Posts Tagged ‘noortele’

Cassandra Clare „Lady Midnight“

„Lady Midnight“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja kolmanda eraldiseisva sarja (The Dark Artificies) esimene raamat, mis jälgib Surmava arsenali raamatutes tutvustatud Emma Carstairsi ja Julian Blackthorni seiklusi.

Emma on varjukütist sõdalane — üks paljudest, kelle ülesandeks on maailma kaitsmine deemonite eest. Koos oma parabatai Julian Blackthorniga patrullib ta mööda salajase Los Angelese tänavaid, kus pidutsevad vampiirid ja haldjad on sõja äärel varjuküttidega. Kui inimeste ja haldjate surnukehad hakkavad mõrvatuna ilmuma täpselt sama moodi Emma vanemad aastate eest olid mõrvatud, moodustatakse ebakindel liit. See on Emma võimalus kättemaksus — ja Juliani võimalus tagasi saada oma poolhaldjast vend Mark, kes viis aastat tagasi rööviti. Kõik, mida Emma, Mark ja Julian tegema peavad on lahendama mõrvad kahe nädala jooksul, enne kui mõrvar neid sihtmärgiks võtab.

Varjuküttide maailm pakub huvitavaid seiklusi kõigile Clare’i raamatute fännidele ja kindlasti ka uutele lugejatele. Olgugi, et raamatu on eelkõige orienteeritud noortele ja liigitub noortekirjanduse alla, on see kindlasti huvitav lugemine kõigile, kellele meeldivad fantaasia žanri raamatud.

Kriitikute reaktsioon raamatule jaotub kaheks – paljud leiavad, et raamat sobitub hästi autori „universumisse“, kuid eraldiseisvalt on veidi ülehinnatud ja ei sisalda midagi niivõrd uudset. Tõsi -– raamat jälgib sama mustrit, mida eelnevad Surmava arsenali raamatud, kuid sellegipoolest pakub raamat ka uusi seikluseid ja värskendav on näha uusi karaktereid tegutsemas.

Peab ka mainima, et raamatut ei ole kahjuks veel eesti keelde tõlgitud.

Signe Saarpuu

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi”

Selle loo puhul algavad mitmetimõistmised/mõtlemised juba pealkirjas. Kas see on mälestusteta suvi sellepärast, et igat oma tegevust ei saa Brenda riputada netti või on mälestused nii valusad, et neid ei saagi mäletada!

Brenda on tubli linnatüdruk, kelle tema vanemad saadavad suveks maale vanaema juurde. Nimelt on ema ja isa otsustanud, et nende tütar peaks puhkama loodusekaitsmisest ning ainsa võimalusena näevad nad, et tüdruk veedaks osa suvepuhkusest eemal linnasõpradest ja oleks ilma netita. Nende arvates on otsus hea ja Brendale vajalik. Loomulikult kavatsevad nad oma tütart hiljem nende “kannatuste” eest premeerida.

Vanaema juurde toodud tüdruk on alguses iseenesestmõistetavalt pahane kuid loodab ettenähtud aja kuidagi “täis istuda”. Kohe esimesel päeval satub ta lõunalauas kokku poisiga, kelles on salapära ja midagi peidetut. Ometigi on Richard see, kes Brenda “seltskonda viib”. Selgub, et maalgi on elu ja mitte igavam kui linnas. Noored saavad kokku, peavad pidu, tülitsevad, armuvad, lähevad lahku, klatšivad — ühesõnaga normaalne elu iga kandi pealt vaadatuna. Brenda ja Richardi suhted muutuvad aja edenedes aina keerulisemaks. Kumbki neist justkui ei saa teisest lõpuni aru, sagedasti on nende omavahelises suhtluses mittemõistmist ja väärititõlgendamist. Ajapikku koorub välja üsna hirmutav tõde Richardi pere ja tema enda kohta. Selgub, et poisil on vägivaldne kasuisa, kes on peksnud nii teda kui ema. Richardil on üsna kaugele arenenud süükompleks. Seesama süütunne paneb ta aeg-ajalt irratsionaalselt käituma ja ei lase suhtel Brendaga kauni lõpplahenduseni jõuda.

Raamatu kaante vahele mahub palju — siin on lõbusaid pidusid, linnatüdrukule füüsiliselt rasket maatööd, suhete klaarimisi ja muid närvekõditavaid seiklusi. Tegemist on jätkuva looga, sest kahe noore inimese omavahelised suhted jäävad raamatu lõpus üsnagi õhku rippuma.

Lugege ja püüdke ära arvata, mis saab Brendast ja Richardist!

Ädu Neemre

Sarah Dessen “Lihtsalt kuula”

Te ehk teate lugu kuningas Midase juuksurist, kes usaldas saladuse kõrkjatele ja kuidas see kõik lõppes!

Selle raamatu peategelane Annabel Green oskab oma saladust paremini hoida. Ta hoiab seda isegi nii hästi, et see ähvardab tütarlapse hingeelu vägagi sassi ajada. Annabel on enda arvates inimene, kes jälestab igasuguseid konflikte. Selle asemel eelistab ta lihtsalt olukordadega kaasa triivida. Ta ei suuda enda eest seista, eelistab ebameeldivustega leppida ja need asetada oma siseilma äärealadele. Nõnda on ta loo alguseks jäänud ilma ammustest sõpradest ning on omadega puntras. Aga nagu sellistes lugudes enamasti, ilmub välja noormees, kes on samuti ennast ülejäänud maailmast vaikimise müüriga eraldanud. Tundub, et need kaks hinge sobivad kokku küll, kuid tutvuse edenedes suhe pingestub ja selles on suuresti “süüdi” Annabeli väga ebameeldiv saladus. Tegelikult on Greenide perel veel üks saladus — see puudutab pere keskmist tütart Whitneyt. Ema Green on oma lapsi kasvatanud olema alati viisakad, abivalmid ja vastutulelikud. Talle ei tule pähegi oma heades ja õigetes kavatsustes kahelda. Ema on alati positiivne ja enda arvates avatud ja toetav. Pisike häda on selles, et ema ei pane tähele hingevirvendusi oma tütarde sisemuses. Talle tundub, et nende peres on kõik korras. Tal on kenad tütred, kes tegelevad edukalt modellindusega, alati toetav abikaasa, pere on rahaliselt heal järjel — järelikult on kõik hästi.

Meie lugejatena seda arvamust siiski jagada ei saa. Tegelikult on Annabeli ja Whitney elu keeruline ja tundub, et nad on oma hädadega üsna üksi jäetud. Inimestevahelised suhted ongi tegelikult õrnad ja keerulised ning mõnikord tuleb tõesti “lihtsalt kuulata”.

Lugege ja mõelge oma saladustele!

Ädu Neemre

Loe ka Triin Võsobergi arvamust

Delphine de Vigan “Ustavussidemed”

Poisse on kaks: Theo ja Mathis. Nad õpivad ühes Prantsusmaa koolis, kuuendas klassis. Theo ema ja isa on lahutatud, poiss peab käima külakorda — nädal isa juures, nädal ema juures. Mathise pere elab esialgu veel koos — ema on kodune ja isa käib mingis büroos tööl. Siiski pole kummagi poisi elus kõik korras. Theo ema vihkab oma endist meest, uut peret pole ta suutnud luua. Ta kahtlustab oma poega isale meeldimises. Tegelikult on Theo isa pärast lahutust oma eluga väga sassis — ta on kaotanud töö ja sissetuleku, ta ei otsi enam tööd ja vedeleb lihtsalt päevade kaupa kas voodis või teleri ees. Poissi ootab isa juurde saabudes ees korrastamata, haisev korter ja apaatne mees, kes peaks olema ta isa. Abi ei oska ega julge Theo kellegi käest küsida, vastupidi, ta püüab olukorda peita kõigi eest. Tema enda olukord läheb aina hullemaks — ta on tihti söömata, alati väsinud ja vaevatud. Ja siis leiab ta enese jaoks pääsetee — ta hakkab jooma, sest purjusolek annab talle vabastava, uimase ja tuima oleku, kus taanduvad igapäevased koledused. Pole muret ja hirmu isa pärast, pingeid emaga suhtlemisel. Theo suudab endaga kaasa tõmmata Mathise, kellel on hädasti vaja sõpra.

Poiste loo taustal jookseb täiskasvanute lugu: Mathise ema, kes käib pere eest salaja terpeudi juures, sest ta kõneleb omaette valjusti, temas elab veel teine inimene. Theo ema, kes on sisemiselt külmunud ja jäik, kuid kes valvsalt jälgib oma poega, sest ta kahtlustab poissi isale sümpatiseerimises. Õpetaja Helene, kes ainsana tunneb muret Theo pärast ja kellel endal on hinges kanda tume taak oma lohutust lapsepõlvest ja vägivaldsest isast.

See on terava servaga hinge lõikav raamat ja lool pole paraku õnnelikku lõppu.

Lugege ja hinnake osalejate tegusid ja mõtteid!

Delphine de Vigan on Prantsuse väärtkirjanduse tunnustatud autor. Talle on omane sügav moraalne vastutustunne, ausus iseenda ja austus oma lugejate vastu.

Ädu Neemre

Mimi Yu “The Girl King”

Kui teha lühidalt, siis — vaata kaanepilti, see raamat on täpselt seda, mida kaanepilt lubab.

Kui rääkida pikemalt, siis raamat on YA kõrg-fantasy, st on mõõka ja mantlit ja maagiat, paleeintriige ja kangelaslikku võitlust, oma reeglite järgi võlukunstisüsteem, psühholoogiliselt mitte just kõige usutavamad, aga värvikad ja reljeefsed tegelased, rännak, mis lubab kangelastel kasvada ja küpseda, kapaga kokkusattumusi ja imelisi pääsemisi, võimuvõitlust ja esimest armastust, uhkeid lahingustseene ja ootamatuid pöördeid ja mingil määral täidet “tee ridu, rida on raha”.

Peakangelane on imperaatori tütar Lu, julge ja hakkaja tüdruk, kes on kasvanud ja keda on ka kasvatud troonipärija vaimus ja kes sellest troonist siiski ilma jääb. Teised olulisemad tegelased on tema õde Min, kes on pealtnäha hoopis õrnema ja tagasihoidlikuma loomuga, nende sugulane Set, kes Lu asemel troonile asub, ning Lu endine mängukaaslane Nok, kes on nahavahetajate / libakskäijajate suguseltsist. Ja siis on vanemad, teenijad, õukond, sõdurid, lihtrahvas, vastuhakkajad ja muud, keda loo jaoks parasjagu vaja on.

Loo keskkond on pseudo-Aasia, see tundub praegu fantasys üsna popp olevat. Raamat meenutas mulle üsnagi Marjorie Liu ja Sana Takeda koomiksisarja “Monstress”, raamatu lõpus tänab Mimi Yu Marjorie Liud kirjutamiskursuste eest, ju see mõju oli siis suht otsene. Teine mõjutaja on George R. R. Martin oma “Jää ja tule lauluga”, ka seda mõju autor ei eita. Ja kolmanda võrdlusena tuli pähe Michael Moorcock ja tema Elricu lood. Niiet kohati suht sünge ja lootusetu, aga kuna tegu on YAga, siis mitte lausa sünkmust.

Sel aastal ilmus ka raamatu teine osa “Empress of Flames”. Seda ma enne lugema hakkamist ei teadnud, lootsin, et kuna tegu on üsna mahuka köitega, siis ehk suudab autor ühe raamatutäiega oma loo ära rääkida, aga näed siis, ei suutnud.

See raamat sattus mu valdusse, kuna ma võtsin tõsiselt Krista Kaera soovitust, et me võiks rohkem huvi tunda, mida Aasia ja Aafrika autorid kirjutavad. Sellega ma läksin tegelikult alt, sest raamatus on aasiapärane setting ja Aasia juurtega on autor küll ning raamatu pühendus on: “For my 엄마 and 아빠 with infinite gratitude and devotion,” aga Mimi Yu on sündinud-kasvanud Ameerikas, niiet läheb ikkagi ameerika autorina arvesse. Autori vanust ma kuskilt üles ei leidnud ja need aasia nukunäod püsivad kangesti kaua plikaohtu ilmega, niiet pildi järgi ka ei arva midagi, aga oluline fakt on teada — autor armastab kasse :)

Kokkuvõttes — vaimustusest ma üles-alla ei hüppa ja täitelauseid oli sutsu liiga palju, aga fantasy-fänn minus nautis selles loos päris mitut aspekti, iseäranis üldist õhkkonda ja seda libalooma liini ning seetõttu julgen teistele lugemiseks soovitada küll.

Tiina Sulg

Carlos Ruiz Zafón “Kesköö Palee”

Tegemist on järjekordse Zafonile omase põnevus-fantaasialooga. On ta ju korduvalt ka öelnud, et püüab kirjutada nii, et ka ise saaks hea lugemiselamuse.

Tema lood on alati väga müstilised ja ehk ka saladuslikud. Justkui mingi erilise looriga varjutatud. Iga loetud lehekülg on nauding.

Siinkohal pean siiski tunnistama, et minul isiklikult on on kätte jõudnud selline hetk, kus on tagumine aeg teha konkreetsest autorist paus ja tulla ehk tema juurde tagasi mõne aasta möödudes. Ikka selleks, et naasta millegi nii teistsuguse juurde naudinguga. Rohkel ja järjest lugemisel võib Zafoni stiil mõnevõrra ära väsitada.

Loo tegevus toimub Kalkutas, kus ilmavalgust näevad kaksikud. Saatus on suunanud ühe neist, Beni elama lastekodusse. Samal ajal põgeneb tema kaksikust õde koos oma vanaemaga mööda ilma ringi, lootes lahti saada surmavaenlasest.

Lõpuks jõuab neil kätte aeg pöörduda tagasi koju. Saabub päev, kui õde-venda lõpuks ka kohtuvad (teadmata veel siis, kes nad teineteisele on).

Benil on tekkinud lastekodus oma väike salaselts, kus kõik on alati üksteise eest väljas. Kui linnas hakkavad toimuma kummalised nähtused ja vaenlane on Benile järele tulnud (nagu ammu lubatud), paneb punt pea ühiselt tööle, et selgitada välja, mis siis tegelikult juhtus, kui kaksikud lahutati. Vaikselt hakkab lahti hargnema hirmuäratav mõistatus, mis on seotud ühe väga ammuse tragöödiaga. Kes on see hirmu külvav isik, kes neid jahib? Miks peaks keegi soovima kinni nabida süütuid lapsi? Vastuseid peab otsima „Kesköö Palee” ridadest.

Carlos Ruiz Zafón on Hispaania kirjanik, kes sündinud 1964. aastal Barcelonas. Praegune kodu asub USAs Los Angeleses. Lisaks romaanide kirjutamisele tegeleb ta ka stsenaariumitega. Tema esimene romaan „Taeva vang” (1993) sai Edebé parima noorsooromaani kirjandusauhinna. Seni on ta kokku kirjutanud neli noorsooromaani. Lisaks on Ruiz Zafón avaldanud ka mitmeid täiskasvanuile mõeldud romaane. „Tuule vari” oli nendest esimene. Raamatut on müüdud üle maailma miljoneid eksemplare ning see on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Ruiz Zafóni teoseid on avaldatud 45 riigis ja tõlgitud enam kui 30 keelde. Ta on üks edukamaid kaasaegseid Hispaania kirjanikke. Ruiz Zafóni teine romaan „Ingli mäng” on eellugu „Tuule varjule”, mis ilmus 2008. aasta kevadel.

Triin Võsoberg

Pilt on pärit siit

Bobbie Peers “Kaoseparalüsaator”

Bobbie Peers “Kaoseparalüsaator: William Wenton V

Bobbie Peers on kirjutanud terve sarja pigem lastele suunatud fantaasia-krimi-põnevusromaane. Põhitegelaseks on 11-aastane inglise poiss William Wenton, kelle kehasse on sattunud aine nimega lüriidium (mis võiks vabalt asetuda ka Mendelejevi tabelisse). Head see aine endaga kaasa just ei too, aga poiss on sunnitud selle mõju all siiski elama õppima. Tal on eriline oskus ja anne lahendada mõistatusi ning just eriti raskeid koode. See on talle alati meeldinud. Algselt arvas ta end lihtsalt nutikas olevat. Nii lihtne see siiski ei ole. Iga osa toob Williamile lähedamale selguse, miks ta just selline on ja mis saladusi tema perekond varjab.

William on teadlaste laps. Teadlased on olnud ka ta vanaisa ja vanavanaisa, kellest saab samuti sarja igas osas kuulda hämmastavaid lugusid.

Igas osas romaanist vajab lahendamist eraldi ülesanne, samas käib taustaks ikka üks ja sama teema, mis peaks lõpuks ka finaalis selgust looma, kõik ikka seotud kurja juure — lüriidiumiga.

Igas osas mängib väga suurt rolli ka üks teatav ebameeldiv isik — Abraham Talley. Williami ja Abrahami vahel käib üks pidev kassi-hiire mäng. Abrahami, kellest ei näi võitu saavat mitte miski ega keegi, suurim soov on omada võimu lüriidiumi üle. Nii tulebki Williamil olla igas järgnevas seikluses jälle aina nutikam.

“Kaoseparalüsaator” on osa, kus paistab, et täiskasvanud pole õppinud oma eelnevatest vigadest ja üritavad järjest taibukamaid roboteid ehk (vahi)botte leiutada. Pealtnäha vaid Libateabe Keskuse (keskus, kus õpivad erilised lapsed ja paiknevad nähtused, mis tavainimese jaoks oleks liialt vapustavad või uskumatud) ja selles paiknevate isikute igapäevaseks kaitseks. Kurjakuulutavate ja hämmastavate oskustega psübotid, edasiarendatud robotid, tekitavad palju hämmastust. Selline asjade käik sünnitab kahtluse: kes siis tegelikult Keskust juhib ja kelle poolel olulised isikud siis lõpuks ikkagi on?

Williamile on käesolevas osas abiks täiesti ebareaalne isik — tema enda noor vanavanaisa. Ei jää selleski osas kõrvale tema parim sõber Iscia, kellega on käidud läbi tulest, veest ja kõrbeliivast.

Tegevus toimub vägagi tempokalt, pidevalt kulgev kiire ja pöörane tagaajamine ei taha kuidagi lõppeda. Poiss on sunnitud olematu aja jooksul tegema õigeid ja usaldusväärseid otsuseid. Raske on mõista, kes on siis usaldusväärne, keda kaasata oma tegemistesse…

Loodan, et noortele lugejate silmis on William Wentoni tegemised samuti põnevust täis.

Bobbie Peers onsündinud 1974. aastal Norras. Lastekirjanik, kes on eelnevalt ilma teinud maineka filmirežissööri ja stsenaristina (film „Sniffer“ sai Cannes’ is premeeritud Kuldse Palmioksga). Tema 2015. aastal ilmunud kirjandusdebüüt „Lüriidiumivaras” osutus laste seas nii suureks lemmikuks, et pälvis ka 2016. aasta parima lasteromaani tunnustuse. “Lüriidiumivargale” järgnesid “Krüptoportaal”, “Orbulaatoriagent”, “Maailmalõpugeneraator” ja nüüd viimaks ka “Kaoseparalüsaator”.

Triin Võsoberg

Claudia Gray “Sinu tuhat palet”

Marguerite Caine on füüsikutest vanemate laps. Nende võimsaimaks saavutuseks on Tulilind, mille kandja saab reisida rohkete universumite vahel. Tüdruku isa tapetakse. Kõik viitab kindlalt ühele — mõrvariks on Paul. Tegemist on Marguerite vanemate lemmikõpilasega. Muidugi loodab noormees, et põgenemine on tema pääsemine, kuid Marguerite ei loobu kergelt isa mõrvari tabamisest.

Neidu aitab otsingutel Theo, kes samuti ei suuda leppida tolle isa, oma juhendaja ning mentori vägivaldse surmaga. Tulilind viib seiklejad Londonisse, tsaari-Venemaale ja ookeanijaama. Paralleeluniversumitest üks on põnevam kui teine.

Muidugi leidub raamatus palju ettearvamatust. Tulilind võib avaldada kummalist mõju, sattuda valedesse kätesse – ja viia oma kandjat kohtadesse, millesse sattumine pole kaugeltki planeeritud. Ning mõistagi esitletakse selles teoses elulist tõdemust: kas kõik ikka on selline nagu esmapilgul näib, kas sündmused on päriselt nii mustvalged ning reeturid päriselt reeturid?

Sinu tuhat palet” kätkeb endast mitmeid tagaajamisi, reise universumide ja erinevate aegade vahel (kus isikud on siiski samad, kuid saatus erinev). Teost võiks pidada ka omamoodi armastusromaaniks.

Tegemist on Tulilinnu triloogia esimese osaga. Kuigi raamat pole enam väga värske, loodaks siiski, et sarja kaks järgmist osa saavad samuti tõlke.

Hea ladus lugemine eeskätt noorematele ulmekirjanduse austajatele.

Claudia Grey on pseudonüüm. Kirjaniku sõnutsi on ju lõbus ja huvitav ise endale nime valida. Muud saladust ei olegi, pole peidetud minevikku ega draamasid.

Claudia on täiskohaga kirjanik, kelle suur kirg ongi kirjutamine. Vabal ajal tegeleb ta lugemise, reisimise, kokkamise, matkamise ja muusikakuulamisega. Elab ta üle saja-aasta vanuses lillaks värvitud majas, mis asub USAs New Orleansis.

Claudia Grey on üsnagi aktiivne sotsiaalmeedias, tema tegemiste kohta saab kõige kiiremat teavet sellistest kohtadest nagu Twitter, Tumblr, Pinterest, GoodReads ja Instagram.

Grey on ligi 30 noortele suunatud raamatu autor, peamiselt on tegu sarjadega.

Loe lisa: http://www.claudiagray.com/books/

Janar Kotkas

Catherine Ryan Hyde “Ega sa Luis Velezt pole näinud?”

Seda raamatut on üsna raske liigitada.

Laias laastus oleks vist kõige sobivam silt noorteromaan, täpsemalt kujunemis- või arenguromaan. Peategelane on 16-17-aastane poiss Raymond. Raymond on “kohvi ja koor”, tema mustanahaline hambaarstist isa, keda ta näeb igal teisel nädalavahetusel, elab New Yorgi keskosas ning ta ise koos oma valge ema, tolle uue mehe ning kolme noorema poolõega vaesemates oludes läänepool. Koolis läheb tal muidu kenasti, ainult et sõpru eriti pole ja ka kodus tunneb ta end üksi ja eraldiseisvana. Ja siis saab ta tuttavaks 92-aastase pimeda juudiproua Mildrediga ja sellest kohtumisest kasvab soe, südamlik ja teineteist toetav sõprus. Raymond aitab Mildredil käia poes ja pangas ning Mildred jagab poisile oma pika eluga kogutud tarkuseteri.

Siis on see kriminaalromaan, mis algab sellest, et Raymond püüab üles leida kadunud Luis Velezt, otsing kasvab kohtudraamaks ning lõppeb, nojah, seda võiks vist soovijad ise lugeda, millega see lõppeb. See on sotsiaalne romaan, mis läbi üsna kirju tegelaste galerii toob välja rassiprobleemid, privileegipimeduse ja tribalismi. Ja psühholoogiline romaan, mis käsitleb võõrandumist, ellujäänu süütunnet, leina, depressiooni, armukadedust, eelarvamusi ja paljut muud.

Minu jaoks oli parasjagu üllatav, et nii palju erinevaid teemasid oli sellesse loosse täitsa tõsiseltvõetavalt kirja saanud. Päris väärtkirjanduse staatusesse ma seda raamatut ei tõstaks, aga ega see mu meelest paljukiidetud Donna Tratti “Ohakalinnule” väga palju alla ka jää. Võib-olla on realismiotsijale natuke liiga palju õnnelikke kokkusattumusi ning õigel hetke saadud nõuandeid, aga leebema lugeja jaoks vast mitte üleliia.

Minu isiklikud lisaboonused: 1. ses raamatus oli kass, 2. selle raamatu kooliraamatukoguhoidja oli tõeliselt meeldiv daam.

Tiina Sulg

Juno Dawson “Puhtaks”

Peale seda kui peotibi Lexi Volkov üledoosi võtab, jõuab talle kohale, et on täiesti põhja käinud.Ta eksib. Põhjas maandub ta alles siis, kui sunniviisiliselt rehabilitatsiooniasutusse viiakse. Nii Lexi ise, ta „kaasvangid” kui ka müstiline Brady avastavad, et asjad saavad edaspidi vaid paremaks minna. Isiklike deemonitega maadeldes saab Lexi aru, et kõige võimsam droog on hoopis armastus …
Puhtaks saamine on üks räpane ettevõtmine…

***

Lexi Volkovil on oma kindel koht sotsiaalmeedias, ta on väga suurt tähelepanu pälviv „kõmutüdruk”. Elu on seni andnud talle kõik, muuhulgas rikka isa, kellele kuulub mitmeid hotelle. Lexi ja tema venna jaoks pole midagi erilist omada väga häid tutvusi, kulutada palju raha ja jääda igal üritusel silma. Nii möödub nende igapäevane elu hotellis elades ja hüvesid iseenesestmõistetavalt võttes. Kõige tähtsamast — vanemate igapäevasest tähelepanust ja hoolest — ilma jäetuna, suunavad nad end pidudekeeristesse, kust ilmselgelt ei puudu ka liigne alkohol ja uimastavad ained.

Ühel hetkel kukub Lexi väga kõrgelt ja maandub otse võõrutuskliinikusse, venna abiga.

Tüdruk püüab mõistagi kogu hingest selgitada, et tegu on eksitusega, ta eitab probleemi, hakkab vastu ning tekitab palju draamat. Aeg aga avab siiski ka tema sisemise poole. Jagades hoonet mitme teise noorega, kes kimpus erinevate sõltuvustega — toitumine, seksuaalsus, alkohol ja narkootikumid — leiab ta lõpuks koha olevat üsna abiks spaa.

Väljudes asutuse kaitsva tiiva alt, ootavad teda aga hoopis raskemad ajad. Ahvatlused endist rada minna on nii kerged tekkima. Vanad sõbrad, peod ja endised harjumused.

Juno Dawson on leidnud väga hea lähenemisviisi sõltuvuste teemale. Ei ole muidugi kaugeltki vaid rikaste võimalus ja pärusmaa endale igat sorti ebatervislikke harjumusi lubada, kuid ometi on just sellest nurgast lugeda ehk põnevam. Teos on üles ehitatud üsna usutavalt, teksti osas kindlasti ka kõrva ehk silma riivavalt. Pole asjata öeldud: Puhtaks saamine on räpane töö.

Romaan jookseb libedalt ja tekitab elavat huvi teema enda ning sõltuvusest vabanemise õnnestumise/ebaõnnestumise vastu. Võib öelda, et tegemist on asjaliku vanemate ja noorteromaaniga, mis paneb kaasa mõtlema. Suur pluss on ka see, et tegelased ei jagune lihtsalt headeks ja halbadeks, vaid on inimlikud — ka tüütust plikast võib kasvada taiplik ja koguni meeldiv isiksus.

Juno Dawsoni sulest on ilmunud mitmeid noorteromaane, mis on toonud talle rahvusvahelist tuntust ja edu. Juno Dawson on endine õpetaja, elab Inglismaal Brightonis ning kirjutab täiskohaga: ta on romaanikirjanik, stsenarist, ajakirjanik ja ajakirja Attitude kolumnist.

Juno on tegelenud ka uudislugude koostamisega, mille teemadeks on seksuaalsus, identiteet, haridus ja kirjandus, sellistele BBC saadetele nagu „Woman’s Hour”, „Front Row”, „ITV News” ning Channel 5 uudistele.

Vaata lisa:
https://en.wikipedia.org/wiki/Juno_Dawson
https://www.junodawson.com/

Triin Võsoberg