Posts Tagged ‘lastele’

Jurga Vilé, Lina Itagaki “Siberi haiku”

Mul on hea meel, et graafilisi romaane rohkem eesti keeles ilmub, ja on ka hea meel, et leedu kirjandust eesti keeles ilmub.

Iga Siberi-lugu on omamoodi ja oma traumadega, see lugu siin on antud läbi (eel)teismelise poisi silmade.

Mis mulle väga meeldis, oli teatud fantaasiataseme sissetoomine, näiteks et vaene isahani Martin käis hingena kirjatuviks ja niisama lohutamas. Ja et mõned sümbolid võivad olla vägagi toeks ka rasketel aegadel (“õunad on Leedumaa”). Ja et enda ja teiste elushoidmiseks on vahel kunstist abi, olgu selleks siis laulukoor või ühine haikude kirjutamine.

Raamat on olulisel teemal ja olgugi, et kunstniku käekiri mulle väga ei istunud, siis soovitan ma seda raamatut ikka.

Ajaloo, lugude jutustamise, saatuste ja inimloomuste õpitund huvitavas vormis. Kurb muidugi ka …

Tiina Sulg

10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

Kristi Kangilaski “Suur rüütel”

Raamat jättis väga sooja ja mõnusa tunde — lugu on tore ja pildid vahvad, huvitava stiiliga. Käsiloleva raamatukoguaastaga sobib hästi kokku lõiguke: “Kui lohe on alistatud, tuleb mul raiuda okkaline tihnik kuninganna teelt. Tal on vaja minna raamatukokku, et laenutada tähtsaid raamatuid traktoritest, ekskavaatoritest ja dinosaurustest” — ja ehkki sihtrühm on ilmselgelt väikesed poisid, on endalgi raamatut hea lugeda 🙂 Võib veel lisada, et raamatu käsikiri võitis 2019. a. Põlvepikuraamatu konkursil II koha.

Kadri Rohi

 

Sandra Heidov „Minu robot”

Poisi kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval seisab robot. Robot on väike ja õrn, poiss on ta ise ehitanud. Kõndida robot ei oska, küll aga rääkida, mis siis, et ta sõnade järjekorra lauses segamini ajab. Sellest pole midagi, poiss saab temast väga hästi aru. Samuti oskab robot tähelepanelikult kuulata ja head nõu anda. See on natuke nagu pidada aru iseendaga, aga samas ka oma parima sõbraga.

„Teha mida sa tahaksid,” ütleb robot.

Tahaksin vennaga koos olla. Tahaksin vaadata, kuidas ta arvutis mängib. Tahaksin kuulata, kuidas ta naljakaid hääli teeb. Kuidas ta mõnikord täiest kõrist karjub.

„Ma ei tohi temaga isegi rääkida,” kurdan.

„Sõnum talle saada,” ütleb robot.

Raamatus on rahulikud, mõtlikud, muheda huumoriga pikitud lood ühe poisi igapäevategemistest, milles iga lastega pere end kindlasti ära tunneb. Poisil on vanem vend, kellele meeldib arvutis mängida, korvpallihuviline isa ja hoolitsev korraarmastajast ema. Poisile ei meeldi pimedas toas magama jääda ja teatris ebamugavat pidulikku särki kanda, küll aga meeldib talle väga mere ääres suvitada. Ta koristab sahtleid, harjutab klaverimängu ja vahel teeb natuke pahandust ka. Alati on poisi kõrval tema väike robot, kellega saab kõike jagada. Kõige hirmsam unenägu ongi see, kus robot on ühtäkki kaduma läinud ja keegi isegi ei mäleta teda. Õnneks pole see päriselt.

Sünnipäevapeoks valmistudes tuleb robot aga ära peita, et keegi teda ära ei lõhuks, ja pealegi:

Ma ei taha, et teised teda näevad. Ma ei taha, et teised teda katsuvad. See on ainult minu robot. Temast ei pea teised teadma. Teistel on oma robotid. Igaühel isemoodi.

Kirsti Läänesaar

Indrek Koff “Kuhu lapsed said?”

Eesti lasteluule parimate traditsioonide vaimus kirjutatud humoorikas luuletsükkel ühe linnakese lastest, kes järelejätmatut kasvatamist enam välja ei kannatanud ja lihtsalt metsa elama läksid ja tagasi tulid alles siis, kui nad ise olukorra sobilikuks hindasid. Mis see täpselt oli, lugege ise.

Suurepärased, selged ja ilmekad illustratsioonid.

Kadri Rohi

 

Kadri Hinrikus „Elevant”

Kadri Hinrikuse lasteraamatud on mõnusa põhjamaise stiiliga, kus nagu päris eluski, käivad mured ja rõõmud ikka koos ning samuti ei puudu lugudes väikesed vimkad. Olenemata sellest kui rasked probleemid tema raamatute tegelastel ette tulevad, leidavad need lugude lõpuks ikka lahenduse.

Raamatu peategelane on Kärt, kellel on tunne, et ei kuulu õieti kuhugi ja asjad ta elus ei laabu kuigi hästi.

Koolis kiputakse teda narrima, kui ta ei jookse keka tunnis piisavalt kiiresti või kui ta oskab tundides õpetajate küsimustele õigesti vastata.

Kodus pole Kärdil kuidagi võimalik isa meele järele olla, kuna Kärdile meeldib väga lugeda ja kirjutada, kuid isa arvates pole kirjanikutöö küll mingi õige amet, vaid tegeleda tuleb hoopis äriga. Tüdruku ema on aga ise õnnetuvõitu, nii et talle ei julge Kärt seetõttu oma muredest rääkida.

Kõik muutub sootuks, kui ühel päeval pargis hakkab Kärdiga juttu rääkima elavaloomuline horvaadi tüdruk Lucija ning tüdrukutest saavad sõbrad.

Lucijal on suurejooneline plaan, kuidas rõõmustada oma Horvaatiast Eestisse elama tulnud ema ning selleks on tal Kärdi abi vaja. Mängu tuleb ka üks poiss, kes Kärdile tegelikult väga meeldib ning kõvasti jahmerdamist tuleb kanadega.

Kokkuvõttes on tegu mõnusa raamatuga laste elust, kus tuleb ette nii kurvemaid kui lõbusamaid seiku ja lugu kinnitab tõdemust, et muredest aitavad üle saada sõbrad.

Anu Amor-Narits

Kristi Kangilaski „Suur rüütel”

On imetlusväärne oskus anda väheste sõnadega edasi suur ja sisukas lugu ning sellega on Kristi Kangilaski hästi hakkama saanud ka oma varasemate raamatutega.

Suur rüütel” on rõõmsa värvivalikuga pildiraamat eelkõige just väikestele poistele. Valdava osa poiste suureks kasvamise juurde kuuluvad kangelaste mängud, nii on selle raamatu peategelasel käsil „rüütlite ja lohede periood”.

Väikese poisi isa läheb pikale reisile ning sel ajal saab poisist rüütel, kes kaitseb oma puust mõõgaga kuningannat (ehk siis oma ema) lohede ja teeröövlite eest.

See on kaunis lugu perekonnaks olemisest ja üksteise hoidmisest.

Raamat on võitnud 2019. aasta Põlvepikuraamatu konkursil II koha.

Anu Amor-Narits

Anti Saar „Kuidas minust ei saanud kirjanikku”

11-aastane Juhan, sõpradele Juks, on suur kirjamees. Seiklusjutt või ajaleheartikkel, haiku või reisikiri – ta ei põlga ära ühtegi žanri. Mõte lendab ja sulg jookseb, aga kummalisel kombel ei õnnestu poisil alustatud teoseid kuidagi lõpuni kirjutada. Raamatu lustakad lood räägivadki neist rohkem või vähem uskumatutest põhjustest, miks Juksist suurele kirjutamisinnule vaatamata ei ole kirjanikku saanud.

Enamjaolt polegi asi üldse Juhanis, hoopis elu ise veeretab tema teele pidevalt erinevaid takistusi. Küll keelab trahvihirmus naabrimees artikli avaldamise ära, küll rebib pahane klassiõde Juhani kirjatöö tükkideks… Ühel puhul koguni tarvitab üks matkal liigselt mustikaid söönud sõber Juhani reisikirja viimaseid lehekülgi… teadagi, milleks.

Päris viimases loos toimub aga üllatav pööre. Lugeja tõmmatakse lipsti! raamatusse sisse ja tekib küsimus, kes üldse on päris ja kes välja mõeldud. Kellega sündmused juhtuvad ja kes neid kirja paneb? Juhani sõber Robi selgitab targalt, et siin on tegemist sellise nähtusega nagu metafiktsioon: see on enesele osutav kirjandus, kus vaagitakse küsimusi väljamõeldise ja tegelikkuse vahekorrast.

Sellel keerulisel jutul ei maksa end aga ära ehmatada lasta, suurepärane lugemiselamus on igal juhul garanteeritud. Nii nagu kõiki Anti Saare raamatuid, iseloomustab ka käesolevat ülimalt nauditav muhe huumor, võime näha igapäevaelu uudse ja üllatava nurga alt ning oskus usutavalt kirjeldada noore inimese mõttemaailma.

Ja muidugi on äärmiselt tänuväärne autori palve mitte korraldada antud raamatu kohta ühtegi tunnikontrolli. Las see jääda pealegi puhtalt mõnu pärast lugemiseks.

Kirsti Läänesaar

Indrek Koff „Kuhu lapsed said?”

Poeem sellest, kuidas lapsed on otsustanud linnast lahkuda, sest täiskasvanud on olnud liiga pedantsed ja jäigad. See on Koffil juba teine raamat, millega ta näib üritavat täiskasvanuid kasvatada. Esimene ilmus paar aastat tagasi pealkirja all “Ilusti” ja sealgi oli lastevanemate jaoks omajagu äratundmisrõõmu. Teemale kirjutan kahe käega alla, laste vastu kena olemisest on vähe räägitud. Ja eks ta ole, kui lastega kaob keelates, käskides ja kärkides hea kontakt, siis on nad su elust tõepoolest mõneks ajaks “läinud”. Et päris suur osa lasteraamatute lugejatest on täiskasvanud ise, siis usun, et suhtluskanal on hästi valitud.

Lugu on kirja pandud humoorikas värsis. Laps, kelle peal raamatut testisin, itsitas juba paari lehekülje järel, ja muigasin ma isegi, sest kuigi enamasti on Koffi huumori sihtmärgiks suured inimesed, teeb ta tibake, nii õige-õige peenelt, nalja ka laste üle.

Peab tunnistama, et Koffil on õnnestunud luua terve rida naeruväärseid tegelaskujusid. Tobedatena kujutatud täiskasvanud meeldivad lastele. Kujutage nüüd ette: pedagoog, kes kammiga põõsas lapsi luurab, bürokraadist onkel, kes alati dokumente kontrollib, kuri gaminofoob onu Rein, kes põhimõtteliselt lapsi ei salli, või endast väga kõrges arvamises dirigent, kes lapsi Mozarti ja Bachiga linna naasma meelitab.

Mõne koha pealt tundsin end vanemana isegi veidi puudutatuna, sest mis seal salata, ka mina haaran igal hommikul seljaga välisust pareerides kammi vahetult enne seda, kui mu laps uksest välja astuma hakkab. Mõnikord olen teda “rünnanud” ka hambaharjaga. Ja jõulude aegu sundinud (jällegi!) kammitud peaga ja viisakas kampsunis Bachi kuulama. Seevastu pedagoogile oleme jätnud valvata selle, et ta koolis ei kakleks või poole päeva pealt jalga ei laseks.

Ei oska arvata, kas autor on teadlikult pööranud tähelepanu sellele, kuidas soostereotüüpe lastekirjanduses kujutada, aga selles osas paistab teos positiivsest küljest silma. Seal figureerivad tegelastena näiteks raskejõustikku harrastav tädi Sirel ja näputööhuviline onu Kalju. Aga ehk ongi aeg tõdeda, et kui stereotüübid on päriselus muutunud (või vähemasti muutumas) – mehed võtavad Eestis võrdselt osa lastekantseldamisest ja teevad kodutöid täie rauaga – on lõppeks ka aabitsates ja lastekirjanduses uus lehekülg pööratud.

Raamatu lõpplahendus on lastele ilmselt meeltmööda – neid igatsetakse ja nutetakse taga ning mõistagi on kõik vanemad rõõmsad, kui oma võsukesed lõppeks põlve peale tagasi saavad. Teistsugune see olla ei saakski. Ja see lõpplahendus saabub ikkagi läbi mängu, nalja ja tralli. Ja nagu päriselus, nii kasvatavad lapsed ka raamatus täiskasvanutest pedandid ümber.

Elina Sildre illustratsioonid on detaili- ja väljendusrikkad ja neilt vaatab vastu mõnus retrokoloriit. Täiskasvanuna näib illustratsioonide iludus, mitmekesisus ja rohkus eesti lasteraamatutes üleüldse üks suur küllus. Eks nendest praegustest mudilastest pea võrsuma üks kunstihuviline põlvkond… kui neid ohjavad täiskasvanud nüüd liiga lahkeks ei lähe ja neil terveid päevi ja nädalaid arvutiekraani ees veeta ei luba.

Liina Leemet

Kätlin Kaldmaa „Lydia”

Me kõik teame Lydia Koidulat, eesti luuletajat ja näitekirjanikku, lopsaka juuksepahmakaga daami sajakrooniselt rahatähelt. Kirjanik Kätlin Kaldmaa on ära teinud suure töö, uurinud Lydia Koidula elu kohta arhiivmaterjale ja lugenud raamatuid ning koos kunstnik Jaan Rõõmusega andnud välja Lydia elust jutustava lasteraamatu.

Tuleb välja, et Lydia Koidula (sünninimega Lydia Emilie Florentine Jannsen) oli tõeline Eesti oma supertüdruk. Suure lugeja ja usina õpilasena asendas ta juba koolitüdrukuna mõnikord isa õpetaja ametis ning 14-aastasena hakkas tööle papa Jannseni asutatud Perno Postimehe juures, kirjutades sinna ka ise lugusid. Kui ta sai 22, ilmus tema esimene luuleraamat, 25-aastase Lydia luuletuste põhjal loodud laule esitati Eesti esimesel laulupeol. Lisaks sellele, et Lydia oli suurepärane õpilane, oli tal ka imekaunis lauluhääl, ja kõigi muude tööde-tegemiste kõrvalt jaksas ta veel hoolitseda koduse majapidamise eest.

Raamat räägib Lydia elust alates sünnist kuni ajani, mil ta on abiellunud ja tal on endal lapsed. See on tore lugemine lastele ja huvitav ning silmaringi avardav täiskasvanud lugejale. Miks mitte viia end paremini kurssi selle mitmekülgselt andeka ja erilise tüdruku eluga, kelle kohta Karl August Hermann on nii ilusasti öelnud:

„Harva valab loodus oma iluandeid nii rikkasti kellegi inimese peale välja, kui seda Koidulale oli sündinud. Tema oli ärarääkimata vaimurikas naisterahvas. Tema terve isedus oli nagu luulelist õhku täis. Iga sõna, mis ta suust kuuldus, oli enne nagu iluduses valatud.”

Kirsti Läänesaar