Posts Tagged ‘noortele’

Reeli Reinaus “Roosi märgi all”

Ingel ei suuda lõpetada nutmist, Johan on juba pool aastat kadunud. Politsei ei suuda leida ühtegi jälge. Kogu maailma raskus on tüdrukut maha murdmas. Ka parim sõbranna Saara hakkab tema lõputust lohutamisest väsima.

Miikael on suures hädas, sest talle kangastuvad väga veidrad unenäod, kus ta peab jõudma mingisse saladuslikku paika — aga kus see asub ja mida endas peidab, see kõik jääb talle kättesaamatuks. Samal ajal tunneb ta aeg-ajalt mingit seletamatut kihku kätte maksta, aga kellele…

Johan tunneb, et keegi on tema pähe elama asunud, tal on üha raskem reaalsusesse tagasi tulla.

Vika teab, et ta peab üles leidma koha, mis annab talle piiramatu võimu inimeste ja asjade üle.

Kõigi nende teed ristuvad Hiiumaal Suuremõisa lähedal. Mängu tulevad veel kohalik pastor Olaf, kes teab midagi Johani kadumisest, ja veidra sünnimärgiga tundmatu mees, kel ilmselt pole häid kavatsusi, kes on juba tapnud ja võib tappa veel. Pikkamööda selgub, et nende kummaliste sündmuste jäljed viivad väga ammusesse aega, kus Suuremõisa omanikuks oli parun Otto Reinhold Ungern-Sternberg. Tema ja veel kaks meest olid omal ajal seotud väga valgustkartva saladusega, kuid üks selle kamba liikmetest osutus reeturiks. Tundub, et seegi kord nuheldakse vanavanavanavanemate kunagised patud tänaste laste kätte.

Lugu on põnev ja kohati üsna müstiline ja verinegi, kuid lugejate suureks kergenduseks lõpeb kõik hästi!

Põnevikuga “Roosi märgi all” jätkab eesti üks tunnustatuimaid noortekirjanikke Reeli Reinaus Eesti ajaloo ja rahvapärimuse tutvustamist noorele lugejale ning teeb seda nõnda, et on raske raamatut enne loo lõppu käest panna.

Lugege ja tundke põnevusvärinaid!

Ädu Neemre

Advertisements

Teismelise keha noortekirjanduses

Mõni inimene võib terve elu elada nii, et tema keha ja kehalisus ei saa mitte mingisugust eraldi tähelepanu tema enda ja/või teiste poolt. Mõni inimene aga võib tunda end lausa oma kehas lõksus pannes tähele igat väiksemat muutust. Kõige suuremad (ja sageli häirivamad) muutused leiavad inimese kehas aset teismeeas, seda ei tee ka valutumaks ümbritsevate inimeste kommentaarid kasvava keha kohta. Noortekirjanduses on selle teemaga erinevatel aegadel erinevalt toimitud. Viimaste aastatel on silmajäänud kolm raamatut, mis lähenevad keha teemadele huvitavalt ja valgustavad seda uutest nurkadeks.

Sarah Crossani „Üks“ pajatab loo teismelistest siiamikaksikutest, kelle lõppeesmärgiks on nende kokkukasvanud kehade lahti opereerimine. Raamatu peategelaseks on Grace, kes on kaksikutest pisut tundlikum, õrnem, haavatavam. Tegevustik on edasi antud justkui päevikuna, hakitud lausetena, mis mõjuvad proosaluulena ja tunduvad olevat emotsioonidest tugevalt laetud. Crossan on teinud väga põhjaliku eeltöö, et õppida tundma siiamikaksikute hinge- ja kooselu, sest see kontseptsioon on osa meie reaalsusest, aga tundub ääretult võõristava kogemusena. Tavalistele teismeliste rõõmudele ja muredele lisandub nende kahe tüdruku puhul ka hirm tuleviku ees, ehk kuidas tulla toime, kui nende kehad on lahutatud, kas nad mõlemad üldse elavad selle operatsiooni üle. Raamatu puhul ei ole tegemist mingi kirjandusliku suursaavutusega, olulisem on romaani puhul noore lugeja emotsionaalsele küpsemisele kaasa aitamine.

Christoffer Carlssoni „Oktoober on kõige külmem kuu“ on tegelikult kriminaalromaan, aga taustal toimub peategelase Vega seksuaalne ärkamine ja esimesed vihjelised kokkupuuted seksuaalse ahistamisega. Meeskirjanikud on naislugejate hulgas kurikuulsad oma äpardlike absurdsusesse kalduvate naistegelaste ja nende seksuaalsuse kirjeldamisega, kuid Carlssonil on see õnnestunud. Vega on enesekindel ja ennast kehtestav, kes kirjeldab häbenemata oma seksretkedest, õnneks ei domineeri need nii teksti üle, et võiksid muutuda labasusteks. Antakse aimu ka vanemate meeste soovimatust tähelepanust noorte neidude suhtes, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed, kuid Vega kiire reageerimine kõrvaldab need juba eos. See raamat ei aita viia lugejat mitte kuskile, aga siiski on ta huvitav lisandus kehateemaliste kirjutiste hulgas.

Eliis Grigori „Teibitud suu“ on kahest eelnevast erinev oma osalise autobiograafilise tausta ja informatiivsuse poolest. Elenora on 14-aastane anoreksiat põdev tüdruk, kes hakkab söömishäirete osakonnas ravil olles päevikut pidama. Päevikule on vahele pikitud on erinevaid katkendeid blogidest, arstidelt, internetist söömishäirete olemusest ja selle avaldumisest. Elenora räägib, miks ja millal tal söömishäire tekkis, ning kuidas selle häire ravi edenes. Sissevaade söömishäirega inimese hingeellu on hirmutav ja õõvastav, aga samas aitab lugejat ennast, kellel peaks sarnane mure olema, või kelle lähedane on häirega kimpus. Söömishäirega käib sageli kaasas kehataju muutumine ning ka sellest on Grigori mõningal määral kirjutanud, kuid kuna see on niivõrd valus ja seletamatu hirm, siis mitte eriti põhjalikult.

Kõik kolm raamatut on omanäolised ja huvitavad lugemiselamused. Mõeldud täiesti erinevate lugemisvajaduste ja –murede rahuldamiseks, lahendamiseks. Selliseid raamatuid võiks muidugi olla rohkem, ja eriti eesti kirjanike sulest, aga aega on. Mõned kehalisuse ja kehatajuga seotud teemad vajaksid rohkem küpsemat analüüsijat ja kirjutajat.

Liis Pallon

Eesti elulood lastele

Viimastel aastatel on vabariigi 100. sünnipäeva tõttu antud välja päris kopsakas kogus erinevaid Eesti ajalugu ja inimesi puudutavaid lasteraamatuid. Nende ilmselgeks eesmärgiks on olnud tutvustada noorematele lugejatele eelnevate põlvkondade säravamaid tähti, kellest mõnigi on nii häbematult unustatud, et isegi delfid ja postimehed ei ole vaevunud postitama surmakuulutust. Lastekirjanikud on püüdnud seda viga parandada, ja üpris edukalt.

Tegelikult on juba päris mitu aastat tutvustanud ajalooõpetaja Jaak Juske väiksematele lugejatele Eesti ajalugu oma sarjaga „Isa põnevad unejutud ajaloost“. Selles sarjas on kaks raamatut, mis on otseselt keskendunud Eesti elulugudele – „Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid“ ja „Eesti kuningad, rüütlid ja printsessid“. Raamatutes ei räägi ta ainult eestlastest, vaid ka inimestest, kes ei ole küll meie rahvuskaaslased, kuid kes on sündinud ja kasvanud siin, või suurema osa oma elust viibinud Eestis (nt. baltisakslased). Saaremaa viikingite, vitaalivendade, baltisaksa maadeavastajate, tsaaride ja kuningannade elulugude taustal kirjeldab Juske aga märkamatult ka Eesti ajalugu. Ta on väga hea jutustaja, kes haarab oma lustliku stiiliga kaasa iga kuuluja, mistõttu sobivad need raamatud tõepoolest ka unejuttudena (ette) lugeda. Ainukene etteheide on see, et mõnikord hakkavad kuivad faktid koormama ilusaid lauseid, ja teksti voolavus kaob.

Jaak Urmeti kirjutatud raamat „Hurdast Pärnani“ ilmus alguses eraldi lugudena ajakirjas Hea Laps. Kokku on kogutud üpris subjektiivne valik 25 inimese eluloost, kellest ainult kaks on naised. Raamatus on rikkalikult pilte ja illustratsioone, millele lisandub Urmetile omane ilmekas tekst. Ning üldjoontes on see sümpaatne lugemine, sest kirjanik tutvustab erinevatel elualadel edukaks saanud mehi, kes tänapäeva lastele ei pruugi üldse tuttavad olla. Kuid seda raamatut võiks lugeda mööndustega, sest mitmes kohas leiab mahategemist tähelepanuväärsete naiste panus ja seda seetõttu, et nad ei ole Urmetile sümpaatsed olnud. Ma arvan, et ühegi inimese olulisust ei tasu rõhutada kellegi teise halvustamisega.

Kätlin Vainola „Lood julgetest Eesti tüdrukutest“ ja Loone Otsa „Lugusid kuulsatest eestlastest“ on elulugude raamatutest kõige rohkem ilukirjanduslikumad. Vainola raamat pajatab 30 kuulsa naise elust. Elulood on ülevaatlikud, kuid nendes on siiski rõhutatud eesti naiste julgust ja tugevust eluraskuste kiuste edukaks saada. Raamatus on mitu avaliku elu tegelast (näitlejad, lauljad, kirjanikud), kes juba niigi tuntud, nii et oleks võinud natukene rohkem vaeva näha vähem tuntumate, kuid siiski silmapaistvate naiste leidmisel.

Otsa kuulsate eestlaste raamat koosneb tõepoolest üksnes väljamõeldud lugudest. Raamatus räägitakse väga tuntutest vanadest eestlastest (Peterson, Härma, Lurich, Meri jne). Iga kuulsa inimese kohta on 5-8 vahvat lugu lapsepõlvest või olulistest verstapostidest nende elus, mis on saanud määravaks nende eestlaste kujunemisloos. Raamatu lugemisel võiks tutvustada ka nende isikute elulugu lisaks väljamõeldud lugudele, aga see on tehtud juba lapsevanema kohustuseks.

Nagu ülaltpoolt nähtub, siis jagub lugemist nüüd mitmeks kuuks. Igal nimetatud raamatutest on lisaks headele külgedele ka omad vead, aga nendest teadlik olemine aitab lugejal kindlasti paremini valida endale sobivamat raamatut.

Liis Pallon

Johan Theorin “Salajaki lahing. Jarmalandi kroonikad”

Kui oled piisavalt pikalt ja palju fantaasiakirjandust lugenud, siis leiad ühel hetkel, et põnevate väljamõeldud olendite osas ei ole kirjanikel sulle enam ilmselt midagi väga uut ja värsket pakkuda. Astrid Lindreni tötskääbused ja metsmardused, Tolkieni kääbikud ja orkid, Rowlingi võlurid ja majahaldjad, Meyeri vampiirid, loendamatute kirjanike head ning kurjad haldjad … kas on veel võimalik, et kellegi fantaasia loob midagi-kedagi uut ja värsket?

On küll. Johan Theorini loodud viitrid tekitavad põnevust ja uudishimu raamatu esimestest ridadest peale. Ehkki mitte juhuslikult ei maininud siinkirjutaja kohe algul Lindgreni metsmarduseid – esmapilgul viitrid just nende „Röövlitütar Ronja” hirmuäratavate tegelastega assotsiatsiooni loovadki. Ajapikku selgub küll, et mulje on petlik. Ning ehkki lõpplahendus on üle keskmise ettearvatav, tahaks siiski veel maaraviitritest lugeda. Õnneks ongi „Salajaki lahing” alles triloogia esimene osa.

Elavast fantaasiast pakatavale teosele lisab sealjuures väärtust hoopis vastupidine – lihtsa argise elu tõetruud ja äratuntavad kirjeldused. Tegelaste võitlus purjuspäi vägivaldseks muutuva onuga, naiivsete poiste värbamine sõjameeste asemel seakarjasteks, rahalised raskused, vastuoluline info – kõik see loob viitrite ja lohemadude maailmale usutava ja elulise tausta.

Ehkki see muinas-Rootsis toimuva tegevustikuga raamat on mõeldud põhikooliealistele noortele, leiab ka täiskasvanud fantaasiakirjanduse sõber siit haarava lugemiselamuse.

Johan Theorin on 1963. aastal sündinud Rootsi ajakirjanik ja kirjanik. Terve oma elu jooksul on Theorin sageli külastanud Ölandi saart – paika, kust on pärit tema emapoolsed esivanemad ja kus mees kuulnud palju põnevaid pärimuslugusid ning kohalikke meremeeste, kalurite ja kiviraidurite muinasjutte. Mehe kirjanikutee saigi alguse Ölandi-teemaliste krimkadega. Theorini esimene raamat „Minevikuvarjud” („Skumtimmen”, 2007) sai Skandinaavia aasta parima debüütkriminaalromaani auhinna, teine teos „Öine lumetorm” („Nattfåk”, 2009) pälvis aga juba kirjandusauhindu nii Rootsist, Skandinaaviast kui ka Inglismaalt. Theorin elab vaheldumisi Ölandil ja Stockholmis.

Janar Kotkas

Carolin Kuuskmäe “Ekraani taga” ehk Supertüdruku seiklused igaval Maarjamaal

Tütarlaps Sara juba ei peenutse ega teeskle tagasihoidlikku, tema teab täpselt, et on maailmas ainukordne ja kõiges kõige parem. Valdab võõrkeeli ja võitluskunste, teab arvutitest rohkem kui keegi iganes, tema arvutites on 5-astmeline turvasüsteem, Sara hoiab alati jalad soojas ja pea külma. Nii peabki olema kui su ema oli spioon ja isa on palgamõrvar. Lüüriline kõrvalepõige annab lugejale teada, et ema on surnud ja tütre juhtida on 28 restoranist koosnev üleilmne toitlustuskohtade kett, millega tütar loomulikult mängeldes toime tuleb. Mingi emalt päritud veidruse tõttu käib Sara siiski tavalises gümnaasiumis koos väga tavaliste ja igavate klassikaaslaste ja üsna rumalate õpetajate keskel. Tegelikult on ta nii võimeks, et annab loenguid maailma erinevates ülikoolides. Aga elu peab ju kuidagi huvitavaks tegema — raamatu autor teeb möödaminnes lugejatele teatavaks, et Sara jõuab luurata erinevate riikide valitsuste tarbeks, et ta peab kodus salalaborit ja tegeleb hobikorras superrelva loomisega. Kõige selle kõrvalt töötab ta oma restoranis “Fööniks” ettekandjana, õpib koolis ainult hinnetele”väga hea” ja käib loomulikult hommikuti jooksmas. Saame teada, et tal on elamiseks luksusvilla, liiklemiseks luksuslik sportauto (pange tähele, et ta ei uhkusta sellega vaid pargib siivsalt koolimajast kaugemal põõsaste taga…) ja raha loeb ta enamasti miljonites.

Siiski selgub, et ka tema elu on ohus ja mõningaid kaotusi tuleb talgi kanda — õhku lendab restoran”Fööniks” ja sureb ema aseaine Triina ning loo edenedes jätavad eluga hüvasti mõned klassikaaslased, kes osutuvad pahade teenistuses olevateks reetjateks.

Kes raamatu viitsib lõpuni lugeda, saab teada ka Sara tõelise nime… Ja loomulikult loodame, et nii silmapaistava tütarlapse seiklused jätkuvad!

Lugege ja nautige seiklusi!

Ädu Neemre

Karmen Parijõgi “”Läbikukkunud” suvi Kunda kandis”

Niisiis, ei mingit keldris peituvat isa, sügavas depressioonis olevat ema, pimedusehirmus vaevlevat venda ega ärevushäire käes kannatavat õde!

See päikseline lugu jutustab ühe pere laste suvevaheajast vanavanemate juures Kunda mail. Miks just Kunda — aga sellepärast, et noorte ema-isa on kutsumuselt arheoloogid. Kodu näeb neil välja nagu laboratoorium, vannitoas loputatakse alailma mingeid pööraselt vanu arheoloogilisis leide. Köögis ja elutoas hoitakse väärtuslikke muistiseid ning otsatut paberimajandust. Õde-venda Janet ja Jens suhtuvad vanemate ametisse sooja irooniaga — mis sa nende veidrikega ikka teed!

Järjekordsele ekspeditsioonile minevad vanemad saadavad lapsed vanaisa/vanaema juurde Kundasse. Janet ja Jens on seal ennegi olnud. Külaelanikud on üsna värvikad tegelased ja sel korral on neil lastele hea uudis, nimelt on kõrvaltalusse kolinud uued elanikud ja neil on samuti külas lapselaps nimega Tõnn-Theodor, lühidalt öeldes Tõnn. Tõnn on väga tubli poiss, haritud ja hea huumorisoonega. Lapsed klapivad omavahel kenasti ja sellega võiks idülliline suvelugu lõppeda kui mitte hauaröövlid ja aardeotsijad ei aktiveeruks. Lood Lammasmäe aardest on nende kõrvu jõudnud ning mehed otsustavad maksku mis maksab raha kätte saada. Seiklused jätkuvad ja pahad saavad teenitud palga!

Tegemist on positiivse loo ja ilusa kujundusega teosega. Juurde võib lisada, et autor käib Rakvere Reaalgümnaasiumi 8. klassis ja raamat on tema loovtöö. Tulevaste lugejate jaoks võiks mõtlemisainet pakkuda loo autori perekonnanimi, kirjandusõpikust peaks see teile tuttav olema!

Ädu Neemre

Reeli Reinaus “Verikambi”

Peategelasteks on neli gümnaasiumiõpilast: Kirke, Joonas, Elina ja Gustav. Kirke ja Joonas on õde-venda, kelle perekond on elanud alevis ammusest ajast. Joonase praegune tüdruksõber Elina on sõpradega võrreldes sisserändaja. Gustav on aga täiesti uus elanik alevis. Kuna tema vanemad on surnud, on poiss seni sugulaste juures elanud. Õppeaasta alguses kolis poiss oma täditütre Elina juurde. Alevis liikvel olevad kuulujutud pajatavad poisi väljaheitmisest vanast koolist.

Raamatu põhilise sündmustiku moodustab mahajäetud vesiveski ning müstilist Verikambi nime kandva maavalduse saladuste leidmine ja mõistatuste lahendamine. Nimelt eksivad noored metsas ära ja on sunnitud öö veskis veetma. Hommikul ärgates leiavad nad kiiresti kodutee, aga öö veskis on igaühesse oma jälje jätnud. Joonas, kes oli veskist vana albumi kaasa võtnud, avastab sealt neiu foto, kes on kohutavalt sarnane tema õega.

Kirke hakkab kirjutama minevikus toimunud sündmustest nii, nagu oleks keegi ta keha üle võtnud ja kirjutab tema eest. Temast saab isik, kes võtab vastu informatsiooni teistest maailmadest. Gustav on peale seda ööd mõtlikum ning tujukam ja Elinat tabavad ootamatud armukadedushood. Asjad võtavad veelgi õudust äratavama pöörde siis, kui Joonase bändikaaslane Daniel veskisse satub ja kirjutab sellise hittloo, mis kohe kõigile mällu sööbib, ent tasahilju kuulajatelt mõistuse röövib.

Alguses ei seosta mitte keegi neid sündmusi veskiga. Asi võtab aga ootamatu pöörde, kui Daniel autoõnnetuse põhjustab ja surma saab. Asjaolud on kahtlased seetõttu, et Daniel oli enne oma surma kirjutanud laulu vanast veskist, mis oli populaarsust kogunud ja ansambli tuntuks teinud. Teine bändiliige Sander, kes lugu korduvalt kuulab, kaotab vaimse tasakaalu ja katsetab linnuna alevi kohal lendamist. Meedikutel õnnestub tema elu päästa. Need sündmused sunnivad Kirket, Elinat, Joonast ja Gustavit lahkarvamusi unustama ja koostööd tegema.

Noored uurivad alevis elavatelt vanadelt inimestelt veski kohta, kuid uurimine ei anna tulemust. Lõpuks paljastub Gustavi suur saladus — ta on veskirahva järeltulija. Ainult tema saab oma sõpru päästa eesootavast katastroofist. Nad sõidavad öösel veski juurde. Üheskoos võetakse osa rituaalist, mille Gustav oli teada saanud oma eelkäijatelt läbi unenäo. Rituaal läheb korda ning õnnetuste jada lõpeb. Sõbrad saavad oma igapäevast elu edasi elada, kuid nüüd on nad üksteisele lähemal kui kunagi varem.

Raamat on kirjutatud lihtsas, noortele mõistetavas keeles. Muljet avaldav on kirjaniku oskus luua meeleolu ja edastada tegelaste tundeid, seejuures liigseid detaile kasutamata.

Jaana Sommermann
7. klass, Elva Gümnaasium