Posts Tagged ‘elulood’

Nick Mason “Inside out : isiklik lugu”

Nick Mason “Inside out : isiklik lugu” (Koolibri, 2020)

Jutustus sellest, kuidas tudengibändist sirgus supergrupp, muusikamaailma dinosaurus. Muusikute memuaare ja ansamblite lugusid lugedes on kõige huvitavam jälgida teekonda ja eriti varajasi aastaid. “Kuidas-ükskord-algas-kõik”, alates esimestest edu ja kuulsuse algetest: õnnelikud juhused, kui pälvitakse mõne olulise mänedžeri tähelepanu. Esimene plaadileping, esimesed stuudiosessioonid… Pink Floydi puhul sai kõik alguse üliõpilastest, kellele meeldis oma etteasteid elavdada värviliste elektripirnide, fotoprojektorite ja muude vahenditega. Kalduvus visuaalsele efektsusele avaldus varakult, kindlasti oli siin oma osa ansambliliikmete arhitektuuriõpingutel, millele lisandusid teadmised tehnikavallast. Kasutati käepäraseid tarbekaupu: poest osteti koduvalgusteid, tavalisi lüliteid, želatiinpaberit, rõhknaelu… Süsteem ühendati vooluvõrku, tuled lülitati sisse ja välja käsitsi. Võimaluste kasvades jõuti pikapeale välja mastaapideni, mille näiteks olgu video 1994. aastast:

Aga sinna läks veel aega, vahetusid liikmed (eriti dramaatiline on Syd Barretti lugu – Mason kirjeldab seika 1975. aastast, kui albumi Wish You Were Here salvestamise ajal külastaski stuudiot kummaline persoon). Tuli ette erimeelsusi, tülisid ja lahkhelisid nagu igas koosluses.

Pink Floydi juured on 1960ndate Londonis. See oli aeg, kui Britannia oli cool. The Beatles oli teerajaja, tänu neile muutus kõik britipärane kogu maailmas moodsaks ja lahedaks. Aja märksõnad olid underground ja eksperimentaalsus. Värskeid mõtteid (uut Ameerika kirjandust) levitasid näiteks ka raamatupoed. Bände tekkis palju, muusikalist entusiasmi jagus küllaga. Tol ajal ei osatud mõelda, et ansamblist võib saada nö. päris töö (rääkimata elutööst), pigem arvati, et teeme mõnda aega ja aitab küll. Ka N. Masonile tundus nii, aga pikkamööda jäi ta joonestuslaud üha rohkem unarusse. Ja kui veel õnnestus näha-kuulda tõeliselt head bändi nagu Cream oli asi otsustatud.

Trummar Mason on ainus Pink Floydi liige, kes on ansamblis kaasa teinud algusest peale. Olnud isiklikult nö. asja sees ning näinud tervet lugu, mille käigus jõuti klubist staadionile, tuhandetesse ulatuva publiku ette. Seega on tänuväärne, et ta võttis kätte ja kirjutas raamatu ise, mitte ei palganud biograafi.

Lugemist teeb ladusamaks N. Masoni hea huumorisoon (mis pole ka raamatu tõlkes kaduma läinud): näiteks kommenteerides fakti, et nende album Dark Side of The Moon ikka veel nii hästi müüb, arvab ta, et inimestel lihtsalt ei ole meeles, et see plaat on neil kodus juba olemas.

Piret Kiivit

Mikk Targo “Sa haara kinni mu käest”

Mikk Targo “Sa haara kinni mu käest” (Varrak, 2022)

Nii mõnedki Eesti pop- ja rockmuusikud ning muusikategelased on jõudnud eluetappi, mil käes paras aeg kõike meenutada. Raamaturiiulis on köite kujul koha sisse võtnud näiteks Jaanus Nõgisto, Andres Oja, Olav Osolin, Ari Dubin, Allan Vainola, Rainer Jancis, Peeter Volkonski jt. Hiljuti lisandus sesse seltskonda mitmekülgne Mikk Targo (tekstis edaspidi MT), kes ise on end nimetanud pigem laulukirjutajaks, mitte heliloojaks.

MT elu lugu saab alguse kodus, kus lapse häll asus sõna otseses mõttes klaveri all. Täiskasvanud olid osanud säilitada sõbralikud suhted ka endiste abikaasadega ja nõnda moodustus suur musikaalne kärgperekond, Kõlarid ja Targod. Esialgu köitis Mikku rohkem sport, sulgpallis oli ta parimail päevil oma vanuseklassis N Liidu seitsmes reket. Laagrid ja võistlused andsid juba varakult ülevaate nõukogulikust olmest ja elukorraldusest, mistõttu edaspidises muusikuelus, pikkadel kontsertreisidel oli teda raske ebameeldivalt üllatada, sest nähtud oli igasuguseid hotelle ja muid imeasju. Sport soosis ja arendas ka vajalikke iseloomujooni, näiteks visadust ja sihikindlust.

Siiski jäi sport muusikale (täpsemalt ansamblile Earth, Wind & Fire) alla. Tänu õdedele (Ele ja Kaja Kõlar) sattus 18-aastane MT esimest korda stuudiosse, mängima conga-trumme Els Himma “Kesköö” (1977) salvestusel.

80ndad möödusid juba 1-2 kuud kestnud gastrollidel (Music Seif jt) mööda Nõukogude Liitu, päevas tuli anda mitu kontserti (sh katastroofijärgses Tšernobõlis), publikuks korraga 6-7 tuhat kuulajat. Tõnis Mägi on ühes raadiosaates meenutanud, kuidas venekeelne publik nõudis “Sahara’t” – st. tuli esitada “Sa haara kinni mu käest”.

1989. a. toimus Moskvas laulukirjutamislaager koos ameeriklastega, kus sai teoks uskumatu unistus: kirjutada laul iidolitele, Earth, Wind & Fire’le … Siit võinuks vabalt järgneda rahvusvaheline karjäär, paraku sekkus siin kaudselt mängu Mariah Carey (kuidas täpselt, seda tuleb lugeda raamatust).

90ndate põhiliseks märksõnaks on muidugi Code One ja Op. Zeo. ”On küll hilja” ja kõik need teised…

MT enda mälestustele on lisatud pereliikmete, muusikute jt. meenutusi ja kommentaare, mis avavad peategelast kaasteeliste pilgu läbi ning on omaette lisaväärtus. Näiteks Hedvig Hanson ütleb, et MT on “paras frukt”. Loomeinimeste puhul tavapärane boheemlaslik ellu- ja töössesuhtumine ei ole MTle omane.

Raamatus leidub ka loomingu nimekiri, sealt leidsin nii mõnegi üllatuse: et vaat, tuleb välja, et sellegi laulu autor on Mikk Targo.

Piret Kiivit

10 raamatut — Valentina Brovina

1. Silvia Rannamaa “Kasuema

Põhikooli lõpus lugedes tõi see raamat pisara silma, aga ka teismelise elu ja murede äratundmise rõõmu.

.

2. Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel, ehk, Pirita kloostri viimased päevad

See raamat ei vaja kommentaare. Vahest see, et filmi “Viimne reliikvia” ja raamatu lugu ei ole päris üks-ühele.

.

3. Delia Owens “Kus laulavad langustid

Raamat, mis tõmbab sind endasse ega lase lahti. Sellest, et inimene on osa loodusest ja inimloomus on nagu looduski ühtaegu nii lihtne kui ka keeruline.

.

4. Thomas Hardy “D’Urberville’ide Tess

Thomas Hardy visiitkaart, enimloetud ja enim filmitud romaan. Klassikaline teos kirest, tragöödiast ja katsumustest, mis seisavad õnne teel.

.

5. Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju

Smilla on Taanis elav Gröönimaalt pärit immigrant. Seepärast teab lume kohta uskumatult palju fakte. Raamatu keskmes on kriminaalne juhus, mida ta püüab lahendada toetudes jalajälgedele lumel ja teadmisle, et erinevate ilmastikutingimuste korral on lumel oma eripärad.

.

6. Gerard Durrell “Minu pere ja muud loomad

Raamat, mis sõna otseses mõttes pakatab huumorist, heatahtlikust irooniast ja eluarmastusest. Üks neist, mida sa ei loe – sa elad selles. Tegelased on otse silme ees: nii linnud ja loomad, kui ka arvukad ekstsentrilised, kuid sõbralikud Durrelli perekonna liikmed ja sõbrad.

.

7. Fjodor Dostojevski “Idioot

Raamat on kirjutatud 153 aastat tagasi, kuid probleemid, inimeste käitumine ja elu on praegugi samad. Sest inimene on inimene. Ja kõik tema emotsioonid ja tunded on, olid ja jäävad kogu aeg samadeks.

.

8. Arthur Hailey “Lennujaam

Autor avab meile tavaliste inimeste silme eest varjatud suure rahvusvahelise lennujaama salamaailma. Veelgi enam, kogu selle keerulise organismi telgitaguseid näidatakse tavatöötajate töö kaudu. Lumetorm, terrorist lennukis, vajadus teha hädaolukordades kiireloomulisi otsuseid – see on suurlinna lennujaama elu.

.

9. David Weiss “Alasti tulin ma. Romaan Auguste Rodinist

Seda raamatut lugedes elad sa lihtsalt kaasa kogu Rodini elule. Kõik tema võidud, ebaõnnestumised, kogu tema valu jäävad sinuga igaveseks.

.

10. Vicki Myron “Kuulus raamatukogukass Dewey

Kuidas juhtus, et õnnetu pisike leitud kassipoeg muutis ühe väikelinna raamatukogu lähedalasuvate elanike kohtumispaigaks ja turistide tõmbekeskuseks ning tegi selle Ameerika provintsilinnakese maailmakuulsaks.

.

Valentina Brovina

Kari Hotakainen “Tundmatu Kimi Räikkönen”

Ma ei ole eriline tugitoolisportlane ja Vormeli austaja, aga mingil eluperioodil ma poole silmaga jälgisin ja olin seisudega enamvähem kursis. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mulle meeldib sugrimugri autosportlaste huumor ja suhtumine, et ajakirjanike küsimused väärivad vahel ausaid, ühesõnalisi või vimkaga vastuseid*.

Niiet kui raamat käeulatusse sattus, siis ma mõtlesin, et võiks ikka lugeda, seda enam, et autor Kari Hotakainen on täitsa arvestatav kirjanik ja intervjuusid tegi ta nii Kimi kui Kimi lähedastega. Nojah, midagi eriti uut ja huvitavat ma siit teada ei saanud, pigem meeldetuletust, et Kimil oli kardinädalavahetustega pikitud lapsepõlv, et kogu pere oli mingit pidi motospordihullud, et Kimi teadmised automehhaanikast ja osavad käed on Vormeli seltskonnas legendaarsed, et motospordis ei sõltu tulemus ainult juhist, vaid ka masinast, et Kimi on erakordselt kaua Vormelis vastu pidanud, kuigi õnne on tal vähe olnud (see 2007. a maailmameistri tiitel on ilus erand), et Kimi ei salli Vormeliga kaasaskäivat meediakohustust, et noores põlves võis pidutsemise käigus alkoholikoguseid mõõta ämbrites ja nüüdseks on tegu maha rahunenud vaikse pereisaga jne. Uudis oli minu jaoks, et tal on oma mototiim. Ja pildikesi pereelust, aga need ei erine kuigi palju teistest väikeste lastega perede elust.

Kirjutamise stiil mulle muljet ei avaldanud. Kimi fännidele soovitan kindlasti, aga kes autospordist lugu ei pea, neile tõenäoliselt ei ole see ka kuigi huvitav raamat. Mul ei ole kahju ajast, mis ma ise selle lugemisele kulutasin, aga oleks ma teadnud, mis stiilis see raamat on, oleks vist lugemata jätnud. Üsna äsja ilmus Heikki Kulta raamat “Iceman : Kimi teekond“, seda võiks kunagi võrdluseks sirvida.

Kuigi on kahju, et Kimi nüüd Vormeliga lõpetas, siis küllap ta ikka leiab midagi huvitavat, millega tegeleda. Fännidele jäävad mälestused. Ja minusuguste sugrimugri pilootidele pöidlahoidjate rõõmuks on üks soomlane Vormelis veel alles — Valtteri Bottas.

Tiina Sulg

_________________________________________________
* näiteid: Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev,” või siis ajakirjanik: “Soome rallil oli väga palju sinimustvalgeid lippe, kas sa jõudsid neid näha?” Märtin: “Jah, lugesin kokku 2047**, edasi läks lugemine sassi.”; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.”; päevakangelane Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.”
**
 ma ei mäleta, mis numbri ta täpselt ütles, aga midagi sinnakanti see oli.

Kirjanduslinn soovitab: Mia Kankimäki „Naised, kellest ma öösiti mõtlen“

Mia Kankimäki
Naised, kellest ma öösiti mõtlen
(tlk Triin Tael, Varrak, 2020)

Mia Kankimäki on 40tes eluaastates soome kirjanik, keda vaevavad peavalu, unetus ja seletamatu reisipalavik. Ühel ööl avastab ta, et läbi aegade on elanud sarnaste sümptomitega nii tuntuid kui ka unustatuid naisi: Briti reisikirjanik, fotograaf ja maadeuurija Isabella Bird (1831–1904), Taani kirjanik ja kohvifarmer Karen Blixen (1882–1960) ja Jaapani kunstnik Yayoi Kusama (snd 1929). Need naised on trotsinud ühiskonna neile püstitatud norme, jätnud oma turvalise, aga ängistava keskkonna ja jälginud oma kutsumust.

Mia Kankimäki romaan jälgib kümmekonna julge naise mõtteid, elukäike ja reise maakera erinevatel kontinentidel. See lugu on põnev, hariv, lohutav ja julgustav sõber kõigile neile, kes igatsevad vabadust ja soovivad teha seda, mida süda ihkab.

Heidi Iivari

Foto: Kiur Kaasik

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Raamat Mata Harist. Mu seniloetuist parim. Iseäranis meeldis mulle algusosa. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad. See oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Esimesed sadakond lehekülge läksid päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

See, et Mata Hari 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles. Lisanüansina — kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

Tiina Sulg

Eesti elulood lastele

Viimastel aastatel on vabariigi 100. sünnipäeva tõttu antud välja päris kopsakas kogus erinevaid Eesti ajalugu ja inimesi puudutavaid lasteraamatuid. Nende ilmselgeks eesmärgiks on olnud tutvustada noorematele lugejatele eelnevate põlvkondade säravamaid tähti, kellest mõnigi on nii häbematult unustatud, et isegi delfid ja postimehed ei ole vaevunud postitama surmakuulutust. Lastekirjanikud on püüdnud seda viga parandada, ja üpris edukalt.

Tegelikult on juba päris mitu aastat tutvustanud ajalooõpetaja Jaak Juske väiksematele lugejatele Eesti ajalugu oma sarjaga „Isa põnevad unejutud ajaloost“. Selles sarjas on kaks raamatut, mis on otseselt keskendunud Eesti elulugudele – „Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid“ ja „Eesti kuningad, rüütlid ja printsessid“. Raamatutes ei räägi ta ainult eestlastest, vaid ka inimestest, kes ei ole küll meie rahvuskaaslased, kuid kes on sündinud ja kasvanud siin, või suurema osa oma elust viibinud Eestis (nt. baltisakslased). Saaremaa viikingite, vitaalivendade, baltisaksa maadeavastajate, tsaaride ja kuningannade elulugude taustal kirjeldab Juske aga märkamatult ka Eesti ajalugu. Ta on väga hea jutustaja, kes haarab oma lustliku stiiliga kaasa iga kuuluja, mistõttu sobivad need raamatud tõepoolest ka unejuttudena (ette) lugeda. Ainukene etteheide on see, et mõnikord hakkavad kuivad faktid koormama ilusaid lauseid, ja teksti voolavus kaob.

Jaak Urmeti kirjutatud raamat „Hurdast Pärnani“ ilmus alguses eraldi lugudena ajakirjas Hea Laps. Kokku on kogutud üpris subjektiivne valik 25 inimese eluloost, kellest ainult kaks on naised. Raamatus on rikkalikult pilte ja illustratsioone, millele lisandub Urmetile omane ilmekas tekst. Ning üldjoontes on see sümpaatne lugemine, sest kirjanik tutvustab erinevatel elualadel edukaks saanud mehi, kes tänapäeva lastele ei pruugi üldse tuttavad olla. Kuid seda raamatut võiks lugeda mööndustega, sest mitmes kohas leiab mahategemist tähelepanuväärsete naiste panus ja seda seetõttu, et nad ei ole Urmetile sümpaatsed olnud. Ma arvan, et ühegi inimese olulisust ei tasu rõhutada kellegi teise halvustamisega.

Kätlin Vainola „Lood julgetest Eesti tüdrukutest“ ja Loone Otsa „Lugusid kuulsatest eestlastest“ on elulugude raamatutest kõige rohkem ilukirjanduslikumad. Vainola raamat pajatab 30 kuulsa naise elust. Elulood on ülevaatlikud, kuid nendes on siiski rõhutatud eesti naiste julgust ja tugevust eluraskuste kiuste edukaks saada. Raamatus on mitu avaliku elu tegelast (näitlejad, lauljad, kirjanikud), kes juba niigi tuntud, nii et oleks võinud natukene rohkem vaeva näha vähem tuntumate, kuid siiski silmapaistvate naiste leidmisel.

Otsa kuulsate eestlaste raamat koosneb tõepoolest üksnes väljamõeldud lugudest. Raamatus räägitakse väga tuntutest vanadest eestlastest (Peterson, Härma, Lurich, Meri jne). Iga kuulsa inimese kohta on 5-8 vahvat lugu lapsepõlvest või olulistest verstapostidest nende elus, mis on saanud määravaks nende eestlaste kujunemisloos. Raamatu lugemisel võiks tutvustada ka nende isikute elulugu lisaks väljamõeldud lugudele, aga see on tehtud juba lapsevanema kohustuseks.

Nagu ülaltpoolt nähtub, siis jagub lugemist nüüd mitmeks kuuks. Igal nimetatud raamatutest on lisaks headele külgedele ka omad vead, aga nendest teadlik olemine aitab lugejal kindlasti paremini valida endale sobivamat raamatut.

Liis Pallon

Alberta Rommel „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“

Lorenzo de Medici on kindlasti üks neist silmapaistvatest valitsejatest, keda võib inimesenagi igati sümpaatseks ja suureks pidada. Ning see on väga suur asi! Sattusin hiljuti pooliti juhuslikult lugema Alberta Rommeli raamatut „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“ (Kunst, 1996), kuna soovisin enne Firenzesse minekut lugeda midagi meeldetuletuseks renessansist ja Medicitest.

Lorenzo Tore sai valitsejaks väga noorelt, haigused viisid varakult nii tema isa kui onu. Võimuvõitlus 15. sajandi keskpaiga Firenzes oli äge ja neid rivaalitsevaid perekondi, kes juhtohje enda kätte ihkasid, oli linnas mitmeid. Lorenzo ei tahtnud sugugi minna poliitikasse ega võimu, mis sellega kaasneb, kuid targa inimesena sai aru vastutusest, mis lasus nende perekonnal ja millega temal tuli nüüd edasi minna.

Alberta Rommeli raamatu näol on tegemist ajaloolise romaaniga. Erinevalt paljudest teistest ajaloolistest isikutest kirjutatud raamatutest baseerub see suuresti ajaloolistele allikatele ja ei ole pelgalt autori ettekujutus isikust ning ajastust. Oma teose järelsõnas Alberta Rommel mainib, et tal oli esialgu kavatsus kirjutada biograafia ning selleks tegi ta põhjalikku uurimistööd, ja tõdeb rõõmuga, et renessansi on tänuväärne uurida, kuna tollal inimesed nii hea meelega talletasid kõike ja õnneks on kirjapandu ka tänaseni hästi säilinud.

Igal ajastul elab igasuguseid inimesi, kuid siiski pani see lugu Lorenzost mõtlema ja võrdlema 15. sajandi inimesi ning poliitikat 21. sajandi omaga. Erinevad ajastud, hoiakud, suhtumised. Kuidas 20-aastane noormees suutis enda soovide ja tahtmiste asemel esiplaanile seada perekonna ning rahva omad. Kuidas poliitik sai aru, et tema rahva ja alamate soovid on enamat tema isiklikust aust, uhkusest, ambitsioonist ning kasust. Raamat annab rikkaliku sissevaate renessansi aja inimeste mõttemaailma ja hoiakutesse.

Lorenzo ema oli poeet ja kirjutamisande päris ka Lorenzo. Lisaks sellele, et ta jätkas perekonna traditsiooni kõiksugu kauneid kunste toetada, tegeles ta ka ise loomisega. Soovituse lõpetuseks üks tema luuletus (samast raamatust lk. 71, tõlkinud Harald Rajamets):

Sa vaba elu, kerge, murest lahti
kui maine hüve mõlkusid mul mõttes!
Su rahus saan end kosutada mahti,
kui mind sa varjad oma sülle võttes.
Jäi maha linn täis rabamist ja jahti,
kus vaim nii väsib lakkamatus tõttes.
Nüüd kutsub mind see vaikne org, nii ilus
ning puuderohke, varjukas ja vilus.

Mai Põldaas

Vitali Kalgin “Täht nimega Viktor Tsoi”

Meil on praegu tore aeg, mil paljud meist vaatavad mõnuga tagasi kuldsetesse kaheksakümnendatesse ja pöörastesse üheksakümnendatesse. Just sellist nostalgiat leiab ka Vitali Kalgini raamatust „Täht nimega Viktor Tsoi”. Värvikaks teeb lugemise see, et autor on ka ise muusikaga tegelenud ja ansamblis trummarina tegutsenud. Ta on ka muusikakriitik ja kirjanik, kelle eriline huvi ja austus kuuluvad just Viktor Tsoile ja tema ansamblile Kino.

Käesolev raamat ei ole esimene, mis on Kalginil Viktor Tsoist ja ansamblist Kino ilmunud. Seda enam võib rõõmu tunda, et just see on eesti keelde tõlgitud. Ilmus raamat varalahkunud laulja 55-ks juubeliks. Tsoi on oma ansambliga esinenud mitmeid kordi Tallinnas ja Eestis teda armastatakse ning kuulatakse tema muusikat siiani. Oma 28 eluaasta jooksul jõudis ta ansambliga välja anda mitmeid albumeid ja esineda paljudel kontsertidel erinevates tollase Nõukogude Liidu linnades, aga tänu sidemetele ka välismaal. Raamatusse on kogutud ka Tsoi kaasaegsete muusikute, ajakirjanike ja lihtsalt fännide muljed peategelasest ja tollasest muusika tegemisest. Nii me saame teada mitte ainult Kino tegemistest ja loomingust, vaid ka paljude teiste kaheksakümnendatel Leningradis ja Moskvas tegutsenud ansamblitest. Sealhulgas on eestlastele ehk enimtuntud Akvaarium ja AuktsÕon, aga ka unustuse hõlma vajunud või hoopis tundmatud koosseisud. Eriti võivad meie lugejat üllatada nn kvartirnikud.

Ulatuslike esinemiste kõrval lõi Viktor Tsoi tohutult laule ja mängis ka mitmetes filmides. 1989. aastal nimetati ta ühe rolli eest ka ajakirja „Sovetski ekran” poolt aasta parimaks näitlejaks.

Suure pühendumisega kirjutatud raamatusse mahub aga märksa rohkem. Lisaks on raamatus ka muusikalise tegevuse kronoloogia, mälestuste jagajate tutvustused ja muidugi ka unikaalseid fotosid erakogudest.

Meery Salu

Andres Pulver “Põrgu katlakütja”

Raamat Seaküla Simsonist või Aivar Simsonist või Simson von Seakyllist. Ega neid skulptoreid, keda tavainimene nimepidi teaks, Eestis just kuigi palju ole. Aivar Simson on paljudele tuttav, olgu selle põhjuseks siis linnaskulpuurid (n Hirv Jõhvis või Lehm Tallinnas või Siil Jõhvis ja Tartus või Tallinna tuviteetõkised), isikumälestusmärgid (n Nikolai von Glehn, Kaljo Kiisk, Paul Keres, Arvo Pärt) või väiksemad pronkskujud (n Pöffi auhinnakujud, Kalahari naised või vallatud tillid) või hoopis Simsoni värvikas isik, mis meelsasti telekaamera ette jääb, või hoopis teadmine, et ta oli nõukogude armees Afganistanis. Lugedes tundus, et selle raamatu ülesehitus oli üsna lihtne, läks ajakirjanik Simsonile külla, pani käraka ja diktoka lauale ja edasi läks juba ludinal, vaheta ainult linti ja vali pärast parimad kohad välja, küsitle mõnda sõpra-kolleegi-koostööpartnerit lisaks ja kui tundub, et ruumi jääb üle, või selgub, et mõnest olulisest asjast Simson siiski ei viitsinud rääkida, otsi mõned vanad artiklid ka välja ja ongi olemas. No ja ongi, olemas ma mõtlen. Nii ludinal see kokkukirjutamine tegelikkuses vist siiski ei läinud, aga jutt on ladus ja stiil muhe ja isegi nukrate teemade puhul on mingi huumorileevendus varnast võtta. Kuskil teksti sees on Kilumetsa hoiatus, et Simson räägib seda, mida tahab, ja seda, mida ta arvab, et temalt oodatakse, aga kui see lause meelde jätta, et mingi osa jutust on poos, tõeterad ja olulised asjad tuleb sest lobast endal üles leida, siis saab seda raamatut vabamalt lugeda, et seekord siis selline külg sellest andekast mehest.

Tiina Sulg