Liina Lukas „Goethe luule imeallikas“ („Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles“ saatesõna)

Liina Lukase kirjutatud tekst Goethe luule eestikeelseid tõlkeid koondava “Nõmmeroosikese” jaoks on suurepärane ülevaade nii Goethest endast kui ka tema luulest ning muidugi selle tõlkimisest ja viisistamisest. Järelsõna saab oma võimalikkuse ja mõjuvuse muidugi anult koos kogumikuga, mis on raske, mahukas ja milles nii lehekülgede arvu kui ka tõlkimise pingutuse kaudu ilmneb kõige kaalukamalt ja ilmselmalt Goethe olulisus luuletajana. Järelsõnas on rohkelt detaile, arve, nimesid, siin tuleb ilmsiks tähelepanu, süvenemine ja töö, mis on vajalikud sellise ulatusega kogumiku koostamiseks (ning siin tuleb muidugi nimetada ja tänada ka teisi kogumiku koostajaid Vahur Aabramsit ja Susanna Rennikut). Lisaks vajalikule ja vältimatule infole on artiklis ka haaret ja avarat vaadet, mis annab võimaluse läheneda Goethele kui inimesele ja avab samas ka meie kultuuriloolist suhet Goethesse. See on tõesti sügav allikas, kust ammutada, nagu on Heiti Talvik öelnud ja mille järgi see järelsõna on ka oma pealkirja saanud.

Meelis Friedenthal
Tartu Ülikooli Raamatukogu

Mihhail Bahtin “Dostojevski poeetika probleemid”

Mihhail Bahtin on tunnustatud kirjandusteoreetik, filosoof ja semiootik. Tema poolt kirja pandud “Dostojevski poeetika probleemidel” on huvitav ilmumislugu. 1929. aastal esmakordselt ilmunud “Dostojevski loomingu probleemid” on tänaseni alles raamatuna, mille puudub käsikiri. Küll aga sai trükist ilmunud teos autori “päästjaks” vangilaagrist. 1963. aastal ilmus autoripoolsete muudatustega tekst uuesti pealkirja all “Dostojevski poeetika probleemid”. Ning jõudis ilmuda autori eluajal veel kolmandatki korda aastal 1972, kusjuures viimane väljaanne erineb eelmisest vaid ühe lause poolest. Ka raamatu eestikeelne tõlge põhineb 1972. aasta väljaandel.

Miks siis juhtus nõnda, et algselt mitte eriti suurt tähelepanu pälvinud käsitlus 1963. aastal autori järsku väga kuulsaks tegi. Lühike vastus oleks: oma raamatus käsitleb Mihhail Bahtin Dostojevskit uue kirjandusliku ajastu loojana, olles ise samuti uue kirjanduskäsitluse tähiseks. Ehk siis aeg oli muutunud ja küps sellise lähenemise aktsepteerimiseks.

Milline on Dostojevski polüfooniline romaan Mihhail Bahtini vaates: Dostojevski romaanide tegelased ei ole allutatud autori tahtele vaid seisavad oma loojaga kõrvuti ning võivad autori vastu isegi mässama hakata.

Mihhail Bahtin ütleb: “Iseseisvate, ühtesulandumata häälte ja teadvuste paljusus, täisväärtuslike häälte tõeline polüfoonia on tõepoolest Dostojevski romaanide põhiliseks eripäraks.”

Lugedes Dostojevski “Kuritööd ja karistust” on seda tunda, sest selle loo tegelased on küll eemaletõukavad, kuid täiesti iseseisvad, nende hääl kõlab tõesti autori häälega kõrvuti (mõnikord isegi kõvemini), seostub sellega erilisel viisil ning kõlab kokku teiste tegelaste samuti täisväärtuslike häältega.

Autori surve alt vabanenud tegelased nõuavad ka hoopis uut romaanistruktuuri, mistõttu võib lugejale tunduda Dostojevski maailm kaosena, mingi võõrkehaliste materjalide ja ühitamatute vormistamispõhimõtete konglomeraadina. Tänane lugeja on siiski juba harjunud taoliste “teadvuse voolu” kasutavate lugudega ega võta asja nii südamesse nagu Bahtin pool sajandit tagasi.

Mihhail Bahtin on oma käsitluse jaganud viide ossa. Nagu kombeks, alustab ta Dostojevski loomingu seniste käsitluste hindamisega. Siit edasi läheb ta tegelase ja autori positsiooni iseloomustamisega. Kolmas peatükk on pühendatud “idee” kujundile, siis järgneb kirjaniku teoste žanriliste- ja süžeeliskompositsiooniliste eripärade käsitlus. Ning viimane peatükk on pühendatud sõna omapärale Dostojevski loomingus: monoloogiline sõna, jutustamise sõna, Dostojevski dialoog.

Niisiis peab Bahtin Dostojevskit kunstilise vormiloome alal üheks suurimaks novaatoriks, uut tüüpi kunstilise mõtlemise loojaks.

Ädu Neemre

Eve Pormeister “Näen, kuulan, tunnetan”

Eve Pormeister “Näen, kuulan, tunnetan : vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil” (Tallinn : EKSA, 2021. 516 lk.)

Ei juhtu just iga päev, et kolleegil ilmub raamat, ja veel milline raamat! Parajalt paks, korralikus köites, põhjaliku viitestiku ja nimeregistriga, mis viimasel ajal üha haruldasem. Kaanepildiks August Künnapu maal „Santorini kass 1”, mida/keda nähes tekib tahtmine hüüda: „Tere jälle, Kollane Kass!”

See kõik on vorm, kuid ega ilmaasjata öelda, et vorm on sisu vorm. Sisu on siin, autori esimeses eestikeelses raamatus, igale tõsisele kirjandushuvilisele küllaga. Eve Pormeistri elavad, empaatilised, kaasamõtlevad kirjanduskäsitlused ning motiiviuuringud on autori õpilase Aija Sakova sõnul „alati isiklikud ja kirglikud – need on kunstiteosed iseeneses /…/”. Suure osa elust on Eve pühendanud saksa kirjanduse uurimisele ja õpetamisele, viimased kümmekond aastat on ta tähelepanu köitnud rohkem eesti kirjandus. Raamatus jagub mõlemat, siin on käsitlusi saksa, šveitsi, austria kirjanikest nagu Hermann Hesse, Ingeborg Bachmann, W. G. Sebald, Gertrud Leutenegger, Peter Stamm, Daniel Wisser, Hans Platzgumer ning kodumaistest autoritest, kelle raamatutele Eve on kirjutanud arvustuse või lugemissoovituse meie raamatukogu „Kirjandusveebi”, kellega on vestelnud, vahel ka (juubeli)näituse koostanud. Arutluse all on Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Kärt Hellerma, Kai Aareleid, Eeva Park, Mathura, Ain Kaalep. Korduvad märksõnad, mis kirjutaja südamele olulised: maastik – vesi, puud, kass, koer, lind –, aeg, foto, valgus… Kahe jaostüki vahel on „Vahepalad”, Eve enese luuletused. Ehk ootavad needki kokku kogumist ja kaante vahel ilmumist?

Enamik artikleid ja intervjuusid on eelnevalt ilmunud Loomingus ja Akadeemias, Sirbis ja Postimehes ning Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis, mõnd käsitlust võis seni leida vaid raamatukogu kodulehelt. Toimetaja Brita Melts ja kujundaja Merle Moorlat on oma tööd samamoodi südamega teinud nagu Eve neid käsitlusi kirja pannes. Stereotüüpne oleks öelda, et tegu on autori „elutööga”. Ent Eve elutöö pole kaugeltki kaante vahele püütud, tema erk mõte on alati liikvel. Juba on ta tähelepanu köitnud uued kirjanikud, juba on kirja saanud varem mõeldu edasiarendusi ning mõtteis tallel uusi elamusi, tunnetusi, kaasakajamisi. Jätku!

Tiina Tarik

Valik videoloenguid Ukraina kirjandusest

Ingliskeelne lühiülevaade Ukraina kirjandusloost:

Ingliskeelne ülevaade ukraina keele arengust:

Üks võimalik Top 10 kommentaaridega:

Lühiülevaade Ukrainast pärit autoritest, kes on tavapäraselt määratletud mõne teise maa kirjanduslukku:

Ülilühike reklaamvideo Ukraina kirjanduse kursusele:

Mihhail Lotmani loengusari vanast ukraina kirjandusest:

Tiina Sulg

Inga Sapunjan „Vastuoluline kaasaajakujutus stalinismiaegses proosas. Koosoleku motiiv“

Mu tähelepanu pälvis Inga Sapunjani artikkel „Vastuoluline kaasaajakujutus stalinismiaegses proosas. Koosoleku motiiv“ (Keel ja Kirjandus nr 4, 2021).

Selles artiklis käsitletakse üht nõuka-aja fenomeni – nö tootmiskoosolekuid jmt, millel oli alati olemas ka ideoloogiline eesmärk/mõõde kõige muu kõrval ja mis toimusid igal pool – nii tootmisettevõtetes, vabrikutes, kolhoosides, koolides, ülikoolides, kõikmõeldavates töökohtades ja asutustes. 1980datel ja pisut varasemate koosolekute kohta oleks omaette artiklit vaja, venelased on teinud päris häid mängufilme, kus nii mõndagi neist koosolekuist näha võib.

Artikli autor on vaatluse alla võtnud Stalini aegse aja ja tolleaegsed koosolekud Eesti ilukirjanduses, millega on omal moel tegelikkuses kokku puutunud enam-vähem kõigi minuvanuste emad-isad (kes praegu üle 80sed) ja vanaemad-vanaisad, vanavanavanemadki. Nõuka-aegse koolilapsena nii mõndagi artiklis käsitletud teostest lugedes tundusid need koosolekute stseenid ebareaalsed, aga siiski pärastsõjaaegset elu päris hästi kirjeldavad, kui vanemate inimeste jutte või kirumisi neist toonastest koosolekutest sai mõnikord kuuldud. Selles mõttes, et tegelikkuses ja tegelikus elus tundusid need paljudele tollastele inimestele pigem hirmutavad ja peeti paremaks neil ideoloogilistel koosolekutel kuidagi vaikselt ära istuda, et mitte silma jääda ja püsida piltlikult öeldes nähtamatuna. Oli ju kaks võimalust nö ellujäämiseks: kas ujusid vooluga kaasa või püsisid nähtamatuna, vastuhakk või erinev arvamus oleks saatnud inimese väga kergesti Siberisse. Aeg oli siis selline, et olid toimunud ja toimusid küüditamised ja vangilaagrisse saatmised. Viimased voolisid „õiget arvamust“ ja „õiget inimest“ kõikse paremini, samuti „õiget kirjandust“.

Märgitud teosed ja käsitletavad ideoloogilise taustaga koosolekud ja koosolekutel käsitletav ja see, kuidas seda tehti, oli aja märk, mida ei tohiks unustada. Eriti tänapäeval, nüüd ja praegu. See artikkel võiks olla harivaks kohustuslikuks kirjanduseks kõigile tänapäeva poliitikutele, õpilastest rääkimata.

Liina Espenberg
Tartu Ülikooli Raamatukogu

Kuidas kirjutada ajalooks kiiresti põgenev olevikuhetk. Urmas Sõgel “Sõgelite saaga”

Urmas Sõgel “Sõgelite saaga” Tallinn: Urgel, 2020, 272 lk.

Ajalehed, nagu väga hästi teame, avaldavad enamasti kõike muud kui adekvaatset praeguse eluolu kirjeldust. Neile kui ajalooallikatele ei saa kindlasti sada protsenti toetuda. Kas tuleviku ajaloolased saavad sotsiaalmeediat (näiteks Facebooki) kasutada ajalooallikana? Kahtlen selles. Õnneks kirjutatakse ka mälestusi või päevikut, mis pahatihti jõuavad trükki pärast autorite surma.

Nõnda on lood ka kunagise TA KKI direktori Endel Sõgeli ja Eesti NSV Kirjanike Liidu asutajaliikme ja koduperenaise Erika-Linda Sõgeli poja, ajaloolase Urmas Sõgeli (1952–2019) eneseirooniliste mälestustega, mille on raamatuks vormistanud tema sõber Mart Aare. „Sõgelite saaga“ kirjeldab lühikestes, hästi haaratavates ja ladusalt kirja pandud peatükkides olulisi momente Urmas Sõgeli üsna põnevas elus ning ajastuid, mida peategelane on läbinud.

Teost on kostitatud solvunud vastukajadega. Sotsiaalmeedias rõhutab mõnigi, et tema kindlasti seda raamatut ei loe.

Juba raev, mida raamat on Facebookis pälvinud, tõestab, et tegu on väga olulise teosega.

Nomenklatuuri lapsed

1970.–1990. aastad tähistavad siinkirjutaja lapsepõlve ja noorust. Mul on selles ajas pidepunkte, mida nomenklatuurse tegelase Endel Sõgeli poja mälestuste lugemine tänuväärselt toetab. Saan aru, millest jutt.

2021. aasta Eestis ei saa eeldada, et kõik eelmise ühiskonna inimesed on siit kadunud. Kohe peale keskkooli 1986. aastal läksin tööle rajoonilehte Ühistöö, kust mu kahe tööaasta jooksul jõudsid läbi käia kümmekond tollases ühiskonnas edukat inimest, kellest sai ka uue Eesti aja peatne võimueliit: paar keskastme juhti (endist komsomoliaparatšikut), minister, direktor, presidendi nõunik… Minagi olen raamatus kirjeldatud Neljanda haigla rõdult vaadanud Tallinna peale ja mõelnud, mis niidid mu sellesse elitaarsesse paika tõid, kuhu teps mitte igaüks ei sattunud.

See raamat kinnitab, kui ebavõrdselt koheldakse täpselt samade asjade kordasaatjaid – patuoinaks ei tehta sugugi kõiki, mõni sebib nagu kala vees, olgu võimul kes tahes.

Eks see ole ammu teada lugu.

Kõik, mis meile ei meeldinud nõukogude ajal, on säilinud ka tänapäeva tülgastavates kontoriõhkkondades, kus täiel rinnal möllavad saavutusnäljas nartsissistid, psühhopaadid ja makjavellistid. Ent need, kes praegu istuvad kõigis komisjonides ja presiidiumites, peaksid mõtlema oma lastele. Perekonnasaladustest rääkimata jätmine ja oma mustade tegude salgamine viib suurte probleemideni, mida tulevaste „nomenklatuuri laste“ psühhiaatrid aastate pärast lahendama hakkavad. Neil lastel võib olla väga raske, kui nad just nime ära ei vaheta.

Läheb kaanonisse

Urmas Sõgel nimetab nomenklatuuri ausalt õige nimega. Jääbki arusaamatuks, kuidas kujutavad toonased aparatšikud oma elu nii-öelda õiget kujutamist ette. Sõgel ironiseerib karjeristide ja karjääri ehitamise üle ja teenib sellega 2021. aastalgi paljude pahameele, mis on seda silmakirjalikum, et loomeintelligents raamatuga eriti pihta ei saa – autor paljastab niinimetatud avalikke saladusi, mida kõik niigi teavad.

On inimesi, kes kunagi ei avalda, mille kaudu nad on midagi saavutanud või kuhugi jõudud. Ju neil on selleks põhjust. Nad on nüüd väga pahased, kui keegi oma kogemusest kerges toonis kirjutab.

Nõukogude ühiskonna jälgid reeglid aga pole Urmas Sõgeli ega isegi mitte ta kurikuulsa isa tehtud.

Inimlikus mõttes on raamatus hulk andeka inimese, kultuurametniku ebatraditsioonilisi lahendusi töö- ja eraelus ning tark vaatenurk Nõukogude Liidu stagnatsiooniajastul ja Eesti laulva revolutsiooni ajal toimunule.

Nagu iga eestlast lahutab Venemaa presidendist vaid paar inimest (oleme nii väike maa), siis on lühikesed ahelad ka „Sõgelite saaga“ koguka nimeregistri (400 nime) ja meist igaühe vahel. Ma ei hakanud kokku lugema, kui paljusid sealt tunnen, aga lugedes oli äratundmisrõõmu piisavalt. Muhedas stiilis kirja pandud meenutused kirjanduspolitruki pojalt, kes pole süüdi surmapattudes, vaid märkimisväärse huumorimeelega avameelselt oma elust pajatab, on pälvinud pahameelepurskeid, valusaid reaktsioone ja oma maine hüsteerilist kaitsmist.

Pole vaja kaugelt otsida, piisab Facebooki-seinastki. Kameeleonid tunnevad häbi, et nende kohanemismehhanismid lagedale tiritakse. Ära on need kirjeldatud ladusas seiklusjutuvormis, nii et kõik saavad minna kirjeldatud kohti ja inimesi näpuga katsuma, et veenduda: kõik on päris. Nüüd on mõnelgi väga piinlik. Kui julgesin Facebookis mainida, et raamat on päris tore, sain kiire nähvaka stiilis „kuidas saab selline asi meeldida“.

See Facebooki-noomitus võttis kohe tükiks ajaks isu ära sellest raamatust kirjutada.

Kanadas on vähemalt 16 protsenti inimestest enam-vähem kirjaoskamatud.

Seegi, kui sellesse fakti süveneda, võtaks kirjutamise isu ära.

Nii jõudsime infoühiskonda

Info, mida Urmas Sõgel inimeste kohta valdab, on tohutu. Info pole kunagi kättesaamatu, kui selle saamine oma südameasjaks võtta. Ka mina puutusin 1992. aastal Tartus kokku inimestega, kes valdasid infot, mida ühestki raamatust etteantud kujul ei saa. Mul vedas tõeliselt, et mu selle linna giidideks olid tookordne Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Henn-Kaarel Hellat ja konsultant Aivo Lõhmus. Siinkohal ongi sobiv hetk soovitada läbi lugeda Hellati viis köidet mälestusi (“Niidiliimija“, “Poiste sõda. I“, “Poiste sõda. II“, “Kappan kaugele“, “Templis ja tavernis“). Kahjuks jäid need lõpetamata ja ta ei jõudnud kaugeltki 21. sajandisse, isegi mitte meie tutvumisaastasse 1992, kui ta oli just tähistanud oma 60. sünnipäeva. Kunagi jõuavad kindlasti kaante vahele Hellati ajakirjanduses laiali olevad kirjatööd, kuivõrd praegu tegelen tema arhiiviga aastatest 1980 –2000. Säilinud on ka veidi kirjavahetust – ülejäänu tuleb mälust võtta.

Sõgeli meetodis midagi ebaharilikku näha võib ainult siis, kui olla harjunud ajakirja Kroonika staaride lakeeritud biograafiatega. Ausate mälestustega võib muidugi iga riigijuhi ambitsiooniga köögitüdruk pihta saada. Kui ainult praegused kultuuriametnikud söandaksid rääkida! Kui on midagi tõeliselt olulist juhtunud, siis enamasti „oskavad need inimesed suud pidada“, kui väljenduda US sõnadega. Praegusel vihakõne kriminaliseerimise eelsel ajastul tõeste asjaolude paljastamine näib inimesi raputavat. Mõni paljastus võib lausa kohtusse viia.

Selle kaitseks on US raamatus dokumentaalset pildimaterjali.

Minul on ka nipid ammu teada. Nimeta teos ainult ilukirjanduseks ja kõik on korras.

Ent kuna 2021. aastal on loodetavasti ees veel palju laisku talvehommikuid, siis kellel „Sõgelite saaga“ läbi, sel on võimalik neid sisustada Kaja Kallase eluga (Kaja Kallas „MEP“, 2018), või kui olla kange eelmise päeval harjutatud mawashi gerist, siis tõeliselt paksu raamatuga Bruce Leest (Matthew Polly „Bruce Lee“, 2018).

Piret Bristol
kirjanik

Foto: Piret Bristol

Sirje Kiin „Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus“

„Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus“ sisaldab Sirje Kiini artikleid, arvustusi ja avaldamata sõnavõtte aastatest 1977 – 2019. Lugeja saab ülevaate kirjandusmaastikul toimunust, nii Kodu- kui ka Välis-Eestis. Eraldi osa on pühendatud Soome ja Eesti suhetele ning kultuuri/kirjandusloole. Kes 1980ndatel noored olid, võivad leida värskendust oma mälestustele, mis on võibolla nüüdseks unustusse vajunud (Hando Runneli ja Juhan Viidingu luule käsitsi ümberkirjutamine), tänapäeva noored saavad teada, kuidas tollal lood olid. Rohkem ongi keskendutud luuletajatele ja nende töödele, kuid mitte ainult. Kindlasti sisukas raamat igale kirjandushuvilisele.

Anu Sillastu
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile”

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile” on raamat, mille esimene osa koosneb autori kirjadest eestlasest pianistile Käbi Lareteile (1922-2014), kes suure osa oma elust elas Rootsis. Teises osas on Sakova artiklid ja ettekannete tekstid, millest enamik on kirjandusest, mälust, loomingust ja… ikkagi ka elust.

Julgen soovitada seda raamatut iseäranis argadele elajatele (kas pole tore väljend?), aga ka julgetele, eriti neile, kes on loomingulised või ka neile, kellele meeldib kirjandus. Minu lugemisnimekiri sai siit igatahes omajagu täiendust — Sakova on kirjandusteadlane ja kirjutab talle olulistest autoritest ja teemadest, mis teda ennast kirjanduses kõige rohkem huvitavad ja ta teeb seda mu meelest päris kaasahaaravavalt. Aga ma tunnistan, et ma poleks seda raamatut ilmselt lugema sattunud, kui see oleks olnud lihtsalt artikli- või esseekogumik kirjandusest. Kuigi mulle meeldis selle teose lõpuosa tegelikult ikkagi väga — huvitav oli “mäletseda” tuttavaid ja ka veel tundmatuid teoseid ja näha, kuidas Sakova asetab need mäletamise ja elamise julguse ja veel muudesse kontekstidesse.

Ka kirjades Käbile oli minu jaoks olulisi teemasid. Sakova on mu põlvkonnakaaslane ja naine, nii et on üsna ootuspärane, et mind kõnetab see, kui ta räägib näiteks kodu ja töö vahel tasakaalu leidmisest ja loomise võimalikkusest väikeste laste kõrvalt (kuigi tänapäeval polegi väga vahet, kas olla lapsevanemana naine või mees). (Küll aga on vahe, kas olla naiskirjanik või meeskirjanik. Sellest Sakova ei kirjuta. Aga see on täiesti eraldi jutt ja Eesti kontekstis paraku üks üsna pikk jutt. Ja võib-olla on see siiski otsapidi ikkagi seotud julgusega olla kirjanik?) Või kui ta kirjutab loomingust ja rahast. Või teiste inimeste teenimisest: “Kui palju saab looja olla iseenda ja loomingu päralt ning kui palju tema ajast on pühendatud teiste teenimisele, teiste vahendamisele (lk 203)”. Kõik need teemad tuleb inimesena ilmselt selgeks mõelda ja kõik küsimused iseenda jaoks kuidagimoodi püstitada. Või äkki tuleb need püstitada vähe vintsutatud argadel elajatel? Miskipärast on mulle tundunud, et mõnedel inimestel üldse ei tekigi niisuguseid küsimusi. Vaid arad vaevavad oma pead sellega, kas maailmal on ikka vaja seda, mida neil on pakkuda.

Sakova kirjutab päris mitmest pagulaskirjanikust (Elin Toona, Käbi Laretei, Ivar Ivask) ja kohati ka sellest, kuidas neist kirjanikud said. Kui Sakova räägib Elin Toonast, siis mind ikkagi torkas tema märkus, justkui Toona, kes hakkas töölisest kirjanikuks, tegi läbi veel suurema klassihüppe, kui seda teeks üks kirjandusteadlane, kes hakkab järsku luuletama või avalikult päevikut pidama ja ma tahaksin öelda, et see on ikkagi pisut petlik. Intellekt või haridus võib olla loomisel (nagu muu hulgas ka sünnitamisel) risuks jalus. (Kuigi ma möönan, jah, et kirjutamine siiski nõuab omajagu intellekti ka.) Kuid vahel võib olla lihtsam midagi luua, kui oled eesootavate karide ja kuristike suhtes pime — kui sa ei tea, kuskohas sa libastuda võid.

Väga võimalik, et klassivahe muidugi on tõesti ületamatult suur, kui hakkad töölisena kirjutama? Ilmselt pole tehases ka väga neid õpetajaid ja mentoreidki võtta, kelle olulisust Sakova tunnistab ja kelle maailmavaade teda ennast ka kirjanduse kaudu — tundub et palju — mõjutanud ja sedakaudu ka elama julgustanud on.

Loomisel võivad risuks jalus olla ka mitmesugused hoiakud ja kivinenud arusaamad iseenda kohta. Neid viimaseid võib muidugi olla võrdselt nii töölistel kui vaimutööd tegevatel inimestel. Ja sellisest iseenda sisse vaatamise julgusest on selles raamatus samuti juttu.

Üldse on selles raamatus kuidagi kontsentreeritult koos nii palju erinevaid aspekte, mis loominguga seonduvad, et raamatu lõpus tekkis tahtmine algusest uuesti pihta hakata. Üllatavalt sageli leidsin end avamas suu, et autoriga dialoogi astuda ning tüütasin oma vähegi mõtlemisvõimelisi perekonnaliikmeid selle raamatu üksikasjadega. Ühesõnaga, see pani mind päris palju kaasa mõtlema, mille eest olen autorile tänulik. Raamatud ikkagi suudavad vahel olla natuke nagu sõbrad, eks ole ju?

Nendes kirjades pole küll väga palju kirjanduslikke saltosid või uperpalle, on aga rohkelt eneseanalüüsi ja ratsionaalseid mõttekäike, nagu võikski kirjandusteadlaselt oodata. Autor paneb ennast nendes teadlikult haavatavasse positsiooni — need kirjad on ikka üsna isiklikud. Ma mõistan tema muret, kui ta kirjutab: “Just see ongi see põhiline hirm: kuidas leida õiget tasakaalu julguse ja siiruse ja enesepaljastuse vahel (lk. 28).“ Aga kahtlemata on isiklikkus lihtsalt korrespondentsižanri eripära — kirjad ja päevikud ongi enamasti isiklikud. Muidu me ilmselt ei loekski neid, kui ei loodaks sedakaudu autorile naha vahele pugeda.

Universumi Postiljon muidugi teeb lausa äraarvamatuid uperpalle ja jänesehaake, ta võib kaasteelised paigutada näiteks täiesti erinevasse aega ja ruumi. Aga mitte mõtteruumi! Nii et kõigest hoolimata on lootust, et Käbi on oma kirjad juba ammugi kätte saanud.

Liina Leemet

Kris Moori foto autorist on pärit siit.

Mihkel Mutt „Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“

Mihkel Muti raamat köidab lugejat juba oma pretensioonika kujundusega: kuld ja veri. Sisu on samuti esitletud “Tõe ja õiguse” koguteose intrigeeriva ja jõulise analüüsina.

Tavalugeja märkab üllatusega, kui palju on tal oma argilugemisega olulist justkui märkamata jäänud. Tuulamine on päris õige sõna M. Muti meetodi iseloomustamiseks. Me muidugi ei pea kõiki autori seisukohti adopteerima, aga peale selle raamatu lugemist saame uue vaatenurga A. H. Tammsaare romaani vaatlemisel. Tekib soov see versioon teadmiseks võtta ja unustada, et siis järjekordselt “Tõde ja õigus” läbi lugeda.

Ago Teedema
Tartu Kunstimuuseum

Janika Kronberg „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest”

Üldlevinud ütlemise kohaselt näitab see, missugused on su sõbrad, kenasti ära, kes sa ise oled. Janika Kronberg on oma värskeima raamatu pealkirjastanud „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest” ning jaganud selle kahte alaossa: „Ristikivi” ja „Sõbrad”. Siiski on mõlemad jaostükid oma käsitlustes temaatiliselt läbi põimunud: ei saa Ristikivi läbi sõpradeta ega sõbrad temata, ei ole ka Ristikivi raamatud sündinud „tühja koha pealt”. Nende loomisajendeid ja -lugu käsitletakse teoses asjatundlikult ja põhjalikult, kõrvutustega toonasest Rootsi kirjanduselust ning maailmakirjandusest ja muusikaliteratuuristki. Autor vaatleb lähemalt Ristikivi katseid Rootsis kirjanikuna läbi lüüa, tema kriminaalromaani-harrastust, reise Vahemeremaadesse, luulet, kuuldemänge, kirjavahetusi ning salamisi peetud päevikut. Kirjaniku sõpradest on esile toodud Bernard Kangro, Laur Tamm, Kalju Lepik, Arvo Mägi, Valev Uibopuu, Ilmar Talve. Omaette peatükk on koos Brita Meltsiga kirjutatud „Karl Ristikivi rändav Arkaadia”, mis tõmbab mõttelise joone Vana-Kreekast Šotimaale, Skye saarele.

Raamatu pealkiri pärineb Ristikivi kauaaegse sõbra ja pärija Spyros Arvanitise sõnadest: sugulased on igal inimesel niikuinii olemas ja neid tuleb aktsepteerida, ent sõpru saab igaüks ise valida. Võiks öelda, et Ristikivi on Janika Kronbergi ammune – ja väga hästi valitud! – sõber. Seda tõestavad paljud artiklid, iga-aastane Ristikivi päev ning ka fakt, et Kronberg oli esimene Karl Ristikivi muuseumi juht. (Meeldetuletuseks: endine Ristikivi muuseum, praegune MTÜ Karl Ristikivi Seltsi kodu asub Tartus, Hermanni 18. Karl Ristikivi päeva peetakse igal aastal tema sünniaastapäeva, 16. oktoobri paiku, tavale pani aluse toonane muuseumijuht.) Nii nagu Ristikivi kunagi oma Vahemere-äärsetel reisidel müütilist Arkaadiat otsis, on ka Kronberg Ristikivi jälgedes mööda laia ilma rännanud ja tähelepanuväärsete leidudega naasnud, näiteks juba mainitud ja kaua saladuslikuks jäänud pärija Kreekast. Ning ka see, et kirjaniku põrm jõudis ta 105. sünniaastapäeva järel kodumulda Paadrema kalmistule, on suuresti Kronbergi tegu. Kuuldavasti ei pruugi käesolev, Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi sarja „EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost” kuuluv valimik olla viimane sõna Janika Kronbergi Ristikivi-käsitluses – juba lähiajal võivad huvilised hakata uut raamatut ootama.

Tiina Tarik