Archive for the ‘Pormeister, Eve’ Category

Maastiku lummuses ja köidikuis. Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett“

Kuidas vaadata vett, seda ühelt poolt väga lihtsat ja teiselt poolt ebatavalist ainet, millest olevat alguse saanud maailmakõiksus ja mis olevat tema olemuse aluseks.

Kuidas vaadata vett, seda suure soojusmahtuvusega ainet, mis moodustab meie kehamassist umbes kaks kolmandikku, mis oma eriliste omaduste tõttu on võimeline liikuma vertikaalis ja mida oma elutegevuseks Maal vajavad kõik elusolendid.

Kuidas vaadata vett, mis lummab ja hirmutab, mis annab ja võtab elu, viies ja mattes kõik ettejääva endaga1 ja enda alla. Seda on kogenud paljud rahvad, meie nende hulgas, kuigi oma väikestes mõõtmetes tunduvalt väiksemas ulatuses. Kuid valu on kõigil üks ja seesama.

Eestis mattis mitu küla ja veel muudki enda alla näiteks 5. mail 1956. aastal täismõõtmed saavutanud Narva veehoidla,

Hispaania on aga veehoidlaid ja paisjärvi lausa täis tikitud. Andaluusiast kuni Galiciani Miño jõe ääres kujundavad need enamuses Franco režiimi (1939–1975) ajal ja veel palju hiljemgi loodud kunstlikud rajatised Pürenee poolsaare maastikupilti.

Leóni provintsis pühkis 1968. aastal valminud Porma ehk Juan Beneti nimeline veehoidla (pais) Porma jõeorus minema üheksa küla, nende seas oru suurima, Vegamiáni küla, kus sündis romaani „Kuidas vaadata vett“ autor Julio Llamazares, ja Ferrerase küla, kuhu on paigutatud tema romaani tegevuskoht.

Rohkem kui viiesaja veehoidla alla maetud küla elanikud (vrd Laan 2020: 147) olid Hispaanias sunnitud − ka väevõimuga (vrd lk, 62) − hülgama sundvõõrandamise pärast oma kodu. Üleujutuskohuslasteks, veealumisteks (vrd lk 18, 169) nimetab niisuguseid sunnitud rändajaid vene külaproosa üks tuntumaid kirjanikke Valentin Rasputin (15.03.1937–14.03.2015) oma romaanis „Lahkumine Matjorast“ (1976; tlk Olev Jõgi, 1980).

Mitmete auhindadega tunnustatud Hispaania stsenaristi, proosakirjaniku, luuletaja, reisikirjade ja filmistsenaariumide autori Julio Alonso Llamazarese romaanis jutustatud Ferrarese küla kadumise loo vee alla teeb eriliseks teadmine, et selle aines tugineb tema enda läbitunnetatud kogemustele. 28. märtsil 1955 Hispaanias Leóni provintsis Vegamiáni külas sündinud Llamazares oli üheksa-aastane, kui küla rajatava Porma veehoidla tõttu 1968. aastal tühjaks tehti ja pere Sabero kivisöemaardlas asuvasse Olleros de Sabero külla kolis, ja 12-aastane, kui ta sealt Madridi internaatkooli suundus.

Eriliseks teeb tema romaanis kirjeldatud Ferrarese küla kadumise vee alla samuti teadmine, et 28-aastasena nägi ta 1983. aastal ajutiselt tühjaks lastud Porma veehoidla alt välja ilmunud kummituslikku (vrd lk 95), apokalüptilist maastikku. Kuid alles kolmkümmend aastat hiljem, väga küpse mehena oli ta valmis läbielatud vaatepilti oma hingepaisu tagant valla päästma ning oma kirjanduslike tegelaste silme ja tunnete läbi taas ellu äratama: „Paisu juurde oli jäänud õige vähe vett ja kõik muu oli üks mudameri, milles paistsid külade varemed, [—] See oli maailmalõpu maastik, kuid selles oli inimese kohalolu. Või jäljed tema kohalolust, sama tontlikud kui küla varemed.“ (lk 72–73; vrd lk 17, 58)

Sinna, lilli, karjakellade helinat ja linnulaulu täis maastikule rajatud veehoidla juurde, mille vesi peidab kõigi neljakümne viie aasta eest külast lahkuma sunnitud perede „elu saatnud maastikku“ (lk 122), suunabki autor ühel väga ilusal aprillihommikul kuusteist kolme erineva põlvkonna esindajat, et täita isa ja vanaisa Domingo viimane soov: jõuda tuhana tagasi oma külasse, mägede juurde, mille üks osa ta oli.

Ilu ja hävingut kiirgavast maastikust − koos lahkunud mehe hingega − saab Julio Llamazarese romaani „Kuidas vaadata vett“ tegelik peategelane ja telg. Paisjärve äärde viib kirjanik kõik oma tegelased, et jutustada erinevate pilkude läbi

sisemonoloogi vormis Ferrerase küla hävingust ja selle mõjust inimese hingemaastikule, eri põlvkondade arusaamadele nendevahelistest sidemetest, looduse ja inimese ning küla ja linna vahekorrast, heaolu kasvu nimel toimuvast tehnilisest progressist (vrd lk 55, 62, 63, 77).

Selles väga hästi komponeeritud, tegelaste nimedega pealkirjastatud kuueteistkümnest peatükist – pluss seitsmeteistkümnes autojuhi-peatükk –, koosnevas romaanis pole mitte midagi juhuslikku. Iga element ja kujund on paigas. Isegi asulast kaasatoodud lillekimbule, mille vanaema eelmisel päeval kirikus kirstust kaasa võtab, enne kui see krematooriumisse viiakse, ja aprillihommikul veehoidlat ääristavatel karjamaaadel õitsevatele lilledele, samuti kaladele ja tuhale ning kivile, mille Agustín toob asundusest kaasa, annab autor sügava tähenduse, jättes lugejale samas tõlgendusvõimalusi. Isegi tegelaste monoloogiliste etteastete järjekord tundub olevat semantiliselt korrastatud, eriti raamatu lõpupeatükkide puhul.

Milline oleks olnud Llamazarese tegelaste elu – ja tema endagi oma –, kui nende tee poleks „ristunud ühe inseneri korraldusega, kes otsustas peatada jõe voolu“ (lk 55; vrd lk 61) ja meelevaldselt muuta jõevesi inimeste saatust määravaks, hingeliselt surmatoovaks veeks? See on üks neid küsimusi, mis paneb isa ja vanaisa Domingot koju viima läinud omakseid olnu ja oleva üle mõtisklema ja endamisi arutlema.

Milline oleks olnud aga veehoidla-eelne maastik? Ei tea. Kuigi ei saa öelda, et Porma jõe oru „veega täidetud“ (lk 109) maastik poleks ilus, mõjub ta ometigi kuidagi skeletilikult ja minimalistlikult. „Kõik selles piirkonnas on taandatud õige vähesele: taustal mäeahelik, esiplaanil käänuline maantee ja madalam küngas…“ (lk 145) – nendib see üks insener, Porma veehoidla projekteerija ja kirjanik Juan Benet, kelle meelevallas oli muuta jõevesi inimeste saatust määravaks, hingeliselt surmatoovaks veeks ja keda raamatu autor paneb otsekui häbipostis sulgema oma veeloo.

Julio Llamazarese pealtnäha lihtsakoeliselt jutustatud vee vaatamise lugu, mis ühe tahuna toob välja veehoidlate vee sünge saladuse, illustreerides seda hämmingut ja teadmatust leinavale perekonnale lakooniliselt oponeeriva, eemalt juhuslikult möödasõitva autojuhi – kes ei tea, mis end vee all varjab, või kes näeb veehoidlas ainult utilitaarset funktsiooni ja ilma ilu – lühikese etteastega, on tohutu sõnumiga lugu, mis kätkeb muu hulgas eetilist üleskutset inimkonnale mõelda päris tõsiselt ja suure moraalitundega ka selle üle järele, kuidas vaadata vett, seda hindamatut ja elutähtsat ainet.

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus
Laan, Mari 2020. Saateks. — Llamazares, Julio 2020. Kuidas vaadata vett, lk 147–151.
Llamazares, Julio 2020. Kuidas vaadata vett. Tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan. Tartu: Toledo.
Rasputin, Valentin 1980. Lahkumine Matjorast. Tallinn: „Eesti Raamat“.

Bartlebyde jälgi ajamas. Enrique Vila-Matas “Bartleby & Co”

Hispaania kirjaniku Enrique Vila-Matase raamat „Bartleby & Co“〈1〉 (tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kai Aareleid) võib esialgu silme ees ja peas kirjuks võtta, sest sedavõrd kirev ja (näiliselt) kaootiline on seal ülesastuv rohkearvuline seltskond ning rägastikuline neid ümbritsev nimedest, tistaatidest, lugudest, intertekstuaalsetest viidetest ja vihjetest kubisev(ad) maailm(ad). Ent samas äratab Vila-Matase üsnagi labürintjas teos Bartleby sündroomiga kirjanikest, nii-nimetatud ei-kirjanikest, kes on mingil põhjusel kirjutamisest loobunud või selle katkestanud või jäänudki „võiks“ tasandile, kõditavat uudishimu. Autori mäng teglikkuse ja fanataasiaga, kulgemine tõe ja ettekujutuse piiril, paroodiline, (enese)irooniline ja humoristlik lähenemine oma ainesele, läbiajamine „ilma kirjanduse mängureegliteta“ (121; vrd 114) ning vormi, sisu ja kompositsiooni iselaadsus pakuvad lugejale värskendavat ja vaheldusrikast elamust, kirjandusloolist avastamis- ja meeldetuletamisrõõmu.

Raamatu omapärane ülesehituslik võte, selle liigendamine napiks, kuid teost sisukalt valgustavaks sissejuhatuseks ja 86-ks joonealuseks märkuseks nähtamatu (põhi)teksti kohta meenutavad üht teist raamatut, mis sisaldab silmatorkava hulga joonealuseid märkusi: 74 märkust. Tähelepanuväärne on see, et need allmärkused ületavad seal põhiteksti tähenduslikkust. Pean silmas Šveitsi kirjaniku Max Frischi paroodilist ja iroonilist jutustust „Wilhelm Tell kooli jaoks“ („Wilhelm Tell für die Schule“, 1970) Šveitsi rahvuskangelase demütologiseerimisest〈2〉.

Ühes neist märkustest tsiteeritakse modernismi üht tähelepanuväärsemat autorit, Šveitsi saksakeelset kirjanikku Robert Walserit (1878−1956), kes sai esmaseks ajendiks minu mõtisklemisel Vila-Matase raamatu üle. Sest kirjutamist kirglikult armastanud kirjaniku positsioneerimine ei-kirjanduse frontman’ina, s.t joonealuste märkuste avajana ja ühe teost läbiva peamise juhtlõngana〈3〉 – märkuses 5, 24, 48, 52 ja 81 – tundus mulle esimese hooga üllatav ja segadusse ajav.

Muidugi mõista on ka ei-kirjanduse teema ise, mis kutsub lugema ja kirjutama, seda iseäranis praegusel internetiajastul kirjanduse üleprodutseerimise ja grafomaania foonil.

Mitte vähem mõjusaks tõukejõuks oli minu jaoks Hugo von Hofmannsthali 1902. aastal kirjutatud paradigmaatiline tekst „Üks kiri“ ehk „Lord Chandose kiri Francis Baconile“ („Ein Brief“ ehk „Brief des Lord Chandos an Francis Bacon“; vt märkus 2, 4, 7, 31, 34, 35) – Fin de siècle’i ajastu, sajandivahetuse kultuurikriisi, s.t mina-, keele-, taju- ja tunnetuskriisi üks olulisem kirjanduslik peegeldus. See on esimene dokument „eneses kahtlemisest, keelelisest ahastusest ja ahastusest selliste asjade võõra ülemvõimu pärast, mis ei ole enam käsitatavad“, selgitab hiljem keeles kõhklev, ent siiski sellesse uskuv ja õiget sõna otsiv Austria kirjanik Ingeborg Bachmann〈4〉. Samas väljendab Hugo von Hofmannsthali „Lord Chandose Kiri“ uue poeetika otsingut, visandab keele-„müstikat“, „keele, milles mind aeg-ajalt kõnetavad tummad asjad ja milles ma võib-olla ükskord hauas annan aru tundmatule kohtunikule“〈5〉. Enrique Vila-Matase jutustaja peab „Üht kirja“ aga lausa märgiliseks ei-kirjandusse kuuluvaks tekstiks (vrd 15, märkus 2), märgiliseks teoseks eituskunstis (vrd 72; märkus 34; ), ei-kirjanduse tipuks, mis „heidab oma bartlebyliku varju tervele XX sajandi kirjandusele“ (73, märkus 34).

Lootuse leida siit eest narratiivse romaani kriipsutab autor Vila-Matas küllap mõnuga ja sarnaselt minajutustajale omaette itsitades maha (kuna plaanin kirjutada sellest probleemist väikese artikli, ei lasku ma üksikasjadesse). Kuid romaane, samuti jutustusi ja esseesid on meilegi juba oma romaanidega „Pariisile ei tule iial lõppu“〈6〉 (tlk Kai Aareleid) ja „Dublinesk“〈7〉 (tlk Triin Lõbus) tuttav Enrique Vila-Matas (sünd 31. märts 1948, Barcelona) avaldanud alates 1973. aastast. Seda üht kõige tunnustatumat ja originaalsemat, uueks James Joyce’iks, Hispaania Georges Perec’iks ja Juan Marsé pojaks kutsutud Hispaania kirjanikku on tõlgitud ligi neljakümnesse keelde. Teda on pärjatud arvukate tunnustustega, sealhulgas Rómulo Gallegose auhinnaga〈8〉 (2001) romaani „El viaje vertical“ eest. 2015. aastal omistati Vila-Matasele kogu loomingu eest üks tähtsamaid Ladina-Ameerika kirjandusauhindu, FIL-preemia (Premio FIL de Literatura en Lenguas Romances). Seoses „Bartleby & Co’ga“ on täheldusväärne see, et alates 1991. aastast Guadalajara rahvusvahelisel raamatumessil jagatavat auhinda nimetati 2006. aastani maagilisest realismist mõjutatud Mehhiko kirjaniku, fotograafi ja stsenaristi Juan Rulfo (16.05.1918–7.01.1986) järgi. See mees on üks neist kirjanikest, kelle Vila-Matase jutustaja on võtnud oma ei-kirjanike, niinimetatud Bartlebyde mahukasse nimekirja. Oma nime on Bartlebyd saanud Herman Melville’i 1853. a.〈9〉 kirjutatud jutustuse „Bartleby, the scrivener: A Story of Wall Street“ („Kirjutaja Bartleby“) tegelase, kontoris elava kirjutaja Bartleby järgi, „keda pole kunagi nähtud lugemas“ (9), kes iga küsimuse või palve peale vastab alati: „Ma parem ei tee seda.““ (9; I would prefer not to).

Melville, kel endal olevat see sündroom esinenud veel enne tema tegelase ilmumist kirjandusmaailma, lõi Bartleby võib-olla „iseenda sündroomi“ (84; märkus 48) kirjeldamiseks.

Sellesse nimekirja kuuluvaks loeb end ka Enrique Vila-Matase minajutustaja Marcelo, „haletsusväärse küüruga“〈10〉, „jubedas kontoris“ (9) töötav, kõik lähemad sugulased kaotanud, maailma kõige eraklikum kirjanik (vrd 67). Pärast lühiromaani avaldamist armastuse võimatusest kakskümmend viis aastat tagasi ühe trauma tõttu kirjutamisest täielikult loobununa tekib tal huvi Bartlebysuguste tegelaste ja selle sündroomi, tänapäeva kirjanduse endeemilise tõve mitmekülgse esinemise vastu kirjanduses (vrd 9). Sissejuhatuses annab ta aga teada vaikimise lõpetamisest ja kirjanduse juurde tagasipöördumisest (vrd 9−10), mille tähiseks saavad just need joonealused märkused (võrd 30; märkus 11). Jutustaja ettevõtmist toestavad autori poolt motoks valitud prantsuse filosoofi ja moralisti Jean de La Bruyère (1645–1696) sõnad „Ühed inimesed pälvivad au ja kuulsuse selle eest, et oskavad hästi kirjutada, teised selle eest, et nad midagi ei kirjuta“. Kas Vila-Matase minajutustaja asub siin moraali lugema, on juba iseasi.

Et jutustaja ei taha kirjutada (ainult) võimatusest, s.t kirjutamise või kirjanduse võimatusest, sellest annab ta märku juba sissejuhatuses. Tema joonealuste märkuste esmasihiks tundub olevat eheda kirjandusloomingu pääsetee leidmine. Kuna just ei-kirjanduse labürindis asuvat ainuke pääsetee, sest „see küsib, mis on kirjutamine ja kus see on, ning arutleb selle võimatuse üle, ning räägib meile tõtt aastatuhande lõpu kirjanduse süngete, ent äärmiselt põnevate väljavaadetet kohta“ (10), siis asubki ta energiliselt ajama Bartleby’de jälgi nüüdiskirjanduses. Sellest perifeersest ei-kirjanduse labürindist – opositsioonis jah-kirjanduse väljaga, või siis nii-öelda tsentriga – kumaks otsekui läbi Šveitsi kirjaniku Franz Hohli ääremaade ja Juri Lotmani perifeeria teooria, mis nagu põhjendaks eheda kirjandusloomingu, tulevikukirjanduse võrsumise võimalikkust ei-labürindist (vrd 10), sellest omalaadsest äärealast: „…ainuke rada, mis eheda kirjandusloomingu ees veel lahti on, peitub Bartleby kilda kuuluvate kirjanike – Hofmannsthali, Walseri, Kafka, Musili, Becketti, Celani suguste autorite – teostesse sepistatud kahtlemises, eituses, kirjutaja mustas südametunnistuses“ (127–128; märkus 81). Ma ei tea, kas võtta seda perifeeriate teooriat paroodiana või tõsimeeli. Kui jah, siis ehk tragi-paroodilises võtmes.

Ei-kirjanike kataloogi või arhiivi koondab jutustaja nii maailmamainega kirjanikke kui ka (keeleskeptilisi) moderniste ja postmoderniste; nii tegevkirjanikke, kes mingil põhjusel on kirjutamise katkestanud või sunnitud lõpetama, kui ka potentsiaalseid kirjanikke, kes vaatamata oma kirjanduslikule andele ei hakkagi kirjutama, või kes järgivad sõna-sõnalt filosoof Ludwig Wittgensteini „Loogilis-filosoofilise traktaadi“ tegelikult sügavamõttelist väidet nr 7: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“ (108; vaata autori iroonilist, pisut sarkastilist märkust 63). Sellesse ei-kataloogi koonduvad koguni paar enesetapu sooritanud〈11〉 ja mittekirjutamist kuidagi õigustamast keeldunud ning jäljetult kadunud kirjanikku (Ameerika luuletaja Hart Crane; Šveitsi kirjanik, luuletaja, näitleja ja poksija Arthur Cravan).

Ent „Bartleby & Co“ ei ole üksnes raamat ei-kirjanikest. Nende sekka satub koguni paar antibartlebiaanidest ehk anti-ei-kirjanikku nagu George Simenon, tegelikult ka Carlo Emilio Gadda ja Robert Musil, sest nad olid lihtsalt sunnitud oma lõputuks kippuvatele romaanidele punkti panema. Pisut teise nüansi alt – kasutaksin Vila-Matase väljendit kirjanduslik varjutus (vrd 94; märkus 56) – leiame siit näiteks Austria näitleja ja tantsija Marianne Jungi, kes kirjutas mõned Goethe „Lääne-Ida diivani“ luuletused (130, vrd 131; märkus 83). Neid näiteid on veelgi, otseses või iroonilises võtmes.

Muidugi ei saa jutustaja mööda ega ümber eraklikest ja tabamatutest kirjanikest. Erakluse esindajatena nimetaksin Robert Walserit, kes vaikis 1933. a. kuni surmani 25. detsembril 1956. a.; J. D. Salingeri, kes alates 1960. aastast ei publitseerinud enam ja elas kuni surmani avalikkkusest tagasitõmbununa; Julien Gracq’i, keda peetakse üheks kõige silmatorkamatuks autoriks prantsuse kirjandusmaastikul ja kes on jutustaja sõnul „üks meie aja salapärasemaid, tabamatumaid ja eraklikumaid kirjanikke, üks Eituse kuningaid“ (123; märkus 77). Üks tabamatuid kirjanikke on olnud ka B. Traven, kelle juhtum sisaldab endas üht väga markantset fenomeni loomeinimeste seas: teisiklikkust. Saksa kirjanik ja mitmeid kordi filmitud autor B. Traven peitis end nii kirjanduses kui ka elus tohutu hulga nimede ja vähema hulga rahvuste maski taha (131–135; märkus 84). Praeguse uurimisseisuga usutakse, et tegemist on metallitöölise ja ametiühingu sekretäri Otto Feige’ga (1882–1969). Salapärase teisiku võrgu koob enda ümber ka Ameerika kirjanik Thomas Ruggles Pynchon (125; märkus 79) ja jutustaja poolt vassijaks nimetatud Marcel Manière (vrd 109; märkus 64). Viimase nimi aga ei olevatki tema nimi, nagu ta oma ainsas raamatus „Lõhnastatud põrgu“ väidab. Kes on aga tegelikult selle väljamõeldud teose fiktiivne, ei-kirjandust parodeeriv autor? On see Enrique Vila-Matas ise või tema teisik või …? Igatahes tuleb meil seda otsustada ise, mis kes on tõeline (vrd 126; märkus 80). Kes ikkagi on see Prantsusmaal 2007. aastal Auleegioni rüütliks ja 2013. aastal Ordre des Arts et des Lettres’i ohvitseriks nimetatud ja „Bartleby ja Co“ autor Enrique Vila-Matas ise?

Pika ajalooga Bartleby sündroomi avaldumise põhjuseid on mitmesuguseid: üks tragikoomilisemaid neist on enda pidamine mööbliesemeks, et täita tühimikku luhtunud kirjaniku unistuses; üks paranoilisemaid aga uskumine (selle fiktiivse tegelase nimeks ka vastavalt Paranoik Pérez), et teine (hilisem nobelist) kirjanik näppab ideed eest ära; keelekasutuse koha pealt aga terve igaviku õige omadussõna otsimine, mis võib naljakas tunduda, kuid võib viidata ka keele eetika ja tõe küsimusele ning luua silla Hofmannsthali „Ühe kirja“ juurde.

Ei-kirjanike kataloogi täiendamiseks teeb aga omapoolse huvitava ettepaneku minajutustajale või autorile tõlkija Kai Aareleid, kelle jaoks tundub tõlkimine oma lugude kirjutamise vahepeal olevat sama vajalik kui jalutamine Robert Walserile. Seda vajadust võrdleb ta sündroomiga, millel on võimalik et ka „mõni ilus nimi, ja kui ei ole, siis Vila-Matas võiks selle leiutada. Või siis on see üks Bartleby sündroomi alaliike, „Bartleby & Co“ puuduv 87. „joonealune“: kirjanik, kelle ettekääne mitte kirjutada on tõlkimine“.〈12〉

Bartleby sündroomi avaldumise üheks müstiliseks, äärmuslikuks, kirjanikku endasse kugistavaks põhjuseks võib olla uskumine, et kõik on olnud „üks suur eksitus: ma uskusin, et tahan saada luuletajaks, aga sisimas tahtsin saada hoopis luuletuseks“ (33; märkus 13), nagu selgitab oma põlvkonna olulisemaid autoreid, Hispaania luuletaja Jaime Gilde Biedma.

Tegelikult olevat lõppude lõpuks ainuke normaalne asi hoopiski lugemine, usub Jaime Gilde Biedma (vrd 33; märkus 13), mida otsekui kinnitaksid ka Lääne-India inglisekeelse kirjaniku ja kunstniku, 1992. aasta Nobeli laureaadi Derek Walcott’i luuleread (vrd 118; märkus 73). On see nüüd vastus küsimusele, miks Biedma ei kirjuta, ja vastus Biedma enda küsimusele, miks ta varem kirjutas? See jäägu lugeja otsustada.

Igatahes head ja hoogsat lugemist!

„Saada maailma parimaks lugejaks
on tähtsam.“
(Walcott; 119; märkus 73)

Eve Pormeister

______________________________________________

1 Enrique Vila-Matase „Bartleby y compañía“ (2000) ilmus „Loomingu Raamatukogus“ nr 29–31/2020 pealkirja all „Bartleby & Co“.
2 Vaata ka Gertrud Leuteneggeri jutustust „Das verlorene Monument“ (Gertrud Leutenegger, Das verlorene Monument. Frankfurt am Main, 1985, lk 46.)
3 Just Robert Walser (temaga seotult Friedrich Hölderlin) hoiab Hugo von Hofmannsthali, Franz Kafka, Robert Musili, Ludwig Wittgensteini, omal moel ka Peter Handke kõrval, kui nimetada saksakeelseid autoreid, nende märkuste niidistikku koos. Saksa kirjanik Martin Walser nimetab Robert Walserit Franz Kafka kõige lähimaks kaksikvennaks (vrd filmi „Robert Walser − Portrait und Erinnerung“).
4 Ingeborg Bachmann, Ausgewählte Werke. Band 1. Gedichte Hörspiele Schriften. Berlin / Weimar, 1987, lk 404.
5 Sealsamas, lk 472.
6 Ilmunud „Loomingu Raamatukogus“ 2014/35–38. Originaal ilmus pealkirja all „París no se acaba nunca“ (2003).
7 Ilmunud kirjastuses „Toledo“ 2014. Originaal ilmus pealkirja all „Dublinesca“ (2010).
8 Rómulo Gallegose auhind on asutatud Venezuela kirjaniku ja Venezuela presidendi (1948.a.) Rómulo Ángel del Monte Carmelo Gallegos Freire’i (1884–1969) auks.
9 12. märtsil 2020 esietendus Von Krahli teatris Herman Meliville’i loo põhjal Taavi Eelmaa lavastus „Pigem EI“.
10 Minajutustaja Marcelo seotus küürakusega meenutab Jumalaema kiriku kellalööjat Quasimodot. Võib-olla võib seda käsitada ka kui tsiteeringut, kuid mitte ilmtingimata.
11 Imestan, et Vila-Matas ei maini enesetapjate seltskonnas märkuste avaautori Robert Walseri paari enestapukatset 1929. aastal.
12 LR esitab kolm küsimust Enrique Vila-Matase „Bartleby & Co“ tõlkijale Kai Aareleidile. (Facebook)

Enrique Vila-Matase portreed on pärit siit ja siit.

Müstiline ja hingeline Ernst Enno kadunud kodu otsimas

Lõik näituselt. “Ernst Enno. Elu ja surm”

Villem Grünthal-Ridala 1925. aastal: „… on Enno, kui iganes keegi, eesti uueaegset lüürikat süvendanud. Ta on uut ainetepiirkonda haritavaks võttes, elu keskseid küsimusi, loodusefilosoofilisi aineid käsitledes eesti luulet sisuliselt rikastanud; ta on lisaks kodu- ja looduseluulele endisest enam sügavust ja vahenditust andnud; ta on edasi eesti lüürika kõlavust ja musikaalsust lisanud, kordust ja muistset ballaadivormi tarvitama hakates, selle sisu vastse ainekäsitlusega uuendades.“

Viivi Luik: „Eesti luules on küll olemas üks täiesti eriline valguse ja varju vahekord. Raske öelda, kas see on teistsugune ajatunnetus, kuid selles on midagi, mis teeb ta sarnaseks gootika ja orelimuusikaga, sedasama Oswald Spengleri toonitatud metsade kohinat ja metsade hämarust. Kui me võtame näiteks Ernst Enno. Kuid seesama väljendub ka Artur Alliksaares, Betti Alveris, Heiti Talvikus, Uku Masingus. Igaühes erinevalt, kuid ometi ka samana.“ (Viivi Luik/Eve Pormeister: Ma näen aega. — Looming 7/2018, lk 978–988 ja Viivi Luik, “Selle kevade tervitus”. Tallinn: Kirjastus SE&JS, 2020)

Tulin kord, ei tea kunas!
Lähen kord, ei tea millal!
Mis sest küsida, mis sest kosta,
Lunastus ei ole osta!
Oja laulis, kostis kaja,
Ema ketras, kerkis maja,
Kaja sees ja maja väljas,
Hing nii ikka oli näljas,
Kuni tõuk läks tupe põue,
Kuni liblik lendas õue. –
Ei siis igavene püsind,
Ei siis igavene küsind –
Mina suur ja mina lai
Ise sünnipäevaks sai!

(SÜNNIPÄEV, 19. VIII 1928)

Igal inimesel, igal hingel olevat siin maailmas täita oma ülesanne, olgu see kasvõi lihtsalt elamine: „Igal linnul oma laul, igal lillel oma lõhn: Ei ole see inimesegagi teisiti. Kuula, mis ta kõneleb, missuguseid mõtteid ta avaldab, ja sa tead, kellega sul tegemist on. Lille lõhn võib meeldiv, võib vastik olla. Inimese mõtted niisama. Madalad − vastikud, kõrged − meeldivad. Siin kui ka seal, mõlematel on mõju. Mõtted mõjuvad. Lille lõhn võib elustada, võib uimastada. Mõtted võivad äratada, võivad põrmusse muljuda. [—] Jõua üles oma hinge juurde ja sünni uuesti oma kõrgemate omaduste vaimust. Lase oma hingel valmida. Valguse läbi valguse juurde. Üksi valguses asub vabadus. Mine teele. Tungi ja − kuula.“ (Tsit Elin Toona, „Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno“. Tartu 2000, lk 90 [Ernst Enno, „Mõtetest“, Tartu 1906, lk 168, 172])

Karl Maidiga kõneles Ernst Enno ka Plotinose emanatsiooniõpetusest. See Vana-Kreeka filosoof ja uusplatonismi rajaja (koos oma õpetaja Ammonios Sakkasega) uskus, et on olemas kõigest ülim, kõige olemise ja mitteolemise kategooriate väline Üks, millest emaneerub nous (ka nus), s.t Mõte või aru, ja sellest omakorda Maailmahing, millest lähtuvad üksikud inimhinged, ning lõpuks meeleline füüsiline maailm, olemise ja täiuslikkuse madalaim tase. [Vaata näiteks Ernst Enno luuletusi „Valguse vaimus“, „Tuba, väike tuba…“, „Mu tuba on küll väike…“, „Sa riputa igale haavale“, „Su omasem silmapilk“, „See minu valu märk“, „Kalmude keskel“, „Kõik tuuled… (Gaseel)“, „Kodumaa mõte“, „Üks hing on koju läind“.]

Kui hõbekellade helin
Käib hilju mu südame −
Ma otsin su läiki, Jumal,
Ja igatsen ülesse;

Kui hõbekellade helin –
Hing kuulatab, väriseb,
Ja nagu aimab, kuis Sinu valgus,
Täis vaimu, kord ligineb.

(„Kui hõbekellade helin…“, 1903)

Enne surma kirjutas Enno kaks luuletust: „Nad laulsid kasest õues…“ ja „Valge unustus“. Viimase dikteeris ta Ellale haigevoodil. „Kui oli selge, et surm on juba ligidal, andis Erni Ellale veel viimaseid näpunäiteid. „Matke mind päikesepaistelisse kohta,“ käskis ta. Ja siis äkki: „Pane mind istuma!“ Vanaema märkmik: „Tegin ka nii. Istusime mõlemad ja seal pudenes käte vahelt elu, mis oli hingestatud ilust ja mis koosnes sügavast igatsusest ilu järele, kelle suu ütles: „Ära murra lille ta paremal õitsemisel!“ Kuid see ei olnud veel lõpp. Erni oli Ellale öelnud, et kui ta sureb, on tal veel võimalus hetkeks tagasi tulla, kasutades „magneetilisi voolusid“, et teatada, mida ta „teisel pool“ näeb.“ (Elin Toona, „Ella“, LR 27−30/2008, lk 27; Toona, „Rõõm teeb…, lk 286.)

Sest kõik peab ikka nii voolama, nagu see on voolama pandud, mullast sünnitatakse valgus, „me lülid ahelas, mis tulevikku tõmbab“ („Mis sest!…“, 1916−1918). [Vrd Ernst Enno, „Ma tulen hilja“ ja „Märgitud“.]
Sest Ernst Enno uskus, et „Nii, nii ei lõpe see kõik“, et „[s]urm on ju ainult üleminek“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 284) ja „vaatevormi vahetus“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 282). [Vrd „Kolm eite“ ja „Nõmmeigatsus“; „Üks lilleke…“, „Ei ütle enam“, „Ei tea…“, „Vanaisa surm“, „Vaenelaps jaaniööl“, „Pane pää mu rinnale“, „Ma tunnen lillesid“, „Sügisesel rannal“, „Öösel“, „Viimne ase“, „Uneta ööl“, „Kuis mäletan“.]

Enno uskus predestinatsiooni ja mateeriasse vangistatud hinge, selle koduta muinasjutu („Nii, nii ei lõpe see kõik“), selle kullaterakese („Sõnajalaõis“), selle heliseja hinge („Sa ära küsi…“) surematusesse, s.t tema igavesesse püüdlusesse „valguse ja ümbersünni poole“ (Sirje Olesk, „Enno elu luuelatjana“; Toona, „Rõõm teeb…“, lk 318).

On kulunud käies kuldne king
Ning hilinend hing, ning hilinend hing –
Kus on nii üksik kodune tee, –
Ei sinna saa üle maa ega vee:
On sillaks ainult hing!

(luuletusest „Ei saa sinna üle maa ega vee“)

***
Nii sünnid astmelt astmele
Kui valgus ikka endasse –

(luuletusest „Siin taevas saavutada…“)

Enno uskus reinkarnatsiooni, kuid ta ei tahtnud sündida palju kordi uuesti, vaid täita „kiiresti oma ülesande“, et „jõuda üleminekutes nii kaugele kui võimalik − absoluutsesse jumalusse“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 220).
[Vrd „Ikka nagu tähte pehme sumin…“, „Sügisel“, „Kevade“, „Seebimullid“, „Kuuvalguse saladus“, „Aasta-aastalt
vaata tigu väikest tööd…“, „Kumendavad maad…“, „Kristuse poole…“: „Ja otsime sõna, / Mis kesköölapsi / Igavese
valguse varjudeks muudaks / Elus.“]

„Lõpliku kojujõudmise sümboliks igaühe enese arusaamise kohaselt“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 299) sai Enno jaoks kadunud kodu. Soosaare talu kaotus 1909. aastal raputas Ennot hingeliselt sedavõrd, et „temas kustus ja läks [—] midagi kaduma“, teadis rääkida Ella (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 153). [Vrd „Üksilduse maa“, „Igatseja kodu“; „Härdus“, „Sind jumalaga jätsin sääl…“, „Kojuigatsus“, „Koju jõudes“]

Siis tuled sa kui valgus,
Kurb kujutuse maa,
Oo kodu, kadund kodu,
Sind Jumal õnnista!

Oo kodu, kadund kodu –
Üks talu, nurmed, laan, –
Suur, sügav südamevalu,
Mil sinust lahti saan?

(luuletusest „Soosaare mälestus“)

Ernst Enno „keeldus haiglasse minemast, enesele ravi otsimast, kuigi see olnuks võimalik. Ta valmistus surmaks nagu „vanad joogad“, kes määrasid ise ära, millal neil oli õige aeg surra“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 295). „Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!“ – kirjutas Enno kord varem luuletuses „Inimene“ (1909). Muide: Enno tuligi veel korraks tagasi: Ta „avas uuesti silmad, vaatas Ellast läbi ja ütles suure imestuse ja ehmatusega: „Ella, Ella! Kõik on hoopis teisiti!““ (Toona, „Ella“, lk 28)

Ta seisis kesk teiste keskel,
Ta oli nii vaikne mees.
On vaikus nii imelik vägi:
Tal valgus õrn on sees.

Ta oli nii palju näinud:
Ei olnud see meri, ei maa;
Üks süda see oli ainult,
Täis valgust tahtmata.

Üks süda see oli ainult! –
Ta on nüüd nii vaikne mees.
Kuldkellade helin hinges,
Nii elab ta kõige sees.

(„Üks süda see oli ainult“, [1927])

Post Scriptum:
Kukk ja Kana. Selgitus näitusel selle teema juures näha olnud kuke pildi kohta

Aegadel, mil Ernst Enno õpetas Hiiumaal ja jäi mitmeks kuuks kodust eemale, vaevas abikaasat Ellat üksildus. Ei aidanud selle vastu joonistamine ega luuletamine ja jalutamine. Ella tundis puudust elavast hingest. Seepärast võttis ta endale seltsiliseks ühe vana haigete jalgadega kuke. „Tõin kuke tuppa, panin luuavarre talle orsi sängi kõrvale ja kui ta öösi liigutas omi haigeid jalgu ordes, olin nii õnnelik, et mul on selts.“ Kukest sai Ellale „väärikas ja tark sõber“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 281). Ühel novembrikuu päeval, kui kukk oli saanud kaksteist aastat vanaks, ta suri. Raske südamega kaevas Ernst Enno ise linnule oma aeda haua ja kaunistas selle „sügise viimaste ehetega“ (sealsamas). Hiljem pihtis ta: „Ei tea, mispärast, aga mu jalg nagu ei tahtnud tõusta labida mulda tõukamiseks.“ (Tsit Toona, „Rõõm teeb…“, lk 280−281) Märtsis aga maeti Ernst Ennot ennast. Kirjanik ise sõbrustas ühe kanaga, kellele ta pani nimeks Totku. „„Totku oli virk muneja ja tasane. Taat armastas teda. Sel päeval, kui Totku surema hakkas, ronis ta jasmiinipõõsa alla, suri vaikselt ja nägematult. Ta teadis, et surm on inetu. Ta [Enno] ütles: „Ah, kui ka mina kord kaduda võiksin, sest surm on inetu! Ta on patu palk.““ (Tsit Toona, „Rõõm teeb…“, 281)

Luiged läevad…

Kesköösel luiged kõrgel, kõrgel laulavad,
Kesköösel luiged lahkujad,
Nad kaugel oma mõtteranda näevad
Ja läbi öö kui kõrged tunded läevad
Ning pimeduses oma laulu laulavad.

Nii edasi, nii edasi, sest pikk on tee,
Öö ära jõi kõik silmavee;
Öö mattis sõbrad tuimumise mulda,
Öö köitis kodu kujunevat kulda –
Kes ööd ei armasta, see rändab võõrsile.

Kas õitsevad sääl iial vaimumadarad,
Kus väsisid kõik valvajad,
Ööd, pikka ööd nii ikka toites,
Nii sala üksi väikest sädet hoides
Kesk nälgind mulda, nälgind vaeva luhateed?

Sa kuula, avaruse üksilduse teel,
Sääl luikab vaimunute meel –
Nad halli elu mõtteranda loovad,
Kord tulles tulelätteid kaasa toovad –
Las heliseb nüüd kurvalt lahkujate keel…

(7. II 1910)

Eve Pormeister

Loe ka Ernst Enno luulet luuleleiu blogist

Funktsioneerimissunnist, unustamisest ja lahtilaskmisest — Juli Zeh “Neujahr”

Kuidas tunneb end mees moodsas, sotsiaalsel võrdsusel põhinevas abielumudelis? Kas unustamine tähendab halastamist? Miks on nii raske kellestki või millestki lahti lasta? Nende ja veel mõne muu küsimuse ning varaste mälestuste ja tegelikkuse olemuse üle paneb lugejaid mõtlema Saksa juristi ja kirjaniku Juli Zeh 2018. aastal ilmunud kaheksas romaan „Neujahr“ ehk „Uusaasta“. Raamatu kirjutamise mõte olevat tal tulnud täiesti ootamatult, „kohutavalt massiivse imperatiivina, mis tõepoolest ütles, et sa istud nüüd otsekohe maha ja paned selle kirja“ (tsit Gerk 2018). Ja nii ta olevatki siis lihtsalt kuuletunud.

Kaasahaaravalt jutustatud lugu kõike optimaalselt teha püüdvast, kuid tahes-tahtmata ülekoormatud kodusest (abielu)mehest (Hausmann) Henningust on lihtsa keelega ja lihtsa lauseehitusega. See teeb romaani lugemise ligipääsetavaks ka suurte lauselohede eest tagasi kohkuvate lugejate jaoks. Keelelise lihtsuse kohta on autor seoses oma ühiskondliku romaaniga „Unterleuten“ (2016) öelnud, et ta peab end „ajaviitekirjanikuks“ (tsit Geisel 2016). Seda olevat ta alati tahtnud olla.

Romaani tegevuskohaks on Kanaari seitsmest saarest kõige idapoolsem ja suuruselt neljas Lanzarote saar, kus autor Juli Zeh on veetnud oma talved ja kus ta kirjutas kogu selle romaani olles ise nii-öelda sündmuse sees. See olevat „tohutult lähedal“ tema enda elureaalsusele – ta praktiseerivat oma mehega täpselt sama mudelit, mida abielupaar romaanis – (tsit Poganatz 2019), mitte küll selles mõttes, mis seal lastega juhtub. Kuid need hirmud, probleemid, millest juttu on, „see eksistentsiaalne läbiraputamine“ (tsit Gerk 2018) − seda kõike olevat kirjanik omaenda nahal kogenud. Tõsi küll, Lanzarote erinäolise looduse – vulkaanilise, kuumaastikku meenutava maastiku kirjeldusi raamatust praktiliselt eest ei leia.

Samale saarele on muide viidud ka kirjaniku romaani või „psühhotrilleri“ (tsit Grüttner 2012) „Nullzeit“ (2012) tegevus, mis jutustab kahest erinevast perspektiivist sportsukeldumispuhkuse ajal arenevast armukolmnurgast. Juli Zeh, kes ise on sellest spordialast vaimustunud, õppis seda 2010. aastal.

Pigem kammermänguna mõjuvat ja paiguti trillerina (vrd Gerk 2018) toimivat kahel tasandil − olevikus ja minevikus − kulgevat ja omavahel déjà-vu’ga ühendatud lugu sisemise vabanemise ja endaga kooskõla saavutamise püüdest jälgitakse täiskasvanud mehe ja nelja-aastase poisi silmade ning tundmuste läbi. Seejuures kasutab autor, nagu vihjatud, kompositsioonilise võttena omamoodi raamjutustust, kus déjà-vu kaudu esile kerkivad lapsepõlve sündmused paigutuvad eraldi loona olevikus toimuva jutustuse raamidesse. Et peategelane peab olema mees, olevat Juli Zeh’le kohe selge olnud. Kui ta hakkas seda lugu kirjutama, mõlkus tal peas minevikuepisood mõlema lapsega. Siis oli talle ka selge, et vanem laps on poiss ja noorem tüdruk. Võib-olla seepärast, et tema mõlema lapse puhul on see samamoodi. Sellest aga tulenes automaatselt, et olevikuloo peategelane peab olema mees, sest ta on ju see suureks kasvanud poiss (tsit Gerk 2018). Lisaks usub ta, et meeste rollist räägitakse tõepoolest liiga vähe, ka nende probleemist võrdse kohtlemise puhul. Sellest mõeldakse tavaliselt naise perspektiivist. Ja üleüldse tuleks ikka ja jälle „sügavamalt loodida“ (tsit Poganatz 2019) küsimusi, mida tähendab mehe jaoks olla kodune mees (Hausmann) ning kuidas reageerib sellele ühiskond jne.

Juli Zeh jutustab psühholoogiliselt ja emotsionaalselt – esmajoones sellele keskendub peategelase kujutamine – pinevalt, põnevalt ja nauditavalt. Suure osa sellest pinevusest loob ta keeletasandil (vrd näiteks skandeerimist lk 7 jm ning lk 60, 61). Seda võtet on ta kasutanud algusest peale. Oma debüütromaani „Kotkad ja inglid“ kohta on kirjanik öelnud, et ta usub, et „suur osa pingest/põnevusest luuakse siin keeletasandil − olen üritanud kirjutada stiilis, mis üllatab lugejat ikka ja jälle „kummaliste“ tajude, kirjelduste ja kujunditega, nagu liiguks lugeja labürindis ega teaks iial, mis teda järgmise nurga taga ootab. Teisalt paljastatakse loo käigus saladus [—], ja see on jällegi pinge/põnevuse klassikaline struktuur“ (tsit Aabrams 2010).

Niisiis jutustab „Neujahr“ ehk „Uusaasta“ kõike optimaalselt teha püüdvast, ülekoormatud kodusest mehest Henningust. See on pisut täpsemalt määratledes lugu oma piisavuses laste kasvatamisel kahtleva isa juurdlemisest iseenda üle, sisemisest dialoogist iseendaga. Lugu hinge närivast ebamäärase päritoluga ES’ist ehk deemonist (vrd lk 40), mis ilmutas end talle umbes kahe aasta eest, 2. veebruaril 2016. aastal, kui tütar Bibbi oli kolmekuune ja röökis palju (lk 35), ja mis ikka ja jälle kutsub esile hirmuseisundeid ja paanikahoogusid. ES’iga toob autor sisse millalgi läbielatud traumaga seotud, lahendamist vajava mõistatuse seiga, omamoodi psühhoanalüütilise momendi, luues niiviisi pinevuse õhkkonna.

Esialgu küll enesele teadmata on Henning alateadlikult asunud selle mõistatuse jälgi ajama ja ES’i vastupanu murdma juba kodus Saksamaal. Sest just tema on see, kes tahab veeta jõulud ja uue aasta mujal ning valib puhkuse paigaks vaistlikult Lanzarote saare. Lisaks kõigele on ta plaaninud hakata uuel aastal taas intensiivsemalt tallama ratast, et leevendada ja maandada stressi (vrd 25). Loo edenedes selgub, et toimuva ruumiline ja ajaline paigutus ei ole juhuslik, vaid omandab metafoorse tähenduse.

Raamatu avastseenis ongi Henning uusaastahommikul − ikka ja jälle skandeerib ta sõites nagu mantrat „Esimene-esimene, esimene-esimene“ (lk 7 jm) − istunud ratta selga ja alustanud saare raskeimat tõusu (vrd Ratasepp 2016) 608 meetrit kõrge Atalaya de Femés’i vulkaanimäe jalamil asuvasse Femés’i külasse, silme ees kauguses kõrguv kaljusein. Sellal kui ta just mitte sobiva ratta ja puuduliku varustusega rühib vaevaliselt ülespoole, laseb ta oma elul ja olukorral silme eest mööduda. Kurta ta õigupoolest ei saakski. Tal on kaks last, kaheaastane tütar Bibbi ja neljaastane poeg Jonas ning naine, keda ta armastab. Ka töö on enam-vähem rahuldav. Kuigi Henningu õlul lasub kodus suurem koorem, ei saa ta ikkagi kurta, sest tema naine Therese toob rohkem sisse. Ja ta leiabki selle õiglase olevat. Tegelikult osalevad nad ikkagi võrdsel määral perekonnaelus. Kuid kõigele vaatamata ei leia Henning sisemist asu ja tasakaalu. Kuidas ikkagi vastata kõigile neile rollipiltidele ja ootustele, mitte ainuüksi füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt?

Autori nägemuses ja tõlgenduses kehastab Henning „õieti ka ajavaimu asja: see ekstreemne funktsioneerimapidamine, see hoiak, tegelikult kõigest midagi optimaalset teha, isegi intiimsetest lugudest nagu sõprus, armastus, abielu, seks, perekond“ (tsit Gerk 2018).

Tuule ja tõusuga võitlevas, visalt rasket tõusu võtvas mehes korreleerub väline pinge üha enam sisemise pinge ja alateadliku tahtega. Väga ilmekalt illustreerib seda tema skandeerimisest tulenev hetkeline raevusööst ja ohjeldamatu nutuvaling ning raevu hõõgpunkti leidmine: „Raev leidis oma hõõgpunkti, oma keskme, vulkaani sisemuse, millest voolab välja laavat. Henning nutab. Ta nutab ohjeldamatult, pisarate tagant ei näe ta enam mitte midagi.“ (lk 61) Järsk mäkketõus ja kaljusein muutuvad mehes pulbitsevate tundmuste ja meeleolu metafoorseks väljundiks. Kogu oma (tahte)jõuga pedaalidele suruv Henning otsekui liiguks oma sisemiste pingete kujundliku seina poole, et siis lõpuks need tõrjutud (unustatud) mälestused sügavast šahtist välja tuua ning see unustusekera lahti harutada. Minuga näib nõustuvat ka raamatu autor, kes usub, et „Henning, kui ta sellel tõusul vaevaliselt selle järsu mäe poole üles rühib, nii-öelda vaeva ja valuga millegi poole liigub“ (tsit Gerk 2018). Oluline olevat just see, et mees liigub sisemiste takistuste suunas, mitte niivõrd see, mida ta enda taha maha jätab.

Kui Henning nüüd lõpuks täiesti kurnatuna Femés’i külla jõuab, tabab teda déjà-vu tunne (esimeseks taoliseks momendiks võib pidada unenägu Theresest ja prantslasest, lk 63j), äratundmine, et ta tunneb seda küla (lk 75). Ta on lapsena koos õe Luna – nad olid siis sama vanad kui tema enda lapsed praegu – ja vanematega siin viibinud. Ent tookord pidi siin olema juhtunud midagi niivõrd kohutavat, et ta oli selle väga sügavatesse alateadvuse kihtidesse, unustuse võrkudesse tõrjunud. Kuid midagi pidi sealt täiskasvanud eas ikkagi hakkama tasapisi välja imbuma või kiirgama, võib-olla juba mingil määral seoses poja sünniga. Seda midagi, mis võimendus siis tütre ilmaletulekuga ja oli valmis pinnale tõusma ning ES’i näol halastamatult Henningut ründama, asus nüüd mees aasta esimesel hommikul, nii-öelda puhtalt lehelt, esialgu veel alateadlikult jälitama. Lõppude lõpuks hoiab mälu ka unustust kinni, nagu Augustinus oma autobiograafilistes „Pihtimustes“  (Confessiones) (vrd Augustinus 1993, 223–224) järeldab.

*******

Kirjanikku ja juristi Juli Zehd (snd 30. juulil 1974 Bonnis, kodanikunimega Julia Barbara Finck, pseudonüümina ka Manfred Gortz) on eesti keeleski tutvustatud. 2010. aastal andis Peagasuse kirjastus välja Andrus Simseli tõlkes tema nüüdseks juba 35, kui mitte rohkemassegi, keelde tõlgitud esikromaani „Adler und Engel“ (2001) ehk „Kotkad ja inglid“, millega teda nomineeriti esimesel Saksa Raamatuauhinnal 2002. aastal kategoorias G eduka debüüdi puhul.

Kahe lapse ema ning fotograafi ning kirjaniku David Fincki abikaasa Juli Zeh on üks mitmekülgsemaid kirjanikke ja väga viljakas kirjutaja. Ta töötab enamasti mitme erineva teksti kallal ühe korraga. Ta on kirjutanud (ka aktuaalseid teemasid käsitlevaid ühiskondlikke) romaane, lühijutte, esseesid, teatritükke, lasteraamatuid, kuuldemänge, aimeraamatuid, õigusteaduslikke monograafiaid, pidanud loenguid ja tegutsenud väljaandjana. Siinkohal tahaks mainida koos David Fincki ja Oskar Tersiga välja antud saksakeelset antoloogiat „Ein Hund läuft durch die Republik“ (2004) noorte bosnialaste jutustustega olukorrast nende maal ja „Väikest vestmikku kodukoertele“ („Kleine Konversationslexikon für Haushunde“) David Fincki fotodega, milles naissoost kirjaniku majakoer Othello selgitab oma perspektiivist tegelikku maailma. Sellega täiendab Juli Zeh 2005. aastal pikka nimistut raamatutest ja lühematest lugudest, mis on kirjutatud koertest või koera perspektiivist või kus on kasutatud koera motiivi.

Juli Zeh on teinud endale nime ka žurnalistina (kirjutanud ajalehtedele „Die Zeit“, ja „FAZ“ ja ajakirjale „Spiegel“) ja esseistina ning on ühiskondlik-poliitiliselt väga aktiivne. 2018. a. mais omistati talle Saksa LV Teeneterist (das Bundesverdienstkreuz).

Juristi hariduse (Euroopa ja rahvusvaheline õigus) omandas Juli Zeh Passaus, Krakowis, New Yorgis ja Leipzigis. 2010. aastal kaitses ta Saarlandi ülikoolis Saarbrückenis õigusteaduste doktori kraadi (Dr. Iur.). Veel enne juuraõpingute lõpetamist alustas ta õpingutega Leipzigi Saksa Kirjandusinstituudis, mille ta lõpetas 2000. aastal diplomiga.

Kuigi Juli Zeh elab kirjutamisest − kaua aega ei olevat ta suutnud kirjutamist pidada elukutseks; seda peab ta oma „tööks jutumärkides. Tegelikkuses ei ole see mitte mingi töö“ (tsit Heise 2019) −, ei ole ta kunagi loobunud oma soovist töötada kohtunikuna. Alates 2019. aastast töötab ta ühiskondlikus korras konstitutsioonikohtunikuna Brandenburgis, mille ühes külas Havellandis 60 kilomeetrit enne Berliini elab juba mõned aastad ka perekond ise.

Juli Zeh’d on autasustatud arvukate kirjanduspreemiatega, mille hulka kuuluvad näiteks Rauriseri kirjanduspreemia (2002), Hölderini auhind (2003), Ernst Tolleri preemia (2003), Carl Amery kirjanduspreemia (2009), Thomas Manni auhind (2013), Hildegard von Bingeni preemia (2015), Eisenhüttenstadti terasefondi kirjandupreemia (2017) ja Heinrich Bölli auhind (2019). Ta on Saksamaa PEN-keskuse ja Hamburgi Vabade Kunstide Akadeemia liige.

Sarnaselt paljudele kirjanikele, küllap kirjutajatele üleüldse, on Juli Zeh jaoks kirjanduslik kirjutamine „tekstide tekkemomendil eranditult suhtlemine iseendaga“ (Zeh 2005, 189). Kirjandusteoreetiliselt näeb ta end kooskõlas olevat „moega“, mis ei poolda kavatsuslikku kirjutamist, s.t. kindla sõnumi silmas pidamist kirjutamise momendil. Küsimusele „Mida tahab autor meile sellega öelda?“ annaks ta lihtsa vastuse: „Mitte midagi!“ („Gar nichts!“; sealsamas). Ta kirjutab lugusid ikka sellest, mis „ei laabu“ („nicht klappt“; sealsamas). Teda huvitab näiteks ka küsimus, kas ja kuidas saab uuesti luua mõtet/tähendust ja moraali, kui traditsionaalsed väärtused on muutunud tähtsusetuks, aga muidugi ka elukeskkond inidividualiseerimise ja globaliseerimise ühiskonnas, milles ei olevat enam ära tuntav ühine vastutus maailmaühenduse tuleviku suhtes. Juli Zeh kirjutamine pöörleb kaose ja korra antagonismi ümber.

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus
Aabrams, Vahur 2010. „Glennkill“, „Kotkad ja inglid“. Võrgufail: https://goetheselts.wordpress.com/author/vahuraabrams2/ (13.09.2019).
Augustinus, Aurelius 1993. Pihtimused (Confessiones). Tallinn: Logos. Tlk Ilmar Vene.
Geisel, Sieglinde 2016. „Im Dorf sind die Leute toleranter“. In: Neue Zürcher Zeitung. 6. September 2016. Võrgufail: https://www.nzz.ch/feuilleton/buecher/juli-zeh-ueber-ihren-roman-unterleuten-im-dorf-sind-die-leute-toleranter-ld.115025
Gerk, Andrea 2018.Interview mit Juli Zeh. „Unglaublich nahe an meiner eigenen Lebenswirklichkeit“. https://www.deutschlandfunkkultur.de/juli-zeh-ueber-neujahr-unglaublich-nahe-an-meiner-eigenen.1270.de.html?dram:article_id=430385 (09.09.2019).
Grüttner, Michael 2012. Interview mit Juli Zeh. – DiveInside, 1. August 2012. Võrgufail: https://taucher.net/diveinside-juli_zeh_-_nullzeit._buchrezension-kaz23 (10.09.2019).
Heise, Katrin 2019. Gespräch mit Juli Zeh. „Ich brauche die Freiheit, etwas nicht hinzukriegen“. Võrgufail: https://www.deutschlandfunkkultur.de/schriftstellerin-juli-zeh-ich-brauche-die-freiheit-etwas.970.de.html?dram:article_id=448084 (08.09.2109).
Pognantz, Hilmar 2019. Interview mit Juli Zeh. Gleich strengt an“. Võrgufail: https://zukunft-jetzt.deutsche-rentenversicherung.de/brandenburg/ausgabe-022019/gleich-sein-strengt-an/ (08.09.2019).
Ratasepp, Rait 2016. Kuidas ma end treeningutel inspireerin ja Deca ultratriatloniks valmistun? https://www.raitratasepp.ee/blog/kuidas-ma-end-treeningutel-inspireerin-ja-deca-ultratriatloniks-valmistun (10.09.2019).
Schröder, Julia 2018. Trauma und Panik auf Lanzarote. Võrgufail: https://www.deutschlandfunk.de/juli-zeh-neujahr-trauma-und-panik-auf-lanzarote.700.de.html?dram:article_id=432379 (09.09.2019).
Zeh, Juli 2018. Neujahr. Roman. München: Luchterhand Literaturverlag.
Zeh, Juli 2005. Über Recht und Literatur. Ein Gespräch mit Juli Zeh und Martin Mosebach,geführt von Britta Lange und Hermann Weber. — Hermann Weber (Hrsg.): Literatur, Recht und Musik. Tagung im Nordkolleg Rendsburg vom 16. bis 18. September 2005. Berliner Wissenschafts-Verlag, Berlin 2007, 183–204.

Milline aasta! — Florian Illies „1913. Was ich unbedingt noch erzählen wollte“

Saksa keeles lugejale on avanenud võimalus uudistada järge saksa ajakirjaniku, kirjaniku, kunstiajaloolase, kunstikaupmehe ja Rowohlti kirjastuse tegevjuhi (alates 01.01.2019) Florian Illiese teosele „1913. Der Sommer des Jahrhunderts“ (2012) ehk „1913. Sajandi suvi“ (eesti keeles 2017). Oma nüüdseks ca 27 keelde, sealhulgas Heli Mägari poolt eesti keelde tõlgitud raamatuga olevat autor võib-olla tahtnud „lihtsat tõde silme ette tuua: niisugused toredused, niisugune rikkus võivad üleöö hävida, mitte ükski rahu, mitte ükski heaolu ei ole maailmasõja ees kindel. 1913 oleks siis kõige opulentsem kriisi raamat“ (Gustav Seibt).

Uue raamatu tagaküljel pihib autor, et 1913. aasta ei lase teda lihtsalt enam lahti. Mida sügavamale ta sukeldus, seda ilusamaid aardeid ta merepõhjast leidis. Nii kirjutabki Florian Illies oma järjeteoses sellest, millest ta ilmtingimata veel tahtis jutustada: uutest, liigutavatest, rabavatest ja teedrajavatest episoodidest, „eelkõige armastusest, briljantsetest leiutistest ja uskumatutest loopingutest“ (Florian Illies) sellel pöörasel aastal.

„Tundlik ajavaimu diagnostik“ (Gustav Seibt) Florian Illies jutustab nauditavalt, värvikalt – näiteks legendaarne Leipzigi lõvijaht 100 aastat pärast rahvastelahingut (lk 209–212) Rahvastelahingu mälestusmärgi (Völkerschlachtdenkmal) piduliku avamise aegu, või tango jõudmine Euroopasse (lk 236–238). Ta jutustab kaasahaaravalt ja õrnalt mängeldes seikadest Esimesele maailmasõjale eelnenud aastal, mil Euroopas pea iga inimrakk tunnetab sõjahirmu ning iga nurga taga luurab hukk ja häving. Hävingust ja surmast tiine, apokalüptilise, maailmalõpulise luuletuse „Prophezeiung“ ehk „Ettekuulutus“ (vrd lk 267) avaldab detsembris 1913. aastal Saksa ekspressionistlik kirjanik Alfred Lichtenstein (1889−1914). Oma luuletustes ta nagu aimanuks ka enda surma ette, ta langeb 25-aastasena juba esimese sõja-aasta 25. septembril Läänerindel. Saksa ekspressionistlik kunstnik, luuletaja ja graafik Ludwig Meidner (1884−1966), keda jälitavad visioonid maailma hukust, maalib samal aastal palavikuliselt öösel küünlavalgusel „Apokalyptische Stadt’i“ ehk „Apokalüptilise linna“. Katastroofitunnet tulvil stseene hakkab ta tegelikult maalima juba aasta või kaks varem. Hiljem saavad need pildid tuntuks nimetuse all „Apokalyptische Landschaften“ ehk „Apokalüptilised maastikud“, mida tõlgendatakse – ka kunstniku enda poolt – kui Esimese maailmasõja eelaimdust.

Florian Illiese raamatut lugedes tekib aeg-ajalt tunne nagu kõnniks ta ise nende episoodide või fragmentide või piltide sees. Puistates sekka mõne retoorilise küsimuse ja vahetu pöördumise lugejate poole, haarab ta sel moel nemadki kirjeldatud sündmuste ja tundmuste keerisesse. Muidugi sõltub kaasahaaravuse versus igavuse astme ühele või teisele poole kallutus mingil määral kindlasti lugeja enda silmaringistki, kuid samuti tema uudis- ja avastajahimust, esmajoones vähe tuntud või tundmatute sündmuste või inimeste puhul.

Ühelauselised kuni kolme- ja neljaleheküljelised fragmendid, stseenid, episoodid või pildid, mis pärinevad suuremas osas Euroopa, ennekõige saksakeelse ruumi kunstiinimeste, teadlaste, leiutajate, poliitikute jt lugudest ja tegemistest 1913. aastal, koonduvad nelja suurde ossa, mis on pealkirjastatud aastaaegade nimetuste järgi. Need liigendatakse omakorda kuude kaupa peatükkideks, selle eripäraga, et kuunimetus ilmub plokk-kirjas iga parema lehekülje allnurgas (vasakul on ära toodud vastava aastaja nimetus). Iga peatüki juhatab sisse foto mõnest isikust, sündmusest, kunstiteosest või muust. Igale aastaajast pealkirjale järgneb lühisisukokkuvõte, milline jutustamistehniline võte lubaks teatuid võrdlusmomente näiteks Alexander Döblini, Bertolt Brechti või Kärt Hellermaga jt.

Neid esmapilgul üksteisega mitte seonduvaid pildikesi ehk fragmendikesi hoiavad peale ajavaimu koos mõne inimese sagedasem, nagu näiteks Marcel Proust’i jälgimine, kelle romaanisarja „Kaotatud aega otsimas“ („À la recherche du temps perdu“) esimese köite üllitamise ja trükipoognate läbivaatamise käigus lõpliku teksti valmimislugu läbib kogu raamatut. Või saksa loodusteadlase, mandrite triivi hüpoteesi püstitaja Alfred Lothar Wegeneri 2. Gröönima ekspeditsioonil n.ö kaasas käimine 1913. aastal. Mainimist väärib kindlasti fakt, et see teadlane töötas 1918. aastal lühikest aega ka Tartu ülikoolis ja uuris 1927. aastal Eestit külastades Kaali kraatrit ning pidas Tallinnas ettekande mandrite liikumise teooria kohta. Seoses Eesti nimetamisega olgu lisatud, et fragmendis kirjanik Oscar Schmitzist vihjab Florian Illies ühele ilusale eestlannale − Olga Tilgale (lk 173). Pildikesi koos hoidvate, kogu raamatut läbivate nimede hulka kuuluvad muuhulgas ka Hollandi päritolu friisi rahvusest eksootiline tantsija (ja väidetav Saksamaa spioon Esimese maailmasõja ajal) Mata Hari, kirjanikud Rainer Maria Rilke, Arthur Schnitzler, Maksim Gorki, Venemaa Balleti impressaario Sergei Djagilev, legendaarne balletitantsija ja koreograaf Vaslav Nijinsky, kunstnikud Franz Marc, Pablo Picasso jt.

Fragmentaarses vormis jutustamine tundub johtuvat täiesti vastavuses ajastu vaimule, fragmenteeritud või segmenteeritud või killusutunud maailmatunnetusele, hingesügavustele ja tundmustele selles ikka veel Fin de siècle’i õhustikus. Mõeldagu siinkohal näiteks avastustele füüsikas, Ernst Machi elementidele, Sigmund Freudi inimese hinge segmenteerimisele, Hugo von Hofmansnthali „Kirjale lord Chandosele“, kujutavas kunstis, aga ka kirjanduses – pean siin silmas austerlase Peter Altenbergi proosaskitse – kasutatavale stiilile. Võib-olla veelgi kujukam ja kõnekam oleks näha neid pildikesi üksteise kõrval, peal ja all, s.t üheaegselt, nagu seda tõdeb kõige 1913. aastal toimuva kohta raamatu autor Florian Illies: „Kõik toimus simultaanselt sellel aastal, minevik ja olevik ja tulevik ristusid lahtiharutamatult sajandiromaanides, mida sellel aastal alustatakse või lõpetatakse: James Joyce’i „Ulysseses“, Musili „Omadusteta mehes“, Prousti „Kaotatud aega otsimas“ ja Thomas Manni „Võlumäes“.“ (Lk 269) Ka kunstis näeb autor Marcel Duchampi esimese ready-made’i ja Malevitši ürgruutude vahel võlvuvat lõputult laia abstraktsiooni, kubismi, killunenud vormide, igatsuste, pulbitsevate manifestatsioonide kaart. „„Võib-olla mitte kunagi varem polnud maailm saavutanud niisugust tempot kui sellel aastal. [—] Milline aasta.“ (lk 269)

Jah tõepoolest, milline aasta (!), see Esimesele maailmasõjale eelnenud 1913. aasta.

Eve Pormeister

Lähedus ja kaugus — Gertrud Leutenegger “Panischer Frühling”

Kas mäletate veel 2010. aasta kevadet, mil märtsis aktiviseerunud Islandi vulkaani Eyjafjallajökulli tuhapilv pani aprilli keskel suures osas Põhja- ja Kesk-Euroopas lennuliikluse seisma? Just tollel aprillihommikul, kui Londoni õhuruumis valitseb korraga täielik vaikus, sammub Gertrud Leuteneggeri romaani „Panischer Frühling“ (2014) ehk „Paaniline kevad“ šveitslannast minajutustaja eresinise taeva all Trafalgari väljakule. Raamat ise aga saab isepäisele, keeleandekale ja mitmete kirjandusauhindadega pärjatud saksakeelse Šveitsi kirjanikule suuremaks isiklikuks läbimurdeks. 2014. aastal jõuab ta nii Saksa Raamatuauhinna (Deutscher Buchpreis) kui ka Šveitsi Raamatuauhinna (Schweizer Buchpreis) shortlist’i. Mitte vähem tähendusrikas pole tõik, et kirjanikul õnnestub enda küljest maha raputada raskepärasuse silt (vrd Jandl 2014, März 2014).

Niisiis seiskab raskesti väljaöeldava nimega vulkaani tuhapilv (vrd lk 7) tollel aprillihommikul lennuliikluse ja põhjustab Londonis eriolukorra. See häire (Störfall; Porombka 2014) − siinkohal meenub Christa Wolfi raamat „Störfall. Nachrichten eines Tages“ (1987; kirjutatud 26. aprillil 1986. aastal Tšornobõlis toimunud tuumakatastroofi järel) − katkestab küll tavapärasuse (das Übliche), kuid seda ei peaks ilmtingimata dramaatiliselt võtma: „Milleks küll see draama paari ettenägematu ööbimise pärast terminali põrandal?“ (31). Minajutustajas tekitab äkilisuse sähvatus hoopiski vastupidise, lausa triumfeeriva (vrd lk 7) tunde: teda kütkestab taeva sinisuse intensiivsus (vrd lk 18) ja sinise värvi illusioon, mille loob helendav kevadtaevas muidu nii pruunikalt sogases Thames’is.

Otsekui oleks „ootamatu jutustamine“ (48) seotud vaikusega õhuruumis Londoni kohal, vallandavad äkitselt (plötzlich) aset leidma hakkavad sündmused mööda Londoni linna tänavaid uitavas minajutustajas mälestustevoo ja mittelineaarse, poeetilise jutustamise. Meenutamise ja jutustamise voos transponeeritakse tegelikkus(ed) värviküllastesse piltidesse, fragmentidesse (vrd Pormeister 2010: 94, 120), assotsiatsioonidesse ning fotograafilistesse momentülesvõtetesse. Markus Baum ja Ursula März räägivad kirjaniku jutustamisviisi puhul koguni mitmedimensionaalsest efektist, „3-D filmi mõjust“ (März 2014) „Paanilises kevades“. Kõiki neid värvikaid lapsepõlve mälestuspilte Gertrud Leuteneggeri autobiograafilise värvinguga raamatus võib käsitada isiklike kogemuspiltidena (vrd Benjamin 1987: 9), tahtele allumatute, möödavilksatavate piltidena (vrd Benjamin 1991: 695), mis ulatuvad minevikust olevikku (ja tulevikku) ning pöörlevad ümber „segadusse ajavalt helendava maailma saladuse“ (58).

End juba romaani esikaanel pealkirjas ilmutav äkilisus katkestab tavapärasuse samuti jutustamistehnilises mõttes, viies toimumiskoha taas kord kaugesse paika. „Kust see taltsutamatu tung kõigest välja murda? Ära minna enne kui vangistus eemaldab rännuannid,“ kirjutab Gertrud Leutenegger oma romaanis „Matutin“ (2008, 66) Arvatavasti peab ta sarnaselt „Paanilise kevade“ minajutustajale „olema kõiges kaugel, et olla kõigele lähedal“ (111). Lähedus ja kaugus iseloomustavad ka teisi tegelaskujusid (vrd Jonathani vanaema, lk 113; Gilliani, üht paljudest 1940. aasta juunikuus ühest East End’i koolist Edela-Inglismaa kalurikülla evakueeritud lastest). „Äraminek ja paigalejäämine üheskoos“ (Pormeister 2010: 121) on üks ühisnimetajaid, mille alla võiks mahutada Gertrud Leuteneggeri mõtlemis-, jutustamis- ja elamisviisi.

London Bridge‘i lõunapoolses otsas tutvub minajutustaja meessoost lugude vestja, tulemärgiga sündinud Jonathaniga. (Kas see kohtumine tegelikult aset leiab, või kujutab see Jonathani valgeks värvitud jalgratta poolt valla päästetud minajutustaja kohtumist enese alter ego‘ga, polegi nii oluline. Küll aga võimaldab antud vaatenurk teatud lähenemisviisi Jonathani tegelaskujule.) Moonutatud ja terve näopoolega mees muutub Leuteneggeri loos maailma kahestumise ehk kahepalgelisuse, paratamatute vastandlikkuste – nagu elu ja surm, õitsemine ja närbumine, ilu ja koledus, aga ka elulust ja -kaotus, lähedus ja kaugus – kehastajaks.

Gertrud Leuteneggeri „Paanilist kevadet“ võib pidada armastusromaaniks. Vaatamata ambivalentsusele  tõmbab punakasblondide juustega noor mees minajutustajat enda poole. Kui Jonathan hiljem sama äkitselt kaob nagu ta välja ilmus, näib minajutustaja sisemiselt närbuvat, ta ei leia Londonis enam asu ja peab sealt ära minema. Kõigepealt viib tema tee teda mere ääres asuvasse Pencanze’sse.

Kui lennukite müra sinises aprillitaevas taastub ja jutustamisrahu saab häiritud, ühendab minajutustaja Jonathani vanaema maja Pencanze’somaenda suvemajaga (vrd 48): isa rohelise metsatoa, ema punase saali ja onu sinise kabinetiga (vrd 28). Jonathani ja minajutustaja meenutuste kujundliku-poeetilise ühendamise kaudu rajatud Inglise topeltmajas Pencanze’s loodab autor mõneks hetkeks aeglustada aega (vrd lk 48), mis veereb „kuuldamatult ja hirmuäratavalt“ (34) üle kõige ja kõigi.

Ka kolmas kandev tegelane, Thamese’i (Themse’i) jõgi, annab romaani kirjanduslikul kujundamisel tähendusliku panuse. Loodete ehk tõusu ja mõõnaga omandab ta nii jutustamist organiseeriva ja struktureeriva kui ka semantilise funktsiooni. Lisaks moodustuvad jõe kõrgetest ja madalatest veetasemetest London Bridge’i juures vahemikus 0.34 m ja 7.17 m 41 peatüki pealkirjad. Thames’i taktikepi all kujundab autor rütmilistes perioodides välimist ja sisemist tegevust. Nii jõge kui ka tuhka sülgavat vulkaani võib käsitada mälu avava metafoorse kujundina. Londonit läbivas jões voolavad kokku varasemad sajandid ja segunevad üheks ainsaks nüüd’iks (vrd 24), siin püütakse kinni mälestused suvevaheaegadest pastoraadis ja sealsetest inimestest ning tuuakse nad kaugelt lähedale.

„Paanilist kevadet“ võib nimetada samuti elu- ja surmaraamatuks: „grandioosseks elu- ja surmaraamatuks“ (Jandl 2014). Tihedas põimingus läheduse ja kaugusega voogab läbi romaani elurõõm ja elukaotus, õitsemine ja närbumine – elu ja surm, mille välistamatut haakumist või kooslust illustreerivad meelelised, sümboolsed ja mütoloogilised pildid, aga samuti koomilised stseenid. Romaani kesksetes, kõige kõrgema peiliga peatükkides „35 HIGH WATER 7.17 m“ ja „36 HIGH WATER 7.16 m“ leiab aset poeetiline arutlus meie olemasolu kõige mõistetamatu vastandi väljakannatamise üle. Jonathan jutustab oma vanaema surmast, oma kujutlematust leinast ja põgenemisest London Bridge’i juurde, mina-jutustaja meenutab oma isa suremist ja surnuvankrit. Kas see ongi see „segadusse ajavalt helendava maailma saladus“, millele lähenemises inimesi tingimusteta harjutatakse nende esimese armastuse, armastuse kaudu vanemate vastu (vrd 58)?

Gertrud Leuteneggeri tekstid on tema loomingutee algusest peale olnud, nagu ta meie vestluses 2002. aasta juunikuus Zürichis ütleb, „katkematu kahekõne võimatuga, vastuolude välja kannatamine. Ent ka nauding sütitada tervet maailma“ (tsit Pormeister 2003: 818). Oma 3-D proosas „Paaniline kevad“ jätkab ta seda kahekõnet, püüdes tungivalt ja visalt paigutada „maailma kahepalgelisust, tema ilu ja tema hirmu [—] ühisesse pilti“ (März, 2014). Ursula März peab küll taolist püüdlust kirjanduse abil utoopiliseks, kuid ma usun, et niisugust utoopiat võib mõista kui „võimalikku utoopiat“, kui dünaamilist utoopiat, mis pole kirjanikule mitte eesmärgiks, vaid „suunaks silme ees“ (vrd Bachmann 1987: 602), ja mis aitab meil taluda vastandeid ning vastuolusid.

See „segadusse ajavalt helendava maailma saladus“ (58) peitubki ilmselt elu ja surma paratamatus, ületamatus vastandlikkuses, surelikkuse ja kaduvuse fundamentaalses, mõistetamatus, lepitamatus vastuolus kõige elava eksistentsiga. Surm, mis meie elu alguses näib olevat nihkunud käegakatsutamatusse kaugusesse, ongi see elu teine, mis, olles genuiinselt meie sees ja meie kõrval, meid ootab ja millele me peame õppima lähenema.

Elu komplekset keelelist kujutamist selle vastandlike tahkude ja vastandlike fenomenidega Gertrud Leuteneggeri teostes võib mõista kui „vastuhakku kaduvusele“ (Pormeister 2010: 25), rünnakut müüdivaenuliku, valgustuslik-ratsionaalse, ükskõikse, tardunud keele vastu, subjekti leidumuse (Befindlichkeit) teadvustamist modernis, otsingut elule mõtet andvate võimaluste ja tähenduste ning elust tingimusteta rõõmu tundmise järele.

*******

Gertrud Leuteneggeri ilmumist omal ajal saksakeelse kirjanduse areenile ei olevat võimalik kujutada piisavalt auraatilisena. „See autor ilmus välja kasinal ajal. Tema tulemine oli nagu ilmutus,“ kuulutab Jochen Hieber 1999 oma pidulikus kõnes seoses autorile Sise-Šveitsikirjandusauhinna määramisega. Vähem tähelepanuväärne pole seegi, et 2007. aastal arvati Gertrud Leuteneggeri esikteos „Eelõhtu“, mis koos Verena Stefani naisliikumise kultusraamatuga “Häutungen. Autobiographische Aufzeichnungen, Gedichte, Träume, Analysen” aitas 1975. aastal naisautorite kirjandusel saavutada läbimurret patriarhaalse suunitlusega kirjanduses, Schweizer Bibliotheki kahekümne olulisima teose hulka.

Ülimalt poeetilise ja lüürilise keelega Šveitsi kirjaniku Gertrud Leuteneggeri nimi, kelle kõik tekstid kannavad musikaalsuse ja helilisuse pitserit ja kelle kogu süntaksit valitsevad muusikalised põhimõtted (ta usub, et räägib kirjutades ka sageli endamisi, justkui oleks tegemist komponeerimisega), ei ole meiegi kandis päris tundmatu. Aastatel 1967–1973 ja 1975 kirjutatud luuletustes, mis ilmusid 1981. aastal pealkirja all „Wie in Salomons Garten“ ehk „Nagu Saalomoni aias“, on mõned kättesaadavad ajalehes „Edasi“ (30.06.1984; minu tõlkes) ja ajakirjas „Akadeemia“ 4/2003 (Ain Kaalepi ja minu tõlkes). 1989. aasta „Akadeemias“ nr 4 ilmus minu tõlkes Leuteneggeri jutustav essee „Avalikult ja otsustavalt lahti öelda oma sajandi põhimõtetest“, 2008. aasta „Loomingu raamatukogus“ nr 31/32 Krista Räni tõlkes „Kohe pärast Gotthardi tuleb Milano toomkirik. Jutustused ja muu proosa“, kust saab lugeda ka minu järelsõna.

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus
Benjamin, Walter (1987). Berliner Kindheit um Neunzehnjahrhundert. Fassung letzter Hand. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Benjamin, Walter (1991). Über den Begriff der Geschichte. — Benjamin, Walter (1991): Abhandlungen, Gesammelte Schriften. Band 1–2. Frankfurt am Main: suhrkamp taschenbuch wissenschaft, 691–704.
Hieber, Jochen (1999). „Wie ich abschweife“. Laudatio auf Gertrud Leutenegger. — Literaturpreis der Innerschweiz 1999. Gertrud Leutenegger, Schriftstellerin. Rovio/Schwyz, 15−31.
Jandl, Paul (2014). Im Rhythmus des Wassers. „Panischer Frühling“: Ein London-Roman der Schweizerin Gertrud Leutenegger. — Võrgufail: http://www.welt.de/print/welt_kompakt/print_literatur/article128818479/Im-Rhythmus-des-Wassers.html (15.09.2019).
Leutenegger, Gertrud (1975). Vorabend. Roman. Frankfurt am Main, Zürich: Suhrkamp.
Leutenegger, Gertrud (1981). Wie in Salomons Garten. Düsseldorf: Verlag Eremiten-Presse
Leutenegger, Gertrud (1989). Avalikult ja otsustavalt lahti öelda oma sajandi põhimõtetest. Tlk Eve Pormeister. —Akadeemia nr 4 Tartu 1989, 704–710.
Leutenegger, Gertrud (2004). Pomona. Roman. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Leutenegger, Gertrud (2008). Matutin. Roman. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Leutenegger, Gertrud (2014). Panischer Frühling. Roman. Berlin: Suhrkamp.
LUULET. Gertrud Leutenegger (2003). — Akadeemia nr 4 Tartu 2003, 809–812.
März, Ursula (2014). Als der Vulkan ausbrach. Schönheit und Schrecken beim Spazieren durch London: Gertrud Leuteneggers Roman „Panischer Frühling“. — Võrgufail: http://www.zeit.de/index (19.02.2015).
Pormeister, Eve (2003). „Kirjutan, et mu valudest saaks pidu“. Kohtumine Gertrud Leuteneggeriga 28. juunil 2002 Zürichis. Tlk Eve Pormeister. — Akadeemia nr 4 Tartu 2003, 813–820.
Pormeister, Eve (2008). Järelsõna. — Leutenegger, Gertrud (2008). Kohe pärast Gotthardi tuleb Milano Toomkirik. Jutustused ja muu proosa. Tlk Krista Räni. „Loomingu Raamatukogu“ 2008/31–32, 53–63.
Pormeister, Eve (2010). Grenzgängerinnen. Gertrud Leutenegger und die schreibende Nonne Silja Walter aus der Schweiz. Berlin: Saxa Verlag.
Pormeister, Eve (2015). Zwiesprache mit Gegensätzen in Panischer Frühling (2014) von Gertrud Leutenegger. — Triangulum. Zwanzigste Folge. Bonn 2015, 93–105.
Porombka, Wiebke (2014). Der Sand im Getriebe der Welt. — Frankfurter Allgemeine Zeitung. Feuilleton. — Võrgufail: http://www.faz.net/aktuell/feuilleton/buecher/rezensionen/belletristik/gertrud-leuteneggers-roman-panischer-fruehling-12840528.html (19.02.2015).
Stefan, Vera (1983). Häutungen. Verlag Frauenoffensive, München.

Tegelikkus ja tõelisus. Mirko Bonné „Die Widerspenstigkeit. Ein Märchen“

Alustaksin pisut ebatavaliselt, ülal nimetatud teksti ilmumiskohaga, milleks on Karl Rauch Verlag. Põhjus, miks ma seda teen, on üpriski asine. Selles väikeses Düsseldorfi kirjastuses näevad ilmavalgust peaaegu eranditult Antoine de Saint-Exupéry (29.06.1900–31.07.1944) teosed (kuni autoriga seotud kaubandusartikliteni välja). Kui 2014. aastal lõppes autoriõiguste kaitse, asuti otsima midagi uut. Nii jõutigi koostööni nimeka saksa kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja rännumehe Mirko Bonnéga (sündinud 9. juunil 1965 Tegernsees), mille tulemusena sündis kaunis raamatuke pealkirjaga „Die Widerspenstigkeit. Ein Märchen“ (ehk „Tõrksus. Muinasjutt“). Musta ja liivakollase värviga – kaanel lisanduvad punane ja sinine – väga kvaliteetsele paberile trükitud, reljeefsete kõvade kaante vahele köidetud lugu ilmestavad must-valged fotod ja vinjetid ning värviline järjehoidja.

Mirko Bonné seob 2017. aastal avaldatud kõrbes hargneva kunstmuinasjutu 1943. aastal ilmunud kunstmuinasjutuga „Le Petit Prince“ ehk „Väike prints“ (eesti keelde tõlkinud 1960. aastal Ott Ojamaa) ning selle autori ja illustreerijaga, prantsuse kirjanik ja lendur Antoine de Saint-Exupéry᾽ga. Viimase jälgi saadabki saksa autor ajama rännumehest ja kirjanikust minategelase. Ta suunab mehe Egiptuse ja Liibüa vahelisele Põhja-Sahara kõrbealale, kus Saint-Exupéry ja mehhaanik André Prévot olid olnud sunnitud tegema 29. detsembril 1935. aastal lennukiga hädamaandumise ning marssima viis päeva läbi liivamaastiku enne kui beduiinid nad päästsid. Sealt leiab nüüd minajutustaja aastakümneid hiljem – muidugi fiktiivses jutustuses − lennuki vraki, seal kohtub ta kõneleva ja enda taltsutamist paluva rebasega. 1935. aasta sündmus pani aluse Antoine de Saint-Exupéry allegoorilisele muinasjutule väikesest printsist ja enda taltsutamist paluvast rebasest. Raamatuna ilmus lugu 1943. aastal New Yorgis. Praegu kuulub „Le Petit Prince“ loetuimate prantsuskeelsete jutustuste hulka, see on tõlgitud 260 keelde ning seda on müüdud üle 140 miljoni eksemplari.

Filosoofilisi ja sotsiaalseid kommentaare sisaldava jutustuse üheks kandvamaks sõnumiks on rebase – Bonné loos üles astuva rebase vanavana- või vanavanavanaisa – poolt väikesele printsile avaldatud saladus ja selle jutustajapoolne kinnitus: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“ − „… olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis ilusaks nad teeb, on nähtamatu. […] See, mida ma näen, ei ole muud kui väline kest. Kõige tähtsam on nähtamatu …“ Rebast ja tema „saladust“ võib pidada üheks prantsuse ja saksa autori jutustust ühendavaks lüliks, tema mõtte edasikandjaks Bonné jutustuses aga minajutustajaga filosoofilise alatooniga vestlusi pidavat – eriti tõrksusest (die Widerspenstigkeit) – kõrberebast ehk fennekit. Ta soovitab mehel nimelt vahet teha „reaalsuse ja tõelisuse“ („Realität und Wirklichkeit“) vahel. Rebane on ka see tegelane, kes õigustab jutustusele lisatud alapealkirja „Ein Märchen“ ehk „Muinasjutt“, sest just kõrberebase antropomorfiseerimine ehk talle inimlike omaduste nagu rääkimine, mõtlemine ja kuuldetekstide kuulamine omistamine annab Bonné loole muinasjutu värvingu.

Kuid kas autorile on oluline üksnes lennukivraki väljakaevamine kõrbes ja minajutustajat rebasega ühendavad väikese printsi otsingud? Miks autor seda lugu üleüldse jutustab? Pole vist juhus, et rebase kuulderaamatute seas leidub ka Hermann Hesse India-romaan „Siddhartha“. Ei ole juhus vist seegi, et Mirko Bonné avab oma jutustuse võrdluspildiga: „Erinevalt kõrbest meis endis pole kõrbed Maa peal ebasõbralikud paigad.“ („Im Gegensatz zur Wüste in uns selbst sind die Wüsten auf der Erde keine unfreundlichen Orte.“) Kõrbe olemuseks ei ole „ei üksluisus ega ähvardus, vaid lakkamatu muutumine“, milles seisnevat nii kõrbe „piiritu ilu“, kui ka tema „suurim oht“. Kõrb on „tõelise maailma osa, nii nagu ta on pettekujutluse ja unistuste osa“, seletab minategelasele Tareq, üks tema kolmest giidist. Kõrbe mõiste määramatus, piiri hägusus kõrbe kui geograafilise koha ja metafoori vahel, aga ka kõrbe topos’e seotus kirja, seega esimeste kirjanduste tekkega, ongi võib-olla üks kõrbe poetiseerimise ajendeid. Kõrb ja kõrbemetafoor on köitnud mitmete autorite meeli: Francesco Petrarca, Dante, John Milton, William Blake, François-René de Chateaubriand, Friedrich Hölderlin, Novalis, E. T. A. Hoffmann, Gustave Flaubert, Friedrich Nietzsche, Karl May, Thomas Mann, Jorge Luis Borges, Dino Buzzati, Ingeborg Bachmann, Paul Bowles, Michael Ondaatje jt. Kõrbe kohta võib lisa lugeda ka minu „Akadeemias“ nr 10/2016 ilmunud artiklist „Kas maailm on tunnetatav? Salapärased kass, ema, kõrb Eugen Ruge romaanis „Cabo de Gata““(lk 1739–1741).

Olgu need paar vihjet ja suunavat küsimust toeks Mirko Bonné sulest pärineva 21. sajandi kunstmuinasjutu avastamisel ja lugemisel.

Saksa kirjanik ja tõlkija Mirko Bonné on selleaastase kirjandusfestivali Prima Vista külaline, ta on kolmekordne Saksa Raamatuauhinna (Deutscher Bücherpreis) nominent: 2009. aastal valiti romaan “Wie wir verschwinden” longlistʻi, 2013. aastal romaan “Nie mehr Nacht” shortlist’i ja 2017. aastal romaan “Lichter als der Tag” longlistʻi.

Eve Pormeister

 

Bronka Nowicka “Anda kivile süüa”

Bronka Nowicka „Anda kivile süüa“ (2017, tlk Hendrik Lindepuu; „Nakarmić kamień“, 2015)

Naabrinaine käib iga päev meie juures. Joob kohvi ja räägib vanadest aegadest, mis on temas settinud nagu kohvipaks tassi põhjas. Ta valab seda sajandat korda üle. Mälestused on aina õhemad, aga ikka annab neist midagi keeta. Lapsele meeldib kuulata – nii õpib elu tundma. Ta teab juba: sõda on siis, kui asjad kaotavad aru. Ta kardab süüa kahvliga. Ja hoiab seda juustest eemal. („Kahvel“, lk 15)
*******
Laud seisis õues – nii suur, et see ei oleks mahtunud sisse mingist uksest ega aknast. Selle ümber ehitas vanaisa maja. See pidi olema päris olemise alguses, seal kus mälul on naba. („Laud“, lk 30)
*******
BRONKA NOWICKA (sünd 1974, Radom) on lõpetanud Łódźi filmikooli ja Krakówi Kaunite Kunstide Akadeemia maalikunsti eriala. Praegu on mitmes teatris lavastanud ja filmietüüdidega rahvusvahelisi auhindu noppinud Poola režissöör, stsenarist ja kirjanik nimetatud akadeemia multimeedia osakonna doktorand. Ikka ja jälle katsetab ta uusi vahendeid, näiteks tomograafiaid ja tomovideo kasutamist (graafikate ja video valmistamine tomograafia ja x-kiirte abil).

Raamatuga „Nakarmić kamień“ pälvis Bronka Nowicka 2016. aastal kirjandusauhinna Nike, luues sellega ühtlasi pretsedendi 1997. asutatud Poola prestiižiikama kirjanduspreemia ajaloos. Siiani poldud seda omistatud ühelegi debütandile. Märkimist väärib ka tõik, et Bronka Nowicka valiti Kirjandusliku Euroopa (Literary Europe Live) „Uueks hääleks 2017“.

Äärmiselt mõjusa nägemisviisi, kohati ihukarvu turritavate kujundite ja piltidega 44 proosalaastu kandvaks teljeks on filosoofiline, või ka eksistentsiaalne sõnum: Vaatamata inimeste (traagilisele?) võimetusele tunnetada maailma täiel määral, peaksid inimesed elu elama elusalt. „Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elus. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat“, selgitab autor. Nii nagu laps proosalaastus „Nööbid“ võtab vaaremalt ära nööpe, mida too raha pähe korjab, et siis piisava arvu korral ära surra. „Kui ta ei märka, torkan nööpe kingade sisse, särgi alla, pistan suhu ja neelan alla. Olgu neid vähem. Et ei jätkuks surma jaoks.“ (lk. 13)

Eve Pormeister

Tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu, autor Bronka Nowicka ning
tõlkija ja näitleja Marius Peterson eestikeelse raamatu esitlusel
11. mail Tartu Linnaraamatukogu saalis. Foto: Linda Jahilo

Mathura „Guatemala, maa hing“

„Vaatan, kuidas mäed varjuvad ajuvasse vihma;
vihm nõrgub mu mõteteni
ning tasapisi saab minustki laul.“ (lk 56)

Olin pisut üllatunud, kui sattusin hiljuti Tartu Linnaraamatukogu facebook’is üht oma tekstikest taga ajades Kaja Kleimanni lugemissoovituse peale Rigoberta Menchú Tum’i ja Dante Liano lasteraamatu „Väike Min, tüdruk Chimelist“ (tõlge 2015) kohta. Muinasjutu stiilis jutustused näitavad pildikesi väikese kitšee tüdruku Rigoberta lapsepõlvest ühes Guatemala külakeses, kus ta kasvab üles koos vanade maiade elutarkuste, nende elutunnetusega ja looduskogemustega. Üllatunud olin eelkõige seepärast, et kodus ootas mind paari väljakirjutise tegemiseks samuti üks raamat Guatemalast. Maast, mille põlisrahvast maiadest oli 83% langenud 1960. aastast kuni 1996. aastani väldanud ning maad ja inimesi laastanud kodusõja ohvriks.

Mind oodanud raamat pärineb meie oma maa kirjaniku Mathura sulest ja kannab pealkirja „Guatemala, maa hing“ (2009). Just nii nimetatakse Guatemalat, mille nimi tähendab sõna-sõnalt „metsade maa“: „„Alma de la tierra, maa hing.“ Võib-olla on see mõte sündinud maia-indiaanlaste iidsest kultuurist – maiad moodustavad Guatemala elanike enamuse. Või viitab see Guatemala looduse mitmekesisusele – pikkadele hallidele ookeanirandadele, vulkaanide kuumusele, mägijärvede põhjatusele. Võib-olla aga hoopis asumisele väikestel laiuskraadidel maakera keskel. Võib-olla.“ (lk 11)

Seitsme foto ja käsitsi valmistatud reisikaardiga varustatud ülestähendused poliitika meelevallas ulpinud Kesk-Ameerika väikeriigist, kus asuvat „maailma energeetiline keerits“ (90), ei ole reisikiri tavamõttes. Ka autor ise kõhkleb, kas tema reisimine on „päriselt reisimine“ ja tema „päriselt reisija“ (lk 77), Oli see reis päriselt või polnud seda siiski? Mis maa see oli, kus arvasin end käivat?“ (lk 105) Sest kui reisimise sihiks ei ole tutvumine eelkõige vaatamisväärsustega, vaid „liikumine ühest punktist teise, siis selle sisu on hoopis eneseavastus“. Reisist saavat „tõepoolest reis, kui see on ühtlasi reis enese sisse“ (lk 77). Ja need inimesed ei olegi tegelikult reisijad, vaid rändurid.

Rändurlikku ja kaemuslikku olemust ilmutab autor kaheosalises, pealkirjastatud peatükkidesse liigendatud reisiraamatus ka kompositsiooniliselt ja keeleliselt: omamoodi proloogi (nii proosa- kui ka luulevormis) ja epiloogiga täiendatud rännuteede kirjeldustega põimuvad kaks pärimuslugu ja mõned luuletused. Mathura vaatleb väljas- ja sissepoole, ta mõtiskleb, joonistab õlikriitidega meeleoluvisandeid (lk 28) ja läheneb lüüriliselt-empaatiliselt metsikule loodusele ning inimestele nende argipäevas ja pärimuses. Jutustades nõnda Guatemala ja tema rahvaste lugu, annab ta neile omaenda õrna hinguse.

Eve Pormeister

Juhan Liiv ja müstilisus

Aare Pilv “Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul”
Looming (2016) nr. 2, lk. 267-277 

Ühelt mättalt teisele mättale, kargest õhtust (südame)soojusesse, vaikusest (südame)muusikasse, kaugelt lähedale, transtsendentsest immanentsesse ja inimmeeltega tajutavasse, ikka kõige üle (kohal) ja ümberastutakse ja ollakse ootel koos vaikusega, koos maailmaga. Astutakse kokku, mitte selleks, et luua „kokkupõrkeid“, vaid selleks, et „tõmmata maailm laiali, panna see lahvatama“ (271) ja samas ka ühte sulama, nagu näitab ja tajub kirjandusteadlane – esmajoones lüürik – Aare Pilv, mõtestades klaarilt ja väga nauditavalt lahti Juhan Liivi & Friedebert Tuglase & August Sanga luuletust „MÄTAS – MÄTAS – ÜKS JA TEINE“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Luuletuse tähendusliku poole püüab ta avada „Mõned[e] küsimus[tega]“ (268). Tegelikult esitab ta oma analüüsis päris hulga küsimusi, ei anna neile aga mitte iga kord vastuseid, vaid loob üksnes aimdusi või jätab need aimdused otsekui üle-olemisse, millest ta kõneleb Liivi luuletust Goethe „Rändaja õhtulauluga“ kõrvutades (273). Ja „õigupoolest“ polegi vastused talle „olulised“ (277), selgitab ta oma arutluste lõpulauses, olles eelnevalt küsinud, et mida ikkagi tähendab „päris“ Juhan Liiv (1864–1913). Vormiliselt vaatleb Pilv paari luuletusele iseloomulikku prosoodilist joont (nt rütm, rõhk) ning viib nimetuse all „vormilised läbilõiked“ (269; korduvad sõnad tüved; eelmise negatiiv, mittekorduvad sõnad; luuletuse sisemised õmblused; vastandid) läbi lausa hoolika setseerimise.

Muidugi pöördub artikli autor analüüsitava luuletuse algvariandi, ilma pealkirjata 8-stroofilise teksti („Tume vaikus karjametsas…“) poole, mille neljast keskmisest stroofist lõi Tuglas sümbolistliku luuletuse „Mätas – mätas – üks ja teine“ ja milles August Sang taastas algkäsikirja interpunktsiooni. Komanihutusega 3. stroofi teise rea sõna „nüüd“ järelt selle ette tegi ta ühe tähendusliku muutuse, andes „nüüd’ile omaette kaalu“ ja suhestades seda „luuletuse muu aegruumiga“ (276). Liivi-kaanoni Eestile loonud (vrd Jüri Talveti „Luulest“, lk 131–132) Friedebert Tuglase neljastroofiline variant olevat „palju põhjalikumalt […] n.-ö. rahva mällu vajutatud“ (276) kui Aarne Vinkeli ja Jüri Talveti levitatud algkäsikirjale tuginev Liivi-tekst, mida Aare Pilv nimetab „meeldivaks looduselamuseks“ (277).

Võib-olla tegi Tuglase versioonist levinuma teksti just tema „väljatahutud sümbolistlik metafüüsika“ (Pilv, 277), kuigi ta olevat juba 1914. aastal oma esimeses Liivi-käsitluses, monograafias Juhan Liivist olnud kindel, et „Liivist täisverelist sümbolisti teha ei saa“ (Talvet, lk 131). Ent ta siiski püüdles sinna poole. Ja „[v]õimalik, et Tuglas püüdis Juhan Liivist kujundada teatavat Ernst Enno eelset ernstennot, eesti luule esimüstikut (ja võimalik, et selle luuletuse puhul viis tundlik tõlkija Sang oma komanihutusega lõpule Tuglase taotluse – tõlkida Liiv metafüüsilis-sümbolistliku luule traditsiooni kuuluvaks).“ ( 277)

Aare Pilv tajub neis neljas stroofis koguni mingit laadi unio mysticat (272), mis selgitab talle ka luuletuse alguses kasutatud sõna muusika, seda enam, et heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja (vrd Anneli Unt) Juhan Liiv, kellele luuletus olevatki muusika, on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Muusika“ (1926), milles otsitakse alguskokkukõla, mis peab kuskil olema. „[…] kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?“ – tsiteerib Aare Pilv Liivi luuletuse lõpuosa ja jõuab järelduseni, et „[m]uusika on […] mingi alguskokkukõla väljendus“ (272). Seda alguskokkukõla, „rütmilis[st] alguskokkukõla“ (272), tunnetab Aare Pilv ka käsitletavas luuletuses: „Süda astub, ja juba see on muusika, nägemata kaugel, s. t. siinsamas inimrinnas.“ (272) Teisisõnu võiks ehk ka öelda, et too „müstili[ne] igitulemi[ne]“ (272), kokkuastumine ongi alguskokkukõla poole püüdlemine.

Eve Pormeister

Pilv, Aare (2016) Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse
90. trükisünnipäeva puhul .– Looming, 2/2016, lk 267–277.
Talvet, Jüri (2015) Mis Noor-Eesti Liivi-kaanonisse ei mahtunud. —
Talvet, J. Luulest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–141.; Methis 1-2/2008
Unt, Anneli (2015) Ja sõna sai lauluks… — „Sirp“, 27.03, 2015.
Pilt on pärit:
Aare Pilv  (2012) Vaikiv või kurt ajastu? .–  Eesti Päevaleht, 19.10.2012