Bryan Washington “Mälupildid”

„Ma olen füsioterapeut, ütleb Omar. Venitan inimesi, kes pole ise ennast venitanud.”

See raamat venitab vaimselt inimesi, kes pole end mingitel põhjustel neis siin käsitletavates valdkondades ise venitanud. Kasvõi juhuse puudumisest johtuvalt.

Kui palju me mõtleme inimsuhetes läheduse või läheduse puudumise peale, ning sellelegi, kuidas emb-kumb meid elus mõjutab? Kuivõrd me mõistame homoseksuaalsete inimeste suhteid ja omavahelist elu-olu, ning sedagi, et see ei erine ju heteroseksuaalide omast? Või siiski? Kas me teadvustame endale, kuivõrd kultuuriliselt piiratud on tegelikult meie Eesti elu? Lisaks: kas me oleme mõelnud sellele, et üks jaapanlaste pikaealisuse saladusi võib olla nende väga mitmekesine ja vaheldusrikas menüü?

Lühidalt: USAs, Texase osariigis Houstonis elavad koos kaks meest: Jaapani päritolu ja Mehhiko restoranis töötav Mike ning mustanahaline lastehoiukasvataja Benson. Nende neli aastat kestnud suhe kulgeb üle kivide ja kändude. Ühel hetkel otsustab Mike minna Jaapanisse oma võõrdunud ja surevat haiget isa külastama, samal ajal aga on tema ema Mitsuko just pojale Houstonisse külla tulnud. Ning ühes korteris peavad koos elama kaks inimest, kel esmapilgul ei paista olevat midagi ühist peale ühe armastatud inimese.

Omaaegsete lõunaosariikide ühes kantsis elav mustanahaline Benson räägib oma joobnud isa talutavate kohalikega hispaania keeles, õpib tegema Jaapani päritolu toitu, püüab lastehoius aidata lahendada väikse Ahmedi probleeme … kultuuride virvarr missugune. Sinna juurde segased ja lahendamise ootel inimsuhted – kõik see loob mitmetahulise terviku. Raamatu, milles ehk pole just eriti elavat tegevust või süžeed, aga mis haarab oma tasase ja samas kirgliku kulgemisega.

Selles raamatus pole superkangelasi. Omajagu kibestunud minategelased ei püüa ei end ega kedagi teist näidata grammigi paremas valguses, kui keegi tegelikult on. Nii sünnib eluline lugu, milliseid juhtub nüüd ja praegu päriseltki igal pool.

Lugejale pakutakse mitmeid kibedaid nalju, aga ka omajagu filosoofilisi mõtisklusi: „Enamik mõtteid on omal ajal head. Me ei tea, et need viltu lähevad, enne kui see juhtub.”

Bryan Washington sündis oktoobris 1993 Kentuckys ja kolis 3-aastaselt Texasesse Katysse. Ta teadis juba noores eas, et on gei, kuid ei avaldanud seda, kartes häbimärgistamist. Ta lõpetas Houstoni ülikooli inglise keele bakalaureusekraadiga ja jätkas haridusteed New Orleansi ülikoolis, kus ta lõpetas magistrikraadiga. Ta avaldas oma debüütnovellikogu “Lot” 2019. aastal ja romaani “Memorial” 2020. aastal.

Lisainfot autori tegemiste kohta: https://brywashing.com/

Janar Kotkas

Mieko Kawakami “Breasts and Eggs”

Mieko Kawakami raamatu “Breasts and Eggs” tõlge ilmus eelmisel aastal inglise keeles. See pälvis sügisel rahvusvahelises meedias nii palju tähelepanu, et paistis ära siia väikesesse Tartussegi. Mistõttu seda ühel hetkel raamaturiiulis märgates, otsustasin raamatuga tutvust teha.

Raamat räägib naiste elust kaasaja Jaapanis. Teos koosneb kahest osast, millest esimene on varem sama pealkirja all juba ka jutustusena ilmunud ja auhindugi võitnud. Teine osa on kirjutatud kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on ühe perekonna naised, kelle elu, võimalusi ja vaateid raamatus avatakse. Lugu esitatakse minategelase Natsuko vahendusel, kes esimeses osas alles kirjanikuks pürgib ja teises osas on juba teatava tuntuse autorina pälvinud.

Romaani esimese osa fookuses on Natsuko õe kavatsus minna rinnasuurenduse operatsioonile ja teises Natsuko enda huvi kunstliku viljastuse, spermadoonorluse kohta. Selliste teemade keskmesse seadmise kaudu on autor loonud endale hea võimaluse käsitleda naisi puudutavaid olulisi teemasid, nagu keha objektiseerimine ja sellega kaasnevad psühholoogilised ning kultuurilised kontekstid.

Autor on hästi valinud stiili, kuidas toimuvat edasi annab: näiteks ei anna ta hinnanguid ja suudab toimuvat edastada sellise empaatiaga, et ka lugeja ei hakka hinnaguid andma, vaid hoopis paratamatult olukordadele kaasa mõtlema. Raamatu esimeses osas on minategelane põhiteema osas natuke kõrvaltvaataja rollis ja see võimaldab sisse tuua kaugemaid ning lähemaid selgitusi, kuidas käesoleva olukorrani on jõutud. Ühe näitena: kõik me oleme mingites situatsioonides mingil põhjusel millegagi rohkem hõivatud, ega pruugi seetõttu märgata mõndagi, mida tegelikult ei tohiks märkamata jätta. Siin on teismeline tütar lõpetanud emaga suulise suhtlemise, tema päeviku sissekannete kaudu näeb kui mures ta on ema kavatsuse pärast rinnasuurenduse operatsioonile minna. Ja see mure on võimendunud tema enda kehaga toimuvate muutuste pärast, kuid emal ei ole mahti seda enda kinnisideede tõttu märgata. Romaani teises osas on minategelane ja temaga toimuv keskse teema osas ise fookuses. Siin teeb lugeja minategelasega toimuva osas paljugi tema arvamuste ja meeleolude muutustes nö otsepildis kaasa. Ning ühes Natsukoga saab spermadoonorluse konteksidega kurssi viidud ka lugeja (naise soovid, isaduse teema, lapse vaatepunkt jt). Sisse on toodud muuhulgas, kuidas arvamused ja hoiakud võivad täiendava teadasaamise korral muutuda.

Mieko Kawakami on Jaapani kirjanik. Loomingulise tegevusega alustas ta muusikuna, kuid siis ka blogima asudes jõudis kirjanikuametini. Jaapanis on ta oma erinevate teostega võitnud juba enamuse sealsetest kirjandusauhindadest. Viimastel aastatel teda järjest rohkem tõlgitakse ja nii on alanud ka teekond rahvusvahelise tuntuseni. Eesti keeles temalt veel midagi ilmunud ei ole.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas 

Birk Rohelend “Mull”

See kummaline tunne, kui sa loed ja mõtled, et tegelased on rohkem karikatuurid kui inimesed, et heietamisi on liiga palju, et nii mõnegi süžeepöörde aja tahaks oiata, et oh miks ometi, et autor läheb oma lemmikstiiliga hoogu ja unustab tõsiasja, et tema teose point upub ilukõnelisusesse ära, aga ikkagi, aga ikkagi loed ja lustid autori sõnakasutust ja tunned, et sinu ja autori küünilisuse paigad laiutavad enamvähem samadel aladel ja ka naiivsusepilvekesed on umbkaudu samu metsi varjutamas ning siis see lõpulause, mis on nii sarnane raamatukoguesisel pingil olevaga :)

Reklaamitud ajasturomaani, arenguromaani ega psühholoogilise romaani mõõtu mu meelest välja ei kanna, aga olmeromaanina kannatab lugeda küll. Ma kujutan ette, et erinevad inimesed võivad sellest teosest väga erinevaid asju välja lugeda.

Tiina Sulg

Jana Maasik “Seotus”

Tegemist on autori teise romaaniga. Esimene, “Vihmasaatjad”, ilmus varjunime Janka Lee Leis all ja sellest sai kirjastuse Tänapäev 2011. a. romaanivõistluse võidutöö. Olen sellest kirjutanud sama blogi lugemiselamuses.

Käesolevas raamatus on mingi tabamatu kaasaegse maailmakirjanduse hõng, mida ma täpsemalt lahti seletada isegi ei oska. Samasse ritta paigutaks ma eesti kirjandusest veel Kadri Kõusaare romaanid, Hirami  romaani “Mõru maik”, Katrin Oja romaani “Muusa” ning küllap neid on veelgi, aga esmapilgul meenusid just need. Kaasaegsest maailmakirjandusest mainiksin rootsi autori Kajsa Ingemarssoni  romaani “Saatuse mäng”.

Kas on see mitmekihilisus, saatuste ja juhuste läbipõimumine, fatalism või midagi selles laadis? Pealkiri seletabki selle nii, et see on seotus. Kõik siin ja praegu toimuv, lähiminevikusündmused ning nende interpretatsioonid kas siis ühe tegelase päevikuna või ilukirjandusliku käsikirjana, on üksteisega tihedasti seotud. Selle mõtte käib välja üks episoodiline tegelane, kriminaalse taustaga, filosofeeriv “hääletaja”: “Elu kulgu võrreldakse kõige sagedamini teega… Võite seda kujutleda. Paljude võimalustega tee – niisama palju võimalusi oma elu elamiseks. /… / Iga ja peaaegu igaühe pisiotsus ja tegu mõjutab seda. Kujutlege inimese teekonda nagu ühe osakese teekonda Browni liikumise käigus. Kaootiliselt liikuvad molekulid põrkavad tahkete osakestega kokku ning muudavad nende kiirust ja suunda. Inimene kui üks osakestest saab erinevas suunas erineva arvu lööke, mistõttu talle üleantav impulss muutub pidevalt, aga eelnevate löökide mõju ei kao kunagi, sest need on j u b a ta teekonda muutnud”

Lühidalt sisust. See on ühe mitte eriti õnneliku perekonna lugu Eesti iseseisvumisperioodist – tubli pereema, kes püüab anda oma parima pere püsimise heaks, joodikust kasuisa, kaks tütart, kes kumbki omal moel otsivad väljapääsu ja vabanemist. Sündmustikus põimuvad läbi noorema põlvkonna esindaja Katrina seiklemine välismaal ja mälestused kodust ning tema ema lapsepõlvesõbra, Soome emigreerunud ingerisoomlase Olle päeviku ja käsikirja tekstid. Tundub, et autorile meeldib kasutada päevikuvormi, mis ilmnes juba “Vihmasaatjates”, ning tal on selleks ka eriline oskus.

Üllatav oli minu jaoks raamatu järsk lõpp – justkui oleks midagi pooleli jäänud ses Browni liikumises. Kahtlustasin isegi, et minu käes olev eksemplar on trükipraak! Aga ei olnud. Ehk on loota järge? Oli see noormees, kelle telefonikõnet Katrina juhuslikult kohvikus pealt kuulis, Olle ja Maariti poeg? Kas Katrina kohtub veel kunagi temaga?

Johanna Ross kirjutab Loomingus nr. 3 (2014) 2013. a eesti proosa ülevaates raamatu kohta nii: “See tekst haakub n.-ö. globaalkirjandusega, kus tuisatakse lennukitega ühest maailma otsast teise ning tegevusliin A võib leida aset New Yorgis, tegevusliin B aga Tokyos; samuti riivatakse multikulti-küsimust, tarbimishullust ja teisi sedalaadi teemasid. Eestis on neil moeteemadel üritatud kirjutada ennegi ja ei saa öelda, et Maasiku raamatus kõik lõpuni veenaks, aga mingi tekstiline toekus, mingi kontakt maaga on siin parematel hetkedel olemas.” Johanna Ross arvab, et erinevad tegevuspaigad ei ole raamatusse toodud eksootika pärast, “vaid pigem on taotluseks kujutada praegust kitsukest maailmaküla, kus kõik on omavahel seotud”. Nii et seotus ka selles mõttes.

Positiivseid lugemismuljeid leiab veel siit ja siit. “Kolm lugu ühes – three-in-one-story. Keeruliseks kirjutatud kompositsiooniga hea sõnaga raamat. Väga tänapäevane ja igati ajakohane. Samas loeks nagu oma põlvkonna laiendatud elulugu. Äratundmisrõõm ja nukrus. Aga elu läheb edasi. Vahva.”

Ülli Tõnissoo

Moodne aeg

Sarjast “Moodne aeg” loetud raamatud on mulle meeldinud eeskätt seetõttu, et igaüks neist on mind iseäralikult puudutanud: üllatanud, ehmatanud, kurvastanud ja muid erinevaid tundeid tekitanud, ühesõnaga – pole külmaks jätnud.

Esimeseks loetud raamatuks sarjast oli noore soome autori Elina Hirvoneni “Et tema mäletaks sedasama”, millest ma avaldasin ka pikema lugemissoovituse.

Järgnesid diplomaatide perest pärit belgia kirjaniku Amelie Nothombi raamatud “Jumala lapsepõlv”- täiesti uus vaade elule läbi lapse silmade sünnist kuni kolmanda eluaastani ning “Armastuse sõda”, mille tegevus toimub Hiina diplomaatide getomüüride vahel, kus kõikvõimalike diplomaatide laste vahel käib halastamatu omavaheline sõda, samal ajal kui nende vanemad saatkondades rahu eest võitlevad.

Siis üks juhuslikult soovitatud raamat suviseks lugemiseks, millest sai üks minu lemmikuid, Haruki Murakami “Kafka mererannas”, milles paralleelselt käsitletakse nii jaapani vaimulaadi kui ka lääne popkultuuri – seda kõike ühendamas peategelase Tamura Kafka pubertieedieast täiskasvanuks saamise lugu.

Ja veel:

•            Vene päritolu prantsuse kirjanik Andrei Makine “Tundmatu mehe elu”-Venemaa ajalugu viimase saja aasta jooksul läbi endise dissidendi mälestuste, kes on 20 aastat Pariisis paguluses viibinud ning pöördub nüüd tagasi kodumaale.
•              Saksa autor Sven Regener “Berliini bluus”- peategelaseks 30. eluaastale lähenev sarmikas lääne-berliinlane, kes elab pooleteisttoalises üürikorteris ja veedab oma elu Berliini kõrtsides ja kelle elu enne kolmekümnendat sünnipäeva täielikult segi paiskub.
•             Šveitsis sündinud vabakutseline kirjanik Peter Stamm “Agnes”- raamat sellest, kuidas inimesed mäletavad ja tõlgendavad toimunut väga erinevalt.
•             Prantsuse kirjanik Frederic Beigbeder “Armastus kestab kolm aastat”- tegelasteks prantsuse mehed, kes elavad pidevas naudinguihas ja hirmus läbi kukkuda, kellede elu täidavad ööklubid, üha vahelduvad naispartnerid, kuulsusejanu, soov teistest parem olla.
•              Austria kirjanik Thomas Glavanic “Öötöö”, milles autor küsib peategelase Jonase kaudu: “Kas üks inimene saab maailmas elada kui kõik teised on kadunud?”
•              Inglise autor Sarah Winman “Kui jumal oli jänes”- minajutustajaks tüdruk Elly, keda ümbritseb kirev galerii kummalisi sugulasi ja tuttavaid- kuidas selles suhterägastikus ellu jääda ja võib-olla ka õnnelik olla?
•               Kõige värskemalt loetud jaapani  kirajaniku Yoko Ogawa “Majapidaja ja professor”, milles peategelasteks piiratud mälukestvusega matemaatikaprofessor, tema juurde saadetud majahoidja , viimase  kümneaastane poeg, keda professor hakkab Ruutjuureks kutsuma ning arvud. Ääretult liigutav hingesoojusega kirjutatud inimlikkuse jõusse uskuv, nukker kuid kindlasti mitte masendav raamat.

Tõelist naudingut pakkus mulle Muriel Barbery raamat “Siili elegants”. Lugu 54-aastasest pariislannast Renee  Michelist, kes elab väga uhkes majas ja töötab seal majahoidjana. ”Ja kuna majahoidjad on vanad, koledad ja tigedad , siis on samale totakale taevavõlvile tulikirjas märgitud ka see, et eespool nimetatud majahoidjatel on paksud jõuetud kassid, kes unelevad päevad läbi heegeldatud sohvapatjadel.”  üüpilise majahoidjamuti fassaadi taga jumaldab Renee aga kauneid kunste, loeb palju, huvitub heli- ja filmikunstist.

Teiseks peategelaseks on intelligentselt varaküps 12-aastane tütarlaps Paloma, kes on otsustanud oma 13. sünnipäeval endalt elu võtta. Enne enesetappu seadis ta endale aga eesmärgiks “mõelda nii palju sügavaid mõtteid kui võimalik ja need siis vihikusse kirja panna… neid sügavaid mõtteid tuleb välendada jaapani luuletuse vormis…”  – ja seda kõike välja selgitamaks kas maailmas siiski ehk leidub midagi, mille nimel tasuks edasi elada! (vt. ka Jan Kausi artiklit “Käibetõed, me vennad-õed” Sirbis 31.08.12 )

Eelneva põhjal julgen kindlalt väita, et kirjastuse Varrak raamatusari “Moodne aeg” sobib lugejale, kes otsib raamatust midagi elulist, tõsist, inimhinge puudutavat.

Ülle Nemvalts

Nüüdisaegne väärtkirjandus, mida mõnekümne aasta pärast nimetatakse aupaklikult klassikaks, pakub ühtaegu vahedaid ja sooje sissevaateid inimhinge keerukusse ning inimelu mitmetahulisusse. Tegelaste seas võib leida kõrtsikammijaid ja ulaelajaid, meeleheitel koduperenaisi ja ennast ohverdavaid kunstiinimesi, hea näoga kurjategijaid ja kurja südamega heategijaid ning tüüpe, kelle võitlusväli on laienenud lõpmatuseni.

Ühtlaselt heast koosseisust tõstaksin esile kolm romaani, mis käsitlevad inimeseks jäämise võimalikkust ja võimalusi: Emmanuel Carrère’i “Vaenlane” (2002), David Benioffi “Varaste linn” (2009) ning Lloyd Jonesi “Mister Pip” (2009).

Tiina Tarik

Moodne aeg käib alla. Inimesed räägivad üha vähem ise ja üksteisega. See tundub olevat moodsa aja üks suurimaid haigusi. Inimesed seisavad silmitsi üksinduse, sassis inimsuhete, pettekujutelmade ja sooviga hallist argipäevast välja rabeleda. Sotsiaalne eraldatus ja sellest tulenev eneseusalduse puudus ühendab “Moodsa aja” sarja raamatutest kui mitte kõiki, siis suuremat osa küll. See pole kerge lektüür. Raamatud on sisutihedad, nõuavad keskendumist ja süvenemist. Erinevate autorite isikupärane keelekasutus, erinevad teemad ja tüpaažid pakuvad tõelise lugemiselamuse. Iga raamatu on mingi nurga alt huvitav ja eesmärgiks tundub olevat raputada kaasaegset mugavusse ja sellest tulenevalt saamatusse uppuvat kodanikku. Suure lugemiselamuse on jätnud David Benioffi “Varaste linn”, Mihhail Šiškini “Veenuse juus”, Rachel Cuski “Arlington Park” ja Nick Hornby “Elu edetabelid”.

Sirje Suun

Selle sarja raamatud on pakkunud kauneid ja poeetilisi, kuid ka karme ja valusaid kirjeldusi inimestest ja ühiskonnast. Loetud raamatutest ei valmistanud üksi pettumust, kuid siiski kõige suurema lugemiselamuse pakkusid mulle kaks teost: H. Murakami “Elevant haihtub” ja M. Houllebecq “Elementaarosakesed”. Esimeses neist jutustatakse humoorikal ja soojal toonil erinevate inimeste argipäevast, mis võib endas kätkeda väga toredaid ja jaburaid olukordi. Teine raamat kujutab endast aga karmi, kuid oivalise huumoriga edasi antud analüüsi tänapäeva ühiskonna kohta.

Kadri Reimand

Tõstaksin sarjas esile kolm autorit: M. Houllebecq, H. Murakami, N. Hornby. M. Houllebecq on tänapäeva maailma suhtes julmalt aus. Olgu näiteks üks tsitaat “Elementaarosakestest”: “Selleks, et ühiskond toimiks, et konkurent ei kaoks, peab iha kasvama, laienema ja inimeste elu õgima.” Ei mingeid illusioone. H. Murakami muinasjutulisus ja ebareaalsed olukorrad ei häiri kummalisel kombel ka paadunud realistlikku lugejat. Kuidagi võluv ja mõtteainet pakkuv on tema laad. N. Hornby elulised lood tänapäeva lihtsatest inglastest, aga kirjutatud nii, et huvitav lugeda ka eestlasel.

Meeldejäänute seas on veel D. Lodge “Ühest kohast teise” ,W. G. Sebaldi “Väljarändajad”. J. Griškovetsi “Särk”. Tulevikus tahaksin ma sellest sarjast lugeda D. Mitchelli “Pilveatlast”, P. Giordano “Algarvude üksildust” ja V. Pelevini “Tšapajev ja Pustotad” (ei oska põhjendada, miks just need).

Piret Kiivit

 

Meie blogis on “Moodsa aja” raamatutest varem kirjutanud Ülli Tõnissoo Thomas Glavinici “Öötööst”, Kaja Kaldmaa Nicole Kraussi “Armastuse ajaloost”, Ülle Nemvalts Elina Hirvoneni raamatust “Et tema mäletaks sedasama”. Kogu sarja nimekirja leiab Varraku kodulehelt.

Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”

Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”  ilmus pea poolteist aastat tagasi ning on saanud küllalt hea kajastuse, seda nii kriitika rohkuse kui ka peamiselt positiivsete hinnangute kaudu. Lisaks Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia ning Tuglase novelliauhind kogumikus sisalduvale jutule “48 tundi”. Minu jaoks oli üllatav, et see raamat meeldis nii erinevatele inimestele – D. Karevast (:)kivisildnikuni.

Kriitikast annab välja noppida palju toredaid omadussõnu, millega raamatut on iseloomustatud: absurdne, alasti, aus, distantseeritud, ehe, elegantne, elupärane, emotsionaalne, eneseirooniline, enesekindel, feministlik, filmilik, groteskne, halastamatu, hariv, hoogne, humoorikas, hästi sõnastatud, ilus, intelligentne, irooniline, julge, jõuline, kaasakikuv, karm, kehaline, kibemagus, kindel, kogemuspõhine, kosmopoliitne, kuri, kõnekas, ladus, lõbustav, lõikav, mahlakas, meeldejääv, mitmetimõistetav, mõtlemist ärgitav, naksakas, naljakas, nauditav, ootamtu, otsekohene, otsusekindel, rahulik, raputav, ratsionaalne, realistlik, sarkastiline, skeptiline, solidaarne, särav, sügav, terav, täpne, usutav, vabameelne, vahe, vahetu, veendunud, vindiga, võluv, värske, äge, üksildane, ülbe, üldistav. Kõige enam lähevad minu lugemiselamusega kokku vast “hoogne”, “terav” ja “veendunud”.

Selle novellikogu lugemismudelid on väga erinevad: püüdlik lugeja (M. Liivamets), äratundmisrõõmu leidev lugeja (T. Laks), petroneprindlikke kihte leidev lugeja (klm), naistekaga võrdlev lugeja (S. Jõgeva), naisuurimuslikku teksti otsiv lugeja (K. Kaldmaa), huumori erinevaid avaldumiskihte analüüsiv lugeja (J. Ross), kolekirjanduse tugevust ja emotsionaalsust hindav lugeja ((:)kivisildnik), keele- ja mõtteilu nautiv lugeja (D. Kareva). Ma ise käisin lugedes vist vilksamisi kõik kategooriad läbi, erinevate lugude puhul küll erineva tugevuse ja rõhuasetusega, seetõttu julgen seda raamatut teistele ka soovitada, kuna mingisuguse mudeli peaks igaüks leidma ja emotsiooni kätte saama.

Mõttejupp, mis hakkas mul selle raamatu mõjul hooga kerima, on kirjaniku suhe publikuga, st auditooriumi määratlemist, publiku poolehoiu püüdmist, turvalistsooni piiride kompimist. Minu meelest peab kirjanik lugejaga arvestama rohkem kui n kunstnik vaatajaga. Tasakaalu leidmine selle vahel, mida ja kuidas tahaks öelda ning eeldamine, mida ja kuidas inimesed tahavad lugeda, ei ole lihtne. Kangro ise näib sellega küll mänglevalt toime tulevat.

Teine painama jäänud mõttelõng on küsimus, kas kirjanikul on õigus kasutada oma tuttavate elusid ja mõtteid oma loomingus. Ühest küljest, kust see kirjanik mujalt ainest saab kui end ümbritsevaist, teisalt, igaüks ei taha laulu sisse sattuda. Maarja Kangro on ise ühes intervjuus kenasti öelnud: “Kriitilisemates kohtades tuleb kaarte hoolega segada ja ümber joonistada”.

Maarja Kangro kasutab oma lugudes päris palju tsitaate, nii kirjanduslikke, muusikalisi kui üldkultuurilisi. Mulle tundusid need kuidagi loomulikud, äratundmise puhul taustuavavad, samas, viidatust mittearusaamine ei seganud lugemist.

Raamat on üsna dialoogirohke. Tundub, et nii mõnedki vaidlused on järelkajad vaidlustele, mida autor oleks tahtnud ära vaielda, mõned aga kirja pandud puhtast lõbust erinevate mõtetega mängimisel.

Juttude tüüpkarakteri – mehi objektistav iseseisev karm kultuuritibi – edasistest tegemistest loeks meeleldi veel:)

Lisaks 
Intervjuud Maarja Kangroga
Tiiu Laks Eesti Päevalehes
Kristi Helme  Õpetajate Lehes
Jan Kaus   Sirbis 
Marko Tooming Harju Elus 
Mari Peegel Eesti Päevalehes

Arvustused ajakirjanduses
Doris Kareva “Nädala raamat: Bittersweet laks ahvidest ja ­solidaarsusest” Eesti Ekspressis
(:)kivisildnik “Ahvid ehk solidaarsus” Loomingus
Johanna Ross “See ei ole (poliitiliselt ebakorrektne) nali” Vikerkaares
Sandra Jõgeva “Intellektuaalse naise “Seks ja linn”” Sirbis
Tiiu Laks “Kangro üllitas kurja ja humoorika novellikogu” Eesti Päevalehes
Marek Tamm, Sven Kivisildnik, Kätlin Kaldmaa Postimehes
Marek Tamm, Holger Kaints, Peeter Helme, Elo Lindsalu Sirbis

Blogikajastused
Marek Tamm Varraku blogis
Maire Liivamets Rahvusraamatukogu lehel
kolm Loteriis
Kiiks kuubis Lugemisarhiivis
Bukahoolik
Danzumees
klm
Seganemaailm
sehkendaja
Nora Aleksandra Tsahkna nloeb
Nädala autor

Tiina Sulg

Maarja Kangro pilt on pärit siit

Armin Kõomägi “Hea firma”

Ärimehest Euroopa kirjanduseliiti

 “Hea firma”  (2011) = hea raamat kirjastuselt JI…

See on romaan, mille minategelaseks on arvutis platseeruv firma, temaga seotud inimesed on kõrvaltegelased, tegevus kandub ajateljel lähiminevikust lähitulevikku, seega pisut ulmet võib hea tahtmise juures leida. Üsna ootamatu nurga alt on puudutatud väga paljusid aktuaalseid päevaprobleeme alates majandumehhanismidest kuni ökoloogilise käitumiseni. Aga kõik see on serveeritud heas belletristlikus vormis. Lugesin seda suure mõnuga, isegi mõned obstsöönsused ei hakanud vastu, sest neid oli parasjagu ja parajais kohtades.

Esikaanel toodud Mart Juure väites “…kirjutab nagu noor Kaugver” tekkis mõningane kahtlus, kas Juur ei mõtelnud mitte noor Kender, sest  Kaugver on hoopis eelmise põlvkonna autor ja temaatika ka sootuks erinev.

Raamat sobib väga laiale lugejaskonnale – kes kasutab seda eneseabiõpikuna ja käsiraamatuna ärijuhile, kes leiab lugedes vaimukat meelelahutust, millest arendada seltskondlikku vestlust. Stiilinäidet tooma ei hakka, sest häid kohti on nii palju, et raske oleks kõige atraktiivsemat välja valida. Võtke kätte, lugege ja nautige!

Autoritutvustus ütleb, et tegemist on mitmekülgselt andeka ja laia silmaringiga  inimesega – seda peegeldab ka raamatu tekst vihjetega maailma kultuurile. Armin Kõomägi alustas ärimaailmas ja on tänaseks jõudnud Euroopa kirjanduse eliiti, mida näitab fakt, et ta esindab eesti kaasaegset kirjandust  kogumikus “Best European Fiction 2012” satiirilise novelliga “Logisticians Anonymous/Anonüümsed logistikud”.

Tema varasemad kirjanduslikud saavutused: “Anonüümsed logistikud” sai Tuglase novellipreemia 2006, figureeris 2006. a. Stalkeri auhindamisel jutu kategoorias novelliga “Ingel” (esmatrükk Looming, 2005, nr.4) , Kultuurkapitali aasta parima proosaraamatu nominatsioon 2009. a.  raamatuga “Pagejad” . Jutukogudest on ilmunud “Amatöör” ( 2005 ,   2006)  ja “Nägu, mis jäi üle” (2006).

Vt. lisaks:
Armin Kõomäe virtuaalne liikuv kunstikogu;
Biograafia (inglise keeles) ;
Kriitikat: Vahur Afanasjev romaanist “Hea firma” Eesti Päevalehes 07.01.2012.

 Ülli Tõnissoo

Armin Kõomäe pilt on pärit siit.

Punane raamat

Sarja pealkiri väljendab kujundust, ei ole ju tegemist väljasuremisohus kirjanike või teostega. Ka kirjanduskohvikusse valitud raamatuid on sellest sarjast kohviku kolme ja poole aasta jooksul olnud palju. Kujundus on meeldiv. Ja ka raamatupoest ostan sooduskampaania ajal mõnikord punaseid raamatuid, isegi siis, kui autor või pealkiri on tundmatu.

Krõõt Kaljusto-Munck

Sarjast “Punane raamat”  on meelde jäänud S. Dovlatovi “Tsoon” ja “Kohver”. Dovlatov on üks mu lemmikkirjanikke, anekdootlik huumor on garanteeritud, argielu lihtsalt võib olla absurdselt naljakas. Ja I. McEwan “Laupäev” – kuigi tegemist ei ole krimiromaani ega seikluslooga läks olukord vahepeal ikka hullult põnevaks ja pingeliseks, psühholoogilises plaanis.

Piret Kiivit

“Punane raamat” uues kuues. Lisaks sellele, et sari “Punane raamat” sisaldab tõeliselt väärt lugemist, on tegemist väga ilusate ja stiilselt kujundatud teostega. Raamaturiiulile ritta ladudes näevad nad nii ilusad välja.

“Punase raamatu” sari keskendub rohkem n-ö moodsale klassikale ja koondab enamasti küll juba varem ilmunud XX sajandi maailmakirjanduse tõlkeid, kuid lisab sinna ka täiesti uusi. Väga kuulsate nimede kõrval tutvustatakse ka vähem kuulsaid või uusi autoreid. (J. Winterson „Apelsinid pole ainsad viljad“, P. Auster „Oraakli öö“).

Sirje Suun

Sarjas ilmunud raamatud.

Foto Ago Pärtelpoeg

Arvo Valton “Kirjad kasetohul”

Kirjad kasetohul – on nad ikka olemas olnud?

Novgorod on üks vanimaid Vene linnu. Kroonikais on Novgorodi esmakordselt mainitud aastal 859. Millal Sina Novgorodis viimati käisid ja mida sellest linnast mäletad? Arvata on, et vastus on aastateski ununenud. Ometi, kes kordki selles linnas käinud, seda jäävad lummavalt saatma arvukate kirikute eriilmelised tornid. Nüüd on suurepärane võimalus uuendada oma sinasõprust selle huvitavailmelise linnaga, sest kirjanik Arvo Valton on kirjutanud hämmastavalt mitmetahulise raamatu „Kirjad kasetohul”, mille leheküljed viivad lugeja sellesse iidsesse Vene linna. Autor on osavalt põiminud nii ajaloolise olustiku kui kaasaja ning loonud tegelaskujude kaudu arvukalt usutavaid olupilte tänapäevast ja aastasadade eelsest bojaaride ajastust. Kogu lugemisaja kestel hoiab pinget peategelaste Mello ja Maano elukäik, armastuslood ja suhted kaasaegsetega, olgu see siis ajalooline vaimulike keskond, bojaaride veetše või kaasaegne tudengite seltskond. Huvitav on autori leid tekstis liikuda 900-aastase ajavahega. Arheoloogilised kasetohuürikud ja puutahvlid ongi need, mille saladust noored aastasadade tagant tahavad lahendada. Lugemisloo teeb huvipakkuvaks see, et raamatu tegevuse nii algus ja lõpppunkt on meie ülikoolilinn Tartu ja tänapäevse Mello ja sajanditetaguse Maano kujul on tegemist noorte eesti meestega.

Otsid Sa raamatust romantilist armastuslugu? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust ajaloolist olustikku? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust filosoofilist mõtisklust? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust kaasakiskuvat tegevusliini? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust mõtteerksuse alget? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust muinasjutulist äratundmishetke? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust ajaloolist tõehetke? Tundub, et siin see on …

Üldse aga tasub just seda vanameistri raamatut lugeda, nautida autori mõttekäiku ja huvitavat stiili ning kasetohust ürikute saladustesse uskuda-uskuda-uskuda  Sekka aga põikab kirjanik muinasjuttude õpetuse filosoofilisse olemusse. Küllap leiad lugemiselamuse Sinagi, sest mind jäid äsjaloetud raamatu leheküljed küll pikalt ja kauaks lummama…

Aasa Sulg
Melliste raamatukogu juhataja

Arvo Valtoni pilt on pärit siit.