Posts Tagged ‘noortele’

Alec Butler “Rämeparadiis”

Ma hakkasin seda raamatut lugema, sest kaanel oli kirjas, et Alec Butler on mikmaki indiaanlane. Indiaani-teema on ses raamatus täitsa olemas. Raamatu tegevusajal, 1970.-tel, oli veel üsna kehv olla indiaanlane, üldises ühiskondlikus mõtteviisis oli indiaanlane vähem inimene kui valge, seetõttu püüti nii mõneski peres oma päritolu varjul hoida, ka omaenda laste eest.

Suurema kaalu saab ses raamatus siiski kahesoolisuse ehk vahesoolisuse ehk intersoolisuse teema. See osa raamatust on suuresti autobiograafilise kogemuse põhjalt. Alec Butler oma intervjuus maininud, et kui teda tabas puberteet, siis seda kahekordselt, hakkasid korraga kasvama nii habe kui rinnad ning vanemad ei osanud sellele kuidagi reageerida, viisid Aleci arsti, kes paraku oli sel teemal väga ebakompetentne, juurde. Raamatu peategelase, raamatu alul 14-aastase Terryga juhtub sama. Arsti soovitusel hakatakse teda kasvatama tüdrukuks, kuigi ta ise tunneb end poisina. Lisandub arstipoolne seksuaalne vägivald. Räme. Minu ahhaa hetk sellest teemast: ma ei ole kunagi mõelnud, kui olulised ja märgilised on transsoolistele need kokkuleppeliselt soopõhised rõivaesemed nagu kleidid ja meestesärgid.

Kolmas suur teema on teismeliste armulugu. See oli intensiivne ja kehaline ja kuidagi aus, peategelasele samal ajal habras ja kindel toetuspunkt. Et see õnnetult lõpeb, oli juba ette teada, aga miks ja kuidas, oli mulle lugejana üllatus. Armuloo teine pool vääriks eraldi pikemat lahtikirjutust, aga jäägu lugejaile avastada (või teiste arvustusest lugeda).

Et siis siia lühikesse raamatusse mahub päris palju. Marca on oma arvustuses kirjutanud: “Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea…” Jah, tahaks virutada küll, tagasi hoiab see, et aeg on edasi läinud ja mitmes mõttes on asjad ikkagi paremaks läinud. Ja ka raamatust endast korjasin ma parandamatu optimistina üles lootusekiirekesed, et raamatust on ikka abi (siinkohal siis näiteks Kreeka müütidest) ja võib-olla mujal on lihtsam (ses suures hallis linnas) ja vahel on võimalik, et lähedastest keegi saab enamvähem aru, mis su elu talutavaks teeb.

Arvustusi: Marcus Pertel “Vastuolude mülgas Rämeparadiis” Sirbis, Mikk Pärnits “See raamat peaks olema keskkooli kohustuslik kirjandus” ERRis, Terje Toomistu “Lend rämeparadiisis” ERRis, Marca “Alec Butler. Rämeparadiis” oma blogis. Kui Mikk Pärnits koguni pealkirjastas oma arvustuse, et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus, siis mina selle lugemist kohustuslikuks ei teeks, aga  kirjandusõpetajad võiksid selle raamatu olemasolust ehk teada küll.

Tiina Sulg

 

Mairi Laurik “On aeg!”

Mairi Lauriku eelmine raamat pealkirjaga “Mina olen Surm” viib meid kokku Roometiga, kes ehmatusega avastab, et ta pole tavaline Lihula koolipoiss, vaid väljavalitu ning eriliste võimetega inimolend. Nimelt lasub tal kohustus saata teele surnute hingi, kes on mingil põhjusel jäänud lõksu kahe maailma vahele. Ta peab ütlema teatud sõnad ja lahkunud inimese hing saab rahu ja leiab kindlama paiga. See võime ei tee Roometit väga õnnelikuks.

Loo teises raamatus asub ta koos oma väikese õega teele Tallinna poole, et kogenenumad Surmad saaksid ta üle vaadata ja õpetada oma andega targemalt ringi käima. Alguses läheb kõik kenasti, Roomet jõuab linna ja alustab Eriku juures oma “õpinguid”. Siis aga juhtub õnnetus — Erik jääb auto alla ja sureb. Roomet ei suuda tema hinge teel saata, sest õppimine jäi ju pooleli. Lugu muutub ohtlikumaks. Selgub, et Tallinnas on ka nn “halvad Surmad”, kes ohustavad nii Roometi kui tema tüdruksõbra Meriti elu. Varsti teatatakse kolme noore inimese kadumisest ja Roomet tunneb, et selle sündmuse taga on just nimelt need “halvad Surmad”. Varsti leitaksegi ühe kadunuks kuulutatud noormehe surnukeha. Asjasse sekkub politsei, Roomet peab mõneks ajaks peitu minema ja Merit ei saa pealinna tulla, vaid peab olema paos Viljandis. Loo edenedes saavad lugejad teada, millega tegelevad nn “valged Surmad” ja lõpuks saadakse kätte ka need mõrtsukad. Einari hing leiab rahu ja Roomet peab leppima oma erilise staatusega. Ta tõotab enesele, et ei hakka kunagi oma võimeid ebaausatel eesmärkidel kasutama, kuid annab endale siiski aru, et elus võib ette tulla olukordi, kus varasemad tõotused ei pruugi pidada.

Lugege ja mõelge oma hingekella peale!

Ädu Neemre

Berit Sootak “Ilmalinnu laul”

Ilmalinnu laul” on järg raamatule “Viimane hingelind”. “Viimast hingelindu” ma lugenud ei ole, ma alustasin mitu korda ja no ei hakanud lugu minu jaoks jooksma. “Ilmalinnu laulu” ma siis piidlesin pikalt, aga kui kord kätte võtsin, siis oli hoopis teine lugu, midagi köitis raamatu külge ja jäingi lugema. Ma ise arvan, et ju ma olen liiga kärsitu pikkade sissejuhatuste jaoks, kui mind tegevusse hops sisse visata, siis on mul palju mõnusam lugeda.

Lugu ise oli päris põnev. Ma imetlen ja kiidan Berit Sootaki fantaasialendu ja erinevate elementide kombineerimisoskust ning intriigide ja tegevustiku käigushoidmist. Ja muidugi tulevad minu poolt ekstra plusspunktid eesti folkloori toreda kasutuse eest :) Kirjutamistehnika — karakterid, kirjeldused, dialoogid jne — on minu maitse jaoks paljuski liialt erksalt liialt paksu värvi ja liialt tugevate pintslilöökidega. Ma oleks vahel midagi hajutatumat ja vahel midagi detailsemat ja vahel midagi rohkem vihjamisi tahtnud saada, aga see on puhtalt maitseasi, et tegelikult selles raamatus see tema tehnika ju töötab ja see on peaasi. Kindlasti oleks mu lugemiselamus kogu raamatust sutsukene parem, kui ma oleksin esimest osa ka lugenud, aga nii oli ka hästi, ajuderagistamist ja tühjade kohtade oma fantaasiaga täitmist kuluski mulle praegu ära. Ja raamatu enda selgroog oli ju tugev.

Lugejana tajusin ma siin raamatus mingit põlvkonnavahetuse teemat, mis iseenesest ei ole hea ega halb, see on lihtsalt teistmoodi, tänapäeva noored mõtlevad natuke teistmoodi ja neil on mälupagasis natuke teistsugused asjad, kui minu põlvkonnal. Kuigi täiskasvanud lugejele on mõned asjad ammu äraavastatud ja mõned mustrid jäävad natuke võõraks, siis mulle tundub, et tänapäeva noortega võiks see see raamat väga hästi kõneleda. Ja omamoodi on see ka täiskasvanuile huvitav (see lõunaeestlase huvitav, et jah, päriselt ka huvitab, mitte ei ole mingi eufemism).

No ma ootan siis Berit Sootaki järgmist raamatut :) Et see kord tuleb, selles olen ma kindel. Kas see tuleb selle loo jätkuks või hoopis mingil muul teemal? Eks näis.

Berit Sootaki raamatutest on pikemalt kirjutanud Ene Kallas Postimehes ja Mairi Laurik Reaktoris ning “Viimasest hingelinnust” Ädu Neemre siin blogis

Tiina Sulg

Mida valida noortekirjandusest?

Mõnikord on raske leida raamatut, mis järgmisena ette võtta. Tead küll, mis huvi pakub, aga milline raamat vastab soovitule? Eesti Noortekirjanduse Ühing tuleb appi! Võtsime ette ja koostasime 2020. aastal ilmunud eesti autorite noortekirjanduse kohta teemajuhise. Selliselt on kohe teada, mis raamat valida, kui huvi pakub loodusega seotu, vaimse tervise probleemid või hoopis krimi!

Eesti Noortekirjanduse Ühing
https://www.facebook.com/EestiNoortekirjanduseUhing

Catherine Ryan Hyde „Püsi elus!” 

Ilmselt oleme me kõik näinud üsna loendamatu arvu Hollywoodi filme, mille peategelased on lapsed, kes püüavad mõnes Ameerika väikelinnas kuskil kuuekümnendatel ellu jääda. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid kui mina nendele filmidele, mis algavad meenutusega, kuis poisike kuulas uudiseid inimese Kuule maandumisest, Kennedy surmast või Vietnami sõjast, meenub esmalt mingi inimlik soojus, seejärel suvekuumus, tuules liuglev liiv ning veidi pruunikaks luitunud värv. Sama emotsioon haaras mind ka Catherine Ryan Hyde’i raamatu “Püsi elus!” avamisel. Raamatu esimeselt leheküljelt vaatab lugejale vastu: “Oli 1969. aasta suvi. Ma olin neliteist.” Ma peaaegu tundsin suvist kuiva liiva hamba all krigisemas, kui lõigu lõpuni lugesin. Muidugi võib öelda, et soojus pärines siit samast, mind kui lugejat ümbritsevast suvest, kuid raamatust õhkas seda ka igal sammul.

14-aastane Lucas (kes oli liiga suur, et lubada end Luke’iks kutsuda) on lõplikult tüdinud sellest, et tema vanemad ainult karjuvad teineteise peale. Väikesteks lootusrikasteks kildudeks on kujunenud vanemalt vennalt Vietnamist saadetud kirjad, kuid see viimane, mille lugemisega ta ametis oli, tuli pea üleni tsenseerituna. Peaaegu kõik, mis jäi tervituse ja hüvastijätu vahele, oli sõjaväeasjapulkade poolt paksu musta markeriga loetamatuks kriipsutatud. Elu näib puntras olevat ning ega see ka kaasa aita, et ta parima sõbra pea kohal musta murepilve aimab. Kõigist väsinud Lucas läheb kolama metsa, milles viibimise on vanemad talle rangelt keelanud, ja jõuab seal majakeseni. Ühel hetkel seisab ta vastamisi kahe suure koeraga, kuid nende eest ära joostes imbub temani teadmine, et koerad ei aja teda taga, vaid jooksevad temaga koos. Nii saab sellest metsamajakese juurde jalutamisest ning koertega jooksmisest rutiin, mis viib ta jooksuvõistkonna katsetele (kuhu ta kuuluda ei taha) ning ühel hommikul näeb ta läbi maja akna maas lebavat naist.

“Püsi elus!” on noortekas – noorte peategelastega ning noortele suunatud raamat, kuid päris tavalisest noortekast eristab seda seik, et noored ei jää oma muredega päris üksi, kuigi alguses võib see nii paista. Lucase õigeaegne majakese juurde jõudmine ning hiljem poiltseisse helistamine aitas päästa Zoe Dinsmore’i elu – esmalt vaid füüsiliselt, kuid mingil hetkel, kui nende suhtlemine sõnaderohkemaks muutuma hakkab, algab ka naise vaimne paranemine. Zoe elutarkus on see, mis aitab nii Lucast, tema venda kui parimat sõpra ning ilmselt veel mitmeid inimesi.

Ma rääkisin alguses tolmusest suvepäevast, mil kõige hullemadki asjad näivad soojema ja leebemana. Jah, hoolimata väga karmidest teemadest, on lugeja selle raamatu vältel alati hoitud. Lucas seisab vastamisi nii suitsidaalseid mõtteid omava sõbra, vietnamimälestuste käes vaevleva kaaslase kui ka tõsiste narkoprobleemidega oma venna isikus. Autor mängib küsimusega, kuivõrd õige või vale on Vietnamist pääsemise nimel omaenese jalga tulistada või hoopis väeteenistusest kõrvale hiilimise pärast vangis istuda. Ta ei anna ühtegi otsest vastust neile karmidele küsimustele, vaid rõhutab tegelaste kaudu korduvalt: “Ma arvan, et sa tegid enda jaoks õigesti.” Ja see ongi sageli kõige olulisem. Muidugi leidub linnakeses igasuguseid inimesi, kuid sõber hoiab sõpra ning vastastikku üksteist toetades on võimalik kõigest välja rabeleda. Karmimat realistlikku kirjandust armastav lugeja ilmselt kirtsutab nina, et tegelased on liiga head ja liiga targad, kuid kui ma enese ümber ringi vaatan, siis näib mulle isiklikult see lähenemine realistlikum kui muu. Olgem ausad, tegelikult ju valdav osa inimestest ei taha otseselt halba ning päris paljud on nutikad nii akadeemiliselt kui ka empaatia vallas. Need teised on siin loos siiski ka olemas, kuid mitte peategelaste rollis.

Küll aga võiks see raamat sattuda peategelase rolli ühel suvisel nädalavahetusel veidi soojemat kirjandust armastava inimese maailmas. Või noore lugeja lugemislaual. Suurem osa raamatu peategelastest on küll poisid, kuid probleemid on ju universaalsed ning seega võiks see sobida nii poiste kui tüdrukute lugemislauale. Raamatukoguhoidja juba teab! Selle kinnituseks ka üks tsitaat raamatust:

…Vajasin kellegi abi ja Connor oli enam-vähem mu ainus valik.
“Ma võiksin oma emalt küsida,” pakkus ta. “Ta on siin kogu elu elanud.”
“Jah. See oleks tore. Kas teeksid seda?”
“Jah. Muidugi. Miks mitte? Ja kui ta ei tea, nojah… kui mina oleksin sinu asemel, läheksin räägiksin proua Flintiga.”
“Kuidas tema saaks aidata?”
“Ta on raamatukoguhoidja.”
“Hüva, ma tean, aga…”
“Nemad teavad kõike.”

Mairi Tempel

Merilin Paas-Loeza “Mida silmad ei näe”

Raamatu kaanel kõnnivad kaks tüdrukut käest kinni hoides soojalt kumava tuleviku poole. Need on Hanneli ja Agnes. Erineva taustaga noored. Hanneli on Tallinna tüdruk, ta on andekas klaverimängija, keda ootab ees kuulsus ja muusikat täis elu. Agnes elab Tuhakõrve väikelinnas. Oma koju pole ta kunagi kedagi külla kutsunud. Koolis ja tänaval kuuleb ta ainult enda aadressil lendu lastud inetusi — näiteks: “Helistage keskkonnakaitsesse, meil on tänaval reostus,” või: “Jou, vaadake, kirbukott isiklikult!” — ja muud sarnast.

“Agnesele oli juba väikesest peale selge, et kui ta tahab elus läbi lüüa, peab ta palju õppima, teiste arvamustest-ütlemistest mitte välja tegema ja esimesel võimalusel Tuhakõrvest nelja tuule poole tõmbama ja mitte kunagi tagasi tulema.” Kahe esimese asjaga sai ta hästi hakkama, kuid kolmanda asja suhtes ei olnud tal oma neljateistkümne aastaga midagi ette võtta. Hanneli ja Agnese kohtumise asjaolud ei sattunud olema eriti meeldivad. Nimelt juhtus Hanneli emaga raske liiklusõnnetus, ema sai surma. Kellegi auto sõitis talle otsa ja põgenes hiljem sündmuskohalt. Algatati kriminaalasi, kuid autot ei leitud. Hanneli lein on suur, ta ei suuda enam klaverit mängida ja isa otsustab Tallinnast ära kolida. Juhuslikult on Tuhakõrve koolijuhi koht vaba ja kuna isa õde Sigrid elab samas linnas, ongi asi otsustatud. Nii satub Hanneli uude kooli ja temast saab Agnese pinginaaber. Läheb aega mis läheb, aga tüdrukutest saavad head sõbrad. Pikkamööda saab Hanneli aimu Agnese kodusest olukorrast, mis on kõike muud kui meeldiv. Agnese ema Maarika on nimelt joodik, kes terroriseerib oma tütart. Peab au andma Agnesele, kes suudab olla koolis tubli õpilane ja peale kooliaega jaksab käia tööl, et tal oleks süüa ja midagigi selga panna.

Lugeja silme ees avanevad kaks erinevat maailma – Hanneli kodu, kus on soojust ja üksteisemõistmist ning sinna kõrvale Agnese oma, kus valitseb minnalaskmine. Agnesele on tuge vaja ning Hanneli ja tema pere on talle tõesti abiks.

Vahepeal läheb lugu lausa kriminaalseks, Agnese jaoks ohtlikukski, kuid lugeja võib kaanepilti uskuda.

Lugege, võrrelge ja hinnake tulemust!

Ädu Neemre

Nancy Springer “Enola Holmes: Kadunud markii juhtum”

Kes teab Sherlock Holmesi lugusid, teab kindlasti ka seda, et see pöörane detektiiv pole üksiklaps. Suuremat tähelepanu on saanud tema vend Mycroft Holmes. Tema nooremast õest Enola Holmes’ist pole Conan Doyle’i lugejad ilmselt küll varem kuulnudki.

Nüüd on aga aeg särada just ülinutika tegutseja Sherlocki ning võimsa mõttejõuga eraku Mycrofti väikesel õel.

Enola on enamuse elust veetnud vaid koos oma salapärase emaga. Oma viieteistkümnenda sünnipäeva hommikust alates peab ta korraga ise hakkama saama. Ema on tema kõrvalt lahkunud, kuid jätnud maha palju omapäraseid vihjeid. Ema käitumine on Enola üsna rivist välja löönud, kuid teda pole ajastukohaste tavade kohaselt kasvatatud peeneks ja abituks preiliks, vaid isemõtlevaks indiviidiks. Just sellepärast on tegemist äärmiselt julge ja tarmuka neiuga, kel sünnib plaan võtta ette tee Londonisse (mitte vendade soovitud internaatkooli) ning nuputada välja oma salapärase ema asupaik ja kavatsused. Enolal jagub nutikust ja teel olles tabab ta end otsimast kadunud noort markiid.

Seikluslik teos keskendub pigem noore Holmesi seiklusele kui markii juhtumile (nagu raamatu alapealkirjast võiks välja lugeda). Noor markii esineb sümpaatse kõrvaltegelasena ning temagi elu on kippunud jääma viktoriaanlike tavade hammasrataste vahele.

Usun, et Nancy Spingeri teos võiks sobida igas eas lugejale, kellel natuke seiklushimu ja huumorimeelt hinges. Tegemist on ka meeldivalt ajastutruu teosega, kus ei koonerdada olustikukirjeldustega, ja mis paneb vahel lõbustatult muigama.

Netflixis on nähtav samanimeline film. Siinkohal tasub mainida, et film ja raamat on suures osas erineva kulgemisega. Kui kellelgi jäi kripeldama raamatus toimuva juhtumi tahaplaanile jäämine, siis filmis saab just see osa märkimisväärse tähelepanu. Nauditavad on nii film kui raamat, kuid võrdlustega pole mõtet oma aega raisata.

Üks ühine ja oluline joon, nagu Holmesi lugudel ikka: tegevus on tempokas ja kiirete pööretega.

Nancy Springer on sündinud USAs Montclairis (New Jersey) 1948. aastal. Teismelisena kolis ta koos oma perega Pennsylvaniasse ja aitas oma vanemate ostetud motelli pidada. Lapsena luges ta palju Kuningas Arthuri ja Sherlock Holmesi tegemistest. Teda kasvatati „grammatiliselt rääkima”.

Tegemist on Ameerika autoriga kelle suunaks on fantaasia, noorteromaanid, müsteeriumid ja ulme. Springeri romaan „Larque on Wing“ võitis 1994. aastal Tiptree auhinna. Samuti on ta pälvinud Edgari auhinna aastal 1995 novelli “Toughing It” eest ja 1996. aastal “Looking for Jamie Bridger” eest, mida jagatakse Ameerika müstikakirjanikele ( Mystery Writers of America ). Need pole siiski tema ainsad võidud kirjandusmaastikul.

Enola Holmesi raamatusarja kirjutamisega tegi ta algust 2006. aastal, praeguseks on avaldatud kuus raamatut. 

Autorist Wikipedias, autori koduleht.

Triin Võsoberg

Kristi Piiper “Tinderikooma”

“Esimene aasta Ülikoolis, see pidi olema lahe. Selline, mida  vanaduspõlves meenutad ja itsitad pihku, nii et viimasedki hambad  suus loksuma hakkavad ja näpu vahele pudenevad. Uued tutvused, iseseisvus ja täielik  kogemuste laviin, jour de ´laumor, igas võimalikus mõttes.”   

Mari-Johanna tuleb kodutalust Tartusse ülikooli. Saab endale elu esimese päris kuti — Eriku. Ja jääb kohe temast ilma. Kogu elu variseb kokku. Kool ei huvita, miski enam ei köida. Mari-Johanna sööb ja nutab. Elu on läbi, ainult pisarad ja häbi! 

Järgmisena saabub viha — vaja on Erikule kuidagi  tagasi teha. Aga kuidas — loomulikult uue peikaga! Kust sellist “looma” leida, ikka Tinderist – Algab Tinderikooma! Tutvusi on terve galerii, mõni naljakas, mõni halenaljakas. Taustaks ehmatavad muutused isa ja ema omavahelistes suhetes. Tuleb ette  öiseid klubikülastusi, pisut asjaajamisi naistearstidega, tervendavaid vestlusi tubli pereterapeudiga. Kooli neiu endiselt eriti ei jõua. Paistab, et hakkab kätte jõudma eksmatrikuleerimine. 

Siiski, siiski, imede ime — Mari-Johanna ellu ilmub Albert (mis kummaline nimi)! Ema ja isa lubavad oma abielu lappima hakata ja ülikoolis saab  edukalt tehtud esimene seminaritöö. Kauguses  terendavad eksamid. 

Selles koomalaadses loos on palju sisekaemust ja ohtralt erinevaid inimtüüpe. Pole täpsemalt teada, kui palju kirjeldatust  vastab reaalelule. Loeb rohkem lugemismõnu!

Ädu Neemre

Mõned tähelepanekud Sarah Crossani noorteromaanide kohta

Iiris”, “Õun ja vihm”, “Üks” ja “Kuutõus

Sarah Crossan on iiri päritolu autor, kellel on ilmunud värske noorteromaan “Iiris” (2021), mis räägib eriskummalisest sõprusest.

Romaani peategelane on tüdruk nimega Allison, kelle ema on surnud ja kellel on isaga keerulised suhted. Nii keerulised, et ta otsustab kodust jalga lasta. Ta põgeneb mereäärsesse väikelinna ja satub end varjama ühe maja juures kuuris. Majas elab vana naine Marla, kes peab teda kellekski, keda ta juba tunneb ning kelle nimi on Iiris. Ta avastab õige pea, et vanatädi on dementne. Kuna ta ei tea, kuhu minna, siis otsustab ta jääda, ollagi mõnda aega Iiris, kelle pilt vaatab vastu majast leitud fotoalbumist, ning aidata Marlal igapäevaeluga toime tulla. Teha ta elu lõbusamaks ja inimväärsemaks, panna ta näiteks tantsima. Tühjades tubades varjudes avastab ta, et neid seob Marlaga rohkem kui lihtsalt ebaharilik sõprus. Dementse vanatädi poeg kohtleb oma ema sama vastikult, kui Allisoni isa Allisoni. “Kes seda sulle tegi?” küsib Marla Allisoni näos laiuvat haava vaadates pea iga päev uuesti.

Dementsus võib lähedastele olla tüütu ja raske, aga ka naljakas. Neile, kel vähegi dementsetega kokkupuuteid on olnud, on raamatus palju äratundmisrõõmu. Aga autori enda arvates pole see raamat tegelikult dementsusest, vaid hoopis sõprusest – sellest, kuidas me peaksime üksteist kohtlema. Sest igaühel on midagi olulist öelda: noortel vanadele ja vanadel noortele. Terve mõistuse juures olevatel inimestel ullikestele ja ullikestel tervemõistuslikele, isegi kui needsamad ullikesed panevad meie kannatuse vahel igapäevaelus proovile.

Probleemsed vanemad ja vahetusse läinud rollid

Nagu teisteski Crossani noorteromaanides, lahatakse palju vanemate ja laste vahelisi suhteid ja seda üsna sarnasel moel: ka “Iirises” meenuvad peategelasele vähehaaval seigad minevikust – elust isa ja tema uue naisega, kes on ainuke inimene, kellele ta võib loota.

Crossan kirjutabki peaaegu igas oma raamatus probleemsetest vanematest ja keerulistest suhetest. Kord on nad lihtsalt rahalistes raskustes või töötud ja ei suuda joomisest loobuda (nagu Siiami kaksikutest rääkivas raamatus “Üks”), kord elab isa uue naisega ning on loobunud oma lapse kasvatamisest, ema aga on olnud Ameerikas näitlejaks ja naastes otsib tööd ning kipub tipsutama, üritades last vanaemalt endale tagasi kahmata (nagu raamatus “Õun ja Vihm”), siis jälle on tegemist täieliku sõltlase ja vanemlike kohustustega mitte toime tuleva hoolimatu üksikvanemaga, kes heal juhul saabub hilja õhtul koos pitsakarbiga (nagu raamatus “Kuutõus”). “Iirises” on fookuses isa, kes pole suutnud luua oma tütrega armastavat suhet ega tema eest hoolt kanda.

Lapsed ongi Crossani raamatutes sageli need, kes peavad üle võtma vanemate kohustused ja õdede-vendade eest hoolitsemise – mõnikord peavad nad oma nooremaid õdesid-vendi hoidma, kuni ema Londonis tööd otsib ning ei saa seetõttu nädalate viisi kooli minna (nagu Apple hoiab oma nooremat õde Raini raamatus “Õun ja Vihm”), teinekord selgub, et vanem vend on varastanud noorema jaoks poest koolitarbeid, söögist rääkimata (“Kuutõus”). Lugedes hakkavad lahti kooruma perekondlik õudus ja minevikusündmused, ning selgub, miks asjad on nii nagu nad parajasti on.

Mul tekkis lugejana kahtlus, et autoril on selliste keeruliste perekondlike suhetega mingi isiklik kogemus, miks ta muidu neist nii palju kirjutab?

Dementsus, Siiami kaksikud ja surmamõistetud

Kui igasugused haigused, veidrad terviseseisundid ja surm on noorteromaanides tänapäeval õigupoolest üsna tavalised teemad, miks siis mitte kirjutada ka dementsusest pigem noortele kui neile, keda see ea poolest otseselt peaks puudutama – eakad võivadki lugeda krimkasid ning teha seda lausa mitmeid kordi järjest.

Aga Crossan on leidnud teisigi huvitavaid teemasid: “Õun ja vihm” tegeleb peamiselt küsimusega “Mis on õigupoolest vanemlik armastus?”. Aga ka lähedaste lahkumine ja paratamatusega leppimine on olulised küsimused, millest ei saa mööda romaanis “Üks”, kus ühel peategelastest tuleb hüvasti jätta oma Siiami kaksikust õega ning sedakaudu ühtlasi ka osaga iseendast. Siiami kaksikutest pole siiani vist küll noorteraamatuid kirjutatud. See teos pakub niisiis harukordse sissevaate kellegi ellu, kes on teise inimese, teise hingega nii lähedalt seotud. Kahtlustan, et tavainimesel ongi raske ette kujutada, mismoodi ühed Siiami kaksikud võiksid maailma tajuda.

“Kuutõusus” on seevastu peategelase vanem vend vangis ja alusetult surma mõistetud ega naase sealt romaani jooksul teps mitte. Siingi tuleb paratamatusega leppida.

Aga ärge heitke meelt! On midagi, mis siiski päästab Sarah Crossani tegelased kõigis tema romaanides. Ja see miski on sõprus.

Ah jaa, kui rääkida Crossani teoste vormist, siis torkab silma teksti hõredus: ühel real on kahtlaselt vähe sõnu. Mõnel puhul on väidetud, et tegemist on luulevormis romaanidega. Aga kui päris aus olla, meenutab see pigem luulelist (või vormitundliku inimese – luuletaja? – kirjutatud) proosateksti. Kuigi, tõsi jah, pea igal lehel on pealkiri ning võimalik, et kellegi meelest kvalifitseeruks tekst vabavärsiks. Igatahes on Crossani tekst stilistiliselt huvitav, kuigi mul ei tekkinud lugedes luule lugemise tunnet, selleks oli süžee ilmselt liiga kaasahaarav, vorm muutus ebaoluliseks.

Sarah Crossan ise on, muuseas, öelnud, et kui ta kirjutades toppama jääb, siis aitab luule lugemine. Teda on inspireerinud kõige rohkem iiri nobelisti Seamus Heaney ja briti räppari ja tegevuskunstniku Kae Tempesti looming.

Liina Leemet

Kristi Piiper “Topelt D”

Tegemist on raamatuga, kus paralleelselt arenevad kaks eraldi lugu. Esimene pajatab abiturientide elust ja teise peategelaseks on kummaline, kui mitte öelda sundmõtete küüsis olev, Diana. Temast saame teada järgmist: ta on kena välimusega, mille on ta saavutanud loendamatute iluoperatsioonidega. Raamatu alguses soovibki ta teha veel ühe lõikuse, et saada rinnapartii suuruseks topelt D. Arstid ja psühhiaatrid on taolise ettevõtmise vastu, kuid naine seljatab nad kõik ja saab, mis tahab. Tema sedasorti käitumise tagamaid autor väga avada ei soovi, annab ainult vihjamisi mõista, et tal on olnud halb lapsepõlv, kust ta on kaasa saanud kirgliku soovi olla ilus ja sõltumatu. Kahjuks tuleb Dianal selle seisundi eest tasuda untsuläinud psüühikaga, mis väljendub sundkäitumises, ebastabiilses tundeelus ning rahuseisundi puudumises. Pikkamööda saame teada, et ta on erakordselt armukade ja nõndamoodi joonistub lugeja silme ette pilt välimuselt kaunist, kuid sisemiselt rikutud inimesest, kellega koosolemine tundub olevat kaunis piinav.

Sündmuste teine liin räägib loo ühe Eestimaa väikese alevi kooliklassist. Üsna tavaline koolilugu — omad liidrid ja omad tõrjutud. Väga suurt ja räiget vastasseisu autor ei kirjelda. Klassis on selliseid, kes on lihtsalt kõrvale jäänud. Tavaline on ka see, et õppimisega eriti üle ei pingutata, tavaline on, et on üks poiss, kes meeldib korraga kahele tüdrukule, kes juhtumisi on pinginaabrid ja peavad end sõbratarideks. Sündmustikku pingestab ühe tüdruku salapärane kadumine teel koolist koju. Algavad otsingud, mille käigus leitakse võõras surnud tüdruk, kuid lõpuks leitakse ka Liza. Imelik on ainult see, et tüdruk ei mäleta juhtunust mitte midagi ja ta nina ja ülahuule vahel on värske lõikehaav. Saladuslikku on muudki — Andi tunneb, et keegi jälitab teda ja piilub öösiti tema aknast sisse. Õhkkond on halvaendeline ja kohati õudne. Et pilt valitsevast oleks veelgi sürrim, kirjeldatakse laste koduseid olusid — need on kõike muud kui soojad ja turvalised. Noortel tuleb ise hakkama saada. Kuidagimoodi nad ju saavadki, kuid loo lõpp kisub vägisi dramaatiliseks.

Lugege ja hoidke hinge kinni, saladusi tuleb päevavalgele…!

Ädu Neemre