Posts Tagged ‘noortele’

Cath Crowley „Sõnad sügaval sinises”

„Nad küsivad, mis kell raamatupood lahti tehakse ja ma ütlen neile avamisaja – kella kümnest kuni oleneb –, raamatutega seotud hädaolukordade puhul teevad nad ka keset ööd uksed lahti.”

Täiesti juhuslikult sattus nädalavahetuseks uudiskirjandusest näppu tunnustatud austraalia kirjaniku, Cath Crowley raamat „Sõnad sügaval sinises”. Lihtsalt nii teistmoodi kujundus hakkas silma! Kuigi kohe kahtlustasin, et tegu on noortekirjandusega, mida harva lugema satun, otsustasin proovida. Seda enam, et raamat on pälvinud palju tunnustust: Winner of the Indie Book Awards for Young Adult fiction 2017, Winner of the Gold Inky Awards 2017, Winner of the Prime Minister’s Literary Award for Young Adult Fiction 2017 Honour Book, CBCA Award for Older Readers 2017.

Lugedes leidsin end mõtlemast inimestevahelise suhtlemise üle. Kas on suhtlemine tänapäeval hulga keerulisem või mulle ainult tundub nii? Mõtlesin raamatute vajalikkusest inimestele ühel või teisel moel. Ning sellest, mida iga lugeja omalt poolt lisaväärtuseks loetud raamatule kaasa annab (mida kataloog edasi anda ei saa). Ja muidugi kohast, kus inimene ja raamat kokku saavad… (olgu see siis raamatukogu või raamatupood).

Mulle meeldisid raamatu kõnekad vahepealkirjad või mõtteterad:

…kasutatud raamat on täis saladusi… (selles raamatus kohe igas mõttes)

…lehtede keeramise heli…

…pingsalt jälgitud telefon ei helise iial…

…see on nagu kerge nuhtlus õhus…

…isegi nimetutest ridadest lugesin välja terveid lugusid…

…pidev sisemine vihm…

jne

Tegelikult on see lugu armastusest ja armastusest raamatute vastu. See on lugu kasutatud raamatute poest, kus kliendid jätavad raamatute vahele kirju võõrastele, armsamatele, poeetidele, sõnadele. Raamatupoest, mis peagi suletakse…

Võib öelda, et see on üks hästi kirjutatud ja südamlik raamat, mida võib lugeda ka veidi hiljem kui nooremas täiskasvanueas. Sel raamatul on mitu kihti, aga minu jaoks andis mõtteainet just see raamatute pool.

Halliki Jürma

Berit Sootak “Viimane hingelind”

Lugu noortele ulme- ja esoteerikahuvilistele. Lugejad saavad teada, et meie hulgas liigub poisse ja tüdrukuid, kes pole normaalsed ehk tavalised.

Raamatu peategelane Mirtel (hilisem Säde) on hädas iseendaga — näeb õudusunenägusid, teda tabavad seletamatud nõrkusehood ja kummalise sisuga kujutluspildid. Arstide diagnoos on alguses depressioon ja pisut hiljem vaimuhaigus.

Ühel päeval muutub tüdruku elus kõik — tema hingearst saadab ta kaugesse Eestimaa paika (Veriorale — on selline koht tõesti olemas!) ravile. Kohale jõudnud tüdrukule antakse uus sümboolne nimi ja elumuutus võib alata. Säde leiab uues koolis sõbratari ja talle määratakse abistaja — vaimne teejuht Kaur. Raamatu autor on kirjutanud loo saladustest ja esimesest armastusest. Lugejate otsustada jääb, kumba on raamatus rohkem, kas saladusi või tundeid.

Küllap on lugejatel põnev, sest nägemusi, aimdusi ja veidraid kokkusattumusi on elus ette tulnud meil kõigil, iseasi on kuidas me neid endale seletame. Võibolla on vaimude ja hingede maailm tõesti kusagil lähedal olemas ja ehk vaatavad lahkunute silmad meie igapäevaseid tegemisi pealt ja toetavad, kui juhtume komistama.

Lugege ja kuulake, kui teiega kõneldakse!

Ädu Neemre

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia-lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ning mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema Evelyniga koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad tegelased pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida. Mõneti sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Tiina Sulg

Reeli Reinaus “Roosi märgi all”

Ingel ei suuda lõpetada nutmist, Johan on juba pool aastat kadunud. Politsei ei suuda leida ühtegi jälge. Kogu maailma raskus on tüdrukut maha murdmas. Ka parim sõbranna Saara hakkab tema lõputust lohutamisest väsima.

Miikael on suures hädas, sest talle kangastuvad väga veidrad unenäod, kus ta peab jõudma mingisse saladuslikku paika — aga kus see asub ja mida endas peidab, see kõik jääb talle kättesaamatuks. Samal ajal tunneb ta aeg-ajalt mingit seletamatut kihku kätte maksta, aga kellele…

Johan tunneb, et keegi on tema pähe elama asunud, tal on üha raskem reaalsusesse tagasi tulla.

Vika teab, et ta peab üles leidma koha, mis annab talle piiramatu võimu inimeste ja asjade üle.

Kõigi nende teed ristuvad Hiiumaal Suuremõisa lähedal. Mängu tulevad veel kohalik pastor Olaf, kes teab midagi Johani kadumisest, ja veidra sünnimärgiga tundmatu mees, kel ilmselt pole häid kavatsusi, kes on juba tapnud ja võib tappa veel. Pikkamööda selgub, et nende kummaliste sündmuste jäljed viivad väga ammusesse aega, kus Suuremõisa omanikuks oli parun Otto Reinhold Ungern-Sternberg. Tema ja veel kaks meest olid omal ajal seotud väga valgustkartva saladusega, kuid üks selle kamba liikmetest osutus reeturiks. Tundub, et seegi kord nuheldakse vanavanavanavanemate kunagised patud tänaste laste kätte.

Lugu on põnev ja kohati üsna müstiline ja verinegi, kuid lugejate suureks kergenduseks lõpeb kõik hästi!

Põnevikuga “Roosi märgi all” jätkab eesti üks tunnustatuimaid noortekirjanikke Reeli Reinaus Eesti ajaloo ja rahvapärimuse tutvustamist noorele lugejale ning teeb seda nõnda, et on raske raamatut enne loo lõppu käest panna.

Lugege ja tundke põnevusvärinaid!

Ädu Neemre

Teismelise keha noortekirjanduses

Mõni inimene võib terve elu elada nii, et tema keha ja kehalisus ei saa mitte mingisugust eraldi tähelepanu tema enda ja/või teiste poolt. Mõni inimene aga võib tunda end lausa oma kehas lõksus pannes tähele igat väiksemat muutust. Kõige suuremad (ja sageli häirivamad) muutused leiavad inimese kehas aset teismeeas, seda ei tee ka valutumaks ümbritsevate inimeste kommentaarid kasvava keha kohta. Noortekirjanduses on selle teemaga erinevatel aegadel erinevalt toimitud. Viimaste aastatel on silmajäänud kolm raamatut, mis lähenevad keha teemadele huvitavalt ja valgustavad seda uutest nurkadeks.

Sarah Crossani „Üks“ pajatab loo teismelistest siiamikaksikutest, kelle lõppeesmärgiks on nende kokkukasvanud kehade lahti opereerimine. Raamatu peategelaseks on Grace, kes on kaksikutest pisut tundlikum, õrnem, haavatavam. Tegevustik on edasi antud justkui päevikuna, hakitud lausetena, mis mõjuvad proosaluulena ja tunduvad olevat emotsioonidest tugevalt laetud. Crossan on teinud väga põhjaliku eeltöö, et õppida tundma siiamikaksikute hinge- ja kooselu, sest see kontseptsioon on osa meie reaalsusest, aga tundub ääretult võõristava kogemusena. Tavalistele teismeliste rõõmudele ja muredele lisandub nende kahe tüdruku puhul ka hirm tuleviku ees, ehk kuidas tulla toime, kui nende kehad on lahutatud, kas nad mõlemad üldse elavad selle operatsiooni üle. Raamatu puhul ei ole tegemist mingi kirjandusliku suursaavutusega, olulisem on romaani puhul noore lugeja emotsionaalsele küpsemisele kaasa aitamine.

Christoffer Carlssoni „Oktoober on kõige külmem kuu“ on tegelikult kriminaalromaan, aga taustal toimub peategelase Vega seksuaalne ärkamine ja esimesed vihjelised kokkupuuted seksuaalse ahistamisega. Meeskirjanikud on naislugejate hulgas kurikuulsad oma äpardlike absurdsusesse kalduvate naistegelaste ja nende seksuaalsuse kirjeldamisega, kuid Carlssonil on see õnnestunud. Vega on enesekindel ja ennast kehtestav, kes kirjeldab häbenemata oma seksretkedest, õnneks ei domineeri need nii teksti üle, et võiksid muutuda labasusteks. Antakse aimu ka vanemate meeste soovimatust tähelepanust noorte neidude suhtes, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed, kuid Vega kiire reageerimine kõrvaldab need juba eos. See raamat ei aita viia lugejat mitte kuskile, aga siiski on ta huvitav lisandus kehateemaliste kirjutiste hulgas.

Eliis Grigori „Teibitud suu“ on kahest eelnevast erinev oma osalise autobiograafilise tausta ja informatiivsuse poolest. Elenora on 14-aastane anoreksiat põdev tüdruk, kes hakkab söömishäirete osakonnas ravil olles päevikut pidama. Päevikule on vahele pikitud on erinevaid katkendeid blogidest, arstidelt, internetist söömishäirete olemusest ja selle avaldumisest. Elenora räägib, miks ja millal tal söömishäire tekkis, ning kuidas selle häire ravi edenes. Sissevaade söömishäirega inimese hingeellu on hirmutav ja õõvastav, aga samas aitab lugejat ennast, kellel peaks sarnane mure olema, või kelle lähedane on häirega kimpus. Söömishäirega käib sageli kaasas kehataju muutumine ning ka sellest on Grigori mõningal määral kirjutanud, kuid kuna see on niivõrd valus ja seletamatu hirm, siis mitte eriti põhjalikult.

Kõik kolm raamatut on omanäolised ja huvitavad lugemiselamused. Mõeldud täiesti erinevate lugemisvajaduste ja –murede rahuldamiseks, lahendamiseks. Selliseid raamatuid võiks muidugi olla rohkem, ja eriti eesti kirjanike sulest, aga aega on. Mõned kehalisuse ja kehatajuga seotud teemad vajaksid rohkem küpsemat analüüsijat ja kirjutajat.

Liis Pallon

Eesti elulood lastele

Viimastel aastatel on vabariigi 100. sünnipäeva tõttu antud välja päris kopsakas kogus erinevaid Eesti ajalugu ja inimesi puudutavaid lasteraamatuid. Nende ilmselgeks eesmärgiks on olnud tutvustada noorematele lugejatele eelnevate põlvkondade säravamaid tähti, kellest mõnigi on nii häbematult unustatud, et isegi delfid ja postimehed ei ole vaevunud postitama surmakuulutust. Lastekirjanikud on püüdnud seda viga parandada, ja üpris edukalt.

Tegelikult on juba päris mitu aastat tutvustanud ajalooõpetaja Jaak Juske väiksematele lugejatele Eesti ajalugu oma sarjaga „Isa põnevad unejutud ajaloost“. Selles sarjas on kaks raamatut, mis on otseselt keskendunud Eesti elulugudele – „Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid“ ja „Eesti kuningad, rüütlid ja printsessid“. Raamatutes ei räägi ta ainult eestlastest, vaid ka inimestest, kes ei ole küll meie rahvuskaaslased, kuid kes on sündinud ja kasvanud siin, või suurema osa oma elust viibinud Eestis (nt. baltisakslased). Saaremaa viikingite, vitaalivendade, baltisaksa maadeavastajate, tsaaride ja kuningannade elulugude taustal kirjeldab Juske aga märkamatult ka Eesti ajalugu. Ta on väga hea jutustaja, kes haarab oma lustliku stiiliga kaasa iga kuuluja, mistõttu sobivad need raamatud tõepoolest ka unejuttudena (ette) lugeda. Ainukene etteheide on see, et mõnikord hakkavad kuivad faktid koormama ilusaid lauseid, ja teksti voolavus kaob.

Jaak Urmeti kirjutatud raamat „Hurdast Pärnani“ ilmus alguses eraldi lugudena ajakirjas Hea Laps. Kokku on kogutud üpris subjektiivne valik 25 inimese eluloost, kellest ainult kaks on naised. Raamatus on rikkalikult pilte ja illustratsioone, millele lisandub Urmetile omane ilmekas tekst. Ning üldjoontes on see sümpaatne lugemine, sest kirjanik tutvustab erinevatel elualadel edukaks saanud mehi, kes tänapäeva lastele ei pruugi üldse tuttavad olla. Kuid seda raamatut võiks lugeda mööndustega, sest mitmes kohas leiab mahategemist tähelepanuväärsete naiste panus ja seda seetõttu, et nad ei ole Urmetile sümpaatsed olnud. Ma arvan, et ühegi inimese olulisust ei tasu rõhutada kellegi teise halvustamisega.

Kätlin Vainola „Lood julgetest Eesti tüdrukutest“ ja Loone Otsa „Lugusid kuulsatest eestlastest“ on elulugude raamatutest kõige rohkem ilukirjanduslikumad. Vainola raamat pajatab 30 kuulsa naise elust. Elulood on ülevaatlikud, kuid nendes on siiski rõhutatud eesti naiste julgust ja tugevust eluraskuste kiuste edukaks saada. Raamatus on mitu avaliku elu tegelast (näitlejad, lauljad, kirjanikud), kes juba niigi tuntud, nii et oleks võinud natukene rohkem vaeva näha vähem tuntumate, kuid siiski silmapaistvate naiste leidmisel.

Otsa kuulsate eestlaste raamat koosneb tõepoolest üksnes väljamõeldud lugudest. Raamatus räägitakse väga tuntutest vanadest eestlastest (Peterson, Härma, Lurich, Meri jne). Iga kuulsa inimese kohta on 5-8 vahvat lugu lapsepõlvest või olulistest verstapostidest nende elus, mis on saanud määravaks nende eestlaste kujunemisloos. Raamatu lugemisel võiks tutvustada ka nende isikute elulugu lisaks väljamõeldud lugudele, aga see on tehtud juba lapsevanema kohustuseks.

Nagu ülaltpoolt nähtub, siis jagub lugemist nüüd mitmeks kuuks. Igal nimetatud raamatutest on lisaks headele külgedele ka omad vead, aga nendest teadlik olemine aitab lugejal kindlasti paremini valida endale sobivamat raamatut.

Liis Pallon

Johan Theorin “Salajaki lahing. Jarmalandi kroonikad”

Kui oled piisavalt pikalt ja palju fantaasiakirjandust lugenud, siis leiad ühel hetkel, et põnevate väljamõeldud olendite osas ei ole kirjanikel sulle enam ilmselt midagi väga uut ja värsket pakkuda. Astrid Lindreni tötskääbused ja metsmardused, Tolkieni kääbikud ja orkid, Rowlingi võlurid ja majahaldjad, Meyeri vampiirid, loendamatute kirjanike head ning kurjad haldjad … kas on veel võimalik, et kellegi fantaasia loob midagi-kedagi uut ja värsket?

On küll. Johan Theorini loodud viitrid tekitavad põnevust ja uudishimu raamatu esimestest ridadest peale. Ehkki mitte juhuslikult ei maininud siinkirjutaja kohe algul Lindgreni metsmarduseid – esmapilgul viitrid just nende „Röövlitütar Ronja” hirmuäratavate tegelastega assotsiatsiooni loovadki. Ajapikku selgub küll, et mulje on petlik. Ning ehkki lõpplahendus on üle keskmise ettearvatav, tahaks siiski veel maaraviitritest lugeda. Õnneks ongi „Salajaki lahing” alles triloogia esimene osa.

Elavast fantaasiast pakatavale teosele lisab sealjuures väärtust hoopis vastupidine – lihtsa argise elu tõetruud ja äratuntavad kirjeldused. Tegelaste võitlus purjuspäi vägivaldseks muutuva onuga, naiivsete poiste värbamine sõjameeste asemel seakarjasteks, rahalised raskused, vastuoluline info – kõik see loob viitrite ja lohemadude maailmale usutava ja elulise tausta.

Ehkki see muinas-Rootsis toimuva tegevustikuga raamat on mõeldud põhikooliealistele noortele, leiab ka täiskasvanud fantaasiakirjanduse sõber siit haarava lugemiselamuse.

Johan Theorin on 1963. aastal sündinud Rootsi ajakirjanik ja kirjanik. Terve oma elu jooksul on Theorin sageli külastanud Ölandi saart – paika, kust on pärit tema emapoolsed esivanemad ja kus mees kuulnud palju põnevaid pärimuslugusid ning kohalikke meremeeste, kalurite ja kiviraidurite muinasjutte. Mehe kirjanikutee saigi alguse Ölandi-teemaliste krimkadega. Theorini esimene raamat „Minevikuvarjud” („Skumtimmen”, 2007) sai Skandinaavia aasta parima debüütkriminaalromaani auhinna, teine teos „Öine lumetorm” („Nattfåk”, 2009) pälvis aga juba kirjandusauhindu nii Rootsist, Skandinaaviast kui ka Inglismaalt. Theorin elab vaheldumisi Ölandil ja Stockholmis.

Janar Kotkas