Posts Tagged ‘lastele’

Kadri Hinrikus „Katariina ja herned“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ 

Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ kujutab lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes. Nii Martini kui Katariina vanemad on mõlemad üle pea hõivatud oma keeruliste isiklike elude ja tööasjadega, nii et Katariina suurim hirm on, et ema läheb ühel päeval tööle ja jääbki sinna, sest unustab tütre olemasolu. Nii lähebki hädasti vaja naabritädi Aliisi kindlaid kinnitusi, et nii ei saa küll iialgi juhtuda, ja et tädi Aliis ise ka kardab kõiksuguseid asju, saavad lapsed ennastki tunda tema eest natuke vastutavana ja kellegi jaoks olulisena.

See on ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Siin pole verdtarretavaid süžeepöördeid ega küüsi närima panevat pingetõusu, lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, ühtlaselt rahulikus tempos – kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Herned muudkui kasvavad, usaldus laste ja naabritädi vahel samamoodi, kuni julgetakse koos lõpuks isegi maale sõita – mis aga paneb laste ja vanatädi sõpruse õige rängale proovile ning lõpuks ometi häirekellad ka emade-isade peas helisema.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Advertisements

Venno Loosaar „Eitahalood“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Venno Loosaar „Eitahalood“

Venno Loosaare „Eitahalood“ vahetavad ära laste ja vanemate rollid. Lapsed selles raamatus on koomiliselt hädas oma halbade kommetega vanemate ja vanavanematega, kuid ilmutavad lugudes siiski piisavalt kavalust ja tarkust, et ülekäte läinud täiskasvanud lõpuks korrale kutsuda. Kindlasti pakub see rollide äravahetamine palju nalja ja äratundmislusti kolme- kuni kuueaastastele lastele, kellele see raamat ettelugemiseks tundub kõige paremini sobivat. Lapse vaatenurk neis lugudes on ilmselge. Ilus on ka see, et nende pahupidi pööratud juttudega on autor osanud püsida hea maitse raamides ja emotsionaalselt soojades, armastavates toonides. Väga lihtne oleks nende naljadega ju ka üle võlli minna, hakata tembutama tembutamise enda pärast või muutuda vanemate naeruvääristamisega peaaegu õelakski. Aga selle asemel on „Eitahalood“ hoopis armsalt naljakad, heatahtlikud, soojad ja armastavad. Just nii nagu lapsepõlve kõige mõnusamad mängud.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

 

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“ toob luulet põhikooliealistele lastele. Valdav on siin loodusteema ja vaikne mõtisklus, ning peaaegu puuduvad väiksemate laste luulele omane mängulisus ning vigurid. Kuid seda kõnekamaks kujuneb looduse vaikus ja rahu, aastaaegade ühesugune turvaline vaheldumine, nii lihtsad, kuid samal ajal nii kõnekad loodusdetailid – ja Jaanus Vaiksoo oskab nende kõne noore lugejani tuua ning neile arusaadavaks ja elamuslikuks muuta. Tehnilise poole pealt on tegemist meisterliku vormivaldamisega, väljapeetud rütmitunnetuse ja kujunditajuga. Žürii meelest on tegemist läinud aasta parima ning kompositsioonilt ühtlaseima, läbimõelduima lasteluulekoguga.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Piret Raud „Kõik minu sugulased“ 

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Piret Raud „Kõik minu sugulased“

Piret Raua „Kõik minu sugulased“ koondab 9 – 12-aastastele lastele kirjutatud lõbusaid raamiga seotud lühijutte, millest igaüks pajatab poiss Aadama suguvõsa omanäolisest liikmest. Mängulised ja tugeva absurdielemendiga lood on kirja pandud oskusliku tehnikaga, selge ja särava stiiliga, ning kannavad endas armastust ja lugupidamist elu erisuste ning erinevuste vastu. Need on armsad, heatahtlikud ja humoorikad, ja täiskasvanud lugeja jaoks hakkavad kahtlemata kaasa mängima lugude erinevad tähenduskihid, põnev alltekst ja leidlikud vihjed. Kindlasti on sellest raamatust hoopis rohkem avastada, kui lasteraamatutest tavaliselt, ning selles on midagi igas vanuses lugeja jaoks.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Pealkiri annab ühtlasi sisu üldkokkuvõtte. Lustakas lugu, kuidas 12-aastane Kaisa aitab isal leida uue naise. Mainitakse, et ema on surnud, kuid sel teemal rohkem ei peatuta. Ühel päeval otsustab isa, et soovib naise võtta. Üksnes keda täpselt, seda ta veel ei tea. Tütar võtab ohjad enda kätte ning utsitab isa tegema nimekirja omadustest, mida ta selle naise juures näha tahab. Sellega alles kogu otsimissaaga algab. Tuleb välja, et on veel mitmeid kriteeriume, mida peab kindlasti ÕIGE naise otsingul arvestama. Õnneks on Kaisal parim sõbranna Merit, kes oskab anda kasulikku nõu, sest tema emal on selles vallas hulga kogemusi.

Kohati tekib kahtlus, et kellele see raamat õigupoolest suunatud on ning millist sõnumit see endas kannab. Kas see on mõeldud varateismelistele kohtingute maailma sisseelamiseks või üksikutele täiskasvanutele (sh ka üksikvanematele) eneseabiõpikuna, kuidas leida kaaslane kogu eluks? Tõenäoliselt siiski võib-olla veidi mõlemat, sest sellel teosel on minu arvates päris hea potentsiaal olla aluseks ka toredale koguperefilmile. Raamat on nii Eesti Kultuurikapitali lastekirjanduse 2016. a. aastaauhinna nominent kui ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäeva korraldatud lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat” võidutöö ning Tartu linna Lapsepõlve auhinna laureaat.

Klaari Tamm

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Tartu lastekirjanduse auhinna võitja on Reeli Reinausi raamat „Kuidas mu isa endale uue naise sai”.

2016. aastal välja antud lasteraamatute hulka mahtus palju häid raamatuid, kuid võidutöö üllatas just teemavalikuga – isale naise otsimise looga. Kõrvalliinina tuleb üksikute inimeste teineteiseleidmist muidugi lastekirjanduses palju ette, Reinausil on aga kogu raamat sellele pühendatud. Antud lugu on Reeli Reinausi repertuaaris midagi uut, sest seni on teda rohkem paelunud elu salapärasem pool.

Reinaus on valinud uue ema kandidaadiks põnevaid eksemplare, kellega maksimaalselt nalja saab ning tundub, et pisut häbelikul ja abitul isal on õnnestunud kõikide vabade naiste hulgast välja valida ainult veidrikud. Tulevased emakandidaadid on kujutatud võibolla pisut-pisut iroonilises võtmes, aga mitte näägutades ega halvustades.  Ehkki kõigil on omad suuremad või väiksemad kiiksud, on igaühelt ka midagi õppida ja kõrva taha panna. Kuna kirjutaja ise on naissoost, siis võib öelda, et tegu on eneseirooniaga, võimega enese üle nalja heita.

Tulemuseks on kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele, mille puhul võiks ju küsida, kas see on üldse lasteraamat, aga vähemalt meil žürii hulgas ei tekkinud selles osas üldse vaidlust. Lasteraamatus peabki olema midagi, mis lastele ei pruugi kohe arusaadav olla, lapsi ei tohi lugejana alahinnata. Täiskasvanuna lugedes annab raamat aimu sellest, et mida vanem on inimene, seda rohkem märkab ta teiste veidrusi ja seda rohkem on tal ka endal väikesi narrusi, mis teiste jaoks ei tarvitsegi väga väikesed olla.

Soovitame raamatut nii väikestele kui ka suurematele lugejatele, sest raamatut on kerge lugeda, peatükid on varustatud täpsete pealkirjadega, mis tekitavad huvi edasi lugeda ja annavad mõnusa eelhäälestuse. Kogu naiseotsimise lugu on kirjutatud  kenas ja korralikus emakeeles, rahulikult ja asjalikul toonil. Tegemist on optimistliku ja sooja looga, mis ütleb, et kusagil  on alati keegi kellegi jaoks olemas, tarvis on vaid uskuda, otsida ja see õige üles leida.

Tartu lastekirjanduse auhinna žürii (koosseisus Contra, Ädu Neemre, Liis Pallon, Riina Pauklin ja Marge Pärnits) nimel
Contra

Rigoberta Menchú Tum, Dante Liano „Väike Min, tüdruk Chimelist”

Imearmas lasteraamat!

Ma ostsin selle raamatu täitsa kogemata – polnud muud rahavahetamise võimalust, hind oli sobiv, pildid kenad (kunstnik Eve Mahhov) ja lasteraamat kulub kinkimiseks alati ära. Mõne aja pärast jõudsin siis niikaugele, et sisuga tutvuda ja mõelda, kelle kingitus sellest saab. Süvenemine pani mu mõtlema, kas ma ikka üldse raatsin seda ära kinkida, ja tekitas idee, et raamatut peaks hoopis juurde ostma ja rohkematele lastele kinkima.

Raamat räägib väikesest Minist, kes sündis väikeses Guatemala külas, tema perest ja vanavanematest, kes kõik elavad kooskõlas looduse ja esivanemate õpetustega. Ta on kitšee rahvusest, need on maiade järeltulijad, keda on umbes sama palju kui eestlasi. Vastavalt nende uskumusele sünnib alati inimesega samal ajal üks loomake, kes teeb täpselt sama, mida inimene – vigastab oma käppa, kui inimene näppu lõikab, või aevastab, kui inimene seda teeb. Mõnikord on loomake, teda kutsutakse naualiks, inimesest targem ja tunnetab teda valitsevaid ohte ning kaitseb inimest samamoodi, kui kaitseks ennast. (Philip Pullmanni daemonid on ehk pärit just siit?) Naual võib olla ükskõik milline loom või lind, olgu ta gasell või siga, üks ei ole teisest parem, sest kõik loomad on kaunid, vajalikud ja head, sest nad hoiavad elu Maal. Naual on kõigel – ka kividel, tuultel ja õhul. Raamat kirjeldab meeldejäävalt laste mänge ja kitšeede uskumusi, saame muuhulgas teada, kuidas jänes oma sabatuti ja hiir pungis silmad sai.

Raamatu autor, kellele vanemad panid nimeks Min, kuid on ametlikult selle päeva pühaku järgi Rigoberta, on sündinud 1959. aastal ja tema lapsepõlves oli elu kauges maakohas tõesti idülliline, elu kulges rahus ja kooskõlas nii looduse kui naabritega ning oli täis armastust. Kahjuks sai see aeg otsa, ja nii rängalt, et isegi jõgi ehmus ja puges peitu, kadudes Chimelist. Raamat lõpeb autori unistamisega heade aegade tagasitulekust ja selle ilmumise ajaks 2003. aastal oligi juba aastakümneid kodusõdades vaevelnud riigis taas rahulikum. Rigobertal aitas lapsepõlvemälestused raamatuks vormistada Dante Liano. Raamat paistab silma veel tänapäeval kaunis haruldaseks muutunud asjaga – sel on korralik eessõna.

Rigoberta Menchú Tumist sai inimõiguste eest võitleja, kes 1992. aastal pälvis Nobeli rahuauhinna etniliste rühmitiste ja kultuuride lepitamisega, kus ta prioriteetseks pidas põliselanike identiteedi säilitamist. Ta oli tollel hetkel noorim nobelist ja esimene põlisrahvuse esindaja nende hulgas. Ta on ka kaks korda presidendiks kandideerinud.

Kaja Kleimann