljutine isiklik kogemus dementse lähedasega. Liiga tõepärane.

Kaja Kleimann

Marek Kahro “Viisteist naeratust”

kahroviisteistMarkus jutustab lugejale oma kurva loo:
Tal on bänd ja ta teeb ilusaid laule, tal on armas tütarlaps Karmen. Autoõnnetuses kaotab ta kõik — bänd laguneb, Karmen sureb ja noormees ei suuda kuidagi elule uut mõtet leida. Talle tundub nagu mängiks temaga mingid üleloomulikud jõud. Selgub, et ka tema isaga on kunagi juhtunud väga kummalised asjad, isa on kadunud juba ligi paarkümmend aastat. Talle näib, et keegi jälitab teda ja kord püütakse teda isegi tappa. Lisaks hakkab väga veidralt ennast üleval pidama tema hea sõber ja lõpuks otsustab Markus maksku mis maksab need saladused lahendada. Mängu astuvad üleloomulikud jõud, inglid ja deemonid… ja ainus olevus, kes käitub normaalselt on Susanne!

Ädu Neemre

Amy Tan “Köögijumala naine”

tankoogijumalaMa ei ole kunagi sallinud eneseabiraamatuid. Milleks mulle need, kui palju põnevam ja kasulikum on lugeda head ilukirjandust, mis paneb sind järele mõtlema oma elu üle  või oma suhete üle näiteks oma emaga — nagu teeb seda Amy Tan oma raamatus “Köögijumala naine” (1991, e.k. Jana Linnart 2013). Seda raamatut võib soovitada neile, kellele meeldis Amy Tani esimene raamat “Õnnerõõmu Klubi” (1987, e.k. 1996) ja neile, kellel on — sarnaselt ühe jutustaja Pearliga — tunne, et emaga koos olles peab pidevalt maamiinide eest hoiduma (lk 12). Muidugi, muretsemine on emade õigus, aga ikkagi ajab see igavene pabistamine iga pisiasja pärast vahel hulluks küll. Just nii tunneb Pearl, kes just selle ülemäärase muretsemise pärast ei taha emale avaldada oma tervist puudutavat saladust, kuid peagi — noh, peale mõnesajaleheküljelist ema jutustust oma minevikust — selgub, et hoopis emal Winniel endal on saladusi lausa varrukast puistata. Ühe lausega võiks Winnie teekonna saarelt Shanghai lähedalt läbi Teise maailmasõja USAsse kokku võtta tõdemusega: mis ei tapa, teeb tugevaks. Või natuke peenemalt: see on hommage naisele, tema kohanemisvõimele, tugevusele. Ema jutustus ei muuda mitte ainult tütre suhtumist, vaid kahtlemata on ka lugeja suhtumine Winniesse pärast seda rännakut minevikku hoopis teistsugune kui varem.

Mind kõnetas see raamat kõige rohkem kui tütart, kuid lisaks ema-tütre suhtele on raamatus olulisel kohal ka isa-tütre suhe (Winnie suhe oma isaga, Pearli suhe isaga) ning suhe sõprade vahel ja mehe-naise vahel. Winnie minevik on tihedalt läbipõimunud sõbranna Heleni minevikuga ning see sõprus pole plekitu, kuid lõppkokkuvõttes vast seda tugevam. Mehe-naise suhet ehk siis Winnie abielu oma esimese mehe Wen Fuga vaadeldakse Hiina traditsioonide raamistikus — see on kriitika arranged marriage`i ja väga konservatiivsete perekondlike traditsioonide suhtes, kus paarimineku üle otsustavad enamasti vanemad, kus arvestatakse pigem rahandusliku seisu ja “oma näo” säilitamisega kui paariminejate tunnete või tahtmistega ning kus lahutuse saamine on ülimalt keeruline.

tankoogijumalaingliskeelnePilt, mille Winnie maalib oma eksabikaasast on võigas, kuid siiski usutav — on ju ka teada, et autori enda ema oli abielus vägivaldse mehega Hiinas. Üldjoontes on Winnie usaldusväärne jutustaja, kuid vahel paljastub tema erapoolikus või liialdamine, eriti Heleni (hiinapäraselt Hulani) suhtes: “/…/ just sel hetkel sai meie sõprus neli lõhet ja viis mõra. Seda tegi Hulan, ta purustas üksmeele meie vahel. /…/ tol päeval näitas Hulan mulle oma tõelist palet. Ta ei olnud see pehme melonipea, nagu ta kõiki uskuma pani. See tüdruk võis loopida teravaid sõnu, mis lõikasid niisama kiiresti kui nuga.” (lk 209). Mälestused on ju igal juhul subjektiivsed ning teised ei saa kunagi öelda, kuidas asjad tegelikult olid, nagu tõdeb ka Winnie ise. “Minu kõige õnnelikumad ajad, minu kõige hullemad ajad — need on asjad, mida mäletan ainult mina, mitte keegi teine. See on väga üksildane tunne.” (lk 241)

Winnie pole raamatus ainus hiinlanna, kes ettemääratud abielu tõttu kannatab ning tunneb, et teda koheldakse mööblitükina. Ent kui paljud naised püüavad põgeneda enesetapu kaudu, siis Winnie ei kaota — kogu oma elu tragöödias (ema hülgamine, kolme lapse kaotus, julm abikaasa, sõjakoledused, vangla, hirm jne — LOOTUST paremale tulevikule. Kui tema elus on seis, kus ta ei saa oma saatust muuta, siis muudab ta oma suhtumist. Ning tema kohanemisvõime ja meelekindlus saab tasutud päeval, mil ta armub Ameerikas sündinud hiinlasesse Jimmy Louiesse ning saab — pärast järjekordseid vintsutusi, loomulikult — selja taha jätta ahistava-alandava abielu Wen Fuga.

tanieluluguKui Pearl on oma ema jutustuse ära kuulanud, saanud teada tõe oma isa kohta ning suutnud avaldada tõe oma tervise kohta, käitub ema Winnie nagu ikka — hüsteeritseb, loobib nõuandeid ja etteheiteid. Kuid Pearlini jõuab järsku selgus: “/…/ma ei tahagi, et ta järele jätaks. Kummalisel viisil tundsin kergendust. Või ehk ei olnud see kergendus. Sest valu oli ikka veel alles. Ema rebis seda minema — minu kaitsekihti, mu viha, mu sügavamaid hirme, mu meeleheidet. Ta pani selle kõik oma südamesse, et ma viimaks näeksin, mis jääb järele. Lootus.” (lk 449) Ja hiina uskumustest tuttavast Köögijumala naisest — kes mehe sigadused alla neelab ja kõike vähimagi tunnustuse või tänuta talub — saab Proua Kurbuseta, “õnn, mis võidab kibeduse, ei ühtki kahetsust siin ilmas.” (lk 464)

P.S. Kellele pakub huvi, kui palju Tani teostes on autobiograafilist ainest, sellele võib abiks olla Sherry O`Keefe`i raamat “From China to America: The Story of Amy Tan”.

Annika Aas

Patrick Ness “The Knife of Never Letting Go”

Welcome to the Diary pageNüüd küll kõik lugema! Kõik seiklushimulised, hirmuvärinaid armastavad, kummalisuste üle imestajad, lugema!

Patrick Nessi “The Knife of Never Letting Go”, esimene osa triloogiast “soovima pikemat Tartu-Tallinna vahet – ei saanud kohe kuidagi rongis raamatut käest panna. Muidugi on iga peatüki lõpus selge, et ka seal ei saa tegelikult raamatut pooleli jätta, aga lootus ikka oli.

Raamatu peategelane Todd Hewitt on viimane poiss, viimane laps Prentisstownis, linnas, kus kuuldavad pole mitte ainult väljaöeldud sõnad, vaid ka kõigi linnaelanike mõtted. Mis tunne võiks olla elada linnas, kus on pidevalt kuulda-näha kõikide teiste mõtted ja kõik teised kuulevad samal ajal sinu omi? Mismoodi varjata seal oma sisimast olemust, mis – võib juhtuda – meist meid teebki? Mismoodi seal üldse midagi kuuleb? Kuidas saab sellises ühiskonnas hoida saladusi (aga saab)? Kuidas teha salaplaane (aga tehakse)? Õõvastav. Meie endassesuletud maailmas kindlasti, aga mitte siis, kui sellisesse maailma sündida, siis on see ju hoopistükkis harjumuspärane. Siis saaksime oma identiteedi luua ka ilma kõige salajasemate mõteteta.

Tore on see, et kuulda on kõigi selles linnas elavate olendite mõtted. Koerad räägivad nii paarisõnaliste lausetega. Võib-olla on ainus mainitav koer – Toddi Manchee – natuke juhmivõitu ja seepärast mõtteid kasinalt, aga mine sa tea. Lammastel on väga vähe öelda. “Lammas! Lammas!”, mõtlevad nemad. See ajas mind küll päris naerma. Eks saab ju ühe sõnaga öelda kõike, nii seda, et kõht on tühi, kui ka seda, et võiks nüüd juba varju alla saada.

Selles maailmas sündinud Todd on viimane poisike selles linnas, tal on veel kuu meheks saamiseni aega. Meheks saadakse 13-aastaselt. Karm maailm. Me saame teada ka selle, kuidas meheks saadakse, aga sinna on veel kõvasti aega. Praegu avastab ta linnalähedasest soost hoopis koha, kus on vaikus. Ja see vaikus liigub… Mis võiks olla pideva lärmiga harjunud lapsele hirmutavam kui täielik vaikus? Koht, kus pole ühtegi mõtet?

Mulle tundub, et sellest raamatust ei saagi enamat paljastada. Ma nautisin tõeliselt seda, et kõik avaneb lugejale nii ootamatult. Kahtlused-aimdused võivad tekkida juba varem, aga enamasti tuleb vastus selline, et pöörab kõik jälle pahupidi. Mina olen igal juhul vaimustuses. Edasi ma ilmselt ei loe (kuigi meie raamatukogus on kõik kolm osa olemas), sest mulle tundub, et enamat pinget ma ei taha. Teise-kolmanda osa kaanetekstide järgi otsustades tundub, et edaspidi jäävad ootamatused vähemaks, aga mastaabid kasvavad, ning sõjad ja nende kirjeldused ei paelu mind sugugi, nii et ma arvan, et olen parima osa loost kätte saanud.

Ah jaa – selles loos on üks tegelane, kes meenutab nõukogudeaja filmide venelasest kangelast. Need mehed võisid saada rindu automaaditäite kaupa valanguid ja ikka püsti tõusta ning maa vabaks võidelda, selles raamatus see hirmus mees küll venelane pole, maad vabaks ei võitle, aga et ta iga kord kokkupõrkes midagi oma pea küljest kaotab, siis tundub mingil hetkel küll, et nüüdseks peaks mees juba proportsioonist väga väljas olema. Egas ma teda nautinud, kuri, õel ja pühendunud nagu ta oli, aga lõpuks tekkis juba täitsa huvi, et kui suur osa temast kaduma peab minema, et mees loojakarja läheks.

Soovitan. Soojalt. Aga võtke siis pikem aeg vabaks.

Patrick Nessi kodulehekülg.
Raamatud Tartu Linnaraamatukogus

Kaja Kaldmaa

The Knife Of Never Letting GoThe Ask and the AnswerMonsters of Men

Danielle Steel “Vanaema Dan”

Steel, Danielle   Vanaema Dan / Tlk. Inger Traat. – Ersen, 2000.

Selle romaani vastu tekkis mul huvi, kui üks lugeja raamatut tagastades ütles, et see oli nii masendav, aga köitev raamat.
“Vanaema Dan” jutustab  ajaloo kummalistest keerdkäikudest. Danielle Steel meenutab meile üht nukrat tõsiasja, nimelt seda, kui vähe me enamasti teame neist, kes elasid enne meid. Romaani alguses jätab vanaema lapselapsele  mälestusesemeid täis karbi näol päranduse: ootamatu võtme ammu  unustatud imelisse aega, mil vanaema elus valitsesid veel noorus, ilu,  armastus ja unistused.steelvanaemadan
Oli 20. sajandi algus, kui üks emata jäänud seitsmeaastane tüdruk astus Peterburi balletikooli madame Markova klassi. Seitsmeteistaastaselt oli Danina Petroskovast saanud kuulus baleriin, keisri ja keisrinna lemmik, keda kutsuti korduvalt oma kitsamasse perekonnaringi külla.
“Danina elas, hingas, töötas ja eksisteeris üksnes balleti jaoks. Ta oli täiuslik baleriin… Daninale oli ballett tema südameasi, liikumapanev jõud ja see mis tema hinge toitis… Danina jaoks ei eksisteerinud maailmas midagi muud peale balleti… Seetõttu tantsiski ta nõnda oivaliselt.”
Kuid siis tuli Esimene maailmasõda, üks erakordne mees ja armastus ning kohutavate tagajärgedega õnnetus. See kõik andis Danina elule täiesti teise
suuna ning kui Venemaal puhkes revolutsioon, tsaari perekond hukati, oli Danina sunnitud tegema raske otsuse, mis oleks peaaegu murdnud ta südame, sest maailm tema ümber muutus alatiseks. Romaani viimastel lehekülgedel tunnistab minategelane, Ameerikas sündinud lapselaps :
” Mulle oli ta lihtsalt vanaema Dan oma naljakate kübarate ja rulluiskudega, sädelevate silmade ja oivaliste küpsistega… Kuidas võisime mõelda, et see oligi kõik, mis temas leidus, kui temas oli ometigi nii palju enam? Kuidas küll võisin ma arvata, et see tilluke naisterahvas luitunud mustas kleidis on sama isik, kes ta oli nooruses? Miks me arvame, et vanad inimesed on alati olnud vanad? Miks ei osanud ma teda ette kujutada punases hermeliinnahkadega ääristatud sametkleidis või varvaskingades keisrile “Luikede järve” tantsimas? Kõik saladused oli ta pidanud endale… Ainus asi, mida nüüd kahetsen, on see, et tundsin teda tema eluajal nii pealiskaudselt, et teadsin nii
vähe tema minevikust.”
Sobiv lugemisvara neile, kellele meeldivad armastusromaanid, kus  peale
armastuse on ka midagi muud  ning “magusast” armastusest on asi kaugel.

Hele-Kaja Mäesepp