Posts Tagged ‘saksa’

Süütust süüst ja järeltulevast soost. Ralf Rothmann “Surra kevadel”

Seitseteist aastat noor lüpsja Walter ja tema parim sõber Fiete ühest Schleswig-Holsteini mõisast võetakse pisut enne II maailmasõja lõppu armeesse, liiatigi Relva-SS koosseisu. Kumbki neist ei tunne natside vastu mingit sümpaatiat, kuid nüüd tuleb neil viimased hullumeelsed sõjakuud kuidagi üle elada. Walter, ülikombekas ja mõistlik, oskab õiges kohas vait olla ja saab pealtnäha rahuliku tegevusala – ta pannakse autojuhiks. Fiete aga on mässumeelne ja saadetakse rindele. Kui ta laatsaretti sattumise järel deserteerib, et mitte kahurilihana lõpetada, nabitakse ta kinni ja mõistetakse surma. Hukkamiskomandosse kuulub ka Walter, kelle selles sõjas ainsaks jäänud lask on määratud tabama sõbra rinda. Walteril pole valikut: kui ta käsku ei täida, saadetakse ta sõbra kõrvale seina äärde, kui ta meelega mööda laseb, seisab kogu komandol järgmisel päeval ees rindetee. Tema katsed paluda surmaotsus tühistada jooksevad liiva.

Kuidas saaks paremini näidata sõja absurdsust? Võimatust sellest tervena välja tulla? „Terveks jääda,“ nagu tihti soovitakse. Walter jääb terveks, väliselt, aga kahjudeta ei pääse sõjast keegi.

Ta näeb palju muudki, millest ta kunagi midagi ei räägi. SS-lased, keda ta oma autoga veab, piinavad üht sõbralikku ungarlastest talupojapaari. Silmusega kaelas tunde pingil kügelenud vanakestel lüüakse lõpuks pink jalge alt, Walter keeldub kaasa tegemast, naine jääb siiski püsti ja sõidetakse minema. Tema kaaslased on aga pingi auto külge kinni sidunud, nii et sõitma hakates poob ta ka naise üles. Veel üks süütu süü. Korralikuks ja samas ka ellu jääda on võimatu. Aga kui ellu jäädakse, tuleb sellega edasi elada.

Sellest kõigest räägib korduvalt auhinnatud autor Ralf Rothmann oma 2015. aastal ilmunud ja juba samal aastal Mati Sirkli eestindatud romaanis „Surra kevadel“ (Im Frühling sterben).

Rothmann oskab kirjutada. Kainelt, kuid seda haaravamalt suudab ta jutustada sõja õudustest ja inimsaatustest. Lugeja seisab silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega, ilma et neid kordagi välja öeldaks.

Walteri lugu on Rothmanni isa lugu. Seda selgitab lühike raamtegevus, mis lisab romaanile veel ühe mõõtme. Esimestel lehekülgedel lastakse pojal süüvida vanaks jäänud isa olekusse, tema vaikimisse, tema sõjaängistusse, sõjatulest pärit tõsidusse, mis teda ülimast korralik-kusest hoolimata isolatsiooni tõukas.

Romaan algab tsitaadiga Piiblist: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad“. Selles öeldakse välja raamjutustuses vihjamisi puudutatud keskne teema: Vanemate traumade mõju järeltulijatele – saksa kirjanduses kahe viimase aastakümne vältel sageli käsitletud küsimus. Hukkamise eelõhtul seletab Fiete oma sõbrale seda trauma-pärandamise teooriat oma isa näitel, kes oli eelmises sõjas prantslaste käe läbi kannatanud. Ja Walter küsib temalt, mida siis pärandab see, kes peab tulistama, ja saab vastuseks: „Tõenäoliselt suure kurbuse…“ Järgmisel päeval tuleb Walteril Fietet tulistada.

Walter on tugev, pärast sõda naaseb ta koju, elab seal tagasihoidlikku ja töökat elu, aga sõda elab temas edasi ega jäta puutumata ka tema poega. Rothmann, kes on end vanemate vaikimisest ja nende ahtavõitu tööliselust välja murdnud ja käsitlenud kõigis oma teostes omaenda elu erinevaid teelõike – töölislapsena, algaja haritlasena proletaarses miljöös, kirjanikuna –, vaatleb selles raamatus oma isa kujunemisteed ja veendub seejuures, kui paljut ta oma isast kõigest hoolimata endaga kaasas kannab. Selles on omajagu paralleele Tammsaare „Tõe ja õigusega“.

See ei ole arveteklaarimine, vaid lugupidav ja mõistev lähenemine sõjapõlvkonna vaikimisele, mille tõttu sõjajärgsel sugupõlvel on tulnud kannatada. Raamat lõpeb epiloogiga, milles poeg möllavas lumetuisus 25 aastat pärast isa surma tema hauda enam üles ei suuda leida. Kas selle järel saabuv vaikus tähendab mineviku uste sulgumist või selle igavest jätkumist, jääb lugeja otsustada.

Rothmann kohtub lugejatega 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas Vabamus ning loeb ette katkendeid romaanist. Juttu tuleb ka tema uuest romaanist „Tolle suve jumal“ (Der Gott jenes Sommers), mis kirjeldab samuti viimaseid sõjanädalaid, kuid sedakorda nn kodurinde perspektiivist, keskendudes elule ühes Schleswig-Holsteini talus toonastel segastel aegadel.

Väga paljutõotav kohtumine – ootan huviga!

Marko Pajević

Tõlkis Anne Arold

Advertisements

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“ (2010, e.k. Terje Loogus 2018)

Juba aastaid on noortekirjanduse tõlgete hulgas domineerinud tõlked inglise keelest ja ausalt öeldes kipuvad need lõpuks üsna üheülbalised tunduma. Seetõttu mõjub saksa autori Wolfgang Herrndorfi läbimurdeteos nagu sõõm värsket õhku. Et ainuüksi 200 leheküljele võib nii palju ära mahtuda! Olla ühtaegu äge ja naljakas roadmovie’lik seiklusromaan ja samas käsitleda naljatleva kergusega hulka lihtsamaid ja raskemaid teemasid: inimeste erinevused ja eelarvamused, sõprus ja armastus, väline versus sisemine veetlus, koolitarkus versus reaalne elu, rassism, vaesus ja alkoholism, jne jne.

14-aastane Maik Klingenberg on pärit pealtnäha rikkast ja korralikust perest ning käib ühe Berliini gümnaasiumi 8. klassis, kus ta on nö hall hiireke, keda keegi ei märka, sh ka imekaunis Tatjana, kellesse Maik salamisi armunud on. Ühel päeval ilmub klassi uus poiss — vene päritolu mongolisilmadega ja „asotsiaalse“ välimusega Tšikk, kellest saab jutustuse sündmustiku käivitaja. Nimelt selgub, et Maiki ema on alkohoolik ning sel ajal, kui ta nädalatepikkusel võõrutusravil viibib, sõidab isa armukesega puhkama, jättes Maiki üksi koju. Maiki ukse taha ilmuv Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga suudab Maikile selgeks teha, et temagi on ära teeninud ühe pisikese „puhkusereisi“ ning Tšiki ettepanekul suunduvad nad Valahhia poole (mitmetähenduslik sõna, mis tähistab nii piirkonda Rumeenias kui lihtsalt kolgast). Siit algabki seikluslik ja tragikoomiline teekond, mille sisse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, viljapõlde, prügimägesid ja kaevandusi.

Maik satub järsku niivõrd teistsugusesse keskkonda, et see tundub talle paralleelmaailmana, või õigemini tundub talle nüüd kogu varasem elu ja teoreetiline kooliteadmine paraja paralleelmaailmana. Õpitu tuleks vast isegi kasuks, kui oskaks seda natukenegi rakendada. Tšiki puhul on muidugi vastupidi — praktika domineerib teooria üle, elu on õpetanud ellu jääma. Teekonnal õpivad mõlemad.

Maiki suureks üllatuseks selgub, et veidra kesta all on inimestel hea süda ja võhivõõrad inimesed aitavad neid mitmest pöörasest olukorrast välja. „Väiksest saati on isa mulle õpetanud, et maailm on paha. Maailm on paha ja inimene on ka paha. Ära usalda kedagi, ära mine võõrastega kaasa ja nii edasi. Seda olid rääkinud mulle vanemad, seda olid rääkinud mulle õpetajad ja televiisor rääkis seda ka. /…/ Ja võib-olla oli see ka õige ja inimene oli 99 protsenti paha. Aga imelik asi oli see, et Tšikk ja mina olime reisil kohanud peaaegu ainult seda ühte protsenti, kes polnud paha.“ (176) Huvitav küll, aga ühel hetkel ei tea Maik enam sedagi, kas ta on endiselt armunud kaunitarist klassiõesse Tatjanasse või hoopis prügimäel kohatud räpasesse ja haisvasse, aga nutikasse ja otsekohesesse Isasse.

Kohati tundub nendega juhtuv tõepoolest väga filmilik, sest situatsioonid on grotesksed ja karakterid meeldejäävad, sündmustik kiiresti arenev. Autor suudab lugejale elavalt silme ette manada püssiga vanamehe kummitusmaastikuna mõjuva kaevanduse serval, poiste kokkupõrke sigasid vedava veoautoga või hoopiski Maiki joobes ema, kes koos kõikvõimaliku mööbliga basseini kargab. Maik ise oma perekonnale hinnanguid ei anna, aga lugeja mõikab, et pealtnäha korralik pere on seestpoolt üsna mäda. Alkohoolikust ema jätab isegi sümpaatsema mulje kui kinnisvaraärikast isa, kes on parajalt kahepalgeline, rassistlik ja agressiivne. Ema moto on: „Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.“ (25) Maik järgib õnneks ema, mitte isa, õpetussõnu ning jääb politseinike ja kohtunike ees ausa versiooni juurde, mitte ei aja kogu süüd Tšiki kaela.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt 2018. a. parimate noorteraamatute hulka. 2014. a. avaldati romaani lõpetamata järg, mis on kirjutatud prügimäel kohatud tüdruku Isa vaatepunktist. Lõpetamata aga seepärast, et autoril diagnoositi 2010. a. pahaloomuline ajukasvaja ning kolm aastat hiljem sooritas ta 48-aastaselt enesetapu.

Annika Aas

Alina Bronsky “Baba Dunja’s Last Love”

Vahel on elus perioode, kus pead raamatuid lugemiseks valima paksuse järgi — s.t. mida õhem, seda parem! Berliinis elava vene päritolu Alina Bronsky õhuke raamat pakkus aga lugemiselamust mitme raamatu eest. Saab nutta ja saab naerda, lausa pisarateni, kohati on huumor väga must, aga kõlama jääb Baba Dunja siiras, rahulik, elukogenud hääl.

Tegevus toimub Tšernobõlis Ukrainas, kuhu Baba Dunja on aastaid pärast katastroofi tagasi kolinud ning kus ta elab tasast elu, kirudes mõttes naabri kukke, vesteldes oma surnud mehe Jegoriga, kirjutades kirju oma tütrele Saksamaal ja unistades kohtumisest oma ainsa lapselapsega. Ta ei lase end põrmugi häirida kõikidest neist kiiritusejuttudest, -hirmudest ja -ohtudest, sest peab end muretsemise jaoks liiga vanaks. Ega ma enam 82 ei ole, teatab ta naabrinaisele, kes teda liiga kõvasti kallistama tikub. Ja kodu on kodu, olgu ta siis kiiritatud või mitte, pealegi tärkab ka surnud tsoonis tasapisi uus elu.

Aga rahulik olemine saab ühekorraga otsa, kui peaaegu väljasurnud külla ilmub korraga meesterahvas väikese tüdrukuga. Dunja ei suuda kannatada, et keegi lapse elu — tahtmatult või tahtlikult — ohtu seab, kuid püüd mehele aru pähe panna lõpeb traagiliselt. Tänu oma altruistlikule otsusele ootab Dunjat ees kardinaalne elumuutus, mis teda siiski murda ei suuda.

Kuidas küll nii noor autor nagu Bronsky (sünd. 1978) suudab niivõrd hästi tabada vana inimese mõttemaailma? Dunja muutub lugejale pea sama sümpaatseks kui omaenda vanaema! Ja temast kiirgav, napis ja humoorikas vormis elutarkus puudutab ja paneb mõtlema. Oma eakale ja üksikule naabrinnale, kes nüüd, vanas eas kaalub abieluettepaneku vastuvõtmist, ütleb Dunja: „You’re no less lonely when you have a man. And what’s worse, you have to take care of him.” (92)

Bronsky kirjutab saksa keeles, aga inglisekeelset tõlget lugedes tundsin mitmel puhul, et tahaks lugeda seda teost hoopis vene keeles — oleks kuidagi mahlakam, autentsem. Aga ikkagi pole ma vist tükk aega lugenud midagi nii naljakat kui Marja ja sajale ligineva Sidorowi paaripanek, mis on esimest korda elus usaldatud Dunjale. Oma surnud mehe Jegori poolt kõrvasosistatud soovituse peale mitte unustada suudlust, mõtiskleb Dunja: „He can’t be serious, I think, these are old people and I have some decency. But they are still looking as if they are waiting for something in particular, and I sigh loudly. „I congratulate you, and I … bless you”, I say, and Marja’s eyes begin to glimmer. „And if you really want to… I would like to say… Sidorow, you may now kiss the bride.”” (102-3)

Ehkki tegu on saastatud tsooniga, paljukannatanud piirkonnaga, jääb raamatust hinge selline helge, päikeseline tunne, eelkõige kindlasti tänu Dunjale ja tema rahulikule, optimistlikule ellusuhtumisele. Ühe väga ägeda musta komöödia saaks selle raamatu põhjal vändata — ei tea, kas sellega on juba algust tehtud? Raamat kuulus, muide, ka rahvusvahelise Dublini kirjandusauhinna 2018. a. finalistide hulka.

Annika Aas

Andrea Wulf „Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm I“

Andrea Wulfi kirjutatud raamat on erakordselt kütkestav ja lihtsas keeles kirjutatud. Peale selle lihtsustavad lugemist ja tekstist arusaamist ka autori ja tõlkija allmärkused. Raamat pakub põhjaliku ülevaate Alexander von Humboldti kujunemisest teadlaseks, tema sõpruskonnast, kuhu kuulus ajaloolisi isikuid, ja ekspeditsioonist Lõuna-Ameerikasse.

Detailsemalt kirjeldatakse ka Humboldti, Goethe ja Schilleri tihedaid sõprussuhteid ning koos Goethega tehtud loodusteaduslikke katseid. Ilmneb, et Goethe kirjutas Fausti oma loomingulise palangu neil aastatel, mis langesid kokku Humboldti külaskäikudega. Nii Fausti kui ka Humboldti kihutas taga katkematu pürgimine uute teadmiste poole. Nad olid arvamusel, et ennastsalgav töö ja uurimine toovad selguse, mõlemad ammutasid jõudu loodusest ning uskusid, et kogu looduslik maailm on ühtne.

Tänapäeval, kui inimkond seisab silmitsi mitmesuguste globaalprobleemidega, tundub uskumatu, et juba üle kahe sajandi tagasi eemaldus Humboldt (alatest Aristotelesest domineerivast) inimkesksest maailmavaatest loodusele ja näitas, et inimkond muudab looduse tasakaalu ning inimtegevus toob kaasa katastroofilisi tagajärgi. Humboldt oli ka esimene, kes selgitas, kui põhjapanevat rolli mängivad metsad ökosüsteemides ja kliima kujunemisel.

Ülikooliõpingute ajal puutusin Humboldti teadustööde kokkuvõtete ja refereeringutega sageli kokku, aga mitte kunagi ei kujunenud tema tegevusest sellist holistilist pilti kui praegu, tuginedes loetud üldistustele ning pikaajalisele kogemusele keskkonnahariduse edendajana. Tervikpilti ei saanudki tekkida, sest ülikoolis domineeris 1970. aastatel jõuliselt essentsialism ning kuigi ökoloogia teadusdistsipliinina oli küll jõudnud kursuste loendisse, ei kujundatud selle õppimise ajal arusaama sotsiaal-kultuuriliste aspektide olulisusest ökoloogiliste probleemide lahendamisel. Humboldt täheldas, et „kõik on omavahel vastastikuses sõltuvuses“ ja mida kogukamaks muutub elukogemus, seda rohkem seda mõistad.

Kuigi Humboldt oli omas ajas Napoleoni kõrval tuntuimaid inimesi Euroopas, tuntakse teda Eestimaal vähe. Seda aga, milline tähendus on tal Lõuna-Ameerikas, kogesin 2007. aastal, reisides Mehhiko linnades Taxcos ja Cuernavacas. Alexander von Humboldt külastas neid paiku 1803. aastal ja kuigi ta viibis nendes linnades ainult mõned päevad, on talle Cuernavacas püstitatud ausammas. Kohalikud tutvustasid ausammast sügava uhkusega ning väärtustasid Humboldti seotust nende riigiga.

Kuna Humboldt käis 1829. aastal ka Eestis, siis ehk aitab see raamat samuti kaasa Humboldi tööde tähenduse mõistmisele Eestis ja tema väärtustamisele laiema avalikkuse hulgas.

Imbi Henno

Kerstin Gier “Igale lahendusele oma probleem”

Igale lahendusele oma probleem” — see pealkiri intrigeeris mind juba siis, kui raamat raamatukokku tuli. Siis sain ma aru, et see raamat läheb naistekate riiulisse, ja kuna ma eriline naistekate lugeja ei ole, siis jäi see raamat minust tookord lugemata. Nüüd aga jäi jälle näppu ja kuna ma olen aastatega natuke tolerantsemaks muutunud, andsin raamatule võimaluse.

Raamat kuulub chick-lit kirjandusse: on naispeategelane vanuses 23-33, alguses vallaline, raamatu lõpuks paaris, vahele kerges toonis ja humoorikas võtmes kirjeldatud sekeldusi, olgugi et tegevuste sisu võib vahel olla üsna tõsine või eluline. Selle raamatu keskmeks on luhtaläinud enesetapp, mis selleni viis, saadetud viimased kirjad, kuidas hoolikalt planeeritud ettevõtmine untsu läks ja kuidas ümbritsevad sellele reageerisid. Vägagi tõsine teema ju, aga kirja on pandud komöödiana, nii et teeb sellest lihtsa ja kaasahaarava lugemise, aga paneb raamatus mainitud murekohtade üle ikkagi mõtlema ka.

Oma lisavõlu oli sellel, et kuna autor on sakslane ja raamatu tegevus toimub Kölnis, siis on see hea vaheldus angloameerika sedasorti kirjandusele. Lisanüansina oli päris hariv lugeda kirjastusmaailma puudutavat osa.

Ja lõppu üks üldisem mõru pill. Mõnikord on mul tunne, et pooled Eesti kirjastused peaksid pooltele oma raamatutele külge panema sildi: “Hea lugeja! Seoses sellega, et me anname oma toimetajatele ebareaalseid tähtaegu ja eriti maksta ka ei taha, on teil suurepärane võimalus meelde tuletada emakeeletundides õpitut ja proovida oma oskusi kirjavigade parandajana. Ära maga seda võimalust maha! Siiralt teie …” Sellel raamatul oleks võinud see silt olla, sest üks lugeja oli parandanud kirjavigu pastakaga, teine oli pliiatsiga lihtsalt vigu märkinud, mõlemad väsisid kahjuks poole raamatu peal ära ja nii pidin ma edaspidi vigu mõttes ise parandama… Ja see ei tee lugemiselamust paremaks, arvaku kirjastused oma suurepärasest lugejate kaasamise ideest, mida tahavad.

Tiina Sulg

Tegelikkus ja tõelisus. Mirko Bonné „Die Widerspenstigkeit. Ein Märchen“

Alustaksin pisut ebatavaliselt, ülal nimetatud teksti ilmumiskohaga, milleks on Karl Rauch Verlag. Põhjus, miks ma seda teen, on üpriski asine. Selles väikeses Düsseldorfi kirjastuses näevad ilmavalgust peaaegu eranditult Antoine de Saint-Exupéry (29.06.1900–31.07.1944) teosed (kuni autoriga seotud kaubandusartikliteni välja). Kui 2014. aastal lõppes autoriõiguste kaitse, asuti otsima midagi uut. Nii jõutigi koostööni nimeka saksa kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja rännumehe Mirko Bonnéga (sündinud 9. juunil 1965 Tegernsees), mille tulemusena sündis kaunis raamatuke pealkirjaga „Die Widerspenstigkeit. Ein Märchen“ (ehk „Tõrksus. Muinasjutt“). Musta ja liivakollase värviga – kaanel lisanduvad punane ja sinine – väga kvaliteetsele paberile trükitud, reljeefsete kõvade kaante vahele köidetud lugu ilmestavad must-valged fotod ja vinjetid ning värviline järjehoidja.

Mirko Bonné seob 2017. aastal avaldatud kõrbes hargneva kunstmuinasjutu 1943. aastal ilmunud kunstmuinasjutuga „Le Petit Prince“ ehk „Väike prints“ (eesti keelde tõlkinud 1960. aastal Ott Ojamaa) ning selle autori ja illustreerijaga, prantsuse kirjanik ja lendur Antoine de Saint-Exupéry᾽ga. Viimase jälgi saadabki saksa autor ajama rännumehest ja kirjanikust minategelase. Ta suunab mehe Egiptuse ja Liibüa vahelisele Põhja-Sahara kõrbealale, kus Saint-Exupéry ja mehhaanik André Prévot olid olnud sunnitud tegema 29. detsembril 1935. aastal lennukiga hädamaandumise ning marssima viis päeva läbi liivamaastiku enne kui beduiinid nad päästsid. Sealt leiab nüüd minajutustaja aastakümneid hiljem – muidugi fiktiivses jutustuses − lennuki vraki, seal kohtub ta kõneleva ja enda taltsutamist paluva rebasega. 1935. aasta sündmus pani aluse Antoine de Saint-Exupéry allegoorilisele muinasjutule väikesest printsist ja enda taltsutamist paluvast rebasest. Raamatuna ilmus lugu 1943. aastal New Yorgis. Praegu kuulub „Le Petit Prince“ loetuimate prantsuskeelsete jutustuste hulka, see on tõlgitud 260 keelde ning seda on müüdud üle 140 miljoni eksemplari.

Filosoofilisi ja sotsiaalseid kommentaare sisaldava jutustuse üheks kandvamaks sõnumiks on rebase – Bonné loos üles astuva rebase vanavana- või vanavanavanaisa – poolt väikesele printsile avaldatud saladus ja selle jutustajapoolne kinnitus: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“ − „… olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis ilusaks nad teeb, on nähtamatu. […] See, mida ma näen, ei ole muud kui väline kest. Kõige tähtsam on nähtamatu …“ Rebast ja tema „saladust“ võib pidada üheks prantsuse ja saksa autori jutustust ühendavaks lüliks, tema mõtte edasikandjaks Bonné jutustuses aga minajutustajaga filosoofilise alatooniga vestlusi pidavat – eriti tõrksusest (die Widerspenstigkeit) – kõrberebast ehk fennekit. Ta soovitab mehel nimelt vahet teha „reaalsuse ja tõelisuse“ („Realität und Wirklichkeit“) vahel. Rebane on ka see tegelane, kes õigustab jutustusele lisatud alapealkirja „Ein Märchen“ ehk „Muinasjutt“, sest just kõrberebase antropomorfiseerimine ehk talle inimlike omaduste nagu rääkimine, mõtlemine ja kuuldetekstide kuulamine omistamine annab Bonné loole muinasjutu värvingu.

Kuid kas autorile on oluline üksnes lennukivraki väljakaevamine kõrbes ja minajutustajat rebasega ühendavad väikese printsi otsingud? Miks autor seda lugu üleüldse jutustab? Pole vist juhus, et rebase kuulderaamatute seas leidub ka Hermann Hesse India-romaan „Siddhartha“. Ei ole juhus vist seegi, et Mirko Bonné avab oma jutustuse võrdluspildiga: „Erinevalt kõrbest meis endis pole kõrbed Maa peal ebasõbralikud paigad.“ („Im Gegensatz zur Wüste in uns selbst sind die Wüsten auf der Erde keine unfreundlichen Orte.“) Kõrbe olemuseks ei ole „ei üksluisus ega ähvardus, vaid lakkamatu muutumine“, milles seisnevat nii kõrbe „piiritu ilu“, kui ka tema „suurim oht“. Kõrb on „tõelise maailma osa, nii nagu ta on pettekujutluse ja unistuste osa“, seletab minategelasele Tareq, üks tema kolmest giidist. Kõrbe mõiste määramatus, piiri hägusus kõrbe kui geograafilise koha ja metafoori vahel, aga ka kõrbe topos’e seotus kirja, seega esimeste kirjanduste tekkega, ongi võib-olla üks kõrbe poetiseerimise ajendeid. Kõrb ja kõrbemetafoor on köitnud mitmete autorite meeli: Francesco Petrarca, Dante, John Milton, William Blake, François-René de Chateaubriand, Friedrich Hölderlin, Novalis, E. T. A. Hoffmann, Gustave Flaubert, Friedrich Nietzsche, Karl May, Thomas Mann, Jorge Luis Borges, Dino Buzzati, Ingeborg Bachmann, Paul Bowles, Michael Ondaatje jt. Kõrbe kohta võib lisa lugeda ka minu „Akadeemias“ nr 10/2016 ilmunud artiklist „Kas maailm on tunnetatav? Salapärased kass, ema, kõrb Eugen Ruge romaanis „Cabo de Gata““(lk 1739–1741).

Olgu need paar vihjet ja suunavat küsimust toeks Mirko Bonné sulest pärineva 21. sajandi kunstmuinasjutu avastamisel ja lugemisel.

Saksa kirjanik ja tõlkija Mirko Bonné on selleaastase kirjandusfestivali Prima Vista külaline, ta on kolmekordne Saksa Raamatuauhinna (Deutscher Bücherpreis) nominent: 2009. aastal valiti romaan “Wie wir verschwinden” longlistʻi, 2013. aastal romaan “Nie mehr Nacht” shortlist’i ja 2017. aastal romaan “Lichter als der Tag” longlistʻi.

Eve Pormeister

 

Daniel Kehlmann „Tyll“

Daniel Kehlmann „Tyll“, Rowohlt, 2017, 480 lk

2017. aasta sügisel ilmus „Maailma mõõtmise“ autori Daniel Kehlmanni uus ajalooline romaan. Eesti keeles seda veel ei ole (ehk tuleb?), aga saksa keeles on see Lutsu raamatukogus ning Rahvusraamatukogus juba olemas ja ma kohe ei saa teisiti, pean soovitama.

„Tylli“ on kerge lugeda, aga romaan on ligi 500 lehekülge. Üle pika aja sain ma aru, mis mõnu on tegelikult lugeda paksu raamatut, sellega rohkem kui üks või kaks õhtut veeta. Midagi pole teha, kui Kehlmann võtab ette ajaloolise romaani, siis on ta tõeline meister, lihtsalt võrratu! Kõigele lisaks on tema ajaloolised romaanid seletamatul moel üllatavalt tänapäevased.

Õige mitu arvustajat on seda romaani nimetanud Kehlmanni parimaks (ta ise on sama meelt) või vähemalt parimaks pärast „Maailma mõõtmist“. Seda on nimetatud haritlaste „Troonide mänguks“ ja tõmmatud paralleele Umberto Ecoga.

„Tyll“ on igati kaasaegne romaan Kolmekümneaastasest sõjast (1618 – 1648), viimasest suurest ususõjast Euroopa pinnal. Kehlmann toob Till Ulenspiegeli keskajast varasesse uusaega: köieltantsija, mustkunstnik ja narr on ühenduslüliks erinevate peatükkide vahel, mis viivad lugeja kord lihtrahva juurde, siis kuningalossi, siis lahinguväljale, sõjalaagrisse jne.

Romaani esimene peatükk on justkui proloog kogu romaanile. See kirjeldab Tylli etteastet ühes vaikses rahumeelses külas ja on kujundlik pilt massihüsteeria esilekutsumisest, vägivalla ja viha tekkimisest inimestes. Teadmisest, et see on olemas ja võib igal hetkel jälle vallanduda. Pool kogemata, justkui möödaminnes.

Edasi tuleb nõiaprotsess Tylli kodukülas, siis käib lugeja sõja vallandaja Böömimaa kuninga (nn Talvekuningas, sest vaid ühe talve ta võimul oligi) ja tema naise Lizi juures, kes oli Maria Stuarti lapselaps, ja põikab seega ka Inglismaale ning Shakespeare’i näitemängude juurde. Käiakse ära Rootsi kuninga Gustav Adolfi sõjalaagris ja päris lahinguväljal ning lõpuks Osnabrückis, kus sõlmitakse Westfaali rahu. Tegevuse taustal avaneb lugejale 17. sajandi (valgustusajastule eelnenud ühiskonna) inimeste mentaliteet, usk ja ebausk ning tollase teaduse pürgimused ja kurioossus.

Kehlmann on ajaloolises romaanis oma sõiduvees. Julgelt ning mängleva kergusega segab ta reaalsuse ja fiktsiooni, ajaloolised tegelased ja väljamõeldud tegelaskujud. Ikka ja jälle on tahtmine guugeldada ja seda tasub ka teha. Mina näiteks ei teadnud Talvekuningast ehk Böömimaa kuningas Friedrichist I midagi. Nn universaalse õpetlase Athanasius Kircheri nime olin küll kuulnud ja teda ehk õpetlasekski pidanud, aga Kehlmann teeb temast ilmselt õigustatult peaaegu et soolapuhuja, jesuiidi, kelle „teadus“ teenis katoliku kirikut.

Eesti lugejat võiks kõnetada nii Gustav Adolf kui ka Till Ulenspiegel. Mulle on mällu sööbinud, et Gustav Adolf kirjutas Tartu ülikooli asutamisaktile alla kuskil sõjalaagris Saksamaal — Kehlmanni romaanist saamegi lugeda selle sõjalaagri väga naturalistlikku kirjeldust (haisu kirjeldus on muljetavaldav!). No ja tänu Lembit Ulfsakile ning filmikunstile ei tohiks ka müütiline kuju Till Ulenspiegel tundmatu olla.

Kehlmanni Tyll ei ole mingi lihtne naljaviskaja või kelm, pigem filosoofilist mõtet kandev tegelane. Tyll näeb inimesi läbi, ta on nende pahupoole paljastaja, õnnetuse tooja. Temas on nii deemonit kui ka šamaani. Ta on ellujäämiskunstnik keset sõda ja vägivalda, omamoodi sild keskaja ja saabuva uusaja vahel. Igal juhul väga jõuline kuju, ka metafoor, ja võib-olla isegi Kehlmanni alter ego.

Kehlmanni keel on kaasaegne, konkreetne ja selge. Raamatus ei ole pingutatust, kunstlikkust, ka raamatu kompositsioon on loomulik. Kuigi Kehlmann mängib julgelt ajalooga, ei saa talle ometi ette heita ajaloolise tõe moonutamist, kõik tundub tõepärane. See on üheaegselt ajalooline romaan ja fantaasiaromaan, seiklus- ja akadeemiline romaan. Pidevalt on kõrvuti õudne ja koomiline. Kehlmanni romaanis ei ole miski üheselt selge, lugejas väikese segaduse tekitamine kuulub tema stiili juurde.

Kehlmann kirjutab tavaliselt justkui distantsilt, irooniliselt ja pisut üleolevalt. „Tyll“ on teistsugune, varsematest teostest soojem ja empaatilisem. Kehlmann kirjutab esmakordselt nii, et tema tegelastele võib kaasa tunda, olgu nad lihtrahva hulgast või kuningakojast. Erandiks on inkvisitsioonikohtunikud ja juba nimetatud unsiversaalteadlane Kircher, nende üle naerab Kehlmann mõnuga.

Nii nagu „Maailma mõõtmises“ ei püüa Kehlmann ka „Tyllis“ luua otseseid paralleele kaasaegse maailmaga. Ta lihtsalt kirjutab kõigepealt nõiaprotsessist ja siis sõja õudustest ning sellest, mis need inimestega teevad. Kirjutab inimloomusest ja valitsejate ambitsioonidest ning paralleelid tekivad iseenesest. 17. sajandil oli Euroopas samasugune lahinguväli nagu praegu nii mitmeski Lähis-Ida riigis. Ühes intervjuus Kehlmann tunnistabki, et just religiooni kui hävitava jõu tagasitulek maailma poliitilisele areenile tekitas temas huvi kirjutada ususõjast Euroopas. Kogu kirjutamise protsessi käigus, mis kestis umbes viis aastat, ta tundis, et ta kirjutab tegelikult aktuaalset raamatut.

Linda Jahilo