Posts Tagged ‘lastele’

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57”

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57” (illustr. Elo Annion, 2018)

Tahate tutvuda vanamutiga, kel vahukomm krunni sees või teada saada, kuidas näeb välja Tuhat Tulist, Supilontrus või Saadana Silmamuna? Astuge Teistmoodi Mööblipoodi! Eva Roos autorina on minu jaoks tore avastus. Tema varasem „Kust tulevad unenäod?” on mul lugemata, kuid hiljuti ilmunud „Teistmoodi Mööblipood” on küll üks tõeliselt armas ja eluline, fantaasiaküllane–kuid samas usutav—lasteraamat, kus peategelasteks mööblipoe kärtsakas perenaine Aramilda Tengelpung ning tema ustav kaaslane, pirukat meenutav koer Piru.

Nagu pealkirigi vihjab, et ole tegu päris tavalise mööblipoega, sest pood oskab ajas ja ruumis rännata ning sealt võib leida ka võluvõimega asju, kasvõi näiteks kulpe luristava supitirina. Tavalised ei ole ka peategelased: ei käreda sõnapruugiga vana naine, kelle vandesõnad tavatsevad kuju võtta, ega koer, kes üle kõige armastab moosi. Aga üpris tavaline on 9-aastane poiss Olle Pai, keda poepidajad aitama peavad hakkama—audiitori poolt määratud karistusena võluesemete vastutustundetu müümise eest.

Pood leiab maagiliselt sujuvalt uue asukoha aadressil Kastani 57, mis väga äratuntavalt asub Tartus, aga veelgi olulisemalt—Olle kodu lähedal. Olle peab hakkama poe katkilöödud akna hüvitamiseks poes abiks käima ning saab veidrat duot hästi tundma (niisamuti ka poe kummalisi asukaid ja inventari ehk siis elustunud ja purki püütud vandesõnu, valehambaid pungil täis kassaaparaati, lõputuid võimalusi täis maagilist koridori jms). Ühtlasi saavad Aramilda ja Piru aimu sellest, mis poissi vaevab—midagi päris argist, nimelt vanemate pidev tülitsemine, kuhu kaasatakse ka poiss, kes ei oska sellega midagi pihta hakata. Õnneks ei pakuta raamatu lõpus mingit roosamannalist happy-endi, vaid lugu saab üpris realistliku (aga vähemasti usutava!) lahenduse. Kuid mingisugust abi saab poiss poest ja oma uutest sõpradest kindlasti, ning ehk tema vanemadki.

Lisaks autori lennukale fantaasiale, mis näitab sõnade väge nii heas kui halvas, on autoril ka ilus keelekasutus ja toredad metafoorid. „Vanemate küsimus oli nii habras teema, et Olle ei tahtnud sellest eriti kellegagi rääkida. Tundus, et see võib hooletu kuulaja käes katki minna ja poiss võib kildudega veelgi enam haiget saada.” (lk 247) Leidub vahvaid intertekstuaalseid vihjeid (nt Piru soovitab meelitamist „Ikka moosiga, ikka moosiga”, Viimane Põrsas küsib õrna ja murduva häälega „’ndeks, kas siin on veel ruumi?”, Viguriteegist saab osta Dr Proktori puuksupulbrit). Alatasa porisev Piru leiab endale semu Kuradi Kuradi näol, kes räägib vanapagana keeli ehk muhedat segu Saaremaa ja Võru murdest („Messe nüid sündõs?”).

Kuna audiitori määratud pro bono publico karistusnimekiri oli 13 artikli ehk nime pikkune, millest Olle oli alles esimene, siis kas võib loota, et käesolevaga on tegu 13-osalise sarja esimese raamatuga? Või loota hoopiski, et raamatust valmib üks lahe lastefilm, kus — nagu „Supilinna Salaseltsiski” — oleks reaalsus ja fantaasia mõnusas kombinatsioonis?

Annika Aas

 

Advertisements

Mika Keränen „Fantoomrattur“

Mika oskab Tartut nii hästi kirjeldada, et lugejas tekib tõeline 4D elamus — nagu kihutaks ise koos tegelastega Herne poest mööda, siis Marjast ja Oast rulaparki, kus pori hulljulgete rataste all pritsib. Kindlasti mitte ainult hoogne lasteraamat. Sobib lugemiseks ka nostalgilistele vanematele, eriti neile, kellele Supilinna võlud ja rajad võõrad ei ole.

Sille Uusna

Kadri Hinrikus „Katariina ja herned“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ 

Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ kujutab lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes. Nii Martini kui Katariina vanemad on mõlemad üle pea hõivatud oma keeruliste isiklike elude ja tööasjadega, nii et Katariina suurim hirm on, et ema läheb ühel päeval tööle ja jääbki sinna, sest unustab tütre olemasolu. Nii lähebki hädasti vaja naabritädi Aliisi kindlaid kinnitusi, et nii ei saa küll iialgi juhtuda, ja et tädi Aliis ise ka kardab kõiksuguseid asju, saavad lapsed ennastki tunda tema eest natuke vastutavana ja kellegi jaoks olulisena.

See on ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Siin pole verdtarretavaid süžeepöördeid ega küüsi närima panevat pingetõusu, lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, ühtlaselt rahulikus tempos – kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Herned muudkui kasvavad, usaldus laste ja naabritädi vahel samamoodi, kuni julgetakse koos lõpuks isegi maale sõita – mis aga paneb laste ja vanatädi sõpruse õige rängale proovile ning lõpuks ometi häirekellad ka emade-isade peas helisema.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Venno Loosaar „Eitahalood“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Venno Loosaar „Eitahalood“

Venno Loosaare „Eitahalood“ vahetavad ära laste ja vanemate rollid. Lapsed selles raamatus on koomiliselt hädas oma halbade kommetega vanemate ja vanavanematega, kuid ilmutavad lugudes siiski piisavalt kavalust ja tarkust, et ülekäte läinud täiskasvanud lõpuks korrale kutsuda. Kindlasti pakub see rollide äravahetamine palju nalja ja äratundmislusti kolme- kuni kuueaastastele lastele, kellele see raamat ettelugemiseks tundub kõige paremini sobivat. Lapse vaatenurk neis lugudes on ilmselge. Ilus on ka see, et nende pahupidi pööratud juttudega on autor osanud püsida hea maitse raamides ja emotsionaalselt soojades, armastavates toonides. Väga lihtne oleks nende naljadega ju ka üle võlli minna, hakata tembutama tembutamise enda pärast või muutuda vanemate naeruvääristamisega peaaegu õelakski. Aga selle asemel on „Eitahalood“ hoopis armsalt naljakad, heatahtlikud, soojad ja armastavad. Just nii nagu lapsepõlve kõige mõnusamad mängud.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

 

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“ toob luulet põhikooliealistele lastele. Valdav on siin loodusteema ja vaikne mõtisklus, ning peaaegu puuduvad väiksemate laste luulele omane mängulisus ning vigurid. Kuid seda kõnekamaks kujuneb looduse vaikus ja rahu, aastaaegade ühesugune turvaline vaheldumine, nii lihtsad, kuid samal ajal nii kõnekad loodusdetailid – ja Jaanus Vaiksoo oskab nende kõne noore lugejani tuua ning neile arusaadavaks ja elamuslikuks muuta. Tehnilise poole pealt on tegemist meisterliku vormivaldamisega, väljapeetud rütmitunnetuse ja kujunditajuga. Žürii meelest on tegemist läinud aasta parima ning kompositsioonilt ühtlaseima, läbimõelduima lasteluulekoguga.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Piret Raud „Kõik minu sugulased“ 

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Piret Raud „Kõik minu sugulased“

Piret Raua „Kõik minu sugulased“ koondab 9 – 12-aastastele lastele kirjutatud lõbusaid raamiga seotud lühijutte, millest igaüks pajatab poiss Aadama suguvõsa omanäolisest liikmest. Mängulised ja tugeva absurdielemendiga lood on kirja pandud oskusliku tehnikaga, selge ja särava stiiliga, ning kannavad endas armastust ja lugupidamist elu erisuste ning erinevuste vastu. Need on armsad, heatahtlikud ja humoorikad, ja täiskasvanud lugeja jaoks hakkavad kahtlemata kaasa mängima lugude erinevad tähenduskihid, põnev alltekst ja leidlikud vihjed. Kindlasti on sellest raamatust hoopis rohkem avastada, kui lasteraamatutest tavaliselt, ning selles on midagi igas vanuses lugeja jaoks.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Pealkiri annab ühtlasi sisu üldkokkuvõtte. Lustakas lugu, kuidas 12-aastane Kaisa aitab isal leida uue naise. Mainitakse, et ema on surnud, kuid sel teemal rohkem ei peatuta. Ühel päeval otsustab isa, et soovib naise võtta. Üksnes keda täpselt, seda ta veel ei tea. Tütar võtab ohjad enda kätte ning utsitab isa tegema nimekirja omadustest, mida ta selle naise juures näha tahab. Sellega alles kogu otsimissaaga algab. Tuleb välja, et on veel mitmeid kriteeriume, mida peab kindlasti ÕIGE naise otsingul arvestama. Õnneks on Kaisal parim sõbranna Merit, kes oskab anda kasulikku nõu, sest tema emal on selles vallas hulga kogemusi.

Kohati tekib kahtlus, et kellele see raamat õigupoolest suunatud on ning millist sõnumit see endas kannab. Kas see on mõeldud varateismelistele kohtingute maailma sisseelamiseks või üksikutele täiskasvanutele (sh ka üksikvanematele) eneseabiõpikuna, kuidas leida kaaslane kogu eluks? Tõenäoliselt siiski võib-olla veidi mõlemat, sest sellel teosel on minu arvates päris hea potentsiaal olla aluseks ka toredale koguperefilmile. Raamat on nii Eesti Kultuurikapitali lastekirjanduse 2016. a. aastaauhinna nominent kui ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäeva korraldatud lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat” võidutöö ning Tartu linna Lapsepõlve auhinna laureaat.

Klaari Tamm