Archive for the ‘Tamm, Klaari’ Category

Tartu Linnaraamatukogu laenutuste jõulueelne TOP 10

Selline kirju on olnud selle aasta laenutuste TOP 10.

(laenutuste arv / pealkiri / autor)

1. 436/ REHEPAPP, EHK, NOVEMBER  / Andrus Kivirähk
2. 381/ LITSID. TEINE RAAMAT, NAISTE SÕDA / Mart Sander
3. 371/ TOBIAS JA TEINE B / Piret Raud
4. 355/ HARRY POTTER JA TARKADE KIVI / J. K. Rowling
5. 331/ KLAASLAPS / Maarja Kangro
6. 322/ KUS MA OLEN JA KUIDAS SINA VÕID PALJU KAUGEMALE JÕUDA / Mihkel Raud
7. 298/ EESTI ÜMBERLÕIKAJA / Mihkel Mutt
8. 286/ LITSID. ESIMENE RAAMAT, NAISTE SÕDA / Mart Sander
9. 273/ IRDABIELU / Erik Tohvri
10. 231/ SAATUSE PEEGELPILT / Marilyn Kerro

Numbreid luges Küllike Lutsar, pildi pani kokku Klaari Tamm

Advertisements

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Pealkiri annab ühtlasi sisu üldkokkuvõtte. Lustakas lugu, kuidas 12-aastane Kaisa aitab isal leida uue naise. Mainitakse, et ema on surnud, kuid sel teemal rohkem ei peatuta. Ühel päeval otsustab isa, et soovib naise võtta. Üksnes keda täpselt, seda ta veel ei tea. Tütar võtab ohjad enda kätte ning utsitab isa tegema nimekirja omadustest, mida ta selle naise juures näha tahab. Sellega alles kogu otsimissaaga algab. Tuleb välja, et on veel mitmeid kriteeriume, mida peab kindlasti ÕIGE naise otsingul arvestama. Õnneks on Kaisal parim sõbranna Merit, kes oskab anda kasulikku nõu, sest tema emal on selles vallas hulga kogemusi.

Kohati tekib kahtlus, et kellele see raamat õigupoolest suunatud on ning millist sõnumit see endas kannab. Kas see on mõeldud varateismelistele kohtingute maailma sisseelamiseks või üksikutele täiskasvanutele (sh ka üksikvanematele) eneseabiõpikuna, kuidas leida kaaslane kogu eluks? Tõenäoliselt siiski võib-olla veidi mõlemat, sest sellel teosel on minu arvates päris hea potentsiaal olla aluseks ka toredale koguperefilmile. Raamat on nii Eesti Kultuurikapitali lastekirjanduse 2016. a. aastaauhinna nominent kui ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäeva korraldatud lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat” võidutöö ning Tartu linna Lapsepõlve auhinna laureaat.

Klaari Tamm

Jüri Kolk „Igapidi üks õnn ja rõõm”

valik

hüpata vette
tundmatus kohas
või jääda
tuntud kohas kuivale

Luuletuse tahaks lõpetada sõnadega, et selles on küsimus. Kogumiku kõik luuletused tekitavad küsimusi ning samas ka annavad vastuseid meie elus olulistele teemadele vastavalt iga inimese isiklikele tõekspidamistele ja meeleoluldele. Õnneks oskab Jüri Kolk meisterlikult kasutada kõigile tuntuid viiteid (nt mõistus tuli koju, aga liiga hilja, mõistus tuli koju, tares tukiving…), et selle üle juurdlemine oleks veidi mõnusam. Eks ole seegi suhtumise küsimus, kas elu peab olema igapidi üks rist ja viletsus või õnn ja rõõm.

Klaari Tamm

Loe ka Kaja Kleimanni arvustust

„Elas kord …”

Elas kord …

Lumivalgeke oma imelises palees …

Lumivalgeke„Lumivalgekese paleest avaneb vaade Luikede järvele, ja järvevesi täidab ka vallikraavi, mis takistab märkamatult paleesse hiilida.

Madala palee seinas on salavärav, millest vallikraav läbi kulgeb. Salavärav on kohe maa-aluse vangikongi kõrval ja seda kasutatakse vangide paadiga kohaletoimetamiseks või äraviimiseks. Värava alt on lihtne läbi ujuda, sisse jõudes saate maabumissillale ronida.

Klaasist kirst asub neljandal korrusel ühes suures hoiuruumis, mis varem oli Kurja Kuninganna erakamber. Kolmandalt korruselt kohe peatrepi juurest leiate Kurja Kuninganna suure portree. See on tegelikult salauks, mille kaudu pääseb kambrisse.”

(Chris Colfer „Muinasjutumaa: sooviloits”, lk 256 (http://www.ester.ee/record=b2988500~S55*est))

… ning Lumekuninganna oma jäises lossis …

„Siis kukkus ta sammult maha ja jäi silmitsema enda ees avanevat orgu Lumekuninganna lossiga.

Lumekuninganna suurteleLossi seinad olid lumest. Aknad ja uksed teravast tuulest. Seal oli rohkem kui sada saali, selliseid nagu tuisklumi oli neid voolinud, ja suurim neist oli miilide pikkune. Kõiki neid valgustavad virmalised. Kõik saalid olid nii suured ja nii tühjad, nii sätendavad ja nii jäised! Tühjad, kõledad ja külmad olid Lumekuninganna lossi saalid. Virmalised välkusid nii kindla ajakavaga, et sa võisid eksimatult määrata, millal nad on kõige eredamad ja millal tuhmimad. Tühja ja jäise lossi keskel oli kinnikülmunud järv, mis oli tuhandeks tükiks pragunenud…

Mette ei näinud midagi sellist, nagu oli kirjutanud Hans Christian Andersen. Ta nägi viisnurkset betoonlahmakat, mille keskosa kattis klaasist kuppel, ja läbi lumeräitsakate lennu peegeldus selle virmaliste helkimine digitaalsesse taevasse. Ta nägi jäise ratsionaalsusega ehitatud lumekristalli struktuuriga teadusasutust.”

(Indrek Hargla jutustus „Roos ja lumekristall” samanimelises kogumikus, lk 9-75 (http://www.ester.ee/record=b2134103~S55*est))

Klassikalised muinaslood Lumivalgekesest ja Lumekuningannast on ajas läinud rändama ning võtnud uued ja peadpööritavad suunad. Raamatunäitus „Elas kord…”, mis oli raamatukogu II korruse näituseruumis üleval märtsis-aprillis, heitis kerge pilgu nende lugude põnevatele tõlgendustele nii kirjanduses, muusikas, filmides kui ka teatritükkides.

Valik näitusel olnud teostest:

Lumivalgeke

* „Die Kinder- und Hausmärchen der Brüder Grimm” ( Berlin 1974) (http://www.ester.ee/record=b4188870~S55*est).
* Vennad Grimmid „Lumivalgeke” (Hea Lugu 2013) (http://www.ester.ee/record=b2906535~S55*est).
* Siima Škopi muinasjutuline maailm [Videosalvestis] (Raamat-Film 2009) (http://www.ester.ee/record=b2647228~S55*est).
Lumivalgeke Ago Pärtelpoeg* Disney „ Lumivalgeke” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4505680~S55*est).
* Edgar Arnoldi „Walt Disney elu ja muinasjutud” (Eesti Raamat 1973) (http://www.ester.ee/record=b1165677~S55*est).
* Disney „Printsesside kokaraamat” (Egmont Estonia 2005) (http://www.ester.ee/record=b2066979~S55*est).
* Neil Philip „Piltidega muinasjuturaamat : lummavad lood tervest maailmast” (Varrak 1999) (http://www.ester.ee/record=b1314414~S55*est).
* August Kitzberg „A. Kitzberg’i lastenäidendid” (Noor-Eesti 1928) (http://www.ester.ee/record=b1371652~S55*est).
*„ Imemuinasjutud” (Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus 2014) (http://www.ester.ee/record=b3088694~S55*est).
* „Muinasjutuline : valik Sten Roosi muinasjutuvõistluse võidutöödest 2004-2009” (Hea Laps 2010) (http://www.ester.ee/record=b2558146~S55*est).
* „Jürikuu : igaks aprillikuu õhtuks üks maailma kõige, kõige, kõige… kaunim, vahvam, põnevam, muinasjutt!” (Tiritamm 1998) (http://www.ester.ee/record=b1053115~S55*est)
* Aleksandr Ostrovski „Lumivalgeke : kevademuinasjutt 4 vaatuses proloogiga” (Eesti Riiklik Kirjastus 1964) (http://www.ester.ee/record=b1146130~S55*est).
Lumivalgeke täiskasvanutele (1)* Nikolai Rimski-Korsakov „Vene fantaasiad” [Helisalvestis] ( International Masters Publishers AB 2003) (http://www.ester.ee/record=b3522659~S55*est).
* Salla Simukka „Punane nagu veri” (Pegasus 2014) (http://www.ester.ee/record=b3057535~S55*est).
* Salla Simukka „Valge nagu lumi” (Pegasus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4424436~S55*est).
* Salla Simukka „Must nagu eebenipuu” (Pegasus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4452593~S55*est).
* Nele Neuhaus „Lumivalgeke peab surema” (Tänapäev 2016) (http://www.ester.ee/record=b4523211~S55*est).
* Andrus Kivirähk „Õlle kõrvale” (Vaho 1996) (http://www.ester.ee/record=b1058286~S55*est)
* Toomas Raudam „Uued Grimmi muinasjutud ; Muinasjutt Bob Dylanist” (Tuum 2011) (http://www.ester.ee/record=b2679036~S55*est).
* Andrzej Sapkowski „Viimane soov” (Tiritamm 2011) (http://www.ester.ee/record=b2723202~S55*est).
* Angela Carter „Verine kamber” (Varrak 2015) (http://www.ester.ee/record=b4447246~S55*est).
* Peeglike peeglike [Videosalvestis] (Sonatiin 2012) (http://www.ester.ee/record=b3508657~S55*est).
* Elavad nukud [Videosalvestis] (Eesti Filmi Sihtasutus 2006) (http://www.ester.ee/record=b3401410~S55*est)
* Neil Gaiman „Smoke and Mirrors” (London 2005) (http://www.ester.ee/record=b2645193~S55*est).
* Helen Oyeyemi „Boy, snow, bird” (London 2014)(http://www.ester.ee/record=b4476220~S55*est).

Lumekuninganna

* Hans Christian Andersen „Väike merineitsi : muinasjutud ja lood” (Eesti Raamat 2005) (http://www.ester.ee/record=b2064433~S55*est).
* Hans Christian Andersen „Lumekuninganna : muinasjutt seitsmes loos” (Hea Lugu 2014) (http://www.ester.ee/record=b4415842~S55*est).
* „Lumekuninganna : Hans Christian Anderseni klassikaline muinasjutt” (Koolibri 2014) (http://www.ester.ee/record=b4414243~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] = Снежная королева : [muinasjutt]” (Sonatiin 2005) (http://www.ester.ee/record=b3414677~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] = Снежная Королева : [joonisfilmide kogumik]” (Sonatiin 2009) (http://www.ester.ee/record=b3490338~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] : lastelavastus” (Eesti Rahvusringhääling 2008) (http://www.ester.ee/record=b2509319*est).
* „Lumekuninganna [Helisalvestis] : laulud Vanemuise teatri muusikalavastuses” (Teater Vanemuine 2008) (http://www.ester.ee/record=b2440278~S55*est).
Lumekuninganna loss* Urve Tinnuri „Lumekuninganna märkas lehes …” (TEA Kirjastus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4472387~S55*est).
* Salme Raatma „Lumekuninganna ja teisi jutte lastele” (Greif 1993) (http://www.ester.ee/record=b1063785~S55*est).
* „Sõnajalad : valimik ettekandeid” (San Francisco 1969) (http://www.ester.ee/record=b1405092~S55*est).
* Джоан Виндж „Снежная королева” (Москва 1995) (http://www.ester.ee/record=b3264290*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis]”(F-Seitse 2012) (http://www.ester.ee/record=b2865976~S55*est).
* Disney „Lumekuninganna ja igavene talv : filmiraamat” (Egmont Estonia 2014) (http://www.ester.ee/record=b3055721~S55*est).
* „Frozen [Noot] : play 7 selections with sound-alike audio” (New York 2013) (http://www.ester.ee/record=b4431654~S55*est).
* Kristen Anderson-Lopez „Frozen [Helisalvestis] : soundtrack” (Walt Disney Records 2013) (http://www.ester.ee/record=b4466217~S55*est).
* „Seitsme maa ja mere taga [Helisalvestis] ” (Enjoy stuudio 2015) (http://www.ester.ee/record=b4523745~S55*est).
* Disney „Lumekuninganna ja igavene talv” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4505694~S55*est).
* Jessica Julius „Lumekuninganna ja igavene talv : [kaks suvist lugu] : Olafi oivaline suvepäev ; [Anna ja Elsa merereis]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4495837~S55*est).
* Amy Weingartner „Lumekuninganna ja igavene talv : Anna ja Elsa talvelõpupidu : [kaks uut lugu!]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4459571~S55*est).
Elsa ja Anna* Rico Green „Lumekuninganna ja igavene talv : talvepalavik” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4545173~S55*est).
* Victoria Saxon „Lumekuninganna ja igavene talv : Anna ja Elsa: lapsepõlvelood : [kaks lustakat lugu!]” (Egmont Estonia 2015) ( http://www.ester.ee/record=b4532558~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Elagu kuninganna!” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4532599~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Mälestused ja võlujõud” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4532602~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Soe vastuvõtt” (Egmont Estonia 2016) (http://www.ester.ee/record=b4561509~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Joakimi jäälõikur” (Egmont Estonia 2016) (http://www.ester.ee/record=b4561497~S55*est).
* „Lumekuninganna ja igavene talv : soenguraamat : [Anna ja Elsa lemmiksoengud]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4476275~S55*est).

Klaari Tamm

Fotod Ago Pärtelpoeg

Marko Leino „Jõululugu”

Marko Leino (s. 1967) on soome kirjanik ja stsenarist, kelle sulest on ilmunud sellised filmistsenaariumid nagu  „Matti: põrgu kuulub kangelastele” (2006) ja koostöös  Antti J. Jokinen’iga „Puhastus” (2013)  jne. Teda peetakse Soome filmitööstuse nn kuldsõrmeks, kelle teostest saavad tihti menukid. Leino on kirjutanud ka mitmeid lasteraamatuid, luuletusi, aga põhiliselt krimiromaane.

leinojoululugu2007. aastal valmisid Soomes üheaegselt film ja raamat „Jõululugu” (orig. “Joulutarina”), mis räägivad loo sellest, kuidas orb Nikolasest saab jõuluvana.  Filmi pole ma ise näinud, kuigi seda on näidatud ka Eestis nii kinobussis kui ka ETV-s 2009. aasta jõulude ajal. Seega edaspidi tuleb juttu üksnes raamatust.

Raamat koosneb 24 aknast (nagu jõulukalender)  ehk peatükist, kus  vanaisa jutustab kahele oma lapselapsele jõululoo, mida on räägitud aastakümneid enne pühi, iga päev üks lugu. Seekord saab jutustus alguse küll  hilissuvel, kui lapselapsed leiavad merepõhjast aarde – imeilusa puust laeka, mille sees on uur ja jõulutervitus kallile väikesele Aadale vennalt Nikolaselt. Lugu võib alata.

See viib Korvajõe küla lähedale kivisele saarele, kus elab neljaliikmeline perekond Vana. Nad elavad seal õnnelikult, kuigi vaeselt, kuni kaks päeva enne jõule haigestub tõsiselt pere noorim liige, pisike Aada. Vanemad otsustavad maismaalt abi otsida, kuid kahjuks on merel torm ja nad ei tule tagasi. Saabuvad kaks meest, kes ütlevad, et leidsid ta vanemate surnukehad (mitte õe Aada) ning Nicolas peab nendega kaasa minema. Siit saab alguse 5-aastase Nikolase uus elu Korvajõe külas, kus vahetub tema eest hoolitsevate perede ring iga aasta jõulude aegu. Ta otsustab, et ei kiindu kunagi kellegisse, sest see teeb liiga haiget, kuid murrab oma lubadust ning peagi on tervest külast saanud tema jaoks üks suur pere. Tänutäheks nende headuse eest meisterdab ta oma isa pussiga lastele kenad kingid, mille edastab jõuluööl enne tema lahkumist uude peresse. Samal ööl käib ta ka mere ääres oma õele Aadale jõulukinki viimas, sest usub, et temast sai mereneitsi. Niimoodi mööduvad aastad, Nikolas on kolmeteistkümneaastane ning peagi saab ring täis, sest külas on kõigest 8 talu. Mis edasi?

Kuna külaelanikel on ees rasked ajad ning keegi ei saa võtta teda uuesti oma majapidamisse, siis otsustakse ta anda  kurjale puusepal Iisakkile, kes elab üksinda  külast kaugel eemal. Siiski harjub tasapisi Nicolas uue elukorraldusega, eriti peale seda, kui vanamees tutvustab talle oma puutöökoda ja selle saladusi. Ometi ei suuda ta loobuda ideest jõuluõhtul tänada külaelanikke omavalmistud kingitustega. Salaja meisterdab ta töötoas kingitusi, kuid jääb lõpuks siiski öiste tegemistega peremehele vahele. Siit edasi toimub jälle pöördemoment noormehe elus ning tuleb välja, et vana puusepp on lihtsalt elust kibestunud, sest on kaotanud nii naise kui ka poja. Edasipidi jätkub nende suhtlus juba isa ja poja tasandil. Iisakki ja Nicolase põhitööks saabki kingituste meisterdamine ning jõuluööl nende kohaletoimetamine. Kingipiirkonnad aina suurenevad ning aastad mööduvad ka üha kiiremini. Lõpuks jõuab kätte aeg, kui Iisakki lahkub teisse ilma ning Nicolas saab aru, et ta on teistkordselt murdnud oma lubadust kiinduda mõnda inimesse.

markoleinoLõpuks tunnistab Nicolas, et üksindus ongi tema saatus ning ta võtab kasutusele üksnes oma teise eesnime Oulu ehk temast saab Oulu Vana. Ta pühendub üksnes jõuludele ja kinkide valmistamisele, muul ajal  saab temast erak, keda kõik kardavad. Ta ostab Iisakki päranduse eest endale neli porot, keda püüab  kodustada ja välja koolitada, kuid miski ei aita, põdrad ei allu talle. Ta võtab lõpuks kasutusse porokasvataja soovituse kanda punast karusnahast mütsi ja lisab omalt poolt kogu kostüümi – erkpunased püksid ja mantli musta vööga. Nagu imeväel kuuletuvad põdrad nüüd Oulule, kuigi teadagi on põhjapõdrad tegelikult värvipimedad.

Raamatu lõppu ma ümber ei jutusta, kuid ka sinna mahub veelkord oma lubaduse murdmist ning tänu sellele ka ustava abilise leidmise. Paraku jääb ka Nicolas ehk Oulu nii vanaks, et kätte jõuab viimane kord jagada kinke jõulude ajal. Peale seda jääb ta kadunuks, kuid traditsioon jätkub, nii nagu Nicolas päris alguses oli soovinud. Lapsed leiavad jõuluhommikul eest kingitused ning kui eriti veab, siis võid jõuluööl kuulda ja näha kuljuste saatel saani üle talvise taevalaotuse sõitmas.

Kurvalt alanud lugu saab ilusa lõpu!

viiresmeiejouludeluguLisaks soovitan lugeda Ants Viirese „Meie jõulude lugu”, kust leiab ka peatüki Eesti jõuluvanade ajaloost. Õnneks meie traditsioonides on alates 1920-ndatest aastatest jõuluvana (vahepealsesel ajal ka aastavahetuseti näärimees) ka isiklikult külastunud kodusid oma puna-valges või  mõnes teisevärvilises kuues ja valge habemega. Jõuluvana ei ole üksnes ilus muinasjutt, vaid reaalne jõulurõõmu tooja.

Häid jõule!

Klaari Tamm

Dmitri Demjanov ja Mari Kodres “Sööme ära!”

„Kui sa, Puhh, hommikul üles ärkasid,
mida sa siis kõigepealt endale ütled?“
küsis Notsu viimaks.
„Mis hommikueineks on?“ vastas Puhh.
„Aga mida, sina, Notsu ütled?“

„Mina ütlen: ei tea, kas täna ka midagi
põnevat peaks juhtuma?“ vastas Notsu.

Puhh noogutas mõtlikult pead.
„See on ju seesama,“ vastas ta.

A. A. Milne „Karupoeg Puhh“

Hakkasin raamatut lugema kokandusalase võhikuna (loe algaja huvilisena) ja teatud eelarvamustega. Kahtlesin põhiliselt kahe variandi vahel: a) tegu on raamatukaanelt vastu vaatava hapukapsa ja seapea (või pigem ikka seasüldi) ülistamisega eesti köögis või b) udupeene gurmeeköögi idealiseerimisega rahvusköögis (raamatu idee autori  ametikohtadest tulenevalt). Tegelikult, minu suureks üllatuseks, ühendab see raamat aga tervet kokakunsti kolme põhitala: traditsioonilist kööki, kõrgköögikunsti ja minu jaoks seni tundmatut uut kööki.

Mida tähendavad väljendid Uus Põhjala ja Uus Eesti Köök? Mis ikka on see raskesti kirjeldatav eesti maitse? Lihtsalt, ladusalt ja humoorikate kõrvalepõigetega, nt kuidas inglise meresõitja korraldatud dineel pakuti kuningannale indiaanipärast kartulisuppi kartulivartest, on läbi kaheksa suurema toiduainete rühma püütud kirjeldada eesti maitse eripära. Igasse teemasse on sissepõimitud ajalugu (sh ka lähiminevikust nii piimasaalid kui ka viguriga sigur), erinevaid kasutusvõimalusi, kasulikke kvaliteetsete toodete äratundmise nippe (nt naturaalsesse kodujuustu säilitusaineid ei panda, küll vahel nende lisandites).

Lisaks eesti maitset iseloomustavatele toiduainetele on eraldi välja toodud ka piirkondlikud erinevused saartest kuni setu köögini, kohvikukultuur, laadad, eesti toidu valitsejannad ning loomulikult tulevikusuundumused. Just see viimane mainitud teema on eriti huvitav ja integreeriv, sest sisaldab selliseid mõisteid nagu aeglane toit (slow food), uued maitsed, maitseturism ja molekulaargastronoomia.

Tore oli lugeda, et uute ja põnevate maitsete jahil jäävad samas armsaks ka lapsepõlvest kaasa saadud eelistused. Seega pole täielikult võimalik siiski ennast oma rahvusköögist lahutada. Lihtsalt kõik on muutumises, eelistades kohaliku toorainet ja mahepõllundust, püütakse luua omastest maitsetest uusi põnevaid roogasid olgu selleks verivorst rosinatega või leivamuffinid. Kindlasti kõik need ei jää eestlaste lauale püsima, kuid annab kinnitust Eesti konkurentsivõimest maailma gastronoomias.

Kindlasti tasub mainimist ka raamatu eripära, et tekstide ilmestamiseks on kasutatud nii toiduainetele pühendatud toredaid mitmetähenduslike väljendeid (stiilinäide: „vana kala“, „piimavasikas“), luuletusi, laulusalme kui ka tsitaate.

Raamat annab huvitava kokkuvõtte eesti köögi eripärast, mida tasub lugeda kõigil neil, kes väärtustavad tervislikku eesti toitu. Üheks sihtrühmaks oleks ka praegused koolilapsed. Lugedes humoorikalt kokku pandud eesti toidu tutvustust, võib-olla nad avastaksid sarnaselt minuga, et ka eestimaine roog võib olla nii maitsev, visuaalselt kaunis kui ka kiiresti valmiv.

„Sööme ära“ on Tartu Linnaraamatukogus saadaval nii eesti kui ka inglise keeles. Ingliskeelsel raamatul on kaasas ka DVD, millel on eestikeelne film ingliskeelsete subtiitritega restoran Gloria ajaloost – „Gloria, endine Pariis 1937-2007“.

Klaari Tamm