Posts Tagged ‘rahvapärimus’

Aado Lintrop „Loomisaja laulud”

ERA Toimetuste 35. köide Aado Lintrop „Loomisaja laulud. Uurimusi eesti rahvalaulust” sisaldab kümme artiklit, millest seitse on varem erinevates väljaannetes ilmunud, neist vanim juba 1999. aastal. Kuigi tegemist on teaduslike tekstidega, ei ole neid raske lugeda ka tavalugejal, laule kirjeldatakse ja tsiteeritakse piisavalt, et ka neid mitte tundvad inimesed sisust aru saavad. Huvi asja vastu on muidugi eelduseks, et üldse lugemist alustada.

Aado Lintrop on eesti folklorist, šamanismiuurija ja luuletaja, peale selle veel mu kursusekaaslane ülikoolist ja laulukaaslane „Hellero” aegadest, mis tegi lugemise minu jaoks isiklikult veel põnevamaks.

Sissejuhatuses kirjeldab autor kõigepealt oma teed laulja ja uurijana ja mõtiskleb nende rollide omavahelisest suhtest – kas need on teineteist täiendavad või konflikti viivad? Mis mõju avaldab laulmine lauljale? Aga uurijale? Kuna Lintrop on aastaid tegelenud eelkõige soome-ugri usunditega, on tal ka lauludest kirjutamisel käepärast võtta hulgaliselt taustainfot usundiga seotud motiividele. Muidugi ütleb ta, et laulude tõlgendamisel ei saa olemas olla õiget tõlgendust ja alati on võimalik välja pakkuda hoopis teistsuguseid ja teistelt alustelt lähtuvaid selgitusi. Mõnes kohas autor vaidlebki teiste uurijate järeldustele vastu, või siis hoopis nõustub nendega, kuid hoopis teistel põhjustel kui nende esitatud.

Kõik artiklid on huvitavad ja pole mõtet neid siin ümber jutustama hakata, aga lihtsalt iseloomustavaks näiteks paar asja, mis mulle silma hakkasid ja mille peale ma varem kunagi mõelnud polnud.

Kust lood võetud?  Miks laulab laulik, et võttis lood lutsu suust, laulud latika ninast, kõned kiisa keele pealta, aru havi ammastesta? Loogiline, et linnud kedagi laulma õpetada võivad, aga miks need, kes tegelikult häältki ei tee? Tuleb välja, et mõned neist on olnud populaarsed šamaani abivaimud, havi lõualuust aga tegi Väinämöinen esimese kandle.

Mulle pole kunagi pähe tulnud, et tänapäeval miljoneid hullutaval jalgpallil võiks olla seoseid maagiliste toimingutega – erinevate rahvaste juures on küll haigete raviks, küll kevadel karja väljaajamisel selle kaitseks väravast läbiajamist kasutatud. Väravad olid pulmade ja matuste maagiliste toimingute osaks, need ühendasid ja lahutasid erinevaid maailmu.

Kaja Kleimann

Hellero pilt Kaja Kleimanni erakogust

Kristi Salve „Üleaedsed”

Kristi Salve kuulub sellesse aega, mil humanitaarid polnud veel käsist-jalust teooriatega seotud ega kapseldunud kitsastesse uurimisteemadesse ning lühiajalistesse projektidesse. Ta esindab seda renessanslikku folkloristide põlvkonda, kelle ees oli lai tööpõld ja seetõttu oli vaja tunda ka laialdast materjali ja omada seisukohti rahvaluule erinevate žanride kohta. Kuna 20. sajandil oli siinkandis humanitaarsete uurimuste avaldamine ajamahukas ja harv, on tervitatav, et nüüd on suur osa Kristi uurimustest ühtede kaante vahel kättesaadav.

salveüleaedsedKristi on detailide märkamise ja avamise meister – nagu märgib ka kogumiku koostaja. Nende detailide lähemal vaatlusel avanevad suuremad üldistused, mille abil ta astub söakalt vastu suurtele teooriatele ja kivistunud tõdedele. Kristi huvidering on märkimisväärne, lugejal on võimalus pilk heita regilaulukeele üksikasjadele, eesti-läti mõistatuste ühisosale, muinasjuttudele, kalendritavandiga seotud toitudele, loomadele pärimusmaailmas, imeilusatele juustele jne. Ja kust tahes raamat lahti teha, on lugemine kaasakiskuv ja endassehaarav.

Ja nii nagu on Kristi kirjutiste temaatiline haare lai, on seda ka geograafia. Kristi geograafia on küll läänemeresoomeline, hõlmates kodusele Eestile lisaks Setumaad, Liivimaad ja Lätimaal asuvaid eesti keelesaari, kuid paeluvalt süvenev. Väikeste naaberrahvaste ja hõimlaste uurimine on midagi väga erilist. Mida see tähendab tänapäeva inimesele, kes nii väga tahab minna valge mehena Aafrikasse või Indiasse pärismaalastele valgust viima?

Kirg, millega Kristi räägib vepslastest ja nende pärimusest, soojus, millega ta meenutab vepsa keele pehmet kõla ning nukrus, millega ta tõdeb vepsa kultuuri kadumist venekeelsusesse, võiks kõnetada meid, kes me nii vabatahtlikult ja kergekäeliselt astume tagasi oma emakeelega ja nii hõlpsasti asume purssima suurtes keeltes. Mida on meil kaotada, kui me kaotame oma keele? Ei midagi muud peale iseenese.

Liina Saarlo
Eesti Kirjandusmuusemi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja
Eesti Rahva Muusemi teadur

Kristi Salve “Üleaedsed”

salveüleaedsedRaamat, mida on nauditav lugeda ka siis, kui sa pole etnoloog või folklorist. Kui ei otsi ainult fakte, infot ja analüüsi, vaid ka lihtsalt lugemismõnu. Selle tagab autori emotsionaalsus, soojus, kaasaelamine ning suurepärane jutustamisoskus. Artiklid ei ole kronoloogilises järjekorras, jaotus on pigem ruumiline: Läänemere rannal, Peipsi piirilt, Vepsa radadel jne. Kirjutistes ei kuulutata lõplikku tõde – need on avatud, panevad kaasa mõtlema ja fantaseerima.

Raamatut lugedes sai ohtrasti naerda:

“Kyla päris jutumeistriks sai aga 81-aastane põline Varnja elanik Ann Kook. Vanaeit oli nii elava jutuga, et polnud vaja teiste algatust, juttu tuli sorinal kõigest ilmamaast. Eit muide on vist ainus eesti soost inimene, kes oma lihaliku silmaga on näinud Kalevipoega. Kalevipoeg olnud eide isa parimaid sõpru.” Väljavõte Ariste 1929. a välitöödepäevikust

Autori kirjeldused ja tähelepanekud panid fantaasia tööle. Näiteks vepsa muinasjutuvestjate kirjelduste põhjal võin kindlalt väita, millised need naised välja nägid, mis neil seljas oli, milline hääl neil oli jne.

Vassoi-tädi jutustas rahulikult, pikkamisi langesid sõnad, aeglaselt reastusid laused. Traditsioonist kinni pidades esitas ta kõik korduva episoodid kolm või rohkem korda suure mõnuga täpselt samas sõnastuses. Eelnevale vasturääkiv oli ta kohatine püüd jutu sisu detailides kaasajastada – näiteks tsaaripoeg kihutab ühes jutus koju kiirrongiga, teisel puhul on juttu sööklast vms.

Tumedasilmse, kehalt kuivetu ja meelelaadilt kärsitu Marfa esitus oli temperamentne, sõnad veeresid nagu herned rabinal ja jutt edenes kiiresti. Näis, et ta oli isegi vahel üllatatud ootamatuist käänakuist muinasjutukangelaste saatuses.

Aleksandra Karpova Järvedest on jälle aastate tagant elavalt meelde jäänud sellepärast, et ta jutus ette tulevatele koomilistele situatsioonidele elas ise kaasa lausa ohjeldamatu naeruga. Oli isegi raske uskuda tagantjärele kuuldud lugusid temast kui tunnustatud nõiast, nii lihtsameelse mulje oli ta suutnud endast jätta.

Siret Saar
Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja