Posts Tagged ‘noortele’

Helga-Johanna Kuusler “Verevalla varandus”

Verevalla küla lugu saab autori tahtel alguse aastal 1889 õõvastava veretööga. Järsku on käes aasta 2016 ja nüüd on segamini tänapäev ja teispoolsus. Tänast päeva esindab Ivo, kes on koos ema ja õega kolinud Verevallale. Teispoolsus ootab neid siin ees: hullunud olekuga Luukas, aeg-ajalt öökulliks moonduv Mardo, erakordselt siniste silmadega Taavet, Hanna, kes ilmselt ajaviiteks rotiks moondub ja nõnda oma otsa leiab, Eerik ja veel teisigi veidraid tüüpe. Ivo hakkab pikkamööda aru saama, et selle külaga on midagi imelikku lahti, inimesed on eraklikud ja enamasti on kõigil külaelanikel ühtmoodi sinised silmad. Ivo saab veidraid hoiatavaid märke, tuleb välja, et nende uue maja eelmised omanikud on selle ülepeakaela maha müünud justkui nendesamade sinisilmsete külaelanike tõttu, et sellest neetud paigast kaugemale saada. Tegevusse sekkuvad haldjad, poolhaldjad, mardused, zombid ja muud üleloomulikud jõud. Tundub, et Ivo satub pooljuhuslikult mingite süngete jõudude omavahelisse arveteklaarimise keskpunkti. Meie peategelase vaim ja füüsis saavad vatti, elu on pidevalt ohus, kannatused on üüratud. Mängu tuleb salapärane raamat, mis justkui teeks asjaolud selgemaks aga raamat on kadunud, selle otsimine läheb aina ohtlikumaks. Lõpuks saavad Ivo ja Luukas kadunud üriku kätte ja lõpplahendus pole enam kaugel kuid selgub, et pimeduse jõud valmistuvad Ivot endi hulka vedama…

Lugege ja imestage lõpplahenduse ja kogu loo tähenduse üle!

Ädu Neemre

Advertisements

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ 

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ teismelistele fantaasiahuvilistele tegeleb noorte armastusega karmi düstoopia tingimustes. Romantiline ja tundeküllane lugu algab tuhaks põlenud Maa põue rajatud baasis, kus kõik vajalik toodetakse tehislikult ja kus rahvaarvu kontrolli all hoidmiseks rakendatakse rangeid sugupooltevahelise suhtlemise reegleid ja keelde. Ning loomulikult vaevab säilinud inimkond ennast pideva küsimusega, kas kuskil, kuskil veel ometi võiks olla alles elu, mis natukenegi oleks veel selle moodi, mida vanal Maal enne kataklüsme elati? Loo peategelane, teismeline Cordevia leiab vastuse neile küsimustele, kui ülepeakaela ja lootusetult armub ei tea kust ilmunud ja nende baasis peavarju leidnud eksootilisse noormehesse Claysse. Aga paraku leiab tüdruk hulga vastuseid ka küsimustele, mida ta üldse küsida ei olnud taibanudki. Tema jaoks saab ilmsiks ka baasis kehtiv topeltmoraal, ning see, kas ja kui elamisväärne siis lõppude lõpuks on elu keelatud tunnete maailmas.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Anna Woltz “Sada tundi ööd”

Emilia December de Wit, neljateistkümneaastane hollandi tüdruk. Ta isa on koolidirektor, ema tuntud maalikunstnik. Tal on bakterifoobia. Ta on vihane. Ta on otsustav. Ta on teel New Yorki. Ta kardab. Ta oskab valetada. Ta vihkab netti.

Hetkel vihkab ta kõige rohkem oma isa, sest tema arvates on isa reetnud perekonna. Emilia ei oska muud teha kui minna peitu NY — oma lemmiklinna. Ta näppab isa krediitkaardi, ostab lennupileti ja broneerib öömaja, läbib immigratsioonikontrolli ja leiab ennast öö hakul üksi tänavalt, sest oletatavat öömaja pole lihtsalt olemas. Emilial on õnne, sest ta satub kokku huvitavate ja üsna abivalmis tegelastega: Abby, kes on üheksane ja väga hakkaja, Seth, tema vend, kes alati kõike kaalub, on väga viisakas kuid endassetõmbunud, ning Jim, kes on nii ilus, et hing jääb kinni. Emilia võib elada natuke aega Sethi ja Abby juures, kuid nüüd sekkub sündmustesse orkaan Sandy. Laste elupaik jääb tõelise orkaani kätte, neil pole elektrit, kütet, vett ja netti! Nad peavad hakkama saama, korterist saab orkaanivarjupaik, kus töötab ainult gaasipliit. Sellises piirisituatsioonis paljastuvad asjad nende nelja elus, mida nad on varjanud, kuid mis vajavad hädasti lõpuni mõtlemist ja otsuste vastuvõtmist.

See on 21. sajandi vaimus romantiline lugu vihkamisest, andeksandmisest, sõprusest, üksteisele toeks olemisest ja lõppude lõpuks ka suureks saamisest.

Lugege ja valige, kas ühed või nullid või midagi vahepealset!

Ädu Neemre

Ene Sepp “Jagatud suvi”

Lugu neile, kes ratsutavad! Tekst kubiseb sellistest sõnadest nagu säärega sõitmine, sammu kokkutõmbamine, ratsmega kontakti hoidmine, galopivolt, martingal, külgratsmed.

Tegelased on ühes tallis ratsutamas käivad tüdrukud, sekka üks poiss nimega Andres. Loomulikult hobused: Mileedi,Tsaar, Lohe, Mango, Tiki ja Priima. Esialgu paistab kõigile, et tuleb kena ratsutamise suvi. Äkki lüüakse seltskonna plaanid segamini. Ühel päeval teatab treener, et suveks liitub nendega uus tüdruk Ulrika, kes suvitamise kõrval tahab treenida. Muidu poleks tollest uuest ju lugu, ainult et talli kõigil hobustel on ratsanikud olemas. Järelikult peab keegi oma hobust jagama hakkama. Ühelegi trennigrupi liikmetest see ei meeldi, kõige vähem aga Sigridile, kes on oma hobusesse lausa kõrvuni armunud. Mileedi on kõige ilusam, kõige targem ja tublim hobune kogu tallis. Hüppamine Mileediga on Sigridi jaoks kõige õndsalikum tegevus üldse. Ja nüüd tuleb just temal hakata selle uue tüdrukuga hobust jagama. Algul Sigrid kurvastab ja siis vihastab.

Lugeja silme all rullub lahti ühe väga vihase tüdruku suvi, kaklema just ei minda, kuid altkulmu põrnitsemast ja nähvamist tuleb tihti ette.

Selgub, et omanditunne on üks pagana tugev tunne ja võib tuua ette üsnagi ebameeldivaid olukordi, panna Sigridit käituma vastikult ja sõpradega tülliminekust pole samuti pääsu…….

Lugege ja andke hinnang!

Ädu Neemre

Reeli Reinaus “Mõõkade äss”

Reeli Reinaus on ise ühes intervjuus lahti seletanud, miks ta selle raamatu kirjutas. Päris nii, nagu autor arvas, ma seda küll lugejana vastu ei võtnud, aga teemapüstituste eest tulevad plusspunktid, olgu nende lahtikirjutamistega, nagu on. Täpsemalt on siis kaks suuremat teemat: ärevushäired (kuidas need peategelasel avalduvad, miks tekkisid, kuidas leevendust leida jne) ja esoteerika (liigne usk ennetesse ja ennustamisse). Aga minu jaoks on see kõik vaid taust või vahend loo jutustamiseks. Ja lugu on. Kriminaalne. Saladusi, eksitusi, varjamisi, niidiotsi ja valejälgi, kõike niiet küll. Tavapärasemad ja tavapäratumad teisemeea mured ja rõõmud ja enese- ja kaaslaseotsingud sinna vahele. Ja ongi päris korralik noortekrimka olemas. Mulle meeldis, et tegelased olid inimesed, mitte papinukud. Natuke puised küll, aga kui võtta arvesse, et tegu on kamba introvertidega, siis üsna usutavad. Mis mind häirima jäi, oli mõttekäik, et ühe korraliku tüdruku ülesanne on eelkõige ikka ilus olla. Möh? Aga olgu peale, muu raamat oli ju päris kobe.

Tiina Sulg

Tosca Lee “Järeltulijad”

Emily Porter on 21-aastane noor naine, kes otsustab loobuda oma senistest mälestustest ja alustada elu n-ö puhtalt lehelt. Selleks on ka mõjuvad põhjused. Pole ta ju ometi tavaline inimene tänavalt, ei, tema soontes voolab vägagi mõjuvõimsa ja dramaatilise elukäiguga Ungari aadlidaami – Erzsébet (Elizabeth) Báthory – veri. Kui lihtne saab olla sellise vereliiniga järeltulija elu? Just sellele saab vastus antud vägagi põneva romaani esimeses osas.

Emily on kurikuulsa – väidetava – sarimõrvari, kellele peetakse jahti,  järeltulija. Eksisteerib teatav salaselts, mis on võtnud endale ülesandeks kõrvaldada kõik „Verise Krahvinna” järeltulijad. Nii polegi peategelane kunagi näinud isegi oma bioloogilist ema, ta on elanud näiliselt turvalist elu kasuvanematega. Emily pole siia ilma sündinud ka ilma võimu näitavate anneteta. Tema oskus seisneb inimeste mõtete kontrollimises.

Enda mälu otsustab Porter kustutada just oma lähedaste kaitseks. Mida vähem inimesi teab tema valduses olevate saladuste kohta, seda suurem on tõenäosus elusid hoida. Paraku ei õnnestu see tal kuigi hästi. Peadpööritava kiirusega kulgevast raamatust saab vastuse ka küsimusele, kes on tema isiklik jälitaja, salaseltsi liige, kes on määratud just nimelt Emilyt siinsest elust kõrvaldama, ja kui hästi ta sellega toime tuleb.

Tegemist on raamatuga, mida on raske käest panna ja veel raskem on jääda ootama järge.

Autor Tosca Lee on sündinud 1969. aasta 1. detsembril Ameerika Ühendriikides, tema isa on korealasest emeriitprofessor Sang Moon Lee. Lee on õppinud klassikalist balleti ja lisaks on ta ka andekas pianist. Ta on Ameerika ühtede enimmüüdud ajalooliste romaanide ja üleloomulike thrillerite autor. Tema koduleht asub http://toscalee.com/.

Triin Võsoberg

Christoffer Carlsson “Oktoober on kõige külmem kuu”

Kolgas, hall ja masendav ääremaa. Puskariajamine, müümine ja joomine, lihttöö ja väga lihtne elu. Omamoodi ühtehoidev ja teistest kolkakaaslastest lugu pidav kolkakogukond. Isegi sellise vaenu kiuste, et üks puskariajaja teise turult välja sõi, sest ajas parema maitsega vägijooki.

Sündmuste keskmes on 16-aastane kolkatüdruk, kelle vend ootamatult kaob. Tüdruk saab aru, et vend on vastu tahtmist segatud millessegi väga hämarasse – ühel saatuslikul ööl oli ta vennaga koos. Venda otsides jõuab neiu ka kriminaalse loo jälgedele.

Kolkaelu ja mõrvamüsteeriumis elamist ei tee lihtsamaks seegi, et tüdruk parajasti oma seksuaalsust avastab ning on kiindunud venna sõpra, kel aga on olnud hoopiski afäär tema emaga.

Pahaendelised tegelased, hästimaalitud ääremaaelu, räme seks, korstnana suitsu tossav teismeline, sõnaosavalt loodud sügisene rõskus ja kolkaklaustrofoobia – kõik see võiks olla lugejat peletav, ent on hoopiski kuidagi võluv.

Nii noor kui vanem lugeja, olgu ta nais- või meessoost, linnast või kolkakülast, leiab teismelise Vega muredes ning isiksuseks küpsemises kindlasti omajagu tuttavat.

Christoffer Carlsson (sündinud 1986) alustas kirjutamist juba noores eas ning on debüüdist alates pannud paberile juba 23 romaani, nii krimi- kui noortekirjanduse žanris. 2013. aastal sai temast kõigi aegade noorim autor, kes pälvinud Rootsi aasta parima kriminaalromaani auhinna: võidu tõi Leo Junkeri sarja avaosa „Nähtamatu mees Salemist“.

Carlsson sündis ja kasvas Rootsi läänerannikul Halmstadis, ta õppis Stockholmi ülikoolis kriminoloogiat ning ta on töötanud koos Rootsi rahvusliku koordinaatoriga demokraatia vägivaldse ekstremismi eest kaitsmise vallas.

Noortele lugejatele mõeldud „Oktoober on kõige külmem kuu“ ilmus rootsi keeles 2016. aastal ja sai peatselt aasta parima noortekrimka auhinna.

Janar Kotkas