Posts Tagged ‘lastele’

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Tartu lastekirjanduse auhinna võitja on Reeli Reinausi raamat „Kuidas mu isa endale uue naise sai”.

2016. aastal välja antud lasteraamatute hulka mahtus palju häid raamatuid, kuid võidutöö üllatas just teemavalikuga – isale naise otsimise looga. Kõrvalliinina tuleb üksikute inimeste teineteiseleidmist muidugi lastekirjanduses palju ette, Reinausil on aga kogu raamat sellele pühendatud. Antud lugu on Reeli Reinausi repertuaaris midagi uut, sest seni on teda rohkem paelunud elu salapärasem pool.

Reinaus on valinud uue ema kandidaadiks põnevaid eksemplare, kellega maksimaalselt nalja saab ning tundub, et pisut häbelikul ja abitul isal on õnnestunud kõikide vabade naiste hulgast välja valida ainult veidrikud. Tulevased emakandidaadid on kujutatud võibolla pisut-pisut iroonilises võtmes, aga mitte näägutades ega halvustades.  Ehkki kõigil on omad suuremad või väiksemad kiiksud, on igaühelt ka midagi õppida ja kõrva taha panna. Kuna kirjutaja ise on naissoost, siis võib öelda, et tegu on eneseirooniaga, võimega enese üle nalja heita.

Tulemuseks on kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele, mille puhul võiks ju küsida, kas see on üldse lasteraamat, aga vähemalt meil žürii hulgas ei tekkinud selles osas üldse vaidlust. Lasteraamatus peabki olema midagi, mis lastele ei pruugi kohe arusaadav olla, lapsi ei tohi lugejana alahinnata. Täiskasvanuna lugedes annab raamat aimu sellest, et mida vanem on inimene, seda rohkem märkab ta teiste veidrusi ja seda rohkem on tal ka endal väikesi narrusi, mis teiste jaoks ei tarvitsegi väga väikesed olla.

Soovitame raamatut nii väikestele kui ka suurematele lugejatele, sest raamatut on kerge lugeda, peatükid on varustatud täpsete pealkirjadega, mis tekitavad huvi edasi lugeda ja annavad mõnusa eelhäälestuse. Kogu naiseotsimise lugu on kirjutatud  kenas ja korralikus emakeeles, rahulikult ja asjalikul toonil. Tegemist on optimistliku ja sooja looga, mis ütleb, et kusagil  on alati keegi kellegi jaoks olemas, tarvis on vaid uskuda, otsida ja see õige üles leida.

Tartu lastekirjanduse auhinna žürii (koosseisus Contra, Ädu Neemre, Liis Pallon, Riina Pauklin ja Marge Pärnits) nimel
Contra

Rigoberta Menchú Tum, Dante Liano „Väike Min, tüdruk Chimelist”

Imearmas lasteraamat!

Ma ostsin selle raamatu täitsa kogemata – polnud muud rahavahetamise võimalust, hind oli sobiv, pildid kenad (kunstnik Eve Mahhov) ja lasteraamat kulub kinkimiseks alati ära. Mõne aja pärast jõudsin siis niikaugele, et sisuga tutvuda ja mõelda, kelle kingitus sellest saab. Süvenemine pani mu mõtlema, kas ma ikka üldse raatsin seda ära kinkida, ja tekitas idee, et raamatut peaks hoopis juurde ostma ja rohkematele lastele kinkima.

Raamat räägib väikesest Minist, kes sündis väikeses Guatemala külas, tema perest ja vanavanematest, kes kõik elavad kooskõlas looduse ja esivanemate õpetustega. Ta on kitšee rahvusest, need on maiade järeltulijad, keda on umbes sama palju kui eestlasi. Vastavalt nende uskumusele sünnib alati inimesega samal ajal üks loomake, kes teeb täpselt sama, mida inimene – vigastab oma käppa, kui inimene näppu lõikab, või aevastab, kui inimene seda teeb. Mõnikord on loomake, teda kutsutakse naualiks, inimesest targem ja tunnetab teda valitsevaid ohte ning kaitseb inimest samamoodi, kui kaitseks ennast. (Philip Pullmanni daemonid on ehk pärit just siit?) Naual võib olla ükskõik milline loom või lind, olgu ta gasell või siga, üks ei ole teisest parem, sest kõik loomad on kaunid, vajalikud ja head, sest nad hoiavad elu Maal. Naual on kõigel – ka kividel, tuultel ja õhul. Raamat kirjeldab meeldejäävalt laste mänge ja kitšeede uskumusi, saame muuhulgas teada, kuidas jänes oma sabatuti ja hiir pungis silmad sai.

Raamatu autor, kellele vanemad panid nimeks Min, kuid on ametlikult selle päeva pühaku järgi Rigoberta, on sündinud 1959. aastal ja tema lapsepõlves oli elu kauges maakohas tõesti idülliline, elu kulges rahus ja kooskõlas nii looduse kui naabritega ning oli täis armastust. Kahjuks sai see aeg otsa, ja nii rängalt, et isegi jõgi ehmus ja puges peitu, kadudes Chimelist. Raamat lõpeb autori unistamisega heade aegade tagasitulekust ja selle ilmumise ajaks 2003. aastal oligi juba aastakümneid kodusõdades vaevelnud riigis taas rahulikum. Rigobertal aitas lapsepõlvemälestused raamatuks vormistada Dante Liano. Raamat paistab silma veel tänapäeval kaunis haruldaseks muutunud asjaga – sel on korralik eessõna.

Rigoberta Menchú Tumist sai inimõiguste eest võitleja, kes 1992. aastal pälvis Nobeli rahuauhinna etniliste rühmitiste ja kultuuride lepitamisega, kus ta prioriteetseks pidas põliselanike identiteedi säilitamist. Ta oli tollel hetkel noorim nobelist ja esimene põlisrahvuse esindaja nende hulgas. Ta on ka kaks korda presidendiks kandideerinud.

Kaja Kleimann

Tartu lastekirjanduse auhinna kandidaadid 

Tartu linn annab kolmandat korda välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks 2016. aastal ilmunud laste- või noorsooraamatu autor. Esimese Lapsepõlve auhinna sai kahe aasta eest Kairi Look, teise aasta tagasi Andrus Kivirähk ja kolmas laureaat selgub 22. aprillil.

Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisusu kuulusid: Contra (esimees), Riina Pauklin, Ädu Neemre ja Liis Pallon linnaraamatukogust ning Marge Pärnits mänguasjamuuseumist. Rangeid valikukriteeriume rakendamata lähtus žürii valiku tegemisel siiski põhimõttest, et raamatus peituv lugu pakuks avastamisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele, et kirjaniku mõte oleks väikest lugejat toetav, ning et teos oleks kirjutatud ilusas emakeeles.

Žürii oli raske valiku ees. Esimese hooga saime 23 nominenti, kõik väga head raamatud. Aga muhedate, samas tõsiste ja pingeliste vaidluste läbi leidsime ühise keele ja esiviisiku. Nende hulgast selgub ka number üks. Nominentide järjekord ei ole juhuslik, vaid on esitatud tähestiku järjekorras.

Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla”
Tänapäeva Pipi Pikksukk ei tõsta küll hobuseid ja sajakiloseid rahakohvreid, aga vembud on praegu isegi vingemad. Suure inimesena peaks nagu lugema ja pead vangutama – kui minu lapsed selliseid asju teeksid, ei tea kohe, mis ma nendega teeks. Aga no mida need suured inimesed ikka selle vastu teevad – pahandavad natuke ja elu läheb edasi, ja suurena on lastel tore meenutada, et me tegime ikka hulga toredamaid lollusi kui tänapäeva lapsed.

Kadri Lepp „Poiss, kes tahtis põgeneda”
Põgenemine ei ole alati häbiväärne, aga kindlasti ka mitte esimene abinõu. Samas võib põgenemine olla väga taktikaline – pärast saab tagaajajat varitseda, teinekord aitab aega võita. Aga tihti on see ainuke väljapääs väljapääsmatust olukorrast. Siin raamatus saab põgenemissoov pidevalt uue näo, lisanduvad vaimsed ja füüsilised takistused, aga soov ei kao, eriti kui põgenemise ettevalmistused muutuvad järjest mõtestatumaks. Samas on koguaeg pinge õhus, et äkki põgenemist ei toimugi. Põnevust selles raamatus jätkub.

Kairi Look „Härra Klaasi pöörane muuseum”
Lähed muuseumi, vaatad pilte ja kui on head pildid, siis need ärkavadki ellu. Kõik tundub käegakatsutav, samas käega katsuda justkui ei tohiks, sest pikapeale kulub pilt niimoodi ära ja sellest, mis kunstnik on pildi peale maalinud, ei jää enam midagi järele. Aga mis siis, kui need asjad ja tegelased sealt pildi pealt ise maha tulevad ja sinuga suhtlema tahavad hakata? Võiks muidugi jubedaid asju ette kujutada, lausa põrgukoledusteni välja, kuid härra Klaasi muuseumis läheb hoopis põnevaks ning lustakaks. Ja lustakuse peale on Kairi Look meister.

Aino Pervik „Hädaoru kuningas”
Muinasjutt, mis mõjub uskumatult realistlikult. Isegi lõvi, kes murrab teisi maha, aga kuulab kuninga sõna, sest on tema lapsepõlvesõber, on täiesti usutav. Hämmastav, et saab nii lastepäraselt poliitikast kogu selle karmuses kirjutada. Häda ja hukkasaanuid on küll palju, Hädaorg pealkirjas väärib igati oma nime. Samas ajalugu ongi ju selline, igale õitsengule on eelnenud tublisti kurbust ja viletsust. Lastekirjandus ei pea alati elu ilustama. Aga muidugi ei ole ükski hädaorg ilma rõõmuta ja lõpuks võidavad ikkagi armastus ja headus. Seda tasub ka päriselus arvesse võtta, kui tekib pealtnäha väljapääsmatu olukord.

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”
Kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele. Aastate eest lesestunud isa proovib suhteid luua väga erineva iseloomuga naistega, eriti sümpaatne, et otsingutes on igati abiks tema teismeline tütar ja iga uut valikut katsetatakse loomulikult ka tema peal. Eks ta ole kurb raamat ka, sest seal on hulga naisi, kes on nii suure kiiksuga, et vaevalt nemad endale kunagi mehe leiavad. Aga küllap nad leiavad, kui neil jätkub sama palju kannatlikkust ja häid abilisi nagu selle raamatu tublil meeskangelasel.

Žürii nimel
Contra

Kätlin Kaldmaa “Halb tüdruk on jumala hea olla”

halb tüdruk kaas trükki.inddVõtsin selle lugeda, sest uudiskirjanduse riiulil äratas selle kaanekujundus lapspõlvenostalgia. See meenutas raamatuid, mida kunagi varateismelisena raamatukogust koju tassisin. Võtsin siis seekord ka.

Ja mida lehekülg edasi, seda rohkem tuli meelde lapsepõlvetunne – toonane näilikult lõputu vabadus ühe Kesk-Eesti väikelinna viimasel tänaval keset kõige sügavamat seisakut. Ka minul on oma kevadised jõkkekukkumised ja oma pajuvõsa. Koolivorm ning kogu aeg tööl ära olevad vanemad. Ja teadmine, et peab ise hakkama saama. Ebameeldivad täiskasvanute poolt peale pandud kohustused. Ja muidugi vastutus, mis vabadusega alati kaasas käib ja mida vanematelt õdedelt vaikimisi oodatakse. Usun, et peategelane Li on üheteistaastane viis-kuus aastat minust hiljem, aga see ei loe. Toona muutus aeg aeglasemalt. Kiired pöörded on alles ees.

Mulle meeldis see retk lapsepõlve, meeldis, et selle raamatuga tuli meelde ka lapsepõlve kibevalusam pool. Ühelt poolt peaagu lõputa vabadus, teiselt jälle täie rauga vastutus. Seigad, mida läbi elasime ja millest meie vanemad kunagi teada ei saanud. Servamisi täiskasvanute maailma muresid. Aeg, mil tavaline jõeäärne lodu oli võimalusi täis maailm. Vastasseisud maja number viis poistega, mis päädisid kõlepimedal novembriõhtul hingeviiuli mängimisega. Mitte just õige mõnusam tunne selle eest aru anda. Raamatu peategelasel Lil on omad juhtumised, aga tunne on sama.

Ühesõnaga, mulle meeldis, et see lugu oli „päris”. Et ma tunnen oma lapsepõlve selles loos ära. Et ma võin selle raamatu lugusid oma lastele ette lugeda teadmises, et jah, nii see tõesti oli.

Küllike Lutsar

Elvy Kalep „Lendjõnglased“

kalebairbabiesHiljuti sattusin ülevoolavasse vaimustusse Elvy Kalepi 1936. aastal Denveris ilmunud raamatust „Air Babies“. Kuigi tegemist on lasteraamatuga, jätaksin adressaadi määrtluse lahtiseks ja soovitaksin lugu soojalt igast vanusest lugejale. Sest kes meist, olenemata east, ei sooviks linnu kombel õhku tõusta ja lennata, nii nagu omal ajal Elvy Kalep (sündinud Alviine-Johanna Kaalep, vkj 26.07.1899, Pärnumaa, Tori kihelkond, Taali vald – 15.08.1989, Lake Worth/Palm Beach, Florida), kellest sai Eesti esimene kutseline naislendur, hiljem ka kunstnik, disainer ja nimetatud lasteraamatu autor. Mainimata ei saa jätta lennunduse taustal vanaonupoega insener Theodor Kalepit, „Kalep“ nimelise lennukimootori konstruktorit.

elvy_kalepAastal 1931 unistas Eesti „birdwoman“ isegi lennust üle Atlandi, sest kuigi 1927. aastal oli sellega hakkama saanud Charles Lindbergh (04.02.1902, Detroit – 26.08.1974, Kipahulu, Maui, Hawaii), kes lendas oma üheksa meetrisel „Spirit of St. Louise’il“ 34 tunniga New Yorgist Pariisi, ei olnud ükski naine veel üksipäini korranud tema õnnestunud katset. Kuid Elvy Kalepist jõudis kolm päeva ette Amelia Earhart (24.07.1897 – jäi kadunuks 2.07.1937), kes oli juba 1928. aastal koos Slim Gordoni ja Wilmar Stultziga üle Atlandi lennanud. Ta startis 20. mail 1932 Newfoundlandilt ja maandus ligi 15 tundi kestnud lennu järel esialgu kavatsetud Pariisi asemel Põhja-Iirimaal karjamaal.

Ent mõlemast „birdwoman’ist“ said head sõbrannad. Seda kinnitab omal moel ka Amelia Earharti kirjutatud eessõna Elvy Kalepi sõna- ja pildiloole „Air Babies“, milles autor tutvustab lastele personifitseeritud ‚lendtegelaste‘ abil lennuvahendeid ja laseb neil nähtamatute lendjõnglaste Rõõmutiiva ja Sööstiku (Happy Wings and Speedy) kaudu tunda lendamise mõnusid.

kaleplendjonglased„See on hoogne, klassikalises kolmekümnendate stiilis pildiraamat, milles vallutavad ühe pika ja päikselise suvepäeva jooksul taevaavarusi Rõõmutiib ja Kopteri-Gerda, Sööstik ja Õhupalli-tädi, Langevarju-Lotta ja Tsepeliini-onu. Kui jätta kõrvale Lohe-Lennarti kurb saatus (ta kukub alla ja upub tiiki), lõpeb teos rõõmsalt – hädamaandumise läbi teinud „lendjõnglased“ poevad kriimustuste kiuste voodisse ja näevad unes „kõiki neid kohti, kuhu nad kord lähevad … maailma kõige kaugematesse paikadesse“.“ (Krister Kivi)

elvykalepnukkNiisama tabav, nagu on kõigi tegelaste nimede eestikeelsed vasted, on ka 2005. aastal Ilo kirjastuses Raul Kilgase tõlkes ilmunud, eelpool mainitud, eestikeelse väljaande pealkiri: „Lendjõnglased“. 30ndatel ilmunud raamatu kultuurilis-ajaloolisele väärtusele lisab märkimisväärset toonust Heiki Raudla sulest pärinev eestikeelne järelsõna-uurimus Elvy Kalepi huvitavast ja küllaltki kirevast elust ja tegevusest.

Eve Pormeister

Ilmar Trull “Rähni ravi”

trullrähniraviSee on üks ütlemata tore luulekogu, mis muudab justkui imekombel tuju rõõmsaks nii suurel kui väikesel lugejal. Meie pere lapsed said enne magamaminekut igaljuhul palju itsitada.

Tegime lastega väikese tänuluuletuse „Aitäh, Ilmar Trull”.

Aitäh, Ilmar Trull,
see on tore küll!
Meie lapsed nüüd igal õhtul
tahavad varakult pugeda põhku.
Ja uinuvad ainult
rähniraamat kaisus.

Janika Turu
Eesti Rahva Muuseumi konservaator

Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“

LastePegasusTartu Lapsepõlve auhinna nominent — Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“ (illustreerinud Marja-Liisa Plats, välja andnud kirjastus Tänapäev, 232 lk).

Teose tegevustik on koondunud vahva ja aruka rebasekarva koera ümber. Ühel päeval ilmub loom Orupõhja linnajao ja pargi piiril asuva kolmekordse, pisut viltu vajunud kortermaja juurde. pütseppgibraltariKui Sirjel ja Antonil ei õnnestu koera omanikku leida, võetakse loom pereliikmeks. Ja kuigi alati ei suju seni vabalt ringi jooksnud koera taltsutamine vanaema Sirjel ja Antonil ülihästi, näitab autor ilmekalt, kui palju rõõmu võib üks neljajalgne pere ellu tuua. Loomulikult ei salata ära ka pahategusid ja koerapidamise ebameeldivamaid külgi, nagu rikutud kodusisustus või muretsemine plehkupannud lemmiku pärast. Püttsepa jutustatud lugu sobib kõigile vanusegruppidele. Sellel on lihtne ja arusaadav, ilma tarbetute vormimängudeta pealiin, millel mitmeid haaravaid, asjakohaseid kõrvalharusid. Omaette tegelase rolli tõuseb tegevuspaik, väike tasane ülikoolilinn, milles lipilapitud puumajade rajoon.

Jaanika Palm
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees