Posts Tagged ‘noortele’

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“ (2010, e.k. Terje Loogus 2018)

Juba aastaid on noortekirjanduse tõlgete hulgas domineerinud tõlked inglise keelest ja ausalt öeldes kipuvad need lõpuks üsna üheülbalised tunduma. Seetõttu mõjub saksa autori Wolfgang Herrndorfi läbimurdeteos nagu sõõm värsket õhku. Et ainuüksi 200 leheküljele võib nii palju ära mahtuda! Olla ühtaegu äge ja naljakas roadmovie’lik seiklusromaan ja samas käsitleda naljatleva kergusega hulka lihtsamaid ja raskemaid teemasid: inimeste erinevused ja eelarvamused, sõprus ja armastus, väline versus sisemine veetlus, koolitarkus versus reaalne elu, rassism, vaesus ja alkoholism, jne jne.

14-aastane Maik Klingenberg on pärit pealtnäha rikkast ja korralikust perest ning käib ühe Berliini gümnaasiumi 8. klassis, kus ta on nö hall hiireke, keda keegi ei märka, sh ka imekaunis Tatjana, kellesse Maik salamisi armunud on. Ühel päeval ilmub klassi uus poiss — vene päritolu mongolisilmadega ja „asotsiaalse“ välimusega Tšikk, kellest saab jutustuse sündmustiku käivitaja. Nimelt selgub, et Maiki ema on alkohoolik ning sel ajal, kui ta nädalatepikkusel võõrutusravil viibib, sõidab isa armukesega puhkama, jättes Maiki üksi koju. Maiki ukse taha ilmuv Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga suudab Maikile selgeks teha, et temagi on ära teeninud ühe pisikese „puhkusereisi“ ning Tšiki ettepanekul suunduvad nad Valahhia poole (mitmetähenduslik sõna, mis tähistab nii piirkonda Rumeenias kui lihtsalt kolgast). Siit algabki seikluslik ja tragikoomiline teekond, mille sisse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, viljapõlde, prügimägesid ja kaevandusi.

Maik satub järsku niivõrd teistsugusesse keskkonda, et see tundub talle paralleelmaailmana, või õigemini tundub talle nüüd kogu varasem elu ja teoreetiline kooliteadmine paraja paralleelmaailmana. Õpitu tuleks vast isegi kasuks, kui oskaks seda natukenegi rakendada. Tšiki puhul on muidugi vastupidi — praktika domineerib teooria üle, elu on õpetanud ellu jääma. Teekonnal õpivad mõlemad.

Maiki suureks üllatuseks selgub, et veidra kesta all on inimestel hea süda ja võhivõõrad inimesed aitavad neid mitmest pöörasest olukorrast välja. „Väiksest saati on isa mulle õpetanud, et maailm on paha. Maailm on paha ja inimene on ka paha. Ära usalda kedagi, ära mine võõrastega kaasa ja nii edasi. Seda olid rääkinud mulle vanemad, seda olid rääkinud mulle õpetajad ja televiisor rääkis seda ka. /…/ Ja võib-olla oli see ka õige ja inimene oli 99 protsenti paha. Aga imelik asi oli see, et Tšikk ja mina olime reisil kohanud peaaegu ainult seda ühte protsenti, kes polnud paha.“ (176) Huvitav küll, aga ühel hetkel ei tea Maik enam sedagi, kas ta on endiselt armunud kaunitarist klassiõesse Tatjanasse või hoopis prügimäel kohatud räpasesse ja haisvasse, aga nutikasse ja otsekohesesse Isasse.

Kohati tundub nendega juhtuv tõepoolest väga filmilik, sest situatsioonid on grotesksed ja karakterid meeldejäävad, sündmustik kiiresti arenev. Autor suudab lugejale elavalt silme ette manada püssiga vanamehe kummitusmaastikuna mõjuva kaevanduse serval, poiste kokkupõrke sigasid vedava veoautoga või hoopiski Maiki joobes ema, kes koos kõikvõimaliku mööbliga basseini kargab. Maik ise oma perekonnale hinnanguid ei anna, aga lugeja mõikab, et pealtnäha korralik pere on seestpoolt üsna mäda. Alkohoolikust ema jätab isegi sümpaatsema mulje kui kinnisvaraärikast isa, kes on parajalt kahepalgeline, rassistlik ja agressiivne. Ema moto on: „Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.“ (25) Maik järgib õnneks ema, mitte isa, õpetussõnu ning jääb politseinike ja kohtunike ees ausa versiooni juurde, mitte ei aja kogu süüd Tšiki kaela.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt 2018. a. parimate noorteraamatute hulka. 2014. a. avaldati romaani lõpetamata järg, mis on kirjutatud prügimäel kohatud tüdruku Isa vaatepunktist. Lõpetamata aga seepärast, et autoril diagnoositi 2010. a. pahaloomuline ajukasvaja ning kolm aastat hiljem sooritas ta 48-aastaselt enesetapu.

Annika Aas

Advertisements

Kersti Kivirüüt „Okultismiklubi“

Minu lemmikraamat on „Okultismiklubi“, mille autor on Kersti Kivirüüt. Mulle meeldis see raamat, kuna mulle meeldib müstika. Suurt seost mul raamatu tegelastega ei ole, võibolla ainult see, et nad olid minuvanused, aga teose sisu oli kaasahaarav ja äratas minus veel suuremat huvi ajaloo vastu. Lugesin seda raamatut kohustusliku kirjandusena, kuid teos oli põnev ja see ei tundunud kohustusena.

Mulle meeldisid seal raamatus üleloomulikud sündmused ja maagilised esemed, näiteks ära neetud kroon. Sealsed tegelased olid mulle sümpaatsed, sest nad kõik olid omamoodi ja erinevad ning nende karakterid olid hästi kujutatud. Tegelaste reaktsioonid erinevatele sündmustele olid kooskõlas nende iseloomuga. Alati see raamatutes nii pole. Teoses olid kohad, kus räägiti ajaloost, täpsemalt muinasaja Eestist, Iirimaast ja Päikesega seotud religioonist. Kuna olen ajaloohuviline, meeldisid mulle need kõrvalepõiked väga.

Raamatu kiirus oli hea: sündmused ei olnud liiga kokku pakitud ja ei olnud samas ka liiga laiali venitatud. Lugemise vältel tekkis mitmesuguseid erinevaid huvitavaid küsimusi, näiteks: „Mis on seal kapi taga? Mis nüüd temast saab?” Põnevus sundis raamatut edasi lugema.

Raamatus ette tulnud sündmused olid ebamaised, kuid mitte nii palju, et lugedes kaoks reaalsustunne ja teos muutuks täielikuks ulmemaagia raamatuks. Tegelased olid nagu päriselus: Viktor, kes tahtis teada, miks sündmused on nähtavalt temaga seotud, ajalooõpetaja Erika, kes tahtis sündmuste ajaloolist aspekti uurida, ja teised klassikaaslased, kes tahtsid Viktorit abistada, kuidas oskasid.

Raamat jagunes arusaadavalt sissejuhatuseks, sisuks ja kokkuvõtteks. Raamatu algus oli pühendunud tegelastele ja põhilistele asukohtadele. Paaripeatükilises sissejuhatuses pandi paika karakterid ja kirjeldati asukohti, näiteks suurt ja vana kooli, mitmete puudega alleed ja kivikalmet, mille ümber hilisem tegevus toimuma hakkaski. Sissejuhatus lõppes siis, kui klassiga juhtus esimene suuremat sorti üleloomulik nähtus. Sisu rääkis ajaloolisest aspektidest, sündmustest ja visioonidest. Põhisisu lõppes minu arvates siis, kui skeptikust poiss sai välguga pihta ja peategelane sai oma saatusest ja tulevikust teada. Lõpp võttis kõik lahtised otsad kokku: kroon sai peidetud, arheoloogilisest kivikalmest rääkis õpetaja ajaloolastele, kes pidid tulema seda uurima. Peategelane täitis oma kohustuse ja lõpuks kõik lõppes hästi.

Väga hea raamat oli ja mulle meeldis, soovitan seda kõigile müstikahuvilistele. Tegelikult ka neile, kes veel pole enda jaoks müstikat avastanud. Iial ei või teada, äkki hakkab meeldima.

Heivo Puusepp
8. klass, Võnnu Keskkool, õpetaja Ülle Hermlin

Aidi Vallik “Kuidas elad, Ann”

Mulle meeldib väga lugeda ja mul on palju lemmikraamatuid. Enamasti loen noorsoojutustusi. Kõige rohkem on mulle meeldinud Aidi Valliku Anni-raamatud. Sel sügisel lugesin kohustuslikuks kirjanduseks „Kuidas elad, Ann?“ ja mulle väga meeldis see teos. Samuti on mind köitnud ka teised Anni-raamatud: „Mis teha, Ann” ja „Mis sinuga juhtus, Ann”. Esimene osa on siiski neist kõige lemmikum.

„Kuidas elad, Ann?” rääkis ühest tüdrukust, kelle nimi oli Ann. Tüdruk leidis ühel päeval keldrist oma ema päeviku, kuhu ta oli kirjutanud asju, mida Ann ei oleks tohtinud näha. Päevikus oli kirjas Anni isa kohta, kes tegelikult polnudki tema pärisisa. Ann solvus ema peale, kuna ema ei pidanud vajalikuks pärisisast Annile rääkida. Tüdruk vihastas nii väga, et põgenes kodust. Ta veetis aega vanas majas koos sõpradega. Koos nendega prooviti narkootikume ja alkoholi. Lõpuks tuli välja, et seltskonnas, kus Ann viibis, oli ema vana sõber, kes hoidis kogu aeg Annil silma peal. Seega hoolis ema tegelikult oma tütrest väga.

Mulle meeldis kõige rohkem see, et peategelane Ann rääkis oma tunnetest ja mõtetest. Kohe oli aru saada, mis tuju Annil on ja ma sain seda ette kujutada. Kohati tekkis äratundmine, et ka mina olen niimoodi mõelnud või tundnud. Peategelane meenutas mulle aeg-ajalt natuke mind, kuna Ann on iseloomult üsna minusarnane. Anni ema ja isa ei ole minu vanemate moodi. Kuigi raamatut lugedes mõtlesin mitu korda, et tahaks oma vanemate noorusajast rohkem teada, kindlasti on neilgi põnevaid saladusi. Pean neilt küsima ja kui nad ise ei räägi, uurin vanavanematelt. Võibolla mõistan oma vanemaid siis paremini.

Veel meeldis mulle raamatu sisu. Mul polnud kunagi igav seda lugeda. Kogu aeg midagi toimus ja seetõttu polnud võimalik raamatut käest panna. Mulle meeldis ka see, et igal tegelasel oli oma iseloom. Paljudes raamatutes on peaaegu kõik tegelased samasuguse mõtlemise ja iseloomuga. Tegelikus elus nii ei ole, sellepärast tunduski just see raamat tõetruu.

Mulle ei meeldinud raamatu juures see, et iga paari lehekülje tagant tuli tekst, mida Anni ema oli oma salapäevikusse kirjutanud, kuigi see oli põnev ja meenutas isegi Anni tegemisi, siis ikkagi ei oleks seda nii palju vaja olnud. Veel häiris mind, kui tegelaste dialoogid venisid vahel väga pikaks ja nad oma mõtteid kordasid.

Kõige parem osa raamatu juures oli Anni ja tema sõprade viibimine vanas majas. See osa oli põnev ja kogu aeg toimus midagi. Samas minu sõbrad nendega ei sarnane, sest nad on korralikumad ja hoolivamad, samuti ei tarvita keegi minu seltskonnas narkootikume ega alkoholi.

Mulle meeldis ka raamatu lõpp, millist ma ei osanud oodata: Ann oli kogu aeg olnud oma ema poolt hoitud ja kaitstud. Ka tema oli ema järele igatsenud. Lõpp oli õnnelik: Ann leppis oma emaga ära.

Soovitaksin Anni-raamatuid ka teistele minuvanustele, kuna nende sisu on põnev ja kaasahaarav. Neis teostes on palju teismeliste probleeme, mis mind ja minu sõpru võiks huvitada. Need raamatud on ka mõnes mõttes õpetlikud, kuna peategelane Ann käitub vahel valesti ja lugejana näeme kõrvalt, mis on sellise käitumise tagajärg. Loodetavasti ei pea alati õppima enda vigadest. Palju mõistlikum ja vähem probleeme tekitav oleks õppida hoopis raamatutegelastelt.

Deili Raidsaar
8. klass Võnnu Keskkool, õpetaja Ülle Hermlin

Rick Riordan “Percy Jackson ja välguvaras”

See on fantaasiaraamat ja ma sain tänu sellele teosele palju Kreeka mütoloogia kohta teada. Samas sarjas on ilmunud veel neli raamatut.

Percy Jacksoni esimene raamat räägib 12-aastasest Percyst, kes avastab, et on pooljumal, täpsemalt Poseidoni poeg. Ta satub suvelaagrisse, kus on palju temasarnaseid lapsi. Laagris kohtub ta Annabethiga, kes tahaks kangesti missioonile minna ja maailma näha. Annabeth on Percy isa rivaali Ateena tütar. Percy ja Annabeth proovivad siiski koostööd teha, sest kui Poseidon tegi hobused, leiutas Ateena vankri ja nad tegid mõnes mõttes koostööd. Grover on Percy parim sõber. Ta on saatür, see tähendab poolenisti inimene, poolenisti kits. Groveri ülesanne oli viia Percy ohutult laagrisse.

Percy peab varsti pärast laagrisse jõudmist missioonile minema ja Zeusi välgu üles leidma ning tagastama, sest kõik arvavad, et tema varastas selle. Percy saab kaasa võtta kaks kaaslast ja ta võtab Groveri ja Annabethi. Tee peal saab ta palju teada uue maailma kohta.

Loo lõpus saab Percy aimu, kelle vastu ta võitleb. Järgmistes raamatutes peab ta jälle minema ja maailma päästma. Järgmises sarjas “Olümpose kangelased” kohtub Percy Rooma pooljumalatega.

Soovitan seda lugu kõigile, kellele meeldivad põnevad jutud ja maagia, sest nendes raamatutes on seda küllaga. Mulle endale meeldisid Percy Jacksoni raamatud väga. Rick Riordan on kirjutanud kolm sarja Kreeka pooljumalate kohta, ühe triloogia Egiptuse ning ühe Norra pooljumalate kohta.

Teele Tempel
7. klass, Elva Gümnaasium

Nicola Yoon ,,Sina minu kõrval ja maailm meie vahel“

Olen tüdruk, kes armastab lugeda rohkem, kui koolitundides nõutakse. Praeguses eluetapis on mulle üks väga südamelähedane raamat Nicola Yooni ,,Sina minu kõrval ja maailm meie vahel“. Sellel raamatul on minu jaoks mingi seletamatu lummus, mida sõnadesse panna polegi nii kerge. Lugedes meeldib mulle samastuda raamatu tegelastega, tunnetada teose probleeme läbi enda elukogemuse. Mainitud raamatus küll otseselt pole midagi minuga sarnast, kuid kui teksti rohkem tõlgendada ja mõelda vaimsetele probleemidele, siis see seostub minuga.

Raamat räägib minuvanusest tüdrukust nimega Maddy, kes oli lõksus, sest ta ema oli teda veennud, et kokkupuude välismaailmaga oleks surmav, kuna tal puudub immuunsusüsteem. Ta ema polnud halb inimene, kuid tal oli hirm oma lapse kaotamise ees, sest ühe lapse oli ta minevikus kaotanud. Maddyl polnud sõpru, kuni tema ellu tuli naabripoiss Olly, kes oli tema ainus side päriseluga. Minul tekkis sellega seoses paralleel, et paljud teismelised oma mõtetega hästi kinnised ja nad ei räägi enda probleemidest. Ma olin kunagi samasugune. Mul oli küll hästi palju sõpru, aga see polnud see, mida tegelikult vajasin. Need n-ö sõbrad, nähes mind ja mu “murepilvi“, jätsid mu aegamööda suhteliselt üksi. Seega Maddy raamatu alguses meenutas mind siis, kui ma ei osanud midagi teha ega ette võtta. Sain teada, kui palju on mulle valetatud ja kaotasin oma “sõbrad“, see tegi väga haiget. Ma ei liikunud oma eluga enam edasi, vaid olin tupikus. Arvan, et see on väga paljude noorte probleem. Võibolla, et ma olin tavaline teismeline ja mõtlesin asju tol hetkel üle, kuid ka mulle nagu Maddylegi tundus, et maailm läheb minust lihtsalt mööda.

Maddy jaoks oli elumuutvaks sündmuseks kohtumine naabripoiss Ollyga, kes ta sellest paigalseisust välja aitas. Minu jaoks olid need minu klassiõed. Õige ruttu leidsin end olukorrast, kus ma olin unustanud täiesti oma endised “sõbrad“. Olin üle pika pika aja taas õnnelik. Suutsin jälle tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Praegu on mul sõbrad, keda ma saan usaldada ja kes saavad mind usaldada, kes on rõõmsad koos minuga ja kurvad koos minuga. Vahepeal oli veel paar juhtumit, kus ma tutvusin uute inimestega, kes andsid mulle omakorda õppetunni. Sellegipoolest olen ma tänulik oma minevikule. Raamatust tundus, et seda oli ka Maddy, sest eelnev negatiivne kogemus aitas tal hilisemat õnne paremini hinnata. Kui inimesel on midagi kogu aeg olemas, võib see jäädagi märkamata ja õnne ei osatagi märgata.

Raamat lõppes sellega, et Maddy, kes polnud sünnist saadik väljas käinud, läks koos oma armastatu, naabripoiss Ollyga pärisellu. Nad läksid teise linna elama ja õppima. Tüdruk oli paranenud „haigusest”, milleks oli tegelikult ta ema ülim hoolivus. Maddy püüdis siiski mõista ka oma ema egoistlikku käitumist ja andestas talle. Nagu raamatul oli õnnelik lõpp, on ka minu üksindusel praeguseks õnnelik lõpp. Paljudel noortel seda pole. Ma olen õnnelik selle üle, mis mul on, aga üks asi, mida ma ei saa muuta, on see, et paljudel noored ei oska olla oma eluga rahul. Soovin, et kõigil oleks võimalus, aga eelkõige oskus, olla õnnelik ja nautida oma elu täiel rinnal. „Sina minu kõrval ja maailm meie vahel” tõstatab küsimuse, kas elada elu lõpuni mulli sees või riskida armastuse ja oma unistuste nimel kõigega. Selle raamatu lugemine annab julgust, et teine tee on õige, tuleb olla vapper, ületada raskused ja uskuda endasse.

Annette-Mari Uudam
8. klass Võnnu Keskkool, õpetaja Ülle Hermlin

Lille Roomets  “Üks väike valge tuvi”

Kerttily=Kurttily kusagil Karksi-Nuia kohvikus Kaseke!

Ärevushäirega 16 aastane tütarlaps, kes on kolm kuud tagasi kaotanud õnnetuses ema, kelle noorem õde lebab koomas haiglas ja kelle isa on kaotanud huvi tütre vastu. Tegemist on teraapilise kolelooga, sest kirjanik on lasknud Kerttilyle kaela langeda kõikvõimalikel hädadel: ema salapärane surm, suutmatus kõnelda, koolikiusamine, pinginaaber, kes teda alandab, mingid kohalikud kaagid, kes teda pidevalt taga ajavad, isa, kellega enam sooja sidet pole, hirmuhood ja õudusunenäod, tagatipuks sügav vastumeelsus kooli suhtes. Pole ühtegi sõpra, kellele toetuda, tüdruk on täiesti üksi jäetud oma hirmude ja ängiga.

Teraapiline on see lugu seetõttu, et raamatu viimases kolmandikus hakkab Kerttiliyle lõpuks tunneli lõpus valgus paistma — talle tekivad sõbrad. Ratastooli aheldatud Traven ja tolle ema aitavad tüdrukul lahendada ema surma müsteeriumi. Kuigi Kerttily elu satub ohtu ja kurikaelad saavad hetkeks edumaa, saabub siiski õnnelik lõpp ja meie peategelane nendib, et inimesi tuleks rohkem usaldada!

Lille Roometsa debüütromaan “Üks väike valge tuvi” võitis kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha.

Ädu Neemre

Helen Käit “Põrgulik suvelaager”

Inge-Brit istus isa sidrunkollase Seati tagaistmel ja tundis teatavat ärevust. Muidugi mitte isa sõiduoskuse pärast, selle poolest oleks ta võinud rahulikult magama keerata, vaid eelseisva laagri pärast, kuhu nad parajasti teel olid. See oli tema esimene suvelaager. Iseenesest oli see imelik, ta oli juba 15-aastane, aga kuidagi oli läinud nii, et ta polnud varem üheski laagris käinud. Kõik oma suved oli tütarlaps veetnud vanaema juures maal kuid talvel oli vanaema surnud, talu oli maha müüdud ja Inge-Brit ei osanud linnas endaga midagi peale hakata. Vanemad lausa muretsesid tema pärast ja ühel päeval saabuski ema rõõmusõnumiga — talle on leitud koht mingis töö ja puhkelaagris, mis asus keset metsi ja kus sai tegelda aiatöödega. Kõik paistis ilus ja turvaline, kaasa tuli ka pinginaaber ja sõbratar Stiina.

Kuid kohale jõudes satub meie loo peategelane, tagasihoidlik ja vähese jutuga Inge-Brit selliste sündmuste keskele, mida ta uneski aimata ei osanud. Selgub, et laager sarnaneb rohkem sunnitöölaagriga — mobiilid korjatakse kohe ära, süüa saab vähe ja seegi vähene ei kõlba süüa, tööpäevad kestavad 12-13 tundi, elamistingimused on alla igasugust arvestust, pesema peab külma veega. Kogu laagriseltskond — 12 tüdrukut ja poissi — on kui puuga pähe saanud. Laagriülem, erakordselt tige naine, ei lase neid hetkekski silmist. Vastu hakata püüdnud poisid pistetakse kartsa. Lõpuks õnnestub lastel siiski põgenema pääseda. Lisada võib veel seda, et keset seda hädaorgu puhkeb õitsele esimene õrn armastus!

Lugege ja imestage!

Teos märgiti ära Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorsoojuttude võistlusel.

Ädu Neemre