Posts Tagged ‘lastele’

Kätlin Kaldmaa “Halb tüdruk on jumala hea olla”

halb tüdruk kaas trükki.inddVõtsin selle lugeda, sest uudiskirjanduse riiulil äratas selle kaanekujundus lapspõlvenostalgia. See meenutas raamatuid, mida kunagi varateismelisena raamatukogust koju tassisin. Võtsin siis seekord ka.

Ja mida lehekülg edasi, seda rohkem tuli meelde lapsepõlvetunne – toonane näilikult lõputu vabadus ühe Kesk-Eesti väikelinna viimasel tänaval keset kõige sügavamat seisakut. Ka minul on oma kevadised jõkkekukkumised ja oma pajuvõsa. Koolivorm ning kogu aeg tööl ära olevad vanemad. Ja teadmine, et peab ise hakkama saama. Ebameeldivad täiskasvanute poolt peale pandud kohustused. Ja muidugi vastutus, mis vabadusega alati kaasas käib ja mida vanematelt õdedelt vaikimisi oodatakse. Usun, et peategelane Li on üheteistaastane viis-kuus aastat minust hiljem, aga see ei loe. Toona muutus aeg aeglasemalt. Kiired pöörded on alles ees.

Mulle meeldis see retk lapsepõlve, meeldis, et selle raamatuga tuli meelde ka lapsepõlve kibevalusam pool. Ühelt poolt peaagu lõputa vabadus, teiselt jälle täie rauga vastutus. Seigad, mida läbi elasime ja millest meie vanemad kunagi teada ei saanud. Servamisi täiskasvanute maailma muresid. Aeg, mil tavaline jõeäärne lodu oli võimalusi täis maailm. Vastasseisud maja number viis poistega, mis päädisid kõlepimedal novembriõhtul hingeviiuli mängimisega. Mitte just õige mõnusam tunne selle eest aru anda. Raamatu peategelasel Lil on omad juhtumised, aga tunne on sama.

Ühesõnaga, mulle meeldis, et see lugu oli „päris”. Et ma tunnen oma lapsepõlve selles loos ära. Et ma võin selle raamatu lugusid oma lastele ette lugeda teadmises, et jah, nii see tõesti oli.

Küllike Lutsar

Elvy Kalep „Lendjõnglased“

kalebairbabiesHiljuti sattusin ülevoolavasse vaimustusse Elvy Kalepi 1936. aastal Denveris ilmunud raamatust „Air Babies“. Kuigi tegemist on lasteraamatuga, jätaksin adressaadi määrtluse lahtiseks ja soovitaksin lugu soojalt igast vanusest lugejale. Sest kes meist, olenemata east, ei sooviks linnu kombel õhku tõusta ja lennata, nii nagu omal ajal Elvy Kalep (sündinud Alviine-Johanna Kaalep, vkj 26.07.1899, Pärnumaa, Tori kihelkond, Taali vald – 15.08.1989, Lake Worth/Palm Beach, Florida), kellest sai Eesti esimene kutseline naislendur, hiljem ka kunstnik, disainer ja nimetatud lasteraamatu autor. Mainimata ei saa jätta lennunduse taustal vanaonupoega insener Theodor Kalepit, „Kalep“ nimelise lennukimootori konstruktorit.

elvy_kalepAastal 1931 unistas Eesti „birdwoman“ isegi lennust üle Atlandi, sest kuigi 1927. aastal oli sellega hakkama saanud Charles Lindbergh (04.02.1902, Detroit – 26.08.1974, Kipahulu, Maui, Hawaii), kes lendas oma üheksa meetrisel „Spirit of St. Louise’il“ 34 tunniga New Yorgist Pariisi, ei olnud ükski naine veel üksipäini korranud tema õnnestunud katset. Kuid Elvy Kalepist jõudis kolm päeva ette Amelia Earhart (24.07.1897 – jäi kadunuks 2.07.1937), kes oli juba 1928. aastal koos Slim Gordoni ja Wilmar Stultziga üle Atlandi lennanud. Ta startis 20. mail 1932 Newfoundlandilt ja maandus ligi 15 tundi kestnud lennu järel esialgu kavatsetud Pariisi asemel Põhja-Iirimaal karjamaal.

Ent mõlemast „birdwoman’ist“ said head sõbrannad. Seda kinnitab omal moel ka Amelia Earharti kirjutatud eessõna Elvy Kalepi sõna- ja pildiloole „Air Babies“, milles autor tutvustab lastele personifitseeritud ‚lendtegelaste‘ abil lennuvahendeid ja laseb neil nähtamatute lendjõnglaste Rõõmutiiva ja Sööstiku (Happy Wings and Speedy) kaudu tunda lendamise mõnusid.

kaleplendjonglased„See on hoogne, klassikalises kolmekümnendate stiilis pildiraamat, milles vallutavad ühe pika ja päikselise suvepäeva jooksul taevaavarusi Rõõmutiib ja Kopteri-Gerda, Sööstik ja Õhupalli-tädi, Langevarju-Lotta ja Tsepeliini-onu. Kui jätta kõrvale Lohe-Lennarti kurb saatus (ta kukub alla ja upub tiiki), lõpeb teos rõõmsalt – hädamaandumise läbi teinud „lendjõnglased“ poevad kriimustuste kiuste voodisse ja näevad unes „kõiki neid kohti, kuhu nad kord lähevad … maailma kõige kaugematesse paikadesse“.“ (Krister Kivi)

elvykalepnukkNiisama tabav, nagu on kõigi tegelaste nimede eestikeelsed vasted, on ka 2005. aastal Ilo kirjastuses Raul Kilgase tõlkes ilmunud, eelpool mainitud, eestikeelse väljaande pealkiri: „Lendjõnglased“. 30ndatel ilmunud raamatu kultuurilis-ajaloolisele väärtusele lisab märkimisväärset toonust Heiki Raudla sulest pärinev eestikeelne järelsõna-uurimus Elvy Kalepi huvitavast ja küllaltki kirevast elust ja tegevusest.

Eve Pormeister

Ilmar Trull “Rähni ravi”

trullrähniraviSee on üks ütlemata tore luulekogu, mis muudab justkui imekombel tuju rõõmsaks nii suurel kui väikesel lugejal. Meie pere lapsed said enne magamaminekut igaljuhul palju itsitada.

Tegime lastega väikese tänuluuletuse „Aitäh, Ilmar Trull”.

Aitäh, Ilmar Trull,
see on tore küll!
Meie lapsed nüüd igal õhtul
tahavad varakult pugeda põhku.
Ja uinuvad ainult
rähniraamat kaisus.

Janika Turu
Eesti Rahva Muuseumi konservaator

Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“

LastePegasusTartu Lapsepõlve auhinna nominent — Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“ (illustreerinud Marja-Liisa Plats, välja andnud kirjastus Tänapäev, 232 lk).

Teose tegevustik on koondunud vahva ja aruka rebasekarva koera ümber. Ühel päeval ilmub loom Orupõhja linnajao ja pargi piiril asuva kolmekordse, pisut viltu vajunud kortermaja juurde. pütseppgibraltariKui Sirjel ja Antonil ei õnnestu koera omanikku leida, võetakse loom pereliikmeks. Ja kuigi alati ei suju seni vabalt ringi jooksnud koera taltsutamine vanaema Sirjel ja Antonil ülihästi, näitab autor ilmekalt, kui palju rõõmu võib üks neljajalgne pere ellu tuua. Loomulikult ei salata ära ka pahategusid ja koerapidamise ebameeldivamaid külgi, nagu rikutud kodusisustus või muretsemine plehkupannud lemmiku pärast. Püttsepa jutustatud lugu sobib kõigile vanusegruppidele. Sellel on lihtne ja arusaadav, ilma tarbetute vormimängudeta pealiin, millel mitmeid haaravaid, asjakohaseid kõrvalharusid. Omaette tegelase rolli tõuseb tegevuspaik, väike tasane ülikoolilinn, milles lipilapitud puumajade rajoon.

Jaanika Palm
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Piret Raud „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“

LastePegasusTartu Lapsepõlve auhinna nominent — Piret Raud „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ (illustreerinud Piret Raud, välja andnud kirjastus Tänapäev, 98 lk).

Jutustuse peategelaseks on Sander, kes kasvab koos emaga. Onu Allan, kellega emal paistavad olevat soojemad suhted, kaob pildilt, niipea kui selgub, et ema on haigeks jäänud ja tal tuleb operatsioonile minna. See annab juba varem enesekindlusega kimpus olnud ja tasapisi kahanenud emale saatusliku hoobi – ilma lähedase sõbra toetuseta kahaneb ema lausa legomehikese suuruseks. raudlugusandristEt pisike ema kodus hädaohtu ei satuks, võtab poiss ta kooli kaasa. Kui aga ema ühel päeval kaotsi läheb, on Sander ahastuse äärel. Õnneks tõttab talle appi hulkuv koer Muri, kes on poissi ja tema ema juba ammu igatsevalt jälginud. Üheskoos õnnestubki Sandril ja Muril ema nähtamatu Aksli küüsist vabastada ning mänguasja ja tordikaunistuse rolli surumisest päästa. Selle vahva, pööraseid tuure üles võtva loo käigus on Raual mahti noorele lugejale ka elu selgitada, olgu selleks siis nähtamatud, tähelepanuta jäänud ja pahandustesse sattunud lapsed või kõigi olendite soov olla kellegi jaoks eriline.

Jaanika Palm
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Ilmar Tomusk „Rasmuse vuntsid“

LastePegasusTartu Lapsepõlve auhinna nominent — Ilmar Tomusk „Rasmuse vuntsid“ (illustreerinud Urmas Nemvalts, välja andnud kirjastus Tammerraamat, 64 lk).

Ühel hommikul ärkab viieaastane Rasmus üles täiskasvanuna ja peab äkki väikseks jäänud vanemad lasteaeda viima, ise tööl ja poes käima ning õhtul lapsed voodisse panema. tomuskrasmusevuntsidLoomulikult toob see kaasa palju naljakaid stseene. Põnevalt kirjeldab Tomusk laste ja suurte erinevusi: mis on suurtele lubatud, pole ju lubatud lastele ja vastupidi. Kõike seda teeb ta huvitavalt ja lastele mõistetavaid kategooriad kasutades. Kindlasti on tegemist Tomuski ühe tugevama ja läbitöötatuma teosega, milles vaimuka sõnastuse, värske teemakäsitluse ja väikese tarkusetera kõrval ei unustata ära peamist – teose peamist adressaati, väikelast.

Jaanika Palm
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Aino Pervik „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“

LastePegasusTartu Lapsepõlve auhinna nominent — Aino Pervik „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ (illustreerinud Ulla Saar, välja andnud kirjastus Tänapäev, 78 lk).

Ühe meie armastatuma lastekirjaniku Aino Perviku jutukogu „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ tegelasteks on elutud asjad – toiduained, esemed, majapidamistarbed. pervikjääpurikasIgaühele neist, muidu nii vaikselt nurgas konutavale esemele annab Aino Pervik hääle ja vaatepunkti elule. Suure südamlikkusega kirjutab ta piimast, kes muretseb, et ta võib hapuks minna, supipotist, kes armastab tervislikke eineid valmistada, padjast, kellele üle kõige meeldib unejuttu kuulata jne. Kuid ükskõik millest Pervik ka ei kirjutaks, ikka kumavad tema lugudest läbi elutarkus, armastus ja hoolimine ka kõige väiksema vastu. Ilma oma arvamust peale surumata jagab ta väärtuslikke tarkuseteri, mida edasiseks eluks kõrva taha panna. Märkimata ei saa jätta ka kogenud kirjaniku meisterlikku sõnakasutust ja rikkalikku, kuid siiski lapse vanust arvestavat sõnavara.

Jaanika Palm
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees