Posts Tagged ‘lastele’

10 raamatut — Kristiina Selli-Tupits

1. Astrid Lindgren „Pipi Pikksukk

Ingrid Vang Nymani illustratsioonid

Vaieldamatult minu lapsepõlve lemmikraamat nr. 1. Ma võisin seda kuulata iga õhtu ja mu emal kestab „Pipi mürgitus” tänase päevani.

„Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.” Seda lauset tasub meenutada ja kõik on palju kergem. Pipi on tore.

2. Andre Maurois „Ainult klaverile

Esimene lugu „Maja”.

Müstiline, salapärane. Mulle meeldib see lugu sellest kogumikust kõige rohkem.

3. Mike Pitts „Kuningas asfaldi all. Kuidas arheoloogid leidsid Richard III

Kui palju sõltub juhusest, isegi kuninga haua leidmine. Põnev, kaasakiskuv lugu.

NB! Richard III ei olnud küürakas.

4. Edvard Radzinski „Stalin

Mind huvitab väga Venemaa ajalugu aastatel 1917-1941 ja kuni Stalini surmani. Raamatut lugedes saame ehk paremini aru praegusest Venemaast. Isake tsaar on Venemaal alati tähtis, hoolimata, mis riigikord kehtib.

5. Daphne du Maurier „Rebecca

Tõlge Valli Voitk (1957, Toronto, Orto)

Suurepärane tõlge. Väga romantiline, eriti noorele inimesele.

Selle raamatu soovitas mulle lugemiseks Elle Tarik.

6. Indrek Hargla „Apteeker Melchior

Ajalooline krimi Tallinna keskajast. Pisiasjades petab ajaloolase ära (keskaegse Tallinna elust ei ole palju fakte teada), aga järsku oli ikka nii keskaegses Tallinnas.

Ootan uusi Melchiori lugusid.

7. Mihhail Bulgakov „Teatriromaan

Esimene Bulgakovi raamat, mida ma lugesin.

Tema raamatud on Nõukogude Venemaa ajaloost. Ja see aeg paelub mind väga.

8. Christian Kelch „Liivimaa kroonika

Soovitan lugeda. Huvitav ja paeluv.

9. Tiit Pruuli „Antiliibanon 2011

See, mis juhtus eestlastest jalgratturitega Liibanonis, ei tundu juhuslik olevat. Vähemalt minule jäi selline tunne kui seda raamatut lugesin.

10. Douglas Smith „Endised inimesed. Vene aristokraati viimased päevad

Kui kiiresti ja julmalt likvideerisid bolševikud Nõukogude Venemaal aristokraatia seisuse.

.

Kristiina Selli-Tupits

Anja Portin “Raadio Popov”

Eesti lugeja jaoks on Anja Portin veel üsna tundmatu autor. Alles äsja ilmus esimene tõlkeraamat. Tegemist pole autori esimese ega teise raamatuga, vaid üsna uue, Soomeski alles 2020. aastal ilmunud looga. Aga autorinime tundmatus ega teksti uudsus ei peaks kindlasti saama pidurdavaks teguriks lugemisel. Vastupidi! Piilugem sisse ja saagem tuttavaks.

Raadio Popov” on olemuselt nooremale ja keskmisele koolieale kirjutatud seikluslik ja natuke ulmeline lugu, mille peategelaseks on kolmanda klassi poiss Alfred. Noh, vähemalt nii teda kutsutakse, kuigi ta ise pole üldse kindel, kas see tõepoolest tema pärisnimi on. Alfredi ema on juba ammu kadunud ning tema isa liiga sageli liiga pikkadel välisreisidel ning Alfred samal ajal üksi kodus. Isegi kui isa kodus on, pole temast suuremat suhtlejat. Isal näib olevat kaks funktsioneerimisviisi — ta kas ohkab ja magab diivanil ega märka Alfredit üldse või siis on ta võimsas tegutsemishoos, suhtleb sotsiaalmeedias, uurib, tegutseb. Neil viimastel puhkudel tundub Alfredile, et isal on liiga palju tegemist ning parem on tal jalust ära minna. Igal juhul pole poiss kindel, kas isa kunagi tema nime nimetanud on.

Raamat algab kohast, kus Alfredi isa on taas pikal välisreisil ning Alfred on üksi kodus, nende kolmetoalises korteris. Elekter on välja lülitatud, sest arve on maksmata, mõistlik söök on otsas ja näkileibadest ja marineeritud kurkidest on poisil isu igaveseks täis, kuid midagi pole teha. Kui ta just nälga tunda ei taha, peab ta sellega leppima, sest raha pole isa sel korral ka jätnud. Ühel õhtul, kui Alfred mure tõttu uinuda ei suuda, kolib ta teki ja padjaga esikusse. Ega sealgi parem magada ole – lisaks kõigele muule krigiseb ka liiv külje all. Aga sedasi väherdes kuuleb Alfred, kuidas ajalehevedaja nende trepikojas käib ning mingil segasel põhjusel ka Alfredi korterisse ajalehe libistab, kuigi nende ajalehetellimus oli juba ammu lõppenud. Veelgi suurem üllatus tabab poissi, kui ta ajalehe vahelt õuna, võileiva ja villased sokid leiab.

Ja siit läheb lugu lahti. Alfred otsustab lehejagajat rünnata, temalt vastuseid küsida ning… Alfredi jaoks on see üks huvitav seiklus ning suur positiivne muutus igapäevaelus. Lugeja jaoks on see mõnusalt muinasjutuline seiklus, millesse on kätketud üksjagu maagiat. Näiteks on selles raamatus õrnakõrvalised – inimesed, kelle kõrvad, muudavad kuju ja hakkavad veidralt võbelema, kui läheduses mõni raskusse sattunud laps ohkab. Sellised kõrvad aitavad leida palju erinevaid lugusid ning need lood, sotsiaalselt kurvad ja elulised lood, jooksevad raamatusse sisse üks teise järel. On joodikute laps ja on vägivaldse kasuisaga laps, kuid on ka üksikema lapsed, kelle ema lihtsalt ei jaksa kahe töökoha kõrvalt laste eest täismahus hoolitseda. Unustatuteks kutsub postiljon Amanda selliseid lapsi – neil on justkui kodu, kuid keegi ei kuula. Amanda õrnad kõrvad aga kuulevad ja nii ta lastele omal moel appi tõttabki. Koos Alfrediga saab unustatute abistamine aga sootuks teise mõõtme.

Teisalt on selles raamatus Raadio. Mitte igasugune raadio, vaid see esimene – Aleksandr Stepanovitš Popovi oma kätega ehitatud prototüüp. Mõnusalt ja mitmekesiselt räägitakse raamatus ka raadio leiutamise lugu. Kes see Popov siis oli ja mida ta tegi? Aga loomulikult leiab loos mainimist ka Guiglielmo Macroni.

Juba üsna esimestel lehekülgedel kaevus minu mälust välja üks teine raamat, mu oma lapsepõlve lemmik — Marja-Leena Mikkola “Anni Manninen”. Sealgi oli üks veidike omapäi jäänud laps ning omajagu head nõidust. Maagilist ja nõiamaja emotsiooni aitab „Raadio Popovis” kasvatada ka Amanda koduloomade valik – kass Huvitus ja vares Harlamovski, kes käituvad täpselt nagu ühe hea nõia koduloomad käituma peaksid. Näib nagu mõistaks Amanda loomade keeli või loomad inimkeelt. Teine raamat, mis lugemise ajal mälust pinnale ronis, oli Terri Pratchetti „Vaid sina suudad inimkonna päästa”. Tollelgi ulmeraamatul oli sügav ja tõsine sotsiaalne taust tehnoloogia ja muude tegemiste taha ära peidetud.

„Raadio Popov” võib küll meenutada neid teisi raamatuid, kuid on igati selgelt iseseisev raamat oma maailma ja maagiaga, oma sõnumitega ning oma väikeste hapude antoonovkatega (millest saab head mahla ja moosi). See on õhuline ja kerge lugu, kuid sunnib lugejat siiski väga tõsistel teemadel mõtlema. See on iselenduv, kuigi luudasid seal pole, on jõululine ja eluline üheaegselt ning sobib lugemiseks kõikidele, kel lugemine juba natuke paremini käppa saadud. Peategegelase mõttemaailma on võimalik samastada nii kolmanda kui ka kuuenda klassi lapsega, kuid väiksematelegi võib seda aga vabalt ka ette lugeda.

Mairi Tempel

Karah Sutton “A Wolf for a Spell”

Ma olen igasuguseid muinasjuttude ümberjutustamisi ikka omajagu lugenud (ja enamalt jaolt on need mulle meeldinud), aga see oli midagi erilist. 

See raamat on üsna rahvusvaheline: autor Karah Sutton jagab end Ameerika ja Uus-Meremaa vahel, illustraator Pauliina Hannuniemi on pärit Soomest ning muinasjuttude algupära on Venemaalt.

See, et muinasjuttude algupära on Venemaalt, on juba esimene asi, mis muudab selle raamatu eripäraseks. Kohtume halli hundiga (siin jutus on tal nimks Zima), nõid Baba Yagaga (koos oma kanajalgadel tarekesega), loos on koguni kaks orvutüdrukut (Nadya ja Katerina), on olemas Ivan ja tsaar ja tulilind. Taustal külarahvas ja metsaelanikud. Mis mulle hullupööra meeldis, oli meeldetuletus, et paljud tegelased vene muinasjuttudes pole üheselt halvad või head, vaid käituvad nii, nagu nad hetkel paremaks peavad. Ka mets ei ole halb või hea, vaid ta lihtsalt on ja temas on nii ande kui lõkse. Teine väga armas liin, küll natuke ninnunännu, aga siia juttu hästi sobivalt, oli hundi kohanemine inimestega. See teise saabastesse astumine oli ootamatu ja huvitav. Oluline on ka see, et igale tegelasele oli juurde kirjutatud oma minevik ja motiivid ja neid avatakse tasapisi loo käigus ja nõnda, et see ei muutu koormavaks, vaid autor asetab lihtsalt pusletüki või paar õiges kohas suurema pildi mõistmiseks lauale. Vene muinasjuttude hõngust oli minu meelest väga hästi edasi antud ning muudatused nutikad ja sobivad ning täiesti oma isikupärase joonega.

Määratletud on see küll lasteraamatuna, aga mu meelest sobib igale vanusele.

Tiina Sulg

Chris Riddell — võlupliiatsiga mees

Sel korral soovin saata väikese sünnipäevatervituse Ühendkuningriiki. 13. aprillil alustab oma kuuekümnendat eluaastat üks mu lemmikutest — Chris Riddell. Riddell ise peab end küll illustraatoriks ning mitte kirjanikuks, kuid kui eestikeelses raamatukogus ringi vaadata, siis selgub, et raamatuid, millele Riddell on nii loo kirjutanud kui ka pildid joonistanud, on enam kui neid lugusid, mille kirjanikuväljal mõne teise nime leiab. Chris Riddell ise ütleb, et ta kirjutab ainult selleks, et saaks neid lugusid illustreerida ning sageli kipub lugu sündima hoopiski pildist, või nagu juhtus Ottoline lugudega, siis pildist ja pealkirjast ning kogu ülejäänud lugu tuleb alles pärast seda. Muidugi armastab ta lisaks suurepärasele pildile ka head lugu — raamatuarmastus laiemalt oli illustraatoriks hakkamise alustõuge, nendib Riddell ise.

Chris sündis Kaplinnas Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuid aasta hiljem kolis tema perekond tagasi Inglismaale, kus Chris ja tema õed-vennad hariduse said ning nagu ta ise on naljatledes öelnud, siis pärast üldhariduskooli “põgenes“ ta kunstikooli. Päris põgenemiseks ei saa seda kindlasti nimetada, sest ema soosiv suhtumine oli Chrisil olemas varasest lapsepõlvest saati. Seega sai poisist illustraator ja poliitiline karikaturist iganädalaselt ajalehele “Observer” (nagu Chris ise on põhjendanud: sest tema isa luges seda lehte).

Selleks, et saada illustraatoriks, peab tahtma joonistada, on Chris Riddell öelnud. Peab tahtma joonistada ning viitsima seda teha ka siis, kui tahtmine õhukeseks kulub. Soovitustes neile, kes alles unistavad illustraatoriks saamisest, ütles Chris Riddell lustakalt: osta endale märkmik, joonista see täis, osta uus märkmik ja joonista too ka täis. On see siis rohkem mäng või töö, kuid Chris Riddelli poolt illustreeritud raamatute nimekirja pikkus viitab kindlasti nii suurele töötahtele, -lustile kui andele ning siinkohal olgu öeldud, et neid kõiki on ka suurte auhindadega tunnustatud. Chris Riddell on suisa kolmel korral võitnud maineka Kate Greenaway medali, olles ainus kolmekordne võitja. Üksikuid auhindu on kokku selline lasu, et ma ei hakka neid siin nimepidi ära tooma, kuid mainin ära Children’s Laureate’i tiitli — “Laste laureaat”, kui otse tõlkida, on väärikas aunimetus, mis omistatakse kaheks aastaks ühele kirjanikule või illustraatorile. Aunimetus ja stipendium ning oma laureaadiaja jooksul on nad ka laste ja lastekirjanduse eest kõneleja rollis.

Aga nüüd siis viimaks ka päriselt raamatute juurde! Ma nautisin nende kõikide lugemist ning julgen neid soovitada nii väikesele kui suurele lugejale. Mis võiks olla mõnusam kui hiilida lapse tuppa, kui too on õhtul magama jäänud, panna sealt pihta loetav juturaamat ning lugeda ise ka une eel üks muhe lugu!? Näiteks on eesti keeles olemas Chris Riddelli debüütraamat “Härra Voodiall”, mis on suurepärane raamat väikelastele. Seda saab ette lugeda, koos lugeda, pilte vaadata ja fantaseerida. Selle raamatuga on võimalik väikesed hirmud naeruväärselt suureks puhuda, et neile siis üks suur kallistus teha ning hoopis julgemana järgmist päeva ootama asuda. Loos endas algab Kõik aga sellest, et ühel õhtul enne magamaminekut märkab Jaagup oma voodi all koletist, kes nuriseb, et voodi all on ebamugav magada. Mis edasi saab, tuleb igaühel endal välja uurida. Riddell on öelnud selle raamatu kohta, et ta kirjutas selle, sest Klaus Flugge (kirjastusest Andersen Press) palus tal seda teha ja ma arvan, et maailmas on tuhandeid lapsevanemaid, kes tahaksid selle eest Fluggele „Aitäh!“ öelda.

Teine eraldiseisev raamat, “Elas kord üks muinasjutt”, on mõeldud juba veidi suuremale lugejale. Pelleriine seiklustele võiks mõnuga kaasa elada laps, kelle jaoks see on alles esimene või teine kirjatähtedega raamat isiklikul lugemislaual. Suurem osa raamatust moodustavad illustratsioonid ning tekst, mida on lugemiseks just parasjagu, voogab märkamatult piltide vahel. Enne kui laps arugi saab, on ta raamatu täitsa ise läbi lugenud ning seda nautinud ka. Lisaks Pelleriine enda seiklusele, nii pildis kui sõnas, kohtub tüdruk siin loendamatu arvu erinevate tegelastega teistest muinasjuttudest. Kihtide all olevad kihid tekitavad tunde nagu oleks loetud palju suurem raamat ja palju enam lugusid, sest kõik need tuntud muinasjutud meenuvad kindlasti ka väikesele lugejale.

Enim on aga siinsele noorele lugejale silma jäänud ilmselt hoopis kaks sarja. Neid laenutatakse raamatukogust ikka veel mõnusa hooga. Esimene neist on Ottoline sari, millest tänaseks päevaks on eesti keelde tõlgitud kolm raamatut. Ottoline on üks hakkaja tüdruk, kelle vanemad on kollektsionäärid, kes pidevalt mööda maailma ringi rändavad. Ei, nad ei ole oma tütart unarusse jätnud. Selle jaoks, et Ottolinel oleks kaetud kõik vajadused, on palgatud korralik posu kohalikke ettevõtteid. Nii ei pea Ottoline (nagu teisedki temaealised tüdrukud) mõtlema sellele, kuidas kardinad hommikul akna eest ära käivad, kuidas õhtul tekk peale tuleb või kust küll leida koduseid roogi. Seltskonna mõttes on Ottolinel kaaslaseks Norra soodest leitud väike ja karvane härra Munroe. Ottoline lood sobivad ühtviisi muhedalt nii sellele lapsele, kes alles õppis lugema, kui ka temast mitu aastat vanematele. Terava huumori ja koomiksilaadse struktuuriga lugu ei muutu üldse “titekaks”. Tuleb tunnistada, et minagi nautisin nende ulmesugemetega detektiivilugude lugemist. Sealjuures “Ottoline ja Kollane Kass” ning “Ottoline läheb kooli” on täitsa korralikud krimilood — toimub kuritegu ning selle lahendamine. Ka raamatus “Ottoline merel” tuleb Ottolinel kübeke detektiivitööd teha, kuid mitte toimunud kuritegu avastades, vaid härra Munroe kadumist harutama hakates.

Teine tore sari, mille autoriks Chris Riddell on ning mis on leitav ka eestikeelsena, on Ada Gooti sari. Riddell ise on öelnud, et kujundas Ada Gooti oma tütre järgi. Muide, kui lugeda erinevaid intervjuusid, mis Riddelliga tehtud on, jääb silma vallatu seik — igal pool, kus leiab mainimist eeltoodud detail, ütleb autor, et just Ada lood on tema enda lemmiklood, kuid neis teistes intervjuudes, milles tütre nimi mainimist ei leia, toob ta esile pigem Ottoline seiklused. On, kuidas on, kindel on see, et mõlemad lood on lummavad ning mina jäin neisse kõigisse lõksu. Ada lugudes on juba rohkem teksti ning kultuurilised viited viivad maailmakirjanduse klassikani. Kolm erinevat lugu (“Ada Goot ja kummitushiir“, “Ada Goot ja Vihuriöö“, “Ada Goot ja Täiskuupidustused“) on kõik paigutatud Tontliku Gooti Koja ruumidesse, sisaldavad nii ulme- kui põnevusjutu elemente, kohati isegi krimiloole omaseid. Need on lood, mis võiksid vabalt sattuda ka kuuenda või seitsmenda klassi laste lugemislauale, kuid ka teises ja kolmandas klassis käivad raamatusõbrad leiavad siit kindlasti nauditava loo ja palju vahvat seiklust.

Kõikidele siinloetletud Chris Riddelli raamatutele on omased viited teistele suurteostele. “Elas kord üks muinasjutt” kõndis läbi klassikaliste muinasjuttude, kuid Ottoline ja Ada lugudest leiab neid kohti samuti. Mida suurema silmaringiga lugeja, seda enam lugusid ta ühelt leheküljelt leiab. Osa neist vihjetest ja viidetest läheb kahjuks tõlkes kaotsi ning ilmselt on osa väiksema kultuuriruumi põhised, kuid paraja peotäie leidsin minagi üles. Väikeseks maitseprooviks olgu toodud Ada ühe varasema koduõpetaja kirjeldus: “Jane Kõrv valmistas veel rohkem pettumust. Ada kahtlustas juba alguses, et Jane ei olnud koduõpetajanna tööst üldse huvitatud. Selle asemel veetis ta aega lord Gootile teed valmistades ja ühtelugu tema kabineti uksele koputades. Lord Goot pidi ta minema saatma pärast seda, kui naine üritas läänetiiba maha põletada.”

Rohkem küll Chris Riddelli kirjutatud raamatuid eestikeelsena ilmunud ei ole, kuid see ei tähenda, et tema illustratsioonidega rohkem tutvuda ei saaks. Kui Chris Riddelli käest küsiti, milline koostöövorm talle illustreerijana enim meeldib, hiilis kunstnik (korduvalt) vastusest eemale. Aga ta on kirjeldanud mitmeid oma lemmikumaid koos töötamisi ning peaaegu igas intervjuus, mida ma kohtasin, leidus viide, et Paul Stewartiga koostööd tehes kulgeb protsess läbi lõputu dialoogi, teineteise innustamise ja inspireerimise. Kuskil nende vestluste käigus tekivad pildid, millest saavad “need õiged” iga raamatu tarvis. Eesti keelde on tõlgitud ka kaks Paul Stewarti raamatut, millel on Chris Riddelli illustratsioonid. Õigupoolest on Paul Stewarti lugu väikelastele mõeldud vahva “Sünnipäevakingid”, mis õpetab tunnetama, hindama ja austama erinevusi.

Teispool süvalaant” on nende kooslooming. Nimelt olla just Chris Ridell see, kes esmalt Servamaa kaardi joonistas ning sellele erinevaid elukaid kujutama hakkas. Mingisugusel hetkel neid joonistusi Paul Stewartile näidates kasvas sellest nende ühine mäng, mida tee kõrvale edasi arendada. Kui nad sellega aga kirjastaja juurde jõudsid, kirtsutas too esmalt nina — mingi fantaasialugu lastele, imelike elukatega veel pealegi. Aga õnneks oli aeg õige ning kui Servamaa Kroonikad trükist ilmusid, osutusid lood suureks hitiks nii suurte kui väikeste hulgas. Eesti keelde on tõlgitud sarjast vaid üks raamat, Servamaa Kroonikate neljas, kuid Taipliku triloogia esimene. Taiplik on poiss, kelle on üles kasvatanud trollid. Esimese hooga ei tea Taiplik sellest midagi — ehk ta ongi lihtsalt veidi veidrama kehakujuga, aga ühel päeval räägib mamma talle loo õigesti ära ning suunab poisi omaenese seiklust otsima.

Teise muheda koostööna toob Chris Riddell alati välja koostööd Neil Gaimaniga. Gaimani kohta ütleb Riddell, et kirjanik saadab talle teksti ning annab siis vabad käed selle mõtestamisel ja kuvamisel. Minu esimene kokkupuude Chris Riddelli tööga oli just läbi selle koostöö siin. Päris mitu aastat tagasi trehvasin ma graafilise essee “Miks me vajame raamatukoguhoidjaid” peale. Essee on nähtav veebis, kuid ilmunud ka raamatus “Art matters” (raamat, mis sisaldab mitmeid esseid, kõik Neil Gaimani sõnadega ja Chris Riddelli kujundatud). Seda konkreetset raamatukest küll Tartu Linnaraamatukogust hetkel ei leia ning tõlkeraamatuna ei ole nende koostööd ka ilmunud, kuid Chris Riddelli illustratsioonigeda võib leida võõrkeelse ilukirjanduse osakonnast nii “The Graveyard Book” kui ka “Fortunately, the Milk”.

Mairi Tempel

Jaanus Vaiksoo “King nr 40”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — 
Jaanus Vaiksoo “King nr 40. Salujärve linask
(Ärkel, illustreerinud Katrin Kaev)

Eelmise, 39. numbrit kandva kinga lugudes olnud unenäolisus on asendunud reaalsusega, tõeliste katsumuste, seikluste ja sooviga täiskasvanute maailma parandada. Kingamees Hugo on hädas, sest tema kallim Katja tahab kanuumatkale minna, ent Hugo pole ilmaski kanuusse istunud. Hugole ja Katjale tulevad seltsiks noored sõbrad Paul ja Minna, kuid selgub, et kaunis Salujärv ei meelita ainult matkajaid, vaid ka röövpüüdjaid.

Ladusas stiilis ja isikupäraste karakteritega raamat kooliealistele juhib tähelepanu ka loodushoiu olulisusele.

Tiia Kõnnussaar

Anti Saar “Suur koogitegu”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — Anti Saar “Suur koogitegu” (Kolm Elu, illustreerinud Priit Pärn, Rudolf Pärn ja Olga Pärn)

“Oli suvi, oli hommik, seitsme paiku vast, ema-isa alles voodis raskest nädalast olid välja puhkamas, kui minu sõber Anna koputas ja arvas, et võiks hamba alla panna…” näiteks ülepannikooke. Järgneva pöörase pannkoogiteoga võib end küllap samastada igaüks, kes vähemalt korra elus pannkooke on teinud. Mõnusalt lippavat humoorikat ja täpset värssi toetavad sama mõnusad joonistused. Kõik see kokku teeb ühe eelmise aasta toredama luulevormis lasteraamatu.

Tiia Kõnnussaar

Tiina Laanem “Kollase Kassi komando”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 —
Tiina Laanem “Kollase Kassi komando
(Pegasus, illustreerinud Anna Ring)

Seikluslik krimi-elemendiga lugu ühe linnajao laste tegemisest.

Kui Marta ja Joosepi kodukanti kolivad uued naabrid, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Kaduma läheb mitu looma, seejärel torgatakse läbi autorehvid ning tagatipuks ilmuvad öösiti linna seintele veidrad kirjad. Äsja viiendasse klassi läinud noored jäljekütid, Marta ja Joosep, otsustavad asja välja uurida.

Hoogsalt kirjutatud lugu hoiab põnevust üleval otsast lõpuni, kuigi päris kurjamit ses raamatus ette ei tulegi.

Tiia Kõnnussaar

Triinu Laan “Luukere Juhani juhtumised”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 —
Triinu Laan “Luukere Juhani juhtumised
(Päike ja Pilv, illustreerinud Marja-Liisa Plats)

Lugu sellest, kuidas luukere Juhan läheb suure kooli anatoomiaklassist pensionile ning asub elama taadu ja memme juurde metsatallu. Raamatus, mis kirjeldab seda eestlase omailma, mis hakkab vaikselt muinasjutuks muutuma, on arhetüüpset taluromantikat ja mahedat huumorit, tsimarukene võro kiilt ja mõnusa kiiksuga tegelased.

Raamat koos hästi kokku passivate illustratsioonidega meenutab vanavanemate tähtsust, mõjub elujaatavalt ning õpetab leppima selle osaga elust, mida muuta ei saa.

Tiia Kõnnussaar

Hasso Krull “Kiisuke ja veeuputus”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — Hasso Krull “Kiisuke ja veeuputus” (Kaksikhammas, illustreerinud Marja-Liisa Plats)

Metsas elab väike kiisuke. Tal on puu otsas maja, kus ta vaatab multikaid ja paneb kokku puslesid. Ühel hommikul ilmub kiisukese akna taha aga metssiga ja toob ehmatava teate: on tulemas suur veeuputus.

“Kiisuke ja veeuputus” on Piibli Noa laeva müüdile tuginev lastepärane jutustus kaasaegses võtmes, mis vihjab õrnalt ka maailma praegusele olukorrale.

Ilusas keeles kirjutatud raamatus on helgust ja tabamatut huumorit, mis teeb lugemise mõnusaks nii väikelapsele kui ka täiskasvanule. Illustratsioonide meeleolu haakub tekstiga suurepäraselt.

Tiia Kõnnussaar

Kirjanduslinn soovitab: Astrid Lindgren „Vahtramäe Emil“


Astrid Lindgren
„Vahtramäe Emil“
(tlk Vladimir Beekman)

Tänu oma lastele olen tutvust teinud kaasaegse lastekirjanduse rikkaliku valikuga ning lugenud unejuttudeks nii vastsündinud kirjandust kui raamatuid, mida olen kunagi ise lapsena lugenud. Astrid Lindgrenile ei ole ma leidnud võistlejat. “Vahtramäe Emilit” lugedes läheb meelest jälgida kirjaniku kavatsusi. Imetlen Emili siirast südamlikkust ja julgust õilsa eesmärgi nimel tegutseda. Seda, et parimad kavatsused võivad meid elus sootuks mujale viia, tasub ka täiskasvanutel tähele panna. Puhas süda on siiski parim võimalus olla ettenägelik. Oma laste peale mõteldes lohutan ennast aeg-ajalt kirjaniku tõdemusega, et Vahtramäe Emilist sai hiljem vallavolikogu esimees.

Kristjan Luhamets

Foto Mana Kaasik