Kassidest ja muust. Ja mitte ainult hulludele (Vaino Vahing “Päevaraamat”)

“Ainult juhuse tõttu sünnib Salong: üht auahnusest ülespiitsutatud psühhiaatrit, kes teadlikult ja karjääri huvides hukkab loendamatul arvul katseloomi – kasse –, kuna vajab nende elavaid ajusid eksperimentideks, tabab patoloogiline kurbus, võimetus taluda lootust, ja oma kurbuse lohutamatuses hakkab kirjutama.” Nii kirjutavad Vaino Vahing ja Madis Kõiv ühisteoses “Endspiel: Laskumine orgu”.

Psühhiaater-kirjanik Vaino Vahingu Salong asus 1960-70te Tartus Nõva tänaval, tänaseks kõrgub toonase kahekordse puumaja asemel viiekordne hruštšovka ja ümbrusest õhkub kõike muud kui salongilikkust. Sinna hruštšovka seinale tuligi paigutada mälestustahvel Salongile ja seal elanud Vaino Vahingule, kui otsisime kunagi kohakirjandust märgistava JutuPeatuse sildi jaoks sobivat kohta. Tolleaegsete loome- ning vaimuinimeste eneseharimis-, peo- ja vestluskohast Salongist kirjutab Vahing põhjalikult oma päevaraamatutes, mis on ainuvõimalik sissejuhatus ta loomingusse. Kassid jättis Vahing ühel hetkel rahule, nemad teda mitte nii väga. Kui meil oli raamatupoes Biblioteek Vahingu-teemaline lugemisklubi õhtu, ilmus kusagilt kohale ka mustakirju kass, kes sellest olengust inimeste süles viimast võttis.

Ent Vahing ei eksperimenteerinud ainult kassidega.

Elukauget, väljamõeldud tegelastega fantaasiaküllast proosat ei maksa Vahingu loomingust otsida. Kirjanik-Vahingu loominguline allikas oli ta oma elu ja seda jutustas ta oma proosas edasi ausalt ja paljudele osalistele tänini valusalt. Selles sõna otseses mõttes eluteatris lavastas Vahing oma sõprade ja tuttavatega erinevaid situatsioone, provotseeris neid ja pani “oma näitlejaid” psühholoogiliselt proovile. Mängis nende, hiirtega, nagu üks kasside seast. Provotseeris elu ennast, dramatiseeris seda üle ja elas pidevas piirisituatsioonis.

Selle aususega tahtis ta luua midagi enneolematut, midagi, mis oleks teistsugune ja kordumatu.

Praktiseeriva psühhiaatrina ei jätnud ta ka oma “õpikut” ainult enda teada, vaid oli paljudele tolleaegsetele, ennekõike teatriinimestele Jungi ja Freudi, Adleri ja Huizinga teooriate ning ka näiteks psühhoanalüüsi tutvustajaks.

Lisaks sundis ta end järjekindlalt harima, raamatuid lugema, ja kahtles endas pidevalt. Need on jooned, mis on ütlemata sümpaatsed ja tunduvad kuuluvat pigem ajalukku kaduva inimtüübi omaduste hulka kui tänapäeva inimesele.

Vaino Vahingu päevaraamatute (“Päevaraamat. I : [1968-1973]“, “Päevaraamat. II : [1974-1984]“) põhjal tegi lavastusliku dokfilmi Rainer Sarnet, pannes kokku kino ja teatri ning andes väga vahinglikult edasi nihestatust ja piirisituatsioone. Filmis kurdab näitleja Hannes Kaljujärv, et tänavapilti rikastavat ohutut hullust on tänapäeval vähemaks jäänud, linn on mandumas, sest pole enam kuketädisid ja igasuguseid kirejaid. Meie klubiõhtust osa võtnud psühhiaater tõdes, et küllap on siin oma roll ravimitel, mis on odavam viis nihestatust normaalsusesse ajada kui näiteks psühhoanalüüs.

Ehituspoest võib aga leida puitotsaga kellut nimega Kassikeel Jung. On veel lootust! Mjäu.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

10 raamatut — Tiina Kariler

10 valitud raamatut, mis erinevatel eluetappidel on kujundanud minu mõttemaailma ja pakkunud huvitavaid teadmisi.

1. Astrid Lindgren „Bullerby lapsed”

See raamat on vaieldamatult olnud minu kõige suurem lemmik. Kõik lood sellest raamatust on mulle aja jooksul pähe kulunud. Miks just „Bullerby lapsed” aga mitte mõni teine Astrid Lindgreni raamat, sest kõik nad on toredad? Ju on asi minu enda lapsepõlves. Olen kasvanud maal väikeses külas, mis on Bullerbyle väga sarnane, isegi kolm kõrvuti asetsevat talu ja järv. Kõik tegevused, mängud ja mõned tegelaskujud olid ka minu lapsepõlves päriselt olemas. Magasime suvel tüdrukutega heinalakas, püüdsime öösiti järvest vähke ja tülitsesime vahel naabripoistega. Kogu see Bullerby elu on mulle nii omane.

.

2. Leida Tigane „Tera siit ja teine sealt”

Erakordselt hea huumoriga kirjutatud lastejutud. Eriti tore osa on „Peremees ja sulane”. Sellest raamatust pärit lõbusaid lauseid kasutame vahel kodus pereringis.

.

3. Charlotte Brontë „Jane Eyre”

Mäletan, et sain selle raamatu kingituseks oma vanaemalt. Arvan, et teatud eas on seda lugenud vist suurem osa tüdrukuid. See põnev ja natuke müstiline armastusromaan on kindlasti üks mu lemmikuid. Ka erinevaid filmiversioone, mis selle raamatu põhjal on tehtud, vaatan alati naudinguga.

.

4. Sigrid Undset „Kristiina Lauritsatütar I-III”

Need raamatud võlusid ja mõjutasid mind pikka aega. Kogu see ajastu ja peategelase tugevus, sitkus ning jäägitu armumine pakkusid palju mõtlemisainet. Olen paar korda viibinud Norras sugulaste juures ja tajunud seal mägedes ringi sõites ning kauneid kirikuid külastades samu tundeid, mida kogesin seda triloogiat lugedes. Norras on palju kaunist ja ürgset loodust ja seal on võimalik kaugete ajastute hõngu tunda.

.

5. Aili Paju „Teadjanaine”

Olen suur Aili Paju austaja olnud juba aastaid ning lugenud alati suure huviga tema poolt kirjutatud raamatuid ja artikleid. Jutustus „Teadjanaine” osutus minu jaoks üsna eredaks elamuseks. „Teadjanaise” peategelase üks prototüüpe on Äksi nõid ehk Hermiine Elisabeth Jürgens ja tema päevikute põhjal on see raamat kirjutatud. Raamatu mõju võib kokku võtta peategelase sõnadega: „Mulle sai selgeks, et elu on suurem kui maamunal astuv inimene.”

.

6. Bruce H. Lipton „Uskumused ja bioloogia”

Selle raamatu autor dr. Bruce Lipton on teadlane ja tunnustatud rakubioloog. Ta räägib lihtsas keeles meie keha rakkude toimimisest, kasutades hulgaliselt illustratsioone, huumorit ja igapäevaelust võetud näiteid. Tema poolt kirjeldatud uuringud näitavad meie elu olemust täiesti uue nurga alt.

.

7. Heilika Pikkov „Minu Jeruusalemm”

Selle raamatuni juhatas mind Heilika Pikkovi dokumentaalfilm „Õlimäe õied”. Pärast selle filmi vaatamist olin mitu päeva täiesti erilises seisundis, see meeldis mulle väga. Kui ilmus raamat „Minu Jeruusalemm”, siis lugesin selle ühe õhtuga läbi. Nii film, kui ka raamat andsid mulle vastuseid paljudele küsimustele.

.

8. Jonathan Goldman „Tervendavad helid”

Muusikaosakonnas töötades olen suurt huvi tundnud muusika mõju vastu inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele. See raamat avab helidemaailma mitmekesisuse, jagab õpetusi ja harjutusi, kuidas heli ja muusikat kasutada tervendamiseks. Minu arusaam muusikast avardus märkimisväärselt.

.

9. Juhan Liiv „Tuulehoog lõi vetesse”

Juhan Liivi luule on minu jaoks alati olnud esikohal. Olen lõpetanud Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja meie koolis oli Juhan Liiv suure au sees. Mäletan kooliajast matku Juhan Liivi sünnikodusse ja tema haua riisumist ja sinililledega kaunistamist ning luuletuste lugemist igal kevadel. Meeldivaks mälestuseks kooliajast jäid ka Juhan Liivi luuleauhinna välja andmisega seotud üritused, kuhu oli alati kutsutud tuntud kirjanikke ja luuletajaid. See Jüri Talveti koostatud luulekogu koos huvitava kokkuvõttega puudutas mind sügavalt. Leidsin siit ka luuletusi, mida ma varem ei teadnud.

.

10. Rein Maran „Ööbikut ei tohi reeta”

Seda raamatut võin küll pidada viimase kümne aasta üheks parimaks lugemiselamuseks. Lisaks sellele, et Rein Maran on teinud imelisi loodusfilme, on ta ka väga huvitava mõttemaailmaga isiksus. Kõik tema kirjeldused filmitegemistest ja seisukohad inimese ja looduse suhetest avardavad iga lugeja silmaringi.

.

Lisan lõpetuseks ühe Rein Marani mõttekillu sellest raamatust: „Olen veendunud, et suur hulk inimesi saaksid iseendaga palju paremini läbi, kui nad enda jaoks looduse ja selle imed avastaksid.”

.

Tiina Kariler

Karsten Bredemeier “Must retoorika. Keele võim ja maagia”

Tegemist ei ole uudiskirjandusega. See raamat sattus minu kätte esmakordselt gümnaasiumi ajal, mil mind, nagu kindlasti selles eas paljusid, hakkas huvitama tahtevabaduse küsimus. Metafüüsikasse sumbumise asemel otsustasin läheneda küsimusele inimlikust mõõtmest ning viisin end kurssi erinevate tahte manipuleerimise taktikatega. Kindlasti paelus mind sellal ka nende võtete vägi. Suur küsimus sai aga väga labase vastuse. Mis tahtevabadusest saab üldse rääkida, kui inimesi on nii lihtne manipuleerida. Äkki on siiski võimalik ennast kuidagi kaitsta. Küllap tõstes teadvust endast, ümbritsevast ja neist samadest manipuleerimistaktikatest. Eesti rahvas on sellel alal saanud hiljuti viiekümneaastase koolituse, kuid maailmas toimuvat hinnates tundub, et oleks aeg emotsioonid alla suruda ja säilitada selge mõistus, et end mitte tüssata lasta.

Hirm, ebakindlus ja informatsiooni paljusus on manipulaatori elatusvahendid. Neid saab rakendada näiteks tahtliku kõrvalejuhtimise taktika juures, mis meenutab mustkunstitrikki, kus tähelepanu juhitakse näiliselt olulisele teemale ja pannakse ohvri rahakott märkamatult kaduma. Samuti võib neid kasutada ultimaatumi esitamisel, kus prioriteetne nõudmine maskeeritakse ühe või mitme teisele osapoolele ebasoodsa nõudmisega ja nõudmine sunnitakse täitmisele kompromissi teel. (vt. spinn, Hobson’s choice, Morton’s fork, Schoenau ultimatum)

Musta retoorikat võib kasutada igas suhtlusolukorras — enese upitamiseks, kitsikusest pääsemiseks, mingi olukorra paremas valguses näitamiseks, läbirääkimistel eelise saamiseks. Kõige keerulisem on seejuures õige tasakaalu leidmine musta retoorika praktiseerimisel. Oma tahet läbi surudes teiste jalge alla tallamine ei anna reeglina parimaid tulemusi. Kannatavad nii vaba diskussiooni eelised, kui edasine läbirääkimisvalmidus. Enda ja teiste osas tuleb tähelepanelik olla kõikjal, sest ebaausaid võtteid kasutab rohkem või vähem teadlikult igaüks — nii riigijuhid kui rohujuure tasandil tegutsevad populistid, ühtmoodi kommi nuiav laps kui ennast kehtestada prooviv emme.

Sander Kaasik

Margus Vaher “Kuidas armastada naist?”

Margus Vaher (sündinud 1984. aastal, Kuressaares) on tuntuks saanud pigem lauljana. YouTube’is on päris palju tema muusikavideosid vaatamiseks üleval nii üksi kui duettidena.

Aga eelmisel aastal tuli välja raamat “Kuidas armastada naist?” Autor annab soovitusi, mida võiksid mehed tähele panna, et suhteid hoida ja et need ka õnnelikumad püsiksid. Toob välja põhjuseid, miks asjad ei toimi ja milliseid võimalusi on midagi teha. Kohati toob ta sisse näiteid enese elust ja raamatus on ka teiste inimeste arvamusi antud teema kohta. Kõik see on sellises humoorikas võtmes kirja pandud, kerge lugeda ja lihtne mõista.

Vaher on kasutanud ka päris palju viiteid erinevatele teistele autoritele ja teostele. Kaks peamist on Khalil Gibrani “Prohvet“, mida ta ohtralt tsiteerib, ning Gary Chapmani “Armastuse viis keelt“, millest ta palju kõneleb ja soovitab.

See on selline hea lihtne lugemine, kui tahate saada kinnitust kõigele, mida niikuinii ehk juba teate, aga võib-olla olete unustanud, või püüate mõista, mis naise (ja ka mehe!) peas võib toimuda. Kui keerulised psühholoogilised raamatud on tüütud ja igavad siis see on arusaadav ja võib-olla hea alustuseks ette võtta küll :)

Seili Ülper

Kadri Luik „Julgus mõelda, julgus öelda“

Sissejuhatuseks seletus, kuidas ma leidsin Kadri Luige raamatud. 2014. a. sügishooajal sattusin Domus Dorpatensise seminarile, mille teemaks oli elus vastutuse võtmine ning kus esinesid kaks väga säravalt vaimukat inimest – psühholoog Tõnu Lehtsaar ja Kadri Luik. Kiikasin peale selle kohe Kadri Luige FB lehele sama pealkirjaga, mis on tema mõlemal raamatul, „Julgus mõelda, julgus öelda“ ja nii jõudsingi blogide alusel kirjutatud raamatuteni. Raamatu 1. osa sissejuhatuses kirjutab Kadri: „Ma ei ole õppinud psühholoog ega terapeut, mul puudub õigus kellelegi nõu anda. Samuti pole ma õpetaja ega teadjanaine. Olen lihtne inimene kõigi omasuguste seas. Täpselt samade murede ning rõõmudega nagu meil kõigil. Mind eristab aga asjaolu, et mulle on antud anne, mida ma kasutan selleks, et ausalt ning avameelselt kirja panna elu iseend tema täies hiilguses. See, mida te loete, on ühe inimese lugu – minu lugu, minu kogemused, õppetunnid, avastused, emotsioonid ja kohtumised.“

Lugedes pidin üsna tihti nõusolevalt kaasa noogutama Kadri mõtetele, kuid vahel ka imestunult kulme kergitama ja omaette küsima: „Kas nii ka võib olla?“ Need on kaasaegse mõtlemisega noore eneseteadliku naise mõtted elust, suhetest, aga eelkõige läbib raamatuid punase niidiga armastuse teema.

Autor ütleb: „Kõik, kes püüavad armastust ikka ja jälle defineerida, pole tegelikult seda iialgi kogenud… Mis on armastus? Esimest korda ma julgen öelda, et pole õrna aimugi! Ja kui isegi aiman, siis sõnadesse seda panna ei suudaks, oskaks ega tahakski. On asju, millel pole nime. On kogemusi, mida lahti mõtestada poleks justkui võimalik. Sa oled lihtsalt kontaktis, see hea tunne on sinu sees ja sinuga koos, sa ei suudagi eristad, kas see kontakt on nüüd komkreetselt sinu kõrgema minaga või mõne teise hingesugulasega.“

Olen täiesti nõus väitega, et armastus algab eelkõige armastusest iseenese vastu, see on elementaarne. Ja et pole olemas õiget ja valet armastust, õiget ja valet meest/naist ning üldse on terminid õige-vale küsitava väärtusega. Õnnelikuks ei saa inimest mitte keegi teine teha, õnnelikuks olemine peitub igaühes endas.

„Meid saab vihata täpselt nii palju, kui palju me end ise vihkame, ja hävitada nii palju, kuivõrd laseme end hävitada. Kellegi tühjad sõnad ega vimm ei saa sind murda, kui sinu sees on armastus. Mitte kellegi õelad teod ei saa sind laastada, kui sa ise tead oma väärtust, kui seisad julgelt enda eest ja keskendud vaid kõigele ilusale oma elus, teades täpselt, et väärid vaid parimat. Soovi rahu ning armastust ka sellele, kes sind ründab, ja pea meeles, et vihkamine sünnitab vaid vihkamist. Kaastunne on see, mida pead enese kasvatama. Ju siis ründaja veel ei tea, et mürk, mida ta pritsib, mürgitab lõpuks selle, kes selles aurus kõige kauem viibib – tema enese.“

No selle viimase lause tahaksin mina küll tulikirjas Delfi kommentaaride-lehe päisesse üles panna!!!

Domuses esinedes rääkis Kadri oma tervise loo, kuidas arstid määrasid talle üsna lootusetu diagnoosi ja kuidas ta siis ise otsustas oma tervise eest täie vastuse võtta ning tuli haigusest välja. Raamatuis ta sellest pikemalt ei räägi, viitab vaid põgusalt mõnes kohas.

Tsiteerin veel kohti, kus kaasa noogutasin:

„Naiselik naine ei riputa end mehe kaela, mehelik mees tuleb ise. Naiselik naine paneb ta seda tegema. Kui sa pole piisavalt küps, et meest tegudele lükata, siis usu, sinu väärtus ei kasva mehele meeleheitlikult selga lennates.“

„Lõputu püüd olla kõigile hea viis mind rajale, kuhu ma ei plaaninud sattuda – rajale, mis lõpuks liialt väsitas. Olen tänaseks õppinud, et ma ei saa aidata mitte kedagi teist peale iseenda. Aidates iseennast, leides lahendusi iseendale on aga võimalik inspireerida teisi, et nemadki leiaks oma tee, oma tõe, oma suhted ning lahendused.“

Olen püüdnud ju minagi järgida iidset põhimõtet: „Maailma parandamist alusta iseendast“ ning olen seda – küllap tüütuseni – korranud oma lähikondlastele, sõpradele, tuttavatele. Aga seda järgides peab tihti oma hetkelisest mugavustsoonist väljuma!

Kadri Luik on selle nii sõnastanud: „Kõik muutused algavad meist endast. Kes tahab maailma muuta, peab ennekõike muutma iseennast. Kes tahab oma suhet paremaks muuta, peab samuti alustama just iseendast… Seisev vesi läheb roiskuma ja sama juhtub eluga, mis seisab. Elu on elamiseks, lase elul voolata!“ “… Need korrad, kui sajaga tupikusse sööstan, on just need, kui ma ei usalda elu. Kui ma tahan elu kontrollida, ennast kontrollida, inimesi enda ümber kontrollida. Elul tuleb lasta voolata.“ “….Olen õppinud, et loobumine ja lahtilaskmine on kaks kõige vajalikumat sammu siin elus, et saavutada tõelist õnnetunnet ja edu.”

„On inimesi, kes eelistavad sinuga koos uskumise ja lootmise asemel sind alla tarida, süstida sinusse kahtlusi, õõnestada sinu usku, sundida sind loobuma oma unistusest. On neid, kes teevad seda kadedusest, on neid, kes väidavad end teadvat tõde, on neid, kes lihtsalt näevadki elu hallides toonides… See viib tuju alla ja muudab automaatselt ka sinu vibratsiooni. Unistused aga ei saagi täituda, kui laseme end täita kahtlustega, kui anname kõige olulisemas punktis alla, kui kaotame usu ja lootuse. Kuidas ma saaksin jõuda oma eesmärkideni, kui lasen end ümbritseda inimestel, kes ei taha toetada minu unistusi, kes ei usu koos minuga?… Ja mitte keegi – rõhutan: mitte keegi teine – ei tea minust paremini, et minu tänased unistused on minu homne reaalsus.“

Julgen soovitada neid raamatuid ka nendele inimestele, kes suhtuvad psühholoogilise eneseabi-raamatutesse põlgliku üleolevusega, mille põhjuseks on ilmselt varasem tutvumine mõnede küündimatute tõlketeostega, mis on tulvil lamedaid ja naiivseid dotseeringuid. Kadri Luige tekstidest kumab vastu siirus ja julgus olla siiras. See köidab.

2. osa tagakaane tutvustuses nimetab autor raamatuid kinkeraamatuiks. Ja tõesti, neid kirjastuse Pilgrim Raamat mõnusas formaadis raamatukesi sobib kinkida inimestele, keda seal käsitletud teemad huvitavad.

Teema süvendamiseks loe Kadri Luige samanimelist blogi Facebookis, blogi http://kathriin.blogspot.com ning Lauri Luigega kahasse kirjutatud raamatut „Must ja valge luik“.

Ülli Tõnissoo

S. J. Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda“

S. J Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda“/originaali tiitel „Before I Go to Sleep“, inglise keelest tõlkinud Tiina Randus. Kirjastus Hea Lugu, 2012

„47-aastane Christine Lucas sündis 1960. aastal Põhja-Inglismaal. Ta õppis inglise keelt ja elab praegu Londonis. See on tema esimene romaan.“

Jah. Peategelane Christine Lucas oli kirjanik. Adamile ema ja Benile abikaasa. Doktor Nashile patsient ja Claire’ile parim sõbranna. Kuni ühe saatusliku õhtuni hotellitoas, kus kõik kadus. Tema elu ja tema ise. Sealt edasi on iga päev, mil Christine hommikul silmad avab, justkui tema esimene. Ta ärkab igal hommikul võõras toas, võõras voodis, võõra inimese kõrval. Diagnoos: raskekujuline amneesia. Tänu päeviku kirjutamisele ja selle igapäevasele lugemisele ning juba „tuttavate“ kohtade külastamisele, hakkab talle tasahaaval ühtteist meenuma.

S. J. Watsoni esikromaan sattus minu kätte ennekõike põhjusel, et raamatu põhjal valminud samanimeline film jõuab peagi Eesti kinodesse. Teisalt tekitas samas sarjas ilmunud ungari kirjaniku Gygörgy Dragománi „Valge kuningas” väga suure soovi lugeda läbi ka teised sarjas ilmunud romaanid. Nende kahe raamatuga on sarja eesmärk, pakkuda tõeliselt head lugemiselamust, minu jaoks juba peaasjalikult täidetud, sest mõlemad raamatud tagasid tõesti meeldiva elamuse.

„Ei. Tohi. Magama. Jääda” oli minu jaoks ka selles mõttes eriline raamat, et miskipärast arvasin tagakaane tutvustust lugedes, et tegu on pigem realistlikumat laadi romaaniga, kuivõrd tõelise psühholoogilise põnevikuga, sest raamat on inspireeritud mitme amneesiapatsiendi loost. Lühidalt oli raamat siinkirjutaja jaoks tõeline põnevik ja „page-turner”. Soovitan seda neile, kes plaanivad oktoobri lõpus kinokülastust ning neile, kes otsivad põnevust ja dramaatilisust. Ja seda täpselt õiges vahekorras!

Marie Saarkoppel

Aare Pilv – Raamatusoovitused

Laozi „Daodejing”
Erich Fromm „Armastuse kunst”
Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”
Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad”
Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur”
John Fowles „Maag”
Nikolai Baturin „Kentaur”

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst”. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst” on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

Albert Camus’ puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi” ja „Õnneliku surma”, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid”, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag” ja Baturini „Kentaur” on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine” – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.

Aare Pilv

Aare Pilve foto Mihkel Kabel

Triin Tasuja – Lugemissoovitused

Laozi „Daodejing” (Jaan Kaplinski tõlge)

See raamat peaks olema kohustuslik äri- ja riigimeestele. Kõnetades inimest võrdselt mitte ainult võrreldes teise inimese, vaid kui loodusest tekkinud olendiga üldse, kraabib see oma puupakuliku sõnakasutusega maha linnastunud inimese illusoorse kujutelma, nagu oleks ta maailmavalitseja. Õiglane valitsemine on tituleerimata valitsemine ja on sügavalt soovitatav endalt üle küsida, kas tähtsad on tiitlid iseenesest või teovõimekus, mis endale nime ei küsi.

Mina kasutan seda raamatut meetodil, mis on võimalik ainult kõige paremate raamatute puhul: avan selle suvalisest kohast ja isegi mõnd lehekülge lugedes saan sellest mingi laengu. Siinjuures ei rõhutaks isegi intellektuaalset laengut teadmistest, vaid tunnetuslikku maailmanägemist, mida ma kirjanduse juures palju rohkem hindan. Võib isegi öelda, et tegu on meditatiivse kirjandusteosega, kuna selle rõhk on primaarsel, ilma et seda segaks ilustamine või pealetükkiv meeldida püüdmine. Ehe näide sellest, kuidas minimaalne saab öelda maksimaalset ja jumal teab, kuidas maailmal sellest praegu puudus on. Ei saaks olla midagi paremat, kui avastada keset tarbimise ja kiirustamise oravaratast selline raamat täis tahumatut hunnikut sõnu, kui sul vähegi jätkub aega neil täielikult enda lähedusse lasta tulla. See õpetab ilma õpetamata, nagu ka mõte on seeme, mis otseselt taime ei kasvata, ent tänu millele ometi võib hiljem avastada end omamas küpset teadmist millestki, mis on nii iseenesestmõistetav ja lihtne, et eelnev elu ilma selleta lausa kohatu tundub.

Kuigi tegu on hiina filosoofiaga, mis võib meile kauge tunduda, on selles kindlasti midagi universaalset. Tao, kuigi võib tunduda millegi autoriteetsena, pole seda mitte. See on lihtsalt kõik ja eimidagi korraga. Tühjuse lagedus on sellisest vaatevinklist lootustandev, sest seda on võimalik ükskõik millega täita, ent kitsikus tiheduses on pigem ebamugav, sest sinna ei mahu enam midagi uut juurde. Eesti vaimselt rõskes õhustikus kuluks selline mõtlemisvärskus eluliselt ära, sest varem või hiljem tuleb raskuses oleval inimesel hakata mõtlema lahendustele. Ja isegi kui kõik näib must, siis on sellele vastandiks võimalik leida idee, mis kasutaks ära tumedat omadust.

Carl Gustav Jung  „Psühholoogilised tüübid” (Piret Metspalu tõlge)

Paks raamat targutajatele, kultuuriajaloohuvilistele ja psüühika seostest huvitatutele. Kuigi ma usun, et maailm oleks parem koht, kui kõik inimesed mingilgi määral psühholoogilistest tüüpidest ja nende erinevast käitumis- ja mõtlemismustrist teadlikud oleksid.

Eelkõige algab kõige köitvam osa raamatust minu jaoks X peatükist. Jungi stiili juures on lohutav mitte liiga keeruline sõnakasutus. Kuigi raamat on täis spetsiifilisi termineid, on korraliku mõttetöö juures võimalik end psüühika maa-alustesse tunnelitesse sisse kaevata niimoodi, et see tekitab janu parema mõistmise järele. Mind ajendas seda raamatut lugema esiteks juhus, mis mulle mu ammusest kombest võõraste inimeste raamaturiiulite ees passimisest külge on jäänud, sest mitte miski ei tõmba paremini raamatuni kui konkreetne ja köitev pealkiri. Asi on täpselt see, mis ta ütleb, et ta on. Või kui ei ole päris see, siis kujunditerviklikkuse võimalikkus on alati ligitõmbavam kui ilustatud häma mitte millestki. Inimene ja tema psüühika on väga konkreetselt olemas ja seotud. Neid võib mitte mõista, aga neid pole võimalik eitada. Psühholoogilised tüübid on jõhkralt väljendudes kindlate psüühiliste omadustega stiliseeritud karakterid – niimoodi tõlgendades on seos nende mõistmise hädavajalikkusest ehk ilmsem, kui erudeeritud ja reaalsusest irdunud targutamine välja laseks paista. Ja kuigi selleski raamatus on palju viiteid mingitele vendadele, kelle loomingusse ma küll veel süveneda pole viitsinud, siis ei sega see eriti palju arusaamist nende kui tüpaaži karikatuursete iseloomustajatena. Kultuuriajaloolise tausta mittetundmine ei ole ka suureks takistuseks seetõttu, et vastava iseloomu kirjeldamiseks tuuakse tuntud kirjameeste töödest näiteid, mis kinnitavad tüpaažikarikatuuri sobivust. Kokkuvõttes harib see raamat vähemalt kahe-, kui mitte kolmekordselt! (Sellega seoses võidaks raamatutele ka vabalt panna peale kleepse „3-in-1” samuti kui olmetarvete puhul.)

Kõige magusamalt peaks see raamat maitsema aga ilmselt introvertidele. Kuna raamatulugemine iseenesest on hea meetod inimeste keskelt põgenemiseks, siis peaaegu 800-leheküljeline psüühikat lahkav ehk sisemisi toimimismehhanisme kirjeldav teos aitab introvertset tüüpi mitmel viisil. Esiteks mõista iseend, teiseks mõista oma vastandtüüpi ja kolmandaks mõelda lõpututele seostele, kuidas need kaks, kes tajuvad maailma eri aspektidest, suudaksid leida ühise keele, et üheseltmõistetavalt teineteiseni jõuda. Vaimselt kokkujooksnutele võib see olla tõeliseks eneseabiõpikuks.

Kurt Vonnegut  „Tšempionide eine” (tõlkinud Valda Raud)

Kohustuslik kirjandus inimestele, kes võtavad elu liiga tõsiselt. Raamatu peategelasteks on Kilgore Trout, kes on ulmekirjanik, ja Dwayne Hoover, kes on edukas ärimees. Sisuliselt võiks öelda, et tegu on ulmelise tekstiga, kuid selle inimlikkusega, millega ulmeliselt jaburat maailma kirjeldatakse (ja mis meenutab ikkagi väga palju päris maailma), ei näi ootamatused, mis raamatu tegelastega juhtuvad, sugugi nii kohatud. Kuid võib-olla olen ma Vonneguti stiiliga end mõneti liiga koduselt tundma hakanud, et seda nii iseenesestmõistetavalt võtan.

Seda raamatut lugesin esimest korda ilmselt keskkoolis ning päris kindlasti seostub mulle esimeste kokkupuudetena vaimustavalt kuiv ja morbiidsusele kalduv huumor, mis on tõenäoliselt mu maitse-eelistustesse oma jälje jätnud. Oma aja kohta oli võis see raamat olla ebakonventsionaalne, sest ta suudab võrdselt nalja heita nii sõja kui ka jumala üle, aga kindlasti pole Vonnegut pahatahtlik. Pigem on ta pahatahtlikkuse vastane, meenutades natuke mingit müütilist olendit kusagilt lapsepõlve alateadvusest, nagu joodikust naabrimeest, kellel on iga asja kohta midagi öelda, ent kes kunagi ei mõista kedagi hukka millegi otsese pärast. Vonnegut kirjeldab juhuste maailma, kus keegi ei tea täpselt, kui väga me teineteist mõjutame – ja see teadmatus tekib just seetõttu, et need seosed pole otseselt nähtavad, vaid ainult kaudselt oletatavad. Kõik on kuidagi ühtlane häma, kui päris aus olla, nii meie eksistents kui ka tegevus. Ka tema ei oska öelda, miks see on juhtunud või mille jaoks seda vaja on, aga kui see juba olemas on, siis ei kavatse ta seda päris tarbetuks ka pidada. Teadmatus ei pruugi olla mõttetus ja paadumatu patsifistina peab ta sellist tühjust ehk pigem võimaluseks täita see mõttemängudega, mille piiranguid peaks igaüks inimlikkuse piires ise teadma. Sõda ega religioossus on nõrgad abivahendid, kuid nagu me teame, on hädapärast needki kasutusele võetud.

Raimond Kaugver „Jumalat ei ole kodus”

Kaugveri loodud kujund jumalast, keda pole, kummitab mind juba aastaid, olles võtmeks elu igapäevasele reaalsusele, mis on painajalik nagu mahajäetud maja. Miks patt tundub veel patune, kui justkui polekski midagi puhast, mis selle räpaseks teeks?

Kodusoojus on veel mingi määral olemas, kuid inimesi, kellel jumalast puudu on, näib palju olevat. Paljud kahjuks enam ei teadvustagi seda, kuid 1971. aastal Kaugver veel teadvustas. Patt painab ta otsuseid ning piinab teda ta seiklustes, ent ometi ei leia ta selgeid ajendeid asjaolule, miks kõik üldse toimub just nii, nagu see toimub. On kahtlus, et kui oleksime milleski rohkem veendunud, siis oleks asjad ehk põhjendatumad. Ei tekiks nii palju küsimusi. Ja joomine, üks raamatu peateemasid, on ehk üks peamisi küsimuste hajutajaid. Sest kes juba kahtlustama on hakanud, see vaevalt suudab elada tühjusega, mida peidavad vastusteta küsimused. Sellest minu sümpaatia ka selle teose joodikule.

Olles maast madalast paratamatult sunnitud jälgima joodikute maneere, pole see kokkuvõttes mitte kuidagi enam tabu või šokeeriv, seega pole mul aimugi, mida võiks steriilsest ja korralikust keskkonnast pärit mõni teine minuvanune sellisest asjast arvata. Aga selle teose kõrvale võib rahuliku südamega kujutada jalg üle põlve istuvat kössis kehaga meest, kelle pintsak ja nimetissõrm on suitsust läbi imbunud ning kelle tsüklijoomisest nägu on paistes ja silmad sapist, õnnetusest, mõttetusest ja õrnusest veel vaevu vidukil püsivad, kuigi ta hoopis sooviks, et need enam eales mitte midagi nägema ei peaks. Selline karakter on reaalsem ja tõsiseltvõetavam kui enamik võltsist roosamannast, millega inimesed end tänapäeval suures osas isoleerida üritavad. Minu soovitus sellisele pärdikukarjale on visata oma telekas aknast välja ja lugeda läbi kõik Kaugveri teosed. Sest ma keeldun uskumast, et eestlane on nii loll, kui end paista laseb.

Fjodor Dostojevski  „Idioot”

Peale selle, et idiootsusega üldse on kaksipidised lood ja võimatu on selgeks teha, kust läheb piir ja kuidas seda tõestada, on olemas Dostojevski idioot, kes on päris heaks orientiiriks sellel raskestimõistetaval kontseptsioonil. Suhtumine vürst Mõškinisse seab omamoodi teatepulga subjektiivsele individuaalitunnetusele, mis ilma liialdusteta minu jaoks väga määravaks võib osutuda.

Muidugi ei ole Mõškin parem või halvem inimene kui teised, kuigi ta paratamatult mulle isiklikult hingelt suuremana näib kui teose teised tegelased. Ilmselt oma idealismi abituse tõttu mõjub ta kohmakalt ja rõhutatult idiootne, sest ei saa reaalsusega, nagu seda teised näevad, võrdväärselt hakkama. Aga mis asi see reaalsus üldse muu on kui meie enda konstrueeritud tõekspidamised. Haigeks, nagu teda peeti, teeb võib-olla hoopis hingeline eripära, mille vundament oma „pehmemate” tõekspidamistega ootusärevusega pingestatud õhustikus nii hullu surve all on, et ajal, kui end kehtestada oleks vaja, siis inimene hoopis minestusse langeb. Kui enamik ei mõtle kordagi sellele, mida tekitatakse geeniusele, siis jah – võib öelda, et geenius on haige, sest asju nähakse enda, mitte kõrvalolija seisukohalt.

Omamoodi on see teos oma kirju ja tiheda karakteri- ja süžee-ehituse tõttu üks paras kokkuvõtte inimtüüpidest üldiselt. Samamoodi, nagu igas maailma urkas idioote leidub, nii leidub idiooti ka eranditult igas inimeses. Küsimus ja kontrast, mille Dostojevski selle teosega tekitab, on pigem lugeja/vaataja silme ees – kellele mis kõige ilmsemalt idiootne tundub. Dostojevski ei ole valikuvõimalustega kitsi. Kuid hoiatuseks tasuks märkida, et hingelise traagikaga pole selles loos kokku hoitud: tegu on psüühekunstiteosega, mis nõuab kaasaelamist.

Triin Tasuja

Tom Valsberg “Kuidas rännata ilma hirmuta”

Olen selline kummaline inimene, kes loeb korraga mitut raamatut. Kui mul oli käsil Tom Valsbergi “Kuidas rännata ilma hirmuta”,  siis samal ajal jõudsin läbi lugeda ka Tarrvi Laamanni “Minu Jamaica”, millest juba selles blogis kirjutasin.

Need kaks raamatut kõlasid mu meelest imepäraselt kokku ja võimendasid teineteisest saadud muljeid.

Valsbergi raamat on raamatukogulikus liigituses siserännakute käsitlemise tõttu esoteerika liigi alla paigutatud, kuid selle esimeses osas  on ka üksjagu tavapärast reisijuttu ning muljeid mitmetest paikadest: Indiast, Hispaaniast, Uus-Meremaalt, Puerto Ricost, Taist ja erinevatest vaimsete suunitlustega rahvusvahelistest kogunemistest, festivalidest, laagritest. Samas on ka praktilisi reisisoovitusi  – kust osta soodsaid lennupileteid (lingid lk. 70), mida reisile kaasa võtta, kuidas seigelda sendita taskus. Lk. 17-21 toob ära kakskümmend  head põhjust, miks rännata välismaal ja lk. 85-91  üksteist soovitust rändamiseks, millest esimene kõlab nii: “Tuhandekilomeetrine retk algab esimesest sammust”.

Raamatu 2. ja 3. osa käsitlevad siserännakuid ja rändamist läbi elu, alustades lk. 95-97 loendiga üheteistkümnest põhjusest, miks võtta ette siserännakuid, mille võtab kokku lause: “Õppides tundma ennast, saame paremateks inimesteks ja sellest võidavad paratamatult kõik meid ümbritsevad”. Siserännakute abimeestena kirjeldatakse mitmesuguseid meditatsioonitehnikaid,  unenägemise tehnikat, lõõgastumist hõljumiskambris, rännakuid väelaulude ja tantsudega, hingerännakuid psühhodeelsete ainete ja rituaalide abil, toetudes põlisrahvaste kultuuridele. Lk. 148-153 käsitletakse pisut pikemalt kanepi kasulikke raviomadusi ja põhjusi, miks ta on keelatud ainete nimekirja pandud. Autor hoiatab tõeliselt kahjulike ja sõltuvust tekitavate narkootikumide ja alkoholi eest.

Kuna Tom Valsberg on tihedasti seotud muusikaga, lauldes omakirjutatud laule  ansamblites Indigolapsed, Tane Mahuta, Manki Maind, siis pühendab ta eraldi peatüki väelauludele ja tantsudele.

Läbi elu rändamise osast  jäid mulle meelde mõtted, et oma täiuse-ihaluse vangis olevad inimesed ei saa olla õnnelikud, kui kinnitavd kogu aeg endale: “Ma pole piisavalt tark, ma pole piisavalt ilus, ma pole piisavalt lahke, ma pole piisavalt valgustunud, ma pole piisavalt rikas. Sealt edasi järeldused. Kui mul oleks piisavalt raha, siis ma oleksin õnnelik. Kui ma oleksin ilusam, siis leiaksin armastuse ja oleksin õnnelik.”  Nii tekib sellistel inimestel ebapiisavuse illusioon, mille peasüüdlaseks peab autor enda võrdlemist teistega ning kirjeldab selle piltlikustamiseks Bhutani juhtumit lk. 216-217. Mõnusalt humoristlik, läbi käpiknukust guru Puppet-J video Youtubest, on lähenemine New Age raamatule “Saladus” (lk.218-219)

Peatükk “Kuidas hoida sõidukit töökorras” käsitleb oma keha kui rännaku sõiduki eest hoolitsemist õige toitumise  abil, lk. 257-259 on juttu kehale ohtlikest ainetest.

Raamatule annab emotsionaalse lisaväärtuse komplektis olev cd-plaat  rännakutest inspireeritud laulude paremikuga; laulude tekstid on raamatus kirjas. Vahvad on humoristlikd illustratsioonid, autoriks Jaan Rõõmus.

Autori tutvustus raamatu tagakaanel kõlab nii: “Tom Valsberg  on iseäralikest ideedest pakatav rändmuusik ja sõnasepp, kes on viimase kümne aasta jooksul ohtralt maailmas ringi reisinud. Rännakutest inspireeritult on Tom kirjutanud palju Indigolaste laule ja avaldanud Eesti Ekspressis luuletusi ning rännulugusid.” Soovitav on vaadata autori enda väga sisukat raamatututvustuse videot , mis on tehtud ajal, mil ta kogus raamatu avaldamiseks annetustega raha.

Raamatul on lehekülg Facebookis  ning kui Google`i otsimootorisse kirjutada Tom Valsbergi nimi, leiab tema kohta väga palju materjali.

Ülli Tõnissoo

Tom Valsbergi foto on pärit siit.

Thomas Glavinic “Öötöö”

Varraku kirjastuse sarjas “Moodne aeg” ilmunud  austria noorema põlvkonna autori romaan “Öötöö” oli  raamatukogu kirjanduskohvikus 23.veebruaril 2012 arutelu all. Külaliseks oli raamatu tõlkija Terje Loogus, kes rääkis huvitavaid seiku probleemidest tõlkimise protsessis ning konsulteerimisest autoriga.

Raamatu teemaks on  – mis juhtuks kui ühel hommikul ärgates avastate, et olete ainus elusolend mitte ainult oma linnas, vaid ilmselt tervel maakeral. Just sellises situatsioonis ongi raamatu peategelane Jonas. Inimene on teatavasti sotsiaalne olend ja pealesunnitud üksindus mõjub psüühikale väga rängalt. Analoogilist teemat on käsitletud  varem teinegi austria kirjanik, Marlen Haushofer raamatus “Üksinda maailmas” (orig. pealkiri “Die Wand”), kuid lähenemine teemale ja lõpplahendus on erinevad.

Raamat avaldas mulle tõsiselt muljet, kiskudes kohati üpriski õõvastavaks.
Autori stiil on lakooniliste sõnadega kirjeldav ja ometi krutib just tavatoimingute järjestikune täpne kirjeldus üles kasvava pinge. Tekib atmosfäär nagu Hitchcocki filmides – midagi õudset justkui ei juhtugi, kuid õõvastav pinge kasvab. Kui tahta  klassifitseerida, siis võiks romaani pidada  psüholoogiliseks õudusjutuks. Jonase mälestused ja nägemused või unenäod (?) segunevad kohutavaks müsteeriumiks. Lugejale jääb lõplikult selgitamata, kas see, mida Jonas näeb videosalvestustel, on tõeliselt toimuv või tema hirmunud aju sünnitis. Samas on teos filosoofiliselt arutlev eksistentsi, oleviku ja mineviku seoste üle.

“Ta oli vangis kahe maailma vahel, kus nägi und ja kõndis, nägi und ja vaatas, nägi und ja tegutses. Ta tajus helisid ja pilte. Ta tundis mere lõhna. Ta luges sõnu, mis järgmisel hetkel muutusid mälestusteriismeteks, unenägudeks, isegi viisijuppideks, mida talle kõrva lauldi. Mõned jäid kauemaks meelde, nendega pidi võitlema, need võisid ahastusse ajada.”

Teksti näiteks veel katkend, mis räägib raamatu ajatusest ja sobib seega eriti hästi kirjandusveebi blogisse:

“Ta nägi raamatut enda ees, see tuli lähemale. Tungis tema sisse. Ta võttis selle vastu. Raamat. Seda kirjutati, seda trükiti. See viidi raamatupoodi. Asetati riiulisse. Seda võeti aeg-ajalt välja ja silmitseti. Pärast mõnenädalast seismist teiste raamatute vahel… müüdi see ära. Ostja viis selle koju. Luges ja asetas riiulisse. Ja siis seisis see seal. Võib-olla loeti seda aastate pärast veel teine ja kolmaski kord. Ent see seisis riiulisd. Viis aastat, kümme aastat, kaksteist, viisteist. Siis kingiti see ära või müüdi maha. Raamat sattus teise peremehe kätte. Seda loeti korra ja asetati jälle riiulisse. Seal seisis see päeval, kui oli valge, ja õhtul, kui tuled kustusid, ja öösel pimeduses. Ja kui saabus järgmine päev, seisis see ikka veel riiulis. Viis aastat. Kolmkümmend aastat. Ja siis müüdi see jälle maha. Või kingiti ära. Nii see oli. Raamat. Elu riiulis, elu enda sees peitmas”

Thomas Glavinici on võrreldud kaasaegsete saksa keeles kirjutavate tuntud autoritega Daniel Kehlmanni  ja Kathrin Rögglaga.

Glavinic on kirjutanud ka auhinnatud kriminaalromaane, mis pole veel eesti keelde tõlgitud. Raamatu “Der Kameramörder” põhjal on tehtud ka film,  mille puhul antud saksakeelset intervjuud autoriga on võimalus vaadata YouTubes. Üht-teist veel tõlkimata saksakeelset teost on võimalik raamatukogust laenata. Thomas Glavinic on selle aasta Tallinna kirjandusfestivali HEADREAD külaline ja esineb 2. juunil Kirjanike Liidu Musta laega saalis.

Arvamusi raamatust on kirjutanud Märt Roosna Õhtulehe blogis, Sakala reporter Margus Haav , Valner Valme Postimehes, Jan Kaus Eesti Ekspressis ning inglisekeelsestes blogides This Space,  Philip Oltermann LRB-s. Lisainfot autori kohta leiab tema kodulehelt.

Ülli Tõnissoo