Posts Tagged ‘noortele’

Sebastien de Castell “Spellslinger”

Selle raamatu võtsin kätte, sest kaanel on kass. Natuke imelik see kass ju on, aga seda seepärast, et tegu on nekheki ehk orav-kassiga, ja-jaa, see on loom, kellega võlurilapsukesi hirmutatakse, ma pööritasin ka algul silmi, et kuidas saab nunnude loomade segu olla hirmuallikas, aga siis tuletasin ma endale meelde, et on inimesi, kes kardavad hiiri, ämblikke ja/või vaskusse, niiet olgu, selles võlumaailmas on orav-kass üks hirmuäratav loom. Poiss kaanel on viieteistaastane maagiaõpilane, kes on omadega veidi hädas, sest vaatamata pärilikkusele, püüdlustele ja usinale tööle see maagianõks tema käes eriti ei tööta. No ja riburada tuleb muidki muresid, millega rinda pista, kolinal kaela. Naine kaanel on rändur, kartograaf (kelle kaardid sarnanevad mängukaartidele), kes vahel poisi suurematest jamadest välja aitab, ise seejuures salvavaid märkusi pildudes ja mõistukõnes õpetussõnu jagades. Ja kassi juurde tagasi tulles, loo arenedes on orav-kass rändurist sõnakamgi, krüptilisem ka, ja ähvardused nahkkottide, st inimeste, kõrvade ja silmamunade suunas on varmad tulema. Aga miski neid kolme siiski seob…

Žanr, nagu eelöeldust juba järeldada võib, on coming-of-age-fantasy. Autor on kuskil intervjuus öelnud, et fantasy (või võtta kasutusele värske sõnavõistluse võidusõna võluvik?) ei ole mitte eskapistlik kirjavara, vaid hoopis kirjandus, mis aitab meil päris maailmast rohkem rõõmu tunda.

See on mõnusalt loetav põnevate pööretega lugu, millel on ka järjed (olemas ja tulemas, kokku 5 raamatut), ja jaa, ma tahaks neid järgesid juba praegu kohe lugeda :) Seda enam, et see raamat on kõigele lisaks mu meelest eriti hästi kujundatud — kaanepilt, värvilised leheservad, illustratsioonid, šriftivalik, küljendus ja kui hästi see raamat veel käes istub, lihtsalt imetlusväärne!

Tiina Sulg

Advertisements

John Green “Kilpkonnad alla välja”

John Green on autor, kes pole meie riiulitel enam ammu mingi uustulnuk. Suurt populaarsust on kogunud kõik temalt tõlgitud teosed: „Süü on tähtedel“, „Alaskat otsides“, „Paberlinnad“ ja „Katherine´ite küllus“.

Need, kes John Greeni romaanidega tuttavad, ei pea ka sellel korral pettuma või siis peaks hoopiski ütlema: kõik läheb endistviisi. Traditsiooniks on saanud, et kirjanikule meeldib luua oma põneva „kiiksuga“ peategelasi ja nendega lugeja maailmapilti rikastada. Teatud hetkeni ongi selline lugemine puhas mõnu ja meeldib, et tuuakse välja ka teistsuguseid noori, mitte ainult poppe ja stiilseid. Paraku on nii, et kui sama joon aina jätkub, kaob vaikselt ka põnevus.

Kindlasti ei saa öelda, et raamatu lugemine oleks kuidagi ebameeldiv, kaugel sellest. Green on väga andekas. Lihtsalt varasema lugeja mõte jookseb juba kirjaniku omaga kaasa ja nii kaob vaikselt ka üllatusmoment. Mis siis, et autor võttis pärast ülimenuka „Süü on tähtedel“ ilmumist uue teose loomiseks viieaastase mõttepausi.

Siiski soovitaksin „Kilpkonnad alla välja“ kindlasti kätte võtta ja seda nautida, eriti kui varasemalt kokkupuude John Greeniga puudub või kui oled selle autori andunud fänn.

Autori kodulehekülg; John Green Wikipedias.

Pilk tasub peale visata ka John Greeniga seotud filmimaailmale.

Triin Võsoberg

 

 

Mai Raet “Valu tühi veetlus”

Selle jutu pealkiri ei reeda, millest või kellest tegelikult juttu tuleb. Lugu pajatab noorgümnasistist Sandrast, kes peab õppima hakkama uues ja võõras koolis, elama kodunt kaugel, üürikorteris. Niisiis peab ta saama iseseisvaks! Eriti edukas oma uues rollis Sandra pole — kuigi uus kodu pole talle päris võõras (on ta ju oma õel mõnigi kord siin külas käinud), tundub üürikorter talle koledana ning mingit kodutunnet esialgu ei teki, pigem kisub olukord silmist vee välja. Korterinaaber Kristiina tekitab ebalust, tema eluvaated on Sandra jaoks isegi hirmutavad.

Mängu astuvad veel kaks noormeest ja üks neiu: Henri, kes on Kristiina poiss-sõber, ja Oliver, kes oli/on Sandra poiss-sõber, ning Laura, kes on vähemalt loo alguses kindlalt Sandra südamesõbratar.

Nagu sellistes lugudes ikka, lähevad kõigi nende omavahelised suhted keeruliseks. Keegi olla kedagi justkui petnud, kellelgi olevat justkui tunded ja kedagi olevat justkui reedetud. Ei puudu loomulikult saladuslik noormees, kes ei avalikusta oma tegelikku olemust ja seega paelub autori ja ülejäänud tegelaste teravdatud tähelepanu.

Raamatu lõpp on siiski positiivne, sest Sandra on üsna mõistlik noor neiu, enda arvates on ta nagu kass, kes maandub alati käppadele.

Mai Raet on pärit Saaremaalt, tema sulest on ilmunud raamat “Surnud liblikad” (2010). “Valu tühi veetlus” kuulub 2017. aasta noorteromaanide võistlusel äramärgitud tööde hulka.

Ädu Neemre

Liina Vagula “Keegi teine”

Eliise ja Klaarika lugu.

Eliise on autoõnnetuse tagajärjel koomas lebav tütar ja Klaarika tema murest murtud ema. Autori tahtel ei lama Eliise aga teadvusetult haiglavoodis, vaid on sattunud oma ema naha sisse, nimelt ärkab ta aastal 1995 15-aastase Klaarika Nõmmena. Ta on lõksus oma ema kehas. Vanaemast on järsku saanud talle ema ja vanaisast isa, kodusest linnakorterist on ta sattunud väikelinna vanaldasse puumajja. Alguses on kõik väga kole: hirmus nõukaaegne mööbel, kole pruunikas vaip põrandal, väike toapugerik, mitte mingit netti ja korralikke meigivahendeid. Olukord tundub väljapääsmatu — Eliise peab minema kooli ja hakkama suhtlema oma ema klassikaaslastega, keda ta aga põrmugi ei tunne. Vapper tüdruk tuleb kõigega toime, kuigi sellise kahestunud psüühikaga pole kerge hakkama saada. Mälestused endisest elust on kohati eredad, aga ka valusad. Nimelt on nii emal kui tütrel lahendamata poisteprobleem. Nad mõlemad on oma ajas tülli läinud poiss-sõpradega. Ühel tüli Henriga, teisel Markusega. Heaks haldjaks selles loos saab Siret — eelmises elus Eliise tädi, nüüd aga tüdruku suur ja tegus õde.

Mida lugu lugejale õpetama peaks? Kas järsku seda, et kõike, mida silmad näevad, pole tarvis lõpliku tõe pähe võtta. Et mõnikord on tarvis panna ennast teise inimese naha sisse ja vaagida elu tema mõistuse ja tunnete kaudu!

Lugege ja otsustage ise!

Romaan võitis Tänapäeva kirjastuse 2017. aasta noortejutuvõistlusel teise koha. Autor Liina Vagula on aga eesti keele ja kirjanduse õpetaja Põlvamaal Tilsi põhikoolis.

Ädu Neemre

Siri Pettersen “Odinilaps”

Kui ma raamatutes tuttavaid motiive kohates tihtipeale nuran, et näe, see on siit kopipeistinud ja see on sealt kopipeistinud, siis seekord ei tule sel teemal mitte üks mokakobin, sest see raamat on selline, et ma tunnen küll mõjud ära, aga autori oma maailm on nii vägev ning aeg-ajalt kirjutab ta tuntud asju lahti põnevamalt kui algupärandeis oligi. See maailm — mind võlub, kuidas ulmeautorid suudavad välja mõelda hoopis teistsuguseid maailmu ja need ka toimima panna, et taustatööd ja süsteemset läbimõtlemist on oluliselt rohkem, kui raamatusse jõuab, aga see paistab välja, et see seal taga on. Selle raamatu puhul kasutab Siri Pettersen Põhjala mütoloogiat ja teeb seda täiesti omamoodi ja uue nurga alt. Kui tavaliselt tuuakse jumalad Maale ja lastakse neil siin möllata, siis siin jäetakse suured jumalad rahule ja minnakse hoopis miskit sorti haldjate maale. Lugu läheb käima sellest, et satub üks inimlaps läbi kiviringi haldjamaile, kasvatatakse ta üles kui haldjalaps ja siis oma 15. sünnipäeva paiku saab ta teada tõe ja korraga on tal kaelas rohkem jamasid, kui ta iial ette oleks näinud — alates sõbrasuhete muutumistega ja lõpetades suure poliitika ja paleeintriigidega, ellujäämismured ja oma koha otsimised veel takkapihta. Et jah, ootan järge.

Tiina Sulg

Reeli Reinaus “Maarius, maagia ja libahunt Liisi”

Reeli Reinausi teos “Maarius, maagia ja libahunt Liisi” rõõmustas oma loodusläheduse, inimliku soojuse ja lapseliku põnevusega.

Meeldis, et maagia ei domineerinud või oli oskuslikult looduskeskkonnaga põimitud. Peamine fookus jäi noorte hingede mõistmisele.

Tiina Peterson

Kirsty Mosley “Poiss, kes hiilib sisse mu magamistoa aknast”

Autor elab Inglismaal, aga raamat on kõige halvemal viisil ameerikalik. Klišee klišee otsa, täiesti ebausutav ja imal takkapihta. Aga et miks ma siis lugesin? Noh, ega ma õigupoolest korralikult lugenudki, aga kuna haigele inimesele koju toodi, mõtlesin, et peaks vähemalt vaatama, ehkki peale on kirjutatud “noortekas”. Ma olen väga kiire lugeja, aga isegi sellest ajanatukesest on kahju.

Tegemist on debüütteosega, aga kuna see sai tohutult populaarseks, on karta, et autor kirjutab samas vaimus edasi. Seda tüüpi raamatuid annab tavaliselt välja Ersen, Pegasuselt ei osanud midagi nii hullu oodata.

Sisust: Amberil ja temast kaks aastat vanemal Jake’il on vägivaldne isa, kes näiteks söögilauas ümber aetud veeklaasi pärast võib kuueaastast last julmalt peksta. Kui Amber on kolmteist, teeb purjus isa katset teda kuritarvitada ning Jake ja temast veel kaks aastat vanem sõber Liam peksavad ta vaeseomaks, mispeale nii jõhker mees lahkub alandlikult linnast ja annab naisele probleemideta lahutuse. Silmapilk hangib see kuusteist aastat peksa saanud naine hea töö ja reisib sellega seoses nii palju, et lapsed saavad kodus rahus pidutseda. Amberil, kes läbielatud trauma tõttu arvab, et ei ole kunagi valmis seksuaalsuhteks, ei takista füüsilise läheduse kartus sugugi Liamiga ühes voodis magamist ja tema erektsiooni üle nalja viskamist. Loomulikult tuleb korra veel mängu kuritegelik isa, kes on ahistamiseks loonud uue perekonna, ja vana pere päästab uue, ehkki kanda tuleb ka kaotusi. Lõpuks saavad kõik pahad karistuse ja head väga rikkaks ja õnnelikuks. Kohutavalt palju juttu on tagumikest ja üliseksikatest kehadest.

Lisaks muudele hädadele otsustab autor pärast tublisti üle poole raamatu Amberi minategelaseks olemist, et nüüd saavad ka Jake ja Liam “mina” olla, mis tegelikult rohkem ikka häirib kui aitab.

Kuna ma ei lugenud eriti korralikult, ei saa ma tõlke kohta suurt midagi öelda, meelde jäi vaid mõte, et nii vaimukas järgnev sõnamäng küll ei olnud, et lihtne popitegemine “kooli üle laskmiseks” tõlkida ja et tütarlapsed eelistaksid iga kell briljandiga sõrmust teemantsõrmusele.

Põhimõtteliselt võiks seda ju nimetada tänapäeva muinasjutuks, aga muinasjutusõpradele teadmiseks võin kindlalt öelda, et on tohutu hulk palju paremaid jutte, mida lugeda.

Kaja Kleimann