Posts Tagged ‘saksa’

Loodus ja ühiskond — W. G. Sebald “Pärast loodust. Elementaarluuletus”

Sebald_kaas_P7544_must.inddSuhtusin peaaegu eelarvamusega saksa kirjaniku ja kirjandusteadlase W. G. Sebaldi (1944, Wertach – 2001, Norfolk) raamatusse “Pärast loodust. Elementaarluuletus” (“Nach der Natur. Ein Elementargedicht”, 1988), kui mulle see vaata et poolvägisi kätte suruti. Ma ei tea, mis mind rohkem häiris – vaatamata oma kunagisele vaimustusele Sebaldi romaanist “Austerlitz” (2001), ühest 21. sajandi alguse olulisimast teosest –: kas teksti vorm või fakt, et ei saa seda lugeda originaalkeeles, st saksa keeles. Ent vahete-vahel suudab inimene ka iseennast üllatada. W. G. Sebaldi (kitsamas mõttes) esimene kirjanduslik töö “Nach der Natur” haaras mind otsemaid endaga kaasa. Lisaks tõukas raamatuke mind kaevuma mälusügavustesse unustatut välja õngitsema ja internetis surfima või mõne teatmeteose järele haarama.

Elementaarluuletus, mille tausta moodustavad eksistentsiaalsed küsimused, sisaldab kolme osa, lugusid kolme mehe elust ja olemisest üldse: saksa renessansi maalikunstnik ja graafik Matthias Grünewald (1470. ja 1480. aasta vahel – 1528. ja 1530. aasta vahel), kes on meile tuntud eelkõige Isenheimi altarimaaliga; saksa arst ja loodusuurija Georg Wilhelm Steller (10. märts 1709, Windsheim, Frankimaa – 12. november 1746, Tjumen, Venemaa), kes võttis osa Taani kapten Vitus J. Beringi (1681–1741) teisest Kamtšatka-ekspeditsioonist ehk Alaska-ekspeditsioonist (1733–1743) ja kelle järgi on nimetatud mitmed loomad nagu nt Cyanocitta stelleri (vareslane tutt-sininäär), Polysticta stelleri (sukelpart kirjuhahk), Stelleri merilõvi (välja surnud); ning autor ise, saksa kirjanik ja kirjandusteadlane W. G. Sebald, kelle mitmed teosed on kantud melanhoolsest alatoonist ja kelle meeli köitsid mäletamise ja mälu tähendus ning funkstioon.

Kõik kolm üksteisest kaugele jäävatest aastasadadest pärinevat meest tajusid inimese ja looduse vahelist konflikti, igaüks omal viisil. Kuid et see erinevus on olemas, adusid kõik kolm. Kõigist neist (elu)lugudest ja nägemustest kostub läbi ja vastu juba ammusest ajast kestev looduse hävingu hääletu katastroof:

2. osa, “Ja asuksin elama viimse mere otsa” (Georg Wilhelm Steller):

georgewilhelmsteller“kirjutab memorandumeid
pärismaiste suguharude kaitseks,
keda mereväekomandatuur Bolšeretskis
kohtleb halvasti ja kelle õigusi kärbib,
mis viib selleni, et tema vastu kirjutatakse kiri,
et aset leiavad ülekuulamised,
et tekivad arusaamatused,
et järgneb vahistamisi ja et Steller
mõistab nüüd lõplikult erinevust
looduse ja ühiskonna vahel.” (lk 59, minu esiletõst)

“Hallilt ilma suunata oli kõik, polnud ei üla- ega alapoolt,
loodus hävitamisprotsessis,
puhta dementsuse olekus. […]” (lk 52; minu esiletõst)

1. osa, “Otsekui lumi Alpidel” (Matthias Grünewald):

“[…] mõistis Grünewald,
kes peab üldse olema kaldunud ekstremsitliku
maailmamõistmise poole, elu lunastamist kui elust pääsemist.
[…]
Selline on tema, maalikunstniku jaoks
kõik loodu, pilt meie segasest kohalolekust
maa pealispinnal, pilt järske radasid mööda
kulgevast regeneratsioonist,
mille parasiitlikud, kokku ja koost kasvanud
vormid tungivad otsekui deemonlik parv
sisse eremiidi rahusse.
matthiasgrunewaldSedaviisi kirjeldas Grünewald,
vaikides pintslit juhtides, patoloogilise vaatemängu
kisa, röökimist, korinat ja sosinat,
küllap hästi teades, et tema ja ta kunst
kuuluvad ka ise selle vaatemängu juurde.
See paaniline kaelavääne, mida on näha kõigil
Grünewaldi teostes esinevatel subjektidel,
mis jätab kõri vabaks ja pöörab näo sageli
pimestava valguse poole, on kehade
äärmine väljendus selle jaoks, et loodus ei tunne tasakaalu,
vaid teeb pimesi ühe eksperimendi teise järel
ja arulageda nokitseja kombel juba lammutab seda,
mis tal just äsja välja tuli.
Looduse ainuke eesmärk on järele proovida,
kui kaugele ta veel minna saab, võrsumine,
edasiviimine ja sigimine,
[…]”(23–24; minu esiletõst)

3. osa, “Pime öö tuleb esile” (W. G. Sebald):

“laigulise halli kartongi tagaküljel sõnad
“tulevikus lebab surm meil jalge ees”,
üks neid ähmaseid oraaklisõnumeid,
mida sa enam kunagi ei unusta.” (lk 68)

“kui vahtisin välja, see tekitas minus varakult
kujutluse hääletust katastroofist, mis
tähelepanu äratamata toimub vaataja ees.” (lk 72; minu esiletõst)

“Antennide võbinat majade katustel
tajusin ma säbrutusena oma ajus,
kaugel eemal suutsin kuulda valget
Gaussi müra, ühetoonilist, kogu heliredelit
hõlmavat häält, maalt kuni üles taevani,
kus eetri sees ujuvad tähed. Sestpeale
olen saatnud mööda palju kohutavaid
kahtlusekesköid, aga nüüd pöördub rahu
tagasi põrmu sisse ja ma loen 18. sajandi
looduskirjeldustes, kuidas haljendav maa
langeb Juura sinisesse varju ja lõpuks
heidab ainult aegunud jää Alpidel veel
nõrka vastuhelki.” (lk 82–83)

Nägemusele katastroofist vastandub utoopia loodusest. Utoopia, mis lõppude lõpuks saab inimesest võitu, et võimaldada elementidele, taimedele ja loomadele taas eksistentsi ilus ja rahus.

wgsebald“Vaata teraselt ettepoole,
seal õhtuhalluses näed sa
kaugeid tuuleveskeid tiirlemas.
Mets taganeb, tõepoolest,
nii avaralt, et sa ei tea enam,
kus ta oli kunagi olnud, ja jääkelder
avaneb pilgule, ja härmatis joonistab põllule
maakera värvitu pildi.
Kui rebeneb nägemisnärv,
siis läheb vaikses õhuruumis
nii valgeks otsekui lumi
Alpidel.” (lk 32; 2. osa)

Eesti keeles on W. G. Sebaldilt ilmunud:

Eve Pormeister

Advertisements

Valerie Fritschi karm ja poeetiline „Winteri aed“

waleriefritschNoore austria kirjaniku (sündinud 1989) romaan „Winteri aed“ jõudis poelettidele nädal-poolteist tagasi (kirjastus Eesti Raamat, tlk Terje Loogus) ja juba sel nädalal on võimalik autori endaga kohtuda kirjandusfestivalil Prima Vista. Kohtumine Valerie Fritschiga ja „Winteri aia“ esitlus toimub neljapäeval, 5. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjanikuga ajab juttu tõlkija Kristel Kaljund, kes on tõlkinud eesti keelde näiteks Daniel Kehlmanni kolm raamatut.

Valerie Fritsch sündis Grazis, ta õppis fotograafiat ja töötab fotokunstnikuna. Noor kirjanik on tõeline maailmarändur, sest umber poole aastast reisib ta mööda maailma ringi, põhiliselt Aafrikas ja Aasias. Enne tähelepanu äratanud „Winteri aeda“ („Winters Garten“, 2015) on Fritschilt ilmunud romaan, luulekogu ja fotodega reisikirjade raamat „Maailm on minu sisikond“ („Die Welt ist meine Innerei“). Mainekalt Bachmanni auhinna konkursilt tõi ta möödunud aastal koju publikupreemia.

fritschwinteriaedFritschi apokalüpsise lähenemist kujutava romaani teeb eriliseks selle hämmastavalt rikas ja kaunis keel. See on lopsakas, lausa barokne, kirjanik maalib keelega nii tundelisi kui ka väga karme pilte. Kriitkud on nimetanud romaani võimsaks ja poeetiliseks ning võrrelnud Lars von Trieri filmiga „Melanhoolia“.

Winteri aed on idülliline aiakoloonia väljaspool linna, kus loodus on lopsakas, kõik kasvab ja õitseb, aga nagu looduses ikka, ka närbub ja sureb. Autor kirjeldab romaani peategelase Anton Winteri lapsepõlve paradiisi menutavas aias ning viib seejärel lugeja maailmalõpu ootuses mereäärsesse linna, kus valitseb kaos. Keset koostlagunevat maailma armub Anton Winter elus esimest korda. Romaanist leiame kirjaniku nägemuse sellest, mis juhtub inimesega tulevikulootuseta maailmas.

fritschwintersgartenMind võlus raamatu esimestest lehekülgedest alates autori keelekasutus. Paar näidet ka, esiteks aiaidülli kirjaldusest: „Anton Winteri lapsepõlv oli kuhjaga täis kõrget heina ja teeroose ja rohelisi õunu puudel, mida terve suvi ihaldavalt vaadati, nii et nad millalgi häbelikult punastasid. Vanad ja haiged olid kodus, ja läbi õhukese naha tungis päikesevalgus kuni skeletini, kui nad istusid kellukate keskel, nii haprad, justkui oleksid üks nende seast.…Tuhandete kaupa puhkesid üle öö sirelipõõsaste õied, nii et tundus, nagu läbistaks aeda sahin.“. Teine tekstilõik mereäärsest linnast, kus elu laguneb koost: „Ükskõik kuhu Anton vaatas, lisaks lastele liikusid majaridade vahel ka loomad. Teda ehmatasid tänavakoerte karjad, kes jooksid hämaruses, hambad verised ja silmad kurvad, ja vaatasid mitu korda tagasi, justkui oleksid nad midagi unustanud. Ta saatis pilguga … lahti lastud tsirkuseloomi, kes surusid end fassaadide varju. Kõhnad olid nad ja hirmuäratavad. Nad marssisid läbi linna, just nagu oleksid pikal reisil“.

Valerie Fritsch on varaküps noor kirjanik, kes tegeleb eksistentsiaalsete küsimustega: tema vaateväljas on terve eluring sünnist surmani, maailma ilu ja valu. Ta „vaatab“ vanade inimeste sisse sama usutavalt kui laste ja armastajapaari mõtetesse või unenägudesse. Kahtlemata pole ta ainuke (hiljuti ilmus eesti keeles poola kirjaniku Marek Hłasko „Kaunid kahekümneaastased“, kes kirjutas oma põhiteosed 20ndate eluaastate esimeses pooles), aga selliseid on vähe.

fritschderweltJah, võib-olla otsija leiab kohati ka noore autori romantilist, kõiketeadvat lähenemist või liiga suurt mängulusti keelega, aga see ei ole kindlasti esiplaanil. „Winteri aed“ on terviklik ja haarav teos.

Mõtlen ikka, et mis nende austerlastega lahti on – loodus näeb välja nagu piltpostkaardil, aga nad kirjutavad apokalüpsisest nii häid raamatuid (või on mässumeelsed nagu Jelinek!)! Keda võluvad romaanid apokalüpsisest, on kindlasti lugenud austria kirjanike teoseid nagu Marleen Haushoferi „Üksinda maailmas“ või Thomas Glavinici „Öötöö“ (ka Terje Looguse tõlge), või siis hoopis Robert Schneideri sünget avastamata geeniuse lugu „Une poolvend“. „Winteri aed“ on selle rea väärikas jätkaja.

Linda Jahilo

Eugen Ruge ja tema lood

eugenrugeKohe on algamas Tartus kirjandusfestival Prima Vista ning seetõttu soovitan ma kõigepealt tulla kuulama festivali külalist Saksamaalt ning alles seejärel tema hiljuti eesti keeles ilmunud raamatut. Neile, kel saksa keel suus, julgen lisaks soovitada veel kirjaniku seni eesti keelde tõlkimata esikteost.

rugecabodegataNiisiis, teisipäeval, 3. mail algusega kell 17.00 esineb Tartu Ülikooli raamatukogus saksa kirjanik ja tõlkija Eugen Ruge. Tema vestluskaaslaseks on sakslanna, TÜ õppejõud Silke Pasewalck. Ruge loeb katkendeid hiljuti eesti keeles ilmunud lühiromaanist „Cabo de Gata“ (Loomingu Raamatukogu, 2016, tlk Tiiu Relve) ja oma Saksa Raamatuauhinnaga pärjatud ning tänaseks rohkem kui kahekümnesse keelde tõlgitud perekonnaromaanist „Kahaneva valguse aegu“ („In Zeiten des abnehmenden Lichts“, 2011). See teos on veel eesti keelde tõlkimata, aga üks peatükk ilmub ajakirja Akadeemia mainumbris.

rugezeitenabnehmendenlichtsEugen Ruge on sündinud 1954. a Siberis, üles kasvanud Ida-Saksamaal, õppinud matemaatikat ja kirjutanud enne proosakirjaniku karjääri arvukalt näidendeid. Prosaistina alustas ta 50ndates eluaastates juba küpse autorina. Tema suuresti autobiograafiline perekonnasaaga „Kahaneva valguse aegu“ on üllatavalt põneva struktuuriga romaan, mis kujutab ühe Saksa kommunistide perekonna allakäiku 50 aasta jooksul läbi nelja põlvkonna saatuse. See ei ole lineaarne romaan — vahelduvad aastad ja kõnelejad. Romaani on nimetatud isegi SDV „Buddenbrookideks“.

rugecaboLühiromaan „Cabo de Gata“ on sisuliselt suguvõsaromaani eellugu, aga kirja pandud 15 aastat hiljem, siis kui perekonnasaaga oli juba ilmunud ja edu saavutanud. Kirjanik juhatab romaani sisse lausega „Selle loo ma leiutasin selleks, et rääkida kuidas see oli.“ Aga oli nii, et nimetu kirjanik tundis juba pikka aega painet või lausa kohustust kirjutada romaan oma põnevast perekonnaloost. rugedecataÜhel päeval põgeneb ta Berliinist ning maandub Andaluusia kalurikülas, mis kannab nime Cabo de Gata, (tõlkes Kassineem). Loodetud paradiis on jaanuaris külm, inimesed ebasõbralikud, romaani kirjutamine ei õnnestu kohe kuidagi, aga ometi ei ole raamat depressiivne ega rõhuv, pigem kerge ja mänguline. Kirjanik jälgib kohalikke, kalurikülla satuvad inglane ja ameeriklane, aga tõeliselt läheb talle korda vaid postkasti juures kohatud punasevöödiline kass. Ma ei ole vist üheski raamatus kohanud nii palju sõna „mäletan“, kirjaniku mäng mäletamisega on omamoodi tore ja mõtlemapanev.

rugetõotatudmaaRugede perekonnaloo sissejuhatuseks võib aga pidada kirjaniku isa, ajaloolase Wolfgang Ruge mälestusteraamatut “Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad“, mis on ilmunud mõned aastad tagasi kirjastuse Tänapäev väljaandena ka eesti keeles. Isa raamatule on järelsõna kirjutanud Eugen Ruge.

Linda Jahilo

Christian Kracht „Impeerium“ ja „1979“

Aasta lõpus jõudis vaikselt raamatulettidele Christian Krachti „Impeeriumi“ tõlge (väljaandja kirjastus Hea Lugu, tõlkija Kristel Kaljund). Olgu kohe öeldud, et saksa keeleruumis valitseb Krachti teoste ilmumise järel kõike muud kui vaikus – neist räägitakse, nende üle vaieldakse. Šveitslane Kracht on omal moel tabamatu, ta on mängur, kelle puhul on raske pihta saada, kes ta selline on. Kracht on provakatiivne, teda peetakse skandaalseks autoriks, kirjutavaks dändiks, oma põlvkonna Celine’ks. Tema teosed on kui moodsa ühiskonna teravpeegel.

Romaani “Impeerium” (2012) žanrimääratluseks on seiklusromaan, võiks öelda ka, et ajalooline farss. Krachtil on õnnestunud oma seiklusromaaniga umbes sama, mis Daniel Kehlmannil ajaloolise romaaniga „Maailma mõõtmine“. Nad elustasid need žanrid kaasaegse lugeja jaoks, tegid söödavaks läbi keelekasutuse, iroonia ja huumori. Muide, mõlemad romaanid on tõlkinud Kristel Kaljund!

krachtimpeerium„Impeeriumi“ peategelane on Nürnbergist pärit nudist ja romantik August Engelhardt (1875 –1919), kes siirdub 20. sajandi algul Saksa Uus-Gineasse (täna Paapua Uus-Ginea), et osta kookospalmide istandus. Radikaalse taimetoitlasena oli ta eesmärk toituda ja elatuda üksnes kookospähklitest. Sellega asi ei piirdunud: Engelhardt pidas end maailma päästjaks, tahtis luua uue religiooni ja riigi, kookose filosoofiaga maailma päästa. Aga ta ebaõnnestub totaalselt – taimetoitlasest saab kannibal, maailmapäästjast antisemiit jne.

Kerged on tekkima paralleelid ühe teise, kunstnikuna ebaõnnestunud romantikuga, kes pööras kogu Euroopa pahupidi. Kracht ei salga, et nii see oligi mõeldud. „Impeerium“ kirjeldab hullumeelsuse spiraali, mis kätkeb endas 20. sajandi läbikukkumiste allegooriat. Tõelise maiusena toob Kracht väikestes episoodides oma teosesse sisse terve rea saksa kirjanduse (ja mitte ainult) suurkujusid nagu Hermann Hesse, Thomas Mann, Franz Kafka. Tõlkija märkused aitavad eesti lugejal need vihjed ära tunda.

„Impeerium“ põhjustas Saksamaal ägeda diskussiooni. Krachti süüdistati pärast romaani ilmumist uusparempoolsete ja satanistlike vaadete jagamises. Kriitik Georg Diezi sõnul on Kracht näide sellest, kuidas demokraatiavaenulik totalitaarne mõtlemine trügib peavoolu. Teised kriitikud jälle ütlevad, et Diez ei mõista autori huumorit ja irooniat. Eks iga lugeja otsustab ise, mida skandaalne mängur, „ühemõtteliselt kahemõtteliseks“ autoriks tituleeritud Kracht oma romaanis öelda tahab.

Ei saa jätta mainimata, et Krachti “Impeeriumi” saatis suur edu USA-s – see valiti 2015. aasta kümne parima raamatu hulka. Saksa keeles kirjutava autori jaoks on see ennekuulmatu edulugu!

kracht1979Koos „Impeeriumiga“ tahaks soovitada teistki Krachti romaani, mis eesti keeles olemas, see on „1979“ (Steamark 2002, tlk Andrus Simsel).

Romaan “1979” (2001) on lugu noorest sisekujundajast, kes suundus islamirevolutsiooni aastal koos oma geipartneriga Iraani ja sealt edasi Tiibetisse elu mõtet otsima. Teheranis ühe uimastipeo järel peategelase küpsem kaaslane Christopher sureb üledoosi (või muu haiguse?) tõttu. Peategelane siirdub edasi Tiibetisse, aga satub punahiinlaste kätte ja lõpetab sunnitöölaagris eeskujuliku vangina. Eriliselt rõhutamata selgub raamatu lehekülgedel islamiusku inimese arvamus eurooplasest, kumab läbi lääne väärtuste jõuetus ida totaalsete mudelite nagu islamism ja maoism ees. Kuna romaan ilmus vahetult enne 11. septembrit (kaksiktornide rünnak), sai Krachti raamat suure tähelepanu osaliseks, seda peeti lausa prohvetlikuks.

Kracht on sotsiaalse närviga, hea ajastutajuga autor. Mitte ainult „Impeerium“ vaid ka 15 aastat tagasi ilmunud „1979“ on tänast Euroopat tabanud suure kriisi taustal ülimalt aktuaalsed.

Autorist niipalju, et tema sünniaasta on 1966. Kogu oma elu on ta olnud maailmarändur, elanud lisaks Euroopale mitmel pool Aasias, Aafrikas ja Ameerikas.

Kirjandusteadlased liigitavad Krachti saksa 90ndate aastate popliteratuuri esindajaks (esikteose “Faserland” põhjal), kuigi ise ta end selleks ei pea. Mõni kirjandusteadlane peab teda ülehinnatuks, aga ta teostel on suured tiraažid, teda märgatakse, temast räägitakse, teda tõlgitakse. Ja võin kinnitada – minu jaoks on Krachti raamatud olnud nauditav lugemine!

Linda Jahilo

Daniel Kehlmann „Kuulsus”

Daniel Kehlmann „Kuulsus” (2009, e.k. 2009 Kristel Kaljund, Atlex)

Lihtsalt hämmastav, et üks nii noor autor (saksa-austria päritolu Kehlmann on sündinud 1975. a.) on juba jõudnud kirjutada nii mitu suurepärast raamatut. Minu esimene kokkupuude temaga oli „Maailma mõõtmine” (2006, e.k. 2008), mis ei jätnud kahtlustki, et tahan kätte võtta ka tema varasema romaani „Mina ja Kaminski” ning „Kuulsuse”. „Maailma mõõtmine” on küll kõige rohkem kuulsust kogunud — ja temast on filmgi vändatud — ,kuid teised teosed ei jää palju alla.

kehlmannkuulsus„Kuulsus” on romaan üheksas novellis või episoodis, kus novellidevahelised seosed avavad end järk-järgult, pakkudes pidevalt ahhaa-elamusi, põimudes tasapisi tervikuks. Kuid raamatu lõppu jõudes on siiski tunne, et tahaks alustada algusest, et veelgi paremini aru saada ja asju kokku viia, kirjandusdetektiivi kombel seoseid tabada. Raamat ise on õhuke — kõigest 128 lk— ,kuid sisu ja stiili poolest rikas. Üks mu lemmiknovelle ongi fantastiline stiilinäide 35-aastasest ülekaalulisest nohikust ja sõltuvusblogijast, kes on endast üpris heal arvamusel ega saa arugi oma küündimatusest: „Real life’is /…/ olen umbes kolmkümmend viis, üsna väga suur, täissale. Nädala sees kannan lipsu, offissivärki, pappi peab ju teenima, eks teilgi ole sama keiss. Sellest ei pääse, kui tahad oma lifesense’i teostada.” (lk 83).

Kui keele ja stiili poolest oli see novell minu arust ületamatu, siis sisu poolest oli kõige põrutavam novell kirjanikust Maria Rubinsteinist, kes sõidab kirjanik Leo Richteri asemel delegatsiooniga kuhugi Aasiasse, jääb aga tagasi tulles grupist maha ja … OK, ma ei hakka teie lugemisrõõmu rikkuma! Aga iga novell on omaette huvitav — ning veelgi huvitavam koosluses teistega — ,sest autor mängib selliste teemadega nagu identiteet, illusioon, kuulsus ja selle taak, elu kellegi teise nahas, kaksikelu ja topeltmäng (näiteks naise ja armukesega). Päris halenaljakas (ja kui eluline!) on lugu mehest, kes ei raatsi loobuda ei naisest ega armukesest ning mässib end üha rohkem ja rohkem valede sasipuntrasse.

Leidub nauditavat metafiktsiooni; näiteks anub tegelane autorit, et ta ei peaks vähki surema ning autor tunnistab: „Peaaegu oleks ta mu ümber veennud. Kuid mul on parasjagu muidki muresid; mind häirib vägagi, et mul pole aimugi, kes on see tüüp rooli taga, kes ta välja mõtles ja kuidas ta mu juttu sattus.” (lk 45); leidub tegelasi, kes tahavad kirjaniku Leo Richteri juttu pääseda ja neid, kes seda kohe kindlasti vältida tahavad. Vahepeal ei saa enam üldse aru, mis on päris, mis on fiktsioon, mis on lugu loos. See kõik on üks suur mäng, kaasahaarav ja põnev, kuid mitte kerglane ja tühine, vaid pigem küsimusi tekitav ja neile vahel ka vastusi pakkuv, peenelt või ka nukralt irooniline: „/…/ kultuur sureb küll välja, kuid sellest pole midagi, /…/ inimkonnal läheb ilma teadmiste ja traditsioonide ballastita paremini. Saabunud on piltide, rütmilise lärmi ja müstilise igaveses Tänases vindumise ajastu — religioosne ideaal, tehnika võimul tegelikkuseks saanud.” (lk 20)

Annika Aas

Siin blogis on varem Kehlmanni teostest kirjutanud
Linda Jahilo “Maailma mõõtmisest” ja
Kaja Kaldmaa raamatust “Mina ja Kaminski”.

Eduard von Keyserling „Õhtused majad“ ning Theophile von Bodisco „Vana vabahärra majas“

1855. aastal sündinud Eduard von Keyserling ning 1873. aastal sündinud Theophile von Bodisco – baltisaksa kirjanikuhärra ning baltisaksa kirjanikuproua, on vaid vähesed siin 19. ning 20. sajandil tegutsenud baltisaksa kirjanikest. Küllap pole nende looming laiemale lugejaskonnale just eriti tuntud, ent etteruttavalt öeldult vääriksid mõlema autori teosed rohkemat tähelepanu küll.

ohtusedmajad1914. aastal kirjutatud „Õhtused majad“, mis kuulub Keyserlingi kirjutatud nn „lossilugude“ hulka, ning 1913. aastal ilmunud Bodisco esikromaan „Vana vabahärra majas“ on üllatavalt sarnase ülesehitusega balti romaanid. Kui Anne Laur on romaanile „Vana vabahärra majas“ kirjutatud järelsõnas leidnud, et Bodisco jutustuslaad on mõnevõrra sarnane tuntuima baltisaksa kirjaniku Eduard von Keyserlingi meisterlikule fabuleerimisoskusele, siis sarnast on nende kahe teose vahel rohkemgi kui vaid vormilised tunnused. Juba raamatute pealkirjadest saab aimu, et inimhingede kõrval on küllap mõlema loo keskmeks vana ning uhke maja – perekonna ning põlvkondade hing.

Eduard von Keyserlingi „Õhtused majad“ on romaan balti aadli hääbumisest. On üks vana ning suursugune Padureni loss, on vana ning väsinud parun von der Warthe ning on paruni tütar Fastrade – noor, õitsev ning elada sooviv. Raamatu lähtekoht on üsna traditsiooniline – kodust armastuse pärast lahkunud Fastrade tuleb tagasi paruni ja parunessi juurde ning kindlate reeglite ja juurdunud hoiakutega mõisa ning — leiab armastuse. Theophile von Bodisco romaan algab samuti saabumisega. Noor Felix Reckling jõuab Saksamaalt muusikat õppimast Eestimaale, oma sugulaste mereäärsesse majja Liivametsale, et ajada korda hoopis argisemad, pärandiprobleemid. Pärast esimesi peatükke selle teema juurde aga tagasi ei pöörduta, küll aga hargneb siingi lahti armastuse ämblikuvõrk.

bodiscovanavanaharramajasRaamatute protagonistid – Fastrade ning Felix — on mitmes mõttes sarnase elukäiguga tegelased, kes samas loomult küllaltki erinevad. Peale juba mainitud koju saabumise (Felixi puhul küll teatavate mööndustega), on nad mõlemad, võrreldes teiste tegelastega, rohkem elu näinud, igatsedes kohati tagasi sinna, kust nad tulevad. Mõlemas raamatus vastanduvad mõisa-elu ning väljaspool nähtu. Felix, kel selja taga muusikaõpingud, plaanib esimesel võimalusel tagasi Saksamaale sõita ning õpinguid jätkata – tema elu tuum ning kirg on muusika. Fastradel aga puudub elus see, mille poole püüelda või millest unistada – tema armastatu on siit ilmast lahkunud. Ta on küll tagasi kodumõisas, ent siiski rahulolematu ning tunneb end perekonna-kohustuste koorma alla maetuna.

Mõistagi saab just mõisa-elu tärkavatest tunnetest ning armastustest raamatu põhiteema. Ka siin kulgeb mõlema teose faabula üsna paralleelselt. Peategelased kohtuvad juba saabudes oma favoriite, kohe alguses seda taipamata. Järgnevad jalutuskäigud, külaskäigud, vestlused, õhtusöögid. Kui raamatus „Õhtused majad“ kulgeb armastuse-liin peategelase jaoks üsnagi lineaarselt ning etteaimatavas järjestuses (vaid kihlumine saabub üllatuslikult), siis krahv Recklingi jaoks on olukord keerulisem. Sugulastele külla saabudes jääb talle esmalt silma veskis elav neiu Cäcilie, kes noormehele liialt tähelepanu ei pööra. Siis leiab Felix uue ihaldusobjekti – Vera Mihhailovna. Kaks paralleelarmumist kord lõppevad, kord süttivad uuesti. Ühel hetkel purustatakse lootused, siis kerkivad need taas. Kui Fastrade jääb kogu romaani jooksul pigem jahedaks, ka oma tulevase abikaasa Egloffi vastu, siis Felix Reckling on emotsionaalsem ning edasipüüdlevam, rohkem elus inimene. Ka Felixi kiindumused on tulisemad ning iseteadlikumad kui neiu Fastrade armastus.

kolga mõisEhkki mõlema raamatu meespoole armastajad, Egloff ning Felix, on ühtaegu kahest naisterahvast võlutud, mõjub Felix süütuma ja heatahtlikumana. Ta küll proovib iseendast aru saada, ent mitte alati see ei õnnestu ning ette jäävad ka teised tegelased. Egloff, kohtudes juba Fastradega kihlatud olles oma endise silmarõõmu Lydiaga, teeb sellega saatusliku vea, ise oma eksimust justkui mõistmata. Ehkki Felixi ning teda ümbritsevate tegelaste – Charlesi, Cäcilie’i, Vera – armastuse-liinid on rohkem läbi põimunud, suudab paheline Egloff siiski ühe teoga rohkem elusaatuseid muuta. „Õhtustes majades“ tekitab segadust ka paruni ning parunessi ebasoosing Fastrade ja Egloffi abielule. Ehkki otsused lastakse tütrel endal teha, kujundab nendegi suhtumine noorte armastust.

Ka kogu raamatu „Vana vabahärra majas“ atmosfäär on helgem, lootustandvam ning ärksam kui „Õhtuste majade“ puhul. Juba suvine aeg ning mere lähedus on vastandiks Padureni lossile ning sealsetele tumedatele metsadele. Kui Liivametsal tehakse muusikat ja lauldakse, siis Padureni lossis teenivad noored tütarlapsed oma laulusooviga vaid halvakspanu. Kui Liivametsal puhkajad tegelevad oma hobidega, loevad klassikateoseid või sõidavad jahiga merel, siis „Õhtustes majadest“ jääb pinnale mängurlus või sihitud öised hobusega sõidud. Selle raamatu atmosfäär on müstilisem ja salapärasem, ka tegelased, eesotsas Egloffiga, pahelisemad.

OLYMPUS DIGITAL CAMERASelle võrdluse järel võiks aga küsida, mis on see, mis teeb need kaks baltisaksa romaani meile, 21. sajandi inimestele oluliseks? Vastust anda on keeruline, sest vaatamata ladusale kirjutamisstiilile ning küllaltki põnevatele süžeekäikudele mõjuvad mõlemad romaanid kui korduvalt kuuldud muinasjutud. On keerdkäikudega lugu, mis ühel juhul lõpeb õnnelikult, teisel õnnetult. Need on ladusalt kirjutatud teosed, mis küllap paraku siiski hajuvad oma traditsioonilisuses muu loetu vahele.

Süžee erakordsusest olulisem on nende teoste puhul aga kultuurilooline taust, mis tutvustab lugejaile nii baltisakslaste elu ja kombeid kui kogu baltisaksa kirjandust. Ning vaatamata sellele, et senini pole 19. või 20. sajandi baltisaksa romaanid eestlaste teadvusse veel üleliia palju jõudnud, on tegu meie aja- ja kultuurilooga, millel tasuks kõige muu kõrval peatuda ning mille üle mõtiskleda, küll.

Triinu Sikk
Tartu Ülikooli üliõpilane

Kolga mõisa pilt on pärit siit,
Padure mõisa pilt on pärit siit.

Werner Bergengruen „Surm Tallinnas“

Werner Bergengruen oli aastatel 1892-1964 elanud baltisaksasest kirjanik, kelle loomingusse kuulus ajaloolisi romaane, luulet, lühiproosat ja ka tuntud vene kirjanike teoste tõlkimist. Tema kuulsaim teos, kogumik „Surm Tallinnas“ koosneb kaheksast lühijutust, mida on esitatud raamivate ees- ja lõppselgitusega jutustava tegelase märkuste näol. Jutustaja on igine kõrtsivestja, pudel ees (alkoholi pruukimisest saab oluline motiiv kõigis teose juttudes) pajatab mees lugusid Tallinnast, lugusid elust ja surmast, mis traagilisi tegelasi ühendavad. Läbivaid teemasid ja motiive on mitmeid.

Werner_Bergengruen„Surm Tallinnas“ juttude tegelased on reeglina kõik mõnel moel iseäralikud. Peamiselt avaldub see mingit sorti veidruste näol, näiteks on kujutatud erinevaid tegelasi veidrate kommete või uskumustega või paranoiliste kalduvustega, mõnel avaneb ka tugevalt suurusehullus. Tegelased on kuidagi murtud, kõigil on oma elus ette tulnud neile lähedaste inimeste kaotusi. Nad käivad surmaga kaasas kas siis kellegi suremise pealt nägemisega, surnud isiku kasutamisega või matustel osalemisega. On leski või hulkureid või säärased inimesed, kellest teised aru ei saa. Igaühel oma kurbus ja kaotus. Ühtki tegelast ei ole ka kujutatud täiusliku või läbinisti heana, kõigil on mitu külge, omad puudused või pentsikused, mille tõttu nad teistega pahuksisse satuvad. Näiteks võtab „Jakubsoni pelgupaigas“ nimitegelane pähe heita surnu kõrvale voodisse, mille tagajärjel teda igasuguste vääritute sõnade ja ähvardustega kostitatakse; novellis „Kadri unnaaugus“ püüab Tõnu oma naise laipa kasutades kala; või on erinevate lesknaiste peamiseks meelelahutuseks oma aknast tänavaid mööda liikuvaid surmarongkäike vaadata. Enamik tegelasi on baltisakslased, puhastverd eestlasi on kujutud vaid ühes novellis, „Kadri unnaaugus“.

bergengruensurmtallinnassaksaBaltisakslastest tegelasi on ka veidrusele lisaks kujutatud pahelistena. Läbivaks motiiviks kõikides novellides on alkohol ja joomine, mõnes lühijutus ka hasartmängud. Raamatu lugemise käigus muutub joomine aga kuidagi juba taustaliseks, asetseb läbivana tagaplaanil hõljudes tegelaste meeles ning kutsudes neid oma probleeme unustama või looma hoopis uusi. Novellis „Merekurat“ luuakse ilmestav võrdlus napsi ja elanike vahel: „Seda ei tule nüüd niimoodi mõista, nagu oleks (Karluša) rohkem joonud kui teised inimesed Eestimaal ja ometi veetis ta napsiga suurema osa päevast.“ Samas jutus tuleb ka groteskse huumoriprisma läbi esile kapteniproua laiba asetamine viina täis tünni, mis seejärel tühjaks juuakse. Teise näitena tehakse novellis „Aruanne ühe eriskummalise mehe elu- ja surmakäigust“ hertsog Karl Eugenius de Croyst joomarite kaitsepühak ning ka ülejäänud lugudes on tegelased ääretult alkoholilembesed. Kas Bergengruen on sellega märkinud inimeste ainsat meelelahutust või murepalsamit, on omaette küsimus, kuid näib nagu tegelastel ei tule isegi mõttesse midagi muud katsetada. Kindlasti on aga esile toodud eetikat ja moraali puudutavad küsimused, ridade vahelt on välja lugeda tugevat kriitikat liigse alkoholi tarbimise üle, peamised arusaamatused või õnnetused toimuvadki novellides tegelaste purjakil olles .

bergengruensurmtallinnasvanaErinevaid rahvuseid on hoolimata baltisakslaste ülekaalust siingi kujutatud. Eelkõige tuleb see välja tegelaste nimedest: baltisakslastel on väga äratuntavad saksa nimed, eestlastel aga näiteks Tõnu või Kadri. Ka on Bergengruen näidanud rahvuste vastandumist ametikohtade kaudu: baltisakslastel on olulised riigiasutustega seotud töökohad (näiteks advokaadid või sõdurid või isehakanud ärimehed), eestlased see-eest aga näiteks kalurid või talumehed. Lisaks on eestlasi kujutatud mõnel moel halvasti (joodikust Kadri varastab ning upub jääaugus, Tõnu kasutab naise laipa rohke raha nimel kalade püüdmiseks), ent võrdväärsel moel on ka baltisakslasi kujutatud paheliste ja oma isikliku kasu saamise nimel väljas olevatena. Kõigil tegelastel on omaenda probleemid, keegi ei ole läbinisti veatu.

bergengreuensurmtallinnasuusLäbi tegevuse ja miljöö on autor ka maalinud meisterliku pildi tolleaegsetest kommetest ning ühiskonnast. Kuna surm on üheks läbivaks motiiviks ja teemaks kõigis juttudes, on selle kaudu toodud esile mitmeid tavasid. Näiteks on kirjeldatud matusekombeid (eelmainitud hertsog de Croy surma puhul ning ka „Jakubsoni pelgupaigas“, seal tulevad ka esile leinakombed, samuti ka „Merekuradis“, kus kirjeldatakse matusekombeid laeval); luuakse vaade tolleaegse Tallinna linnapilti ja rõkkavasse ellu ning kirjeldatakse ka mitmete oluliste saavutuste tähtsust (märkimisväärsemaina Balti raudtee ehitamine). Veidi on ka rõhku pööratud ajaloolisele taustale, Bergengruen märgib üles sõda ja selle mõjusid, kombeid elus ja surmas ning väärtusi, mida tolleaegsed inimesed tähtsaks pidasid.

Omamoodi tähtsal kohal on novellides õrn huumor, tagasihoidlik ning vähetähtsustatud, ent samas ka groteskne ja kohati absurdi piiril vaagiv. Esile tuleb huumorgi taas läbi surma. Näiteks jõi hertsog de Croy elusana kõigi teiste raha maha ning laip panditi pärast surma andes alust väitele, et mees sai surnuna rohkem palka kui elavad. Novellis „Pea“ soovib suurusehulluse käes kannatav kirjanik oma rikkalikke ideid tulvil pea (ainult pea, mitte midagi muud) pärast surma Eestisse saata. „Kummalises varjupaigas“ aga muudetakse varjusurnute varjupaigast noorte kohtumise paik. Tihtipeale tulevad ka säärased humoorikad seigad välja tegelaste eneseidentiteedi otsimise tulemusena, näiteks on inimesed kellegi lähedase kaotanud ning loodavad mõne veidra tegevuse kaudu valu või nukrust leevendada.

wernwr_bergengruen_fotoTeosel on aga ka huvitav struktuur, lugusid Tallinnas juhtunust on kujutatud pajatustena, mida jutustaja sissejuhatuses kutsub kuulama. Säärasel kombel on jutud kui omamoodi pärimused, keegi rääkis neid kui aset leidnud juhtumeid. Võib öelda, et niimoodi esitatult moodustavad novellid omamoodi baltisaksa pärimuse, saab vaadata millised pentsikud asjad on juhtunud. Neid lugusid ja sündmusi on ka teoses tulevate põlvkondade jaoks tähtsustatud. Neid on kujutatud olulise kaaluga, justkui paistaksid nad tänapäeva lugejale tähtsate seikadena uue elupöörde alguses. Mõnes mõttes on baltisaksa rahvast kujutatud ka muutumatuna ja edasi kestvana, hoolimata sellest, et surm ripub kõigi kohal: „Ikka veel on alles seesama loendamatu rahvas ja kõik, kõik liituvad temaga; ja kõik nad jõuavad mullarüppe nagu sina ja minagi,“ ütleb jutustaja kokkuvõtvalt. Võib öelda, et Bergengruen on üritanud näidata baltisakslastest tegelasi omamoodi rahu otsijatena ning surmas mitmel puhul ka rahu leidjatena, mõjutades ka surnutena neid, kes järel käivad, olles neile trööstiks ja vajalikuks abikäeks, millest haarata. See on ka oluline punkt üldises baltisaksa kirjanduses ja kultuuris.

Tegelaste kokkuvõttena võib öelda, et Werner Bergengruen on oma novellide kaudu toonud välja olulise identiteediproblemaatika või -küsimuse, hoolimata sellest, et esmapilgul võivad tegelased ja nende mured tunduda täielikult omanäolised või nagu tegelastega oleks raske samastuda. Küsimused keerlevad ikka ümber oma koha leidmise selles (Tallinna) keskkonnas ning surnute ja surmaga toime tuleku üle. Kui tuua paralleeliks mõned muud motiivid baltisaksa kirjanike suurteostest, näiteks Siegfried von Vegesacki „Baltisaksa tragöödia“ klaasseina metafoor, võib väita, et ka Bergengrueni tegelased on tihtipeale justkui klaasseina taga, nende mõtteist ja tegevuse põhjustest ei saada tihtipeale aru või jäävad nad dialoogis omaette justkui lõhe taha, suutmata ennast selgitada või vabastada. Teiseks, sarnaselt Eduard von Keyserlingi teosega „Õhtused majad”, tuuakse ka Bergengrueni novellides esile mõneti uuem ja lärmakam elu ning selles valitsevad pahed, joomine, suitsetamine ja hasartmängud on asendanud baltisakslaste endise suursuguse traditsiooni ja kombed, mida ei suudeta enam säilitada. Tegelaste traagika peitubki suures osas justnimelt selles.

Miikael Jekimov