Archive for the ‘Pormeister, Eve’ Category

Eve Pormeister “Näen, kuulan, tunnetan”

Eve Pormeister “Näen, kuulan, tunnetan : vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil” (Tallinn : EKSA, 2021. 516 lk.)

Ei juhtu just iga päev, et kolleegil ilmub raamat, ja veel milline raamat! Parajalt paks, korralikus köites, põhjaliku viitestiku ja nimeregistriga, mis viimasel ajal üha haruldasem. Kaanepildiks August Künnapu maal „Santorini kass 1”, mida/keda nähes tekib tahtmine hüüda: „Tere jälle, Kollane Kass!”

See kõik on vorm, kuid ega ilmaasjata öelda, et vorm on sisu vorm. Sisu on siin, autori esimeses eestikeelses raamatus, igale tõsisele kirjandushuvilisele küllaga. Eve Pormeistri elavad, empaatilised, kaasamõtlevad kirjanduskäsitlused ning motiiviuuringud on autori õpilase Aija Sakova sõnul „alati isiklikud ja kirglikud – need on kunstiteosed iseeneses /…/”. Suure osa elust on Eve pühendanud saksa kirjanduse uurimisele ja õpetamisele, viimased kümmekond aastat on ta tähelepanu köitnud rohkem eesti kirjandus. Raamatus jagub mõlemat, siin on käsitlusi saksa, šveitsi, austria kirjanikest nagu Hermann Hesse, Ingeborg Bachmann, W. G. Sebald, Gertrud Leutenegger, Peter Stamm, Daniel Wisser, Hans Platzgumer ning kodumaistest autoritest, kelle raamatutele Eve on kirjutanud arvustuse või lugemissoovituse meie raamatukogu „Kirjandusveebi”, kellega on vestelnud, vahel ka (juubeli)näituse koostanud. Arutluse all on Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Kärt Hellerma, Kai Aareleid, Eeva Park, Mathura, Ain Kaalep. Korduvad märksõnad, mis kirjutaja südamele olulised: maastik – vesi, puud, kass, koer, lind –, aeg, foto, valgus… Kahe jaostüki vahel on „Vahepalad”, Eve enese luuletused. Ehk ootavad needki kokku kogumist ja kaante vahel ilmumist?

Enamik artikleid ja intervjuusid on eelnevalt ilmunud Loomingus ja Akadeemias, Sirbis ja Postimehes ning Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis, mõnd käsitlust võis seni leida vaid raamatukogu kodulehelt. Toimetaja Brita Melts ja kujundaja Merle Moorlat on oma tööd samamoodi südamega teinud nagu Eve neid käsitlusi kirja pannes. Stereotüüpne oleks öelda, et tegu on autori „elutööga”. Ent Eve elutöö pole kaugeltki kaante vahele püütud, tema erk mõte on alati liikvel. Juba on ta tähelepanu köitnud uued kirjanikud, juba on kirja saanud varem mõeldu edasiarendusi ning mõtteis tallel uusi elamusi, tunnetusi, kaasakajamisi. Jätku!

Tiina Tarik

Rein Raud “Päikesekiri”

Soovitan mitte maha magada üht eelmise aasta eesti kirjanduse tippteost, Euraasia mõlemaid otsi ja nende vahetustegelasi ning päikesekirja põimivat Rein Raua romaani “Päikesekiri” (2021).

See on tõesti “tõeliselt meisterlik romaan” (Valdur Mikita): nii kompositsiooniliselt kui ka väljendus- ja jutustamisviisilt, nii tegelike faktide ja kujutluspiltide köitva suhestamise kui ka mõttelise sügavuse poolest.

Romaani üheks läbivamaks — kui mitte kõige peamiseks — küsimuseks tundub olevat keelefilosoofiline küsimus, mis suubub inimese (eetilisse) olemisviisi ning ilmutab end juba esikaane illustratsioonis ja pealkirjas.

“…. et ka iseennast on võimalik mõista vaid läbi kogemise, et sa oled vaid üks võimalus tohutust hulgast paljudest. Ja kui sinu võti tegelikkuse juurde on keel, siis ei ole sa retke mõistmise poole ometi veel alustanudki, kuni arvad, et sinu viis anda maailmale nimesid ongi täpne ja loomulik – et sinu sõnadeks painutatud mõtted peegeldavadki seda, mis on, nii, kuidas see on. Selle oletuse ekslikkuses veendumiseks polnud vaja muud, kui natuke mõnda võõrkeelt õppida.“ (Lk 223)

Eve Pormeister

Kätlin Kaldmaa “Lydia”

Emajõe kaldal Ülejõe pargis Kaarsilla juures mälestusväljakul aga lustib 2018. aasta 3. augustist peale hetkeks jalga puhkama jäänud noore papa Jannseni seltsis väike Koidula, kes astub minu juurde nüüd Kätlin Kaldmaa „Lydiana“ (2021), mis oma mõneti ebatavalise formaadiga (29,0 X 20,3) otsekui ilmutuslikult meenutab lapsepõlves loetud suureformaadilist (29,5 X 22,5) kuke ja sinise kaanega „Aabitsat. ABD eelkooliealistele“. Aabitsaks, Eesti ärkamisaja poeetiliseks aabitsaks, nimetaksin ma samuti „Lydiat“. Kandku see pealkirja „Aabits. Eesti ärkamisaja ABC eelkooliealistele ja noorematele kooliealistele“.

Eve Pormeister

Kivi ja Veronika Kivisilla (Veronika Kivisilla “Helsingi helistikud”)

Kui olin lõpetanud jalutuskäigud mööda mažoorseid heliridu Veronika Kivisilla uues proosaluule 〈1〉 kogumikus Helsingi helistikud, peatus mu mõte äkitselt seal maalitud kivi kujundil. Mu meeltesse astus 2017. aasta maikuu päev kirjandusfestivalilt Prima Vista, mil poola kirjanik Bronka Nowicka (snd 1974) esitles oma 44 proosalaastu sisaldavat kõrgelt auhinnatud debüütteost Anda kivile süüa 〈2〉. Tema kivi kannab sõnumit, et vaatamata inimeste (traagilisele?) võimetusele tunnetada maailma täiel määral, peaksid inimesed elu elama elusalt. „Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elus. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat“, selgitab autor 〈3〉.

Samas meenus mulle kivi Mathura proosalaastust „Hästi“ raamatus Guatemala, maa hing (2009) 〈4〉 . Tema kivi, kollane kivi, „mida ümbritsesid peened valged jooned – valged jooned, need olid kui niidijäljendid“ 〈5〉, kannab endas saladust, nii nagu inimene, „kes kannab endas samuti hulganisti saladusi, ent on unustanud, et ta need on pärinud, et need ongi tegelikult vorminud tema kuju“.

Ja pisut hiljem kajas mu kõrvus kivi sulpsatus veehoidla vees hispaania kirjaniku Julio Llamazarese romaanis Kuidas vaadata vett 〈6〉. Tema kivi, mis tekitab nii veelaineid kui ka inimesi kuulatama panevaid helilaineid, kannab endas riitusliku, salapärase sideme kaudu Agustíni tegelaskujuga müstilisust ja meenutab juutide iidset kommet asetada lahkunud inimese mälestamiseks hauaplaatidele või hauakivile kivikesi.

Veronika Kivisilla pihib, et ta on „ikka tahtnud kirjutada kividest“ 〈7〉. Teada annab ta sellest tahtest juba raamatu esimestel lehekülgedel, istudes oma „istumislohuga päevakivil“ (lk 12) ja tunnetades „tardunud kivi“ kui „hardunud kivi“ (lk 12). Oma soovi teostab ta raamatu „Helsingi helistikud“ teise osa algusesse paigutatud proosaluuletuses, kus avaneb ka kivile omistatud harduse tähenduslik kandepind:

Teha kõike seda, mida kivi oskab ja teeb.
Sügaval südamikus hoida kuid ürgtuld ajast,
mil kivid olid veel pehmed ja kuumad
ja kõnelesid ehk kuuldavamalt kui praegu,
sest neis sirises siis ju
midagi sõnastamatult selget ja peent,
mängulist, värvilist,
mis polnud kuidagigi raske, külm ega kohmakas.
(Lk 53)

Veronika Kivisilla, kelle mõtisklused ja tunnetused nende kaante vahel käivad läbi tunnete – armastuse – prisma, näib kivi otsekui elustavat. Tungides kivi sisemusse sügavamale kui Bronka Nowicka ja Mathura, põimib ta selle maailma tekke aegadega, võib-olla koguni elu või olemise edasikestmisega mõnel muul tasandil või sfääris, ning koob selle ümber nagu Julio Llamazareski pisut müstilise loori. Sest: „Mis sest, et õitseng on nii kiire. Kõik algab ju taas. // Mäng pole läbi, vaid kestab.“ (Lk 38) Sest: Kuigi lüüriline mina suudab lõpuks kustutada lahkunud sõprade telefoninumbrid, peab ta ja tahab „uskuda, et ka tolmupilvena, ka äraõitsenuna pole see mäng ju päriselt iialgi läbi…“ (lk 39). Mis sest, et „Helsingi on alati ka hüvastijätuhelistik“ (lk 70), et lüürilises minas ja tema partneris, neis kahes „pilliroogu peitunud“ (lk 55) hüübis 〈8〉, tuiklevad Sibeliuse „Valse Triste’i“ taktid ja „YLE-st tuleb Haydni „Hüvastijätusümfoonia““ (lk 70). Pealegi on viimases lausa kuus dieesi 〈9〉. Just kuus dieesi, ent samuti kuues meel, ütlevad lüürilisele minale, et „ükski me hüvastijätt pole päriseks“ (lk 70).

Ja nii muutub minu silmis kivi oma ürgtulega paljusid maastikke – armastuse ja jahtumise, päeva ja öö, valguse ja pimeduse, oleviku 〈10〉 ja minevikkude, tule ja tikkude, Tallinna ja Helsingi, duuride/mažooride ja mollide/minooride, kõige elusa ja (näiliselt) elutu – ühendavaks sillaks.

Eve Pormeister

_______________________________

1 Osa tekste liigitaksin siiski proosalaastude alla.
2 Bronka Nowicka, Anda kivile süüa. Tõlkinud Hendrik Lindepuu. Halliste: Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2017.
3 Toetun siinjuures ka oma 2. juunil 2017 Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveebil avaldatud lugemissoovitusele.
4 Vt: Eve Pormeister, Näen, kuulan, tunnetan. Tallinn: EKSA, 2021, lk 388–389.
5 Mathura, Guatemala, maa hing. Lelle: Allikaäärne, 2009, lk 35.
6 Julio Llamazares. Kuidas vaadata vett. Tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan. Tartu: Toledo, 2020. Vt minu peatselt ajakirjas Akadeemia ilmuvat esseed „Maastiku lummuses ja köidikuis. Julio Llamazarese romaanist „Kuidas vaadata vett“.
7 Veronika Kivisilla, Helsingi helistikud. Tallinn: Hunt, 2021, lk 52. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljed tekstis.
8 Hüüp olevat väga kartlik lind. Ta on Eestis väiksearvuline pesitseja, keda leidub Lääne-Eesti ja Saaremaa lahtedes. Roostikus, millesse ta hästi sulandub, on ta väga raskesti märgatav.
9 Diees (Sharp.svg) on kõrgendusmärk, mis kõrgendab heli poole tooni võrra.
10 „Olevikku nii palju, kui oskan, / tahan anda vastukaaluks neile minevikkudele, / mis meil kahepeale on.“ (Lk 49)

Foto kivist: Eve Pormeister

Looming on tähtede otsing. Fragmente Kärt Hellerma raamatunäituselt

Kui maailm on sõna
siis miks ei oska ma
seda lugeda
Kui maailm on raamat
siis miks ei suuda ma
seda avada

Kärt Hellerma

Oma sisemise sõnumi ja poeetilise keele, rahvausundi, mütoloogilise ja müstilise ainestiku abil kompab Kärt Hellerma〈1〉 läbi sotsiaalkriitilise, eksistentsiaalse ja iroonilis-humoristliku prisma inimese olemise ja tunnetuse PIIRE,〈2〉 meie alateadvuses, teadvustamatuses elavat maailma, viib kokku füüsilise ja metafüüsilise, nähtava ja nähtamatu sfääri ning tõuseb oma poeetilistel rännakutel maapealsete ja veealuste saladuste juurest taevaste saladusteni välja.〈3〉 Kogu tema loomingut võib muu hulgas vaadelda kui tähtede otsingut,〈4〉 nii taevases ja vaimses kui ka maises mõttes.

Kannan oma silmi kui salakuule
millega näen sisse
ja näen välja
näen kaugemalegi veel
Mu seitse senist elu säravad
mu silmade salakuulides
nagu üheksa kassi käpad
tugevad pehmed
ja siledaks hõõrutud〈5〉

Maailmakõiksuse olemust uuriva, absoluudi poole püüdleva kirjaniku maailma kogemuse kandjaks, juhiks ja lätteks on aga VALGUS.〈6〉

Seniitvalgus
kõuehäälses karstikoopas
kõigi kudede all
Seniitvalgus
mis paistab
päikese tagant
kõigil su elu
pööripäevadel
Surma selge niit
otse läbi lagipea
nagu õmbleks keegi
sind taeva külge
Vaatan üles
Aga traageldajat
ei näe〈7〉

Valgusest kantud maailmast, selle vaikusest − „pilve piirilt“, võtab PIIRILKÕNDIJA Kärt Hellerma sõnu, et lükata „neid ritta“,〈8〉 sest tema jaoks on taevas „luule / kõikidest ülevam kunstiliik / seal üleval“〈9〉. Samal ajal on ta ka tuuker, kes toob „vaiksed veealused sõnad“ veest välja ja paneb need „aialippidele kuivama“, et „näha mis sõnad ütlevad“. Tema

veest võetud sõnad
on allikasõnad
tiigisõnad ja jõesõnad
on meresõnad
mis meresinast võetud
ja ookeanisõnad
mis muudavad
meid aupaklikumaks
On tõusuveest tulijad
ja on mõõnaaegade sõnad

[—]

Vaikides kõneleb vesi
sõnadega mis on tehtud veest
vees on silmad ja sõnad
ja sõnadel on silmad vees
kui teaks
kes vaatab mind veest
ja räägib minuga seest〈10〉

Ja lõpuks ongi kõik kokku üks suur VAIKUS: „Vaikus on sõnade häll, nende ookean. Sealt nad kerkivad – tulevad nagu vee alt. Vaikus on ka nende taevas. Sealt nad langevad, järjest – sõnad, mis vaikust ei lõhu, mis pole vaikusest raskemad. // Arvan siiani, et vaikus on peamine, et vaikus on algus ja lõpp, et vaikuses toimub kõik.“〈11〉

Palun pese puhtaks
põhiheli mu sees
ja suru mu vaikusest
väljasirutatud kätt
Palun ühtlusta
udu mu luude kohal
ja pane
nii udu kui luud
puhtaks pestuna
põhihelisema〈12〉

Kärt Hellerma PROOSATEOSTE minategelast iseloomustab, nagu tõdeb luuletaja, tõlkija ja kirjandusloolane Livia Viitol, „„sisemine“ sund ja kohustus kirjutada üles oma aega ja iseennast ning teha seda ausalt ja kartmatult, maske maha rebides ning iseenda haavatavust lugejatele ette söötes“. Ta ei pelgavat iseennastki mängu panna, kuigi see teeb piiri „minategelase“ ja kirjaniku „mina“ vahel ülihapraks – kuni täieliku haihtumiseni välja. Kuid just see vormivat Hellermad üheks sisendusjõulisemaks ja võimsamaks sisemonoloogide loojaks eesti nüüdiskirjanduses, samuti jutustajakõne uuendajaks. „Tema tekste ilmestab eriline rütm ja poeesia, ning sellega kaasnev ARBUMISE JA MANA piirimaile jääv vorm.“〈13〉

„[M]õtteuperpalle, fantaasiamänge, sürrealistlikke käänakuid ja ülepea kiiremat käiku kui mõni teine kirjandusžanr“〈14〉 võimaldab prosaistile aga LUULE. Luuletused langevat talle „sõna otseses mõttes pähe“, s.t et enne „sõnadepilve „laskumist““ kannab ta seda „tükk aega pea kohal, nagu aafriklanna oma pampu“. Ja ega selle sisu talle mitte alati kohe näidata. Kõik tähendused aga tulevat hiljem, „kui luuletus juba kirjas on“.〈15〉

Lähedaseks elutunnetuseks on sõnameistrile ŠAMANISTLIK ELUTUNNETUS, „mis tunnistab meie algset täiuslikku loomust, millele on omane elada loodusega kooskõlas“.〈16〉

Olen valge nõid
seetõttu te mind ei märka
see on pehmete maagide paradoks
olla kerge nagu kirme
ja haihtuv nagu härmatis
meil tuleb käia
ülepäeviti uduks
ümber samasugune transparents
nagu taimedel
kerge uljas udu
Jumala hulljulge samm
siiapoole riiki
Jumala igavene emanatsioon
mis ilmub
suure transparentse sõnana
igal hommikul
uuesti nähtavale〈17〉

Šamanistlik elutunnetus, mis olevat võinud alguse saada juba suviti Maalapseks olemise ajast isapoolsete vanavanemate juures Järvamaal, on küllap kujundanud ka sisemist tungi suhelda PUUDEGA, kellest ta on mitmel pool – näiteks proosakogus „Koidula käsi“ ilmunud loos „Puuvaimude kool“– kirjutanud. Nendega suhtlemine olevat „energeetiline akt, milles on alati ka midagi saladuslikku“.〈18〉

Keele- ja kujunditundliku kirjanikuna soovib Kärt Hellerma puhta, labastamata sõna abil väljendada „sügavamat tõde“, mida ta on võimeline tajuma, et tõlkida inimkeelde keelt, millega maailm temaga kõneleb, et jõuda „argimaailma varjukihtide all“ peituva UNIVERSAALSE KEELENI,〈19〉 maailma kuminaga kokkukõlamiseni,〈20〉 ühtsuskogemuseni〈21〉.

Oma rännakutel on looja ja „peenhäälestuja“〈22〉 Kärt Hellerma, kelle holistiline elutunnetus ja maailmanägemus seob kõike ühtse energiavälja kaudu üheks tervikuks, jõudnud panteistlike ja teosoofiliste sugemetega maailmanägemisest kvantfüüsikal põhineva maailmakäsituseni. Nimetaksin seda transtsendentseks realismiks, mis kätkeb piiridel kõndiva kirjaniku loomingus nii transtsendentset kui ka realistlikku poolust.

Kord saab sinustki sõnakiir
rändur läbi ilmaruumi
Siis sa enam ei küsi
kuidas oskab üksainus
ürgne sõna
nii kiiresti liikuda〈23〉

Kangutad maailma kaasi lahti
terve elu
terve eluaja
astud valurajal
nagu lummatu
kuni kord käib kerge klõps
ja kaaned avanevad
nagu poleks nad kunagi
kinni olnudki
Siis katkeb üks ahel
siis sinagi saad
täheks raamatu vahel〈24〉

Eve Pormeister

________________________________________________

1 Kärt Hellerma (snd 9.11.1956) koolitee möödus Tallinnas. 1981. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduse alal. Seejärel tegutses ta aastaid ajakirja „Noorus“ publitsistika- ja hiljem mitme ajalehe kultuuritoimetajana. Alates 90. aastate lõpust on ta vabakutseline kirjanik, kirjanduskriitik ning raamatutoimetaja. 1997. aastal ilmus Hellerma esimene raamat, romaan „Alkeemia“. Järgnesid romaanid „Kassandra“ (2000) ja „Koer ja Kuu ehk Seitse päeva jaanuaris“ (2018). Tal on ilmunud veel artiklikogumikke, novellikogusid, lasteraamatuid ja reisikirju ning alates 2014. aastast viis luulekogu. Tema viimasteks avaldatud teosteks on autobiograafiliste juttude kogu „Üks päev minu ema elust“ ja lastejutud „Lugu tüdrukust, kes kartis kööki. Lugu poisist, kes tahtis olla puuris“ (2021).
2 Vt: Eve Pormeister, Näen, kuula, tunnetan. Tallinn: EKSA, 2021, lk 146–148.
3 Käesolev tekst on pisut töödeldud.
4 Vrd: luuletust „Looming on tähtede otsing“. Rmt: Kärt Hellerma, Päeva lõpus. Luulet 2018–2019. Tallinn: EKSA, 2019, lk 65.
5 „Kannan oma silmi kui salakuule“. Rmt: Kärt Hellerma, Seniitvalgus. Paraluulet 2013–2014. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 103.
6 Vt: Eve Pormeister, Valgus – meie maailma alus. Vestlus Kärt Hellermaga. − Akadeemia 2021, nr 9, lk 1604 –1606.
7 „Seniitvalgus“. Rmt: Kärt Hellerma, Seniitvalgus, lk 105.
8 Luuletusest „Hommikune sõna ja õhtune sõna“. Rmt: Kärt Hellerma, Hümn pikale ninale. Paraluulet (2014–2015). Tallinn: EKSA, 2015, lk 152.
9 Luuletusest „Pilved on taeva riimid“. Rmt: Kärt Hellerma, Päeva lõpus, lk 56.
10 Luuletusest „Tuuker“. Rmt: Kärt Hellerma, Autogramm. 101 luuletust │2016 – 2017. Tallinn: lk 53−54.
11 Kärt Hellerma, Muruniitja. Rmt: Kärt Hellerma, Üks päev minu ema elust. Autobiograafilisi lugusid. Tallinn: Hea Lugu, 2021, lk, 14.
12 „Palun“. Rmt: Kärt Hellerma, Autogramm. 101 luuletust 2016–2017, lk 73.
13 Livia Viitoli käsikiri, mai 2019. Minu esiletõst – E. P.
14 Kärt Hellerma, Seniitvalgus. Paraluulet 2013−2014, tagakaas.
15 Eve Pormeister, Valgus – meie maailma alus. Vestlus Kärt Hellermaga, lk 1613.
16 Sealsamas, lk 1626.
17 „Olen valge nõid“. Rmt: Kärt Hellerma, Päeva lõpus. Luulet 2018−2019, lk 68.
18 Eve Pormeister, Valgus – meie maailma alus, lk 1626.
19 Vt ka Eve Pormeister, Näen, kuulan tunnetan, lk 122–123.
20 Vrd: Kärt Hellerma, Islandi kiri. Tallinn: NyNorden, 2014, lk 162.
21 Vrd: Kärt Hellerma, Medusa juuksed, lk 479.
22 Luuletusest „Olen mees, peenhäälestuja“. Rmt: Kärt Hellerma, Autogramm. │ 101 luuletust 2016–2017, lk 94.
23 „Kord saab sinustki“. Rmt: Hellerma, Hümn pikale ninale. Paraluulet II (2014−2015), lk 144.
24 „Kangutad maailma kaasi lahti“. Rmt: Kärt Hellerma, Autogramm. 101 luuletust 2016–2017, lk 52.

Aeg kergitada saladustelt katted. Kai Aareleid “Vaikne ookean”

Üheks tähenduslikuks tunnuseks kirjanik ja tõlkija Kai Aareleidi proosatöödele on märksõnade juured, minevik, kaduvik ja surm, mälu, foto ja vaevumärgatav pisiasi, tõelus, fiktsioon ja piirid, muusika, vaikus ja vaikimine kõrval ka saladused. Küsimusele, kuidas viimastega ümber käia, näikse vastuse andvat hispaania kirjanik ja tõlkija Javier Marías, kes otsekui õhutab, kui mitte lausa ei legitimeeri nendelt katte kergitamist, vähemalt narratiivistamise kaudu: „Aga mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi hoida igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja“.〈1〉

Saladustest kõneldakse Kai Aareleidi romaanis „Linnade põletamine“,〈2〉 novellide ja miniatuuride kogumikus (2018) ilmub see märksõna juba pealkirjas „Salaelud“, romaanis „Vaikne ookean“ (2021) aga osutub oluliseks teguriks narratiivse liini kujundamisel, sest nagu XVI sajandi kroonik Andrés de Valderrábano kinnitab, „millest ei ole jutustatud, seda ei ole juhtunud“〈3〉. Ja need pikki aastaid tegelaste hingesügavikes kiivalt peidetud lood on juhtunud, ja neist tuleb jutustada. Palimpsestlikult üksteise peale kihistustena ladestuvad või matrjoškalikult〈4〉 üksteise sisse suubuvad saladused abielurikkumisest või abielutruuduse murdmisest või abieluvälistest kõrvalehüpetest või isemoodi armastustest (vrd lk 203, 204, 217), või … nimetagem neid kuidas tahes, lasuvad nende inimeste hinges ning ängistavad neid. Just reetmisest teadasaamise moment on petetud inimese jaoks traumeeriv ja eksistentsiaalselt põhjapaneva tähtsusega, võrdsustudes peaaegu tema maailma kokkuvarisemisega, muutudes paiguti koguni elu ja surma küsimuseks. Eriti selle avastamine omaenda silmadega laseb tal tunda, „kuidas seest läheb aina külmemaks ja vaiksemaks, nagu hakkaks sisemus tasapisi jäätuma. Kui selle jääpinna sisse aken puhastada, ilmuvad sealt vanad pildid. Kõik on kunagi olnud“ (lk 19; vrd lk 137, 220). Mispärast juhtub see just temaga? See kontuurjooneline küsimus on üks võimalikke emotsionaalseid katalüsaatoreid, mis tõukab kirjanikku sõna ja kujutlusvõime abil puhastama vanadest hägusatest piltidest välja lapikesi. Terve pildi väljapuhastamine polegi tema jaoks primaarne, tähtsam on fantaasia- ja tõlgendusruumi olemasolu, ka narratiivi loomisel. „Kujutada ette sellist tuhmunud fotot ja neid kohti, mida selgelt ei näe, on minu meelest väga huvitav tõlgendustöö ja ehk püüan vaistlikult sedasama teha ka kirjutades.“〈5〉

Maailmakirjanduses on abielurikkumist tematiseeritud iidsetest aegadest peale, nii et selle motiivi käsitlemine „Vaikses ookeanis“ pole iseenesest midagi uut. – Vanimate meieni jõudnud kirjanduslike tekstide hulka kuulub Westcari papüüruse teine lugu (vahemikus 1837 ja 1630 eKr), kus võlur Ubaoner kasutab maagiat, et karistada oma naise armukest, tema abikaasa aga hukatakse. Üks vanimaid abielurikkujaid pärineb vanakreeka mütoloogiast, kelleks on abikaasat Herat arvukate armukestega pettev peajumal ning taeva- ja äikesejumal Zeus. Sealtsamast allikast ja Homerose eeposest „Odüsseia“ (ca 650 eKr) on teada Odüsseus, kes petab oma truud abikaasat Penelopet päikesejumal Heliose ja okeaniid Perseise tütre nümfist nõiatari Kirkega. Kõiki järgnevaid kirjandusteoseid siinkohal üles loetlema hakata poleks lihtsalt mõtet, mainigem vaid näiteks Johann Wolfgang von Goethe romaani „Hingesugulased“ (2019, tlk Heli Mägar; „Die Wahlverwandtschaften“, 1809), Arthur Schnitzleri skandaalset teatritüki „Reigen“ (valminud 1897, esietendunud 1921; e. k. „Ringmäng“), Max Frischi romaane „Stiller“ (1954; eesti keeles 1968, tlk Rita Tasa) ja „Homo faber“ (1957; eesti keeles 1964, tlk Ain Kaalep), Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina“ (1873; eesti keeles 1902, tlk A. Selber), Theodor Fontane’i romaani „Effi Briest“ (1894–1895; eesti keeles 1980, tlk Lydia Riikoja), John Galsworthy „Forsyte’de saaga“ (1906–1921; I–III; eesti keeles 1936, tlk Marta Sillaots) ja muidugi Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ (1926−1933) esimest osa. – Kuid Kai Aareleid jälgib abielurikkumise mustrilist kordumist läbi kolme põlvkonna (vanaema Helene, ema Emma ja tütar Stella), rännates naisliinipidi edasi-tagasi läbi ruumi ja aja erinevatesse kohtadesse (Peterburi, Tallinn, Leningrad, Tartu, Helsinki, Riia, Haapsalu, Playa de la Paza Lõunamere/Vaikse ookeani ääres, seoses ajalookroonikuga nimetatud paigad) ja erinevatesse aegadesse.

Esimese vihje kronoloogiliste nihete, edasi-tagasi liikumiste kohta ajaliinil, mida tekstis toestab korduv aforistlik mõte „Kõik on kõigega seotud“ (lk 39; vrd lk 50, 51), annab juba Paavo Haavikkolt laenatud moto „Minevik ja tulevik magavad ühes voodis“. Täpsemalt öeldes toimub pendeldamine transiidi ajal olevikust minevikku vahemikus 2010 kuni 1961, hõlmates sinna aastad 2009, 2008, 2007, 2006, 2002, 1995, 1991, 1990, 1989, 1988, 1987, 1980, 1979, 1978, 1976, 1971, 1970, 1963, 1962; Stella tütre Ruthi foto kaudu piilutakse põgusalt ka tulevikku (vrd lk 88). Pilguheited neisse aastatesse kätkevad kuutkümmend kolme pildikest või fragmenti – või kuidas neid ka iganes nimetada – ja kuut XVI sajandist pärinevast materjalist inspireeritud, metatekstilise värvinguga minipeatükki „Kirjutaja“. Ajahüpete rakendamist kirjandustehnilise võttena seletab Kai Aareleid, keda paeluvad perekonna- ja põlvkonnalood, sooviga minna tagasi nendesse kohtadesse, kus ta on kunagi elanud või pikemat aega olnud, aga samuti „sooviga kuidagi saada kätte mingisugust vana aega ja minna tagasi ka nagu enda minevikku, või siis mingisuguse minevikuihalusega, olgu siis see minevikuihalus minek sellisesse aega“,〈6〉 kus ta ise ei ole olnud või kus ta ise on olnud.

Koos Stella isa ja mehe〈7〉 fopaaga puhastatakse välja ja tuuakse päevavalgele kokku viis suurt saladuslikku lugu, mida võiks lugeda ka kui kolme põlvkonna naise pihtimusi, mis heidavad valgust inimese hingeseisundile nii armastuses, elujanus, truuduses ja lootuses kui ka üksinduses, ükskõiksuses, surelikkuses, reetmises ja lootusetuses ning otsivad muu hulgas vastust küsimustele, mis või kes on süüdi, „milliseks inimesed muutuvad“ (lk 15) ja millal on õige aeg vaikida (vrd lk 33j, 200j, 262), millal õige aeg rääkida.

Niisiis, kuigi abielurikkumise ja armastuse motiiv on kirjanduses mõneti üsnagi ära kulunud, on ta arhetüüpse fenomenina ometigi kulumatu. Viis, kuidas Kai Aareleid neid põlvkondadeüleseid eksistentsiaalseid ja kognitiiv-käitumuslikke küsimusi narratiivistab, on aga omaette väärt arutlemist ja interpreteerimist: lihvitud väljendus, selge ja puhas keel, täpselt paika pandud kordused, pisiasjade tähenduslikkus, kuue kirjutaja-peatüki huvitav sulandamine nii metatekstilisse kui ka narratiivi tasandisse, pingestatuse kujundamine, stseenilisus, nauditavad dialoogid, mäng tingiva kõneviisi ja näitava asesõnaga, läbimõeldud kompositsioon ja motiivistik. Just kuidas-küsimus teeb „Vaiksest ookeanist“ nauditava lugemise. Sõbraliku hoiatusena lisaksin veel, et nagu näiteks ühe kaasaja suurima prosaisti, saksa kirjaniku Judith Hermanni romaani „Daheim“ (2021),〈8〉 ei tasu ka Kai Aareleidi romaani „Vaikne ookean“ võtta kerge lektüürina, lihtsa ajaviitena. Mõlemad raamatud sisaldavad midagi palju rohkemat. Sarnaselt maailmamere sügavaimat punkti, Mariaani süvikut peitvale Vaiksele ookeanile, mis vaatamata oma nimele (hisp k el Océano Pacífico, sks k der Pazifische Ozean või Pazifk või Stiller Ozean või Großer Ozean, ingl k the Pacific Ocean) ei ole vaikne või rahumeelne, vaid kus möllavad aeg-ajalt tugevad keeristormid ja hiidlained, kätkeb ka kirjanduslik Vaikne ookean igasuguseid põnevaid süvikuid ja lainetusi, mille tunnetamiseks ja lahtimõtestamiseks oleks vaja aeglasemat, rahulikumat lugemistempot. Ma ei tea, kas selleks sobiks adagio või lento, see jäägu igaühe enda otsustada. Üks lähenemisviise Kai Aareleidi romaanile „Vaikne ookean“ võikski toimuda vee, täpsemalt öeldes Vaikse ookeani metafooristamise ja kujundliku vanasõna „vaga vesi, sügav põhi“ najal, või hoopiski küsimuse „Kuidas kirjeldada vaikust ja/või vaikimist?“ (vrd lk 141) kaudu.

Eve Pormeister

______________________________

1 Javier Marías, Oxfordi romaan ehk Kõik hinged. Tõlkinud Kai Aareleid. Tallinn: Varrak, 2012, lk 133. Mul on kavas täiendada või jätkata seda tekstikest pikema artikliga.
2 Üks fragment või pilt 1957. aastast kannab pealkirja „Saladuste hoidja“ (Kai Aareleid, Linnade põletamine. Tallinn: Varrak, 2016, lk 134–135).
3 Kai Aareleid, Vaikne ookean. Tallinn: Varrak, 2021, lk 280. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis.
4 Tekstis annab autor matrjoška kujundile ka omapoolse tähendusliku tasandi. Nii nagu väikseimat matrjoška nukku ei saa avada, jääb ühe inimese sügavaim olemus teisele tabamatuks (mõnikord talle iseendalegi). Stella mängib matrjoškaga, mõtleb emast ja isast, „Andersist ja endast ja sellest, kuidas nende mõlema sees on mingi avanematu tuum, millest teine aru ei saa“ (lk 87).
5 Kaisa Ling, Maia Tammjärv, Kai Aareleid: romaani kirjutamine on kui tuhmunud foto puhastamine. Intervjuu. – Klassikaraadio, 06. XI 2021; https://kultuur.err.ee/1608394598/kai-aareleid-romaani-kirjutamine-on-kui-tuhmunud-foto-puhastamine (28.12.2021).
6 Kaisa Ling, Maia Tammjärv, Kai Aareleid: romaani kirjutamine on kui tuhmunud foto puhastamine. Intervjuu.
7 Abikaasa Andersi puhul tunneb Stella siiski, et siin on tegemist millegi suuremaga, kui lihtsalt küsimusega teistest naistest. „Ei lase tal teha, nagu hing oleks ihaldanud. Jah, see oli tema tahe, meie mõlema tahe, olla koos, aga see oli nii ammu.“ (Lk 272; vrd lk 14)
8 Vt: Eve Pormeister, Judith Hermann. Saksa keeles lugejale. – Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb  https://lugemissoovitus.wordpress.com/2022/01/03/judith-hermann-saksa-keeles-lugejale/ (3. I 2021).

Judith Hermann. Saksa keeles lugejale

Kuna Tartu Linnaraamatukogus on Judith Hermann väga hästi esindatud, kuuest teosest viis − jutukogud „Sommerhaus, später“ (1998) ja „Nichts als Gespenster“ (2003) ning žanrimääratluseta „Alice“ (2009), romaanid „Aller Liebe Anfang“ (2014) ja „Daheim“ (2021) −, otustasin ma mitte piirduda tema viimase romaani „Daheim“ tutvustamisega, vaid anda ühtlasi põgus ülevaade kogu tema loomingust.

I osa

Märkmeid ühest kaasaja suurimast prosaistist

.

Ma mõtlen, ma võiksin olla keegi teine,
kui see, kes ma olen.
Judith Hermann

.

Ootamatu algus

Kirjanduse Fräuleinwunder’ist,〈1〉 üle öö kõige andekamaks uue põlvkonna kirjanikuks kuulutatud Judith Hermannist〈2〉 on kujunenud mitte üksnes üks tunnustatumaid saksa kirjanikke, vaid „üks praegusaja suurimaid prosaiste“ (Berlingske, Taani)〈3〉. Et kirjanduslik läbimurre õnnestus tal kohe esimese üllitisega, oli 28-aastasel autoril endalgi raske uskuda. Kui ta mitu nädalat hiljem vaatas sõprade juures videot kirjandussaatest „Das literarische Quartett“ (30.09.1998) – tal endal televiisorit polnud –, kus saksa kirjanduspaavst Marcel Reich-Ranicki rääkis ülistavalt – „Me saime uue autori, silmapaistva autori. Tema edu saab olema suur“〈4〉 – noore kirjaniku debüütraamatust „Sommerhaus, später“ (1998), pidi keegi tema kõrval istuma, teda näpistama ja talle ütlema, et jutt on tõepoolest temast. Et kriitikkond kiidab üht autorit, pealegi tundmatut, nii ühehäälselt, juhtuvat päris harva.

Suur oli üheksat juttu〈5〉 kätkeva „Sommerhaus, später“ edu: kümme trükki ainuüksi poole aasta jooksul, Bremeni linna Kirjandusauhind (1999), Hugo Balli (1999) ja Kleisti (2001) auhind, tõlked 17 keeles〈6〉. Judith Hermanni jutustuste tugevast mõjust kõneleb samuti neile järgnenud lühijutu renessanss Saksamaal. Kuni umbes 2002. või 2003. aastani ilmus naisautoritelt mitmeid Hermannit meenutavaid jutukogusid.

Kriitikud kiitsid autori oskust kirjeldada lühidalt ja sisutihedalt igapäevaseid juhtumeid ning oma põlvkonna, 1990-ndate lõpus Berliinis elava kunstnike-üliõpilaste-töötute-boheemkonna elutunnetust, „kes on armastuse ja hirmu köidikuis, ei ela tõelist elu ja vaatavad oma eluplaanide nurjumist rohkem melanhoolselt kui et näevad seda kurvastades“〈7〉. See on „uue põlvkonna sound“, mis nendest jutustustest kostub, kuulutas mainitud kirjandussaates Hellmuth Karasek〈8〉.

Judith Hermanni esikteoses hakkab kujunema tema jutustamislaad. Tabavalt ja varjundirikkalt visandab ta lakoonilises, peamiselt parataktilises stiilis (parataks < kr parataxis kõrvuasetus, koordinatsioon)〈9〉 kirjutatud lugudes oma tegelaste meeleolusid, väljendades seejuures niisugust empaatiat nende suhtes, nagu oleks ta „igale tekstile salamisi sisse verminud ühe autoportree“〈10〉. Ent suuri tundeid Hermanni kurva, melanhoolse tooniga sündmustevaesed lood väldivad. Tihtipeale jutustavad nad koguni igavusest. Õigem oleks öelda, et tema tegelased pigem vaikivad. Inimestevahelised suhtlemisraskused ongi nende lugude üheks läbivaks teemaks.

Ebatavaliselt hästi oskavat Judith Hermann jutustada võimatusest üksteisega kõneleda ja ühekoos midagi läbi elada, „esimese raamatu kohta lausa väga hästi“〈11〉. Sellele probleemile viitab juba sõna „später“ (e. k. hiljem, tähenduses ‚edasi lükkama‘) esikaanel, samuti nimilugu, mis lõpeb lausega „Ich dachte: ‚Später‘“〈12〉 („Ma mõtlesin: ‚Hiljem‘“). See kõigis neis lugudes tähenduslikku osa omav sõna, väljaräägituna või veelgi sagedamini väljarääkimata, peidab endas nii vaikset lootust laabuvast elust kui ka hetkelist otsustusvõimetust, võib-olla koguni osavõtmatust. Kui isegi jõutakse mingi otsuseni, jääb lõpuks ikkagi kõik muutumatuks, sest elu on samaaegselt „hea ja nõme“ („gut und beschissen“〈13〉).

Igavad need lood ometigi ei ole. Seda tagavad muu hulgas prototüüpilised motiivid, nagu armastus ja valu ja lõplikkus, millega need lood on läbi pikitud ja mis ka edaspidi jäävad Judith Hermanni südameasjaks. Ning kuigi tundub, et teda on kerge lugeda, ei tohi end, nagu taolise stiili puhul juhtuda võib, petta lasta, sest „tema aeglustamise kunst nõuab aeglase lugemise kunsti“〈14〉. See kirjaniku esikteose juures väljendatud ülimalt tabav soovitus saab olema oluliseks juhiseks edaspidisel ümberkäimisel tema loominguga.

Pärast pikka pausi

Judith Hermanni järgmise raamatu, jutukogu „Nichts als Gespenster“ tunduvalt pikemad lood, mis ilmusid alles 2003. aastal, ulatuvad Berliinist väljapoole maailma eri paiku. Kirjanduskriitikute poolt ei leidnud see küll nii head vastuvõttu – pealegi oodati autorilt vist ikkagi romaani –, kuid Der Spiegeli bestsellerite nimistus vallutas raamat esimese koha. Neli lugu jõudsid ka kinolinale.

2009. aastal ilmus viiest jutustusest koosnev „Alice“, mida ma nimetaksin romaaniks lugudes.〈15〉 Ühte kimpu köidavad neid elu ja inimliku olemise lõplikkuse lahutamatus, surma teema tänapäeva biovõimu või biopoliitika ajastul ja nimitegelane Alice.〈16〉 Nii nagu Lewis Carrolli Alice raamatus „Alice imedemaal“ (1865) järgneb valgele küülikule tema urgu, kukub seal sügavale alla ja satub igapäevasest tegelikkusest tundmatule maale, astub Judith Hermanni Alice piiri ületades tundmatule pinnale, hakkab vaatama elu surma valguses ja õppima teiste surmast oma suremapidamist.

Kirjanduses on surma kujutamisel pikk traditsioon, ta hõlmab kõiki žanreid ega välista ei muinasjutte ega noorsoo- ja lastekirjandust. Ka Judith Hermanni raamatu „Alice“ ilmumisaastal 2009 antakse välja mitmeid raamatuid haigustest, suremisest ja surmast.〈17〉 Teda ennast näib olevat eelkõige surma jätkuv tabustamine ajendanud hästi kaalutletult struktureerima ja komponeerima viit elu- ja surmalugu Alice’i elus, vaagima ja koputlema peaaegu iga sõna tähendust ja kohta selles lugude põimingus. Judith Hermann näitab, kuidas suremise ja surma kujutamisel kirjanduses saaks vähem „bulvarlikult ja paljastavalt“〈18〉 toimida. Just kuidas-küsimus muudab tema viis lugu suremisest ja surmast lugemiväärseks, kujundab talle omase stiili ja käekirja, meeleolu ja pingestatuse ning sensibiliseerib pilku mida-küsimuse suhtes. Tundub, et Judith Hermannile on olulised pigem jutustamisstrateegiad: kuidas käsitleda ennekõike tühjuse ja nõutuse tunnet, mida surm jätab mahajääjate ellu, ja kuidas muuta see mitte ainult semantiliselt, vaid ka süntaktiliselt, stilistiliselt ja strukturaalselt talutavaks. Nii nagu Maja esimeses loos keedab „ilma igasuguse hookuspookuseta omamoodi piibellikku sööki“ (I. 27), jutustab ka Judith Hermann piibellikus, ilma igasuguse hookuspookuseta ja paatoseta, ilustamata, lihtsas, lakoonilises ja asjalikus keeles, peamiselt parataktilises stiilis kirjutatud, nappides ja sageli elliptilistes, paiguti telegrammistiili ja momentülesvõtteid meenutavates lausetes, saavutades sel moel teema, keele ja struktuuri võrdväärsuse ja tasakaalu.

2014. aastal avaldas Judith Hermann oma esimese žanrimääratlusega romaan raamatu „Aller Liebe Anfang. Roman“. Selges, lakoonilises keeles, parataktilises stiilis kirjutatud lugu, mis jõudis taas bestsellerite nimistusse (9. koht), jutustab armastuse ebakindlusest, turvaliseks peetud elu kokkuvarisemisest, tagasitõmbumisest, muutumise võimalikkusest („Muutumine ei ole reetmine“〈19〉). Kas see on ka jälitamislugu (sks Stalking-Geschichte), jäägu lugeja tõlgendada. Üks mõte aga jääb kindlasti kõlama: „Kõike, mida sa tunned, leiab aset ainult sinus, olemas on ainult see „meie sees“ – ei muud midagi. See on kainestav. Aga ka ilmselge – sina oled konstant.“〈20〉

2016. aastal järgneb jutukogu „Lettipark“, milles Judith Hermann pajatab kohtumistest, põgusatest hetkedest, mis võivad kõik muuta. Lugude keskmes on Hermannile omased arhetüüpsed teemad nagu armastus, surm, mälestus, sõprus. Selle raamatu eest omistati autorile taani Blixeni nimeline lühijuttude auhind.

II osa

Märgiline raamat „Daheim“

.

Mida me vajame ja millest me võime loobuda.
Me oleme trabandid, mõtlen ma,
me tiirleme ümber oma päikeste,
igaüks ümber oma.
Judith Hermann

.

2021. aasta kevadel ilmus juba 2019. aasta lõpus valminud Judith Hermanni teine romaan „Daheim“. Raamatu tulevasest edust andsid märku selle jõudmine SPIEGEL-bestsellerite nimistus 4. kohale ja Leipzigi Raamatumessi auhinna shortlist’i ning kriitikute eranditult positiivne kuni hümnilik (nt Šveitsi kirjanduskriitik Roman Bucheli) hinnang〈21〉. Maike Albath räägib koguni romaani „hüpnootilisest mõjust“ („hypnotische Wirkung“)〈22〉. Juulis arvatakse „Daheim“ Rheingau Kirjandusauhinna (6.07.2021) ja novembris Bremeni Kirjandusauhinna 2022 (20.11.2021) vääriliseks. S. Fischer oli juba enne raamatu müügilelaskmist trükkinud 3 tiraaži, vahepeal on ilmunud 5 tiraaži. Judith Hermannit ülistatakse kui „suurt kirjanikku“ (Adam Soboczynski). Autor ise on intervjuudega, portreedega või arvustustega kohal kõigis tähtsates trükimeediates, kuid jääb kindlaks oma otsuse juurde mitte astuda televisioonikaamerate ette. Näha on ta seevastu online-raamatuesitlusel Frankfurti Kirjandusmajas reaalaja videovoo kaudu.

„„Daheim“ on tõenäoliselt parim raamat, mille Judith Hermann on kirjutanud,“ usub saksa kirjanduskriitik Christoph Schröder. See olevat „väljaküpsenud romaan“, autor ise aga ei olevat „mitte ainult kooskõlas oma kunstiliste vahenditega“, vaid on „kõige paremas mõttes ja kogu vaikuses ja elegantsis ajaga sammu pidav“〈23〉.

Romaan „Daheim“ on loomingulises mõttes omamoodi ringi sulgev raamat; seda toestavad motiivid või märksõnad ilmutavad end ka Judith Hermanni varasemates lugudes. Näiteks astub viimases raamatus põgusalt esile debüütteost iseloomustav märgiline, edasilükkamise motiivi väljendav sõna „später“,〈24〉 mis ei jää siin küll domineerivaks hoiakuks, kuid semantilises tähenduses moodustab kirjaniku senise loomingu raami. Mitte vähem silmatorkav pole mõlemaid teoseid pärgav Bremeni Kirjandusauhind ja neid saatnud/saatev tohutu menu.〈25〉

Judith Hermanni viimane raamat pajatab end oma mehest Otisest teatud põhjustel – mitte teineteisest hoolivuse puudumisel; talle kirju kirjutades või helistades jätkub nende kontakt – lahutada lasknud 47-aastasest naisest, kes varsti pärast nende tütre Anni väljakolimist asub elama Ida-Friisi rannikul üüritud majja ja töötama venna kõrtsis „Shell“ (lk 117). Tema majas hakkab paar nädalat pärast külaskäiku naabrinaise Mimi venna Arildi juurde käima nugis (sks der Marder; lk 52), kelle kinnipüüdmiseks seab mees üles kastitaolise lõksu (sks Falle). Nugiselõksust saab narratiivi ja mäletamist käivitav hoob, mis tõstab veepinnale 30. aasta taguse loo kastist (lk 27), traumast, millestki mahamaetust (sks etwas Verschüttetes; lk 59, vrd 186−187). See toob tagasi nii päeva sellest, kuidas umbes kahekümneaastane jutustaja lamab mustkunstniku kastis ja on hirmutundeta valmis ennast pooleks saagida laskma, kui ka pöördepuntkilisest võimalusest sõita mehe assistendina Singapuri (lk 59). Mälestuste voos meenub jutustajale ka tema „mina“, kes aga tundub olevat keegi võõras, keegi, keda ta üldsegi ei tundnud, keda ta ei olnud kunagi kohanud (lk 67). Romaani lõpus räägib jutustaja endast kui „sellest naisest“, kel oli veel aastaid hiljem tunne, et üks oluline osa temast on ikka veel seal. „„Hing“, ütleb Arild.“ (Lk 186)

Niisiis kerkib mälestustega üles küsimus, kes ta oli, kust ta pärines, kuhu ta oli läinud, kui ta ei sõitnud Singapuri, ja miks ta tegi kogu selle kaheks pooleks saagimise loo kaasa (vrd lk 67). Seepärast ma kordaksin siin oma kunagi väljendatud mõtet: „Nii nagu tähistatav (pr signifié) libiseb tähistaja (signifiant) all, libiseb tihtipeale ka identiteet mälestuste all.“〈26〉 Võib-olla oleks õigem öelda minapilt, ja hea on, kui sellega liitub ka personaalne identiteet.

„Daheim“ on niisiis ka raamat mäletamisest ja jutustamisest, täpsemalt mäletamise võimalikkusest ja mittevõimalikkusest, mäletamisevõimekusest ja -võimetusest (vrd lk 66), aga samuti jutustamise tõepärasusest (sks Wahrhaftigkeit und Wahrheit) ja valetamisest või leiutamisest (sks Lügen und Erfinden). „On olemas vaid see, mida sa parajasti läbi elad, ja iga seletus, mis sul selle jaoks on, on välja mõeldud ja eksisteerib alles siis, kui sa selle formuleerid. Te mõtlete, et teil on enda sees raamatukogu, kogumik, pildid ja mälestused, mis teevad teist selle, mis te olete. // Põhjused selle jaoks, millest te hoolite ja millest mitte. Aga see raamatukogu on leiutis,“ selgitab tütar Ann jutustajast emale (lk 128−129). Pisut müstikasse kaldudes kahtlebki nüüd viimane, kas kõik on ikka tõepärane, millest ta jutustab, või näeb ta ehk kõike unes: „Võib-olla ma näen und ja olen sellest kõigest und näinud, ka Nikest, ka tema kõrgetest põsesarnadest, tema kaardimängust ja tema kaitsevõimelisusest, ma olen näinud und Annist ja Otisest, ma näen und veest, oma lapsepõlvest, endast.“ (Lk 178) Otsekui vastuargumenti otsides küsib ta, et kui see on uni, siis miks ta kõike seda ikkagi näeb. Kas need möödunud hetked meenuvad talle sellepärast, et ta peab võib-olla surema, „[ü]sna varsti surema, kõige üle veel kord järele mõtlema, enne kui [t]a surema pea[b]“ (lk 116). Ent märke tema enda suremisest ei ilmutata, küll aga ohustatud maailmast, millest antakse teada lapidaarselt maalitud pildis ökoloogilisest olukorrast, inimkonna võimalikust tulevikust: „Me käime alla, on see sulle selge. Me lämbume ja sureme nälga ja janusse. // Mida sa mõtled praegu, ütleb minu vend. Kas sa mõtled vaalu. Prügi. Putukaid või mida. Mõtled sa Arildi üht tuhandet viitsada siga.“ (Lk 145)

Judith Hermanni romaani „Daheim“ võib tõlgenada ka kui lugu eskapismist või teeleasumisest või trotsimisest (vt lk 93, 76, 176) ja teatud tunnetest ärkamisest, enda vabaks laskmisest, valmisolekust muutusteks – „Ma kujutan endale ette – mis oleks kui [—]“ (lk 87) või: „Ma ütlen, ja mis oleks kui“ (lk 87) –, lahtilaskmisest, ootamisest loobumisest (vrd Otise saadetud pakki lk 177–178 ja lõksu / kasti motiivi päris loo lõpus), või kõigest korraga.

Esmapilgul „Daheim’is“ nagu midagi erilist ei toimukski ega juhtukski, ent ometigi toimub ja juhtub midagi sealgi, rohkem küll pealispinna all – mitteväljaütlemistes, pausides ja narratiivsetes lünkades. Sellegi loo näilikult rahulikes kulgemistes tekivad lainetused. Ning veest, ujumisest, näkineidudest ja vihmast, vee vastandist kuivusest, tõusust, mõõnast ja loodete kellast on seal nii otseses kui ka kujundlikus tähenduses mitte just vähe juttu, sest jutustaja, kes elas „läänes ja kaugel eemal veest“ (lk 7) on nüüd kolinud vee äärde, kuigi ta tunneb hirmu „ujumise ees sügavas vees“ (lk 104). Nendest märksõnadest moodustub üks suur vee motiivi niidistik. See omakorda põimub teiste sellele loole nii oluliste motiivide või märksõnadega nagu mustkunstniku kast, sild (lk 89), näkineitsi, kaitsevõimelisus (sks Wehrhaftigkeit, lk 94-98), oma ja võõras, loom ja nugis, lõks, vägivald, inimese ja loomade piinamine, üksildus (vrd lk 154, 156),〈27〉 tühjus (vrd lk 49, 163, 186), lahtilaskmiseoskus oma lapsest, allakäigu oht (lk 145), elu, armastus ja surm. Ühesõnaga kõik on omavahel seotud: maastik, tegelased, mälestused,〈28〉 ökoloogilised ja eksistentsiaalsed, eetilised ja esteetilised küsimused. See ulatub kuni keelelise ja kompositsioonilise väljenduseni välja. „Üks on teisega seotud, üks on, sest teine oli.“ (Lk 109) Kuid autor ei polemiseeri nende probleemide üle, ta üksnes puudutab õhkõrnalt, ent tajutavalt, nende piirjooni. Sellest aga piisab, et lugeja hakkaks nende talle üldjuhul hästi teada olevate küsimuste üle uuesti juurdlema.

Osa kriitikuid on pidanud Judith Hermanni raamatut raskemeelseks ehk melanhoolseks (sks schwermütig),〈29〉 mida see aga kohe mitte sugugi pole.〈30〉 Siin on isegi veidi tantsu ja muusikat. Pisut rohkem narratiivset dünaamikat ja elevust toob autor sisse Mimi ja Arildi ema Amke sünnipäevaloo ja isa Onno haiglaskäiguga. Jutustaja venna saagalike ja müstiliste assotsiatsioonidega ilmestatud noore sõbranna Nike külaskäigud trailerites loovad pingestatud, salapärase õhustiku, mis kulmineerub võimaliku kriminaalse sündmusega. Romaani „Daheim“ stiil on lakooniline – Judith von Sternburg räägib koguni „sõnaaskeesist“ –, parataktiline, mitte kiirustav.〈31〉 Süntaks mõjub paiguti stakaatolikult. Kuid lihtsus stiilis ei tähenda mitte sugugi lihtsust tähendustasandil. Veel vähem tähendab see lihtsameelsust.

Eve Pormeister

__________________________

1 Kirjanduse Fräuleinwunder’iteks peetakse teiste hulgas ka jutustajaid Jenny Erpenbecki, kelle „Geschichte vom alten Kind“ (1999) ilmus Sigrid Reili tõlkes pealkirjaga „Vana laps ja teisi jutte“ (2009); Julia Francki, kelle romaani „Die Mittagsfrau“ (2007) on eesti keelde pealkirja all „Keskpäevanaine“ (2009) ümber pannud Piret Pääsuke; Saksamaa tuntuima kirjandusauhinna Georg Büchneri auhinna 2012 laureaati Felicitas Hoppet, kelle jutukogu „Picknick der Friseure“ (1996) on eesti keelde tõlkinud Mati Sirkel pealkirja all „Juuksurite piknik“, ja Šveitsi kirjanikku Zoë Jennyt.
2 Judith Hermann sündis 15. mail 1970. aastal Berliinis. Pärast ajakirjanduskoolitust sealsamas ja praktikat ühes New Yorgi ajalehetoimetuses sai ta 1997. aastal Berliini Kunstide Akadeemialt Alfred Döblini stipendiumi. USA-s kirjutas ta oma esimesed kirjanduslikud tekstid. Peagi avastas ta oma kirjandusliku lemmikžanri, lühijutustuse. Judith Hermann on ühe poja ema ja elab Berliini linnaosas Prenzlauer Berg.
3 Judith Hermann, Lettipark. Frankfurt am Main: S. Fischer, tagakaas.
4 Marcel Reich-Ranicki oli aastatel 1988–2001 telekanali ZDF kirjandussaate „Das Literarische Quartett“ üks saatejuhte. Tsit Stefan Jäger, Sommerhausinterview mit Judith Hermann. – http://www.tyskforlaget.dk/sommerhaus/sommerhausinterview.html (29.11.2021).
5 Esile tõstetakse neist kuut lugu.
6 Seisuga mai 2021 on Judith Hermanni teoseid üldse tõlgitud 30 keelde.
7 Need sõnad pärinevad Bremeni linna Kirjandusauhinna žürii põhjendusest. – https://www.amazon.de/-/en/Judith-Hermann/dp/3596147700 (12.12.2021).
8 Hellmuth Karasek (1934–2015) oli saksa ajakirjanik, kirjanduskriitik, romaanikirjanik ning paljude kirjandus- ja filmiraamatute autor.
9 Seda tehnikat kasutas kõige otsesemalt oma lühijuttudes ameerika kirjanik Raymond Carver, kellele Judith Hermann intervjuudes ja auhinnakõnedes ikka ja jälle viitas. Enne seda aga luges Hermann palju jutustusi. Ta nimetab siinjuures eelkõige kolme nime: Truman Capote, Marie Luise Kaschnitz ja Thomas Mann.
10 Roman Bucheli, Die Melancholie des leeren Raums. Judith Hermanns Erzähldébut. – Neue Zürcher Zeitung 6. XI 1998.
11 Karl Friedrich, Wie unter Wasser. Judith Hermann: Sommerhaus, später. Erzählungen. Berliner LeseZeichen, Ausgabe 10/99 (c) Edition Luisenstadt, 1999. – https://berlingeschichte.de/lesezei/blz99_10/text04.htm (1.12.2021).
12 Judith Hermann, Sommerhaus, später. 7. Auflage. Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag, lk 156.
13 Sealsamas, lk 172.
14 Roman Bucheli, Die Melancholie des leeren Raums. Judith Hermanns Erzähldébut. – Neue Zürcher Zeitung 6. XI 1998.
15 Vt ka Eve Pormeister, „Zedern und Grillen wohin man sieht.“ Zur literarischen Gestaltung der Vergänglichkeit in Judith Hermanns Alice. Rmt: Günther, Friederike Felicitas, Torsten Hoffmann (Hrsg.): Anthropologien der Endlichkeit. Göttingen: Wallstein Verlag, 2011, lk 279‒296.
16 Isegi suremine ja surm on kliinikute, hooldekodude, surnukuuride, krematooriumite või ka organitoonorluse kaudu kommertsialiseerunud ja instrumentaliseerunud.
17 Samal aastal ilmub Saksamaal 2011. aasta Prima Vista külalise Kathrin Schmidti Saksamaa raamatuauhinna võitnud romaan „Du stirbst nicht“ („Sa ei sure“, 2010; tlk Piret Pääsuke).
18 Vrd Gesa Husemann, Hermann und der Tod. – Litolog Göttinger eMagazin für Literatur – Kultur – Wissenschaft (2010), lk 1. – https://doczz.com.br/doc/1123424/hermann-und-der-tod (01.12.2021)
19 Judith Hermann, Aller Liebe Anfang. Roman. Frankfurt am Main: Fischer, lk 219.
20 Sealsamas, lk 195.
21 Sellest teatab 6. V 2021 „Buchreport“. − https://www.buchreport.de/news/judith-hermann-daheim/ (1.12.2021). Vt ka: Roman Bucheli, Die Melancholie des leeren Raums Judith Hermanns Erzähldébut. Neue Zürcher Zeitung 6. X 1998.
22 Vt: Maike Albath, Der eigentümliche Zustand des Dazwischen. – Deutschlandfunk Kultur, 28. IV 2021 , https://www.deutschlandfunkkultur.de/judith-hermann-daheim-der-eigentuemliche-zustand-des-100.html (3.12.2021). Vt: Adam Soboczynski, Frau sucht Bauer. – Die Zeit 29. IV 2021, https://www.perlentaucher.de/buch/judith-hermann/daheim.html (2.12.2021).
23 Christoph Schröder, „Daheim“ – Neubeginn am Schweinestall. − Deutschlandfunk 02. V 2021 – https://www.deutschlandfunk.de/judith-hermann-daheim-neubeginn-am-schweinestall-100.html (2.12.2021).
24 Judith Hermann, Daheim. 5. Auflage. Frankfurt am Main: S. Fischer, 2021, lk 94. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis.
25 Tobias Rüther avastab uues Judith Hermanni romaanis hea vana Hermanni soundi, täpse lakoonilisuse ja peaaegu ainult skitseeritud tegelased jutukogumikust „Sommerhaus, später“. – Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitung 25. IV 2021; https://www.perlentaucher.de/buch/judith-hermann/daheim.html (1.12.2021).
26 Eve Pormeister, Näen, kuulan, tunnetan. Tallinn: EKSA, lk 31–32.
27 „… kuna ma lihtsalt ei taha, et mind kellegagi seostatakse. Ma ignoreerin inimeste pilku, ma sõidan Mimi järel ja küsin endalt, kuidas me päriselt välja näeme.“ (Lk 91)
38 Vgl auch Christoph Schröder, Judith Hermann: „Daheim“ / Neubeginn am Schweinestall. – Deutschlandfunk, 2021.
29 Seda tunnet on pisut ehk esile kutsunud ka Ivan Turgenjevi „Jahimehe märkmete“ (1852), Edvar Munch’i maali „Karje“ (1893), Knut Hamsuni romaani „Victoria“ (1898), Richard Yates’i novellikogu „Üksteist üksilduse liiki“ (1962) ja helilooja Sergei Rahmaninovi mainimine.
30 Vrd Adam Soboczynski, Frau sucht Bauer. – Die Zeit 29.04.2021, https://www.perlentaucher.de/buch/judith-hermann/daheim.html (2.12.2021).
31 Romaani žanrisse tilgutatakse täpsema ajalise määratlusega (jaanuar, lk 28; märts, lk 32; aprilli lõpp, lk 43; mai algus, lk 45; augusti algus, lk 151) ka midagi päevikulaadset.

Maastiku lummuses ja köidikuis. Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett“

Kuidas vaadata vett, seda ühelt poolt väga lihtsat ja teiselt poolt ebatavalist ainet, millest olevat alguse saanud maailmakõiksus ja mis olevat tema olemuse aluseks.

Kuidas vaadata vett, seda suure soojusmahtuvusega ainet, mis moodustab meie kehamassist umbes kaks kolmandikku, mis oma eriliste omaduste tõttu on võimeline liikuma vertikaalis ja mida oma elutegevuseks Maal vajavad kõik elusolendid.

Kuidas vaadata vett, mis lummab ja hirmutab, mis annab ja võtab elu, viies ja mattes kõik ettejääva endaga1 ja enda alla. Seda on kogenud paljud rahvad, meie nende hulgas, kuigi oma väikestes mõõtmetes tunduvalt väiksemas ulatuses. Kuid valu on kõigil üks ja seesama.

Eestis mattis mitu küla ja veel muudki enda alla näiteks 5. mail 1956. aastal täismõõtmed saavutanud Narva veehoidla,

Hispaania on aga veehoidlaid ja paisjärvi lausa täis tikitud. Andaluusiast kuni Galiciani Miño jõe ääres kujundavad need enamuses Franco režiimi (1939–1975) ajal ja veel palju hiljemgi loodud kunstlikud rajatised Pürenee poolsaare maastikupilti.

Leóni provintsis pühkis 1968. aastal valminud Porma ehk Juan Beneti nimeline veehoidla (pais) Porma jõeorus minema üheksa küla, nende seas oru suurima, Vegamiáni küla, kus sündis romaani „Kuidas vaadata vett“ autor Julio Llamazares, ja Ferrerase küla, kuhu on paigutatud tema romaani tegevuskoht.

Rohkem kui viiesaja veehoidla alla maetud küla elanikud (vrd Laan 2020: 147) olid Hispaanias sunnitud − ka väevõimuga (vrd lk, 62) − hülgama sundvõõrandamise pärast oma kodu. Üleujutuskohuslasteks, veealumisteks (vrd lk 18, 169) nimetab niisuguseid sunnitud rändajaid vene külaproosa üks tuntumaid kirjanikke Valentin Rasputin (15.03.1937–14.03.2015) oma romaanis „Lahkumine Matjorast“ (1976; tlk Olev Jõgi, 1980).

Mitmete auhindadega tunnustatud Hispaania stsenaristi, proosakirjaniku, luuletaja, reisikirjade ja filmistsenaariumide autori Julio Alonso Llamazarese romaanis jutustatud Ferrarese küla kadumise loo vee alla teeb eriliseks teadmine, et selle aines tugineb tema enda läbitunnetatud kogemustele. 28. märtsil 1955 Hispaanias Leóni provintsis Vegamiáni külas sündinud Llamazares oli üheksa-aastane, kui küla rajatava Porma veehoidla tõttu 1968. aastal tühjaks tehti ja pere Sabero kivisöemaardlas asuvasse Olleros de Sabero külla kolis, ja 12-aastane, kui ta sealt Madridi internaatkooli suundus.

Eriliseks teeb tema romaanis kirjeldatud Ferrarese küla kadumise vee alla samuti teadmine, et 28-aastasena nägi ta 1983. aastal ajutiselt tühjaks lastud Porma veehoidla alt välja ilmunud kummituslikku (vrd lk 95), apokalüptilist maastikku. Kuid alles kolmkümmend aastat hiljem, väga küpse mehena oli ta valmis läbielatud vaatepilti oma hingepaisu tagant valla päästma ning oma kirjanduslike tegelaste silme ja tunnete läbi taas ellu äratama: „Paisu juurde oli jäänud õige vähe vett ja kõik muu oli üks mudameri, milles paistsid külade varemed, [—] See oli maailmalõpu maastik, kuid selles oli inimese kohalolu. Või jäljed tema kohalolust, sama tontlikud kui küla varemed.“ (lk 72–73; vrd lk 17, 58)

Sinna, lilli, karjakellade helinat ja linnulaulu täis maastikule rajatud veehoidla juurde, mille vesi peidab kõigi neljakümne viie aasta eest külast lahkuma sunnitud perede „elu saatnud maastikku“ (lk 122), suunabki autor ühel väga ilusal aprillihommikul kuusteist kolme erineva põlvkonna esindajat, et täita isa ja vanaisa Domingo viimane soov: jõuda tuhana tagasi oma külasse, mägede juurde, mille üks osa ta oli.

Ilu ja hävingut kiirgavast maastikust − koos lahkunud mehe hingega − saab Julio Llamazarese romaani „Kuidas vaadata vett“ tegelik peategelane ja telg. Paisjärve äärde viib kirjanik kõik oma tegelased, et jutustada erinevate pilkude läbi

sisemonoloogi vormis Ferrerase küla hävingust ja selle mõjust inimese hingemaastikule, eri põlvkondade arusaamadele nendevahelistest sidemetest, looduse ja inimese ning küla ja linna vahekorrast, heaolu kasvu nimel toimuvast tehnilisest progressist (vrd lk 55, 62, 63, 77).

Selles väga hästi komponeeritud, tegelaste nimedega pealkirjastatud kuueteistkümnest peatükist – pluss seitsmeteistkümnes autojuhi-peatükk –, koosnevas romaanis pole mitte midagi juhuslikku. Iga element ja kujund on paigas. Isegi asulast kaasatoodud lillekimbule, mille vanaema eelmisel päeval kirikus kirstust kaasa võtab, enne kui see krematooriumisse viiakse, ja aprillihommikul veehoidlat ääristavatel karjamaaadel õitsevatele lilledele, samuti kaladele ja tuhale ning kivile, mille Agustín toob asundusest kaasa, annab autor sügava tähenduse, jättes lugejale samas tõlgendusvõimalusi. Isegi tegelaste monoloogiliste etteastete järjekord tundub olevat semantiliselt korrastatud, eriti raamatu lõpupeatükkide puhul.

Milline oleks olnud Llamazarese tegelaste elu – ja tema endagi oma –, kui nende tee poleks „ristunud ühe inseneri korraldusega, kes otsustas peatada jõe voolu“ (lk 55; vrd lk 61) ja meelevaldselt muuta jõevesi inimeste saatust määravaks, hingeliselt surmatoovaks veeks? See on üks neid küsimusi, mis paneb isa ja vanaisa Domingot koju viima läinud omakseid olnu ja oleva üle mõtisklema ja endamisi arutlema.

Milline oleks olnud aga veehoidla-eelne maastik? Ei tea. Kuigi ei saa öelda, et Porma jõe oru „veega täidetud“ (lk 109) maastik poleks ilus, mõjub ta ometigi kuidagi skeletilikult ja minimalistlikult. „Kõik selles piirkonnas on taandatud õige vähesele: taustal mäeahelik, esiplaanil käänuline maantee ja madalam küngas…“ (lk 145) – nendib see üks insener, Porma veehoidla projekteerija ja kirjanik Juan Benet, kelle meelevallas oli muuta jõevesi inimeste saatust määravaks, hingeliselt surmatoovaks veeks ja keda raamatu autor paneb otsekui häbipostis sulgema oma veeloo.

Julio Llamazarese pealtnäha lihtsakoeliselt jutustatud vee vaatamise lugu, mis ühe tahuna toob välja veehoidlate vee sünge saladuse, illustreerides seda hämmingut ja teadmatust leinavale perekonnale lakooniliselt oponeeriva, eemalt juhuslikult möödasõitva autojuhi – kes ei tea, mis end vee all varjab, või kes näeb veehoidlas ainult utilitaarset funktsiooni ja ilma ilu – lühikese etteastega, on tohutu sõnumiga lugu, mis kätkeb muu hulgas eetilist üleskutset inimkonnale mõelda päris tõsiselt ja suure moraalitundega ka selle üle järele, kuidas vaadata vett, seda hindamatut ja elutähtsat ainet.

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus
Laan, Mari 2020. Saateks. — Llamazares, Julio 2020. Kuidas vaadata vett, lk 147–151.
Llamazares, Julio 2020. Kuidas vaadata vett. Tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan. Tartu: Toledo.
Rasputin, Valentin 1980. Lahkumine Matjorast. Tallinn: „Eesti Raamat“.

Bartlebyde jälgi ajamas. Enrique Vila-Matas “Bartleby & Co”

Hispaania kirjaniku Enrique Vila-Matase raamat „Bartleby & Co“〈1〉 (tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kai Aareleid) võib esialgu silme ees ja peas kirjuks võtta, sest sedavõrd kirev ja (näiliselt) kaootiline on seal ülesastuv rohkearvuline seltskond ning rägastikuline neid ümbritsev nimedest, tistaatidest, lugudest, intertekstuaalsetest viidetest ja vihjetest kubisev(ad) maailm(ad). Ent samas äratab Vila-Matase üsnagi labürintjas teos Bartleby sündroomiga kirjanikest, nii-nimetatud ei-kirjanikest, kes on mingil põhjusel kirjutamisest loobunud või selle katkestanud või jäänudki „võiks“ tasandile, kõditavat uudishimu. Autori mäng teglikkuse ja fanataasiaga, kulgemine tõe ja ettekujutuse piiril, paroodiline, (enese)irooniline ja humoristlik lähenemine oma ainesele, läbiajamine „ilma kirjanduse mängureegliteta“ (121; vrd 114) ning vormi, sisu ja kompositsiooni iselaadsus pakuvad lugejale värskendavat ja vaheldusrikast elamust, kirjandusloolist avastamis- ja meeldetuletamisrõõmu.

Raamatu omapärane ülesehituslik võte, selle liigendamine napiks, kuid teost sisukalt valgustavaks sissejuhatuseks ja 86-ks joonealuseks märkuseks nähtamatu (põhi)teksti kohta meenutavad üht teist raamatut, mis sisaldab silmatorkava hulga joonealuseid märkusi: 74 märkust. Tähelepanuväärne on see, et need allmärkused ületavad seal põhiteksti tähenduslikkust. Pean silmas Šveitsi kirjaniku Max Frischi paroodilist ja iroonilist jutustust „Wilhelm Tell kooli jaoks“ („Wilhelm Tell für die Schule“, 1970) Šveitsi rahvuskangelase demütologiseerimisest〈2〉.

Ühes neist märkustest tsiteeritakse modernismi üht tähelepanuväärsemat autorit, Šveitsi saksakeelset kirjanikku Robert Walserit (1878−1956), kes sai esmaseks ajendiks minu mõtisklemisel Vila-Matase raamatu üle. Sest kirjutamist kirglikult armastanud kirjaniku positsioneerimine ei-kirjanduse frontman’ina, s.t joonealuste märkuste avajana ja ühe teost läbiva peamise juhtlõngana〈3〉 – märkuses 5, 24, 48, 52 ja 81 – tundus mulle esimese hooga üllatav ja segadusse ajav.

Muidugi mõista on ka ei-kirjanduse teema ise, mis kutsub lugema ja kirjutama, seda iseäranis praegusel internetiajastul kirjanduse üleprodutseerimise ja grafomaania foonil.

Mitte vähem mõjusaks tõukejõuks oli minu jaoks Hugo von Hofmannsthali 1902. aastal kirjutatud paradigmaatiline tekst „Üks kiri“ ehk „Lord Chandose kiri Francis Baconile“ („Ein Brief“ ehk „Brief des Lord Chandos an Francis Bacon“; vt märkus 2, 4, 7, 31, 34, 35) – Fin de siècle’i ajastu, sajandivahetuse kultuurikriisi, s.t mina-, keele-, taju- ja tunnetuskriisi üks olulisem kirjanduslik peegeldus. See on esimene dokument „eneses kahtlemisest, keelelisest ahastusest ja ahastusest selliste asjade võõra ülemvõimu pärast, mis ei ole enam käsitatavad“, selgitab hiljem keeles kõhklev, ent siiski sellesse uskuv ja õiget sõna otsiv Austria kirjanik Ingeborg Bachmann〈4〉. Samas väljendab Hugo von Hofmannsthali „Lord Chandose Kiri“ uue poeetika otsingut, visandab keele-„müstikat“, „keele, milles mind aeg-ajalt kõnetavad tummad asjad ja milles ma võib-olla ükskord hauas annan aru tundmatule kohtunikule“〈5〉. Enrique Vila-Matase jutustaja peab „Üht kirja“ aga lausa märgiliseks ei-kirjandusse kuuluvaks tekstiks (vrd 15, märkus 2), märgiliseks teoseks eituskunstis (vrd 72; märkus 34; ), ei-kirjanduse tipuks, mis „heidab oma bartlebyliku varju tervele XX sajandi kirjandusele“ (73, märkus 34).

Lootuse leida siit eest narratiivse romaani kriipsutab autor Vila-Matas küllap mõnuga ja sarnaselt minajutustajale omaette itsitades maha (kuna plaanin kirjutada sellest probleemist väikese artikli, ei lasku ma üksikasjadesse). Kuid romaane, samuti jutustusi ja esseesid on meilegi juba oma romaanidega „Pariisile ei tule iial lõppu“〈6〉 (tlk Kai Aareleid) ja „Dublinesk“〈7〉 (tlk Triin Lõbus) tuttav Enrique Vila-Matas (sünd 31. märts 1948, Barcelona) avaldanud alates 1973. aastast. Seda üht kõige tunnustatumat ja originaalsemat, uueks James Joyce’iks, Hispaania Georges Perec’iks ja Juan Marsé pojaks kutsutud Hispaania kirjanikku on tõlgitud ligi neljakümnesse keelde. Teda on pärjatud arvukate tunnustustega, sealhulgas Rómulo Gallegose auhinnaga〈8〉 (2001) romaani „El viaje vertical“ eest. 2015. aastal omistati Vila-Matasele kogu loomingu eest üks tähtsamaid Ladina-Ameerika kirjandusauhindu, FIL-preemia (Premio FIL de Literatura en Lenguas Romances). Seoses „Bartleby & Co’ga“ on täheldusväärne see, et alates 1991. aastast Guadalajara rahvusvahelisel raamatumessil jagatavat auhinda nimetati 2006. aastani maagilisest realismist mõjutatud Mehhiko kirjaniku, fotograafi ja stsenaristi Juan Rulfo (16.05.1918–7.01.1986) järgi. See mees on üks neist kirjanikest, kelle Vila-Matase jutustaja on võtnud oma ei-kirjanike, niinimetatud Bartlebyde mahukasse nimekirja. Oma nime on Bartlebyd saanud Herman Melville’i 1853. a.〈9〉 kirjutatud jutustuse „Bartleby, the scrivener: A Story of Wall Street“ („Kirjutaja Bartleby“) tegelase, kontoris elava kirjutaja Bartleby järgi, „keda pole kunagi nähtud lugemas“ (9), kes iga küsimuse või palve peale vastab alati: „Ma parem ei tee seda.““ (9; I would prefer not to).

Melville, kel endal olevat see sündroom esinenud veel enne tema tegelase ilmumist kirjandusmaailma, lõi Bartleby võib-olla „iseenda sündroomi“ (84; märkus 48) kirjeldamiseks.

Sellesse nimekirja kuuluvaks loeb end ka Enrique Vila-Matase minajutustaja Marcelo, „haletsusväärse küüruga“〈10〉, „jubedas kontoris“ (9) töötav, kõik lähemad sugulased kaotanud, maailma kõige eraklikum kirjanik (vrd 67). Pärast lühiromaani avaldamist armastuse võimatusest kakskümmend viis aastat tagasi ühe trauma tõttu kirjutamisest täielikult loobununa tekib tal huvi Bartlebysuguste tegelaste ja selle sündroomi, tänapäeva kirjanduse endeemilise tõve mitmekülgse esinemise vastu kirjanduses (vrd 9). Sissejuhatuses annab ta aga teada vaikimise lõpetamisest ja kirjanduse juurde tagasipöördumisest (vrd 9−10), mille tähiseks saavad just need joonealused märkused (võrd 30; märkus 11). Jutustaja ettevõtmist toestavad autori poolt motoks valitud prantsuse filosoofi ja moralisti Jean de La Bruyère (1645–1696) sõnad „Ühed inimesed pälvivad au ja kuulsuse selle eest, et oskavad hästi kirjutada, teised selle eest, et nad midagi ei kirjuta“. Kas Vila-Matase minajutustaja asub siin moraali lugema, on juba iseasi.

Et jutustaja ei taha kirjutada (ainult) võimatusest, s.t kirjutamise või kirjanduse võimatusest, sellest annab ta märku juba sissejuhatuses. Tema joonealuste märkuste esmasihiks tundub olevat eheda kirjandusloomingu pääsetee leidmine. Kuna just ei-kirjanduse labürindis asuvat ainuke pääsetee, sest „see küsib, mis on kirjutamine ja kus see on, ning arutleb selle võimatuse üle, ning räägib meile tõtt aastatuhande lõpu kirjanduse süngete, ent äärmiselt põnevate väljavaadetet kohta“ (10), siis asubki ta energiliselt ajama Bartleby’de jälgi nüüdiskirjanduses. Sellest perifeersest ei-kirjanduse labürindist – opositsioonis jah-kirjanduse väljaga, või siis nii-öelda tsentriga – kumaks otsekui läbi Šveitsi kirjaniku Franz Hohli ääremaade ja Juri Lotmani perifeeria teooria, mis nagu põhjendaks eheda kirjandusloomingu, tulevikukirjanduse võrsumise võimalikkust ei-labürindist (vrd 10), sellest omalaadsest äärealast: „…ainuke rada, mis eheda kirjandusloomingu ees veel lahti on, peitub Bartleby kilda kuuluvate kirjanike – Hofmannsthali, Walseri, Kafka, Musili, Becketti, Celani suguste autorite – teostesse sepistatud kahtlemises, eituses, kirjutaja mustas südametunnistuses“ (127–128; märkus 81). Ma ei tea, kas võtta seda perifeeriate teooriat paroodiana või tõsimeeli. Kui jah, siis ehk tragi-paroodilises võtmes.

Ei-kirjanike kataloogi või arhiivi koondab jutustaja nii maailmamainega kirjanikke kui ka (keeleskeptilisi) moderniste ja postmoderniste; nii tegevkirjanikke, kes mingil põhjusel on kirjutamise katkestanud või sunnitud lõpetama, kui ka potentsiaalseid kirjanikke, kes vaatamata oma kirjanduslikule andele ei hakkagi kirjutama, või kes järgivad sõna-sõnalt filosoof Ludwig Wittgensteini „Loogilis-filosoofilise traktaadi“ tegelikult sügavamõttelist väidet nr 7: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“ (108; vaata autori iroonilist, pisut sarkastilist märkust 63). Sellesse ei-kataloogi koonduvad koguni paar enesetapu sooritanud〈11〉 ja mittekirjutamist kuidagi õigustamast keeldunud ning jäljetult kadunud kirjanikku (Ameerika luuletaja Hart Crane; Šveitsi kirjanik, luuletaja, näitleja ja poksija Arthur Cravan).

Ent „Bartleby & Co“ ei ole üksnes raamat ei-kirjanikest. Nende sekka satub koguni paar antibartlebiaanidest ehk anti-ei-kirjanikku nagu George Simenon, tegelikult ka Carlo Emilio Gadda ja Robert Musil, sest nad olid lihtsalt sunnitud oma lõputuks kippuvatele romaanidele punkti panema. Pisut teise nüansi alt – kasutaksin Vila-Matase väljendit kirjanduslik varjutus (vrd 94; märkus 56) – leiame siit näiteks Austria näitleja ja tantsija Marianne Jungi, kes kirjutas mõned Goethe „Lääne-Ida diivani“ luuletused (130, vrd 131; märkus 83). Neid näiteid on veelgi, otseses või iroonilises võtmes.

Muidugi ei saa jutustaja mööda ega ümber eraklikest ja tabamatutest kirjanikest. Erakluse esindajatena nimetaksin Robert Walserit, kes vaikis 1933. a. kuni surmani 25. detsembril 1956. a.; J. D. Salingeri, kes alates 1960. aastast ei publitseerinud enam ja elas kuni surmani avalikkkusest tagasitõmbununa; Julien Gracq’i, keda peetakse üheks kõige silmatorkamatuks autoriks prantsuse kirjandusmaastikul ja kes on jutustaja sõnul „üks meie aja salapärasemaid, tabamatumaid ja eraklikumaid kirjanikke, üks Eituse kuningaid“ (123; märkus 77). Üks tabamatuid kirjanikke on olnud ka B. Traven, kelle juhtum sisaldab endas üht väga markantset fenomeni loomeinimeste seas: teisiklikkust. Saksa kirjanik ja mitmeid kordi filmitud autor B. Traven peitis end nii kirjanduses kui ka elus tohutu hulga nimede ja vähema hulga rahvuste maski taha (131–135; märkus 84). Praeguse uurimisseisuga usutakse, et tegemist on metallitöölise ja ametiühingu sekretäri Otto Feige’ga (1882–1969). Salapärase teisiku võrgu koob enda ümber ka Ameerika kirjanik Thomas Ruggles Pynchon (125; märkus 79) ja jutustaja poolt vassijaks nimetatud Marcel Manière (vrd 109; märkus 64). Viimase nimi aga ei olevatki tema nimi, nagu ta oma ainsas raamatus „Lõhnastatud põrgu“ väidab. Kes on aga tegelikult selle väljamõeldud teose fiktiivne, ei-kirjandust parodeeriv autor? On see Enrique Vila-Matas ise või tema teisik või …? Igatahes tuleb meil seda otsustada ise, mis kes on tõeline (vrd 126; märkus 80). Kes ikkagi on see Prantsusmaal 2007. aastal Auleegioni rüütliks ja 2013. aastal Ordre des Arts et des Lettres’i ohvitseriks nimetatud ja „Bartleby ja Co“ autor Enrique Vila-Matas ise?

Pika ajalooga Bartleby sündroomi avaldumise põhjuseid on mitmesuguseid: üks tragikoomilisemaid neist on enda pidamine mööbliesemeks, et täita tühimikku luhtunud kirjaniku unistuses; üks paranoilisemaid aga uskumine (selle fiktiivse tegelase nimeks ka vastavalt Paranoik Pérez), et teine (hilisem nobelist) kirjanik näppab ideed eest ära; keelekasutuse koha pealt aga terve igaviku õige omadussõna otsimine, mis võib naljakas tunduda, kuid võib viidata ka keele eetika ja tõe küsimusele ning luua silla Hofmannsthali „Ühe kirja“ juurde.

Ei-kirjanike kataloogi täiendamiseks teeb aga omapoolse huvitava ettepaneku minajutustajale või autorile tõlkija Kai Aareleid, kelle jaoks tundub tõlkimine oma lugude kirjutamise vahepeal olevat sama vajalik kui jalutamine Robert Walserile. Seda vajadust võrdleb ta sündroomiga, millel on võimalik et ka „mõni ilus nimi, ja kui ei ole, siis Vila-Matas võiks selle leiutada. Või siis on see üks Bartleby sündroomi alaliike, „Bartleby & Co“ puuduv 87. „joonealune“: kirjanik, kelle ettekääne mitte kirjutada on tõlkimine“.〈12〉

Bartleby sündroomi avaldumise üheks müstiliseks, äärmuslikuks, kirjanikku endasse kugistavaks põhjuseks võib olla uskumine, et kõik on olnud „üks suur eksitus: ma uskusin, et tahan saada luuletajaks, aga sisimas tahtsin saada hoopis luuletuseks“ (33; märkus 13), nagu selgitab oma põlvkonna olulisemaid autoreid, Hispaania luuletaja Jaime Gilde Biedma.

Tegelikult olevat lõppude lõpuks ainuke normaalne asi hoopiski lugemine, usub Jaime Gilde Biedma (vrd 33; märkus 13), mida otsekui kinnitaksid ka Lääne-India inglisekeelse kirjaniku ja kunstniku, 1992. aasta Nobeli laureaadi Derek Walcott’i luuleread (vrd 118; märkus 73). On see nüüd vastus küsimusele, miks Biedma ei kirjuta, ja vastus Biedma enda küsimusele, miks ta varem kirjutas? See jäägu lugeja otsustada.

Igatahes head ja hoogsat lugemist!

„Saada maailma parimaks lugejaks
on tähtsam.“
(Walcott; 119; märkus 73)

Eve Pormeister

______________________________________________

1 Enrique Vila-Matase „Bartleby y compañía“ (2000) ilmus „Loomingu Raamatukogus“ nr 29–31/2020 pealkirja all „Bartleby & Co“.
2 Vaata ka Gertrud Leuteneggeri jutustust „Das verlorene Monument“ (Gertrud Leutenegger, Das verlorene Monument. Frankfurt am Main, 1985, lk 46.)
3 Just Robert Walser (temaga seotult Friedrich Hölderlin) hoiab Hugo von Hofmannsthali, Franz Kafka, Robert Musili, Ludwig Wittgensteini, omal moel ka Peter Handke kõrval, kui nimetada saksakeelseid autoreid, nende märkuste niidistikku koos. Saksa kirjanik Martin Walser nimetab Robert Walserit Franz Kafka kõige lähimaks kaksikvennaks (vrd filmi „Robert Walser − Portrait und Erinnerung“).
4 Ingeborg Bachmann, Ausgewählte Werke. Band 1. Gedichte Hörspiele Schriften. Berlin / Weimar, 1987, lk 404.
5 Sealsamas, lk 472.
6 Ilmunud „Loomingu Raamatukogus“ 2014/35–38. Originaal ilmus pealkirja all „París no se acaba nunca“ (2003).
7 Ilmunud kirjastuses „Toledo“ 2014. Originaal ilmus pealkirja all „Dublinesca“ (2010).
8 Rómulo Gallegose auhind on asutatud Venezuela kirjaniku ja Venezuela presidendi (1948.a.) Rómulo Ángel del Monte Carmelo Gallegos Freire’i (1884–1969) auks.
9 12. märtsil 2020 esietendus Von Krahli teatris Herman Meliville’i loo põhjal Taavi Eelmaa lavastus „Pigem EI“.
10 Minajutustaja Marcelo seotus küürakusega meenutab Jumalaema kiriku kellalööjat Quasimodot. Võib-olla võib seda käsitada ka kui tsiteeringut, kuid mitte ilmtingimata.
11 Imestan, et Vila-Matas ei maini enesetapjate seltskonnas märkuste avaautori Robert Walseri paari enestapukatset 1929. aastal.
12 LR esitab kolm küsimust Enrique Vila-Matase „Bartleby & Co“ tõlkijale Kai Aareleidile. (Facebook)

Enrique Vila-Matase portreed on pärit siit ja siit.

Müstiline ja hingeline Ernst Enno kadunud kodu otsimas

Lõik näituselt. “Ernst Enno. Elu ja surm”

Villem Grünthal-Ridala 1925. aastal: „… on Enno, kui iganes keegi, eesti uueaegset lüürikat süvendanud. Ta on uut ainetepiirkonda haritavaks võttes, elu keskseid küsimusi, loodusefilosoofilisi aineid käsitledes eesti luulet sisuliselt rikastanud; ta on lisaks kodu- ja looduseluulele endisest enam sügavust ja vahenditust andnud; ta on edasi eesti lüürika kõlavust ja musikaalsust lisanud, kordust ja muistset ballaadivormi tarvitama hakates, selle sisu vastse ainekäsitlusega uuendades.“

Viivi Luik: „Eesti luules on küll olemas üks täiesti eriline valguse ja varju vahekord. Raske öelda, kas see on teistsugune ajatunnetus, kuid selles on midagi, mis teeb ta sarnaseks gootika ja orelimuusikaga, sedasama Oswald Spengleri toonitatud metsade kohinat ja metsade hämarust. Kui me võtame näiteks Ernst Enno. Kuid seesama väljendub ka Artur Alliksaares, Betti Alveris, Heiti Talvikus, Uku Masingus. Igaühes erinevalt, kuid ometi ka samana.“ (Viivi Luik/Eve Pormeister: Ma näen aega. — Looming 7/2018, lk 978–988 ja Viivi Luik, “Selle kevade tervitus”. Tallinn: Kirjastus SE&JS, 2020)

Tulin kord, ei tea kunas!
Lähen kord, ei tea millal!
Mis sest küsida, mis sest kosta,
Lunastus ei ole osta!
Oja laulis, kostis kaja,
Ema ketras, kerkis maja,
Kaja sees ja maja väljas,
Hing nii ikka oli näljas,
Kuni tõuk läks tupe põue,
Kuni liblik lendas õue. –
Ei siis igavene püsind,
Ei siis igavene küsind –
Mina suur ja mina lai
Ise sünnipäevaks sai!

(SÜNNIPÄEV, 19. VIII 1928)

Igal inimesel, igal hingel olevat siin maailmas täita oma ülesanne, olgu see kasvõi lihtsalt elamine: „Igal linnul oma laul, igal lillel oma lõhn: Ei ole see inimesegagi teisiti. Kuula, mis ta kõneleb, missuguseid mõtteid ta avaldab, ja sa tead, kellega sul tegemist on. Lille lõhn võib meeldiv, võib vastik olla. Inimese mõtted niisama. Madalad − vastikud, kõrged − meeldivad. Siin kui ka seal, mõlematel on mõju. Mõtted mõjuvad. Lille lõhn võib elustada, võib uimastada. Mõtted võivad äratada, võivad põrmusse muljuda. [—] Jõua üles oma hinge juurde ja sünni uuesti oma kõrgemate omaduste vaimust. Lase oma hingel valmida. Valguse läbi valguse juurde. Üksi valguses asub vabadus. Mine teele. Tungi ja − kuula.“ (Tsit Elin Toona, „Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno“. Tartu 2000, lk 90 [Ernst Enno, „Mõtetest“, Tartu 1906, lk 168, 172])

Karl Maidiga kõneles Ernst Enno ka Plotinose emanatsiooniõpetusest. See Vana-Kreeka filosoof ja uusplatonismi rajaja (koos oma õpetaja Ammonios Sakkasega) uskus, et on olemas kõigest ülim, kõige olemise ja mitteolemise kategooriate väline Üks, millest emaneerub nous (ka nus), s.t Mõte või aru, ja sellest omakorda Maailmahing, millest lähtuvad üksikud inimhinged, ning lõpuks meeleline füüsiline maailm, olemise ja täiuslikkuse madalaim tase. [Vaata näiteks Ernst Enno luuletusi „Valguse vaimus“, „Tuba, väike tuba…“, „Mu tuba on küll väike…“, „Sa riputa igale haavale“, „Su omasem silmapilk“, „See minu valu märk“, „Kalmude keskel“, „Kõik tuuled… (Gaseel)“, „Kodumaa mõte“, „Üks hing on koju läind“.]

Kui hõbekellade helin
Käib hilju mu südame −
Ma otsin su läiki, Jumal,
Ja igatsen ülesse;

Kui hõbekellade helin –
Hing kuulatab, väriseb,
Ja nagu aimab, kuis Sinu valgus,
Täis vaimu, kord ligineb.

(„Kui hõbekellade helin…“, 1903)

Enne surma kirjutas Enno kaks luuletust: „Nad laulsid kasest õues…“ ja „Valge unustus“. Viimase dikteeris ta Ellale haigevoodil. „Kui oli selge, et surm on juba ligidal, andis Erni Ellale veel viimaseid näpunäiteid. „Matke mind päikesepaistelisse kohta,“ käskis ta. Ja siis äkki: „Pane mind istuma!“ Vanaema märkmik: „Tegin ka nii. Istusime mõlemad ja seal pudenes käte vahelt elu, mis oli hingestatud ilust ja mis koosnes sügavast igatsusest ilu järele, kelle suu ütles: „Ära murra lille ta paremal õitsemisel!“ Kuid see ei olnud veel lõpp. Erni oli Ellale öelnud, et kui ta sureb, on tal veel võimalus hetkeks tagasi tulla, kasutades „magneetilisi voolusid“, et teatada, mida ta „teisel pool“ näeb.“ (Elin Toona, „Ella“, LR 27−30/2008, lk 27; Toona, „Rõõm teeb…, lk 286.)

Sest kõik peab ikka nii voolama, nagu see on voolama pandud, mullast sünnitatakse valgus, „me lülid ahelas, mis tulevikku tõmbab“ („Mis sest!…“, 1916−1918). [Vrd Ernst Enno, „Ma tulen hilja“ ja „Märgitud“.]
Sest Ernst Enno uskus, et „Nii, nii ei lõpe see kõik“, et „[s]urm on ju ainult üleminek“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 284) ja „vaatevormi vahetus“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 282). [Vrd „Kolm eite“ ja „Nõmmeigatsus“; „Üks lilleke…“, „Ei ütle enam“, „Ei tea…“, „Vanaisa surm“, „Vaenelaps jaaniööl“, „Pane pää mu rinnale“, „Ma tunnen lillesid“, „Sügisesel rannal“, „Öösel“, „Viimne ase“, „Uneta ööl“, „Kuis mäletan“.]

Enno uskus predestinatsiooni ja mateeriasse vangistatud hinge, selle koduta muinasjutu („Nii, nii ei lõpe see kõik“), selle kullaterakese („Sõnajalaõis“), selle heliseja hinge („Sa ära küsi…“) surematusesse, s.t tema igavesesse püüdlusesse „valguse ja ümbersünni poole“ (Sirje Olesk, „Enno elu luuelatjana“; Toona, „Rõõm teeb…“, lk 318).

On kulunud käies kuldne king
Ning hilinend hing, ning hilinend hing –
Kus on nii üksik kodune tee, –
Ei sinna saa üle maa ega vee:
On sillaks ainult hing!

(luuletusest „Ei saa sinna üle maa ega vee“)

***
Nii sünnid astmelt astmele
Kui valgus ikka endasse –

(luuletusest „Siin taevas saavutada…“)

Enno uskus reinkarnatsiooni, kuid ta ei tahtnud sündida palju kordi uuesti, vaid täita „kiiresti oma ülesande“, et „jõuda üleminekutes nii kaugele kui võimalik − absoluutsesse jumalusse“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 220).
[Vrd „Ikka nagu tähte pehme sumin…“, „Sügisel“, „Kevade“, „Seebimullid“, „Kuuvalguse saladus“, „Aasta-aastalt
vaata tigu väikest tööd…“, „Kumendavad maad…“, „Kristuse poole…“: „Ja otsime sõna, / Mis kesköölapsi / Igavese
valguse varjudeks muudaks / Elus.“]

„Lõpliku kojujõudmise sümboliks igaühe enese arusaamise kohaselt“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 299) sai Enno jaoks kadunud kodu. Soosaare talu kaotus 1909. aastal raputas Ennot hingeliselt sedavõrd, et „temas kustus ja läks [—] midagi kaduma“, teadis rääkida Ella (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 153). [Vrd „Üksilduse maa“, „Igatseja kodu“; „Härdus“, „Sind jumalaga jätsin sääl…“, „Kojuigatsus“, „Koju jõudes“]

Siis tuled sa kui valgus,
Kurb kujutuse maa,
Oo kodu, kadund kodu,
Sind Jumal õnnista!

Oo kodu, kadund kodu –
Üks talu, nurmed, laan, –
Suur, sügav südamevalu,
Mil sinust lahti saan?

(luuletusest „Soosaare mälestus“)

Ernst Enno „keeldus haiglasse minemast, enesele ravi otsimast, kuigi see olnuks võimalik. Ta valmistus surmaks nagu „vanad joogad“, kes määrasid ise ära, millal neil oli õige aeg surra“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 295). „Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!“ – kirjutas Enno kord varem luuletuses „Inimene“ (1909). Muide: Enno tuligi veel korraks tagasi: Ta „avas uuesti silmad, vaatas Ellast läbi ja ütles suure imestuse ja ehmatusega: „Ella, Ella! Kõik on hoopis teisiti!““ (Toona, „Ella“, lk 28)

Ta seisis kesk teiste keskel,
Ta oli nii vaikne mees.
On vaikus nii imelik vägi:
Tal valgus õrn on sees.

Ta oli nii palju näinud:
Ei olnud see meri, ei maa;
Üks süda see oli ainult,
Täis valgust tahtmata.

Üks süda see oli ainult! –
Ta on nüüd nii vaikne mees.
Kuldkellade helin hinges,
Nii elab ta kõige sees.

(„Üks süda see oli ainult“, [1927])

Post Scriptum:
Kukk ja Kana. Selgitus näitusel selle teema juures näha olnud kuke pildi kohta

Aegadel, mil Ernst Enno õpetas Hiiumaal ja jäi mitmeks kuuks kodust eemale, vaevas abikaasat Ellat üksildus. Ei aidanud selle vastu joonistamine ega luuletamine ja jalutamine. Ella tundis puudust elavast hingest. Seepärast võttis ta endale seltsiliseks ühe vana haigete jalgadega kuke. „Tõin kuke tuppa, panin luuavarre talle orsi sängi kõrvale ja kui ta öösi liigutas omi haigeid jalgu ordes, olin nii õnnelik, et mul on selts.“ Kukest sai Ellale „väärikas ja tark sõber“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 281). Ühel novembrikuu päeval, kui kukk oli saanud kaksteist aastat vanaks, ta suri. Raske südamega kaevas Ernst Enno ise linnule oma aeda haua ja kaunistas selle „sügise viimaste ehetega“ (sealsamas). Hiljem pihtis ta: „Ei tea, mispärast, aga mu jalg nagu ei tahtnud tõusta labida mulda tõukamiseks.“ (Tsit Toona, „Rõõm teeb…“, lk 280−281) Märtsis aga maeti Ernst Ennot ennast. Kirjanik ise sõbrustas ühe kanaga, kellele ta pani nimeks Totku. „„Totku oli virk muneja ja tasane. Taat armastas teda. Sel päeval, kui Totku surema hakkas, ronis ta jasmiinipõõsa alla, suri vaikselt ja nägematult. Ta teadis, et surm on inetu. Ta [Enno] ütles: „Ah, kui ka mina kord kaduda võiksin, sest surm on inetu! Ta on patu palk.““ (Tsit Toona, „Rõõm teeb…“, 281)

Luiged läevad…

Kesköösel luiged kõrgel, kõrgel laulavad,
Kesköösel luiged lahkujad,
Nad kaugel oma mõtteranda näevad
Ja läbi öö kui kõrged tunded läevad
Ning pimeduses oma laulu laulavad.

Nii edasi, nii edasi, sest pikk on tee,
Öö ära jõi kõik silmavee;
Öö mattis sõbrad tuimumise mulda,
Öö köitis kodu kujunevat kulda –
Kes ööd ei armasta, see rändab võõrsile.

Kas õitsevad sääl iial vaimumadarad,
Kus väsisid kõik valvajad,
Ööd, pikka ööd nii ikka toites,
Nii sala üksi väikest sädet hoides
Kesk nälgind mulda, nälgind vaeva luhateed?

Sa kuula, avaruse üksilduse teel,
Sääl luikab vaimunute meel –
Nad halli elu mõtteranda loovad,
Kord tulles tulelätteid kaasa toovad –
Las heliseb nüüd kurvalt lahkujate keel…

(7. II 1910)

Eve Pormeister

Loe ka Ernst Enno luulet luuleleiu blogist