Posts Tagged ‘saksa’

Kerstin Gier “Igale lahendusele oma probleem”

Igale lahendusele oma probleem” — see pealkiri intrigeeris mind juba siis, kui raamat raamatukokku tuli. Siis sain ma aru, et see raamat läheb naistekate riiulisse, ja kuna ma eriline naistekate lugeja ei ole, siis jäi see raamat minust tookord lugemata. Nüüd aga jäi jälle näppu ja kuna ma olen aastatega natuke tolerantsemaks muutunud, andsin raamatule võimaluse.

Raamat kuulub chick-lit kirjandusse: on naispeategelane vanuses 23-33, alguses vallaline, raamatu lõpuks paaris, vahele kerges toonis ja humoorikas võtmes kirjeldatud sekeldusi, olgugi et tegevuste sisu võib vahel olla üsna tõsine või eluline. Selle raamatu keskmeks on luhtaläinud enesetapp, mis selleni viis, saadetud viimased kirjad, kuidas hoolikalt planeeritud ettevõtmine untsu läks ja kuidas ümbritsevad sellele reageerisid. Vägagi tõsine teema ju, aga kirja on pandud komöödiana, nii et teeb sellest lihtsa ja kaasahaarava lugemise, aga paneb raamatus mainitud murekohtade üle ikkagi mõtlema ka.

Oma lisavõlu oli sellel, et kuna autor on sakslane ja raamatu tegevus toimub Kölnis, siis on see hea vaheldus angloameerika sedasorti kirjandusele. Lisanüansina oli päris hariv lugeda kirjastusmaailma puudutavat osa.

Ja lõppu üks üldisem mõru pill. Mõnikord on mul tunne, et pooled Eesti kirjastused peaksid pooltele oma raamatutele külge panema sildi: “Hea lugeja! Seoses sellega, et me anname oma toimetajatele ebareaalseid tähtaegu ja eriti maksta ka ei taha, on teil suurepärane võimalus meelde tuletada emakeeletundides õpitut ja proovida oma oskusi kirjavigade parandajana. Ära maga seda võimalust maha! Siiralt teie …” Sellel raamatul oleks võinud see silt olla, sest üks lugeja oli parandanud kirjavigu pastakaga, teine oli pliiatsiga lihtsalt vigu märkinud, mõlemad väsisid kahjuks poole raamatu peal ära ja nii pidin ma edaspidi vigu mõttes ise parandama… Ja see ei tee lugemiselamust paremaks, arvaku kirjastused oma suurepärasest lugejate kaasamise ideest, mida tahavad.

Tiina Sulg

Advertisements

Tegelikkus ja tõelisus. Mirko Bonné „Die Widerspenstigkeit. Ein Märchen“

Alustaksin pisut ebatavaliselt, ülal nimetatud teksti ilmumiskohaga, milleks on Karl Rauch Verlag. Põhjus, miks ma seda teen, on üpriski asine. Selles väikeses Düsseldorfi kirjastuses näevad ilmavalgust peaaegu eranditult Antoine de Saint-Exupéry (29.06.1900–31.07.1944) teosed (kuni autoriga seotud kaubandusartikliteni välja). Kui 2014. aastal lõppes autoriõiguste kaitse, asuti otsima midagi uut. Nii jõutigi koostööni nimeka saksa kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja rännumehe Mirko Bonnéga (sündinud 9. juunil 1965 Tegernsees), mille tulemusena sündis kaunis raamatuke pealkirjaga „Die Widerspenstigkeit. Ein Märchen“ (ehk „Tõrksus. Muinasjutt“). Musta ja liivakollase värviga – kaanel lisanduvad punane ja sinine – väga kvaliteetsele paberile trükitud, reljeefsete kõvade kaante vahele köidetud lugu ilmestavad must-valged fotod ja vinjetid ning värviline järjehoidja.

Mirko Bonné seob 2017. aastal avaldatud kõrbes hargneva kunstmuinasjutu 1943. aastal ilmunud kunstmuinasjutuga „Le Petit Prince“ ehk „Väike prints“ (eesti keelde tõlkinud 1960. aastal Ott Ojamaa) ning selle autori ja illustreerijaga, prantsuse kirjanik ja lendur Antoine de Saint-Exupéry᾽ga. Viimase jälgi saadabki saksa autor ajama rännumehest ja kirjanikust minategelase. Ta suunab mehe Egiptuse ja Liibüa vahelisele Põhja-Sahara kõrbealale, kus Saint-Exupéry ja mehhaanik André Prévot olid olnud sunnitud tegema 29. detsembril 1935. aastal lennukiga hädamaandumise ning marssima viis päeva läbi liivamaastiku enne kui beduiinid nad päästsid. Sealt leiab nüüd minajutustaja aastakümneid hiljem – muidugi fiktiivses jutustuses − lennuki vraki, seal kohtub ta kõneleva ja enda taltsutamist paluva rebasega. 1935. aasta sündmus pani aluse Antoine de Saint-Exupéry allegoorilisele loole väikesest printsist ja enda taltsutamist paluvast rebasest, lugu ilmus raamatuna 1943. aastal New Yorgis. Praegu kuulub „Le Petit Prince“ loetuimate prantsuskeelsete jutustuste hulka, see on tõlgitud 260 keelde ja ning seda on müüdud üle 140 miljoni eksemplari.

Filosoofilisi ja sotsiaalseid kommentaare sisaldava jutustuse üheks kandvamaks sõnumiks on rebase – Bonné loos üles astuva rebase vanavana- või vanavanavanaisa – poolt väikesele printsile avaldatud saladus ja selle jutustajapoolne kinnitus: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“ − „… olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis ilusaks nad teeb, on nähtamatu. […] See, mida ma näen, ei ole muud kui väline kest. Kõige tähtsam on nähtamatu …“ Rebast ja tema „saladust“ võib pidada üheks prantsuse ja saksa autori jutustust ühendavaks lüliks, tema mõtte edasikandjaks Bonné jutustuses aga minajutustajaga filosoofilise alatooniga vestlusi pidavat – eriti tõrksusest (die Widerspenstigkeit) – kõrberebast ehk fennekit. Ta soovitab mehel nimelt vahet teha „reaalsuse ja tõelisuse“ („Realität und Wirklichkeit“) vahel. Rebane on ka see tegelane, kes õigustab jutustusele lisatud alapealkirja „Ein Märchen“ ehk „Muinasjutt“, sest just kõrberebase antropomorfiseerimine ehk talle inimlike omaduste nagu rääkimine, mõtlemine ja kuuldetekstide kuulamine omistamine annab Bonné loole muinasjutu värvingu.

Kuid kas autorile on oluline üksnes lennukivraki väljakaevamine kõrbes ja minajutustajat rebasega ühendavad väikese printsi otsingud? Miks autor seda lugu üleüldse jutustab? Pole vist juhus, et rebase kuulderaamatute seas leidub ka Hermann Hesse India-romaan „Siddhartha“. Ei ole juhus vist seegi, et Mirko Bonné avab oma jutustuse võrdluspildiga: „Erinevalt kõrbest meis endis pole kõrbed Maa peal ebasõbralikud paigad.“ („Im Gegensatz zur Wüste in uns selbst sind die Wüsten auf der Erde keine unfreundlichen Orte.“) Kõrbe olemuseks ei ole „ei üksluisus ega ähvardus, vaid lakkamatu muutumine“, milles seisnevat nii kõrbe „piiritu ilu“, kui ka tema „suurim oht“. Kõrb on „tõelise maailma osa, nii nagu ta on pettekujutluse ja unistuste osa“, seletab minategelasele Tareq, üks tema kolmest giidist. Kõrbe mõiste määramatus, piiri hägusus kõrbe kui geograafilise koha ja metafoori vahel, aga ka kõrbe topos’e seotus kirja, seega esimeste kirjanduste tekkega, ongi võib-olla üks kõrbe poetiseerimise ajendeid. Kõrb ja kõrbemetafoor on köitnud mitmete autorite meeli: Francesco Petrarca, Dante, John Milton, William Blake, François-René de Chateaubriand, Friedrich Hölderlin, Novalis, E. T. A. Hoffmann, Gustave Flaubert, Friedrich Nietzsche, Karl May, Thomas Mann, Jorge Luis Borges, Dino Buzzati, Ingeborg Bachmann, Paul Bowles, Michael Ondaatje jt. Kõrbe kohta võib lisa lugeda ka minu „Akadeemias“ nr 10/2016 ilmunud artiklit „Kas maailm on tunnetatav? Salapärased kass, ema, kõrb Eugen Ruge romaanis „Cabo de Gata““(lk 1739–1741).

Olgu need paar vihjet ja suunavat küsimust toeks Mirko Bonné sulest pärineva 21. sajandi kunstmuinasjutu avastamisel ja lugemisel.

Saksa kirjanik ja tõlkija Mirko Bonné on selleaastase kirjandusfestivali Prima Vista külaline, ta on kolmekordne Saksa Raamatuauhinna (Deutscher Bücherpreis) nominent: 2009. aastal valiti romaan “Wie wir verschwinden” longlistʻi, 2013. aastal romaan “Nie mehr Nacht” shortlist’i ja 2017. aastal romaan “Lichter als der Tag” longlistʻi.

Eve Pormeister

 

Daniel Kehlmann „Tyll“

Daniel Kehlmann „Tyll“, Rowohlt, 2017, 480 lk

2017. aasta sügisel ilmus „Maailma mõõtmise“ autori Daniel Kehlmanni uus ajalooline romaan. Eesti keeles seda veel ei ole (ehk tuleb?), aga saksa keeles on see Lutsu raamatukogus ning Rahvusraamatukogus juba olemas ja ma kohe ei saa teisiti, pean soovitama.

„Tylli“ on kerge lugeda, aga romaan on ligi 500 lehekülge. Üle pika aja sain ma aru, mis mõnu on tegelikult lugeda paksu raamatut, sellega rohkem kui üks või kaks õhtut veeta. Midagi pole teha, kui Kehlmann võtab ette ajaloolise romaani, siis on ta tõeline meister, lihtsalt võrratu! Kõigele lisaks on tema ajaloolised romaanid seletamatul moel üllatavalt tänapäevased.

Õige mitu arvustajat on seda romaani nimetanud Kehlmanni parimaks (ta ise on sama meelt) või vähemalt parimaks pärast „Maailma mõõtmist“. Seda on nimetatud haritlaste „Troonide mänguks“ ja tõmmatud paralleele Umberto Ecoga.

„Tyll“ on igati kaasaegne romaan Kolmekümneaastasest sõjast (1618 – 1648), viimasest suurest ususõjast Euroopa pinnal. Kehlmann toob Till Ulenspiegeli keskajast varasesse uusaega: köieltantsija, mustkunstnik ja narr on ühenduslüliks erinevate peatükkide vahel, mis viivad lugeja kord lihtrahva juurde, siis kuningalossi, siis lahinguväljale, sõjalaagrisse jne.

Romaani esimene peatükk on justkui proloog kogu romaanile. See kirjeldab Tylli etteastet ühes vaikses rahumeelses külas ja on kujundlik pilt massihüsteeria esilekutsumisest, vägivalla ja viha tekkimisest inimestes. Teadmisest, et see on olemas ja võib igal hetkel jälle vallanduda. Pool kogemata, justkui möödaminnes.

Edasi tuleb nõiaprotsess Tylli kodukülas, siis käib lugeja sõja vallandaja Böömimaa kuninga (nn Talvekuningas, sest vaid ühe talve ta võimul oligi) ja tema naise Lizi juures, kes oli Maria Stuarti lapselaps, ja põikab seega ka Inglismaale ning Shakespeare’i näitemängude juurde. Käiakse ära Rootsi kuninga Gustav Adolfi sõjalaagris ja päris lahinguväljal ning lõpuks Osnabrückis, kus sõlmitakse Westfaali rahu. Tegevuse taustal avaneb lugejale 17. sajandi (valgustusajastule eelnenud ühiskonna) inimeste mentaliteet, usk ja ebausk ning tollase teaduse pürgimused ja kurioossus.

Kehlmann on ajaloolises romaanis oma sõiduvees. Julgelt ning mängleva kergusega segab ta reaalsuse ja fiktsiooni, ajaloolised tegelased ja väljamõeldud tegelaskujud. Ikka ja jälle on tahtmine guugeldada ja seda tasub ka teha. Mina näiteks ei teadnud Talvekuningast ehk Böömimaa kuningas Friedrichist I midagi. Nn universaalse õpetlase Athanasius Kircheri nime olin küll kuulnud ja teda ehk õpetlasekski pidanud, aga Kehlmann teeb temast ilmselt õigustatult peaaegu et soolapuhuja, jesuiidi, kelle „teadus“ teenis katoliku kirikut.

Eesti lugejat võiks kõnetada nii Gustav Adolf kui ka Till Ulenspiegel. Mulle on mällu sööbinud, et Gustav Adolf kirjutas Tartu ülikooli asutamisaktile alla kuskil sõjalaagris Saksamaal — Kehlmanni romaanist saamegi lugeda selle sõjalaagri väga naturalistlikku kirjeldust (haisu kirjeldus on muljetavaldav!). No ja tänu Lembit Ulfsakile ning filmikunstile ei tohiks ka müütiline kuju Till Ulenspiegel tundmatu olla.

Kehlmanni Tyll ei ole mingi lihtne naljaviskaja või kelm, pigem filosoofilist mõtet kandev tegelane. Tyll näeb inimesi läbi, ta on nende pahupoole paljastaja, õnnetuse tooja. Temas on nii deemonit kui ka šamaani. Ta on ellujäämiskunstnik keset sõda ja vägivalda, omamoodi sild keskaja ja saabuva uusaja vahel. Igal juhul väga jõuline kuju, ka metafoor, ja võib-olla isegi Kehlmanni alter ego.

Kehlmanni keel on kaasaegne, konkreetne ja selge. Raamatus ei ole pingutatust, kunstlikkust, ka raamatu kompositsioon on loomulik. Kuigi Kehlmann mängib julgelt ajalooga, ei saa talle ometi ette heita ajaloolise tõe moonutamist, kõik tundub tõepärane. See on üheaegselt ajalooline romaan ja fantaasiaromaan, seiklus- ja akadeemiline romaan. Pidevalt on kõrvuti õudne ja koomiline. Kehlmanni romaanis ei ole miski üheselt selge, lugejas väikese segaduse tekitamine kuulub tema stiili juurde.

Kehlmann kirjutab tavaliselt justkui distantsilt, irooniliselt ja pisut üleolevalt. „Tyll“ on teistsugune, varsematest teostest soojem ja empaatilisem. Kehlmann kirjutab esmakordselt nii, et tema tegelastele võib kaasa tunda, olgu nad lihtrahva hulgast või kuningakojast. Erandiks on inkvisitsioonikohtunikud ja juba nimetatud unsiversaalteadlane Kircher, nende üle naerab Kehlmann mõnuga.

Nii nagu „Maailma mõõtmises“ ei püüa Kehlmann ka „Tyllis“ luua otseseid paralleele kaasaegse maailmaga. Ta lihtsalt kirjutab kõigepealt nõiaprotsessist ja siis sõja õudustest ning sellest, mis need inimestega teevad. Kirjutab inimloomusest ja valitsejate ambitsioonidest ning paralleelid tekivad iseenesest. 17. sajandil oli Euroopas samasugune lahinguväli nagu praegu nii mitmeski Lähis-Ida riigis. Ühes intervjuus Kehlmann tunnistabki, et just religiooni kui hävitava jõu tagasitulek maailma poliitilisele areenile tekitas temas huvi kirjutada ususõjast Euroopas. Kogu kirjutamise protsessi käigus, mis kestis umbes viis aastat, ta tundis, et ta kirjutab tegelikult aktuaalset raamatut.

Linda Jahilo

Loodus ja ühiskond — W. G. Sebald “Pärast loodust. Elementaarluuletus”

Sebald_kaas_P7544_must.inddSuhtusin peaaegu eelarvamusega saksa kirjaniku ja kirjandusteadlase W. G. Sebaldi (1944, Wertach – 2001, Norfolk) raamatusse “Pärast loodust. Elementaarluuletus” (“Nach der Natur. Ein Elementargedicht”, 1988), kui mulle see vaata et poolvägisi kätte suruti. Ma ei tea, mis mind rohkem häiris – vaatamata oma kunagisele vaimustusele Sebaldi romaanist “Austerlitz” (2001), ühest 21. sajandi alguse olulisimast teosest –: kas teksti vorm või fakt, et ei saa seda lugeda originaalkeeles, st saksa keeles. Ent vahete-vahel suudab inimene ka iseennast üllatada. W. G. Sebaldi (kitsamas mõttes) esimene kirjanduslik töö “Nach der Natur” haaras mind otsemaid endaga kaasa. Lisaks tõukas raamatuke mind kaevuma mälusügavustesse unustatut välja õngitsema ja internetis surfima või mõne teatmeteose järele haarama.

Elementaarluuletus, mille tausta moodustavad eksistentsiaalsed küsimused, sisaldab kolme osa, lugusid kolme mehe elust ja olemisest üldse: saksa renessansi maalikunstnik ja graafik Matthias Grünewald (1470. ja 1480. aasta vahel – 1528. ja 1530. aasta vahel), kes on meile tuntud eelkõige Isenheimi altarimaaliga; saksa arst ja loodusuurija Georg Wilhelm Steller (10. märts 1709, Windsheim, Frankimaa – 12. november 1746, Tjumen, Venemaa), kes võttis osa Taani kapten Vitus J. Beringi (1681–1741) teisest Kamtšatka-ekspeditsioonist ehk Alaska-ekspeditsioonist (1733–1743) ja kelle järgi on nimetatud mitmed loomad nagu nt Cyanocitta stelleri (vareslane tutt-sininäär), Polysticta stelleri (sukelpart kirjuhahk), Stelleri merilõvi (välja surnud); ning autor ise, saksa kirjanik ja kirjandusteadlane W. G. Sebald, kelle mitmed teosed on kantud melanhoolsest alatoonist ja kelle meeli köitsid mäletamise ja mälu tähendus ning funkstioon.

Kõik kolm üksteisest kaugele jäävatest aastasadadest pärinevat meest tajusid inimese ja looduse vahelist konflikti, igaüks omal viisil. Kuid et see erinevus on olemas, adusid kõik kolm. Kõigist neist (elu)lugudest ja nägemustest kostub läbi ja vastu juba ammusest ajast kestev looduse hävingu hääletu katastroof:

2. osa, “Ja asuksin elama viimse mere otsa” (Georg Wilhelm Steller):

georgewilhelmsteller“kirjutab memorandumeid
pärismaiste suguharude kaitseks,
keda mereväekomandatuur Bolšeretskis
kohtleb halvasti ja kelle õigusi kärbib,
mis viib selleni, et tema vastu kirjutatakse kiri,
et aset leiavad ülekuulamised,
et tekivad arusaamatused,
et järgneb vahistamisi ja et Steller
mõistab nüüd lõplikult erinevust
looduse ja ühiskonna vahel.” (lk 59, minu esiletõst)

“Hallilt ilma suunata oli kõik, polnud ei üla- ega alapoolt,
loodus hävitamisprotsessis,
puhta dementsuse olekus. […]” (lk 52; minu esiletõst)

1. osa, “Otsekui lumi Alpidel” (Matthias Grünewald):

“[…] mõistis Grünewald,
kes peab üldse olema kaldunud ekstremsitliku
maailmamõistmise poole, elu lunastamist kui elust pääsemist.
[…]
Selline on tema, maalikunstniku jaoks
kõik loodu, pilt meie segasest kohalolekust
maa pealispinnal, pilt järske radasid mööda
kulgevast regeneratsioonist,
mille parasiitlikud, kokku ja koost kasvanud
vormid tungivad otsekui deemonlik parv
sisse eremiidi rahusse.
matthiasgrunewaldSedaviisi kirjeldas Grünewald,
vaikides pintslit juhtides, patoloogilise vaatemängu
kisa, röökimist, korinat ja sosinat,
küllap hästi teades, et tema ja ta kunst
kuuluvad ka ise selle vaatemängu juurde.
See paaniline kaelavääne, mida on näha kõigil
Grünewaldi teostes esinevatel subjektidel,
mis jätab kõri vabaks ja pöörab näo sageli
pimestava valguse poole, on kehade
äärmine väljendus selle jaoks, et loodus ei tunne tasakaalu,
vaid teeb pimesi ühe eksperimendi teise järel
ja arulageda nokitseja kombel juba lammutab seda,
mis tal just äsja välja tuli.
Looduse ainuke eesmärk on järele proovida,
kui kaugele ta veel minna saab, võrsumine,
edasiviimine ja sigimine,
[…]”(23–24; minu esiletõst)

3. osa, “Pime öö tuleb esile” (W. G. Sebald):

“laigulise halli kartongi tagaküljel sõnad
“tulevikus lebab surm meil jalge ees”,
üks neid ähmaseid oraaklisõnumeid,
mida sa enam kunagi ei unusta.” (lk 68)

“kui vahtisin välja, see tekitas minus varakult
kujutluse hääletust katastroofist, mis
tähelepanu äratamata toimub vaataja ees.” (lk 72; minu esiletõst)

“Antennide võbinat majade katustel
tajusin ma säbrutusena oma ajus,
kaugel eemal suutsin kuulda valget
Gaussi müra, ühetoonilist, kogu heliredelit
hõlmavat häält, maalt kuni üles taevani,
kus eetri sees ujuvad tähed. Sestpeale
olen saatnud mööda palju kohutavaid
kahtlusekesköid, aga nüüd pöördub rahu
tagasi põrmu sisse ja ma loen 18. sajandi
looduskirjeldustes, kuidas haljendav maa
langeb Juura sinisesse varju ja lõpuks
heidab ainult aegunud jää Alpidel veel
nõrka vastuhelki.” (lk 82–83)

Nägemusele katastroofist vastandub utoopia loodusest. Utoopia, mis lõppude lõpuks saab inimesest võitu, et võimaldada elementidele, taimedele ja loomadele taas eksistentsi ilus ja rahus.

wgsebald“Vaata teraselt ettepoole,
seal õhtuhalluses näed sa
kaugeid tuuleveskeid tiirlemas.
Mets taganeb, tõepoolest,
nii avaralt, et sa ei tea enam,
kus ta oli kunagi olnud, ja jääkelder
avaneb pilgule, ja härmatis joonistab põllule
maakera värvitu pildi.
Kui rebeneb nägemisnärv,
siis läheb vaikses õhuruumis
nii valgeks otsekui lumi
Alpidel.” (lk 32; 2. osa)

Eesti keeles on W. G. Sebaldilt ilmunud:

Eve Pormeister

Valerie Fritschi karm ja poeetiline „Winteri aed“

waleriefritschNoore austria kirjaniku (sündinud 1989) romaan „Winteri aed“ jõudis poelettidele nädal-poolteist tagasi (kirjastus Eesti Raamat, tlk Terje Loogus) ja juba sel nädalal on võimalik autori endaga kohtuda kirjandusfestivalil Prima Vista. Kohtumine Valerie Fritschiga ja „Winteri aia“ esitlus toimub neljapäeval, 5. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjanikuga ajab juttu tõlkija Kristel Kaljund, kes on tõlkinud eesti keelde näiteks Daniel Kehlmanni kolm raamatut.

Valerie Fritsch sündis Grazis, ta õppis fotograafiat ja töötab fotokunstnikuna. Noor kirjanik on tõeline maailmarändur, sest umber poole aastast reisib ta mööda maailma ringi, põhiliselt Aafrikas ja Aasias. Enne tähelepanu äratanud „Winteri aeda“ („Winters Garten“, 2015) on Fritschilt ilmunud romaan, luulekogu ja fotodega reisikirjade raamat „Maailm on minu sisikond“ („Die Welt ist meine Innerei“). Mainekalt Bachmanni auhinna konkursilt tõi ta möödunud aastal koju publikupreemia.

fritschwinteriaedFritschi apokalüpsise lähenemist kujutava romaani teeb eriliseks selle hämmastavalt rikas ja kaunis keel. See on lopsakas, lausa barokne, kirjanik maalib keelega nii tundelisi kui ka väga karme pilte. Kriitkud on nimetanud romaani võimsaks ja poeetiliseks ning võrrelnud Lars von Trieri filmiga „Melanhoolia“.

Winteri aed on idülliline aiakoloonia väljaspool linna, kus loodus on lopsakas, kõik kasvab ja õitseb, aga nagu looduses ikka, ka närbub ja sureb. Autor kirjeldab romaani peategelase Anton Winteri lapsepõlve paradiisi menutavas aias ning viib seejärel lugeja maailmalõpu ootuses mereäärsesse linna, kus valitseb kaos. Keset koostlagunevat maailma armub Anton Winter elus esimest korda. Romaanist leiame kirjaniku nägemuse sellest, mis juhtub inimesega tulevikulootuseta maailmas.

fritschwintersgartenMind võlus raamatu esimestest lehekülgedest alates autori keelekasutus. Paar näidet ka, esiteks aiaidülli kirjaldusest: „Anton Winteri lapsepõlv oli kuhjaga täis kõrget heina ja teeroose ja rohelisi õunu puudel, mida terve suvi ihaldavalt vaadati, nii et nad millalgi häbelikult punastasid. Vanad ja haiged olid kodus, ja läbi õhukese naha tungis päikesevalgus kuni skeletini, kui nad istusid kellukate keskel, nii haprad, justkui oleksid üks nende seast.…Tuhandete kaupa puhkesid üle öö sirelipõõsaste õied, nii et tundus, nagu läbistaks aeda sahin.“. Teine tekstilõik mereäärsest linnast, kus elu laguneb koost: „Ükskõik kuhu Anton vaatas, lisaks lastele liikusid majaridade vahel ka loomad. Teda ehmatasid tänavakoerte karjad, kes jooksid hämaruses, hambad verised ja silmad kurvad, ja vaatasid mitu korda tagasi, justkui oleksid nad midagi unustanud. Ta saatis pilguga … lahti lastud tsirkuseloomi, kes surusid end fassaadide varju. Kõhnad olid nad ja hirmuäratavad. Nad marssisid läbi linna, just nagu oleksid pikal reisil“.

Valerie Fritsch on varaküps noor kirjanik, kes tegeleb eksistentsiaalsete küsimustega: tema vaateväljas on terve eluring sünnist surmani, maailma ilu ja valu. Ta „vaatab“ vanade inimeste sisse sama usutavalt kui laste ja armastajapaari mõtetesse või unenägudesse. Kahtlemata pole ta ainuke (hiljuti ilmus eesti keeles poola kirjaniku Marek Hłasko „Kaunid kahekümneaastased“, kes kirjutas oma põhiteosed 20ndate eluaastate esimeses pooles), aga selliseid on vähe.

fritschderweltJah, võib-olla otsija leiab kohati ka noore autori romantilist, kõiketeadvat lähenemist või liiga suurt mängulusti keelega, aga see ei ole kindlasti esiplaanil. „Winteri aed“ on terviklik ja haarav teos.

Mõtlen ikka, et mis nende austerlastega lahti on – loodus näeb välja nagu piltpostkaardil, aga nad kirjutavad apokalüpsisest nii häid raamatuid (või on mässumeelsed nagu Jelinek!)! Keda võluvad romaanid apokalüpsisest, on kindlasti lugenud austria kirjanike teoseid nagu Marleen Haushoferi „Üksinda maailmas“ või Thomas Glavinici „Öötöö“ (ka Terje Looguse tõlge), või siis hoopis Robert Schneideri sünget avastamata geeniuse lugu „Une poolvend“. „Winteri aed“ on selle rea väärikas jätkaja.

Linda Jahilo

Eugen Ruge ja tema lood

eugenrugeKohe on algamas Tartus kirjandusfestival Prima Vista ning seetõttu soovitan ma kõigepealt tulla kuulama festivali külalist Saksamaalt ning alles seejärel tema hiljuti eesti keeles ilmunud raamatut. Neile, kel saksa keel suus, julgen lisaks soovitada veel kirjaniku seni eesti keelde tõlkimata esikteost.

rugecabodegataNiisiis, teisipäeval, 3. mail algusega kell 17.00 esineb Tartu Ülikooli raamatukogus saksa kirjanik ja tõlkija Eugen Ruge. Tema vestluskaaslaseks on sakslanna, TÜ õppejõud Silke Pasewalck. Ruge loeb katkendeid hiljuti eesti keeles ilmunud lühiromaanist „Cabo de Gata“ (Loomingu Raamatukogu, 2016, tlk Tiiu Relve) ja oma Saksa Raamatuauhinnaga pärjatud ning tänaseks rohkem kui kahekümnesse keelde tõlgitud perekonnaromaanist „Kahaneva valguse aegu“ („In Zeiten des abnehmenden Lichts“, 2011). See teos on veel eesti keelde tõlkimata, aga üks peatükk ilmub ajakirja Akadeemia mainumbris.

rugezeitenabnehmendenlichtsEugen Ruge on sündinud 1954. a Siberis, üles kasvanud Ida-Saksamaal, õppinud matemaatikat ja kirjutanud enne proosakirjaniku karjääri arvukalt näidendeid. Prosaistina alustas ta 50ndates eluaastates juba küpse autorina. Tema suuresti autobiograafiline perekonnasaaga „Kahaneva valguse aegu“ on üllatavalt põneva struktuuriga romaan, mis kujutab ühe Saksa kommunistide perekonna allakäiku 50 aasta jooksul läbi nelja põlvkonna saatuse. See ei ole lineaarne romaan — vahelduvad aastad ja kõnelejad. Romaani on nimetatud isegi SDV „Buddenbrookideks“.

rugecaboLühiromaan „Cabo de Gata“ on sisuliselt suguvõsaromaani eellugu, aga kirja pandud 15 aastat hiljem, siis kui perekonnasaaga oli juba ilmunud ja edu saavutanud. Kirjanik juhatab romaani sisse lausega „Selle loo ma leiutasin selleks, et rääkida kuidas see oli.“ Aga oli nii, et nimetu kirjanik tundis juba pikka aega painet või lausa kohustust kirjutada romaan oma põnevast perekonnaloost. rugedecataÜhel päeval põgeneb ta Berliinist ning maandub Andaluusia kalurikülas, mis kannab nime Cabo de Gata, (tõlkes Kassineem). Loodetud paradiis on jaanuaris külm, inimesed ebasõbralikud, romaani kirjutamine ei õnnestu kohe kuidagi, aga ometi ei ole raamat depressiivne ega rõhuv, pigem kerge ja mänguline. Kirjanik jälgib kohalikke, kalurikülla satuvad inglane ja ameeriklane, aga tõeliselt läheb talle korda vaid postkasti juures kohatud punasevöödiline kass. Ma ei ole vist üheski raamatus kohanud nii palju sõna „mäletan“, kirjaniku mäng mäletamisega on omamoodi tore ja mõtlemapanev.

rugetõotatudmaaRugede perekonnaloo sissejuhatuseks võib aga pidada kirjaniku isa, ajaloolase Wolfgang Ruge mälestusteraamatut “Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad“, mis on ilmunud mõned aastad tagasi kirjastuse Tänapäev väljaandena ka eesti keeles. Isa raamatule on järelsõna kirjutanud Eugen Ruge.

Linda Jahilo

Christian Kracht „Impeerium“ ja „1979“

Aasta lõpus jõudis vaikselt raamatulettidele Christian Krachti „Impeeriumi“ tõlge (väljaandja kirjastus Hea Lugu, tõlkija Kristel Kaljund). Olgu kohe öeldud, et saksa keeleruumis valitseb Krachti teoste ilmumise järel kõike muud kui vaikus – neist räägitakse, nende üle vaieldakse. Šveitslane Kracht on omal moel tabamatu, ta on mängur, kelle puhul on raske pihta saada, kes ta selline on. Kracht on provakatiivne, teda peetakse skandaalseks autoriks, kirjutavaks dändiks, oma põlvkonna Celine’ks. Tema teosed on kui moodsa ühiskonna teravpeegel.

Romaani “Impeerium” (2012) žanrimääratluseks on seiklusromaan, võiks öelda ka, et ajalooline farss. Krachtil on õnnestunud oma seiklusromaaniga umbes sama, mis Daniel Kehlmannil ajaloolise romaaniga „Maailma mõõtmine“. Nad elustasid need žanrid kaasaegse lugeja jaoks, tegid söödavaks läbi keelekasutuse, iroonia ja huumori. Muide, mõlemad romaanid on tõlkinud Kristel Kaljund!

krachtimpeerium„Impeeriumi“ peategelane on Nürnbergist pärit nudist ja romantik August Engelhardt (1875 –1919), kes siirdub 20. sajandi algul Saksa Uus-Gineasse (täna Paapua Uus-Ginea), et osta kookospalmide istandus. Radikaalse taimetoitlasena oli ta eesmärk toituda ja elatuda üksnes kookospähklitest. Sellega asi ei piirdunud: Engelhardt pidas end maailma päästjaks, tahtis luua uue religiooni ja riigi, kookose filosoofiaga maailma päästa. Aga ta ebaõnnestub totaalselt – taimetoitlasest saab kannibal, maailmapäästjast antisemiit jne.

Kerged on tekkima paralleelid ühe teise, kunstnikuna ebaõnnestunud romantikuga, kes pööras kogu Euroopa pahupidi. Kracht ei salga, et nii see oligi mõeldud. „Impeerium“ kirjeldab hullumeelsuse spiraali, mis kätkeb endas 20. sajandi läbikukkumiste allegooriat. Tõelise maiusena toob Kracht väikestes episoodides oma teosesse sisse terve rea saksa kirjanduse (ja mitte ainult) suurkujusid nagu Hermann Hesse, Thomas Mann, Franz Kafka. Tõlkija märkused aitavad eesti lugejal need vihjed ära tunda.

„Impeerium“ põhjustas Saksamaal ägeda diskussiooni. Krachti süüdistati pärast romaani ilmumist uusparempoolsete ja satanistlike vaadete jagamises. Kriitik Georg Diezi sõnul on Kracht näide sellest, kuidas demokraatiavaenulik totalitaarne mõtlemine trügib peavoolu. Teised kriitikud jälle ütlevad, et Diez ei mõista autori huumorit ja irooniat. Eks iga lugeja otsustab ise, mida skandaalne mängur, „ühemõtteliselt kahemõtteliseks“ autoriks tituleeritud Kracht oma romaanis öelda tahab.

Ei saa jätta mainimata, et Krachti “Impeeriumi” saatis suur edu USA-s – see valiti 2015. aasta kümne parima raamatu hulka. Saksa keeles kirjutava autori jaoks on see ennekuulmatu edulugu!

kracht1979Koos „Impeeriumiga“ tahaks soovitada teistki Krachti romaani, mis eesti keeles olemas, see on „1979“ (Steamark 2002, tlk Andrus Simsel).

Romaan “1979” (2001) on lugu noorest sisekujundajast, kes suundus islamirevolutsiooni aastal koos oma geipartneriga Iraani ja sealt edasi Tiibetisse elu mõtet otsima. Teheranis ühe uimastipeo järel peategelase küpsem kaaslane Christopher sureb üledoosi (või muu haiguse?) tõttu. Peategelane siirdub edasi Tiibetisse, aga satub punahiinlaste kätte ja lõpetab sunnitöölaagris eeskujuliku vangina. Eriliselt rõhutamata selgub raamatu lehekülgedel islamiusku inimese arvamus eurooplasest, kumab läbi lääne väärtuste jõuetus ida totaalsete mudelite nagu islamism ja maoism ees. Kuna romaan ilmus vahetult enne 11. septembrit (kaksiktornide rünnak), sai Krachti raamat suure tähelepanu osaliseks, seda peeti lausa prohvetlikuks.

Kracht on sotsiaalse närviga, hea ajastutajuga autor. Mitte ainult „Impeerium“ vaid ka 15 aastat tagasi ilmunud „1979“ on tänast Euroopat tabanud suure kriisi taustal ülimalt aktuaalsed.

Autorist niipalju, et tema sünniaasta on 1966. Kogu oma elu on ta olnud maailmarändur, elanud lisaks Euroopale mitmel pool Aasias, Aafrikas ja Ameerikas.

Kirjandusteadlased liigitavad Krachti saksa 90ndate aastate popliteratuuri esindajaks (esikteose “Faserland” põhjal), kuigi ise ta end selleks ei pea. Mõni kirjandusteadlane peab teda ülehinnatuks, aga ta teostel on suured tiraažid, teda märgatakse, temast räägitakse, teda tõlgitakse. Ja võin kinnitada – minu jaoks on Krachti raamatud olnud nauditav lugemine!

Linda Jahilo