Posts Tagged ‘kirjandusteadus’

Juhan Liiv ja müstilisus

Aare Pilv “Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul”
Looming (2016) nr. 2, lk. 267-277 

Ühelt mättalt teisele mättale, kargest õhtust (südame)soojusesse, vaikusest (südame)muusikasse, kaugelt lähedale, transtsendentsest immanentsesse ja inimmeeltega tajutavasse, ikka kõige üle (kohal) ja ümberastutakse ja ollakse ootel koos vaikusega, koos maailmaga. Astutakse kokku, mitte selleks, et luua „kokkupõrkeid“, vaid selleks, et „tõmmata maailm laiali, panna see lahvatama“ (271) ja samas ka ühte sulama, nagu näitab ja tajub kirjandusteadlane – esmajoones lüürik – Aare Pilv, mõtestades klaarilt ja väga nauditavalt lahti Juhan Liivi & Friedebert Tuglase & August Sanga luuletust „MÄTAS – MÄTAS – ÜKS JA TEINE“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Luuletuse tähendusliku poole püüab ta avada „Mõned[e] küsimus[tega]“ (268). Tegelikult esitab ta oma analüüsis päris hulga küsimusi, ei anna neile aga mitte iga kord vastuseid, vaid loob üksnes aimdusi või jätab need aimdused otsekui üle-olemisse, millest ta kõneleb Liivi luuletust Goethe „Rändaja õhtulauluga“ kõrvutades (273). Ja „õigupoolest“ polegi vastused talle „olulised“ (277), selgitab ta oma arutluste lõpulauses, olles eelnevalt küsinud, et mida ikkagi tähendab „päris“ Juhan Liiv (1864–1913). Vormiliselt vaatleb Pilv paari luuletusele iseloomulikku prosoodilist joont (nt rütm, rõhk) ning viib nimetuse all „vormilised läbilõiked“ (269; korduvad sõnad tüved; eelmise negatiiv, mittekorduvad sõnad; luuletuse sisemised õmblused; vastandid) läbi lausa hoolika setseerimise.

Muidugi pöördub artikli autor analüüsitava luuletuse algvariandi, ilma pealkirjata 8-stroofilise teksti („Tume vaikus karjametsas…“) poole, mille neljast keskmisest stroofist lõi Tuglas sümbolistliku luuletuse „Mätas – mätas – üks ja teine“ ja milles August Sang taastas algkäsikirja interpunktsiooni. Komanihutusega 3. stroofi teise rea sõna „nüüd“ järelt selle ette tegi ta ühe tähendusliku muutuse, andes „nüüd’ile omaette kaalu“ ja suhestades seda „luuletuse muu aegruumiga“ (276). Liivi-kaanoni Eestile loonud (vrd Jüri Talveti „Luulest“, lk 131–132) Friedebert Tuglase neljastroofiline variant olevat „palju põhjalikumalt […] n.-ö. rahva mällu vajutatud“ (276) kui Aarne Vinkeli ja Jüri Talveti levitatud algkäsikirjale tuginev Liivi-tekst, mida Aare Pilv nimetab „meeldivaks looduselamuseks“ (277).

Võib-olla tegi Tuglase versioonist levinuma teksti just tema „väljatahutud sümbolistlik metafüüsika“ (Pilv, 277), kuigi ta olevat juba 1914. aastal oma esimeses Liivi-käsitluses, monograafias Juhan Liivist olnud kindel, et „Liivist täisverelist sümbolisti teha ei saa“ (Talvet, lk 131). Ent ta siiski püüdles sinna poole. Ja „[v]õimalik, et Tuglas püüdis Juhan Liivist kujundada teatavat Ernst Enno eelset ernstennot, eesti luule esimüstikut (ja võimalik, et selle luuletuse puhul viis tundlik tõlkija Sang oma komanihutusega lõpule Tuglase taotluse – tõlkida Liiv metafüüsilis-sümbolistliku luule traditsiooni kuuluvaks).“ ( 277)

Aare Pilv tajub neis neljas stroofis koguni mingit laadi unio mysticat (272), mis selgitab talle ka luuletuse alguses kasutatud sõna muusika, seda enam, et heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja (vrd Anneli Unt) Juhan Liiv, kellele luuletus olevatki muusika, on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Muusika“ (1926), milles otsitakse alguskokkukõla, mis peab kuskil olema. „[…] kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?“ – tsiteerib Aare Pilv Liivi luuletuse lõpuosa ja jõuab järelduseni, et „[m]uusika on […] mingi alguskokkukõla väljendus“ (272). Seda alguskokkukõla, „rütmilis[st] alguskokkukõla“ (272), tunnetab Aare Pilv ka käsitletavas luuletuses: „Süda astub, ja juba see on muusika, nägemata kaugel, s. t. siinsamas inimrinnas.“ (272) Teisisõnu võiks ehk ka öelda, et too „müstili[ne] igitulemi[ne]“ (272), kokkuastumine ongi alguskokkukõla poole püüdlemine.

Eve Pormeister

Pilv, Aare (2016) Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse
90. trükisünnipäeva puhul .– Looming, 2/2016, lk 267–277.
Talvet, Jüri (2015) Mis Noor-Eesti Liivi-kaanonisse ei mahtunud. —
Talvet, J. Luulest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–141.; Methis 1-2/2008
Unt, Anneli (2015) Ja sõna sai lauluks… — „Sirp“, 27.03, 2015.
Pilt on pärit:
Aare Pilv  (2012) Vaikiv või kurt ajastu? .–  Eesti Päevaleht, 19.10.2012
Advertisements

Thomas Salumets „Kujuneda sunnita: Mõtestades Jaan Kaplinskit“

 

Kujuneda sunnita“ autori tutvus eesti kirjaniku ja tõlkijaga ulatub veel suurte muutuste, „raudse eesriide“ langemise eelsesse aega, aastasse 1988. Mehed, kelle mõttemaailma niidistiku üheks oluliseks sõlmpunktiks on intuitiivsus – „soov jääda kooskõlla oma inuitiivse minaga“ (lk 93) –, kohtusid Calgary olümpiamängude ajal Vancouveris Jaan Kaplinski luuleõhtul. Pärast seda üritust avastaski Thomas Salumets enda jaoks Kaplinski luuletused, olles hämmstunud nende meditatiivsusest, vaiksest tarkusest, „dekoreerimata selgus[est]“ (tsit Kreinin 2015 järgi) ja väljaspoole Eestit ulatuvast kõla- ja sõnumipinnast. „Ma ei pea õigeks, et mind kutsutakse ennekõike rõhutud eesti rahva luuletajaks. Ma arvan, et mu taust on avaram,“ kirjutas Kaplinski juba 1969. aastal Ilse Lehistele.

Thomas Salumets on sündinud 1956. aastal Heidelbergi ligidal Schönaus, 1944. aasta Emajõe lahingus osalenud ja raskelt haavata saanud rindemehe perekonnas. Saksamaalt emigreerus ta hiljem Kanadasse, kus lõpetas Toronto ülikooli. Princetonis USAs omandas ta doktorikraadi. Alates 1987. aastast töötab eesti päritolu germanist ja kirjandusteadlane Briti Columbia Ülikoolis Vancouveris kirjanduse professorina. Ta on olnud Baltiuuringute organistsiooni Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS) president (2002–2006) ja kauaaegne nõukogu liige, ajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja (1998–2001) ning nõuandja. 1992. aastal omistati talle tenuur ja Euroopast Alexander von Humboldti Fondi kaalukas, eluaegsete privileegidega stipendium. 2015. aastal nimetati Thomas Salumets, kellel on pärast Eesti taasiseseisvumist tihedad isiklikud ja akadeemilised kokkupuuted ka Eestiga, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste audoktoriks.

Saksa, inglise ja eesti keeles kirjutav ja kõnelev Thomas Salumets käsitleb laiemalt kogu Läänemere ja Balti ‒ esmajoones germaani ja soome-ugri ‒ konteksti nagu nt Elias Lönnrot, Johannes Bobrowski, Günter Grass, Tomas Tranströmer, Henning Mankell, laulev revolutsioon, ökokriitka. Viimase paarikümne aasta jooksul on ta õpetanud erikursust Briti Kolumbia ülikoolis, tutvustades eesti kirjandust ja kultuuri, nt Uku Masingu, Jaan Krossi, Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Sofi Oksaneni, Veljo Tormise jt loomingut. Ta on avaldanud teadusuuringuid tormi ja tungi autorite Friedrich Maximilian Klingeri ja Jakob Michael Reinhold Lenzi loomingust, mitmeid Eesti kirjanduse teemalisi kirjutisi, nende hulgas eestikeelse artiklikogumiku „Mõju mõnu“ (2014) ja ingliskeelse monograafia Jaan Kaplinskist, „Unforced Flourishing: Understanding Jaan Kaplinski“ (2014; eesti keeles 2016).

Kaheksast peatükist koosneva raamatu „Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit“ sissejuhatuses (13–14) selgitab autor pilguheitmise vajadust kirjaniku elusse ja loomingusse (ühiskondlik-poliitilisel ja kultuurilisel foonil): „[…] sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde.“ (13) Võtmesõna, millest kõik tõukub, mille ümber kõik tiirleb, mis paneb nii mõnedki kannatused, kired ja vastuolud Jaan Kaplinski käitumises, inimsuhetes ja maailma tajumises paiguti lausa lahvatama, ilmutab end kohe raamatu pealkirjas ja edaspidi punase niidina läbi kogu teksti: sunnita kujunemine. See on üks põhilisi, kui mitte kõige põhilisem eetiline hoiak ja mõtteviis, mis vormib poeedi, tõlkija ja esseisti Kaplinski olemist, elamist ja hingamist, mida Salumets lahkab suure empaatiaga kuni tolle elu pisiasjadeni (203) välja. Taoliseks lähenemiseks, mida toetavad samuti poeedi luuletused, näib talle olevat antud isegi kirjaniku nõusolek: „Kirjutada meie elu intiimdetailidest on oluline ja sellest võib teistele isegi abi olla.“ (89) Siingi kumab läbi kirjaniku vajadus kujuneda sunnita, mitte lasta end suruda mingitesse konventsioonidesse ja piiridesse ning määratleda end ja maailma definitsioonide, sümbolite ja dualistliku mõttemalli abil; mitte lasta end keelel kammitseda ja „kinnita[da] end sõnade ja mõistete külge“, sest kõik olevat alati „midagi enamat, midagi muud kui see, mis me nendest ütleme, arvame teame“ (206).

Kuidas ja millistel võimalikel välistel ning sisemistel ajenditel ja asjaoludel toimub Kaplinski liikumine sunnita olemise poole ning mil moel mõjutab ja kujundab see tema kui kirjaniku ja inimese sotsiaalset mina ning hinge- ja tundeelu, sõltuvus- ja armastusevajadust (127), „igatsust, lähikontakti järele“ (Takeo Doi nimetab seda amae’ks) (115) ‒ kõige paremini ilmneb see suhtes oma kõige mõjukama õpetaja Uku Masinguga ‒ ning käsitust tervilikust mõtlemisest, kultuurist ja kunstist, läänekultuurist ja läänemeresoome kultuurist – kõige selle üle mõtiskleb Thomas Salumets oma monograafias.

Meie ette ilmub ekstsentriline (19) ja meditatiivne intellektuaal (31), eesti „Voltaire“ (25) ja vates (prohvet), nagu Ain Kaalep (31) teda nimetanud on, ning nagu ta ise end tunnetab, „ilma omadusteta mees“ (Musil) ja konkreetne isik, keda tuntakse kui „Jaan Kaplinskit“ (130). Meie ette ilmub samas ka vastuoluline kirjanik „rahutu mõttetark“ ja „raamatutark [….] kuid ekslik elus“ (19),kelle näilise pühakliku, budistliku (taoistliku) rahu all kobrutavad ülitundlikkus ja valu, kannatused ja ihad, mis on tõuganud mehe koguni, mitte ainult üks kord, eksistentsiaalse kuristiku servani.

Seesama sunnita olemise vajadus on oma põlvkonna kultuurielu kunagise rokkstaari (31, 75) viinud vastuollu ka ühiskondlike konventsioonidega, tavamõttemallidega ning kaasinimestega. Esimese suure hoobi andis Kaplinski endale Neljakümne kirjast lahtiütlemisega, misjärel tema reputatsioon ei taastunud „enam kunagi täielikult“ (156). Veelgi „murettekitavam“ olevat olnud aga Kaplinski usk süsteemi reformitavusse, „mida suurem osa Nõukogude Liidu kriitikuid pidas olemuslikult võimatuks“ (141), tema usk dialoogivõimalusse kommunsitliku režiimiga, „seestpoolt tulev[asse], märkamatu[sse] ja sundimatu[sse] muutumi[sse]“ (143–144). Ent tema „kavatsust astuda kommunsitliku režiimiga kõnelustesse mõistetakse,“ nagu Salumets nendib, „valesti“ (142). Kaplinski „mittehierarhilisel ja loomupärastel impulssidel“ põhinev perspektiiv „tõugati kõrvale nii idas kui läänes“ (162). Võrdluspildina kerkib siinkohal silme ette saksa kirjanik Christa Wolf, kes kuni viimse momendini kandis endas 1989. aastal reaalse sotsialismi reformimise võimalikkkuse lootust. Nii Kaplinski kui Wolf unistasid „kolmandast teest“ (143).

Ka Kaplinski kriitiline hoiak kultuuri suhtes ja selle olemuse – kultuuri jõud pigem piiravat kui vabastavat (178) – käsitus ei leidnud, ja ei leia küllap praegugi, arusaamist. Sest ta heidab Eestile ette kolonisaatorite väärtuste omaksvõtmist (197), st kultuuri kaudu enese koloniseerimist (166, 175, 182), enese samastamise jätkamist Euroopaga, kuni rahvuse püsimise täieliku seostamiseni lääne kultuuriga välja (180), liialt sõltuvaks muutumist „„kommunikatiivse kultuuri“ sümboolsest korrast“ (166). Hukkamõist suurema osa eestlase üle tipneb põliskultuurist eemaldumises, näiteks regivärsist, milles Kaplinski avastas, nagu Salumets selgitab, „ligipääs[u] eluliselt vajalikule alternatiivsele maailmatajule ja eneseväljendusele“ (198), „viisi, kuidas kultuur saab läheneda sunnita kujunemisele“ (183). Mainimata ei saa jätta siinjuures tõika, et Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul kontserdil kanti ette rahvaluule alusel Jaan Kaplinski loodud ja Veljo Tormise viisistatud „Kust tunnen kodu“.

Kuigi mõistet rahvuse enesekolonisatsioon ei kasutata selles raamatus sugugi esimest korda ‒ ühe põhimõistena esineb see Ilmamaa kirjastuses välja antud Thomas Salumetsa koostatud ja sissejuhatatud Jaan Kaplinski mõttelookogumikus „Kõik on ime“ (2004) ‒, võib „enesekolonisatsiooniga“ pealkirjastatud seitsmes peatükk esile kutsuda üsnagi vastakaid arvamusi ja tundeid ning lüüa eestlase enesekuvandisse nii mõnegi prao. „[E]uroopa kultuuri peajoone vastu“ (173) suunatud olevat nii mitmedki luuletused juba teises, 1967. aastal ilmunud luulekogus „Tolmust ja Värvidest“. Kuid ehk selgineb nii mõnigi Kaplinski mõttekäik, kui lugeda näiteks kirjanik ja semiootik Valdur Mikita artiklit „Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus“ (2017).

Kokkupõrge sotsiaalse kogukonnaga ja võõrdumine eestlastest on toimunud samuti emakeele tasandil. Solvununa oma eestikeelsete tekstide „korrigeerimisest“ kuulutas Kaplinski 2010. aasta detsembris, et peab „hülgama eesti keeles kirjutamise ja proovima kirjutada võru, inglise või vene keeles “(tsit Adorf 2010 järgi).

Ka keelega ümberkäimine on Kaplinski jaoks seotud sunnita kujunemisega, mis tähendab meie teadlikkuse avardamist „väljapoole loogika ja selgesti määratletava piire“ ja maailma, kus inimolendite, jumalate ja loomade vahel on instiktiivne (tahtmatu) side ‒ siin väljendub kirjaniku tugev biotsentristlik mõtteviis: loodusega-üks-olemine, „biotsentriline võrdsus“, „biofiilia“ (44) ‒, „kus ükssama olevus võib olla üheaegselt kõik kolm“. Sunnita kujunemine ‒ see on inimliku maailma ja inimvälise maailma nägemine ühe tervikuna (46), tasakaal ja kooskõla.

Ei ole jumalat
ei ole lavastajat,
ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
näidend mängib ise,
orkester mängib ise…

(Jaan Kaplinski, Õhtu toob tagasi kõik, 1985, 81; Salumets, 30)

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus:
Adorf, Margit (2010): Jaan Kaplinski hülgab eesti keele. — Päevaleht, 14. detsember 2010. Kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/jaan-kaplinski-hulgab-eesti-keele?id=51288491
Kaplinski, Jaan (2000): Hävitatud templid. Eesti Ekspress. 7. september 2000, lk B4.
Kreinin, Lea (2015): Thomas Salumets räägib Pärdist, Kaplinskist ja Richterist. — Eesti Elu Nr 36, 11. september 2015. Kättesaadav: http://www.eestielu.com/et/elustiil/18-estonianlife-eestielu/life-elu/people-inimesed/4459-thomas-salumets-raeaegib-paerdist-kaplinskist-ja-richterist
Mikita, Valdur (2017): Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus .— Postimees, 27. veebruar 2017, kättesaadav: http://voromaaveere.blogspot.com.ee/2017/02/valdur-mikita-laanemeresoomlase-viimane.html
Salumets, Thomas (2016): Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit .— Tallinn: Varrak, 277 lk, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt.
Jaan Kaplinski pilt on pärit siit, Thomas Salumetsa pilt on pärit siit.

(:)kivisildnik „See õige luuleõpik”

„Ajutreening on aju treenimseks vajalik.
Ilma ajuta saab elada, aga ajuga on lõbusam.”
lk. 29

untitledNiisiis õpik. Luuleõpik. Ajutreening nii neile, kes tahavad luulet lugeda, kui neile, kes tahavad luulet kirjutada. Kes otsivad pigem lõbusat lugemist, neile soovitan võtta raamat ja lüüa see suvalises kohas lahti, lugeda peatükk, võtta järgmine suvaline peatükk, ja siis järgmine suvaline peatükk – mina nii alustasin ja sain jupp aega omaette naerda turtsuda. Kes tahavad sest raamatust teadmisi taga otsida, neile ma soovitan raamatut lugeda ilusti algusest lõpuni – huumor läheb küll kohati kaotsi, aga tarkuseterad hakkavad seda paremini silma.

Selleks, et luuletada ja/või luulet lugeda, on vaja teada, mis see luule üldse on. „Luuletamine on mõtestatud tegevus” lk. 99, „Luule on kodeeritud tekst” lk. 251, siia ritta sobib veel Aare Pilve lause „Luule on tihendatud tekst”. Luuletuse aluseks on luuleõpiku sõnul kujund ja kompositsioon. (:)kivisildnik viitab raamatus ühtelugu, et kujundist on rohkem juttu raamatus „(:)õpetaja ütles”, aga lühidalt: “kujund on pilt / mis tähendab enamat / kui see mis pildil paistab” lk. 223 ja “kujund on luuletuse kõige ägedam koht” lk. 136. Kompositsioon – mina lugesin välja, et igal luuletusel peaks olema algus, keskpaik ja lõpp.  „Valmista luuletusele fikseeritud algus, arenda teema välja, loo rutiin ja murra see rutiin kujundiga. Nii tehakse.” lk. 115. Tempotunnetus ja detailinägemine on ka abiks oskused.

luuletoimetus204Raamatut läbib punase niidina soovitus või koguni käsk: „Loe!”, lk. 21 – 22 on olemas kohustusliku kirjanduse nimekiri. Lihtsalt lugemisest jääb väheks, hea oleks ka loetut analüüsida. Otsesed juhised luule analüüsiks on lk. 138 – 142. ja 240 – 241. Toimetaja töö on oluline. Hea, kui luuletaja suudab seda ise teha, aga kui ei, siis oleks hea, kui luuletus leiaks toimetaja enne trükkiminekut. Muidu võib juhtuda nii nagu kõrvaloleval pildil.

Suure osa jutuga olen ma nõus. Eriarvamus seisneb peamiselt selles, et ma annaks siiski ka eluõiguse nn hingeväljavalamisluulele. Ja kuigi Kivisildnik ütleb sõprade-tuttavate kiituse kohta: „Ema ütles, et sa oled andekas. See on ema töö, aga kui ema ei tööta Kultuurkapitalis, siis on sellest vähe abi.” lk. 43, siis eks võivad needki luuletused tänulikke lugejaid leida. Ühtpidi mõjub (:)kivisildniku seisukoht “Mina tean, kuidas asjad peavad olema” pelutavalt enesekindlana, aga teisalt, kui ma kuulen (:)kivisildnikku kritiseeritavat, et kuidas ta söandab sellise õpetaja positsiooni võtta, siis tahaks ma nähvata, et tehku ise ja tehku paremini.

28. aprillil käis meie raamatukogu kirjanduskohvikus (:)kivisildniku “Sellest õigest luuleõpikust” kõnelemas keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste. Osati rääkis ta seda, mida ma isegi ses raamatus üles leidsin, aga palju paremas sõnastuses. Mida Hennoste juurde tõi ja millest ma muidu ise aru ei saanud, oli selle luuleõpiku sidumine 20. sajandi avangardiga ja erinevate voolude manifestidega ning tõdemus, et kaasaaegset luulet ei saa analüüsida samade mallide alusel, kui analüüsitakse 19. sajandi luulet. Kompositsiooni asemel või kõrvale tõi ta juurde termini “pinge” (mis tekib n esmapilgul mittekokkukuuluvatest asjadest). Eraldi rääkis Hennoste keelest — keel kui masin, mida saab vajaduse järgi muuta ja oma tahte järgi seadistada.

kivisildnikwikisMiks (:)kivildnik selle raamatu kirjutas? Üks võimalik vastusevariant: „Kaastunne armetute olendite vastu, koos tahtega aidata. Vahel aitan ka” lk. 70. Või otsida vastust Pille-Riin Larmi intervjuust (:)kivisildnikuga Sirbis. Või oodata (:)kivisildniku järgmise raamatu, mille kohta ta kirjanduskohvikus ka veksli välja andis, ilmumist ja vaadata, mis seal uut või senisele toeks on.

Luuleõpikust on rääkinud Peeter Helme Vikerraadios, kirjutanud Margit Peterson oma blogis, Joel Sang Keeles ja Kirjanduses. Raamatust “Õpetaja ütles” on kirjutanud Mihkel Kunnus Vikerkaares ja Annika Rebane selles blogis.

Tiina Sulg

(:)kivisildniku pilt on pärit siit.

 

Cornelius Hasselblatt „Eemalt vaadates”

Cornelius Hasselblatt päästis kord minu elu, igavusesurmast küll, aga siiski. Nimelt sattusin ma kord osalema ühel suurel rahvusvahelisel kongressil, mille kava lugedes adusin, et olin väheseid oma eriala esindajaid ja terve kongressinädal seisis veel ees, täidetuna mind mitte eriti või üldse mitte haaravatest teemadest. Pidulike avakõnede järel olin meelt heitmas. Hasselblatti plenaarettekanne, mis seostas lennuka elegantsiga tetresid, pruunkarusid ning männipuid soome-ugri meelelaadi ja luulevormiga, tõi mu heitunud meeled mulle tagasi ja ka järgnev nädal möödus täitsa huvitavalt.

hasselblatteemaltvaadataSarnane elegantne lennukus valdas mind Hasselblatti raamatut lugedes. Raamat haaras argises rattas loksuva lugeja kaasa, aitas korraks tavapärasest välja astuda ning enesestmõistetavat teise pilguga vaadata. Kogumik koosneb lühivormidest — lühemat mõõtu kirjutistest eesti kirjanduse erinevatel teemadel. Need artiklid on justkui pisikesed peened – saksikud! – suupisted, mida päevaloojangul naudinguks lugeda.

Alati on õpetlik vaadata väljapoole, sellest õpetlikum veel on lugeda, kuidas meid eemalt nähakse. Ja seda mitte üksnes arvamuse pärast, mis sellel elevandil meist võiks olla, vaid see aitab tagasi saada kadumakippuvat enesehinnangut. Nii väiksed kui me ka endid arvame olevat, oleme siiski nii suured, sest meil on Peterson, Kreutzwald, Hint, Kross ja Luik. Ja mitte ainult baltisaksikud kultuurijuured ja eesti kirjanduse eestikeelsus, vaid ka nõukogude kolonialism ja sootundlikkus on teemad, millega autor lugejat torgib. Hasselblattiga ei pruugi alati kõiges nõustuda, eks me ju seesolijatena näemegi mõnda teistmoodi – kuigi, kas on tähtis, kas Brežnevi ajal olid piimatalongid?! –, kuid sageli tabab lugejat ahhetamapanev selginemine. Lähedale nägemiseks peab aegajalt suunama pilgu eemale. Ja vastupidi.

Liina Saarlo
Eesti Kirjandusmuusemi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja
Eesti Rahva Muuseumi teadur

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” Keel ja Kirjandus 10/2014

k_ja_k_logo_jpgLeo Luksi artikkel tundub ses mõttes hämmastav, et suuremast osast Eesti heideggeriaanlikust kirja- ja sõnavarast jääb mulje, justkui saaks Heideggerist lähtuvalt käsitleda üksnes Heideggeri ennast, äärmisel juhul ka mõnd Tema Enese tekstides pühitsetud H-tähelist lähikondlast nagu Husserl, Homeros või Hölderlin. Tähendaks see siis Heideggeri või heideggeriaanluse kõlbmatust praktilise maailma tarbeks või argiilma arutut madalust kõrgfilosoofilise käsitlusviisi jaoks, on pigem kirjelduse küsimärk vaataja kaunites silmades. Ent Luks võtab ja väänab Martini-onu liistule kogu eesti kirjanduse ning mõneti võib vist väita, et täiesti tulemuslikult. Hämmastav!

Vähemasti näib esmapilgul ta lähtetees — eesti kirjanduses ei kirjutata kindlalt ja veenvalt kodust, kuna seda alles otsitakse, kodu on kuhugi kadunud — üsna mõistus- või tundepärane. Tundub usutav, nii võiks olla küll. Kes Luksi lugu lugeda ei viitsi ning lähtub ADD-ajastul levinud TL;DR-metoodikast (“too long; didn’t read” ehk “liiga pikk, ei lugenud”), võibki sellega leppida. Seda enam, et Lukski sedastab juba alguses end pigem tõestust visandavat kui väidet tõestavat. Kes aga lugema vaevub, sellele tasutakse üsna huvitava ja mõtteainerohke kodutusetüpoloogiaga.

Igatsetakse lapsepõlvekodu ja hävinud kodu — viimast eriti, kuid sugugi mitte ainult sõdade kontekstis. Kodutu ollakse ka kerjuse ja hulkurina, kellesarnaseist me luule kubiseb (Liiv ja Lepik, Alver ja Under). Eraldi motiivid on kohutav kojutulek (nt okupeeritud Eestisse), äraigatsus ja rändamine (kõiksugu nipernaadid), võõra saabumine ja võõrsile minek. Mitmel viisil võib koduski kodutu olla.

Põgusalt jõuab Luks ka pärida, miks on eesti kirjandus nõnda kodutu: “mis on eesti kirjandusel viga?” Seletuseks pakub ta nii geopoliitilist sotsiotsentrismi, psühholoogilist rahutust kui ka võõramaiseid eeskujusid ja peenikese nimega enesekolonisatsiooni. Mida keegi sest kõigest usub või tõsiselt võtab, vaadaku ise.

Huvitav lugemine mitmel tasandil. Nii sisse ja kaasa elades koduotsingul kui ka kõrvalt kaedes: kanäe, sedasigi saab kirjandusteadust teha. Ei no miks mitte, lasku aga edasi.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus

Pille-Riin Larmi raamatusoovitused

Foorum Põhjamaade põrguheadest põnevikest

„Veri! Ei mingit kahtlust!”

Nende sõnadega, mida teab iga Põhjamaade (krimi)kirjanduse sõber, avas kirjandusõpetaja Piret Järvela 9. aprillil 2015 Rahvusraamatukogus III Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumi Nordic Noir – Põhjamaade põnevik”.

noirmartinsonPärast korraldajatepoolset sissejuhatust kõneles ajakirjanik ja krimikirjanduse-teemalise blogi autor Jaan Martinson sellest, kas noir on üksnes Põhjamaade krimikirjanduse tunnusmärk. Tema hinnangul on Eesti anomaalne riik, kus peaaegu puudub tõsiseltvõetav krimikirjandus, ehkki sellel on ka ajaloolisi põhjusi. Eesti ainus klassikaline, püsidetektiiviga krimiautor on Indrek Hargla, ent häid eeldusi žanris läbilöömiseks oli nt Eduard Vildel ja miks mitte ka Tammsaarel. Põhjamaad on aga just viimasel aastakümnel maailmas tuntuks saanud omanäolise krimikirjandusega, mis on tumedatooniline, tabudevaba teemades ja käsitluslaadides ning halastamatult aus heaoluühiskonna pahede vastu. Stieg Larssoni „Lohetätoveeringuga tüdruk” avas tee teistele, kui maailma krimikirjanduses valitses üldine seisak, ning nüüdseks on nii Rootsis, Taanis, Norras, Islandil kui Soomes ilmakuulsaid autoreid. Eraldi tõi Martinson esile Henning Mankelli, kelle komissar Wallander oli otsekui realistliku detektiivi koondkuju – tervise- ja eraelumuredega töönarkomaanist keskealine mees –, ning kaasautorid Anders Roslundi ja Börge Hellströmi, kes teevad oma sotsiaalseid valupunkte (naiste- ja lastevastane vägivald, kodutud, narkokaubandus jm) käsitlevate kriminullide jaoks tohutut eeltööd. noirnaitusNoir on lihtne, realistlik ning toetub enamasti tegelikkusele, mis on hullem igasugusest väljamõeldisest. Eestis eelistatakse pahatihti probleemidest mööda vaadata ning statistikat kas või kodutute laste arvu kohta on raske leida, sest ühiskond pole veel valmis endale näkku vaatama. Meid pole aga unustatud – Põhjamaade põnevikes on pooled kurjategijad ja enamik relvi pärit Eestist.

noirtaanirootsiKirjanduskriitikud Kerstin Bergman ja Bo Tao Michaëlis (vastavalt Rootsi ja Taani krimiakadeemiast) vestlesid Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktori Christer Haglundi suunamisel krimikirjanduse olevikust ja tulevikust, tõdedes, et Nordic noir on pigem kaubamärk kui kindel žanr ning et esimene noir-autor Skandinaavias oli Henrik Ibsen. Kirjutatakse niihästi politsei uurimistöö keerukusest kui kuritööde psühholoogilistest tahkudest, väikeste kogukondade eripäradest ning politsei ja ühiskonna tippude korrumpeerumisest. Sotsiaal-poliitilised põnevikud peegeldavad heaoluühiskonna „maapealse paradiisi” varjukülgi. Üha rohkem on nii naisautoreid kui naisuurijaid (Karin Fossum, Lisa Marklund, Tove Alsterdal). Pidevalt toimub žanride segunemine, ühest teosest võib leida kriminalistikat ja menetlustoiminguid, psühholoogiat, romantikat, ulmetki. Taani ja Rootsi krimiakadeemiad ühendavad kirjanikke ja kriitikuid, annavad välja auhindu ning populariseerivad kirjandust. noirsakssRaamatutele on järgnenud maailmas ülipopulaarsed seriaalid nagu „Kuritegu”, „Sild” ja „Wallander”. Tuleviku suhtes olid esinejad eri arvamusel: Bergman uskus, et Põhjamaade krimi populaarsus püsib, Michaëlise meelest on aga kõrgpunkt möödas. (Siinkirjutaja kasutab juhust ja mainib ka oma lemmikut: Arne Dahl, kelle politsei erirühma lugudes on karmide teemade kõrval sitikmusta huumorit.)

noirkeranenTehti tutvust ka Baltimaade põnevuskirjanikega: Eeva Pargi (kelle kirjutatud on üks väheseid Eesti noir-romaane „Lõks lõpmatuses”) vestluskaaslane oli Läti kirjanik Nils Sakss ning emakeeleõpetaja Edward Kessiga ajas juttu „tartusoomlane” Mika Keränen, populaarsete Supilinna-lastekrimkade autor.

noirsnTallinna Ülikooli loovusõpetuse lektor Stanislav Nemeržitski juurdles kaasahaaravalt selle üle, miks üldse loetakse kriminulle. Pidev mõistuse tööshoidmine leevendab stressi ja lõpplahenduse toodud kergendustunne tekitab teadagi rahulolu („Elementaarne, Watson!”), kuid peale neurofüsioloogiliste põhjuste tõmbab inimest ligi ka lihtsalt hea loo jutustamine, eriti kui see pakub „harjutusi iseseisvaks eluks”: mida ma ise ohuolukorras teeksin? Samuti tuleb kasuks arusaam teaduspõhisest maailmast, kus keerulistel nähtustel on materiaalsed seletused (nn „CSI efekt”) – võlukunst jäägu siiski ulmekirjanduse pärusmaaks.

noirislandIslandi krimikirjanik Árni Þórarinsson pajatas koos tõlkija Mart Kuldkepiga Islandist kui ohtlikust maast. Ehkki aastas toimub seal keskeltläbi kaks mõrva, on tegevusrohke ja saatusraske kirjutuslaad juba iidsetest saagadest saadik soositud. Tugev politseiromaani traditsioon on maad andmas igat masti erauurijate (ajakirjanik, advokaat vm) lugudele, kes peavad inimestest tõe välja meelitamiseks leidma protseduuriväliseid meetodeid. Sügaval põhjas on need ikka perekonnalood, kus saladusi täis minevik mõjutab olevikku. Üldine tendents kipub siiski kõigis Põhjamaades olema: mida hullemaks läheb kuritegevus, seda paremaks kosub krimikirjandus. Tore lugu oli Árnil selle kohta, kuidas temast krimikirjanik sai: väljas võrkkiiges põnevat raamatut lugedes ei märganud ta vihmasadu enne, kui oli koos raamatuga läbi ligunenud. See tekitas tahtmise kirjutada ise ka midagi nii haaravat, et lugeja ei pane ümbritsevat tähelegi.

noirharglaIndrek Hargla raamatud panevad samamoodi unustama, et viibid tänapäevas: keskaegne Tallinn avaneb lugeja ees oma olmes ja olemuses, pikituna vürtsikate mõrvadega, mida osavalt lahendab apteeker Melchior. Ilmselgelt kuulus keskaegse apteekri kutseoskuste hulka peale rohusegamise ka inimpsühholoogia süvitsi tundmine. Tollal ei tuntud veel deduktsioonimeetodeid, lähtuda tuli rangelt tunnistajate jutust ja oma silmaga nähtust. Ajaloolane Ott Sandrak vestles Harglaga nii ajaloolisest krimikirjandusest kui keskajast, kust on säilinud hulk väheuuritud Tallinna kohtudokumente, milles leidub omajagu head musta huumorit. Hargla tunnistas, et ajastu ja tegevuspaiga valis ta omal ajal selleks, et hansalinnade seose kaudu kinnitada Eesti ammust kuuluvust Euroopasse. Sandraku sõnul leidub neis raamatutes ka parimaid kirjeldusi Tallinna ehitusmälestistest.

noirpublikLõpetuseks vaadati Rootsi dokumentaalfilmi „Skandinaavia teledraamade võidukäik”. Filmis kõnelesid näitlejad oma tegelaskujudest, produtsendid krimilugude rahvusvahelise publiku ette toomise proovikividest ja sellest, kuidas Nordic noir jõudis Ameerikasse, tuues kaasa mitu uusvarianti Taani-Rootsi seriaalidest.

Et ring saaks täis, nentigem: kõiges on süüdi Astrid Lindgren. Tema raamatute abil õpime juba lastena, et headus saab ikka kurjusest võitu, et detektiiv ei pea alati olema Superman ning et pisisulist või juhmjõhkardist paeluvam on onu Einari sarnane hea näo ja külma südamega kurikael. Jätkugu meie lugemislaual ikka üle Põhjamaade põrguhäid põnevikke!

Tiina Tarik

Algselt ilmunud: „Raamatukogu”, 2015, nr 3
Fotod: Irina Vassiljeva/norden.ee

Lisalugemist:
Intervjuu Jaan Marinsoniga;
Intervjuu tõlkija Kadi-Riin Haasmaga;
Foorumist Eha Vain