Posts Tagged ‘noortele’

Reet Made “Peidust välja”

Raamat haruldaseks muutunud lugejale

Tuntud ajakirjanikul on valminud uus noorteromaan, mille peategelaseks on kolmeteistkümneaastane tütarlaps Pia-Maret. Loo alguses on ta rohkem Maret – töine, arukas ja üldse igatpidi tubli tüdruk. Korralik koolilaps, oma issi kallis tüdruk, vanaema ja memme jaoks tõeline päikesekiir. Üks pisike mõra selles idüllilises pildis siiski on – nimelt puudub sellel armsal lapsel ema. Tõsi, selline isik on kunagi olemas olnud, kuid üsna kiiresti Mareti elust haihtunud. Just nimelt haihtunud, sest mingeid jälgi ega teateid pole temast tänini ja kui tüdruk oma küsimistega täiskasvanute poole pöördubki, vastatakse talle vastutahtmist, napilt ja pisut salatsevaltki. Aga talle omase leplikkusega on Maret siiani kogu loo sinnapika jätnud. Kuni ühel pimedal õhtupoolikul leiab aset väga kummaline sündmus – Maret leiab suurest prügikonteinerist kaunis sinises sametkarbis hinnalise käevõru. Koos käevõru ilmumisega tema ellu hakkab muutma ka kõik ümbritsev – üllatused aina jätkuvad. Selgub, et käevõru siseküljele on graveeritud tema nimi koos sünnikuupäevaga. Küsimusi on palju rohkem kui vastuseid. Lisaks ilmub eikusagilt välja tema teisik, või Alter Ego – Pia. Maretiga punktipealt sarnane tüdruk, aga hoopis teistsuguse iseloomuga. Too neidis on palju sõnakam, kindlameelsem, temas pole mingit allaheitlikust, pigem suhtub ta Maretisse irooniliselt, heidab talle ette ettevaatlikku eluviisi ja ärgitab muidugi ema kadumisega tegelema. Oma roll on loo arengus käevõrul, Maret tunneb selle esemega lausa füüsilist kontakti – ta võtab võru ära ainult magamise ajaks ning tal tekib harjumus ärevuse ja otsustamatuse hetkedel käevõru puudutada; tulemuseks on enesekindluse kasv.

Sündmused arenevad omasoodu — Maret õpib valetama, suhted parima sõbratari Meelikaga lähevad sassi, lisanduvad pinged koduses elus. Selgub, et isa plaanib peresse tuua uue naise. Aeg-ajalt välja ilmuv Pia ärgitab Maretit selga sirgu ajama ja tõde oma ema kohta välja selgitama. Kummaline käevõru toob Mareti ellu teisigi muutusi: tüdruk otsustab lõpuks teoks teha oma salajase soovi – minna tsirkusetrenni ja saada julgeks õhuakrobaadiks. Veelgi põnevam muutus on uue sõbra tulemine Mareti ellu. Tulev on poiss, kellega Maretil on koos hea olla ning kellele saab ta usaldada oma suure ja esialgu salajas peetud ülesande – leida üles oma ema!! Emaotsingud osutuvad üsnagi keeruliseks, sest Kaarinal on uus pere ja ta elab hoopis Helsingis. Maretile tulevad appi sõbrad Meelika ja Tulev, aga ikkagi on tütarlaps emotsionaalselt väga haavatav. Tugevad tunded panevad Mareti käituma ettearvamatult ning emaga kokkusaamine lõpeb tema jaoks lausa õnnetusega.

Pia-Mareti lugu nõuab lugejalt kannatlikkust ja kaasaelamist. Autor on püüdnud võimalikult täpselt kirjeldada tütarlapsega toimuvat. Raamat on saanud üsna mahukas, üle kolmesaja lehekülje – tegelasi, nende mõtteid, kahtlusi, emotsioone on kirjanik kirjeldanud põhjalikult. Pia-Maret on oma kirjanduslike eakaaslaste hulgast eristuv – ta ei vihka kooliskäimist, on õpetajate suhtes salliv, saab hästi läbi pereliikmetega, tal on ustav sõbratar ja tema suhted vastassugupoolega on rahumeelsed. Ometi tuleb temalgi võtta vastu olulisi otsuseid, teha tegusid ja mõelda mõtteid, mis talle enne saladusliku käevõru leidmist poleks pähegi tulnud. Käevõru roll selles loos on üldse kuidagi eraldiseisev — kaunis ehe ilmub äkki ja haihtub märkamatult. Pia-Mareti jaoks osutab müstiline käevõru uutele võimalustele. Raamatu lugejad saavad kinnitust tõsiasjale, et elus on tarvis julgust, pealehakkamist ja ka õnne ning saladuslikkusega kokkupuutudes ei maksa aru kaotada, vaid leida oma probleemidele sobiv lahendus.

Kokkuvõttes on tegemist huvitavalt ülesehitatud looga, kus ei domineeri üleloomulikud jõud vaid otsustavus kõik ettevõetu lõpule viia. Pia-Maret kõhkleb ja kannatab, kuid raamatut sulgedes on meil, lugejatel, kindel veendumus, et temaga saab kõik korda — käevõru on toonud peidust välja seni varjus olnud osa tema loomusest. Lugu võiks panna meid lugejatena otsima ja peidust välja tooma oma unistusi, minetamaks kartlikkust, julgustada olema mina ise, sest eks meis igaühes ole peidus nii alalhoidlik Maret kui julgem ja teravservsem Pia. Tähtis oleks leida nende vahel tasakaal, see annab hingerahu ja aitab elus edasi. Pia-Mareti lugu näitab ilmekalt selle võimalikkust.

Ädu Neemre

Advertisements

Janis Jonevs “Jelgava 94”

Tagakaane tekst:

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.

****

Läti kirjaniku Janis Jonevsi (sündinud 1980) romaan “Jelgava ’94” viib lugeja 90ndatel Jelgava alternativkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal’i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava ’94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist”.

****

See tekst raamatu tagakaanel viib mõttele, et tegu on mingisuguse süvafilosoofilise ja taasiseseisvunud Läti 90ndate metal‘i subkultuuri analüüsiva käsitlusega. Sellisega, mis ühel tavalugejal ehk üle jõugi käib.

Aga ettekujutus on eksitav. Jonevs pakub üsna lihtsat, ausat ja ilustamata kirjeldust sellest, kuidas hakkab kujunema ühe Läti nooruki isiksus. Kuidas minategelane asub end defineerima läbi konkreetse muusikastiili, kuidas ta selleni hoopis teise stiili järgi jõuab, mismoodi teda mõjutab narkomaanist grungepioneeri Kurt Cobaini elutöö ja surm. Kuidas nooruk asub koos eakaaslastega avastama muusika, aga ka alkoholi ja tubaka kõditavat maailma.

Lugedes tekib teine pettekujutlus. Siinkirjutaja on autori eakaaslane, samuti 90ndatel muuhulgas Nirvana kaudu hevimuusikani jõudnu ja end noorukina läbi metal’i defineerinu. Samamoodi nagu minategelane suuruselt umbes Narva ja Pärnu vahele jäävas Jelgavas, avastas siinkirjutaja ühes Eesti linnas noorukina sõpradega napsu ning sigarettide mõnusid ja unistas pikkadest juustest, millega lava ees moššida. Nii tekkis küsimus: ehkki siinkirjutaja sai Jonevsiga vägagi meeldivalt ja nostalgiliselt samastuda (sisuliselt vist vaid alkoholimargid olid erinevad), siis kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on? Mida võiks “Jelgaval” olla öelda teistele, millega võiks teos neid kõnetada?

Ent kujutlus, nagu tegu olekski nostalgiapiibliga 1980. aastal sündinud omaaegsetele black- ja muumetallistidele hajub samuti kiiresti. Sest see on tõesti üks lugu identiteedi otsimisest, “puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist””. Pole vahet, kas identiteedi osaks on biitlid, black metal, hip-hop, diskomuusika, dubstep või EDM – noorele inimesele on läbi aegade olnud enese identifitseerimise viisiks muusika, ükskõik, mis stiilis see ka poleks. Samamoodi mäss (“kõik kõigi vastu”) ning samamoodi sõdivad noored igal ajastul ja igas paigas üle maailma selle nimel, et “mitte saada üheks neist”.

Nagu Jonevs teose lõpus ilma liigselt keerutama mõista annab – ühel hetkel saame me kõik üheks neist. Aga tore on meenutada neid aegu, kui mugavuskonformism ei olnud meid veel raamidesse surunud. Eriti, kui sinu sünniaasta jääb 1980. kanti ning sulle ütleb midagi selline bändinimi nagu My Dying Bride. Aga näitab “Jelgava” edukus, on see vähemasti Lätis läinud korda igasugustele inimestele.

Autorist:

Janis Jonevs sündis 1980. aastal Lätis Jelgavas. Hariduse omandas Jelgava gümnaasiumis ja Läti kultuuriakadeemias. Jonevs töötab copywrighterina, 2002. aastast on ta teinud ka kriitiku, prantsuse keele tõlgi ning dramaturgi tööd. “Jelgava” on Jonevsi debüütromaan ning 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras ja Sloveenias.

Janar Kotkas

 

 

 

 

 

 

 

Reeli Reinaus „Mõõkade äss”

Hanna on kummaline, veidrate riietega, augustatud gooti tüdruk ühes Eestimaa kooli 12-ndas klassis. Ta kannatab paanikahoogude käes, pool aastat tagasi on temaga juhtunud veider ja seletamatu õnnetus. Ta kardab mõistust kaotada. Ta püüab meenutada. Tal on hirmuunenäod.

Olivia on tüdruk, keda tabab ühel ööl kõiksusetunnetus, ta teeb läbi sisemise muundumise, kogu maailm on tema ees lahti. Põhjus on imelihtne — ta on ühel peol märganud poissi, kelle nägemine pani tütarlapse südame pekslema, peopesad higistama ja silmapupillid suurenema. See tundmatu tumedate juuste ja ilusa naeratusega poiss!!

Seal kus on tüdrukud on kohal ka poisid. Jakob, kellele on silma jäänud veidra välimusega Hanna. Artur, kelle Olivia on välja valinud, et jõuda Joakimini. Joakim Lind ongi Olivia unelmate noormees, ainus, kes tüdruku jaoks midagi tähendab.

Selles põnevas loos astuvad lugeja ette veel Maria, Jan, Doris, Fred, Susan ja teised.

Kõigil selle raamatu määravatel tegelastel on mingi saladus, olemuse peidetud pool, varjatud tegutsemisajendid. Tundub, et keegi pole päriselt see, kellena näib. Saladused kuhjuvad, välja öeldakse ainult pool tõest, ülejäänut varjatakse. Kirjanik on lugeja jaoks varunud ootamatuid pöördeid veel raamatu lõpuski.

Lugege, tundke põnevust ja hingevärinaid!

Kohtumiseni raamatukogus!

Ädu Neemre

Ernest Cline “Valmistub esimene mängija”

Raamat, mille valisin sisututvustust lugemata. Kui aus olla, siis ega ma ainult pealkirja ja kujunduse järgi seda raamatut ei valinud, autori nimi ei öelnud mulle midagi, aga tõlkija nimi andis lootust, ma uskusin, et päris jama Raul Veede küll tõlkida ei viitsiks.

Nii et jah, jama see ei ole, aga korraliku kiiksuga küll :) Ja mu meelest selleks, et lugu nautida, võiks ka lugejail olla mingeid kiikse. Väike valik (sulgudes minu skoor):

  • küberpungivaimustus (olemas, päris priske)
  • YA raamatute taluvus (enamvähem olemas)
  • 80-aastate popkultuuri teadmised (no nendega on niglamini, ühtteist nagu oleks, aga kohati on suured valged laigud, eriti filminduse kohal)
  • orienteerumine mängudes (sellega ei ole kuigi hästi, aga ma olen proovinud nii D&D-d kui larpi kui mõnda arvutimängu, niiet üldjoontes saan aru, millest jutt käib)
    mängulust (seda vahel lauamängudesse jagub)
  • otakude mõistmine (lugesin just Linus Jonkmani “Introverti” ja olles ise ka küllalt introvertne, siis nooh, jaah)
  • loo põnevus on olulisem kui loo usutavus (sellega on nii ja naa, antud loo puhul jaa)
  • ladusa tõlke hindamine (no ma vahel ei pane tähele, a siin kiidaks küll)

Hoogne seiklus, mida lugeda on tore, aga mis lõpuks jätab kuidagi tühja tunde…

Kaanekujundajatel on aga lõbu laialt olnud:


Lisalugemist:
J. J. Metsavana Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Jaan Martinson Eesti Päevalehes http://epl.delfi.ee/news/martinson/raamatublogi-virtuaaltulevik-on-oudne-ja-ponev?id=78305970
17 Things We Learned at the Ernest Cline #BNAuthorEvent https://www.barnesandnoble.com/blog/17-things-we-learned-at-the-ernest-cline-bnauthorevent/

Steven Spielberg teeb parasjagu raamatu põhjal filmi, film peaks kinokõlbulikuks saama järgmise aasta märtsis. Link IMDb-le.

Tiina Sulg

Marilin Karu “Teine elu”

Elasid kord kolm õde: Mai-Liis, Mari-Ann ja Matilda ehk Mati. Isa ja ema elasid ja töötasid Norras, nõnda,et rahamuresid õekestel polnud. Oma igapäevaelu võisid nad omatahtsi korraldada. Mai-Liis oli abiturient, Mari-Ann käis tööl ja Mati oli esimese kursuse tudeng. Nad elasiid kõik koos Mari-Anni väikeses ridaelamus ja loo alguses olid nendevahelised suhted normaalsed ja sõbralikud, isegi kohati usalduslikud. Tüdrukud olid kena välimusega kuid iseloomult erinevad — Mari-Ann tagasihoidlik, suuremeelne ja hoolitsev vanem õde; Matilda — tragi, pisut poisilik kuid viimasel ajal oma kenast välimusest üpris teadlik noor neiu; Mai-Liis — kena, sõnakas, noormeeste pideva tähelepanuga harjunud, kuid valiv, seltskonda armastav ja tihti klubisid külastav tütarlaps.

Tegelikult on see lugu suurest armastusest — nimelt astub õdede ellu ahvatlev ja salapärane noormees, kes on ilus, rikas, vaimukas, hooliv ja väga viisakas. Marile tutvustab ta ennast Kerdona ja Mai-Liis tunneb teda Ketsina. Niisiis üks poiss ja kaks tüdrukut, kes midagi ei kahtlusta. Kerdo on nagu kahe näoga Janus — tuleb välja, et ka tema elus on süngeid saladusi, küünilisust ja ei puudu narkootikumidki. Kaunis armastuslugu saab hävitava lõpu ühel õhtul, mil Mari ootab külla oma suurt armastust Kerdot. Aga Mai-Liis satub uksekella helina peale kohale tormates kokku hoopis oma vastupandamatu kuti Ketsiga. Äkki tulevad ilmsiks ebameeldivad saladused ja armastusloost saab õudus.

Loo lõpp on aga täiesti fantastiline!

Lugege, elage kaasa ja ahmige õhku!

Ädu Neemre

Krystal Sutherland “Meie keemilised südamed”

See on õpetlik lugu, kus kirjeldatakse, mis juhtub kui ilus ja ülemeelik tütarlaps kiusab oma roolisolevat poiss-sõpra. Grace Town tuleb uude kooli. Ta on silmapaistavalt veider: kannab pealaest jalatallani meesteriideid, tundub kasimatuna ja kõnnib kepiga. Kõigele sellele vaatamata jääb Henry Isaac Page silm ja süda sellesse imelikku tüdrukusse kinni. Tutvumine algab pisut omamoodi, nimelt õpetaja Hink paneb need kaks toimetama koolilehte. Grace keeldub, Henry on kogu südamest nõus ja vihastab tüdruku peale.

Omapärastest tüüpidest ja mõnusast sõnasõjast selles loos puudust pole. Henry kaks südamesõpra on parajalt värvikad kujud: Murray Finch, 17, austraallane, pikk, päevitunud, musklis, õlgadeni ulatuvate blondide lokkis juustega, tüdrukutele meeldimiseks kasutab võsabušmanite kõnepruuki ning Lola Leung, 17, tumeda naha, tumedate silmade, tumedate juustega – isa poolt pooleldi hiinlane, ema poolt pooleldi haitulane, lisaks sada protsenti lesbi. Sellesse kooslusse siseneb ka Grace Town. Henry ja Grace suhted on pingelised — Grace võib olla mõnel päeval rõõmus ja särav, järgmisel eemalviibiv ja tujutu. Temaga on seotud mingi sünge saladus. Kõigele vaatamata või just sellepärast on Henry tüdrukust üdini sissevõetud. Ta arvab, et on kätte jõudnud tema eluarmastus — esimest korda elatud aastate jooksul.

Et lugejale seda armastuse lugu lugedes igavus kallale ei tuleks, rulluvad meie ees lahti nii Murray kui Lola armulood. Lisaks valgustatakse meid Page’de peresuhete asjus — loo edenedes koorub nendest esialgu nii päikselistest vahekordadest välja mõndagi muud. Ja loomulikult laotub kõige muu kohale koolilehe toimetamise lugu, sest südameasjade ajamise tuhinas ähvardab ajaleht ilmumata jääda.

“Miks on nii, mõtlesin ma, et me oleme nii kergelt valmis tegema haiget neile, kellest me kõige rohkem hoolime? Kaks päeva tagasi ma armastasin teda, kuid nüüd tahtsin tema hinge tükk tüki haaval välja kraapida. Miks see nii oli? Sest ta tegi mulle haiget? Sest ta ei armastanud mind vastu? Inimesi ei saa nende tunnete pärast hukka mõista. Grace oli teinud seda, mis tundus talle õige. Ma ei saanud rohkem soovida.”

Lugege ja andke hinnanguid!

Ädu Neemre

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane”

Koidu Ferreira on uus nimi eesti ulmekirjanduses. Autor on juba aastakümneid Eestist eemal ja elab praegu Prantsusmaal, seda toredam on tema otsus eesti keeles kirjutama hakata.

Raamat on kavandatud neljaosalisena ja mõeldud noortele. Seega ei tarvitse mul häbeneda, et teismelise armuhullust puudutav osa mulle üpris vaevaline lugeda oli. Ega ma pole surmkindel, et see noorigi pikapeale ära ei tüüta, eriti kui arvestada, et erinevalt meie kaasaja noortest puudub peategelasel arusaadavatel põhjustel igasugune seksuaalkasvatus ja ta ei saa õigupoolest arugi, mis see täpselt on, millest ta puudust tunneb või mis tema kehaga toimub. Aga väljamõeldud maailmad meeldisid mulle väga, eriti see ilus paralleelmaailm.

Lugu saab alguse inimeste maailmas, mis on kolinud maa-alustesse baasidesse, kuna päike on kõik elava maa pealt ära põletanud. Maa pinnal käiakse ainult öösel, et kahe baasi vahel liikuda, kuid teisest baasist pole juba ammu midagi kuulda olnud, ja peategelase Cordevia vend, kes sinna suundus, on juba üle aasta kadunud. Imekombel lubatakse Cordevial ja teda saatval kahel tütarlapsel venda otsima minna. Teel kohtubki ta salapärase ja ohtlikult võluva Clayga, kes päästab tema elu ja kelle nad omakorda tema elu päästmiseks baasi kaasa võtavad.

Maa-alune ühiskond elab rangete reeglite järgi, on kõrgtehnoloogiline ja hoiab rahvastiku arvu range kontrolli all. Kehalised kontaktid sugupoolte vahel on rangelt keelatud, lapsed sünnivad geneetiliselt sobivaimatele vanematele ja viljastamine on kunstlik. Vastukaaluks inimeste maailmale on Clay pimestavalt värviline maailm, kuhu Cordevia end vaatamata Clay protestidele kaasa pressib. See on sõnulseletamatult kaunis, täis imelisi lilli ja loomi – mida kaunimad, seda ohtlikumad. Inimesel on selles maailmas ohte tundmata peaaegu võimatu ellu jääda. Kasu on vähemalt sellest, et paralleelmaailma maastikud on kõik samasugused nagu Maal. Selle maailma isandateks on teepiad – kõigiti nagu inimesed, kuid neil on võime võtta mistahes elusolendi kuju. Teepiate elu põhineb mängul ja jahil, nende eesmärk on oma karja võimalikult suurena hoida, ja selgub, et nende pärast pole selles maailmas juba tuhat aastat olnud inimesi – inimesi jahtida oli kõige huvitavam, kuna nad olid kõige intelligentsemad. Peale teepiate on kõige intelligentsemad loomad apanusad, imeilusate hobuste moodi elukad, kes ei erita lõhna ja on rahulikus olekus nähtamatud, nende hambad on teemantidest ja nad söövad kõike peale kulla, nii et neid hoitakse jahtide vahepealsel ajal kullast aedikus. (Muuhulgas on nende väljaheide ka selle maailma üks parimaid magustoite!) Kuld kaitseb ses maailmas üldse kõigi ohtude eest, teepiate laste toad vooderdatakse seest üleni kullaga, keegi ei julge enne abielluda, kui on piisavalt kulda varunud. Otse loomulikult osutub Clay klannipealiku pojaks, nagu Cordevia isegi on baasi tähtsaimate isikute tütar. Ette tuleb suur hulk seiklusi, mida ära jutustada ei tahaks. Peale fantastiliselt kirju floora ja fauna on palju tähelepanu ja vaeva pühendatud ka teepiate ühiskonna kujutamisele. Jääb mulje, et teenijarahvast teepiad pole üldse nii verejanulised, justkui see käiks kaasas pigem seisuse kui liigiga. Klanniliikmete staatust märgib riietuse värv, mida kõrgem seisus, seda tumedamad toonid.

Kui tahaks norida, siis võiks ju üht-teist ebaloogilist leida, mind kui keelele palju tähelepanu pööravat isikut võiks näiteks häirida, et Clay ja Cordevia vabalt teineteise keelt räägivad, ehkki ühest maailmast inimesed juba 1000 aastat puuduvad. (Selle ajaga muutuks ka kõneldav keel tohutult.) Aga see oleks mõttetu norimine, sest nii ei saaks lugu rääkima hakatagi ja paralleelmaailmades sama keele rääkimine on ulmekirjanduses täiesti tavaline nähtus. Mõnda teist häiriks kindlasti palju rohkem küsimus, et mis koostisega see inimeste maailma atmosfäär õieti on, kui kogu planeedil pole ühtki taime ja see on tuhaga kaetud. Ja ma tahaks loota, et järgmistes osades oleks inimeste ja teepiate karakterid ja psühholoogia sama huvitavad jälgida kui esimese osa taimed-loomad.

Mind tõesti huvitab, mis edasi saab, niisiis tuleb jääda järgmisi osi ootama.

Kaja Kleimann