Posts Tagged ‘noortele’

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Reeli Reinaus on kirjanik, kes oskab surmast väga rahulikult ja soojalt kõnelda. Meie loos on Emilie ehk Miili, kelle keha on maetud turba alla, kuid ometigi on tütarlapsel võime olla mõne inimese jaoks nähtav ja elus. Morten on poiss, kelle elu on viimasel paaril aastal aina hullemaks läinud. Pärast vanavanemate surma ja ema lahkumist Soome on poiss jäänud onu kasvatada. Onu Urmas osutub aga jõhkardist joodikuks, kes kasutab Mortenit raha hankimise vahendina ja aeg-ajalt ka peksukotina. Saatuse tahtel on poisil vedanud sellega, et tal on harrastus, mis aitab esialgu vaimselt ja hiljem ka majanduslikult vee peal püsida. Nimelt on Mortenil silma inimeste ja asjade ülesvõtmise peale ja oma isiklik kaamera, mille ta on ostnud noil möödaläinud headel aegadel, kui veel tema sünnipäevi peeti ja talle kingitusi tehti. Üsna loomulik on seegi, et ta on klassi parimaid õpilasi, sest ainult niimooodi saab ta ennast inimesena tunda. Elu on üsna hull, aga Morten ei suuda mitte kellegagi sellest rääkida. Ta elab üks päev korraga ja loodab, et ehk kõik kuidagi laabub ja tulemas on paremad ajad ning tal tuleb lihtsalt vastu pidada.

Seni on tal pelgupaik — salapärane soosaar keset raba, kus ta käib aeg-ajalt istumas ja oma elu üle järel mõtlemas. Ühel õhtul satub ta rabas kokku võõra tüdrukuga, kes on umbes sama vana kui Morten, kel on pikad mustad juuksed ja ilusad suured silmad. Seljas on tal pikk seelik, mille alumine serv on märg ja õhukesevõitu jakk. Mõlemad on kohtumise üle üsna üllatunud, aga mitte ehmunud. Morteni küsimistele annab võõras tüdruk ebamääraseid vastuseid. Kuna poiss peab ema helistamise ajaks kindlasti koju jõudma lõpeb esimene kohtumine mõlemapoolse lubadusega uuesti soos kokku saada.

Raamatus on pikalt juttu Morteni hinges toimuvast ning lugejate välja mõelda jääb, kas otsused, mida poiss teeb või tegemata jätab, on õiged või mitte!

Head lugemist ja kaasamõtlemist!

Ädu Neemre

Emily Winfield Martin “Lumivalge ja Roosipuna”

Vennad Grimmid on kakssada aastat tagasi kirja pannud loo kahest õest, kes elasid emaga väikeses metsamajas. Tüdrukud olid armsad kui inglid ja töökad nagu mesilased. Ühel õhtul sattus nende majakesse suur karu, kellest sai neile väga hea sõber ja kaaslane. Metsas käies puutusid nad kokku väikese ja tigeda härjapõlvlasega, kelle tüdrukud kolmel korral surmasuust päästsid.

Muinasloo lõpp on üsna ettearvatav — karu osutus nõiutud printsiks ja lugu lõppes pulmapeoga ning tegelased elavad õnnelikult siiani kui pole vahepeal ära surnud. Selline on üldjoontes vendade Grimmide variant.

Emily W. Martin on sama süžee aluseks võtnud ja kirjutanud pikema, romantilisema ja põnevama loo.

Tema versioonis on Lumi ja Roosi tähtsa aadliku tütred, kes on kaotanud oma tiitli ja kodu, sest ühel päeval on nõiutud metsas kadunuks jäänud nende isa. Emal ei jää muud üle kui võtta lapsed ja minna elama väikesesse majakesse keset metsa. Tütred suhtuvad isa kadumisse erinevalt — Roosi tunneb suurt kurbust, kuid Lumi on kindel, et ühel päeval tuleb isa tagasi. Nõiutud metsa kohta liigub mitmesuguseid jutte, üks koledam kui teine. Kõige hirmsamad lood räägivad salapärasest Metsade Hirmust, keda keegi pole näinud, aga kes on võimeline kõike elavat hävitama. Veel liigub metsas ringi röövlite jõuk ja oma pahategusid teevad hundid.

Ühel päeval metsas ringi rännates satuvad Roosi ja Lumi kummalisse raamatukokku, kus riiulitel on raamatute asemel igasuguseid esemeid ja laenutada saab …lugusid!

Tüdrukute seiklused jätkuvad, nad leiavad maa-aluse pere, kes kasvatab seeni, päästavad püünisraudadest suure karu, põgenevad huntide eest ja tõepoolest päästavad tusase härjapõlvlase elu. Neil tuleb võidelda nii enda kui karu elu seest.

Lumi ja Roosi head teod saavad lõpuks tasutud. Aga milline see tasu on, saate teada siis, kui raamatu lõpuni loete!

Lugege ja ehk ohkate loo lõppu jõudnuina kergendatult!

Ädu Neemre

Ene Sepp “Tagasi sadulasse”

Diloogia hobustest ja ratsanikest on saanud valmis. Esimene osa, “Jagatud suvi” andis lugejatele aimu Sigridi tunnetest, mis puudutasid ratsutamist, suhteid treeningukaaslastega ja loomulikult tema vaimustavat hobust nimega Mileedi.

Selles loos tuleb Sigridil üle elada ohtlik kukkumine ja võitlus selle tagajärgedega. Raamat algab helgetes toonides — Sigrid on edukas ja enesekindel noor ratsutaja. Ees terendab kindel sõit Hollandisse rahvusvahelisse ratsutamislaagrisse, tarvis on lihtsalt üles võtta demovideo ja võit ongi käes. Ent ühel hetkel muutub kõik — kohalikul tallivõistlusel juhtub üsna rumal äpardus, Sigridi hobune ehmub, tüdruk kukub sadulast, jääb jalusesse kinni ja saab murtud luud, peatrauma ning väga suure ehmatuse osaliseks.

Füüsilised hädad paranevad omal ajal, kuid alateadvuse hirmud jäävad. Need ei lase tüdrukul hobuse selga istuda ning isegi mitte tallide poole vaadatagi. Teda on tabanud pesuehtne ärevushäire — öösiti näeb ta ratsutamisest õudusunenägusid, teda tabavad higistamishood, käed värisevad ja hingata pole võimalik. Selle asemel, et oma probleemist rääkida, hakkab tütarlaps välja mõtlema põhjusi, miks ta enam treeningutel käia ei saa.

Saatuse irooniana on tema vanemad otsustanud just nüüd täita Sigridi suure unistuse — nad ostavad talle päris oma hobuse. Kuid mis kasu on oma hobusest kui sa sadulasse istuda ei suuda…

Lugege ja hinnake Sigridi tegusid ja mõtteid!

Ädu Neemre

Agnes Kolga “Jagatud saladused”

Lugu valetamisest: peategelane Johanna(Hanna) on kogu aeg hädas valede ja pooltõdedega, vähemalt ta ise arvab, et räägib ebatõtt ja põeb selle pärast väga.

Tegelikult on kõik lihtne. Hannal on oma poiss nimega Kevin. Mida aeg edasi seda hullemaks nende suhe muutub, sest noormees on kontrolliv ja suhtub Hannasse nagu enda omandisse — tahab võtab, tahab jätab, tahab vihastab, tahab lepib. Ühel hetkel saab tüdrukul sellest kõigest villand ja ta annab poisile hundipassi. See ajab Kevini vihale ja ta vannub kättemaksu ning lugu võtabki üsna ebameeldiva pöörde.

Asjade arenedes saab lugejale selgeks, et Hanna peres pole asjad korras ja võib tunduda, et jälle on õigus vanadel eestlastel, kes ütlesid, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. Nimelt on Hanna isa vägivaldne joodik ja ema ärahirmutatud madala enesehinnanguga naine. Korraks näib, et sellest mülkast pole väljapääsu. Olukorra teeb valusamaks see, et Hannal on väike vend Kaarel, keda Hanna peab oma isa eest kogu aeg kaitsma. Aga kes kaitseks teda ennast?

Just siis kui kõik on halvemast halvem sekkub loosse uus tegur — kena välimusega noormees nimega Aleksander. Olukord on intrigeeriv — Aleks on igati meeldiv noormees aga temaga suheldes tunneb Hanna ennast väga ebakindlalt ja seda ühel väga ebameeldival põhjusel. Ka segab teda eelmine suhe, mis annab kohati väga valusalt tunda. Ei ole kerge katkise sisemusega olusid ja inimesi enda ümber õiglaselt hinnata.

Lugege, elage kaasa ja võibolla olete loo lõppedes mõnevõrra optimistlikumad kui raamatut avades!

Agnes Kolga esimene romaan”Varjajad” märgiti ära kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel. 2018. aasta sügisest õpib autor Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust.

Ädu Neemre

Cath Crowley „Sõnad sügaval sinises”

„Nad küsivad, mis kell raamatupood lahti tehakse ja ma ütlen neile avamisaja – kella kümnest kuni oleneb –, raamatutega seotud hädaolukordade puhul teevad nad ka keset ööd uksed lahti.”

Täiesti juhuslikult sattus nädalavahetuseks uudiskirjandusest näppu tunnustatud austraalia kirjaniku, Cath Crowley raamat „Sõnad sügaval sinises”. Lihtsalt nii teistmoodi kujundus hakkas silma! Kuigi kohe kahtlustasin, et tegu on noortekirjandusega, mida harva lugema satun, otsustasin proovida. Seda enam, et raamat on pälvinud palju tunnustust: Winner of the Indie Book Awards for Young Adult fiction 2017, Winner of the Gold Inky Awards 2017, Winner of the Prime Minister’s Literary Award for Young Adult Fiction 2017 Honour Book, CBCA Award for Older Readers 2017.

Lugedes leidsin end mõtlemast inimestevahelise suhtlemise üle. Kas on suhtlemine tänapäeval hulga keerulisem või mulle ainult tundub nii? Mõtlesin raamatute vajalikkusest inimestele ühel või teisel moel. Ning sellest, mida iga lugeja omalt poolt lisaväärtuseks loetud raamatule kaasa annab (mida kataloog edasi anda ei saa). Ja muidugi kohast, kus inimene ja raamat kokku saavad… (olgu see siis raamatukogu või raamatupood).

Mulle meeldisid raamatu kõnekad vahepealkirjad või mõtteterad:

…kasutatud raamat on täis saladusi… (selles raamatus kohe igas mõttes)

…lehtede keeramise heli…

…pingsalt jälgitud telefon ei helise iial…

…see on nagu kerge nuhtlus õhus…

…isegi nimetutest ridadest lugesin välja terveid lugusid…

…pidev sisemine vihm…

jne

Tegelikult on see lugu armastusest ja armastusest raamatute vastu. See on lugu kasutatud raamatute poest, kus kliendid jätavad raamatute vahele kirju võõrastele, armsamatele, poeetidele, sõnadele. Raamatupoest, mis peagi suletakse…

Võib öelda, et see on üks hästi kirjutatud ja südamlik raamat, mida võib lugeda ka veidi hiljem kui nooremas täiskasvanueas. Sel raamatul on mitu kihti, aga minu jaoks andis mõtteainet just see raamatute pool.

Halliki Jürma

Berit Sootak “Viimane hingelind”

Lugu noortele ulme- ja esoteerikahuvilistele. Lugejad saavad teada, et meie hulgas liigub poisse ja tüdrukuid, kes pole normaalsed ehk tavalised.

Raamatu peategelane Mirtel (hilisem Säde) on hädas iseendaga — näeb õudusunenägusid, teda tabavad seletamatud nõrkusehood ja kummalise sisuga kujutluspildid. Arstide diagnoos on alguses depressioon ja pisut hiljem vaimuhaigus.

Ühel päeval muutub tüdruku elus kõik — tema hingearst saadab ta kaugesse Eestimaa paika (Veriorale — on selline koht tõesti olemas!) ravile. Kohale jõudnud tüdrukule antakse uus sümboolne nimi ja elumuutus võib alata. Säde leiab uues koolis sõbratari ja talle määratakse abistaja — vaimne teejuht Kaur. Raamatu autor on kirjutanud loo saladustest ja esimesest armastusest. Lugejate otsustada jääb, kumba on raamatus rohkem, kas saladusi või tundeid.

Küllap on lugejatel põnev, sest nägemusi, aimdusi ja veidraid kokkusattumusi on elus ette tulnud meil kõigil, iseasi on kuidas me neid endale seletame. Võibolla on vaimude ja hingede maailm tõesti kusagil lähedal olemas ja ehk vaatavad lahkunute silmad meie igapäevaseid tegemisi pealt ja toetavad, kui juhtume komistama.

Lugege ja kuulake, kui teiega kõneldakse!

Ädu Neemre

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia-lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ning mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema Evelyniga koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad tegelased pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida. Mõneti sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Tiina Sulg