Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel”

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel: muhedaid pildikesi südikate vanainimeste elust” (Koolibri, 2022, 155 lk)

Sünge pealkirja taga peidab end üldiselt tujutõstev lugu, mille peategelane, 80+ härra Eduard, leiab ühel päeval, et aitab hädine olemisest, sureks õige ära. Surm aga teadagi ei tule mitte siis, kui sina teda ootad. Ja peale seda, kui härra oma sõprade-naabrite abiga oma matused ära korraldab või nö. läbi teeb, hakkab elu alles pihta ja hullu hooga käima. Üks samm viib teiseni ja seiklustest puudu ei tule.

See raamat sobib kõigile, kellele meeldis “Saja-aastane kes hüppas aknast välja ja kadus” või “Kassituhk” või “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“. Seda viimast muidugi on väga raske minu jaoks ületada ja päris sinnani autor (veel) ei küündi, kuid kuna tegemist on debüüdiga, siis anname ikka aega atra seada ning tore on lugu siiski.

Raamatu tegelased on ääretult värvikad ja naerda turtsuda sain mitmel korral. Võtame näiteks kasvõi Maimu nimelise naabriproua, keda tutvustab autor läbi Eduardi sõnade niimoodi: “Maimu oli vanatüdruk, kellel oli kuulujuttude levitamises must vöö. Ta oli pühendanud oma elu kahele asjale: Jeesusele ja teiste inimeste elude elamisele.” Mõlemat väidet tõestab vanaproua läbi raamatu päris mitmel korral.

Mingil hetkel vajub lugu natuke vaiksemaks ja aeglasemaks, aga siis võtab uuesti hoo üles. Autor on püüdnud mu meelest haarata või meeldida üsna laiale vanuseklassile. Vihjeid on nii uuemale kui vanemale “klassikale” ning muheleda, kui vihje ära tabad, on nii vahva:)

Nalja ja tralli vahele on tegelikult pikitud mõtlikkust ja elufilosoofilisi mõtisklusi. Ja nii võid ennastki leida mõtlemas enda elu tehtule-tegematajäetule. Ja emotsionaalsemal lugejal võib ka silma märjaks kiskuda.

Kui mõelda selle lühikese raamatu moraalile või mittele, mida ta alltoonina kannab siis võiks seda öelda läbi sõber Volli mõtteviisi: “Volli jutustuste läbiv toon oli see, et elama peab nii, et surivoodil ei peaks kahetsema elus tegemata jäänud olulisi asju.”

Päris motiveeriv, tegelikult :) Soovitan rõõmuga. Ei ole vaja elu ülearu tõsiselt võtta ja vanus on ikka ja alati kõigest number. Ja Elama, just suure tähega, võiks hakata tõesti nüüd ja kohe, kasvõi tasapisi, mitte oodata et küll ma siis kui… Seda ju ei pruugi tulla.

Seili Ülper

 

Christy Lefteri “Aleppo linna mesinik”

See raamat oli kuidagi, … et ühest küljest jah, aga teisest küljest …

Raamatu peateema on Süüria põgenikud. Jutustatakse põhiliselt kahe perekonna lugu, nende elust enne kodusõda ja sõja ajal, pagemisteekonnast ja asüüliotsuse ootusest Biriti rannikulinnas. Ühest küljest hea teema, et läbi ilukirjanduse pagulusega seotud probleeme tutvustada ja kuna autor on pagulaskeskustes töötanud ja paljude erinevate lugudega kokku puutunud, siis tal on asjast mingi teadmine olemas. Teisest küljest, ma hakkasin lugema ootusega, et autoril on kuskilt Süüria juuri, aga et see raamat on tegelikult kõrvaltvaataja jutustus, oli mulle pettumus.

Raamatu peategelane on endine mesinik Nuri, enamasti on kogu lugu läbi tema vaatepunkti esitatud. Vahele on galerii erinevatelt maadelt ja erinevatel põhjustel Euroopasse tahtjatest. Siin jäi mu meelest mingi tasakaalupunkt puudu, ma oleks tahtnud kas rohkemat pühendumist Nurile või siis juba oluliselt vähem Nurit ja kirevamat galeriid.

Kirjutatud on iseenesest keskmiselt hästi. Mulle kohutavalt meeldis see võte, et peatüki lõpus jääb lause pooleli ja läheb uude peatükki uue tegevuskohaga edasi, aga ma olin pahur, et autor ei viitsinud seda rida teha läbi raamatu, vaid ainult mõnedes kohtades.

Tuua sisse teema ja kujundina mesilased oli hea mõte ja mõned mesilasekohad olid väga kenad, aga mu meelest olid mingid detailid kuskilt natu viltu.

Asi, millele ma varem ei olnud mõelnud — küllalt paljudel põgenikel on posttraumaatilise stressi sündroom. See teeb keeruliseks nii suhted perekonnas kui ka sisseelamise uude riiki. Autor kasutab selle illustreerimiseks kohati ebausaldusväärset jutustajahäält. Ei ole mu meelest just kõige parem lahendus, aga toimis küll.

See raamat on saanud päris mitu auhinda ja tore on, kuigi raamat on pisut liiga sirge ja sügavust võiks rohkem olla, siis laias laastus on see ikkagi üsna hea ja kaasamõtlema panev raamat. Ma veidi uurisin, et mis seal Süürias siis toimub. Palju ja segast, relvadel on vähemalt viis osapoolt ja kõik arvavad, et nad tegutsevad Süüria õnne ja õitsengu nimel, ainult et enne tuleb kõik teisitimõtlejad mättasse lüüa …

Kokkuvõttes ma ikkagi soovitan seda raamatut lugeda, mingit suurt imet või kirjanduslikku tippteost ei maksa oodata, aga enamvähem korraliku lugemiselamuse peaks saama.

Tiina Sulg

Lilian Härm “Naeratus varjude varjus”

Imearmas luuleraamat.

Pea pool raamatust illustratsioonid, pealegi viisil, mida ma polegi varem Lilian Härmi nime all näinud, nimelt abstraktsed akvarellid. Akvarellid on tundeid ja värve, meeleolupilte ja kaugemaid ideid jagavad.

Luuletused on kui kunstniku kontsentreeritud ja väga valitud sõnadega väljendatud isiklikud mõtted. Luuletused on lühikesed, haikulikud, tabavad ja mõtteküllased, emotsioone, kujutluspilte ja mälestusi äratavad.

Kokku moodustub kena tervik.

See, et autor on 92-aastane debütant, annab luulekogule veel mingi lisamõõtme juurde, et me kõik saame vanaks, aga see ei tähenda, et me vanast peast ei võiks uusi asju teha proovida, võib-olla õnnestubki, Lilian Härmil igatahes õnnestus.

Tiina Sulg

Aliis Aalmann “Verihaljas”

Oo! Midagi värsket ja huvitavat ja head ja ilusat!

Esmalt ahmisin luulekogu hooga sisse, algusest otsani, kiiresti-kiiresti, ise kogu aeg üllatusseisundis, et ongi hea, kogu aeg on hea.

Siis panin kogu korraks kõrvale, guugeldasin, sain teada, et tegu on võrokesega, kes on uurinud rahvaluulet (link magistrtööle), kes teostab end ka kunsti alal (n juhendaja Aila Näpustuudios või galerii instas) ning “Verihaljas” on tema esimene luulekogu.

Ja siis hakkasin otsast peale naudiskledes lugema:

• et oo, ma ei mäletagi värskemast eesti luulest regilaulu rütmi, sõnavara ja meeleolu kasutust, kui uus ja huvitav!
• et oo, milline hõrk segu romantilisest minevikuihalusest ja realistlikust külaühiskonna tunnetusest!
• et oo, kui vabalt ja nõtkelt ja mitmekesiselt voolav vabavärss!
• et oo, millised lahedad sõnaleiud ja mõtteuperpallid ja ümberütlemised!
• et oo, milline imetabane oskus edasi anda emotsioone, seda nii varjatult kui üsna otse!
• et oo, kui läbimõeldud ja koguga kaasarääkiv kujundus!

Ja et oo, siit kogust on selle 1-2 näidisluuletuse väljavalimine ikka nii raske :) Niisiis jätan ma praegu selle tegemata ja jagan autori valikut autori esituses:

Tiina Sulg

José Luis Peixoto „Ei ühtki pilku“

José Luis Peixoto „Ei ühtki pilku“ (Loomingu Raamatukogu 2021, tlk Leenu Nigu)

Portugali praeguseks ühe tuntuima kirjaniku 20 aastat tagasi ilmunud debüütromaan ei sattunud mu kätte päris juhuslikult. Eestist nii kaugel Euroopa teisel äärel asuv Portugal on mind alati paelunud. Kaaneteksti lugedes ma lihtsalt tundsin ära „oma“ raamatu, valisin teadlikult välja ja ei pidanud pettuma.

Autori spontaanselt voolav, kohati lausa barokselt küllane paljude kordustega poeetiline tekst haarab lugeja kaasa nagu tuuleiil, kannab kõrvetavalt kuuma suvesse ühes nimetus Portugali külakeses, mille taga võib aimata autori sünnilinna Galveiast. Külakeses elavad siiami kaksikutest vennad, seal sünnitatakse 70 aastasena ja vanimal külaelanikul on aastaid vähemalt 150, seal on ka naeratav kurat ja kõnelev kirst. Põlvkonnad vahetuvad, toimuvad pulmad ja matused, armastatakse, igatsetakse ja surrakse üksildasena õnnelikuks saamata. Selles väikeses maailmas seisab aeg paigal ja inimsaatused on justkui kusagilt kõrgemalt ette määratud, tragöödia kordub põlvest põlve. Mingi sõnulseletamatu tumedus ja nukrus saadab inimesi, tõlkija sõnul on see ehk sama kurbus ja igatsus, mis väljendub fado-lauludes.

Raamatu tegelased räägivad vähe, ei suuda oma valu ja igatsust sõnadesse panna, võib-olla ka seetõttu nad ongi nii üksildased ja kurvad. Aga nad mõtisklevad elu üle, ikka ja jälle kordub kujutluspilt: „Ma mõtlen: võib-olla on taevas suur mageda veega järv ja võib-olla ei kõnnigi inimesed taeva all vaid hoopis selle kohal; võib-olla näeme me asju tagurpidi ja maa on nagu taevas, ja kui me sureme, kui me sureme, kukume võib-olla alla ja upume taevasse.“

Portugali külaelu ja loodust kujutades on kirjanik tabanud midagi üldinimlikku ja muutumatut, sõnadesse valanud elu igavikulise püsiva tuuma: „Üksnes korgitammede iidne vanus, oliivipuude sihvakas kuju, kivid, mis on jäänud pidama taevasse ja maapinnale, millest lendavad üle linnud, see maa, maailma iidsus ja selgus, silmad, mis on taevas ja tammed ja oliivipuud, silmad, mis nutavad nutmata, see teekond, mida on tuhandeid kordi käidud ja mis on ikka seesama, mina, mina ja maa laul, liiva kriuksumine mu jalge all.“

Tahaks soovitada raamatut neile, kes on mõnda aega sattunud lugema ja nautima hästi komponeeritud, minimalistliku ja lihvitud keelega mõtteromaaane, rohkem ja vähem põnevaid realistlikke või krimiromaane. Peixoto „Ei ühtki pilku“ on nende järel nagu sõõm puhast vett, mis kustutab janu poeetilisuse ja salapärasuse järele.

Raamatust on väga armsalt kirjutanud tõlkija Leenu Nigu nii saatesõnas kui ka ERRi kirjandussaatele „Gogol“ antud intervjuus, kel huvi loeb sealt juurde.

Loodan väga, et eesti keelde tõlgitakse ka mõni autori hilisem teos!

Linda Jahilo

Tauno Vahter “Pikaajaline kokkusaamine”

Mul oli selle raamatu kohta kaks eelarvamust. Esiteks, et realistikud jutukesed ei ole üldse minu teema, ja vastukaaluks, et ma olen Tauno Vahterit esinemas näinud, nii elusast peast kui ekraanilt, ja tema artikleid lugenud, niiet kuskil mälusopis on ta mul kirjas sõnaosava mehena. Lugemisotsuses võitis sõnaosavus.

Tauno Vahteri lugusid lugeda on nagu vaadata ootusärevalt kiikujat seal kõige kõrgemal hool, et kas kukub nüüd siiapoole või sinnapoole või prantsatab otse alla või kasvatab tiivad ja läheb lendu. Lood kukkusid nii siiapoole kui sinnapoole. Päris maha ei prantsatanud miskit. Tiibu oli küll, vast mitte kõrgele ja kaugele, aga mõned kenad lennud ikka, näiteks taevas Tartu kohal.

Mul on mulje, et Tauno Vahter oskab kuulata ja märgata ja meelde jätta ja siis mängeldes need kuuldud/nähtud situatsioonid mõnusasse juttu just õiges doseeringus sisse visata. Ta suudab kuidagi eriliselt hästi oma lugudes kokku põimida nukruse ja koomika, argiräsi ja sõnade sütitava loomuse. Vahel on lugedes kaheksa kassi nurr kõrvus ja vahel on kõik need kaheksa kassi küüntega küljes, mitte just vereni, aga kriimukohad sügelevad pärast mitu päeva. Tihtipeale on need nurr ja küüned üsna ühekorraga. Ja ongi hea.

Ja ongi hea. Soovitan.

Silvia Urgas jagab raamatu kohta häid sõnu Sirbis.

Tiina Sulg

Arkady Martine “A Memory Called Empire“

Arkady Martine’i debüütromaan “A Memory Called Empire“ on tõeline maiuspala igale ulmesõbrale, kellele meeldib küberpunk, kosmoseooper ja/või poliitiline triller, sest raamatu näol on tegemist kõigi kolme žanri toreda seguga. Loo aineseks on poliitilised intriigid, paleeülestõusud, tähtedevahelised vallutused ja tulnukate ähvardused.

Romaani peategelaseks on Mahit Dzmare, kes saadetakse saadikuks Teixcalaani, kus tal tuleb välja selgitada, mis juhtus tema kahtlastel asjaoludel kaduma läinud eelkäijaga. Mahit on pärit väikeselt ja iseseisvalt, peamiselt kaevandamisega tegelevast kosmosejaamast nimega Lsel. Teixcalaan on suur, mitmeid planeete ja kosmosejaamu hõlmav impeerium, mille Mahit leiab eest kodusõja lävel olevana.

Loo arenedes selgub, et Lselil on välja arendatud tehnoloogia, mis võimaldab efektiivselt edasi anda varasemate põlvkondade teadmisi ja oskusi järeltulevatele. Teixcalaanis sedalaadi tehnoloogiatega ametlikult ei tegeleta, kuid valitsejal on tekkinud asja vastu elav huvi. See huvi ei meeldi aga valitseja surma ootavatele nn järeltulijatele…

Autoril on õnnestunud luua igati vettpidavalt üles ehitatud ja omanäoline maailm. Sellele pädevusele aitavad palju kaasa kirjaniku teadmised impeeriumide olemusest ja toimimisest (tegemist on kultuuriloolase ja Bütsantsi uurijaga, kes mh ka linnaplaneerimisega on tegelenud). Intervjuudes on Martine öelnud, et teda huvitab kultuurikonflikt väikeste ja suurte kultuuride vahel, ning siin loos üks peamisi tähelepanu kohti on sageli see, kuidas Mahit enda erinemist, teisest kultuurist olemist pidevalt tajub ja mida see kaasa toob. Kaasaja maailmas aktuaalne ja kindlasti eestlasigi kõnetav teema. Omamoodi tore lähenemine on romaanis poliitiliste kõnede värsivormis esitamine, nendega võistlemine – seegi on üks ajalooline nähtus, mille autor on soovinud siin loos taasluua.

Raamat ilmus 2019. a kevadel ja on juba pälvinud palju tunnustust ja erinevate auhindade nominatsioone, sh võitnud 2020. a Hugo parima romaani auhinna. 2021. a kevadel on oodata loole järge, ilmuma peaks sarja teine raamat “A Desolation Called Peace“.

Haaravat lugemist!

Mai Põldaas

Anne Griffin „Kui kõik on öeldud”

Naljakas, eelmisel nädalavahetusel varusin korraliku aja ühe kriminaalloo lugemiseks, millest arvasin, et seda tuleb lugeda ühe jutiga, sest põnevus ei lase käest ära panna. Tegelikult polnud katkestamisega mingit probleemi. Ja nüüd eile õhtul alustasin pahaaimamatult Anne Griffini debüütromaaniga — ja nii mu muud plaanid mokas olidki. Kaanetekst on veidi segadusseajav, väites, et „/—/perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane”. Sellest jäi mulle mulje, et kirjutatud on nii, et pole aru saada, millal tegevus toimub. Tegelikult alustab 84-aastane Maurice Hannigan oma loo jutustamist 7. juunil 2014 kell 18.25. Ta istub hotelli baaris, ütleb viie inimese mälestuseks või terviseks toostid ja räägib mõttes oma pojale neist, oma lapsepõlvest, noorusest ja kõigest, millest ta talle kunagi rääkinud ei ole. Ega neil vintsketel iiri vanameestel rääkimisega paremad lood ei ole kui vintsketel eesti vanameestel. Või inglise. Või läti. Või veel mõne. Ikka peavad kõik enne surnud olema, kui nendega rääkima hakatakse. (Poeg, kelle poole pöördutakse, ei ole. Aga ega ta seda juttu ei kuule ka.)

See „elulõksud inimloomust ei muuda” on üldse veidi segane, aga mis ajasse puutub, siis sellest oleneb ikka väga palju. 1930. aastal sündinud minategelase lapsepõlv möödus rasket tööd tehes, peremehe või tolle poja käest põhjuseta kolki saamine oli täiesti tavaline. (Poja käest sai ta kolki sellepärast, et toda kolkis isa, kellele ta vastu hakata ei saanud. Ka rikaste laste elu võib meeleheitlikult õnnetu olla.) Tema millalgi 60. aastatel sündinud poeg pidi küll isa talutöödes aitama, aga elu oli kordades lihtsam. Hariduse ja arstiabi kvaliteedis on sünniaeg määrava tähtsusega.

Minajutustaja Maurice on olnud osav nii töötegemises kui äris ja elu lõpupoole kuulub talle peaaegu kogu ümbruskonna maa, eriti hoolikas on ta olnud vihatud perekonna maid üles ostes. Rikas olemine teda kuigipalju ei muuda. Ta on üks kangekaelne juurikas, kes ei ole kunagi suutnud mõista, miks peaks väljas lõunal käies tee eest raha maksma, kui kodus on ometi korralik kann ja vesi olemas ja meenutused sellest, kuidas naine oma tee välja võitles, täidavad ta kahetsusega.

Siiski ei ole ta kogu elu vaid kättemaksu peal väljas olnud ja arvanud, et vanemate patte lastele seitse põlve tagantärgi nuhelda tuleb, ta saab hakkama isegi noorukesele Emilyle abikäe ulatamisega, kelle vanaonu tekitatud arm igavesti ta nägu „kaunistab”.

Maurice on vaatamata düsleksiale, millest tema lapsepõlves loomulikult midagi ei teatud ja mille tõttu teda lihtsalt rumalaks peeti, end üles töötada suutnud ja saab vanuigi veel arvutigagi hakkama. Millega ta aga hakkama ei saa, on üksiolek – kahe aasta eest jäi ta leseks ja poeg elab juba ammu Ameerikas. Hirmus on lugeda tõdemust, et ta oleks õnnelik ka õudusunenägude üle – kui vaid magada saaks.

Raamat on kurb ja rõõmus nagu elu ise, kõik tegelased on kujutatud elusalt ja usutavalt ja kuigi mõni neist on vägagi ebameeldiv tüüp, saab ka sellistele pärast kogu loo läbilugemist kaasa tunda. Natuke.

Mul oli au ja rõõm perekond Hanniganiga tuttavaks saada.

Kaja Kleimann

Patricia Gibney “Teadmata kadunud”

Ma lugesin selle raamatu 515 lehekülge läbi ühe päevaga, tehes vaid väikesi söömis- ja liigutamispause. Oli piisavalt pinget, et järjest lugeda, aga mitte liiga palju, et panna raamat käest, kuna ei julge/taha teada, kui halvasti see tegelikult edasi läheb.

Tegemist on iiri autori debüütromaaniga ja üksiti esimese raamatuga detektiiv Lottie Parkeri sarjast. Raamatu autor Patricia Gibney on kolme lapse ema, kes hakkas kirjutamisega tegelema pärast abikaasa surma. Ma ei tea kui kaua autor lesk on olnud, tema loodud tegelaskujul Lottiel on käes neljas aasta ja ta on samuti kolme lapse ema. Küllap on raamatu peategelase ja tema laste üleelamiste, probleemide ja suhete kujutamise õnnestumises suur osa isiklikult kogetul. Mulle meeldisidki krimiloost rohkem need osad, mis kujutasid politseinike töö- ja eraelu ning omavahelisi suhteid. Sama on mul näiteks Sebastian Bergmani sarjaga, tema ja temaga seotud politseinike lugu jälgin huviga ja mäletan hästi, kuritegude meenutamiseks pean sisututvustusi üle lugema. Ehkki lugemise ajal on muidugi põnev. Loomulikult on ka selles raamatus – nagu enamasti igas krimiloos – ülemus, kes millestki aru ei saa ja palehigis rügavatele uurijatele kaikaid kodaraisse loobib, on ringinuuskivad ajakirjanikud ja infolekked. Lottie on sageli tülis ja hädas nii iseenda, oma laste kui emaga, mitmesugused minevikumälestused ründavad teda mitmel erineval moel. Iirimaast kirjutamine tähendab, et üle ega ümber ei saa katoliiklusest ja sedasorti raamatute puhul enamasti ainult selle negatiivsetest külgedest. Eesti lugejad ja filmisõbradki on juba teadlikud Magdaleena õdedest ja mitmetest pedofiiliat puudutavatest kirikuskandaalidest, siin jutustatakse 1970. aastatel toimunud kohutavast laste ahistamisest Püha Angela kasvatusasutuses ja selle järellainetusena toimuvatest sündmustest tänapäevas, õigemini lähiminevikus – tegevus algab 2014/2015. aastavahetuse eel. Uurimise käigus selgub, et Lottiel on uuritava kohaga ka isiklik side.

Pärast lugemist järele mõeldes leidsin küll, et kõik juhtunu polnud minu jaoks piisavalt põhjendatud ja laipu ja mõrvareid oleks võinud vähem olla, aga ega see esimene ega ainuke kord nii mõelda ole, ja lugemise ajal see ju ei seganud. Nii et kuigi ma sarja, juhul kui seda edasi tõlgitakse, kindlasti edasi loen, siis just läbivate tegelaste pärast. Hoian Lottiele pöialt ja tahaksin teada, kuidas tal läheb.

Täiesti korralik ja hästi kirjutatud debüüt.

Kaja Kleimann

Angela Lehner “Vater unser”

Angela Lehneri (s. 1987 Klagenfurtis) kirjandusse tulemine oli nii jõuline, et mõjus jalaga ukse lahtilöömisena. Oma debüütromaaniga “Meie isa” (“Vater unser”) ta justkui hüüab: siin ma olen ja minust mööda vaadata ei saa! Tõepoolest ei saanudki, romaan äratas tähelepanu: jõudis Saksa raamatuauhinna pikka nimekirja ja võitis Austria raamatuauhindade jagamisel parima debüütteose auhinna.

Lugeja tunneb end Lehneri romaani lugedes täpselt nii ebakindlalt ja kohmetult nagu tunneks iga eelneva kogemuseta inimene vaimselt haige inimesega suheldes, sest autor jutustab perekonna- ja haiglaloo vaimse tervise häirega noor naise vaatenurgast. Ta teeb seda hoogsalt, värskelt ja võluvalt. Pinge püsib üleval nagu heas kriminaalromaanis.

Romaan algab vastuolulisi tundeid tekitava peategelase Eva Gruberi saabumisega Viini psühiaatriahaiglasse. Lugedes süveneb kahtlus, et Eva on enda haiglasse sattumise nö korraldanud, pääsemaks lähedale toitumishäirete tõttu ravil viibivale nooremale vennale Bernhardile. Eva näeb end venna päästjana, ainsa alfainimesena perekonnas, kes peab vastutama ja tegutsema. Miskipärast ei taha Bernhard lasta end päästa, ta hoiaks oma õest nii kaugele kui võimalik. Miks see nii on, mis nende vahel on juhtunud, jääb romaani üheks põnevamaks ja pinget hoidvamaks küsimuseks.

Romaani teeb võluvaks asjaolu, et mitte midagi ei saa sulaselge tõena võtta. Autor on loonud tegelase, kes on küll sümpaatselt nutikas ja teravmeelne, aga samas suur valetaja ja manipulaator. Pikkamööda selgub, et karismaatilise Eva Gruberiga pole kõik nii heas korras kui esmapilgul paistab, ta vajab tõesti abi, oleks vajanud juba lapsepõlves. Midagi läks selles perekonnas kapitaalselt valesti, sest mõlemad lapsed on täiskasvanuikka jõudes maandunud vaimuhaiglas. Kas ema ja isa olid lihtsalt saamatud lapsevanemad, kes vaikivas külaühiskonnas ei tulnud oma eluga toime? Või oli seal midagi rohkemat?

Angela Lehner jutustab perekonna- ja haiglaloo kolmes peatükis: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Ta saadab kriitilisi nooli katoliiklusest läbiimbunud Austria suunal, andes romaanile tugeva ühiskondliku mõõtme. Aga see on ka sümpaatselt austriapärane raamat, juba tänu rohketele austritsismidele ja aeg-ajalt ette tulevale murdekeele.

Linda Jahilo

Arvustus ilmus algselt Goethe Instituudi lehel rubriigis
“Raamatud, millest räägitakse” nii eesti kui saksa keeles.