Posts Tagged ‘noortele’

Kaia Raudsepp “Nähtamatu tüdruk”

Lena on tüdruk, kes ei saa kuidagi omavanustega suheldud. Ta ei saa sõnagi suust, läheb näost tulipunaseks ja kui vähegi saab jookseb lihtsalt minema. Loo alguses tundub, et ta on kummaline ja veider. Klassikaaslased sõna otseses mõttes kiusavad teda ja kogu koolielu on päris paras põrgu. Iga päev klassis on Lenale selge piin. Kui noor kirjandusõpetaja tahab teda aidata, siis see ajab tüdruku veel rohkem segadusse. Lugeja tunneb Lenale kaasa ja saab aru, miks ta tahab olla “nähtamatu tüdruk”. Oma lähedaste seltskonnas pole asi nõnda hull, aga üldiselt on ta ka seal üsna sõnakehv, mis paneb mõistagi ema muretsema.

Sündmuste edenedes saab lugejatele selgeks, et tüdruku peas toimuvad keerulised protsessid — ta lihtsalt tõlgendab igat endale suunatud sõna omamoodi. Üks lihtne lause tekitab Lena peas küsimuste keeristormi, millega ta tavaliselt hakkama ei saa. Nõnda jääbki tast mulje nagu mingist “tummahambast”, kellega suhelda ei saa ja lõpuks keegi enam ei tahagi.

Muutuse toob kohtumine Tom Tomsoniga. Tomil pole suhtlemisega mingeid probleeme. Vastupidi, Tom hakkab Lenat ja tema peas toimuvat “lahti muukima”. Ta püüab tüdrukule selgeks teha, et suhtlemine pole keerukas julgustükk, et tuleb olla rahulik ja positiivne ning kõik lähebki paremaks. Lugu näib lõppevat õnnelikult, sest Lena saab pikkamööda oma sisemisest segadusest üle, leiab endale isegi sõpru, kuid siis juhtub midagi hoopis ettearvamatut. Nimelt selgub, et kohtumine Tomiga polnud sugugi nii juhuslik, kui algul paistis…

Lugege ja saage teada kuidas asjad tegelikult olid!

Kaia Raudsepp on sündinud Võrumaal. 2018. aastal lõpetas ta Tartu Ülikoolis infokorralduse eriala. “Nähtamatu tüdruk” on tema esikromaan.

Ädu Neemre

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Noortekas. Paduängne realism põimitud õrna müstikaga.

Tekst on ladus ja läheb kiirelt, on üsna mitmeid teemasid ja probleemipuntraid, millele noor lugeja saaks kaasa mõelda, ning raamat on üsna rikkalikult illustreeritud (pildid Marja-Liisa Plats).

Koolipoiss Morten ja tema igapäevaelu, segased (no see on nüüd küll hästi pehmendav sõna, aga ma ei tahaks mittelugenuile päris ära seletada) peresuhted ja püüd uude koolikeskkonda sobituda ning rõõmud kassinurrust ja hästi tehtud fotost. Kummaline tüdruk Emilie. Ja raba. Raba, kus saab olla vaba ja mis on koht, mis kahte peategelast omavahel ühendab.

Võib-olla selle raamatu peategelane ongi tegelikult raba. Mulle näib, et raba kirjeldades laseb Reinaus oma tunded vabaks, inimeste puhul on ta kammitsetum, ka taustainfot, nii folkloorset kui argiteaduslikku, jagab Reinaus raba kohta pisut lahkemalt kui oma inimtegelaste mineviku kohta. Pealegi on raba praegu moes, rabas ei käi enam kolamas üksikud loodusfanaatikud, vaid ka nn tavainimesed on raba võlu üles leidnud, seega võiks raamat juba ainuüksi seepärast üsna paljusid lugejaid köita.

Tuli meelde Jääääre laul “Soo”. Niisugust sügavust ja emotsiooni, nagu see laul mu jaoks sisaldab, raamat mulle pakkuda ei suutnud, aga kohati vihjeid sinnakanti oli.

Ilusaid rabapilte on lehel https://www.puhkaeestis.ee/.

Tiina Sulg

Cassandra Clare “Chain of Gold”

„Chain of Gold“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja neljanda eraldiseisva sarja (The Last Hours) esimene raamat. Tegevustik toimub 20. sajandi aegses Londonis.

Cordelia Carstairs on varjukütt – sõdalane, keda on treenitud lapsest saati võitlema deemonitega. Kui tema isa süüdistatakse kohutavas kuriteos, reisivad tema ja ta vend Edwardi-aegsesse Londonisse lootuses oma perekonna allakäiku ennetada. Cordelia ema soovib teda mehele panna, kuid Cordelia on võtnud vastu otsuse olla kangelane, mitte pruut. Varsti kohtab Cordelia oma lapsepõlvesõpru James ja Lucie Herondale’i ja on tõmmatud maailma täis sädelevaid tantsusaale, salajasi ülesandeid ja üleloomulikke salonge, kus vampiirid ja sortsid segunevad merineitsite ja maagidega. Samal ajal peab ta varjama oma salajast armastust Jamesi vastu, kes on lubanud abielluda kellegi teisega.

Aga Cordelia uus elu lendab õhku kui šokeeriv rida deemonirünnakuid laastab Londonit. Need koletised pole midagi sarnast nendele elukatele, kellega varjukütid enne on võidelnud – need deemonid kõnnivad päevavalgel, niites maha ettevaatamatuid ravimatu mürgiga, ja neid näib olevat võimatu tappa. London on otsekohe karantiini all. Linna lõksu jäänud Cordelia ja ta sõbrad avastavad, et nende endi side sünge pärandiga on neile kinkinud uskumatud võimed – võimed, mis sunnivad neid tegema brutaalse valiku, mis paljastab kangelaseks olemise tõelise hinna.

Raamatus on palju Clare’i vanemast sarjast pärit tegelasi. Tegevustik toimub umbes 20 aastat peale „Põrgu sõdalaste“ sarja lõppu ja sellest sarjast tuntud tegelastele (Will, Tessa, Jem, Charlotte, Gideon ja teised) lisanduvad nende lapsed, kelle ümber selle sarja tegevustik hakkab kooruma.

Raamat paneb algusest peale tegelastele kaasa elama ja tekitab nende vastu uudishimu. Mineviku teistsugune õhkkond tekitab põnevust juurde ning seiklused ja saadud teadmised õrritavad lugejat ilmselt kuni selle trioloogia lõpuni. Raamatust jäi õhku veel palju saladusi ja õrritusi uute seikluste kohta.

Ilmselt oli asi tegelastes ja ajastus, aga mulle isiklikult meeldis see raamat palju rohkem, kui sarja „The Dark Artifices“ raamatud. Võimalik, et asi oli tõesti ajastus ja tegelastes, aga kogu raamat tundus olevat palju paremini kokku pandud ja seda oli ka ladusam lugeda.

„Chain of Gold“ ilmus 2020. aasta kevadel ning järgnevad kaks osa peaksid ilmuma lähiaastatel.

Signe Saarpuu

Cassandra Clare “Queen of Air and Darkness”

„Queen of Air and Darkness“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja kolmanda eraldiseisva sarja (The Dark Artificies) kolmas raamat.

Süütu inimese verd on valatud Nõukogusaali, varjuküttide püha kindluse astmetel. Livvy Blackthorni traagilise surma järel kõõlub Klaav kodusõja äärel. Osa Blackthorni perekonnast põgeneb Los Angelesse soovides avastada selle „mädaniku“ allikat mis hävitab sortside rassi. Samal ajal võtavad Julian ja Emma kasutusele drastilisi meetmeid, et heita kõrvale nende keelatud armastus ja võtta ette hukutav missioon haldjate maailma, et leida Musta Surnute Raamatut. Mis nad Õukonnas leiavad, on saladus, mis võib Varjude Maailma tükkideks rebida ning rajada sünge raja tulevikku mida keegi neist kunagi ei suutnud kujutadagi. Võidujooksus ajaga peavad Emma ja Julian päästma varjuküttide maailma enne kui parabatai needuse surmav jõud hävitab nemad ja kõik kellest nad hoolivad.

Raamatu esimene pool keskendub eelnevatest sündmustest ülesaamise ja edasiliikumise peale. Kõik püüavad kaotusest üle saada erinevat viisi ning kohati tekitab see pingeid juurde.

Üks kõige suuremaid läbivaid teemasid raamatu juures on endiselt Emma ja Juliani suhe. Julian pöördub Magnus Bane’i poole sooviga enda tunnetest lahti saada. Selle ta ka saavutab, aga see muudab ta üldse tundetuks, mis aga tekitab peategelastele veel katsumusi juurde.

Tegelased puutuvad kokku alternatiivreaalsusega, kaotuse ja võiduga. Raamat on võrreldes eelnevate raamatutega tõsisem ja keskendub tumedamatele teemadele. Sellest hoolimata oli raamatut lugeda tõeline rõõm. Raamat võtab trioloogia hästi kokku ja on täis ootamatuid seikluseid. Raamat annab ka vastuse küsimusele, mis siis õieti saab, kui parabataid üksteisesse armuvad. Esimesel korral raamatut lugedes oli trioloogia lõpp pooleldi ehmatav, aga teist korda lugedes tundus see palju positiivsem.

Signe Saarpuu

Brandon Sanderson “Taevasselend”

Spensa: “Mu elu suur vasturääkivus. Ma pole kunagi midagi väärt, kuni ma ennast ei tõesta – kuid ma ei saa ennast tõestada, sest keegi ei anna mulle võimalust.”

Ah! Siinkohal mulle tundub, et Sanderson võib saada Scalzi kõrvale mu uueks lemmikuks… Mulle tegelikult meeldis tema “Terassüda” ka ja ma mõtlengi, et peaks selle sarja ikka ka lõpuni lugema.

Ka see käesolev lugu on iseenesest noortekas, kus ikka veel suhteliselt lapsed peaksid päeva päästma… Ma ei ole päris kindel, kas tänapäeva noored saaks sellega hakkama, mida need tegelased raamatus tegid, aga samas — neid oli ka lapsest saati teataval moel kasvatatud…

Olemas on kõik mulle sobivad elemendid: kiire edasiminek, pöörakud, kohatine irooniline kõnepruuk, üldiselt erinevad ja siiski hämmastavalt inimlikud tegelased. On tegelased, keda sa silmaotsaski ei kannata (proua Judy!), kuid veidi hakkad ehk lõpuks mõistma, ja on tegelased, kellele elad täiega kaasa juba algusest ja kes kuidagi on meelt mööda (Cobb) ja lõpus mõistad veel paremini. Mitte just tihti ei juhtu, et leiad tegelase, kellega võiks ennast päris samastada — kui ma peaks olema üks nendest noortest hulludest pilootidest, siis oleks ma ilmselt kõigile omadustele tuginedes Kimmalyn ehk Veidrik. Ehk vaid tema eriomadus välja arvata… :P Nii “mina” tegelast ma pole ammu leidnud… Ja M-Bot, tema on lihtsalt paganama lahe ja nunnu :D

Ja muidugi ma nutsin, ei saa salata. Ja muidugi tuli klomp kurku rohkem kui ühe koha peal. Ja muidugi ma vihastasin ja vandusin samamoodi päris mitme koha peal. Aru ma ei saa, mis värk neil tegelastel selle uhkusega on… Aga see on nii hästi kirjutatud, et kohe kisub emotsionaalseks ära kätte… Mitte, et see oleks täiuslik raamat aga suurepärane sellegipoolest. Hea, et sellel ka järg on, tahaks teada küll, mis edasi saab… :)

„Nagu Pühak alati ütles,” lisas Kimmalyn jälle tõsisel häälel, „sa kukud läbi siis, kui ise seda otsustad.”

Seili Ülper

 

Cassandra Clare “Lord of Shadows”

„Lord of Shadows“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja kolmanda eraldiseisva sarja (The Dark Artifices) teine raamat.

Emma Carstairs on lõpuks maksnud kätte oma vanemate surma eest. Ta arvas, et ta leiab rahu, kuid ta on kõike muud kui rahulik. Tundes iha oma parabatai Juliani vastu ja soovides teda suhte karmide tagajärgede eest kaitsta, otsustas ta hakata käima tema venna Markiga. Aga Mark on veetnud viimased viis aastat haldjate maailmas lõksus. See tekitab kõigis uutmoodi pingeid.

Ja ka haldjate õukondades pole asjad vaiksed. Varjuhaldjate kuningas on väsinud Külmast Rahust ning ei allu enam varjuküttide nõuetele. Haldjate nõudmiste ja Klaavi seaduste vahele jäänud Emma, Julian ja Mark peavad tegema koostööd et kaitsta kõike, mis neile kallis enne kui on liiga hilja.

Raamat on täis põnevaid seiklusi ja taaskohtumisi vanade tegelastega. Selle raamatu lugemine oli üheltpoolt palju ladusam, kui esimese raamatu lugemine, teisalt aga raskem. Kui esimeses raamatus olid tegelased veel võõrad ja nende roll ei olnud veel välja kujunenud, jättis see kohati veidra mulje. Sellest hoolimata oli seda ladus lugeda ja ikkagi ka põnev. „Lord of Shadows’i“ puhul jäi mind isiklikult häirima armukolmnurk ja tegelaste tunnete pool. Selliste suhete lugemine pole kunagi mulle eriti meeldinud, aga selle raamatu puhul jäi see kohe eriti häirima. Võib-olla on asi selles, et terve esimese raamatu vältel oli võimalus Emma ja Juliani suhtele kaasa elada ja selles raamatus oli kõik lõhki.

Sellegipoolest on tegu igati põneva raamatuga. Raamat on täis palju üllatusi ja kurbust, aga on ka samas rõõmu taaskohtumiste üle ja palju seikluseid.

Signe Saarpuu

Cassandra Clare „Lady Midnight“

„Lady Midnight“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja kolmanda eraldiseisva sarja (The Dark Artificies) esimene raamat, mis jälgib Surmava arsenali raamatutes tutvustatud Emma Carstairsi ja Julian Blackthorni seiklusi.

Emma on varjukütist sõdalane — üks paljudest, kelle ülesandeks on maailma kaitsmine deemonite eest. Koos oma parabatai Julian Blackthorniga patrullib ta mööda salajase Los Angelese tänavaid, kus pidutsevad vampiirid ja haldjad on sõja äärel varjuküttidega. Kui inimeste ja haldjate surnukehad hakkavad mõrvatuna ilmuma täpselt sama moodi Emma vanemad aastate eest olid mõrvatud, moodustatakse ebakindel liit. See on Emma võimalus kättemaksus — ja Juliani võimalus tagasi saada oma poolhaldjast vend Mark, kes viis aastat tagasi rööviti. Kõik, mida Emma, Mark ja Julian tegema peavad on lahendama mõrvad kahe nädala jooksul, enne kui mõrvar neid sihtmärgiks võtab.

Varjuküttide maailm pakub huvitavaid seiklusi kõigile Clare’i raamatute fännidele ja kindlasti ka uutele lugejatele. Olgugi, et raamatu on eelkõige orienteeritud noortele ja liigitub noortekirjanduse alla, on see kindlasti huvitav lugemine kõigile, kellele meeldivad fantaasia žanri raamatud.

Kriitikute reaktsioon raamatule jaotub kaheks – paljud leiavad, et raamat sobitub hästi autori „universumisse“, kuid eraldiseisvalt on veidi ülehinnatud ja ei sisalda midagi niivõrd uudset. Tõsi -– raamat jälgib sama mustrit, mida eelnevad Surmava arsenali raamatud, kuid sellegipoolest pakub raamat ka uusi seikluseid ja värskendav on näha uusi karaktereid tegutsemas.

Peab ka mainima, et raamatut ei ole kahjuks veel eesti keelde tõlgitud.

Signe Saarpuu

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi”

Selle loo puhul algavad mitmetimõistmised/mõtlemised juba pealkirjas. Kas see on mälestusteta suvi sellepärast, et igat oma tegevust ei saa Brenda riputada netti või on mälestused nii valusad, et neid ei saagi mäletada!

Brenda on tubli linnatüdruk, kelle tema vanemad saadavad suveks maale vanaema juurde. Nimelt on ema ja isa otsustanud, et nende tütar peaks puhkama loodusekaitsmisest ning ainsa võimalusena näevad nad, et tüdruk veedaks osa suvepuhkusest eemal linnasõpradest ja oleks ilma netita. Nende arvates on otsus hea ja Brendale vajalik. Loomulikult kavatsevad nad oma tütart hiljem nende “kannatuste” eest premeerida.

Vanaema juurde toodud tüdruk on alguses iseenesestmõistetavalt pahane kuid loodab ettenähtud aja kuidagi “täis istuda”. Kohe esimesel päeval satub ta lõunalauas kokku poisiga, kelles on salapära ja midagi peidetut. Ometigi on Richard see, kes Brenda “seltskonda viib”. Selgub, et maalgi on elu ja mitte igavam kui linnas. Noored saavad kokku, peavad pidu, tülitsevad, armuvad, lähevad lahku, klatšivad — ühesõnaga normaalne elu iga kandi pealt vaadatuna. Brenda ja Richardi suhted muutuvad aja edenedes aina keerulisemaks. Kumbki neist justkui ei saa teisest lõpuni aru, sagedasti on nende omavahelises suhtluses mittemõistmist ja väärititõlgendamist. Ajapikku koorub välja üsna hirmutav tõde Richardi pere ja tema enda kohta. Selgub, et poisil on vägivaldne kasuisa, kes on peksnud nii teda kui ema. Richardil on üsna kaugele arenenud süükompleks. Seesama süütunne paneb ta aeg-ajalt irratsionaalselt käituma ja ei lase suhtel Brendaga kauni lõpplahenduseni jõuda.

Raamatu kaante vahele mahub palju — siin on lõbusaid pidusid, linnatüdrukule füüsiliselt rasket maatööd, suhete klaarimisi ja muid närvekõditavaid seiklusi. Tegemist on jätkuva looga, sest kahe noore inimese omavahelised suhted jäävad raamatu lõpus üsnagi õhku rippuma.

Lugege ja püüdke ära arvata, mis saab Brendast ja Richardist!

Ädu Neemre

Sarah Dessen “Lihtsalt kuula”

Te ehk teate lugu kuningas Midase juuksurist, kes usaldas saladuse kõrkjatele ja kuidas see kõik lõppes!

Selle raamatu peategelane Annabel Green oskab oma saladust paremini hoida. Ta hoiab seda isegi nii hästi, et see ähvardab tütarlapse hingeelu vägagi sassi ajada. Annabel on enda arvates inimene, kes jälestab igasuguseid konflikte. Selle asemel eelistab ta lihtsalt olukordadega kaasa triivida. Ta ei suuda enda eest seista, eelistab ebameeldivustega leppida ja need asetada oma siseilma äärealadele. Nõnda on ta loo alguseks jäänud ilma ammustest sõpradest ning on omadega puntras. Aga nagu sellistes lugudes enamasti, ilmub välja noormees, kes on samuti ennast ülejäänud maailmast vaikimise müüriga eraldanud. Tundub, et need kaks hinge sobivad kokku küll, kuid tutvuse edenedes suhe pingestub ja selles on suuresti “süüdi” Annabeli väga ebameeldiv saladus. Tegelikult on Greenide perel veel üks saladus — see puudutab pere keskmist tütart Whitneyt. Ema Green on oma lapsi kasvatanud olema alati viisakad, abivalmid ja vastutulelikud. Talle ei tule pähegi oma heades ja õigetes kavatsustes kahelda. Ema on alati positiivne ja enda arvates avatud ja toetav. Pisike häda on selles, et ema ei pane tähele hingevirvendusi oma tütarde sisemuses. Talle tundub, et nende peres on kõik korras. Tal on kenad tütred, kes tegelevad edukalt modellindusega, alati toetav abikaasa, pere on rahaliselt heal järjel — järelikult on kõik hästi.

Meie lugejatena seda arvamust siiski jagada ei saa. Tegelikult on Annabeli ja Whitney elu keeruline ja tundub, et nad on oma hädadega üsna üksi jäetud. Inimestevahelised suhted ongi tegelikult õrnad ja keerulised ning mõnikord tuleb tõesti “lihtsalt kuulata”.

Lugege ja mõelge oma saladustele!

Ädu Neemre

Loe ka Triin Võsobergi arvamust

Delphine de Vigan “Ustavussidemed”

Poisse on kaks: Theo ja Mathis. Nad õpivad ühes Prantsusmaa koolis, kuuendas klassis. Theo ema ja isa on lahutatud, poiss peab käima külakorda — nädal isa juures, nädal ema juures. Mathise pere elab esialgu veel koos — ema on kodune ja isa käib mingis büroos tööl. Siiski pole kummagi poisi elus kõik korras. Theo ema vihkab oma endist meest, uut peret pole ta suutnud luua. Ta kahtlustab oma poega isale meeldimises. Tegelikult on Theo isa pärast lahutust oma eluga väga sassis — ta on kaotanud töö ja sissetuleku, ta ei otsi enam tööd ja vedeleb lihtsalt päevade kaupa kas voodis või teleri ees. Poissi ootab isa juurde saabudes ees korrastamata, haisev korter ja apaatne mees, kes peaks olema ta isa. Abi ei oska ega julge Theo kellegi käest küsida, vastupidi, ta püüab olukorda peita kõigi eest. Tema enda olukord läheb aina hullemaks — ta on tihti söömata, alati väsinud ja vaevatud. Ja siis leiab ta enese jaoks pääsetee — ta hakkab jooma, sest purjusolek annab talle vabastava, uimase ja tuima oleku, kus taanduvad igapäevased koledused. Pole muret ja hirmu isa pärast, pingeid emaga suhtlemisel. Theo suudab endaga kaasa tõmmata Mathise, kellel on hädasti vaja sõpra.

Poiste loo taustal jookseb täiskasvanute lugu: Mathise ema, kes käib pere eest salaja terpeudi juures, sest ta kõneleb omaette valjusti, temas elab veel teine inimene. Theo ema, kes on sisemiselt külmunud ja jäik, kuid kes valvsalt jälgib oma poega, sest ta kahtlustab poissi isale sümpatiseerimises. Õpetaja Helene, kes ainsana tunneb muret Theo pärast ja kellel endal on hinges kanda tume taak oma lohutust lapsepõlvest ja vägivaldsest isast.

See on terava servaga hinge lõikav raamat ja lool pole paraku õnnelikku lõppu.

Lugege ja hinnake osalejate tegusid ja mõtteid!

Delphine de Vigan on Prantsuse väärtkirjanduse tunnustatud autor. Talle on omane sügav moraalne vastutustunne, ausus iseenda ja austus oma lugejate vastu.

Ädu Neemre