Posts Tagged ‘lastele’

10 raamatut — Laura Loolaid

1. Samariitlase käsiraamat.

Nii kaua kui ma mäletan, kuulus iga maalkäigu juurde väike rituaal “Samariitlase käsiraamat” läbi lapata. Oli see siis vihmane päev, leiva luusselaskmine või muidu jõudehetk — niipea kui vana diivani vedrud kolksuga lohku vajusid, oli raamat juba iseenesest kätte ilmunud. Otsest lugemist mäletan ma vähe, rohkem sai ikka õnnetuste piltidega närvikõdi tekitatud ja imelike raviminimede üle itsitatud.

Iseloomustav tsitaat:

Mahlasoonte teel asetsevad mitmel pool mahlanäärmed, kus valmistatakse valgeid vereliblesid ja kus kinni peetakse kehasse ja mahla tunginud kahjulikud pisikud — nagu kindlustes. Seetõttu suurenevad ja valutavad vahel mahlanäärmed — seal on siis lahing vaenlastega käimas. Ei ole ka huvituseta tähele panna, et suuremad mahlanäärmete kogud asetsevad kaenla all, kubemes, kaelal jne., s. t. piiril — käe ja jala piiril kerega — riigiga, nagu kindlusedki, et vaenlasi mitte kaugele lasta tungida.

.

2. Robinson.

Eiei, mitte üldiselt, vaid üks väga konkreetne Vana Raamat, mis samuti kuulus maalkäimise rituaalide juurde. Seda lugesin küll põhjalikult ja korduvalt — ju oleks ribadeks lugenud, kui see väljaanne juba ei oleks ribadeks loetud. Et ka kaaned ja muu ümbritsev sisu on ajaga kaduma läinud, ei tea ilmumisaastat ega midagi! (Tõsi, trükistiil laseb aimata kahe- või kolmekümnendaid ja kiire tegevuse kulg lihtsustatud sisuga väljaannet.)

Iseloomustav tsitaat:

Hommikul oli õhk kõue järel lahedam, Mina aga nägin metsa poole käänates imelikku asja — nägin tuld, jooksin nagu pöörane sinna. Põesas põles. Pikne oli puusse löönud ja tuli oli edasi põesasse pääsenud.  

.

3. Roheline aas.

Kolmas maakodus rituaalselt loetud raamat. Tegu on nõretava nõukogude propagandaga sellest, kuidas kauge kolhoosi pioneeridel õnnestub akadeemik Lõssenkolt saada mutantnisu seemneid ja taimed üles kasvatada! Raamatu avastamine langes aega, kui meist olid saanud juba teadlikud nõukavastased jõnglased ja ilmselt algas lugemine iroonilises võtmes. Aga mis teha, raamat on paeluvalt kirjutatud ja lisaks väga rikas meemimaterjali poolest.

Iseloomustav tsitaat:

Trepile ilmus Dusja. Ta tõmbas palitu hõlmad koomale ning astudes ettevaatlikult veeloiku visatud telliskivide peale, tuli välja jalgrajale. Petja märkas, et tal on rätik endiselt viltu peas ja püsib ainult klambri abil. “Peaks talle oma detaili kinkima,” mõtles Petja. Kunagi oli keegi läbisõidul olev ohvitser kinkinud talle kristalse binokliprisma. Petja hoidis seda alati vasakus püksitaskus. 

.

4. Krabat.

Koduse pärimuse kohaselt olla seda mulle ette loetud siis, kui ma olin veel päris pisike. Hiljem oli raamat krooniliselt kadunud, aga ma teadsin, et ta on kuidagimoodi eriline. Kui kolimistega välja ilmus, siis lugesin igaks juhuks kohe mitu korda läbi. Iseloomustavat tsitaati ei saa anda, sest ta on jälle kuhugi kadunud, linnas ei ole, maal ei ole, küllap on hästi ära pandud. 

.

5. Kaarnakivi.

Kogumiku avastasin kuidagi kogemata ja olen sestsaadik risti-põiki ja üle lugenud. Aga mitte kunagi päris läbi. Esimestel lugemistel vaatasin vist illustratsioonide järgi, mida maksab ette võtta, edasi katsusin juba üksikuid lõike hamba all. Aga ikka on iga ülelugemisega jäänud nii, et rohkem kisuvad kaasa tondid ja imeteod, realistlikum ja lüürilisem värk jääb alati teiseks korraks.

Iseloomustav tsitaat:

”Ütle mulle, kumba sa valid, kas kivi päält kirja või maa päält maasika,” küsis Jaan Jukult. “Maa päält maasika,” vastas Juku, sest ta kõht oli kaunis tühi. “Maa päält maasikas on väga paha asi,” vastas Jaan, ”aga kivi pealt kiri on lõokesepesa.” “Ma ei teadnud,” vastas Juku. “Ma arvasin, et maa päält maasikas on tõesti maasikas.” Kõik nägid korraga, et Juku pää muutus äkki tublisti väiksemaks. 

.

6. Baskerville’ide koer.

Ikka see paks kõvakaaneline kogumik, mis kaheksakümnendate raamaturiiulil mahtus kuhugi Musketäride ja Maalt-merelt ja Tuhande ühe öö ligidusse. Järjekordne püsilugemisvara varajasest lapsepõlvest ja eluaegse deduktiiv-lembuse alustala. (Muide, taas kujunesid välja kindlad osad raamatus, mille ma kestva ja oleva ülelugemise käigus alati vahele jätsin). Kõrvale kuulata Vladimir Daškevitši filmimuusikat.

.

7.-8. Tõelised imed ja Muinasjutte.

Sel muistsel ajal, kui raamatute ilmumist ei juhtinud turuloogika, ega isegi veel mitte paberi- ja trükivärvidefitsiit, olid meie kodused riiulid lastekirjanduse osas pehmelt öeldes külluslikud. See tähendas, et oli võimalus palju asju lugemata jätta, aga ka, et oli võimalus juhuslikult igasuguseid asju avastada.

Saja rahva lugude ja pisikese sarja ja muu muistendvara vundamendi pealt tabasin muidugi otsekohe ära, et pealkirjadest hoolimata on need kaks midagi hoopis muud kui “muinasjutud” Ja see miski muu ahvatles!

.

9-10. 3 lugu ja Tagurpidi.

Ma ei saa tõestada, et ma õppisin lugema eestikeelsete koomiksitega. Aga ma saan väita, et nende mõju lugemisoskusele ja mitmekihilise teksti tunnetusele on üüratu. Seda mäletan ma ka, kuidas koomiksi lugemise käigus (oli see nüüd Tagurpidiantsla või Piilupart, Miki ja teised) hakkasin esimest korda tajuma, et väiksed kirjatähed seal serva peal on ka loetav tekst.

.

Laura Loolaid

 

Kätlin Kaldmaa “Lydia”

Raamatu lisaväärtus on, et see on topelt ilus, ära märgitud nii “25 kauneimat Eesti raamatut 2021” kui ka “5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2021” kategoorias. (Kujundaja: Jaan Rõõmus, iIllustraator: Jaan Rõõmus, kirjastaja: Hunt, trükikoda: Greif. Rahva Raamatu eripreemia, Eesti Lastekirjanduse Keskuse eripreemia.)

Lisaks lihtsalt ilusale sisaldab see ka dokumentaalseid illustratsioone. Raamat, mis lisaks kodusele raamaturiiulie võiks kõrguda kooli- ja õppekirjanduse hulgas — kooliraamatukogus, emakeele- ja kirjandusõpetajate abimaterjalina. Eks tuntud inimestest on varemgi püütud vormida n.ö lastesõbralik versioon, mis aga mulle siin meeldib, et tegu on faktidel põhinevate lugudega, kus fantaasial pole lastud ülearu lennata. Kindlasti on “Lydiat” sobilik lugeda ka täiskasvanuil, neile on vana kõneviis või metatekstid kergemini arusaadavad — kogu oma kurvas lõppmängus “Haned luiged, tulge koju!” / “Ei saa, hunt on ees!” Sest on juba Kroonlinn aeg. Tartlastele on Koidula õnneks nüüd alati kodus, kuidagi samas võtmes “Lydiaga” mõjub Koidula kuju Ülejõe mälestuspargis.

Kindlasti saab sellest raamatust Koidula elu ja loomingu kiirkursuse tüvitekst, ja see on päris hea.

Helle Maaslieb
Eesti Kirjandusmuuseum

Kadri Hinrikus „Elevant“

Algul mõtlesin, et jälle järjekordne raamat koolikiusamisest, loen diagonaalis, et lihtsalt ennast kurssi viia.

Lugemise edenedes hakkas lugu paeluma. Probleemidest peresuhetest oli lihtsalt ja usutavalt jutustatud. Edukas, töökas ärimehest isa, koduperenaisest allaheitlik ema. Tütre huvisid ja hobisid ei mõisteta. Koolis kiusamine, eriti ühe kadeda klassiõe poolt, teised lähevad karjamentaliteediga kaasa. Siis tore kohtumine horvaadist tüdruku Lucijaga, kes tegelikult ongi asjade paremuse poole pöördumise võti. Aga Kärt ise on ka tarmukas ja julgeb probleemidega tegeleda, lahendusi otsida. Ka ei ole kogu probleemide pundar nii ängistav, et tahaks raamatu käest panna.

Mulle väga meeldis kanade kinkimise ja kanadele kuudi ehitamise osa. Nii tore, kuidas täiskasvanud tulid asjaga kaasa ja lastega koos tehti selline vahva asi ära.

Kogu raamat oli lõppkokkuvõttes helge ja probleemidele lahendusi leidev.

Aga mis sellel kõigel ikkagi elevandiga pistmist on? Esiteks saab kanade maja uhke sellenimelise nimesildi (ja miks ei võiks, eksole? ) ja teiseks kirjutab Kärt nii ilusa luuletuse:

Kui sa kohtad elevanti
oma linnas laiutamas,
suru tervituseks lonti,
kutsu tuppa maiustama.

Kui ta astub, suur ja tugev
läbi käänulise jõe,
pole ainustki tal muret,
ühtki häda ta ei põe.

Kui ta kutsub, mine kaasa,
roni tema turjale.
Ülevalt kui alla vaatad
muigad kogu kurjale.

Merle Persidski
Tartu Mart Reiniku Kooli raamatukogu

10 raamatut — Meery Salu

Siin ongi nüüd need kümme raamatut, mis mulle esimesena meelde tulid. See ei tähenda seda, et ma olen neid kõiki mitmeid kordi lugenud või ma olen neist erilises vaimustuses. Need on need, mis on tekitanud minus mingis mõttes tugevama või meeldejäävama emotsiooni.

.

Ellen Niit
Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda

Raamat, mis mind lapsena end mitu korda lugema pani. Kas ma siis selle moraalist aru sain, ei mäleta. Aga nii lahe oli kujutleda, et kellegi voodi ümber käivadki loomad. Lapsena tahame ju kõik endale loomi ja võimalikult palju. Oma lastele riiulist unejuturaamatut otsides tuli vapper jänku jälle mu juurde ja kulus nii mulle kui mu pojale pähe. Mõni aasta tagasi kohtusime taas tänu uuele põlvkonnale. Meie pere kõikide laste vaieldamatu lemmik läbi aastakümnete.

.

Thor Heyerdahl ““Kon-Tiki” ekspeditsioon

Minu esimene raamat „Maaim ja Mõnda” sarjast. Isa arvas toona, et 9-aastasel on seda vara lugeda. Seda enam tahtmine kasvas. Ja oligi haarav tekialune lugemine, lausa nii kaasakiskuv, et jäin ümbrust unustades raamatuga vahele. Ega siis laps süüdi ole, et üks paljunäinud ettevõtlik teadlane nii lihtsas keeles seiklusi edasi anda oskab. Ja lugedes sai selgeks, et elus on kõik võimalik ja kui huvitav on maailm. Siis tundus lausa kangelastegu üldse mingi ookeani lähedalegi minna, rääkimata sellise alusega seal seilamisest. Pärast selle lugemist rändasid kõik selle sarja raamatud minu lugemislauale. Ja sii juba muidugi vanemate nõusolekul.

.

P. L. Travers “Mary Poppins

See raamat kingiti mulle, kui ma olin mumpsis. Ja kui hästi selle lugemine aitas haiguse vastu. Mida veel on inimesel vaja, kui on olemas üks põhjatu kott, kust tulevad täpselt õigel ajal kõik vajalikud asjad. Äkki sellepärast sisaldabki mu käekott siiani kõike eluks vajalikku. Sellest algas vist ka mu nõrkus vahvate kirjanduslike naiskujude suhtes. Ei häbene, et tahaksin siiani olla selline suure südamega inimene. Ja muidugi, kui tollases Noorsooteatris tuli lavale Marje Metsur Poppinsina, siis olin täielikult lummatud.

.

Gerald Durrell
Minu pere ja muud loomad

Südamlikult naljakas raamat inimestest ja loomadest, mida minu arust lugesid pärast eesti keeles ilmumist kõik imikust raugani. Väikese perepoja raugematu huvi kõikide loomariigi esindajate vastu tekitab tema emas ja vanemates vendades-ões mitte just kõige soojemaid tundeid. Aga kui mõnusa huumoriga on kogu peresiseseid suhteid kirjeldatud. Värvi lisab ka Korfu saare mitmekesine loodus ja kreeklaste temperament ning elustiil. Õppisin kindlasti hoopis teisiti paljudele asjadele vaatama ja loodus muutus lähedasemaks.

.

Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva

See on raamat, mida olen tahtnud täiskasvanuna uuesti lugeda, et teada saada, kas rahuliku maatüdruku suhtumine ootamatustesse mõjub ka praegu nii imetlusväärselt naljakalt. Olin juba selle raamatu ilmudes peategelasest vanem ja nägin elu veidi teisiti. Aga nii mõnedki ütlemised on siiani meeles. Tungal on ikka võrratu kirjanik, kes oskab iga tegelase lugejale nii eluliselt huvitavaks kirjutada.

.

.

James Krüss
Timm Thaler ehk müüdud naer

Mäletan selle raamatu esimesest lugemisest lapsena vaid emotsiooni: kuidas saab üks inimene nii tobe olla. Ja mis täiskavanunagi lisada?

.

.

Epp Petrone ja Väike Myy
Meie taluelu : memme nõuanded

Ootamatu deja vu: kui palju sarnast on minul nende kahe naise tegemistega ja suhtumisega aiatöödesse. Pidev katsetamine aias. Kevadine hasart, et saab näpud mulda pista. Ja siis enda kirumine suure haarde pärast ja järgnev vaimustus uutest ja vanadest maitsetest. Ja taas on võimalus õppida nii mõndagi ja loomulikult ka ebaõnnestuda. Ja eks minugi mõtted ja nõuanded sarnanevad Myy omadega. Taas vahva raamat vahvatest naistest!

.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel

Esimesel momendil oli teadasaamine selle raamatu ilmumisest minu jaoks tõsiselt ehmatav: teha Pärdist koomiksi laadne üllitis. Aga tegelikult see pakkus suurepärase elamuse. Meisterlikult kujutatud lihtsa suurmehe elu lapsepõlve, õpinguid ja konflikti tolleaegse valitsusega. Ja kui lahedalt on kujutatud helisid kontserdisaalis. Autori teostus ja lähenemine on nii peen ja mõnus. Kahjutunne oli suur, kui raamat läbi sai. Loodan, et tuleb ka järg. Jäi ju käsitlemata elu välismaal ja Pärdi keskuse loomine.

.

Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused: 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid

Tänuväärse ettevõtmise tulemus on vajalik ning huvitav. Lugema hakates ei olnud ma kindlasti valmis selliseks avameelsuseks ja mitmekülgsuseks. Tõeliselt huvitav rännak läbi ajaloo. Õrnade naiste kangelaslikkus ootamatutes eluvõitlustes. On ju võrdlusmaterjali oma vanaemade, ema, tädide ja teiste tuttavate räägitud lugudes. On ju paljud minu ümber elanud samadel aegadel samades kohtades, aga ikka on nendes lugudes teised suhtumised, vaated ja juhtumised.

.

Veinika Västrik “Koome kaltsuvaiba

Mõtlesin juba vahepeal, et ma ei pane seda siia nimekirja. Aga ei ole midagi teha. Tuleb enda vastu aus olla. Kui see esimeste seas meenus, järelikult on tema koht siin. Kangasteljed sain endale elukohta vahetades. Ja olin kohe kindel, et hakkan neil kunagi kuduma. Kus häda kõige suurem, seal tuleb abi. Ja siis see ilmus mulle ka abimees: raamat, mida ma olen pärast selle ilmumist arvatavasti kõige tihemini kätte võtnud. Asendamatu käsiraamat inimesele, kes saab harva oma hobile pühenduda. Ehe näide ühest õigest käsiraamatust: õhuke, konkreetne ja asendamatu. Autori tausta teades veel sügavam kummardus. Ja mahub käekotti!

.

Meery Salu

Riho Unt „Siniste vagunitega rong”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2022 — Riho Unt „Siniste vagunitega rong” (Menu Meedia)

Raamat, mis on nii hästi struktureeritud ja detailideni läbi mõeldud, et tekitab tõelist respekti kirjaniku süsteemse mõtlemise ees. Sündmustik on filmilikult tempokas ja täiesti ettearvamatu! Erilise kujundusega humoorikas raamat, mis on südamlik, milles on väikeseid ning päris suuri vimkasid ja sobib seetõttu nautimiseks nii lastele kui ka suurtele. Põneva lisanüansi annab tegevuse paigutamine 1960. aastatesse.

Tuul Sepp
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel

Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2022 — Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud” (RonkRonk, illustratsioonid Marja-Liisa Plats)

Ladus, hästi liikuv, huvitav fantaasiaraamat, mis teenib lisapunkte silmajääva põneva ja originaalse kujunduse poolest. Sobib vanuserühmale “lastekate” ja “noortekate” lugejate vahel, mis on eesti lastekirjanduses olnud hõredalt kaetud. Meile meeldis eesti folkloori sissetoomine ning ajarände teema osav lahendamine – see on keeruline loo element!

Tuul Sepp
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel

Indrek Koff „Kuhu lapsed said?”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2022 — Indrek Koff „Kuhu lapsed said?” (Härra Tee ja Poua Kohvi, illustreerinud  Elina Sildre)

Suurepärane töö nii kirjaniku kui ka kunstniku poolt, terviklik ja viimistletud teos. Tõeliselt tänuväärne ja kvaliteetne panus lasteluulesse, mida võib erinevates seltskondades korduvalt valjusti ette lugeda ja ettelugejanagi jätkuvalt samade kohtade peale naeru pugistada. Raamat on helge ja tempokas ning täis värvikaid tegelaskujusid.

Tuul Sepp
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel

Kersti Kivirüüt „Mina, Raimo. 5. klass”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2022 — Kersti Kivirüüt „Mina, Raimo. 5. klass” (Tänapäev)

See raamat täidab üht suurt lünka kirjanduses, kus sihtgrupiks on u 10–13 aastased poisid (aga miks mitte ka tüdrukud!). Lugu on hoogne ja usutav ning raamatukogudest kuuldu põhjal saanud ka sihtgrupi heakskiidu. Tähelepanu pööratakse olulisele probleemile – täiskasvanutele, kes ei oska laste muredega empaatiliselt tegeleda ja kasutavad oma jõupositsiooni nende allasurumiseks, andes nii ka lastele “eeskuju” probleemide jõuga lahendamiseks.

Tuul Sepp
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel

Kadri Hinrikus „Elevant”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2022 — Kadri Hinrikus „Elevant” (Tammerraamat, illustreerinud Kadi Kurema)

Lummava kaanekujundusega imearmas raamat, kaasaegne “Kadri”, kus on nii täituvaid kui täitumatuid unistusi, sõprust ja koostööd, aga ka kosutav õnnelik lõpp.

Autor on osanud lihtsal moel kirjutada rasketest asjadest: armastusest, koolikiusamisest, hirmudest, märkamisest ja mittemärkamisest. Igati tänapäevane ja hoogne raamat, mis hoolimata käsitletud probleemide tõsidusest on soe ja positiivne.

Tuul Sepp
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel

Kätlin Kaldmaa „Lydia“

Lydiat võib kirjeldada kui kaunite illustratsioonidega ajaloohõngulist lasteraamatut. Sobilik lugemine kooliealisele õpilasele, kui ka noorematele. Sest lastele lugude ja luule ettelugemine on sobilik igas eas lapsele. Eriti armsalt tõlkis Kätlin vana eesti keelt tänapäevasesse võtmesse, mis muudab ajaloolise luule kaasahaaravaks ja mõistetavaks igaühele. Kindlasti pole see vaid lasteraamat, vaid kauni kujundusega köide kõigile, kel huvi Eesti loo vastu ning hinges alles veidi lapsemeelsust.

Greete Lepik
Tartu Ülikooli Raamatukogu