Posts Tagged ‘noortele’

Yoon Ha Lee “Dragon Pearl”

Lugu, kus on kokku põimitud kosmoselendudega tulevik ja libaloomamüüdid.

Peategelane on tarmukas libarebasetüdruk, kes läheb kosmosesse oma venda otsima. Teekonnal kohtub ta erinevate inimeste ja teiste libaloomadega, nii libarebaste, -draakonite kui -tiigritega, goblinite ja vaimudega, leiab nii sõpru kui vaenlasi, kuuleb kogemata saladusi ja teeb nende põhjal otsuseid, tormleb oma eesmärgi poole ja saavutab midagi muud.

Lugeda oli päris tore. Vägagi ebausutav (tegevustiku ja tegelaste käitumismustrite poolest) ja pigem nooremale noorele mõeldud (nii kuni 13 vast on õige vanus) ja algus oli ka kuidagi venimisi, aga siis hakkas juhtuma ja tegelased olid valdavalt toredad ning kokkuvõttes jättis raamat mulle sellise täitsa hea mulje.

Ahjaa, idaeksootika ka, sedakorda Korea.

Tiina Sulg

Sebastien de Castelli “Spellslingeri” sari ja miniintervjuu autoriga

Internetis on igasuguseid huvitavaid nurki ja nurgataguseid ning enamjaolt olen ma neisse komistanud kuidagi juhtumisi. Üks nurgatagune, kuhu ma pikemalt pidama jäin, on Facebooki grupp „Global Girls Online Book Club”. Grupis on liikmeid 9500, vaid sutsu rohkem kui „Lugemise väljakutse” grupil. Grupi algataja ja vedaja ning suur osa liikmeid on Austraaliast, päris palju on inimesi Uus-Meremaalt, järgmine suurem punt on ameeriklased, pisut britte ning selliseid mitteingliskeelseid ei olegi mulle väga silma jäänud. Kuigi, ega ma seda gruppi just üleliia tähelepanelikult ka ei jälgi, aga aegajalt pistan nina ukse vahelt sisse ja vaatan, et mis nüüd toimub. Üks üsna vägev asi, millega grupi administraator(id) on hakkama saanud, on see, et nad korraldavad nn autoripäevi. Ühe-kahe päeva jooksul postitab sinna gruppi keegi kirjanik 4-6 postitust ning avab end lugejatele lähemalt. Millest kirjanik lähemalt räägib, on tema valik, aga tavaliselt alustatakse päritolust, mainitakse ära esimene ja uusim raamat, kõneldakse tööelust või hobidest, räägitakse kirjanikutöö köögipoolest. Kirjanik võib esitada postituses küsimusi ja võib ka ärgitada endale küsimusi esitama. Neid autoripäevi on olnud päris mitu ja kui ma võtan raamatupoodide edetabelid, siis tegelikult on nad sinna gruppi vägagi tuntud autoreid postitama saanud. No natuke tundmatuid ja debüüte on ka, aga see ei ole ainult algajate autorite huvi sellises grupis selliseid postitusi teha. Üsna tihti loositakse välja ka kommenteerijate vahel auhind, enamasti e-raamat. Enamasti on autorid kaasaegse tõsielulise või natuke atsakama romantika kirjutajad (ja kui aus olla, siis suurem jagu grupiliikmeid paistavad olevat ka sedasorti kirjanduse lugejad), aga mõned krimikirjanikud ja ulmelisema kirjanduse loojad on olnud ka.

Ma tavaliselt neist autorivärkidest osa ei võta, aga kui jäi silma, et päeva autor on Sebastien de Castell, siis jäin kaaluma, et no tema käest võiks ju päris mitmeid asju küsida. Sebastien de Castell on Kanada autor, kes on kirjutanud enamjaolt fantasy-žanris. Tema „Greatcoati” sarja kuuluvad „Traitor’s Blade” (2014), „Knight’s Shadow” (2014), „Saint’s Blood” (2016) ja „Tyrant’s Throne” (2017) ja jutukogu “Tales of the Greatcoats” (2021). Seda sarja on iseloomustatud kui kõrgfantaasia ja kolme musketäri kohtumist. Noorte-fantasy sarja „Spellslinger” kuuluvad „Spellslinger” (2017), „Shadowblack” (2017), „Charmcaster” (2018), „Soulbinder” (2018), „Queenslayer” (2019) ja „Crownbreaker” (2019). Samas maailmas jätkub „Argosi” sari, seni on ilmunud „Way of the Argosi” (2021) ja „The Fall of the Argosi” (2021). De Castelli uus sari on “Court of Shaows”, millest on ilmumas/ilmunud esimene osa “Play of Shadows” (2022). 

Ma ise olen lugenud „Spellslingeri” sarja. Ja mulle täitsa meeldis. Esimesest raamatust kirjutasin ma mõni aasta tagasi siin

Kogu see sari kokku oli päris tore tükk lugemist: mõnusalt loetav rikkalikus fantaasiamaailmas toimuv kaasaelamapanevate kangelastega põnevate pööretega lugu, mis pakkus nii meelelahutust kui kaasamõtlemist. Kui igasugused võlurid on fantaasiakirjanduse kontekstis üsna tavaline kraam, siis orav-kass oli midagi tõeliselt huvitavat ja omapärast, juba ainuüksi selle tegelase pärast tasus need kuus raamatut läbi lugeda (kuigi see Kellen oli iseenesest ka üsna sümpaatne tegelane). Minu isiklik lisarõõm oli, et raamatus kujutatud kaardid sobisid nii teejuhiseks, mängimiseks, ennustamiseks kui relvaks. Võlurpoiss Kellen õpib teekonnal nii mõndagi, vahel on õpetajaks punapäine Ferius, vahel keegi teine. Orav-kass Reichis kujunes iga järgneva köitega mu lemmikuks. Teemad, mis raamatuist läbi käivad, on kultuuride mitmekesisus, eneseleid, sõprus, kaaslased, peresidemed, otsingud, oletused, ajalugu, võim, usaldus, tulevik.

Ja ongi aeg autori poole pöörduda. Need küsimused tekkisid mul „Spellslingeri” sarja lugemise põhjalt ja olid sellised hetke ajel puhta uudishimu küsimused. Kui ma enne oleks järele mõelnud, et ehk võiks see küsimuste-vastuste voor ka avalikkuse ette jõuda, oleks ma võib-olla midagi teisiti küsinud, aga las olla siis nii. 

K: Kas oled osalenud LARP-il?

V: Ei ole. Aga see tundub lõbus, nii et võib-olla kunagi.

K: Kui hea sa mõõgaga oled?

V: Ma olin päris hea epeevehklemises ja olen üsna hea rapiiri ja pikkmõõgaga, kuigi viimaste puhul olen pigem ekspert lavavõitluses.

K: Milliseid kaardimänge sulle meeldib mängida?

V: Ma ei mängi eriti kaardimänge, viimati oli vist „Cards Against Humanity”.

K: „Magic the Gathering“?

V: Ma olin lausa sõltuvuses iPadiga mängides. Pärielus olen mänginud vaid mõned korrad.

K: Mis sa arvad tarokaartidest?

V: Tarokaardid on põnev nähtus ja huvitav viis uurida, kuidas me loome seoseid kaartidel olevate piltide ja sümbolite ning meie enda elusündmuste vahel.

K: Kas sulle meeldivad maakaardid?

V: Mulle meeldivad kaardid! Ma ei oska neid väga hästi joonistada, kuid kaart, mida kirjastaja kasutas (ilma minu loata) „Traitor’s Blade” varasemates trükkides, oli see, mille olin salvrätikule joonistanud.

K: Kas sa teed ka ise münditrikke?

V: Ei, aga võib-olla ühel päeval…

K: Kas sulle meedib „Buffy the Vampire Slayer”?

V: Ma armastasin Buffyt.

K: Mis on su lemmikajalooperiood?

V: Tõenäoliselt hilisrenessanss/varauusaeg Euroopas. Mul on sel aastal plaanis kirjutada romaan, mille tegevustik toimub 1650. aastate Veneetsias.

K: Kassid või koerad?

V: Kassid!

K: Aitäh!

Tänan Sebastien de Castelli huvitavate lugemiselamuste, toredate vastuste ning loosivõidu eest! Loosivõiduks oli raamatukaanekujundusega mälukaart, mis saabus just parajal ajal, et olla ka eksponaadiks raamatunäitusel „Mäng on mäng”. Sebastien de Castelli koduleht on siin.

Tiina Sulg

Ilmud enne ajakirjas “Reaktor” 2022. a mainumbris, pisiparandused lisatud siia oktoobris.

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kõiges on süüdi Indrek Park, kes oma intervjuudes on nii õhinal rääkinud keeltest ja indiaanlastest ja kes nõnda tuletas mulle meelde mu kunagise indiaanihuvi. Kuna ma arvan, et see huvi on tekkinud või taastekkinud veel paljudel teistelgi, siis oli möödunud kevadel meie raamatukogus raamatunäitus  „Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses”, kus oli väljas valik hästi- ja ammutuntud seiklusjuttudest ning kaasaegsest kirjandusest, kus indiaanipäritolu tegelasi, olgu tegu siis realistliku romaani, ulmeromaani või indiaanikrimi või hoopis koomiksiga. Teise poole näitusest moodustas indiaanlaste endi kirjandus, alates pärimusest ja muinasjuttudest ning lõpetades luule, kaasaegse proosa ja mälestustega. Õige napilt ja valitult sai näitusele ka ajalugu puudutavaid teoseid.

Järgnevas nimestikus on tavakirjas näitusel olnud raamatud, kursiivis on raamatud, mis näitusele ei mahtunud, olgu siis indiaani päritolu tegelaste liiga napi osakaalu pärast teostes või näitusepinna väiksuse tõttu või seepärast, et näituse tegemise ajal polnud seda raamatut veel raamatukogus, aga mis teema poolest võiks ikkagi huvi pakkuda. Rohekas kirjas on autoreid tutvustavad tekstid, need on kokkuvõtted ja/või segu Wikipediast, raamatute järelsõnadest ja mu isiklikust lugemiskogemusest. Autorite lühielulood näituse tarbeks kujundatuna on lõpus.

Näituse kujundusel kasutasin katkeid erinevate indiaanihõimude tekstiili- ja tekstiilikaunistusmustreist. Kui keegi tahab näituse ideed, kujundust või osa sellest näitusest kasutada, siis olge lahked, ma lihtsalt oleksin tänulik, kui mulle sellest teada antakse. (Ühendust võib võtta ka siis, kui tahetakse saada samas stiilis, aga teistsuguses sõnastuses pealkirju või alapealkirju. Ja võib-olla saab näituse tarbeks meie raamatukogust mõnda raamatut ka laenutada.)

Toredaid meeldetuletusi ja head avastamist! Ja kui kellegi tuleb veel meelde raamatuid, mis võiks siia nimekirja sobida, kirjutage siia kommentaaridesse juurde :)

Prantsuse kirjanik ja filosoof Voltaire (1694 – 1778) on toonud ühes oma filosoofilises jutustuses, „Kohtlane”, kõrvalseisja pilguga Prantsuse ühiskonda vaatlema hurooni.

Voltaire “Kohtlane ; Mikromegas” (Perioodika, 1996)

Ameerika mere-, rajamaa- ja ajaloo-romaanide autor James Fenimore Cooperi (1789 – 1851) tuntuim töö on tema viieköiteline indiaaniromaanide tsükkel “Nahksuka jutud” (“Hirvekütt”, “Viimane mohikaanlane”, “Rajaleidja”, “Pioneerid”, “Preeria”).

Karl May (1842 – 1912) oli üks saksa kõigi aegade menukamaid kirjanikke. Tema sümpaatia kuulus apatšidele ja ta on eelkõige tuntud oma Winnetou romaanide järgi.

Thomas Mayne Reid (1818 – 1883) jõudis kirjutada palju kaasahaaravaid seiklusromaane, tema seminolide pealikust rääkiv „Oceola” lubab endale küll üsna palju ilukirjanduslikku vabadust, aga mingi tõsieluline alus sel on.

Cooper, James Fenimore “Hirvekütt ehk Esimene sõjarada” (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004)

Cooper, James Fenimore “Pioneerid ehk Susquehanna allikad” (Birgitta, 1996)

Cooper, James Fenimore “Preeria” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

Cooper, James Fenimore “Rajaleidja ehk Sisemeri” (Birgitta, 1994)

Cooper, James Fenimore “Viimane mohikaanlane : jutustus aastast 1757” (Eesti Raamat, 1976)

May, Karl “Winnetou. Esimene raamat” (Kupar, 1990)

May, Karl “Winnetou jälgedes. Teine raamat” (Kupar, 1991)

May, Karl “Winnetou surm. Kolmas raamat” (Kupar, 1992)

Reid, Thomas Mayne “Oceola, seminolide pealik” (Eesti Raamat, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Suure Karu pojad” (Eesti Raamat, 1976)

Портер, Дональд Клэйтон “Белый индеец” (Азбука-классика, 2005)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Скифы, 1992)

Шульц, Джеймс Виллард “Ошибка Одинокого Бизона : повести” (Журнал “ЛЕПТА”, 1992)

Hall Öökull (Grey Owl, õige nimega Archibald Stansfeld Belaney (1888 – 1938)) oli eelkõige loodusmees ja tema raamatudki on välja kasvanud soovist inimestele loodust lähedasemaks ja mõistetavamaks teha. Hall Öökull austas kohalikke põlisrahvaid niivõrd, et väitis endki neist pärinevat.

Saksa autor Liselotte Welskopf-Henrich (1901 – 1979) kirjutas meelsasti indiaaniainelisi seiklusjutte ja uuris nende eluolu ka akadeemilisel tasandil. Dakootadest kõnelev „Suure Karu pojad” sai mitu järge, eesti keeles peale esmaraamatu neid kahjuks pole.

Benchley, Nathaniel “Small Wolf” (HarperCollins, 1994)

Broch, Ellinor “Oninga – irokesernes fange” (Bokklubbens barn, 1983)

Hall Öökull “Seidžo ja tema kobraste seiklused” (Eesti Raamat, 1967)

Jürgen, Anna “Sinine Lind, irokeeside kasupoeg” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)

Landman, Tanya “Apache” (Walker Books, 2007)

Shipton, Vicky “Grey Owl” (Pearson Education, 2003)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 1 : Harka” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 2 : Der Weg in die Verbandung” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 3 : Die Höhle in den Schwarzen Bergen” (Altberliner Verlag, 1980)

Вельскопф-Генрих, Лизелотта “Харка – сын вождя” (ТЕРРА, Литература, 2000)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Белый город, 2004)

Ameerika luuletaja Henry Wadsworth Longfellow (1807 – 1882) talletas kõik oma teadmised indiaani folkloorist ja kogu oma armastuse ja südamevalu põlisameeriklaste vastu eeposes „Laul Haiavatast”.

Kabur, Boris “Haiavata lood : ümberjutustus lastele” (Eesti Raamat, 1990)

Longfellow, Henry Wadsworth “Laul Haiavatast : [poeem]” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1960)

Ameerika autori Charles Frazieri (s 1950) tegi tuntuks juba tema Kodusõjast jutustav debüütromaan „Cold Mountain”, tema teine
romaan „Kolmteist kuud” keskendub tšerokiide saatusele.

Zane Grey (1872 – 1939) oli produktiivne ja populaarne ameerika autor, kes kirjutas peamiselt vesterne. Paljud tema teosed jõudsid ka kinolinale. Tema esimene raamat “Betty Zane” sai inspiratsiooni tema perekonna ajaloost ja legendidest.

Barry, Sebastian “Otsata päevade aegu” Eesti Raamat, 2019)

Blake, Michael “Dances with wolves” (Fawcett Gold Medal : Ballantine Books, 1990)

Boyden, Joseph “Three day road” (Phoenix, 2006)

Fast, Howard “Viimne piir” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)

Frazier, Charles “Kolmteist kuud” (Eesti Raamat, 2009)

Grey, Zane “Betty Zane” (Olion, 1996)

Landman, Tanya “Buffalo soldier” (Walker Books, 2014)

London, Jack “Külma lapsed” (Fantaasia, 2012)

London, Jack “Smoke Bellew ; Merehunt” (Eesti Raamat, 1985)

Penney, Stef “Huntide hellus” (Pegasus, 2008)

Фидлер, Аркадий “Белый Ягуар – вождь араваков : [трилогия]” (Молодая гвардия, 1987)

Brown, Sandra “Indiaanipealiku pantvang” (Ersen, 1998)

Donnell, Susan “Pocahontas” (Sinisukk, 1996)

Grey, Zane “Kaduv ameeriklane” (Kupar, 1998)

Harmon, Amy “Kus uitavad kadunud” (Rahva Raamat, 2022)

Kanada autor Joan Clark (s 1934) on tihtipeale ammutanud inspiratsiooni kohalikust ajaloost. Romaanis „The Victory of Geraldine Gull” kohtuvad kriid, odžibveid ja valged.

Soome kirjanikku Katja Kettut (s 1978) on eelkõige huvitanud soome väljarändajate ja odžibvei indiaanlaste ajalugu ja omavahelised suhted ja seda on ta väljendanud nii kirjanduses kui dokumentaalfilmina.

Clark, Joan “The victory of Geraldine Gull” (McClelland & Stewart, 1989)

Craven, Margaret “Öökull huikas mind” (Kupar, 1991)

Kesey, Ken “Lendas üle käopesa” (Ersen, 1999)

Kettu, Katja “Rose on kadunud” (Koolibri, 2019)

Phyllis Christine Cast (kirjanikunimega P. C. Cast; s 1960) ja tema tütar Kristin Cast (s 1986) on kahepeale kirjutanud 12-osalise „Öö Koja” sarja, kus peategelase Zoey vanaema on tšerokii. Vanaemast ei kirjutata küll palju, aga see on oluline osa Zoeyst.

Kanada autori Charles de Linti (s 1951) meelisžanr on linnafantaasia ehk urban fantasy. Oma lugudesse põimib ta mitmete maade mütoloogiaid, aga peaaegu igas tema teoses on oma oluline koht ka indiaanimütoloogial.

Stephenie Meyeri (s 1973) kuulsas vampiiriromaanisarjas “Videvik” toimub tegevus kiljuudi reservaadi läheduses olevas linnakeses ning üks peategelastest, hundiks muutuv Jacob, on kiljuut.

Cast, P. C. & Kristin “Marked : a House of Night novel” (Atom, 2009)

Cast, P. C. & Kristin “Märgitud” (Pegasus, 2010)

De Lint, Charles “Kusagil lennata” (Varrak, 2001)

De Lint, Charles “Südame metsad” (Varrak, 2009)

Meyer, Stephenie “Noorkuu” (Pegasus, 2009)

Meyer, Stephenie “Videvik” (Pegasus, 2008)

Simak, Clifford D. “Jumalate valik” (Fantaasia, 2017)

Stephenson, Neal “Lumevaring” (Varrak, 2003)

Tarlap, Tiit “Lõhestusjoon” (Varrak, 2012)

Alabamast pärit koomiksikirjanik Jason Aaron (s 1973) ja Serbiast pärit koomiksikunstnik Rajko Miloševic (kunstniku- nimega Gera ja R.M. Guéra, s 1959) on kahepale valmis saanud põneva 10-osalise siuu aladel toimuva indiaanikrimikoomiksi „Scalped”.

Ameerika autor Tony Hillerman (1925 – 2008) on eelkõige tuntud oma indiaanikrimidega. Navahodega on tal olnud head suhted lapsepõlvest peale ning tema püüd krimikirjanduse kaudu navahode kombeid tutvustada on pälvinud mitmeid auhindu, muuhulgas ka ametliku Navahode Sõbra tiitli.

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scapled. 1. Indian country” (DC Comics, 2007)

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scalped. 2. Trail’s end” (DC Comics, 2012)

Grisham, John “Salakaebaja” (Varrak, 2017)

Hillerman, Tony ” A thief of time” (Penguin Books, 1993)

Hillerman, Tony “Esimene kotkas” (Ersen, 2000)

Hillerman, Tony “Must tuul” (Eesti Raamat, 2007)

Hillerman, Tony “People of darkness” (Sphere Books, 1988)

Hillerman, Tony “The blessing way” (HarperCollins, 1990)

Hillerman, Tony “The fallen man” (HarperCollins, 1996)

Mäki, Reijo “Indiaanlane” (Eesti Raamat, 2015)

 

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus”  ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu” 

 

10 raamatut — Valentina Brovina

1. Silvia Rannamaa “Kasuema

Põhikooli lõpus lugedes tõi see raamat pisara silma, aga ka teismelise elu ja murede äratundmise rõõmu.

.

2. Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel, ehk, Pirita kloostri viimased päevad

See raamat ei vaja kommentaare. Vahest see, et filmi “Viimne reliikvia” ja raamatu lugu ei ole päris üks-ühele.

.

3. Delia Owens “Kus laulavad langustid

Raamat, mis tõmbab sind endasse ega lase lahti. Sellest, et inimene on osa loodusest ja inimloomus on nagu looduski ühtaegu nii lihtne kui ka keeruline.

.

4. Thomas Hardy “D’Urberville’ide Tess

Thomas Hardy visiitkaart, enimloetud ja enim filmitud romaan. Klassikaline teos kirest, tragöödiast ja katsumustest, mis seisavad õnne teel.

.

5. Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju

Smilla on Taanis elav Gröönimaalt pärit immigrant. Seepärast teab lume kohta uskumatult palju fakte. Raamatu keskmes on kriminaalne juhus, mida ta püüab lahendada toetudes jalajälgedele lumel ja teadmisle, et erinevate ilmastikutingimuste korral on lumel oma eripärad.

.

6. Gerard Durrell “Minu pere ja muud loomad

Raamat, mis sõna otseses mõttes pakatab huumorist, heatahtlikust irooniast ja eluarmastusest. Üks neist, mida sa ei loe – sa elad selles. Tegelased on otse silme ees: nii linnud ja loomad, kui ka arvukad ekstsentrilised, kuid sõbralikud Durrelli perekonna liikmed ja sõbrad.

.

7. Fjodor Dostojevski “Idioot

Raamat on kirjutatud 153 aastat tagasi, kuid probleemid, inimeste käitumine ja elu on praegugi samad. Sest inimene on inimene. Ja kõik tema emotsioonid ja tunded on, olid ja jäävad kogu aeg samadeks.

.

8. Arthur Hailey “Lennujaam

Autor avab meile tavaliste inimeste silme eest varjatud suure rahvusvahelise lennujaama salamaailma. Veelgi enam, kogu selle keerulise organismi telgitaguseid näidatakse tavatöötajate töö kaudu. Lumetorm, terrorist lennukis, vajadus teha hädaolukordades kiireloomulisi otsuseid – see on suurlinna lennujaama elu.

.

9. David Weiss “Alasti tulin ma. Romaan Auguste Rodinist

Seda raamatut lugedes elad sa lihtsalt kaasa kogu Rodini elule. Kõik tema võidud, ebaõnnestumised, kogu tema valu jäävad sinuga igaveseks.

.

10. Vicki Myron “Kuulus raamatukogukass Dewey

Kuidas juhtus, et õnnetu pisike leitud kassipoeg muutis ühe väikelinna raamatukogu lähedalasuvate elanike kohtumispaigaks ja turistide tõmbekeskuseks ning tegi selle Ameerika provintsilinnakese maailmakuulsaks.

.

Valentina Brovina

Joan He “Descendant of the Crane”

Selle raamatu juured on kuskil sügaval Hiina kultuuris ja ajaloos, aga seda Ida butafooriat on siiski kasutatud suhteliselt vähe, mõjud on keskkonnas ja tegelaste rõivastes ja mingil määral mõtteviisis, niiet seda on kogu aeg taustal õrnalt tunda, aga see ei muutu võõristavaks efektiks või teemaks, mille üle peaks pikemalt juurdlema.

Teine loo alustala on fännikirjandus. Ja seda mitte halvas mõttes, vaid see kumab läbi kirjutamisstiilist, mis kirjeldab tegelasi üsna vähe ja keskendub tegevusele (sest fännikirjanduse puhul on ju tegelaste välimus lugejatele teada) ning millel on teatud sarnasus ajalehesabade kirjandusega, st autoril võib ju kondikava lõpuni valmis olla, aga lugejatele kirjutatakse lugu valmis jupikaupa (see ei pruugi viia üldse kehva tulemuseni, võrlduseks Dickens, Balzac või Dumas, aga see annab loole teatud teistsuguse ülesehituse). Ma lugedes ise seda tähele ei pannud, aga kui kui raamatu lõpus oli autoritutvustuses see fännikirjanduse kirjutamise lause sees, siis kõlksus mu meeles miski paika, et jah, oli tunda küll.

Maailmaehitus ei ole väga keeruline, on üks kuningriik ja selle kolm-neli naabrit, kaugemaid paiku meile ei tutvustata, on inimesed ja siis on veel erivõimetega inimesed, kes suudavad ennustada, võluda ja kelle veri põleb sinise leegiga. Ligi kolmsada aastat tagasi toimus suur riigipööre, mille tagajärjel sattusid võluvõimetega inimesed põlu ja tagakiusamise alla.

Raamatu peategelane on Hesina, keda on kasvatatud troonipärijaks ja kes oma isa surma järel ka troonile asub. Perekondlikud suhted on keerulised: Hesina lähikonda kuuluvad tema kolm venda ja õde, osad on adopteeritud perekonda, osadel on üks vanem erinev. Hesina kuningannaks saades leiavad mõned neist koha riigiteenistuses ja mõned on niisama kuningannale abiks. See perekondlik dünaamika oli mu meelest päris kenasti kirja saanud.

Esimene asi, millele Hesina pühendub, on oma isa surma uurimine, sest ta on veendunud, et tema isa mõrvati ja seda pidi tegema keegi paleest. See mõrvauurimine käib pea läbi terve raamatu ja nii uurimise käik kui tulemused on üllatavad. Nii pinget kui niidiotsi jagatakse küll jaokaupa, aga krimisõpradele võib selline käik olla päris huvitav vaheldus ja kutse raamatut lugeda.

Sinna kõrvale tuleb tegeleda riigiasjadega: ida poolt ähvardab sõda ja pealinnas toimuvad rahutused ning ministrid püüavad täita pigem oma kukrut kui mõelda riigi hüvangule. Massi mõtteviiside ja meeleolumuutuste tabamine oli mu meelest päris hea, aga välissuhete kirjeldamine mu jaoks ebausutav.

Raamatus on ka tärkav armulugu, mis oli suht usutav ses mõttes, et see oli pigem juhuse ja aeglase tundmaõppimisega, et on inimesed mingi aeg ühe eesmärgi nimel ninapidi pikalt koos ja avastavad, et sümpaatia süveneb, aga see liin polnud kuigi hästi kirjutatud.

Tegelastest on kõige paremini lahti kirjutatud Hesina, kes mõne koha pealt on üleloomulikult positiivne kangelane — tark, uudishimulik, vapper, hooliv, heas võitlusvormis ja täis ideaale — aga keda on püütud inimlikumaks kirjutada läbi kahjatsuste, mis tulevad sellest, et mingid valikud teevad alati kellegile haiget, vali kuidas tahad. Ja keegi ei saa teada kõike. Ja valik, keda usaldada, muutub raamatu edenedes üha keerulisemaks.

Raamatu ülesehitus oli mu jaoks huvitav, iga peatüki eel on väljavõtted väljamõeldud seaduseraamatust, iga peatükk avab mingi tahu selle maailma või mõne tegelase ajaloost ning lõpp on täiesti ootuspäratu. Tegevust on nagu palju, aga jutustamisviis on kuidagi natuke aeglane, aga mu meelest see sobis siia.

Ma arvan, et keegi eesti kirjastustest võiks seda idasugemetega noortefantasy trendi tähele panna ja kas just selle või mõne muu Ida mõjutustega noorteka ka ära tõlkida ja välja anda, sest kuigi on olemas Lian Hearni “Üle ööbikupõranda” ja järjed, siis “Ööbikupõradast” on juba jupp aega möödas…

Tiina Sulg

Evelin Alliksaar ja Silja Kerge “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”

Tore vanasõna küll, kuid selles loos oleks targem olnud lause teisipidi käänata ja selle järele toimida.

Seekord on peategelasteks habras Birgit, iseteadev Jaagup ja tippkorvpalluriks pürgiv Paul. Pealtnäha üsna tublid gümnasistid, tulevad õppimisega toime ja on seltskondlikud. Jaagup ja Birgit on koguni olnud paar, kuni nendega liitub Paul ja kolmiku omavahelised suhted lähevad sassi. Mis aga tegelikult toimub….kõik kolm on narkodiilerid, kes on kõvasti nn. gadjuukade (narkobande) haardes. Miks kõik on niimoodi läinud? Sest kogu seltskond tahtis teenida palju raha vähese vaevaga. Birgitil oli tarvis raha, et aidata oma vähihaiget ema. Poistel olid omad põhjused seda teed käia, neil mõlemal oli kodus probleeme. Pauli isa tahtis, et pojast saaks tingimata tippsportlane, Jaagupi isa oli üldse üsna salapärane ja suletud karakteriga tegelane.

Kohe raamatu alguses saab surma Jaagup, talle sõidab otsa tundmatu valge auto. Pisut hiljem leiab äkksurma Paul. Järel on veel Birgit. Tüdrukul on hirm politsei ees ja ta ei räägi tõtt. Lõpuks leiab surm üles ka tema.

Lugejad peavad ootama peaaegu raamatu viimaste lehekülgedeni, et kogu loost sotti saada. Niipalju võib sündmuste tagamaid avada, et lõpuks on tegu üsna tavalise väljapressimisega, mis paraku väljapressijatele enestele elu maksma läheb. Samuti võib öelda, et noored langevad täiskasvanute poolt sepitsetud skeemi ohvriteks.

Loo moraal oleks: Vali väga hästi, kellele sa oma saladustest pajatad. Targem oleks elada nõnda, et sul sedasorti saladusi üldse polekski, ja alati ei saa usaldada inimesi, kes tunduvad olevat usaldusväärsed ja kes lausa kandikul sulle tõttavad oma abi pakkuma.

Niisiis lugege ja tehke oma järeldused!

Ädu Neemre

10 raamatut — Triin Võsoberg

Need kümme teost olen välja valinud juhuse tahtel või siis – juhuseid ju pole olemas, kõik, mis meie teel, on seda mingi põhjusega. Seda usun kehtivat ka raamatutega. Just need kümme köitvat raamatut on juhtinud mind sinna, kuhu olen praeguseks jõudnud. Palju rõõmu, muigamist, jahmatusi ja taipamisi, millest olen nii mõndagi noppinud igapäevastesse toimetustesse ja mõtisklustesse.

Raamatute järjestus pole kronoloogiline, vaid täiesti juhuslik valik :)

.

1. Dagmar Normet “Une-Mati, Päris-Mati ja Tups

Une-Mati on meresinine padjakujuline olevus, kes tahaks väga lastega mängida, kuid iga kord, kui ta end lastele nähtavaks muudab, jäävad need magama. Nii püüab Une-Mati nähtamatult endast Päris-Matile märku anda, kuid see toob kaasa sekeldusi…

Ootasin lapsena suure põnevusega neid õhtuid, kus just oli võimalik uinumise eel kuulda ema ettekandena lugusid Matidest. Nii südantsoojendavad ja naljakad.

.

2. Eno Raud “Spisik

Sipsik on rääkiv, mõtlev ja võrdlemisi isepäiselt tegutsev kaltsunukk, mille Mart õmbles sünnipäevaks oma pisemale õele Anule. Kaltsunukk on nagu väike laps – rõõmus, uudishimulik, kohati hulljulge, vahel mõtlik ja nukkergi. Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides.
Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule “elutõdesid”, n-ö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid paneks ta mõnda tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi – sedasama katuselkäiku, ujumist jne.
Kirjanik Eno Raua isa nimi oli Mart ja ta õde on Anu Raud. Teoses on huvitav tähele panna, et samu nimesid kannavad ka raamatu peategelased. (Wikist)

Päris kindel ei saa ma olla, millise raamatumõõtu raamatu ma oma elu esimeseks kirja saan panna, kuid mälu tahaks sellele kohale seada just Sipsiku.

.

3. Deepak Chopra “Buddha: virgumise lugu

Troonipärimise järjekorras kõrgel positsioonil seisev noormees on lõksus oma isa kuningriigis ning ihkab välismaailma. Reedetuna talle kõige lähemal seisvate inimeste poolt, hülgab Siddhartha oma palee ja printsitiitli. Temast saab rändmunk ning ta alustab pea surma piirile viivat paastu. Tunnistades võimetust võita oma keha ja vaimu ainuüksi tahtejõuga, alistab Siddhartha füüsilise valu ja jõuab valgustuseni.
Ehkki täna tunneme Buddhat kui rahu ja tüünuse võrdkuju, oli ta elu lugu tormiline seiklus täis armastust ja seksi, mõrvu ja alistumist. „Buddha” paelub ja innustab – materiaalse maailma konarlikult pinnalt vaimuilma tasandikeni – ning juhib meid lähemale elu ja iseenda tõelise olemuse mõistmisele. (Eesti Ekspress)

Imetlusväärselt kaunis raamat sirgumisest, rännakutest, eneseotsingust ja taipamistest. Soovitaksin seda raamatut lugeda puhtalt lehelt, ilma igasuguste eelarvamusteta.

.

4. Paulo Coelho “Palverännak: maagi päevik

Menuautori Paulo Coelho esimene teos, mis valmis 1987. aastal pärast iidse 800 kilomeetri pikkuse palverännakutee läbimist Santiago de Compostelasse. Autor annab värvika kirjelduse teekonnast, saadud kogemustest ja iidse mõõga otsinguist. Seda teed on sajandeid läbinud miljonid palverändurid üle maailma. Teekond on populaarne ka tänapäeval, seda lähevad kõndima paljud inimesed, et võtta aeg maha ja vaadata iseendasse. Igaühe jaoks on see teekond erinev, aga kindel on see, et palverännak Santiagosse on teekond vastuste poole.

Iga inimene peaks olema elus läbi lugenud vähemalt ühe Coelho romaani. Just see oli esimene teos, millega sai minu huvi tema vastu äratuse.

.

5. Stephenie Meyer “Videvik

Kolmes asjas võisin ma täiesti kindel olla. Esiteks, Edward on vampiir. Teiseks, osa temast – ja mul polnud aimugi, kui võimas see olla võib – janunes mu vere järele. Ja kolmandaks, ma olin tingimusteta ja pöördumatult temasse armunud.
Isabella Swan kolib päikeselisest Phoenixist süngesse Forksi linnakesse isa juurde. Forksi keskkoolis kohtub ta salapärase võluva Edward Culleniga ning tema elu võtab ülipõneva ja hirmutava pöörde. Portselanheleda naha, kuldsete silmade, lummava hääle ja üleloomulike annetega Edward on ühtaegu vastupandamatu ja läbinähtamatu. Kuni tänaseni on tal õnnestunud oma tõelist loomust varjata, aga Bella võtab nõuks tema tumedale saladusele jälile jõuda.
Bella aga ei mõista, et mida rohkem ta Edwardisse kiindub, seda rohkem riskib ta nii enda kui ka oma lähedaste turvalisusega. Ja nüüd võib olla hilja ümber mõelda….
Stephenie Meyeri „Videvikust“ on saanud üks maailma enimmüüdud raamat.

Mäletan hästi, millises tohutus vaimustuses ma olin, kui antud raamat meie raamatukogu lettidele jõudis. Ahmisin olematu kiirusega sisse ja jäin uusi ootama suure kannatamatusega. Tollel ajal oli see sari, mis pidi kindlasti ka oma kodusele riiulile jõudma.

.

6. Herman Sergo “Näkimadalad

„Näkimadalad” käsitleb Hiiumaa rootslaste elu ja saatust 18. sajandil. Eesti minekuga Vene impeeriumi koosseisu püüab aadel ka eestirootslased pärisorjastada, millega aga viimased ei lepi ning hakkavad oma õigust taga ajama. Romaani sündmustikku kannavad peamiselt kolm noort randlast, kelle elu ja saatuse kaudu loob autor võimsa pildi meie kadunud naaberrahva eluviisist ja kommetest. Eheda keelekasutuse ning detailsete kirjelduste abil elustub ligi kolme sajandi tagune maailm, millest tänapäevaks on järgi vaid võõrapärased kohanimed.

Kui elu pakub sulle katkise teleri ja elu maal – vaata, mida põnevat sisaldab sinu kodune raamatukogu. Nii sai üheks lemmikuks juba kolmeteistkümneselt Näkimatalate sari.

.

7. Mari Järve “Esimene aasta

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Kümmekond inimest, kes on eri põhjusel oma kodukohast eemal, otsib pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kuskil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi, Eesti rahvaarv on aasta lõpuks kahanenud 40 000 inimeseni…

Pärast romaani läbi lugemist olin valmis ruttama poodi ja sealt hakkama maailma lõpu tarbeks toidukraami koju varuma. Lihtsalt nii tõetruu jutustus. Senini on väga sügava mälestuse jätnud. Eks ju suhteliselt sarnane elu ei jäänud ka tulemata. Tegelikkus näitas, et palju rahulikuma olemisega :)

.

8. Andrei Kurkov “Võõra surm

Viktor, romaane kirjutada ihkav Kiievi kirjamees, saab tööpakkumise, mis tõotab lihtsat sissetulekut: kirjutada kohalikule lehele nekrolooge. Pärast esimesi töid, rikkalikku tasu ja kiitust toimetajalt hakkab asi talle siiski kahtlane tunduma, sest inimesed, kellele ta järelehüüdeid kirjutab, pole veel sugugi surnud. Teisalt ei pea nende lahkumist pärast Viktori töö valmimist tavaliselt aga kaua ootama. Sündmused muutuvad aina kummalisemaks ja ähvardavamaks ning peagi paistab, et ohus on ka Viktori enda elu.

Ainuüksi peategelase elu oli nii paeluv, et tegi sellest krimkast pigem fantaasiaraamatu. Andis ka soodsa pinnase uute põnevuste ja krimiromaanide kallale asumiseks.

.

9. Anand Dílvar “Ori. Vaimne teejuht

Millal hakkab inimene tegelikult oma elu peale mõtlema? Kas siis, kui tal läheb kõik ülimalt hästi või siis, kui vähemasti näiliselt pöördumatu kahju juba sündinud?
Anand Dílvar on imelise arusaadavuse ja kergusega pannud kirja nii lühidalt, kui see võimalik on — elu mõtte.
Raamatu peategelaseks on mees, kes on tüüpilise suhtumisega, et õnn sõltub kellestki teisest; et elu on alati nii nigel: mul on alati nii raske ja miks te aru ei saa, et just selle pärast ma selline olengi…
Oma mõtlematu tegevuse tulemusena leiab ta end ühel päeval koomasse langenuna haiglavoodist. Oma ebamugavuseks kuuleb ja näeb ta siiski kõike, mis toimub tema ümber. Milline on haiglatöötajate ja pere suhtumine temasse. Kes haletseb teda, kes näeb tema elushoidmises ebavajalikku meditsiiniseadmete raiskamist. (Pikemalt kirjutasin siin.)

Lihtne, arusaadav, mõtlemapanev. 

.

10. Frans G. Bengtsson “Orm Punane

Põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast – X-XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ja muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse.

Sellest raamatust sai ilmselgelt alguse minu eriline huvi viikingite elu ja tegevuse vastu.

See teos oli parim algus, mida sellel teekonnal sissejuhatuseks seedida. Ajab ikka muigama küll ja teatav robustsus, külmaverelisus ja omapärane huumorimeel — need lahutamatud omadused, mis ilmselt viikingitest just viikingid teevadki.

Nüüdseks on see teema ka mind lõpuks ammendanud ja läbitud peatükk.

.

Triin Võsoberg

Mann Loper „Inglite linn”

Olla teismeline tüdruk – juba selles väljendis on väljakutseid, katsumusi ja vastuolusid. Teismeline pole enam justkui päris laps, kuid kindlasti mitte ka veel täiskasvanu. Vahel näib sellele teismelisele, et tal on lapse õigused ja täiskasvanu kohustused, kuigi kõrvalt vaadates see enamasti päris nii ei ole. Sama lugu on ka nende raamatutega, mille peategelaseks on teismeline – vahel on need rohkem lastele lugemiseks suunatud, et nad saaksid unistada homsest või ületulevast aastast, kuid üksjagu neist on sellised, mida ma julgelt ka täiskasvanud lugejale pihku pistan. Mann Loperi „Inglite linn” kuulub kindlasti viimaste hulka. Autor on suutnud raamatusse peita päris mitmeid päevakajalisi ja üldinimlikke teemasid, mille üle mõtisklemine pakub rõõmu ja muret väga erinevas vanuses lugejaile.

„Inglite linn” on Mann Loperi kolmas romaan, kolmas ulmeromaan ning teine noorteromaan. Siiani on Loper silma paistnud suurepärase keeletunnetusega. Tema lause on ladus ja sõnastus nüansirohke. „Inglite linn” ei ole selles rivis sugugi erand, vaid pakkus mõnusat äratundmisrõõmu.

Aga natuke raamatust endast! Lonni on teismeline tüdruk, kuid mitte sellises maailmas, mida me iga päev endi ümber näeme. Maailm, milles Lonni elab, asub ajateljel kauges tulevikus, kus meile tavapäraseks saanust pole just palju alles. Esmalt antakse lugejale vaid killuke mailmast – on kindlus suures linnas. Linn on hiiglaslik paljude tasanditega monstrum, milles kunagi elas ilmselt miljoneid inimesi. Nüüdseks on see suures mahus maha jäetud, lagunev, prügimägedega pikitud tunnelite ja torustike rägastik, mille vahel olevate ruumide põrandad võivad, aga ei pruugi kanda ning päike, kui see veel üldse olemas on, paistab mõõtmatu hulk tasandeid kõrgemal.

Selle hiiglasliku surnuaia või hüljatud hiigellinna sees on üks pisike Kindluseks kutsutud oaas, milles elab veidi üle tuhande inimese, Lonni nende hulgas. Keegi neist ei mäleta, milline oli linn enne sõda, kuid Kindluse elanikud kannavad endiga kaasas mälestust, et ühel päeval oli tehisintellekt inimeste vastu pööranud ning Kindluses olevad inimesed jäid ellu vaid seetõttu, et kindlust kaitsevad jõujooned, millest tehisintellekt üle ei astu. See on aga alles raamatu algus.

Ühel eriti õnnetul päeval, mil Lonni ja ta sõbrad Kindluse reeglitest üle astuvad, muutub maailm tüdruku jaoks sootuks. Oma osa selles on Kindluse vanematel, kes Lonnile kaelamurdva karistuse määravad, kuid tänu sisemisele lootusele ja jõule ning pihuarvuti abile suudab Lonni sellest siiski terve kaelaga välja vingerdada. Nüüd on ta aga sootuks teises olukorras ning peab kasutama iga seni kogutud teadmist ning iga ikka veel säilinud lootusekübet, et ühest minutist teise jõuda.

Mulle tohutult meeldis see maailm, millesse autor lugeja paiskas – iga detail oli paigas ning iga nurga tagant ilmnes midagi uut, mis sobitus, kuid üllatas lugedes siiski. Linnamaastiku kasutamine loob meeleolu, võimaldab futuristlikkust rõhutada ilma, et tegelased oma olemuses ja käitumuses seda liigselt rõhutama peaks. Inimesed on ikka inimesed ning just sellistena lugejale kergesti omaks võetavad ning kaasaelatavad. Kuid mulle tundub, et rohkem ei peakski vist sellest raamatust rääkima. Mulle meeldis ning ma noogutan julgustavalt kõikidele, kes selle sirvimiseks kätte võtavad, kuid seda, millega Lonni päriselt hakkama saab, võib igaüks juba ise raamatust lugeda.

Mairi Tempel

Mis teema huvitab noortekirjanduses? Raamatud aastast 2021

Mõnikord on raske leida raamatut, mis järgmisena ette võtta. Tahad rännata lohedega fantaasiamaailmas, seigelda kosmoses või kaasa elada armastusloole? Aga milline raamat küll vastaks soovitule? Eesti Noortekirjanduse Ühing tuleb appi! Võtsime ette ja koostasime 2021. aastal ilmunud eesti autorite noortekirjanduse kohta teemajuhise. Võime rõõmustada, sest selle aasta teemajuhis on tunduvalt mahukam kui eelmise aasta oma.

Eesti Noortekirjanduse Ühing
https://www.facebook.com/EestiNoortekirjanduseUhing

Noortekirjandusega läbi Eestimaa

 

Inspiratsiooni allikad on samalaadne kaart USA osariikide kohta, Facebooki vestlused Eesti Noortekirjanduse Ühingu lehel ja Lugemise väljakutse grupis, postitused blogist Indigoaalane ning oma lugemised. Aitäh kaasamõtlejatele!
Head reisi!

Tiina Sulg