Posts Tagged ‘haigus’

Kathleen Glasgow “Katkine tüdruk”

glagowkatkinetudruk“Ma arvan, et igaühe elus tuleb ette hetk, säärane hetk, kui juhtub midagi nii… üliolulist, et see rebib kogu su olemuse pisikesteks tükkideks. Ja siis tuleb sul peatuda. Hulk aega tükke kokku korjata. Ja seejärel kulub veel terve hulk aega, mitte selleks, et tükke tagasi sobitada, vaid selleks, et neid uutmoodi kokku panna, mitte just tingimata paremini. Pigem sedasi, et saad senikaua nendega elada, kuni tead täpselt, et see tükk peaks käima sinna ja too tänna.”

Hoiatus! Enesevigastamine, alkohol, narkootikumid, seks, vägivald. Ehk siis “Katkine tüdruk” ei ole kindlasti mõeldud neile, kes eeldavad, et see võiks osutuda üheks eeskujulikuks ja korralikuks tänapäeva noortekaks – tihedalt läbi pikitud südamekestega armastuskirjad, esimesed suudlused, armuvalu ja vanemateviha.

Aga ei. See raamat on depressiivne. See raamat on südantlõhestav. See raamat on hea.

Raamatu peategelaseks on peagi täisealiseks saav Charlotte, kes on katki läinud. Katki tehtud. Enda keha ise katki lõikunud. Selle kõige tagajärjel satub tüdruk haiglasse ja sõbruneb seal olles läbi raskuste teiste enda saatusekaaslastega. Haiglast välja saades ei oota teda aga ees pehme voodi ja soe kodune söök, vaid hoopis enda emalt saadud bussipilet paari tuhande kilomeetri kaugusele Arizonasse ning ühes piletiga ka järjekordne võimalus iseseisvuda, unustada ja paraneda. Kõlab just kui nagu ilus uus algus? Sealtmaalt edasi ei jää raamatus tegelikult tulemata ka armumine ja armuvalu, reetmine ning pisarad, aga seda hoopis teises võtmes, kui ühes klassikalises noortekas.

Raamat on väga hästi kirjutatud (kuigi tundub, et osad asjad on “tõlkes natukene kaduma läinud”) ja käsitleb väga olulisi vaimse tervisega seotud probleeme, millest on tavaliselt valus ja ebamugav rääkida. Usun, et see on meeldejääv, mõtlemapanev ja väärt lugemine kõigile.

Marie Saarkoppel

Brian Conaghan “Kui härra Koer hammustab”

conaghankuiSelle raamatu kaante vahel on 16aastase Dylan Minti elu. Noormees elab koos emaga, kellega saab nii tülitseda kui leppida. Isa on väga salajasel missioonil, kuid talle saab aeg-ajalt kirjutada. Dylanil on sõber Amir. Kui te aga arvate, et tegu on tavaliste normaalsete poistega, siis te eksite kõvasti…

Olete midagi kuulnud Tourette`i sündroomist — no siis nüüd võite lugeda ja õhku ahmida. Kas teie suudaksite niimoodi elada? Dylan arvas, et küllap ta suudab kui ta need peotäied tablette, mida arstid talle määrasid, korralikult sisse sööb… Ühe järjekordse arstilkäigu ajal kuuleb ta poolkogemata pealt täiskasvanute vestlust ja talle saab äkki selgeks, et surm saabub järgmise aasta märtsis! Dylan on vintske vend ja ta koostab hoopis nimekirja “Lahedatest asjadest mida teha enne kui ma sussid püsti viskan”. Niisiis asub ta kirjasolevat ellu viima — millega see aga lõpeb, saate teada siis kui raamatu läbi loete.

Milline näeks välja teie nimekiri?

Hoiatus: Raamatus on küllaldselt maskuliinset sõnavara.

Ädu Neemre

Loe ka Seili Ülperi arvamust.

R. J. Palacio “Ime”

Ime_kaas_486x210+5mm.inddAugust Pullman sündis moondunud näoga, mistõttu ta ei ole seni tavakoolis käinud, vaid ema on teda kodus õpetanud. Nüüd läheb ta Beecheri erakooli viiendasse klassi ja kui teie olete kunagi koolis uus õpilane olnud, siis teate kui raske see olla võib.

Auggie (August) on lihtsalt üks tavaline poiss, kellel on ebatavaline nägu. Aga kas ta suudab oma uusi klassikaaslasi veenda, et välimusele vaatmata on ta täpselt samasugune nagu nemad.

Algus on poisile väga raske, sest kõik vahivad ja siis tõmbuvad eemale ning seejärel jälle piiluvad, kes avalikumalt, kes salakesi. Ta tahaks muutuda nähtamatuks nagu väikese poisina, millal ta kandis kaks aastat astronaudikiivrit, et mitte näidata oma nägu.

Kas keegi üldse tahab temaga ühes pingis istuda? Üks poiss siiski tuleb ja sööklas istub tema lauda veel üks tüdruk — aga siis mõtleb keegi välja mängu nimega KATK. Õpetajaid Auggie asjasse segada ei saa, tal tuleb ise kõigega hakkam saada. Ka ema ja isa teda väga palju aidata ei saa — suhted klassikaaslastega tuleb poisil endal paika saada …

See on raamat hoolimisest, sõprusest ja visadusest, mõistmisest ja armastusest.

Ädu Neemre

John Green “Süü on tähtedel”

green-süü-on-tähtedelVähk, vähk! Igal pool on vähk ja selle keskel inimesed. Selles loos Isaac, kes kaotab nägemise ja oma armastatud Monica, Augustus Waters, kes kaotab algul jala ja siis ikkagi elu ja Hazel Grace, kes on kaotamas võimet hingata.

Kõigele vaatamata ei kaota ükski neist huvi elamise vastu. Hazel ja Augustus jõuavad kõrvuni armuda ja sellest mõnu tunda ning selle loo juurde kuulub vältimatult Peter van Houteni lugu ilmotsatust kannatusest, mis tegelikult teeb võimalikuks eriliste inimeste olemasolu keset seda arusaamatut maailma. Leppigem sellega, mis on ja võtkem vastu, mis tulemas kuid jäägem teadlikuks enesest kui mõtlevast ja tundvast olendist.

Lugege, tundke ja mõelge!

Ädu Neemre

Lugege ka Seili Ülperi arvustust

Pavel Sanajev “Matke mind põrandaliistu taha”

Mul ei olnud plaanis seda raamatut lugeda (riiulil kõrgus kuhi lugemata kraami, nagu ikka), aga kui korraks sisse piilusin, siis see paganama Sanajev/Saveljev tiris mind kohe esimeste lausetega kaasa, nii et mittelugemisest polnud enam juttugi. „Minu nimi on Saša Saveljev. Ma käin teises klassis ning elan vanema ja vanaisa juures. Ema vahetas mu kääbus-vereimeja vastu ja riputas raske ristina vanaemale kaela. Nõndaviisi ma olengi neljandast eluaastast peale rippunud.“ (lk 7).

matkemindporandaliistutahaJah, see on tragikoomiline jutustus 2. klassi õpilasest (valdavalt küll kodus õppivast) haiglaslikust Sašast, kes elab viiendat aastat Moskvas vanaema juures ja keda ema käib aeg-ajalt vaatamas. Vanaema, mõtlete? No selline pehme, ümarik, lahke, pannkooke küpsetav ja sokkikuduv? Ei, vanaema, kes on käredam kui kõik Eesti vanaemad kokku ning sõimab vahetpidamata ja valimata kõike ja kõiki. Sõimab Sašat, sõimab tema ema ehk oma tütart Oljat ja selle „kääbusest“ elukaaslast, sõimab oma meest. Sõimab, sest armastab — ja kõige rohkem muidugi Sašat. „Ei ole ilmas inimest, kes armastaks teda nii, nagu mina armastan. /…/ Tema, lollike, arvab, et ema armastab teda rohkem. Aga kuidas ta saaks rohkem armastada, kui ei ole tema pärast nii palju kannatanud? /…/ Karjun tema peale — kuid seda ju hirmust /…/ Selline armastus on hullem kui karistus, sellest on ainult valu, aga mida teha, kui see kord on selline?“ (lk 131-2)

Jutustuse käigus saame aimu ka ema ja vanaisa mõtetest-tunnetest. Nad kannatavad selle igavese näägutamise ja ropu sõimu all, kuid samas ei suuda nad ilma vanaemata ka hakkama saada. Ema on nõrga iseloomuga ja pidevas rahahädas, arvatavasti ongi ta mingil ajal pidanud paremaks, et laps vanaema juures kasvab. Saame aimu vanaema noorusest ja unistustest, nende purunemisest, kibestumisest. Pidevalt haige lapselapse eest hoolitsemine nõuab palju hoolt ja vaeva, arstide vahet jooksmist, analüüse ja proove. Pikapeale tekib lugejana aga küsimus, kas seda on rohkem vaja poisil või vanaemal endal?

Laps on täiskasvanute vahelistes keerulistes suhetes kui mängukann, kellega saab manipuleerida; kes armastab oma ema siiski üle kõige, aga ei tohi ega julge seda vanaema juuresolekul välja näidata. Saša peab täiskasvanulikult tõdema, et “/v/anaema oli mu elu, emme oli harv pidu. Peol olid omad reeglid, elul omad.” (lk 159)

Kui vanaema lõpuks poisist ilma jääb, siis mõjub see talle fataalselt — mis kinnitab veel kord, et see “närakas”, “lurjus” ja “lojus” oli talle kogu elu mõte. Lõpuks jäi mind lõbustama mõtisklus, et kui eestlastele on venelaste vanasõna ”peksab, järelikult armastab” hästi teada ning seda raamatut saab kohati lugeda muigelsui, siis kuidas küll suhtuvad sellisesse “babuškasse” näiteks Lääne-Euroopa lugejad?

Annika Aas

David Wagner “Elu”

Arvate, et teie elu on raske? Lugege saksa kirjaniku David Wagneri “Elu”! Raamatu jutustaja on nooremas keskeas — vast umbes neljakümnendates — mees (härra W), kes alates 12. eluaastast põeb autoimmuunhepatiiti ning on oma elust palju päevi pidanud veetma haiglas. Ta on lahutatud, tal on 3-aastane tütar ja sõbratar, ta elab üksi, ning on maksa transplantatsiooni (siirdamise) järjekorras. 30 aastat on ta võtnud kangeid ravimeid, millel on palju kõrvaltoimeid (paistes nägu, osteoporoos, roheline kae, lühinägelikkus, väsimus jne) ning läbi teinud meeletul hulgal erinevaid protseduure. Ta kirjeldab oma suitsiidifantaasiaid, sest “elada on ju hulga keerulisem kui surnud olla” (lk 51), kuid just tütre pärast tahaks ta siiski veel elada.

wagnereluOptimism vaheldub masendusega. “Ühel ööl ärkan ja olen korraga õnnelik. Ennastki üllatab, kui õnnelik ma olen. Äkitselt tean ma taas: seal väljas on veel nii paljutki. Seal on laps, kes vajab mind veel mõni aasta, nii palju on näha, teha, lugeda, nii palju on elada.” (216) Masendusest aitabki üle saada nö lapsetrikk: “/…/ mõtlen säärastel hetkedel lapsele, kes suudab nii uskumatult rõõmustada. See aitab, rõõm kiirgab tagasi. See on lapsetrikk, mis enamasti töötab” (lk 279). Mis pani mind mõtlema, et tõepoolest, see on üks suurimaid erinevusi täiskasvanute ja laste vahel — lapsed suudavad nii siiralt, nii täielikult rõõmustada, vaimustuda! Ja vist sellepärast see vaimustab meidki, et me ise oleme selle oskuse minetanud.

Eesti keeles ei olegi varem transplantatsioonist midagi lugenud. Täitsa põnev on kokku puutuda teemadega, et kellele siis õigupoolest kuulub siirdatud organ (äkki hoopis haigekassale?), kui palju doonori elust-mõtetest-isiksuseomadustest tuleb koos elundiga teise inimesse kaasa, kas kogu siirdamisega kaasnev vaev on “asja” väärt… Miks mõned peavad suurt vaeva nägema, et elus püsida, samas kui teised ise ennast täiega hävitavad? Jutustaja pöördub mõtetes sina-vormis vaheldumisi nii surnud doonori kui oma uue maksa poole: “Ühtäkki taipan, et väga tõenäoliselt /…/ elad sa ju edasi ka mõnes teises inimeses. Sa ei ole sugugi üksnes minu jaoks, kallis, ma ei oma sind eksklusiivselt, ma pean sind ilmselt teiste elundisaajatega jagama, mul on elundiõed ja –vennad, ilma et teaksin, kus.” (lk 195)

Kõikidest oma kannatustest hoolimata suudab jutustaja säilitada oma huumorimeele, isegi oma hirme kirjeldades: “Ja sina, elund, kuulud sa nüüd päriselt mulle? Kellele kuulub siirdatud elund? Kas see kingiti mulle või kuulub see ikkagi Eurotransplantile, kliinikule või haigekassale? On äkki nii, et pean vaid sind säilitama, sinu eest hoolt kandma, sind verega varustama, alal hoidma? Olen ma vaid anum, aparaat, mis sind elus hoiab? Kas ei või ühel päeval saabuda kiri, millest loen: “Härra W, me tahaksime oma maksa tagasi, palun tulge sel-ja-sel ajal haiglasse, me oleme leidnud kellegi parema, kellegi, kes on maksa rohkem ära teeninud, hoolitseb selle eest paremini, oskab sellega enamat peale hakata?”” (lk 187)Buchmesse Leipzig - Preisträger

Põgusatest tagasivaadetest saame aimu jutustaja endise elu ja tema naiste kohta, selle kohta, et ta ema suri, kui ta oli 12-aastane. Lakooniline meditsiiniline lõpumärkus annab teada, et aasta pärast siirdamist on haige suurepärases üldseisundis. Kuid kas uus elund annab ka uue või uutmoodi elu?

Teema ei ole kerge, aga samas, lugeda pole ka raske. Mõtlema paneb küll, eriti kuna varem ei ole sellistele teemadele üldse mõelnud. Juba teema uudsuse pärast tasub seda raamatut lugeda. Ja loodetavasti saab autorit oma silmaga näha kevadisel Prima Vistal!

Annika Aas

David Wagneri pilt on pärit siit.

Brian Conaghan “Kui härra koer hammustab”

conaghankuiKui ma olin lugenud raamatut umbes poole võtta või isegi vähem, tabas mind mõte, et see on nii kohutavalt kurb raamat. Teine mõte oli, et nüüd on siis “varjundite” lainele järgnenud nooreromaanide seas ”haiguste” laine.  Ma lugesin ja mõtlesin, et tekst on ju muhe, kohati humoorikas, kuid hinge täitis mingi seletamatu nukrus. Aga… Siis tuli raamatu teine pool, mis seda kurbust kõvasti leevendas. Lisaks pole see seda tüüpi raamat, mis teid nutma ajaks. Kuid kui olete veidike õrnema hingega võib ropendamise rohkus teid võib-olla šokeerida. Keelekasutuse peab jah ära mainima, et ei oleks hiljem arusaamatusi.

Ma julgeks öelda, et pigem on tegemist nn. “poisteraamatuga”, sest peategelaseks on noormees, kes põeb Tourette’i sündroomi.

Raamat toob välja palju erinevaid tahke. Tegevus toimub nii erikoolis kui ka kodus ning pargis. Kuidas tuleb selle sündroomiga toime teismeline poiss, kelle ellu sigineb paratamatult muudatusi ning eaga kaasnev hormoonidemöll annab oma osa? Kui arvate, et ainult tavakoolis võib langeda kiusamise ohvriks, siis arvake uuesti. Erivajadustega laste koolis ollakse üksteise vastu sama julmad. Alandamine, rassism, vaimne ning füüsiline vägivald on igapäevased kooli osad.

“” Mis mu nahavärvil viga on?” küsis Amir, nagu tal ei oleks aimugi. No tõesti, nagu ilmsüüta lapsuke.
“Ma arvan, et osadele inimestele see ei meeldi”.
“Aga miks?”
“Mõned inimesed kardavad seda.”
“Kuidas, põrgu päralt, saab kellegi nahavärvi karta?”””

Kuid leidub ka ühtehoidmist, sõprust ning veidraid teid selle kõige saavutamiseks.

See lugu on tegelikult väga positiivne ja elujaatav. Tähtis on seada eesmärke ning nende poole püüelda. Mõnikord tuleb lihtsalt kauem oodata ning lahendused tulevad ise sinu juurde.

Autori goodreadsi profiil.

Seili Ülper