Posts Tagged ‘noortele’

Mann Loper „Inglite linn”

Olla teismeline tüdruk – juba selles väljendis on väljakutseid, katsumusi ja vastuolusid. Teismeline pole enam justkui päris laps, kuid kindlasti mitte ka veel täiskasvanu. Vahel näib sellele teismelisele, et tal on lapse õigused ja täiskasvanu kohustused, kuigi kõrvalt vaadates see enamasti päris nii ei ole. Sama lugu on ka nende raamatutega, mille peategelaseks on teismeline – vahel on need rohkem lastele lugemiseks suunatud, et nad saaksid unistada homsest või ületulevast aastast, kuid üksjagu neist on sellised, mida ma julgelt ka täiskasvanud lugejale pihku pistan. Mann Loperi „Inglite linn” kuulub kindlasti viimaste hulka. Autor on suutnud raamatusse peita päris mitmeid päevakajalisi ja üldinimlikke teemasid, mille üle mõtisklemine pakub rõõmu ja muret väga erinevas vanuses lugejaile.

„Inglite linn” on Mann Loperi kolmas romaan, kolmas ulmeromaan ning teine noorteromaan. Siiani on Loper silma paistnud suurepärase keeletunnetusega. Tema lause on ladus ja sõnastus nüansirohke. „Inglite linn” ei ole selles rivis sugugi erand, vaid pakkus mõnusat äratundmisrõõmu.

Aga natuke raamatust endast! Lonni on teismeline tüdruk, kuid mitte sellises maailmas, mida me iga päev endi ümber näeme. Maailm, milles Lonni elab, asub ajateljel kauges tulevikus, kus meile tavapäraseks saanust pole just palju alles. Esmalt antakse lugejale vaid killuke mailmast – on kindlus suures linnas. Linn on hiiglaslik paljude tasanditega monstrum, milles kunagi elas ilmselt miljoneid inimesi. Nüüdseks on see suures mahus maha jäetud, lagunev, prügimägedega pikitud tunnelite ja torustike rägastik, mille vahel olevate ruumide põrandad võivad, aga ei pruugi kanda ning päike, kui see veel üldse olemas on, paistab mõõtmatu hulk tasandeid kõrgemal.

Selle hiiglasliku surnuaia või hüljatud hiigellinna sees on üks pisike Kindluseks kutsutud oaas, milles elab veidi üle tuhande inimese, Lonni nende hulgas. Keegi neist ei mäleta, milline oli linn enne sõda, kuid Kindluse elanikud kannavad endiga kaasas mälestust, et ühel päeval oli tehisintellekt inimeste vastu pööranud ning Kindluses olevad inimesed jäid ellu vaid seetõttu, et kindlust kaitsevad jõujooned, millest tehisintellekt üle ei astu. See on aga alles raamatu algus.

Ühel eriti õnnetul päeval, mil Lonni ja ta sõbrad Kindluse reeglitest üle astuvad, muutub maailm tüdruku jaoks sootuks. Oma osa selles on Kindluse vanematel, kes Lonnile kaelamurdva karistuse määravad, kuid tänu sisemisele lootusele ja jõule ning pihuarvuti abile suudab Lonni sellest siiski terve kaelaga välja vingerdada. Nüüd on ta aga sootuks teises olukorras ning peab kasutama iga seni kogutud teadmist ning iga ikka veel säilinud lootusekübet, et ühest minutist teise jõuda.

Mulle tohutult meeldis see maailm, millesse autor lugeja paiskas – iga detail oli paigas ning iga nurga tagant ilmnes midagi uut, mis sobitus, kuid üllatas lugedes siiski. Linnamaastiku kasutamine loob meeleolu, võimaldab futuristlikkust rõhutada ilma, et tegelased oma olemuses ja käitumuses seda liigselt rõhutama peaks. Inimesed on ikka inimesed ning just sellistena lugejale kergesti omaks võetavad ning kaasaelatavad. Kuid mulle tundub, et rohkem ei peakski vist sellest raamatust rääkima. Mulle meeldis ning ma noogutan julgustavalt kõikidele, kes selle sirvimiseks kätte võtavad, kuid seda, millega Lonni päriselt hakkama saab, võib igaüks juba ise raamatust lugeda.

Mairi Tempel

Mis teema huvitab noortekirjanduses? Raamatud aastast 2021

Mõnikord on raske leida raamatut, mis järgmisena ette võtta. Tahad rännata lohedega fantaasiamaailmas, seigelda kosmoses või kaasa elada armastusloole? Aga milline raamat küll vastaks soovitule? Eesti Noortekirjanduse Ühing tuleb appi! Võtsime ette ja koostasime 2021. aastal ilmunud eesti autorite noortekirjanduse kohta teemajuhise. Võime rõõmustada, sest selle aasta teemajuhis on tunduvalt mahukam kui eelmise aasta oma.

Eesti Noortekirjanduse Ühing
https://www.facebook.com/EestiNoortekirjanduseUhing

Noortekirjandusega läbi Eestimaa

 

Inspiratsiooni allikad on samalaadne kaart USA osariikide kohta, Facebooki vestlused Eesti Noortekirjanduse Ühingu lehel ja Lugemise väljakutse grupis, postitused blogist Indigoaalane ning oma lugemised. Aitäh kaasamõtlejatele!
Head reisi!

Tiina Sulg

Kaia Raudsepp “Kui ainult”

17. juuli varahommikul kaotas tumesinine Volvo juhitavuse ja paiskus vastu puud. Autojuht hukkus kohe ja kõrvalistuja (17) tüdruk suri teel haiglasse. Tagaistmel istunud poiss (18) viidi haiglasse, noormees on koomas, tema kõrval istunud tütarlaps (18) pääses kergemate vigastustega, tema elu pole ohus.

Nii algab Kaia Raudsepa uus romaan. Peategelane Helena ei pääsenud sellest õnnetusest kergemate vigastustega — tema hing sai rängalt viga. Tema parim sõbratar on surnud. Süüdi selles on Helena, tema oleks pidanud istuma ees — tema oleks pidanud surema. Mitte Marian — armas ja alati heasüdamlik Marian. Musterõpilane, keda õpetajad armastasid. Ideaalne tütar oma vanematele ja alati toetav õde vanemale vennale. Sõbranna, kelle peale võis alati kindel olla.

Kuidas sellise süükoormaga edasi elada — sellest nimelt lugu jutustabki. Helenal pole kerge. Mariani vanemad süüdistavad teda tütre surmas lausa avalikult. Helena ei oska enesega midagi muud ette võtta, kui järjekordsel peol end pildituks juua. Hetkeks hakkab kergem…“Ma joon või õigemini lausa ahmin oma rummikoksi. Kuni lähen üle viina peale. Ma karjun hääle kähedaks sõnadest, millel pole tähendust. Ma tantsin higiseks oma keha, mis ei peaks hingama. Ma lasen end puudutada poisil, kelle nime ma ei mäleta. Niimoodi elan elu, mida mul ei peakski enam olema.”

Pikkamööda hakkab Helena toibuma. Saatuse tahtel saab tema toibutajaks Mariani vend Märt. Suhe Märdiga teeb läbi mitmeid katsumusi. Tegelikult ei saagi me teada, kuidas nende lugu lõpeb, sest Helena ja Margot otsustavad peale kooli lõpetamist sõita Austraaliasse… aastaks tööle, et unustada ja eluga edasi minna.

Lugege ja püüdke sisse elada!

Aga tegelikult lugege kindlasti juurde Ane Barmeni “Unenäod ei tähenda midagi“. Louise on kaotanud oma parima sõbra ja esimese armastuse Tormodi. Kuidas tema kaotusega toime tuleb?

Lugege ja võrrelge!

Ädu Neemre

10 raamatut — Meery Salu

Siin ongi nüüd need kümme raamatut, mis mulle esimesena meelde tulid. See ei tähenda seda, et ma olen neid kõiki mitmeid kordi lugenud või ma olen neist erilises vaimustuses. Need on need, mis on tekitanud minus mingis mõttes tugevama või meeldejäävama emotsiooni.

.

Ellen Niit
Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda

Raamat, mis mind lapsena end mitu korda lugema pani. Kas ma siis selle moraalist aru sain, ei mäleta. Aga nii lahe oli kujutleda, et kellegi voodi ümber käivadki loomad. Lapsena tahame ju kõik endale loomi ja võimalikult palju. Oma lastele riiulist unejuturaamatut otsides tuli vapper jänku jälle mu juurde ja kulus nii mulle kui mu pojale pähe. Mõni aasta tagasi kohtusime taas tänu uuele põlvkonnale. Meie pere kõikide laste vaieldamatu lemmik läbi aastakümnete.

.

Thor Heyerdahl ““Kon-Tiki” ekspeditsioon

Minu esimene raamat „Maaim ja Mõnda” sarjast. Isa arvas toona, et 9-aastasel on seda vara lugeda. Seda enam tahtmine kasvas. Ja oligi haarav tekialune lugemine, lausa nii kaasakiskuv, et jäin ümbrust unustades raamatuga vahele. Ega siis laps süüdi ole, et üks paljunäinud ettevõtlik teadlane nii lihtsas keeles seiklusi edasi anda oskab. Ja lugedes sai selgeks, et elus on kõik võimalik ja kui huvitav on maailm. Siis tundus lausa kangelastegu üldse mingi ookeani lähedalegi minna, rääkimata sellise alusega seal seilamisest. Pärast selle lugemist rändasid kõik selle sarja raamatud minu lugemislauale. Ja sii juba muidugi vanemate nõusolekul.

.

P. L. Travers “Mary Poppins

See raamat kingiti mulle, kui ma olin mumpsis. Ja kui hästi selle lugemine aitas haiguse vastu. Mida veel on inimesel vaja, kui on olemas üks põhjatu kott, kust tulevad täpselt õigel ajal kõik vajalikud asjad. Äkki sellepärast sisaldabki mu käekott siiani kõike eluks vajalikku. Sellest algas vist ka mu nõrkus vahvate kirjanduslike naiskujude suhtes. Ei häbene, et tahaksin siiani olla selline suure südamega inimene. Ja muidugi, kui tollases Noorsooteatris tuli lavale Marje Metsur Poppinsina, siis olin täielikult lummatud.

.

Gerald Durrell
Minu pere ja muud loomad

Südamlikult naljakas raamat inimestest ja loomadest, mida minu arust lugesid pärast eesti keeles ilmumist kõik imikust raugani. Väikese perepoja raugematu huvi kõikide loomariigi esindajate vastu tekitab tema emas ja vanemates vendades-ões mitte just kõige soojemaid tundeid. Aga kui mõnusa huumoriga on kogu peresiseseid suhteid kirjeldatud. Värvi lisab ka Korfu saare mitmekesine loodus ja kreeklaste temperament ning elustiil. Õppisin kindlasti hoopis teisiti paljudele asjadele vaatama ja loodus muutus lähedasemaks.

.

Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva

See on raamat, mida olen tahtnud täiskasvanuna uuesti lugeda, et teada saada, kas rahuliku maatüdruku suhtumine ootamatustesse mõjub ka praegu nii imetlusväärselt naljakalt. Olin juba selle raamatu ilmudes peategelasest vanem ja nägin elu veidi teisiti. Aga nii mõnedki ütlemised on siiani meeles. Tungal on ikka võrratu kirjanik, kes oskab iga tegelase lugejale nii eluliselt huvitavaks kirjutada.

.

.

James Krüss
Timm Thaler ehk müüdud naer

Mäletan selle raamatu esimesest lugemisest lapsena vaid emotsiooni: kuidas saab üks inimene nii tobe olla. Ja mis täiskavanunagi lisada?

.

.

Epp Petrone ja Väike Myy
Meie taluelu : memme nõuanded

Ootamatu deja vu: kui palju sarnast on minul nende kahe naise tegemistega ja suhtumisega aiatöödesse. Pidev katsetamine aias. Kevadine hasart, et saab näpud mulda pista. Ja siis enda kirumine suure haarde pärast ja järgnev vaimustus uutest ja vanadest maitsetest. Ja taas on võimalus õppida nii mõndagi ja loomulikult ka ebaõnnestuda. Ja eks minugi mõtted ja nõuanded sarnanevad Myy omadega. Taas vahva raamat vahvatest naistest!

.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel

Esimesel momendil oli teadasaamine selle raamatu ilmumisest minu jaoks tõsiselt ehmatav: teha Pärdist koomiksi laadne üllitis. Aga tegelikult see pakkus suurepärase elamuse. Meisterlikult kujutatud lihtsa suurmehe elu lapsepõlve, õpinguid ja konflikti tolleaegse valitsusega. Ja kui lahedalt on kujutatud helisid kontserdisaalis. Autori teostus ja lähenemine on nii peen ja mõnus. Kahjutunne oli suur, kui raamat läbi sai. Loodan, et tuleb ka järg. Jäi ju käsitlemata elu välismaal ja Pärdi keskuse loomine.

.

Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused: 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid

Tänuväärse ettevõtmise tulemus on vajalik ning huvitav. Lugema hakates ei olnud ma kindlasti valmis selliseks avameelsuseks ja mitmekülgsuseks. Tõeliselt huvitav rännak läbi ajaloo. Õrnade naiste kangelaslikkus ootamatutes eluvõitlustes. On ju võrdlusmaterjali oma vanaemade, ema, tädide ja teiste tuttavate räägitud lugudes. On ju paljud minu ümber elanud samadel aegadel samades kohtades, aga ikka on nendes lugudes teised suhtumised, vaated ja juhtumised.

.

Veinika Västrik “Koome kaltsuvaiba

Mõtlesin juba vahepeal, et ma ei pane seda siia nimekirja. Aga ei ole midagi teha. Tuleb enda vastu aus olla. Kui see esimeste seas meenus, järelikult on tema koht siin. Kangasteljed sain endale elukohta vahetades. Ja olin kohe kindel, et hakkan neil kunagi kuduma. Kus häda kõige suurem, seal tuleb abi. Ja siis see ilmus mulle ka abimees: raamat, mida ma olen pärast selle ilmumist arvatavasti kõige tihemini kätte võtnud. Asendamatu käsiraamat inimesele, kes saab harva oma hobile pühenduda. Ehe näide ühest õigest käsiraamatust: õhuke, konkreetne ja asendamatu. Autori tausta teades veel sügavam kummardus. Ja mahub käekotti!

.

Meery Salu

Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2022 — Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud” (RonkRonk, illustratsioonid Marja-Liisa Plats)

Ladus, hästi liikuv, huvitav fantaasiaraamat, mis teenib lisapunkte silmajääva põneva ja originaalse kujunduse poolest. Sobib vanuserühmale “lastekate” ja “noortekate” lugejate vahel, mis on eesti lastekirjanduses olnud hõredalt kaetud. Meile meeldis eesti folkloori sissetoomine ning ajarände teema osav lahendamine – see on keeruline loo element!

Tuul Sepp
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel

100 ukrainakeelset laste- ja noorteraamatut — 100 кращих книг для дбайливих батьків та розумних дітей

100 ukrainakeelset laste- ja noorteraamatut — 100 кращих книг для дбайливих батьків та розумних дітей

.

Від 1 до 3 років

1. «Івасик-Телесик». Казка
2. «Колобок». Казка
3. «Ріпка». Казка
4. «Пан Коцький». Казка
5. «Солом’яний бичок». Казка
6. «Перепеличка мала-невеличка». Казка
7. «Котигорошко та інші українські народні казки»
8. Франко І. «Фарбований лис»
9. Рильський М. «Білі мухи»
10. Сиротич Н. «На добраніч, Янголятко»
11. Малик Г. «Як сонечко крапочки загубило»
12. Нехода І. «У лісі, лісі темному»
13. М’ястківський А. «Зайчик місяця надгриз»
14. «Ходить гарбуз по городу»
15. Курков А. «Чому їжачка ніхто не гладить?»
16. Маршак С. «Веселі віршики та пісеньки»
17. Коваленко М. Пори року: від 1 року
18. Забара О. «Лісові звірі»
19. Перро Ш. «Червона шапочка»
20. Пушкін А. «Казка про рибака і рибку»
21. Чуб Н. «Долоньки»

4—7 років

22. Лотоцький А. «Іде святий Миколай»
23. Матіяш Б. «Казки Різдва»
24. Прохасько М. і Т. «Хто зробить сніг»
25. Гуцало Є. «Зайці в полі варять борщ»
26. Дахно В. «Як козаки куліш варили»
27. Савка М. «Казка про Старого Лева»
28. Дерманський С. «Стонадцять халеп Остапа Квіточки»
29. Ткачук Г. «Тринадцять історій у темряві»
30. Андрусяк І. «М’яке і пухнасте»
31. Андерсен Х. «Снігова королева»
32. Брати Грімм «Бременські музиканти»,
33. Перо Ш. «Попелюшка»
34. «Аладдін і чарівна лампа»
35. Кіплінг Р. «Мауглі»
36. Керрол Л. «Аліса в країні див», «Аліса в Зазеркаллі»
37. Успенський Е. «Канікули в Простоквашино»
38. Чуковський К. «Лікар Айболить»
39. Носов М. «Незнайко в Сонячному місті»
40. Уайльд О. «Зоряний хлопчик»
41. Баррі Дж. «Пітер Пен»
42. Лагерлеф С. «Чудова подорож Нільса з дикими качками»
43. Гофман Е. «Лускунчик і Мишачий король»
44. Мілн А. «Вінні-Пух»
45. Ліндгрен А. «Пригоди Еміля з Льонеберги»
46. Ліндгрен А. «Пеппі Довгапанчоха»
47. Вайт Е. «Павутиння Шарлоти»

8—12 років

48. «Велика книга біблійних історій»
49. Тараненко І., Семенова Л., Уілсон Л., Курова Ю. «Книга-мандрівка. Україна»
50. Винниченко В. «Федько-халамидник»
51. Короленко В. «Сліпий музикант»
52. Сухомлинський В. «Квітка сонця»
53. Нестайко В. «Тореадори з Васюківки»
54. Гузєєва Н. «23 образи Петрика П’яточкіна»
55. Кокотюха А. «Таємниця козацького скарбу»
56. Мензатюк З. «Таємниця козацької шаблі»
57. Шевчук В. «Панна квітів» та інші казки
58. Лущевська О. «Інший дім»
59. Рутківський В. серія «Джури»
60. Рутківський В. «Сторожова застава»
61. Кирпа Г. «Тринадцятий місяць у році»
62. Гаврош О. «Пригоди тричі славного розбійника Пинті»
63. Штанко К. «Дракони, вперед!»
64. Оксеник С. «Лісом, небом, водою»
65. Алексін А. «Коля пише Олі»
66. Дал Р. «Чарлі і шоколадна фабрика»
67. Траверс П. «Мері Поппінс»
68. Даррелл Дж. «Моя сім’я та інші звірі»
69. Бернетт Ф. «Маленький лорд Фаунтлерой»
70. Лондон Д. «Біле ікло»
71. Сетон-Томпсон Е. «Лобо»
72. Распе Р. «Пригоди барона Мюнхгаузена»
73. Морпурго М. «Робін Гуд»
74. Твен М. «Пригоди Гекльберрі Фінна»
75. Баум Л. «Чарівник країни Оз»
76. Кінні Д. «Щоденник слабака»

13—15 років

77. Гоголь М. «Тарас Бульба»
78. Дяченки Сергій і Марина «Ритуал»
79. Бачинський А. «140 децибелів тиші»
80. Арєнєв В. «Душниця»
81. Гридін С. «Не такий»
82. Матвієнко К. «Гроза над Славутичем»
83. «Мама по скайпу» Малик Г., Савка М., Гузєєва Н., Лущевська О., Гридін С.
84. Гаґеруп К. «Золота вежа»
85. Сайко О. «Кав’ярня на розі»
86. Дольд-Михайлик Ю. «І один у полі воїн»
87. Толкін Д. «Володар Перснів»
88. Льюїс К. «Хроніки Нарнії»
89. Роулінг Д. Серія романів про «Гаррі Поттера»
90. Екзюпері А. «Маленький принц»
91. Дефо Д. «Робінзон Крузо»
92. Грін О. «Пурпурові вітрила»
93. Скотт В. «Айвенго»
94. Купер Ф. «Слідопит»
95. Сабатіні Р. «Одіссея капітана Блада»
96. Стівенсон Р. «Острів скарбів»
97. Каверін В. «Два капітани»
98. Верн Ж. «Діти капітана Гранта»
99. Дюма О. «Три мушкетери»
100.Рот В. «Дивергент. Нескорена»

Franziska Baetcke

__________________________________________
__________________________________________

Meie raamatukogus ei ole sellest nimeirjast kahjuks midagi, aga mingi kogus ukrainakeelset kirjavara, muuhulgas ka lastekirjandust, meie raamatukogus siiski leidub (nimestik siin), aga näitena, milliseid raamatuid võiks internetist otsida, kulub see Franziska Baetcke koostatud nimekiri vast marjaks ära.
T.S.

10 raamatut — Rita Roosileht

Minu kõige lemmikumad.

Kes ei teaks Ellen Niidu raamatut “Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Kes pani lõpuks pikk-kõrva uinuma? No ikka väike piiksuja-hiireke! Ei saanud sellega hakkama rebane, karu ega huntki. Jänesepoeg oli lugemislistis pea iga õhtu.

Rõõmsaks tegi tuju Aino Perviku raamat “Kaarist on kasu”. Tore, et raamatust ilmus hiljuti kordustrükk. Paeluvaks muutis Kaari-raamatu pabernuku komplekt koos erinevate riietega. Aino Perviku kiituseks peab ütlema, et on loodud tore kodune õhkkond (pühapäev ja argipäev, kuhu kuulus paljudel lasteaed) ja Kaari toimetustes oli nii palju tuttavlikku. Kõik see, mis mindki lapsena saatis.

“Kirju-Mirju” (I). Eesti kirjanike loomingu paremik lastele. Oli kaaslaseks pikkadel rongisõitudel Haapsallu. Lugeda aitas ema. “Mutionu pidu” (autoriks Alide Dahlberg) võis lugeda lauldes.

Eno Raua “Sipsik”. Ka väga kodu-lemb jutustus. Ilusad illustratsioonid, mida veel tahta!

Heljo Mänd “Seitse paid”. Väga silmapaistev kujundus. Sisaldas lemmikluuletust “Võilill”, mis osales laulukonkursil “Entel-tentel”. Samal põhjusel sai armsaks Ellen Niidu raamat “Karud saavad aru”. Sealseks luuletuseks oli “Kati karu”.

Ei jäänud lugemata ja said lemmikuteks muinasjutud: “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, “Lumeeit”, “Okasroosike”, “Kaksteist kuud” Eelnevatel raamatutel autoriteks vennad Grimmid ja viimati mainitul Samuil Maršak. Kindlasti kuulus siia punti veel Tuhkatriinu-raamat, suleseppadeks jällegi vennad Grimmid. Alati võitmas headus ja ilu inetu ja kurja üle.

Vanemaks saades oli mõnus sukelduda Astrid Lindgreni raamatute maailma. Põnevad Blomkvisti ja Rasmuse lood ning sinna juurde müstiline Pipi Pikksuka lugu. Olulisel kohal jällegi võitlus hea ja kurja vahel.

Silvia Rannamaa “Kadri” viis mind väikese koolitüdruku juurde. Hea oli vahel samastuda Kadriga, kellel alati ei läinud kõige paremini. Siiski ka kõige lootusetum juhtum leidis lahenduse. Silvia Rannamaa “Kasuemas” on Kadrist sirgunud noor neiu. Algavad eneseotsingud. Maailm on justkui avardunud. Kohati tundub elu keeruline, kuid pakub ka põnevust. Need raamatud jäid kauaks mu südamesse.

Kuidagi ei saa mainimata jätta Charlotte Bronte “Jane Eyre”. Raamat täis põnevust, ärevust tekitavat müstikat. Ei puudu hea ja kurja võitlus. Tollal oli see raamatu puhul üsna oluline.

Unustamatu on ema Mare kuju Aadu Hindi romaanis “Tuuline rand” II osa. Jutustus rannarahva naise elust. Perekonnaelu romaanid on mind alati köitnud Sattusin juhuslikult koolitüdrukuna seda raamatut lugema. Veel üks Aadu Hindi teos on mulle meelde jäänud. Nimelt “Pidalitõbi” ja “Vatku tõbilas”. Annab põhjaliku ülevaate raskest haigusest. Minu nooruses sellest palju ei räägitud. Pigem olid seal elavad inimesed põlu all. Harva, kui keegi sealt tervena väljus. Ometi lootis igaüks omal moel.

Viimaseks lemmikuks kunagistel aegadel jääb Juri Rõtheu “Uni algavas udus”. Sisenesin täiesti mulle võõrasse ja samas uude maailma. Karm kliima, igapäevane võitlus ellujäämise nimel. Ometi sai Tšuktšimaast kodu ühele ameerklasele.

Rita Roosileht

Ketlin Priilinn “Ta ei teinud seda”

Selle loo sündmused hargnevad lahti ühes Tallinna koolis. Põhikooli viimases klassis õppiv tüdruk leitakse oma maja ees surnuna. Väidetavalt on ta katuselt alla kukkunud või … alla lükatud. Politsei uurib seda esialgu nagu enesetappu. Organite kõrval sekkuvad loosse Patricia paralleelklassi õpilased Lilli, Merete, Melissa ja Karl. Eriti Lilli ei suuda uskuda, et Patricia ennast ära tappis. Mõned päevad enne juhtunut rääkis ta tol hetkel väga elus oleva tüdrukuga ja kusagilt ei paistnud, et tolle peas oleks olnud mingitki enesetapusoovi, vastupidi, Patricia oli küll endast väljas (kiusamise pärast), kuid teatas, et tahab minna edasi õppima gümnaasiumi ning saada hoopis loomaarstiks. Lilli suu läbi saab lugeja teada, et Patriciat oma klassis kiusati, sest ta oli hästi vaikne ja omaettehoidev tüdruk. Pealegi polnud tal moekaid riideid, aga hinnetega oli kõik korras. Noored uurijad saavad pikkamööda teada, et Patricia käis nädalalõppudel kellegagi kohtumas, ja veel seda, et tema telefon on kadunud.

Kusagil poole loo peal jookseb autori tahtel sisse hoopis teine liin. Nimelt selgub, et Lillile meeldib väga keegi — aga see keegi on hoopis tütarlaps — Sofie! Sofie on temast vähemalt kolm aastat vanem, Lilli meelest väga ilus (nii ilus, et paneb punastama) ja tekitab tüdruku hinges suure segaduse. Lisaks saame lugejatena aimu kui segased on tänapäeval peresuhted: kellel puudub peres mingil põhjusel isa, kelle ema vahetab meestuttavaid ja mida nendest isakandidaatidest üldse arvama peaks! Niisiis on meil nüüd tegu tüdrukutevahelise armastuslooga. Autor ei lase sel tundel osaliste jaoks väga keeruliseks ja valusaks minna. Lilli ema küll pisut puskleb ja esiotsa ei taha leppida, aga mis tal lõpuks üle jääb! Ta on ju kaasaegne lapsevanem ja tema enda elu tahab ka elamist. Sõbrad ja klassikaaslased võtavad sedamoodi suhet rahulikult ja igapäevaselt, juttudes selgub, et neil on teisigi selliseid paare tuttavate hulgas. Lilli südamel saab kohe palju kergem. Sofie on samuti väga toetav ja mõistev.

Aga mis siis ikkagi juhtus Patriciaga? Lugege ja püüdke aru saada, et ta ei teinud seda, aga tegi siiski!

Ädu Neemre

Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses”

Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses” Mina Ise 2021, 176 lk, tlk Contra

Sellest tuleb lüheldane lugemissoovitus, sest ega raamatki kuigi paks ole. Aga oluline küll. See annab võimaluse kiigata ühe veidi teistmoodi perekonna ellu umbes 10 aasta jooksul, iga peatükk on jutustatud kõigepealt lapse, Jēkabsi silmade läbi vaadatuna, sellele järgneb tema ema kommentaar, nii nagu tema asjast aru saab. Ma ei ütle „nii, nagu tema asja näeb”, sest ema on pime. Nagu ka isa. Jēkabs aga on nägija ja igati tavaline laps, niipalju kui tavalisi lapsi (või inimesi) üldse olemas on. Kohe raamatu alguses on teada, et selle kirjutamise ajal on ta juba täiskasvanud mees ja ise isa, see annab lugemise ajaks tema pärast pabistamisele juurde ka kindluse, et kõik läheb hästi. Jēkabsi mälestused algavad juba koolieelsest ajast, kui ta on kuuene, ja viimane on kirjutatud üles viieteistkümnendast eluaastast.

Jēkabs tahab kõiki samu asju, mis teisedki lapsed, ilusat jopet ja kassipoega, rattaga kihutada ja iseseisev olla. Ta kogeb samu asju, mis teisedki lapsed, ja jääb jänni nii valetamise kui luiskamisega, tal on ka väljamõeldud sõber Mattias. Kuid ta kogeb ka palju muud – pimedate ühiselamus, kus nende kodu kuni poisi kooliminekuni oli, elasid teisedki pimedad inimesed. Päris kõhe on kujutleda, kuidas üks koolieelik naabrinaise mahakukkunud klaassilma mööda köögipõrandat taga otsib ja selle siis omanikule silmaauku tagasi paneb. Ta peab olema ka ülimalt korralik, sest pimedate kodus peab kõik olema kindlas kohas ja millegi vedelema jätmine on lausa ohtlik.

Jēkabs on hea laps ja aitab oma vanemaid nii, kuidas suudab, aga ta on ka laps, kes siiski satub kogemata keerulistesse olukordadesse, näiteks tekitab hiiglasliku telefoniarve tüdrukuga sms-e vahetades või tõmbab puruks uhiuue jope. Pimedate vanemate eest on mõnda asja lihtsam varjata, aga samas teeb see ema jällegi eriti kahtlustavaks. Ja mingil hetkel saavad ema närvid hoopis otsa. Kerge elu see ei ole, aga sellest ei kirjutata stiilis „oo, milline raske elu”. Nii lihtsalt on. Elu ongi niisugune. Ja nalja saab vahepeal ka.

Ma olen näinud üht dokumentaalfilmi, kus kurdid noored abiellunud arutavad laste saamise üle ja loodavad, et laps sünnib kurdina, et ta oleks rohkem nende moodi. Ma olen näinud mängufilmi, kus kurdid vanemad ei taha sugugi, et nende tütar laulmist õpiks. Siin raamatus on ema oma rasedusest kuuldes täiesti kindel, et saab terve lapse ja et kõik läheb hästi, ehkki meditsiinipersonal soovitab kõigepealt aborti. Ja lõpuks ju lähebki. Niimoodi eluliselt hästi, mitte muinasjutuliselt.

Autor on kirjutamiseks saanud inspiratsiooni talle väga lähedaste inimestega toimunud sündmustest.

Raamat on väga ilus ka, kujundanud Zana Veldre.

Kaja Kleimann