Posts Tagged ‘debüüt’

Kathleen Glasgow “Katkine tüdruk”

glagowkatkinetudruk“Ma arvan, et igaühe elus tuleb ette hetk, säärane hetk, kui juhtub midagi nii… üliolulist, et see rebib kogu su olemuse pisikesteks tükkideks. Ja siis tuleb sul peatuda. Hulk aega tükke kokku korjata. Ja seejärel kulub veel terve hulk aega, mitte selleks, et tükke tagasi sobitada, vaid selleks, et neid uutmoodi kokku panna, mitte just tingimata paremini. Pigem sedasi, et saad senikaua nendega elada, kuni tead täpselt, et see tükk peaks käima sinna ja too tänna.”

Hoiatus! Enesevigastamine, alkohol, narkootikumid, seks, vägivald. Ehk siis “Katkine tüdruk” ei ole kindlasti mõeldud neile, kes eeldavad, et see võiks osutuda üheks eeskujulikuks ja korralikuks tänapäeva noortekaks – tihedalt läbi pikitud südamekestega armastuskirjad, esimesed suudlused, armuvalu ja vanemateviha.

Aga ei. See raamat on depressiivne. See raamat on südantlõhestav. See raamat on hea.

Raamatu peategelaseks on peagi täisealiseks saav Charlotte, kes on katki läinud. Katki tehtud. Enda keha ise katki lõikunud. Selle kõige tagajärjel satub tüdruk haiglasse ja sõbruneb seal olles läbi raskuste teiste enda saatusekaaslastega. Haiglast välja saades ei oota teda aga ees pehme voodi ja soe kodune söök, vaid hoopis enda emalt saadud bussipilet paari tuhande kilomeetri kaugusele Arizonasse ning ühes piletiga ka järjekordne võimalus iseseisvuda, unustada ja paraneda. Kõlab just kui nagu ilus uus algus? Sealtmaalt edasi ei jää raamatus tegelikult tulemata ka armumine ja armuvalu, reetmine ning pisarad, aga seda hoopis teises võtmes, kui ühes klassikalises noortekas.

Raamat on väga hästi kirjutatud (kuigi tundub, et osad asjad on “tõlkes natukene kaduma läinud”) ja käsitleb väga olulisi vaimse tervisega seotud probleeme, millest on tavaliselt valus ja ebamugav rääkida. Usun, et see on meeldejääv, mõtlemapanev ja väärt lugemine kõigile.

Marie Saarkoppel

Juhan Hellerma “Tühjusse, kaugusse”

hellermatuhjussekaugusseJuhan Hellerma debüütkogu paistab silma lihtsa-puhta stiili ja läbikomponeerituse poolest. Leidub vaid mõni üksik tekst, mille puhul võib jääda mulje, et autor ei raatsinud seda kaante vahelt välja jätta. Lihtne ja puhas iseloomustavad kogu ka tervikuna. Võiks arvata, et üks filosoof eelistab eraldatust sumbunud kivialuses urus, kuid “Tühjusse, kaugusse” ei jäta kahtlust, et filosoofiadoktorant Hellerma siseilm on avar ja hästi tuulutatud.

Raamatu esimene osa koosneb mõttepausidest, mis leiavad aset keset argitoimetusi: raamatukogus õppimise vahel või kui buss läheb katki. Seal aimduvad esimesed otsingud. Jälg üles võetud, viivad need puhkepäevadel metsa ja mäe peale. Seal saab isikliku kohalolu läbi tuntavaks “millegi muu” kohalolu.

“Või ei olegi ta kuskil eemal, teisel pool meelt ja merd, vaid asub nendessamades taevastes ja metsades, mille juures ja lähedal me pidevalt elame, tollessamas äikesevihmas, mis pärast suurt kuuma kogu olevale leevendust toob, sellessamas rahus ja vabaduses, mis on peidus meis kõigis.” (lk 36)

Nendele käikudele ei võeta kaasa midagi, tagasi tuuakse palju. Kuni viimaks saab “millestki muust” omaette aines. Sedasi on kogu vaadeldav noore autori kujunemisloona. See on inspireeriv teekond, mille käigus õpitakse otsima ja imestama, kasvatatakse tundlikkust, vabanetakse üleliigsest ja leitakse oluline. Siit enam tagasiteed ei ole. Jääme ootama.

“Vaim tõuseb üles, tõmbab ennast laiali nagu lehviku ja kogub tuult nagu puri, võtab hoo üles ja sõidab avastama kohti, mida keegi veel näinud pole. Sest vaim ei tohi niisama kõlksuda tuule käes, ei tohi raagus oksa kombel lipendada ega muutuda känkraks, mis ühel hetkel kokku vajub ja tee äärde vedelema jääb. Lähen õue tuult koguma.” (lk 68)

Sander Kaasik

Alan Bradley „Piruka magus põhi”

alanbradleyPaar päeva tagasi küsiti mult aasta parima raamatu kohta ja ma lasin mõttes peast läbi terve rea tarku, häid ja põnevaid raamatuid. Nüüdseks tundub, et olen leidnud ka aasta kõige armsama raamatu. „Piruka magus põhi“ („The Sweetness at the Bottom of the Pie“) on segu lapsepõlvejutustusest, enneolematust detektiivloost ja Briti postiajaloo lühikursusest ning selle autor Alan Bradley pani teose kirja 70-aastasena, andes nii oma panuse ülitugevate debüütromaanide hoogustuvas trendis. Raamat on võitnud krimikirjanike assotsiatsiooni Daggeri auhinna parimale debüütromaanile ja pälvinud hiljemgi rohkelt tunnustust, sellest välja kasvanud sarjas on praeguseks ilmunud seitse osa ning Sam Mendes ähvardab teha sellest teleseriaali.

„Piruka magus põhi“ sisaldab peaaegu kõike, mida läheb tarvis õnnelikuks lapsepõlveks 1950-ndate aastate Inglismaal: siin on suur maamõis keset iseenda hooleks jäetud loodust, kaks vanemat õde (Klaverimängija ja Raamatulugeja), kellega tülitseda, hea majahing, vastupidav jalgratas ning täiusliku sisseseadega keemialabor, suguvõsa pärandus – sõnaga, peaaegu kõik, mida võiks vajada üks südi 11-aastane tüdruk.

„Peaaegu“ sellepärast, et tüdrukutel ei ole ema, kes hukkus mägimatkal, kui peategelane Flavia de Luce oli alles aastane, ning nende erusõjaväelasest isa viibib ka kodus olles emotsionaalselt eemal, mattes oma valu margialbumitesse.

bradleypirukamaguspohiMargialbum, jah. See ongi kogu loo võti. See, ja mõrvatud mees kurgipeenras. Ja kreemipirukas, ja kuningas George VI, kes tühja juttu ei tee (vt ka „Kuninga kõne“), ja Ulsteri Kättemaksjad. Ja hämmastavalt läbinägelik inspektor Hewitt, kes peaaegu kohe mõistab, et Flavia on erakordse kaaluga tunnistaja, üks neist, kelle kohta öeldakse: „Veab, et ta on ikka meie poolel“. Flavia ihaldatud karjääritipp on kuskil Marie Curie’ ja Lucrezia Borgia vahel, kuid lõppeks aitavad just keemiateadmised tal välja „de-stil-lee-ri-da!“ mõrvari isiku, motiivi ja modus operandi. Heas kriminullis ja heas noorsooraamatus on enamasti peidus ka midagi üldharivat ning siinkirjutaja, kes eluaeg filateeliast kaugelt mööda käinud, võib puhta südametunnistusega öelda, et kolm raamatut on tekitanud temas aupaklikku huvi postmarkide vastu – Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, Terry Pratchetti „Postiteenistus“ ning seesinane Bradley oma Penny Blackiga.

Bibi Raidi tõlge on hoogne ja tabav, Flavia hääles on just paras segu õhinast ja eneseteadlikkusest. (Ainult Bakelite’i kuuldetoru oleks võinud olla „bakeliidist“.) Paar iseloomulikku lauset:

„Iidse tammepuu varjus seisis bussiootepink, millel aga istus mulle tuttav kuju: iidne laiades põlvpükstes päkapikk, kes nägi välja nagu pesus kokku läinud George Bernard Shaw.“
„Uurija Graves ei öelnud rohkem midagi, aga kui me lähemale jõudsime, lükkas ta mind õrnalt enda ees inspektor Hewitti poole nagu sõbralik terjer, kes oma peremehele surnud rotti toob.“

Soovitan Flavia seikluste avaköidet kõigile, kelle mälus on alles Laps, kes tahtis kõike teada ja sõi ainult seda, mida tahtis süüa.

Tiina Tarik

Vt ka:
autorist Wikipediaskirjastuse tutvustusJuuli raamaturiiul, Mariann.

Emma Healey „Elizabeth on kadunud”

Peab tunnistama, et see on täiesti erakordne debüütromaan, ehkki tegelikult ei vähendaks raamatu erakordsust ka see, kui tegemist oleks autori teise või kahekümne kolmanda teosega.

healeyelizabethonkadunudRaamat on kirjutatud mina-vormis ja jutustajaks on 82-aastane Maud, kelle elu on täidetud sadade sildikestega, mis ütlevad asju nagu „Ära osta rohkem virsikuid” või „Maudi lõuna. Süüa pärast 12”. Meile ei selgitata täpsemalt, kas tegemist on Alzheimeri või dementsuse või veel millegi muu sarnasega, aga põhiline on see,et Maud unustab väga kiiresti, mida ta oli tegemas – tuba on täis tasse jahtunud teega, sest ta keedab aina uue, unustades tehtut juua, samas aga sööb ta liiga palju, sest ei mäleta, et on juba einetanud. Siltidest pole ka alati abi, sest ta ei tea, millal need on kirjutatud või mis aeg parajasti üldse on. Minevikku mäletab Maud see-eest väga hästi.

Lugu kulgebki paralleelselt tänapäevas, kus Maud otsib taga oma sõbrannat Elizabethi, ja minevikus, kus paar aastat pärast sõda läks kaduma tema vanem õde Susan, keda kutsuti Sukeyks. Mõneks ajaks langes tookord kahtlus abikaasale, kes oli tuntud musta turu hangeldajana, kuid ka üürilisest noormees ja vihmavarjuga vehkiv hull naine ei tundunud kuigi usaldusväärsed. Mõlemad lood saavad raamatu lõpuks lahenduse.

Maud on väga õnnelik naine, kes saab hooldekodu asemel elada kodus, raamatu alguses enda ja lõpus tütre omas, abiks armastav tütar ja kodus käivad hooldajad, keda ta muidugi alalõpmata ära ei tunne. Vahel ei tunne ta ära ka tütart. „Näen tema tumesiniseid kummisaapaid ja kasimatuid teksaseid. Ma ei taipa, miks ta on siin; mulle ei meenu tema nimi. Ta on üks neist inimestest, keda sa kellegi teisega segi ajad; üks neist, keda sa arvad mõne isiku pähe ära tundvat. Olin alati tahtnud, et see oleks nüüd mu tütar, kuid see ei paista kunagi olevat tema. Olin alati tahtnud, et see oleks Sukey, ja ma nägin teda kõikjal /—/.”

Ja sõnad, millega end väljendada, lähevad lootusetult sassi, Maud teab, et see nimi, mida ta ütleb, ei ole õige, ei kõla õigesti, aga õige nimi lihtsalt ei tule meelde. Arsti juures hindamisel ütleb ta pliiatsi kohta kandik, ehkki teab, et see pole nii. Järgmine ülesanne on joonistada kella numbrilaud. „Asun joonistama, kuid mu käsi väriseb pisut, ma ei saa kuigi hästi hakkama. Mõnikord lähevad jooned vääriti, umbes samamoodi nagu siis, kui püüad midagi joonistada ise seejuures peeglisse vaadates. Ma ei mäleta, mida pidin joonistama, kuid hädised sõõrid meenutavad mulle konna, seega muudan seda, lisan suured ümmargused silmad ja lustaka naeratuse ning siis, kui pliiats libastub, ka sassis juukse ja habeme. Asetan joonistuse tema kirjutuslauale. Doktor võib arvata sellest, nagu talle meeldib.” Maudi erakordselt hüplikku mõtlemist on väga hästi edasi antud ja iga kord, kui ta läheb üksi kuhugi linna peale (mida tal ei ole lubatud teha, kuid mida ta loomulikult teeb, sest ta ju ei mäleta, et see keelatud on), tuleb hinge kinni hoides loota, et ta tervelt tagasi jõuab.

See on tõesti imeliselt kirjutatud raamat, mida soovitan lugeda kõigil peale nende, kellel on hiljutine isiklik kogemus dementse lähedasega. Liiga tõepärane.

Kaja Kleimann

Anett Tuisk “Tulevikuta lootus”

Siin see on… kirjanik Anett Tuisk.
Raamat “Tulevikuta lootus”, alapealkirjaga “Nähtamatu tüdruku lugu”

tuisktulevikutalootusJako ja Nella.
Poiss, kes mängib isa meeleheaks korvi, omab lahedaid sõpru, üsna talutavat kodu ning toredat väikest õde.
Tüdruk, kel pole mitte midagi peale joodikust ema ja koolikiusamise. Siiski, siiski — Nella peab mustade kaantega päevikut, kuhu ta paneb järjekindlalt kirja kogu oma ebaõnnestunud elu. Kirjutada ta oskab — lood on lühikesed, aga täpsed ja väljendusrikkad.
Juhuse tahtel leiab tubli poiss Jako märkmiku ja loeb selle kaanest kaaneni läbi. Kummaline on, et ta hakkab oma elu võrdlema Nella eluga ja leiab neis sarnaseid hetki ja mõtteid. Jako muutub ja võtab piltlikult öeldes “oma elul turjast kinni”.
Aga mis saab Nellast…?!

Loe ja tee oma järeldused!

Ädu Neemre

Loe ka Marie Saarkoppeli arvustust

Anett Tuisk „Tulevikuta lootus“

tuisktulevikutalootusNoorteromaani peategelaseks on 18-aastane pealinna noormees Jako, kes elab kirevat seltskonnaelu ja käib usinalt korvpallitrennis. Esmapilgul võiks arvata, et Jakol on kõik, mida üks temavanune noormees ihaldada võiks – sõbrad, hea maine koolis, toetavad vanemad ja hubane kodu. Kuid tegelikkuses ei laabu Jako elu hoopiski nii nagu tema seda tahab ning nii asub ta vaatamata raskustele ellu viima enda unistust – saada arstiks, mitte kuulsaks korvpallistaariks välismaal.

17-aastane Nella kirjutab enda mured ja rõõmud päevikusse. Teda kiusatakse, ta ei ole koolis populaarne, tema ema on alkohoolik ning tema peas keerlevad põhjalike tulevikuplaanide asemel pigem enesetapu-mõtted.

Jako ja Nella ei kohtu omavahel näost-näkku mõnel peol ega ka internetilehekülgedel, vaid hoopis märkmikus. Seejärel saavad kahe noore elu ühisnimetajateks muuhulgas alkohol, probleemid sõprade ja vanematega, armastus ja surm.

anetttuiskAutor on valinud enda romaani peategelaseks lõpuks ometi noormehe. Enamjaolt on noorteromaanid väga tütarlaste- ja nende probleemide kesksed, see raamat sobib aga väga hästi ka vastassoo esindajatele lugemiseks. Teose ülesehitus on omanäoline, sündmustik põnev ja kaasahaarav.

Anett Tuisk on sündinud 1997. aastal Tartus ja õpib Luunja keskkooli 12. klassis. Pärast keskkooli soovib ta edasi õppida kirjandust. „Tulevikuta lootus“ on tema esimene romaan.

Marie Saarkoppel

Kristi Piiper „Tõde või tegu. Stella“

„Tõde või tegu. Stella“ on Varraku uue noorteromaani sarja esimese raamat. Peategelase Stella ema kaob tüdruku 14. sünnipäeva hommikul ja jääbki teadmata kadunuks. Oma isast ei tea peategelane midagi ja nii saab tema ametlikuks hooldajaks vanatädi Asta, kellel on aga alkoholiprobleemid ja nii peab Stella ootamatult ise enda eluga toime tulema. Koolis tekib Stellale salapärane austaja, kuid tüdruk kuuleb pealt üht telefonikõnet, mis justkui seda saladusloori kergitab.

piipertodevoitegustellaAasta pärast satub vanatädi haiglasse, kuid enne seda tahaks ta Stellale justkui midagi tema isast rääkida. Vaatamata segastele tunnetele ja omavahelistele suhetele, osaleb Stella klassivenna sünnipäevapeol, kuhu on kutsutud ka selgeltnägija. Asjad, mida selgeltnägija noortele räägib, lükkavad käima põneva ja ettearvamatu sündmusteahela. Sünnipäevapeo ööl kaob teinegi Stellale väga oluline inimene ning Stella asub koos enda parima sõbranna Kärdiga kadumise tagamaid uurima, hoolimata sellest, et mõlemad tüdrukud aimavad halba. Millised seiklused tüdrukuid ees ootavad ja millised saladused päevavalgele tulevad? Kuhu ikkagi Stella ema kadus ja mis juhtub vanatädi Astaga?

Tegu on väga kaasahaarava ja ladusalt kirja pandud noorteromaaniga, milles käsitletakse paljusid noorte jaoks aktuaalseid teemasid nagu vanema kaotus, alkoholism, iseseisvumine, suhted eakaaslastega, kuid uudsete teemadena kerkivad esile ka kuritegevus, vaimne tervis ja seksuaalne orientatsioon.

„Tõde või tegu“ on Tartu Tervishoiu kõrgkoolis õenduse eriala õppiva Kristi Piiperi (1983) esimene romaan.

Marie Saarkoppel