Posts Tagged ‘noortele’

Jasmine Warga “Minu süda ja teised mustad augud”

Ma saaksin võtta selle raamatu kokku ühe väikse lausega — ”armastus muudab maailma”.

Tegemist on äärmiselt sünge raamatuga. Enesetappudest lugemine on üldse raske, kuid kui seda soovivad teha 16- ja 17-aastased muudab see olukorra veel koledamaks. Tahtmatult kerkib pinnale küsimus: Miks????

Mind on alati hämmastanud enesetapu sooritajate mõtlemine. See tähendab, kuidas nad suudavad seda teha? Mis asi siin elus on nii katastroofiline, et sa oled võimeline panema käe oma elu külge ja see lihtsalt lõpetada?!

Selles loos, selgitatakse seda mõtlemist päris hästi. Kuidas me suudame pidevalt endale halba kinnitades, viia end järjest sügavamale ja sügavamale musta auku ning kui raske on sealt uuesti jälle valguse kätte ronida.

Raamatu peategelesteks on 16-aastane füüsikafänn Aysel ja 17-aastane Roman, kes mõlemad vaevlevad tugeva depressiooni käes. Hoolimata oma noorusest on nad mõlemad üleelanud meeletu tragöödia oma elus, mis on neid viinud arvamusele, et oma elu lõpetamine on ainus lahendus sellele kõigele. Noored kohtuvad internetileheküljel, kus otsitakse mitte kohtingukaaslasi vaid enesetapu-paarilist. Paarilised neist saavad ning koos asutakse planeerima, kuidas siit ilmast teise rännata! Kõige selle juures räägivad nad üksteisele põhjustest, miks enesetapp on ainus lahendus.

Kogu selle depressiivse loo juures on raamatu sõnum väga positiivne. Märgake inimesi enda ümber, nende käitumist ja tujusid. Masendus ja koledad mõtted ei paista välja füüsiliselt. Kahjuks.

Raamatu lõpus kirjutab autor pikemalt ka sellest, miks ta just sellise loo kirjutas.

Lugu pole siiski üleni masendav, positiivsust annab muidugi palju juurde see, et tegemist on siiski ikka õnneliku lõpuga looga, niivõrd kuivõrd seda saab õnnelikuks pidada muidugi.

Soovituslik oleks lugeda seda raamatut just 15-17-aastastel, kes ekslikult tunnevad-arvavad, et neil pole siin elus enam kohta!

Devy Einer

Kathleen Glasgow “Katkine tüdruk”

glagowkatkinetudruk“Ma arvan, et igaühe elus tuleb ette hetk, säärane hetk, kui juhtub midagi nii… üliolulist, et see rebib kogu su olemuse pisikesteks tükkideks. Ja siis tuleb sul peatuda. Hulk aega tükke kokku korjata. Ja seejärel kulub veel terve hulk aega, mitte selleks, et tükke tagasi sobitada, vaid selleks, et neid uutmoodi kokku panna, mitte just tingimata paremini. Pigem sedasi, et saad senikaua nendega elada, kuni tead täpselt, et see tükk peaks käima sinna ja too tänna.”

Hoiatus! Enesevigastamine, alkohol, narkootikumid, seks, vägivald. Ehk siis “Katkine tüdruk” ei ole kindlasti mõeldud neile, kes eeldavad, et see võiks osutuda üheks eeskujulikuks ja korralikuks tänapäeva noortekaks – tihedalt läbi pikitud südamekestega armastuskirjad, esimesed suudlused, armuvalu ja vanemateviha.

Aga ei. See raamat on depressiivne. See raamat on südantlõhestav. See raamat on hea.

Raamatu peategelaseks on peagi täisealiseks saav Charlotte, kes on katki läinud. Katki tehtud. Enda keha ise katki lõikunud. Selle kõige tagajärjel satub tüdruk haiglasse ja sõbruneb seal olles läbi raskuste teiste enda saatusekaaslastega. Haiglast välja saades ei oota teda aga ees pehme voodi ja soe kodune söök, vaid hoopis enda emalt saadud bussipilet paari tuhande kilomeetri kaugusele Arizonasse ning ühes piletiga ka järjekordne võimalus iseseisvuda, unustada ja paraneda. Kõlab just kui nagu ilus uus algus? Sealtmaalt edasi ei jää raamatus tegelikult tulemata ka armumine ja armuvalu, reetmine ning pisarad, aga seda hoopis teises võtmes, kui ühes klassikalises noortekas.

Raamat on väga hästi kirjutatud (kuigi tundub, et osad asjad on “tõlkes natukene kaduma läinud”) ja käsitleb väga olulisi vaimse tervisega seotud probleeme, millest on tavaliselt valus ja ebamugav rääkida. Usun, et see on meeldejääv, mõtlemapanev ja väärt lugemine kõigile.

Marie Saarkoppel

Margit Sarapik “Õhku joonistatud naeratus”

sarapikohkujoonistatudnaeratusBritt on lootustandev sporditüdruk, kellest treener ja vanemad tahaksid teha olümpiavõitja. Tema elu keerleb kõrgushüppetreeningute ja igapäevase koolielu vahel. Tal on oma poiss ka, aga ühel päeval teatab noormees, et jätab tüdruku maha, sest peale spordi ei nägevat Britt mitte midagi muud ja nõnda tema seda suhet ette ei kujuta. Järsku on tüdrukul jalgealune kadunud. Treenimisest ei tule midagi välja, neiu pähe ei mahu ühtegi arukat mõtet — ainult otsatu solvumine! “Mida nad kõik norivad minu kallal, ma tahan olla tavaline ja elada nagu teised inimesed, tahan olla vaba!” Vaba olemise sisse mahuvad mitmed halvad otsused, mis viivad ta intensiivravi palatisse, kus Britt saab tuttavaks Jasminiga. Jasmin on sattunud autoõnnetusse, sest tema sõber-poiss on otsustanud purjus peaga rooli istuda. Nõnda nad seal haiglas oma elude sasipuntraid lahti harutavad, Britt pigem tagantjärele tarkust ilmutades ja Jasmin elu helgemat poolt näha tahtes. Tundub, et elul ongi nende mõlema jaoks paremaid päevi tallele pandud — koolid saavad lõpetatud, isiklik elu joonde aetud. Kätte jõuab Jasmini kaheksateistkümnes sünnipäev, mida on otsustatud pidada piknikuga Käsmus ja alles nüüd otsustab Saatus näidata oma tegelikku palet……..

Lugege ja tundke kaasa!

Margit Sarapiku “Õhku joonistatud naeratus” on kirjastuse Tänapäev 2015. aasta noorteromaanivõistlusel äramärgitud töö.

Ädu Neemre

Alan Bradley „Piruka magus põhi”

alanbradleyPaar päeva tagasi küsiti mult aasta parima raamatu kohta ja ma lasin mõttes peast läbi terve rea tarku, häid ja põnevaid raamatuid. Nüüdseks tundub, et olen leidnud ka aasta kõige armsama raamatu. „Piruka magus põhi“ („The Sweetness at the Bottom of the Pie“) on segu lapsepõlvejutustusest, enneolematust detektiivloost ja Briti postiajaloo lühikursusest ning selle autor Alan Bradley pani teose kirja 70-aastasena, andes nii oma panuse ülitugevate debüütromaanide hoogustuvas trendis. Raamat on võitnud krimikirjanike assotsiatsiooni Daggeri auhinna parimale debüütromaanile ja pälvinud hiljemgi rohkelt tunnustust, sellest välja kasvanud sarjas on praeguseks ilmunud seitse osa ning Sam Mendes ähvardab teha sellest teleseriaali.

„Piruka magus põhi“ sisaldab peaaegu kõike, mida läheb tarvis õnnelikuks lapsepõlveks 1950-ndate aastate Inglismaal: siin on suur maamõis keset iseenda hooleks jäetud loodust, kaks vanemat õde (Klaverimängija ja Raamatulugeja), kellega tülitseda, hea majahing, vastupidav jalgratas ning täiusliku sisseseadega keemialabor, suguvõsa pärandus – sõnaga, peaaegu kõik, mida võiks vajada üks südi 11-aastane tüdruk.

„Peaaegu“ sellepärast, et tüdrukutel ei ole ema, kes hukkus mägimatkal, kui peategelane Flavia de Luce oli alles aastane, ning nende erusõjaväelasest isa viibib ka kodus olles emotsionaalselt eemal, mattes oma valu margialbumitesse.

bradleypirukamaguspohiMargialbum, jah. See ongi kogu loo võti. See, ja mõrvatud mees kurgipeenras. Ja kreemipirukas, ja kuningas George VI, kes tühja juttu ei tee (vt ka „Kuninga kõne“), ja Ulsteri Kättemaksjad. Ja hämmastavalt läbinägelik inspektor Hewitt, kes peaaegu kohe mõistab, et Flavia on erakordse kaaluga tunnistaja, üks neist, kelle kohta öeldakse: „Veab, et ta on ikka meie poolel“. Flavia ihaldatud karjääritipp on kuskil Marie Curie’ ja Lucrezia Borgia vahel, kuid lõppeks aitavad just keemiateadmised tal välja „de-stil-lee-ri-da!“ mõrvari isiku, motiivi ja modus operandi. Heas kriminullis ja heas noorsooraamatus on enamasti peidus ka midagi üldharivat ning siinkirjutaja, kes eluaeg filateeliast kaugelt mööda käinud, võib puhta südametunnistusega öelda, et kolm raamatut on tekitanud temas aupaklikku huvi postmarkide vastu – Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, Terry Pratchetti „Postiteenistus“ ning seesinane Bradley oma Penny Blackiga.

Bibi Raidi tõlge on hoogne ja tabav, Flavia hääles on just paras segu õhinast ja eneseteadlikkusest. (Ainult Bakelite’i kuuldetoru oleks võinud olla „bakeliidist“.) Paar iseloomulikku lauset:

„Iidse tammepuu varjus seisis bussiootepink, millel aga istus mulle tuttav kuju: iidne laiades põlvpükstes päkapikk, kes nägi välja nagu pesus kokku läinud George Bernard Shaw.“
„Uurija Graves ei öelnud rohkem midagi, aga kui me lähemale jõudsime, lükkas ta mind õrnalt enda ees inspektor Hewitti poole nagu sõbralik terjer, kes oma peremehele surnud rotti toob.“

Soovitan Flavia seikluste avaköidet kõigile, kelle mälus on alles Laps, kes tahtis kõike teada ja sõi ainult seda, mida tahtis süüa.

Tiina Tarik

Vt ka:
autorist Wikipediaskirjastuse tutvustusJuuli raamaturiiul, Mariann.

Julie Buxbaum “Ütle mulle kolme asja”

buxbaumutlemullekolmeasjaÜhes peres sureb ema, teises isa. Alles jäävad leinajad. Elu läheb edasi ja järelejäänud naine ja mees otsustavad luua uue pere. Nii satub Jessie kodusest Chicagost hirmutavasse ja võõrasse LA-sse. Katsumuseks osutub uus, hirmkalli õppemaksuga kool, mille kulud kannab tema uus ema-aseaine. Kõik on halvasti ja siis ühel päeval saab tüdruk meili, mille saatjaks on märgitud KeegiEikeegi@gmail.com. See salapärane isik soovib olla Jessiele vaimseks teejuhiks.

Edasine on tütarlapse elus väga põnev ja teraapiline, sest tal on nüüd keegi, kelle seltsis saab ta rääkida kõigest, mis südamel. Selgub, et vastaspool mõistab teda hästi ja neil on mõndagi ühist — kasvõi need kolm asja, mida nad omavahel meilitsi vahetavad.

Ajapikku, nagu Sinihabeme muinasjutus, kasvab Jessie soov teada saada, kes tema klassi poistest lühendi KE taga peidus on, meilivestluste kaudu teeb ta järelduse, et see peab olema huvitav isiksus. Keeruliseks teeb kogu loo aga see, et päris elus on Jessie ellu tulnud nii mõnigi südamevärinaid tekitav klassivend, ta on oma olemasoluga välja vihastanud klassi staartüdrukud ja on enesele leidnud KE abiga sõbratari Dri.

Jessiega hakkab juhtuma igasuguseid asju — elu tema ümber hakkab tasapisi keema ja ta peab endalt küsima, kuhu ta õieti tahab välja jõuda.

Lugege ja elage kaasa !

Ädu Neemre

Ene Sepp “Vabandust, aga mis asja?!”

seppvabandustÜhel õhtul kutsuvad Jane ema ja isa tüdruku tõsisele jutuajamisele. Teadmiseks lugejale, et ema ja isa lahutasid umbes aasta tagasi, kuid on jäänud sõpradeks. Ema on ära kolinud kuid külastab isa ja tütart tihti. Tõsine vestlus osutub Jane jaoks liiga tõsiseks. Ema teeb tütrele teatavaks üsna ebatavalise uudise — ta on lesbi ja talle on tekkinud kaaslane, nimega Riina. Jane on tummaks löödud, kogu tema senine elu variseb ühe hetkega kokku. Ema on talle terve elu valetanud. Tüdruk läheb pööraseks, sõimleb, nutab, lõhub mööblit. Seda kõike on tema jaoks liiga palju — ta ei oska oma eluga äkki midagi peale hakata, pole kellelegi toetuda. Tuleb hirm ja häbi: mis saab siis kui sõbrad ja klassikaaslased teada saavad.

Jane, Helen, Carmen ja Jelena — lahutamatud sõbrad ja klassikaaslased. Uudis Jane ema kohta pöörab pea peale nende omavahelised suhted. Ka koolis hakkavad juhtuma üsna hirmsad asjad. Jane satub põlu alla, teda hakatakse jõhkralt kiusama, ta on jalgealust kaotamas….

Lugege ja asetage ennast Jane asemele, mida teie ette võtaksite?! Vabandust, aga mis asja?!

Ädu Neemre

Mairi Laurik “Mina olen Surm”

laurikminaolensurmLugu pole siiski nii hull nagu pealkiri lubab. Roomet on tõesti poiss, kes suhtleb teispoolsusega. Täpsemalt väljendudes aitab ta lahkunute hingedel minna nende päriskoju.

Ei saa muidugi öelda, et see eripära noormeest õnnelikuks teeb. Tal on põhikoolis olnud probleeme klassikaaslastega, kes teda lausa nõiaks pidasid, kui ta suutis ette öelda, kes vastutulnud võõrastest lähiajal surema hakkab. Teda hakati kiusama ja narrima, temaga ei tahtnud enam keegi suhelda. Temast sai “üksik hunt”, kes oli tõmbunud endasse, lohutust pakkus talle joonistamine.

Nüüd tahab ta uues koolis otsast alata ja kõike eelnenut varjata ja unustada. Algul läheb kõik plaanikohaselt. Ta keskendub õppimisele ja hoiab uues klassis madalat profiili. Muutuse toob lähem tutvumine klassiõe Meritiga. Pikkamööda saab tüdruk teada selle, mida Roomet püüab varjata: nimelt, et tema on Surm, kelle lausutud sõnad “Sind ei ole enam” lõpetavad inimese eksistentsi.

Kõigele vaatamata on Mairi Lauriku kirjapandud lugu rahuliku loomuga ja üsna helge lõpuga ning on pälvinud 2016. noorteromaani konkursil I koha.

Lugege ja juurelge!

Ädu Neemre