Posts Tagged ‘haigus’

Daniel Wisser “Mägede kuninganna”

Üks tõeline armastusromaan, Daniel Wisseri “Mägede kuninganna”. Muidugi on kõik romaanid, väheste eranditega, armastusromaanid. Teistpidi, Walter Benjamin on essees “Der Erzähler” (“Jutustaja”), viidanud, et surm õigustab kõike, mis jutustajal öelda on, surm annab talle jõu (Tod ist die Sanktion von allem, was der Erzähler berichten kann. Vom Tode hat er seine Autorität geliehen). Walter Benjamin vastandab Konstantin Leskovist kirjutades lugude jutustamist muu kirjandusega, aga seda vahetegemist ei peaks mina siin oluliseks ja usun, et surma võib heade tulemustega iga kirjandusteose sügavamaks põhjuseks pidada. Ühel või teisel viisil kirjutatakse alati surmast.

Wisseri puhul jääksin siiski enda esialgse väljaütlemise juurde, tema kirjutab armastusest. Paljust muust ka, “Mägede kuninganna” on täiemõõduline romaan, aga kandev telg on armastus. Väga lühike kokkuvõte: Robert Turin, sclerosis multiplex-iga ratastooli aheldatud, elab igapäevaelu ühes Viini hooldushaiglas ja korraldab lõpuks enda surmasõidu Šveitsi, kus eutanaasia on seaduslik. Romaanile kohaselt saame me ülevaate Robert Turini (või härra Turini, nagu teda haiglas kutsutakse) elust, aga sisu on see, kui väga ta elu armastab (ja kui väga vihkab surma). Robert armastab, ilmumise järjekorras, kõiki hooldajaid, psühholoogi, oma kassi, Michael Dukakist, haiglakohvikus töötavaid asendusteenistuse poisse, Grüner Veltlinerit, viskit, oma naist, raviarsti, haigla paatrit, oma naiseõde, mootorrattaid … see kataloog on lõputu. Ja viimaks armastab ta ka oma surma.

Asko Tamme

Advertisements

Tamsyn Murray “Teise ringi süda”

“Minu nimi on Jonny Webb ja ma olen robot. Eelmisel suvel lakkas mu süda kolmeks ja pooleks minutiks löömast. Kui nad selle jälle käima said, oli lihas kahjustunud ega töötanud korralikult. Nüüd siis on mu külge pandud too aparaat, mis mind elus hoiab. Seda nimetatakse Berliini südameks ja selles võib päriselt näha, kuidas mu verd mööda torusid pisikesse ümmargusse asjandusse ja sealt tagasi minu kehasse pumbatakse – jõhker aga põnev!”

Jonnyl on haiglas sõber ja saatusekaaslane — Emily, kellel on äge müeloidne leukeemia, rahvakeeli verevähk. Arstid ei ole mõlema suhtes eriti optimistlikud. Jonnyl on kiiresti vaja sobivat doonorit, Emilyt ootab ees ränk kiiritus- ja keemiaravi.

Nüüd astub lavale teine pere. Seal on kaks last, tüdruk Niamh ja särav lemmik Leo. Mõlemad rivaalitsevad kuidas jaksavad kuni ühel väljasõidul mere äärde lõpeb kõik katastroofiga — võidu peale kaljudel ronides kukub Leo kogemata alla ja murrab kaela.

Ühe õnnetus on teise õnn — räige aga nii see on. Jonny saab endale Leo südame. Niamh saab üüratu süütunde. Jonny otsustab rohkem teada saada tollest poisist, kelle südant ta nüüd oma rinnas kannab. Keeruliseks teeb ettevõtmise see, et ta ei saa mitte mingil juhul minna Niamhi juurde ja ütelda: “Hei, mul rinnas sinu surnud venna süda!” Nende omavahelised suhted muutuvad väga plahvatusohtlikeks. Niamh on sellises seisus nagu oleks tal kogu maailmaga kana kitkuda ja Jonny ei tohi talle mõista anda, et teda huvitab surnud Leo elu. Nüüd teeb haiglas viibiv Emily teo, mis viib lõpuks Jonny ja Niamhi vahelise e-kirjavahetuseni ja suhete sasipundar hakkab lõpuks pisut hargnema.

Lugege ja hoidke kõigile neile pöialt, sest nad vajavad teie toetust ja mõistmist. Kas see aitab Jonnyt, Niamhit ja Emilyt selgub siis, kui olete loo otsast lõpuni ära lugenud!

Ädu Neemre

Lee Jampolsky “Kuidas öelda jah, kui teie keha ütleb ei“

Dr. Lee Jampolsky raamat “Kuidas öelda jah, kui teie keha ütleb ei“, alapealkirjaga „Avastage lohutuskiir elu kõige raskemates tervisehäiretes“. Ersen, 2012, 216 lk.

Leidsin selle raamatu Apollo raamatupoe nn. leiunurgast. See jäi mulle silma oma päikeselise kaanevärvi ja pika ning esialgu mõistetamatu pealkirjaga, mille all märkasin suurt merekarpi. See elustas minus ühe lapsepõlveaegse erilise kogemuse – kõrva paitava merekohina.

Raamatu tutvustusest lugesin, et autor jutustab oma isiklikest tervisehäiretest alates noormeheeas mitu kuud lahases veetmisest kuni autoimmuunhaiguse tõttu kurdiks jäämiseni. See äratas minus uudishimu, sest mind on ikka köitnud just tõsielulised lood rasketesse olukordadesse sattunud inimestest. Olen tahtnud teada, kuidas nad on suutnud muutustega kohaneda ning taas leidnud elurõõmu ja soovi elada. Mulle meeldib raamatu praktiline osa, mis sisaldab meditatsioone ja harjutusi arendamaks endas tervenemise hoiakut. Oma isiklikus elus olin just otsustanud mediteerimist järjekindlalt praktiseerima hakata, et leida leevendust kroonilistele terviseprobleemidele. Nii tegingi kiire otsuse, et see on just see, mida ma antud hetkel kõige rohkem vajan.

Hakkasin raamatut huviga lugema ja see on jäänudki juba pikemaks ajaks muu öökapiraamatuks. Loen mõned leheküljed ja siis mõtisklen selle üle ning otsin võimalusi, kuidas antud soovitusi kohe oma igapäevasesse ellu rakendada.

Lk. 11 kirjutab autor: „Elule jah öeldes ütleme jah seesmisele intelligentsusele ja muudame selle keskseks oma tervenemisel. Elule jah ütlemine on vahend iseenda tundmaõppimiseks – kes me tegelikult oleme – läbi kõige suuremaid väljakutseid täis aegade. Ainus tähtsaim avastus, mille ma tegin oma teekonnal haigusest terviseni, oli: las see, mida te kogete, õpetab teid. Las see, kes te olete, tervendab teid.“

Üha uued teadusuuringud näitavad, kuidas meie mõtlemine, uskumused ja eelkõige suhtumine juhtunusse mõjutab otseselt meie vaimset ja füüsilist tervist. Me võime toimunut negatiivselt võimendada või sellest olukorrast midagi kasulikku õppida. Selgub, et positiivse hoiakuga inimesed tervenevad kiiremini ja paremini. Elule jah ütlemine põhineb tervise psühholoogia põhjalikel uurimustel. Kuid see raamat ei ole kuiv teaduslike faktide kogum, vaid ladus lugemine konkreetsete eluliste näidetega, mis annavad lugejale võimaluse kohe esitatud ideid ja harjutusi oma ellu rakendada.

Mulle meeldib raamatu selge ülesehitus ja lihtsad ning hästi mõistetavad juhised, mis põhinevad arsti isiklikult läbikatsetatud kogemustel. Peatükkide pealkirjad annavad selge pildi raamatust tervikuna.

Loetlen siin ainult raamatu I osa, „Alusmüüri rajamise“ pealkirju: Minu teekond; Häälestumine tervenemisele; Uudiste vastuvõtmine ja edasiliikumine; Elule keskendunud elamise alustamine; Esialgsed otsused, Tervist pärssivad ja soodustavad uskumused; Skeemidega tutvumine: seitse tõde mõtlemise muutmiseks.

Raamatu lõpust leidsin luuletuse, mis võtab kenasti kokku autori sõnumi lugejale. Pealkirjaks „Vabadus väljaspool hirmu“. Toon näitena ainult luuletuse algussalmid.

Ma olin väsinud
olemast haige,
hirmul
ja ebakindel.

Kas ma peaksin vaatama tagasi
üle oma elu eripalgelise maastiku
ja nägema, et see kõik oli mõttetu?

Ma olen rõõmus, et küsisin.
See pani mind uusi vastuseid otsima –
sealtki, kus ma arvasin vaenlase olevat.

Minust sai õpilane,
mu haigusest sai pigem õpetaja
kui lurjus, kes ta oli hetk varem.

Hea lugeja, kui soovid oma elus seni kannatusi põhjustanud olukordadele teise pilguga vaadata ja oled rahulduspakkuvama elu nimel valmis ka ise veidi vaeva nägema, siis soovitan soojalt just seda raamatut.

Elo Lill

Kathleen Glasgow “Katkine tüdruk”

glagowkatkinetudruk“Ma arvan, et igaühe elus tuleb ette hetk, säärane hetk, kui juhtub midagi nii… üliolulist, et see rebib kogu su olemuse pisikesteks tükkideks. Ja siis tuleb sul peatuda. Hulk aega tükke kokku korjata. Ja seejärel kulub veel terve hulk aega, mitte selleks, et tükke tagasi sobitada, vaid selleks, et neid uutmoodi kokku panna, mitte just tingimata paremini. Pigem sedasi, et saad senikaua nendega elada, kuni tead täpselt, et see tükk peaks käima sinna ja too tänna.”

Hoiatus! Enesevigastamine, alkohol, narkootikumid, seks, vägivald. Ehk siis “Katkine tüdruk” ei ole kindlasti mõeldud neile, kes eeldavad, et see võiks osutuda üheks eeskujulikuks ja korralikuks tänapäeva noortekaks – tihedalt läbi pikitud südamekestega armastuskirjad, esimesed suudlused, armuvalu ja vanemateviha.

Aga ei. See raamat on depressiivne. See raamat on südantlõhestav. See raamat on hea.

Raamatu peategelaseks on peagi täisealiseks saav Charlotte, kes on katki läinud. Katki tehtud. Enda keha ise katki lõikunud. Selle kõige tagajärjel satub tüdruk haiglasse ja sõbruneb seal olles läbi raskuste teiste enda saatusekaaslastega. Haiglast välja saades ei oota teda aga ees pehme voodi ja soe kodune söök, vaid hoopis enda emalt saadud bussipilet paari tuhande kilomeetri kaugusele Arizonasse ning ühes piletiga ka järjekordne võimalus iseseisvuda, unustada ja paraneda. Kõlab just kui nagu ilus uus algus? Sealtmaalt edasi ei jää raamatus tegelikult tulemata ka armumine ja armuvalu, reetmine ning pisarad, aga seda hoopis teises võtmes, kui ühes klassikalises noortekas.

Raamat on väga hästi kirjutatud (kuigi tundub, et osad asjad on “tõlkes natukene kaduma läinud”) ja käsitleb väga olulisi vaimse tervisega seotud probleeme, millest on tavaliselt valus ja ebamugav rääkida. Usun, et see on meeldejääv, mõtlemapanev ja väärt lugemine kõigile.

Marie Saarkoppel

Brian Conaghan “Kui härra Koer hammustab”

conaghankuiSelle raamatu kaante vahel on 16aastase Dylan Minti elu. Noormees elab koos emaga, kellega saab nii tülitseda kui leppida. Isa on väga salajasel missioonil, kuid talle saab aeg-ajalt kirjutada. Dylanil on sõber Amir. Kui te aga arvate, et tegu on tavaliste normaalsete poistega, siis te eksite kõvasti…

Olete midagi kuulnud Tourette`i sündroomist — no siis nüüd võite lugeda ja õhku ahmida. Kas teie suudaksite niimoodi elada? Dylan arvas, et küllap ta suudab kui ta need peotäied tablette, mida arstid talle määrasid, korralikult sisse sööb… Ühe järjekordse arstilkäigu ajal kuuleb ta poolkogemata pealt täiskasvanute vestlust ja talle saab äkki selgeks, et surm saabub järgmise aasta märtsis! Dylan on vintske vend ja ta koostab hoopis nimekirja “Lahedatest asjadest mida teha enne kui ma sussid püsti viskan”. Niisiis asub ta kirjasolevat ellu viima — millega see aga lõpeb, saate teada siis kui raamatu läbi loete.

Milline näeks välja teie nimekiri?

Hoiatus: Raamatus on küllaldselt maskuliinset sõnavara.

Ädu Neemre

Loe ka Seili Ülperi arvamust.

R. J. Palacio “Ime”

Ime_kaas_486x210+5mm.inddAugust Pullman sündis moondunud näoga, mistõttu ta ei ole seni tavakoolis käinud, vaid ema on teda kodus õpetanud. Nüüd läheb ta Beecheri erakooli viiendasse klassi ja kui teie olete kunagi koolis uus õpilane olnud, siis teate kui raske see olla võib.

Auggie (August) on lihtsalt üks tavaline poiss, kellel on ebatavaline nägu. Aga kas ta suudab oma uusi klassikaaslasi veenda, et välimusele vaatmata on ta täpselt samasugune nagu nemad.

Algus on poisile väga raske, sest kõik vahivad ja siis tõmbuvad eemale ning seejärel jälle piiluvad, kes avalikumalt, kes salakesi. Ta tahaks muutuda nähtamatuks nagu väikese poisina, millal ta kandis kaks aastat astronaudikiivrit, et mitte näidata oma nägu.

Kas keegi üldse tahab temaga ühes pingis istuda? Üks poiss siiski tuleb ja sööklas istub tema lauda veel üks tüdruk — aga siis mõtleb keegi välja mängu nimega KATK. Õpetajaid Auggie asjasse segada ei saa, tal tuleb ise kõigega hakkam saada. Ka ema ja isa teda väga palju aidata ei saa — suhted klassikaaslastega tuleb poisil endal paika saada …

See on raamat hoolimisest, sõprusest ja visadusest, mõistmisest ja armastusest.

Ädu Neemre

John Green “Süü on tähtedel”

green-süü-on-tähtedelVähk, vähk! Igal pool on vähk ja selle keskel inimesed. Selles loos Isaac, kes kaotab nägemise ja oma armastatud Monica, Augustus Waters, kes kaotab algul jala ja siis ikkagi elu ja Hazel Grace, kes on kaotamas võimet hingata.

Kõigele vaatamata ei kaota ükski neist huvi elamise vastu. Hazel ja Augustus jõuavad kõrvuni armuda ja sellest mõnu tunda ning selle loo juurde kuulub vältimatult Peter van Houteni lugu ilmotsatust kannatusest, mis tegelikult teeb võimalikuks eriliste inimeste olemasolu keset seda arusaamatut maailma. Leppigem sellega, mis on ja võtkem vastu, mis tulemas kuid jäägem teadlikuks enesest kui mõtlevast ja tundvast olendist.

Lugege, tundke ja mõelge!

Ädu Neemre

Lugege ka Seili Ülperi arvustust