Posts Tagged ‘Berliin’

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“ (2010, e.k. Terje Loogus 2018)

Juba aastaid on noortekirjanduse tõlgete hulgas domineerinud tõlked inglise keelest ja ausalt öeldes kipuvad need lõpuks üsna üheülbalised tunduma. Seetõttu mõjub saksa autori Wolfgang Herrndorfi läbimurdeteos nagu sõõm värsket õhku. Et ainuüksi 200 leheküljele võib nii palju ära mahtuda! Olla ühtaegu äge ja naljakas roadmovie’lik seiklusromaan ja samas käsitleda naljatleva kergusega hulka lihtsamaid ja raskemaid teemasid: inimeste erinevused ja eelarvamused, sõprus ja armastus, väline versus sisemine veetlus, koolitarkus versus reaalne elu, rassism, vaesus ja alkoholism, jne jne.

14-aastane Maik Klingenberg on pärit pealtnäha rikkast ja korralikust perest ning käib ühe Berliini gümnaasiumi 8. klassis, kus ta on nö hall hiireke, keda keegi ei märka, sh ka imekaunis Tatjana, kellesse Maik salamisi armunud on. Ühel päeval ilmub klassi uus poiss — vene päritolu mongolisilmadega ja „asotsiaalse“ välimusega Tšikk, kellest saab jutustuse sündmustiku käivitaja. Nimelt selgub, et Maiki ema on alkohoolik ning sel ajal, kui ta nädalatepikkusel võõrutusravil viibib, sõidab isa armukesega puhkama, jättes Maiki üksi koju. Maiki ukse taha ilmuv Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga suudab Maikile selgeks teha, et temagi on ära teeninud ühe pisikese „puhkusereisi“ ning Tšiki ettepanekul suunduvad nad Valahhia poole (mitmetähenduslik sõna, mis tähistab nii piirkonda Rumeenias kui lihtsalt kolgast). Siit algabki seikluslik ja tragikoomiline teekond, mille sisse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, viljapõlde, prügimägesid ja kaevandusi.

Maik satub järsku niivõrd teistsugusesse keskkonda, et see tundub talle paralleelmaailmana, või õigemini tundub talle nüüd kogu varasem elu ja teoreetiline kooliteadmine paraja paralleelmaailmana. Õpitu tuleks vast isegi kasuks, kui oskaks seda natukenegi rakendada. Tšiki puhul on muidugi vastupidi — praktika domineerib teooria üle, elu on õpetanud ellu jääma. Teekonnal õpivad mõlemad.

Maiki suureks üllatuseks selgub, et veidra kesta all on inimestel hea süda ja võhivõõrad inimesed aitavad neid mitmest pöörasest olukorrast välja. „Väiksest saati on isa mulle õpetanud, et maailm on paha. Maailm on paha ja inimene on ka paha. Ära usalda kedagi, ära mine võõrastega kaasa ja nii edasi. Seda olid rääkinud mulle vanemad, seda olid rääkinud mulle õpetajad ja televiisor rääkis seda ka. /…/ Ja võib-olla oli see ka õige ja inimene oli 99 protsenti paha. Aga imelik asi oli see, et Tšikk ja mina olime reisil kohanud peaaegu ainult seda ühte protsenti, kes polnud paha.“ (176) Huvitav küll, aga ühel hetkel ei tea Maik enam sedagi, kas ta on endiselt armunud kaunitarist klassiõesse Tatjanasse või hoopis prügimäel kohatud räpasesse ja haisvasse, aga nutikasse ja otsekohesesse Isasse.

Kohati tundub nendega juhtuv tõepoolest väga filmilik, sest situatsioonid on grotesksed ja karakterid meeldejäävad, sündmustik kiiresti arenev. Autor suudab lugejale elavalt silme ette manada püssiga vanamehe kummitusmaastikuna mõjuva kaevanduse serval, poiste kokkupõrke sigasid vedava veoautoga või hoopiski Maiki joobes ema, kes koos kõikvõimaliku mööbliga basseini kargab. Maik ise oma perekonnale hinnanguid ei anna, aga lugeja mõikab, et pealtnäha korralik pere on seestpoolt üsna mäda. Alkohoolikust ema jätab isegi sümpaatsema mulje kui kinnisvaraärikast isa, kes on parajalt kahepalgeline, rassistlik ja agressiivne. Ema moto on: „Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.“ (25) Maik järgib õnneks ema, mitte isa, õpetussõnu ning jääb politseinike ja kohtunike ees ausa versiooni juurde, mitte ei aja kogu süüd Tšiki kaela.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt 2018. a. parimate noorteraamatute hulka. 2014. a. avaldati romaani lõpetamata järg, mis on kirjutatud prügimäel kohatud tüdruku Isa vaatepunktist. Lõpetamata aga seepärast, et autoril diagnoositi 2010. a. pahaloomuline ajukasvaja ning kolm aastat hiljem sooritas ta 48-aastaselt enesetapu.

Annika Aas

Jean-Philippe Toussaint „Television”

Jean-Philippe Toussaint „Television” (1997, ing k 2004)

Ma ei julgeks selle belgia juurtega Korsikal elava ja prantsuse keeles kirjutava autori raamatut soovitada igaühele. See on raamat gurmaanidele, kirjandusgurmaanidele. Neile, kes ei otsi raamatust tingimata põnevat süžeed või mõnusat meelelahutust, vaid naudivad kaunist keelekasutust, peent huumorit, peidetud eneseirooniat, pikalt ja mõnuga keerlevaid lauseid.

Autorilt on eesti keelde tõlgitud neli teost, ka tema kuulsa Marie-tsükli kaks esimest romaani on eesti keeles olemas („Armastajad” ja „Põgenemine”), käesolevat varasemat romaani on siiski võimalik lugeda vaid prantsuse või inglise keeles ning ta võib pakkuda Toussaint’i varem lugenuile üllatuse.

Kui Marie-tsükliga muutus autori tonaalsus melanhoolsemaks, siis selles, üsnagi autobiograafilises romaanis on palju rohkem kergust, huumorit, situatsioonikomöödiat. Mitte nö tordiga-näkku huumorit, vaid asjaolude kokkusattumisest tekkivaid veidraid-totraid olukordi; mõnel puhul saab ikka mõnuga naeru pugistada või uskumatult pead vangutada. Kasvõi olukord, kus äsja stipendiumi saanud ja Berliini Titianist uurimustööd kirjutama tulnud minajutustajal paluvad naabrid oma puhkuse ajal korralikult lilli kasta, jättes kirjanikule detailsed kirjalikud juhised, ent boheemlasliku suhtumisega kirjanikule meenub see tähtis ülesanne mitme nädala pärast ning surevate või suretatud taimede tragikomöödia päädib naabrite naasmisel sõnajalaga külmkapis. Samuti saab hea fantaasiaga lugeja elavalt ette kujutada situatsiooni, kus porgandpaljas kirjanik Halensee pargis järve ujuma hakkab minema ja kohtub (täies riides) diplomaadiga, talle stipendiumi määranud sihtasutuse juhiga ning peab jupp aega viisakat seltskondlikku vestlust arendama, loobudes kutsest lõunasöögile ettekäändel, et ta peab ju tööd tegema.

Jah, see tema pidev „töötegemine” on järjekordne pilklik nali, sest konkreetse uurimustöö kirjutamiseni ta kunagi ei jõuagi. Ta tunnistab ka ise, et mingist tööst mõtlemine ja rääkimine on tunduvalt mõnusam, kui selle töö tegelik teostamine. „Once again, it seemed, I was discovering the truth of the rule /…/, which was that the chances of seeing an idea through to completion are inversely proportional to the time you’ve spent talking about it beforehand. For the simple reason /…/ that if you’ve already extracted all the pleasure from the potential joys of a project before you’ve begun it, there remain, by the time you get down to it, only the miseries of the act of creation, its burdens, its labors. (lk 29)

Aga mis on raamatul pistmist televisooniga? Nimelt otsustab minajutustaja televiisori vaatamisega lõpparve teha (ehkki mitte päris resoluutselt, vaid just talle omasel pehmelt koomilisel moel — talle on jällegi tähtsam sellest faktist rääkimine, selle üle mõtisklemine kui konkreetne tegu) ning arutleb siin-seal ühiskonna televisiooni-sõltuvuse üle, tuues välja raamatute ülimuslikkuse ja televisiooni pealiskaudsuse ning rõõmustades seega eriliselt minusugust lugejat, kellel pole juba 24 aastat televiisorit olnud. „For where books, for instance, always offer a thousand times more than they are, television offers exactly what it is, its essential immediacy, its ever-evolving, always-in-progress superficiality.” (95)

Tohutult nauditav on minu jaoks jutustaja eneseteadlik, kergelt eneseirooniline hääl, tongue-in-cheek huumor ehk tõsise näoga naljaviskamine. Ainult üks näide. Sattudes kohvikus hommikust süües noore naise kõrvale, mõtliskleb minajutustaja: „I was about to attack my soft-boiled egg, but there was no hurry, no hurry. Eating a soft-boiled egg never shows you to your best advantage. So experienced with women. So savvy.” (104)

Kui plaanid peavad, siis saab autorit oma silmaga kaeda juba sellekevadisel Prima Vistal.

Annika Aas

Joel Haahtela “Täheselge, lumivalge”

Ma luban endale väikese poeetilise liialduse ning ütlen, et kogu Haahtela loomingu lugemine—ning eesti keeles on nüüd juba päris kena valik saadaval—on nagu jalutamine lumivalges metsas täheselgel ööl. Selles on mingi süütus, puhtus, kergus. Kuigi käsitletavad teemad ei pruugi olla kerged, oskab Haahtela neist rääkida nii, et nad ei vajuta sind maadligi. Haahtela on melanhoolne, kuid mitte masendav. Käesoleva teose minajutustajagi lausub: “Me peame kurbuse eest hoolitsema, sest see teeb elu suuremaks ja ilusamaks, annab võimaluse lennata.” (lk 215) Ja see autorile omane napp, ülemäärasest puhastatud stiil ning võrratud metafoorid: “Kuidas üks väike sündmus võib kõike muuta, ainult näpuotsatäis armu taeva apteegist.” (lk 175)

haahtelataheselge“Täheselgest…” leiab mitmeid autori korduvaid motiive: liblikad ja liblikakogujad, Vermeeri maalid, õunapuu, kaotus-otsing, rännak. Seekord rändab teos nii ajas kui kohas päris kaugele. 20-aastase Helsingist pärit noormehe Leo Halme päevikusissekanded algavad 1889. a. Pariisis ning aegamisi-vihjamisi saame teada üht-teist tema minevikust, kodumaalt lahkumise põhjustest. Kirjutaja ei ole ülemäära emotsionaalne, kuid ridade vahelt kumab palju kaotusvalu, igatsust, kahetsust. Siin on ka konflikt unistuste ja reaalsuse vahel, sest oma südames maalikunstniku tulevikust unistav noormees on sunnitud onu abiga vastu võtma telegraafi koha. Teises osas näeme teda juba korrespondendina Berliinis vahetult enne Esimese maailmasõja algust ning järgmine osa näitab teda 53-aastase mehena hoopis kaugele Kagu-Aasiasse suundumas. (Elu)ring saab täis 1936. aastal Saksamaal Bernburgi psühhiaatriahaiglas.

Kuid see ei ole veel kõik. Haahtela poleks ju Haahtela, kui poleks kellegi jälgi ajada või kellegi jälgedes käia… Raamatu lõpp toob meid tänapäeva, 2012. a. Helsingisse, kus Leo Halme järeltulija hakkab oma vanavanavanaisa päevikuid lugema ja ümber kirjutama. Ning mitte ainult. Ümberkirjutaja tunneb oma vanavanavanaisaga seletamatut sidet ning võtab ette reisi Saksamaale Bernburgi, kus selgub tõde Leo Halme viimastest päevadest ja surmast. See ei ole ilus tõde, aga ometi, “kogu maailma kogunenud prahi, kurbuse ja pettumuste alt kumab siiski alati valgust, lumivalge pind” (334).

Annika Aas

Sonia Rossi “Fucking Berliin: tudeng ja poole kohaga hoor”

See on väidetavalt üks etapp kirjutaja eluloost, vormitud romaaniks, mis jõudis saksa raamatumüügitabelite tippu. Itaaliast pärit raamatukoguhoidja ja väike-ettevõtja tütar Sonia läheb Berliini, et astuda ülikooli matemaatikat õppima. Esialgset vaimustust iseseisvast elust hakkab peagi tumestama rahapuudus, mis sunnib neidu astuma esimese suhteliselt süütu sammukese seksteenuste osutamise teel.

Kahekümne-aastane Sonia armub poola emigrandist luuserisse, keda peab majanduslikult toetama. Olukord sunnib teda järjest sügavamale seksiärisse sukelduma. Kuid tüdruk on väga sihikindel ja raamatu lõpp seetõttu helge, mitte sentimentaalne. Prostituute ja nende omavahelisi suhteid ning nende kliente on  kirjeldatud inimlikult mõistvalt ja küllap ka elutruult. Vürtsiks ja põnevuse tekitamiseks olgu lisatud, et Sonia kolleegideks on ka paar Eestist pärit vene nimega naist.

Tänaseks on Rossilt ilmunud menuromaani järg “Dating Berlin: Auf der Jagd nach Mr. Right”, millest räägib üks alltoodud lingil olev saksakeelne videotutvustus.  Kui arvestada esimese osa populaarsust, saame loodetavasti varsti lugemislauale kirjastuselt Tänapäev ka järjeraamatu eestikeelse tõlke.

Arvamused blogides:
Femme.ee blogis 
Saksakeelses raamatublogis
Retsensioon:
Marek Volt “Berliini tudenghoora viisaastak” Sirp, 08.04.2011
Intervjuud autoriga saksa keeles on siin,  siin ja siin.

Ülli Tõnissoo