Posts Tagged ‘lastele’

Unustatud laste- ja noorteraamatuid

Facebooki Lugemise väljakutse grupis küsitakse aegajalt ikka ka lastele või noortele lugemissoovitusi. See pani mulle pähe mõtte kirjutada mõnest oma lapsepõlve ja teismeea lemmikust, mida praegu nooremate hulgas tõenäoliselt ei teata – uusi raamatuid tuleb ju kogu aeg juurde. Korjasin riiulist välja terve hunniku – kõigini ei jõudnud, sest sellisel puhul ju juhtub, et kavatsed ainult sirvida ja vaadata, kas ikka on nii hea raamat kui mäletad, ja siis saab sirvimisest lugemine ja ongi raamat läbi. Ma ei kirjuta meeldimise järjekorras.

* * *

Pärisnime Marie France ei kasutata J. Saint-Marcoux’ raamatu Fanchette nimitegelase kohta mujal kui kohtus või sellega samaväärse ametlikkuse puhul. Raamatu alguses on orvust tütarlaps neliteist aastat vana ja just ära jooksnud kolmandast lastekodust, et otsida üles oma nelja-aastane vend. Õnneks kohtab ta kohtunikku, kes mõistab. Inimesed jagunevadki Fanchette’i arvates kaheks: neiks, kes mõistavad, ja neiks, kes ei mõista, seleta kuidas tahad. Tal õnnestub advokaat panna uskuma, et ta saab hakkama oma vana ja haige vanatädi juures elamisega, sest ta on alati olnud vaene ja ei karda mitte viletsust, vaid seda, et ilma oma väikevennata muutub kurjaks ja kibestunuks nagu vanatädi, keda keegi ei armasta. Raamat on esmakordselt ilmunud 1955. aastal (e k 1962) ja kirjeldab sõjajärgse, veel purustatud Pariisi laste elu. Selliste laste, kellel küll on perekond, aga armastust selles mitte. Hüütakse seda kampa Montmartre’i marslasteks, sest nad tulevad alati ootamatult, neid on kuus poissi ja kolmejalgne koer. Koos pakuvad nad mõningast tuge konisid korjavale väikesele tüdrukule, keda kutsutakse Südamekeseks. Keegi neist ei käi koolis ja kirjaoskusegagi pole lood kiita.

Väga lagunenud ümbruses, mis lammutamisele määratud, elab ka paar sõbralikku kunstnikku ja jalutu keemiainsenerist astroloog, kes tütarlapsele tööd pakuvad. Poseerimine on ka tore töö, aga keemiku pakutu on imeline ja ainulaadne. Kergelt ei tule Fanchette’ile kätte miski, kuid ometi on töökuse, heasüdamlikkuse ja natukese vedamisega kõik võimalik ja temast saab omamoodi Montmartre’i sümbol. Koos inimestega, „kes mõistavad”, saab ta aidata ka marslasi.

* **

Paul Berna „Peata hobune on kirjutatud samuti 1955. aastal (e k 1963), tegevus toimub Pariisi eeslinna Louvigny üsna vaeses ümbruses (Pisi-Vaeste tänav näiteks on üks kohanimi) raudtee lähedal. Peategelasteks kümneliikmeline lastekamp vanusepiiriga kaksteist aastat, sest alates sellest vanusest muutuvat inimene pururumalaks. Paraku on see piir ähvardavalt lähenemas kamba juhi Gaby jaoks. Laste lemmiklõbustus on sõita mäest alla kolmerattalisel hobusel, millel puuduvad nii pea kui saba, samuti ka pedaalid ja kett, pidurist rääkimata. See ei ole sugugi ohutu ja võib juhtuda, et sisse sõidetakse pudelikorjaja kärule või kaotab keegi hamba, just sellepärast on meelelahutus liikmetele rangelt reglementeeritud ja nende hulgas kõrgelt hinnatud. Hobust parandab alalõpmata Gaby isa. Mingil hetkel hakkavad kahtlased isikud hobuse vastu ebatervet huvi üles näitama ja üritavad seda 10 000 frangi eest ära osta, kui see ei õnnestu, hobune röövitakse. Nutikad lapsed seavad röövlitele üles lõksu ja lugu muutub üsna kriminaalseks ja põnevaks, tegelikult lastele isegi ohtlikuks, kuigi ise nad sellest aru ei saa. Õnneks on politseinik nende vastu sõbralik, isegi kui ta alguses kohe loo tähtsust ei taju.

Salka kuuluvad nii poisid kui tüdrukud ja Marionil on alati kaasas mõni koer. On üks võpsikutaoline koht, kuhu ümbruskonna ja mõnikord isegi Pariisi inimesed jätavad maha oma koeri. Tüdruk ravib neid osavalt ja leiab neile kodud ümbruskonna raudteelaste peredesse, dresseerides neid enne kuuletuma oma vilele. See on lastele suureks abiks nii röövlite kui ajakirjanikega suhtlemisel. Lõpuks saavad lapsed tänu kaltsukaupmeeste traadita telefonile kätte nii hobuse kui isegi selle pea, kuid leiavad, et ilma peata on hobune siiski ilusam.

Raamat on huvitav, lõbus ja sõpruse ülimuslikkust rõhutav. Mis mind hämmastab, on see, et kuigi ainult 124 lk, on ometi iga last, inimest ja päris paljusid koerigi jõutud iseloomustada, nii et näed neid vaimusilmas.

* * *

Miskipärast tuleb riburadapidi prantsuse autoreid, André Massepaini raamatu Karude koobas põhitegevus toimub Baskimaal.

Vanemate Ameerikasse sõidu tõttu saadetakse kaks last, minajutustaja Jacques ja tema paar aastat noorem õde Joëlle, suvevaheaja kaheks kuuks vanaisa juurde Püreneedesse, kus nad avastavad, et elu ja seiklused ei pea tingimata Vahemere või ookeani rannaga seotud olema. Pariisis on lapsed elanud moodsas kortermajas, mis pole ei ilus ega inetu, vaid praktiline. Avastus, et roheliste luukidega roosast kivist maja ümbritseval müüril on kiri selle ehitamise kohta nende esivanema poolt 1750. aastal, viib lapsed vaimustusse nagu ka antiik-rooma vaas vanaisa vitriinkapis ja kaunis loodus lähedal asuva kosega. Avastamisrõõmu ja seiklusi on ees veel tohutult. Vanaisa ja tema arheoloogist sõber (inglane) jutustavad lastele baskide ajaloost, nad käivad kohalikel spordivõistlustel, mille juhavad sisse kohalikud tantsud, ja siis näitavad nende uued sõbrad veel ka eelajaloolist koobast, mille pariislased lubavad saladuses hoida. Mõne aja pärast mõistab Jacques, et leitu on liiga tähtis, et seda ajaloolaste eest varjata. Täiskasvanuna üle lugedes on üsna sama huvitav, aga kogenud silm märkab, kui osavalt on põnevusse põimitud õpetlikku ja erinevate teemade teadmisi, eelajalooliste inimeste elust alates ja kohalike salakaubitsejate-tollitöötajate suhetega lõpetades. Mulle tegi nalja vanemate kiri Ameerikast, kus nad kirjutavad, et nad käisid autokinos ja einetasid sõidu ajal, kuid „inimesed meie ümber – õigusega uhked oma maa elatustaseme ja tohutute tehnikasaavutuste üle – näisid meile rusutud, väsinud, otsekui alalises hirmus. Meie emaga oleme mõelnud nendele vastuolulistele muljetele. Millest see tuleb? Me mõlemad tunnetame esimest korda sellise tugevusega, kuivõrd tehnika ja teadus meenutavad kahe teraga mõõka, see tähendab tööriista, mida saab kasutada nii heaks kui halvaks. Ja et seda ütleb teile teie insenerist isa, siis tuleb seda uskuda, minu kallid lapsed! Prantsusmaal pole veel kadunud elamise mõnu, elamise oskus. Meil on oma vana kultuur, millele peab kaasaegne tehnika kinnituma nagu pookeoks, mitte aga nagu parasiit, mis kägistab puu ja kuivatab juured. ” Raamat ilmus 1965. aastal (e k 1967). Igatahes soovitan soojalt nii poistele kui tüdrukutele.

* **

Nüüd veel üks orvutüdruk. Marie Majerová „Tütarlaps, kes mängis Robinsoni”.

Raamat ilmus esimest korda 1940. aastal (e k 1964) ja räägib elust 1930. aastate Tšehhimaal. Blažena, kes on seni nautinud täiesti muretut koolilapse elu, kellele kõik kandikul ette kantud, peab järsku katkestama oma õpingud gümnaasiumis ja jääma koduperenaiseks. Tema ema suri sünnitusel ja imiku lastekodus pidamine on nii kallis, et taksojuhist isa ei saa kõiki seniseid mugavusi perele tagada. Ta õpib keetma ja koristama, mul on kaks selget mälestust lapsepõlves loetust, üks, kus tüdruk keetis mannapudru, millelt kahvel tagasi põrkas, ja teine põrandapesemisest, kus isa naeris Blažena üle, kui leidis, et päikesevalguses vaadates moodustub põrandale ruudumuster puhta keskkoha ja mustade äärtega. Tüdrukul on põlved puhta puru sellest küürimisest. Naabrinaine aitab teda ja jutustab, kui raske veel tema lapsepõlves see töö oli. Tundub, et siis olid kõigil puha värvimata laudpõrandad. Igatahes meeldejääv. Tänapäeva noored ilmselt üldse minestaksid. Muidugi kui nad üldse võtaksid ette selle lugemise. Ma iseenesest täitsa soovitaksin kui „midagi hoopis teistsugust”. Võib-olla päris alguses on veidi võõras lugeda slaavipäraseid ”Emake, miks sa mulle nii tegid?” ridu, aga noorele lugejale võib keegi ju kommenteerida. Igatahes muidu on kõik nagu tavalises noorteraamatus – suhted koolikaaslaste vahel, kes kellele meeldib, vahetatud kirjakesed ja poiste pärast punastamised. Ei midagi uut siin päikese all. Siiski, mis ehk praegu lugedes kõige rohkem silma torkas – tõenäoliselt mängiksid selliseid Robinsoni mänge tänapäeval 10-11 aastased, 14 on ikka väga palju täiskasvanum. Aga iseenesest on need Robinsoni mängud väga toredad ja fantaasiaküllased, nagu tüdruk isegi. Blažena on nii suur unistaja, et temaga võib vabalt juhtuda, et ühel õhtul tundub kodumaja talle nii võõrana, et ta kontrollib enne sisseastumist nimesilte. Ta tunneb suurt puudust koolist ja õppimisest, kuid on tuleviku suhtes lootusrikas ja tegelikult pole ta elul häda suurt midagi, sest tema suhted isaga on erakordselt head, tundub, et lähedasemad kui olid olnud emaga. Ja kõik lähebki paremaks ja väikevendki pääseb lastekodust koju.

* * *

Olle Mattsoni „Prikk „Kolm Liiliat” on raamat ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, võiks naljatamisi öelda. Siiski on neil raudsetel meestel üpris pehmed südamed ja neile läheb hirmus sageli suits silma.

Raamat on ilmunud Rootsis 1958. aastal (e k 1966), selle tegevus aga toimub 19. sajandi lõpus (1891-1892 on mainitavad aastad). Ausalt öeldes on autoril vaatamata sellele, et kohati on tegevuse toimumise kuupäevad väga täpselt kirjas, ajaarvamine veidi sassis, aga see on pisiasi. Peamine on see, et kui on 13. ja reede, siis: „Külas on kõik trepid tuhaga üle puistatud ja kardinad ette tõmmatud. Keegi ei võta kätte nuga ega kirvest. Viimane kui kaevukaas on kinni löödud, sest kes teab, mis jõledust võib niisugusel päeval juhtuda. Isegi koerad ei klähvi”. Igaks elujuhtumiks on (loitsu)salmid, kas on vaja soolatüügastest lahti saada või midagi üles leida või ravida. Micke vanaema on kõige kangem rohtude keetja ja vere peataja terves Ljungas ja pöialde paikatõmbamine on kõige toredam asi, mida ta teab.

Raamatu peategelane Mickel on poiss, kes elab oma vanaemaga lagunenud vanas trahteris, tema ema on surnud ja isa purjekast on teada, et see lagunes pilbasteks, nii et lootust teda veel näha hellitab vist ainult Mickel. Maja teisel korrusel elab puusepp oma 700-aastase kilpkonnaga ja Mickeli perekonda kuuluvad veel vana koer Bobbe ja lammas Ulrika. Kanad sõi rebane ära ja sellest, kes talle enam sisse ei mahtunud, tegi vanaema supi, tänuks mille eest lisas poiss oma õhtupalvele read: „Ja supi eest veel palju tänu, rebasele, kes murdis kanu”. Tänu on arusaadav, sest tavaliselt sai süüa ainult kartulit, heal juhul kalaga, kehvemal puhul ainult soolaga. Mickelil on jänesekäpp ja aeg-ajalt kirjutab ta värsse…

See raamat haaras mu hoobilt endasse, täpselt nagu aastaid tagasi lugedes. Aga alles seekord lugedes taipasin, et väljendusviisis ette tulev tuttavlikkus on lindgrenlik – ehk et võibolla rootslaslik? (Ei saa see ikka ainult V. Beekmani süü olla, kes mõlemad autorid tõlkinud.) Vanad väljendid ja võrdlused ja loetavad salmid tuletasid meelde Vanajumala Õiglast Kukulindu. „Tädi Hedde on nii lühinägelik, et ei suuda kaamelit pliidirauast eraldada,” ütleb Tua-Tua. Pärast kooliõe jääaugust väljatõmbamist saab Mickel tüdruku isalt 10 riigitaalrit ja järgneb mõtisklus: „kui ta iga päev paar Tua-Tua taolist veest välja tõmbab, siis jätkub sellest paadi jaoks kõige varem poole aasta pärast, pealegi on terves kihelkonnas kõigest üksainus Tua-Tua”„Eided ei tohi kunagi tühja kõhuga minestada!” ütleb puusepp Grille jõuluõhtul Mickelit ja ta vanaema lauda kutsudes.

Raamat on tõsine ja lõbus ühekorraga ja näitab, kuis raskustest hea tahtmise, nutikuse ja natukese õnnega jagu saadakse. Ja et keegi ei unusta su jänesekäppa, kuni sa seda ise meeles pead.

* * *

Teine raamat,Meremees Mickel, räägib ajast kuus aastat hiljem. Ka selles tuleb Mickelil ja ta parimal sõbral Doroteal, keda kutsutakse Tua-Tuaks, seista silmitsi nii mitmetegi raskustega ja teha läbi seiklusi, tunda kõrvetavat kibedust ülekohtu pärast, mis rikastelt vaestele osaks võib saada. Nad pelgavad kummitusi ja merelambaid, kustutavad tulekahju ja lahendavad kirikust varastatud rubiinide saladuse. Jälle leidsin sarnasusi Lindgreniga – siingi tuleb tegemist tillukese tsirkuse ja selle rahvaga, ainult mõõganeelaja asemel on Maailma Paksim Mees. Lapsed on suuremaks kasvanud, sel ajal oli 15-aastane üsna täisinimese eest väljas (selle kohta on siin hämmastavalt vähe juttu sellest, et Mickel miskit tööd teeks, esimese raamatu karjaskäimine tuleb hoopis rohkem meelde), ja kogu raamat on tõsisem kui esimene, läbivaks teemaks muutub Mickeli igatsus merele minna. Aga huumorit jätkub siiski ka sellese loosse.

* * *

Lõpetan selleks korraks ühe lapsepõlve lemmikuga loodust kirjeldavate raamatute hulgas. Ja indiaanlased veel lisaks, sellist raamatut pidi armastama! Niisiis: Hall Öökull „Seidžo ja tema kobraste seiklused”. Eesti keeles ilmus raamat esimest korda 1938. aastal nime all „Suur-Väike ja Päris-Väike : kuidas Sajo ja ta vend kahe koprapojaga truus sõpruses elasid” ja (seni) viimast korda 1997. aastal pealkirjaga „Väikeste indiaanlaste ja koprapoegade seiklused”, sellel väljaandel on Mati Kaalu järelsõna, kus kirjutatakse muuhulgas toonaste ja praeguste loomaaedade erinevusest. Kirjutama hakates ma kordustrükist ei teadnudki, mina lugesin 1967. aasta oma, see on siis ehk pisut vähem unustatud raamat kui teised tutvustatud lemmikud.

Lapsena armastasin ma seda raamatut väga, lugesin üsna samal ajal Seton-Thompsoni lugudega, milles aga oli kole palju nutukohti, nagu ma siiani mäletan. Mulle meeldis selles raamatus kõik – looduse kirjeldused, indiaanlased, nende elamise ja paatide üksikasjalikud kirjeldused koos autori joonistustega, imelised kohanimed – mis tunne oleks elada Kõnelevate vete orus? Lühidalt öeldes on sisu selles, et Suur Sulg leiab kaks koprapoega, keda tal pole võimalik minna tagasi pessa viima, üksi ellu jäämiseks on need aga liig noored, nõnda toob ta kaks loomakest, kes mõlemad ühte pindisesse kruusi ära mahuksid, koju oma lastele. Tal on 14-aastane poeg Šapian ja 11-aastane tütar Seidžo. Loomakesed said nimeks Tšilavii ja Tšikanii, Tilluke ja Pisitilluke. Praegu üle lugedes selgus, et ma olen raamatu keskelt kõik ära unustanud – ma mäletasin, kuidas koprapojad saadi ja et suureks kasvanuna viidi nad kodukohta tagasi, aga kogu vahepealne seikluse osa, kus üks koprapoeg linna loomaaeda müüdi ja kuidas lapsed teda tagasi ostma läksid, oli nagu peast pühitud. Üle lugedes selgus samuti tõsiasi, et pisaratest ei pääse ka selles raamatus. Ma arvan, et kui see raamat on kirjutatud 1935. aastal ja ei tundu praegu aegununa, siis see ei aegugi kunagi.

Otsides raamatu esmakordse ilmumise aastat, sain ka kohutava šoki osaliseks. Hall Öökull, keda seni tões ja vaimus odžibveks pidanud olin (pildil näeb ta täiuslikult indiaanlaslik välja), sündis 1888. aastal Inglismaal ja kandis nime Archibald Stansfeld Belaney! Ta luiskas eluajal oma poolindiaani päritolu kohta, aga vähemalt oli ta naine irokees. Ja tema teeneid kirjaniku ja looduskaitsjana see tegelikult ju ei vähenda, kui ta nii väga tahtis indiaanlane olla, mis parata, pidi luiskama. Raamat oli ka praegu tore lugeda ja „mino-ta-kija”! (Selle tähendus vaadake raamatust ise järele!)

Kaja Kleimann

Arkaadia — idülliline paik, kus elavad luuletused, jutud ja muinasjutud

Mõte hakata koostama lasteluule andmebaasi tuli juba 2000. aastate alguses. Raamatukogus küsitakse ikka ja jälle luuletusi näiteks jõuludest või emast ja teenindajale meenub ehk kümmekond luuletust, mida juba aastaid soovitatud on. Meie soov oli pakkuda huvilistele laiemat valikut luuletusi ning võimalust neid ise andmebaasist otsida.

Esimestel aastatel lähtusimegi sellest, et Tartu Linnaraamatukogu kogudes olevad lasteluule raamatud saaksid kõik andmebaasi kantud. Sellepärast on olemasolevast ca 23 000 kirjest üle poole luuletused. Lastejutud ja muinasjutud lisandusid umbes seitse aastat tagasi ikka samal põhjusel – oli vaja leida erinevaid muinasjutte või jutte kindlatel teemadel (ametid, rahvakalender jne).

Andmebaasi põhimõte on, et luuletused, jutud ja muinasjutud oleksid leitavad märksõnade, autorite ja teoste järgi. Otsida on võimalik ka teose esimese rea põhjal. Kõige mugavam on kasutada siiski märksõnaotsingut, kuna tuleb arvestada sellega, et kui sa ei tea teose täpset pealkirja või esimest rida, siis seda üles ei leia.

Märksõnastamisel pole me lähtunud rangetest reeglitest. Oleme kasutanud mitmest sõnast koosnevaid märksõnu nagu näiteks hall mehike (hall vanake, hall vanamees), kella keeramine, rääkima õppimine jne. Sünonüümid on võimaluse korral kokku pandud – rätsep (õmbleja), sant (kerjus), kannatamatu (kärsitu) jne. Märksõnastikus on mõned laiemad mõisted nagu mõtteluule või sõnamäng, sest vahel ei ole võimalik väga täpselt edasi anda, mida luuletaja ühe või teise luuletusega öelda on tahtnud. Heaks näiteks on Jaanus Vaiksoo luuletus „Hallhani”:

Hallhani armastas kollast ja punast,
selleks ta alati kooruski munast.
Nokaga toksis väikese augu.
Konnad ei krooksu ja koerad ei haugu.

Meie andmebaasist ei leia täistekste, sest me ei saa üle astuda autorikaitse seadusest. Täistekstile pääseb ligi vaid siis, kui raamat või ajakiri on digiteeritud Rahvusraamatukogu andmebaasi Digar ja seega on kõigil õigus seda kasutada. Lasteajakirjades „Täheke” ja „Hea Laps” ilmunud luuletuste ja juttude kirjetesse on lisatud eraldi rida „täistekst Digarist” ja selle alla link teksti juurde.

Arkaadia on erinevate raamatukogude lasteosakondade poolt väga hästi vastu võetud ja aktiivses kasutuses. Meie andmebaasi abil on koostatud koguni raamatuid ja tehtud uurimustöid.

Veidi numbreid ka. Andmebaasi 2019. aastal lisandunud asjad ja koguarvud:Arkaadia vaatamised 01.01.20-01.09.20 ja vaatamised 01.01.19-31.12.19:

Linnad ja riigid, kus on rohkem kasutajaid:

Tiina Lutter
(ja terve tubli ja abivalmis laste- ja noorteosakond)

Bobbie Peers “Kaoseparalüsaator”

Bobbie Peers “Kaoseparalüsaator: William Wenton V

Bobbie Peers on kirjutanud terve sarja pigem lastele suunatud fantaasia-krimi-põnevusromaane. Põhitegelaseks on 11-aastane inglise poiss William Wenton, kelle kehasse on sattunud aine nimega lüriidium (mis võiks vabalt asetuda ka Mendelejevi tabelisse). Head see aine endaga kaasa just ei too, aga poiss on sunnitud selle mõju all siiski elama õppima. Tal on eriline oskus ja anne lahendada mõistatusi ning just eriti raskeid koode. See on talle alati meeldinud. Algselt arvas ta end lihtsalt nutikas olevat. Nii lihtne see siiski ei ole. Iga osa toob Williamile lähedamale selguse, miks ta just selline on ja mis saladusi tema perekond varjab.

William on teadlaste laps. Teadlased on olnud ka ta vanaisa ja vanavanaisa, kellest saab samuti sarja igas osas kuulda hämmastavaid lugusid.

Igas osas romaanist vajab lahendamist eraldi ülesanne, samas käib taustaks ikka üks ja sama teema, mis peaks lõpuks ka finaalis selgust looma, kõik ikka seotud kurja juure — lüriidiumiga.

Igas osas mängib väga suurt rolli ka üks teatav ebameeldiv isik — Abraham Talley. Williami ja Abrahami vahel käib üks pidev kassi-hiire mäng. Abrahami, kellest ei näi võitu saavat mitte miski ega keegi, suurim soov on omada võimu lüriidiumi üle. Nii tulebki Williamil olla igas järgnevas seikluses jälle aina nutikam.

“Kaoseparalüsaator” on osa, kus paistab, et täiskasvanud pole õppinud oma eelnevatest vigadest ja üritavad järjest taibukamaid roboteid ehk (vahi)botte leiutada. Pealtnäha vaid Libateabe Keskuse (keskus, kus õpivad erilised lapsed ja paiknevad nähtused, mis tavainimese jaoks oleks liialt vapustavad või uskumatud) ja selles paiknevate isikute igapäevaseks kaitseks. Kurjakuulutavate ja hämmastavate oskustega psübotid, edasiarendatud robotid, tekitavad palju hämmastust. Selline asjade käik sünnitab kahtluse: kes siis tegelikult Keskust juhib ja kelle poolel olulised isikud siis lõpuks ikkagi on?

Williamile on käesolevas osas abiks täiesti ebareaalne isik — tema enda noor vanavanaisa. Ei jää selleski osas kõrvale tema parim sõber Iscia, kellega on käidud läbi tulest, veest ja kõrbeliivast.

Tegevus toimub vägagi tempokalt, pidevalt kulgev kiire ja pöörane tagaajamine ei taha kuidagi lõppeda. Poiss on sunnitud olematu aja jooksul tegema õigeid ja usaldusväärseid otsuseid. Raske on mõista, kes on siis usaldusväärne, keda kaasata oma tegemistesse…

Loodan, et noortele lugejate silmis on William Wentoni tegemised samuti põnevust täis.

Bobbie Peers onsündinud 1974. aastal Norras. Lastekirjanik, kes on eelnevalt ilma teinud maineka filmirežissööri ja stsenaristina (film „Sniffer“ sai Cannes’ is premeeritud Kuldse Palmioksga). Tema 2015. aastal ilmunud kirjandusdebüüt „Lüriidiumivaras” osutus laste seas nii suureks lemmikuks, et pälvis ka 2016. aasta parima lasteromaani tunnustuse. “Lüriidiumivargale” järgnesid “Krüptoportaal”, “Orbulaatoriagent”, “Maailmalõpugeneraator” ja nüüd viimaks ka “Kaoseparalüsaator”.

Triin Võsoberg

Tuul Sepp „Allikahaldjas”

Raamatu peategelased, õde-venda Hõbe ja Kaaren on 12 ja 8 aastat vanad ja ühed väga targad ja toredad lapsed. Kui Hõbe on rohkem omaette olemist armastav ja vaiksepoolne tütarlaps, siis tema vend Kaaren meenutab mulle kohati kangesti seda Rasmust, kes tormas ringi ja tõotas Valgeks Roosiks vastuvõtmisel pühalikult, et reedab kõik saladused, mis teada saab. Ta on muidugi palju vanem ja targem, aga entusiasmi aste on umbes sama. Tonti, kes tahab teda ära süüa, peletab ta pihlakaoksaga, kuid lohutab teda samas, et ega vaeseke nälga ei pea jääma, sest kaerahelbepuder saab kohe valmis.

Ma usun, et sisu lihtsuse mõttes on raamat parim lugemiseks umbes selle tegelaste vanustele lastele, nii et päris alguses muretsesin natuke, kas mina kui täiskasvanu suudan lõpuni huvi säilitada. See hirm läks õnneks kaunis kähku üle, sest mida edasi, seda huvitavamaks raamat läks.

Hõbe ja Kaaren lähevad suveks maale vanavanemate juurde, kohta, kus puudub mobiililevi ja elu on täidetud porgandite harvendamise, kanatalitamise, nõudepesu ja muude teha vajavate töödega. Sekka taimede tundmaõppimist ja rahvatarkusi nende raviks kasutamisest, teadmised, mida õige varsti vaja läheb. Traditsioonid on peres au sees, laupäeva õhtul saunas käies soovitakse „Jumal sekka”.

Ei maksa nüüd ehmuda ja arvata, et orjatöö kõrvalt enam üldse aega mängimiseks ei jää! Tegelikult on vaba aega ikka rohkem kui töötegemist ja kuna lapsed käivad maal igal suvel, on nad tööga harjunud kui millegagi, mis tuleb lihtsalt ära teha, isegi kui see iga kord rõõmu ei tee.

Vabal ajal saab joonistada kaarte ja tegeleda maadeavastamisega. Ujumas saab käia kas viie kilomeetri kaugusel järves, kuhu pääseb läbi ürgoru, või sauna juures tiigis, olemas on ka kummipaat.

See suvi tuleb aga täiesti eriline, sest kätte on jõudnud Allikahaldja aastaid tagasi sepitsetud plaani täideviimise aeg ja Hõbedal on selles peaosa.

Tiigi põhjast avastatud värava kaudu pääsevad lapsed Unustusemaailma, kus tegutsevad meie esivanemate ellu kuulunud, kuid tänaseks suuremalt jaolt unustusehõlma vajunud värvikad tegelased ja nõiduslikud olendid.

Värav on olnud suletud alates ajast, kui väravavalvuri, Allikahaldja, ankur minema viidi, viijaks ei keegi muu kui laste arheoloogist isa. Mis aga juhtub, kui piirid Unustusemaailma ja pärismaailma vahel enam ei pea?

Halltõbi, Eksitaja, Kratt. Ärge neid nimesid unustage. Nemad kolmekesi ongi sepistanud vandenõu, kuidas Unustusemaailmast pärismaailma tagasi pääseda. See läheb neil korda.

Kui ma oma eelmises lugemissoovituses kaeblesin kaldkirjas vahepeatükkide üle, kus mingi tegelane lugu oma vaatevinklist esitab, siis siin on need kindlasti suureks plussiks. Eelisolukorras on lugemisel kõik need, kes eesti mütoloogiaga väga hästi kursis ei ole, minu jaoks ei olnud faktiliselt midagi tundmatut, küll aga oli rõõm nautida tervet hulka vahvalt iseloomustatud tegelasi: sõna väga otseses mõttes lahtise peaga Suur Tõll rääkimas mönusat saare murret; Kalevipoeg, kel lihtne jalgu selga võtta; lakkamatult lobisev Katkukits, kellest Tõll arvab, et ta üritab rahvaarvu kontrolli all hoida neid surnuks rääkides. Kitse kõnepruuk on ühe unustuses viibija kohta kahtlaselt tänapäevane, kui ta reklaamib kodukäijate mõisat lastele kui „turvalist, beebikindlat, pehmet ja mugavat kohta”. Tõll usub samuti selle lastele ohutu olevat, sest Hõbedal on võluvõime, Kaarnat kaitseb ta ise ja kitse ärakägistamisest võidaksid kõik. Kitsel on väga laialdased teadmised, näiteks oskab ta öelda, et tema magu sisaldab nii erilisi baktereid, et talle piisab toiduks lihtsalt paberist, millele on peale pissitud.

Eksitajal ja Kratil ei lähe moodsas maailmas kuigi edukalt, sest esimese vastu aitab GPS ja teine jääb hätta teraste maanaistega, kes peenikeses kirjas lepinguosa mitte lugemata ei jäta, nagu ta loodab. Halltõvel läheb siiski korda enne kinnipüüdmist mõned inimesed haigeks teha. Lõpeb kõigi kolme karjäär aga Kummitusmõisa koristajatena ja enam pole neil suurt muud teha kui ahelaid roostest kasida ja sääreluid laitmatutesse neljakandilistesse riitadesse laduda. Ja meile seda lugu jutustada. Asi on end aga ära tasunud, sest nad on korraks unustusehõlmast välja pääsenud!

Mulle meeldis ka see, et kuigi muidu on enamvähem kõik moodsale ajale kohandatav ja Eksitaja käest võibki GPSi abil pääseda, jäävad iidsed põhimõtted ohvrite ja andide suhtes muutmata ja päris niisama midagi ei saa. Täpsemalt ma sellel ei peatuks, raamat niigi õhuke.

Kokkuvõtteks – äärmiselt palju pärimust ja muidu rahvatarkusi ja -kombeid sisaldav raamat, kus see kõik on esitatud ladusalt, loogiliselt, mõnusalt, kergelt ja humoorikalt, kordagi ei teki näpuga näitamise tunnet.

Kaja Kleimann

Fotol: märtsis sai autor noore teadlase preemia

Andrus Kivirähk “Tont ja Facebook”

Et mulle meeldib väga Jaapani kirjandus eesotsas Haruki Murakamiga ja et pika essee kirjutamiseks polnud sedakorda aega, siis panustan omalt poolt haikudega, mis inspireeritud Andrus Kivirähki lasteraamatust „Tont ja Facebook“. Haiku on väike Jaapani päritoluga luulevorm, mis klassikalisel kujul koosneb kolmest värsist ja silpide arv värssides on 5+7+5. Haikude kirjutamine oli üks meeldejäävamaid ülesandeid keskkooli kirjandustundidest ja 5+7+5 haikurütm on ka paar aastakümmet hiljem hästi kinnistunud.

Tont ja Facebook
Andrus Kivirähk
Kirjutas raamatu taas
Tont ja Facebook see

Eesti Vabariigi sünnipäev
Eesti sünnipäev
Kas sina oled söönud
peo-frikadellisuppi?

Eestlaste ühine saladus
Kes on eestlane?
Kas sulle maitseb kama?
Aga verivorst?

Kes on eestlane?
Laulu- ja tantsurahvas
Kõik ei oska ju

Talvel saab Eestis
kooris tatti nuusata
suurim sarnasus

Kuidas kased saunas käisid
Kask elab saunas
töötab saunavihana
Aus eestlase töö

Sokk ja kinnas
Ema suur mure
Kas teie pesumasin
Sööb muudkui sokke?

Evelin
Raamatutuba Fahrenheit 451º

Els Heinsalu “Haldja saladus”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Els Heinsalu “Haldja saladus” (Argo).

Els Heinsalu “Haldja saladus” (Argo) annab lihtsalt ja selgelt baasteadmised seedimisest, jutustades loo väikesest Haldjast, kes on kogemata õe klaaskuuli alla neelanud ning tunneb selle pärast muret. Raamatus on palju ilusaid ja asjalikke illustratsioone ning kõrvalpõikena selgub üht-teist ka inglite, mõisapreilide, vaimude, hingede ja kummituste seedimisest.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” (Tänapäev).

Kristi Piiperi “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” koosneb kahest tosinast omaette loost, mille ühenduslüliks on Liisa ja tema pere. Lood, kus juttu näiteks jõuluvana ettevalmistustest, unematide muredest, usside parasiithaigustest ning paljust muust saavad humoorika, teravmeelse ja ootamatu lõpplahenduse. Raamatus on loole sobivalt veidi „karvased“ ning omanäolised pildid.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Tuul Sepp “Allikahaldjas”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Tuul Sepp “Allikahaldjas” (Varrak)

Tuul Sepa “Allikahaldjas” on kaunite illustratsioonidega eesti mütoloogia-aineline raamat õe ja venna suvevaheajast vanaema-vanaisa juures. Suvi, mis vanaema käe all pidi tulema õpetlik ja igav, osutub oodatust hoopis erinevaks, sest lapsed avavad Unustustemaailma värava ning peavad aitama Allikahaldjal kinni püüda unustuse hõlmast pärismaailma põgenenud müütilisi elukaid. Meeldejäävate tegelaste kaudu on raamatusse lisatud hulgaliselt huvitavaid fakte, mis annavad loole tummi ja tihedust.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Jaanus Vaiksoo “King nr 39”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Jaanus Vaiksoo “King nr 39” (Ärkel)

Jaanus Vaiksoo “King nr 39” algab päeval, mil 5. klassi poiss Paul Viies magab sisse ja teeb koolist poppi. See juhuslik sündmus toob Pauli ellu uusi värvikaid tuttavaid ja sõpru: salapärase Kingamehe, kes ostab alati ainult ühesuguseid nr 39 kingi, kingapoe ilusa müüjanna Jekateriina, muheda üksikisa Arturi ja tema tütre Minna Riinu. Lugu on kaasakiskuvalt ja omanäoliselt kirjutatud, ning Kingamehe müsteerium kruvib põnevust kuni lõpuni välja.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid” (Tänapäev).

“Piia Präänik ja bandiidid” on autori teine raamat, mille tegelaseks on Piia Präänik. Seekordsed sündmused Papli tänaval algavad uudisega, et Piiast saab korraga suur õde tervelt kolmele vennale. Põnevust ei tekita mitte ainult kolmikute majja tulemine, ka Piia naabrid lisavad mõistatusi, mida tüdruk oma uue sõbra Villemiga lahendama asub.

Toredate piltidega vaimukas ja lõbus raamat nii iselugejale kui ettelugejale.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees