Archive for the ‘Pormeister, Eve’ Category

Bronka Nowicka “Anda kivile süüa”

Bronka Nowicka „Anda kivile süüa“ (2017, tlk Hendrik Lindepuu; „Nakarmić kamień“, 2015)

Naabrinaine käib iga päev meie juures. Joob kohvi ja räägib vanadest aegadest, mis on temas settinud nagu kohvipaks tassi põhjas. Ta valab seda sajandat korda üle. Mälestused on aina õhemad, aga ikka annab neist midagi keeta. Lapsele meeldib kuulata – nii õpib elu tundma. Ta teab juba: sõda on siis, kui asjad kaotavad aru. Ta kardab süüa kahvliga. Ja hoiab seda juustest eemal. („Kahvel“, lk 15)
*******
Laud seisis õues – nii suur, et see ei oleks mahtunud sisse mingist uksest ega aknast. Selle ümber ehitas vanaisa maja. See pidi olema päris olemise alguses, seal kus mälul on naba. („Laud“, lk 30)
*******
BRONKA NOWICKA (sünd 1974, Radom) on lõpetanud Łódźi filmikooli ja Krakówi Kaunite Kunstide Akadeemia maalikunsti eriala. Praegu on mitmes teatris lavastanud ja filmietüüdidega rahvusvahelisi auhindu noppinud Poola režissöör, stsenarist ja kirjanik nimetatud akadeemia multimeedia osakonna doktorand. Ikka ja jälle katsetab ta uusi vahendeid, näiteks tomograafiaid ja tomovideo kasutamist (graafikate ja video valmistamine tomograafia ja x-kiirte abil).

Raamatuga „Nakarmić kamień“ pälvis Bronka Nowicka 2016. aastal kirjandusauhinna Nike, luues sellega ühtlasi pretsedendi 1997. asutatud Poola prestiižiikama kirjanduspreemia ajaloos. Siiani poldud seda omistatud ühelegi debütandile. Märkimist väärib ka tõik, et Bronka Nowicka valiti Kirjandusliku Euroopa (Literary Europe Live) „Uueks hääleks 2017“.

Äärmiselt mõjusa nägemisviisi, kohati ihukarvu turritavate kujundite ja piltidega 44 proosalaastu kandvaks teljeks on filosoofiline, või ka eksistentsiaalne sõnum: Vaatamata inimeste (traagilisele?) võimetusele tunnetada maailma täiel määral, peaksid inimesed elu elama elusalt. „Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elus. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat“, selgitab autor. Nii nagu laps proosalaastus „Nööbid“ võtab vaaremalt ära nööpe, mida too raha pähe korjab, et siis piisava arvu korral ära surra. „Kui ta ei märka, torkan nööpe kingade sisse, särgi alla, pistan suhu ja neelan alla. Olgu neid vähem. Et ei jätkuks surma jaoks.“ (lk. 13)

Eve Pormeister

Tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu, autor Bronka Nowicka ning
tõlkija ja näitleja Marius Peterson eestikeelse raamatu esitlusel
11. mail Tartu Linnaraamatukogu saalis. Foto: Linda Jahilo

Mathura „Guatemala, maa hing“

„Vaatan, kuidas mäed varjuvad ajuvasse vihma;
vihm nõrgub mu mõteteni
ning tasapisi saab minustki laul.“ (lk 56)

Olin pisut üllatunud, kui sattusin hiljuti Tartu Linnaraamatukogu facebook’is üht oma tekstikest taga ajades Kaja Kleimanni lugemissoovituse peale Rigoberta Menchú Tum’i ja Dante Liano lasteraamatu „Väike Min, tüdruk Chimelist“ (tõlge 2015) kohta. Muinasjutu stiilis jutustused näitavad pildikesi väikese kitšee tüdruku Rigoberta lapsepõlvest ühes Guatemala külakeses, kus ta kasvab üles koos vanade maiade elutarkuste, nende elutunnetusega ja looduskogemustega. Üllatunud olin eelkõige seepärast, et kodus ootas mind paari väljakirjutise tegemiseks samuti üks raamat Guatemalast. Maast, mille põlisrahvast maiadest oli 83% langenud 1960. aastast kuni 1996. aastani väldanud ning maad ja inimesi laastanud kodusõja ohvriks.

Mind oodanud raamat pärineb meie oma maa kirjaniku Mathura sulest ja kannab pealkirja „Guatemala, maa hing“ (2009). Just nii nimetatakse Guatemalat, mille nimi tähendab sõna-sõnalt „metsade maa“: „„Alma de la tierra, maa hing.“ Võib-olla on see mõte sündinud maia-indiaanlaste iidsest kultuurist – maiad moodustavad Guatemala elanike enamuse. Või viitab see Guatemala looduse mitmekesisusele – pikkadele hallidele ookeanirandadele, vulkaanide kuumusele, mägijärvede põhjatusele. Võib-olla aga hoopis asumisele väikestel laiuskraadidel maakera keskel. Võib-olla.“ (lk 11)

Seitsme foto ja käsitsi valmistatud reisikaardiga varustatud ülestähendused poliitika meelevallas ulpinud Kesk-Ameerika väikeriigist, kus asuvat „maailma energeetiline keerits“ (90), ei ole reisikiri tavamõttes. Ka autor ise kõhkleb, kas tema reisimine on „päriselt reisimine“ ja tema „päriselt reisija“ (lk 77), Oli see reis päriselt või polnud seda siiski? Mis maa see oli, kus arvasin end käivat?“ (lk 105) Sest kui reisimise sihiks ei ole tutvumine eelkõige vaatamisväärsustega, vaid „liikumine ühest punktist teise, siis selle sisu on hoopis eneseavastus“. Reisist saavat „tõepoolest reis, kui see on ühtlasi reis enese sisse“ (lk 77). Ja need inimesed ei olegi tegelikult reisijad, vaid rändurid.

Rändurlikku ja kaemuslikku olemust ilmutab autor kaheosalises, pealkirjastatud peatükkidesse liigendatud reisiraamatus ka kompositsiooniliselt ja keeleliselt: omamoodi proloogi (nii proosa- kui ka luulevormis) ja epiloogiga täiendatud rännuteede kirjeldustega põimuvad kaks pärimuslugu ja mõned luuletused. Mathura vaatleb väljas- ja sissepoole, ta mõtiskleb, joonistab õlikriitidega meeleoluvisandeid (lk 28) ja läheneb lüüriliselt-empaatiliselt metsikule loodusele ning inimestele nende argipäevas ja pärimuses. Jutustades nõnda Guatemala ja tema rahvaste lugu, annab ta neile omaenda õrna hinguse.

Eve Pormeister

Juhan Liiv ja müstilisus

Aare Pilv “Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul”
Looming (2016) nr. 2, lk. 267-277 

Ühelt mättalt teisele mättale, kargest õhtust (südame)soojusesse, vaikusest (südame)muusikasse, kaugelt lähedale, transtsendentsest immanentsesse ja inimmeeltega tajutavasse, ikka kõige üle (kohal) ja ümberastutakse ja ollakse ootel koos vaikusega, koos maailmaga. Astutakse kokku, mitte selleks, et luua „kokkupõrkeid“, vaid selleks, et „tõmmata maailm laiali, panna see lahvatama“ (271) ja samas ka ühte sulama, nagu näitab ja tajub kirjandusteadlane – esmajoones lüürik – Aare Pilv, mõtestades klaarilt ja väga nauditavalt lahti Juhan Liivi & Friedebert Tuglase & August Sanga luuletust „MÄTAS – MÄTAS – ÜKS JA TEINE“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Luuletuse tähendusliku poole püüab ta avada „Mõned[e] küsimus[tega]“ (268). Tegelikult esitab ta oma analüüsis päris hulga küsimusi, ei anna neile aga mitte iga kord vastuseid, vaid loob üksnes aimdusi või jätab need aimdused otsekui üle-olemisse, millest ta kõneleb Liivi luuletust Goethe „Rändaja õhtulauluga“ kõrvutades (273). Ja „õigupoolest“ polegi vastused talle „olulised“ (277), selgitab ta oma arutluste lõpulauses, olles eelnevalt küsinud, et mida ikkagi tähendab „päris“ Juhan Liiv (1864–1913). Vormiliselt vaatleb Pilv paari luuletusele iseloomulikku prosoodilist joont (nt rütm, rõhk) ning viib nimetuse all „vormilised läbilõiked“ (269; korduvad sõnad tüved; eelmise negatiiv, mittekorduvad sõnad; luuletuse sisemised õmblused; vastandid) läbi lausa hoolika setseerimise.

Muidugi pöördub artikli autor analüüsitava luuletuse algvariandi, ilma pealkirjata 8-stroofilise teksti („Tume vaikus karjametsas…“) poole, mille neljast keskmisest stroofist lõi Tuglas sümbolistliku luuletuse „Mätas – mätas – üks ja teine“ ja milles August Sang taastas algkäsikirja interpunktsiooni. Komanihutusega 3. stroofi teise rea sõna „nüüd“ järelt selle ette tegi ta ühe tähendusliku muutuse, andes „nüüd’ile omaette kaalu“ ja suhestades seda „luuletuse muu aegruumiga“ (276). Liivi-kaanoni Eestile loonud (vrd Jüri Talveti „Luulest“, lk 131–132) Friedebert Tuglase neljastroofiline variant olevat „palju põhjalikumalt […] n.-ö. rahva mällu vajutatud“ (276) kui Aarne Vinkeli ja Jüri Talveti levitatud algkäsikirjale tuginev Liivi-tekst, mida Aare Pilv nimetab „meeldivaks looduselamuseks“ (277).

Võib-olla tegi Tuglase versioonist levinuma teksti just tema „väljatahutud sümbolistlik metafüüsika“ (Pilv, 277), kuigi ta olevat juba 1914. aastal oma esimeses Liivi-käsitluses, monograafias Juhan Liivist olnud kindel, et „Liivist täisverelist sümbolisti teha ei saa“ (Talvet, lk 131). Ent ta siiski püüdles sinna poole. Ja „[v]õimalik, et Tuglas püüdis Juhan Liivist kujundada teatavat Ernst Enno eelset ernstennot, eesti luule esimüstikut (ja võimalik, et selle luuletuse puhul viis tundlik tõlkija Sang oma komanihutusega lõpule Tuglase taotluse – tõlkida Liiv metafüüsilis-sümbolistliku luule traditsiooni kuuluvaks).“ ( 277)

Aare Pilv tajub neis neljas stroofis koguni mingit laadi unio mysticat (272), mis selgitab talle ka luuletuse alguses kasutatud sõna muusika, seda enam, et heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja (vrd Anneli Unt) Juhan Liiv, kellele luuletus olevatki muusika, on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Muusika“ (1926), milles otsitakse alguskokkukõla, mis peab kuskil olema. „[…] kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?“ – tsiteerib Aare Pilv Liivi luuletuse lõpuosa ja jõuab järelduseni, et „[m]uusika on […] mingi alguskokkukõla väljendus“ (272). Seda alguskokkukõla, „rütmilis[st] alguskokkukõla“ (272), tunnetab Aare Pilv ka käsitletavas luuletuses: „Süda astub, ja juba see on muusika, nägemata kaugel, s. t. siinsamas inimrinnas.“ (272) Teisisõnu võiks ehk ka öelda, et too „müstili[ne] igitulemi[ne]“ (272), kokkuastumine ongi alguskokkukõla poole püüdlemine.

Eve Pormeister

Pilv, Aare (2016) Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse
90. trükisünnipäeva puhul .– Looming, 2/2016, lk 267–277.
Talvet, Jüri (2015) Mis Noor-Eesti Liivi-kaanonisse ei mahtunud. —
Talvet, J. Luulest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–141.; Methis 1-2/2008
Unt, Anneli (2015) Ja sõna sai lauluks… — „Sirp“, 27.03, 2015.
Pilt on pärit:
Aare Pilv  (2012) Vaikiv või kurt ajastu? .–  Eesti Päevaleht, 19.10.2012

Thomas Salumets „Kujuneda sunnita: Mõtestades Jaan Kaplinskit“

 

Kujuneda sunnita“ autori tutvus eesti kirjaniku ja tõlkijaga ulatub veel suurte muutuste, „raudse eesriide“ langemise eelsesse aega, aastasse 1988. Mehed, kelle mõttemaailma niidistiku üheks oluliseks sõlmpunktiks on intuitiivsus – „soov jääda kooskõlla oma inuitiivse minaga“ (lk 93) –, kohtusid Calgary olümpiamängude ajal Vancouveris Jaan Kaplinski luuleõhtul. Pärast seda üritust avastaski Thomas Salumets enda jaoks Kaplinski luuletused, olles hämmstunud nende meditatiivsusest, vaiksest tarkusest, „dekoreerimata selgus[est]“ (tsit Kreinin 2015 järgi) ja väljaspoole Eestit ulatuvast kõla- ja sõnumipinnast. „Ma ei pea õigeks, et mind kutsutakse ennekõike rõhutud eesti rahva luuletajaks. Ma arvan, et mu taust on avaram,“ kirjutas Kaplinski juba 1969. aastal Ilse Lehistele.

Thomas Salumets on sündinud 1956. aastal Heidelbergi ligidal Schönaus, 1944. aasta Emajõe lahingus osalenud ja raskelt haavata saanud rindemehe perekonnas. Saksamaalt emigreerus ta hiljem Kanadasse, kus lõpetas Toronto ülikooli. Princetonis USAs omandas ta doktorikraadi. Alates 1987. aastast töötab eesti päritolu germanist ja kirjandusteadlane Briti Columbia Ülikoolis Vancouveris kirjanduse professorina. Ta on olnud Baltiuuringute organistsiooni Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS) president (2002–2006) ja kauaaegne nõukogu liige, ajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja (1998–2001) ning nõuandja. 1992. aastal omistati talle tenuur ja Euroopast Alexander von Humboldti Fondi kaalukas, eluaegsete privileegidega stipendium. 2015. aastal nimetati Thomas Salumets, kellel on pärast Eesti taasiseseisvumist tihedad isiklikud ja akadeemilised kokkupuuted ka Eestiga, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste audoktoriks.

Saksa, inglise ja eesti keeles kirjutav ja kõnelev Thomas Salumets käsitleb laiemalt kogu Läänemere ja Balti ‒ esmajoones germaani ja soome-ugri ‒ konteksti nagu nt Elias Lönnrot, Johannes Bobrowski, Günter Grass, Tomas Tranströmer, Henning Mankell, laulev revolutsioon, ökokriitka. Viimase paarikümne aasta jooksul on ta õpetanud erikursust Briti Kolumbia ülikoolis, tutvustades eesti kirjandust ja kultuuri, nt Uku Masingu, Jaan Krossi, Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Sofi Oksaneni, Veljo Tormise jt loomingut. Ta on avaldanud teadusuuringuid tormi ja tungi autorite Friedrich Maximilian Klingeri ja Jakob Michael Reinhold Lenzi loomingust, mitmeid Eesti kirjanduse teemalisi kirjutisi, nende hulgas eestikeelse artiklikogumiku „Mõju mõnu“ (2014) ja ingliskeelse monograafia Jaan Kaplinskist, „Unforced Flourishing: Understanding Jaan Kaplinski“ (2014; eesti keeles 2016).

Kaheksast peatükist koosneva raamatu „Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit“ sissejuhatuses (13–14) selgitab autor pilguheitmise vajadust kirjaniku elusse ja loomingusse (ühiskondlik-poliitilisel ja kultuurilisel foonil): „[…] sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde.“ (13) Võtmesõna, millest kõik tõukub, mille ümber kõik tiirleb, mis paneb nii mõnedki kannatused, kired ja vastuolud Jaan Kaplinski käitumises, inimsuhetes ja maailma tajumises paiguti lausa lahvatama, ilmutab end kohe raamatu pealkirjas ja edaspidi punase niidina läbi kogu teksti: sunnita kujunemine. See on üks põhilisi, kui mitte kõige põhilisem eetiline hoiak ja mõtteviis, mis vormib poeedi, tõlkija ja esseisti Kaplinski olemist, elamist ja hingamist, mida Salumets lahkab suure empaatiaga kuni tolle elu pisiasjadeni (203) välja. Taoliseks lähenemiseks, mida toetavad samuti poeedi luuletused, näib talle olevat antud isegi kirjaniku nõusolek: „Kirjutada meie elu intiimdetailidest on oluline ja sellest võib teistele isegi abi olla.“ (89) Siingi kumab läbi kirjaniku vajadus kujuneda sunnita, mitte lasta end suruda mingitesse konventsioonidesse ja piiridesse ning määratleda end ja maailma definitsioonide, sümbolite ja dualistliku mõttemalli abil; mitte lasta end keelel kammitseda ja „kinnita[da] end sõnade ja mõistete külge“, sest kõik olevat alati „midagi enamat, midagi muud kui see, mis me nendest ütleme, arvame teame“ (206).

Kuidas ja millistel võimalikel välistel ning sisemistel ajenditel ja asjaoludel toimub Kaplinski liikumine sunnita olemise poole ning mil moel mõjutab ja kujundab see tema kui kirjaniku ja inimese sotsiaalset mina ning hinge- ja tundeelu, sõltuvus- ja armastusevajadust (127), „igatsust, lähikontakti järele“ (Takeo Doi nimetab seda amae’ks) (115) ‒ kõige paremini ilmneb see suhtes oma kõige mõjukama õpetaja Uku Masinguga ‒ ning käsitust tervilikust mõtlemisest, kultuurist ja kunstist, läänekultuurist ja läänemeresoome kultuurist – kõige selle üle mõtiskleb Thomas Salumets oma monograafias.

Meie ette ilmub ekstsentriline (19) ja meditatiivne intellektuaal (31), eesti „Voltaire“ (25) ja vates (prohvet), nagu Ain Kaalep (31) teda nimetanud on, ning nagu ta ise end tunnetab, „ilma omadusteta mees“ (Musil) ja konkreetne isik, keda tuntakse kui „Jaan Kaplinskit“ (130). Meie ette ilmub samas ka vastuoluline kirjanik „rahutu mõttetark“ ja „raamatutark [….] kuid ekslik elus“ (19),kelle näilise pühakliku, budistliku (taoistliku) rahu all kobrutavad ülitundlikkus ja valu, kannatused ja ihad, mis on tõuganud mehe koguni, mitte ainult üks kord, eksistentsiaalse kuristiku servani.

Seesama sunnita olemise vajadus on oma põlvkonna kultuurielu kunagise rokkstaari (31, 75) viinud vastuollu ka ühiskondlike konventsioonidega, tavamõttemallidega ning kaasinimestega. Esimese suure hoobi andis Kaplinski endale Neljakümne kirjast lahtiütlemisega, misjärel tema reputatsioon ei taastunud „enam kunagi täielikult“ (156). Veelgi „murettekitavam“ olevat olnud aga Kaplinski usk süsteemi reformitavusse, „mida suurem osa Nõukogude Liidu kriitikuid pidas olemuslikult võimatuks“ (141), tema usk dialoogivõimalusse kommunsitliku režiimiga, „seestpoolt tulev[asse], märkamatu[sse] ja sundimatu[sse] muutumi[sse]“ (143–144). Ent tema „kavatsust astuda kommunsitliku režiimiga kõnelustesse mõistetakse,“ nagu Salumets nendib, „valesti“ (142). Kaplinski „mittehierarhilisel ja loomupärastel impulssidel“ põhinev perspektiiv „tõugati kõrvale nii idas kui läänes“ (162). Võrdluspildina kerkib siinkohal silme ette saksa kirjanik Christa Wolf, kes kuni viimse momendini kandis endas 1989. aastal reaalse sotsialismi reformimise võimalikkkuse lootust. Nii Kaplinski kui Wolf unistasid „kolmandast teest“ (143).

Ka Kaplinski kriitiline hoiak kultuuri suhtes ja selle olemuse – kultuuri jõud pigem piiravat kui vabastavat (178) – käsitus ei leidnud, ja ei leia küllap praegugi, arusaamist. Sest ta heidab Eestile ette kolonisaatorite väärtuste omaksvõtmist (197), st kultuuri kaudu enese koloniseerimist (166, 175, 182), enese samastamise jätkamist Euroopaga, kuni rahvuse püsimise täieliku seostamiseni lääne kultuuriga välja (180), liialt sõltuvaks muutumist „„kommunikatiivse kultuuri“ sümboolsest korrast“ (166). Hukkamõist suurema osa eestlase üle tipneb põliskultuurist eemaldumises, näiteks regivärsist, milles Kaplinski avastas, nagu Salumets selgitab, „ligipääs[u] eluliselt vajalikule alternatiivsele maailmatajule ja eneseväljendusele“ (198), „viisi, kuidas kultuur saab läheneda sunnita kujunemisele“ (183). Mainimata ei saa jätta siinjuures tõika, et Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul kontserdil kanti ette rahvaluule alusel Jaan Kaplinski loodud ja Veljo Tormise viisistatud „Kust tunnen kodu“.

Kuigi mõistet rahvuse enesekolonisatsioon ei kasutata selles raamatus sugugi esimest korda ‒ ühe põhimõistena esineb see Ilmamaa kirjastuses välja antud Thomas Salumetsa koostatud ja sissejuhatatud Jaan Kaplinski mõttelookogumikus „Kõik on ime“ (2004) ‒, võib „enesekolonisatsiooniga“ pealkirjastatud seitsmes peatükk esile kutsuda üsnagi vastakaid arvamusi ja tundeid ning lüüa eestlase enesekuvandisse nii mõnegi prao. „[E]uroopa kultuuri peajoone vastu“ (173) suunatud olevat nii mitmedki luuletused juba teises, 1967. aastal ilmunud luulekogus „Tolmust ja Värvidest“. Kuid ehk selgineb nii mõnigi Kaplinski mõttekäik, kui lugeda näiteks kirjanik ja semiootik Valdur Mikita artiklit „Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus“ (2017).

Kokkupõrge sotsiaalse kogukonnaga ja võõrdumine eestlastest on toimunud samuti emakeele tasandil. Solvununa oma eestikeelsete tekstide „korrigeerimisest“ kuulutas Kaplinski 2010. aasta detsembris, et peab „hülgama eesti keeles kirjutamise ja proovima kirjutada võru, inglise või vene keeles “(tsit Adorf 2010 järgi).

Ka keelega ümberkäimine on Kaplinski jaoks seotud sunnita kujunemisega, mis tähendab meie teadlikkuse avardamist „väljapoole loogika ja selgesti määratletava piire“ ja maailma, kus inimolendite, jumalate ja loomade vahel on instiktiivne (tahtmatu) side ‒ siin väljendub kirjaniku tugev biotsentristlik mõtteviis: loodusega-üks-olemine, „biotsentriline võrdsus“, „biofiilia“ (44) ‒, „kus ükssama olevus võib olla üheaegselt kõik kolm“. Sunnita kujunemine ‒ see on inimliku maailma ja inimvälise maailma nägemine ühe tervikuna (46), tasakaal ja kooskõla.

Ei ole jumalat
ei ole lavastajat,
ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
näidend mängib ise,
orkester mängib ise…

(Jaan Kaplinski, Õhtu toob tagasi kõik, 1985, 81; Salumets, 30)

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus:
Adorf, Margit (2010): Jaan Kaplinski hülgab eesti keele. — Päevaleht, 14. detsember 2010. Kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/jaan-kaplinski-hulgab-eesti-keele?id=51288491
Kaplinski, Jaan (2000): Hävitatud templid. Eesti Ekspress. 7. september 2000, lk B4.
Kreinin, Lea (2015): Thomas Salumets räägib Pärdist, Kaplinskist ja Richterist. — Eesti Elu Nr 36, 11. september 2015. Kättesaadav: http://www.eestielu.com/et/elustiil/18-estonianlife-eestielu/life-elu/people-inimesed/4459-thomas-salumets-raeaegib-paerdist-kaplinskist-ja-richterist
Mikita, Valdur (2017): Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus .— Postimees, 27. veebruar 2017, kättesaadav: http://voromaaveere.blogspot.com.ee/2017/02/valdur-mikita-laanemeresoomlase-viimane.html
Salumets, Thomas (2016): Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit .— Tallinn: Varrak, 277 lk, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt.
Jaan Kaplinski pilt on pärit siit, Thomas Salumetsa pilt on pärit siit.

Marju Lepajõe „Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki. Reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis“

Marju Lepajõe „Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki. Reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis“ („Akadeemia“, nr 1, 2017, lk 3–18)

akadeemia20171Selles, et Marju Lepajõe pühendab oma mõtisklused luterlikule reformatsioonile, mille algusest möödub 500 aastat, ei olegi midagi iseäralikku, on ta ju ikkagi religiooniloolane, ja õppejõud. Kuid küllap küsib ta mitte ainult õppejõuna, „miks Eestile nii olulise teema puhul nagu Martin Lutheri hariduskäsitus ja selle edasine mõju ei ole edasiminekut“ (lk 7), vaid ta tunneb samas muret õhtumaise mõtteloo süstemaatilise edasiandmise pärast järeltulevatele põlvkondadele, sest „teaduspoliitika on viimased kümme aastat Eesti humanitaariat, mille hulka tinglikult võiks ka teoloogia paigutada, nii rängalt ja vastutustundetult laastanud“ (6).

Teades aga, et Marju Lepajõe on ka klassikaline filoloog ja tõlkija, animeerib loo alapealkiri küsima, kas tema mure ei väljenda midagi veel. Vastuse sellele aimusele annavad juba avalause ja sellele järgnevad lõigud: EESTI KEEL. Küsimus emakeele staatusest ja saatusest tänapäeva Eestis juhatavad Marju Lepajõe käsitluse nii sisse kui ka välja, kokkuvõtte ja joonealuse märkuse vormis.

Autor väljendab „õnnetunne[t] oma keelest ja riigist“ (3), mida suurendavat eriti vanaroomlasi Gaius Julius Caesarit ja Publius Cornelius Tacitust lugedes saadud teadmine, et maa pealt on jäjetult kadunud nii palju rahvaid, hõime ja keeli. Siis saavatki talle väga selgeks, et rahva püsimajäämiseks on oluline ja otsustav emakeelne haridus. Just „see rahva enesekindlus,“ rõhutab Lepajõe, „millest on korduvalt kõnelnud ka meie uus president Kersti Kaljulaid. Kui kunagi piisas enesekindluseks algkoolist, siis tänapäeva maailmas peab see olema ülikool. […] Seepärast ei ole emakeelsele ülikoolile alternatiivi, kui mitte just ihaleda võimalikult kiiret hääbumist.“ (3-4) Ka Lutheri jaoks hõlmab mõiste haridus, nagu Lepajõe oma arutelus näitab, ajaloo ja luule, muusika ja matemaatika kõrval „eelkõige“ (14) keeli (ladina, kreeka, heebrea): „Keeled on esmalt väärtus iseeneses, sest nad on Jumala kingitus. „Keeled on noatuped, millesse on torgatud vaimu noad.““ (14)

marjulepajoeSamuti peab haridus olema, nagu Lepajõe Lutheri najal ja veel kord kokkuvõttes toonitab, olema suunatud kogu rahvale, „et riik üldse püsib“ (13), et vallanduks „tohutu potentsiaal“ (16), mis Eesti puhul ei olevat üldsegi veel ammendunud. Seepärast „peab haridusega praegu“, pöördub Marju Lepajõe lugeja poole eetilise üleskutsega, „eriti vastutustundlikult ümber käima, et mitte seda haaramatut tunnetuslikku potentsiaali ja vabadust läbi lõigata, mis on emakeelses hariduses, kui haridusametnikud oma ühepäevahuvides survestavad keelevahetusele ülikoolides“ (16).

Marju Lepajõe artiklit võibki lugeda (ka) kui toetusesseed (toetuskõnet) emakeelele, sest on ju „indiviidi kujunemine suurel määral keeleline nähtus, aga ka rahva kujunemine on keeleline nähtus, sest rahvas kasvab koos keelega ja teistpidi, keel kasvab koos rahvaga“ (8).

Loodan väga, et ei teki olukorda, kus peaksime taas küsima: „Kas siis selle maa keel / laulutuules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?“ (Kristian Jaak Peterson: „Kuu“)

Eve Pormeister

Marju Lepajõe pilt on pärit siit:

Loodus ja ühiskond — W. G. Sebald “Pärast loodust. Elementaarluuletus”

Sebald_kaas_P7544_must.inddSuhtusin peaaegu eelarvamusega saksa kirjaniku ja kirjandusteadlase W. G. Sebaldi (1944, Wertach – 2001, Norfolk) raamatusse “Pärast loodust. Elementaarluuletus” (“Nach der Natur. Ein Elementargedicht”, 1988), kui mulle see vaata et poolvägisi kätte suruti. Ma ei tea, mis mind rohkem häiris – vaatamata oma kunagisele vaimustusele Sebaldi romaanist “Austerlitz” (2001), ühest 21. sajandi alguse olulisimast teosest –: kas teksti vorm või fakt, et ei saa seda lugeda originaalkeeles, st saksa keeles. Ent vahete-vahel suudab inimene ka iseennast üllatada. W. G. Sebaldi (kitsamas mõttes) esimene kirjanduslik töö “Nach der Natur” haaras mind otsemaid endaga kaasa. Lisaks tõukas raamatuke mind kaevuma mälusügavustesse unustatut välja õngitsema ja internetis surfima või mõne teatmeteose järele haarama.

Elementaarluuletus, mille tausta moodustavad eksistentsiaalsed küsimused, sisaldab kolme osa, lugusid kolme mehe elust ja olemisest üldse: saksa renessansi maalikunstnik ja graafik Matthias Grünewald (1470. ja 1480. aasta vahel – 1528. ja 1530. aasta vahel), kes on meile tuntud eelkõige Isenheimi altarimaaliga; saksa arst ja loodusuurija Georg Wilhelm Steller (10. märts 1709, Windsheim, Frankimaa – 12. november 1746, Tjumen, Venemaa), kes võttis osa Taani kapten Vitus J. Beringi (1681–1741) teisest Kamtšatka-ekspeditsioonist ehk Alaska-ekspeditsioonist (1733–1743) ja kelle järgi on nimetatud mitmed loomad nagu nt Cyanocitta stelleri (vareslane tutt-sininäär), Polysticta stelleri (sukelpart kirjuhahk), Stelleri merilõvi (välja surnud); ning autor ise, saksa kirjanik ja kirjandusteadlane W. G. Sebald, kelle mitmed teosed on kantud melanhoolsest alatoonist ja kelle meeli köitsid mäletamise ja mälu tähendus ning funkstioon.

Kõik kolm üksteisest kaugele jäävatest aastasadadest pärinevat meest tajusid inimese ja looduse vahelist konflikti, igaüks omal viisil. Kuid et see erinevus on olemas, adusid kõik kolm. Kõigist neist (elu)lugudest ja nägemustest kostub läbi ja vastu juba ammusest ajast kestev looduse hävingu hääletu katastroof:

2. osa, “Ja asuksin elama viimse mere otsa” (Georg Wilhelm Steller):

georgewilhelmsteller“kirjutab memorandumeid
pärismaiste suguharude kaitseks,
keda mereväekomandatuur Bolšeretskis
kohtleb halvasti ja kelle õigusi kärbib,
mis viib selleni, et tema vastu kirjutatakse kiri,
et aset leiavad ülekuulamised,
et tekivad arusaamatused,
et järgneb vahistamisi ja et Steller
mõistab nüüd lõplikult erinevust
looduse ja ühiskonna vahel.” (lk 59, minu esiletõst)

“Hallilt ilma suunata oli kõik, polnud ei üla- ega alapoolt,
loodus hävitamisprotsessis,
puhta dementsuse olekus. […]” (lk 52; minu esiletõst)

1. osa, “Otsekui lumi Alpidel” (Matthias Grünewald):

“[…] mõistis Grünewald,
kes peab üldse olema kaldunud ekstremsitliku
maailmamõistmise poole, elu lunastamist kui elust pääsemist.
[…]
Selline on tema, maalikunstniku jaoks
kõik loodu, pilt meie segasest kohalolekust
maa pealispinnal, pilt järske radasid mööda
kulgevast regeneratsioonist,
mille parasiitlikud, kokku ja koost kasvanud
vormid tungivad otsekui deemonlik parv
sisse eremiidi rahusse.
matthiasgrunewaldSedaviisi kirjeldas Grünewald,
vaikides pintslit juhtides, patoloogilise vaatemängu
kisa, röökimist, korinat ja sosinat,
küllap hästi teades, et tema ja ta kunst
kuuluvad ka ise selle vaatemängu juurde.
See paaniline kaelavääne, mida on näha kõigil
Grünewaldi teostes esinevatel subjektidel,
mis jätab kõri vabaks ja pöörab näo sageli
pimestava valguse poole, on kehade
äärmine väljendus selle jaoks, et loodus ei tunne tasakaalu,
vaid teeb pimesi ühe eksperimendi teise järel
ja arulageda nokitseja kombel juba lammutab seda,
mis tal just äsja välja tuli.
Looduse ainuke eesmärk on järele proovida,
kui kaugele ta veel minna saab, võrsumine,
edasiviimine ja sigimine,
[…]”(23–24; minu esiletõst)

3. osa, “Pime öö tuleb esile” (W. G. Sebald):

“laigulise halli kartongi tagaküljel sõnad
“tulevikus lebab surm meil jalge ees”,
üks neid ähmaseid oraaklisõnumeid,
mida sa enam kunagi ei unusta.” (lk 68)

“kui vahtisin välja, see tekitas minus varakult
kujutluse hääletust katastroofist, mis
tähelepanu äratamata toimub vaataja ees.” (lk 72; minu esiletõst)

“Antennide võbinat majade katustel
tajusin ma säbrutusena oma ajus,
kaugel eemal suutsin kuulda valget
Gaussi müra, ühetoonilist, kogu heliredelit
hõlmavat häält, maalt kuni üles taevani,
kus eetri sees ujuvad tähed. Sestpeale
olen saatnud mööda palju kohutavaid
kahtlusekesköid, aga nüüd pöördub rahu
tagasi põrmu sisse ja ma loen 18. sajandi
looduskirjeldustes, kuidas haljendav maa
langeb Juura sinisesse varju ja lõpuks
heidab ainult aegunud jää Alpidel veel
nõrka vastuhelki.” (lk 82–83)

Nägemusele katastroofist vastandub utoopia loodusest. Utoopia, mis lõppude lõpuks saab inimesest võitu, et võimaldada elementidele, taimedele ja loomadele taas eksistentsi ilus ja rahus.

wgsebald“Vaata teraselt ettepoole,
seal õhtuhalluses näed sa
kaugeid tuuleveskeid tiirlemas.
Mets taganeb, tõepoolest,
nii avaralt, et sa ei tea enam,
kus ta oli kunagi olnud, ja jääkelder
avaneb pilgule, ja härmatis joonistab põllule
maakera värvitu pildi.
Kui rebeneb nägemisnärv,
siis läheb vaikses õhuruumis
nii valgeks otsekui lumi
Alpidel.” (lk 32; 2. osa)

Eesti keeles on W. G. Sebaldilt ilmunud:

Eve Pormeister

Valerie Fritsch “Winteri aed”

fritschwinteriaedTartu Linnaraamatukogu kohvikuruumis 1. korrusel toimub 26. jaanuaril algusega kell 16.00 kirjanduskohvik. Kõne all on Valerie Fritschi „Winteri aed“.

Nüüdseks on Austria kirjanik, kooloni armastaja, fotokunstnik ja maailmarändur Valerie Fritsch (sündinud 1989 Grazis) meie saksakeelse kirjanduse huvilise jaoks mitte enam tundmatu nimi ja nägu. Eelmise aasta maikuu alguses astus ta koos oma romaaniga „Winters Garten“ ja selle eestikeelse vastega „Winteri aed“ (tlk Terje Loogus; raamatud ka Tartu Linnaraamatukogus) üles kirjandusfestivalil Prima Vista.

Sellele raamatule eelneb debüütromaan „Die VerkörperungEN“ (ka Tartu LRs; eesti k: „KehastumisED“), mille juba varases nooruses ainuomase kirjandusliku käekirja omandanud Valerie Fritsch ilmutab 2011. aastal. Aasta hiljem järgneb reisiraamat „Die Welt ist meine Innerei“ (ka Tartu LRs), väljendamaks muuseas autori armumisolekut kauguseigatsusse: „Maailm on minu sisikond“.

fritschkinderPöördeliseks aastaks kujuneb 2015, mil ta avaldab märtsi lõpus koos ema Gudruniga luulekogu „kinder der unschärferelation“, võidab juuli alguses looga „Das Bein“ („Jalg“) Ingeborg Bachmanni nimelisel konkursil Klagenfurtis suisa kaks auhinda, ja mis peamine, märtsi alguses annab Suhrkampi kirjastus välja Valerie Fritschi ligi kolmeaastase töö vilja: romaani „Winters Garten“, mis sügisel jõuab ka Saksa Raamatuauhinna 2015 longlistʻi.

Apokalüptilist surmaigatsust täis pilte „Winteri aeda“ võib kõrvutada näiteks Lars von Trieri „Melanhooliaga“ ja Hieronymus Boschi triptühhonitega. Kirjandusest meenuvad mulle ühe hoobiga Marlen Haushoferi „Die Wand“ (1963; „Üksinda maailmas“), Thomas Glavinici „Die Arbeit der Nacht“ (2006; „Öötöö“) ja Cormac McCarthy’i „The Road“ (2006; „Tee“). Mis aga viib nii noore inimese maailmalõpu teema juurde ja mida on tal selle kohta öelda? Ega Valerie Fritsch polegi päris tavaline noor: väga varakult alanud maailmarännakud, suur lugemus, igakuised paaripäevased endometrioosi poolt põhjustatud kirjeldamatud valud kujundavad ja mõjutavad tema maailmatunnetamist.

„Winteri aed“ on tekitanud vastakaid arvamusi, ka keelelises mõttes. Kuid kohati on mul küll tunne, et kritiseerijad pole süvenenud sellesse, kuidas kirjanik jutustab. Just see küsimus teebki apokalüpsise teema kujutamise „Winteri aias“ põnevaks. Sarnaselt romaani peategelase Anton Winteriga jälgib Valerie Fritsch välis- ja sisemaailma senikaua, kuni vaatlemine saab keeleks. Keelt lihvib ja rütmiseerib ta aga peaaegu peensusteni, kuni kõik kõlab. Kirjutamine tundubki Fritschile pigem komponeerimisena klaviatuuril. Ta tõepoolest otsekui püüaks luua, nagu märgib väga tabavalt Saskia Nitsche, „kontrapunkti üha viletsamaks muutuvale maailmale“. Olgu öeldud, et muusikal on „Winteri aias“ vägagi oluline koht.

fritschwintersgartenKeelelise perfektsionismi poolest võiks Valerie Fritschi võrrelda Kanada kirjaniku Alice Munro’ga, poeetilise, ent karmi, kohati sünge pildikeele poolest aga saksa kirjaniku Herta Mülleriga. Vaatamata puhuti ehk liigagi paksudele impressionistlikele pintslitõmmetele ning lopsakale baroksele ja paiguti vanamoelisele väljendusviisile on noore kirjaniku keele heli- ja pildirikkus meeliköitvad. Oma pildikesed paigutab Fritsch allegoorilisse ruumi, et vaadelda ja uurida maailma ja selles olemist läbi vastandlikkuse, duaalsuse prisma: elu ja surm, harmoonia ja kaos, armastus ja apokalüpsis, müüt ja suurlinn ning loodus ja (hääbuv, manduv) linn, õitsev aed ja metsistunud aed. Oma jutustuse seab ta samuti kahe vastandi, justkui väljaspool aega asuva, paradiisisarnase aia ja apokalüpsise vahele.

Romaani peategelane, viiulimeistri poeg Anton Winter kasvab üles suurperes müstilises aiakoloonias, mille on kunagi vastukaaluks trööstitule linnaelule (Jean-Jacques Rousseau „Tagasi loodusesse!“ kumab siit läbi) loonud vabrikantide pojad ja loodusarstid. See on koht, kus vastamisis seisavad „tugev armastus ja kõikvõimas surm“ (83): pesunööril ripuvad kõrvuti öösärgid ja surisärgid; kalmuküngastel kasvavad vaarikad; sahvris hoitakse nii juustukerasid, leedrimahlu kui ka kuut purki vanaema nurisünnitistega (16). Palju räägitakse selles aias surmast, „sest kuidas saab kunagi rahus surra, kui sellest vaikida“ (14). Ja Anton, kes on vaimustunud elust, laseb end nakatada ka vaimustusel surmast, mis tundub talle olevat „meeldivaks rahupaigaks selles majas ja aias“ (17), kus „kõik elas ja muutis pidevalt kuju, tuli, läks, ajas juuri ja kadus selles mesitarus“ (10). Hiljem on aed, Antoni „eksisteerimise eeldus“ (100), koht meenutamiseks ja igatsemiseks ning linnas talumatu viletsuse ja läheneva lõpu unustamiseks.

wintersgartenParadiislikust aiast satub lugeja „hapult ja orgaaniliselt“ (42) lõhnavasse, maailmalõpu ootuses manduvasse mereäärsesse linna, kus hirmust hullunud ja skeletiks kõhnunud inimesed paluvad kirkutes nii ööl kui päeval armu. Muutused on toimunud mingite kohutavate sündmuste tagajärjel. Kuid nagu nüüdseks 42-aastane otsajäänud – „kondid olid nagu d i n o s a u r u s e l“ (37; minu sõrendus; vt saksakeelset, autori enda kujundatud raamatuümbrist) – linnuaretajast Anton, kes elab linna kõige kõrgemas majas, kõigist kõige parema vaatega klaaskuubist korteris, hiljem nendib, on seekord kõik teisiti: „Aga seekord on teisiti. Vaata vaid tänavatele. Linnad surevad. Maa on haige. Meri möllab. Linnud lendavad minema. Kogu aeg puhub tuul. Ja vaata, kui vaikseks nad kõik on jäänud, vaata, kuidas neil kõigil istub üks ja sama hirm kontides, kui nõutult me kõik akna all seisame, justkui oleksime identsed, justkui poleks vahet, kas ollakse see või teine.“ (60)

Ent kõigest hoolimata sünnivad surmhaigel maal lapsed ja juubeldavad õhus pääsukesed (55). Just viimaste päevade kaoses armub Anton esimest korda elus, kõrvuni (unsterblich: surematult), endisesse mereväe ohvitseri, sünnitusmajas vabatahtlikult töötavasse punapäisesse Frederikesse. Nende peaaegu tingimusteta armastus meenutab klassikalisi armastajatepaare, ent erinevalt neist on Anton ja Frederike määratud armastama koos „to endless night“ (William Blake; vt romaani motot), nad on „lõppmängus“ (61), kuid nad on seal lõpuvastased nagu arvutimängudes.

fritschverKoos Frederike, venna Leanderi, tolle naise Marta ja tema sünnitusmajas ilmale tulnud lapsega pöördub Anton teist korda tagasi aeda. Taas on, nagu esimeselgi naasmisel, sügis. Talvel ootavad nad „s k e l e t i s t u n u d“ (109; minu sõrendus) maastikul – lõpuks ainult kolmekesi: Anton, Frederike ja laps – saabuvat maailmalõppu.

Vihjeid maailmalõpu teemale leidub juba Valerie Fritschi esimeses romaanis „KehastumisED“, „Winteri aias“ aga liigub ta järjekindlalt lõpu poole, kasutades (maailma)lõpu-motiivi küll otsesõnu, küll kaudselt. Muuhulgas kõmiseb massienesetappude paikades valjuhäälditest Linda ja Paul McCartney’i „Live and Let Die“ (44). Hiljem harjutab aias maailmalõppu Anton, mängides häälest ära läinud klaveril impressionistliku helilooja Maurice Raveli „Kontserti vasakule käele“, mille peateema sarnaneb ‚Dies irae‘-motiivile ja mida vanaema lasi tal lapsepõlves harjutada, kui oli näinud pianist Paul Wittgensteini fotot tühjalt rippuva fraki varrukaga. Ja enne kui Antonil läheb silme ees kõik mustaks, ilmutab end talle teistehulgas vanaema, kes laulab nagu esimeses peatükiski „Das Glück ist ein Vogerl – wann fliegt es zu mir“ (125; „Õnn on linnuke – millal lendab ta mu juurde“).

Siiski näib autorit huvitavat mitte niivõrd apokalüpsis kuivõrd just inimese käitumise ja tundmuste uurimine ekstreemolukordades, piirisituatsioonides. „Ma elan vormides ja piltides ja midagi ei ole nii tähtis kui kolmemõõtmeline keha maailmas“ – sõnastab Fritsch romaanis endisest prostituudist ja nüüdsest arstist „KehastumisED“ oma postulaadi kehast, mida ta järgib ka reisiraamatus (vt nt kirja Etioopiast) ja „Winteri aias“ ning millega ta asetub teatud mõttes oma maa kirjandustraditsiooni, kus (naise-) keha käsitlevad Marlen Haushofer, Elfride Jelinek, Ilse Aichinger. Fritschi huvitavad absoluutselt kõik kehal toimuvad lood, otsekui kirjutanuks ta kogu oma „kehaga“ (Hélène Cixous).

valeriefritschloebOtse kehal leiab aset ka „tulevane tõsiasi“ (30), surm, mis nagu kõik lõplikud asjad, ja üldse fundamentaalsed teemad, on Fritschi alati köitnud. Oma vaimustuse kannab ta üle Antonile ja Frederikele, kelles mees tunneb külgetõmbavat „võimu ja surma“ (46) ja kes on vaimustunud sellest, mis kisub maa(ilma) laiali, ja sellest, mis hoiab teda koos: „armastusest ja õudusest“ (39), ilust ja morbiidsusest.

Kui maailm on lõppenud, kõlavad Anton Winteri unenägudes Joy Division (linnas raadiost kuulatud „Love will tear us apart“) ja romantiline Sergei Rahmaninov. Ärgates – on see siis ikka veel unes või teispoolsuses või ilmsi – kuuleb ta esmalt vaikust, hiljem näeb ta lähenemas varje ja kujusid. Kõik nad tulevad aeda, tollesse igatsuste paika. Tulevad kõigele vaatamata. Nii nagu kõigele vaatamata asuvad pärast apokalüpsist teele Cormac McCarthy’i isa ja poeg. Sest nii nagu vanad mütoloogiad pajatavad, peidab iga maailalõpp endas ka juba millegi uue sündi. „Mind on alati huvitanud, mis saab edasi, seepärast oleksin ma ühte asja meeleldi kogenud: olla muna, millest koorub uus inimene.“ (66)

Eve Pormeister

Loe ka Linda Jahilo arvustust.