Archive for the ‘Tamm, Klaari’ Category

Don DeLillo “Kosmopolis”

 

kirjutan nii nagu suudan lõputute nädalate rütmis
esmaspäev: laod tühjad käibevahendiks on rott
teisipäev: tundmatud kurjategijad mõrvasid linnapea
kolmapäev: vaherahu läbirääkimised vaenlane vahistas saadikud

(katkend Zbigniew Herberti luuletusest
“Raport ümberpiiratud Linnast”
kogumikust “Valitud luuletused”)

Poola luuletaja Zbigniew Herberti luuletus kaosest iseloomustab ilmekalt itaalia sugemetega Ameerika kirjaniku Don DeLillo raamatu “Kosmopolis” õhustikku. Eriti, kui seda on ka kirjanik ise mitmel korral oma romaanis rõhutanud, alustades juba peategelase ütlusest, et “ma lugesin üht luuletust, kus käibevahendiks on rott” (“Kosmopolis”, lk 22). Peategelane Eric, 28-aastane miljardärist fondijuht ning temast veel noorem, 22-aastane turuanalüütik Chin fantaseerivad mõnuga, kuidas maailm tegutseks, kui “ühe dollari eest saab ühe roti.” “Surnud roti.” “Jah. Surnud rottide tagavarad, üleilmne terviserisk.” (lk 22-23) See toob omakorda tagasi eelpool tsiteeritud poola luuletajani, kes kirjutab jätkuna oma raportile, et “reede: puhkes katk” (Zbigniew Herbert “Raport ümberpiiratud Linnast” ).

See mõttekäik on tõenäoliselt ka üks põhjus, miks see raamat köitis mind nüüd 18 aastat hiljem, kui see esmakordselt ilmus (eesti keeles küll Loomingu Raamatukogus alles eelmisel, 2020. aastal). Kas tuleb tuttav ette ühiskond, kus igaüks elab oma n-ö oma kookonis, kui ümberringi on kaos, mida püütakse erinevate teooriate, analüüside ja tõenäosuste abil ohjata? Raamatus on selleks “kookoniks” pikk valge limusiin. “Pikkadest valgetest limusiinidest oli saanud linna kõige vähem silmatorkav liiklusvahend.” (lk 14) Nendes liikuvates kontorites mööduvad New Yorgi eliidil terved päevad leidmaks aina uusi lahendusi, kuidas suurendada oma kapitali ja rikkust. “Raha on kaotanud oma narratiivse väärtuse nagu maalikunst kunagi ennemuiste. Raha räägib iseendaga.” “Sest omandil ei ole enam kaalu ega vormi. Ainus, mis loeb, on makstud hind.” (lk 56-57) Ümberringi on kaos ja tänavarahutused. Inimesed ei tea, mida või keda uskuda ning on hirmul. ”See on meeleavaldus tuleviku vastu. Nad tahavad tuleviku ära hoida.” (lk 65)

Samas püüab igaüks omal moel selles segaduses ellu jääda ning leida muutumatuid tugipunkte. Olgu selleks raamatupood, kus olla peidus kogu selle müra eest (lk 52) või juuksurisalong, kus pole eriti palju muutunud võrreldes lapsepõlvega (lk 107). “Mis käib juukselõikuse juurde? Seosed. Kalender seinal. Peeglid igal pool.” (lk 17)

Selle romaani juurde jõudsin tegelikult läbi samanimelise filmi, millest kirjutasin raamatukogu filmiblogis. Lugesin Don DeLillo raamatut “Kosmopolis” vahetult enne filmi vaatamist ning pean tõdema, et nagu paljude teostega, meeldis mulle raamat enam kui film, kuigi seda romaani on peetud väga filmilikuks teoseks ning ka film ise oli suhteliselt raamatupõhine, kuigi arusaadaval põhjustel veidi kärbitum versioon. Tegelikult võib neid pidada ka komplektiks, kus üks täiendab teist, kindlasti sõltub see täiendus sellest, millisest teosest alustada, raamatust või filmist. Minu puhul lisas film raamatule tuttavliku visuaalse poole, sest ma olin eelnevalt teadlik, et Ericu rolli filmis mängib Robert Pattinson. Seega otseseid vastuolusid polnud, vaid pigem andis film piltliku lühikokkuvõtte raamatu sisust. Etteruttavalt pean siiski lisama, et pettusin filmi lõpus, sest ootasin huviga, kuidas on lahendatud Ericu soov elada väljaspool oma füüsilist keha igavesti, kuid kahjuks seda teemat filmis ei käsitletud.

“Ta oli alati tahtnud saada kosmiliseks tolmuks, vabaneda oma keha raskusest, pehmetest kudedest luudel, lihastest ja rasvkoest. Mõte oli elada etteantud piiridest väljas, kiibil, plaadi peal, andmetena, keerises, kiirtepöörises, tühjusest päästetud teadvuses.” (lk 135)

Tegelikult ei saa minu pettumust võtta etteheitena, sest tuleb meeles pidada, et tegu on siiski kahe erineva teosega. Film on ülesehitatud veidi teisel alusel, sest seal pole koheselt teada milline füüsiline oht peategelast kõige enam ohustab. Seega jõuan jälle sama seisukohani, et filmi ja raamatu võrdluses sõltub siiski paljuski sellest, millisest teosest alustada.

Kui alustada raamatust, siis tasub tähelepanu pöörata seigale, mis samuti filmist välja jäi, kuid minu arvates iseloomustab ilmekalt peategelast ja tema mõttemaailma. Selleks on võrdlus, kus ta samastab end pilvelõhkujaga (näiteks on ka ingliskeelse raamatu esikaanel just kõrghoone).

“Ta sõitis alla marmorfuajeesse, liftis mängis Satie. Tema eesnääre on asümmeetriline. Ta läks välja ja üle tänava, siis pöördus ja silmitses maja, milles elas. Ta tundis, et on majaga üks. Sel kaheksakümmend üheksa korrust, algarv, tuhmist pronksjast klaasist silmatorkamatus kestas. Neil oli ühine serv või piir, pilvelõhkujal ja mehel. See on üheksasada jalga kõrge, maailma kõige kõrgem elutorn, tavaline risttahukas, mille ainsaks sõnumiks on see, et ta on suur.” … „Torn andis talle jõudu ja sügavust.” (lk 13)

Isegi liftid majas, jah tal oli tornis kaks lifti, lähtusid tema vastandlikest püüdlustest leida endas nii rahu kui ka samas piiritu mõjuvõim.

„Mul on nüüd kaks isiklikku lifti. Üks on programmeeritud mängima Satie klaveripalu ja liigub normaalkiirusest neli korda aeglasemalt.”… „See annab mulle rahu, teeb terveks.” „Ja teises liftis?” „Brutha Fez.” … „Sufi räppar.” … „See läks mulle omajagu maksma ja tegi minust rahvavaenlase, selle teise lifti rekvireerimine.” (lk 26)

Pöördudes uuesti komplekti teise poole ehk filmi juurde, siis lõpetuseks tasuks vastava meeleolu loomiseks kuulata seal Brutha Fezi matuserongkäigus kõlanud somaali päritolu Kanada räppari K’naani (filmis mängis ta ise surnud sufi räpparit) lugu „Mecca”.

Klaari Tamm

Foto: Klaari Tamm

Auður Ava Ólafsdóttir „Arm”

Kuidas peita arme, mille on tekitanud möödunud arm?

Füüsilisi arme peidetakse tihti tätoveeringutega.

„Keskealised mehed tahavad sageli tiibasid”…
„Kotkatiivad on kõige populaarsemad.” Ta võinuks lisada: milline mees ei unistaks sellest, et olla röövlind ja liuelda üksinda taevalaotuses üle paisjärvede, uhtorgude ja rabade, otsides saaki? (lk 15-16)

Kas tätoveeringuga saab peita hingearme? Kas aitab, kui lasta südamele tätoveerida oma elu ainuke valguskiir – vesiroos –, sest sul pole kedagi peale oma tütre Guðrún Vesiroosi? Või kas ta üldse oli Sinu Vesiroos?

Emaga on sama hea rääkida kui seinaga…
„Ma olen õnnetu,” ütlen …
Teen viimase katse: „Ma ei tea, kes ma olen. Ma pole midagi ja mul pole midagi.”…
Ta hakkab rahutuks muutuma ja teatab mulle, et tal on tegemist.
„Mul on praegu tegemist, kullake.” …
Kui olen õue jõudnud, helistan hädaabisse ja teatan neile murtud tiivaga hanest vanadekodu juures. „Isaslind,” ütlen. „Üksinda. Paarilist pole.” (lk 24-26)

Naabrimees Svanur käib aina rohkem külas. Ta ei vestle, vaid peab kõnet mootorsõidukitest ja naiste olukorrast.
Pikemalt mõtlemata prahvatan: „Mõtlesin, kas sa laenaksid mulle jahipüssi. Nädalavahetuseks.”…
Tõusen püsti, võtan püssi ja Svanur saadab mind trepile…
Kõnnin, püss kaenlas, üle tänava, lähen neljandale korrusele ja panen selle abieluvoodile. (lk 34-36)

Nii algab Islandi kirjaniku Auður Ava Ólafsdóttiri romaan „Arm”, mis keskendub ühe keskealise mehe, Jónas Ebeneseri eneseleidmise teele. Ta otsustab oma hingehaavadest vabaneda enesetapuga, kuid säästmaks tütart, kes polegi tegelikult ta lihane tütar, otsustab ta seda teha kusagil kaugel, sõjast muserdatud riigis.

Nüüd rulluvad lause lause haaval lahti inimeste saatused, kelle igapäeva normiks on olnud surm, vägivald ja usaldamatus. Selles keerulises olukorras tundub kõige mõistlikum kasutada konksu lakke panemiseks kaasa võetud akutrelli hoopis sõjas kannatada saanud hoonete parandamiseks.

Endalegi märkamatult ei võida ta niimoodi üksnes kohalike usaldust, vaid annab lootust nii sõjas üksikuks jäänutele kui ka iseendale.

„Tundsin täna hommikul esimest korda jälle muru lõhna.” (Lk 174)

Samas võib elus tabada saatuselöök seal, kus seda ei oska oodatagi, kodule päris lähedal…

Klaari Tamm

 

Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett”

Kuidas vaadata vett? Eks oleneb see inimese elukogemusest ja ajahetkest. Kas tema elus on vesi olnud eelkõige toidu lauale tooja või hävingu põhjustaja?! Siin raamatus on tunda vee emotsionaalselt hinda nende põlvkondade suhtumises, keda otseselt puudutas Hispaanias Franco valitsemise ajal ning ka pärast tema surma, nö üleminekuajal läbi viidud sundvõõrandamised ja ümberkolimised. Raamatu autorile on see väga isiklik romaan, sest ta on kõik selle ise läbi elanud, kuna üheksa-aastaselt oli ta sunnitud lahkuma oma sünnikohast Vegamián’ist, sest sinna rajati Porma veehoidla. Seetõttu ei ole imestada, et mees, kes lapsena on kodust välja tõstetud veehoidla rajamise tõttu, saab vett vaadata üksnes lugupidavalt ja tähelepanelikult, ta võlgneb selle oma esivanematele (lk 140). Samas, mida kaugemale põlvnemine ulatub, seda vähem valusam on kogu see teema. Esivanemad pärinevad teisest kultuurist, mida jagatakse küll edasi oma lastele, kuid järgmistest põlvkondadest eraldab neid juba piltlikult mitusada aastat, sest nemad on sündinud ja elanud hoopis teises keskkonnas, tihti suurtes linnades (lk 50-53).

Kõik see temaatika on tuttav ja arusaadav ka Eesti kontekstis, sest meil on sarnane mudel toiminud küüditatute ja teiste represseeritute ning nende järglaste puhul. Kuigi Hispaania pole pindalalt ning ka perekondlike traditsioonide poolest võrreldav Eestiga, siis ometi on kerge mõista seda vastuolu, mis ühes inimeses tekitab mõistmatust ehk „Mida kõik need inimesed seal teevad…? Igatahes on neil vedanud: paisjärv on vett täis ja ilm on imeilus.” ( lk 143), teistes omakorda valu ehk „Need inimesed ei teagi tihti, mis end vee all varjab, nad ei tea ajalugu, mis viimase siin asunud küla hävitamisega igaveseks kustutati.” (lk 29)

Mitmeid põlvkondi nii materiaalselt kui ka vaimselt hävitanud tragöödiate meeles püsimiseks ühiskonnas polegi alati vaja suurt konflikti, vaid piisab vaiksest sulpsatusest, „aga kõik pööravad pead, kui nad kaldast eemal olles kuulevad, kuidas sulpsatab vette kivi…“ (lk 142)

Kummitama jäävaid pilte veehoidla alla jäänud piirkonnast leiab siit.

Klaari Tamm

Klaus Modick „Keyserlingi saladus”

„Tels-Padderni loss seis pisut mornina kastanipuude vahel, mille koltunud pruunikaks tõmbunud lehti väsinud tuul mööda alleed ringi lennutas. Nagu sügavad kurrud vanal, murelikul näol, lõikasid portikuse sambad valget, kohati vihmajälgedest ja vetikatest kirjatud klassikalist fassaadi.” (Klaus Modick „Keyserlingi saladus”, lk 86)

„Elu Padureni lossis oli soikunud kõigi seal juhtunud õnnetuste järel. Vaiksena ja veidi tusasena seisis raske, veidralt kumera katusega suur pruun hoone raagus kastanipuude all. Pruuni fassaadi lõikuvad suured poolsambad olid nagu sügavad vaod vanas näos”. (Eduard von Keyserling „Õhtused majad”, lk 5)

Klaus ModickiKeyserlingi saladus“ on romaan, mida ilmestavad läbi Keyserlingi loomingu teadaolevad eluloolised nüansid (nt eelpool kirjeldatud isakodu Kuramaal Tašu-Padure ehk saksapäraselt Tels–Padderni mõisas) kui ka rohkelt fantaasialendu. Igasugusteks oletusteks annavad hea võimaluse puudulikud andmed lapsepõlvest ja noorukiajast. Nimelt hävitati Keyserlingi tungival soovil pärast tema surma kogu ta isiklik arhiiv, mis omakorda suurendab erinevaid spekulatsioone teemal, nagu tahtnuks ta mingeid skandaalseid asjaolusid oma minevikust salajas hoida või oli oma seisuse tõttu seda lihtsalt sunnitud tegema. Eriti mõistatuslikud on sündmused, mis leidsid aset tema ülikooliõpingute ajal Tartus, mille tulemusena muutus ta kogu Balti aadelkonna jaoks „soovimatuks isikuks“ ja oli sunnitud põgenema Viini (Akadeemia nr. 4 2020 Klaus Modick „Teel Eduard von Keyserlingi juurde“, lk 657-665).

See ülepeakaela põgenemine mõjutas Keyserlingi saatust niivõrd, et just Viini ja Müncheni kunstilistes tõmbetuultes kujunes ta „balti aristokraatia ehedaimaks kunstnikuks“ (Liina Lukas „Baltisaksa kirjandusväli 1890-1918“, lk 276). Seetõttu ei saa pahaks panna, miks Modick valis just kõige salapärasema perioodi oma romaani teljeks. Selle saladuse olulisust rõhutatakse ka romaani lõpus, kus vananev Keyserling tõdeb, et „Dorpati afäär,… , oli ehk tema elu salajane mõte, kuna see tegi temast kirjaniku“ (osa teksti on põnevuse säilitamise huvides eemaldatud).

Mitte vähem mõjuv pole seegi, kuidas Modick seda lugu jutustab. Ei valinud ta nö klassikalist teed, kus surivoodil peategelane jutustab oma loo, kuigi kaalus ka seda võimalust. Ta otsustab lähtepunktiks võtta hoopis Keyserlingi portree, mille maalis Lovis Corinth (Akadeemia nr. 4 2020 Klaus Modick „Teel Eduard von Keyserlingi juurde“, lk 657-665). See võte aitab kirjanikust minajutustajal heita korduvalt pilgu endasse, olgu selleks siis ta ebasurnulik peegelpilt romaani alguses, kõnesoleva maali valmimisel tekkiv ehmatav reaktsioon või valguse peegeldused järvel, mis suunavad teda samamoodi kirjutama, sulanduvalt ja detailide hägustades nagu elus endas (Sirp 15.05.2020 Liina Lukas „Keyserlingi saladus“).

„Kui püüda ka nii kirjutada, kas siis oleks võimalik kujutada mingi juhtumise kulgu? Panna kirja elu või olemise elavust? Nii, nagu valgus ja värvid omavahel sulanduvad ja detaile hägustavad, käituvad ka inimese üksteisega: nagu muuseas, piirjooned hägusad, ilme muutlik, armastus mööduv.“ (Klaus Modick „Keyserlingi saladus“, lk 78)

Kui tulla möödunud sajanditest tänapäeva maailma, siis romaani alustalaks olevat maali saab oma silmaga näha kunstimuuseumis Münchenis, täpsemalt Uues Pinakoteegis või veebi vahendusel näiteks selles blogis. Klaus Modickiga saab loodetavasti kohtuda juba järgmise aasta kevadel Tartus kirjandusfestivalil Prima Vista.

Klaari Tamm

 

Digikultuur ja raamatukogud

2020. aasta on kuulutatud digikultuuriaastaks. Kui eelmise aasta 12. detsembril anti teatepulk Eesti laulu ja tantsu juubeliaastalt üle digikultuuri aastale, siis ei osatud tõenäoliselt ka kõige lennukamates plaanides ette näha, et uuel aastal sõna otseses mõttes on kogu kultuur sunnitud mitmeks kuuks kolima internetti. Võtmesõnaks saab digikultuur igas valdkonnas, mitte üksnes kitsalt loometegevuses.

Mis on digikultuur? Mida see mõiste hõlmab?
Digikultuur ei ole eraldiseisev, vaid on kultuuri osa ehk selle pikendus (Tallinna Ülikool professor Indrek Ibrus). Samuti ei ole ta mõistelt ühetähenduslik, vaid viitab vähemalt kolmele omadusele ( Postimees AK 1.02.2020 Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg “Kas Eesti digikultuur on võimalik?”).

  1. Arvandmete kujul esinev kultuur, mis on kohe digitaalselt sündinud või tagantjärele digiteeritud.
  2. Internetikultuur kõige avaramas mõttes. Kommunikatsioonitehnoloogiast vahendatud ja ühendatud maailm ehk võrguefekt.
  3. Informatsiooni ja ühiskonna uus korraldus laiemalt. See tähendab algoritmidepõhist maailma, protsesside automatiseerimist ja uut digitaristut, millel põhineb suurem osa avalikestest teenustest ja majandustegevusest.

Milline roll on raamatukogudel olnud digikultuuri vahendamisel?
Nii nagu digikultuuril endal, pole ka raamatukogude rolli kirjeldamisel ühtset mustrit. Siiski on pidevalt ühiskonnas arutletud, et kas füüsilisel kujul on üldse raamatukogusid enam vaja, kui tehniliselt on võimalik laenata e-raamatuid e-keskkonnas ning paljud teisedki teenused on kättesaadavad internetis: raamatukoguhoidjate lugemis -ja kultuurisoovitused blogidest, põnevaid fakte erinevatest andmebaasidest ja portaalidest, näitustel ja sündmustel saab osaleda virtuaalselt ning isegi nõu võib saada vestlusrobotilt. Ma arvan, et praeguses keerulises olukorras pole siiski kahtlust, et nii raamatukoguhooneid kui ka seal töötavaid inimesi on ka füüsiliselt vaja, sest inimene on sotsiaalne olend ja vajab ka vahetut kontakti, mitte üksnes vahendatud kultuurielamust läbi masinate. Eriti kui, mõnikord jääb vajaka ka oskustest orienteeruda digimaailmas. Ka siin tulevad raamatukogud appi, õpetades ja meelde tuletades digipädevuse alustalasid.

Digipädevusest
Eesti Elukestva Õppe Strateegia 2020 kirjeldab digipädevust kui suutlikkust kasutada digitehnoloogiat toimetulekuks nii töökohal, õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes. Täpsemalt hõlmab see viite valdkonda (Anusca Ferrari “DIGCOMP: Kuidas arendada ja mõista digipädevust Euroopas?”):

  1. Info: digitaalse info äratundmine, leidmine, väljaotsimine, talletamine, korrastamine ja analüüsimine, hinnates selle asjakohasust ja otstarvet
  2. Kommunikatsioon: suhtlemine e-keskkondades, veebivahendite abil ressursside jagamine, teistega kontaktide loomine ja koostöö tegemine digivahendite abil, suhtlemine kogukondade ja võrgustikega ning nende tegevuses osalemine, kultuuridevaheline teadlikkus.
  3. Sisuloome: uue sisu (tekstitöötlusest piltide ja videoteni) loomine ja toimetamine; varasemate teadmiste ja sisu lõimimine ja ümbertöötamine; loominguline eneseväljendus ja programmeerimine; intellektuaalse omandi õiguste ja litsentside kehtestamine.
  4. Ohutus: isikukaitse, andmekaitse, digitaalse identiteedi kaitse, turvameetmed, IKT ohutu ja kestlik kasutus.
  5. Probleemilahendus: digivajaduste ja -ressursside väljaselgitamine, informeeritud otsuste tegemine kõige otstarbekamate või kõige enam vajadusele vastavate digivahendite kohta, kontseptuaalsete probleemide lahendamine digivõimaluste abil, tehnoloogia loov kasutamine, tehniliste probleemide lahendamine, enda ja teiste pädevuste ajakohastamine.

Raamatukogud on digipädevuse tõstmisel eelkõige abiks olnud erialaste raamatute soovitamisel, erinevate koolituste pakkumisel ning vastava teabe jagamisel (näiteks IFLA valeuuudiste ära tundmise plakat). Siinkohal on abiks olnud ka erinevate projektide raames koondatud materjalid. Üks viimaseid neist on Eesti Rahvusringhäälingu meediapädevuse projekt “Meediataip”, kuhu on koondatud erinevad videod, artiklid ja raadiolood nii valeuudistest, allikate kriitilisest hindamisest kui ka sotsiaalmeediasse postitamisest.

Digiteerimisest
Tagasi tulles raamatukogude põhiteema ehk raamatute juurde, siis kõige suuremaks takistuseks, miks raamatukogud ei koli kogu raamatufondiga arvutisse, pole niivõrd tehniline võimekus, vaid autoriõigused. Teose kättesaadavaks tegemisel peab autoritelt küsima eraldi luba, kuid tihti on kõikide nende väljaselgitamine ja leidmine suhteliselt keeruline või vastuolus autorite ja kirjastajate kommertshuvidega. Veidi lihtsam on autoriõiguste alt vabade teostega (tavaliselt peab olema autorite surmast möödas vähemalt 70 aastat), mille digiteerimisega tegeles 2010. aastate alguses Eesti Kirjandusmuuseumi projektis “Kreutzwaldi sajand” ka Tartu Linnaraamatukogu. Selle käigus valminud kirjanduse klassikasse kuuluvaid e-raamatuid on siiamaani võimalik vabalt kasutada ning neid ja paljusid teisi autoriõiguselt vabu teoseid sisaldavad ka e-lugerid, mida raamatukogust välja laenatakse.

Tänapäeval tegeleb kirjanduse digiteerimisega Eestis põhiliselt kolm suurt raamatukogu: Eesti Rahvusraamatukogu, Tartu Ülikooli raamatukogu ja Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu. Kogu Eesti trükivara hinnatakse umbes 50 miljonile leheküljele, millest peaks riikliku tegevuskava järg aastaks 2023 olema digitaalsel kujul kättesaadav 28% (Eesti Päevaleht 11.03.2020 Indrek Tark “Raamatukogude arvutisse kolimist pidurdab ebamõistlikult karm autoriõiguste kord”).

Digitaalne kirjandus
Kuidas aga säilitada ja korrastada kirjandust, mis juba sünnib digitaalselt ehk on ilmavalgust näinud esmalt või üksnes mõnes blogis ja (sotsiaal-)meedia kanalis? Selle üle juurdlevad digisäilitamise spetsialistid (Postimees AK 7.03.20 Raivo Ruusalepp “Andmestuv kultuuripärand”), et kuidas saaks seostada digiteeritud vanemat pärandit digiajastust korjatuga, sh ka sotsiaalmeediandmetega. Digikultuuripärandit tuleks asuda talletama, et õnnestuks luua platvorm, kus on ühendatud mõlemad osapooled, sh digiteeritud kogud kui ka suurkorporatsioonide (Facebook, Google, Amazon jt) kogutud andmed.

Mis aga üldse on digitaalne ehk elektrooniline kirjandus? Vastuse annab Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti kirjanduse professor Piret Viires kirjutises “Digitaalse kirjanduse defineerimisest ja periodiseerimisest” (Philologia Estonica Tallinnensis, nr 2 2017, lk 149-150).

Kõige üldisema definitsiooni on välja töötanud Electronic Literature Organization (ELO), mis koondab nii elektroonilise kirjanduse autoreid kui ka uurijaid. ELO digitaalse kirjanduse definitsioon kõlab nii: „Oluliste kirjanduslike tunnustega teos, mis kasutab ära kas üksiku või võrkuühendatud arvuti võimalusi ja konteksti”. Sellisest üldisest definitsioonist lähtuvad kõik teisedki digitaalse kirjanduse määratlused. Siinkohal võiks esile tuua Jessica Pressmani variandi, mille ta esitab teoses „Digital Modernism” (2014). Tema leiab, et elektrooniline kirjandus on digitaalselt sündinud (born-digital), arvutuslik ja protsessuaalne (computational and processual) ning tema mõju sõltub arvuti toimimisest. Elektrooniline kirjandus „tekib läbi erinevate koodide, platvormide ja võrgustike ülekannete seeria” ja lõpptulemusena sõltub kasutaja arvutiekraanile ilmuv teos algoritmidest, tarkvarast, riistvarast ja sageli ka internetist.

Digitaalse kirjanduse praktilistest näidetest praeguse kriisi ajal puudust ei tule, kuigi ühtset platvormi, kust neid kergesti üles leida, kahjuks veel pole. Üheks võib-olla hetkel kõige koondavamaks näiteks võib tuua ERR kultuuriportaali algatust: kriisijutuke ja kriisiluuletus.

Lõpetuseks
Võib tõdeda, et küsimusi ja probleeme antud valdkonnas on jätkuvalt rohkem kui toimivaid lahendusi. Samas annab see ootamatu kultuuri täielik digipööre hea võimaluse välja töötada ja katsetada uusi lahendusi, milleks tavaolukorras ei oleks piisavalt aega või vajadust. Kindlasti ei jää ka raamatukogud siin ootaja rolli, vaid pakuvad lugejate rõõmuks aina uusi võimalusi ja soovitusi.

Klaari Tamm
digikultuuriaastale pühendatud näitusematerjalide põhjal

Tartu Linnaraamatukogu laenutuste jõulueelne TOP 10

Selline kirju on olnud selle aasta laenutuste TOP 10.

(laenutuste arv / pealkiri / autor)

1. 436/ REHEPAPP, EHK, NOVEMBER  / Andrus Kivirähk
2. 381/ LITSID. TEINE RAAMAT, NAISTE SÕDA / Mart Sander
3. 371/ TOBIAS JA TEINE B / Piret Raud
4. 355/ HARRY POTTER JA TARKADE KIVI / J. K. Rowling
5. 331/ KLAASLAPS / Maarja Kangro
6. 322/ KUS MA OLEN JA KUIDAS SINA VÕID PALJU KAUGEMALE JÕUDA / Mihkel Raud
7. 298/ EESTI ÜMBERLÕIKAJA / Mihkel Mutt
8. 286/ LITSID. ESIMENE RAAMAT, NAISTE SÕDA / Mart Sander
9. 273/ IRDABIELU / Erik Tohvri
10. 231/ SAATUSE PEEGELPILT / Marilyn Kerro

Numbreid luges Küllike Lutsar, pildi pani kokku Klaari Tamm

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Pealkiri annab ühtlasi sisu üldkokkuvõtte. Lustakas lugu, kuidas 12-aastane Kaisa aitab isal leida uue naise. Mainitakse, et ema on surnud, kuid sel teemal rohkem ei peatuta. Ühel päeval otsustab isa, et soovib naise võtta. Üksnes keda täpselt, seda ta veel ei tea. Tütar võtab ohjad enda kätte ning utsitab isa tegema nimekirja omadustest, mida ta selle naise juures näha tahab. Sellega alles kogu otsimissaaga algab. Tuleb välja, et on veel mitmeid kriteeriume, mida peab kindlasti ÕIGE naise otsingul arvestama. Õnneks on Kaisal parim sõbranna Merit, kes oskab anda kasulikku nõu, sest tema emal on selles vallas hulga kogemusi.

Kohati tekib kahtlus, et kellele see raamat õigupoolest suunatud on ning millist sõnumit see endas kannab. Kas see on mõeldud varateismelistele kohtingute maailma sisseelamiseks või üksikutele täiskasvanutele (sh ka üksikvanematele) eneseabiõpikuna, kuidas leida kaaslane kogu eluks? Tõenäoliselt siiski võib-olla veidi mõlemat, sest sellel teosel on minu arvates päris hea potentsiaal olla aluseks ka toredale koguperefilmile. Raamat on nii Eesti Kultuurikapitali lastekirjanduse 2016. a. aastaauhinna nominent kui ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäeva korraldatud lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat” võidutöö ning Tartu linna Lapsepõlve auhinna laureaat.

Klaari Tamm

Jüri Kolk „Igapidi üks õnn ja rõõm”

valik

hüpata vette
tundmatus kohas
või jääda
tuntud kohas kuivale

Luuletuse tahaks lõpetada sõnadega, et selles on küsimus. Kogumiku kõik luuletused tekitavad küsimusi ning samas ka annavad vastuseid meie elus olulistele teemadele vastavalt iga inimese isiklikele tõekspidamistele ja meeleoluldele. Õnneks oskab Jüri Kolk meisterlikult kasutada kõigile tuntuid viiteid (nt mõistus tuli koju, aga liiga hilja, mõistus tuli koju, tares tukiving…), et selle üle juurdlemine oleks veidi mõnusam. Eks ole seegi suhtumise küsimus, kas elu peab olema igapidi üks rist ja viletsus või õnn ja rõõm.

Klaari Tamm

Loe ka Kaja Kleimanni arvustust

„Elas kord …”

Elas kord …

Lumivalgeke oma imelises palees …

Lumivalgeke„Lumivalgekese paleest avaneb vaade Luikede järvele, ja järvevesi täidab ka vallikraavi, mis takistab märkamatult paleesse hiilida.

Madala palee seinas on salavärav, millest vallikraav läbi kulgeb. Salavärav on kohe maa-aluse vangikongi kõrval ja seda kasutatakse vangide paadiga kohaletoimetamiseks või äraviimiseks. Värava alt on lihtne läbi ujuda, sisse jõudes saate maabumissillale ronida.

Klaasist kirst asub neljandal korrusel ühes suures hoiuruumis, mis varem oli Kurja Kuninganna erakamber. Kolmandalt korruselt kohe peatrepi juurest leiate Kurja Kuninganna suure portree. See on tegelikult salauks, mille kaudu pääseb kambrisse.”

(Chris Colfer „Muinasjutumaa: sooviloits”, lk 256 (http://www.ester.ee/record=b2988500~S55*est))

… ning Lumekuninganna oma jäises lossis …

„Siis kukkus ta sammult maha ja jäi silmitsema enda ees avanevat orgu Lumekuninganna lossiga.

Lumekuninganna suurteleLossi seinad olid lumest. Aknad ja uksed teravast tuulest. Seal oli rohkem kui sada saali, selliseid nagu tuisklumi oli neid voolinud, ja suurim neist oli miilide pikkune. Kõiki neid valgustavad virmalised. Kõik saalid olid nii suured ja nii tühjad, nii sätendavad ja nii jäised! Tühjad, kõledad ja külmad olid Lumekuninganna lossi saalid. Virmalised välkusid nii kindla ajakavaga, et sa võisid eksimatult määrata, millal nad on kõige eredamad ja millal tuhmimad. Tühja ja jäise lossi keskel oli kinnikülmunud järv, mis oli tuhandeks tükiks pragunenud…

Mette ei näinud midagi sellist, nagu oli kirjutanud Hans Christian Andersen. Ta nägi viisnurkset betoonlahmakat, mille keskosa kattis klaasist kuppel, ja läbi lumeräitsakate lennu peegeldus selle virmaliste helkimine digitaalsesse taevasse. Ta nägi jäise ratsionaalsusega ehitatud lumekristalli struktuuriga teadusasutust.”

(Indrek Hargla jutustus „Roos ja lumekristall” samanimelises kogumikus, lk 9-75 (http://www.ester.ee/record=b2134103~S55*est))

Klassikalised muinaslood Lumivalgekesest ja Lumekuningannast on ajas läinud rändama ning võtnud uued ja peadpööritavad suunad. Raamatunäitus „Elas kord…”, mis oli raamatukogu II korruse näituseruumis üleval märtsis-aprillis, heitis kerge pilgu nende lugude põnevatele tõlgendustele nii kirjanduses, muusikas, filmides kui ka teatritükkides.

Valik näitusel olnud teostest:

Lumivalgeke

* „Die Kinder- und Hausmärchen der Brüder Grimm” ( Berlin 1974) (http://www.ester.ee/record=b4188870~S55*est).
* Vennad Grimmid „Lumivalgeke” (Hea Lugu 2013) (http://www.ester.ee/record=b2906535~S55*est).
* Siima Škopi muinasjutuline maailm [Videosalvestis] (Raamat-Film 2009) (http://www.ester.ee/record=b2647228~S55*est).
Lumivalgeke Ago Pärtelpoeg* Disney „ Lumivalgeke” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4505680~S55*est).
* Edgar Arnoldi „Walt Disney elu ja muinasjutud” (Eesti Raamat 1973) (http://www.ester.ee/record=b1165677~S55*est).
* Disney „Printsesside kokaraamat” (Egmont Estonia 2005) (http://www.ester.ee/record=b2066979~S55*est).
* Neil Philip „Piltidega muinasjuturaamat : lummavad lood tervest maailmast” (Varrak 1999) (http://www.ester.ee/record=b1314414~S55*est).
* August Kitzberg „A. Kitzberg’i lastenäidendid” (Noor-Eesti 1928) (http://www.ester.ee/record=b1371652~S55*est).
*„ Imemuinasjutud” (Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus 2014) (http://www.ester.ee/record=b3088694~S55*est).
* „Muinasjutuline : valik Sten Roosi muinasjutuvõistluse võidutöödest 2004-2009” (Hea Laps 2010) (http://www.ester.ee/record=b2558146~S55*est).
* „Jürikuu : igaks aprillikuu õhtuks üks maailma kõige, kõige, kõige… kaunim, vahvam, põnevam, muinasjutt!” (Tiritamm 1998) (http://www.ester.ee/record=b1053115~S55*est)
* Aleksandr Ostrovski „Lumivalgeke : kevademuinasjutt 4 vaatuses proloogiga” (Eesti Riiklik Kirjastus 1964) (http://www.ester.ee/record=b1146130~S55*est).
Lumivalgeke täiskasvanutele (1)* Nikolai Rimski-Korsakov „Vene fantaasiad” [Helisalvestis] ( International Masters Publishers AB 2003) (http://www.ester.ee/record=b3522659~S55*est).
* Salla Simukka „Punane nagu veri” (Pegasus 2014) (http://www.ester.ee/record=b3057535~S55*est).
* Salla Simukka „Valge nagu lumi” (Pegasus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4424436~S55*est).
* Salla Simukka „Must nagu eebenipuu” (Pegasus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4452593~S55*est).
* Nele Neuhaus „Lumivalgeke peab surema” (Tänapäev 2016) (http://www.ester.ee/record=b4523211~S55*est).
* Andrus Kivirähk „Õlle kõrvale” (Vaho 1996) (http://www.ester.ee/record=b1058286~S55*est)
* Toomas Raudam „Uued Grimmi muinasjutud ; Muinasjutt Bob Dylanist” (Tuum 2011) (http://www.ester.ee/record=b2679036~S55*est).
* Andrzej Sapkowski „Viimane soov” (Tiritamm 2011) (http://www.ester.ee/record=b2723202~S55*est).
* Angela Carter „Verine kamber” (Varrak 2015) (http://www.ester.ee/record=b4447246~S55*est).
* Peeglike peeglike [Videosalvestis] (Sonatiin 2012) (http://www.ester.ee/record=b3508657~S55*est).
* Elavad nukud [Videosalvestis] (Eesti Filmi Sihtasutus 2006) (http://www.ester.ee/record=b3401410~S55*est)
* Neil Gaiman „Smoke and Mirrors” (London 2005) (http://www.ester.ee/record=b2645193~S55*est).
* Helen Oyeyemi „Boy, snow, bird” (London 2014)(http://www.ester.ee/record=b4476220~S55*est).

Lumekuninganna

* Hans Christian Andersen „Väike merineitsi : muinasjutud ja lood” (Eesti Raamat 2005) (http://www.ester.ee/record=b2064433~S55*est).
* Hans Christian Andersen „Lumekuninganna : muinasjutt seitsmes loos” (Hea Lugu 2014) (http://www.ester.ee/record=b4415842~S55*est).
* „Lumekuninganna : Hans Christian Anderseni klassikaline muinasjutt” (Koolibri 2014) (http://www.ester.ee/record=b4414243~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] = Снежная королева : [muinasjutt]” (Sonatiin 2005) (http://www.ester.ee/record=b3414677~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] = Снежная Королева : [joonisfilmide kogumik]” (Sonatiin 2009) (http://www.ester.ee/record=b3490338~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] : lastelavastus” (Eesti Rahvusringhääling 2008) (http://www.ester.ee/record=b2509319*est).
* „Lumekuninganna [Helisalvestis] : laulud Vanemuise teatri muusikalavastuses” (Teater Vanemuine 2008) (http://www.ester.ee/record=b2440278~S55*est).
Lumekuninganna loss* Urve Tinnuri „Lumekuninganna märkas lehes …” (TEA Kirjastus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4472387~S55*est).
* Salme Raatma „Lumekuninganna ja teisi jutte lastele” (Greif 1993) (http://www.ester.ee/record=b1063785~S55*est).
* „Sõnajalad : valimik ettekandeid” (San Francisco 1969) (http://www.ester.ee/record=b1405092~S55*est).
* Джоан Виндж „Снежная королева” (Москва 1995) (http://www.ester.ee/record=b3264290*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis]”(F-Seitse 2012) (http://www.ester.ee/record=b2865976~S55*est).
* Disney „Lumekuninganna ja igavene talv : filmiraamat” (Egmont Estonia 2014) (http://www.ester.ee/record=b3055721~S55*est).
* „Frozen [Noot] : play 7 selections with sound-alike audio” (New York 2013) (http://www.ester.ee/record=b4431654~S55*est).
* Kristen Anderson-Lopez „Frozen [Helisalvestis] : soundtrack” (Walt Disney Records 2013) (http://www.ester.ee/record=b4466217~S55*est).
* „Seitsme maa ja mere taga [Helisalvestis] ” (Enjoy stuudio 2015) (http://www.ester.ee/record=b4523745~S55*est).
* Disney „Lumekuninganna ja igavene talv” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4505694~S55*est).
* Jessica Julius „Lumekuninganna ja igavene talv : [kaks suvist lugu] : Olafi oivaline suvepäev ; [Anna ja Elsa merereis]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4495837~S55*est).
* Amy Weingartner „Lumekuninganna ja igavene talv : Anna ja Elsa talvelõpupidu : [kaks uut lugu!]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4459571~S55*est).
Elsa ja Anna* Rico Green „Lumekuninganna ja igavene talv : talvepalavik” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4545173~S55*est).
* Victoria Saxon „Lumekuninganna ja igavene talv : Anna ja Elsa: lapsepõlvelood : [kaks lustakat lugu!]” (Egmont Estonia 2015) ( http://www.ester.ee/record=b4532558~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Elagu kuninganna!” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4532599~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Mälestused ja võlujõud” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4532602~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Soe vastuvõtt” (Egmont Estonia 2016) (http://www.ester.ee/record=b4561509~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Joakimi jäälõikur” (Egmont Estonia 2016) (http://www.ester.ee/record=b4561497~S55*est).
* „Lumekuninganna ja igavene talv : soenguraamat : [Anna ja Elsa lemmiksoengud]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4476275~S55*est).

Klaari Tamm

Fotod Ago Pärtelpoeg

Marko Leino „Jõululugu”

Marko Leino (s. 1967) on soome kirjanik ja stsenarist, kelle sulest on ilmunud sellised filmistsenaariumid nagu  „Matti: põrgu kuulub kangelastele” (2006) ja koostöös  Antti J. Jokinen’iga „Puhastus” (2013)  jne. Teda peetakse Soome filmitööstuse nn kuldsõrmeks, kelle teostest saavad tihti menukid. Leino on kirjutanud ka mitmeid lasteraamatuid, luuletusi, aga põhiliselt krimiromaane.

leinojoululugu2007. aastal valmisid Soomes üheaegselt film ja raamat „Jõululugu” (orig. “Joulutarina”), mis räägivad loo sellest, kuidas orb Nikolasest saab jõuluvana.  Filmi pole ma ise näinud, kuigi seda on näidatud ka Eestis nii kinobussis kui ka ETV-s 2009. aasta jõulude ajal. Seega edaspidi tuleb juttu üksnes raamatust.

Raamat koosneb 24 aknast (nagu jõulukalender)  ehk peatükist, kus  vanaisa jutustab kahele oma lapselapsele jõululoo, mida on räägitud aastakümneid enne pühi, iga päev üks lugu. Seekord saab jutustus alguse küll  hilissuvel, kui lapselapsed leiavad merepõhjast aarde – imeilusa puust laeka, mille sees on uur ja jõulutervitus kallile väikesele Aadale vennalt Nikolaselt. Lugu võib alata.

See viib Korvajõe küla lähedale kivisele saarele, kus elab neljaliikmeline perekond Vana. Nad elavad seal õnnelikult, kuigi vaeselt, kuni kaks päeva enne jõule haigestub tõsiselt pere noorim liige, pisike Aada. Vanemad otsustavad maismaalt abi otsida, kuid kahjuks on merel torm ja nad ei tule tagasi. Saabuvad kaks meest, kes ütlevad, et leidsid ta vanemate surnukehad (mitte õe Aada) ning Nicolas peab nendega kaasa minema. Siit saab alguse 5-aastase Nikolase uus elu Korvajõe külas, kus vahetub tema eest hoolitsevate perede ring iga aasta jõulude aegu. Ta otsustab, et ei kiindu kunagi kellegisse, sest see teeb liiga haiget, kuid murrab oma lubadust ning peagi on tervest külast saanud tema jaoks üks suur pere. Tänutäheks nende headuse eest meisterdab ta oma isa pussiga lastele kenad kingid, mille edastab jõuluööl enne tema lahkumist uude peresse. Samal ööl käib ta ka mere ääres oma õele Aadale jõulukinki viimas, sest usub, et temast sai mereneitsi. Niimoodi mööduvad aastad, Nikolas on kolmeteistkümneaastane ning peagi saab ring täis, sest külas on kõigest 8 talu. Mis edasi?

Kuna külaelanikel on ees rasked ajad ning keegi ei saa võtta teda uuesti oma majapidamisse, siis otsustakse ta anda  kurjale puusepal Iisakkile, kes elab üksinda  külast kaugel eemal. Siiski harjub tasapisi Nicolas uue elukorraldusega, eriti peale seda, kui vanamees tutvustab talle oma puutöökoda ja selle saladusi. Ometi ei suuda ta loobuda ideest jõuluõhtul tänada külaelanikke omavalmistud kingitustega. Salaja meisterdab ta töötoas kingitusi, kuid jääb lõpuks siiski öiste tegemistega peremehele vahele. Siit edasi toimub jälle pöördemoment noormehe elus ning tuleb välja, et vana puusepp on lihtsalt elust kibestunud, sest on kaotanud nii naise kui ka poja. Edasipidi jätkub nende suhtlus juba isa ja poja tasandil. Iisakki ja Nicolase põhitööks saabki kingituste meisterdamine ning jõuluööl nende kohaletoimetamine. Kingipiirkonnad aina suurenevad ning aastad mööduvad ka üha kiiremini. Lõpuks jõuab kätte aeg, kui Iisakki lahkub teisse ilma ning Nicolas saab aru, et ta on teistkordselt murdnud oma lubadust kiinduda mõnda inimesse.

markoleinoLõpuks tunnistab Nicolas, et üksindus ongi tema saatus ning ta võtab kasutusele üksnes oma teise eesnime Oulu ehk temast saab Oulu Vana. Ta pühendub üksnes jõuludele ja kinkide valmistamisele, muul ajal  saab temast erak, keda kõik kardavad. Ta ostab Iisakki päranduse eest endale neli porot, keda püüab  kodustada ja välja koolitada, kuid miski ei aita, põdrad ei allu talle. Ta võtab lõpuks kasutusse porokasvataja soovituse kanda punast karusnahast mütsi ja lisab omalt poolt kogu kostüümi – erkpunased püksid ja mantli musta vööga. Nagu imeväel kuuletuvad põdrad nüüd Oulule, kuigi teadagi on põhjapõdrad tegelikult värvipimedad.

Raamatu lõppu ma ümber ei jutusta, kuid ka sinna mahub veelkord oma lubaduse murdmist ning tänu sellele ka ustava abilise leidmise. Paraku jääb ka Nicolas ehk Oulu nii vanaks, et kätte jõuab viimane kord jagada kinke jõulude ajal. Peale seda jääb ta kadunuks, kuid traditsioon jätkub, nii nagu Nicolas päris alguses oli soovinud. Lapsed leiavad jõuluhommikul eest kingitused ning kui eriti veab, siis võid jõuluööl kuulda ja näha kuljuste saatel saani üle talvise taevalaotuse sõitmas.

Kurvalt alanud lugu saab ilusa lõpu!

viiresmeiejouludeluguLisaks soovitan lugeda Ants Viirese „Meie jõulude lugu”, kust leiab ka peatüki Eesti jõuluvanade ajaloost. Õnneks meie traditsioonides on alates 1920-ndatest aastatest jõuluvana (vahepealsesel ajal ka aastavahetuseti näärimees) ka isiklikult külastunud kodusid oma puna-valges või  mõnes teisevärvilises kuues ja valge habemega. Jõuluvana ei ole üksnes ilus muinasjutt, vaid reaalne jõulurõõmu tooja.

Häid jõule!

Klaari Tamm