Posts Tagged ‘baltisakslased’

Pille-Riin Larmi raamatusoovitused

Advertisements

Eduard von Keyserling „Õhtused majad“ ning Theophile von Bodisco „Vana vabahärra majas“

1855. aastal sündinud Eduard von Keyserling ning 1873. aastal sündinud Theophile von Bodisco – baltisaksa kirjanikuhärra ning baltisaksa kirjanikuproua, on vaid vähesed siin 19. ning 20. sajandil tegutsenud baltisaksa kirjanikest. Küllap pole nende looming laiemale lugejaskonnale just eriti tuntud, ent etteruttavalt öeldult vääriksid mõlema autori teosed rohkemat tähelepanu küll.

ohtusedmajad1914. aastal kirjutatud „Õhtused majad“, mis kuulub Keyserlingi kirjutatud nn „lossilugude“ hulka, ning 1913. aastal ilmunud Bodisco esikromaan „Vana vabahärra majas“ on üllatavalt sarnase ülesehitusega balti romaanid. Kui Anne Laur on romaanile „Vana vabahärra majas“ kirjutatud järelsõnas leidnud, et Bodisco jutustuslaad on mõnevõrra sarnane tuntuima baltisaksa kirjaniku Eduard von Keyserlingi meisterlikule fabuleerimisoskusele, siis sarnast on nende kahe teose vahel rohkemgi kui vaid vormilised tunnused. Juba raamatute pealkirjadest saab aimu, et inimhingede kõrval on küllap mõlema loo keskmeks vana ning uhke maja – perekonna ning põlvkondade hing.

Eduard von Keyserlingi „Õhtused majad“ on romaan balti aadli hääbumisest. On üks vana ning suursugune Padureni loss, on vana ning väsinud parun von der Warthe ning on paruni tütar Fastrade – noor, õitsev ning elada sooviv. Raamatu lähtekoht on üsna traditsiooniline – kodust armastuse pärast lahkunud Fastrade tuleb tagasi paruni ja parunessi juurde ning kindlate reeglite ja juurdunud hoiakutega mõisa ning — leiab armastuse. Theophile von Bodisco romaan algab samuti saabumisega. Noor Felix Reckling jõuab Saksamaalt muusikat õppimast Eestimaale, oma sugulaste mereäärsesse majja Liivametsale, et ajada korda hoopis argisemad, pärandiprobleemid. Pärast esimesi peatükke selle teema juurde aga tagasi ei pöörduta, küll aga hargneb siingi lahti armastuse ämblikuvõrk.

bodiscovanavanaharramajasRaamatute protagonistid – Fastrade ning Felix — on mitmes mõttes sarnase elukäiguga tegelased, kes samas loomult küllaltki erinevad. Peale juba mainitud koju saabumise (Felixi puhul küll teatavate mööndustega), on nad mõlemad, võrreldes teiste tegelastega, rohkem elu näinud, igatsedes kohati tagasi sinna, kust nad tulevad. Mõlemas raamatus vastanduvad mõisa-elu ning väljaspool nähtu. Felix, kel selja taga muusikaõpingud, plaanib esimesel võimalusel tagasi Saksamaale sõita ning õpinguid jätkata – tema elu tuum ning kirg on muusika. Fastradel aga puudub elus see, mille poole püüelda või millest unistada – tema armastatu on siit ilmast lahkunud. Ta on küll tagasi kodumõisas, ent siiski rahulolematu ning tunneb end perekonna-kohustuste koorma alla maetuna.

Mõistagi saab just mõisa-elu tärkavatest tunnetest ning armastustest raamatu põhiteema. Ka siin kulgeb mõlema teose faabula üsna paralleelselt. Peategelased kohtuvad juba saabudes oma favoriite, kohe alguses seda taipamata. Järgnevad jalutuskäigud, külaskäigud, vestlused, õhtusöögid. Kui raamatus „Õhtused majad“ kulgeb armastuse-liin peategelase jaoks üsnagi lineaarselt ning etteaimatavas järjestuses (vaid kihlumine saabub üllatuslikult), siis krahv Recklingi jaoks on olukord keerulisem. Sugulastele külla saabudes jääb talle esmalt silma veskis elav neiu Cäcilie, kes noormehele liialt tähelepanu ei pööra. Siis leiab Felix uue ihaldusobjekti – Vera Mihhailovna. Kaks paralleelarmumist kord lõppevad, kord süttivad uuesti. Ühel hetkel purustatakse lootused, siis kerkivad need taas. Kui Fastrade jääb kogu romaani jooksul pigem jahedaks, ka oma tulevase abikaasa Egloffi vastu, siis Felix Reckling on emotsionaalsem ning edasipüüdlevam, rohkem elus inimene. Ka Felixi kiindumused on tulisemad ning iseteadlikumad kui neiu Fastrade armastus.

kolga mõisEhkki mõlema raamatu meespoole armastajad, Egloff ning Felix, on ühtaegu kahest naisterahvast võlutud, mõjub Felix süütuma ja heatahtlikumana. Ta küll proovib iseendast aru saada, ent mitte alati see ei õnnestu ning ette jäävad ka teised tegelased. Egloff, kohtudes juba Fastradega kihlatud olles oma endise silmarõõmu Lydiaga, teeb sellega saatusliku vea, ise oma eksimust justkui mõistmata. Ehkki Felixi ning teda ümbritsevate tegelaste – Charlesi, Cäcilie’i, Vera – armastuse-liinid on rohkem läbi põimunud, suudab paheline Egloff siiski ühe teoga rohkem elusaatuseid muuta. „Õhtustes majades“ tekitab segadust ka paruni ning parunessi ebasoosing Fastrade ja Egloffi abielule. Ehkki otsused lastakse tütrel endal teha, kujundab nendegi suhtumine noorte armastust.

Ka kogu raamatu „Vana vabahärra majas“ atmosfäär on helgem, lootustandvam ning ärksam kui „Õhtuste majade“ puhul. Juba suvine aeg ning mere lähedus on vastandiks Padureni lossile ning sealsetele tumedatele metsadele. Kui Liivametsal tehakse muusikat ja lauldakse, siis Padureni lossis teenivad noored tütarlapsed oma laulusooviga vaid halvakspanu. Kui Liivametsal puhkajad tegelevad oma hobidega, loevad klassikateoseid või sõidavad jahiga merel, siis „Õhtustes majadest“ jääb pinnale mängurlus või sihitud öised hobusega sõidud. Selle raamatu atmosfäär on müstilisem ja salapärasem, ka tegelased, eesotsas Egloffiga, pahelisemad.

OLYMPUS DIGITAL CAMERASelle võrdluse järel võiks aga küsida, mis on see, mis teeb need kaks baltisaksa romaani meile, 21. sajandi inimestele oluliseks? Vastust anda on keeruline, sest vaatamata ladusale kirjutamisstiilile ning küllaltki põnevatele süžeekäikudele mõjuvad mõlemad romaanid kui korduvalt kuuldud muinasjutud. On keerdkäikudega lugu, mis ühel juhul lõpeb õnnelikult, teisel õnnetult. Need on ladusalt kirjutatud teosed, mis küllap paraku siiski hajuvad oma traditsioonilisuses muu loetu vahele.

Süžee erakordsusest olulisem on nende teoste puhul aga kultuurilooline taust, mis tutvustab lugejaile nii baltisakslaste elu ja kombeid kui kogu baltisaksa kirjandust. Ning vaatamata sellele, et senini pole 19. või 20. sajandi baltisaksa romaanid eestlaste teadvusse veel üleliia palju jõudnud, on tegu meie aja- ja kultuurilooga, millel tasuks kõige muu kõrval peatuda ning mille üle mõtiskleda, küll.

Triinu Sikk
Tartu Ülikooli üliõpilane

Kolga mõisa pilt on pärit siit,
Padure mõisa pilt on pärit siit.

Werner Bergengruen „Surm Tallinnas“

Werner Bergengruen oli aastatel 1892-1964 elanud baltisaksasest kirjanik, kelle loomingusse kuulus ajaloolisi romaane, luulet, lühiproosat ja ka tuntud vene kirjanike teoste tõlkimist. Tema kuulsaim teos, kogumik „Surm Tallinnas“ koosneb kaheksast lühijutust, mida on esitatud raamivate ees- ja lõppselgitusega jutustava tegelase märkuste näol. Jutustaja on igine kõrtsivestja, pudel ees (alkoholi pruukimisest saab oluline motiiv kõigis teose juttudes) pajatab mees lugusid Tallinnast, lugusid elust ja surmast, mis traagilisi tegelasi ühendavad. Läbivaid teemasid ja motiive on mitmeid.

Werner_Bergengruen„Surm Tallinnas“ juttude tegelased on reeglina kõik mõnel moel iseäralikud. Peamiselt avaldub see mingit sorti veidruste näol, näiteks on kujutatud erinevaid tegelasi veidrate kommete või uskumustega või paranoiliste kalduvustega, mõnel avaneb ka tugevalt suurusehullus. Tegelased on kuidagi murtud, kõigil on oma elus ette tulnud neile lähedaste inimeste kaotusi. Nad käivad surmaga kaasas kas siis kellegi suremise pealt nägemisega, surnud isiku kasutamisega või matustel osalemisega. On leski või hulkureid või säärased inimesed, kellest teised aru ei saa. Igaühel oma kurbus ja kaotus. Ühtki tegelast ei ole ka kujutatud täiusliku või läbinisti heana, kõigil on mitu külge, omad puudused või pentsikused, mille tõttu nad teistega pahuksisse satuvad. Näiteks võtab „Jakubsoni pelgupaigas“ nimitegelane pähe heita surnu kõrvale voodisse, mille tagajärjel teda igasuguste vääritute sõnade ja ähvardustega kostitatakse; novellis „Kadri unnaaugus“ püüab Tõnu oma naise laipa kasutades kala; või on erinevate lesknaiste peamiseks meelelahutuseks oma aknast tänavaid mööda liikuvaid surmarongkäike vaadata. Enamik tegelasi on baltisakslased, puhastverd eestlasi on kujutud vaid ühes novellis, „Kadri unnaaugus“.

bergengruensurmtallinnassaksaBaltisakslastest tegelasi on ka veidrusele lisaks kujutatud pahelistena. Läbivaks motiiviks kõikides novellides on alkohol ja joomine, mõnes lühijutus ka hasartmängud. Raamatu lugemise käigus muutub joomine aga kuidagi juba taustaliseks, asetseb läbivana tagaplaanil hõljudes tegelaste meeles ning kutsudes neid oma probleeme unustama või looma hoopis uusi. Novellis „Merekurat“ luuakse ilmestav võrdlus napsi ja elanike vahel: „Seda ei tule nüüd niimoodi mõista, nagu oleks (Karluša) rohkem joonud kui teised inimesed Eestimaal ja ometi veetis ta napsiga suurema osa päevast.“ Samas jutus tuleb ka groteskse huumoriprisma läbi esile kapteniproua laiba asetamine viina täis tünni, mis seejärel tühjaks juuakse. Teise näitena tehakse novellis „Aruanne ühe eriskummalise mehe elu- ja surmakäigust“ hertsog Karl Eugenius de Croyst joomarite kaitsepühak ning ka ülejäänud lugudes on tegelased ääretult alkoholilembesed. Kas Bergengruen on sellega märkinud inimeste ainsat meelelahutust või murepalsamit, on omaette küsimus, kuid näib nagu tegelastel ei tule isegi mõttesse midagi muud katsetada. Kindlasti on aga esile toodud eetikat ja moraali puudutavad küsimused, ridade vahelt on välja lugeda tugevat kriitikat liigse alkoholi tarbimise üle, peamised arusaamatused või õnnetused toimuvadki novellides tegelaste purjakil olles .

bergengruensurmtallinnasvanaErinevaid rahvuseid on hoolimata baltisakslaste ülekaalust siingi kujutatud. Eelkõige tuleb see välja tegelaste nimedest: baltisakslastel on väga äratuntavad saksa nimed, eestlastel aga näiteks Tõnu või Kadri. Ka on Bergengruen näidanud rahvuste vastandumist ametikohtade kaudu: baltisakslastel on olulised riigiasutustega seotud töökohad (näiteks advokaadid või sõdurid või isehakanud ärimehed), eestlased see-eest aga näiteks kalurid või talumehed. Lisaks on eestlasi kujutatud mõnel moel halvasti (joodikust Kadri varastab ning upub jääaugus, Tõnu kasutab naise laipa rohke raha nimel kalade püüdmiseks), ent võrdväärsel moel on ka baltisakslasi kujutatud paheliste ja oma isikliku kasu saamise nimel väljas olevatena. Kõigil tegelastel on omaenda probleemid, keegi ei ole läbinisti veatu.

bergengreuensurmtallinnasuusLäbi tegevuse ja miljöö on autor ka maalinud meisterliku pildi tolleaegsetest kommetest ning ühiskonnast. Kuna surm on üheks läbivaks motiiviks ja teemaks kõigis juttudes, on selle kaudu toodud esile mitmeid tavasid. Näiteks on kirjeldatud matusekombeid (eelmainitud hertsog de Croy surma puhul ning ka „Jakubsoni pelgupaigas“, seal tulevad ka esile leinakombed, samuti ka „Merekuradis“, kus kirjeldatakse matusekombeid laeval); luuakse vaade tolleaegse Tallinna linnapilti ja rõkkavasse ellu ning kirjeldatakse ka mitmete oluliste saavutuste tähtsust (märkimisväärsemaina Balti raudtee ehitamine). Veidi on ka rõhku pööratud ajaloolisele taustale, Bergengruen märgib üles sõda ja selle mõjusid, kombeid elus ja surmas ning väärtusi, mida tolleaegsed inimesed tähtsaks pidasid.

Omamoodi tähtsal kohal on novellides õrn huumor, tagasihoidlik ning vähetähtsustatud, ent samas ka groteskne ja kohati absurdi piiril vaagiv. Esile tuleb huumorgi taas läbi surma. Näiteks jõi hertsog de Croy elusana kõigi teiste raha maha ning laip panditi pärast surma andes alust väitele, et mees sai surnuna rohkem palka kui elavad. Novellis „Pea“ soovib suurusehulluse käes kannatav kirjanik oma rikkalikke ideid tulvil pea (ainult pea, mitte midagi muud) pärast surma Eestisse saata. „Kummalises varjupaigas“ aga muudetakse varjusurnute varjupaigast noorte kohtumise paik. Tihtipeale tulevad ka säärased humoorikad seigad välja tegelaste eneseidentiteedi otsimise tulemusena, näiteks on inimesed kellegi lähedase kaotanud ning loodavad mõne veidra tegevuse kaudu valu või nukrust leevendada.

wernwr_bergengruen_fotoTeosel on aga ka huvitav struktuur, lugusid Tallinnas juhtunust on kujutatud pajatustena, mida jutustaja sissejuhatuses kutsub kuulama. Säärasel kombel on jutud kui omamoodi pärimused, keegi rääkis neid kui aset leidnud juhtumeid. Võib öelda, et niimoodi esitatult moodustavad novellid omamoodi baltisaksa pärimuse, saab vaadata millised pentsikud asjad on juhtunud. Neid lugusid ja sündmusi on ka teoses tulevate põlvkondade jaoks tähtsustatud. Neid on kujutatud olulise kaaluga, justkui paistaksid nad tänapäeva lugejale tähtsate seikadena uue elupöörde alguses. Mõnes mõttes on baltisaksa rahvast kujutatud ka muutumatuna ja edasi kestvana, hoolimata sellest, et surm ripub kõigi kohal: „Ikka veel on alles seesama loendamatu rahvas ja kõik, kõik liituvad temaga; ja kõik nad jõuavad mullarüppe nagu sina ja minagi,“ ütleb jutustaja kokkuvõtvalt. Võib öelda, et Bergengruen on üritanud näidata baltisakslastest tegelasi omamoodi rahu otsijatena ning surmas mitmel puhul ka rahu leidjatena, mõjutades ka surnutena neid, kes järel käivad, olles neile trööstiks ja vajalikuks abikäeks, millest haarata. See on ka oluline punkt üldises baltisaksa kirjanduses ja kultuuris.

Tegelaste kokkuvõttena võib öelda, et Werner Bergengruen on oma novellide kaudu toonud välja olulise identiteediproblemaatika või -küsimuse, hoolimata sellest, et esmapilgul võivad tegelased ja nende mured tunduda täielikult omanäolised või nagu tegelastega oleks raske samastuda. Küsimused keerlevad ikka ümber oma koha leidmise selles (Tallinna) keskkonnas ning surnute ja surmaga toime tuleku üle. Kui tuua paralleeliks mõned muud motiivid baltisaksa kirjanike suurteostest, näiteks Siegfried von Vegesacki „Baltisaksa tragöödia“ klaasseina metafoor, võib väita, et ka Bergengrueni tegelased on tihtipeale justkui klaasseina taga, nende mõtteist ja tegevuse põhjustest ei saada tihtipeale aru või jäävad nad dialoogis omaette justkui lõhe taha, suutmata ennast selgitada või vabastada. Teiseks, sarnaselt Eduard von Keyserlingi teosega „Õhtused majad”, tuuakse ka Bergengrueni novellides esile mõneti uuem ja lärmakam elu ning selles valitsevad pahed, joomine, suitsetamine ja hasartmängud on asendanud baltisakslaste endise suursuguse traditsiooni ja kombed, mida ei suudeta enam säilitada. Tegelaste traagika peitubki suures osas justnimelt selles.

Miikael Jekimov

Theophile von Bodisco „Vana vabahärra majas“

Kunstide olelusvõitluses on romaan loovutamas oma kohta toiduahelas filmile. Aga toit, mille üle võitlus käib, on publik, kelle põhiliseks lugemisvaraks (kvantiteedilt) on vist subtiitrid. Olgu see nii või mitte, leiavad kultuuriinimesed aina, et lugemisvõime mandub ja ärgitatakse inimesi enam lugema, raamatutest saab ju targaks! Ometi juhtus, et kui otsisin automaatse pilguga mõnd liikuvat pilti, leidsin ekraani asemel Tartu-Tallinn rongi akna; kui pöörasin pilgu tagasi lugemisele, avastasin, et käesolev obskuurne raamat tõlkis nähtut umbes nagu subtiiter.

Siiski, mida täpsemalt pakub tänasele sajaaastataguse baltisaksa naisautori meenutusfiktsioon Kolga ja Tsitre mõisaelust?

bodiscovabavanaharramajassaksaHumanitaarteadlaste hulgas on ajaloolase (vist Jaan Unduski eestvedamisel) vormunud teadlik projekt eesti aja- ja mõtteloo lülitamiseks ka nn maiskondlikku perspektiivi. Selle all peetakse eeskätt silmas ka vaese naabri Läti (alade) loo arvessevõtmist. Selles ühises aja- ja mõtteloos – siinkohal on kombeks tarvitada mõistet -maastik – võib eestlane avastada mõndagi oma juurte kohta just baltisakslastelt nagu Theophile von Bodisco.

Baltlased, nagu kutsusid end need baltisakslased, elasid ju Vene tsaaririigis – ei olnud nad tegelikult Nemad – venelased või sakslased; ega ka Meie – „kohalikud“ eestlased või lätlased. Ometi kujunes nende mõttemaastik välja sellelsamal loodusmaastikul, kuhu meiegi aeg-ajalt kipume.

Maiskondlikkuse printsiibist lähtuvalt on ka kõrgkoolides sellele veidrale saksluse vahevormile rohkem tähelepanu pööratud: diplomitööd, uurimised, kursused Tallinna ja Tartu ülikoolides; isegi Lavakunstikooli eesti keele õpetaja Anu Lamp on valinud selle õppe üheks peateemaks.

Kui aga jätta veidikeseks kõrvale igasugused välised soovitajad, suunajad, diskursorid ja segajad…

„Vana vabahärra majas“ on lugu noormehe Felix Recklingi kodumaale naasemisest. Eestimaal:

Kõik tekitas temas masendust ja pettumust. Siinsed inimesed olid tall võõras, koguni loodus, mis oli talle poisipõlves olnud nii lähedane, oli võõraks jäänud; justnagu oleks mingi varemalt elavalt liikunud mõte temas surnud.“ (lk 7)

bodiscovanavanaharramajasKuigi Felix on jutustuse lähe ja suue, ei esitle vaid autori individuaalset kujunemislugu, vaid elulugu, mis poleks mõeldav ilma teiste, lähikonna inimesteta. Peategelase looga paralleelsena voolavad eestis elavate sugulaste ja külaliste lood, kuivõrd tegevus toimub kolme mõisa valdustes (prokseemika analüüs mõisakeskses baltisaksa elus ja kirjanduses on elujõuline projekt). Tegelasekirjeldused ja nende järkjärgulised avamised on eriti tundlikult läbi viidud, psühholoogilised umbsõlmed nii elegantselt pingule tõmmatud, et võimatu on mitte hakata end ja teisi raamatu põhjal lahti harutama. Ja seejuures ei ole tegemist nn naistekaga!

Et autor on äärmiselt (kaas)tundlik, täpne ja naine, on pidevalt tajutav. Esiteks, ükski tegelane pole lamedaks kirjutatud, empaatiat jagub kõigile, ning müstilises „inimlike silmadega“ (lk 13) Cäcilies võiks näha autorilähedasi jooni. Teiseks, kompositsiooniline „lainetus“ on meisterlik – tempos, teemas (suhted, loodus, filosoofilised arutlused jne), vaatepunktis ja muus lööb iga kohale jõudnud „laine“ peale uus. Kolmanda ja kõige tähtsamana joonena pean mainima veidrat õdusust, mis see rongisõitudel loetud raamat lõi.

Kuigi distants selle fiktsiooniga on suur, on tas midagi tuttavat. Seesama maastik, mis näha rongiaknast, on jäänud. Mõttel ja maastikul peab mingi sügavam seos olema, et just sedakaudu avanesid mõlemad, kusjuures visuaalne vajas tõepoolest subtitreerimist, tõlget. Nagu oleks sellesse paabelimaastikku kadunud mingi kauge sugulane, vahest isegi esivanem, kellelt õppida tema jaoks täiesti enesestmõistetavaid asju.

„Vana vabahärra majas“ on romaanitriloogia (veel „Püha Luuka kihelkond“ ja „Hääbuvast maailmast“) esimene osa. Sellisena on tal ka lähedane sugulane, vahest isegi (noorem?) vend: S v Vegesacki triloogia „Balti tragöödia“. Kuna mõlemad raamatud kuuluvad baltisaksa kirjanduse tuumtekstide hulka, võib ka neid lühidalt võrrelda.

theophilevonbodiscoMõlemad on kujunemislood ja harmoniseerivad „nn. balti kolmkõla: kodumaa-armastus, müstika ja loodus“ (vt järelsõna lk 245). Märgata on, et mõlema puhul on tuntav tugev kodutunne ja sellele vastav „asjade algasetus“. Kuivõrd „Balti tragöödias“ on kodu Liivimaal ja „Vana vabahärra majas“ on kodu Eestimaa põhjarannikul, on tajutavad Lõuna- ja Põhja-Eesti maastike eripärad. Kui lõunas on maastik klaustrofoobsem, tepitud järvede, soo ja metsaga, siis põhjas on mets samuti ürgomane, aga veel enam on seda lõpmatuseni avatud meri. Kui turvalist taandumispunkti ruumis kehastab vastavalt mets või meri, on mõlema puhul jaht see, millele minnakse ajas, millel leitakse oma kese, „salajane sisemine jõud“ (lk 158).

„„Eesti rahvalaulud on kurvad, kas te ei leia?“ jätkas Adrian Witt.
„Jah ja ei,“ avas Felix, „pigem on nad rasked. See rahvas on kõiges raske; nad ei ela kerget elu.“
„Kuidas nad siin selles looduses seda saaksidki. Aga see on ikkagi kodukoht, kas pole, Horst?“
„Maailm on igal pool hea…“ Pea viltu, uuris Horst oma merepilti, „kõikidel meredel on see hea. Kõige parem on siin.““
(lk 159)

Bodisco teoses on tunda sellesama looduse tingitud „raskust“, mille vaste eesti kultuuris võiks olla Madis Kõivu ometi, mis „Balti tragöödias“ esineb kujul kõigest hoolimata, „Vana vabahärra majas“ – vahest vanas vabahärras endas. See ometiolemine on ammutatud „Tõest ja õigusest“, kirjeldamaks päriseestlaslikku mure ja leppimist. Kui „Balti tragöödiat“ on kutsutud „baltisaksa „Tõeks ja õiguseks““, siis peaks ka praegu kõneldavale raamatule leiduma ekvivalente – vahest Jaan Krossi ajaloolistest romaanidest või teisiti jälle Ene Mihkelsoni mälu-uurivad triloogiad. Vahest oleme niisiis just baltisakslusest pärinud selle ometiolemise, kestmise.

Vana vabahärra, kelle mõisa ümber lugu keerleb, on kestmise sümbol, viimane patriarh. Dändilik ent melanhoolne intelligent Charles võrdleb vabahärrat männiga: „vana, täiskasvanud ja varjuandev“, kusjuures „ta jätab igale inimesele õhku hingamiseks ja tal on võime nägemusi näha.“ Nägemus tulevast on midagi, mis saab võimalikuks suures usus ja kõrges eas. Vabahärra näeb ette mingit paratamatut hääbumist – oma rahva või oma keha hääbumist.

Aastal 1885 ei olnud baltisakslasel veel märki rahva peatsest võitlusest püsimise nimele, aga selle kultuuri raugaiga märkame pidevas askeldavas paigalolekus, esivanemate loendamatutes portreedes ja vanas tornkellas, lagunevas hobusevankris ja surmaga leppimise mõrkuses.

Kuigi nii Theophile von Bodisco kui tema tegelased on määratud hääbuma, siis maastikud säilivad. Ja inimene maastikus.

Ardo Odra
Tartu ülikooli üliõpilane

Theophile Magda Eugenie Bodisco (sünd. Wistinghausen) pilt on pärit siit.

Siegfried von Vegesack “Balti tragöödia”

Siegfried von Vegesacki teos “Balti tragöödia” oli minu jaoks 2014. aasta parim lugemine. “Balti tragöödia” andis edasi palju huvitavaid emotsioone ning avas silmi mineviku kohta. Varasemalt polnud ma baltisaksa eluga kursis, seega oli “Balti tragöödia” lugemine mulle ukseks, mis avas uusi mõtteid.

vegesackbaltitragoodiaRaamat annab edasi baltisakslasest tegelase Aureli elu. See on läbiv vaade ühe noore mehe üleskasvamisest baltisakslasena ning sellest, kuidas ta üritas ennast identifitseerida baltisakslast siin maailmas. Baltisakslased olid Saksamaalt tulnud sakslased, kes nii-öelda koloniseerisid Baltimaad ning jäid siia pidama. Seetõttu arenesid nad Saksamaast eemal, kuid siiski olid suurenisti mõjutatud oma emamaast. Kui Baltimaad kuulusid Venemaa alla, tuli ka mõjutusi sealt poolt.

Aurelil tekib identiteedikriis, ta ei tea enam kuhu baltisakslased kuuluvad. Ideaalis tundsid nad ennast sakslastena, kuid Saksamaal ei peetud neid sakslasteks, vaid pigem vene-sakslasteks. Venelased aga pidasid baltisakslasi sakslasteks, mille tõttu vaadati neid veidikene altkulmu, sest nad erinesid teistes siin elavatest rahvastest ning nad olid valitseval positsioonil. Samamoodi suhtus ka alamrahvas baltisakslastesse kui sakslastesse. Kuid baltisakslasest Aureli jaoks polnud enese liigitamine niivõrd lihtne kui teiste osapoolte jaoks. Aurelit töödeldi juba väiksest peale eristama inimesi sotsiaalstesse kihtidesse. Alamrahvas oli nii-öelda teisel pool klaasseina, mis hoidis neid aadlikest eemal. Sellisest jaotusest ei saanud Aurel väikese poisina aru, sest tema jaoks olid nad samasugused inimesed nagu tema isegi. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ta hakkas mõistma klaasseina tähendust.

vegesacknoorenaKriisi küüsis olev Aurel pidi taluma pidevalt eristamist. Ta oli oma perekonna noorim poeg ning rohkem omaette kui vendadega, kes lävisid omavahel. Aurelil tekkisid raamatu vältel sidemed erinevate tegelastega, kellest ta siiski pidi ilma jääma. Teda kimbatas pidev ebaõnn, sest ta jäeti alatasa üksinda. Mulle näib, et elu oli natukene liiga karm ja ebaõiglane tema suhtes, kuid raamatu puhul oli see kindlasti vajalik, et peategelast edasi arendada. Selline ebaõnn inimeste kaotamise tõttu tegi Aurelist tugevama ja huvitavama karakteri. Tema soov saada aru enda kohast siin maailmas viis teda edasi. See soov sütitas teda arenema inimesena, saada targemaks, et mõista lõppude lõpuks oma olemasolu eesmärki.

Selleks, et ravida oma identiteedi probleeme püüdis Aurel leida kuuluvustunnet. Seda otsis ta erinevail viisil, nagu näiteks astus ta ülikoolis olles korporatsiooni. Seda tegi ta teiste lähedaste eeskujul ning arvas olevat õige ja prestiižikas. See on mõistev samm, sest Aurel oli väiksest peale soovinud leida enda tähtsust ning korporatsioonis aset leiduv vendlus pakkus talle mõningast rahulolu, kuid see siiski polnud täielik. Samamoodi käis Aurel ennast Saksamaal leidmas nägemaks seda, kuidas tõelised sakslased elavad. Ta tahtis tunda saksa elu enda ümber, kuid see muutus hoopis negatiivseks kogemuseks. Nimelt sakslased ei defineerinud teda sakslasena, vaid nägid teda kui vene-saksa segu. Selline arvamus oli Aureli jaoks valus löök, sest ta oli alati hoidnud Saksamaa poole ja üritanud olla sakslane. Kolmandaks näiteks Aureli kuuluvustunde rahuldamisvajadusest võiks olla tema astumine sõjaväkke. Ta tahtis võidelda, kuid ta jäi pidevalt eemale sõjateenistusest, sest ta polnud kõlbulik. Siiski hiljem sai ta sõduriks, mis pidi rahuldama tema vajadust kuuluda nii-öelda kangelaste sekka. Ta tahtis anda panuse oma kodumaa vabastamiseks ning sellega tõestada, et ta pole kasutu erak.

baltischetragodie“Balti tragöödia” kajastab ka väga hästi alamrahva elu ning nende suhet aadlikega. Aureli vaatepunkti läbi sai näha lätlasi (ja ka väheselt mainitud eestlasi) teise nurga alt. Tavaliselt neis ajaloolistes teostes, mida ma varem olen lugenud, on lähtutud talupoegade või teenijate kogemustest, kuid nüüd oli see vastupidine. Selline vaatepunkt pani mõistma seda, miks ei sallitud nii väga talupoegi ja miks koheldi neid nõnda halvasti. Aadlikud olid vägagi paranoilised ja üleolevad, mistõttu oli nende jaoks tähtis omada kontrolli enda alluvate üle. Talupoegi peeti salalikeks, kurjadeks ja rumalateks inimesteks, keda ei saanud usaldada. Neid pidi taltsutama nagu loomi, mistõttu tekkiski ilmne vastasseis alamrahva ja ülemrahva vahel. Kui teoses algas revolutsioon, siis kohemaid hakati mõisaid rüüstama ja aadlikke tapma. Seda ilmselt seetõttu, et valada välja enda sees elanud vimma, mis nii pikka aega oli alamrahvas elanud.

Kui tuua võrdluseks eesti kirjaniku Eduard Vilde teose “Mahtra sõda”, mis kajastas sarnaselt aadlite ja alamrahva elu, siis seal on lähtutud rohkem talupoja elust. Kuna mul oli ideaalne võimalus lugeda neid raamatuid kõrvuti, siis see andis palju rohkem juurde. Ühes teoses näed sa elu läbi talupoja silmade ja teises teoses läbi aadliku silmade. Seetõttu tekkis olukord, kus sai mõista mõlemaid pooli ning analüüsida nende käitumist. Olgugi, et ajaliselt olid need raamatud üksteisest natukene eraldi. Mahtra sõda käsitles 19. sajandi keskpaika ja “Balti tragöödia” oli rohkem 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguses. Seda paremini tekkis selline ajaline joon, mida jälgida. Kuna ühes teoses oldi alles vabanetud pärisorjusest, aga teises teoses oli juba talupoeg saanud mõnda aega vabam olla.

siegfried-von-vegesackSeega nähti eestlasi, lätlasi ja ka venelasi kui võõraid, kes ohustasid nende kodu. Aurel kartis, et võõrad võtavad ta kodu ära, mistõttu ta tundis sisimas viha nende võõraste vastu. Samas on paradoksaalne see, et kõik teenijad olid valdavalt lätlased, kellega Aurelil olid sügavad sidemed. Ta oli ju nendega koos üles kasvanud ja võtnud neid kui osa perekonnast. Selline käitumine näitab peategelase ebaküpsust ja temas keevat segadust, mis koos identiteedi problemaatikaga viib teda raamatus edasi. Selline sisemine võitlus tegigi lugemise väga huvitavaks, sest see andis edasi nii palju emotsioone ja aitas mõista peategelast ning tema nii-öelda piina. See piin lisas Aureli karakterile põnevust juurde ja andis täielikuma lugemiskogemuse.

“Balti tragöödia” on suurepärane teos aitamaks inimestel näha minevikku teisest vaatenurgast. Aurel on väga hea peategelane, kelle silmade läbi saab seda teekonda näha. Teoses esinevad identiteedi probleemid ja vastandumised võiksid olla abiks ka meie tänapäeva elus esinevatele olukordadele, kus me ei mõista mõne teise rahvuse käitumisviisi. Kasvõi saab näiteks tuua venelaste olukorra praeguses Eestis, kus nad on sarnaselt jäänud kahe maailma vahele nagu teoses oldi Venemaa ja Saksamaa vahel. Seetõttu on “Balti tragöödia” andnud mulle uusi viise ja lähenemismeetodeid, et mõista vähemusrahvuste olukorda võõral pinnal. Siit võib järeldada, et “Balti tragöödia” on kui ajalooline õppetund, mis tuleb igale lugejale kasuks.

Kaspar Kärner
Tartu Ülikooli üliõpilane

Noore Siegfried von Vegesacki pilt on pärit riigiarhiivi lehelt,
vanem pilt Vegesackide suguvõsa lehelt.

Eduard von Keyserling „Õhtused majad“

Kui sain teada, et peaksin lugema läbi mõne baltisaksa teose, tabasin end mõttelt, et see saab ilmselt olema üksluine ja moodsa aja raamatute särava ning hüpliku süžeega harjunud minule ka piisavalt igav. Mul puudus varasem teadlik kokkupuude baltisaksa kirjandusega ning see tundus mulle vana ja tolmune, kaugeks jääv. Kuid peale mõningast kokkupuudet selle ajastu ning sellest pärinevate autoritega pean tunnistama, et minu eelarvamused tuleb täiel määral maha kanda. Ilmselt peitub mu raamatumaitses siiski veel piisavalt ajatuid nüansse, sest leidsin ka kõigist loetud baltisaksa teostest paljugi nauditavat ning seda nii esteetilises kui ka kultuurilises mõttes.

KeyserlingSee oli minu esmane kokkupuude selle osaga eesti kirjandusloost (ning et see sinna kirjanduslukku tõesti kuulub, selles olen ma nüüdseks veendunud) ning ma tunnen, et mulle on avatud uks ning selle taga asuv maailm, mille olemasolust ma varem teadlikki ei olnud. Me kõik oleme õppinud, et mitmete aastasadade vältel valitsesid siinse piirkonna (tollase maajaotuse järgi Eestimaa, Liivimaa ning Kuramaa, tänaste Eesti ning Põhja-Läti) üle saksa soost aadliperekonnad, kes ehitasid siia mõisaid ning tõid kaasa imelikke ja võõraid kombeid ning asju, kelle juures meie talurahvas käis teopäevi tegemas või mõisatööl, kelle moodi mitmed meist kas salaja või avalikult olla tahtsid, et elus kaugemale jõuda ning kes olid meile kas kurjad rõhujad või lahked valitsejad. Meie maale on jäänud palju nende pärandit – olgu selleks siis toitumusharjumused, saksa keelest eesti keelde imbunud sõnad, rohkem või vähem lagunenud mõisahäärberid, kuid selle pärandi jätjatest on meie mällu jäänud ainult kauge ja ähmane, ühetasandiline kujutis. Mõisauksed jäid meile suletuks ning ühes nendega ka sakste hingeelu ja maailm, milles toonased valitsejad elasid, ning kinni tunduvad need uksed olevat tänapäevani. Lugedes baltisaksa autorite teoseid, mis räägivad elust siinsetes mõisates (olgu tõelistes või fiktiivsetes), avaneb raamatu käeshoidjale meie tavapärase ajalookäsitluse varju jääv tahk siinse maa minevikust. Me saame lähemalt tuttavaks nende baltisaksa aadlikega, kellega me oma kodu kaua aega jagasime, saame lugeda nende muredest ja rõõmudest, põhimõtetest ja elukorraldusest, suhtumistest ja suhtlemistest. Kogu oma valus ja värvikuses avaneb mõisade maailm ning see, mille Siegfried von Vegesack ristis „balti tragöödiaks“ — siinelanud aadelkonna paratamatu kuhtumine ning lõpuks ka nende häving. Ma leian, et see osa siinse maa ajaloost leiab liiga vähe käsitlemist, ent omab siiski tähtsust ning just seetõttu võiks sellest samast hävinud ja ümber asustatud aadlist pärinevate autorite teosed, mida meie nimetame baltisaksa kirjanduseks, olla palju laiemalt levinud lugemisvara hulgas ning baltisaksa kirjanduse esindajad võiksid lugemiseks olla mitte ainult nii ajaloo kui kirjanduse kooliprogrammis, vaid ka iga kultuurilist silmaringi tähtsaks pidava inimese raamaturiiulis.

keyserlinghaudEduard von Keyserling sündis tänase Läti aladel, Tels-Padderni mõisas Kuramaal kümnenda lapsena kaheteistkümnest. Käis gümnaasiumis Kuldigas, ülikoolis Tartus (õppides juurat, kunstiajalugu ja filosoofiat) ning hiljem ka Viinis ja Gratzis. Tema esimesed kirjanduslikud katsetused jäävad 1880ndate lõppu. Aastatel 1890-95 elas ta Kuramaal ning valitses oma vanemate mõisaid, kuid peale vanemast vennast mõisapärija kohale asumist pidi sealt ära kolima ning asus koos kahe õega elama Münchenisse. Seal olles kuulus ta boheemlaste ringi, jäädes sisult siiski aristokraadiks ning kirjutas ka tänaseks unustuse hõlma vajunud näidendeid. Tõelise meistri tõi temas välja aga Müncheni-perioodil kirjutatud proosa. 1903. aastast alates kuni oma surmani aastal 1918 avaldas Keyserling 12 teost, mis koonduvad pealkirja „lossilood“ alla ning mille tegevus toimub eranditult Kuramaal. Algselt üsna aktiivse sotsiaalse eluga Keyserling jäi 1908. aastal lõplikult pimedaks ning polnud pärast seda võimeline enam üksi kodust lahkuma, taandudes nii ka seltskondlikust suhtlusest. Ehk just pimedusest tingituna on tema teosed väga visuaalsed ning Keyserlingist endast saanud üks saksa kirjandusliku impressionismi esinumbreid, sest tema teosed on võrreldavad maalidega, ümbruse kirjeldamiseks kasutatud sõnad võrdsustuvad pintslilöökidega ning kirjeldatavad stseenid kangastuvad lugeja silme ees ilma mingi pingutuseta.

Väga kirjeldusterohke, kuid mitte painavalt selline, on ka romaan „Õhtused majad“, mis jutustab meile loo uue ja vana põrkumisest nelja kõrvuti asetseva Kuramaa mõisa ning nende perede näitel. Igas majapidamises, millest raamatus juttu tuleb, on nii vana kui ka uue esindajaid, seega on kogu romaan kaudselt ka neist vastuoludest kantud, kuigi pealiskaudselt vaadates võiks öelda, et tegemist on tavapärase armastusromaaniga. Siiski, läbi neis neljas mõisas hargnevate armusuhete kajastuvadki ühtlasi nii traditsioonid kui ka majades hooti puhuvad värskemad tuuled. Romaani toimumise täpsemat aega ei ole paika pandud, ent teraselt lugedes võib eeldada, et sündmustik leiab aset pigem aadlitraditsioonide hääbumise kui täiel rinnal õitsemise ajal.

ohtusedmajadKohe esimeste peatükkidega joonistatakse välja raamatu suurim ja ehk kõige kandvam konflikt: üksteise järel saabuvad tagasi kaks peretütart, Fastrade von der Warthe ja Gertrud Port, kellest esimene käis haigemajas põetamist õppimas ning teine studeeris Dresdenis lauljaametit. Erinevatel põhjustel on mõlemad aga tagasi koju tulnud ning nende isad, traditsioone ja kombeid väga tähtsaks pidavad parunid ei ole oma tütardega sugugi rahul. „Jah, tagasi tulevad nad kõik, aga millistena? Nagu katkutud kanad, närvid läbi, vaesel Warthel oli õigus, keegi ei taha postile jääda. Varasemalt ei olnud aadlipreilidel selliseid andeid, mis tuli tingimata välja arendada. Need on need uued ajad!“, ütleb parun Port välja ühe raamatu kujundlikuma mõtteavalduse, mis haakub hästi tema kaaslase von der Warthe varasema mõtteavaldusega, et nende tütarde koht on kodus, kuniks nad saavad oma kodu ning et olla aadlisoost peretütar on sama tähtis elukutse kui iga teine. See on minu meelest lausa veidi irooniline, et just nende, traditsioone kõige rohkem au sees pidavate meeste tütred on need, kes mitte ei taha „postil püsida“ – võtta vastu aadlisoost peretütre roll ja sellega kaasnevad kombed ja kohustused ning jääda kosilast ootama. Üks selle rolli võtnud tütarlaps romaanis ka on, Gertrudi õde Sylvia, keda kirjeldatakse vanaldase piigana ning keda üks meesterahvas on küll „piiranud“ kuid sellest pole midagi välja tulnud. Ta elab koos vanematega ning tundub küll meeldiv, kindlasti mitte ebasümpaatne, kuid veidi kuiv ning igav, vastandudes nii oma Dresdeni-aegseid kavalere meenutavale melanhoolsele õele, kui ka haiglas elu ja inimeste keskel viibinud Fastradele.

Üleüldse jagunevad naised selles raamatus kahte leeri – kombekad prouad, kes elavad oma elusid täpselt nii nagu nende emad ja vanaemad enne neid, olles „postil“, ning kolm noort neiut, uute tuulte esindajad, kes üritavad vanade normide kiuste sellesse kümnendist kümnendisse kulgevale samasugususele muutuse mõlki sisse lüüa. Gertrud tegi seda lauljakarjääri püüdlemisega. Fastrade lõhkus norme sellega, et armus oma koduõpetajasse ning kui viimane haigeks jäi, veetis temaga haigemajas põetajana aega, kuniks too suri. Lisaks hakkab noor preili Warthe tagasi tulles ka oma isa esindajana majapidamise asjadest osa võtma, mis pole toonasele naisterahvale küll ennekuulmatu, kuid siiski harjumatu ning normist väljas käitumine. Kolmas naisterahvas on eriline aga juba oma päritolult. Kui Fastrade ja Gertrud on väga viisaka taustaga aadlitütred, siis Lydia Dachhausen abiellus aadlikuks ning on tegelikult hoopis vabrikandi tütar ning juba sellepärast vaatavad pikkade suguvõsaliinidega pered talle veidi viltu. Lisaks sellele leiab raamatu süžee edenedes muidu nukulikult ilusa Lydia käitumisest ma mõningaid muid maneere, mis aadlipreilidele üldiselt kohased ei ole.

abendlichehauserAinsana uusi vaateid väljendava meestarahvana annab raamat meile Dietz von Egloffi, mänguri ning muidu kahtlaste kommetega perepoja, kellel on sellest hoolimata oma paruniprouast vanaema jäägitu toetus. Ta mängib kaardilauas maha oma perekonna vara, kattes kulud puidu müügiga. Justnimelt metsaga äritsemise teema kaudu satub ta esimest korda kokku ka uuesti koju jõudnud Fastradega, kes talle juba noore neiuna on kõvasti muljet avaldanud ning kelle pisut harjumatud ning otsekohesed maneerid Dietzile jätkuvalt meeldivad. Lõpuks päädib asi sellega, et Dietz Fastradele kosja tuleb ning kui neiu vastu isa soovitusi kosjad ka vastu võtab, jalutavad need kaks uue aja esindajat õhtuti kahekesi metsas ning ka nende vestlused ongi kantud sellest, et nad kahekesi vanade põhimõtete vastu seisavad. Siiski ei lähe asjad ehk päris nii sirgjooneliselt nagu selliselt stsenaariumilt oodata võib. Teine nooremapoolne meesterahvas, kes mingeidki värskuse märke ilmutab, on Fritz Dachhausen, kes teenib selle tiitli peaasjalikult sellega, et kosis kellegi, kes pole põlisaadlik. Ta käib teiste noortega läbi ning raamatu alguses võiks eeldada, et temagi langeb muutjate kategooriasse, kuid kui ta on sunnitud valima traditsionaalse karmuse ning ehk veidi leebema mõtteviisi vahel, siis läheb ta ikka klassikalist teed. Teised raamatust leitavad meesterahvad on läbi ja lõhki traditsionaalsed, vähemalt on seda kõik aadli esindajad (ning nemad ongi selles raamatus kõige tähtsamad).

Uue ja vana konflikti käsitledes tahaksin lisaks tegelastele peatuda veel kahel asjal: Keyserlingi sõnakasutusel ning tegevuspaikade valikul, sest mõlemad on konflikti kujutamisel vägagi kujundlikud. Kõigepealt – tegevuspaigad. Need jagunevad laias laastus kaheks – siseruumid ning väline keskkond. Siseruumid esindavad vana. Need on veidi rõsked, tolmused mõisahooned, kus kõik püsib aastasadu muutumatuna. Tagasi koju jõudes vaatab Fastrade ringi ning kõik asjad on jätkuvalt seal, kus varasemalt, samuti on samad toidud, maitsed ning lõhnad. Kiirelt muutuvast välisest keskkonnast, haigemajast tulnud tüdrukut selline samasus aga rõhub. Üldiselt näeme me raamatus samuti vana esindavaid tegelasi peamiselt siseruumides, äärmisel juhul oma kodu aias, mis on olemuslikult samuti kodumajapidamise osa. Väliskeskkonnas, metsas, kõrtsis, lähedalasuvas linnakeses näeme me peamiselt ikka noori. Olgu selleks Dietz, kes öösiti tõlla või hobusega ringi sõidab, Lydia, kes istub oma mõisa aias õhtuti pingil ja ootab, või Fastrade, kes majas rahu ei saa ning hämaruses jalutama läheb. Ja vastuolu avaldub ka sõnakasutuses, kus looduses jalutavate noorte silmade läbi maalib Keyserling meile vaatelisi maale, lugeja naudib päikeseloojangut, tunneb udu ja mulla lõhna ning kuuleb lindude laksutamist. Läbi noorte silmade on kirjeldatud kevad, koos selle tungide ning tärkamisega. Sama esindavad raamatus ka noored. Vanad püsivad oma turvalistes majades ning kui neid ümbritsevat ka raamatus kirjeldatakse, siis alati läbi traditsiooni, läbi püsivuse ja kestvuse.

Ma usun, et Keyserling on heaks sissejuhatuseks baltisaksa kirjandusse. Kuigi „Õhtustes majades“ ei kirjeldata eriti suhteid kohalikega, siis annab ta ometi hea vaate aadlike omavahelistesse suhetesse ning nende kommetesse. Samuti leiab siin veidi kajastust ka kõrgklassi üldise hääbumise tragöödia. Raamat on ladusalt kirjutatud ja väga kerge lugeda, üldse ei teki tunnet, et tegemist on pea sajand tagasi kirjutatud teosega. Kuigi uute ja vanade vaadete vastuolu oli toona ilmselt teravam, on selle duelli essents ikkagi ajatu – põlvkondade vahelist konflikti ei saa muutuvas maailmas lõpuni ära hoida mitte kunagi. Ning kuigi selle raamatu tegelaste püüdlused midagi muuta üldjoontes eriti vilja ei kandnud, leiab nende noorusliku mässu tuttavana ilmselt igaüks, kes ise kunagi noor olnud on.

Triin Sepp
Tartu Ülikooli üliõpilane

Edzard Schaper „Maailma lõpp Hiiumaal“

Selle Schaperi lühijutustuse esmaseks silmapaistvaks jooneks on kaasahaarav ja selge stiiliga kirjutusviis, milles lause moodustus ise vihjab allolevale huumorile ja pilkele. Teisiti sõnastatult oleks jutustus muutunud ehk raskemeelseks ja kuivaks, kuid saab Schaperi sõnastuses täiesti uue tähenduse. Ajaloolistele jutustustele omane lähenemisviis on üldiselt ikka realistlik, faktiline, täis traagikat ja kaotust. Sama lähtepunkti oleks saanud võtta ka selle jutustuse osas – raske, külm, pime ja pikk talv, pidevad olmelised probleemid, tingitud eraldatusest muu maailmaga. Kõigele lisaks veel issanda pahameel nende üle ning igapäevased võitlused äraelamiseks. See oleks täiesti akuraatne ja arvestatav kirjeldus, kuid oleks muutnud kogu teost. Jutu väärtus (vähemasti suurelt osalt) seisnebki selle jutustamise stiilis, mis tuleb üsna positiivne üllatusena, eriti pärast pigem traagikale kallutavat pealkirja.

schapermaailmalopphiiumaalHumoorikas väljendusviis aga ei välista sügavat sisu, pigem on tulemus vastupidine. Jutustuse sisu, hoolimata oma meelelahutuslikust mõjust, on siiski ka reaalne sündmustiku kirjeldus. Kirjutise lähtepunktiks valitud egotsentrilise Gottlieb Adalbert Hinrichsoni, kellele osaks saanud armutoov äratus, ülistamise vaikne ja peenekoeline naeruvääristamine on justkui terve jutustuse kandvaks motiiviks. See tõik pole ehk pelgalt mitte ainult illustreerimaks toonast naivismi, vaid kui täiesti reaalne eluolu kujutlus ja väärtuslik ajaloo kroonika. Scharper on justkui pannud ühe ajastu, koha,   tõsielulise ja piltlike fakte pakkuva kirjelduse huvitavasse, loetavasse pakendisse. Kuigi ajalugu või isegi selle aja olusid pole rohkem kirjeldatud, kui hädavajalik oli – ainuke lühike kirjeldus asub kohe jutustuse alguses ning baltisaksa temaatika on üldiselt puutumata jäetud, seda ainult pastorihärrade näol, kes ei jaganud asjast midagi ja salamahti lootsid rüütelliku elukorralduse tagasitulekut. Kuid ehk polnud eesmärgiks niivõrd tutvustada konkreetset ajalugu ja selle fakte, kuivõrd selle aja olemuse sisu.

Teos oli küll pikkuselt lühike, jätkub ainet analüüsiks piisavalt. Tundub ka loogiline, et nii lihtsakoeline jutustus sisaldab endas palju sümboolikat, mis justkui laiendaks seda, mis pikkuses vajaka jääb. Sümbolismiks võib lugeda näiteks petrooliumi kui viidet valgusele või vaimupimedusele, täpsemalt pimedale usaldusele. Ka oskuslik sõnakasutus, näiteks „Hiiu maailm“, pole juhuslik, vaid viitab sellega ühe maailma väiksusele, mida üks eraldatud saareke kahtlemata oli. Loo lõpus välja tulev püant ehk petuskeemi variant, oli see siis kogu jutustuse kandvaks süžeeks või mitte, jääb peaaegu varjule ja tundub, nagu antaks vaba voli selle üle otsus teha igal lugejal endal. Esteetilised küsimused , näiteks kas peategelase viis müüa rohkem petrooleumi oli õigustatud, jääb kõik ilma autori hukkamõistuta ja isegi selgitusteta.

Hoolimata oma tõsistest teemades, humoorikast lähenemisviisist ja kergest pilkest, ei kompa teos esteetika piire, vaid kõik on oskuslikult mahutatud viisakuse piiridesse. Puudub ülalt alla vaatamise suhtumine ja toonase lolluse kritiseerimine, mis muidu osava humoristliku kirjelduse varjus võiks isegi olla tolereeritav. Ei toimu toonase naiivsuse laimamine, vaid autor kirjeldab seda kui reaalset eluviisi, mille üle praegu tagasivaadates üks väike muie ei vääri pahakspanemist. Kritiseerimine toimub nii osavalt, et paneb kahtlema, kas see ikka toimub? Ja kui toimub, siis kelle pihta? Kuna teemat saaks sobitada ka tänapäevasesse konteksti, siis leiab ehk iga lugeja mõtteainet, mis seostub millegi praeguses ajajärgus aktuaalsega ja mille kohapealt kriitika leidmine oleks ehk otstarbekam. Leidub ju tänapäevalgi, kui mitte isegi rohkem, sama naiivsust ja pahatahtlikke petuskeeme, mähituna üllasse eesmärki. Kõike loogilisemaks jäigi variant, või vähemasti mulje, et viidati inimeste hirmudega mängimisele isikliku kasu eesmärgil. Teema kui selline üleüldiselt ei ole lokaalne, vaid omane kõigile kultuuridele läbi ajaloo, et pidevalt ähvardavast kõige kõrgema pahameelest pääseda, on vaja „maailma pöördumist armulise ime läbi“, olgu siis selles mängus kellegi isiklikud kasud või mitte.

edzardschaperKujutan ette, et näiteks teadmata midagi Hiiumaast ning isegi Eestist, mis pildi saaks antud lühijutu põhjal? Mida ütleb antud lugu Eesti rahva, täpsemalt Eesti inimese kohta, seda nii võõramaalase, kui näiteks ka oma pilgu läbi? Kaldun arvama, et kirjatüki peidetud humoristlik stiil, mis võibolla ehk ei kaldugi nii kaugele eestlasele omasest olemusest, võib pigem minna kaduma võõra silma all. Haaramata oskusliku keelekasutusvõtteid ja põhjalikuma taustateadmiste puudumisel, võib pigem jääda mulje ühe tollase tõepärase eluolu kirjelduset. Võibolla ehk pisut üllatusena tuli tõik, et palju kiidetud ja laidetud eestlasele omasest jonnakusest ja uhkusest polnud aimatavat vihjetki ning ainuke, kellele viimast iseloomujoont omistati, oli ka peategelane ise, kelles aga teadupärast leidus võrdselt nii saksa, rootsi kui eesti verd. Samas tundub, et tagasivaatamine sellise sõbraliku peavangutusega, mida see jutt tekitab, pole sugugi võõras meile kui eestlastele, kes küll väärtustades oma ajalugu ja traditsioone, oskab visata ka nalja kunagise elukorralduse ja uskumuste suhtes. Seda küll võibolla pigem kõrtsis õllekannu taga ja muidu suulises edasikandmises, kui „tõsiste autorite“ kirjanduses, eriti veel mitte-eestlase poolt. Tegemist on küll Saksa kirjanikuna, kuid Eestis veedetud aastad ja loomulik elutunnetuse haaramise oskus laseb sel jutul ausa tõepärasusega paista.

Ainuke etteheide – täielikult subjektiivsest maitse-eelistusest lähtuvalt – on soov, et oleks suuremat detailidesse laskumist, mitmeliinilisemat süžee lahtikäiku ja ehk ka pikemat kirjeldust. Pidevalt painab tunne, et inimeste tutvustus oleks justkui pooleni jäetud ja tahaks rohkem teada, näiteks paar korda mainitud peategelase muldvana õe Rosamunde kohta, kes salamahti ikka rohkem kui ühe marjalikööri jõi. Samas selline lühijutt oli ilmselgelt kirjaniku loomevabaduse õigus ja taotletud valik, iseasi, kas seda on ka edasine uudishimu tekitamine või tegemist on minu isikliku sooviga. Arvestamisväärse kriitikana see arvesse ei lähe, kui üldse, lisab see kirjatükile pigem väärtust.

Üldiselt sobib käesolev jutustus lugemiseks ka ilma sügavama analüüsita. Puhtalt naudingu mõttes, mida see kahtlemata oma eestipärase elukirjelduse ja koomilisusega pakub. Kas tükiga on taotletud ka sügavam tagamõte, peale selle, mis süžees selgelt välja tuleb, jääb peaaegu varjule. Võibolla on ja võibolla ei ole. Kõikide baltiaegsete ning eriti selle järgset aega kajastavate raamatute kõrval on tegemist aga kindlasti ühega, mis väärib äramärkimist ja – isiklikust maitse-eelistusest lähtuvalt – rohkem tunnustust.

Liina Mets
Tartu Ülikooli üliõpilane