Posts Tagged ‘noortele’

Krystal Sutherland “Meie keemilised südamed”

See on õpetlik lugu, kus kirjeldatakse, mis juhtub kui ilus ja ülemeelik tütarlaps kiusab oma roolisolevat poiss-sõpra. Grace Town tuleb uude kooli. Ta on silmapaistavalt veider: kannab pealaest jalatallani meesteriideid, tundub kasimatuna ja kõnnib kepiga. Kõigele sellele vaatamata jääb Henry Isaac Page silm ja süda sellesse imelikku tüdrukusse kinni. Tutvumine algab pisut omamoodi, nimelt õpetaja Hink paneb need kaks toimetama koolilehte. Grace keeldub, Henry on kogu südamest nõus ja vihastab tüdruku peale.

Omapärastest tüüpidest ja mõnusast sõnasõjast selles loos puudust pole. Henry kaks südamesõpra on parajalt värvikad kujud: Murray Finch, 17, austraallane, pikk, päevitunud, musklis, õlgadeni ulatuvate blondide lokkis juustega, tüdrukutele meeldimiseks kasutab võsabušmanite kõnepruuki ning Lola Leung, 17, tumeda naha, tumedate silmade, tumedate juustega – isa poolt pooleldi hiinlane, ema poolt pooleldi haitulane, lisaks sada protsenti lesbi. Sellesse kooslusse siseneb ka Grace Town. Henry ja Grace suhted on pingelised — Grace võib olla mõnel päeval rõõmus ja särav, järgmisel eemalviibiv ja tujutu. Temaga on seotud mingi sünge saladus. Kõigele vaatamata või just sellepärast on Henry tüdrukust üdini sissevõetud. Ta arvab, et on kätte jõudnud tema eluarmastus — esimest korda elatud aastate jooksul.

Et lugejale seda armastuse lugu lugedes igavus kallale ei tuleks, rulluvad meie ees lahti nii Murray kui Lola armulood. Lisaks valgustatakse meid Page’de peresuhete asjus — loo edenedes koorub nendest esialgu nii päikselistest vahekordadest välja mõndagi muud. Ja loomulikult laotub kõige muu kohale koolilehe toimetamise lugu, sest südameasjade ajamise tuhinas ähvardab ajaleht ilmumata jääda.

“Miks on nii, mõtlesin ma, et me oleme nii kergelt valmis tegema haiget neile, kellest me kõige rohkem hoolime? Kaks päeva tagasi ma armastasin teda, kuid nüüd tahtsin tema hinge tükk tüki haaval välja kraapida. Miks see nii oli? Sest ta tegi mulle haiget? Sest ta ei armastanud mind vastu? Inimesi ei saa nende tunnete pärast hukka mõista. Grace oli teinud seda, mis tundus talle õige. Ma ei saanud rohkem soovida.”

Lugege ja andke hinnanguid!

Ädu Neemre

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane”

Koidu Ferreira on uus nimi eesti ulmekirjanduses. Autor on juba aastakümneid Eestist eemal ja elab praegu Prantsusmaal, seda toredam on tema otsus eesti keeles kirjutama hakata.

Raamat on kavandatud neljaosalisena ja mõeldud noortele. Seega ei tarvitse mul häbeneda, et teismelise armuhullust puudutav osa mulle üpris vaevaline lugeda oli. Ega ma pole surmkindel, et see noorigi pikapeale ära ei tüüta, eriti kui arvestada, et erinevalt meie kaasaja noortest puudub peategelasel arusaadavatel põhjustel igasugune seksuaalkasvatus ja ta ei saa õigupoolest arugi, mis see täpselt on, millest ta puudust tunneb või mis tema kehaga toimub. Aga väljamõeldud maailmad meeldisid mulle väga, eriti see ilus paralleelmaailm.

Lugu saab alguse inimeste maailmas, mis on kolinud maa-alustesse baasidesse, kuna päike on kõik elava maa pealt ära põletanud. Maa pinnal käiakse ainult öösel, et kahe baasi vahel liikuda, kuid teisest baasist pole juba ammu midagi kuulda olnud, ja peategelase Cordevia vend, kes sinna suundus, on juba üle aasta kadunud. Imekombel lubatakse Cordevial ja teda saatval kahel tütarlapsel venda otsima minna. Teel kohtubki ta salapärase ja ohtlikult võluva Clayga, kes päästab tema elu ja kelle nad omakorda tema elu päästmiseks baasi kaasa võtavad.

Maa-alune ühiskond elab rangete reeglite järgi, on kõrgtehnoloogiline ja hoiab rahvastiku arvu range kontrolli all. Kehalised kontaktid sugupoolte vahel on rangelt keelatud, lapsed sünnivad geneetiliselt sobivaimatele vanematele ja viljastamine on kunstlik. Vastukaaluks inimeste maailmale on Clay pimestavalt värviline maailm, kuhu Cordevia end vaatamata Clay protestidele kaasa pressib. See on sõnulseletamatult kaunis, täis imelisi lilli ja loomi – mida kaunimad, seda ohtlikumad. Inimesel on selles maailmas ohte tundmata peaaegu võimatu ellu jääda. Kasu on vähemalt sellest, et paralleelmaailma maastikud on kõik samasugused nagu Maal. Selle maailma isandateks on teepiad – kõigiti nagu inimesed, kuid neil on võime võtta mistahes elusolendi kuju. Teepiate elu põhineb mängul ja jahil, nende eesmärk on oma karja võimalikult suurena hoida, ja selgub, et nende pärast pole selles maailmas juba tuhat aastat olnud inimesi – inimesi jahtida oli kõige huvitavam, kuna nad olid kõige intelligentsemad. Peale teepiate on kõige intelligentsemad loomad apanusad, imeilusate hobuste moodi elukad, kes ei erita lõhna ja on rahulikus olekus nähtamatud, nende hambad on teemantidest ja nad söövad kõike peale kulla, nii et neid hoitakse jahtide vahepealsel ajal kullast aedikus. (Muuhulgas on nende väljaheide ka selle maailma üks parimaid magustoite!) Kuld kaitseb ses maailmas üldse kõigi ohtude eest, teepiate laste toad vooderdatakse seest üleni kullaga, keegi ei julge enne abielluda, kui on piisavalt kulda varunud. Otse loomulikult osutub Clay klannipealiku pojaks, nagu Cordevia isegi on baasi tähtsaimate isikute tütar. Ette tuleb suur hulk seiklusi, mida ära jutustada ei tahaks. Peale fantastiliselt kirju floora ja fauna on palju tähelepanu ja vaeva pühendatud ka teepiate ühiskonna kujutamisele. Jääb mulje, et teenijarahvast teepiad pole üldse nii verejanulised, justkui see käiks kaasas pigem seisuse kui liigiga. Klanniliikmete staatust märgib riietuse värv, mida kõrgem seisus, seda tumedamad toonid.

Kui tahaks norida, siis võiks ju üht-teist ebaloogilist leida, mind kui keelele palju tähelepanu pööravat isikut võiks näiteks häirida, et Clay ja Cordevia vabalt teineteise keelt räägivad, ehkki ühest maailmast inimesed juba 1000 aastat puuduvad. (Selle ajaga muutuks ka kõneldav keel tohutult.) Aga see oleks mõttetu norimine, sest nii ei saaks lugu rääkima hakatagi ja paralleelmaailmades sama keele rääkimine on ulmekirjanduses täiesti tavaline nähtus. Mõnda teist häiriks kindlasti palju rohkem küsimus, et mis koostisega see inimeste maailma atmosfäär õieti on, kui kogu planeedil pole ühtki taime ja see on tuhaga kaetud. Ja ma tahaks loota, et järgmistes osades oleks inimeste ja teepiate karakterid ja psühholoogia sama huvitavad jälgida kui esimese osa taimed-loomad.

Mind tõesti huvitab, mis edasi saab, niisiis tuleb jääda järgmisi osi ootama.

Kaja Kleimann

Agnes Kolga “Varjajad”

Tegevuspaik: Kusagil Eestis. Ühes koolis. Ühes linnakeses.
Aeg. Üsna tänane päev.
Tegelased: Kerli — tavaline teismeline, kes saab loo alguses 18-aastaseks. Iris — uus tüdruk. Liiga ilus, liiga tark, liiga flirtiv. Kaspar — Kerli väga hea, väga vana sõber-poiss. Ka ilus, lahe ja armas kutt! Gustav, Tanel ja teised klassikaaslased.
Sisu: See lugu on võitlusest. Alustajaks on autori tahtel tütarlaps, kes äkki hakkab sõpruse asemel tundma Kaspari vastu hoopis teistmoodi tundeid. Olud lähevad väga keeruliseks: otseütlemine ja selgitamine ei tule kõne allagi, sest tulemus võib olla purustav. Parem kuidagi säilitada mingid riismed endisest ilusast ja pingevabast suhtlusest. Kerli sees algab sõda tunnetega — mõistus ütleb, tee kõik, et suhted Kaspariga oleksid endised (sõbrasuhted), süda teeb aga oma trikke — kord punastad, siis kahvatad, siis ei saa sõna suust, oled üdini armukade, jood ennast täis ja tahad Gustaviga auto tagaistmel seksida — kogu elu on pea peale keeratud. Kohutavalt kurnav ja vastik ning kõige selle juures tuleb teha nägu nagu oleks kõik korras ja endine! Kuid iga võitlus lõpeb kord — Kerli ja Kaspar jõuavad kuhugi… ! Aga kas see on õnnelik või õnnetu lõpp — see jäägu lugupeetud lugejatele hinnata!
Lugege ja andke hinnanguid!
Agnes Kolga “Varjajad” on kirjastuse Tänapäev 2015. aasta noorteromaanivõistlusel äramärgitud töö.

Ädu Neemre

Jasmine Warga “Minu süda ja teised mustad augud”

Ma saaksin võtta selle raamatu kokku ühe väikse lausega — ”armastus muudab maailma”.

Tegemist on äärmiselt sünge raamatuga. Enesetappudest lugemine on üldse raske, kuid kui seda soovivad teha 16- ja 17-aastased muudab see olukorra veel koledamaks. Tahtmatult kerkib pinnale küsimus: Miks????

Mind on alati hämmastanud enesetapu sooritajate mõtlemine. See tähendab, kuidas nad suudavad seda teha? Mis asi siin elus on nii katastroofiline, et sa oled võimeline panema käe oma elu külge ja see lihtsalt lõpetada?!

Selles loos, selgitatakse seda mõtlemist päris hästi. Kuidas me suudame pidevalt endale halba kinnitades, viia end järjest sügavamale ja sügavamale musta auku ning kui raske on sealt uuesti jälle valguse kätte ronida.

Raamatu peategelesteks on 16-aastane füüsikafänn Aysel ja 17-aastane Roman, kes mõlemad vaevlevad tugeva depressiooni käes. Hoolimata oma noorusest on nad mõlemad üleelanud meeletu tragöödia oma elus, mis on neid viinud arvamusele, et oma elu lõpetamine on ainus lahendus sellele kõigele. Noored kohtuvad internetileheküljel, kus otsitakse mitte kohtingukaaslasi vaid enesetapu-paarilist. Paarilised neist saavad ning koos asutakse planeerima, kuidas siit ilmast teise rännata! Kõige selle juures räägivad nad üksteisele põhjustest, miks enesetapp on ainus lahendus.

Kogu selle depressiivse loo juures on raamatu sõnum väga positiivne. Märgake inimesi enda ümber, nende käitumist ja tujusid. Masendus ja koledad mõtted ei paista välja füüsiliselt. Kahjuks.

Raamatu lõpus kirjutab autor pikemalt ka sellest, miks ta just sellise loo kirjutas.

Lugu pole siiski üleni masendav, positiivsust annab muidugi palju juurde see, et tegemist on siiski ikka õnneliku lõpuga looga, niivõrd kuivõrd seda saab õnnelikuks pidada muidugi.

Soovituslik oleks lugeda seda raamatut just 15-17-aastastel, kes ekslikult tunnevad-arvavad, et neil pole siin elus enam kohta!

Devy Einer

Kathleen Glasgow “Katkine tüdruk”

glagowkatkinetudruk“Ma arvan, et igaühe elus tuleb ette hetk, säärane hetk, kui juhtub midagi nii… üliolulist, et see rebib kogu su olemuse pisikesteks tükkideks. Ja siis tuleb sul peatuda. Hulk aega tükke kokku korjata. Ja seejärel kulub veel terve hulk aega, mitte selleks, et tükke tagasi sobitada, vaid selleks, et neid uutmoodi kokku panna, mitte just tingimata paremini. Pigem sedasi, et saad senikaua nendega elada, kuni tead täpselt, et see tükk peaks käima sinna ja too tänna.”

Hoiatus! Enesevigastamine, alkohol, narkootikumid, seks, vägivald. Ehk siis “Katkine tüdruk” ei ole kindlasti mõeldud neile, kes eeldavad, et see võiks osutuda üheks eeskujulikuks ja korralikuks tänapäeva noortekaks – tihedalt läbi pikitud südamekestega armastuskirjad, esimesed suudlused, armuvalu ja vanemateviha.

Aga ei. See raamat on depressiivne. See raamat on südantlõhestav. See raamat on hea.

Raamatu peategelaseks on peagi täisealiseks saav Charlotte, kes on katki läinud. Katki tehtud. Enda keha ise katki lõikunud. Selle kõige tagajärjel satub tüdruk haiglasse ja sõbruneb seal olles läbi raskuste teiste enda saatusekaaslastega. Haiglast välja saades ei oota teda aga ees pehme voodi ja soe kodune söök, vaid hoopis enda emalt saadud bussipilet paari tuhande kilomeetri kaugusele Arizonasse ning ühes piletiga ka järjekordne võimalus iseseisvuda, unustada ja paraneda. Kõlab just kui nagu ilus uus algus? Sealtmaalt edasi ei jää raamatus tegelikult tulemata ka armumine ja armuvalu, reetmine ning pisarad, aga seda hoopis teises võtmes, kui ühes klassikalises noortekas.

Raamat on väga hästi kirjutatud (kuigi tundub, et osad asjad on “tõlkes natukene kaduma läinud”) ja käsitleb väga olulisi vaimse tervisega seotud probleeme, millest on tavaliselt valus ja ebamugav rääkida. Usun, et see on meeldejääv, mõtlemapanev ja väärt lugemine kõigile.

Marie Saarkoppel

Margit Sarapik “Õhku joonistatud naeratus”

sarapikohkujoonistatudnaeratusBritt on lootustandev sporditüdruk, kellest treener ja vanemad tahaksid teha olümpiavõitja. Tema elu keerleb kõrgushüppetreeningute ja igapäevase koolielu vahel. Tal on oma poiss ka, aga ühel päeval teatab noormees, et jätab tüdruku maha, sest peale spordi ei nägevat Britt mitte midagi muud ja nõnda tema seda suhet ette ei kujuta. Järsku on tüdrukul jalgealune kadunud. Treenimisest ei tule midagi välja, neiu pähe ei mahu ühtegi arukat mõtet — ainult otsatu solvumine! “Mida nad kõik norivad minu kallal, ma tahan olla tavaline ja elada nagu teised inimesed, tahan olla vaba!” Vaba olemise sisse mahuvad mitmed halvad otsused, mis viivad ta intensiivravi palatisse, kus Britt saab tuttavaks Jasminiga. Jasmin on sattunud autoõnnetusse, sest tema sõber-poiss on otsustanud purjus peaga rooli istuda. Nõnda nad seal haiglas oma elude sasipuntraid lahti harutavad, Britt pigem tagantjärele tarkust ilmutades ja Jasmin elu helgemat poolt näha tahtes. Tundub, et elul ongi nende mõlema jaoks paremaid päevi tallele pandud — koolid saavad lõpetatud, isiklik elu joonde aetud. Kätte jõuab Jasmini kaheksateistkümnes sünnipäev, mida on otsustatud pidada piknikuga Käsmus ja alles nüüd otsustab Saatus näidata oma tegelikku palet……..

Lugege ja tundke kaasa!

Margit Sarapiku “Õhku joonistatud naeratus” on kirjastuse Tänapäev 2015. aasta noorteromaanivõistlusel äramärgitud töö.

Ädu Neemre

Alan Bradley „Piruka magus põhi”

alanbradleyPaar päeva tagasi küsiti mult aasta parima raamatu kohta ja ma lasin mõttes peast läbi terve rea tarku, häid ja põnevaid raamatuid. Nüüdseks tundub, et olen leidnud ka aasta kõige armsama raamatu. „Piruka magus põhi“ („The Sweetness at the Bottom of the Pie“) on segu lapsepõlvejutustusest, enneolematust detektiivloost ja Briti postiajaloo lühikursusest ning selle autor Alan Bradley pani teose kirja 70-aastasena, andes nii oma panuse ülitugevate debüütromaanide hoogustuvas trendis. Raamat on võitnud krimikirjanike assotsiatsiooni Daggeri auhinna parimale debüütromaanile ja pälvinud hiljemgi rohkelt tunnustust, sellest välja kasvanud sarjas on praeguseks ilmunud seitse osa ning Sam Mendes ähvardab teha sellest teleseriaali.

„Piruka magus põhi“ sisaldab peaaegu kõike, mida läheb tarvis õnnelikuks lapsepõlveks 1950-ndate aastate Inglismaal: siin on suur maamõis keset iseenda hooleks jäetud loodust, kaks vanemat õde (Klaverimängija ja Raamatulugeja), kellega tülitseda, hea majahing, vastupidav jalgratas ning täiusliku sisseseadega keemialabor, suguvõsa pärandus – sõnaga, peaaegu kõik, mida võiks vajada üks südi 11-aastane tüdruk.

„Peaaegu“ sellepärast, et tüdrukutel ei ole ema, kes hukkus mägimatkal, kui peategelane Flavia de Luce oli alles aastane, ning nende erusõjaväelasest isa viibib ka kodus olles emotsionaalselt eemal, mattes oma valu margialbumitesse.

bradleypirukamaguspohiMargialbum, jah. See ongi kogu loo võti. See, ja mõrvatud mees kurgipeenras. Ja kreemipirukas, ja kuningas George VI, kes tühja juttu ei tee (vt ka „Kuninga kõne“), ja Ulsteri Kättemaksjad. Ja hämmastavalt läbinägelik inspektor Hewitt, kes peaaegu kohe mõistab, et Flavia on erakordse kaaluga tunnistaja, üks neist, kelle kohta öeldakse: „Veab, et ta on ikka meie poolel“. Flavia ihaldatud karjääritipp on kuskil Marie Curie’ ja Lucrezia Borgia vahel, kuid lõppeks aitavad just keemiateadmised tal välja „de-stil-lee-ri-da!“ mõrvari isiku, motiivi ja modus operandi. Heas kriminullis ja heas noorsooraamatus on enamasti peidus ka midagi üldharivat ning siinkirjutaja, kes eluaeg filateeliast kaugelt mööda käinud, võib puhta südametunnistusega öelda, et kolm raamatut on tekitanud temas aupaklikku huvi postmarkide vastu – Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, Terry Pratchetti „Postiteenistus“ ning seesinane Bradley oma Penny Blackiga.

Bibi Raidi tõlge on hoogne ja tabav, Flavia hääles on just paras segu õhinast ja eneseteadlikkusest. (Ainult Bakelite’i kuuldetoru oleks võinud olla „bakeliidist“.) Paar iseloomulikku lauset:

„Iidse tammepuu varjus seisis bussiootepink, millel aga istus mulle tuttav kuju: iidne laiades põlvpükstes päkapikk, kes nägi välja nagu pesus kokku läinud George Bernard Shaw.“
„Uurija Graves ei öelnud rohkem midagi, aga kui me lähemale jõudsime, lükkas ta mind õrnalt enda ees inspektor Hewitti poole nagu sõbralik terjer, kes oma peremehele surnud rotti toob.“

Soovitan Flavia seikluste avaköidet kõigile, kelle mälus on alles Laps, kes tahtis kõike teada ja sõi ainult seda, mida tahtis süüa.

Tiina Tarik

Vt ka:
autorist Wikipediaskirjastuse tutvustusJuuli raamaturiiul, Mariann.