Posts Tagged ‘kirjandusteadus’

Kuidas kirjutada ajalooks kiiresti põgenev olevikuhetk. Urmas Sõgel “Sõgelite saaga”

Urmas Sõgel “Sõgelite saaga” Tallinn: Urgel, 2020, 272 lk.

Ajalehed, nagu väga hästi teame, avaldavad enamasti kõike muud kui adekvaatset praeguse eluolu kirjeldust. Neile kui ajalooallikatele ei saa kindlasti sada protsenti toetuda. Kas tuleviku ajaloolased saavad sotsiaalmeediat (näiteks Facebooki) kasutada ajalooallikana? Kahtlen selles. Õnneks kirjutatakse ka mälestusi või päevikut, mis pahatihti jõuavad trükki pärast autorite surma.

Nõnda on lood ka kunagise TA KKI direktori Endel Sõgeli ja Eesti NSV Kirjanike Liidu asutajaliikme ja koduperenaise Erika-Linda Sõgeli poja, ajaloolase Urmas Sõgeli (1952–2019) eneseirooniliste mälestustega, mille on raamatuks vormistanud tema sõber Mart Aare. „Sõgelite saaga“ kirjeldab lühikestes, hästi haaratavates ja ladusalt kirja pandud peatükkides olulisi momente Urmas Sõgeli üsna põnevas elus ning ajastuid, mida peategelane on läbinud.

Teost on kostitatud solvunud vastukajadega. Sotsiaalmeedias rõhutab mõnigi, et tema kindlasti seda raamatut ei loe.

Juba raev, mida raamat on Facebookis pälvinud, tõestab, et tegu on väga olulise teosega.

Nomenklatuuri lapsed

1970.–1990. aastad tähistavad siinkirjutaja lapsepõlve ja noorust. Mul on selles ajas pidepunkte, mida nomenklatuurse tegelase Endel Sõgeli poja mälestuste lugemine tänuväärselt toetab. Saan aru, millest jutt.

2021. aasta Eestis ei saa eeldada, et kõik eelmise ühiskonna inimesed on siit kadunud. Kohe peale keskkooli 1986. aastal läksin tööle rajoonilehte Ühistöö, kust mu kahe tööaasta jooksul jõudsid läbi käia kümmekond tollases ühiskonnas edukat inimest, kellest sai ka uue Eesti aja peatne võimueliit: paar keskastme juhti (endist komsomoliaparatšikut), minister, direktor, presidendi nõunik… Minagi olen raamatus kirjeldatud Neljanda haigla rõdult vaadanud Tallinna peale ja mõelnud, mis niidid mu sellesse elitaarsesse paika tõid, kuhu teps mitte igaüks ei sattunud.

See raamat kinnitab, kui ebavõrdselt koheldakse täpselt samade asjade kordasaatjaid – patuoinaks ei tehta sugugi kõiki, mõni sebib nagu kala vees, olgu võimul kes tahes.

Eks see ole ammu teada lugu.

Kõik, mis meile ei meeldinud nõukogude ajal, on säilinud ka tänapäeva tülgastavates kontoriõhkkondades, kus täiel rinnal möllavad saavutusnäljas nartsissistid, psühhopaadid ja makjavellistid. Ent need, kes praegu istuvad kõigis komisjonides ja presiidiumites, peaksid mõtlema oma lastele. Perekonnasaladustest rääkimata jätmine ja oma mustade tegude salgamine viib suurte probleemideni, mida tulevaste „nomenklatuuri laste“ psühhiaatrid aastate pärast lahendama hakkavad. Neil lastel võib olla väga raske, kui nad just nime ära ei vaheta.

Läheb kaanonisse

Urmas Sõgel nimetab nomenklatuuri ausalt õige nimega. Jääbki arusaamatuks, kuidas kujutavad toonased aparatšikud oma elu nii-öelda õiget kujutamist ette. Sõgel ironiseerib karjeristide ja karjääri ehitamise üle ja teenib sellega 2021. aastalgi paljude pahameele, mis on seda silmakirjalikum, et loomeintelligents raamatuga eriti pihta ei saa – autor paljastab niinimetatud avalikke saladusi, mida kõik niigi teavad.

On inimesi, kes kunagi ei avalda, mille kaudu nad on midagi saavutanud või kuhugi jõudud. Ju neil on selleks põhjust. Nad on nüüd väga pahased, kui keegi oma kogemusest kerges toonis kirjutab.

Nõukogude ühiskonna jälgid reeglid aga pole Urmas Sõgeli ega isegi mitte ta kurikuulsa isa tehtud.

Inimlikus mõttes on raamatus hulk andeka inimese, kultuurametniku ebatraditsioonilisi lahendusi töö- ja eraelus ning tark vaatenurk Nõukogude Liidu stagnatsiooniajastul ja Eesti laulva revolutsiooni ajal toimunule.

Nagu iga eestlast lahutab Venemaa presidendist vaid paar inimest (oleme nii väike maa), siis on lühikesed ahelad ka „Sõgelite saaga“ koguka nimeregistri (400 nime) ja meist igaühe vahel. Ma ei hakanud kokku lugema, kui paljusid sealt tunnen, aga lugedes oli äratundmisrõõmu piisavalt. Muhedas stiilis kirja pandud meenutused kirjanduspolitruki pojalt, kes pole süüdi surmapattudes, vaid märkimisväärse huumorimeelega avameelselt oma elust pajatab, on pälvinud pahameelepurskeid, valusaid reaktsioone ja oma maine hüsteerilist kaitsmist.

Pole vaja kaugelt otsida, piisab Facebooki-seinastki. Kameeleonid tunnevad häbi, et nende kohanemismehhanismid lagedale tiritakse. Ära on need kirjeldatud ladusas seiklusjutuvormis, nii et kõik saavad minna kirjeldatud kohti ja inimesi näpuga katsuma, et veenduda: kõik on päris. Nüüd on mõnelgi väga piinlik. Kui julgesin Facebookis mainida, et raamat on päris tore, sain kiire nähvaka stiilis „kuidas saab selline asi meeldida“.

See Facebooki-noomitus võttis kohe tükiks ajaks isu ära sellest raamatust kirjutada.

Kanadas on vähemalt 16 protsenti inimestest enam-vähem kirjaoskamatud.

Seegi, kui sellesse fakti süveneda, võtaks kirjutamise isu ära.

Nii jõudsime infoühiskonda

Info, mida Urmas Sõgel inimeste kohta valdab, on tohutu. Info pole kunagi kättesaamatu, kui selle saamine oma südameasjaks võtta. Ka mina puutusin 1992. aastal Tartus kokku inimestega, kes valdasid infot, mida ühestki raamatust etteantud kujul ei saa. Mul vedas tõeliselt, et mu selle linna giidideks olid tookordne Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Henn-Kaarel Hellat ja konsultant Aivo Lõhmus. Siinkohal ongi sobiv hetk soovitada läbi lugeda Hellati viis köidet mälestusi (“Niidiliimija“, “Poiste sõda. I“, “Poiste sõda. II“, “Kappan kaugele“, “Templis ja tavernis“). Kahjuks jäid need lõpetamata ja ta ei jõudnud kaugeltki 21. sajandisse, isegi mitte meie tutvumisaastasse 1992, kui ta oli just tähistanud oma 60. sünnipäeva. Kunagi jõuavad kindlasti kaante vahele Hellati ajakirjanduses laiali olevad kirjatööd, kuivõrd praegu tegelen tema arhiiviga aastatest 1980 –2000. Säilinud on ka veidi kirjavahetust – ülejäänu tuleb mälust võtta.

Sõgeli meetodis midagi ebaharilikku näha võib ainult siis, kui olla harjunud ajakirja Kroonika staaride lakeeritud biograafiatega. Ausate mälestustega võib muidugi iga riigijuhi ambitsiooniga köögitüdruk pihta saada. Kui ainult praegused kultuuriametnikud söandaksid rääkida! Kui on midagi tõeliselt olulist juhtunud, siis enamasti „oskavad need inimesed suud pidada“, kui väljenduda US sõnadega. Praegusel vihakõne kriminaliseerimise eelsel ajastul tõeste asjaolude paljastamine näib inimesi raputavat. Mõni paljastus võib lausa kohtusse viia.

Selle kaitseks on US raamatus dokumentaalset pildimaterjali.

Minul on ka nipid ammu teada. Nimeta teos ainult ilukirjanduseks ja kõik on korras.

Ent kuna 2021. aastal on loodetavasti ees veel palju laisku talvehommikuid, siis kellel „Sõgelite saaga“ läbi, sel on võimalik neid sisustada Kaja Kallase eluga (Kaja Kallas „MEP“, 2018), või kui olla kange eelmise päeval harjutatud mawashi gerist, siis tõeliselt paksu raamatuga Bruce Leest (Matthew Polly „Bruce Lee“, 2018).

Piret Bristol
kirjanik

Foto: Piret Bristol

Sirje Kiin „Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus“

Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus“ sisaldab Sirje Kiini artikleid, arvustusi ja avaldamata sõnavõtte aastatest 1977 – 2019. Lugeja saab ülevaate kirjandusmaastikul toimunust, nii Kodu- kui ka Välis-Eestis. Eraldi osa on pühendatud Soome ja Eesti suhetele ning kultuuri/kirjandusloole. Kes 1980ndatel noored olid, võivad leida värskendust oma mälestustele, mis on võibolla nüüdseks unustusse vajunud (Hando Runneli ja Juhan Viidingu luule käsitsi ümberkirjutamine), tänapäeva noored saavad teada, kuidas tollal lood olid. Rohkem ongi keskendutud luuletajatele ja nende töödele, kuid mitte ainult. Kindlasti sisukas raamat igale kirjandushuvilisele.

Anu Sillastu
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile”

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile” on raamat, mille esimene osa koosneb autori kirjadest eestlasest pianistile Käbi Lareteile (1922-2014), kes suure osa oma elust elas Rootsis. Teises osas on Sakova artiklid ja ettekannete tekstid, millest enamik on kirjandusest, mälust, loomingust ja… ikkagi ka elust.

Julgen soovitada seda raamatut iseäranis argadele elajatele (kas pole tore väljend?), aga ka julgetele, eriti neile, kes on loomingulised või ka neile, kellele meeldib kirjandus. Minu lugemisnimekiri sai siit igatahes omajagu täiendust — Sakova on kirjandusteadlane ja kirjutab talle olulistest autoritest ja teemadest, mis teda ennast kirjanduses kõige rohkem huvitavad ja ta teeb seda mu meelest päris kaasahaaravavalt. Aga ma tunnistan, et ma poleks seda raamatut ilmselt lugema sattunud, kui see oleks olnud lihtsalt artikli- või esseekogumik kirjandusest. Kuigi mulle meeldis selle teose lõpuosa tegelikult ikkagi väga — huvitav oli “mäletseda” tuttavaid ja ka veel tundmatuid teoseid ja näha, kuidas Sakova asetab need mäletamise ja elamise julguse ja veel muudesse kontekstidesse.

Ka kirjades Käbile oli minu jaoks olulisi teemasid. Sakova on mu põlvkonnakaaslane ja naine, nii et on üsna ootuspärane, et mind kõnetab see, kui ta räägib näiteks kodu ja töö vahel tasakaalu leidmisest ja loomise võimalikkusest väikeste laste kõrvalt (kuigi tänapäeval polegi väga vahet, kas olla lapsevanemana naine või mees). (Küll aga on vahe, kas olla naiskirjanik või meeskirjanik. Sellest Sakova ei kirjuta. Aga see on täiesti eraldi jutt ja Eesti kontekstis paraku üks üsna pikk jutt. Ja võib-olla on see siiski otsapidi ikkagi seotud julgusega olla kirjanik?) Või kui ta kirjutab loomingust ja rahast. Või teiste inimeste teenimisest: “Kui palju saab looja olla iseenda ja loomingu päralt ning kui palju tema ajast on pühendatud teiste teenimisele, teiste vahendamisele (lk 203)”. Kõik need teemad tuleb inimesena ilmselt selgeks mõelda ja kõik küsimused iseenda jaoks kuidagimoodi püstitada. Või äkki tuleb need püstitada vähe vintsutatud argadel elajatel? Miskipärast on mulle tundunud, et mõnedel inimestel üldse ei tekigi niisuguseid küsimusi. Vaid arad vaevavad oma pead sellega, kas maailmal on ikka vaja seda, mida neil on pakkuda.

Sakova kirjutab päris mitmest pagulaskirjanikust (Elin Toona, Käbi Laretei, Ivar Ivask) ja kohati ka sellest, kuidas neist kirjanikud said. Kui Sakova räägib Elin Toonast, siis mind ikkagi torkas tema märkus, justkui Toona, kes hakkas töölisest kirjanikuks, tegi läbi veel suurema klassihüppe, kui seda teeks üks kirjandusteadlane, kes hakkab järsku luuletama või avalikult päevikut pidama ja ma tahaksin öelda, et see on ikkagi pisut petlik. Intellekt või haridus võib olla loomisel (nagu muu hulgas ka sünnitamisel) risuks jalus. (Kuigi ma möönan, jah, et kirjutamine siiski nõuab omajagu intellekti ka.) Kuid vahel võib olla lihtsam midagi luua, kui oled eesootavate karide ja kuristike suhtes pime — kui sa ei tea, kuskohas sa libastuda võid.

Väga võimalik, et klassivahe muidugi on tõesti ületamatult suur, kui hakkad töölisena kirjutama? Ilmselt pole tehases ka väga neid õpetajaid ja mentoreidki võtta, kelle olulisust Sakova tunnistab ja kelle maailmavaade teda ennast ka kirjanduse kaudu — tundub et palju — mõjutanud ja sedakaudu ka elama julgustanud on.

Loomisel võivad risuks jalus olla ka mitmesugused hoiakud ja kivinenud arusaamad iseenda kohta. Neid viimaseid võib muidugi olla võrdselt nii töölistel kui vaimutööd tegevatel inimestel. Ja sellisest iseenda sisse vaatamise julgusest on selles raamatus samuti juttu.

Üldse on selles raamatus kuidagi kontsentreeritult koos nii palju erinevaid aspekte, mis loominguga seonduvad, et raamatu lõpus tekkis tahtmine algusest uuesti pihta hakata. Üllatavalt sageli leidsin end avamas suu, et autoriga dialoogi astuda ning tüütasin oma vähegi mõtlemisvõimelisi perekonnaliikmeid selle raamatu üksikasjadega. Ühesõnaga, see pani mind päris palju kaasa mõtlema, mille eest olen autorile tänulik. Raamatud ikkagi suudavad vahel olla natuke nagu sõbrad, eks ole ju?

Nendes kirjades pole küll väga palju kirjanduslikke saltosid või uperpalle, on aga rohkelt eneseanalüüsi ja ratsionaalseid mõttekäike, nagu võikski kirjandusteadlaselt oodata. Autor paneb ennast nendes teadlikult haavatavasse positsiooni — need kirjad on ikka üsna isiklikud. Ma mõistan tema muret, kui ta kirjutab: “Just see ongi see põhiline hirm: kuidas leida õiget tasakaalu julguse ja siiruse ja enesepaljastuse vahel (lk. 28).“ Aga kahtlemata on isiklikkus lihtsalt korrespondentsižanri eripära — kirjad ja päevikud ongi enamasti isiklikud. Muidu me ilmselt ei loekski neid, kui ei loodaks sedakaudu autorile naha vahele pugeda.

Universumi Postiljon muidugi teeb lausa äraarvamatuid uperpalle ja jänesehaake, ta võib kaasteelised paigutada näiteks täiesti erinevasse aega ja ruumi. Aga mitte mõtteruumi! Nii et kõigest hoolimata on lootust, et Käbi on oma kirjad juba ammugi kätte saanud.

Liina Leemet

Kris Moori foto autorist on pärit siit.

Mihkel Mutt „Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“

Mihkel Muti raamat köidab lugejat juba oma pretensioonika kujundusega: kuld ja veri. Sisu on samuti esitletud “Tõe ja õiguse” koguteose intrigeeriva ja jõulise analüüsina.

Tavalugeja märkab üllatusega, kui palju on tal oma argilugemisega olulist justkui märkamata jäänud. Tuulamine on päris õige sõna M. Muti meetodi iseloomustamiseks. Me muidugi ei pea kõiki autori seisukohti adopteerima, aga peale selle raamatu lugemist saame uue vaatenurga A. H. Tammsaare romaani vaatlemisel. Tekib soov see versioon teadmiseks võtta ja unustada, et siis järjekordselt “Tõde ja õigus” läbi lugeda.

Ago Teedema
Tartu Kunstimuuseum

Janika Kronberg „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest”

Üldlevinud ütlemise kohaselt näitab see, missugused on su sõbrad, kenasti ära, kes sa ise oled. Janika Kronberg on oma värskeima raamatu pealkirjastanud „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest” ning jaganud selle kahte alaossa: „Ristikivi” ja „Sõbrad”. Siiski on mõlemad jaostükid oma käsitlustes temaatiliselt läbi põimunud: ei saa Ristikivi läbi sõpradeta ega sõbrad temata, ei ole ka Ristikivi raamatud sündinud „tühja koha pealt”. Nende loomisajendeid ja -lugu käsitletakse teoses asjatundlikult ja põhjalikult, kõrvutustega toonasest Rootsi kirjanduselust ning maailmakirjandusest ja muusikaliteratuuristki. Autor vaatleb lähemalt Ristikivi katseid Rootsis kirjanikuna läbi lüüa, tema kriminaalromaani-harrastust, reise Vahemeremaadesse, luulet, kuuldemänge, kirjavahetusi ning salamisi peetud päevikut. Kirjaniku sõpradest on esile toodud Bernard Kangro, Laur Tamm, Kalju Lepik, Arvo Mägi, Valev Uibopuu, Ilmar Talve. Omaette peatükk on koos Brita Meltsiga kirjutatud „Karl Ristikivi rändav Arkaadia”, mis tõmbab mõttelise joone Vana-Kreekast Šotimaale, Skye saarele.

Raamatu pealkiri pärineb Ristikivi kauaaegse sõbra ja pärija Spyros Arvanitise sõnadest: sugulased on igal inimesel niikuinii olemas ja neid tuleb aktsepteerida, ent sõpru saab igaüks ise valida. Võiks öelda, et Ristikivi on Janika Kronbergi ammune – ja väga hästi valitud! – sõber. Seda tõestavad paljud artiklid, iga-aastane Ristikivi päev ning ka fakt, et Kronberg oli esimene Karl Ristikivi muuseumi juht. (Meeldetuletuseks: endine Ristikivi muuseum, praegune MTÜ Karl Ristikivi Seltsi kodu asub Tartus, Hermanni 18. Karl Ristikivi päeva peetakse igal aastal tema sünniaastapäeva, 16. oktoobri paiku, tavale pani aluse toonane muuseumijuht.) Nii nagu Ristikivi kunagi oma Vahemere-äärsetel reisidel müütilist Arkaadiat otsis, on ka Kronberg Ristikivi jälgedes mööda laia ilma rännanud ja tähelepanuväärsete leidudega naasnud, näiteks juba mainitud ja kaua saladuslikuks jäänud pärija Kreekast. Ning ka see, et kirjaniku põrm jõudis ta 105. sünniaastapäeva järel kodumulda Paadrema kalmistule, on suuresti Kronbergi tegu. Kuuldavasti ei pruugi käesolev, Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi sarja „EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost” kuuluv valimik olla viimane sõna Janika Kronbergi Ristikivi-käsitluses – juba lähiajal võivad huvilised hakata uut raamatut ootama.

Tiina Tarik

Juhan Liiv ja müstilisus

Aare Pilv “Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul”
Looming (2016) nr. 2, lk. 267-277 

Ühelt mättalt teisele mättale, kargest õhtust (südame)soojusesse, vaikusest (südame)muusikasse, kaugelt lähedale, transtsendentsest immanentsesse ja inimmeeltega tajutavasse, ikka kõige üle (kohal) ja ümberastutakse ja ollakse ootel koos vaikusega, koos maailmaga. Astutakse kokku, mitte selleks, et luua „kokkupõrkeid“, vaid selleks, et „tõmmata maailm laiali, panna see lahvatama“ (271) ja samas ka ühte sulama, nagu näitab ja tajub kirjandusteadlane – esmajoones lüürik – Aare Pilv, mõtestades klaarilt ja väga nauditavalt lahti Juhan Liivi & Friedebert Tuglase & August Sanga luuletust „MÄTAS – MÄTAS – ÜKS JA TEINE“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Luuletuse tähendusliku poole püüab ta avada „Mõned[e] küsimus[tega]“ (268). Tegelikult esitab ta oma analüüsis päris hulga küsimusi, ei anna neile aga mitte iga kord vastuseid, vaid loob üksnes aimdusi või jätab need aimdused otsekui üle-olemisse, millest ta kõneleb Liivi luuletust Goethe „Rändaja õhtulauluga“ kõrvutades (273). Ja „õigupoolest“ polegi vastused talle „olulised“ (277), selgitab ta oma arutluste lõpulauses, olles eelnevalt küsinud, et mida ikkagi tähendab „päris“ Juhan Liiv (1864–1913). Vormiliselt vaatleb Pilv paari luuletusele iseloomulikku prosoodilist joont (nt rütm, rõhk) ning viib nimetuse all „vormilised läbilõiked“ (269; korduvad sõnad tüved; eelmise negatiiv, mittekorduvad sõnad; luuletuse sisemised õmblused; vastandid) läbi lausa hoolika setseerimise.

Muidugi pöördub artikli autor analüüsitava luuletuse algvariandi, ilma pealkirjata 8-stroofilise teksti („Tume vaikus karjametsas…“) poole, mille neljast keskmisest stroofist lõi Tuglas sümbolistliku luuletuse „Mätas – mätas – üks ja teine“ ja milles August Sang taastas algkäsikirja interpunktsiooni. Komanihutusega 3. stroofi teise rea sõna „nüüd“ järelt selle ette tegi ta ühe tähendusliku muutuse, andes „nüüd’ile omaette kaalu“ ja suhestades seda „luuletuse muu aegruumiga“ (276). Liivi-kaanoni Eestile loonud (vrd Jüri Talveti „Luulest“, lk 131–132) Friedebert Tuglase neljastroofiline variant olevat „palju põhjalikumalt […] n.-ö. rahva mällu vajutatud“ (276) kui Aarne Vinkeli ja Jüri Talveti levitatud algkäsikirjale tuginev Liivi-tekst, mida Aare Pilv nimetab „meeldivaks looduselamuseks“ (277).

Võib-olla tegi Tuglase versioonist levinuma teksti just tema „väljatahutud sümbolistlik metafüüsika“ (Pilv, 277), kuigi ta olevat juba 1914. aastal oma esimeses Liivi-käsitluses, monograafias Juhan Liivist olnud kindel, et „Liivist täisverelist sümbolisti teha ei saa“ (Talvet, lk 131). Ent ta siiski püüdles sinna poole. Ja „[v]õimalik, et Tuglas püüdis Juhan Liivist kujundada teatavat Ernst Enno eelset ernstennot, eesti luule esimüstikut (ja võimalik, et selle luuletuse puhul viis tundlik tõlkija Sang oma komanihutusega lõpule Tuglase taotluse – tõlkida Liiv metafüüsilis-sümbolistliku luule traditsiooni kuuluvaks).“ ( 277)

Aare Pilv tajub neis neljas stroofis koguni mingit laadi unio mysticat (272), mis selgitab talle ka luuletuse alguses kasutatud sõna muusika, seda enam, et heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja (vrd Anneli Unt) Juhan Liiv, kellele luuletus olevatki muusika, on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Muusika“ (1926), milles otsitakse alguskokkukõla, mis peab kuskil olema. „[…] kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?“ – tsiteerib Aare Pilv Liivi luuletuse lõpuosa ja jõuab järelduseni, et „[m]uusika on […] mingi alguskokkukõla väljendus“ (272). Seda alguskokkukõla, „rütmilis[st] alguskokkukõla“ (272), tunnetab Aare Pilv ka käsitletavas luuletuses: „Süda astub, ja juba see on muusika, nägemata kaugel, s. t. siinsamas inimrinnas.“ (272) Teisisõnu võiks ehk ka öelda, et too „müstili[ne] igitulemi[ne]“ (272), kokkuastumine ongi alguskokkukõla poole püüdlemine.

Eve Pormeister

Pilv, Aare (2016) Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse
90. trükisünnipäeva puhul .– Looming, 2/2016, lk 267–277.
Talvet, Jüri (2015) Mis Noor-Eesti Liivi-kaanonisse ei mahtunud. —
Talvet, J. Luulest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–141.; Methis 1-2/2008
Unt, Anneli (2015) Ja sõna sai lauluks… — „Sirp“, 27.03, 2015.
Pilt on pärit:
Aare Pilv  (2012) Vaikiv või kurt ajastu? .–  Eesti Päevaleht, 19.10.2012

Thomas Salumets „Kujuneda sunnita: Mõtestades Jaan Kaplinskit“

 

Kujuneda sunnita“ autori tutvus eesti kirjaniku ja tõlkijaga ulatub veel suurte muutuste, „raudse eesriide“ langemise eelsesse aega, aastasse 1988. Mehed, kelle mõttemaailma niidistiku üheks oluliseks sõlmpunktiks on intuitiivsus – „soov jääda kooskõlla oma inuitiivse minaga“ (lk 93) –, kohtusid Calgary olümpiamängude ajal Vancouveris Jaan Kaplinski luuleõhtul. Pärast seda üritust avastaski Thomas Salumets enda jaoks Kaplinski luuletused, olles hämmstunud nende meditatiivsusest, vaiksest tarkusest, „dekoreerimata selgus[est]“ (tsit Kreinin 2015 järgi) ja väljaspoole Eestit ulatuvast kõla- ja sõnumipinnast. „Ma ei pea õigeks, et mind kutsutakse ennekõike rõhutud eesti rahva luuletajaks. Ma arvan, et mu taust on avaram,“ kirjutas Kaplinski juba 1969. aastal Ilse Lehistele.

Thomas Salumets on sündinud 1956. aastal Heidelbergi ligidal Schönaus, 1944. aasta Emajõe lahingus osalenud ja raskelt haavata saanud rindemehe perekonnas. Saksamaalt emigreerus ta hiljem Kanadasse, kus lõpetas Toronto ülikooli. Princetonis USAs omandas ta doktorikraadi. Alates 1987. aastast töötab eesti päritolu germanist ja kirjandusteadlane Briti Columbia Ülikoolis Vancouveris kirjanduse professorina. Ta on olnud Baltiuuringute organistsiooni Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS) president (2002–2006) ja kauaaegne nõukogu liige, ajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja (1998–2001) ning nõuandja. 1992. aastal omistati talle tenuur ja Euroopast Alexander von Humboldti Fondi kaalukas, eluaegsete privileegidega stipendium. 2015. aastal nimetati Thomas Salumets, kellel on pärast Eesti taasiseseisvumist tihedad isiklikud ja akadeemilised kokkupuuted ka Eestiga, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste audoktoriks.

Saksa, inglise ja eesti keeles kirjutav ja kõnelev Thomas Salumets käsitleb laiemalt kogu Läänemere ja Balti ‒ esmajoones germaani ja soome-ugri ‒ konteksti nagu nt Elias Lönnrot, Johannes Bobrowski, Günter Grass, Tomas Tranströmer, Henning Mankell, laulev revolutsioon, ökokriitka. Viimase paarikümne aasta jooksul on ta õpetanud erikursust Briti Kolumbia ülikoolis, tutvustades eesti kirjandust ja kultuuri, nt Uku Masingu, Jaan Krossi, Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Sofi Oksaneni, Veljo Tormise jt loomingut. Ta on avaldanud teadusuuringuid tormi ja tungi autorite Friedrich Maximilian Klingeri ja Jakob Michael Reinhold Lenzi loomingust, mitmeid Eesti kirjanduse teemalisi kirjutisi, nende hulgas eestikeelse artiklikogumiku „Mõju mõnu“ (2014) ja ingliskeelse monograafia Jaan Kaplinskist, „Unforced Flourishing: Understanding Jaan Kaplinski“ (2014; eesti keeles 2016).

Kaheksast peatükist koosneva raamatu „Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit“ sissejuhatuses (13–14) selgitab autor pilguheitmise vajadust kirjaniku elusse ja loomingusse (ühiskondlik-poliitilisel ja kultuurilisel foonil): „[…] sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde.“ (13) Võtmesõna, millest kõik tõukub, mille ümber kõik tiirleb, mis paneb nii mõnedki kannatused, kired ja vastuolud Jaan Kaplinski käitumises, inimsuhetes ja maailma tajumises paiguti lausa lahvatama, ilmutab end kohe raamatu pealkirjas ja edaspidi punase niidina läbi kogu teksti: sunnita kujunemine. See on üks põhilisi, kui mitte kõige põhilisem eetiline hoiak ja mõtteviis, mis vormib poeedi, tõlkija ja esseisti Kaplinski olemist, elamist ja hingamist, mida Salumets lahkab suure empaatiaga kuni tolle elu pisiasjadeni (203) välja. Taoliseks lähenemiseks, mida toetavad samuti poeedi luuletused, näib talle olevat antud isegi kirjaniku nõusolek: „Kirjutada meie elu intiimdetailidest on oluline ja sellest võib teistele isegi abi olla.“ (89) Siingi kumab läbi kirjaniku vajadus kujuneda sunnita, mitte lasta end suruda mingitesse konventsioonidesse ja piiridesse ning määratleda end ja maailma definitsioonide, sümbolite ja dualistliku mõttemalli abil; mitte lasta end keelel kammitseda ja „kinnita[da] end sõnade ja mõistete külge“, sest kõik olevat alati „midagi enamat, midagi muud kui see, mis me nendest ütleme, arvame teame“ (206).

Kuidas ja millistel võimalikel välistel ning sisemistel ajenditel ja asjaoludel toimub Kaplinski liikumine sunnita olemise poole ning mil moel mõjutab ja kujundab see tema kui kirjaniku ja inimese sotsiaalset mina ning hinge- ja tundeelu, sõltuvus- ja armastusevajadust (127), „igatsust, lähikontakti järele“ (Takeo Doi nimetab seda amae’ks) (115) ‒ kõige paremini ilmneb see suhtes oma kõige mõjukama õpetaja Uku Masinguga ‒ ning käsitust tervilikust mõtlemisest, kultuurist ja kunstist, läänekultuurist ja läänemeresoome kultuurist – kõige selle üle mõtiskleb Thomas Salumets oma monograafias.

Meie ette ilmub ekstsentriline (19) ja meditatiivne intellektuaal (31), eesti „Voltaire“ (25) ja vates (prohvet), nagu Ain Kaalep (31) teda nimetanud on, ning nagu ta ise end tunnetab, „ilma omadusteta mees“ (Musil) ja konkreetne isik, keda tuntakse kui „Jaan Kaplinskit“ (130). Meie ette ilmub samas ka vastuoluline kirjanik „rahutu mõttetark“ ja „raamatutark [….] kuid ekslik elus“ (19),kelle näilise pühakliku, budistliku (taoistliku) rahu all kobrutavad ülitundlikkus ja valu, kannatused ja ihad, mis on tõuganud mehe koguni, mitte ainult üks kord, eksistentsiaalse kuristiku servani.

Seesama sunnita olemise vajadus on oma põlvkonna kultuurielu kunagise rokkstaari (31, 75) viinud vastuollu ka ühiskondlike konventsioonidega, tavamõttemallidega ning kaasinimestega. Esimese suure hoobi andis Kaplinski endale Neljakümne kirjast lahtiütlemisega, misjärel tema reputatsioon ei taastunud „enam kunagi täielikult“ (156). Veelgi „murettekitavam“ olevat olnud aga Kaplinski usk süsteemi reformitavusse, „mida suurem osa Nõukogude Liidu kriitikuid pidas olemuslikult võimatuks“ (141), tema usk dialoogivõimalusse kommunsitliku režiimiga, „seestpoolt tulev[asse], märkamatu[sse] ja sundimatu[sse] muutumi[sse]“ (143–144). Ent tema „kavatsust astuda kommunsitliku režiimiga kõnelustesse mõistetakse,“ nagu Salumets nendib, „valesti“ (142). Kaplinski „mittehierarhilisel ja loomupärastel impulssidel“ põhinev perspektiiv „tõugati kõrvale nii idas kui läänes“ (162). Võrdluspildina kerkib siinkohal silme ette saksa kirjanik Christa Wolf, kes kuni viimse momendini kandis endas 1989. aastal reaalse sotsialismi reformimise võimalikkkuse lootust. Nii Kaplinski kui Wolf unistasid „kolmandast teest“ (143).

Ka Kaplinski kriitiline hoiak kultuuri suhtes ja selle olemuse – kultuuri jõud pigem piiravat kui vabastavat (178) – käsitus ei leidnud, ja ei leia küllap praegugi, arusaamist. Sest ta heidab Eestile ette kolonisaatorite väärtuste omaksvõtmist (197), st kultuuri kaudu enese koloniseerimist (166, 175, 182), enese samastamise jätkamist Euroopaga, kuni rahvuse püsimise täieliku seostamiseni lääne kultuuriga välja (180), liialt sõltuvaks muutumist „„kommunikatiivse kultuuri“ sümboolsest korrast“ (166). Hukkamõist suurema osa eestlase üle tipneb põliskultuurist eemaldumises, näiteks regivärsist, milles Kaplinski avastas, nagu Salumets selgitab, „ligipääs[u] eluliselt vajalikule alternatiivsele maailmatajule ja eneseväljendusele“ (198), „viisi, kuidas kultuur saab läheneda sunnita kujunemisele“ (183). Mainimata ei saa jätta siinjuures tõika, et Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul kontserdil kanti ette rahvaluule alusel Jaan Kaplinski loodud ja Veljo Tormise viisistatud „Kust tunnen kodu“.

Kuigi mõistet rahvuse enesekolonisatsioon ei kasutata selles raamatus sugugi esimest korda ‒ ühe põhimõistena esineb see Ilmamaa kirjastuses välja antud Thomas Salumetsa koostatud ja sissejuhatatud Jaan Kaplinski mõttelookogumikus „Kõik on ime“ (2004) ‒, võib „enesekolonisatsiooniga“ pealkirjastatud seitsmes peatükk esile kutsuda üsnagi vastakaid arvamusi ja tundeid ning lüüa eestlase enesekuvandisse nii mõnegi prao. „[E]uroopa kultuuri peajoone vastu“ (173) suunatud olevat nii mitmedki luuletused juba teises, 1967. aastal ilmunud luulekogus „Tolmust ja Värvidest“. Kuid ehk selgineb nii mõnigi Kaplinski mõttekäik, kui lugeda näiteks kirjanik ja semiootik Valdur Mikita artiklit „Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus“ (2017).

Kokkupõrge sotsiaalse kogukonnaga ja võõrdumine eestlastest on toimunud samuti emakeele tasandil. Solvununa oma eestikeelsete tekstide „korrigeerimisest“ kuulutas Kaplinski 2010. aasta detsembris, et peab „hülgama eesti keeles kirjutamise ja proovima kirjutada võru, inglise või vene keeles “(tsit Adorf 2010 järgi).

Ka keelega ümberkäimine on Kaplinski jaoks seotud sunnita kujunemisega, mis tähendab meie teadlikkuse avardamist „väljapoole loogika ja selgesti määratletava piire“ ja maailma, kus inimolendite, jumalate ja loomade vahel on instiktiivne (tahtmatu) side ‒ siin väljendub kirjaniku tugev biotsentristlik mõtteviis: loodusega-üks-olemine, „biotsentriline võrdsus“, „biofiilia“ (44) ‒, „kus ükssama olevus võib olla üheaegselt kõik kolm“. Sunnita kujunemine ‒ see on inimliku maailma ja inimvälise maailma nägemine ühe tervikuna (46), tasakaal ja kooskõla.

Ei ole jumalat
ei ole lavastajat,
ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
näidend mängib ise,
orkester mängib ise…

(Jaan Kaplinski, Õhtu toob tagasi kõik, 1985, 81; Salumets, 30)

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus:
Adorf, Margit (2010): Jaan Kaplinski hülgab eesti keele. — Päevaleht, 14. detsember 2010. Kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/jaan-kaplinski-hulgab-eesti-keele?id=51288491
Kaplinski, Jaan (2000): Hävitatud templid. Eesti Ekspress. 7. september 2000, lk B4.
Kreinin, Lea (2015): Thomas Salumets räägib Pärdist, Kaplinskist ja Richterist. — Eesti Elu Nr 36, 11. september 2015. Kättesaadav: http://www.eestielu.com/et/elustiil/18-estonianlife-eestielu/life-elu/people-inimesed/4459-thomas-salumets-raeaegib-paerdist-kaplinskist-ja-richterist
Mikita, Valdur (2017): Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus .— Postimees, 27. veebruar 2017, kättesaadav: http://voromaaveere.blogspot.com.ee/2017/02/valdur-mikita-laanemeresoomlase-viimane.html
Salumets, Thomas (2016): Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit .— Tallinn: Varrak, 277 lk, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt.
Jaan Kaplinski pilt on pärit siit, Thomas Salumetsa pilt on pärit siit.

(:)kivisildnik „See õige luuleõpik”

„Ajutreening on aju treenimseks vajalik.
Ilma ajuta saab elada, aga ajuga on lõbusam.”
lk. 29

untitledNiisiis õpik. Luuleõpik. Ajutreening nii neile, kes tahavad luulet lugeda, kui neile, kes tahavad luulet kirjutada. Kes otsivad pigem lõbusat lugemist, neile soovitan võtta raamat ja lüüa see suvalises kohas lahti, lugeda peatükk, võtta järgmine suvaline peatükk, ja siis järgmine suvaline peatükk – mina nii alustasin ja sain jupp aega omaette naerda turtsuda. Kes tahavad sest raamatust teadmisi taga otsida, neile ma soovitan raamatut lugeda ilusti algusest lõpuni – huumor läheb küll kohati kaotsi, aga tarkuseterad hakkavad seda paremini silma.

Selleks, et luuletada ja/või luulet lugeda, on vaja teada, mis see luule üldse on. „Luuletamine on mõtestatud tegevus” lk. 99, „Luule on kodeeritud tekst” lk. 251, siia ritta sobib veel Aare Pilve lause „Luule on tihendatud tekst”. Luuletuse aluseks on luuleõpiku sõnul kujund ja kompositsioon. (:)kivisildnik viitab raamatus ühtelugu, et kujundist on rohkem juttu raamatus „(:)õpetaja ütles”, aga lühidalt: “kujund on pilt / mis tähendab enamat / kui see mis pildil paistab” lk. 223 ja “kujund on luuletuse kõige ägedam koht” lk. 136. Kompositsioon – mina lugesin välja, et igal luuletusel peaks olema algus, keskpaik ja lõpp.  „Valmista luuletusele fikseeritud algus, arenda teema välja, loo rutiin ja murra see rutiin kujundiga. Nii tehakse.” lk. 115. Tempotunnetus ja detailinägemine on ka abiks oskused.

luuletoimetus204Raamatut läbib punase niidina soovitus või koguni käsk: „Loe!”, lk. 21 – 22 on olemas kohustusliku kirjanduse nimekiri. Lihtsalt lugemisest jääb väheks, hea oleks ka loetut analüüsida. Otsesed juhised luule analüüsiks on lk. 138 – 142. ja 240 – 241. Toimetaja töö on oluline. Hea, kui luuletaja suudab seda ise teha, aga kui ei, siis oleks hea, kui luuletus leiaks toimetaja enne trükkiminekut. Muidu võib juhtuda nii nagu kõrvaloleval pildil.

Suure osa jutuga olen ma nõus. Eriarvamus seisneb peamiselt selles, et ma annaks siiski ka eluõiguse nn hingeväljavalamisluulele. Ja kuigi Kivisildnik ütleb sõprade-tuttavate kiituse kohta: „Ema ütles, et sa oled andekas. See on ema töö, aga kui ema ei tööta Kultuurkapitalis, siis on sellest vähe abi.” lk. 43, siis eks võivad needki luuletused tänulikke lugejaid leida. Ühtpidi mõjub (:)kivisildniku seisukoht “Mina tean, kuidas asjad peavad olema” pelutavalt enesekindlana, aga teisalt, kui ma kuulen (:)kivisildnikku kritiseeritavat, et kuidas ta söandab sellise õpetaja positsiooni võtta, siis tahaks ma nähvata, et tehku ise ja tehku paremini.

28. aprillil käis meie raamatukogu kirjanduskohvikus (:)kivisildniku “Sellest õigest luuleõpikust” kõnelemas keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste. Osati rääkis ta seda, mida ma isegi ses raamatus üles leidsin, aga palju paremas sõnastuses. Mida Hennoste juurde tõi ja millest ma muidu ise aru ei saanud, oli selle luuleõpiku sidumine 20. sajandi avangardiga ja erinevate voolude manifestidega ning tõdemus, et kaasaaegset luulet ei saa analüüsida samade mallide alusel, kui analüüsitakse 19. sajandi luulet. Kompositsiooni asemel või kõrvale tõi ta juurde termini “pinge” (mis tekib n esmapilgul mittekokkukuuluvatest asjadest). Eraldi rääkis Hennoste keelest — keel kui masin, mida saab vajaduse järgi muuta ja oma tahte järgi seadistada.

kivisildnikwikisMiks (:)kivildnik selle raamatu kirjutas? Üks võimalik vastusevariant: „Kaastunne armetute olendite vastu, koos tahtega aidata. Vahel aitan ka” lk. 70. Või otsida vastust Pille-Riin Larmi intervjuust (:)kivisildnikuga Sirbis. Või oodata (:)kivisildniku järgmise raamatu, mille kohta ta kirjanduskohvikus ka veksli välja andis, ilmumist ja vaadata, mis seal uut või senisele toeks on.

Luuleõpikust on rääkinud Peeter Helme Vikerraadios, kirjutanud Margit Peterson oma blogis, Joel Sang Keeles ja Kirjanduses. Raamatust “Õpetaja ütles” on kirjutanud Mihkel Kunnus Vikerkaares ja Annika Rebane selles blogis.

Tiina Sulg

(:)kivisildniku pilt on pärit siit.

 

Cornelius Hasselblatt „Eemalt vaadates”

Cornelius Hasselblatt päästis kord minu elu, igavusesurmast küll, aga siiski. Nimelt sattusin ma kord osalema ühel suurel rahvusvahelisel kongressil, mille kava lugedes adusin, et olin väheseid oma eriala esindajaid ja terve kongressinädal seisis veel ees, täidetuna mind mitte eriti või üldse mitte haaravatest teemadest. Pidulike avakõnede järel olin meelt heitmas. Hasselblatti plenaarettekanne, mis seostas lennuka elegantsiga tetresid, pruunkarusid ning männipuid soome-ugri meelelaadi ja luulevormiga, tõi mu heitunud meeled mulle tagasi ja ka järgnev nädal möödus täitsa huvitavalt.

hasselblatteemaltvaadataSarnane elegantne lennukus valdas mind Hasselblatti raamatut lugedes. Raamat haaras argises rattas loksuva lugeja kaasa, aitas korraks tavapärasest välja astuda ning enesestmõistetavat teise pilguga vaadata. Kogumik koosneb lühivormidest — lühemat mõõtu kirjutistest eesti kirjanduse erinevatel teemadel. Need artiklid on justkui pisikesed peened – saksikud! – suupisted, mida päevaloojangul naudinguks lugeda.

Alati on õpetlik vaadata väljapoole, sellest õpetlikum veel on lugeda, kuidas meid eemalt nähakse. Ja seda mitte üksnes arvamuse pärast, mis sellel elevandil meist võiks olla, vaid see aitab tagasi saada kadumakippuvat enesehinnangut. Nii väiksed kui me ka endid arvame olevat, oleme siiski nii suured, sest meil on Peterson, Kreutzwald, Hint, Kross ja Luik. Ja mitte ainult baltisaksikud kultuurijuured ja eesti kirjanduse eestikeelsus, vaid ka nõukogude kolonialism ja sootundlikkus on teemad, millega autor lugejat torgib. Hasselblattiga ei pruugi alati kõiges nõustuda, eks me ju seesolijatena näemegi mõnda teistmoodi – kuigi, kas on tähtis, kas Brežnevi ajal olid piimatalongid?! –, kuid sageli tabab lugejat ahhetamapanev selginemine. Lähedale nägemiseks peab aegajalt suunama pilgu eemale. Ja vastupidi.

Liina Saarlo
Eesti Kirjandusmuusemi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja
Eesti Rahva Muuseumi teadur

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” Keel ja Kirjandus 10/2014

k_ja_k_logo_jpgLeo Luksi artikkel tundub ses mõttes hämmastav, et suuremast osast Eesti heideggeriaanlikust kirja- ja sõnavarast jääb mulje, justkui saaks Heideggerist lähtuvalt käsitleda üksnes Heideggeri ennast, äärmisel juhul ka mõnd Tema Enese tekstides pühitsetud H-tähelist lähikondlast nagu Husserl, Homeros või Hölderlin. Tähendaks see siis Heideggeri või heideggeriaanluse kõlbmatust praktilise maailma tarbeks või argiilma arutut madalust kõrgfilosoofilise käsitlusviisi jaoks, on pigem kirjelduse küsimärk vaataja kaunites silmades. Ent Luks võtab ja väänab Martini-onu liistule kogu eesti kirjanduse ning mõneti võib vist väita, et täiesti tulemuslikult. Hämmastav!

Vähemasti näib esmapilgul ta lähtetees — eesti kirjanduses ei kirjutata kindlalt ja veenvalt kodust, kuna seda alles otsitakse, kodu on kuhugi kadunud — üsna mõistus- või tundepärane. Tundub usutav, nii võiks olla küll. Kes Luksi lugu lugeda ei viitsi ning lähtub ADD-ajastul levinud TL;DR-metoodikast (“too long; didn’t read” ehk “liiga pikk, ei lugenud”), võibki sellega leppida. Seda enam, et Lukski sedastab juba alguses end pigem tõestust visandavat kui väidet tõestavat. Kes aga lugema vaevub, sellele tasutakse üsna huvitava ja mõtteainerohke kodutusetüpoloogiaga.

Igatsetakse lapsepõlvekodu ja hävinud kodu — viimast eriti, kuid sugugi mitte ainult sõdade kontekstis. Kodutu ollakse ka kerjuse ja hulkurina, kellesarnaseist me luule kubiseb (Liiv ja Lepik, Alver ja Under). Eraldi motiivid on kohutav kojutulek (nt okupeeritud Eestisse), äraigatsus ja rändamine (kõiksugu nipernaadid), võõra saabumine ja võõrsile minek. Mitmel viisil võib koduski kodutu olla.

Põgusalt jõuab Luks ka pärida, miks on eesti kirjandus nõnda kodutu: “mis on eesti kirjandusel viga?” Seletuseks pakub ta nii geopoliitilist sotsiotsentrismi, psühholoogilist rahutust kui ka võõramaiseid eeskujusid ja peenikese nimega enesekolonisatsiooni. Mida keegi sest kõigest usub või tõsiselt võtab, vaadaku ise.

Huvitav lugemine mitmel tasandil. Nii sisse ja kaasa elades koduotsingul kui ka kõrvalt kaedes: kanäe, sedasigi saab kirjandusteadust teha. Ei no miks mitte, lasku aga edasi.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus