Posts Tagged ‘saksa’

Kuldsete kahekümnendate pahupool – Erich Kästneri „Raiskuminek“

Autor ise on öelnud, et selles raamatus pole lugu – on meeleolud, värvikad stseenid, rajad ja tegelased, mis ilmuvad kuskilt ja kaovad teadmatusse, ning lõpp tuleb järsku ja lakooniliselt. Ometi on see Erich Kästneri mitte just mahukas suurteos ühekorraga paljut: üks võimsamatest Weimari vabariigi aegse Berliini kirjeldustest, filosoofiline mõistujutt, satiiriline portree 1920ndate aastate pöörasest metropolimiljööst, kirjanduslik fiktsioon liigutavate autobiograafiliste detailidega, eelkõige aga hoiatusromaan oma kaasaegsetele, kes „põikpäised justkui eeslid, liiguvad, selg ees, haigutava kuristiku poole“. Patsifistist kirjanik aimas juba hulk aega enne fašistide võimuletulekut, et Saksamaad ootavad ees mandumine ja allakäik. Nii on ka tema romaani kesksetel tegelastel, haritud ja intelligentsetel noortel inimestel, kes ju peaksid oma elu õieti alustama, paraku tee püsti ees. Või kui väljenduda teise piltliku ütluse abil: kes ei oska vooluga kaasa minna, see läheb põhja. Püsima jäävad vaid need, kes suudavad iseennast, oma mõtteid-tundeid-tegusid müüa. Ent 32-aastase Jakob Fabiani kõhklused ja hirmud perekonna loomise ees, kui pole kindlat tööd ja sissetulekut ning ühiskondlikud-poliitilised olud õige ebastabiilsed, on ju täiesti aktuaalsed ka tänapäeval.

Erich Kästner (1899–1974) oli juba saavutanud suure populaarsuse lasteraamatutega „Emil ja detektiivid“ (Emil und die Detektive) ja „Punktike ja Anton“ (Pünktchen und Anton), kui suvel 1931 esitas kirjastusele oma esimese täiskasvanutele mõeldud romaani käsikirja. Paar päeva hiljem õnnitleti teda toimetusest „suure eepilise töö“ eest ja ennustati raamatule edu. Siiski oli vastuväiteid kõigepealt pealkirja osas, kuna ükski nendest, mida Kästner pakkus – nt „Sealaut“ (Saustall), „Noorus vaakumis“ (Jugend im Vacuum) või „Soodom ja Gomorra“ (Sodom & Gomorrha) – polnud sobilikud. Teiseks olid toimetuse hinnangul osa lõike käsikirjas poliitiliselt liiga jultunud või kirjeldasid eriti kujukalt seksistseene ja teisi orgaanilisi protsesse. Toimetus nõudis seega õigust teha käsikirja kärpeid ja täiendusi ning pani romaanile pealkirjaks „Fabian – ühe moralisti lugu“ (Fabian – Die Geschichte eines Moralisten). Aasta lõpus teos ilmuski ja seda saatis ka ennustatud müügiedu, kuid natsionaalsotsialistlik ajaleht Völkischer Beobachter tituleeris selle peagi „trükitud sopaks“, mis kirjeldavat „alaminimeste orgiaid“. Paar aastat hiljem, mais 1933 põletasid fašistid romaani teiste „mandunud teoste“ hulgas avalikul tuleriidal Berliinis, Kästner ise oli pealtvaatajate hulgas.

Pärast Teist maailmasõda on seda teost tsenseeritud kujul korduvalt välja antud, samuti paljudesse keeltesse tõlgitud (eesti k 1981, tõlkinud Lembit Luiga), kuid alles 2013 ilmus saksa keeles Kästneri originaalkäsikirja järgi taastatud tekst – ja tema enda eelistatud pealkirjaga „Der Gang vor die Hunde“. Nüüd on see üks saksa kirjanduse olulisemaid suurlinnaromaane täielikul kujul ka eesti keeles olemas.

Piret Pääsuke

Timur Vermes „Ta on tagasi”

Kes on tagasi? Adolf Hitler.
Berliinis, keset tänapäeva ärkab ellu Adolf Hitler.
Hitlerist saab sotsiaalmeedia staar e. suunamudija.
Raamat on bestseller ja tehtud on mängufilm.

Selle kevade kirjandusfestivalil Prima Vista käis raamatu autor teosest rääkimas. Pärast kohtumisõhtul käimist oli mul kindel soov raamat läbi lugeda, aga ma pidin ootama, sest poes oli raamat läbi müüdud ja raamatukogus järjekord. Hitler müüb. Tegelikult müüb Hitler terves maailmas. Hitleriga seotud raamatuid loetakse, ostetatakse. Käiakse filme vaatamas. Jne.

Kuidas sai ja kui kiirelt sai Hitlerist meediastaar? Kiirelt, isegi väga kiirelt. Kes võtab teda läbi huumori (arvavad, et Hitler teeb Hitlerit paremini järgi kui originaal) või need, kes võtavad tema seisukohti elu kohta tõsiselt. Inimesed on vaimustuses, meedia on vaimustuses, TV operaatorid on vaimustuses – Hitler müüb.

Raamatut lugedes tuli mõte kui vahetada nimi Hitler ära mõne Eesti poliitiku nimega. Hirmutav. Meil on selliseid äärmuslike vaadetega poliitikuid, kes sama oskuslikult (kasutades ära tänapäeva (sotsiaal)meediat) suudavad oma äärmuslikku maailmavaadet laiadele massidele edukalt edasi anda ja inimesed usuvad, et on nende omad mõtted ja tunded.

Lugeja võiks mõelda Hitleri fenomeni üle, miks on Hitler tänapäeval nii popp?

Seda raamatut on võib-olla liiga mõnus lugeda. Kas naerame Hitleri üle või hoopis koos temaga inimeste üle? Kas ta on tagasi….

Kristiina Selli-Tupits

10 raamatut — Laura Loolaid

1. Samariitlase käsiraamat.

Nii kaua kui ma mäletan, kuulus iga maalkäigu juurde väike rituaal “Samariitlase käsiraamat” läbi lapata. Oli see siis vihmane päev, leiva luusselaskmine või muidu jõudehetk — niipea kui vana diivani vedrud kolksuga lohku vajusid, oli raamat juba iseenesest kätte ilmunud. Otsest lugemist mäletan ma vähe, rohkem sai ikka õnnetuste piltidega närvikõdi tekitatud ja imelike raviminimede üle itsitatud.

Iseloomustav tsitaat:

Mahlasoonte teel asetsevad mitmel pool mahlanäärmed, kus valmistatakse valgeid vereliblesid ja kus kinni peetakse kehasse ja mahla tunginud kahjulikud pisikud — nagu kindlustes. Seetõttu suurenevad ja valutavad vahel mahlanäärmed — seal on siis lahing vaenlastega käimas. Ei ole ka huvituseta tähele panna, et suuremad mahlanäärmete kogud asetsevad kaenla all, kubemes, kaelal jne., s. t. piiril — käe ja jala piiril kerega — riigiga, nagu kindlusedki, et vaenlasi mitte kaugele lasta tungida.

.

2. Robinson.

Eiei, mitte üldiselt, vaid üks väga konkreetne Vana Raamat, mis samuti kuulus maalkäimise rituaalide juurde. Seda lugesin küll põhjalikult ja korduvalt — ju oleks ribadeks lugenud, kui see väljaanne juba ei oleks ribadeks loetud. Et ka kaaned ja muu ümbritsev sisu on ajaga kaduma läinud, ei tea ilmumisaastat ega midagi! (Tõsi, trükistiil laseb aimata kahe- või kolmekümnendaid ja kiire tegevuse kulg lihtsustatud sisuga väljaannet.)

Iseloomustav tsitaat:

Hommikul oli õhk kõue järel lahedam, Mina aga nägin metsa poole käänates imelikku asja — nägin tuld, jooksin nagu pöörane sinna. Põesas põles. Pikne oli puusse löönud ja tuli oli edasi põesasse pääsenud.  

.

3. Roheline aas.

Kolmas maakodus rituaalselt loetud raamat. Tegu on nõretava nõukogude propagandaga sellest, kuidas kauge kolhoosi pioneeridel õnnestub akadeemik Lõssenkolt saada mutantnisu seemneid ja taimed üles kasvatada! Raamatu avastamine langes aega, kui meist olid saanud juba teadlikud nõukavastased jõnglased ja ilmselt algas lugemine iroonilises võtmes. Aga mis teha, raamat on paeluvalt kirjutatud ja lisaks väga rikas meemimaterjali poolest.

Iseloomustav tsitaat:

Trepile ilmus Dusja. Ta tõmbas palitu hõlmad koomale ning astudes ettevaatlikult veeloiku visatud telliskivide peale, tuli välja jalgrajale. Petja märkas, et tal on rätik endiselt viltu peas ja püsib ainult klambri abil. “Peaks talle oma detaili kinkima,” mõtles Petja. Kunagi oli keegi läbisõidul olev ohvitser kinkinud talle kristalse binokliprisma. Petja hoidis seda alati vasakus püksitaskus. 

.

4. Krabat.

Koduse pärimuse kohaselt olla seda mulle ette loetud siis, kui ma olin veel päris pisike. Hiljem oli raamat krooniliselt kadunud, aga ma teadsin, et ta on kuidagimoodi eriline. Kui kolimistega välja ilmus, siis lugesin igaks juhuks kohe mitu korda läbi. Iseloomustavat tsitaati ei saa anda, sest ta on jälle kuhugi kadunud, linnas ei ole, maal ei ole, küllap on hästi ära pandud. 

.

5. Kaarnakivi.

Kogumiku avastasin kuidagi kogemata ja olen sestsaadik risti-põiki ja üle lugenud. Aga mitte kunagi päris läbi. Esimestel lugemistel vaatasin vist illustratsioonide järgi, mida maksab ette võtta, edasi katsusin juba üksikuid lõike hamba all. Aga ikka on iga ülelugemisega jäänud nii, et rohkem kisuvad kaasa tondid ja imeteod, realistlikum ja lüürilisem värk jääb alati teiseks korraks.

Iseloomustav tsitaat:

”Ütle mulle, kumba sa valid, kas kivi päält kirja või maa päält maasika,” küsis Jaan Jukult. “Maa päält maasika,” vastas Juku, sest ta kõht oli kaunis tühi. “Maa päält maasikas on väga paha asi,” vastas Jaan, ”aga kivi pealt kiri on lõokesepesa.” “Ma ei teadnud,” vastas Juku. “Ma arvasin, et maa päält maasikas on tõesti maasikas.” Kõik nägid korraga, et Juku pää muutus äkki tublisti väiksemaks. 

.

6. Baskerville’ide koer.

Ikka see paks kõvakaaneline kogumik, mis kaheksakümnendate raamaturiiulil mahtus kuhugi Musketäride ja Maalt-merelt ja Tuhande ühe öö ligidusse. Järjekordne püsilugemisvara varajasest lapsepõlvest ja eluaegse deduktiiv-lembuse alustala. (Muide, taas kujunesid välja kindlad osad raamatus, mille ma kestva ja oleva ülelugemise käigus alati vahele jätsin). Kõrvale kuulata Vladimir Daškevitši filmimuusikat.

.

7.-8. Tõelised imed ja Muinasjutte.

Sel muistsel ajal, kui raamatute ilmumist ei juhtinud turuloogika, ega isegi veel mitte paberi- ja trükivärvidefitsiit, olid meie kodused riiulid lastekirjanduse osas pehmelt öeldes külluslikud. See tähendas, et oli võimalus palju asju lugemata jätta, aga ka, et oli võimalus juhuslikult igasuguseid asju avastada.

Saja rahva lugude ja pisikese sarja ja muu muistendvara vundamendi pealt tabasin muidugi otsekohe ära, et pealkirjadest hoolimata on need kaks midagi hoopis muud kui “muinasjutud” Ja see miski muu ahvatles!

.

9-10. 3 lugu ja Tagurpidi.

Ma ei saa tõestada, et ma õppisin lugema eestikeelsete koomiksitega. Aga ma saan väita, et nende mõju lugemisoskusele ja mitmekihilise teksti tunnetusele on üüratu. Seda mäletan ma ka, kuidas koomiksi lugemise käigus (oli see nüüd Tagurpidiantsla või Piilupart, Miki ja teised) hakkasin esimest korda tajuma, et väiksed kirjatähed seal serva peal on ka loetav tekst.

.

Laura Loolaid

 

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

Liina Lukas „Goethe luule imeallikas“ („Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles“ saatesõna)

Liina Lukase kirjutatud tekst Goethe luule eestikeelseid tõlkeid koondava “Nõmmeroosikese” jaoks on suurepärane ülevaade nii Goethest endast kui ka tema luulest ning muidugi selle tõlkimisest ja viisistamisest. Järelsõna saab oma võimalikkuse ja mõjuvuse muidugi anult koos kogumikuga, mis on raske, mahukas ja milles nii lehekülgede arvu kui ka tõlkimise pingutuse kaudu ilmneb kõige kaalukamalt ja ilmselmalt Goethe olulisus luuletajana. Järelsõnas on rohkelt detaile, arve, nimesid, siin tuleb ilmsiks tähelepanu, süvenemine ja töö, mis on vajalikud sellise ulatusega kogumiku koostamiseks (ning siin tuleb muidugi nimetada ja tänada ka teisi kogumiku koostajaid Vahur Aabramsit ja Susanna Rennikut). Lisaks vajalikule ja vältimatule infole on artiklis ka haaret ja avarat vaadet, mis annab võimaluse läheneda Goethele kui inimesele ja avab samas ka meie kultuuriloolist suhet Goethesse. See on tõesti sügav allikas, kust ammutada, nagu on Heiti Talvik öelnud ja mille järgi see järelsõna on ka oma pealkirja saanud.

Meelis Friedenthal
Tartu Ülikooli Raamatukogu

Mariana Leky „Mida siit näha võib“

Mariana Leky „Mida siit näha võib“ (2017, tlk Katrin Kaugver, Varrak, 2022)

Saksa kirjaniku Mariana Leky (s. 1973) romaan ei anna ennast kohe kätte, aga mida edasi, seda rohkem näha — ja tunda! — võib. See on üks ääretult soe raamat, mis paneb taas uskuma headusesse ja inimeste kokkukuuluvusse. Ükskõik, kui veidrad on tegelased (igaüks oma veidrustega!), vajavad nad üksteist ja suudavad üksteisele toeks olla. Mõnes mõttes on tegu „vanaema“-romaaniga, nagu neid varemgi on kirjutatud, kus kõige tugevam, silmapaistvam karakter on vanaema. Luisel, kes on romaani alguses 10-aastane, on olemas ka ema ja isa, aga just vanaema Selma ja tema sõber (ja salajane austaja) optik on need, kelle armastus, hool ja elutarkus Luise kasva(ta)misel määravaks osutuvad. Optiku sõnu Luisele võiks igaüks oma südames kanda:

Sinu elus saab olema hetki, kus sa küsid endalt, kas sa oled üleüldse midagi õigesti teinud /…/. See on täiesti normaalne. See on ka üks väga raske küsimus. /…/ Aga see on küsimus, millele on vastus olemas. Enamasti kerkib see küsimus üles hilisemas elus /…/, kui asi on sealmaal, kui see küsimus üles kerkib ja sulle midagi kohe pähe ei turgata, siis tuleta meelde, et sa oled oma vanaema ja minu väga õnnelikuks teinud, nii õnnelikuks, et sellest piisab terveks eluks selle algusest kuni lõpuni. (165)

Romaani teises osas on Luise 22-aastane neiu ja raamatu lõpuks juba 35-aastane naine. Igal eluperioodil tabab teda mingi katsumus või katastroof, aga vanaema ja optiku vankumatu tugi aitab ta kõigest üle. Väikeses külakogukonnas on teisigi meeldejäävaid karaktereid (Luise isa, kes jätab pere, et hakata maailmaränduriks, inimesti vältiv ja suitsiidne noor naine Marlies, esialgu kurjuse, siis usklikkusega silma torkav Palm, jt), kelle üksindusele või üksildusele saab lõppkokkuvõttes palsamiks ikkagi kogukondlik kokkukuuluvustunne. „Keegi pole üksi, niikaua kui ta saab veel öelda „meie“ /…/“ (239).

Lisaks vanaema-liinile ja teistele eriskummalistele pere- või kogukonnaliikmete suhetele, on raamatus oluline osa armastuslool. Kui te mõtlete, et kas saab veel kuidagi armastusest originaalselt kirjutada, kui sellest nii-nii palju on kirjutatud, siis jah, saab! See on üks ilus lugu, mis on seotud ühe budistliku munga ja 10 aasta jooksul kirjutatud rohkem kui 700 kirjaga.

Me võisime armastusega teha mida iganes. Me võisime teda hästi või halvasti varjata, me võisime teda enda järel lohistada, võisime ta üles tõsta, kanda teda läbi kõigi maailma maade või peita lilleseadesse, me võisime ta mulda pista ja taevasse lennutada. Armastus tegi kõik selle kaasa, kannatliku ja paindlikuna, nagu ta oli, kuid teda millekski muuks ümber muuta me ei saanud. (195)

Mitte ainult raamatu sisu ja atmosfäär ei paita hinge, vaid ka selle kujundlik keel: „Kinninööritud tõde oli olnud rampraske ja üüratu, ja oli seda ikka veel, aga hea oli näha, et optik jaksas seda peopesal hoida“ (64). Ainult üks tõlkija valik jäi häirima: „kõrvalkulu“ — kui see oli saksa keeles Nebenkosten, siis oleks võinud ehk rääkida „kommunaalkulu(de)st“? Aga see on tõesti pisiasi.

Raamatus on ka mõnevõrra maagilisust, on tähenduslikke unenägusid ja okaapisid, on seintelt kukkuvaid asju, kuid nendest elementidest maagilisem on viis, kuidas lugu on jutustatud ning meeleolu, mis lugedes tekib.

Annika Aas

10 raamatut — Meery Salu

Siin ongi nüüd need kümme raamatut, mis mulle esimesena meelde tulid. See ei tähenda seda, et ma olen neid kõiki mitmeid kordi lugenud või ma olen neist erilises vaimustuses. Need on need, mis on tekitanud minus mingis mõttes tugevama või meeldejäävama emotsiooni.

.

Ellen Niit
Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda

Raamat, mis mind lapsena end mitu korda lugema pani. Kas ma siis selle moraalist aru sain, ei mäleta. Aga nii lahe oli kujutleda, et kellegi voodi ümber käivadki loomad. Lapsena tahame ju kõik endale loomi ja võimalikult palju. Oma lastele riiulist unejuturaamatut otsides tuli vapper jänku jälle mu juurde ja kulus nii mulle kui mu pojale pähe. Mõni aasta tagasi kohtusime taas tänu uuele põlvkonnale. Meie pere kõikide laste vaieldamatu lemmik läbi aastakümnete.

.

Thor Heyerdahl ““Kon-Tiki” ekspeditsioon

Minu esimene raamat „Maaim ja Mõnda” sarjast. Isa arvas toona, et 9-aastasel on seda vara lugeda. Seda enam tahtmine kasvas. Ja oligi haarav tekialune lugemine, lausa nii kaasakiskuv, et jäin ümbrust unustades raamatuga vahele. Ega siis laps süüdi ole, et üks paljunäinud ettevõtlik teadlane nii lihtsas keeles seiklusi edasi anda oskab. Ja lugedes sai selgeks, et elus on kõik võimalik ja kui huvitav on maailm. Siis tundus lausa kangelastegu üldse mingi ookeani lähedalegi minna, rääkimata sellise alusega seal seilamisest. Pärast selle lugemist rändasid kõik selle sarja raamatud minu lugemislauale. Ja sii juba muidugi vanemate nõusolekul.

.

P. L. Travers “Mary Poppins

See raamat kingiti mulle, kui ma olin mumpsis. Ja kui hästi selle lugemine aitas haiguse vastu. Mida veel on inimesel vaja, kui on olemas üks põhjatu kott, kust tulevad täpselt õigel ajal kõik vajalikud asjad. Äkki sellepärast sisaldabki mu käekott siiani kõike eluks vajalikku. Sellest algas vist ka mu nõrkus vahvate kirjanduslike naiskujude suhtes. Ei häbene, et tahaksin siiani olla selline suure südamega inimene. Ja muidugi, kui tollases Noorsooteatris tuli lavale Marje Metsur Poppinsina, siis olin täielikult lummatud.

.

Gerald Durrell
Minu pere ja muud loomad

Südamlikult naljakas raamat inimestest ja loomadest, mida minu arust lugesid pärast eesti keeles ilmumist kõik imikust raugani. Väikese perepoja raugematu huvi kõikide loomariigi esindajate vastu tekitab tema emas ja vanemates vendades-ões mitte just kõige soojemaid tundeid. Aga kui mõnusa huumoriga on kogu peresiseseid suhteid kirjeldatud. Värvi lisab ka Korfu saare mitmekesine loodus ja kreeklaste temperament ning elustiil. Õppisin kindlasti hoopis teisiti paljudele asjadele vaatama ja loodus muutus lähedasemaks.

.

Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva

See on raamat, mida olen tahtnud täiskasvanuna uuesti lugeda, et teada saada, kas rahuliku maatüdruku suhtumine ootamatustesse mõjub ka praegu nii imetlusväärselt naljakalt. Olin juba selle raamatu ilmudes peategelasest vanem ja nägin elu veidi teisiti. Aga nii mõnedki ütlemised on siiani meeles. Tungal on ikka võrratu kirjanik, kes oskab iga tegelase lugejale nii eluliselt huvitavaks kirjutada.

.

.

James Krüss
Timm Thaler ehk müüdud naer

Mäletan selle raamatu esimesest lugemisest lapsena vaid emotsiooni: kuidas saab üks inimene nii tobe olla. Ja mis täiskavanunagi lisada?

.

.

Epp Petrone ja Väike Myy
Meie taluelu : memme nõuanded

Ootamatu deja vu: kui palju sarnast on minul nende kahe naise tegemistega ja suhtumisega aiatöödesse. Pidev katsetamine aias. Kevadine hasart, et saab näpud mulda pista. Ja siis enda kirumine suure haarde pärast ja järgnev vaimustus uutest ja vanadest maitsetest. Ja taas on võimalus õppida nii mõndagi ja loomulikult ka ebaõnnestuda. Ja eks minugi mõtted ja nõuanded sarnanevad Myy omadega. Taas vahva raamat vahvatest naistest!

.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel

Esimesel momendil oli teadasaamine selle raamatu ilmumisest minu jaoks tõsiselt ehmatav: teha Pärdist koomiksi laadne üllitis. Aga tegelikult see pakkus suurepärase elamuse. Meisterlikult kujutatud lihtsa suurmehe elu lapsepõlve, õpinguid ja konflikti tolleaegse valitsusega. Ja kui lahedalt on kujutatud helisid kontserdisaalis. Autori teostus ja lähenemine on nii peen ja mõnus. Kahjutunne oli suur, kui raamat läbi sai. Loodan, et tuleb ka järg. Jäi ju käsitlemata elu välismaal ja Pärdi keskuse loomine.

.

Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused: 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid

Tänuväärse ettevõtmise tulemus on vajalik ning huvitav. Lugema hakates ei olnud ma kindlasti valmis selliseks avameelsuseks ja mitmekülgsuseks. Tõeliselt huvitav rännak läbi ajaloo. Õrnade naiste kangelaslikkus ootamatutes eluvõitlustes. On ju võrdlusmaterjali oma vanaemade, ema, tädide ja teiste tuttavate räägitud lugudes. On ju paljud minu ümber elanud samadel aegadel samades kohtades, aga ikka on nendes lugudes teised suhtumised, vaated ja juhtumised.

.

Veinika Västrik “Koome kaltsuvaiba

Mõtlesin juba vahepeal, et ma ei pane seda siia nimekirja. Aga ei ole midagi teha. Tuleb enda vastu aus olla. Kui see esimeste seas meenus, järelikult on tema koht siin. Kangasteljed sain endale elukohta vahetades. Ja olin kohe kindel, et hakkan neil kunagi kuduma. Kus häda kõige suurem, seal tuleb abi. Ja siis see ilmus mulle ka abimees: raamat, mida ma olen pärast selle ilmumist arvatavasti kõige tihemini kätte võtnud. Asendamatu käsiraamat inimesele, kes saab harva oma hobile pühenduda. Ehe näide ühest õigest käsiraamatust: õhuke, konkreetne ja asendamatu. Autori tausta teades veel sügavam kummardus. Ja mahub käekotti!

.

Meery Salu

Jaanuari kirjanduskohvik

Aasta esimeses kirjanduskohvikus tegime kokkuvõtteid 2021. aasta lugemismängust ja eelmisel aastal loetud lemmikutest. Enim meeldinud raamatute hulgas oli nii maagilist realismi, ulmet, rännu- ja loodusraamatuid kui sinist majandust käsitlev teos — lemmikud on sama erinevad, kui inimesed isegi. Ning see just lugemiselamuste jagamise toredaks teebki! Siiski oli ka neid teoseid, mida rohkem kui ühel korral nimetati: Juhani Karila “Väikese haugi püüki” ja Sally Salmineni “Katrinat” — mõlemad meie põhjanaabrite kirjandusest. Siinjuures, mis eriti tore: Sally Salmineni “Katrina” oli arutamisel ka meie novembrikuu kirjanduskohvikus.

Kõik mainitud raamatud:

David Attenborough “Noore loodusuurija seiklused

David Attenborough “Üks elu, üks planeet

Walter Ernsting “Päev, millal jumalad surid

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna. Lapsepõlv, noorus“, “Lugu uuest perekonnanimest“, “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Vahepealne aeg“, “Lugu kadunud lapsest. Küpsus-vanadus

Carin Gerhardsen “Must jää

Arthur Hailey “Tõhus ravim

Sally Hepworth “Ämm

Kazuo Ishiguro “Klara and the Sun” (ilmunud värskelt ka eesti keeles “Klara ja päike“)

Juhani Karila “Väikese haugi püük

Gunter Pauli “Sinine majandus 3.0

José Luís Peixoto “Ei ühtki pilku

Katharine Susannah Prichard “Coonardoo

Sally Salminen “Katrina” (vanad trükid nimekujuga “Katriina“)

Markus Zusak “Raamatuvaras

Eia Uus “Kirjad Buenos Airesest

Juhan Voolaid “Läbilööjalammas ja marukoer

Mai Põldaas

Fotod Mai Põldaas, Tiina Sulg, Kaja Kleimann

Judith Hermann. Saksa keeles lugejale

Kuna Tartu Linnaraamatukogus on Judith Hermann väga hästi esindatud, kuuest teosest viis − jutukogud „Sommerhaus, später“ (1998) ja „Nichts als Gespenster“ (2003) ning žanrimääratluseta „Alice“ (2009), romaanid „Aller Liebe Anfang“ (2014) ja „Daheim“ (2021) −, otustasin ma mitte piirduda tema viimase romaani „Daheim“ tutvustamisega, vaid anda ühtlasi põgus ülevaade kogu tema loomingust.

I osa

Märkmeid ühest kaasaja suurimast prosaistist

.

Ma mõtlen, ma võiksin olla keegi teine,
kui see, kes ma olen.
Judith Hermann

.

Ootamatu algus

Kirjanduse Fräuleinwunder’ist,〈1〉 üle öö kõige andekamaks uue põlvkonna kirjanikuks kuulutatud Judith Hermannist〈2〉 on kujunenud mitte üksnes üks tunnustatumaid saksa kirjanikke, vaid „üks praegusaja suurimaid prosaiste“ (Berlingske, Taani)〈3〉. Et kirjanduslik läbimurre õnnestus tal kohe esimese üllitisega, oli 28-aastasel autoril endalgi raske uskuda. Kui ta mitu nädalat hiljem vaatas sõprade juures videot kirjandussaatest „Das literarische Quartett“ (30.09.1998) – tal endal televiisorit polnud –, kus saksa kirjanduspaavst Marcel Reich-Ranicki rääkis ülistavalt – „Me saime uue autori, silmapaistva autori. Tema edu saab olema suur“〈4〉 – noore kirjaniku debüütraamatust „Sommerhaus, später“ (1998), pidi keegi tema kõrval istuma, teda näpistama ja talle ütlema, et jutt on tõepoolest temast. Et kriitikkond kiidab üht autorit, pealegi tundmatut, nii ühehäälselt, juhtuvat päris harva.

Suur oli üheksat juttu〈5〉 kätkeva „Sommerhaus, später“ edu: kümme trükki ainuüksi poole aasta jooksul, Bremeni linna Kirjandusauhind (1999), Hugo Balli (1999) ja Kleisti (2001) auhind, tõlked 17 keeles〈6〉. Judith Hermanni jutustuste tugevast mõjust kõneleb samuti neile järgnenud lühijutu renessanss Saksamaal. Kuni umbes 2002. või 2003. aastani ilmus naisautoritelt mitmeid Hermannit meenutavaid jutukogusid.

Kriitikud kiitsid autori oskust kirjeldada lühidalt ja sisutihedalt igapäevaseid juhtumeid ning oma põlvkonna, 1990-ndate lõpus Berliinis elava kunstnike-üliõpilaste-töötute-boheemkonna elutunnetust, „kes on armastuse ja hirmu köidikuis, ei ela tõelist elu ja vaatavad oma eluplaanide nurjumist rohkem melanhoolselt kui et näevad seda kurvastades“〈7〉. See on „uue põlvkonna sound“, mis nendest jutustustest kostub, kuulutas mainitud kirjandussaates Hellmuth Karasek〈8〉.

Judith Hermanni esikteoses hakkab kujunema tema jutustamislaad. Tabavalt ja varjundirikkalt visandab ta lakoonilises, peamiselt parataktilises stiilis (parataks < kr parataxis kõrvuasetus, koordinatsioon)〈9〉 kirjutatud lugudes oma tegelaste meeleolusid, väljendades seejuures niisugust empaatiat nende suhtes, nagu oleks ta „igale tekstile salamisi sisse verminud ühe autoportree“〈10〉. Ent suuri tundeid Hermanni kurva, melanhoolse tooniga sündmustevaesed lood väldivad. Tihtipeale jutustavad nad koguni igavusest. Õigem oleks öelda, et tema tegelased pigem vaikivad. Inimestevahelised suhtlemisraskused ongi nende lugude üheks läbivaks teemaks.

Ebatavaliselt hästi oskavat Judith Hermann jutustada võimatusest üksteisega kõneleda ja ühekoos midagi läbi elada, „esimese raamatu kohta lausa väga hästi“〈11〉. Sellele probleemile viitab juba sõna „später“ (e. k. hiljem, tähenduses ‚edasi lükkama‘) esikaanel, samuti nimilugu, mis lõpeb lausega „Ich dachte: ‚Später‘“〈12〉 („Ma mõtlesin: ‚Hiljem‘“). See kõigis neis lugudes tähenduslikku osa omav sõna, väljaräägituna või veelgi sagedamini väljarääkimata, peidab endas nii vaikset lootust laabuvast elust kui ka hetkelist otsustusvõimetust, võib-olla koguni osavõtmatust. Kui isegi jõutakse mingi otsuseni, jääb lõpuks ikkagi kõik muutumatuks, sest elu on samaaegselt „hea ja nõme“ („gut und beschissen“〈13〉).

Igavad need lood ometigi ei ole. Seda tagavad muu hulgas prototüüpilised motiivid, nagu armastus ja valu ja lõplikkus, millega need lood on läbi pikitud ja mis ka edaspidi jäävad Judith Hermanni südameasjaks. Ning kuigi tundub, et teda on kerge lugeda, ei tohi end, nagu taolise stiili puhul juhtuda võib, petta lasta, sest „tema aeglustamise kunst nõuab aeglase lugemise kunsti“〈14〉. See kirjaniku esikteose juures väljendatud ülimalt tabav soovitus saab olema oluliseks juhiseks edaspidisel ümberkäimisel tema loominguga.

Pärast pikka pausi

Judith Hermanni järgmise raamatu, jutukogu „Nichts als Gespenster“ tunduvalt pikemad lood, mis ilmusid alles 2003. aastal, ulatuvad Berliinist väljapoole maailma eri paiku. Kirjanduskriitikute poolt ei leidnud see küll nii head vastuvõttu – pealegi oodati autorilt vist ikkagi romaani –, kuid Der Spiegeli bestsellerite nimistus vallutas raamat esimese koha. Neli lugu jõudsid ka kinolinale.

2009. aastal ilmus viiest jutustusest koosnev „Alice“, mida ma nimetaksin romaaniks lugudes.〈15〉 Ühte kimpu köidavad neid elu ja inimliku olemise lõplikkuse lahutamatus, surma teema tänapäeva biovõimu või biopoliitika ajastul ja nimitegelane Alice.〈16〉 Nii nagu Lewis Carrolli Alice raamatus „Alice imedemaal“ (1865) järgneb valgele küülikule tema urgu, kukub seal sügavale alla ja satub igapäevasest tegelikkusest tundmatule maale, astub Judith Hermanni Alice piiri ületades tundmatule pinnale, hakkab vaatama elu surma valguses ja õppima teiste surmast oma suremapidamist.

Kirjanduses on surma kujutamisel pikk traditsioon, ta hõlmab kõiki žanreid ega välista ei muinasjutte ega noorsoo- ja lastekirjandust. Ka Judith Hermanni raamatu „Alice“ ilmumisaastal 2009 antakse välja mitmeid raamatuid haigustest, suremisest ja surmast.〈17〉 Teda ennast näib olevat eelkõige surma jätkuv tabustamine ajendanud hästi kaalutletult struktureerima ja komponeerima viit elu- ja surmalugu Alice’i elus, vaagima ja koputlema peaaegu iga sõna tähendust ja kohta selles lugude põimingus. Judith Hermann näitab, kuidas suremise ja surma kujutamisel kirjanduses saaks vähem „bulvarlikult ja paljastavalt“〈18〉 toimida. Just kuidas-küsimus muudab tema viis lugu suremisest ja surmast lugemiväärseks, kujundab talle omase stiili ja käekirja, meeleolu ja pingestatuse ning sensibiliseerib pilku mida-küsimuse suhtes. Tundub, et Judith Hermannile on olulised pigem jutustamisstrateegiad: kuidas käsitleda ennekõike tühjuse ja nõutuse tunnet, mida surm jätab mahajääjate ellu, ja kuidas muuta see mitte ainult semantiliselt, vaid ka süntaktiliselt, stilistiliselt ja strukturaalselt talutavaks. Nii nagu Maja esimeses loos keedab „ilma igasuguse hookuspookuseta omamoodi piibellikku sööki“ (I. 27), jutustab ka Judith Hermann piibellikus, ilma igasuguse hookuspookuseta ja paatoseta, ilustamata, lihtsas, lakoonilises ja asjalikus keeles, peamiselt parataktilises stiilis kirjutatud, nappides ja sageli elliptilistes, paiguti telegrammistiili ja momentülesvõtteid meenutavates lausetes, saavutades sel moel teema, keele ja struktuuri võrdväärsuse ja tasakaalu.

2014. aastal avaldas Judith Hermann oma esimese žanrimääratlusega romaan raamatu „Aller Liebe Anfang. Roman“. Selges, lakoonilises keeles, parataktilises stiilis kirjutatud lugu, mis jõudis taas bestsellerite nimistusse (9. koht), jutustab armastuse ebakindlusest, turvaliseks peetud elu kokkuvarisemisest, tagasitõmbumisest, muutumise võimalikkusest („Muutumine ei ole reetmine“〈19〉). Kas see on ka jälitamislugu (sks Stalking-Geschichte), jäägu lugeja tõlgendada. Üks mõte aga jääb kindlasti kõlama: „Kõike, mida sa tunned, leiab aset ainult sinus, olemas on ainult see „meie sees“ – ei muud midagi. See on kainestav. Aga ka ilmselge – sina oled konstant.“〈20〉

2016. aastal järgneb jutukogu „Lettipark“, milles Judith Hermann pajatab kohtumistest, põgusatest hetkedest, mis võivad kõik muuta. Lugude keskmes on Hermannile omased arhetüüpsed teemad nagu armastus, surm, mälestus, sõprus. Selle raamatu eest omistati autorile taani Blixeni nimeline lühijuttude auhind.

II osa

Märgiline raamat „Daheim“

.

Mida me vajame ja millest me võime loobuda.
Me oleme trabandid, mõtlen ma,
me tiirleme ümber oma päikeste,
igaüks ümber oma.
Judith Hermann

.

2021. aasta kevadel ilmus juba 2019. aasta lõpus valminud Judith Hermanni teine romaan „Daheim“. Raamatu tulevasest edust andsid märku selle jõudmine SPIEGEL-bestsellerite nimistus 4. kohale ja Leipzigi Raamatumessi auhinna shortlist’i ning kriitikute eranditult positiivne kuni hümnilik (nt Šveitsi kirjanduskriitik Roman Bucheli) hinnang〈21〉. Maike Albath räägib koguni romaani „hüpnootilisest mõjust“ („hypnotische Wirkung“)〈22〉. Juulis arvatakse „Daheim“ Rheingau Kirjandusauhinna (6.07.2021) ja novembris Bremeni Kirjandusauhinna 2022 (20.11.2021) vääriliseks. S. Fischer oli juba enne raamatu müügilelaskmist trükkinud 3 tiraaži, vahepeal on ilmunud 5 tiraaži. Judith Hermannit ülistatakse kui „suurt kirjanikku“ (Adam Soboczynski). Autor ise on intervjuudega, portreedega või arvustustega kohal kõigis tähtsates trükimeediates, kuid jääb kindlaks oma otsuse juurde mitte astuda televisioonikaamerate ette. Näha on ta seevastu online-raamatuesitlusel Frankfurti Kirjandusmajas reaalaja videovoo kaudu.

„„Daheim“ on tõenäoliselt parim raamat, mille Judith Hermann on kirjutanud,“ usub saksa kirjanduskriitik Christoph Schröder. See olevat „väljaküpsenud romaan“, autor ise aga ei olevat „mitte ainult kooskõlas oma kunstiliste vahenditega“, vaid on „kõige paremas mõttes ja kogu vaikuses ja elegantsis ajaga sammu pidav“〈23〉.

Romaan „Daheim“ on loomingulises mõttes omamoodi ringi sulgev raamat; seda toestavad motiivid või märksõnad ilmutavad end ka Judith Hermanni varasemates lugudes. Näiteks astub viimases raamatus põgusalt esile debüütteost iseloomustav märgiline, edasilükkamise motiivi väljendav sõna „später“,〈24〉 mis ei jää siin küll domineerivaks hoiakuks, kuid semantilises tähenduses moodustab kirjaniku senise loomingu raami. Mitte vähem silmatorkav pole mõlemaid teoseid pärgav Bremeni Kirjandusauhind ja neid saatnud/saatev tohutu menu.〈25〉

Judith Hermanni viimane raamat pajatab end oma mehest Otisest teatud põhjustel – mitte teineteisest hoolivuse puudumisel; talle kirju kirjutades või helistades jätkub nende kontakt – lahutada lasknud 47-aastasest naisest, kes varsti pärast nende tütre Anni väljakolimist asub elama Ida-Friisi rannikul üüritud majja ja töötama venna kõrtsis „Shell“ (lk 117). Tema majas hakkab paar nädalat pärast külaskäiku naabrinaise Mimi venna Arildi juurde käima nugis (sks der Marder; lk 52), kelle kinnipüüdmiseks seab mees üles kastitaolise lõksu (sks Falle). Nugiselõksust saab narratiivi ja mäletamist käivitav hoob, mis tõstab veepinnale 30. aasta taguse loo kastist (lk 27), traumast, millestki mahamaetust (sks etwas Verschüttetes; lk 59, vrd 186−187). See toob tagasi nii päeva sellest, kuidas umbes kahekümneaastane jutustaja lamab mustkunstniku kastis ja on hirmutundeta valmis ennast pooleks saagida laskma, kui ka pöördepuntkilisest võimalusest sõita mehe assistendina Singapuri (lk 59). Mälestuste voos meenub jutustajale ka tema „mina“, kes aga tundub olevat keegi võõras, keegi, keda ta üldsegi ei tundnud, keda ta ei olnud kunagi kohanud (lk 67). Romaani lõpus räägib jutustaja endast kui „sellest naisest“, kel oli veel aastaid hiljem tunne, et üks oluline osa temast on ikka veel seal. „„Hing“, ütleb Arild.“ (Lk 186)

Niisiis kerkib mälestustega üles küsimus, kes ta oli, kust ta pärines, kuhu ta oli läinud, kui ta ei sõitnud Singapuri, ja miks ta tegi kogu selle kaheks pooleks saagimise loo kaasa (vrd lk 67). Seepärast ma kordaksin siin oma kunagi väljendatud mõtet: „Nii nagu tähistatav (pr signifié) libiseb tähistaja (signifiant) all, libiseb tihtipeale ka identiteet mälestuste all.“〈26〉 Võib-olla oleks õigem öelda minapilt, ja hea on, kui sellega liitub ka personaalne identiteet.

„Daheim“ on niisiis ka raamat mäletamisest ja jutustamisest, täpsemalt mäletamise võimalikkusest ja mittevõimalikkusest, mäletamisevõimekusest ja -võimetusest (vrd lk 66), aga samuti jutustamise tõepärasusest (sks Wahrhaftigkeit und Wahrheit) ja valetamisest või leiutamisest (sks Lügen und Erfinden). „On olemas vaid see, mida sa parajasti läbi elad, ja iga seletus, mis sul selle jaoks on, on välja mõeldud ja eksisteerib alles siis, kui sa selle formuleerid. Te mõtlete, et teil on enda sees raamatukogu, kogumik, pildid ja mälestused, mis teevad teist selle, mis te olete. // Põhjused selle jaoks, millest te hoolite ja millest mitte. Aga see raamatukogu on leiutis,“ selgitab tütar Ann jutustajast emale (lk 128−129). Pisut müstikasse kaldudes kahtlebki nüüd viimane, kas kõik on ikka tõepärane, millest ta jutustab, või näeb ta ehk kõike unes: „Võib-olla ma näen und ja olen sellest kõigest und näinud, ka Nikest, ka tema kõrgetest põsesarnadest, tema kaardimängust ja tema kaitsevõimelisusest, ma olen näinud und Annist ja Otisest, ma näen und veest, oma lapsepõlvest, endast.“ (Lk 178) Otsekui vastuargumenti otsides küsib ta, et kui see on uni, siis miks ta kõike seda ikkagi näeb. Kas need möödunud hetked meenuvad talle sellepärast, et ta peab võib-olla surema, „[ü]sna varsti surema, kõige üle veel kord järele mõtlema, enne kui [t]a surema pea[b]“ (lk 116). Ent märke tema enda suremisest ei ilmutata, küll aga ohustatud maailmast, millest antakse teada lapidaarselt maalitud pildis ökoloogilisest olukorrast, inimkonna võimalikust tulevikust: „Me käime alla, on see sulle selge. Me lämbume ja sureme nälga ja janusse. // Mida sa mõtled praegu, ütleb minu vend. Kas sa mõtled vaalu. Prügi. Putukaid või mida. Mõtled sa Arildi üht tuhandet viitsada siga.“ (Lk 145)

Judith Hermanni romaani „Daheim“ võib tõlgenada ka kui lugu eskapismist või teeleasumisest või trotsimisest (vt lk 93, 76, 176) ja teatud tunnetest ärkamisest, enda vabaks laskmisest, valmisolekust muutusteks – „Ma kujutan endale ette – mis oleks kui [—]“ (lk 87) või: „Ma ütlen, ja mis oleks kui“ (lk 87) –, lahtilaskmisest, ootamisest loobumisest (vrd Otise saadetud pakki lk 177–178 ja lõksu / kasti motiivi päris loo lõpus), või kõigest korraga.

Esmapilgul „Daheim’is“ nagu midagi erilist ei toimukski ega juhtukski, ent ometigi toimub ja juhtub midagi sealgi, rohkem küll pealispinna all – mitteväljaütlemistes, pausides ja narratiivsetes lünkades. Sellegi loo näilikult rahulikes kulgemistes tekivad lainetused. Ning veest, ujumisest, näkineidudest ja vihmast, vee vastandist kuivusest, tõusust, mõõnast ja loodete kellast on seal nii otseses kui ka kujundlikus tähenduses mitte just vähe juttu, sest jutustaja, kes elas „läänes ja kaugel eemal veest“ (lk 7) on nüüd kolinud vee äärde, kuigi ta tunneb hirmu „ujumise ees sügavas vees“ (lk 104). Nendest märksõnadest moodustub üks suur vee motiivi niidistik. See omakorda põimub teiste sellele loole nii oluliste motiivide või märksõnadega nagu mustkunstniku kast, sild (lk 89), näkineitsi, kaitsevõimelisus (sks Wehrhaftigkeit, lk 94-98), oma ja võõras, loom ja nugis, lõks, vägivald, inimese ja loomade piinamine, üksildus (vrd lk 154, 156),〈27〉 tühjus (vrd lk 49, 163, 186), lahtilaskmiseoskus oma lapsest, allakäigu oht (lk 145), elu, armastus ja surm. Ühesõnaga kõik on omavahel seotud: maastik, tegelased, mälestused,〈28〉 ökoloogilised ja eksistentsiaalsed, eetilised ja esteetilised küsimused. See ulatub kuni keelelise ja kompositsioonilise väljenduseni välja. „Üks on teisega seotud, üks on, sest teine oli.“ (Lk 109) Kuid autor ei polemiseeri nende probleemide üle, ta üksnes puudutab õhkõrnalt, ent tajutavalt, nende piirjooni. Sellest aga piisab, et lugeja hakkaks nende talle üldjuhul hästi teada olevate küsimuste üle uuesti juurdlema.

Osa kriitikuid on pidanud Judith Hermanni raamatut raskemeelseks ehk melanhoolseks (sks schwermütig),〈29〉 mida see aga kohe mitte sugugi pole.〈30〉 Siin on isegi veidi tantsu ja muusikat. Pisut rohkem narratiivset dünaamikat ja elevust toob autor sisse Mimi ja Arildi ema Amke sünnipäevaloo ja isa Onno haiglaskäiguga. Jutustaja venna saagalike ja müstiliste assotsiatsioonidega ilmestatud noore sõbranna Nike külaskäigud trailerites loovad pingestatud, salapärase õhustiku, mis kulmineerub võimaliku kriminaalse sündmusega. Romaani „Daheim“ stiil on lakooniline – Judith von Sternburg räägib koguni „sõnaaskeesist“ –, parataktiline, mitte kiirustav.〈31〉 Süntaks mõjub paiguti stakaatolikult. Kuid lihtsus stiilis ei tähenda mitte sugugi lihtsust tähendustasandil. Veel vähem tähendab see lihtsameelsust.

Eve Pormeister

__________________________

1 Kirjanduse Fräuleinwunder’iteks peetakse teiste hulgas ka jutustajaid Jenny Erpenbecki, kelle „Geschichte vom alten Kind“ (1999) ilmus Sigrid Reili tõlkes pealkirjaga „Vana laps ja teisi jutte“ (2009); Julia Francki, kelle romaani „Die Mittagsfrau“ (2007) on eesti keelde pealkirja all „Keskpäevanaine“ (2009) ümber pannud Piret Pääsuke; Saksamaa tuntuima kirjandusauhinna Georg Büchneri auhinna 2012 laureaati Felicitas Hoppet, kelle jutukogu „Picknick der Friseure“ (1996) on eesti keelde tõlkinud Mati Sirkel pealkirja all „Juuksurite piknik“, ja Šveitsi kirjanikku Zoë Jennyt.
2 Judith Hermann sündis 15. mail 1970. aastal Berliinis. Pärast ajakirjanduskoolitust sealsamas ja praktikat ühes New Yorgi ajalehetoimetuses sai ta 1997. aastal Berliini Kunstide Akadeemialt Alfred Döblini stipendiumi. USA-s kirjutas ta oma esimesed kirjanduslikud tekstid. Peagi avastas ta oma kirjandusliku lemmikžanri, lühijutustuse. Judith Hermann on ühe poja ema ja elab Berliini linnaosas Prenzlauer Berg.
3 Judith Hermann, Lettipark. Frankfurt am Main: S. Fischer, tagakaas.
4 Marcel Reich-Ranicki oli aastatel 1988–2001 telekanali ZDF kirjandussaate „Das Literarische Quartett“ üks saatejuhte. Tsit Stefan Jäger, Sommerhausinterview mit Judith Hermann. – http://www.tyskforlaget.dk/sommerhaus/sommerhausinterview.html (29.11.2021).
5 Esile tõstetakse neist kuut lugu.
6 Seisuga mai 2021 on Judith Hermanni teoseid üldse tõlgitud 30 keelde.
7 Need sõnad pärinevad Bremeni linna Kirjandusauhinna žürii põhjendusest. – https://www.amazon.de/-/en/Judith-Hermann/dp/3596147700 (12.12.2021).
8 Hellmuth Karasek (1934–2015) oli saksa ajakirjanik, kirjanduskriitik, romaanikirjanik ning paljude kirjandus- ja filmiraamatute autor.
9 Seda tehnikat kasutas kõige otsesemalt oma lühijuttudes ameerika kirjanik Raymond Carver, kellele Judith Hermann intervjuudes ja auhinnakõnedes ikka ja jälle viitas. Enne seda aga luges Hermann palju jutustusi. Ta nimetab siinjuures eelkõige kolme nime: Truman Capote, Marie Luise Kaschnitz ja Thomas Mann.
10 Roman Bucheli, Die Melancholie des leeren Raums. Judith Hermanns Erzähldébut. – Neue Zürcher Zeitung 6. XI 1998.
11 Karl Friedrich, Wie unter Wasser. Judith Hermann: Sommerhaus, später. Erzählungen. Berliner LeseZeichen, Ausgabe 10/99 (c) Edition Luisenstadt, 1999. – https://berlingeschichte.de/lesezei/blz99_10/text04.htm (1.12.2021).
12 Judith Hermann, Sommerhaus, später. 7. Auflage. Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag, lk 156.
13 Sealsamas, lk 172.
14 Roman Bucheli, Die Melancholie des leeren Raums. Judith Hermanns Erzähldébut. – Neue Zürcher Zeitung 6. XI 1998.
15 Vt ka Eve Pormeister, „Zedern und Grillen wohin man sieht.“ Zur literarischen Gestaltung der Vergänglichkeit in Judith Hermanns Alice. Rmt: Günther, Friederike Felicitas, Torsten Hoffmann (Hrsg.): Anthropologien der Endlichkeit. Göttingen: Wallstein Verlag, 2011, lk 279‒296.
16 Isegi suremine ja surm on kliinikute, hooldekodude, surnukuuride, krematooriumite või ka organitoonorluse kaudu kommertsialiseerunud ja instrumentaliseerunud.
17 Samal aastal ilmub Saksamaal 2011. aasta Prima Vista külalise Kathrin Schmidti Saksamaa raamatuauhinna võitnud romaan „Du stirbst nicht“ („Sa ei sure“, 2010; tlk Piret Pääsuke).
18 Vrd Gesa Husemann, Hermann und der Tod. – Litolog Göttinger eMagazin für Literatur – Kultur – Wissenschaft (2010), lk 1. – https://doczz.com.br/doc/1123424/hermann-und-der-tod (01.12.2021)
19 Judith Hermann, Aller Liebe Anfang. Roman. Frankfurt am Main: Fischer, lk 219.
20 Sealsamas, lk 195.
21 Sellest teatab 6. V 2021 „Buchreport“. − https://www.buchreport.de/news/judith-hermann-daheim/ (1.12.2021). Vt ka: Roman Bucheli, Die Melancholie des leeren Raums Judith Hermanns Erzähldébut. Neue Zürcher Zeitung 6. X 1998.
22 Vt: Maike Albath, Der eigentümliche Zustand des Dazwischen. – Deutschlandfunk Kultur, 28. IV 2021 , https://www.deutschlandfunkkultur.de/judith-hermann-daheim-der-eigentuemliche-zustand-des-100.html (3.12.2021). Vt: Adam Soboczynski, Frau sucht Bauer. – Die Zeit 29. IV 2021, https://www.perlentaucher.de/buch/judith-hermann/daheim.html (2.12.2021).
23 Christoph Schröder, „Daheim“ – Neubeginn am Schweinestall. − Deutschlandfunk 02. V 2021 – https://www.deutschlandfunk.de/judith-hermann-daheim-neubeginn-am-schweinestall-100.html (2.12.2021).
24 Judith Hermann, Daheim. 5. Auflage. Frankfurt am Main: S. Fischer, 2021, lk 94. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis.
25 Tobias Rüther avastab uues Judith Hermanni romaanis hea vana Hermanni soundi, täpse lakoonilisuse ja peaaegu ainult skitseeritud tegelased jutukogumikust „Sommerhaus, später“. – Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitung 25. IV 2021; https://www.perlentaucher.de/buch/judith-hermann/daheim.html (1.12.2021).
26 Eve Pormeister, Näen, kuulan, tunnetan. Tallinn: EKSA, lk 31–32.
27 „… kuna ma lihtsalt ei taha, et mind kellegagi seostatakse. Ma ignoreerin inimeste pilku, ma sõidan Mimi järel ja küsin endalt, kuidas me päriselt välja näeme.“ (Lk 91)
38 Vgl auch Christoph Schröder, Judith Hermann: „Daheim“ / Neubeginn am Schweinestall. – Deutschlandfunk, 2021.
29 Seda tunnet on pisut ehk esile kutsunud ka Ivan Turgenjevi „Jahimehe märkmete“ (1852), Edvar Munch’i maali „Karje“ (1893), Knut Hamsuni romaani „Victoria“ (1898), Richard Yates’i novellikogu „Üksteist üksilduse liiki“ (1962) ja helilooja Sergei Rahmaninovi mainimine.
30 Vrd Adam Soboczynski, Frau sucht Bauer. – Die Zeit 29.04.2021, https://www.perlentaucher.de/buch/judith-hermann/daheim.html (2.12.2021).
31 Romaani žanrisse tilgutatakse täpsema ajalise määratlusega (jaanuar, lk 28; märts, lk 32; aprilli lõpp, lk 43; mai algus, lk 45; augusti algus, lk 151) ka midagi päevikulaadset.

Flake “Klahvkamees. Mida ma mäletan”

Jahah, mida siis mäletab Rammsteini klahvakamees?

  • Peamiselt lapsepõlve Ida-Berliinis, mis on natuke tuttav Nõukogude Eestis kasvanuile, kuigi oli ka palju teistmoodi nüansse. Kui ajaloo ja eluloo peale mõelda, siis nn idabloki minevikuga inimestel on üldiselt aja- ja elulugu kiirem, muutuvam ja kirjum ning kohanemisvajadus uute oludega suurem kui nn lääne inimestel, kel ju ka muutusi olnud, aga väiksema takti või amplituudiga.
  • Igast muusikat ja vaimustust muusikast. Paraku ma pean tunnistama, et suurem jagu Ida-Saksa bändidest olid mulle täiesti tundmatud ja siia-sinna poetatud vihjed läksid täiesti kaotsi. Aga see-eest olin ma tohutult rõõmus, kui ma lugesin, kuidas Flake nautis ja naudib muusikat, heliloomingu sündi, proovis mängimist :)
  • Autod. Ma pole väga ammu kuulnud-lugenud nii entusiastlikku autojuttu. Vaimustuse vanadest ja ilusatest autodest tegi mulle mõistetavamaks tõsiasi, et ega Flake ise ka seda auto tehnilist pool eriti hästi jaga, pigem naudib sõitmist ja ilus värv on oluline. 
  • Igast veidraid pisiasju, alustades hüpohondriast ja lõpetades hobusepidamisega.
  • Raamatusõbrast lugeja lemmikleheküljed on kindlasti lk 134-136. Seal jagab Flake oma rõõmu lugemisest ja loetleb üles oma lemmikteosed. Tsitaat: “Raamatuid festivalidel ei kingita. Seejuures on just raamatud kõige ilusamad kingid, mida vastastikku teha võib. Kui saad kingiks raamatu, on alati tunne, nagu oleksid saanud uue sõbra.”

Mõned kohad olid suht imelikud ja stiiliga see raamat just ei hiilga, aga vahepalaks ja noppides sealt välja just endale sobivaid detaile — täitsa huvitav lugemine. 

Tiina Sulg