Posts Tagged ‘debüüt’

Grigori Služitel „Saveli päevad“

Romaan peategelane kass nimega Saveli on juba sündimisest peale ära märgitud haruldase omadusega — nimelt nägi ta maailma juba enne siia sattumist. Tulnud ilma kodutu kassina ja veetnud oma lapsepõlve turvaliselt banaanikastis koos emakese ja kahe õega, muutub tema elutee hiljem vägagi värvikaks. Saveli puhul ei ole kindlasti tegemist kassiga, kes tahaks oma elupäevi mööda saata kodusel diivanil, vaid ta ihkab seiklusi ja vabadust. Samas aga tähendab kodutu kassina elamine suuri riske ja nagu ütleb Saveli ise: “Lihtsamagi kassiaritmeetika järgi pidin olema juba ära kulutanud palju rohkem elusid kui need õnnetud üheksa, mis on igale kassile ette nähtud”.

Meie peategelasel ongi sõna otseses mõttes üheksa erinevat eluetappi. Ta jõuab oma elus olla nii hoitud, austatud, armastatud kuid ka põlatud. Saveli kaudu saame tuttavaks tänapäeva Moskva inimestega, jälgides neid kassi pilgu läbi. Raamatu tegelased, nii kassid kui ka inimesed, on üksildased ja piinlevad, naeravad ja armastavad. See kõik paneb mõtlema elu üle ja selle üle, mille poole kõik püüdlevad ja millest unistavad. Selgesti on raamatus väljendatud helget kurbust, nukrust, igatsust.

Raamatu teeb nauditavaks see kuidas Saveli sellest kõigest pajatab. Võib-olla on see ajamärk, et peame läbi kassi kogemuste rääkima õrnusest, hellusest ja hoolivusest, sest kui seda kõike ütleb inimene, on see kuidagi ära leierdatud, kuid kassi suust kõlab armsamalt ja paneb paremini mõistma inimeste põhiväärtuste üle.

Autor ise ütleb, et palub võtta Savelit unikaalse ja täiesti asendamatu tegelasena, kuna Saveli näeb ja märkab asju omamoodi ja see ongi tema väärtus.

Samas ei puudu Savelil ka suurepärane huumorimeel, millega ta mõningaid olukordi kirjeldab.

Näiteks võiksin siia tuua Saveli vannitamise oma esimese peremehe Vitja poolt, kes soovib kodutust kassipojast teha mõnusa puhta kodukiisu.

„Vitja torkas kummikorgi valamusse ja pani vee jooksma. Aimasin halba, aga püüdsin mitte välja näidata. Vitja hoidis mind kohmakalt turjast ja rääkis mingit jaburat juttu “rahust” ja” julgetest poistest”. Mina oleksin pikema jututa teinud, mis vaja, sõnad ajasid mind ainult närvi. Üleüldse oli minu peremehes kummalisel kombel ühinenud kavatsuste äärmine delikaatsus, hoolivus ja täielik kohmakus praktikas. Praegugi viskas ta mu tseremoonitsemata valamusse, nii et lõin end vastu põhja ära ja neelasin hulga vett. Ma ei jõudnud jällegi kasutada ei kihvasi ega küüsi. Vitja sügas mind valusasti mingite harjadega, seebitas nahka söövitava šampooniga, mille pudelil oli kujutatud hobust, pigistas mind ja piinas kõigiti. Muidugi, õigluse huvides tuleb tunnistada, et olin igasuguste putukate ja muude pisisatikate tõeline kasvulava. Šampoon Lošadinnaja sila tundis asja: minu asukad jooksid, lendasid kiiruga laiali ja roomasid eemale. Panin kohapeal nahka need, kelle jõudsin, ülejäänud läksid põhja ja lõpetasid oma haleda eksistentsi“.

Seega on „Saveli päevad“ vaimustav ja vaimukas teos sõnaosavast ning targast kassist, kelle tähelepanekuid neelates saab hing nii mõnelegi küsimusele vastuse.

Raamatu autor Grigori Služitel on Teatrikunsti stuudio näitleja ja tegemist on tema esikromaaniga, mis on seda üllatavam, et tegemist on romaaniga milles ei ole algaja kirjaniku valenoote, vaid meistri võimas, rahulik hääl. Služiteli puhul on juhtunud, et kokku on saanud andekas näitleja ja andekas kirjanik ühes isikus. Autor ise ütles et kirjutas “Saveli päevi” kaks aastat, aga mõtet romaanist kandis ta endaga kaasas 10- 15 aastat. Seega saame rõõmustada selle üle, et kirjandusse on tekkinud selline Saveli ja muidugi selline Griorgi.

Karmen Velitschinsky

Carolina Setterwall „Loodame parimat”

Carolina Setterwall „Loodame parimat” (2018, tlk Heidi Saar, 2019)

Põhjamaade romaani sarjas ilmunud Carolina Setterwalli debüütromaan on varjamatult autobiograafiline, aga mitte lihtsalt lineaarselt jutustatud, vaid väga põnevalt üles ehitatud struktuuriga. Nimelt esitatakse vaheldumisi kaks erinevat ajajoont aastast 2009 ja 2014, mis lõpuks omavahel kokku saavad, nii et paralleelselt kulgevad Carolina ja tema mehe tutvumise-armumise-lapsesaamise lugu ning Carolina ja tema poja elu pärast mehe ootamatut surma. Ehk teisiti öeldes, suhte arenemise lugu kõrvuti leinaga toimetuleku looga.

Olles Carolinaga eakaaslased, ning samas mõlemad ka elukaaslased, tütred, õed, sõbrad, pakkus raamat mulle väga palju samastumisvõimalusi — palju äratuntavaid mõtteid-tundeid seoses oma lähedaste, laste või tööga. Mõneti on Carolina tõdemused ju isegi trafaretsed — ja siiski nii tõesed. „Mõtlen, kuidas ma sinusse armusin ja kohe seejärel hakkasin vinguma nende omaduste kallal, tänu millele ma sinusse armusin. Mõtlen, kuidas ma püüdsin sind pidevalt muuta. Mis inimene ma küll olen, armun inimesse ja hakkan tema isikuomadustele vastu töötama. Mõtlen kõigile kordadele, kui sina tahtsid pidurdada, aga mina andsin gaasi.” (lk 173)

Mõistetav, kui mitte heakskiidetav, on ka Carolina tormamine uude suhtesse vähem kui kaks aastat peale mehe surma — üksinda last kasvatades ei jää vajaka mitte ainult füüsilisest lähedustundest, vaid ka lihtsalt võimalusest suhelda teise täiskasvanud inimesega, ajada täiskasvanute juttu, omada oma aega… Rõõm kahjuks ei kesta kaua, ning vastu tuleb võtta raskeid otsuseid. Sa võid ju olla hea planeerimisoskusega, edukas ja hästi hakkama saav töötav naine, aga esiteks, ideaalseid inimesi ei ole, ning teiseks, elu kipub tegema omad plaanid.

Vist üheski raamatus pole ma kunagi näinud nii palju vastamata küsimusi. „Mis mul viga on, et tahan armusuhtes hakkama saada plaani järgi? Mis mul viga on, et tahan vabandada mehe ees, kes ähvardas mu maha jätta? Mis mul viga on, et sind samamoodi ähvardasin? Mis mul viga on?” (lk 326). Carolina peas ringi keerlevad küsimused tekitavad lugedes vahetu kaasaelamise tunde: lugeja saab justkui koos Carolinaga raskeid teemasid peas ja südames läbi hekseldada, tõmmates tõenäoliselt paralleele sarnaste olukordadega enda elus. Tunnistan siiski, et ehkki mõistsin enamikku Carolina käitumismotiive, ei suutnud ma lõpuks päriselt mõista tema otsust, mis puudutas tema kõhus kasvavat last.

Setterwalli raamat meenutas mulle hiljuti loetud rootslase Tom Malmquisti raamatut „Igal hetkel oleme veel elus” ja mõneti ka Maylis de Kerangali „Parandada elavaid”, mis puudutavad samuti surma ja leina, süü ja kahjutunde, aga kõige enam hakkamasaamise, edasimineku teemasid. Ükski neist raamatuist ei jäta, hoolimata raskest teemast, lõpuks lootusetuse tunnet, ja usun, et Carolinale pakkus raamatu kirjutaminegi juba tõhusat teraapilist toimet. Vahel on asjad vaja lihtsalt välja öelda-kirja panna, et mõista, kuidas minna edasi.

Annika Aas

Narine Abgarjan “Manjunja”

Narine Abgarjan. Manjunja (2010, vene keelest tõlkinud Ilona Martson 2018)

Armeenia päritolu vene kirjaniku Narine Abgarjani debüütromaan „Manjunja” on kaaneteksti kohaselt „raamat nõukogude lapsepõlvest – lapsemeelsetele täiskasvanutele ja uudishimulikele lastele”. See on siiski vaid pool tõde; lapsepõlv on küll nõukogude-aegne, kuid armeenia perekond oma täies ilus on säherdune kasvukeskkond, mis võib nullida nii kommunismiehitaja moraalikoodeksi kui Benjamin Spocki lastekasvatusjuhendi.

Autor on öelnud:
„Manjunja” on lugu kõigist pealinnast eemal asuvatest nõukaaja väikelinnadest ja nende elanikest. Sellest, kuidas inimesed oskasid kohutavale defitsiidile ja kõikvõimalikele piirangutele vaatamata elada ja elust rõõmu tunda. 
„Manjunja” on raamat täiskasvanud lastele. Neile, kes ka kolmeteistkümneselt ja kuuekümneselt usuvad headusesse ja vaatavad naeratades tulevikku. 
„Manjunja” on minu lõpmatu armastuse avaldus kallitele, lähedastele ja linnale, milles mul oli õnn sündida ja suureks saada.” (lk 12-13)

Tegevuspaigaks on piiriäärne väikelinn Berd, tegevusajaks 1979-1980 ja peategelasteks kaks perekonda, Abgarjan ja Šats. Abgarjanide perekonda kuulusid isa-ema ja neli „eri kaliibris ja vanuses” tütart. Šatsi perekonda kuulus esmajoones ja ennekõike Nänn, kes töötas „ema, vanaema ja koduperenaisena” ning alles seejärel tema poeg ja lapselaps Maria ehk Manjunja. Narine ja Manjunja tutvusid mälestusväärsel võidupüha aastapäevakontserdil, kui laulukoori tagumist rida kandnud pink äkitselt „Buchenwaldi häirekella” ajal purunes ja lapsed üksteisele selga sadasid. Nõnda sündis eluaegne murdumatu sõprus tüdrukute ja ka nende perede vahel. Raamatus tuleb juttu kõigest, mis mahub kümneaastaste tüdrukute maailma: koolivaheajast, India filmidest, pirukatest, esimesest (teisest, kolmandast, viiendast …) armumisest, majapidamistöödest ja nende ratsionaliseerimismeetoditest ehk kuidas parimad plaanid ikka kuidagimoodi untsu lähevad. Saame teada sedagi, miks tüdrukud kesk suve siniste peanuppudega ringi käisid, mis juhtus pärast Tbilisi Dünamo ja Jerevani Ararati kõrgliigamängu, kuidas lapsed endale nimed said ja iidne armeenia naisenimi Maniakk globaalkultuuri ohvriks langes ning mis sai siis, kui Nänn ütles „noissandjumalküll”. Ja veel palju muud, mida hõlmab klišeelikuks kulunud, kuid kõigile mõistetav sõnapaar „õnnelik lapsepõlv”.

Tiina Tarik

Narine Abgarjanist on varem siin kirjutanud Annika Aas,
„Manjunjast” Triinu Rannaäär Tallinna Keskraamatukogu lehel.

Airis Erme “Räägime homme”

Reeglina on debüütkogud arglik katsetus, ent see kogu on sisult terviklik ja tunnetuslikult sügav. Poetess valdab, tunnetab ja austab sõna väge. Ermele omane napp sõnakasutus loob ajatut mõõdet ja arvan, et lugejat peaks mõningad luuletused kõnetama ka pikema ajasilla järel ja see on loome parim mõõde.

Ahti Raudberg

Mõnda luuletust sellest kogust saab lugeda siit.

Sandra Heidov “Ema, kes armastas kaua magada”

See raamat on nagu pool peotäit sihvkasid või kõrvitsaseemneid, et nood om´ hääd ajaviitess´, kõhtu ei täida, aga mõnusad nokitseda ja vahel täitsa maitsvad ka. On näha, et autor valdab sõna. Enamjaolt on selline lobedalt edasikulgev üsna argine tekst, aga vahele satub ootamatult ilusaid lauseid (“Õues hämardus, ida poolt valgus tinti aegamisi üle terve taeva”, “… kuidas sügismaastik õlivärvidest pikkamööda tühjaks nõrgub.”), parasjagu naeruturtsatushetki (“Ära iialgi päri, kellele tehakse sooduspakkumisi: neid tehakse sinule.”), on olemas raamatut läbiv motiiv (aeg, Achilleus ja kilpkonn), ja mõned kohad, millest ma sain aru, et need on autorile olulised ja mis andsid aimu, et tal endal ikka oli mingi mõte, miks see raamat kirjutada (näiteks see koht, kus peategelane vaatab oma nooremat last joonistamas või “Täiskasvanud inimesed ei muutu, isegi kui nad tahaksid. Ainuke, mida me päriselt suudame, on mõned kilod juurde ja maha võtta”). Esimese katsetuse kohta pole paha. Pluss on see, et kirjutamislaadilt on autor mulle sobiva veregrupiga (no kui see riietuste kirjeldamine välja arvata) ja miinus on see, et ei näinud ma ses raamatus suuremat mõtet, lugu ei olnud ja karaktereid ka mitte, meenus Avandi-Sepa kokkuvõte “Õnne 13st”: “20 aastat ja midagi ei juhtu,” siin on 7 päeva ja midagi ei juhtu. Sellest raamatust annaks teha tüüpilise eesti filmi, sellise igava, veniva ja ängi täis, ilusate loodusvaadete ja mõne koomilise episoodi ja toreda kõrvalosatäitmisega… ja olenemata sellest, et Heidov on filmiinimene ja talle see mõte võib-olla isegi meeldiks, oleks see mu meelest raiskamine.

Kirjanduslooga seonduv katke: “Kõige mugavam ja Rasmusele arusaadavam oleks olnud lahterdada Shakespeare viissada aastat tagasi elanud ulmekirjanikuks, sest Prospero, Ariel ja teised kuulusid selgelt fantaasiavaldkonda, aga lõpuks olin piirdunud sellega, et nimetasin teda lihtsalt näitekirjanduse Mozartiks. Amadeust teadsid mingil käsitamatul moel kõik lapsed ja ta sobis referentsiks alati, kui sõnad geniaalsuse kirjeldamises otsa said.”

Pealkirjaga seonduv katke: “”Mis see intriig seal “Tormis” täpselt oligi? Mõni tuntud lause või monoloog?” küsis ta. “Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni,” deklameerisin natuke kohmetult. “See käib ju täpselt sinu kohta,” arvas Erik. “See käib kõigi kohta,” pomisesin.”

Lõpumärkus: ma vist päris hea meelega loeksin Sandra Heidovi pop-rockmuusika arvustusi, kui ta neid kirjutaks ja keegi võtaks avaldada ka, märkuse aluseks olev katke: “Sealt tuli suvine tantsuhitt, lühike ja üsna sisutu ingliskeelne lauluke paari salmi ja refrääniga, tamburiinikõrinaga, nätskete trummilöökidega ning muretute ja lõtvade kitarriakordidega /–/ autos ja meie rinnakorvides võnkusid bassihelid, need ronisid üles, peaaegu kurguni.”

Tiina Sulg

Vesi mäletab aega, mille inimkond kord unustab. Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

Emmi Itäranta „Vesi mäletab“ (Koolibri, 2014)

Emmi Itäranta debüütromaan „Vesi mäletab” viib lugeja aega, kus praegu erinevatel konverentsidel käsitletavad loodusprobleemid on saanud tõsiasjaks. Vesi on üle ujutanud paljud tihedalt asustatud rannikualad, päikesekiirgus jõuab palju eredamalt maale ning inimkond ei mäleta enam, mida kujutab endast valge lumi. Piiratud mageveevarusid kontrollivad sõjaväelased ning kõige suurem mõeldav kuritegu on puhta vee varjamine.

Esimese asjana köitsid mind tegelaste nimed. Raamatu peategelaseks on Noria Kaitio, kes on teemeistri laps. Tegu on soome autori raamatuga ning tegevus toimub Soome territooriumil, kuid tegelaste nimed on pigem aasiapärased. Nimed on neutraalsed ja ka tegelased ei anna kohe teada, mis soost nad on. Nii Noria kui ka ta parim sõber Sanja on tüdrukud, mitte vanemad kui 20-aastased, kuid aeg, milles nad elavad, on muutnud noored naised tugevateks isiksusteks. Samas pole ka selles ajas kadunud soolised stereotüübid – Norialt küsiti tema küpsustseremoonial, miks ta arvab, et naine võib edukalt teemeistrina tegutseda. Tugeva karakterina ei lasknud Noria ennast sellest kuidagi häirida. Allesjäänud maailma keskuseks on kujunenud Xinjing ja sellepärast võib oletada, et Aasia kultuuri säilis rohkem kui Euroopa oma, mis selgitab ka nimede aasiapärasust. Praegu oleks mõeldamatu Soomes tee kasvatamine, kuid kliimamuutuste ja Aasia kultuuri pealetungi tõttu oli see raamatus täiesti reaalne.

Raamatu keskne tegelane on vesi – vesi, mis on kõigist elementidest kõige muutlikum; vesi, mis on surma liitlane, sest vett ja surma ei saa lahutada. Nautisin autori tundlikke ja sügavamõttelisi pühendusi veele, need tekitasid muinasjutulise õhustiku, kuid iga sõna pühendustes oli sulatõsi. Need panid lugejat vaatama peeglisse – inimesed ise koosnevadki veest, kuid kui palju me veest hoolime, kui palju me sellele mõtleme? Mitte palju. Hakkasin tahtmatult kontrollima, kui palju vett ma ise kulutan. Peategelase ja vee suhe oli väga eriline, teemeistri ametit poleks ilma veeta, ilma veeta lihtsalt ei saaks teed teha. Noria teadis veest tohutult palju ja nii suur seotus veega maksis talle ka omal moel kätte. Ta teadis, et mitte keegi ei saa olla vee valitseja, ei tema ega ka sõjaväelased, sest vesi valitseb ise kõigi üle. Leian, et pealkiri „Vesi mäletab“ on väga asjakohane, sest vesi valitses ka seda romaani.

Lugedes ei saanud ma lahti tundest, et kõiki sündmusi ja inimesi varjutab hall nukruseloor. Samas pole ka midagi imestada, sest kuidas olla õnnelik maailmas, kus valitseb tohutu veekriis, kus inimesed on haiged ning kus olukorra paranemist pole loota. Maailmast olidki sõna otseses mõttes järele jäänud ainult tolm ja lootusetus, kuid selle keskel seisis peategelane, kelle sees valitses mässaja hing ning kes uskus, et midagi peab siin maailmas veel leiduma, kuskil peab olema veel paiku, mis pole selle tumeda loori alla jäänud. Mingi ürgne jõud hoidis teda otsimas ja üritamas. See säde Noria sees ei lasknud raamatu melanhoolsusel rõhuvaks muutuda ning hoidis erksana. See säde ei lasknud raamatut käest panna ning hoidis lugemas.

Noria ja ta sõber Sanja käisid tihti plastikarjääriskohas, kus endismaailma asjad kasututena vedelesid, oodates teiste kasutute asjadega sulandumist. Ühel hetkel tabas mind äratundmine – R. Brautigani romaanis “Arbuusisuhkrus” olid samuti Unustatud Asjad, mille otstarvet keegi ei teadnud ning mis olid pärit justkui teisest maailmast. Ma ei tea, kas Emmi Itäranta sai sellise paiga loomiseks innustust just „Arbuusisuhkrust“, kuid mingeid paralleele saab nende teoste vahele tõmmata küll. Võib-olla planeet Maa ongi kunagi kasutute asjade hoiustamiskoht, sest inimesi, kes mäletaks nende otstarvet, enam pole. Tagasi plastikarjääri juurde minnes – tore oli mõistatada, mis asjad need on, mida Noria ja Sanja karjäärist leidsid ning mida autor osavalt kirjeldas. Alguses tundmatuna paistnud ese hakkas lause arenedes järjest kuju võtma ning lõpuks tuli arusaamine – ah see on see! Nad leidsid nii CD plaadid, kõlarid kui ka raadio. „Vesi mäletab” tegelaste peamiseks suhtlusvahendiks oli kommunikaator – keeruline masin, kus igal inimesel oli enda ID. Kommunikaatori olemasolu tekitab küsimuse, et kui inimesed oskasid nii keerulise masinaga ümber käia, kuidas polnud siis isegi kõige tavalisem raadio nende mälupilti alles jäänud. Miks olid inimesed ära unustanud kõige algelisemad ja lollikindlamad seadmed? Põhjus võib peituda nii autori loogikaveas kui ka tõsisasjas, et kui sõjaväelased varjavad puhast vett, võivad nad maha salata ka raadio ja kõlarite olemasolu.

„Vesi mäletab” on väärt lugemiselamus, sest kogu loodud maailm oli külmavärinaid tekitavalt tõeline ja käegakatsutav. Raamat paneb lugejat mõtlema, mida ta ise taolises katastroofilähedases olukorras teeks ning milliseid valikuid langetaks. Teosed, mis on kirjutatud kaugest minevikust või teadmata tulevikust, on kirjaniku jaoks alati väljakutsed, sest luua tuleb usutav maailm. Selle väljakutsega sai Emmi Itäranta väga hästi hakkama.

Laura Nemvalts

Anna Smaill „Kellamäng”

Kujutage endale ette maailma, kus muusika on nii tähtis, et inimeste suhtlemisviisiks on valdavalt laul (mida sageli saadetakse käemärkidega nagu jo-le-mi’s) ja pillimäng. Isegi teed juhatatakse stiilis: mine otse kuni esimese kadentsini ja pööra vasakule, pärast trioole otse kuni lahenduseni toonikas. Aega arvatakse katoliku tunnipalvete järgi, päev algab matutiiniga ja lõpeb vespriga. Turg on täis viise, nii et juba kaugelt on kuulda nii sulanud nelja juustusorti marineeritud kurgiga täisterapätsil, kottide kaupa õunu kui ka gallonite kaupa siidrit. Kõlab justkui imekaunilt? Kahjuks pole asi üldse nii tore. Raamatu tegevus toimub nimelt düstoopilises maailmas, kus matutiini ajal kuulavad inimesed koos Kellamängu, mis kuulutab antifoni vormis Ainutõde, milles „kõik annavad alati õigeid vastuseid, kõik ühtemoodi ja ühesuguseid”. Juba sõna „ainutõde” kõlab õõvastavalt ja pähe tulevad kujutluspildid Põhja-Koreast või nõukogude ajal linnaväljakutel kõrgunud megafonidest, millest ei kõlanud sugugi ainult klassikaline muusika, mida poiss jalgrattal kuulamas käis. Õhtune Kellamäng on piisavalt tugev, et inimesed põlvili suruda. Raamatu edenedes selgub, et just Kellamäng ongi see, mis võtab inimestelt mälu. Mäletamiseks hoiab rahvas kramplikult enda ligi mälestuste kotikesi, ent ka nende abil pole mälestused kuigi selged. Oma töid teevad ja igapäevaeluga saavad nad hakkama kehamälu abil – keha teab, millal panna maha lillesibulad või lisada supile soola. (Minu jaoks on see kõige väheusutavam selles loos nii mitmete elualade jaoks.) Kooli vist üldse polegi, sest juttu on ainult sällidest ja meistritest nagu keskajal, kirjasõna jääb Ebakõla aega. Ainutõe tseremoonial lauldakse: ”ahne röögatult on keel”; raamatuid enam ei ole, nende kohta pole isegi sõna olemas. Mul on väga raske uskuda, et põlvest põlve edasi antavaid kogemusi (nt pillide valmistamisel) saab ainult kehamällu talletada. Aga nii selles maailmas on. Seda maailma valitseb Ordu Tsitadellist, mis on heliisolatsiooniga kaitstud. Ordu vastu on võidelnud Kaarnagild, mis aga on peaaegu hävitatud.

Tegevus toimub Londonis ja Oxfordis, teismeline minategelane Simon on pärit Essexist ja tuleb pärast vanemate surma Londonisse ülesandega, mida ta aga ei mäleta. Pole teada, kas selline Ordu juhitud eluviis kehtib terves maailmas või ainult Inglismaal. Tegevusaeg on pärast Ebakõla aja suurt, Turmaks nimetatud katastroofi, mis on hävitanud tehnoloogia – autodest ja „elektrikkest” on järel vaid surnuaiad. Ordu ütleb, et on avanud inimestele võimaluse kogeda kõrgemat, kestvat ilu, nende eesmärgiks on tagada kord ja harmoonia olevikus. Tulevikku pole. „Edaspidi”, mõtlen ma. „Pärisuunas sõna aja kohta, mis veel ees seisab. Mis juba iseenesest on teotufoonia. (Teotufoonia tähendab selles kontekstis täiesti ilmselt blasfeemiat. Suurim teotufoonia on rääkida ajast enne Kellamängu.) Enne Kellamängu oli aeg, kus seda sõna kasutati.”

Teine peategelane on Lucien, kes aitab Simonil tema mälestusi taastada. Juttu tuleb ka sellest, et paljud inimesed on olukorraga rahul. Ja need, kes ei ole, ei pruugi seda järgmisel päeval mäletada.

Raamat on huvitavalt kirjutatud ja kuigi see sisaldab mõnevõrra (eriti sageli omadussõnadena kasutatavaid) muusikatermineid, ei tohiks need kellelgi lugemist takistada, eriti kuna esmamainimisel on need joone all tõlgitud. Väljamõeldud maailm on samuti huvitav ja kuigi mälust kirjutatakse väga palju, on sellest kirjutamine alati asjakohane, viimati loetutest meenub kõigepealt tänavu ilmunud Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane”, kus inimeste mälestused uttu kippusid hajuma.

Väga palju rohkem ei saa sisust enam kirjutada, sest see muudaks lugemise ebahuvitavaks, aga märgin paar ebakõla, mis silma torkasid.
Kui keegi õieti eelmist päevagi ei mäleta, kuidas siis saab olla üldteada, et enne Kellamängu olevast ajast mõtlemine on teotufoonia? Või et üldse oli mingi aeg enne Kellamängu?
Ordu liikmeid tundub olevat kuidagi ebaproportsionaalselt vähe tavainimestega võrreldes.
Natuke vähe läbimõeldud koht minu jaoks oli ka see, kus minategelane Simon leidis raamatu, kus ei olnudki noote, vaid „lehekülgedel roomavad inetud, võõrad, musta värvi koodi kujundid”, millest ta ei leia ühtegi mustrit ega rütmi, ometi meile antakse pealkirjad teada: „Akustiliste relvadega seotud väidete analüüs”, „Kogu keha haarav vibratsioon ja inimese närvisüsteem” jne.
Veel mõtlesin ma sellest, et kõik inimesed ju ei ole musikaalsed ja kuidas siis nemad hakkama saavad. Ja üldse tundus mulle, et vaatamata natuke rohkem kui 300 leheküljele jäi raamat veidi õhukeseks – nii mõnigi asi oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud, eriti Ordut puudutav osa.

Siiski on see debüütromaani kohta tore saavutus ja seda võib julgelt soovitada. Mõistagi on autoril muusikaharidus.

Kaja Kleimann