Posts Tagged ‘London’

Edward Rutherfurd „London” 

Edward Rutherfurd kirjutab suuri raamatuid. Tõesti SUURI raamatuid! Tema raamatute suurus on tõesti muljetavaldav. Ma kaalusin 2014. aastal ilmunud eestikeelse “Londoni” ära: 1kg 401 g. Tema raamatutele on omane paksus, üks tegevuskoht, väga pikk tegevusaeg ning hulgaliselt eripalgelisi tegelasi.

“Londoni” tegevus algab eelajaloolisel ajal ning viimase peatüki tegevus toimub 1997. aastal. 999 lehekülge hõlmab endas aastatuhandeid! Ja ärme unustame tegelasi, keda on tõesti palju! Õnneks on raamatu alguses lisaks Londoni erinevate ajastute kaartidele ka korralik sugupuude lehekülg. Rutherfurd kirjeldab Londoni arengut ja muutumist erinevate tegelaste pilgu läbi. Kõik algab ühest perekonnast ning järjest lisandub teisi, tekivad suguvõsad ja liinid, mille esindajate saatusest saame terve raamatu vältel ülevaate.

Paratamatult hakkasin seda raamatut lugedes kaasa elama ühe perekonna esindajatele. Ma olin õnnelik koos nendega ja kurb, kui neil raske oli. Samuti tekkis lugemise käigus üks konkreetne perekond, kelle liikmeid ma silmaotsaski ei sallinud! Kuna nad olid enamasti ka minu lemmikute suhtes vaenulikult meelestatud ja püüdsid nende elu raskeks muuta, siis olin nende ebaedu ja allakäiguga väga rahul.

Muidugi olid kõik peategelased väljamõeldud, kuid see ei tähenda, et Rutherfurd oleks lasknud päris ajalool lihtsalt mööda libiseda. Iga ajastu, iga peatükk, tõi endaga kaasa ajaloost tuntud nägusid. Muidugi olid kohal erinevad paremad ja halvemad valitsejad. Lisaks neile liikusid lehekülgedel aga ka muud moodi kuulsused. Rutherfurdi romaani tegelased kirjutasid näidendeid koos Shakespeare’iga, ehitasid Saint Pauli katedraali koos Christopher Wreniga, lahkusid Inglismaalt Uude Maailma Mayfloweri pardal, kohtusid juhuslikult raamatupoes Oscar Wilde’iga. Selline ajaloo ja väljamõeldise segamine oli tehtud nii sujuvalt ja oskuslikult, et tekkis tõesti tunne, et Ducketid, Bullid, Silversleevsid ja Pennyd tõesti kõndisid erinevatel aegadel erinevatel, ja samas sarnastel, Londoni tänavatel. Arvatavasti nii oligi, lihtsalt nende väljamõeldud perekondade asemel olid teised relvameistrid, kalakaupmehed, näitlejad, kõrtsiemandad, õllepruulijad, raehärrad ja preestrid.

Lõpetuseks sama mis alguses: raamat on suur. See võib eemale peletada, aga ma ei soovitaks proovimata alla anda! Minul kulus lugemisele 7 päeva, kohati oli raamatut tõesti raske käest panna (kuigi hoida seda kobakad oli veelgi raskem). Elasin kaasa ja tahtsin alati teada, mis saab tegelase järglastest 100, 200 aastat hiljem? Lugesin raamatu lõpuni ja sain teda. Oleksin hea meelega edasigi lugenud, aga leheküljed said otsa…

Irina Möldre

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia-lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ning mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema Evelyniga koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad tegelased pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida. Mõneti sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Tiina Sulg

Lähedus ja kaugus — Gertrud Leutenegger “Panischer Frühling”

Kas mäletate veel 2010. aasta kevadet, mil märtsis aktiviseerunud Islandi vulkaani Eyjafjallajökulli tuhapilv pani aprilli keskel suures osas Põhja- ja Kesk-Euroopas lennuliikluse seisma? Just tollel aprillihommikul, kui Londoni õhuruumis valitseb korraga täielik vaikus, sammub Gertrud Leuteneggeri romaani „Panischer Frühling“ (2014) ehk „Paaniline kevad“ šveitslannast minajutustaja eresinise taeva all Trafalgari väljakule. Raamat ise aga saab isepäisele, keeleandekale ja mitmete kirjandusauhindadega pärjatud saksakeelse Šveitsi kirjanikule suuremaks isiklikuks läbimurdeks. 2014. aastal jõuab ta nii Saksa Raamatuauhinna (Deutscher Buchpreis) kui ka Šveitsi Raamatuauhinna (Schweizer Buchpreis) shortlist’i. Mitte vähem tähendusrikas pole tõik, et kirjanikul õnnestub enda küljest maha raputada raskepärasuse silt (vrd Jandl 2014, März 2014).

Niisiis seiskab raskesti väljaöeldava nimega vulkaani tuhapilv (vrd lk 7) tollel aprillihommikul lennuliikluse ja põhjustab Londonis eriolukorra. See häire (Störfall; Porombka 2014) − siinkohal meenub Christa Wolfi raamat „Störfall. Nachrichten eines Tages“ (1987; kirjutatud 26. aprillil 1986. aastal Tšornobõlis toimunud tuumakatastroofi järel) − katkestab küll tavapärasuse (das Übliche), kuid seda ei peaks ilmtingimata dramaatiliselt võtma: „Milleks küll see draama paari ettenägematu ööbimise pärast terminali põrandal?“ (31). Minajutustajas tekitab äkilisuse sähvatus hoopiski vastupidise, lausa triumfeeriva (vrd lk 7) tunde: teda kütkestab taeva sinisuse intensiivsus (vrd lk 18) ja sinise värvi illusioon, mille loob helendav kevadtaevas muidu nii pruunikalt sogases Thames’is.

Otsekui oleks „ootamatu jutustamine“ (48) seotud vaikusega õhuruumis Londoni kohal, vallandavad äkitselt (plötzlich) aset leidma hakkavad sündmused mööda Londoni linna tänavaid uitavas minajutustajas mälestustevoo ja mittelineaarse, poeetilise jutustamise. Meenutamise ja jutustamise voos transponeeritakse tegelikkus(ed) värviküllastesse piltidesse, fragmentidesse (vrd Pormeister 2010: 94, 120), assotsiatsioonidesse ning fotograafilistesse momentülesvõtetesse. Markus Baum ja Ursula März räägivad kirjaniku jutustamisviisi puhul koguni mitmedimensionaalsest efektist, „3-D filmi mõjust“ (März 2014) „Paanilises kevades“. Kõiki neid värvikaid lapsepõlve mälestuspilte Gertrud Leuteneggeri autobiograafilise värvinguga raamatus võib käsitada isiklike kogemuspiltidena (vrd Benjamin 1987: 9), tahtele allumatute, möödavilksatavate piltidena (vrd Benjamin 1991: 695), mis ulatuvad minevikust olevikku (ja tulevikku) ning pöörlevad ümber „segadusse ajavalt helendava maailma saladuse“ (58).

End juba romaani esikaanel pealkirjas ilmutav äkilisus katkestab tavapärasuse samuti jutustamistehnilises mõttes, viies toimumiskoha taas kord kaugesse paika. „Kust see taltsutamatu tung kõigest välja murda? Ära minna enne kui vangistus eemaldab rännuannid,“ kirjutab Gertrud Leutenegger oma romaanis „Matutin“ (2008, 66) Arvatavasti peab ta sarnaselt „Paanilise kevade“ minajutustajale „olema kõiges kaugel, et olla kõigele lähedal“ (111). Lähedus ja kaugus iseloomustavad ka teisi tegelaskujusid (vrd Jonathani vanaema, lk 113; Gilliani, üht paljudest 1940. aasta juunikuus ühest East End’i koolist Edela-Inglismaa kalurikülla evakueeritud lastest). „Äraminek ja paigalejäämine üheskoos“ (Pormeister 2010: 121) on üks ühisnimetajaid, mille alla võiks mahutada Gertrud Leuteneggeri mõtlemis-, jutustamis- ja elamisviisi.

London Bridge‘i lõunapoolses otsas tutvub minajutustaja meessoost lugude vestja, tulemärgiga sündinud Jonathaniga. (Kas see kohtumine tegelikult aset leiab, või kujutab see Jonathani valgeks värvitud jalgratta poolt valla päästetud minajutustaja kohtumist enese alter ego‘ga, polegi nii oluline. Küll aga võimaldab antud vaatenurk teatud lähenemisviisi Jonathani tegelaskujule.) Moonutatud ja terve näopoolega mees muutub Leuteneggeri loos maailma kahestumise ehk kahepalgelisuse, paratamatute vastandlikkuste – nagu elu ja surm, õitsemine ja närbumine, ilu ja koledus, aga ka elulust ja -kaotus, lähedus ja kaugus – kehastajaks.

Gertrud Leuteneggeri „Paanilist kevadet“ võib pidada armastusromaaniks. Vaatamata ambivalentsusele  tõmbab punakasblondide juustega noor mees minajutustajat enda poole. Kui Jonathan hiljem sama äkitselt kaob nagu ta välja ilmus, näib minajutustaja sisemiselt närbuvat, ta ei leia Londonis enam asu ja peab sealt ära minema. Kõigepealt viib tema tee teda mere ääres asuvasse Pencanze’sse.

Kui lennukite müra sinises aprillitaevas taastub ja jutustamisrahu saab häiritud, ühendab minajutustaja Jonathani vanaema maja Pencanze’somaenda suvemajaga (vrd 48): isa rohelise metsatoa, ema punase saali ja onu sinise kabinetiga (vrd 28). Jonathani ja minajutustaja meenutuste kujundliku-poeetilise ühendamise kaudu rajatud Inglise topeltmajas Pencanze’s loodab autor mõneks hetkeks aeglustada aega (vrd lk 48), mis veereb „kuuldamatult ja hirmuäratavalt“ (34) üle kõige ja kõigi.

Ka kolmas kandev tegelane, Thamese’i (Themse’i) jõgi, annab romaani kirjanduslikul kujundamisel tähendusliku panuse. Loodete ehk tõusu ja mõõnaga omandab ta nii jutustamist organiseeriva ja struktureeriva kui ka semantilise funktsiooni. Lisaks moodustuvad jõe kõrgetest ja madalatest veetasemetest London Bridge’i juures vahemikus 0.34 m ja 7.17 m 41 peatüki pealkirjad. Thames’i taktikepi all kujundab autor rütmilistes perioodides välimist ja sisemist tegevust. Nii jõge kui ka tuhka sülgavat vulkaani võib käsitada mälu avava metafoorse kujundina. Londonit läbivas jões voolavad kokku varasemad sajandid ja segunevad üheks ainsaks nüüd’iks (vrd 24), siin püütakse kinni mälestused suvevaheaegadest pastoraadis ja sealsetest inimestest ning tuuakse nad kaugelt lähedale.

„Paanilist kevadet“ võib nimetada samuti elu- ja surmaraamatuks: „grandioosseks elu- ja surmaraamatuks“ (Jandl 2014). Tihedas põimingus läheduse ja kaugusega voogab läbi romaani elurõõm ja elukaotus, õitsemine ja närbumine – elu ja surm, mille välistamatut haakumist või kooslust illustreerivad meelelised, sümboolsed ja mütoloogilised pildid, aga samuti koomilised stseenid. Romaani kesksetes, kõige kõrgema peiliga peatükkides „35 HIGH WATER 7.17 m“ ja „36 HIGH WATER 7.16 m“ leiab aset poeetiline arutlus meie olemasolu kõige mõistetamatu vastandi väljakannatamise üle. Jonathan jutustab oma vanaema surmast, oma kujutlematust leinast ja põgenemisest London Bridge’i juurde, mina-jutustaja meenutab oma isa suremist ja surnuvankrit. Kas see ongi see „segadusse ajavalt helendava maailma saladus“, millele lähenemises inimesi tingimusteta harjutatakse nende esimese armastuse, armastuse kaudu vanemate vastu (vrd 58)?

Gertrud Leuteneggeri tekstid on tema loomingutee algusest peale olnud, nagu ta meie vestluses 2002. aasta juunikuus Zürichis ütleb, „katkematu kahekõne võimatuga, vastuolude välja kannatamine. Ent ka nauding sütitada tervet maailma“ (tsit Pormeister 2003: 818). Oma 3-D proosas „Paaniline kevad“ jätkab ta seda kahekõnet, püüdes tungivalt ja visalt paigutada „maailma kahepalgelisust, tema ilu ja tema hirmu [—] ühisesse pilti“ (März, 2014). Ursula März peab küll taolist püüdlust kirjanduse abil utoopiliseks, kuid ma usun, et niisugust utoopiat võib mõista kui „võimalikku utoopiat“, kui dünaamilist utoopiat, mis pole kirjanikule mitte eesmärgiks, vaid „suunaks silme ees“ (vrd Bachmann 1987: 602), ja mis aitab meil taluda vastandeid ning vastuolusid.

See „segadusse ajavalt helendava maailma saladus“ (58) peitubki ilmselt elu ja surma paratamatus, ületamatus vastandlikkuses, surelikkuse ja kaduvuse fundamentaalses, mõistetamatus, lepitamatus vastuolus kõige elava eksistentsiga. Surm, mis meie elu alguses näib olevat nihkunud käegakatsutamatusse kaugusesse, ongi see elu teine, mis, olles genuiinselt meie sees ja meie kõrval, meid ootab ja millele me peame õppima lähenema.

Elu komplekset keelelist kujutamist selle vastandlike tahkude ja vastandlike fenomenidega Gertrud Leuteneggeri teostes võib mõista kui „vastuhakku kaduvusele“ (Pormeister 2010: 25), rünnakut müüdivaenuliku, valgustuslik-ratsionaalse, ükskõikse, tardunud keele vastu, subjekti leidumuse (Befindlichkeit) teadvustamist modernis, otsingut elule mõtet andvate võimaluste ja tähenduste ning elust tingimusteta rõõmu tundmise järele.

*******

Gertrud Leuteneggeri ilmumist omal ajal saksakeelse kirjanduse areenile ei olevat võimalik kujutada piisavalt auraatilisena. „See autor ilmus välja kasinal ajal. Tema tulemine oli nagu ilmutus,“ kuulutab Jochen Hieber 1999 oma pidulikus kõnes seoses autorile Sise-Šveitsikirjandusauhinna määramisega. Vähem tähelepanuväärne pole seegi, et 2007. aastal arvati Gertrud Leuteneggeri esikteos „Eelõhtu“, mis koos Verena Stefani naisliikumise kultusraamatuga “Häutungen. Autobiographische Aufzeichnungen, Gedichte, Träume, Analysen” aitas 1975. aastal naisautorite kirjandusel saavutada läbimurret patriarhaalse suunitlusega kirjanduses, Schweizer Bibliotheki kahekümne olulisima teose hulka.

Ülimalt poeetilise ja lüürilise keelega Šveitsi kirjaniku Gertrud Leuteneggeri nimi, kelle kõik tekstid kannavad musikaalsuse ja helilisuse pitserit ja kelle kogu süntaksit valitsevad muusikalised põhimõtted (ta usub, et räägib kirjutades ka sageli endamisi, justkui oleks tegemist komponeerimisega), ei ole meiegi kandis päris tundmatu. Aastatel 1967–1973 ja 1975 kirjutatud luuletustes, mis ilmusid 1981. aastal pealkirja all „Wie in Salomons Garten“ ehk „Nagu Saalomoni aias“, on mõned kättesaadavad ajalehes „Edasi“ (30.06.1984; minu tõlkes) ja ajakirjas „Akadeemia“ 4/2003 (Ain Kaalepi ja minu tõlkes). 1989. aasta „Akadeemias“ nr 4 ilmus minu tõlkes Leuteneggeri jutustav essee „Avalikult ja otsustavalt lahti öelda oma sajandi põhimõtetest“, 2008. aasta „Loomingu raamatukogus“ nr 31/32 Krista Räni tõlkes „Kohe pärast Gotthardi tuleb Milano toomkirik. Jutustused ja muu proosa“, kust saab lugeda ka minu järelsõna.

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus
Benjamin, Walter (1987). Berliner Kindheit um Neunzehnjahrhundert. Fassung letzter Hand. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Benjamin, Walter (1991). Über den Begriff der Geschichte. — Benjamin, Walter (1991): Abhandlungen, Gesammelte Schriften. Band 1–2. Frankfurt am Main: suhrkamp taschenbuch wissenschaft, 691–704.
Hieber, Jochen (1999). „Wie ich abschweife“. Laudatio auf Gertrud Leutenegger. — Literaturpreis der Innerschweiz 1999. Gertrud Leutenegger, Schriftstellerin. Rovio/Schwyz, 15−31.
Jandl, Paul (2014). Im Rhythmus des Wassers. „Panischer Frühling“: Ein London-Roman der Schweizerin Gertrud Leutenegger. — Võrgufail: http://www.welt.de/print/welt_kompakt/print_literatur/article128818479/Im-Rhythmus-des-Wassers.html (15.09.2019).
Leutenegger, Gertrud (1975). Vorabend. Roman. Frankfurt am Main, Zürich: Suhrkamp.
Leutenegger, Gertrud (1981). Wie in Salomons Garten. Düsseldorf: Verlag Eremiten-Presse
Leutenegger, Gertrud (1989). Avalikult ja otsustavalt lahti öelda oma sajandi põhimõtetest. Tlk Eve Pormeister. —Akadeemia nr 4 Tartu 1989, 704–710.
Leutenegger, Gertrud (2004). Pomona. Roman. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Leutenegger, Gertrud (2008). Matutin. Roman. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Leutenegger, Gertrud (2014). Panischer Frühling. Roman. Berlin: Suhrkamp.
LUULET. Gertrud Leutenegger (2003). — Akadeemia nr 4 Tartu 2003, 809–812.
März, Ursula (2014). Als der Vulkan ausbrach. Schönheit und Schrecken beim Spazieren durch London: Gertrud Leuteneggers Roman „Panischer Frühling“. — Võrgufail: http://www.zeit.de/index (19.02.2015).
Pormeister, Eve (2003). „Kirjutan, et mu valudest saaks pidu“. Kohtumine Gertrud Leuteneggeriga 28. juunil 2002 Zürichis. Tlk Eve Pormeister. — Akadeemia nr 4 Tartu 2003, 813–820.
Pormeister, Eve (2008). Järelsõna. — Leutenegger, Gertrud (2008). Kohe pärast Gotthardi tuleb Milano Toomkirik. Jutustused ja muu proosa. Tlk Krista Räni. „Loomingu Raamatukogu“ 2008/31–32, 53–63.
Pormeister, Eve (2010). Grenzgängerinnen. Gertrud Leutenegger und die schreibende Nonne Silja Walter aus der Schweiz. Berlin: Saxa Verlag.
Pormeister, Eve (2015). Zwiesprache mit Gegensätzen in Panischer Frühling (2014) von Gertrud Leutenegger. — Triangulum. Zwanzigste Folge. Bonn 2015, 93–105.
Porombka, Wiebke (2014). Der Sand im Getriebe der Welt. — Frankfurter Allgemeine Zeitung. Feuilleton. — Võrgufail: http://www.faz.net/aktuell/feuilleton/buecher/rezensionen/belletristik/gertrud-leuteneggers-roman-panischer-fruehling-12840528.html (19.02.2015).
Stefan, Vera (1983). Häutungen. Verlag Frauenoffensive, München.