Claire Keegan “Sellised väikesed asjad”

Ilusasti kirjutatud pisike raamat Iirimaalt ja Iirimaast. Pealtnäha kammerlik ja igapäevane, paar nädalat 1985. aasta detsembris kestev väga väheste tegelasega lugu, aga kui Iiri olude ja Magdaleena pesumajade olemasoluga pisutki kursis olla, siis vägagi mõjuv ja lõikav raamat. Ja samas sugugi mitte ainult kohalik raamat, probleemiasetus on üldinimlik — kogukonnamoraal, märkamine ja julgus sekkuda.

Lugege Katrin Alekanna arvustust Facebooki Lugemise väljakutse grupis, tema on osanud kõik emotsioonid ka sõnadesse panna. Kui te Facebooki ei taha minna, siis Kaspar Viilupi ERRi lehel olnud arvustust tasub ka lugeda.

Tiina Sulg

Caimh McDonnell „Sellise näoga mees”

Caimh McDonnell „Sellise näoga mees” Dublini triloogia 1. raamat. Inglise keelest tõlkinud Triin Wood. Eesti Raamat 2022, 384 lk.

See, et raamatu autor on endine stand-up koomik, on lugedes tunda esimesest leheküljest alates. Alguses tundubki, et sellest tuleb üks vaimukas ja koomilisi võrdlusi täis muhekrimi, tihedalt täidetud lausetega stiilis „ta ei öelnud midagi viisil, mis ei jätnud midagi ütlemata”. Raamatus on hõlmatav hulk tegelasi ja sündmusi, neid on hulga kergem meeles pidada kui sama autori „Kummaliste sõnumite” triloogia kirjut seltskonda.

Üks peategelastest, Paul Mulchrone, teeb heategevustööd, külastades haiglas mäluhäiretega patsiente ja vesteldes nendega kui sugulane või sõber, kelle järele haige igatseb. Ühel päeval, kui tema kuus nädalatundi on tegelikult juba täis ja viie minutiga ületatudki, palub õde Brigit Conroy väga, et ta külastaks vana meest, kes on tulnud Ameerikast tagasi kodumaale surema ja kelle järelejäänud aega mõõdetakse päevades. Ootamatult ründab mees, kes Pauli oma vana sõbra Gerry pojaks nimetab, teda noaga ja sureb ise selle käigus infarkti. See on nüüd esimene kord, kui noormeest tappa tahetakse, seda võib pidada juhuseks. Aga kui tema auto alla pannakse piisavalt lõhkeainet, et „temast võinuks saada esimene iirlane kosmoses”, läheb asi tõsiseks ning tuleb hakata põgenema. Paulile on abiks ohtralt kriminaalromaane lugenud ja end politseitöö asjatundjaks pidav õde Brigit, kelle politseis tunnistuse andmise kohta öeldakse, et „temast õhkus sellist entusiasmi, mida nägi tavaliselt nende tunnistajate puhul, kes olid leidnud jumala, mitte laiba.” Ja tema tunneb küll kripo inspektori Jimmy Stuarti õhku visatud vihjed ja tsitaadid filmi- ja raamatuklassikale ära, erinevalt uurija Wilsonist, kel on kriminoloogiakraad Trinity kolledžist, aga ei mingit aimu, mis on „Voonakeste vaikimine” või kes on John Dillinger.

Kas vägivaldsusele kalduvale politseinikule saab anda veel hullema nime kui Bunny ehk maakeeli Jänku? (Kuskil ei öelda, et see oleks hüüdnimi.) Siin ta on, Bunny McGarry täies hiilguses, elav legend, kes edendab oma stiilis ebaharilikku kogukonnakeskset politseitööd ja teab Pauli tema lapseeas hurlinguklubis mängimisest saadik. Nende suhted on pehmelt öeldes keerulised, aga ta on Pauli kaitsja.

Aegapidi selgub, et lugu polegi nii muhe, vaid kisub aina karmimaks kätte, tegemist tuleb nii korrumpeerunud politseinike kui organiseeritud kuritegevuse ja puhta kurjusega, ootamatult leiab lahenduse aastakümnetetagune Rapuntseliks nimetatud juhtum. Mõnel muinasjutul ei ole õnnelikku lõppu.

Humoorikus siiski ei kao kuhugi ja vastatud saab ka ootus, et triloogia puhul saab (vähemalt) teises raamatus (vähemalt) peategelasi jälle kohata ehk et keegi peategelastest ei saa surma. Mind huvitab väga Pauli edasine saatus. Tema lapsepõlv ja noorukiiga on olnud üpris karmid ja ta pole oma võimeid (mitte üleloomulikke!), millele korraks vihjatakse, kunagi täielikult rakendanud. Tegelikult ei ole tal mingit tarvidust olla luuser ja ta hakkab tasapisi mõistma, et on mitmeid aastaid oma elust mõttetult raisanud. Järgmises raamatus pealkirjaga „The Day That Never Comes” võtab ta selles suhtes midagi ette, luues detektiivibüroo. Muidugi ei õnnestu tal sellest eemal hoida õde Brigitit ja tutvustavate tekstide ja arvustuste järgi tundub, et osaleb ka Bunny, kes küll suurema osa teisest raamatust kadunud olevat. Liiga palju ka ette teada ei tahaks.

Lõppkokkuvõttes pean ma seda heaks ja omapäraseks krimiraamatuks, aga vastuolu nii humoorika kirjutusviisi ja lõpuks väga tõsiseks osutunud sisu vahel siiski häirib mind mõnevõrra, „Kummaliste sõnumite” triloogiasse sobis see stiil palju paremini.

Muide, niipalju kui ma autori kodulehelt aru sain, kuulub Dublini triloogiasse praegu kuus raamatut. Väga iirlaslik, kommenteeriti siis, kui neid viis oli.

Kaja Kleimann

Mõned tähelepanekud Sarah Crossani noorteromaanide kohta

“Iiris”, “Õun ja vihm”, “Üks” ja “Kuutõus”

Sarah Crossan on iiri päritolu autor, kellel on ilmunud värske noorteromaan “Iiris” (2021), mis räägib eriskummalisest sõprusest.

Romaani peategelane on tüdruk nimega Allison, kelle ema on surnud ja kellel on isaga keerulised suhted. Nii keerulised, et ta otsustab kodust jalga lasta. Ta põgeneb mereäärsesse väikelinna ja satub end varjama ühe maja juures kuuris. Majas elab vana naine Marla, kes peab teda kellekski, keda ta juba tunneb ning kelle nimi on Iiris. Ta avastab õige pea, et vanatädi on dementne. Kuna ta ei tea, kuhu minna, siis otsustab ta jääda, ollagi mõnda aega Iiris, kelle pilt vaatab vastu majast leitud fotoalbumist, ning aidata Marlal igapäevaeluga toime tulla. Teha ta elu lõbusamaks ja inimväärsemaks, panna ta näiteks tantsima. Tühjades tubades varjudes avastab ta, et neid seob Marlaga rohkem kui lihtsalt ebaharilik sõprus. Dementse vanatädi poeg kohtleb oma ema sama vastikult, kui Allisoni isa Allisoni. “Kes seda sulle tegi?” küsib Marla Allisoni näos laiuvat haava vaadates pea iga päev uuesti.

Dementsus võib lähedastele olla tüütu ja raske, aga ka naljakas. Neile, kel vähegi dementsetega kokkupuuteid on olnud, on raamatus palju äratundmisrõõmu. Aga autori enda arvates pole see raamat tegelikult dementsusest, vaid hoopis sõprusest – sellest, kuidas me peaksime üksteist kohtlema. Sest igaühel on midagi olulist öelda: noortel vanadele ja vanadel noortele. Terve mõistuse juures olevatel inimestel ullikestele ja ullikestel tervemõistuslikele, isegi kui needsamad ullikesed panevad meie kannatuse vahel igapäevaelus proovile.

Probleemsed vanemad ja vahetusse läinud rollid

Nagu teisteski Crossani noorteromaanides, lahatakse palju vanemate ja laste vahelisi suhteid ja seda üsna sarnasel moel: ka “Iirises” meenuvad peategelasele vähehaaval seigad minevikust – elust isa ja tema uue naisega, kes on ainuke inimene, kellele ta võib loota.

Crossan kirjutabki peaaegu igas oma raamatus probleemsetest vanematest ja keerulistest suhetest. Kord on nad lihtsalt rahalistes raskustes või töötud ja ei suuda joomisest loobuda (nagu Siiami kaksikutest rääkivas raamatus “Üks”), kord elab isa uue naisega ning on loobunud oma lapse kasvatamisest, ema aga on olnud Ameerikas näitlejaks ja naastes otsib tööd ning kipub tipsutama, üritades last vanaemalt endale tagasi kahmata (nagu raamatus “Õun ja Vihm”), siis jälle on tegemist täieliku sõltlase ja vanemlike kohustustega mitte toime tuleva hoolimatu üksikvanemaga, kes heal juhul saabub hilja õhtul koos pitsakarbiga (nagu raamatus “Kuutõus”). “Iirises” on fookuses isa, kes pole suutnud luua oma tütrega armastavat suhet ega tema eest hoolt kanda.

Lapsed ongi Crossani raamatutes sageli need, kes peavad üle võtma vanemate kohustused ja õdede-vendade eest hoolitsemise – mõnikord peavad nad oma nooremaid õdesid-vendi hoidma, kuni ema Londonis tööd otsib ning ei saa seetõttu nädalate viisi kooli minna (nagu Apple hoiab oma nooremat õde Raini raamatus “Õun ja Vihm”), teinekord selgub, et vanem vend on varastanud noorema jaoks poest koolitarbeid, söögist rääkimata (“Kuutõus”). Lugedes hakkavad lahti kooruma perekondlik õudus ja minevikusündmused, ning selgub, miks asjad on nii nagu nad parajasti on.

Mul tekkis lugejana kahtlus, et autoril on selliste keeruliste perekondlike suhetega mingi isiklik kogemus, miks ta muidu neist nii palju kirjutab?

Dementsus, Siiami kaksikud ja surmamõistetud

Kui igasugused haigused, veidrad terviseseisundid ja surm on noorteromaanides tänapäeval õigupoolest üsna tavalised teemad, miks siis mitte kirjutada ka dementsusest pigem noortele kui neile, keda see ea poolest otseselt peaks puudutama – eakad võivadki lugeda krimkasid ning teha seda lausa mitmeid kordi järjest.

Aga Crossan on leidnud teisigi huvitavaid teemasid: “Õun ja vihm” tegeleb peamiselt küsimusega “Mis on õigupoolest vanemlik armastus?”. Aga ka lähedaste lahkumine ja paratamatusega leppimine on olulised küsimused, millest ei saa mööda romaanis “Üks”, kus ühel peategelastest tuleb hüvasti jätta oma Siiami kaksikust õega ning sedakaudu ühtlasi ka osaga iseendast. Siiami kaksikutest pole siiani vist küll noorteraamatuid kirjutatud. See teos pakub niisiis harukordse sissevaate kellegi ellu, kes on teise inimese, teise hingega nii lähedalt seotud. Kahtlustan, et tavainimesel ongi raske ette kujutada, mismoodi ühed Siiami kaksikud võiksid maailma tajuda.

“Kuutõusus” on seevastu peategelase vanem vend vangis ja alusetult surma mõistetud ega naase sealt romaani jooksul teps mitte. Siingi tuleb paratamatusega leppida.

Aga ärge heitke meelt! On midagi, mis siiski päästab Sarah Crossani tegelased kõigis tema romaanides. Ja see miski on sõprus.

Ah jaa, kui rääkida Crossani teoste vormist, siis torkab silma teksti hõredus: ühel real on kahtlaselt vähe sõnu. Mõnel puhul on väidetud, et tegemist on luulevormis romaanidega. Aga kui päris aus olla, meenutab see pigem luulelist (või vormitundliku inimese – luuletaja? – kirjutatud) proosateksti. Kuigi, tõsi jah, pea igal lehel on pealkiri ning võimalik, et kellegi meelest kvalifitseeruks tekst vabavärsiks. Igatahes on Crossani tekst stilistiliselt huvitav, kuigi mul ei tekkinud lugedes luule lugemise tunnet, selleks oli süžee ilmselt liiga kaasahaarav, vorm muutus ebaoluliseks.

Sarah Crossan ise on, muuseas, öelnud, et kui ta kirjutades toppama jääb, siis aitab luule lugemine. Teda on inspireerinud kõige rohkem iiri nobelisti Seamus Heaney ja briti räppari ja tegevuskunstniku Kae Tempesti looming.

Liina Leemet

Ameerika, varblased ja elu alles ees: Jüri Kolgi lugemissoovitused

Soovitan kõigepealt kaht lasteraamatut, mis ei ole minu teada laiade massideni jõudnud.

Minu suur lemmik on Peter Bischeli „Ameerikat ei ole olemas“. Esiteks: selle on tõlkinud Peeter Tulviste. Kahtlustan, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et raamat meeldis. Väidetavalt on tegemist humoristlike juttudega nooremale koolieale, aga kui algklasside jütsid on selle jaoks piisavalt küpsed ja põhikooli tiigrid juba üle kasvanud, siis, noh, ju ma olen inimkonna vaimsetest võimetest valesti aru saanud. Raamatus harutatakse pealtnäha lihtsas stiilis mitut peaaegu filosoofilist pundart ja aetakse pahatihti kõik veel rohkem sassi. Võib naerda, mõned asjad ongi naljakad, see on kurbade lugude puhul tavapärane. Tegelasteks on enamasti keskealised, kinnismõtetega, üksildased mehed ja neil ei lähe just hiilgavalt. Naljakas lasteraamat? Nojah. Aga samas ikkagi on ka. Ärgem alahinnakem lapsi. Minule meeldis juba lapsena ja meeldib ka nüüd: keskealisele kinnismõtetega üksildasele mehele. Autori loogika, järjepidevus, hea stiil ja nukker vaimukus väärivad tähelepanu. Vähemalt pilguheitu.

*

Jordan Radičkov on kirjutanud raamatu „Meie, varblased“ ja mul on hea meel, et ta seda tegi. Kes loeb, saab teada miks varblane nimega Mu Armas Härra kõigiga pragab (ja ennekõike, kuidas ta seda teeb), kuuleb Hiina varblaste kurvast saatusest, õpib hindama jala käimist ja julgete plaanide tegemist, saab aimu, kes on see, kes meid pidevalt jälgib, keda me ise kunagi ei näe. See on lõbus raamat, milles leidub õpetlikke ivasid, aga need pole kunagi õpetlik-õpetlikud, vaid ikkagi päris lood. Üks peatükk ajab mind siiamaani nutma (ja see on hea).

*

Minu viimaste aastate lugemiselamuste hulgas on aukoht (jättes kõrvale Loomingu Raamatukogu) Sebastian Barry romaanil „Otsata päevade aegu“. Tõlkija Külli Seppa on teinud imelist tööd. See on kauni, poeetilise keelega raamat. Juttu on peaaegu eranditult rasketest ja hirmsatest asjadest, aga lugedes kasvab usk inimestesse ja inimkonda. Igatahes, minuga nii juhtus. See raamat jättis helge tunde, usu. Läheks pikale seletada millesse täpsemalt. Soovitan palavalt. Nagu ikka: kõigile ei pruugi sobida. Need, kes arvavad, et tuju tõstmiseks peab rääkima midagi ilusat-nunnut, hoidku heaga eemale. Selle raamatuga võite proovida, ma ei saa päris kindel olla, et te olete lootusetud, aga minust hoidke küll eemale.

*

Ülikooli ajast on meeles Romain Gary (Émile Ajari) romaan „Elu alles ees“. Selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. Ausalt öeldes ei ole ma seda kolmkümmend aastat üle lugenud, aga peaaegu igal teisel aastal on peast läbi käinud uid: tasuks. Kui ma õigesti mäletan, siis on see niisugune raamat, mille kerge tooni taga on sügav traagika. Kordagi ei karjatata: „Ma kannatan!“ See olekski tüütu. Minategelane püüab nina lainete kohal hoida, õigeks kannatamiseks on vaja pea panna tüdruku sülle kuni keegi padja toob. Ja, oleme ausad, mis kannatus see on, kui su pea on tüdruku süles?

Ka see raamat jättis minusse pigem usu inimestesse. Ma tõesti ei saa anda ausõna, et arvaksin sellest teosest nüüd samamoodi.

*

Viimaseks soovitan lugejal ise kirjutada oma versiooni Haruki Murakami ja Pierre Bayardi teostest. See võiks ehk kanda pealkirja „Kuidas rääkida jooksudistantsidest, mida ise pole läbinud“ või „Millest ma räägin, kui ma räägin raamatutest, millest olen enda arvates aru saanud“. Oivalisi pealkirjavariante on väga palju ja küllap leiaks neist igale ka sisu.

PS! Lugege luulet!

Jüri Kolk
kirjanik

Anne Griffin „Kui kõik on öeldud”

Naljakas, eelmisel nädalavahetusel varusin korraliku aja ühe kriminaalloo lugemiseks, millest arvasin, et seda tuleb lugeda ühe jutiga, sest põnevus ei lase käest ära panna. Tegelikult polnud katkestamisega mingit probleemi. Ja nüüd eile õhtul alustasin pahaaimamatult Anne Griffini debüütromaaniga — ja nii mu muud plaanid mokas olidki. Kaanetekst on veidi segadusseajav, väites, et „/—/perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane”. Sellest jäi mulle mulje, et kirjutatud on nii, et pole aru saada, millal tegevus toimub. Tegelikult alustab 84-aastane Maurice Hannigan oma loo jutustamist 7. juunil 2014 kell 18.25. Ta istub hotelli baaris, ütleb viie inimese mälestuseks või terviseks toostid ja räägib mõttes oma pojale neist, oma lapsepõlvest, noorusest ja kõigest, millest ta talle kunagi rääkinud ei ole. Ega neil vintsketel iiri vanameestel rääkimisega paremad lood ei ole kui vintsketel eesti vanameestel. Või inglise. Või läti. Või veel mõne. Ikka peavad kõik enne surnud olema, kui nendega rääkima hakatakse. (Poeg, kelle poole pöördutakse, ei ole. Aga ega ta seda juttu ei kuule ka.)

See „elulõksud inimloomust ei muuda” on üldse veidi segane, aga mis ajasse puutub, siis sellest oleneb ikka väga palju. 1930. aastal sündinud minategelase lapsepõlv möödus rasket tööd tehes, peremehe või tolle poja käest põhjuseta kolki saamine oli täiesti tavaline. (Poja käest sai ta kolki sellepärast, et toda kolkis isa, kellele ta vastu hakata ei saanud. Ka rikaste laste elu võib meeleheitlikult õnnetu olla.) Tema millalgi 60. aastatel sündinud poeg pidi küll isa talutöödes aitama, aga elu oli kordades lihtsam. Hariduse ja arstiabi kvaliteedis on sünniaeg määrava tähtsusega.

Minajutustaja Maurice on olnud osav nii töötegemises kui äris ja elu lõpupoole kuulub talle peaaegu kogu ümbruskonna maa, eriti hoolikas on ta olnud vihatud perekonna maid üles ostes. Rikas olemine teda kuigipalju ei muuda. Ta on üks kangekaelne juurikas, kes ei ole kunagi suutnud mõista, miks peaks väljas lõunal käies tee eest raha maksma, kui kodus on ometi korralik kann ja vesi olemas ja meenutused sellest, kuidas naine oma tee välja võitles, täidavad ta kahetsusega.

Siiski ei ole ta kogu elu vaid kättemaksu peal väljas olnud ja arvanud, et vanemate patte lastele seitse põlve tagantärgi nuhelda tuleb, ta saab hakkama isegi noorukesele Emilyle abikäe ulatamisega, kelle vanaonu tekitatud arm igavesti ta nägu „kaunistab”.

Maurice on vaatamata düsleksiale, millest tema lapsepõlves loomulikult midagi ei teatud ja mille tõttu teda lihtsalt rumalaks peeti, end üles töötada suutnud ja saab vanuigi veel arvutigagi hakkama. Millega ta aga hakkama ei saa, on üksiolek – kahe aasta eest jäi ta leseks ja poeg elab juba ammu Ameerikas. Hirmus on lugeda tõdemust, et ta oleks õnnelik ka õudusunenägude üle – kui vaid magada saaks.

Raamat on kurb ja rõõmus nagu elu ise, kõik tegelased on kujutatud elusalt ja usutavalt ja kuigi mõni neist on vägagi ebameeldiv tüüp, saab ka sellistele pärast kogu loo läbilugemist kaasa tunda. Natuke.

Mul oli au ja rõõm perekond Hanniganiga tuttavaks saada.

Kaja Kleimann

Patricia Gibney “Teadmata kadunud”

Ma lugesin selle raamatu 515 lehekülge läbi ühe päevaga, tehes vaid väikesi söömis- ja liigutamispause. Oli piisavalt pinget, et järjest lugeda, aga mitte liiga palju, et panna raamat käest, kuna ei julge/taha teada, kui halvasti see tegelikult edasi läheb.

Tegemist on iiri autori debüütromaaniga ja üksiti esimese raamatuga detektiiv Lottie Parkeri sarjast. Raamatu autor Patricia Gibney on kolme lapse ema, kes hakkas kirjutamisega tegelema pärast abikaasa surma. Ma ei tea kui kaua autor lesk on olnud, tema loodud tegelaskujul Lottiel on käes neljas aasta ja ta on samuti kolme lapse ema. Küllap on raamatu peategelase ja tema laste üleelamiste, probleemide ja suhete kujutamise õnnestumises suur osa isiklikult kogetul. Mulle meeldisidki krimiloost rohkem need osad, mis kujutasid politseinike töö- ja eraelu ning omavahelisi suhteid. Sama on mul näiteks Sebastian Bergmani sarjaga, tema ja temaga seotud politseinike lugu jälgin huviga ja mäletan hästi, kuritegude meenutamiseks pean sisututvustusi üle lugema. Ehkki lugemise ajal on muidugi põnev. Loomulikult on ka selles raamatus – nagu enamasti igas krimiloos – ülemus, kes millestki aru ei saa ja palehigis rügavatele uurijatele kaikaid kodaraisse loobib, on ringinuuskivad ajakirjanikud ja infolekked. Lottie on sageli tülis ja hädas nii iseenda, oma laste kui emaga, mitmesugused minevikumälestused ründavad teda mitmel erineval moel. Iirimaast kirjutamine tähendab, et üle ega ümber ei saa katoliiklusest ja sedasorti raamatute puhul enamasti ainult selle negatiivsetest külgedest. Eesti lugejad ja filmisõbradki on juba teadlikud Magdaleena õdedest ja mitmetest pedofiiliat puudutavatest kirikuskandaalidest, siin jutustatakse 1970. aastatel toimunud kohutavast laste ahistamisest Püha Angela kasvatusasutuses ja selle järellainetusena toimuvatest sündmustest tänapäevas, õigemini lähiminevikus – tegevus algab 2014/2015. aastavahetuse eel. Uurimise käigus selgub, et Lottiel on uuritava kohaga ka isiklik side.

Pärast lugemist järele mõeldes leidsin küll, et kõik juhtunu polnud minu jaoks piisavalt põhjendatud ja laipu ja mõrvareid oleks võinud vähem olla, aga ega see esimene ega ainuke kord nii mõelda ole, ja lugemise ajal see ju ei seganud. Nii et kuigi ma sarja, juhul kui seda edasi tõlgitakse, kindlasti edasi loen, siis just läbivate tegelaste pärast. Hoian Lottiele pöialt ja tahaksin teada, kuidas tal läheb.

Täiesti korralik ja hästi kirjutatud debüüt.

Kaja Kleimann

Sarah Crossan “Kuutõus”

Jälgides filme ja lugedes kirjandust, on kindlasti paljud täheldanud, et kui USA-s keegi kurjategija sildi külge saab (siinkohal mängib ka väga suurt rolli osariik, kus kriminaalsüüdistus määratakse), siis toob elu suuri muresid ja rohket stressi ka kuriteo sooritanu perele-lähedastele. Üksjagu palju tuleb ette situatsioone, kus ka süütuimast isikust võib pahaaimamatult ja valesid valikuid tehes saada kriminaal — selle sõna kõige õudsemas mõttes… Ja ei anta seal kaugeltki armu ka sinu vennale-õele, emale-isale. Oleksid justkui katkuhaige, kelle lähedusse sattumine viib kindlalt põhja ka kõrvalseisjad, tuttavad, sõbrad.

„Nad arvavad, et ma tegin ühele inimesele viga. Kuid ma ei teinud. Kas kuuled? Sest inimesed hakkavad sulle rääkima igasuguseid valesid. Mul on vaja, et sa teaksid tõtt.” Joe pole oma venda kümme aastat näinud ja seda kõige armutumal põhjusel — Ed ootab surmanuhtluse täideviimist.

Mis juhtub, kui saad teada, et sinu vennal on elada jäänud veel ainult mõned päevad? Kui sinu ainus abi on veeta need allesjäänud hetked oma kalli inimese seltsis ja üritada mõista, mis siis ikkagi juhtus, kus on tõde, kuidas inimesed ajas muutuvad või kas see kallis inimene on veel ikka seesama, keda lapsepõlvest mäletad?

Pärast vennaga tekkinud muresid tuleb Joe ja Angela elu korraldama tädi Karen, kes püüab teha endast sõltuva, et tema õe lapsed jätkusuutlikult “normaalset” elu saaks elada. Selle üheks tingimuseks on unustada mõrvarist Ed. Nende enda emast pole kunagi abi olnud, naine otsustab ühel hetkel jätta oma lapsed ning silmapiirilt kaduda.

Kuid Joe pole nende aastate jooksul hetkekski Ed’i unustanud. Kuulnud paika pandud hukkamiskuupäevast põrutab ta majanduslikest raskustest hoolimata Texas Walkeningi kuumusesse ja üürib viletsa korteri.

Väga mõtlemapanev romaan elust, selle väärtusest, hukkamõistust.

Mida on väärt üks inimelu?!

Sarah Crossan on mitmete auhindadega pärjatud iiri autor, kes elab praegusel hetkel New York Citys. Ta kirjutab valdavalt noortele täiskasvanutele, kuid mitte ainult, tema sulest on ilmunud ka fantaasiasari “Breathe”.

Crossan lõpetas 1999. aastal filosoofia ja kirjanduse erialal Warwicki ülikooli ning omandas hiljem loova kirjutamise magistrikraadi. Ta sai 2010. aastal kirjutamise eest Edward Albee’i nimelise stipendiumi. Crossan on töötanud Cambridge’i ülikoolis inglise keele ja draamaõpetajana. Praeguseks on ta täiskohaga kirjanik.

Vaata autori kohta lisa Wikipediast ja Fantastic Fictioni lehelt.

Triin Võsoberg

Sally Rooney „Normal People”

Ma sain selle noore iiri kirjaniku (s 1991) raamatu, see on tema teine, kingituseks juba suvel, aga erinevatel põhjustel selle lugemine takerdus. Sain mingi 30-40 lk loetud, siis tuli midagi vahele, eriti kahju pooleli jätta ei olnud, ja nii mitu korda järjest. Raamat on igati kiidetud, soovitatud (isegi Barack Obama nimekirjas) ja auhindadega pärjatud, otsustasin, et pean selle ikka veel korra ette võtma. Hästi tegin, see tõepoolest meeldiski mulle, ma hakkasin noorte peategelaste elusse väga osavõtlikult suhtuma ja neile kaasa elama, mis on kirjanduse puhul ju ometi üks peamisi asju. Sama autori esimene raamat, „Vestlused sõpradega”, mis on eesti keelde tõlgitud, on mul nüüd samuti plaanis uuesti kätte võtta, sest esimene kord juhtus järjekordselt, et raamatukogus tähtaeg kukkus, lehitsesin, väga ei tõmmanud ja andsin uuesti järjekorda panemata tagasi.

Loo peategelased on romaani alguses 2011. aasta jaanuaris väikelinna Carriclea lõpuklassi õpilased ja raamatu tegevus lõpeb 2015. aasta veebruariga, mil nad on juba mitu aastat Dublinis Trinity kolledžis õppinud. Connell ja Marianne on mõlemad isata, poisil pole teda kunagi olnudki, tüdruku isa on surnud, aga mitte kahjuks, kui arvestada, mida tema kohta teada sain. Marianne on rikas, kuid tõrjutud nii koolis kui kodus (tema ema ja vend on lihtsalt uskumatult jubedad) ja kuigi Connell on vaid armastava, aga mitte liiga pealetükkiva ja väga noore üksikema (kes muuhulgas käib Marianne’i kodu koristamas) kasvatada, on ta ise väga popp poiss, nii et oma suhet hoiavad nad salajas. Nad lähevad lahku, lähevad kolledžisse, saavad uuesti kokku, lähevad uuesti lahku jne jne. Nende lahkuminekud on erinevad – mõnikord solvab üks teist hingepõhjani täiesti mõttetult, mõnikord on asi puhtas ja selges möödarääkimises, aga selgitamiseks sõnu ei leita, ja kuidagi väga kähku leitakse ka keegi uus oma ellu, samas suutmata teineteise seltskonnast loobuda.

Kolledžis nende rollid justkui vahetuvad – mõlemad alustavad puhta lehena ilma ainsagi tuttavata, aga kui Marianne’ile tuleb see kasuks, siis Connell ei leia kergelt oma kohta, tunneb kohmetust kõigi nende kiiresti ja palju rääkivate enesekindlate noorte hulgas (kuni ta taipab, et nood pole tegelikult lugenud ühtki raamatutest, millest nad nii enesekindlalt räägivad), ent pikapeale loksub kõik paika. Kuni loksub jälle paigast ära. Ilma depressioonita tänapäeva noored üldse läbi ei saa.

Mingil hetkel kusagil raamatu keskpaiku ma väsisin sellest kokku-lahku asjast nii ära, et otsustasin raamatu lõpu ära vaadata, sellest jäi mulle mulje, et nad pigem ei jää kokku. Kui lugeda läbi kogu raamat, on vastupidine võimalus tõenäolisem. Kusjuures lõppkokkuvõttes see ei olegi kõige olulisem, kõige olulisem on mõju, mida nad teineteisele on avaldanud. Marianne’ita poleks Connell püüelnud Trinitysse, vaid leppinud mingi kohaliku kooli ja vana seltskonnaga, kus kõik on tuttav ja turvaline. Inglise keel õppeainena pole ei tulus ega turvaline valik, kuid tema jaoks siiski õigeim. Connell omakorda paistab olevat ainus, kes suudab Marianne’i veenda, et ta ei ole väärtusetu, sest tütarlapsel on Connelli-vahelistel perioodidel kombeks tõeliselt ennasthävitavaid suhteid luua. Millest ta Connellile kui parimale sõbrale ka avameelselt räägib.

Kirjutatud on see raamat stiilis, millega mul oli veidi raske harjuda. Sageli kirjeldatakse üksikasjaliselt tegevusi: keegi tõuseb püsti, läidab sigareti, teeb midagi. Aga seda tehakse kuidagi kiretult, lühikeste lausetega ja ilma autori suhtumist väljendamata. Lõpuks see raamat siiski haaras mu endasse nõnda, et lugesin peaaegu terve päeva järjest. Ma arvan, et eesti keeles meeldivad lühikesed laused mulle veel vähem, mäletan, et olen varemgi sellise stiiliga hädas olnud.

Varsti on raamatu põhjal tulemas seriaal.

Põhimõtteliselt on see raamat noorte inimeste kasvamise, vastastikuse mõjutamise, armastuse, haiget tegemise ja saamise ning eneseleidmise lugu, mida lugedes ma tihti mõtlesin, et küll see on üks kohutavalt raske aeg ja hea, et ise enam noor ei ole. Aga eks sel kohutavalt raskel ajal olid ka oma head küljed…

Kaja Kleimann

Joe Ciardiello portree autorist on pärit siit.

Teismelise keha noortekirjanduses

Mõni inimene võib terve elu elada nii, et tema keha ja kehalisus ei saa mitte mingisugust eraldi tähelepanu tema enda ja/või teiste poolt. Mõni inimene aga võib tunda end lausa oma kehas lõksus pannes tähele igat väiksemat muutust. Kõige suuremad (ja sageli häirivamad) muutused leiavad inimese kehas aset teismeeas, seda ei tee ka valutumaks ümbritsevate inimeste kommentaarid kasvava keha kohta. Noortekirjanduses on selle teemaga erinevatel aegadel erinevalt toimitud. Viimaste aastatel on silmajäänud kolm raamatut, mis lähenevad keha teemadele huvitavalt ja valgustavad seda uutest nurkadeks.

Sarah Crossani „Üks“ pajatab loo teismelistest siiamikaksikutest, kelle lõppeesmärgiks on nende kokkukasvanud kehade lahti opereerimine. Raamatu peategelaseks on Grace, kes on kaksikutest pisut tundlikum, õrnem, haavatavam. Tegevustik on edasi antud justkui päevikuna, hakitud lausetena, mis mõjuvad proosaluulena ja tunduvad olevat emotsioonidest tugevalt laetud. Crossan on teinud väga põhjaliku eeltöö, et õppida tundma siiamikaksikute hinge- ja kooselu, sest see kontseptsioon on osa meie reaalsusest, aga tundub ääretult võõristava kogemusena. Tavalistele teismeliste rõõmudele ja muredele lisandub nende kahe tüdruku puhul ka hirm tuleviku ees, ehk kuidas tulla toime, kui nende kehad on lahutatud, kas nad mõlemad üldse elavad selle operatsiooni üle. Raamatu puhul ei ole tegemist mingi kirjandusliku suursaavutusega, olulisem on romaani puhul noore lugeja emotsionaalsele küpsemisele kaasa aitamine.

Christoffer Carlssoni „Oktoober on kõige külmem kuu“ on tegelikult kriminaalromaan, aga taustal toimub peategelase Vega seksuaalne ärkamine ja esimesed vihjelised kokkupuuted seksuaalse ahistamisega. Meeskirjanikud on naislugejate hulgas kurikuulsad oma äpardlike absurdsusesse kalduvate naistegelaste ja nende seksuaalsuse kirjeldamisega, kuid Carlssonil on see õnnestunud. Vega on enesekindel ja ennast kehtestav, kes kirjeldab häbenemata oma seksretkedest, õnneks ei domineeri need nii teksti üle, et võiksid muutuda labasusteks. Antakse aimu ka vanemate meeste soovimatust tähelepanust noorte neidude suhtes, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed, kuid Vega kiire reageerimine kõrvaldab need juba eos. See raamat ei aita viia lugejat mitte kuskile, aga siiski on ta huvitav lisandus kehateemaliste kirjutiste hulgas.

Eliis Grigori „Teibitud suu“ on kahest eelnevast erinev oma osalise autobiograafilise tausta ja informatiivsuse poolest. Elenora on 14-aastane anoreksiat põdev tüdruk, kes hakkab söömishäirete osakonnas ravil olles päevikut pidama. Päevikule on vahele pikitud on erinevaid katkendeid blogidest, arstidelt, internetist söömishäirete olemusest ja selle avaldumisest. Elenora räägib, miks ja millal tal söömishäire tekkis, ning kuidas selle häire ravi edenes. Sissevaade söömishäirega inimese hingeellu on hirmutav ja õõvastav, aga samas aitab lugejat ennast, kellel peaks sarnane mure olema, või kelle lähedane on häirega kimpus. Söömishäirega käib sageli kaasas kehataju muutumine ning ka sellest on Grigori mõningal määral kirjutanud, kuid kuna see on niivõrd valus ja seletamatu hirm, siis mitte eriti põhjalikult.

Kõik kolm raamatut on omanäolised ja huvitavad lugemiselamused. Mõeldud täiesti erinevate lugemisvajaduste ja –murede rahuldamiseks, lahendamiseks. Selliseid raamatuid võiks muidugi olla rohkem, ja eriti eesti kirjanike sulest, aga aega on. Mõned kehalisuse ja kehatajuga seotud teemad vajaksid rohkem küpsemat analüüsijat ja kirjutajat.

Liis Pallon

Siobhan Dowd „Laps, kelle aeg unustas”

See on minu arvates hästi iiripärane lugu, mille tegevus toimub Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi piiri lähedal 1981. aastal. Ka autor on rahvuselt iirlane, ehkki pole vanemate sünnimaal kunagi elanud.

Peategelaseks on kohe kooli lõpetama hakkav ja kodust minema pääsemisest ning arstikutsest unistav 18-aastane Fergus, kellel on Põhja-Iirimaa rahutuste teemal lõputut sõnasõda pidavad vanemad, poliitvangist vanem vend, kes peaks vangis istuma 30. eluaastani, kaks nooremat õde ja baarimehest onu. Temaga turvast lõikamas käies poiss ühel hommikul rabast surnukeha leiabki. Alguses mõtlevad nad, et tegemist on lapsega, ehkki nii väikeses kohas oleks ometi teada, kui mõni laps kadunud oleks. Siis selgub, et tegemist on rauaaegse surnuga, ja kui enne püüdis mõlema poole politsei laipa teisele kaela määrida, püüavad ajaloolased nüüd hoopis hinnalist leidu omaks nimetada.

Juba mäe otsas politseid oodates (see on ülivarajane hommik) näeb Fergus esimese unenäo surnud tütarlapse elust. Nii hakkavadki Ferguse ja Meli lood paralleelselt jooksma, sest noormees hakkab tüdrukut sageli unes nägema ja mõtleb tema peale ka mägedes joostes.

„Kuidas iganes ma tulevastesse nädalatesse vaatasin, nägin ees surma.”

2000 aastaga on muutunud nii mõndagi, kuid mitte kõik.

Fergus tutvub Dublinist tulnud arheoloogi Felicity ja tolle tütre Coraga, kes saavad välitööde ajaks toa Ferguse vanemate kodumajutuses, ning noorte vahel lööb silmapilk sädemeid.

F=qv x B, kus jõud F on Cora, q laetud osakesed tema kehas ja v kiirus, millega neid osakesi tahapoole, tüdruku suunas tõmmati. B oli Renault’ sisemus, liikuv magnetväli päikeselaikude, vuhiseva õhu, lobiseva Felicity ja valgete teejoontega, mis vilkusid mööda nagu südametuksed.

Poiss saab arheoloogilt austava ülesande panna leitud tütarlapsele nimi. Tavaliselt antakse nimi leiukoha järgi, seekord on aga kohaga segased lood. Fergus nimetab neiu tal 11-aastaselt pea segi ajanud popstaari Melanie järgi Meliks.

Poisi vaimusilmas ronis tüdruk rabast välja ja tantsis nagu plastiliinist mudel animatsioonis, raputades oma silmadelt mulda maha. „Ma mäge kaevasin ja lõhkusin, ei leidnud midagi, ei leidnud midagi,” lõõritas tüdruk.

Arheoloog kiidab nime heaks, kuna Mel tähendab ladina keeles mett ja see võis Rooma ajastul ta nimi tõesti olla. Mel osutub mitte lapseks, vaid kääbuseks, ja esialgu tanupaelana paistnud punane pael on tegelikult silmus.

Laps, kelle aeg unustas – nii kutsus Meli tema isa. 

Ferguse ema ohkas ja lõi risti ette. „Selline väike tüdruk ja lõpetas seal mäel, Jumalast hüljatud paigas. Pagan pealegi.”  „Ta poleks saanud kristlane ollagi, ema, kui ta sündis enne Kristust.”

Fergus ei ole usklik, ehkki on mõistagi katoliiklane. Tedretähniline sinisilmne kõmrist sõdur Owain, kelle valvepostist kõrgel mägedes ta jooksuringidel möödub, ja kes teda jala väljaväänamise järel aitab, on langenud nelipühilane. Ta hakkas sõduriks, sest see oli ainus võimalus peale kaevanduses töötamise, aga klaustrofoobiaga kaevandusse minna ei saa. Owain oli ka nende sõdurite hulgas, kes Meli mäelt alla transportimas olid.

Ühel päeval oleme pisut abis arheoloogias, seistes teie kõigiga õlg õla kõrval. Järgmisel päeval eskordime näljastreikijate kirste ja võime samahästi olla saadetud siia teiselt planeedilt. Igaüks kohtleb meid nagu värdjaid. Ja enne kui sa arugi saad, vihisevad õhus süütepommid ja kivid.

Iirlased on tapvalt sõbralikud…

Fergus teeb oma lõpueksameid (kolm B-d tagaks talle pääsu Aberdeeni ülikooli), kui peret tabab uus õnnetus, sest vangis olev vend liitub näljastreikijatega. Noormees on ahastuses, sest kuigi tavaliselt suudab ta oma mõtteid hästi põhjendada, ei mõju vennale ei tema jutt ega ema pisarad. Fergusest mõni aasta vanem Michael Rafters, kes on erinevaid vahendeid kasutades sundinud teda jooksutrennides edasi-tagasi üle piiri liikudes pakke üle toimetama, veenab poissi, et tema võimuses on saada kontakti streigijuhtidega, kes võivad Joel käskida nälgimine lõpetada. Ja nii ei saa Fergus lõpetada.

Owain ja Fergus on lõksus. Koomasse langenud Joe on lõksus.

Mel oli lõksus.

Kes ja kuidas lõksust pääsevad või ei pääse, jääb iga lugeja enda avastada.

Vaatamata kõigele süngele ei ole kogu raamat üldsegi ühetooniliselt masendav, sest muidu ma seda ju lugeda ei soovitaks. Noorte inimestega saab igal juhul nalja ka. Ja alati on lootust. (Ja meie pealegi juba teame Belfasti lepingust.)

Meli lugu, ise väga realistlik, annab raamatule juurde kergelt müstilise mõõtme – oh neid iirlasi ja nende unenägusid!

Kirjutatud on kaunilt, mu meelest üks kenamaid ja õigemaid kirjeldusi noore inimese kujunemisest on just siin raamatus: Fergus tundis end nagu kaleidoskoop tuhandest ja ühest helmest, mis ringi kallutades iga viie minuti järel, iga kohtumisega uhiuuteks mustriteks kukuvad.

Mõnest kohtumisest mustrit ei teki, ainult kaos.

Kaja Kleimann