Posts Tagged ‘noortele’

Mis asi on booktube ja kuidas seda süüakse?

Booktube on raamatusõprade kogukond YouTube’is. Sinna kuuluvad kirjanikud, kirjanike loomingu lugejad ja arvustajad ning nendesamade lugejate ja arvustajate loodud videote vaatajad. Samas ei tähenda booktube ainult kohta, kus arvustatakse raamatuid, sest seal toimub ka palju muud. Seal räägitakse palju lugemisplaanidest, mängitakse lugemisnimekirja koostamise mänge, tehakse erinevaid nimekirju headest, halbadest, keskmistest raamatutest; parimatest tegelastest, halvimatest tegelastest, ununenud või mittevajalikest tegelastest — ühesõnaga kõigest raamatuid puudutavast, mille peale üks booktuuber suudab tulla. Võimalused on pehmelt öeldes lõputud.

Booktuuberiks võib hakata igaüks ning vähemalt minu arvates ei pea selle jaoks tingimata endale kanalit tegema ja videoid vorpima hakkama. Mõnes mõttes võib ennast booktuuberiks nimetada ka see, kes veedab suure osa oma YT-ajast raamatuvideosid vaadates. Üldiselt läheb aga vaja kaamerat, ja praegu piisaks juba ka ainult mobiilikaamerast, ja julgust ennast kaamera ette sättida, midagi rääkida ning lasta teistel oma loomingut vaadata.

Kas Eestis on oma booktube olemas? Otseselt ei ole, või siiski, midagi nagu on, aga see pole veel isegi lapsekingadesse jõudnud. Leidub üksikuid videoid, mida on teinud sisuloojad lihtsalt oma muu tegevuse kõrvalt, aga puhtalt raamatutele pühendatud kanaleid, kus räägitaks kirjandusest eesti keeles, peaaegu ei eksisteeri. Raamatukogud ja mõned raamatupoed küll arendavad oma tegevust YT-s, aga see pole päris see, mida ma silmas pean.

Ühe kanali olen ka tagasihoidlikkusest lõppu jätnud, nimelt minu enda oma. Mind leiab vahelduva eduga booktuubimas kanalil Lohe Loeb. Hoiatuseks olgu öeldud, et minu graafik on äärmiselt ebaühtlane! Kevadel tegin rohkem sellist, mis ka avalikuks vaatamiseks kõlbab. Suvest alates on väga vähe minu loomingut vaatajate ette jõudnud. See, et ma genereerin vähe videoid, ei tähenda, et ma neid vähe teen. Otsustasin millalgi suvel, et see aasta läheb kirja katsetamise aastana ning lõpptulemus on see, et iga video kohta, mis jõuab minu vaatajateni, on vähemalt 5 videot, mis töötlemisest kaugemale ei liigu. Ma katsetan, proovin uusi ideid, vaatan, mis juhtub ning loodetavasti saan uut aastat alustada kindla graafiku ja videotega. Lisaks tuleb tunnistada, et ma pole suurem asi videotöötleja. Iga video tähendab minu jaoks ka oma töötlemistarkvaraga paremini tuttavaks saamist ning oskuste lihvimist (see võtab palju aega).

Edasi järgneb loetelu videotest ja sisuloojatest, kes loovad booktube’i sisu. Võtke teadmiseks, et kuigi ma olen booktube’i vaataja olnud juba üle 4 aasta, ei tähenda see, et ma olen jõudnud “varba vette pistmisest” kaugemale. Nimekiri, mille leiate altpoolt on seetõttu mõjutatud lihtsast faktist: need on kanalid, mida jälgin mina, booktuubereid on tuhandeid ning iga päev lisandub uusi, ma ei ole võimeline tegema nimekirja kõigist, kes selle asjaga tegelevad. Lisaks sellele mõjutab nimekirja ka minu žanrieelistus – valdav enamus minu jälgitavatest booktube’i sisuloojatest keskenduvad noortekirjandusele (YA) ja/või ulmele/fantaasiale.

Alustame Eestist. Nagu öeldud, meil õpib booktube alles roomama, pole veel lapsekingadesse jõudnud.

Olen maininud neid, kelle YT otsing andis mulle, kui trükkisin otsingusse “raamatud” ja “raamatukogu”. Mõningaid pidin eraldi otsima.

Välismaa booktuuberid (need, keda mina vaatan).

Need on minu booktuuberid. Ma ei jälgi nende tegevust kogu aeg, enamasti käib asi hooajaliselt. Sellest nimekirjast on puudu tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid sisuloojaid. Täiesti kõrvale on jäänud need, kelle žanrieelistused jäävad väljapoole fantaasiat/ulmet või noortekirjandust. Nendest booktuuberitest peaks kirjutama keegi, kes on nende tegemistega paremini kursis.

Hoiatuseks algajale booktube’i avastajale! Seal räägitakse palju raamatutest. Uutest, säravatest, ilusatest raamatutest. Raamatuid kiidetakse ning paratamatult tekib vaatajas suur soov mõni raamat endale saada. Ma olen ostnud kümneid raamatuid puhtalt selle pärast, et mõnes videos neid näidati. Soovitan varuda kannatust ja õppida tegema soovide nimekirju. Lisaks, olgu öeldud, ei ole mõtet sattuda ahastusse, kui ikka mõni uus raamat raamatupoes ostukotti satub. Impulsiivsed ostud on booktube’i vaataja elu tavaline osa. Lihtsalt tuleb leppida, et vahel tekib juurde mõni ekraanil nähtud raamat.

Head avastamist!

Irina Möldre

Victoria Schwab “Kummituste linn”

Cass on tagasihoidlikumat sorti tüdruk, kelle hobiks on pildistamine vanemat tüüpi fotokaameraga, ikka selle eheda ja „õigega”. Kui kaamera oskaks rääkida, teaks ta uskumatuid sündmusi jutustada. Ka neiu enda eksisteerimise jätk on korduvalt kahtluse alla seatud. Selle eest saab ta näha teistele nähtamatut ja olla suureks abiks kummitustemaailmas.

Cassi suhe kummitustega algas tema sünnipäeval, kui tüdruk pääses napilt upumissurmast. Tulles tagasi „piiripealselt” alalt, jäi teda saatma ka osake teispoolsusest. Huvitaval kombel sai ta just samal ajal endale ka uue ja parima sõbra, keda enamik inimesi aga ei märka.

Irooniana on tüdruku vanemad igapäevatöös seotud tihedalt kummituste leidmise, uurimise ja juhtumiste kirjapanemisega. Mitte ainult! Vanemate suure töö tulemusena on neid märgatud ja palutud juhtima telesaadet, mida tehakse kõige kummitusrohkemates kohtades.
Sellest alates läheb Cassi elu eriti pinevaks ja neiu saab teada, et talle on ette nähtud oma roll, mida täita. Teekonnal kohtub ta samasuguse „andega” tüdrukuga ning mõistab, et tal on Loori taguse maailma mõistmisel veel palju õppida.

Tegemist on väga „nunnu” raamatuga, mis kõige paremini sobib ilmselt lugemiseks keskmisele koolieale.

Täiskasvanuna pean ütlema, et kui antud raamat jäi liiga „lahjaks”, siis võib lugemisnimekirja lisada autori varasemalt meie keelde tõlgitud suurepärase ja nauditava raamatusarja „Võlukunsti tumedam pool”.

Victoria Schwab on mitmete laste ja täiskasvanute põnevust pakkuvate romaanide autor.

Victoria „V. E.” Schwab on britist ema ja Beverly Hillsist pärit isa võsuke. Teda kasvatati lõunaosariiklikus vaimus ja seda on tänini aimata ka tema kõnepruugist. Praegu elab ta Šotimaal Edinburghis ja kui ta ei luusi parajasti ringi, et otsida maha maetud aardeid, muinasjutte või head teed, istub ta mugavasti mõnes kohvikus ja mõtleb välja koletisi.

Victoria Schwabi kohta saad rohkem teada tema kodulehelt https://www.veschwab.com/

Triin Võsoberg

Autori pilt pärineb siit.

Andris Purinš “Ärge küsige minult midagi”

See on üsna vana raamat: originaal ilmus 1977. a, eestikeelne 1984. a. Maal olles sattus mulle näppu ja — ohjaa, miks mitte lugeda üle raamatut, mis on minu jaoks noorsookirjanduse etalon. Viimasest lugemisest on pea veerandsada aastat möödas, et kuidas see lugu siis tänapäeval mõjub.

Ei mõju üldse kehvasti. Ja oma etaloni-staatust see raamat ära ei kaotanud. Oma osa on sel muidugi nostalgial, ma olen noorest peast seda raamatut nii mitu korda lugenud, et miskit üllatust ei tulnud, lugu oli enamvähem meeles. Olulised teemad on üldised ja ajatud — pere, sõbrad, kool, hobid, lein, esimene armastus, maailma avastamine ja oma koha leidmine. Selles raamatus on küll nõukaaegset eluolu ja ajastust tulevad omapärad, aga kokkuvõtvalt on see üllatavalt avameelne raamat tolle ajastu kohta.

Üks asi on, millest kirjutatakse — Riia keskkoolipoisid seitsmekümnendate keskel –, teine asi on, et kuidas: suhteliselt kõnekeelne, vabade seostega, ootamatute võrdlustega, omamoodi lopsakas ja lobe jutustamisviis muudab teose usutavaks, paneb kaasa elama, teeb talutavaks kirjeldatud reaalia, mahendab melanhooliat ja annab lootust…

Muuseas, sellest raamatust on pärit mu lemmikvabandus: “Baltikumi kliima!” See sobib õigustama peaaegu kõiki tehtud lollusi…

Täitsa põnev oleks teada saada, et kas tänased noored ka sest raamatust midagi leiavad.

Tiina Sulg

Ene Sepp “Lumelinnu surm”

Isabel on 14-aastane tütarlaps, kes elab ja õpib kusagil Eestis. Tal on kaks südamesõbratari: Mariliis ja Anna. Kolmik on alates esimesest klassist olnud lahutamatu, kuni ühel ilusal augustikuisel päeval selgub, et Isabel jääb üksi, sest Anna pere kolib Tartusse ja Mariliis asub elama Soome.

Üksijäämine on hirmus hoop ja tüdruk ei oska sellise tühjusega hakkama saada. Kodused teda ei aita — ema leiab, et ta on oma üksinduses ise süüdi, et kaaslastega tuleb püüda suhelda, ise rohkem panustada. Helena (Isabeli tubli ja särav õde) parastab ja justkui naudib kujunenud olukorda. Lisaks kõigele hakkab Isabelile tunduma, et Anna ja Mariliis ei tahagi teda enam tunda ja temaga tegemist teha. Et neil on juba tekkinud uued sõbrad ja nad on ta unustanud.

Lohutust pakub netifoorum, kus tekivad uued tuttavad, kes osutuvad asjalikeks nõuandjateks ja ärakuulajateks, eriti üks nende hulgast, kes oskab anda sõbralikku nõu. Klassikaaslased oskavad aga olla eriti kiuslikud ja lausa naudivad tüdrukule haigettegemist. Õpetajad ei süvene, lihtne on süüdistada ja õpilane sotsiaalpedagoogi juurde lükata. Nõnda ei jäägi Isabelil muud üle kui vihata kogu maailma ja kapselduda aina enam.

Halva loo juures on siiski üks hea asi ka — Isabel hakkab kirjutama luuletusi, mis meeldivad kõigile foorumlastele. See tegevus on väga teraapiline. Loo edenedes ja tänu luuletustele satub Isabel väga kummalise, peaaegu uskumatu saladuse jälile!

Lugege ja andke raamatukangelaste tegudele ja mõtetele oma hinnang!

Lumelinnu surm” on Ene Sepa üheksas romaan. Mitmed tema varasemad teosed on saanud auhindu Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani võistlusel. Romaan “Taeva tühjad tribüünid” (millest ma kirjutasin siin) pälvis Lastekaitse Liidu ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse tunnustuse Hea Noorteraamat 2018.

Ädu Neemre

Kaia Raudsepp “Nähtamatu tüdruk”

Lena on tüdruk, kes ei saa kuidagi omavanustega suheldud. Ta ei saa sõnagi suust, läheb näost tulipunaseks ja kui vähegi saab jookseb lihtsalt minema. Loo alguses tundub, et ta on kummaline ja veider. Klassikaaslased sõna otseses mõttes kiusavad teda ja kogu koolielu on päris paras põrgu. Iga päev klassis on Lenale selge piin. Kui noor kirjandusõpetaja tahab teda aidata, siis see ajab tüdruku veel rohkem segadusse. Lugeja tunneb Lenale kaasa ja saab aru, miks ta tahab olla “nähtamatu tüdruk”. Oma lähedaste seltskonnas pole asi nõnda hull, aga üldiselt on ta ka seal üsna sõnakehv, mis paneb mõistagi ema muretsema.

Sündmuste edenedes saab lugejatele selgeks, et tüdruku peas toimuvad keerulised protsessid — ta lihtsalt tõlgendab igat endale suunatud sõna omamoodi. Üks lihtne lause tekitab Lena peas küsimuste keeristormi, millega ta tavaliselt hakkama ei saa. Nõnda jääbki tast mulje nagu mingist “tummahambast”, kellega suhelda ei saa ja lõpuks keegi enam ei tahagi.

Muutuse toob kohtumine Tom Tomsoniga. Tomil pole suhtlemisega mingeid probleeme. Vastupidi, Tom hakkab Lenat ja tema peas toimuvat “lahti muukima”. Ta püüab tüdrukule selgeks teha, et suhtlemine pole keerukas julgustükk, et tuleb olla rahulik ja positiivne ning kõik lähebki paremaks. Lugu näib lõppevat õnnelikult, sest Lena saab pikkamööda oma sisemisest segadusest üle, leiab endale isegi sõpru, kuid siis juhtub midagi hoopis ettearvamatut. Nimelt selgub, et kohtumine Tomiga polnud sugugi nii juhuslik, kui algul paistis…

Lugege ja saage teada kuidas asjad tegelikult olid!

Kaia Raudsepp on sündinud Võrumaal. 2018. aastal lõpetas ta Tartu Ülikoolis infokorralduse eriala. “Nähtamatu tüdruk” on tema esikromaan.

Ädu Neemre

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Noortekas. Paduängne realism põimitud õrna müstikaga.

Tekst on ladus ja läheb kiirelt, on üsna mitmeid teemasid ja probleemipuntraid, millele noor lugeja saaks kaasa mõelda, ning raamat on üsna rikkalikult illustreeritud (pildid Marja-Liisa Plats).

Koolipoiss Morten ja tema igapäevaelu, segased (no see on nüüd küll hästi pehmendav sõna, aga ma ei tahaks mittelugenuile päris ära seletada) peresuhted ja püüd uude koolikeskkonda sobituda ning rõõmud kassinurrust ja hästi tehtud fotost. Kummaline tüdruk Emilie. Ja raba. Raba, kus saab olla vaba ja mis on koht, mis kahte peategelast omavahel ühendab.

Võib-olla selle raamatu peategelane ongi tegelikult raba. Mulle näib, et raba kirjeldades laseb Reinaus oma tunded vabaks, inimeste puhul on ta kammitsetum, ka taustainfot, nii folkloorset kui argiteaduslikku, jagab Reinaus raba kohta pisut lahkemalt kui oma inimtegelaste mineviku kohta. Pealegi on raba praegu moes, rabas ei käi enam kolamas üksikud loodusfanaatikud, vaid ka nn tavainimesed on raba võlu üles leidnud, seega võiks raamat juba ainuüksi seepärast üsna paljusid lugejaid köita.

Tuli meelde Jääääre laul “Soo”. Niisugust sügavust ja emotsiooni, nagu see laul mu jaoks sisaldab, raamat mulle pakkuda ei suutnud, aga kohati vihjeid sinnakanti oli.

Ilusaid rabapilte on lehel https://www.puhkaeestis.ee/.

Tiina Sulg

Cassandra Clare “Chain of Gold”

„Chain of Gold“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja neljanda eraldiseisva sarja (The Last Hours) esimene raamat. Tegevustik toimub 20. sajandi aegses Londonis.

Cordelia Carstairs on varjukütt – sõdalane, keda on treenitud lapsest saati võitlema deemonitega. Kui tema isa süüdistatakse kohutavas kuriteos, reisivad tema ja ta vend Edwardi-aegsesse Londonisse lootuses oma perekonna allakäiku ennetada. Cordelia ema soovib teda mehele panna, kuid Cordelia on võtnud vastu otsuse olla kangelane, mitte pruut. Varsti kohtab Cordelia oma lapsepõlvesõpru James ja Lucie Herondale’i ja on tõmmatud maailma täis sädelevaid tantsusaale, salajasi ülesandeid ja üleloomulikke salonge, kus vampiirid ja sortsid segunevad merineitsite ja maagidega. Samal ajal peab ta varjama oma salajast armastust Jamesi vastu, kes on lubanud abielluda kellegi teisega.

Aga Cordelia uus elu lendab õhku kui šokeeriv rida deemonirünnakuid laastab Londonit. Need koletised pole midagi sarnast nendele elukatele, kellega varjukütid enne on võidelnud – need deemonid kõnnivad päevavalgel, niites maha ettevaatamatuid ravimatu mürgiga, ja neid näib olevat võimatu tappa. London on otsekohe karantiini all. Linna lõksu jäänud Cordelia ja ta sõbrad avastavad, et nende endi side sünge pärandiga on neile kinkinud uskumatud võimed – võimed, mis sunnivad neid tegema brutaalse valiku, mis paljastab kangelaseks olemise tõelise hinna.

Raamatus on palju Clare’i vanemast sarjast pärit tegelasi. Tegevustik toimub umbes 20 aastat peale „Põrgu sõdalaste“ sarja lõppu ja sellest sarjast tuntud tegelastele (Will, Tessa, Jem, Charlotte, Gideon ja teised) lisanduvad nende lapsed, kelle ümber selle sarja tegevustik hakkab kooruma.

Raamat paneb algusest peale tegelastele kaasa elama ja tekitab nende vastu uudishimu. Mineviku teistsugune õhkkond tekitab põnevust juurde ning seiklused ja saadud teadmised õrritavad lugejat ilmselt kuni selle trioloogia lõpuni. Raamatust jäi õhku veel palju saladusi ja õrritusi uute seikluste kohta.

Ilmselt oli asi tegelastes ja ajastus, aga mulle isiklikult meeldis see raamat palju rohkem, kui sarja „The Dark Artifices“ raamatud. Võimalik, et asi oli tõesti ajastus ja tegelastes, aga kogu raamat tundus olevat palju paremini kokku pandud ja seda oli ka ladusam lugeda.

„Chain of Gold“ ilmus 2020. aasta kevadel ning järgnevad kaks osa peaksid ilmuma lähiaastatel.

Signe Saarpuu

Cassandra Clare “Queen of Air and Darkness”

„Queen of Air and Darkness“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja kolmanda eraldiseisva sarja (The Dark Artificies) kolmas raamat.

Süütu inimese verd on valatud Nõukogusaali, varjuküttide püha kindluse astmetel. Livvy Blackthorni traagilise surma järel kõõlub Klaav kodusõja äärel. Osa Blackthorni perekonnast põgeneb Los Angelesse soovides avastada selle „mädaniku“ allikat mis hävitab sortside rassi. Samal ajal võtavad Julian ja Emma kasutusele drastilisi meetmeid, et heita kõrvale nende keelatud armastus ja võtta ette hukutav missioon haldjate maailma, et leida Musta Surnute Raamatut. Mis nad Õukonnas leiavad, on saladus, mis võib Varjude Maailma tükkideks rebida ning rajada sünge raja tulevikku mida keegi neist kunagi ei suutnud kujutadagi. Võidujooksus ajaga peavad Emma ja Julian päästma varjuküttide maailma enne kui parabatai needuse surmav jõud hävitab nemad ja kõik kellest nad hoolivad.

Raamatu esimene pool keskendub eelnevatest sündmustest ülesaamise ja edasiliikumise peale. Kõik püüavad kaotusest üle saada erinevat viisi ning kohati tekitab see pingeid juurde.

Üks kõige suuremaid läbivaid teemasid raamatu juures on endiselt Emma ja Juliani suhe. Julian pöördub Magnus Bane’i poole sooviga enda tunnetest lahti saada. Selle ta ka saavutab, aga see muudab ta üldse tundetuks, mis aga tekitab peategelastele veel katsumusi juurde.

Tegelased puutuvad kokku alternatiivreaalsusega, kaotuse ja võiduga. Raamat on võrreldes eelnevate raamatutega tõsisem ja keskendub tumedamatele teemadele. Sellest hoolimata oli raamatut lugeda tõeline rõõm. Raamat võtab trioloogia hästi kokku ja on täis ootamatuid seikluseid. Raamat annab ka vastuse küsimusele, mis siis õieti saab, kui parabataid üksteisesse armuvad. Esimesel korral raamatut lugedes oli trioloogia lõpp pooleldi ehmatav, aga teist korda lugedes tundus see palju positiivsem.

Signe Saarpuu

Brandon Sanderson “Taevasselend”

Spensa: “Mu elu suur vasturääkivus. Ma pole kunagi midagi väärt, kuni ma ennast ei tõesta – kuid ma ei saa ennast tõestada, sest keegi ei anna mulle võimalust.”

Ah! Siinkohal mulle tundub, et Sanderson võib saada Scalzi kõrvale mu uueks lemmikuks… Mulle tegelikult meeldis tema “Terassüda” ka ja ma mõtlengi, et peaks selle sarja ikka ka lõpuni lugema.

Ka see käesolev lugu on iseenesest noortekas, kus ikka veel suhteliselt lapsed peaksid päeva päästma… Ma ei ole päris kindel, kas tänapäeva noored saaks sellega hakkama, mida need tegelased raamatus tegid, aga samas — neid oli ka lapsest saati teataval moel kasvatatud…

Olemas on kõik mulle sobivad elemendid: kiire edasiminek, pöörakud, kohatine irooniline kõnepruuk, üldiselt erinevad ja siiski hämmastavalt inimlikud tegelased. On tegelased, keda sa silmaotsaski ei kannata (proua Judy!), kuid veidi hakkad ehk lõpuks mõistma, ja on tegelased, kellele elad täiega kaasa juba algusest ja kes kuidagi on meelt mööda (Cobb) ja lõpus mõistad veel paremini. Mitte just tihti ei juhtu, et leiad tegelase, kellega võiks ennast päris samastada — kui ma peaks olema üks nendest noortest hulludest pilootidest, siis oleks ma ilmselt kõigile omadustele tuginedes Kimmalyn ehk Veidrik. Ehk vaid tema eriomadus välja arvata… :P Nii “mina” tegelast ma pole ammu leidnud… Ja M-Bot, tema on lihtsalt paganama lahe ja nunnu :D

Ja muidugi ma nutsin, ei saa salata. Ja muidugi tuli klomp kurku rohkem kui ühe koha peal. Ja muidugi ma vihastasin ja vandusin samamoodi päris mitme koha peal. Aru ma ei saa, mis värk neil tegelastel selle uhkusega on… Aga see on nii hästi kirjutatud, et kohe kisub emotsionaalseks ära kätte… Mitte, et see oleks täiuslik raamat aga suurepärane sellegipoolest. Hea, et sellel ka järg on, tahaks teada küll, mis edasi saab… :)

„Nagu Pühak alati ütles,” lisas Kimmalyn jälle tõsisel häälel, „sa kukud läbi siis, kui ise seda otsustad.”

Seili Ülper

 

Cassandra Clare “Lord of Shadows”

„Lord of Shadows“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja kolmanda eraldiseisva sarja (The Dark Artifices) teine raamat.

Emma Carstairs on lõpuks maksnud kätte oma vanemate surma eest. Ta arvas, et ta leiab rahu, kuid ta on kõike muud kui rahulik. Tundes iha oma parabatai Juliani vastu ja soovides teda suhte karmide tagajärgede eest kaitsta, otsustas ta hakata käima tema venna Markiga. Aga Mark on veetnud viimased viis aastat haldjate maailmas lõksus. See tekitab kõigis uutmoodi pingeid.

Ja ka haldjate õukondades pole asjad vaiksed. Varjuhaldjate kuningas on väsinud Külmast Rahust ning ei allu enam varjuküttide nõuetele. Haldjate nõudmiste ja Klaavi seaduste vahele jäänud Emma, Julian ja Mark peavad tegema koostööd et kaitsta kõike, mis neile kallis enne kui on liiga hilja.

Raamat on täis põnevaid seiklusi ja taaskohtumisi vanade tegelastega. Selle raamatu lugemine oli üheltpoolt palju ladusam, kui esimese raamatu lugemine, teisalt aga raskem. Kui esimeses raamatus olid tegelased veel võõrad ja nende roll ei olnud veel välja kujunenud, jättis see kohati veidra mulje. Sellest hoolimata oli seda ladus lugeda ja ikkagi ka põnev. „Lord of Shadows’i“ puhul jäi mind isiklikult häirima armukolmnurk ja tegelaste tunnete pool. Selliste suhete lugemine pole kunagi mulle eriti meeldinud, aga selle raamatu puhul jäi see kohe eriti häirima. Võib-olla on asi selles, et terve esimese raamatu vältel oli võimalus Emma ja Juliani suhtele kaasa elada ja selles raamatus oli kõik lõhki.

Sellegipoolest on tegu igati põneva raamatuga. Raamat on täis palju üllatusi ja kurbust, aga on ka samas rõõmu taaskohtumiste üle ja palju seikluseid.

Signe Saarpuu