Posts Tagged ‘sport’

Liis Velsker “Teekond iseendani”

Liis oli väike Piiumetsa tüdruk, kes polnud päris nagu teised lapsed: ta oli juba esimeses klassis teistest üksjagu suurem. 13-aastasena kaalus ta 108 ja gümnaasiumiks 127 kilo. Teda noriti ja mõnitati, ta oli teistsugune. Liis jälgis rangelt oma toitumist ja tegi pööraselt palju trenni. Kuid miski ei muutunud. Siis tulid peod, narkootikumid, depressioon, hirmsad operatsioonid. Ühel hetkel sai aga selgeks, et muutus peab algama seestpoolt.

Sellel korral tahaksin rääkida hoopis millestki muust kui kaunilt kirja pandud ilukirjanduslikust romaanist.

Tahan soovitada palju elulisemat – teost, mille võiks läbi lugeda kindlasti iga noor ja veel parem kui ka nende noorte vanemad ja lähedased.

Liis Velsker on neiu, kes on jäänud mulle viimasel paaril aastal ikka kuskilt internetiavarustest nurkapidi silma. Alati nii rõõmus-positiivne, igal võimalusel särav.

See justkui olekski väga hea — rõõmsameelne inimene on ju ometi ka seespidiselt enda ja maailmaga rahul. Kui see kõik oleks vaid nii lihtne…

Raamatut avades ei oodanud ma tõesti, et selline inimene võiks olla tegelikult nii suures hädas, õnnetu ja katki.

Esimene mõte tema ridu lugedes oli: kui palju on veel meie ümber, naeru ja rõõmu taha peidetuna, seda salakavalat depressiooni? Pole asjata öeldud, et märka end ümbritsevaid inimesi, märka ka detaile, „pisiasju”.

Väga oluline on näha, teadvustada ja toetada probleemiga silmitsi seisjaid.

Liisu lugu lööb maailma klaarimaks ka neil, kes ise samade murede ja raskustundega koos ei ela, ja väga loodan, et toetust saavad need, kellel endal käib igapäevaselt võitlus sarnaste deemonitega. Ehk saab abivajaja sellest noore inimese loost tuge ja temani jõuab mõte: ma pole päris üksi, sarnaseid on rohkem…

Olen veendunud, et kirjapandust saavad inspiratsiooni ka need, kes juba on saavutanud rahulolu iseendaga ja hea suhte oma sisemise minaga.

Liis oskab kõik kogetu ja soovitused nii selgeltmõistetavalt ja lihtsalt edasi anda, oska vaid saadud infot rakendada ja seda oma kasuks tööle panna.

Minu suur lugupidamine autorile, et ta on suutnud end nii julgelt avada.

Liisule soovin, et see väline sära vallutaks iga nurga ka tema hingesopis jäädavalt ja „kuri Liis” ilmuks vaid siis, kui teda tõesti vaja on, mitte saavutusi nullima.

Kellel veel huvi tutvuda Liis Velskeri tegemistega ja tal silma peal hoida: https://www.facebook.com/liis.velsker

Triin Võsoberg

10 raamatut — Tiina Tarik

Kümme raamatut, mis on mind kujundanud või muidu jäävat mõju avaldanud? Mälu pole enam see, ja säärased nimekirjad on niikuinii rohkem hetkemeeleolust kantud. Aga see on hea võimalus vaimus noorpõlve tagasi minna, nii et – alguses oli…

lutskevade1) Oskar Luts. “Kevade”. Ema söötis selle mulle ette enne kooli, kui lugemine juba käpas oli, sest selle raamatuga õppis tema lugema. Luts saigi armsaks ning pärastpoole tulid isand Uhhuud ja teised tagahoovid, aga esmatutvus Paunvere koolilastega oli ikkagi kõige eredam. Nii sai minust lugeja.

lindgrentjorven2) Astrid Lindgren. Kõik, iseäranis Tjorven, Karlsson, Rasmused ja teised täisabad. „Tjorvenit” lugesime igal suvel uuesti üle. Minu keelekasutusse on Vladimir Beekmani tõlked igatahes jääva jälje jätnud. Loetud lasteraamatutest ja muinasjuttudest aga kujunes välja meie oma maailm, mida naabritüdrukuga pidevalt edasi arendasime — Külli, kui Sa oled kuskil netiavarustes, siis tervitus! Nii sai minust lugude kaasamängija.

durrellminuperejamuudloomad3) Gerald Durrell. “Minu pere ja muud loomad”. Õpetaja tabas mind keset homeerilist naeruhoogu ja, oh imet, arvas, et avalikkuse ees raamatu kohal naermises polegi midagi laiduväärset. Nii sai minust avalik lugeja. Ja Salurite tõlke mõju mu kõnekeelele on ka ilmne.

vernesaladusliksaar4) Jules Verne. “Saladuslik saar”. Ema söötis selle mulle ette, kui tollased noorsooraamatud igavaks kätte kippusid. Seiklused seiklusteks, aga see, mismoodi Verne, Alexandre Dumas ja teised tutvustasid noortele maailma selle mitmekesisuses — nii loodust kui inimühiskonda –, köitis huvilise suursarja külge ja suunas hiljem tõsise aimekirjanduse poole. Nii sai minust terveid põlvkondi kujundanud sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” lugeja.

stoutuksekellhelises5) Rex Stout. “Uksekell helises”. Ema söötis selle mulle ette, sest talle meeldis kriminaalromaan kui žanr ja muheda Agatha Christie, mõtliku Simenoni ja karge Chestertoni kõrval meeldis talle üle kõige Stouti stiil – vahe keel, kirbe huumor, parajalt keerukas krimifaabula ning Nero Wolfe’i hästi väljatöötatud omamaailm. Hakkas külge, ja Mirabilia-sari pakkus põnevat lisa. Nii sai minust kriminullilugeja.

asimovkadunudrobot6) Isaac Asimov. “Kadunud robot”. Ema söötis selle mulle ette, sest talle meeldis kohutavalt lugu valetavast robotist, kes ei tohtinud inimest kahjustada. Mulle meeldis ka. Asimovilt läks teatepulk Simakile, siis Bradburyle… Nii sai minust ulmelugeja.

shakespearekomöödiad7) William Shakespeare. Ema söötis mulle komöödiate-köite ette, kui olin pikemalt haige. “Suveöö unenägu” pani ahmima teisi komöödiaid, siis kõike muud. Aja jooksul on tulnud häid suupäraseid uustõlkeid, kuid õrnas eas loetud Georg Meri tõlked on siiski mulle kanoonilised. Siis tulid Tšehhov, Shaw, Ibsen… Nii sai minust näidendite lugeja.

alliksaarluule8) Artur Alliksaar. Luulet sai ikka loetud, meeldegi jäi üht-teist, kuid Alliksaare luule oli tõeline ilmutus. Eesti luulest on sama sügavalt mõjunud veel Paul-Eerik Rummo ja Juhan Viiding, kuid Alliksaare järele haarasin aastaid. Nii sai minust luulelugeja.

kivinemünchen9) Ülo Tuulik “Meeste 4×10 kilomeetrit Lahtis” ja Paavo Kivine oma Müncheni olümpiaraamatuga. Tulihingeline tugitoolisportlane olin selleks ajaks niigi, siis selgus, et sporti saab ka elamuslikult jäädvustada. Hilisemast meenuvad samast liinist Rein Vahisalu ja Andres Musta jalgpalliraamatud. Nii sai minust spordiraamatute lugeja.

milnekarupoegpuhh10) A. A. Milne. “Karupoeg Puhh”. Christopher Robinid lähevad karjakaupa ära ja Aleksander Pisike on alailma kadunud, kuid maailmas on siiski midagi kindlat – Tiiger kargleb endistviisi reipalt ringi, Jänes hoolitseb oma sugulaste eest ka siis, kui nende käsnast on saanud känkar, ning kuskil mängib alati üks laps oma Armsa Karuga.

Tiina Tarik

Mika Keränen “Väravajoonel”

keranenvaravajoonelSee on lugu jalgpallist, aga ka väravavahist Kalle Salonenist, kelle hüüdnimeks Jäämees. Jalgpall on spordiala, mis on täis kirge ja higi. Kalle on järsku tõmmatud hämarasse mängu – nimelt teeb treener talle ootamatu ettepaneku, et mängu 29. minutil tuleb noorel puurilukul lasta oma väravasse vastasmeeskonna pall. Treener ähvardab teda esinduskoosseisust väljaarvamise ja füüsilise arveteõiendamisega. Vastutasuks sõnakuulmise eest pakub üsna suuret summat raha.

Mida teha – kas lasta see värav sisse või astuda vastu treeneri salaplaanile?? Ja kes meeskonnast on reeturid ja kokkuleppijad?!

Kui loete loo lõpuni, võite neile küsimustele vastused saada ja mõelda ka selle üle, mida te ise oleksite sellises olukorras teinud!

Lugege ja elage kaasa!

Ädu Neemre

Gunnar Press “Härra sportlane Viljar Loor”

vorkpall801. august 1980. aasta. Moskva olümpiamängude autasustamispjedestaali kõrgeimal astmel seisavad NSV Liidu võrkpallurid, nende seas üks eestlane – Viljar Loor. See on ühe sportlase unistuste tipp – saada olümpiavõitjaks. Kuid milline töö ja vaev on selle saavutuse taga, seda tavainimesed ei tea.

pressharrasprtlaneGunnar Pressi raamatusse “Härra sportlane Viljar Loor” ongi kirja pandud Viljar Loori lugu. Lugu mehest, kes jõudis võrkpallurina täiusele lähemale kui ükski teine sama ala tegija. Spordivälises elus tal kahjuks nii hästi ei läinud. See on raamat täis visa tööd, võidurõõmu ja traagikat. Viljar Loorist räägitakse siin ääretult ausalt ja inimlikult. Räägitakse, kuidas Loor võitles vigastustega, taludes teinekord ebainimlikku valu, kuid ei lasknud end sellest häirida. Kuidas käis toona viinavõtt. Juttu on ka sellest, kuidas spordielu NL-is toimis. Treeneritest nii Eestis kui Venemaal.

1. oktoobril 1953. aastal sünnib Tartus Looride perre poisslaps, kellele pannakse nimeks Viljar. Kümneaastaselt alustas ta treeningutega Tartu spordikoolis ja siit alates ei olnud enam tagasiteed. Võrkpall oli ala, mis võttis kogu vaba aja. Kuid õpingud olid ja jäid tähtsaks. Treenerid ei suutnud aru saada, kuidas saab kool ja eksamid olla tähtsamad treeningutest, võistlustest. Püüd lõpetada keskkooli kuldmedaliga röövis aega võrkpallilt. Võrkpall võttis aja, mille oleks saanud kulutada õppimisele. Paari grammatikavea pärast jäi kuldmedal saamata. TPI (Tallinna Polütehniline Instituut) õigeaegse ja hästi lõpetamise soov võttis ilmselt Montreali olümpiamedali. „Kuulsuse toel koolist ükskõikselt läbi sammununa või määrdunud särgis treeningule läinuna poleks Viljar Loor seesama mees, kes vallutas pallimaailma. Vajadus igas olukorras iseendaks jääda ja kõiges täiust otsida tegigi temast Viljar Loori.“

viljar loor1971. a. liitus Loor Eesti koondise ja Kaleviga, 1975. a. Moskva CSKAga ja Nõukogude liidu koondisega. CSKA (Armee Keskspordiklubi) oli võistkond, keda ei armastatud ei Venemaal aga mujal, sest nad sümboliseerisid palliplatsil sõjaväelist diktatuuri. Kuid mehed, kes selles klubis mängisid, olid parimatest parimad. Ja koondisena võitlesid nad üksteise eest, pundi eest, kuldmedalite nimel. Jutt kodumaa kaitsmisest oli nõukogudepärane jama, mida keegi tõsiselt ei võtnud. Nende mäng oli täiuslik ja Viljar Loor oli täiusliku meeskonna mängija. Viljar Loor oli ainus koondise mängija, kes suutis KP liikmepiletit vältida. Samamoodi ei olnud ta nõus hilisemas elus ühinema ühegi iseseisva Eesti erakonnaga, kelle esindajad ta ühemõttelise ja resoluutse käeviipega minema saatis.

lijarloor1985. a. oli Loori ametlik hüvastijätt Nõukogude Liidu koondisega, 1986. a. Eesti koondise ja Kaleviga. 22. märtsoö 2011. a. lõpetas Viljar Loor ise oma elu. Eesti parimaks sportlaseks ei nimetanud eesti ajakirjanikud Viljar Loori kordagi, vaatamata tema sportlikele saavutustele. Ta oli ju NSV Liidu koondise mängija! Kui olud oleksid olnud teised ja Eesti iseseisev riik, kas Kalevi võistkonnast oleks saanud olümpiavõitjaid? Oleks, oleks, oleks…

Raamatu autor Gunnar Press on suutnud raamatusse mahutada Loori loo kõrval ka Eesti võrkpalli ajaloo, legendaarsest 1968. aasta N. Liidu meistritiitlist kuni liidu lagunemiseni kõigi oma tõusude ja mõõnade ja skandaalidega alates legendaarse noortetreeneri poistelembusest kuni kolme koondislase vanglasseminekuni. Kokkuvõtteks sobiksid akadeemik Heino Liimetsa sõnad: „Sportlane tunnetab, et kolmekümnendaks eluaastaks on ta parimad päevad möödas, ees ei oota teda enam mitte midagi, teda ei ole kellelegi vaja. Sport on viinud inimese katastroofini.

Elle Kasemets

Vello Lään “Seitse ja pool aastakümmet. Elukatked”

Vello Lään. Seitse ja pool aastakümmet. Elukatked.
Tartu : Tartu Ülikooli multimeedia keskus. 2012. 215 lk.

Vello Lään on legendaarne mees, keda nii Tartus kui kogu Eestis teab mitu põlvkonda raadiokuulajaid ja televaatajaid. Lisaks lehetoimetaja, reporteri ja saatejuhi tööle on ta välja andnud ka hulgaliselt lugemisvara. Aastakümnete jooksul on ta olnud autoriks 34-le ja koostajaks 17-le raamatule ning eesti keelde tõlkinud kümmekond välisautorite teost. Mullu suvel kolmveerandsajandat sünnipäeva tähistanud Lään on lõpuks kaante vahele kokku pannud ka oma eluloo. Või nagu raamatu alapealkiri ütleb – elukatked.

1937. aastal sündinud eesti meeste elutee pole olnud kerge. Aga ka võõra võimu kiuste oli võimalik end üles töötada ja paljutki saavutada. Eks alus inimeseks saamisele pannakse ju ikka kodus ja koolis. Esimesse klassi läks väike Vello 1944. a. sügisel. Värskes raamatus meenutab ta, et õpetajad olid karmid, aga õiglased: „Kui tunnis keegi lastest lobises või olid kodused ülesanded tegemata, siis käsutas õpetaja Marta Soosaar: „Käed lauale!“ Tal oli käes pikk painduv joonlaud ja ta andis sellega nätaki! mööda sõrmi. Küll oli valus! Aga tänu sellele valitses klassis peagi kord“. Teine näide ihunuhtlusest: „Vanemates klassides õpetas füüsikat Hindrikson. Kui mõni lõpuklassi poiss hakkas talle vastu või koguni ropendas (seda juhtus tollal küll imeharva), kutsus kõva käega õpetaja mehehakatise vaheajal nurga taha ja karistas teda. Kõrvakiil oli selline, et kergema kaaluga poiss nõtkus jalust. … Ja see õps oli üks lugupeetumaid.“Vello  Lään0001 (1)

Kõnealune raamat on erakordselt huvitav lugemismaterjal neile, keda huvitab nii spordi kui ajakirjanduse ajalugu. Eelkõige aga saab lugeja teada palju sellist, mida Vello Lääne enda elukäigu kohta seni ehk ei teadnud ega aimatagi osanud. Mitmetes mälumängudeski küsitud fakt selle kohta, et Vello Lään on õppinud esimese alana mitte ajakirjandust, vaid hoopis raamatukogundust, on kindlasti paljudele teada. Ilmselt pole väga palju neid, kes mäletavad, et tervelt 15 aastat (1960-1975) toimetas Lään üliõpilasajalehte „Põllumajanduse Akadeemia“. Kindlasti aga mäletatakse tema tegevust Eesti Raadio Tartu stuudio juhina ning eriti Eesti esimese lokaalse raadiojaama – Tartu Raadio sündi. Just Vello oli selle käivitaja ning pikaaegne juht. Olen rõõmus, et ka mul on olnud võimalus omal ajal selle raadio tegemistes kaasa lüüa.

2004. aastal sündis Tartus uus raadio, mille juures oli mootoriks jälle Vello Lään. Viie aasta jooksul, mil see jaam tegutses, jõudis ta kanda kolme nime. Algul Tartumaa Raadio, siis Tartu FM ja lõpuks Sun FM. Selle kohta on Vello värskes raamatus kirjutanud nõnda: „ … Neinar Seli võttis ühendust ja avaldas soovi taaselustada Tartu Raadio – asutasingi uue raadiojaama. … Kaasa olid nõus lööma head tegijad Tartu Raadio päevilt, aga ärijuhina suurima otsustusõigusega Eve Eensaar tahtis teha hoopis odavat noorteraadiot, mis paraku peagi hingusele läks. Ta ei taibanud, et tartlased ootavad oma raadiot, mitte ebamäärase suunaga kogu Eestile suunatud kommertsraadiot, ja seetõttu teda omaks ei võetudki. … Ma ennustasin Evele täpselt seda, mis ees ootab, aga võhikuna (ta polnud eales raadios häält teinud, kartis eetrit nagu vanapagan välku, aga ka äriklientidega vältis silmast silma kohtumist) ta mind ei kuulanud ja pärast Neiku tunnistaski, et asjatult uskus Eensaare libedat juttu.“

Kõnealuse raamatu suur pluss on rohke pildimaterjal ja põhjalik sisukord, aga kahjuks on puudu isikunimede register. Olen tähele pannud, et see on viimaste aastate „trend“. Ka paljud teised elulooraamatute tegijad pole pidanud nimeregistrit vajalikuks või pole selle peale lihtsalt tulnud.

Aga veel rohkem on mul kahju sellest, et see raamat on välja antud niivõrd väikeses tiraažis, et seda pole võimalik saada ühestki raamatupoest. Elektronkataloogi Ester andmetel on see olemas vaid kolmes Tartus asuvas raamatukogus ja neist ainult Lutsu-nimelisest saab seda ka koju laenutada. Mujal Eestis pole seda üldse saada – isegi mitte Rahvusraamatukogus, väiksematest rääkimata. Vello ise ütles mulle põhjenduseks, et raamat sai kirjutatud mõeldes ainult oma perele. Et lastelastel oleks kunagi ehk huvitav oma vanaisast lugeda. Ma loodan siiski, et autor mõtleb veel ümber ja annab oma uusima teose paljude lugejate rõõmuks välja sellises tiraažis, mis on autorit väärt.

Ago Pärtelpoeg