Posts Tagged ‘noortele’

Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses”

Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses” Mina Ise 2021, 176 lk, tlk Contra

Sellest tuleb lüheldane lugemissoovitus, sest ega raamatki kuigi paks ole. Aga oluline küll. See annab võimaluse kiigata ühe veidi teistmoodi perekonna ellu umbes 10 aasta jooksul, iga peatükk on jutustatud kõigepealt lapse, Jēkabsi silmade läbi vaadatuna, sellele järgneb tema ema kommentaar, nii nagu tema asjast aru saab. Ma ei ütle „nii, nagu tema asja näeb”, sest ema on pime. Nagu ka isa. Jēkabs aga on nägija ja igati tavaline laps, niipalju kui tavalisi lapsi (või inimesi) üldse olemas on. Kohe raamatu alguses on teada, et selle kirjutamise ajal on ta juba täiskasvanud mees ja ise isa, see annab lugemise ajaks tema pärast pabistamisele juurde ka kindluse, et kõik läheb hästi. Jēkabsi mälestused algavad juba koolieelsest ajast, kui ta on kuuene, ja viimane on kirjutatud üles viieteistkümnendast eluaastast.

Jēkabs tahab kõiki samu asju, mis teisedki lapsed, ilusat jopet ja kassipoega, rattaga kihutada ja iseseisev olla. Ta kogeb samu asju, mis teisedki lapsed, ja jääb jänni nii valetamise kui luiskamisega, tal on ka väljamõeldud sõber Mattias. Kuid ta kogeb ka palju muud – pimedate ühiselamus, kus nende kodu kuni poisi kooliminekuni oli, elasid teisedki pimedad inimesed. Päris kõhe on kujutleda, kuidas üks koolieelik naabrinaise mahakukkunud klaassilma mööda köögipõrandat taga otsib ja selle siis omanikule silmaauku tagasi paneb. Ta peab olema ka ülimalt korralik, sest pimedate kodus peab kõik olema kindlas kohas ja millegi vedelema jätmine on lausa ohtlik.

Jēkabs on hea laps ja aitab oma vanemaid nii, kuidas suudab, aga ta on ka laps, kes siiski satub kogemata keerulistesse olukordadesse, näiteks tekitab hiiglasliku telefoniarve tüdrukuga sms-e vahetades või tõmbab puruks uhiuue jope. Pimedate vanemate eest on mõnda asja lihtsam varjata, aga samas teeb see ema jällegi eriti kahtlustavaks. Ja mingil hetkel saavad ema närvid hoopis otsa. Kerge elu see ei ole, aga sellest ei kirjutata stiilis „oo, milline raske elu”. Nii lihtsalt on. Elu ongi niisugune. Ja nalja saab vahepeal ka.

Ma olen näinud üht dokumentaalfilmi, kus kurdid noored abiellunud arutavad laste saamise üle ja loodavad, et laps sünnib kurdina, et ta oleks rohkem nende moodi. Ma olen näinud mängufilmi, kus kurdid vanemad ei taha sugugi, et nende tütar laulmist õpiks. Siin raamatus on ema oma rasedusest kuuldes täiesti kindel, et saab terve lapse ja et kõik läheb hästi, ehkki meditsiinipersonal soovitab kõigepealt aborti. Ja lõpuks ju lähebki. Niimoodi eluliselt hästi, mitte muinasjutuliselt.

Autor on kirjutamiseks saanud inspiratsiooni talle väga lähedaste inimestega toimunud sündmustest.

Raamat on väga ilus ka, kujundanud Zana Veldre.

Kaja Kleimann

Marilyn Jurman “Mul hakkasid päevad. #eionei”

Autor on öelnud, et raamat ei ole soovitatav alla 14-aastastele. Samas on peategelased ise kaheksanda klassi õpilased. Väike vastuolu siin muidugi on, aga ehk on tegemist mingi reklaaminõksuga, sest keelatud asi on alati ahvatlevam kui igapäevane ja lubatud.

Niisiis saab lugu alguse Sassi (tüdruk muuseas) ahastust täis päevast kui tema lumivalged püksid saavad keset koolipäeva inetud punased plekid ja tal tuleb oma häbiga WC-sse peitu pugeda. Õnneks on tüdrukul olemas ustav pinginaaber Mira, kes ettetulevad hädaolukorrad alati ära lahendab. Siiski ei lõpe kõik väga õnnelikult ja Sassil on kõvasti mõtteainet: “Miks kõik halvad asjad just minuga juhtuma peavad. Niigi olen ma koleda välimusega mitte eriti sõnakas tüdruk, kes tihtipeale tahaks olla lihtsalt nähtamatu.”

Raamatut lugedes ei saa lahti tundest, et pealkiri viitab hoopis millelegi sügavamale kui alanud menstruatsioon. Sest Sassil algavad tõepoolest päevad, mis toovad talle kuhjaga muret, pisaraid, kõhklusi ja üldse selliseid olukordi ja tundeid, millega ta pole varem kokku puutunud. Nimelt satub ta järsku sellise noormehe huviorbiiti, kelle poole tüdruk on küll pisut salaja kiiganud, kuid oma mõtetes on ta ennast pidanud liiga väheütlevaks, et sellise kena, sportliku ja eliidi hulka kuuluva Ervo tähelepanu pälvida.

Sass ei suuda oma õnne uskuda, kuid nende suhe pole sugugi nii pilvitu kui alguses paistab. Lugejate ette laotub raamatu tegelaste kirju elu — siin on väärkohtlemist, siit leiab pisut lesbindust, siin on hapraid suhteid vanemate ja laste vahel aga siia mahub ka lihtsalt teismeliste lollusi, mida tuleb hiljem kibedalt kahetseda. On süngeid saladusi, mis teevad asjaosalistele veel pikka aega haiget. On peretragöödia ja raske liiklusõnnetus.

Kui kogu raamat kaanest kaaneni läbi lugeda võib ainult ohata — noor olla pole kunagi kerge, sest on niipalju ohtusid, mille olemasolust pole teismelisel enne aimugi kui ta selle kõigega ise kokku puutub!

Ja siis aitab Sind ainult tõeline sõber, tugev tahtejõud ja võibolla ka juhus!

Lugege ja mõelge, mida tähendavad sõnad “Hoidke käed soojad ja pea külm!”

Ädu Neemre

Karah Sutton “A Wolf for a Spell”

Ma olen igasuguseid muinasjuttude ümberjutustamisi ikka omajagu lugenud (ja enamalt jaolt on need mulle meeldinud), aga see oli midagi erilist. 

See raamat on üsna rahvusvaheline: autor Karah Sutton jagab end Ameerika ja Uus-Meremaa vahel, illustraator Pauliina Hannuniemi on pärit Soomest ning muinasjuttude algupära on Venemaalt.

See, et muinasjuttude algupära on Venemaalt, on juba esimene asi, mis muudab selle raamatu eripäraseks. Kohtume halli hundiga (siin jutus on tal nimks Zima), nõid Baba Yagaga (koos oma kanajalgadel tarekesega), loos on koguni kaks orvutüdrukut (Nadya ja Katerina), on olemas Ivan ja tsaar ja tulilind. Taustal külarahvas ja metsaelanikud. Mis mulle hullupööra meeldis, oli meeldetuletus, et paljud tegelased vene muinasjuttudes pole üheselt halvad või head, vaid käituvad nii, nagu nad hetkel paremaks peavad. Ka mets ei ole halb või hea, vaid ta lihtsalt on ja temas on nii ande kui lõkse. Teine väga armas liin, küll natuke ninnunännu, aga siia juttu hästi sobivalt, oli hundi kohanemine inimestega. See teise saabastesse astumine oli ootamatu ja huvitav. Oluline on ka see, et igale tegelasele oli juurde kirjutatud oma minevik ja motiivid ja neid avatakse tasapisi loo käigus ja nõnda, et see ei muutu koormavaks, vaid autor asetab lihtsalt pusletüki või paar õiges kohas suurema pildi mõistmiseks lauale. Vene muinasjuttude hõngust oli minu meelest väga hästi edasi antud ning muudatused nutikad ja sobivad ning täiesti oma isikupärase joonega.

Määratletud on see küll lasteraamatuna, aga mu meelest sobib igale vanusele.

Tiina Sulg

Häli Kivisild “Saskia läheb metsa”

Lugejate ees rullub lahti ühe pere lugu. Ema Luisa ja lapsed: 16-aastane Saskia ja 8-aastane Reimo. Nende isa Priit on nad raamatu alguses linnakodust välja ajanud. Pere otsib peavarju Luisa ema juures. Loo edenedes selgub, et Saskia vanaema on üks eriliselt eemaletõukav tüüp, kes tunneb rahuldust kõigi aga eriti Saskia ema alandamisest. Saskia elu on siiani olnud väga keeruline — tema peab ema kaitsma vägivaldse isa ja pahatahtliku vanaema eest ja hoolitsema noorema venna eest. Ühel hetkel saab kõike seda tema jaoks liiga palju ja Saskia läheb metsa …

Nüüd algab raamatu müstiline osa. Nimelt kohtab tüdruk metsas oma uppunud tädi Liinat, kes on umbes sama vana kui Saskia. Liina lugu viib meid hingede maailma, kus kehtivad oma seadused ja reeglid. Iga hing peab oma poolelijäänud loo lõpetama. Liina lugu on aga keeruline isegi Hingedeilma kõikenäinud ametnike jaoks. Lugejal on üsna raske aru saada Liinaga juhtunu tagamaadest — kas see oli õnnetus või oli tegemist pooliti tahtliku aktiga, kui Liina hüppas ühte metsas olevasse turbaauku. Liina surma tagajärjed olid piisavalt hirmsad — Luisa, Liina õde , kaotab elujulguse ja on ennast kõigi möödaläinud aastate jooksul süüdistanud õe surmas. Nende isa joob ennast lihtsalt surnuks. Juhtunu annab vanaemale suurepärase põhjuse õelutsemiseks nii oma järelejäänud tütre kui mehe kallal.

Luisa, Saskia ja ka Liina tee meelerahu ja julguse poole on üsna vaevarohke. Luisa peab üles leidma oma kaotsiläinud julguse, Saskia peab üle saama oma ajuti pealetulevast solvumisest ja isegi vihast ema vastu, Liina peab oma tunnetes korra looma.

Loo lõpp on optimistlik — ennasttäis isa Priit saab käerauad, vanaema suu pannakse lõpuks otsustavalt kinni ja ema koos lastega alustab uut elu.

Lugege ja leidke üles oma hingejõud, teil võib seda vaja minna!

Ädu Neemre

Heli Künnapas ja Lille Roomets “Uus tüdruk”

Heli Künnapase ja Lille Roometsa “Uus tüdruk” on esimene raamat sarjast “Viivuranna gümnaasium”.

Selle loo puhul kohati polegi tegemist ilukirjandusega, see on kui käsiraamat või õppematerjal kõigile teismelistele, kelle elus on olnud järgmisi pöördeid: isa läheb maksupettuste pärast vangi, ülejäänud perekonna rahaasjad ning maine on kahjustada saanud, tuleb ära kolida ja kooli vahetada.

Emely on näidiseksemplar neile, kes peavad neis muutunud oludes hakkama saama. Mõned reeglid, mida tuleks seejuures jälgida:
A: Mida rohkem silma paistad, seda rohkem saad nähtamatuks jääda. Mida rohkem näitad, seda enam saad näitamata jätta.
B: Pinnapealsus on parim kattevari.
C: Usaldada ei saa kedagi.

Mario on spordipoiss, kellel on justkui oma tüdruk. Uue tüdruku tulek lööb selle paari omavahelised suhted nii sassi, et hakkab paistma kole lõpp. Tundub tõesti, et armastuses ja sõjas vahendeid ei valita. Küll jääb lõpuks ikka arusaamatuks, kas siis oli tegemist üldse sellenimelise tundega. Küll on tegemist nn. paikapanemisega ja pisut nagu kättemaksmisega.

Siiski suudavad noored seekord leida oma probleemidele talutava lahenduse ja raamatul on hoopis õnnelik lõpp!

Lugege ja leidke tegelikust elust sarnaseid olukordi ja ehk hoopis teistsuguseid lahendusi!

Raamat on noorteromaanide sarja avalugu. Uus sari soovib rikastada noortekirjanduse teemadevalikut ning tuua meelelahutuslikumat lugemist noortekirjanduse raskevõitu teemade hulka. Sarja hakkavad kirjutama eri autorid. Esimese raamatu kirjutanud Heli Künnapas ja Lille Roomets on mõlemad mitmete noorteraamatute autorid: Heli Künnapas: “Lõpupidu”; “Mälestusteta suvi”; “Tristan”; “Ütlemata sõnad”; Lille Roomets: “Üks väike valge tuvi “, “Üks väike valge sulg”.

Ädu Neemre

Alec Butler “Rämeparadiis”

Ma hakkasin seda raamatut lugema, sest kaanel oli kirjas, et Alec Butler on mikmaki indiaanlane. Indiaani-teema on ses raamatus täitsa olemas. Raamatu tegevusajal, 1970.-tel, oli veel üsna kehv olla indiaanlane, üldises ühiskondlikus mõtteviisis oli indiaanlane vähem inimene kui valge, seetõttu püüti nii mõneski peres oma päritolu varjul hoida, ka omaenda laste eest.

Suurema kaalu saab ses raamatus siiski kahesoolisuse ehk vahesoolisuse ehk intersoolisuse teema. See osa raamatust on suuresti autobiograafilise kogemuse põhjalt. Alec Butler oma intervjuus maininud, et kui teda tabas puberteet, siis seda kahekordselt, hakkasid korraga kasvama nii habe kui rinnad ning vanemad ei osanud sellele kuidagi reageerida, viisid Aleci arsti, kes paraku oli sel teemal väga ebakompetentne, juurde. Raamatu peategelase, raamatu alul 14-aastase Terryga juhtub sama. Arsti soovitusel hakatakse teda kasvatama tüdrukuks, kuigi ta ise tunneb end poisina. Lisandub arstipoolne seksuaalne vägivald. Räme. Minu ahhaa hetk sellest teemast: ma ei ole kunagi mõelnud, kui olulised ja märgilised on transsoolistele need kokkuleppeliselt soopõhised rõivaesemed nagu kleidid ja meestesärgid.

Kolmas suur teema on teismeliste armulugu. See oli intensiivne ja kehaline ja kuidagi aus, peategelasele samal ajal habras ja kindel toetuspunkt. Et see õnnetult lõpeb, oli juba ette teada, aga miks ja kuidas, oli mulle lugejana üllatus. Armuloo teine pool vääriks eraldi pikemat lahtikirjutust, aga jäägu lugejaile avastada (või teiste arvustusest lugeda).

Et siis siia lühikesse raamatusse mahub päris palju. Marca on oma arvustuses kirjutanud: “Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea…” Jah, tahaks virutada küll, tagasi hoiab see, et aeg on edasi läinud ja mitmes mõttes on asjad ikkagi paremaks läinud. Ja ka raamatust endast korjasin ma parandamatu optimistina üles lootusekiirekesed, et raamatust on ikka abi (siinkohal siis näiteks Kreeka müütidest) ja võib-olla mujal on lihtsam (ses suures hallis linnas) ja vahel on võimalik, et lähedastest keegi saab enamvähem aru, mis su elu talutavaks teeb.

Arvustusi: Marcus Pertel “Vastuolude mülgas Rämeparadiis” Sirbis, Mikk Pärnits “See raamat peaks olema keskkooli kohustuslik kirjandus” ERRis, Terje Toomistu “Lend rämeparadiisis” ERRis, Marca “Alec Butler. Rämeparadiis” oma blogis. Kui Mikk Pärnits koguni pealkirjastas oma arvustuse, et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus, siis mina selle lugemist kohustuslikuks ei teeks, aga  kirjandusõpetajad võiksid selle raamatu olemasolust ehk teada küll.

Tiina Sulg

 

Mairi Laurik “On aeg!”

Mairi Lauriku eelmine raamat pealkirjaga “Mina olen Surm” viib meid kokku Roometiga, kes ehmatusega avastab, et ta pole tavaline Lihula koolipoiss, vaid väljavalitu ning eriliste võimetega inimolend. Nimelt lasub tal kohustus saata teele surnute hingi, kes on mingil põhjusel jäänud lõksu kahe maailma vahele. Ta peab ütlema teatud sõnad ja lahkunud inimese hing saab rahu ja leiab kindlama paiga. See võime ei tee Roometit väga õnnelikuks.

Loo teises raamatus asub ta koos oma väikese õega teele Tallinna poole, et kogenenumad Surmad saaksid ta üle vaadata ja õpetada oma andega targemalt ringi käima. Alguses läheb kõik kenasti, Roomet jõuab linna ja alustab Eriku juures oma “õpinguid”. Siis aga juhtub õnnetus — Erik jääb auto alla ja sureb. Roomet ei suuda tema hinge teel saata, sest õppimine jäi ju pooleli. Lugu muutub ohtlikumaks. Selgub, et Tallinnas on ka nn “halvad Surmad”, kes ohustavad nii Roometi kui tema tüdruksõbra Meriti elu. Varsti teatatakse kolme noore inimese kadumisest ja Roomet tunneb, et selle sündmuse taga on just nimelt need “halvad Surmad”. Varsti leitaksegi ühe kadunuks kuulutatud noormehe surnukeha. Asjasse sekkub politsei, Roomet peab mõneks ajaks peitu minema ja Merit ei saa pealinna tulla, vaid peab olema paos Viljandis. Loo edenedes saavad lugejad teada, millega tegelevad nn “valged Surmad” ja lõpuks saadakse kätte ka need mõrtsukad. Einari hing leiab rahu ja Roomet peab leppima oma erilise staatusega. Ta tõotab enesele, et ei hakka kunagi oma võimeid ebaausatel eesmärkidel kasutama, kuid annab endale siiski aru, et elus võib ette tulla olukordi, kus varasemad tõotused ei pruugi pidada.

Lugege ja mõelge oma hingekella peale!

Ädu Neemre

Berit Sootak “Ilmalinnu laul”

Ilmalinnu laul” on järg raamatule “Viimane hingelind”. “Viimast hingelindu” ma lugenud ei ole, ma alustasin mitu korda ja no ei hakanud lugu minu jaoks jooksma. “Ilmalinnu laulu” ma siis piidlesin pikalt, aga kui kord kätte võtsin, siis oli hoopis teine lugu, midagi köitis raamatu külge ja jäingi lugema. Ma ise arvan, et ju ma olen liiga kärsitu pikkade sissejuhatuste jaoks, kui mind tegevusse hops sisse visata, siis on mul palju mõnusam lugeda.

Lugu ise oli päris põnev. Ma imetlen ja kiidan Berit Sootaki fantaasialendu ja erinevate elementide kombineerimisoskust ning intriigide ja tegevustiku käigushoidmist. Ja muidugi tulevad minu poolt ekstra plusspunktid eesti folkloori toreda kasutuse eest :) Kirjutamistehnika — karakterid, kirjeldused, dialoogid jne — on minu maitse jaoks paljuski liialt erksalt liialt paksu värvi ja liialt tugevate pintslilöökidega. Ma oleks vahel midagi hajutatumat ja vahel midagi detailsemat ja vahel midagi rohkem vihjamisi tahtnud saada, aga see on puhtalt maitseasi, et tegelikult selles raamatus see tema tehnika ju töötab ja see on peaasi. Kindlasti oleks mu lugemiselamus kogu raamatust sutsukene parem, kui ma oleksin esimest osa ka lugenud, aga nii oli ka hästi, ajuderagistamist ja tühjade kohtade oma fantaasiaga täitmist kuluski mulle praegu ära. Ja raamatu enda selgroog oli ju tugev.

Lugejana tajusin ma siin raamatus mingit põlvkonnavahetuse teemat, mis iseenesest ei ole hea ega halb, see on lihtsalt teistmoodi, tänapäeva noored mõtlevad natuke teistmoodi ja neil on mälupagasis natuke teistsugused asjad, kui minu põlvkonnal. Kuigi täiskasvanud lugejele on mõned asjad ammu äraavastatud ja mõned mustrid jäävad natuke võõraks, siis mulle tundub, et tänapäeva noortega võiks see see raamat väga hästi kõneleda. Ja omamoodi on see ka täiskasvanuile huvitav (see lõunaeestlase huvitav, et jah, päriselt ka huvitab, mitte ei ole mingi eufemism).

No ma ootan siis Berit Sootaki järgmist raamatut :) Et see kord tuleb, selles olen ma kindel. Kas see tuleb selle loo jätkuks või hoopis mingil muul teemal? Eks näis.

Berit Sootaki raamatutest on pikemalt kirjutanud Ene Kallas Postimehes ja Mairi Laurik Reaktoris ning “Viimasest hingelinnust” Ädu Neemre siin blogis

Tiina Sulg

Mida valida noortekirjandusest?

Mõnikord on raske leida raamatut, mis järgmisena ette võtta. Tead küll, mis huvi pakub, aga milline raamat vastab soovitule? Eesti Noortekirjanduse Ühing tuleb appi! Võtsime ette ja koostasime 2020. aastal ilmunud eesti autorite noortekirjanduse kohta teemajuhise. Selliselt on kohe teada, mis raamat valida, kui huvi pakub loodusega seotu, vaimse tervise probleemid või hoopis krimi!

Eesti Noortekirjanduse Ühing
https://www.facebook.com/EestiNoortekirjanduseUhing

Catherine Ryan Hyde „Püsi elus!” 

Ilmselt oleme me kõik näinud üsna loendamatu arvu Hollywoodi filme, mille peategelased on lapsed, kes püüavad mõnes Ameerika väikelinnas kuskil kuuekümnendatel ellu jääda. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid kui mina nendele filmidele, mis algavad meenutusega, kuis poisike kuulas uudiseid inimese Kuule maandumisest, Kennedy surmast või Vietnami sõjast, meenub esmalt mingi inimlik soojus, seejärel suvekuumus, tuules liuglev liiv ning veidi pruunikaks luitunud värv. Sama emotsioon haaras mind ka Catherine Ryan Hyde’i raamatu “Püsi elus!” avamisel. Raamatu esimeselt leheküljelt vaatab lugejale vastu: “Oli 1969. aasta suvi. Ma olin neliteist.” Ma peaaegu tundsin suvist kuiva liiva hamba all krigisemas, kui lõigu lõpuni lugesin. Muidugi võib öelda, et soojus pärines siit samast, mind kui lugejat ümbritsevast suvest, kuid raamatust õhkas seda ka igal sammul.

14-aastane Lucas (kes oli liiga suur, et lubada end Luke’iks kutsuda) on lõplikult tüdinud sellest, et tema vanemad ainult karjuvad teineteise peale. Väikesteks lootusrikasteks kildudeks on kujunenud vanemalt vennalt Vietnamist saadetud kirjad, kuid see viimane, mille lugemisega ta ametis oli, tuli pea üleni tsenseerituna. Peaaegu kõik, mis jäi tervituse ja hüvastijätu vahele, oli sõjaväeasjapulkade poolt paksu musta markeriga loetamatuks kriipsutatud. Elu näib puntras olevat ning ega see ka kaasa aita, et ta parima sõbra pea kohal musta murepilve aimab. Kõigist väsinud Lucas läheb kolama metsa, milles viibimise on vanemad talle rangelt keelanud, ja jõuab seal majakeseni. Ühel hetkel seisab ta vastamisi kahe suure koeraga, kuid nende eest ära joostes imbub temani teadmine, et koerad ei aja teda taga, vaid jooksevad temaga koos. Nii saab sellest metsamajakese juurde jalutamisest ning koertega jooksmisest rutiin, mis viib ta jooksuvõistkonna katsetele (kuhu ta kuuluda ei taha) ning ühel hommikul näeb ta läbi maja akna maas lebavat naist.

“Püsi elus!” on noortekas – noorte peategelastega ning noortele suunatud raamat, kuid päris tavalisest noortekast eristab seda seik, et noored ei jää oma muredega päris üksi, kuigi alguses võib see nii paista. Lucase õigeaegne majakese juurde jõudmine ning hiljem poiltseisse helistamine aitas päästa Zoe Dinsmore’i elu – esmalt vaid füüsiliselt, kuid mingil hetkel, kui nende suhtlemine sõnaderohkemaks muutuma hakkab, algab ka naise vaimne paranemine. Zoe elutarkus on see, mis aitab nii Lucast, tema venda kui parimat sõpra ning ilmselt veel mitmeid inimesi.

Ma rääkisin alguses tolmusest suvepäevast, mil kõige hullemadki asjad näivad soojema ja leebemana. Jah, hoolimata väga karmidest teemadest, on lugeja selle raamatu vältel alati hoitud. Lucas seisab vastamisi nii suitsidaalseid mõtteid omava sõbra, vietnamimälestuste käes vaevleva kaaslase kui ka tõsiste narkoprobleemidega oma venna isikus. Autor mängib küsimusega, kuivõrd õige või vale on Vietnamist pääsemise nimel omaenese jalga tulistada või hoopis väeteenistusest kõrvale hiilimise pärast vangis istuda. Ta ei anna ühtegi otsest vastust neile karmidele küsimustele, vaid rõhutab tegelaste kaudu korduvalt: “Ma arvan, et sa tegid enda jaoks õigesti.” Ja see ongi sageli kõige olulisem. Muidugi leidub linnakeses igasuguseid inimesi, kuid sõber hoiab sõpra ning vastastikku üksteist toetades on võimalik kõigest välja rabeleda. Karmimat realistlikku kirjandust armastav lugeja ilmselt kirtsutab nina, et tegelased on liiga head ja liiga targad, kuid kui ma enese ümber ringi vaatan, siis näib mulle isiklikult see lähenemine realistlikum kui muu. Olgem ausad, tegelikult ju valdav osa inimestest ei taha otseselt halba ning päris paljud on nutikad nii akadeemiliselt kui ka empaatia vallas. Need teised on siin loos siiski ka olemas, kuid mitte peategelaste rollis.

Küll aga võiks see raamat sattuda peategelase rolli ühel suvisel nädalavahetusel veidi soojemat kirjandust armastava inimese maailmas. Või noore lugeja lugemislaual. Suurem osa raamatu peategelastest on küll poisid, kuid probleemid on ju universaalsed ning seega võiks see sobida nii poiste kui tüdrukute lugemislauale. Raamatukoguhoidja juba teab! Selle kinnituseks ka üks tsitaat raamatust:

…Vajasin kellegi abi ja Connor oli enam-vähem mu ainus valik.
“Ma võiksin oma emalt küsida,” pakkus ta. “Ta on siin kogu elu elanud.”
“Jah. See oleks tore. Kas teeksid seda?”
“Jah. Muidugi. Miks mitte? Ja kui ta ei tea, nojah… kui mina oleksin sinu asemel, läheksin räägiksin proua Flintiga.”
“Kuidas tema saaks aidata?”
“Ta on raamatukoguhoidja.”
“Hüva, ma tean, aga…”
“Nemad teavad kõike.”

Mairi Tempel