Posts Tagged ‘debüüt’

Tauno Vahter “Pikaajaline kokkusaamine”

Mul oli selle raamatu kohta kaks eelarvamust. Esiteks, et realistikud jutukesed ei ole üldse minu teema, ja vastukaaluks, et ma olen Tauno Vahterit esinemas näinud, nii elusast peast kui ekraanilt, ja tema artikleid lugenud, niiet kuskil mälusopis on ta mul kirjas sõnaosava mehena. Lugemisotsuses võitis sõnaosavus.

Tauno Vahteri lugusid lugeda on nagu vaadata ootusärevalt kiikujat seal kõige kõrgemal hool, et kas kukub nüüd siiapoole või sinnapoole või prantsatab otse alla või kasvatab tiivad ja läheb lendu. Lood kukkusid nii siiapoole kui sinnapoole. Päris maha ei prantsatanud miskit. Tiibu oli küll, vast mitte kõrgele ja kaugele, aga mõned kenad lennud ikka, näiteks taevas Tartu kohal.

Mul on mulje, et Tauno Vahter oskab kuulata ja märgata ja meelde jätta ja siis mängeldes need kuuldud/nähtud situatsioonid mõnusasse juttu just õiges doseeringus sisse visata. Ta suudab kuidagi eriliselt hästi oma lugudes kokku põimida nukruse ja koomika, argiräsi ja sõnade sütitava loomuse. Vahel on lugedes kaheksa kassi nurr kõrvus ja vahel on kõik need kaheksa kassi küüntega küljes, mitte just vereni, aga kriimukohad sügelevad pärast mitu päeva. Tihtipeale on need nurr ja küüned üsna ühekorraga. Ja ongi hea.

Ja ongi hea. Soovitan.

Silvia Urgas jagab raamatu kohta häid sõnu Sirbis.

Tiina Sulg

Arkady Martine “A Memory Called Empire“

Arkady Martine’i debüütromaan “A Memory Called Empire“ on tõeline maiuspala igale ulmesõbrale, kellele meeldib küberpunk, kosmoseooper ja/või poliitiline triller, sest raamatu näol on tegemist kõigi kolme žanri toreda seguga. Loo aineseks on poliitilised intriigid, paleeülestõusud, tähtedevahelised vallutused ja tulnukate ähvardused.

Romaani peategelaseks on Mahit Dzmare, kes saadetakse saadikuks Teixcalaani, kus tal tuleb välja selgitada, mis juhtus tema kahtlastel asjaoludel kaduma läinud eelkäijaga. Mahit on pärit väikeselt ja iseseisvalt, peamiselt kaevandamisega tegelevast kosmosejaamast nimega Lsel. Teixcalaan on suur, mitmeid planeete ja kosmosejaamu hõlmav impeerium, mille Mahit leiab eest kodusõja lävel olevana.

Loo arenedes selgub, et Lselil on välja arendatud tehnoloogia, mis võimaldab efektiivselt edasi anda varasemate põlvkondade teadmisi ja oskusi järeltulevatele. Teixcalaanis sedalaadi tehnoloogiatega ametlikult ei tegeleta, kuid valitsejal on tekkinud asja vastu elav huvi. See huvi ei meeldi aga valitseja surma ootavatele nn järeltulijatele…

Autoril on õnnestunud luua igati vettpidavalt üles ehitatud ja omanäoline maailm. Sellele pädevusele aitavad palju kaasa kirjaniku teadmised impeeriumide olemusest ja toimimisest (tegemist on kultuuriloolase ja Bütsantsi uurijaga, kes mh ka linnaplaneerimisega on tegelenud). Intervjuudes on Martine öelnud, et teda huvitab kultuurikonflikt väikeste ja suurte kultuuride vahel, ning siin loos üks peamisi tähelepanu kohti on sageli see, kuidas Mahit enda erinemist, teisest kultuurist olemist pidevalt tajub ja mida see kaasa toob. Kaasaja maailmas aktuaalne ja kindlasti eestlasigi kõnetav teema. Omamoodi tore lähenemine on romaanis poliitiliste kõnede värsivormis esitamine, nendega võistlemine – seegi on üks ajalooline nähtus, mille autor on soovinud siin loos taasluua.

Raamat ilmus 2019. a kevadel ja on juba pälvinud palju tunnustust ja erinevate auhindade nominatsioone, sh võitnud 2020. a Hugo parima romaani auhinna. 2021. a kevadel on oodata loole järge, ilmuma peaks sarja teine raamat “A Desolation Called Peace“.

Haaravat lugemist!

Mai Põldaas

Anne Griffin „Kui kõik on öeldud”

Naljakas, eelmisel nädalavahetusel varusin korraliku aja ühe kriminaalloo lugemiseks, millest arvasin, et seda tuleb lugeda ühe jutiga, sest põnevus ei lase käest ära panna. Tegelikult polnud katkestamisega mingit probleemi. Ja nüüd eile õhtul alustasin pahaaimamatult Anne Griffini debüütromaaniga — ja nii mu muud plaanid mokas olidki. Kaanetekst on veidi segadusseajav, väites, et „/—/perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane”. Sellest jäi mulle mulje, et kirjutatud on nii, et pole aru saada, millal tegevus toimub. Tegelikult alustab 84-aastane Maurice Hannigan oma loo jutustamist 7. juunil 2014 kell 18.25. Ta istub hotelli baaris, ütleb viie inimese mälestuseks või terviseks toostid ja räägib mõttes oma pojale neist, oma lapsepõlvest, noorusest ja kõigest, millest ta talle kunagi rääkinud ei ole. Ega neil vintsketel iiri vanameestel rääkimisega paremad lood ei ole kui vintsketel eesti vanameestel. Või inglise. Või läti. Või veel mõne. Ikka peavad kõik enne surnud olema, kui nendega rääkima hakatakse. (Poeg, kelle poole pöördutakse, ei ole. Aga ega ta seda juttu ei kuule ka.)

See „elulõksud inimloomust ei muuda” on üldse veidi segane, aga mis ajasse puutub, siis sellest oleneb ikka väga palju. 1930. aastal sündinud minategelase lapsepõlv möödus rasket tööd tehes, peremehe või tolle poja käest põhjuseta kolki saamine oli täiesti tavaline. (Poja käest sai ta kolki sellepärast, et toda kolkis isa, kellele ta vastu hakata ei saanud. Ka rikaste laste elu võib meeleheitlikult õnnetu olla.) Tema millalgi 60. aastatel sündinud poeg pidi küll isa talutöödes aitama, aga elu oli kordades lihtsam. Hariduse ja arstiabi kvaliteedis on sünniaeg määrava tähtsusega.

Minajutustaja Maurice on olnud osav nii töötegemises kui äris ja elu lõpupoole kuulub talle peaaegu kogu ümbruskonna maa, eriti hoolikas on ta olnud vihatud perekonna maid üles ostes. Rikas olemine teda kuigipalju ei muuda. Ta on üks kangekaelne juurikas, kes ei ole kunagi suutnud mõista, miks peaks väljas lõunal käies tee eest raha maksma, kui kodus on ometi korralik kann ja vesi olemas ja meenutused sellest, kuidas naine oma tee välja võitles, täidavad ta kahetsusega.

Siiski ei ole ta kogu elu vaid kättemaksu peal väljas olnud ja arvanud, et vanemate patte lastele seitse põlve tagantärgi nuhelda tuleb, ta saab hakkama isegi noorukesele Emilyle abikäe ulatamisega, kelle vanaonu tekitatud arm igavesti ta nägu „kaunistab”.

Maurice on vaatamata düsleksiale, millest tema lapsepõlves loomulikult midagi ei teatud ja mille tõttu teda lihtsalt rumalaks peeti, end üles töötada suutnud ja saab vanuigi veel arvutigagi hakkama. Millega ta aga hakkama ei saa, on üksiolek – kahe aasta eest jäi ta leseks ja poeg elab juba ammu Ameerikas. Hirmus on lugeda tõdemust, et ta oleks õnnelik ka õudusunenägude üle – kui vaid magada saaks.

Raamat on kurb ja rõõmus nagu elu ise, kõik tegelased on kujutatud elusalt ja usutavalt ja kuigi mõni neist on vägagi ebameeldiv tüüp, saab ka sellistele pärast kogu loo läbilugemist kaasa tunda. Natuke.

Mul oli au ja rõõm perekond Hanniganiga tuttavaks saada.

Kaja Kleimann

Patricia Gibney “Teadmata kadunud”

Ma lugesin selle raamatu 515 lehekülge läbi ühe päevaga, tehes vaid väikesi söömis- ja liigutamispause. Oli piisavalt pinget, et järjest lugeda, aga mitte liiga palju, et panna raamat käest, kuna ei julge/taha teada, kui halvasti see tegelikult edasi läheb.

Tegemist on iiri autori debüütromaaniga ja üksiti esimese raamatuga detektiiv Lottie Parkeri sarjast. Raamatu autor Patricia Gibney on kolme lapse ema, kes hakkas kirjutamisega tegelema pärast abikaasa surma. Ma ei tea kui kaua autor lesk on olnud, tema loodud tegelaskujul Lottiel on käes neljas aasta ja ta on samuti kolme lapse ema. Küllap on raamatu peategelase ja tema laste üleelamiste, probleemide ja suhete kujutamise õnnestumises suur osa isiklikult kogetul. Mulle meeldisidki krimiloost rohkem need osad, mis kujutasid politseinike töö- ja eraelu ning omavahelisi suhteid. Sama on mul näiteks Sebastian Bergmani sarjaga, tema ja temaga seotud politseinike lugu jälgin huviga ja mäletan hästi, kuritegude meenutamiseks pean sisututvustusi üle lugema. Ehkki lugemise ajal on muidugi põnev. Loomulikult on ka selles raamatus – nagu enamasti igas krimiloos – ülemus, kes millestki aru ei saa ja palehigis rügavatele uurijatele kaikaid kodaraisse loobib, on ringinuuskivad ajakirjanikud ja infolekked. Lottie on sageli tülis ja hädas nii iseenda, oma laste kui emaga, mitmesugused minevikumälestused ründavad teda mitmel erineval moel. Iirimaast kirjutamine tähendab, et üle ega ümber ei saa katoliiklusest ja sedasorti raamatute puhul enamasti ainult selle negatiivsetest külgedest. Eesti lugejad ja filmisõbradki on juba teadlikud Magdaleena õdedest ja mitmetest pedofiiliat puudutavatest kirikuskandaalidest, siin jutustatakse 1970. aastatel toimunud kohutavast laste ahistamisest Püha Angela kasvatusasutuses ja selle järellainetusena toimuvatest sündmustest tänapäevas, õigemini lähiminevikus – tegevus algab 2014/2015. aastavahetuse eel. Uurimise käigus selgub, et Lottiel on uuritava kohaga ka isiklik side.

Pärast lugemist järele mõeldes leidsin küll, et kõik juhtunu polnud minu jaoks piisavalt põhjendatud ja laipu ja mõrvareid oleks võinud vähem olla, aga ega see esimene ega ainuke kord nii mõelda ole, ja lugemise ajal see ju ei seganud. Nii et kuigi ma sarja, juhul kui seda edasi tõlgitakse, kindlasti edasi loen, siis just läbivate tegelaste pärast. Hoian Lottiele pöialt ja tahaksin teada, kuidas tal läheb.

Täiesti korralik ja hästi kirjutatud debüüt.

Kaja Kleimann

Angela Lehner “Vater unser”

Angela Lehneri (s. 1987 Klagenfurtis) kirjandusse tulemine oli nii jõuline, et mõjus jalaga ukse lahtilöömisena. Oma debüütromaaniga “Meie isa” (“Vater unser”) ta justkui hüüab: siin ma olen ja minust mööda vaadata ei saa! Tõepoolest ei saanudki, romaan äratas tähelepanu: jõudis Saksa raamatuauhinna pikka nimekirja ja võitis Austria raamatuauhindade jagamisel parima debüütteose auhinna.

Lugeja tunneb end Lehneri romaani lugedes täpselt nii ebakindlalt ja kohmetult nagu tunneks iga eelneva kogemuseta inimene vaimselt haige inimesega suheldes, sest autor jutustab perekonna- ja haiglaloo vaimse tervise häirega noor naise vaatenurgast. Ta teeb seda hoogsalt, värskelt ja võluvalt. Pinge püsib üleval nagu heas kriminaalromaanis.

Romaan algab vastuolulisi tundeid tekitava peategelase Eva Gruberi saabumisega Viini psühiaatriahaiglasse. Lugedes süveneb kahtlus, et Eva on enda haiglasse sattumise nö korraldanud, pääsemaks lähedale toitumishäirete tõttu ravil viibivale nooremale vennale Bernhardile. Eva näeb end venna päästjana, ainsa alfainimesena perekonnas, kes peab vastutama ja tegutsema. Miskipärast ei taha Bernhard lasta end päästa, ta hoiaks oma õest nii kaugele kui võimalik. Miks see nii on, mis nende vahel on juhtunud, jääb romaani üheks põnevamaks ja pinget hoidvamaks küsimuseks.

Romaani teeb võluvaks asjaolu, et mitte midagi ei saa sulaselge tõena võtta. Autor on loonud tegelase, kes on küll sümpaatselt nutikas ja teravmeelne, aga samas suur valetaja ja manipulaator. Pikkamööda selgub, et karismaatilise Eva Gruberiga pole kõik nii heas korras kui esmapilgul paistab, ta vajab tõesti abi, oleks vajanud juba lapsepõlves. Midagi läks selles perekonnas kapitaalselt valesti, sest mõlemad lapsed on täiskasvanuikka jõudes maandunud vaimuhaiglas. Kas ema ja isa olid lihtsalt saamatud lapsevanemad, kes vaikivas külaühiskonnas ei tulnud oma eluga toime? Või oli seal midagi rohkemat?

Angela Lehner jutustab perekonna- ja haiglaloo kolmes peatükis: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Ta saadab kriitilisi nooli katoliiklusest läbiimbunud Austria suunal, andes romaanile tugeva ühiskondliku mõõtme. Aga see on ka sümpaatselt austriapärane raamat, juba tänu rohketele austritsismidele ja aeg-ajalt ette tulevale murdekeele.

Linda Jahilo

Arvustus ilmus algselt Goethe Instituudi lehel rubriigis
Raamatud, millest räägitakse
nii eesti kui saksa keeles.

Kristiine Kikas “sees”

Valgevalge kaanega raamat. Ei autorit, ei pealkirja, vaid sissepressitud muster.

Esimene vasikas. Mitte aia taha minemise mõttes, vaid, et debüüt. Üsna tüüpiline debüüt — veidi ebakindel ja hajevil ja nunnu, täis maailma avastamise rõõmu ja paineid, mingid eripärad on juba näha, aga selgust, mis iseloomuga loom sest kasvab, veel pole, ühtpidi natuke eklektiline ja teisalt on motiivide korduvkasutusi. Aga autor on ära õppinud mõned väga toredad nõksud, kuidas sõnadest luuletus kokku saab.

puude all seistes võsud
kasvavad peast

murdlained paremal
vasakul heliseb

inglise seriaal
me pühapäevade taustaks

maalitud tapeet
õied kooldu aiatoolid

vaatemängu ootel reas
all õunapuude seisan

väädid võrsumas peast
mõned neist löövad õitsele

Ma olen vahel kuulnud kurtmist, et kaasaegsetes luuletustes pole punkte-komasid, see siin on suurepärane näide, miks need vahel ära jäetakse, nii saab lugeja ise mõelda, kas õied on tapeedil või õues ning kas kooldus on õied või aiatool. Siit sammuke edasi on mõelda, kas tapeet on tapeet või taust või hoopis veel midagi muud ning kui oluline see siis selle väätide kasvamise jaoks lõppeks on…

Soovitan siia valgevalgesse raamatusse sisse vaadata küll, silmata siitsealt ja erinevatesse sõnapiltidesse ka pisut pikemalt sisse vaadata, mõni vast ikka on, mis südames kaasa helisema hakkab. Ja kui ei hakkagi, siis raamat on piisavalt pisike, et lihtsalt uudishimu pärast ja ajakaole mõtlemata need mõned hetked selle luulekogu seltsis veeta.

Tiina Sulg

Grigori Služitel „Saveli päevad“

Romaan peategelane kass nimega Saveli on juba sündimisest peale ära märgitud haruldase omadusega — nimelt nägi ta maailma juba enne siia sattumist. Tulnud ilma kodutu kassina ja veetnud oma lapsepõlve turvaliselt banaanikastis koos emakese ja kahe õega, muutub tema elutee hiljem vägagi värvikaks. Saveli puhul ei ole kindlasti tegemist kassiga, kes tahaks oma elupäevi mööda saata kodusel diivanil, vaid ta ihkab seiklusi ja vabadust. Samas aga tähendab kodutu kassina elamine suuri riske ja nagu ütleb Saveli ise: “Lihtsamagi kassiaritmeetika järgi pidin olema juba ära kulutanud palju rohkem elusid kui need õnnetud üheksa, mis on igale kassile ette nähtud”.

Meie peategelasel ongi sõna otseses mõttes üheksa erinevat eluetappi. Ta jõuab oma elus olla nii hoitud, austatud, armastatud kuid ka põlatud. Saveli kaudu saame tuttavaks tänapäeva Moskva inimestega, jälgides neid kassi pilgu läbi. Raamatu tegelased, nii kassid kui ka inimesed, on üksildased ja piinlevad, naeravad ja armastavad. See kõik paneb mõtlema elu üle ja selle üle, mille poole kõik püüdlevad ja millest unistavad. Selgesti on raamatus väljendatud helget kurbust, nukrust, igatsust.

Raamatu teeb nauditavaks see kuidas Saveli sellest kõigest pajatab. Võib-olla on see ajamärk, et peame läbi kassi kogemuste rääkima õrnusest, hellusest ja hoolivusest, sest kui seda kõike ütleb inimene, on see kuidagi ära leierdatud, kuid kassi suust kõlab armsamalt ja paneb paremini mõistma inimeste põhiväärtuste üle.

Autor ise ütleb, et palub võtta Savelit unikaalse ja täiesti asendamatu tegelasena, kuna Saveli näeb ja märkab asju omamoodi ja see ongi tema väärtus.

Samas ei puudu Savelil ka suurepärane huumorimeel, millega ta mõningaid olukordi kirjeldab.

Näiteks võiksin siia tuua Saveli vannitamise oma esimese peremehe Vitja poolt, kes soovib kodutust kassipojast teha mõnusa puhta kodukiisu.

„Vitja torkas kummikorgi valamusse ja pani vee jooksma. Aimasin halba, aga püüdsin mitte välja näidata. Vitja hoidis mind kohmakalt turjast ja rääkis mingit jaburat juttu “rahust” ja” julgetest poistest”. Mina oleksin pikema jututa teinud, mis vaja, sõnad ajasid mind ainult närvi. Üleüldse oli minu peremehes kummalisel kombel ühinenud kavatsuste äärmine delikaatsus, hoolivus ja täielik kohmakus praktikas. Praegugi viskas ta mu tseremoonitsemata valamusse, nii et lõin end vastu põhja ära ja neelasin hulga vett. Ma ei jõudnud jällegi kasutada ei kihvasi ega küüsi. Vitja sügas mind valusasti mingite harjadega, seebitas nahka söövitava šampooniga, mille pudelil oli kujutatud hobust, pigistas mind ja piinas kõigiti. Muidugi, õigluse huvides tuleb tunnistada, et olin igasuguste putukate ja muude pisisatikate tõeline kasvulava. Šampoon Lošadinnaja sila tundis asja: minu asukad jooksid, lendasid kiiruga laiali ja roomasid eemale. Panin kohapeal nahka need, kelle jõudsin, ülejäänud läksid põhja ja lõpetasid oma haleda eksistentsi“.

Seega on „Saveli päevad“ vaimustav ja vaimukas teos sõnaosavast ning targast kassist, kelle tähelepanekuid neelates saab hing nii mõnelegi küsimusele vastuse.

Raamatu autor Grigori Služitel on Teatrikunsti stuudio näitleja ja tegemist on tema esikromaaniga, mis on seda üllatavam, et tegemist on romaaniga milles ei ole algaja kirjaniku valenoote, vaid meistri võimas, rahulik hääl. Služiteli puhul on juhtunud, et kokku on saanud andekas näitleja ja andekas kirjanik ühes isikus. Autor ise ütles et kirjutas “Saveli päevi” kaks aastat, aga mõtet romaanist kandis ta endaga kaasas 10- 15 aastat. Seega saame rõõmustada selle üle, et kirjandusse on tekkinud selline Saveli ja muidugi selline Griorgi.

Karmen Velitschinsky

Carolina Setterwall „Loodame parimat”

Carolina Setterwall „Loodame parimat” (2018, tlk Heidi Saar, 2019)

Põhjamaade romaani sarjas ilmunud Carolina Setterwalli debüütromaan on varjamatult autobiograafiline, aga mitte lihtsalt lineaarselt jutustatud, vaid väga põnevalt üles ehitatud struktuuriga. Nimelt esitatakse vaheldumisi kaks erinevat ajajoont aastast 2009 ja 2014, mis lõpuks omavahel kokku saavad, nii et paralleelselt kulgevad Carolina ja tema mehe tutvumise-armumise-lapsesaamise lugu ning Carolina ja tema poja elu pärast mehe ootamatut surma. Ehk teisiti öeldes, suhte arenemise lugu kõrvuti leinaga toimetuleku looga.

Olles Carolinaga eakaaslased, ning samas mõlemad ka elukaaslased, tütred, õed, sõbrad, pakkus raamat mulle väga palju samastumisvõimalusi — palju äratuntavaid mõtteid-tundeid seoses oma lähedaste, laste või tööga. Mõneti on Carolina tõdemused ju isegi trafaretsed — ja siiski nii tõesed. „Mõtlen, kuidas ma sinusse armusin ja kohe seejärel hakkasin vinguma nende omaduste kallal, tänu millele ma sinusse armusin. Mõtlen, kuidas ma püüdsin sind pidevalt muuta. Mis inimene ma küll olen, armun inimesse ja hakkan tema isikuomadustele vastu töötama. Mõtlen kõigile kordadele, kui sina tahtsid pidurdada, aga mina andsin gaasi.” (lk 173)

Mõistetav, kui mitte heakskiidetav, on ka Carolina tormamine uude suhtesse vähem kui kaks aastat peale mehe surma — üksinda last kasvatades ei jää vajaka mitte ainult füüsilisest lähedustundest, vaid ka lihtsalt võimalusest suhelda teise täiskasvanud inimesega, ajada täiskasvanute juttu, omada oma aega… Rõõm kahjuks ei kesta kaua, ning vastu tuleb võtta raskeid otsuseid. Sa võid ju olla hea planeerimisoskusega, edukas ja hästi hakkama saav töötav naine, aga esiteks, ideaalseid inimesi ei ole, ning teiseks, elu kipub tegema omad plaanid.

Vist üheski raamatus pole ma kunagi näinud nii palju vastamata küsimusi. „Mis mul viga on, et tahan armusuhtes hakkama saada plaani järgi? Mis mul viga on, et tahan vabandada mehe ees, kes ähvardas mu maha jätta? Mis mul viga on, et sind samamoodi ähvardasin? Mis mul viga on?” (lk 326). Carolina peas ringi keerlevad küsimused tekitavad lugedes vahetu kaasaelamise tunde: lugeja saab justkui koos Carolinaga raskeid teemasid peas ja südames läbi hekseldada, tõmmates tõenäoliselt paralleele sarnaste olukordadega enda elus. Tunnistan siiski, et ehkki mõistsin enamikku Carolina käitumismotiive, ei suutnud ma lõpuks päriselt mõista tema otsust, mis puudutas tema kõhus kasvavat last.

Setterwalli raamat meenutas mulle hiljuti loetud rootslase Tom Malmquisti raamatut „Igal hetkel oleme veel elus” ja mõneti ka Maylis de Kerangali „Parandada elavaid”, mis puudutavad samuti surma ja leina, süü ja kahjutunde, aga kõige enam hakkamasaamise, edasimineku teemasid. Ükski neist raamatuist ei jäta, hoolimata raskest teemast, lõpuks lootusetuse tunnet, ja usun, et Carolinale pakkus raamatu kirjutaminegi juba tõhusat teraapilist toimet. Vahel on asjad vaja lihtsalt välja öelda-kirja panna, et mõista, kuidas minna edasi.

Annika Aas

Narine Abgarjan “Manjunja”

Narine Abgarjan. Manjunja (2010, vene keelest tõlkinud Ilona Martson 2018)

Armeenia päritolu vene kirjaniku Narine Abgarjani debüütromaan „Manjunja” on kaaneteksti kohaselt „raamat nõukogude lapsepõlvest – lapsemeelsetele täiskasvanutele ja uudishimulikele lastele”. See on siiski vaid pool tõde; lapsepõlv on küll nõukogude-aegne, kuid armeenia perekond oma täies ilus on säherdune kasvukeskkond, mis võib nullida nii kommunismiehitaja moraalikoodeksi kui Benjamin Spocki lastekasvatusjuhendi.

Autor on öelnud:
„Manjunja” on lugu kõigist pealinnast eemal asuvatest nõukaaja väikelinnadest ja nende elanikest. Sellest, kuidas inimesed oskasid kohutavale defitsiidile ja kõikvõimalikele piirangutele vaatamata elada ja elust rõõmu tunda. 
„Manjunja” on raamat täiskasvanud lastele. Neile, kes ka kolmeteistkümneselt ja kuuekümneselt usuvad headusesse ja vaatavad naeratades tulevikku. 
„Manjunja” on minu lõpmatu armastuse avaldus kallitele, lähedastele ja linnale, milles mul oli õnn sündida ja suureks saada.” (lk 12-13)

Tegevuspaigaks on piiriäärne väikelinn Berd, tegevusajaks 1979-1980 ja peategelasteks kaks perekonda, Abgarjan ja Šats. Abgarjanide perekonda kuulusid isa-ema ja neli „eri kaliibris ja vanuses” tütart. Šatsi perekonda kuulus esmajoones ja ennekõike Nänn, kes töötas „ema, vanaema ja koduperenaisena” ning alles seejärel tema poeg ja lapselaps Maria ehk Manjunja. Narine ja Manjunja tutvusid mälestusväärsel võidupüha aastapäevakontserdil, kui laulukoori tagumist rida kandnud pink äkitselt „Buchenwaldi häirekella” ajal purunes ja lapsed üksteisele selga sadasid. Nõnda sündis eluaegne murdumatu sõprus tüdrukute ja ka nende perede vahel. Raamatus tuleb juttu kõigest, mis mahub kümneaastaste tüdrukute maailma: koolivaheajast, India filmidest, pirukatest, esimesest (teisest, kolmandast, viiendast …) armumisest, majapidamistöödest ja nende ratsionaliseerimismeetoditest ehk kuidas parimad plaanid ikka kuidagimoodi untsu lähevad. Saame teada sedagi, miks tüdrukud kesk suve siniste peanuppudega ringi käisid, mis juhtus pärast Tbilisi Dünamo ja Jerevani Ararati kõrgliigamängu, kuidas lapsed endale nimed said ja iidne armeenia naisenimi Maniakk globaalkultuuri ohvriks langes ning mis sai siis, kui Nänn ütles „noissandjumalküll”. Ja veel palju muud, mida hõlmab klišeelikuks kulunud, kuid kõigile mõistetav sõnapaar „õnnelik lapsepõlv”.

Tiina Tarik

Narine Abgarjanist on varem siin kirjutanud Annika Aas,
„Manjunjast” Triinu Rannaäär Tallinna Keskraamatukogu lehel.

Airis Erme “Räägime homme”

Reeglina on debüütkogud arglik katsetus, ent see kogu on sisult terviklik ja tunnetuslikult sügav. Poetess valdab, tunnetab ja austab sõna väge. Ermele omane napp sõnakasutus loob ajatut mõõdet ja arvan, et lugejat peaks mõningad luuletused kõnetama ka pikema ajasilla järel ja see on loome parim mõõde.

Ahti Raudberg

Mõnda luuletust sellest kogust saab lugeda siit.