Karin Smirnoff “Merikotka karje”

Karin Smirnoffi “Merikotka karje” on üsna otsene järg Stieg Larssoni Millenniumi triloogiale (“Lohetätoveeringuga tüdruk”, “Tüdruk, kes mängis tulega”, “Purustatud õhuloss”) ja David Lagercrantzi jätkutriloogiale (“See, mis ei tapa”, “Mees, kes otsis oma varju”, “Tüdruk, kes peab surema”). 

Larssoni ma lugesin ja mulle meeldis. Niivõrd, et kõik raamatud öö-kahega läbi said. Üks teema, mis minu jaoks eriti oluliseks tõusis, oli ajakirjanduse eetika. Mulle tundus, et need raamatud ei ole niisama põnevikud, vaid et nende taga on autori tõsisem mure ja maailmavaade, mis on väga osavalt põnevuskirjanduse vormi valatud. Lagercrantzi ma jätsin vahele, kuigi nüüd tundub, et piisava koguse vaba aja olemasolu korral võiks teda isegi lugeda. Smirnoff sattus näppu sobival hetkel.

Muidugi Smirnoff oli nõrgem kui Larsson, aga ega ma ju muud oodanudki. See raha, mitte südame, pärast kirjutamine kumas ka natuke läbi. Aga enamvähem käis Smirnoff Larssoni karakteritega viisakalt ümber. Ja kuigi lugu oli ülekonstrueeritud ja ebausutav ja ebaühtlane, siis ikkagi piisavalt põnev ja hooga loetav. Ja ühiskonna valupunkte oli ikka ka natuke sees. Eridetail, mis mulle meeldis — saamide teema oli sisse toodud. Ja üks uutest peategelastest — Svala — oli täitsa huvitava tüübina kirja saanud.

Eks see üks fännfikirjandus ole. Mitte kuigi hea, aga mitte ka väga vilets. Ja võib üsna kindel olla, et Karin Smirnoffil on plaanis seda Millenniumi vagu veel edasi künda. Ja küllap lugejaid on ka.

Tiina Sulg

John Grisham “Hall mägi”

Hea kolleeg Seili on mulle aastaid rääkinud, et Grisham on hea autor. Ma aktiivselt ei salli ei elus ega kunstis kõnesid ja arvates, et advokaatidest kõnelevad raamatud neist mööda ei pääse, siis ma olen seni selle hea soovituse kõrvust mööda lasknud. Ja siis tuli üks tuttav lugeja, kes ütles, et no kui ma muidu Grishamit ei loe, siis “Halli mäge” peaksin ikka lugema.

Et jah, kirjutada Grisham oskab: olemas on karakterid, nende parasjagu lahtikirjutatud taust, huvipakkuv ja usutavalt kirjeldatud keskkond ja probleemistik, parasjagu põnevust, näpuotsaga suhteid ning, vähemalt selles raamatus, minu rõõmuks väga vähe kõnesid.

Noor ja tegus nooremapoolne naisjurist satub Apalatšide kivisöepiirkonna linnakesse ja satub tegelema nii koduvägivalla ohvrite, vanaprouade testamentide kui tervisekompesatsioonide väljanõudmisega. Mu meelest on raamatul mitu suur tahku: 1. Keskkonnakaitseline — tutvustades kivisöe avakaevandamise tavasid ning sellega seotud keskonnaprobleeme. 2. Sotsiaalne — ametiühingute puudumine ja tööliste kaitsetus, vaesus ja tervisemured. 3. Eetiline — kas suurkorporatsioonide vastu minnes saab jurist endale eetikat lubada. Mõneti meenutas see raamat kunagist menufilmi “Erin Brockovich”, et samamoodi tervisemured tehaste laastatud maal ning keegi, kes püüab osalegi inimestest mingitki kompensatsiooni välja rääkida.

Selle raamatu põhjal tuli mul tahtmine noortele keskkonnakaitsjatele soovitada, et kui te tõesti tahate midagi ära teha, siis minge õppige juurat, et kuigi see alati ei õnnestu, siis juura kaudu vist isegi on ligipääs mingitele hoobadele, mida saab keskkonna heaks kasutada.

Tiina Sulg

Jonas Bonnier “Lasud Knutbys”

„Lasud Knutbys” on mitmes mõttes pettumustvalmistav romaan. Etteruttavalt olgu öeldud, et pealkirjas lubatud laske tuleb lugejal mõnd aega kannatamatult oodata. Lisaks tekib lugejal romaani kulgedes pidevalt küsimus: kes on selle peategelane?

Vahelduseks romaani tutvustus: „1997. aasta suvel kolib perekond Forsman Upplandi maakonda Knutbysse, olles valmis alustama uut elu nelipühilaste Filadelfia koguduses, mida juhib karismaatiline Eva Skoog. Seitsme järgneva aasta jooksul koob käputäis inimesi ja perekondi erootiliste võimusuhete saatusliku võrgustiku, mis viib paratamatult traagiliste arenguteni.”

Esmalt tundub, et peategelaseks on proua Forsman, hiljem pühendatakse aga suurim tähelepanu härra Forsmanile – ometi on ju selgelt näha, et kõiki niite tõmbab pastor Eva Skoog. Siiski jääb tolle hirmuäratava ja lugejas vihagi tekitava tegelase kujutamine pisut liiga pinnapealseks ja kõrvaliseks, et teda saaks peategelaseks nimetada.

Usupõlglik lugeja saab romaanist kinnitust oma mõtetele kiriku (siinkohal siiski konkreetselt nelipühilaste) silmakirjalikkusest. Kättemaksuhimuline lugeja asub üsna romaani algusest peale ootama: kas ja kuidas silmakirjateenritest manipulaatorid oma nartsissistlike ja õelate tegude eest vastutama peavad?

Judinaid tekitab teadmine, et selliseid asju juhtub päriselt ning seegi romaan põhineb tõestisündinud juhtumil. Meie ümber leidub inimesi, kellega on lihtsam manipuleerida kui teistega – ja paraku ka neid, kes teiste mõjutamisel osavad ja oskavad seda enda huvides ära kasutada.

Jonas Bonnier on Rootsi autor, kes on seni avaldanud 8 romaani. Üks Tema viimaseid romaane „Helikopterirööv” räägib suurimast, Stockholmi lähedal Västbergas toimunud pangaröövist. Teos saavutanud edu 34 riigis. „Helikopterirööv” on autori esimene katse põnevusromaanide kategoorias ning on samuti tõsielul põhinev krimiromaan, Priit Hõbemägi intervjuu Jonas Bonnieriga Eesti Ekspressis “Multimiljonärist krimikirjanik: “Istusin röövlitega ühes toas ega saanud nende jutust midagi aru.”“

Janar Kotkas

Jonas Bonnieri pilt on pärit siit.
Autori kohta rohkem infot Wikis.

Arkady Martine “A Memory Called Empire“

Arkady Martine’i debüütromaan “A Memory Called Empire“ on tõeline maiuspala igale ulmesõbrale, kellele meeldib küberpunk, kosmoseooper ja/või poliitiline triller, sest raamatu näol on tegemist kõigi kolme žanri toreda seguga. Loo aineseks on poliitilised intriigid, paleeülestõusud, tähtedevahelised vallutused ja tulnukate ähvardused.

Romaani peategelaseks on Mahit Dzmare, kes saadetakse saadikuks Teixcalaani, kus tal tuleb välja selgitada, mis juhtus tema kahtlastel asjaoludel kaduma läinud eelkäijaga. Mahit on pärit väikeselt ja iseseisvalt, peamiselt kaevandamisega tegelevast kosmosejaamast nimega Lsel. Teixcalaan on suur, mitmeid planeete ja kosmosejaamu hõlmav impeerium, mille Mahit leiab eest kodusõja lävel olevana.

Loo arenedes selgub, et Lselil on välja arendatud tehnoloogia, mis võimaldab efektiivselt edasi anda varasemate põlvkondade teadmisi ja oskusi järeltulevatele. Teixcalaanis sedalaadi tehnoloogiatega ametlikult ei tegeleta, kuid valitsejal on tekkinud asja vastu elav huvi. See huvi ei meeldi aga valitseja surma ootavatele nn järeltulijatele…

Autoril on õnnestunud luua igati vettpidavalt üles ehitatud ja omanäoline maailm. Sellele pädevusele aitavad palju kaasa kirjaniku teadmised impeeriumide olemusest ja toimimisest (tegemist on kultuuriloolase ja Bütsantsi uurijaga, kes mh ka linnaplaneerimisega on tegelenud). Intervjuudes on Martine öelnud, et teda huvitab kultuurikonflikt väikeste ja suurte kultuuride vahel, ning siin loos üks peamisi tähelepanu kohti on sageli see, kuidas Mahit enda erinemist, teisest kultuurist olemist pidevalt tajub ja mida see kaasa toob. Kaasaja maailmas aktuaalne ja kindlasti eestlasigi kõnetav teema. Omamoodi tore lähenemine on romaanis poliitiliste kõnede värsivormis esitamine, nendega võistlemine – seegi on üks ajalooline nähtus, mille autor on soovinud siin loos taasluua.

Raamat ilmus 2019. a kevadel ja on juba pälvinud palju tunnustust ja erinevate auhindade nominatsioone, sh võitnud 2020. a Hugo parima romaani auhinna. 2021. a kevadel on oodata loole järge, ilmuma peaks sarja teine raamat “A Desolation Called Peace“.

Haaravat lugemist!

Mai Põldaas

Robert Ludlum “Ambleri kustutamine”

See on üks äärmiselt salajane saar, kus ülirange valve all tegutseb ülisalajane kinnipidamisasutus. Psühhiaatriahaigla väga salajast teavet valdavatest patsientidest üks on eriti ohtlik. Nr 5312 on päevast päeva ja ööst öösse tuimestavaid ravimeid täis pumbatud, tavapärasest erinev liigutus lõppeb elektrilöögiga ja pardli saab ta sahtlist vaid loetud sekunditeks.

Heade ning rumalate inimeste abil pagenuna tuleb endisel vangil hakata tükkhaaval kokku panema oma minevikku, sealjuures püüdes end välja improviseerida erinevatest tapmiskatsetest. Kuidas see kõik tal õnnestub ja milline omapärane võime teda aitab, seda tuleb juba lugeda krimikirjanduse maestro Ludlumi raamatust.

Robert Ludlum (25.05.1927-12.03.2001) oli üks USA tuntuimaid thrillerikirjanikke. Robert Ludlum sündis New Yorgis, teenis merejalaväes, oli ka näitleja ja produtsent, 27 põnevusromaani autor. Eriti suurt tuntust pälvis tema raamatusari, kus peategelaseks Jason Bourne. Nii mõnigi tema teostest on pälvinud tähelepanu ka filmilinal. Vaata lisa kodulehelt või Wikist.

Janar Kotkas

Neil Olson “Ikoon”

Ma ei mäleta, et ma oleks varem ühtegi raamatut sarjast “Raamat, mida peab lugema” lugenud. Enne seda sarja oli Ersenil valgete kaantega põnevike sari “Toimik” ja noid ma lugesin päris mitu ja päris hea meelega. Ju ma olin nii pettunud, et nad tolle sarja ära lõpetasid, et uut ei hakanud proovimagi. Või hoopis minu üldine vastumeelsus müstikaga seotud põnevuskirjanduse vastu. Ulme on aus värk — autor ütleb selle sildiga kohe ära, et ta on asjad välja mõelnud (isegi kui seal taga on mingeid reaalseid mõjutusi), aga sedasorti kirjanduse autor soovib tavalisellt sisendada, et see müstiline, millest ta kirjutab, ongi päris. Sarja esindava raamatu valik oli mul üsna suvaline, mis parasjagu raamatukogus riiulilt näppu sattus, ei hakanud ma mingeid raamatutuvustusi lugema ega muud eeltööd tegema. Ootused olid nii umbes Kroonlinna nulli lähedased.

Lugemine käis suures osas nõnda, et joonistasin aga mõttes linnukesi kastikestesse, et millistest tuntud klotsidest siis see lugu kokku on pandud, umbes nii:

• II maailmasõda ✅
• natsist kunstiröövel ✅
• nats müüb kunsti šveitsi kunstikaupmehele ✅
• nats jõuab Argentiinasse ✅
• kunstikaupmees jõuab USAsse ✅
• tänapäevane lapselaps ✅
• pärandusega lapselaps ✅
• töisest suhtlemisest arenenud kiirelt kulgev armulugu ✅
• pensioneerunud spioonid, kel on tegelikult veel asju pooleli ja ajavad seda eraärina ✅
• venelastest ihukaitsjad ✅
• jutuajamine pargipingil parditiigi ääres ✅
• ristiisa, kelle pakkumisest ei saa keelduda ✅
• oo, perekonnasaladused ✅
• ühest ja samast sündmusest esitavad vanamehed uudishimulikule küsijale kaks täiesti erinevat versiooni, kumbki ei räägi kogu tõde ✅
• perekondlik leppimine haigevoodi äärel ✅
• imettegev ikoon ✅
• põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ✅
• lavastatud kuritegu ✅
• kõige möllu ja tapmisähvarduste kõrval tundub üks pisike kunstirööv lausa lausa laupäevase jalutuskäigu, mitte korraliku kuritöö moodi ✅
• hättasattund näitsik ja rüütel valgel hobusel ✅
• et sel rüütlil on mõõga ja piigi asemel relvaarsenalis vanaisa vanad sõbrad, on küll üsna omamoodi klots ✅
• varjunimede genereerimisel kasutatakse tuntud kunstnike nimesid ✅
• eepiline lõpulahing ✅
• patud saavad nuheldud või andeks antud, ellujäänud ratsutavad päikeseloojangusse ✅
• siin raamatus on päikeseloojangu üks osa Kreeka külakirik ✅
• issanda teed on imelikud ✅

Ei saa salata, mingil hetkel haaras jutuhoog kaasa ja selle raamatu läbilugemine polnudki nii piinarikas, kui ma kartsin. Kaja Kleimann ütles pärast, et ta ka kunagi luges mõnda selle sarja raamatut ja nimetas sarja ümber: “Raamatud, mille võib rahus lugemata jätta”. Ma olen temaga nõus, et jah, võib rahus lugemata jätta, aga ajaviitelugemisena ja kui valikud on piiratud, siis võib proovida küll. Aga mille üle ma nuran ja kõva häälega nuran, on kirjašrift — pisike ja tüütu.

Tiina Sulg

Carin Gerhardsen „Must jää”

See raamat on eriti sobiv neile, kes ei armasta liiga verist krimikirjandust. Tegemist on päris hästi jutustatud looga, milles on ootamatuid ja huvitavaid pöördeid ja võtteid, seda päris lõpuni välja. Põhimõtteliselt võib selliseid võtteid ka lugeja eksitamiseks nimetada, aga need teevad loo igal juhul palju huvitavamaks. Jutustatakse viie erineva inimese osaliselt kattuvaid lugusid kahes erinevas ajas, aga mitte mina-vormis, vahele on pikitud asjasse puutuvad ajaleheartiklid. Osaliselt kattuvaid selles mõttes, et on asju ja situatsioone, millest räägitakse erinevate inimeste seisukohast. Samas sündmuses osalejad võivad asju väga erinevalt näha ja kogeda. Ükski jutustajatest ei kuulu politsei ridadesse ja politseiga on raamatus üldse kaunis vähe pistmist. Päris alguses tundub lugu üpris segane, siis tundub nagu selguvat, mis ja miks juhtus, aga tegelikult…

Nagu pealkirjastki aimata võib, käivitub kogu lugu liiklusõnnetusest. Tegelasi on nii kõrgklassist kui kodutute hulgast, nii usinaid töörügajaid kui pangaröövleid, ja eks lõpuks selgub, kes neist tegelikult paremad inimesed on. Põhiliselt räägib see raamat siiski inimestest, kellel pole piisavalt otsusekindlust mingil hetkel õigesti käitumiseks, olgu see siis enda või kellegi teise eest välja astumiseks, ja mida see endaga kaasa toob – mõnele viimasegi enesekindluse ja eneseaustuse kadumise ning süümepiinad ja õudusunenäod, mõnele surma. Raamatu motoks on Martin Lutheri sentents „Vale on nagu lumepall – mida kauem seda veeretad, seda suuremaks see kasvab”, ja tõsi see on. Samuti räägib raamat sellest, milleks on võimeline inimene, et säilitada oma status quo’d. Ent sisse on kirjutatud ka see, et alati on võimalik end muuta ja parandada, on võimalik andestada ja otsast alustada, on võimalik õigeid otsuseid langetada.

See on autori esimene eesti keelde tõlgitud raamat. Tegu on endise matemaatiku ja IT-konsultandiga, kelle 8-osaline Stockholmis asuva Hammarby politseijaoskonna lugude sari on Rootsis väga populaarne, seda on tõlgitud ka enam kui 25 keelde, ehk kunagi võetakse ka meil kavva. Kolm esimest osa on meie raamatukogus ingliskeelsena olemas.

Kaja Kleimann

William Gibson „Agency“

Seekordne lugemissoovitus tuleb taas ühe mu lemmikkirjaniku kohta: William Gibsonil ilmus äsja raamat pealkirjaga „Agency“ (eesti keeles „Esindus“ on sisuliselt täpsem vaste, kui otsetõlge „Agentuur“). See on teine raamat tema viimasest sarjast „The Peripheral“ (ehk „Perifeerne“ eesti keeles).

William Gibson on tuleviku kohta öelnud, et see on juba kohal, see lihtsalt ei ole ühtviisi jaotunud ja nii ei pruugi me seda veel sarnaselt kogeda. Gibsoni seletus käib tema loomingus kujutatud tulevikkude kohta, ning kindlasti ka viimase sarja kohta. „Esinduse“ sündmustik toimub tänapäeva San Franciscos 2017. aastal, kus Ameerika Ühendriikides on äsja presidendiks saanud Hillary Clinton ja tulevikus, 22. sajandi esimese poole Londonis. Mõlemal juhul on maailm digitaalne ja võrgustunud, nähtused andmestunud. Võimalik on ajas rändamine ja kuna 22. sajand ei ole väga elamiskõlbulik, siis üritatakse sealt tegeleda alternatiivsete minevike loomisega. Lootuses, et mõni teine ajajoon kulgeb teisiti.

Gibson on läbi aastate suutnud ette näha neid arenguid, kuidas järgmised tehnilised lahendused (küberruum, virtuaalreaalsus, liitreaalsus) ühiskonda muuta võivad ja sellega pälvinud muuhulgas tiitlid, nagu prohvet või „an astounding architect of cool“. „Esinduse“ üheks peategelaseks on tehisintellekt nimega Eunice. Gibsoni kujutus tehisintellektist lähtub just sellest teooriast, millest ta kaasajal arvatakse välja kasvavat ja väga põnev on autori spekulatsioon võimalusest, kuidas see teoks saab.

Olgugi „Esindus“ sarja teine raamat, siis William Gibsoni raamatuid ega sarju ei pea lugema järjest. Ühes sarjas on sama maailm ja osad tegelased ka, kuid lood ei ole nii kirjutatud, et peab järjest lugema – Gibsoni lugemist võib alustada ükskõik millisest tema raamatust. Ja lugeda tasub, sest ta suudab kõigist neist kaasaegsetest poppidest vidinatest ja lahendustest kirjutada väga arusaadavalt, ning muidugi ka kaasahaaravalt.

Lõpetuseks viide ühele värskele intervjuule autoriga: William Gibson: „I was losing a sense of how weird the real world was“ The Guardianis.

Mai Põldaas

Reeli Reinaus “Roosi märgi all”

Ingel ei suuda lõpetada nutmist, Johan on juba pool aastat kadunud. Politsei ei suuda leida ühtegi jälge. Kogu maailma raskus on tüdrukut maha murdmas. Ka parim sõbranna Saara hakkab tema lõputust lohutamisest väsima.

Miikael on suures hädas, sest talle kangastuvad väga veidrad unenäod, kus ta peab jõudma mingisse saladuslikku paika — aga kus see asub ja mida endas peidab, see kõik jääb talle kättesaamatuks. Samal ajal tunneb ta aeg-ajalt mingit seletamatut kihku kätte maksta, aga kellele…

Johan tunneb, et keegi on tema pähe elama asunud, tal on üha raskem reaalsusesse tagasi tulla.

Vika teab, et ta peab üles leidma koha, mis annab talle piiramatu võimu inimeste ja asjade üle.

Kõigi nende teed ristuvad Hiiumaal Suuremõisa lähedal. Mängu tulevad veel kohalik pastor Olaf, kes teab midagi Johani kadumisest, ja veidra sünnimärgiga tundmatu mees, kel ilmselt pole häid kavatsusi, kes on juba tapnud ja võib tappa veel. Pikkamööda selgub, et nende kummaliste sündmuste jäljed viivad väga ammusesse aega, kus Suuremõisa omanikuks oli parun Otto Reinhold Ungern-Sternberg. Tema ja veel kaks meest olid omal ajal seotud väga valgustkartva saladusega, kuid üks selle kamba liikmetest osutus reeturiks. Tundub, et seegi kord nuheldakse vanavanavanavanemate kunagised patud tänaste laste kätte.

Lugu on põnev ja kohati üsna müstiline ja verinegi, kuid lugejate suureks kergenduseks lõpeb kõik hästi!

Põnevikuga “Roosi märgi all” jätkab eesti üks tunnustatuimaid noortekirjanikke Reeli Reinaus Eesti ajaloo ja rahvapärimuse tutvustamist noorele lugejale ning teeb seda nõnda, et on raske raamatut enne loo lõppu käest panna.

Lugege ja tundke põnevusvärinaid!

Ädu Neemre

John Le Carré “Öine administraator”

Algas asi sellest, et paar aastat tagasi näitas ETV sarja “Öine administraator”. Siis ma seda sarja ei vaadanud, aga nüüd jäi kuidagi kogemata silma ja vaatasin ära. Ja täitsa hea ja huvitav spioonikas oli. Siis võtsin ette raamatu. Ka hea ja huvitav spioonikas, aga hoopis teistmoodi. Esiteks on juba tegevusaeg raamatul 1993 ja telesarjal 2015, konfliktikolded on muutunud ja tegevuspaigad koos sellega. See, et Leonard Burrist Angela Burr on saanud, ei segagi, nii mõnigi olukord või tegelaskuju on päris nutikalt ümber moditud, mõnest nüansist on küll kahju, et see linale ei jõudnud, mõni külgepoogitud detail on raamatut lugenule üleliia ja lõpp on üldse teistmoodi, aga nii üldiselt on raamatuga suht hästi ümber käidud, eriti kena, et mõned kohad ja dialoogid on sõna-sõnalt üle tõstetud. Ja see viimane tegelikult juba näitab midagi, näitab, et autoril on väga hea dialoogi loomise oskus ning võime pealtnäha tühiste stseenidega lugu edasi viia ja pinget kruvida ning tegelasi avada. Üks asi on, et millest autor kirjutab — Le Carré puhul on see isegi pisut etteaimatav — ja teine asi on, et kuidas ta sellest kirjutab. Ma ei ole miskipärast Le Carré loomingut varem kuigi palju lugenud ning ma olin rõõmsalt üllatunud tema sõnastusoskuse üle. Siinkohal oleks paslik rääkida ka tõlkest. Kui ma kuskil varem olen Lauri Vahtre tõlke kallal virisenud (n “Võõramaalase” tõlge on minu meelest üsna kohutav), siis siin ma kiidan, Le Carré sobib Vahtrele (või vastupidi) ja ühteaegu ladusat, aga vahele mingeid ootamatuid keelendeid puistavat tõlget oli mõnus lugeda.

Sisust — kes on sarja näinud, need üldjoontes teavad, kes mitte, siis selle raamatu kohta ma leidsin kaks toredat arvustust: Jaan Martinsoni “Õige öine administraator on paberil” Eesti Päevalehes ja Jüri Pino “Spiooni igavene küsimus” Postimehes.

Tiina Sulg