Posts Tagged ‘lastele’

Andrus Kivirähk „Tilda ja tolmuingel”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel”

Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel” on mõtlema ärgitav lasteraamat nii suurele kui väikesele lugejale. Selles tõsisetest asjadest kirjutatud südamlikus loos põrkuvad tänapäeva maailma tarbimis- ja tehnoloogiakultus kogu oma praktilisuses ja küünilisuses ning lapselik usk maagiasse ja õnnelikesse lõppudesse. Lugu tuletab lugejale meelde, et mineviku mäletamine ja selle läbi oma tõelise olemuse tunnetamine on võti, mis aitab meil olla õnnelik. Andrus Kivirähk on suutnud meisterlikult luua maailma, mis on ühelt poolt kõhedust tekitavalt külm ja kalk, kuid teisalt soe ja õdus.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Advertisements

Jana Maasik „Hopspelleri amulett“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Jana Maasiku „Hopspelleri amulett“

Jana Maasiku „Hopspelleri amulett“ on hoogne seikluslugu mõisnikutütre, vabrikandipoja ja aednikupoisi juhtumustest, mille muudab eriliseks 20. sajandi alguse mõisaatmosfääri ja
-olustiku oskuslik edasi andmine ning laste suhteid proovile panevate klassivastuolude kirjeldamine. Jana Maasik suudab nauditavaks lugemiselamuseks kokku siduda üsna ootamatu ajastu, erineva sotsiaalse staatusega peategelased, värvikad kurikaelad ning reaalsuse ja maagia õhkõrnad suhted. See on raamat, mis viib lugeja hetkeks maailma, kus elu ilma nutitelefonide, pinkoodide ja lugematute salasõnadeta on täitsa mõeldav ja huvitav.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Aino Pervik „NummiPealt ja mujalt”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Aino Perviku „NummiPealt ja mujalt”

Aino Perviku „NummiPealt ja mujalt” on üsna ebaharilik raamat, mille iga järgmine lehekülg viib lugeja justkui täiesti uue raamatu juurde. Teos koondab endas nii jutte NummiPeal elavatest inimestest kui ka limerikke – lühikesi absurdseid luuletusi. Olgugi et NummiPea linnas elab uskumatult palju veidraid tüüpe, siis vaatamata oma veidrustele ja erinevatele iseloomudele mahuvad nad kõik siiski rõõmsasti lähestikku toimetama. Aino Perviku iselaadsetesse lugudesse võib suhtuda ühelt poolt lõbusa muigega, kuid teisalt võib teravama silmaga lugeja raamatus kohatud tegelasi leida igapäevaselt ka enda ümbert.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Priit Põhjala „Onu Mati, loomaarst”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Priit Põhjala „Onu Mati, loomaarst”

Priit Põhjala „Onu Mati, loomaarst” on humoorikas ja kohati heas mõttes absurdnegi raamat loomaarst Matist, kes hoolitseb kõikide loomaaia sõraliste, kabjaliste, käpaliste, loivaliste, tiivuliste ja uimeliste eest. Mati teeb oma tööd suure pühendumusega ning just seetõttu võtab seda sageli ka koju kaasa. Pööraste ja naljakate juhtumite varjus, mis Matil seoses oma töö ja hoolealustega ette tuleb, on Priit Põhjala oskuslikult ja väga tänuväärselt püüdnud noort lugejat loomi, nende harjumusi ja elustiili puudutavate teadmistega varustada.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Anti Saar „Pärt ja ploomid”, „Seisa siin, Pärt”, „Pärt ja viimane koogitükk”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Anti Saare Pärdi lugude sari: „Pärt ja ploomid”, „Seisa siin, Pärt”, „Pärt ja viimane koogitükk”

Teinekord võivad igapäevased asjad tohutult keerulised tunduda, eriti siis, kui oled veel üsna väike. Anti Saar on elanud oskuslikult sisse väikese Pärdi hingeellu ning kirjeldab poisi hirme ja ootusi, mis kindlasti äratab noores lugejas äratundmist ja mis võiks täiskasvanuile jälle meenutada, kuidas ka pealtnäha väikesed asjad on lastele väga tähtsad. Sest olgem ausad – kes meist poleks tundnud end poes järjekorda hoides just nagu Pärt, või ahvatlust viimast ploomi ära süüa?

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57”

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57” (illustr. Elo Annion, 2018)

Tahate tutvuda vanamutiga, kel vahukomm krunni sees või teada saada, kuidas näeb välja Tuhat Tulist, Supilontrus või Saadana Silmamuna? Astuge Teistmoodi Mööblipoodi! Eva Roos autorina on minu jaoks tore avastus. Tema varasem „Kust tulevad unenäod?” on mul lugemata, kuid hiljuti ilmunud „Teistmoodi Mööblipood” on küll üks tõeliselt armas ja eluline, fantaasiaküllane–kuid samas usutav—lasteraamat, kus peategelasteks mööblipoe kärtsakas perenaine Aramilda Tengelpung ning tema ustav kaaslane, pirukat meenutav koer Piru.

Nagu pealkirigi vihjab, et ole tegu päris tavalise mööblipoega, sest pood oskab ajas ja ruumis rännata ning sealt võib leida ka võluvõimega asju, kasvõi näiteks kulpe luristava supitirina. Tavalised ei ole ka peategelased: ei käreda sõnapruugiga vana naine, kelle vandesõnad tavatsevad kuju võtta, ega koer, kes üle kõige armastab moosi. Aga üpris tavaline on 9-aastane poiss Olle Pai, keda poepidajad aitama peavad hakkama—audiitori poolt määratud karistusena võluesemete vastutustundetu müümise eest.

Pood leiab maagiliselt sujuvalt uue asukoha aadressil Kastani 57, mis väga äratuntavalt asub Tartus, aga veelgi olulisemalt—Olle kodu lähedal. Olle peab hakkama poe katkilöödud akna hüvitamiseks poes abiks käima ning saab veidrat duot hästi tundma (niisamuti ka poe kummalisi asukaid ja inventari ehk siis elustunud ja purki püütud vandesõnu, valehambaid pungil täis kassaaparaati, lõputuid võimalusi täis maagilist koridori jms). Ühtlasi saavad Aramilda ja Piru aimu sellest, mis poissi vaevab—midagi päris argist, nimelt vanemate pidev tülitsemine, kuhu kaasatakse ka poiss, kes ei oska sellega midagi pihta hakata. Õnneks ei pakuta raamatu lõpus mingit roosamannalist happy-endi, vaid lugu saab üpris realistliku (aga vähemasti usutava!) lahenduse. Kuid mingisugust abi saab poiss poest ja oma uutest sõpradest kindlasti, ning ehk tema vanemadki.

Lisaks autori lennukale fantaasiale, mis näitab sõnade väge nii heas kui halvas, on autoril ka ilus keelekasutus ja toredad metafoorid. „Vanemate küsimus oli nii habras teema, et Olle ei tahtnud sellest eriti kellegagi rääkida. Tundus, et see võib hooletu kuulaja käes katki minna ja poiss võib kildudega veelgi enam haiget saada.” (lk 247) Leidub vahvaid intertekstuaalseid vihjeid (nt Piru soovitab meelitamist „Ikka moosiga, ikka moosiga”, Viimane Põrsas küsib õrna ja murduva häälega „’ndeks, kas siin on veel ruumi?”, Viguriteegist saab osta Dr Proktori puuksupulbrit). Alatasa porisev Piru leiab endale semu Kuradi Kuradi näol, kes räägib vanapagana keeli ehk muhedat segu Saaremaa ja Võru murdest („Messe nüid sündõs?”).

Kuna audiitori määratud pro bono publico karistusnimekiri oli 13 artikli ehk nime pikkune, millest Olle oli alles esimene, siis kas võib loota, et käesolevaga on tegu 13-osalise sarja esimese raamatuga? Või loota hoopiski, et raamatust valmib üks lahe lastefilm, kus — nagu „Supilinna Salaseltsiski” — oleks reaalsus ja fantaasia mõnusas kombinatsioonis?

Annika Aas

 

Mika Keränen „Fantoomrattur“

Mika oskab Tartut nii hästi kirjeldada, et lugejas tekib tõeline 4D elamus — nagu kihutaks ise koos tegelastega Herne poest mööda, siis Marjast ja Oast rulaparki, kus pori hulljulgete rataste all pritsib. Kindlasti mitte ainult hoogne lasteraamat. Sobib lugemiseks ka nostalgilistele vanematele, eriti neile, kellele Supilinna võlud ja rajad võõrad ei ole.

Sille Uusna