Posts Tagged ‘noortele’

Reeli Reinaus “Mõõkade äss”

Reeli Reinaus on ise ühes intervjuus lahti seletanud, miks ta selle raamatu kirjutas. Päris nii, nagu autor arvas, ma seda küll lugejana vastu ei võtnud, aga teemapüstituste eest tulevad plusspunktid, olgu nende lahtikirjutamistega, nagu on. Täpsemalt on siis kaks suuremat teemat: ärevushäired (kuidas need peategelasel avalduvad, miks tekkisid, kuidas leevendust leida jne) ja esoteerika (liigne usk ennetesse ja ennustamisse). Aga minu jaoks on see kõik vaid taust või vahend loo jutustamiseks. Ja lugu on. Kriminaalne. Saladusi, eksitusi, varjamisi, niidiotsi ja valejälgi, kõike niiet küll. Tavapärasemad ja tavapäratumad teisemeea mured ja rõõmud ja enese- ja kaaslaseotsingud sinna vahele. Ja ongi päris korralik noortekrimka olemas. Mulle meeldis, et tegelased olid inimesed, mitte papinukud. Natuke puised küll, aga kui võtta arvesse, et tegu on kamba introvertidega, siis üsna usutavad. Mis mind häirima jäi, oli mõttekäik, et ühe korraliku tüdruku ülesanne on eelkõige ikka ilus olla. Möh? Aga olgu peale, muu raamat oli ju päris kobe.

Tiina Sulg

Advertisements

Tosca Lee “Järeltulijad”

Emily Porter on 21-aastane noor naine, kes otsustab loobuda oma senistest mälestustest ja alustada elu n-ö puhtalt lehelt. Selleks on ka mõjuvad põhjused. Pole ta ju ometi tavaline inimene tänavalt, ei, tema soontes voolab vägagi mõjuvõimsa ja dramaatilise elukäiguga Ungari aadlidaami – Erzsébet (Elizabeth) Báthory – veri. Kui lihtne saab olla sellise vereliiniga järeltulija elu? Just sellele saab vastus antud vägagi põneva romaani esimeses osas.

Emily on kurikuulsa – väidetava – sarimõrvari, kellele peetakse jahti,  järeltulija. Eksisteerib teatav salaselts, mis on võtnud endale ülesandeks kõrvaldada kõik „Verise Krahvinna” järeltulijad. Nii polegi peategelane kunagi näinud isegi oma bioloogilist ema, ta on elanud näiliselt turvalist elu kasuvanematega. Emily pole siia ilma sündinud ka ilma võimu näitavate anneteta. Tema oskus seisneb inimeste mõtete kontrollimises.

Enda mälu otsustab Porter kustutada just oma lähedaste kaitseks. Mida vähem inimesi teab tema valduses olevate saladuste kohta, seda suurem on tõenäosus elusid hoida. Paraku ei õnnestu see tal kuigi hästi. Peadpööritava kiirusega kulgevast raamatust saab vastuse ka küsimusele, kes on tema isiklik jälitaja, salaseltsi liige, kes on määratud just nimelt Emilyt siinsest elust kõrvaldama, ja kui hästi ta sellega toime tuleb.

Tegemist on raamatuga, mida on raske käest panna ja veel raskem on jääda ootama järge.

Autor Tosca Lee on sündinud 1969. aasta 1. detsembril Ameerika Ühendriikides, tema isa on korealasest emeriitprofessor Sang Moon Lee. Lee on õppinud klassikalist balleti ja lisaks on ta ka andekas pianist. Ta on Ameerika ühtede enimmüüdud ajalooliste romaanide ja üleloomulike thrillerite autor. Tema koduleht asub http://toscalee.com/.

Triin Võsoberg

Christoffer Carlsson “Oktoober on kõige külmem kuu”

Kolgas, hall ja masendav ääremaa. Puskariajamine, müümine ja joomine, lihttöö ja väga lihtne elu. Omamoodi ühtehoidev ja teistest kolkakaaslastest lugu pidav kolkakogukond. Isegi sellise vaenu kiuste, et üks puskariajaja teise turult välja sõi, sest ajas parema maitsega vägijooki.

Sündmuste keskmes on 16-aastane kolkatüdruk, kelle vend ootamatult kaob. Tüdruk saab aru, et vend on vastu tahtmist segatud millessegi väga hämarasse – ühel saatuslikul ööl oli ta vennaga koos. Venda otsides jõuab neiu ka kriminaalse loo jälgedele.

Kolkaelu ja mõrvamüsteeriumis elamist ei tee lihtsamaks seegi, et tüdruk parajasti oma seksuaalsust avastab ning on kiindunud venna sõpra, kel aga on olnud hoopiski afäär tema emaga.

Pahaendelised tegelased, hästimaalitud ääremaaelu, räme seks, korstnana suitsu tossav teismeline, sõnaosavalt loodud sügisene rõskus ja kolkaklaustrofoobia – kõik see võiks olla lugejat peletav, ent on hoopiski kuidagi võluv.

Nii noor kui vanem lugeja, olgu ta nais- või meessoost, linnast või kolkakülast, leiab teismelise Vega muredes ning isiksuseks küpsemises kindlasti omajagu tuttavat.

Christoffer Carlsson (sündinud 1986) alustas kirjutamist juba noores eas ning on debüüdist alates pannud paberile juba 23 romaani, nii krimi- kui noortekirjanduse žanris. 2013. aastal sai temast kõigi aegade noorim autor, kes pälvinud Rootsi aasta parima kriminaalromaani auhinna: võidu tõi Leo Junkeri sarja avaosa „Nähtamatu mees Salemist“.

Carlsson sündis ja kasvas Rootsi läänerannikul Halmstadis, ta õppis Stockholmi ülikoolis kriminoloogiat ning ta on töötanud koos Rootsi rahvusliku koordinaatoriga demokraatia vägivaldse ekstremismi eest kaitsmise vallas.

Noortele lugejatele mõeldud „Oktoober on kõige külmem kuu“ ilmus rootsi keeles 2016. aastal ja sai peatselt aasta parima noortekrimka auhinna.

Janar Kotkas

Tamsyn Murray “Teise ringi süda”

“Minu nimi on Jonny Webb ja ma olen robot. Eelmisel suvel lakkas mu süda kolmeks ja pooleks minutiks löömast. Kui nad selle jälle käima said, oli lihas kahjustunud ega töötanud korralikult. Nüüd siis on mu külge pandud too aparaat, mis mind elus hoiab. Seda nimetatakse Berliini südameks ja selles võib päriselt näha, kuidas mu verd mööda torusid pisikesse ümmargusse asjandusse ja sealt tagasi minu kehasse pumbatakse – jõhker aga põnev!”

Jonnyl on haiglas sõber ja saatusekaaslane — Emily, kellel on äge müeloidne leukeemia, rahvakeeli verevähk. Arstid ei ole mõlema suhtes eriti optimistlikud. Jonnyl on kiiresti vaja sobivat doonorit, Emilyt ootab ees ränk kiiritus- ja keemiaravi.

Nüüd astub lavale teine pere. Seal on kaks last, tüdruk Niamh ja särav lemmik Leo. Mõlemad rivaalitsevad kuidas jaksavad kuni ühel väljasõidul mere äärde lõpeb kõik katastroofiga — võidu peale kaljudel ronides kukub Leo kogemata alla ja murrab kaela.

Ühe õnnetus on teise õnn — räige aga nii see on. Jonny saab endale Leo südame. Niamh saab üüratu süütunde. Jonny otsustab rohkem teada saada tollest poisist, kelle südant ta nüüd oma rinnas kannab. Keeruliseks teeb ettevõtmise see, et ta ei saa mitte mingil juhul minna Niamhi juurde ja ütelda: “Hei, mul rinnas sinu surnud venna süda!” Nende omavahelised suhted muutuvad väga plahvatusohtlikeks. Niamh on sellises seisus nagu oleks tal kogu maailmaga kana kitkuda ja Jonny ei tohi talle mõista anda, et teda huvitab surnud Leo elu. Nüüd teeb haiglas viibiv Emily teo, mis viib lõpuks Jonny ja Niamhi vahelise e-kirjavahetuseni ja suhete sasipundar hakkab lõpuks pisut hargnema.

Lugege ja hoidke kõigile neile pöialt, sest nad vajavad teie toetust ja mõistmist. Kas see aitab Jonnyt, Niamhit ja Emilyt selgub siis, kui olete loo otsast lõpuni ära lugenud!

Ädu Neemre

Reet Made “Peidust välja”

Raamat haruldaseks muutunud lugejale

Tuntud ajakirjanikul on valminud uus noorteromaan, mille peategelaseks on kolmeteistkümneaastane tütarlaps Pia-Maret. Loo alguses on ta rohkem Maret – töine, arukas ja üldse igatpidi tubli tüdruk. Korralik koolilaps, oma issi kallis tüdruk, vanaema ja memme jaoks tõeline päikesekiir. Üks pisike mõra selles idüllilises pildis siiski on – nimelt puudub sellel armsal lapsel ema. Tõsi, selline isik on kunagi olemas olnud, kuid üsna kiiresti Mareti elust haihtunud. Just nimelt haihtunud, sest mingeid jälgi ega teateid pole temast tänini ja kui tüdruk oma küsimistega täiskasvanute poole pöördubki, vastatakse talle vastutahtmist, napilt ja pisut salatsevaltki. Aga talle omase leplikkusega on Maret siiani kogu loo sinnapika jätnud. Kuni ühel pimedal õhtupoolikul leiab aset väga kummaline sündmus – Maret leiab suurest prügikonteinerist kaunis sinises sametkarbis hinnalise käevõru. Koos käevõru ilmumisega tema ellu hakkab muutma ka kõik ümbritsev – üllatused aina jätkuvad. Selgub, et käevõru siseküljele on graveeritud tema nimi koos sünnikuupäevaga. Küsimusi on palju rohkem kui vastuseid. Lisaks ilmub eikusagilt välja tema teisik, või Alter Ego – Pia. Maretiga punktipealt sarnane tüdruk, aga hoopis teistsuguse iseloomuga. Too neidis on palju sõnakam, kindlameelsem, temas pole mingit allaheitlikust, pigem suhtub ta Maretisse irooniliselt, heidab talle ette ettevaatlikku eluviisi ja ärgitab muidugi ema kadumisega tegelema. Oma roll on loo arengus käevõrul, Maret tunneb selle esemega lausa füüsilist kontakti – ta võtab võru ära ainult magamise ajaks ning tal tekib harjumus ärevuse ja otsustamatuse hetkedel käevõru puudutada; tulemuseks on enesekindluse kasv.

Sündmused arenevad omasoodu — Maret õpib valetama, suhted parima sõbratari Meelikaga lähevad sassi, lisanduvad pinged koduses elus. Selgub, et isa plaanib peresse tuua uue naise. Aeg-ajalt välja ilmuv Pia ärgitab Maretit selga sirgu ajama ja tõde oma ema kohta välja selgitama. Kummaline käevõru toob Mareti ellu teisigi muutusi: tüdruk otsustab lõpuks teoks teha oma salajase soovi – minna tsirkusetrenni ja saada julgeks õhuakrobaadiks. Veelgi põnevam muutus on uue sõbra tulemine Mareti ellu. Tulev on poiss, kellega Maretil on koos hea olla ning kellele saab ta usaldada oma suure ja esialgu salajas peetud ülesande – leida üles oma ema!! Emaotsingud osutuvad üsnagi keeruliseks, sest Kaarinal on uus pere ja ta elab hoopis Helsingis. Maretile tulevad appi sõbrad Meelika ja Tulev, aga ikkagi on tütarlaps emotsionaalselt väga haavatav. Tugevad tunded panevad Mareti käituma ettearvamatult ning emaga kokkusaamine lõpeb tema jaoks lausa õnnetusega.

Pia-Mareti lugu nõuab lugejalt kannatlikkust ja kaasaelamist. Autor on püüdnud võimalikult täpselt kirjeldada tütarlapsega toimuvat. Raamat on saanud üsna mahukas, üle kolmesaja lehekülje – tegelasi, nende mõtteid, kahtlusi, emotsioone on kirjanik kirjeldanud põhjalikult. Pia-Maret on oma kirjanduslike eakaaslaste hulgast eristuv – ta ei vihka kooliskäimist, on õpetajate suhtes salliv, saab hästi läbi pereliikmetega, tal on ustav sõbratar ja tema suhted vastassugupoolega on rahumeelsed. Ometi tuleb temalgi võtta vastu olulisi otsuseid, teha tegusid ja mõelda mõtteid, mis talle enne saladusliku käevõru leidmist poleks pähegi tulnud. Käevõru roll selles loos on üldse kuidagi eraldiseisev — kaunis ehe ilmub äkki ja haihtub märkamatult. Pia-Mareti jaoks osutab müstiline käevõru uutele võimalustele. Raamatu lugejad saavad kinnitust tõsiasjale, et elus on tarvis julgust, pealehakkamist ja ka õnne ning saladuslikkusega kokkupuutudes ei maksa aru kaotada, vaid leida oma probleemidele sobiv lahendus.

Kokkuvõttes on tegemist huvitavalt ülesehitatud looga, kus ei domineeri üleloomulikud jõud vaid otsustavus kõik ettevõetu lõpule viia. Pia-Maret kõhkleb ja kannatab, kuid raamatut sulgedes on meil, lugejatel, kindel veendumus, et temaga saab kõik korda — käevõru on toonud peidust välja seni varjus olnud osa tema loomusest. Lugu võiks panna meid lugejatena otsima ja peidust välja tooma oma unistusi, minetamaks kartlikkust, julgustada olema mina ise, sest eks meis igaühes ole peidus nii alalhoidlik Maret kui julgem ja teravservsem Pia. Tähtis oleks leida nende vahel tasakaal, see annab hingerahu ja aitab elus edasi. Pia-Mareti lugu näitab ilmekalt selle võimalikkust.

Ädu Neemre

Janis Jonevs “Jelgava 94”

Tagakaane tekst:

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.

****

Läti kirjaniku Janis Jonevsi (sündinud 1980) romaan “Jelgava ’94” viib lugeja 90ndatel Jelgava alternativkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal’i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava ’94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist”.

****

See tekst raamatu tagakaanel viib mõttele, et tegu on mingisuguse süvafilosoofilise ja taasiseseisvunud Läti 90ndate metal’i subkultuuri analüüsiva käsitlusega. Sellisega, mis ühel tavalugejal ehk üle jõugi käib.

Aga ettekujutus on eksitav. Jonevs pakub üsna lihtsat, ausat ja ilustamata kirjeldust sellest, kuidas hakkab kujunema ühe Läti nooruki isiksus. Kuidas minategelane asub end defineerima läbi konkreetse muusikastiili, kuidas ta selleni hoopis teise stiili järgi jõuab, mismoodi teda mõjutab narkomaanist grungepioneeri Kurt Cobaini elutöö ja surm. Kuidas nooruk asub koos eakaaslastega avastama muusika, aga ka alkoholi ja tubaka kõditavat maailma.

Lugedes tekib teine pettekujutlus. Siinkirjutaja on autori eakaaslane, samuti 90ndatel muuhulgas Nirvana kaudu hevimuusikani jõudnu ja end noorukina läbi metal’i defineerinu. Samamoodi nagu minategelane suuruselt umbes Narva ja Pärnu vahele jäävas Jelgavas, avastas siinkirjutaja ühes Eesti linnas noorukina sõpradega napsu ning sigarettide mõnusid ja unistas pikkadest juustest, millega lava ees moššida. Nii tekkis küsimus: ehkki siinkirjutaja sai Jonevsiga vägagi meeldivalt ja nostalgiliselt samastuda (sisuliselt vist vaid alkoholimargid olid erinevad), siis kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on? Mida võiks “Jelgaval” olla öelda teistele, millega võiks teos neid kõnetada?

Ent kujutlus, nagu tegu olekski nostalgiapiibliga 1980. aastal sündinud omaaegsetele black- ja muumetallistidele hajub samuti kiiresti. Sest see on tõesti üks lugu identiteedi otsimisest, “puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist””. Pole vahet, kas identiteedi osaks on biitlid, black metal, hip-hop, diskomuusika, dubstep või EDM – noorele inimesele on läbi aegade olnud enese identifitseerimise viisiks muusika, ükskõik, mis stiilis see ka poleks. Samamoodi mäss (“kõik kõigi vastu”) ning samamoodi sõdivad noored igal ajastul ja igas paigas üle maailma selle nimel, et “mitte saada üheks neist”.

Nagu Jonevs teose lõpus ilma liigselt keerutama mõista annab – ühel hetkel saame me kõik üheks neist. Aga tore on meenutada neid aegu, kui mugavuskonformism ei olnud meid veel raamidesse surunud. Eriti, kui sinu sünniaasta jääb 1980. kanti ning sulle ütleb midagi selline bändinimi nagu My Dying Bride. Aga näitab “Jelgava” edukus, on see vähemasti Lätis läinud korda igasugustele inimestele.

Autorist:

Janis Jonevs sündis 1980. aastal Lätis Jelgavas. Hariduse omandas Jelgava gümnaasiumis ja Läti kultuuriakadeemias. Jonevs töötab copywrighterina, 2002. aastast on ta teinud ka kriitiku, prantsuse keele tõlgi ning dramaturgi tööd. “Jelgava” on Jonevsi debüütromaan ning 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras ja Sloveenias.

Janar Kotkas

 

 

 

 

 

 

 

Reeli Reinaus „Mõõkade äss”

Hanna on kummaline, veidrate riietega, augustatud gooti tüdruk ühes Eestimaa kooli 12-ndas klassis. Ta kannatab paanikahoogude käes, pool aastat tagasi on temaga juhtunud veider ja seletamatu õnnetus. Ta kardab mõistust kaotada. Ta püüab meenutada. Tal on hirmuunenäod.

Olivia on tüdruk, keda tabab ühel ööl kõiksusetunnetus, ta teeb läbi sisemise muundumise, kogu maailm on tema ees lahti. Põhjus on imelihtne — ta on ühel peol märganud poissi, kelle nägemine pani tütarlapse südame pekslema, peopesad higistama ja silmapupillid suurenema. See tundmatu tumedate juuste ja ilusa naeratusega poiss!!

Seal kus on tüdrukud on kohal ka poisid. Jakob, kellele on silma jäänud veidra välimusega Hanna. Artur, kelle Olivia on välja valinud, et jõuda Joakimini. Joakim Lind ongi Olivia unelmate noormees, ainus, kes tüdruku jaoks midagi tähendab.

Selles põnevas loos astuvad lugeja ette veel Maria, Jan, Doris, Fred, Susan ja teised.

Kõigil selle raamatu määravatel tegelastel on mingi saladus, olemuse peidetud pool, varjatud tegutsemisajendid. Tundub, et keegi pole päriselt see, kellena näib. Saladused kuhjuvad, välja öeldakse ainult pool tõest, ülejäänut varjatakse. Kirjanik on lugeja jaoks varunud ootamatuid pöördeid veel raamatu lõpuski.

Lugege, tundke põnevust ja hingevärinaid!

Kohtumiseni raamatukogus!

Ädu Neemre