Lugemissoovitused 2014 – Janika Kronberg ja Mae Lender

Kui eelmisel, raamatukogu juubeliaastal, kogunes lugemissoovituste huvilisi nii palju, et tuli kohvikust saali kolida, siis tänavu mahtusid kõik huvilised kohvilaudade äärde ära ning kohtumine möödus sundimatus ja hubases õhkkonnas. Külalisteks seekord noor kirjanik Mae Lender, kes on nelja viimase aastaga üllitanud neli raamatut, ning kirjandusteadlane ja -kriitik, mitmete raamatute koostaja ja autor Janika Kronberg. Sellest üritusest on päris keeruline kirjutada, sest vahel kiskus jutt nii kaasa, et märkmete tegemine läks meelest, lisaks on kõneldud jutt ju harali ja seda tuleks kuidagi koondada ja grupeerida, mis aga kipub võlu ära kaotama. Seega – alati on kasulikum leida aeg ise kohale tulemiseks.

Mae Lender on õppinud Viljandis raamatukogundust ja ütles kuulajate hulgas õpingukaaslasi märganud olevat; töötanud ta raamatukogus siiski kunagi ei ole – juhtus teisiti. Lapsega koju jäänuna sattus ta kirja panema oma ema lugu, millest sai raamat “Minu Taani”. Vaatamata veel kolmele ilukirjanduslikule teosele ei pea Mae Lender end kirjanikuks, vaid kõigest asjaarmastajaks kirjutamise alal.

Meie üritusele kutset saades pidas ta ülesannet algul lihtsaks, kuid mida rohkem selle peale mõtles, seda suuremasse kimbatusse sattus. Sest lugemisel määrab nii palju hetke meeleolu ja kõik muutub ka ajas – mis kunagi vaimustas, võib hiljem hoopis lapsik või sobimatu tunduda. Tsiteerides Kalev Kesküla: “Vanad raamatud, nagu vanad riidedki, on inimese mõõt”.

Lollikindlaks soovituseks peab Lender “Põhjamaade romaani” sarja. Ta ei armasta suuri ülepaisutatud tundeid ja (sõna)vahtu. Mitte parim, aga uusim on Ulla-Lena Lundbergi “Jää”, mis ei ole puhas mereromaan, kuid pöörab sellele ja üldse loodusele suurt tähelepanu – looduse, inimese ja Jumala suhetele ning eraldi veel kirikuõpetaja-Jumala suhtele. (Hulk aega hiljem tuleb jutu sees välja, et Janika Kronberg on romaanis kujutatud saarel viibinud ja seda just ajal, kui tuulegeneraator seiskus ja kogu elu tundus seisma jäävat.) Lenderi üheks lemmiktegelaseks on ühtlasi romaani kesksete tegelaste hulka kuuluv Posti-Anton, kelletaolise ta arvab leidvat igast kogukonnast.

Üsna kindel sari soovitamiseks on ka “Moodne aeg”, “Punase raamatu” sarjaga on suhted nii ja naa. Üksikult tulevad meelde veel eriti jaburad raamatud “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” Jonas Jonassonilt, mida võiks vaadata kui lugu Pipist, kui ta oleks mees ja saja-aastane, ning Peter Høegi “Elevanditalitajate lapsed” – see paneb mõtlema, kuidas me tuleme toime oma sisemise elevandiga ja kuidas teised sellega hakkama saavad.

Jutujärje võttis üle teiselt ürituselt saabunud Janika Kronberg, kes hilinemise teema osavalt ära kasutas, tsiteerides kohaseid klassikuid: “Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis” (Ernst Enno) ja “Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud” (lugeja jaoks on peaaegu solvav kirjutada siia Oskar Luts) ning laiendades seda kogu eesti kultuurile, mis ka mõneti hiljaks jäänud – Betti Alveri luuletuses istub maavillane Vanapagan lugema õppides viimases pingis. Oskar Luts ei kuulu Kronbergi meeliskirjanike hulka, kuid ta soovitab lugeda “Kirjutatud on…”, mis tänu teatrile rohkem “Soo” nime all tuntud, ja “Kirjad Maariale”, mis Lutsu hoopis teisest küljest avavad. Veel soovitab ta lugeda Paul Austeri “New Yorgi triloogiat”. Suurepärast lugemist pakuvad kirjandusest kõnelevad raamatud, mille autoriks on naine: Asta Põldmäe “Ja valguse armulise : kirjatöid aastaist 1975–2013”, eriti essee A. Vihalemmast, või Viivi Luige “Ma olen raamat” ja “Kõne koolimaja haual: artiklid ja esseed 1998-2006”. Doris Kareva “Tähendused: kirjutisi aastaist 1988-2007” – lugeda Emil Tode “Piiririigist” kirjutatut on sama hõrk nauding kui teos ise. (Muide, laenasin Kareva raamatu kohe ja see on tõepoolest suurepärane.) Põnev lugemine on Ilse Lehiste “Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud kogumik “Keel kirjanduses”, mida omal ajal esitleti siinsamas raamatukogus ja kus kohal viibis ka autor ise.

Soovitada võib igasuguseid asju, iseasi on, kellele neid soovitada. Kõik muutub, raamatud, mis kunagi tähendasid palju, ei pruugi aja möödudes enam midagi öelda, kuid – Viivi Luik on öelnud, et “tuleb jääda lojaalseks muutuvale iseendale”.

Raamatud ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Lender ütleb, et ei hoia oma raamatuid elutoas, sest ei taha, et küllatulnud inimesed tema raamatuid vaataksid. Kronberg ütleb, et seab nähtavale kohale intrigeerivaid raamatuid, kuid ei kavatse avaldada meile oma lemmikraamatuid.

Kronberg: “Nii nagu bioloogilise elu algus on vesi, on vaimse elu algus siiski veel raamat, mis seletab elu ajaloolisel taustal sünkroonis kaasajaga.” Tulevik ja ulmeraamatud Janika Kronbergi väga ei huvitagi ja ilukirjandust ta väga palju soovitada ei oska. Heaks öökapiraamatuks, mida vähehaaval lugeda, peab ta Egon Friedelli “Uusaja kultuurilugu: suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani”, mida keegi liiga lihtsaks raamatuks ei pea, kuid mis on siiski lugejasõbralik. Ajalugu elab meis, tahame me seda või ei.

Jutujärje võtab üle Lender, kes armastab vanu reisikirju, mis on omamoodi ajasillaks ja võimaldavad näha, mis on säilinud, mis muutunud. Kaasa on ta võtnud Ants Laikmaa “Teelt: maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm.”, Kairi Tilga “Tossutäkuga Euroopasse: Eduard Vilde reisikirjad” ja kaaskõneleja Janika Kronbergi uue raamatu “Rännud kuue teejuhiga”, mis pakub põnevust ja kaasaelamist ootuses, kas autor leiab üles kõik, mida otsib. Mida võiks Janika Kronberg ise oma raamatu juurde kõnelda? – Hispaania ja Krimm ei olnud algselt plaanis, kuid raaamat kippus kasvama. Reisimine olevat äärmiselt ebamugav, autor ei suuda reisi ajal kirjutada ning imetleb siiralt Tiit Pruulit, kes aina jooksvalt kirjutab ja kleebib, ning Arvo Valtonit, kes on ilmselt võimeline ka kaameli seljas kirjutama.

Kogu kirjutatud ajaloo isa Herodotose “Historiat” Kronberg lugenud ei ole (sellest on eesti keelde tõlgitud katkendid), aga väga soovitada saab Ryszard Kapuściński teost “Reisid Herodotosega”. Huvitav on Ken Jenningsi “Kaardikirg: geograafianohikute kirev maailm” ja Rohelise sarja raamatud, nt Clive Pontingi “Uus maailma roheline ajalugu: keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine”. Claude Lévi-Straussi reisikiri “Nukker troopika” – esimene osa, “Euroopast lahkumine”, on puhas nauding lugeda. “Maailma maitsed: parimad retseptid igast maailma nurgast” ja mõni hea veinimääraja peaksid endal olemas olema, Raivo Kalle ja Renata Sõukandi “Eesti looduslikud toidutaimed: kasutamine 18. sajandist tänapäevani” on samuti vajalik ja huvitav teos.

Kuidagi liigub jutt raamatutest tehtud filmidele ja nende võrdlemisele, juttu tuleb “Preili Smilla lumetajust”, “Poolvennast” – selle seriaali jättis Lender peale paari osa pooleli, sest raamat oli ikka palju parem; Kronberg kiidab “Inglise patsienti”, mis toob kuulajate seast arvamuse, et see on üks haruldasi kordi, mil film on raamatust parem. Preili Smillast on lühike samm ekskursini põhjamaade kirjandusse üldse, Janika meenutab Ibsenit, Strindbergi, Hamsunit ja teisi klassikuid, keda omal ajal põhjalikult loetud.

Veel: Winfried G. Sebald “Peapööritus. Tunded”, tõlkinud Mati Sirkel, aluseks Kafka reis Itaaliasse. Hiljuti ilmus ka Sebaldi Zürichi loengute sari “Õhusõda ja kirjandus”, mille Kronberg ühe hingetõmbega läbi luges – šokk Hamburgi pommitamisest. Sebald pole elitaarne, kuid on ränk lugemine. Lugemise valikul vaatab Kronberg alati ka tõlkijat, näiteks tasub lugeda kõike, mida Mati Sirkel on tõlkinud. Millegi lugemiseks on nii erinevaid põhjusi – Kronberg ütleb, et kuigi Uku Masingu luule jääb talle paljuski arusaamatuks, on sel rütm, mis haarab kaasa.

Ta pole ka suur Kivirähu fänn, näiteks “Mees, kes teadis ussisõnu” asemel võiks lugeda hoopis Ain Kalmuse triloogiat – “Jumalad lahkuvad maalt”, “Toone tuuled üle maa” ja “Koju enne õhtut”. Mõlemad autorid käsitlevad uute aegade tulekut Eestimaale ja suuri muutusi. Kivirähu “Liblikas” on küll väga helge teos. Andrei Hvostov on öelnud, et ajaloolise tõe teadasaamiseks tuleb eestlastel lugeda soome kirjandust; Janika Kronberg arvab siiski, et ka eesti kirjanduses on tõde olemas – Oksase asemel võib lugeda Ene Mihkelsoni, Eeva Parki (“Lõks lõpmatuses”) ja Arved Viirlaiu “Ristideta haudu”.

Kaja Kleimann

Fotod Linda Jahilo

 

Lugemissoovitused näitlejatelt: Külliki Saldre, Maarja Jakobson, Hannes Kaljujärv

Raamatukogu sünnipäevanädalal on saanud kenaks tavaks, et lugemissoovitustega astuvad üles tuntud tartlased. 9. aprillil olid raamatukogu kohvikusse “Lutsu Juures” oma lugemiselamustest vestlema kutsutud näitlejad Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv (Vanemuine) ning Maarja Jakobson (Tartu Uus Teater).

Külliki Saldre lugemisvaras on üha tähtsamal kohal mälestused, ent mitte ajakirjanike poolt kokkukirjutatud elulooraamatud, vaid ehtsad memuaarid ja autobiograafiad. Viimati loetust jättis sügavaima mulje Viivi Luige – Hedi Rosma pikk intervjuu “Ma olen raamat”. Kahe põlvkonna vaheline dialoog oli eluline ja mõistev. Varasemast on tallele jäänud pianist Käbi Laretei meenutused: “Tulbipuu”,  “Eksiil”,   “Otsekui tõlkes” – sisukad, ausad jäädvustused isiksusest ja (kunsti)elust tema ümber. Käbi Lareteiga on seotud ka Rootsi režissööri Ingmar Bergman, kelle “Laterna magica” oma julmas aususes on paljudele kunstiinimestele alaline lauaraamat. Mullusest “Loomingu Raamatukogu” valikust leidis Külliki Saldre eriti mõjuva olevat Torgny Lindgreni “Mälestused”. LR pälvis kõigi kõnelejate heakskiidu kui väike, aga tõhus raamatusari, kust alati võib leida ootamatuid pärleid.

Hannes Kaljujärv küsis alustuseks: „Millise romaani moto on „Üks rätsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!“?“ Õige! August Gailiti „Toomas Nipernaadi“. Kui Priit Pedajas 2003. aastal „Nipernaadi“ Emajõe Suveteatris lavastas, luges nimiosalist kehastanud Kaljujärv raamatu kolmandat korda läbi, ent hoopis teistsuguste tunnetega kui nooruses, mil Nipernaadi suhted naistega äratasid pigem “õiglast nördimust”. Nüüd paistsid Nipernaadi teod ja tahtmised uues, küpsemas ja soojemas valguses. Põhjaliku eeltöö teinud esineja luges haaratud publikule vaheldumisi katkendeid „Nipernaadist“ ning Jaanus Vaiksoo monograafiast „Gailit ja Nipernaadi“.

Maarja Jakobsoni vabu hetki on viimastel aastatel täitnud põhiliselt etteloetavad lasteraamatud. Õpinguaegadest saadik on ta aga ikka ja jälle  kätte võtnud ühe teose – Gabriel Garcia Marquezi „Sada aastat üksildust“. Ja iga lugemisega avaneb romaanist, mida ei suutvat täielikult edasi anda ükski lava- ega linateos, üha uusi kihte. Sama lugu on ka Cervantese “Don Quijotega”. Eesti nüüdiskirjandusest jättis sügava mulje Tõnu Õnnepalu „Paradiis“ oma karge loodus- ja külaelukirjeldustega. Külliki Saldrel oli sama paigaga ka isiklikke mälestusi. Veel nimetas esineja Mehis Heinsaart, kelle paljud jutud on meeldinud, ennekõike aga Tartu-lugude kogumikus „Tartu rahutused“ ilmunud „Kõhkleja Bernard“ oma iseäraliku tartulikkusega.

Õdusas õhkkonnas kulgenud õhtu jooksul küsiti rohkelt küsimusi niihästi kirjanduse- kui teatriteemadel. Uuriti, millal näitlejad loevad ja kuidas raamatute kohta infot saavad. Kõneldi Vanemuisest, Tartu Uuest Teatrist, kriitikast, teatriraamatutest – Pille-Riin Purje mälestusraamat „Jüri Krjukov“ oli kõigile hinge läinud.  Lõppjäreldusena jäi kõlama tõdemus, mis pädeb nii teatri, kirjanduse kui igasuguse loomingu kohta: kõike, mis tehtud ja loodud, on kellelegi vaja! Kui mitte meie põlvkonnale, siis järgmisele, kuid kellelegi kindlasti.

Tiina Tarik

Fotod Linda Jahilo, Tiina Sulg

Manona Paris “Minu Moskva”

Maagilisel kuupäeval 11.11.11 kohtus Tartu Linnaraamatukogu saalis oma lugejatega raamatu „Minu Moskva“ autor Manona Paris, kes teatas alustuseks, et Venemaalt kodumaale naastes tunneb ta iga kord suurt rõõmu, sest siinsete inimeste nägudelt vaatab vastu elurõõm ja sõbralikkus, mida suure idanaabri pealinnas kohtab väga harva.

Elu-olu praeguses Moskvas nimetas Manona röövkapitalismiks, mida eesti rahvas pidi taluma 1990. aastate algul. Samas meenutas ta tuntud vene inimõiguslase Ludmilla Aleksejeva sõnu, kes on üle elanud nii Stalini, Hruštšovi kui Brežnevi ja järgmiste valitsejate ajastud, et nende aastakümnete jooksul on elu Venemaal muutunud siiski oluliselt paremaks ja küllap on paarikümne aasta pärast ka Kremli peremeheks keegi demokraatlikult mõtlev ja tegutsev poliitik.

Kolme Moskvas elatud aasta jooksul on Manona kogenud päris tuntavat arengut. Näiteks paljud söögikohad on muutunud viisakamaks ja samas isegi odavamaks. Turiste läänelikus mõistes Moskvas praktiliselt ei olegi, sest see linn on tavalisele inimesele siiski hiigelkallis ja turistide ligimeelitamiseks pole Parise hinnangul ka midagi tehtud. Ilma vene keelt oskamata saab kauplustes hakkama n-ö käte-jalgade keeles, kuid näiteks inglise keelt enamikus poodides ei mõisteta. „Inglise keeles on võimalik müüjatega suhelda vaid mõnes eksklusiivses lääne firmapoes, kus on käibel ka eurod või dollarid. Igal pool mujal aga pole nende valuutadega midagi teha, tuleb ikka rublasid omada.“

Manona jutust selgus, et Moskva Suure Teatri piletikassade juures on pidevalt järjekorras bomžid ehk ühiskonna põhjakihi esindajad, kes mõne pudeli kangema joogi saamise eest ostavad kokku teatripileteid, mida nende „ülemused“ n-ö mustal turul mitmekordse hinnaga edasi müüvad. Sellele hangeldamisele pole suudetud siiani piiri panna. „Nende pehmelt öeldes „ebameeldivalt lõhnavate isikutega“ ei soovi ega suuda tavaline inimene ühes piletisabas ju seistagi. Nii võib 20 eurone pilet uue omaniku leida 100 või isegi 200 euro eest. Ja ostjatest puudust ei ole!“

Rahvas tundis huvi, kuidas suhtuvad moskvalased välismaalastesse ja kas esineb n-ö võõraviha. Paris tõdes, et linnas, kus elab erinevatel andmetel 15-18 miljonit inimest, on end sisse seadnud lugematu arv Kaukaasiast pärit „musta tööjõudu“ ja kohalikke nad oma massilise kohalolekuga muidugi häirivad. Samas tõi Manona võõraviha kohta ka sellise näite: „Meie korteri lähedal on üks toidupood, mille omanikud on kirgiisid, kes põhimõtteliselt ei teeninda valge nahavärviga naisi. Valgete meeste vastu pole neil aga midagi. Kui mina sinna sisenen, keeratakse selg või vaadatakse minust läbi, nagu mind polekski, aga minu abikaasa Krister saab seal omad ostud alati ilma probleemideta tehtud.“

Küsiti, kas viimase poole aasta jooksul, mil miilits kannab nüüd ka Venemaal politsei nime, on midagi nende ametimeeste käitumises ka muutunud. Paris: mina küll pole märganud.

Olgugi, et vestlust läbisid sellised negatiivsed märksõnad nagu altkäemaks, maffia, korruptsioon, bürokraatia, kuritegevus, julgeolek, võõraviha jne, julgustas Manona Paris kõiki, keda huvitab elu tänapäevasel Venemaal, seda riiki külastama ning rõhutas, et Moskva põhjal ei saa teha järeldust kogu Venemaa kohta. „Seda tõelist Venemaad on võimalik näha näiteks Tveri oblastis või ka Peterburis. Moskvalased aga ei pea näiteks Peterburi linna üldse Venemaaks, vaid nimetavad seda koos Eesti, Läti ja Leeduga Pribaltikaks.“

Nagu enamikul olulistest sündmustest, nii oli ka siin kohal aktiivne linnakodanik Jaan Muna, kes andis Manonale soovituse: anna oma raamat välja ka Venemaal ja saad seal sama kuulsaks kui Anne Veski.
Paris vastas, et venekeelsest “Minu Moskvast” peab rääkima kirjastusega, kuid Anne Veskiga on nii, et teda teab tõesti iga venelane, aga paraku on ta ka peaaegu ainuke eestlane, keda seal teatakse, vanem põlvkond teab veel ka Georg Otsa.

Parise sõnul peetakse teda aktsendi tõttu tihti lätlaseks, kuid kuulnud, et tegu on eestlasega, teevad vanema põlvkonna moskvalased sageli taolise märkuse: meil on eestlastest nii kahju, me ei saa aru, miks te NSV Liidust ära läksite, meil te olite ju esimesed, nüüd Euroopa Liidus olete viimased.

Manona lisas, et Moskvas on tore lihtsalt jalutada, seda eelkõige tänu sellele, et eelmise linnapea Juri Lužkovi ajal rajati palju parke ja kõnniteid.

Rahva hulgast esitati ka küsimus, kas Parised on vahel tundnud, et neil on “saba” järel. Manona kinnitas, et otsest jälitamist pole nad küll tuvastanud, aga kõnesid ilmselt ikka kuulatakse pealt.

Kuna paljud kohtumisele tulnud on viimati Moskvas käinud üle 20 aasta tagasi, siis tunti huvi, kas  VDNH-s on alles purskkaev, mida ümbritsevad 15 kuldset naisekuju ja nende hulgas ka eesti neiu. Selgus, et on alles küll.

Reisihuvilistele andis Manona Paris ka konkreetse soovituse: “Kõige mugavam on Moskvasse sõita loomulikult lennukiga, kuid neile, kes armastavad n-ö külaromantikat, soovitan kasutada rongi. Go Raili rongiga Tallinnast läbi Narva Moskvasse sõites on piletihind pea sama kallis kui odavama klassi lennupilet, kuid hulga soodsam on sõita esmalt bussiga Pihkvasse ja istuda seal ümber kohalikule rongile, mille pilet Moskvasse maksab vaid 1000 rubla ehk umbes 25 eurot.”

Kokkuvõtteks märkis Manona Paris, et igaüks näeb Moskvat läbi oma silmade ja seepärast ongi raamat „Minu Moskva“ ainult tema isiklik vaade sellele suurele metropolile ja oma isiklike üleelamiste kirjeldamine. “Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda… alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste.”

Ago Pärtelpoeg

Piret Bristoli ja Veiko Belialsi lugemissoovitused

Seitse aastat jutti on raamatukogu sünnipäevaürituste hulka kuulunud ka vestlusõhtu, kus lugemissoovitusi jagavad kirjanikud, ajakirjanikud või muidu tuntud tartlased. Ka tänavu kogunesid huvilised raamatukogu kohvikusse, kus oma lugemiselamusi jagasid kirjanikud Piret Bristol ja Veiko Belials. Kuna nad kõnelesid vaheldumisi, paari raamatu kaupa ja oma muljeid võrreldes, ei hakka ma neid allpool eristama.

Alustuseks midagi põhjamaist: Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju” (1997). Sarnaselt “Lohetätoveeringuga tüdrukule” on siin tegemist krimka vormis väärtkirjandusega, mille tegelased on paranoiani kriitilised ühiskonda valitseva süsteemi suhtes. Ka teised Høegi raamatud – “Piiri peal” ja “Vaikne tüdruk” – on head. Süžeed kannab Gröönimaalt pärit peategelase Smilla talvemaastikutunnetus ja õiglusejanu.

Mark Haddon kirjutab samuti eraklikest, mõneti ka erakordsetest inimestest. “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” (2003) on mina-vormis jutustus Aspergeri sündroomiga noorukist, kes suudab meeles pidada praktiliselt kõike ja lahendada peast keerukaid matemaatilisi tehteid, ent tunded ja suhtlemine on talle tundmatu maa. Kui ta märkab kõrvalekallet tavapärasest elurutiinist, toob see kaasa põhjaliku süvenemise oma perekonna loosse ning ka koera mõistatus saab lahenduse. Ühtlasi tekkis siit sild meie esimese lugemissoovituste päevani: ka 2004. a. tutvustas Asko Tamme sama raamatut.

Vahelduseks üks tore pildiraamat: “Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht 2004-2007” (2008).  Kunstnikud Eve Kask ja Signe Kivi on pildistanud pea igat Eesti bussiootepaviljoni ehk putkat, järjestanud fotod maanteede kaupa ning tulemuseks on reibas pildirida, mille abil võib vaimus reisida läbi terve Eesti. Siinkirjutaja leidis oma kodukandi bussiputka kenasti üles. Otsige enda oma ka!

Järgmine raamat pakub aga reibast rändu läbi ilmaruumi: Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” (2009), viieosalise triloogia esimene raamat(vt ka “Universumi lõpu restoran” ja “Elu, universum ja kõik”) veenab lugejat juba kaanel, et too paanikasse ei satuks ning koos Maa viimase asuka ja paari võõrplaneetlasega teele asuks. Lihtsas vormis filosoofiline kõrgpilotaaž on nagu loodud süsimusta päeva helgemaks muutmiseks. Ja ärge siis teele asudes käterätti maha unustage!

Sarjaraamatutest nimetati ka Alexandre Dumas’ “Kakskümmend aastat hiljem” (1958), mida nii esinejad kui paljud kuulajad hindasid kolme musketäri sarja parimaks köiteks. (Sedagi sarja võib mööndustega nimetada viieosaliseks triloogiaks.) Rohkem või vähem tõsiajalooliste sündmuste taustal kujutatakse üpris täpselt ja väga naljakalt kõiki nelja temperamenditüüpi. Veiko Belials lubas pensionile minnes kogu sarja uuesti üle lugeda.

Paljud on musketäride sarja või mõnd üksikköidet antikvariaatidest jahtinud. Antikvariaadiga on seotud ka Carlos Ruiz Zafóni raamat “Tuule vari” (2008), milles tähtsat rolli mängib Unustatud Raamatute Surnuaed, kust külastajal lubatakse endale võtta üks hoolega valitud raamat. Nii nagu ka autori järgmises teoses “Ingli mäng” on võrdväärseteks peategelasteks jutustaja kõrval ka Raamat ning Barcelona linn.

Ray Bradbury on ülepea suurepärane ulmekirjanik, kuid “Vist on kuri tulekul” (1999) sai teiste seast välja valitud kui jutumeistri kohta erandlik – see on üks ta väheseid romaane. Gooti linnafantaasia stiilis loos tuleb tsirkus linna, kus elab kaks poissi… Otsatult helge ja lootusrikka lõpuga romaan.

Kes osanuks arvata, et nime Rosemary Black taga peitub eesti autor? Õieti on see osaühing, kellel oli(?) kavas kirjastada üksteist Rosemary Blacki raamatut. Sarja “Draama” esimene ja seni ainus raamat “Lissaboni parim lõbumaja” (2006) kirjeldab kohutavaid sündmusi väikelinnades, tegevuse toimumispaiga reedab pealkiri. Üks ütlemata kummaline raamat. Aga miks ka mitte lugeda vahel sääraseidki raamatuid, millest midagi oodata ei oska?

Põhimõtteliselt kehtib sama ka autorinime Anonüümne all  ilmunud teose “Raamat, millel pole nime” (2007) puhul. Tegu on klassikalise vesterniparoodiaga, millel oleks justkui kõik žanrile tüüpilised jooned. Kui ikka esimeses peatükis siseneb karmide meeste kõrtsi võõras ja hakkab stammkundedega tüli norima, siis võib arvata, et omil jalul ta sealt ei lahku… Aga on see ikka nii?

Ulmega jätkates: üks viimase aja põnevamaid avastusi on Tim Powersi “Anubise väravad” (2009), tüübi järgi aurupunk. Kirjandusprofessor, kes otsib ammuse kirjaniku jälgi, satub Londoni all-linnas ajavangi, komplikatsioonideks pahalase kehavahetused. Maailm päästetakse poolkogemata ja armastust on vaid näpuotsaga. Napis, hoogsas stiilis kirjutatud raamat, mis ei sarnane seeriaulmega ning mida on raske käest panna.

Seeriaulmest on vast parim näide Dan Simmonsi “Hyperion” (1998). Seitsmest jaost koosnevas raamatus räägitakse lugusid, ja mõned nendest lugudest on päris vapustavad. Häda on ainult selles, et järjed tuleb ka läbi lugeda…

Ning Aleksandr Grini “Kuldkett. Tee ei kuhugi” (1973) on kindlasti osa ulmehuviliste kohustusliku klassika varamust.

Ivo Parbus, rohkem tuntud kui seadusega pahuksis linnaametnik ja kehv ilukirjanik, on koostanud igati kena intervjuuraamatu “Navitrolla: kunstnik Navilt ja Trollast” (2005). Kunstniku jõulised, sisukad seisukohad on väärt lugemist, pildireprod nägemist.

Henn-Kaarel Hellat on avaldanud mälestustesarjas “Inimese tegemine” juba mitu köidet, poisipõlvest täismeheteeni.  V köide “Templis ja tavernis” (2008) kirjeldab autori ülikooliaastaid Tartus 1954-1964. Hellati sulest on muuseas ilmunud ka üks esimesi eesti ulmeromaane (kahejaoline “Naiste maailm”).

Kivisildniku “Loomade peal katsetatud inimene” (1997) on üks eesti kirjanduse väheseid värssromaane. Raamat kajastab rohkem või vähem iroonilises võtmes 15 aasta tagust Tartu kultuurielu. Mahukas köites “Valitud teosed I: jutustused ja romaanid 1984-2004” (2004) on taastrükitud ka ajalehes “Post” ilmunud artiklid.

Aivo Lõhmuse viimane luulekogu “Hüüdja hääle murre” (2000) on valikkogu uute tsüklitega. Lõhmuse vabavärsiline luule on eriti soovitav armunutele.

Olev Remsu “Kurbmäng Paabelis” (1989) ja Mait Rauna “Doktor Mööbi seiklused Inglismaal” (2008) on mõneti sarnased raamatud. Tegu on prosaistide jõudemonstratsiooniga: kui mahukat või keerukat teost on võimalik kirjutada, et see veel lugejale menetletav oleks? Esimene raamat viis Piret Bristoli mõttele, et õhemat raamatut polegi mõtet ette võtta. Kui Remsu on suur rännumees, siis Raun on oma teose kirja pannud “lennukiga sõitmata ja Inglismaal käimata”. Õudse võõristuse ja halastamatu naeruga kirjeldatakse ühe õppejõu konverentsireisi ning võikaid juhtumeid selle vältel.

Lõpetuseks jäeti “rosinad”. Piret Bristoli lemmik oli talle iseäranis lähedast tüüpi kriminull – Lawrence Blocki “Kaheksa miljonit suremisviisi” (2001). Suursarjade taustal võrdlemisi vähetuntud autor esindab nn “kõvakskeedetud” laadi – erruläinud joodikvõmm jahib sarimõrvarit. Hästi välja joonistatud karakterid ja kindlal käel veetud lugu on märksõnad krimihuvilistele, kes otsivad põnevaid autoreid.

Veiko Belialsi öökapiraamat on aga juba kaua olnud Alan Alexander Milne’i “Karupoeg Puhh”. Mitu põlvkonda on üles kasvanud Puhhi-raamatust põhjapanevaid elutarkusi ammutades, ent oma vapustuseks leidis kooliõpetajast Belials, et tänapäeva teismelised ei tea Puhhist muhvigi. Ometi tasub see kätte võtta kõigil vanusest, soost ja edukuse astmest hoolimata kui oivaline abivahend masendusest ülesaamiseks. Lõppude lõpuks:“Mitte keegi ei saa kurvaks jääda, kui tal on õhupall.”

Tiina Tarik

Raamatusoovitused

Nagu raamatukogu sünnipäeva puhul kombeks, olid ka sel aastal kahel õhtul kavas raamatusoovitused, esimesel külalisteks Kärt Johanson ja Tõnis Mägi, teisel Kadri Kõusaar ja Toomas Kiho. Ilmselt esimese õhtu külalistele mõeldes toimusid kohtumised Vaikses Nurgakeses ja “põõsas” olnud klaver leidis Tõnis Mäe poolt ka kasutamist. Mõlemad õhtud olid väga toredad ja üsna erinevad. Ühiseks jooneks oli see, et külalised rääkisid üldisemalt oma lugemisest nii lapse kui täiskasvanuna, erinev aga see, et kui esimesel õhtul rääkisid peamiselt ainult külalised ja ainult enda kaasatoodud raamatutest, siis teisel õhtul läks kuulajate kaasa- ja vahelerääkimine väga elavaks ja raamatute soovitamine üleüldiseks.

Kärt Johanson rääkis alustuseks, et lapsena ta palju ei lugenud, sest kõik muu oli nii huvitav, alles Vanalinna Muusikamaja Lembit Petersoni juhitud näiteringis osalemine tõi umbes 13-aastaselt kaasa suurema vajaduse lugemiseks. Isiklikult mulle ei tundu, et ta  alustamisega väga hiljaks oleks jäänud, paljud lapsed selles eas kahjuks hoopis lõpetavad lugemise ära. Kaasa toomiseks ja ette lugemiseks valis ta Valdur Mikita “Metsik lingvistika” , Paramahansa Yogananda “Joogi autobiograafia” , ning kaks luulekogu, Kristiina Ehini “Emapuhkus”  ja Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”.

Tõnis Mägi rääkis, et alati ei peagi laulu sündimine olema seotud luule lugemisega, “Jäljed” sai alguse hoopis Ilja Ehrenburgi “Julio Jurenito”  lugemisest. Kaasa tõi ta kaks raamatut: Zbigniew Herberti “Valitud luuletused”  Hendrik Lindepuu tõlkes, millest ta mitmeid tõesti väga ilusaid kohti ette luges ja mida siinkohal heameelega tsiteeriksin, kui see poleks meilt välja laenutatud. (Osta saab Tartus ka ainult Rahva Raamatust.) Õhtut lõpetanud laulu tekst oli samuti pärit sellest luulekogust. Teine teos oli Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, millest valitud katkendid mulle nii sügava mulje jätsid, et tundsin, et ei jaksa raamatukogus järjekorda ära oodata, ja olen nüüd raamatu õnnelik omanik. Tõnis Mäe arvates on raamatu kolm lugu kirjutatud nii sugestiivselt, et ta tunneb, nagu oleks autor kõigi nende sündmuste juures isiklikult kohal olnud.

Kadri Kõusaare ja Toomas Kihoga kohtumine läks nii elavaks, et jõudsin vaevu üles kirjutada, mis raamatutest juttu oli, ja polegi vist väga vaja juurde kirjutada, kes mida soovitas, sest paljusid asju nimetasid ka kohale tulnud kuulajad ja ühiselt püüti panna kokku autoreid teostega, kes mida mäletas. Oleks kohe Estrit kõrvale vaja olnud :).

Kadri Kõusaar rääkis, et kui ta oli 17, kandis ta kogu aeg kotis Vladimir Nabokovi “Lolitat”  ja luges seda aina uuesti ja uuesti, teismelisena tal oligi kombeks lugeda sama raamatut palju kordi. Väga sügava mulje jätsid talle Lennart Fricki noorsoojutud, publiku hulgast mainiti seepeale kohe ka“Valetajat” .

Toomas Kiho seevastu eelistab proosa ülelugemisele mäletada teda vallanud meeleolusid, luulet aga võib uuesti lugeda, lausa peabki. Samuti eelistab ta paljudele uutele raamatutele seni mingil põhjusel lugemata jäänud klassikateoseid. Viimati luges ta Hermann Sergo “Näkimadalaid”.

Loomulikult oli palju juttu erinevatest lugemismaitsetest; selgus, et üldtunnustatud lemmikud nagu Jaroslav Hašeki “Švejk” või menukid nagu Sofi Oksaneni teosed ei olnudki ei meie külaliste ega mitmete kuulajate lemmikute hulgas.

Kuna Toomas Kiho saabus meie juurde Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekult, kus ta tegi ettekande reisiraamatutest, läks jutt paratamatult ka reisi- ja “Minu…”-sarja raamatute peale. Toomas Kiho soovitas lugeda pikka aega Kashmiris elanud Aime Hanseni raamatut “Jaipur-Dehli-Himaalaja : reisikohvrist leitud lood”, mis on väga hea ilukirjandus koos reisikirjandusega.

Kadri Kõusaare arvates oleks võimalik säästa päris palju metsa raamatute trükkimata jätmisega. Vohava elulooraamatute buumi taustal on talle väga sügava mulje jätnud hoopis “Eesti rahva elulugude” kolm paksu raamatut, kus ühe inimese elu on paarikümnele lehele trükituna palju mõjusam. Üldiselt oli Kadri Kõusaare lugemus muljetavaldav – see ulatus sõjaajaloolisest kirjandusest Koraanini, mainitud said nii iidsed pärsia tekstid (kus teda jahmatas antisemitismi leidmine Saadi “Roosiaiast”)  kui Tõnu Õnnepalu, kelle seni parimaks raamatuks peab ta “Piiririiki”  ja arvab, et enda konveierpäevikute peale raiskamise asemel võiks kirjanik ikka ühe korraliku romaani kirjutada. Muidugi leidus seltskonnas vastukaaluks päevikute kiitjaid. Siit edasi läks juba koos kuulajatega üleüldiseks aruteluks kirjastamise ja toimetamise teemadel, õhku visati väited, et Õnnepalu trükkimine on igal juhul kindla peale minek ja majanduslikult tulus, ning kahtlus, kas üldse on enam toimetajat, kes söandaks öelda: “Kärbime õige kolmandiku lühemaks!” Kiideti veel tõlkijaid (Haljand Udamit, Kalle Kasemaad, Hendrik Lindepuud, Udo Uibot jt) ja toimetajaid, nt Mart Oravat “Akadeemias” ilmunud Isidor Levini mälestustega tehtud töö eest. Arutati luule ja proosa piiride hägustumise üle, Toomas Kiho arvas lõpuks (vastuseks kuulaja küsimusele Kalev Kesküla “Elu sumedusest” preemia kohta), et proosa ja luulepreemia eraldi väljaandmine on siiski veel võimalik.

Ei oska öelda, kui kaua oleks kirglike raamatulugejate jutuajamine võinud kesta, kui raamatukogu sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Panen siia lõppu lihtsalt nimekirja teostest, mis kellegi poolt väga kiitvalt ära märgitud said: William Dalrymple “Džinnide linn”  ja “Xanadus: otsimisretk” ; kogu “Luukambri” sari; Hans Luige mälestusteraamatud “Minu imeline elu” 1-2; Hindrek Meri “Tagasivaateid veerevast vagunist” ; Kalev Kesküla “Undi-jutud : mälestusi Mati Undist” ; Tamara Miljutina “Inimesed minu elus”; baltisakslaste mälestuste raamatutest leidis eraldi äramärkimist Otto von Grünewaldti “Üliõpilasaeg” ; ajalookirjandusest Simon Sebag Montefiore kolm raamatut “Noor Stalin”, “Stalin: punase tsaari õukond” ja “Potjomkin: vürstide vürst” ; Boriss Bernšteini “Vana kaev”;  Ingmar Bergmani “Laterna magica” ja “Kolm päevikut”; Madis Kõiv “Poisid ja tüdrukud” ja “Keemiline pulm” ; Liv Ullmanni “Muutumine” ; Hellar Grabbi “Vabariigi laps”  ; Tony Judti “Pärast sõda : Euroopa ajalugu 1945. aastast”  ja kui “tervet rehkendust ei jõua” – ikkagi ligi tuhat lehekülge, siis vähemalt peatükk kultuurisõdadest! Ilukirjandusest soovitati veel Aare Pilve, Jürgen Roostet, Max Frischi, Kjell Westöt, Ingeborg Bachmanni “Kolm teed järve äärde” , Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”.

Tuleb ainult ette võtta ja leida aeg soovitatu seast endale huvitava ja vajaliku väljasõelumiseks. Jõudu ja edu!

Kaja Kleimann
Fotod Linda Jahilo

Andra Teede ja Kätlin Kaldmaa lugemissoovitused

7. aprillil olid meil raamatukogus eestikeelse ilukirjanduse saalis külas luuletaja, tõlkija ja kriitik Kätlin Kaldmaa ja luuletaja Andra Teede rääkimas oma lugemiselamustest. Raamatukogu sünnipäeva ajal on varemgi raamatuid soovitatud ja mina olen neid ikka oodanud, et saada impulssi lugemaks midagi uut ja huvitavat või meeldetuletust millestki vanast ja heast.

Seekord olid kõne all:
Bisset, Donald   “Kõnelused tiigriga ja teisi jutte”  (Eesti Raamat, 1979)  KK
DiCamillo, Kate   “Lugu hiirest nimega Despereaux, mis on ühtlasi lugu printsessist, veidi supist ja ühest niidirullist”  (Draakon & Kuu, 2006)  AT
Beekman, Aimée   “Tondinahad”  (Eesti Raamat, 1977)  KK
Beekman, Aimée   “Valikuvõimalus”  (Eesti Raamat, 1978)  KK
Kundera, Milan   “Teadmatus”  (Tänapäev, 2006)  AT
Atwood, Margaret “Orüks ja Ruik”  (Varrak, 2004)  AT
Atwood, Margaret   “Ebakõlad”  (Eesti Raamat, 2008)  KK
Paasilinna, Arto   “Poodud rebaste mets”  (Monokkel, 1997)  AT
Murakami, Haruki   “Kafka mererannas”  (Varrak, 2008)  KK
Murakami, Haruki   “Sputnik sweetheart“  (2002) KK
Murakami, Haruki   “The wind-up bird chronicle”  (1998)  KK
Yamada, Taichi   “Strangers”  (2003) KK
Yamada, Taichi   “I haven’t Dreamed of Flying for a While”  (2008)  KK
Merilo, Jaanika   “Rütmist väljas”  (Kentaur, 2008)  AT
Ilves, Aapo   “Tulen öösel sulle koju”  (2009)  AT

Jutt raamatute ümber oli sorav ja põnev ja parasjagu vaheldumisi. Mõned nopitud mõttekillud:
· jaapanlasi tasub lugeda;
· paljudki lugemiselamused on seotud sisemise vabastustunde ja/või edasimõtlemisvõimalusega;
· mõnda raamatut on hea vanema ja targemana üle lugeda;
· Kundera ja Atwood on tõestuseks sellele, et on küll võimalik vanaks ja targaks saada.

Tiina Sulg

Vanu lugemissoovitusi

Raamatukogu sünnipäeva ajal toimunud raamatusoovitustele tagantjärele mõeldes tuletasin meelde esimest raamatusoovitamiste satsi 2003. aastal. Ja kuna ilukirjandus ju ei aegu, siis tuletaksin meelde toonast nimekirja:

Asko Tamme soovitab: Mark Haddon “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”.

Berk Vaher soovitab: “Puudutus”, Nikolai Baturin “Kentaur” ja “Kartlik Niklas, lõvilakkade kammija”, Martin Napa “Loomine”,.

Hillar Palamets soovitab: Oskar Luts “Mälestused (1. osa) Vanad teerajad. Talvised teed”, “Mälestused (2. osa) Läbi tuule ja vee. Vaadeldes rändavaid pilvi”, “Mälestused (3. osa) Kuldsete lehtede all. Ladina köök”, “Mälestused (4. osa) Kuningakübar. Mälestusi VIII”, “Mälestused (5. osa) Tagala. Ktora godzina? Punane kuma”; Bernard Kangro “Jäälätted”, “Emajõgi”, “Tartu”.

Jüri Kallas soovitab: Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”, Roger Zelazny “Üksildane oktoobriöö”, Philip Pullman “Kuldne kompass”, Patric Süskind “Parfüüm”, Clifford D. Simak “Härjapõlvlaste kaitseala”.

Laine Jänes soovitab: Paolo Coelho “Alkeemik”, “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, “Palverännak: Maagi päevik” ja “Veronika otsustab surra”.

Merle Jääger soovitab: Mikael Niemi “Popmuusika a la Vittula”

Vallo Nuust soovitab: Aadu Hint “Angerja teekond”, Erich Maria Remarque “Arc de Triomphe”, Mika Waltari “Sinuhe”, Aleksandr Solzenitsõn “Üks päev Ivan Denissovitši elus”, Konfutsius “Vesteid ja vestlusi”, Doris Kareva “Mandragora”, Johan Fabricius “Kipper Bontekoe laevapoisid”, Edgar Allan Poe “Novellid”.

Tiina Sulg