Manfred Kyberi kogumik „Pooles mastis“ koosneb kuuest jutustusest, mille tegelased elavad vaikselt oma elu koos realiseerumata kirgedega. Nende näol on tegemist kõrgemasse ühiskonnakihti kuuluvate inimestega, valdavalt aadliseisuse esindajatega, kes püüdlevad hinges kõrgemale, olles üle ühiskonna mõismatusest, kuid keda siiski piiravad seisuse poolt pealesurutud normid. Kuna paljugi on Kyberi ajast saati muutunud, võib olla tänapäeval raske mõsta tegelaste motiive, kelle jaoks tähendab suudlus pärast kaht kohtumist kindlat kihlust või kes sulgevad ennast oma hinge, mõistes, et on abiellunud vale inimesega. Kuid inimeste olemus pole muutunud ja romantilisi hingi leidub ka tänapäeval, võib-olla on neil 21. sajandil isegi kitsam. Eesti lugejale on eriti tuttavlikud looduspildid, on ju ka kogumiku originaalpealkiri „Põhjamaised lood“.
Looduse kujutamine ei ole jutustuste seisukohalt siiski vaid illustratiivse väärtusega. Riia lähedal Paltmare mõisas sündinud Kyberil on põhjamaise loodusega väga tugev side ning seda on ka tema loodud kangelastel. Kõige traagilisema vormi omandab see jutustuses „Jääminek“. Jutustatakse noore mõisapreili Hella Herborgi naisekssaamise lugu. Tüdruk ilmutab kalduvusi metsikusele juba oma ema ja tädi hoolealusena, tõrkudes jaanipeost osa võtmast, mis on sellises vanuses neiu kohta tõesti omapärane. Vastupanust hoolimata jõutakse peole, kus pärast lühikest tantsu otsustab noormees Erich Ruland, kes on juba varem ilusale piigale pilgu peale visanud, neiu kosida. Kihlus kinnitatakse suudlusega kuid ka suusõnaliselt ent salaja, millele järgneb pulmaootus. Jutustuses peatutakse lugeja harjumuste järgi prioriteetsetel sündmustel pea sama põgusalt kui siin pakutavas kokkuvõttes. Selle asemel täidab kirjanik lehekülgi malbete dialoogide ja tegelaste vaoshoitud hingeelu üksikasjaliku kirjeldamisega, pistes sinna vahele pildikese või kaks metsikust loodusest, mis niivõrd vagural taustal mõjub pahaendelist ärevust tekitavalt. Asi on nimelt selles, et peategelase näol on tegemist tõepoolest omapärase tüdrukuga, kelle hing igatseb ühiskonna köidikute vahelt pääseda, seismaks silmitsi looduse metsikusega. „Pooleldi unes ja pooleldi ärkvel, kuulis ta veel kaugel, õige nõrgalt, kuidas jõevood pargi taga ühetooniliselt vastu kaldalõhesid peksid. See kõlas nagu hällilaul, tasa ja üha tasemini, ent ometi mingi vaoshoitud rahutusega, nii et Hella mõte läks tahtmatult sellele, kuidas too vaikne jõgi varakevadel jääkaane purustas ja metsiku möirgava juubelduse saatel oma ahelad allavoolu triivis, rebides endaga kaasa kõik, mis rippus kalda küljes, lõhkudes puid ja põõsaid ning vedades kõik koos kollase liiva ja üleskistud mulla pinnaga oma pulbitsevasse kuristikku! Ta oleks alati tahtnud seal kohal olla, otse keset pöörast möllu, nii et tormituul piitsutaks juukseid vastu nägu ja soe vihmavaling peksaks tema noort keha – keset langenud puid ja räsitud põõsaid, üleskistud maapinda ja pulbitsevat vett, keset palavikulist kevadööd, otse ragiseval jääpangal!“ Viimaks jõuavad kätte pulmad ja pruutpaar sõidab mesinädalatele. Noorte rõõmu tumestab Hella ema surm. Noor proua pettub abielus, kui avastab, et ka lapseeast väljakasvanuna ei ole tema sõnadel ega arvamusel kaalu abikaasa Erich Rulandi üle, kelle hoolde jääb nüüd Herborgide mõisa majandamine. Noormees on välismaal õppinud ning asub ratsionaalse ja uuendusmeelse inimesena tegelema põllumajanduse ja maaparandusega, mille käigus ei pane tähelegi, et korrladab ümber paiku, millega tema naisel on väga tugev emotsionaalne side, hävitab Hella mälestusmaastiku. Konflikti ja seeläbi kogu loo sümboliks saab jääminek, mille eest parki kaitsta lootes laseb Erich jõele valli rajada. Seevastu Hella peas võtab võimust soov, et jää valli hävitaks. Ta käib hoolega vaatamas valli ehitamist ja jää paksenemist, kuni saab viimaks teate, et jääminek on alanud. Ekstaatilises joovastuses tormab noor mõisaproua suurt vaatemängu jälgima, mõistmata veel oma lepitava vereohvri rolli selles inimese ja looduse vahelises arveteklaarimises. „Ja siis seisis ta kaldal ja värises erutusest ning vaatas palavikuliste, joobnult läikivate silmadega kaugusesse, mööda jõge ülesvoolu. Sealt pidi tulema too suur, lunastav ja vabastav, mis saab võidu kõige, kõige üle! /…/ Ja pikemalt mõtlemata ning oma mõtte, oma kõige isiklikuma, salajasema mõtte ajel, mille täitumist ta nii kaua oli oodanud ja mis nüüd viimaks täide pidi minema, libistab noor naine end kaldanõlvakust alla. /…/ Ja nüüd on Hella jõel, vesi on jää peal, ta suudab vaevu püsti püsida, jää on nii libe, nii kõikuv /…/ Jäätükk kõigub ja kõigub ja hakkab aegamisi liikuma ning nüüd näeb Hella neid tulemas, ülevalt, läbisegi üksteise otsa kuhjunud jääkamakaid, kõlinal ja raginal, raevunud kobrutis, valge korratu mass, milles siin-seal helendavad üleskistud kaldapinnase erekollased laigud. /…/ Tamm! Ja kõmisedes liiguvad jääkamakad sellest üle. Siis hõiskab noor naine, metsikult, juubeldades! See on ju tema mõte, too suur, lunastav ja vabastav! Seejärel sulgub vesi tema ümber ning ümberringi pole muud kui ragisevad jääkamakad ning must haigutav sügavik ja kollane segipööratud kaldaliiv vulisevas kobrutises.“
Jutustustes „Tema laps“ ja „Pooles mastis“ seotakse looduse elemente inimestega. Mõlemad jutustused räägivad meestest, kes elavad teistest eraldi ning jäävad inimestele mõistetamatuks, nagu ka loodus seda meie jaoks tihtilugu on. Jutustuse „Tema laps“, mis on eelmainitud kujundi kirjeldamiseks näitlikum, mõistatuseks on isevärki inimene Erik Eriksen, leiutaja poeg ja kohvilaua jututeema. Noormees vastandub loomuselt oma malbele ja tagasihoidlikule lapsepõlvesõbrale preili Evale. Erinevustest hoolimata seob lapsepõlv kaks hinge ühte ja nad jagavad erilisi hetki. „Ja preili Eva ning Erik Eriksen hoolisid teineteisest väga, ilma et nad oleksid seda ise õieti teadnud. Nad hoolisid teineteisest nagu kaks last, kaks mängukaaslast, kelle vahel sündis kõik iseenesestmõistetavalt ja tahtmatult. /…/ Teinekord, kui nad olid koos metsas kõndinud /…/ siis olid nad näinud ikka ühte ja sedasama, sellele otseselt tähelepanu pööramata: konna, kes hüppas nii kibekiiresti üle tee, nagu oleks ta midagi maha unustanud, /…/ ning siis see kitsas sinine triip vanal sammaldunud põllukivil, selle oli öösel oma hõbedase kabjaga tõmmanud haldjaratsu. Ja siis veel see… ja too. Ja alati olid nemad, preili Eva ja Erik Eriksen, näinud ühte ja sedasama, mis oli väga iseäralik, ainult et nad kumbki ei teadnud, kui iseäralik see oli. Mis oli aga kogu asja juures veel kõige iseäralikum.“ Pärast isa surma Erik Eriksen lahkub. Mõne aja möödudes saab Eva ebameeldiva üllatusena pulmateate ja pildi vahvast Heddist, kes olevat minevikuga daam. Preili Eva avastab, et temal ja Erik Eriksenil võisid üksteise suhtes olla erinevad ootused ja ka seda, kui erinevad nad siiski on. „See’p see oligi, mida isevärki inimene ikka oli tahtnud, ja millest Evale nii sageli rääkinud: veri, elus, pulbitsev veri kõige selle kombekuse ja mõistlikkuse juures! Kes teab, ehk oli nii kõige õigem, siiski, iial ei või teada, ning tasapisi kandis preili Eva ühe väikses osa oma suurest armastusest Erik Erikseni vastu üle „vahvale Heddile“. Preili Eva oli nimelt väga hea.“ Mõne aja pärast saavad Erik Eriksen ja vahva Heddi poja ning siis saab preili Eva kirja, kus Erik palub Eval lapse eest hoolitseda, kuna otsustab koos vahva Heddiga vabasurma minna. Varasemalt kirjeldatud sündmuse ümber on raam preili Evast ja – tema lapsest mõisapargis, kus naine leiab lepitust isevärki inimese ja tema otsustega. „Sügiseselt kirjud lehed lebasid pargiteedel ja õhtupäike paistis nendele läbi raagus okste, otsekui tahtes oma viimaste kiirtega valgustada surnud lehestikku, sest see sillerdas veel surreski nii kirevalt ja rõõmsavärviliselt. Surm on tihtipeale nii kirev, aga surm on surm, siin ei muuda ka päikesekiired midagi, mitte kui midagi.“
Jutustuses „Tema laps“ puutub lugeja esmakordelt kokku tädidega. Saksa tanted olid vanatüdrukuks jäänud naised, kes leidsid rakendust oma sugulaste lapsi kasvatades. „Aga oli veel üks pärandus, mille oli abiellu kaasa toonud juba preili Eva ema, nimelt vanatädi, kellel polnud küll mingit raha, ent see-eest moraali ülearugi, ning kes sai testamendiga eluaegse loa elada perekonna mõisas ning vastutasuks kohutuse orb üles kasvatada.“ Manfred Kyber võtab tädide vastu väga järsu hoiaku, mida jagavad ka tema tegelased. „Tädi Eulalie, nii oli selle testamendiosaku nimi, oli väga inetu, väga vallaline ja väga vaga ning üleüldse täpipealt see, keda karmilt, aga õiglaselt kutsutakse „peletiseks“. Mis tähendab, et õigupoolest ei olnud ta mitte paha, vaid lihtsalt liiga rumal, et olla hea – ta vihkas kõike, mis oli inimlik ja isiklik, mitte suurest vihast, vaid üksnes sellepärast, et ei suutnud seda mõista. /…/ Erik Eriksen oma järsu, impulsiivse loomuga vihkas tädi Eulaliet küll hingepõhjani ja nimetas teda lapsena lohemaoks ning hiljem, täiskasvanuna, „pärilikuks veaks“ ning soovis talle igatahes ja alati võimalikult peatset ja mitte päris valutut ärakustumist esivanemate juurde.“ Ka tädide kasvatuse mõju lastele ei pea kirjanik sobivaks. „Tähendab sestpeale, kui ta oli varasest lapseeast välja kasvanud ja pääsenud sel puhul nii loomulikust, kuid tegelikult alati ebaloomulikust tädide kasvatusest.“ Kirjaniku suhtumine on õigustatav asjaoluga, kui traagiline tegelikult tädiks olemine on, misläbi kasvatavad noorsugu ambitsioonitud, inimsuhetes kogenematud ja õnnetud inimesed. Selles suunas juhib kirjanik lugejat jutustuses „Kaminatuli“. „Tädid arvasid, et tal on oma hingeelu. Mis asi see on, seda ei osanud tädid õigupoolest isegi öelda, ka neil puhkudel, kui nad kõik koos olid ja kohvi jõid – see lihtsalt oli hingeelu. Niisugust asja ei anna kirjeldada, seda saab vaid tunda, eeldusel, et jätkub pedagoogilist kogemust, ja seda muidugi jagus. Oldi ju nii elutargad, oldi näinud suureks kasvamas tervet põlvkonda, mähkmeist saadik, kui nii võib öelda, oli käidud väljasõidul Peterburis ja ühel korral isegi Berliini raudteejaama Friedrichstrassel ning hingatud sisse miljonilinna õhku. Eks sellisel puhul teata, millega tegu, ja sedapuhku oli tegu hingeeluga, see oli ütlematagi selge. Ja kui ka vaatamata kogu pedagoogilisele kogemusele ja raudteejaamale Friedrichstrassel ei teatud siiski päris täpselt, mis asi see hingeelu õigupoolest on, oli see igal juhul midagi kahetsusväärset, mille vastu tuli võidelda, ning midagi, mis ei passinud sugugi kokku tavapärase terve maailmavaatega ja korraliku, terve moraaliga, mis oli juba kõiki meie esivanemaid – olgu jumal neile armuline – kindlalt kahe jalaga maa peal hoidnud.“ Nukra naeratusega portreerib Kyber naisi, kes on pidanud ühel hetkel loobuma oma naiselikkusest, et võtta vastu roll, mille esimese ebaõnnestumisel ühiskond neile lohutusauhinnaks jätab.
Sama traagika laieneb kogu aadliseisusele. Lapsed sünnivad rolli, millel on etiketi, pühakirja ja eetika näol ettekirjutused igaks sõnaks, liigutuseks, isegi mõtteks. Selles keskkonnas jäävad isiklikud kired paratamatult tahaplaanile. Suudlusest võõraste vahel või vanematevahelisest kokkuleppest piisab, et sõlmida õnnetu abielu, millest edasi on vaid kaks teed. Patustada ja pakkuda kõneainet. Sest kohut mõistetakse kohvilaudades, nendesamade tädide lõugade läbi, kellel oma õnnetuses jääb üle vaid kibe nauding karistada teisi selle eest, mis neile endale on keelatud. Või igavesti leinata, iseennast. „Ja raske öelda, kuidas see kõik oli, aga see oli ilusa naise viimane hingesopp, mille külm, selge, põhjamaine talveöö oma surmaembusesse võttis, kõige viimane. Ja kõige viimase kohta ei oska me kunagi midagi öelda. Ent möödus pikki, pikki päevi, pikki öid ja pikki aastaid. Siis suri tema mees, ja matused olid väga uhked, suursugused, ja siis läks mehele tema tütar, ja pulmad olid väga uhked ja väga suursugused ja ilus mõisaproua von Hohenau, kes nüüdseks oli vanaks saanud, aga ikka veel väga ilus, ning polnud õigupoolest kunagi olnud ei noor ega vana, tundis kõige selle juures ühte ja sedasama: see oli küll väga ilus ja väga suursugune ja väga, väga kombekohane – aga siis oli see möödas, nagu on möödas kõik, kui on möödas see kõige viimane, ja kõige viimane oli möödas juba ammu.“ Seda sama traagikat on võimalik laiendada tervele ühiskonnale, mis teeb Manfred Kyberi jutustustekogu „Pooles mastis“ ka tänapäeval aktuaalseks. Reeglid ja hukkamõist, halvustamine ja keelepeks ei iseloomusta vaid üht kindlat ühiskonnakihti, need on üldinimlikud. Võib isegi öelda, et sotsiaalne stress on kasvanud, miks muidu leiab aset sedavõrd äärmuslikke maandusi nagu liputamine või globaalne alkoholism. Kyber osutab sellele probleemile juba üle saja aasta tagasi, kui noor Hella Herborg küsib veel noore tüdrukuna oma emalt. „Tead sa ema, „ jätkas ta palavikulises erutuses, „siis kui vihma sajab ja väljas on torm ja tuul logistab aknaluuke ja ma ei tohi õue minna, siis ma tahaksin välja minna, ihualasti, isegi kui väljas on veel päris külm – ja ma tahaksin märjaks saada, läbimärjaks, ja joosta läbi tuule ja vihma, ja kui see kõik on möödas, siis ma tahaksin maha heita ja lasta päikesel end ära kuivatada, nii et soe hakkab ja – tead sa – tegelikult tahaksin ma üldse elada nii, nagu elasid ürginimesed. Muidugi mitte päris nii nagu nood, juhmilt, nagu ütleb onu Wilhelm, vaid hoopis teisiti, tead, täiesti teadlikult, sellest mõnu tundes…“ Proua Herborg oli näost valgeks läinud ja vaatas ainiti tütrest mööda, tühjusesse. „Miks meie seda küll ei tee, ema? Miks me elame nii totralt nagu nukud ja teeme näo, nagu poleks meil üldse mingit keha, ja oleme nii kohutavalt mõistlikud ega tohi teha midagi, mida ometi iga loomgi teha tohib?!“
Manfred Kyberi kogumik „Pooles mastis“ räägib realiseerumata kirgedest, sügava tundelaadiga inimestest, kes elavad oma elu leinaseisundis, poolikult, pooles mastis. Ja tädidest, kes on kogumiku kangelastest veelgi õnnetumas olukorras, kuna nemad on oma kirgedest loobunud, nende hinges ei hingitse enam midagi, või kui siiski, siis on see maetud liiga sügavale usu, vagaduse ja ühiskondliku stressi alla. Selle kõrvalt on kirjanik vastanud suurele küsimusele: kuidas leida ennast kui seisuse au asemele on jäänud seisuse häbi, kust ammutada energiat, et jääda iseendaks, kuidas maandada stressi, mida tekitab ühiskond. „Ja siis võttis ilus mõisaproua von Hohenau kätte naisõiguslikud ajakirjad ja luges palju vaimseid kirjatükke ning tendentslikke brošüüre, ja siis ta naeratas taas, nagu ta nõnda kenasti oli õppinud naeratama, ta taipas, et nukud ei sõdi, ja mõistis naeratades, et trükimust ja paber ei saa luua rõõmsat elu ega panna verd voolama. Ja sestpeale armastas ta põhjamaa talveööd, armastas väga, nii nagu armastatakse kedagi, kellega tuntakse hingesugulust.“
Sander Kaasik
Manfred Kyberi pilt on pärit siit
Siegfried von Vegesack
Ehkki romaanis on maarahva (lätlased) ja aadlike vahel nähtamatu, aga läbimatu “klaassein”, oli kodumaa (Heimat) neil üks. Kõrvuti, aga samas eraldatult elati pikki sajandeid. Nüüd, kui Balti tragöödia viimasest vaatusest, 1939. aasta ümberasumisest (seda autor ei kujuta, sest esmatrükk ilmus 1935. aastal) on möödunud pea sajand ja kunagine siin valitsenud vähemusrahvus on lõplikult kadunud, oleks aeg see “klaassein” kõrvale lükata. Tahame seda või ei, kuid baltisaksa kultuuriruum on meid mõjutanud pika aja jooksul. Balti erikord oma autonoomiaga andis meie aladele võimaluse erineda Vene impeeriumi teistest piirkondadest, tulemuseks tihe teedevõrk ja fektiivsed põllumajandusüksused – mõisad. Eks ka maarahva pilgud olid suunatud mõisale, küll rusikat taskus hoides, kuid eeskuju võeti ikka sealt. Elujärje paranedes hakati kodu ja koduümbrust kujundama, laulukooris käima ja pilli mängima. Selle kõige eelduseks oli muidugi emakeelse hariduse jagamine talupoegadele. Võib isegi öelda, et just baltisakslased olid “süüdi” eestlaste –lätlaste rahvusteadvuse tõusus, seega Eesti ja Läti rahva tekkes. Nii nagu olid nad ka meie teadusele ja kirjandusele alusepanijad.
Lugemissoovituse blog 