Posts Tagged ‘fantaasia’

Sarah J. Maas „A court of Silver Flames” 

Sarah J. Maas on #1 New York Times’i ja rahvusvaheliste bestsellerite autor. Tema raamatuid on müüdud üle miljoni eksemplari kogu maailmas ning tema teoseid on tõlgitud 37 keelde. New Yorkis sündinud ja kasvanud Sarah elab hetkel oma poja, abikaasa ja koeraga Pennsylvanias. Koja sarjast on eesti keeles ilmunud raamatud „Rooside ja okaste koda” ning „Udu ja maru koda”, kolmas osa on veel tõlkimata.

Kojasarja neljandas raamatus tutvume lähedamalt esimeste raamatute peakangelanna Feyre õe Nesta Archeroniga. Nesta oli minu jaoks tegelane, keda oli esimestes raamatutes keeruline mõista ning kes oma ütlemiste ja käitumisega sümpaatiat ei tekitanud, seega ootasin ma seda raamatut natuke teistsugusema elevusega – ma tahtsin teada, millise loo kirjanik talle jutustada annab, mis muudaks minu jaoks Nesta atraktiivseks ja meeldivaks karakteriks.

Selleks, et seda raamatut mõista ja saada kätte kogu lugu, tuleks enne läbi lugeda sarja 3 esimest raamatut, neljas raamat novelli näol ei ole oluline, vaid pigem mõnus lühijutt.

Olen läbi lugenud Sarah J. Maasi kõik raamatud ja seni ei ole kirjanik suutnud minus veel pettumust valmistada. Sarah’i teoste puhul meeldib mulle enim see, et tema raamatute peategelased on tugevad, iseseisvad ja tugeva tahtejõuga naised. Ka „A court of Silver Flames” ei erine selle poolest tema eelnevatest teosetest. Mis minu jaoks selle teose eriliseks teeb, on see, et Maas võtab tegelaskuju, kes väga paljudele ei meeldi ja kirjutab tema loo, kus lugejal ei jää muud üle, kui peategelasele kaasa tunda või kaasa elada. Maas käsitleb mitmetes oma raamatutes ühiskondlikke teemasid, mis on aktuaalsed ka tänapäeval, ta tegelaskujud on mitmetahulised ja kuigi füüsiliselt on enamik tema tegelaskujusid ideaalsed, siis inimlikuks muudavad tegelasi mitmed vaimse tervise probleemid. Paljudel tegelaskujudel esineb depressiooni, ärevushäireid või muid tõsiseid läbielatud traumasid – seksuaalne, vaimne ja füüsiline vägivald on Maasi teostes väga sagedased teemad.

Teoses on minu jaoks kaks suuremat teemat: Nesta ja Cassiani romantiliste suhete kasvamine ja arenemine ning Nesta nii-öelda lunastuse lugu, kus ta üritab leida sisemist rahu ja teha lõpparve enda mineviku ja traumadega. Kuna Nesta lugu oli minu jaoks natuke süngem ja keerulisem kui eelnevate peategelaste omad, siis minu jaoks jäi romantiline suhe Cassianiga pigem teisejärguliseks.

Nesta on väga vihane ja kinnine karakter, kes keeldub abi vastu võtmast ning uskudes, et ta ei vääri armastust, hoolt ega sõprust, üritab enda negatiivse käitumisega kõiki eemale tõrjuda. Aasta aega tal see ka õnnestub – Nesta peamisteks toimetuleku mehhanismideks saavad ebaterve ja ohtlik seksuaalkäitumine üheöösuhete näol ning liigne mõnuainete tarbimine. Kuna Nesta on alati olnud iseseisev ning üsna salvava loomuga, otsustavad Nesta õed Feyre ja Elain oma vanemat õde usaldada ning lasta tal oma traumadega toime tulla Nesta valitud viisidel. Kui peategelaste võitlusest Hyberniga on möödunud aasta, leiavad Nesta õed ja Öökoja liikmed, et Nesta on läinud liiga kaugele ning on aeg sekkuda. Nad otsustavad koos, et Nesta peaks minema mägedesse Cassianiga treenima. Nesta on sellele otsusele vastu, kuid talle ei anta muud valikut – ta kas läheb Cassianiga treenima või ta saadetakse tagasi inimeste maadele, kus haldjad ei ole teretulnud. Nesta peab hommikust pealelõunani treenima ning peale seda läheb ta tööle raamatukokku, mida juhivad seksuaalse vägivalla ohvrid. Raamatukokku ei tohi loata siseneda ükski mees – see raamatukogu on nende naiste jaoks turvaline koht ja varjupaik, kus nad on alati kaitstud. Nesta tutvub üsna raamatu alguses raamatukogus töötava isepäise Gwyniga ning nende vahel hakkab kasvama sõprus. Samal ajal illüürialaste laagris Cassianiga koos käies kohtab Nesta illüürialaste päritoluga poepidajat Emeriet, kes on samuti elus kogenud meeste poolt tekitatud vägivalda ja ebaõiglust. Kolme naist ühendab minevikus läbielatud vägivald ning maailmas valitsev ebavõrdsus ning mõistmatus naiste suhtes. Emerie, Gwyni ja Nesta vahel tekib tugev sõprus ning siis algab ka Nesta paranemise lugu. Gwyn, kes peale traumaatilist kogemust pole raamatukogust lahkunud sinna tulemise ajast, võtab lõpuks kokku julguse, et koos Nesta ja Cassianiga treenima hakata. Hiljem liitub nendega ka Emerie ning kolmel naisel tekib idee hakata Valküürideks. Gwyn tegi oma juhendaja jaoks uurimistööd naissõdalastest Valküüridest, kes on kõik tolleks hetkeks välja surnud ning otsustavad, et neist saavad uue generatsiooni Valküürid, kes seisavad enda ja teiste naiste õiguste ning heaolu eest ning trotsivad ühiskonna norme, kus naistel puuduvad meestega võrdsed õigused.

Minu lemmik tegelane selles raamatus oli Gwyneth, hüüdnimega Gwyn. Ta oli läbi elanud väga palju, kuid mind inspireeris tema tugevus ning otsus peale kahte aastat raamatukogus olla tugevam kui tema läbielatud trauma. Ta suhtus Nestasse eelarvamusteta ning aktsepteeris enda sõpru sellistena nagu nad olid. Raamatu lõpu poole demonstreeris ta lojaalsust ning otsustavust, milleni jõudmine vägivalla ohvritel on suur eneseületus.

Kuigi üldjoontes meeldis mulle raamat väga ning ma nautisin teekonda, millele kirjanik mind viis, siis minu jaoks oli lõpp veidi kiirustatud – peategelased pandi keerulisse olukorda ja ma oleksin soovinud, et nende läbielamisi ja teekonda soovitud tulemuseni oleks kajastatud rohkem. Samuti jäi lõpus paar kohta veidi segaseks. Kohati tekkis tunne, et kirjanikul oli vaja hakata otsi kokku tõmbama ja et aitab juba küll!

Lugu oli natuke etteaimatav ning suuri üllatusi loos ei olnud, kuid siiski oli jutt minu jaoks sujuv ja huvitav ning igavust lugemise ajal ei tekkinud.

Lause, mis minu jaoks raamatut kõige paremini kirjeldab on see, et see on lugu vaimse tervise probleemidega ebakindlasti naisest, kes kasvab sõpruse ja enda aktsepteerimise teel sõdalaseks ning on inspiratsiooniks ka teistele sarnase saatusega naistele.

Kokkuvõtteks saab öelda, et kirjanik on taas minu ootustele vastanud ning neid isegi võib-olla ületanud. Kuigi Nesta ei tekitanud minus erilisi tundeid, siis sellegipoolest on mul kergem tema tegusid mõista ning ma ootan huviga, kuidas tema lugu edasi läheb. Raamatu puhul meeldis mulle kõige rohkem see, et kirjanik julgeb sügavuti rääkida naiste vastu suunatud vägivallast ja kirjutab neist pigem kui ellujääjatest, mitte kui ohvritest. Kuna raamat on suunatud täiskasvanutele, siis alaealistele ma seda raamatut ei soovita, kui lugejal pole just väga suur varasem lugemus, mis aitab tal mõista raamatus esile kerkivaid probleeme ja stseene.

Kätlin Lossmann

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Oh, mis tore-naljakas raamat! Absoluutselt puhas meelelahutus, mida tahaks kohe kõigile lugemiseks soovitada. Ehkki, nagu absoluutselt iga raamatuga, päris paljusid ei pruugi see vaimustada ka. Eestikeelne tõlge (vene k ilmus 1999) on nii värske, et on minu tutvusringkonna nooremate lugejate peal, kelle peas ühest küljest vene muinasjutud ja teiselt poolt nõukaaegne keelekasutus tõenäoliselt mingeid seoseid ei tekita, veel täitsa testimata. Kas nad leiaksid selle naljaka olevat?

Sarja, mis jutustab uurija-vojevood Nikita Ivanovitš Ivašovi, endise miilitsa nooremleitnandi, elust ja tööst Lukoškino nimelises linnas tsaar Gorohhi valitsuse ajal, kuulub kümme raamatut. Loodame, et lugejate huvi on piisav, et neid juurde tõlgitaks. Kas just kõiki kümmet vaja on, aga ühte on kindlasti vähe. Vene keele oskajad muidugi saavad ise kiiresti edasi lugeda, raamatukogus on selle autori teosed kaunis arvukalt esindatud.

Sattus meie kaunis nooremleitnant tsaari juure aga niiviisi: viidi korralistele õppustele kuhugi Peredelkino (!) kanti, kus ta uudishimust astus sisse mahajäetud tarekesse ja tagatipuks ronis veel keldrisse ka! Siis pandi luuk kinni ja kui see noormehe kisa ja koputamise peale uuesti avanes, vaatas talle vastu Jagaa – noh, seda nime miilits veel ei teadnud, lihtsalt tänas vanaldast naiskodanikku abi eest ja ronis üles. Seal oli aga hoopis teine maailm – puhtas triibuliste põrandariietega tares nurrus kass ja huugas samovar, aknast aga paistis linn nagu ajalooõpiku piltidel. Jootis siis Jagaa noormeest teega ja kuulas tema jutu ära, hulluks ei pidanud. Kuna aga katsed keldri kaudu uuesti koju minna ei õnnestunud, viis eideke ta isakese tsaari ette, kes Nikita kohe erialasele tööle määras. Elama jättis Jagaa juurde, kes teda iga päev pliinikeste-pelmeenikestega toitis ja mundri ära pesi ja triikis – kas oma kätega või nõidusega, sellesse Nikita igaks juhuks ei süvenenud, täheldas vaid, et triikrauad on nii rasked, et säherdust naisterahvas küll tõsta ei peaks jõudma. Muidu on uue maailma elu nagu ikka, palka makstakse, kurjategijad mõtlevad üpris ühtemoodi igal ajal, aga igatsus endise elu perekonna ja armastatud tütarlapse järgi on suur. Ja isutab praekartuli ja šokolaadi järgi, aga Ameerikagi on ju veel avastamata. Valu aitavad leevendada Dale Carnegie õpetussõnad ja töö, seekord on töö üpris keeruline ja vandenõu lahtiharutamine ilma nõiduse abita oleks lausa võimatu. Jagaa annab oma parima ja ka Mitjaist („kakskümmend kolm aastat vana, pikkust kaks meetrit ja õlgade laiust poolteist, jõudu mõõtmatult, julgust rohkemgi veel, ainus, millest puudu jääb – see on mõistus. Igas muus mõttes oivaline käsutäitja ja kuulab mu korraldusi nagu oma ema sõna”) on kasu, ehkki üksi teda võimu juurde jätta ei või – arreteerib pool linna. Kõigesse üleloomulikku ja võõrapärasse suhtub noor miilits stoilise rahuga: „Rahvas räägib, et ta [Jagaa] elab pealinnas alles viimased kümme aastat, enne seda aga pidas metsas röövliametit. Ei tea… Kõik on võimalik. Vanust ma temalt ei küsinud, ikkagi naisterahvas. Välimuselt vastab küll täiesti oma nimele – küürakas, nina kõver, hambad teravad ja kollased, lonkab ühte jalga, üks silm on helesinine, teine lillakas. Eeskojas seisab luud, tares jalutab ringi must kass… Normaalne! Siin on kõik niisugused. Metsas on metsavanad, soos sookollid, jõgedes näkid, aga inimesed elavad muudkui omasoodu… Ega minagi oma pead sellega vaeva, liigne mõtlemine on kahjulik. Mul on oma töö, stabiilne sissetulek, kõik hüved, mida tahan – miks siis mitte elada? Puudust tunnen ainult telekast…” Mõned asjad on siiski kurtmist väärt: „Oh, kuidas need geograafilised arusaamad olid mu ära tüüdanud!. Mitte keegi ei tea õigupoolest mitte midagi, kasutatakse lootusetult iganenud orientiire, näiteks „kauges, kauges kuningriigis”, „lind ei jõua sinna lennata, hunt joosta, hobune kapata”, „kulutad läbi seitse paari raudsaapaid, seitse rauast matkakeppi, sööd ära seitse raudleiba” – uskumatu jama! Määraksid kasvõi päikse järgi suuna, sest enamikul juhtudel pole sedagi teada. Kui asi juba täitsa tõsiseks läheb, siis öeldakse: „siin on sulle, tubli vägilane, lõngakera, kuhu see veereb, sinna mine sinagi.” Jagaal kogus selliseid oma kuus tükki korvis tolmu.”

Kui tsaar tahab Nikitale naise kosida, juurdleb ta pikalt, ja arutleb: „Miks ma nii hirmsasti pirtsutan? Siin peab naine oskama kapsasuppi keeta, põrandaid pesta ja ristpistes särke tikkida, aga Tšaikovski ja Tšukovski vahel vahetegemist pole talle tarvis.” Siiski on ta raamatu lõpus üpris õnnelik, kui saab tsaari juurde bojaaritaride ülevaatamisele teenistuskohustuste täitmise pärast minemata jätta.

Kogu põneva ja keeruka uurimise, suurepärase surematu Kaštšeiga sekeldamise, värvika tsaar Gorohhi väljaütlemiste ja Jagaa nõiakunstiga tutvumine jäägu juba iga lugeja enda hooleks, kõike head ei saa ometi ära jutustada.

Kaja Kleimann

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57”

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57” (illustr. Elo Annion, 2018)

Tahate tutvuda vanamutiga, kel vahukomm krunni sees või teada saada, kuidas näeb välja Tuhat Tulist, Supilontrus või Saadana Silmamuna? Astuge Teistmoodi Mööblipoodi! Eva Roos autorina on minu jaoks tore avastus. Tema varasem „Kust tulevad unenäod?” on mul lugemata, kuid hiljuti ilmunud „Teistmoodi Mööblipood” on küll üks tõeliselt armas ja eluline, fantaasiaküllane–kuid samas usutav—lasteraamat, kus peategelasteks mööblipoe kärtsakas perenaine Aramilda Tengelpung ning tema ustav kaaslane, pirukat meenutav koer Piru.

Nagu pealkirigi vihjab, et ole tegu päris tavalise mööblipoega, sest pood oskab ajas ja ruumis rännata ning sealt võib leida ka võluvõimega asju, kasvõi näiteks kulpe luristava supitirina. Tavalised ei ole ka peategelased: ei käreda sõnapruugiga vana naine, kelle vandesõnad tavatsevad kuju võtta, ega koer, kes üle kõige armastab moosi. Aga üpris tavaline on 9-aastane poiss Olle Pai, keda poepidajad aitama peavad hakkama—audiitori poolt määratud karistusena võluesemete vastutustundetu müümise eest.

Pood leiab maagiliselt sujuvalt uue asukoha aadressil Kastani 57, mis väga äratuntavalt asub Tartus, aga veelgi olulisemalt—Olle kodu lähedal. Olle peab hakkama poe katkilöödud akna hüvitamiseks poes abiks käima ning saab veidrat duot hästi tundma (niisamuti ka poe kummalisi asukaid ja inventari ehk siis elustunud ja purki püütud vandesõnu, valehambaid pungil täis kassaaparaati, lõputuid võimalusi täis maagilist koridori jms). Ühtlasi saavad Aramilda ja Piru aimu sellest, mis poissi vaevab—midagi päris argist, nimelt vanemate pidev tülitsemine, kuhu kaasatakse ka poiss, kes ei oska sellega midagi pihta hakata. Õnneks ei pakuta raamatu lõpus mingit roosamannalist happy-endi, vaid lugu saab üpris realistliku (aga vähemasti usutava!) lahenduse. Kuid mingisugust abi saab poiss poest ja oma uutest sõpradest kindlasti, ning ehk tema vanemadki.

Lisaks autori lennukale fantaasiale, mis näitab sõnade väge nii heas kui halvas, on autoril ka ilus keelekasutus ja toredad metafoorid. „Vanemate küsimus oli nii habras teema, et Olle ei tahtnud sellest eriti kellegagi rääkida. Tundus, et see võib hooletu kuulaja käes katki minna ja poiss võib kildudega veelgi enam haiget saada.” (lk 247) Leidub vahvaid intertekstuaalseid vihjeid (nt Piru soovitab meelitamist „Ikka moosiga, ikka moosiga”, Viimane Põrsas küsib õrna ja murduva häälega „’ndeks, kas siin on veel ruumi?”, Viguriteegist saab osta Dr Proktori puuksupulbrit). Alatasa porisev Piru leiab endale semu Kuradi Kuradi näol, kes räägib vanapagana keeli ehk muhedat segu Saaremaa ja Võru murdest („Messe nüid sündõs?”).

Kuna audiitori määratud pro bono publico karistusnimekiri oli 13 artikli ehk nime pikkune, millest Olle oli alles esimene, siis kas võib loota, et käesolevaga on tegu 13-osalise sarja esimese raamatuga? Või loota hoopiski, et raamatust valmib üks lahe lastefilm, kus — nagu „Supilinna Salaseltsiski” — oleks reaalsus ja fantaasia mõnusas kombinatsioonis?

Annika Aas

 

Patrick Ness “The Knife of Never Letting Go”

Welcome to the Diary pageNüüd küll kõik lugema! Kõik seiklushimulised, hirmuvärinaid armastavad, kummalisuste üle imestajad, lugema!

Patrick Nessi “The Knife of Never Letting Go”, esimene osa triloogiast “soovima pikemat Tartu-Tallinna vahet – ei saanud kohe kuidagi rongis raamatut käest panna. Muidugi on iga peatüki lõpus selge, et ka seal ei saa tegelikult raamatut pooleli jätta, aga lootus ikka oli.

Raamatu peategelane Todd Hewitt on viimane poiss, viimane laps Prentisstownis, linnas, kus kuuldavad pole mitte ainult väljaöeldud sõnad, vaid ka kõigi linnaelanike mõtted. Mis tunne võiks olla elada linnas, kus on pidevalt kuulda-näha kõikide teiste mõtted ja kõik teised kuulevad samal ajal sinu omi? Mismoodi varjata seal oma sisimast olemust, mis – võib juhtuda – meist meid teebki? Mismoodi seal üldse midagi kuuleb? Kuidas saab sellises ühiskonnas hoida saladusi (aga saab)? Kuidas teha salaplaane (aga tehakse)? Õõvastav. Meie endassesuletud maailmas kindlasti, aga mitte siis, kui sellisesse maailma sündida, siis on see ju hoopistükkis harjumuspärane. Siis saaksime oma identiteedi luua ka ilma kõige salajasemate mõteteta.

Tore on see, et kuulda on kõigi selles linnas elavate olendite mõtted. Koerad räägivad nii paarisõnaliste lausetega. Võib-olla on ainus mainitav koer – Toddi Manchee – natuke juhmivõitu ja seepärast mõtteid kasinalt, aga mine sa tea. Lammastel on väga vähe öelda. “Lammas! Lammas!”, mõtlevad nemad. See ajas mind küll päris naerma. Eks saab ju ühe sõnaga öelda kõike, nii seda, et kõht on tühi, kui ka seda, et võiks nüüd juba varju alla saada.

Selles maailmas sündinud Todd on viimane poisike selles linnas, tal on veel kuu meheks saamiseni aega. Meheks saadakse 13-aastaselt. Karm maailm. Me saame teada ka selle, kuidas meheks saadakse, aga sinna on veel kõvasti aega. Praegu avastab ta linnalähedasest soost hoopis koha, kus on vaikus. Ja see vaikus liigub… Mis võiks olla pideva lärmiga harjunud lapsele hirmutavam kui täielik vaikus? Koht, kus pole ühtegi mõtet?

Mulle tundub, et sellest raamatust ei saagi enamat paljastada. Ma nautisin tõeliselt seda, et kõik avaneb lugejale nii ootamatult. Kahtlused-aimdused võivad tekkida juba varem, aga enamasti tuleb vastus selline, et pöörab kõik jälle pahupidi. Mina olen igal juhul vaimustuses. Edasi ma ilmselt ei loe (kuigi meie raamatukogus on kõik kolm osa olemas), sest mulle tundub, et enamat pinget ma ei taha. Teise-kolmanda osa kaanetekstide järgi otsustades tundub, et edaspidi jäävad ootamatused vähemaks, aga mastaabid kasvavad, ning sõjad ja nende kirjeldused ei paelu mind sugugi, nii et ma arvan, et olen parima osa loost kätte saanud.

Ah jaa – selles loos on üks tegelane, kes meenutab nõukogudeaja filmide venelasest kangelast. Need mehed võisid saada rindu automaaditäite kaupa valanguid ja ikka püsti tõusta ning maa vabaks võidelda, selles raamatus see hirmus mees küll venelane pole, maad vabaks ei võitle, aga et ta iga kord kokkupõrkes midagi oma pea küljest kaotab, siis tundub mingil hetkel küll, et nüüdseks peaks mees juba proportsioonist väga väljas olema. Egas ma teda nautinud, kuri, õel ja pühendunud nagu ta oli, aga lõpuks tekkis juba täitsa huvi, et kui suur osa temast kaduma peab minema, et mees loojakarja läheks.

Soovitan. Soojalt. Aga võtke siis pikem aeg vabaks.

Patrick Nessi kodulehekülg.
Raamatud Tartu Linnaraamatukogus

Kaja Kaldmaa

The Knife Of Never Letting GoThe Ask and the AnswerMonsters of Men