Posts Tagged ‘iiri’

Siobhan Dowd „Laps, kelle aeg unustas”

See on minu arvates hästi iiripärane lugu, mille tegevus toimub Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi piiri lähedal 1981. aastal. Ka autor on rahvuselt iirlane, ehkki pole vanemate sünnimaal kunagi elanud.

Peategelaseks on kohe kooli lõpetama hakkav ja kodust minema pääsemisest ning arstikutsest unistav 18-aastane Fergus, kellel on Põhja-Iirimaa rahutuste teemal lõputut sõnasõda pidavad vanemad, poliitvangist vanem vend, kes peaks vangis istuma 30. eluaastani, kaks nooremat õde ja baarimehest onu. Temaga turvast lõikamas käies poiss ühel hommikul rabast surnukeha leiabki. Alguses mõtlevad nad, et tegemist on lapsega, ehkki nii väikeses kohas oleks ometi teada, kui mõni laps kadunud oleks. Siis selgub, et tegemist on rauaaegse surnuga, ja kui enne püüdis mõlema poole politsei laipa teisele kaela määrida, püüavad ajaloolased nüüd hoopis hinnalist leidu omaks nimetada.

Juba mäe otsas politseid oodates (see on ülivarajane hommik) näeb Fergus esimese unenäo surnud tütarlapse elust. Nii hakkavadki Ferguse ja Meli lood paralleelselt jooksma, sest noormees hakkab tüdrukut sageli unes nägema ja mõtleb tema peale ka mägedes joostes.

„Kuidas iganes ma tulevastesse nädalatesse vaatasin, nägin ees surma.”

dowdlapskelleaegunustas2000 aastaga on muutunud nii mõndagi, kuid mitte kõik.

Fergus tutvub Dublinist tulnud arheoloogi Felicity ja tolle tütre Coraga, kes saavad välitööde ajaks toa Ferguse vanemate kodumajutuses, ning noorte vahel lööb silmapilk sädemeid.

F=qv x B, kus jõud F on Cora, q laetud osakesed tema kehas ja v kiirus, millega neid osakesi tahapoole, tüdruku suunas tõmmati. B oli Renault’ sisemus, liikuv magnetväli päikeselaikude, vuhiseva õhu, lobiseva Felicity ja valgete teejoontega, mis vilkusid mööda nagu südametuksed.

Poiss saab arheoloogilt austava ülesande panna leitud tütarlapsele nimi. Tavaliselt antakse nimi leiukoha järgi, seekord on aga kohaga segased lood. Fergus nimetab neiu tal 11-aastaselt pea segi ajanud popstaari Melanie järgi Meliks.

Poisi vaimusilmas ronis tüdruk rabast välja ja tantsis nagu plastiliinist mudel animatsioonis, raputades oma silmadelt mulda maha. „Ma mäge kaevasin ja lõhkusin, ei leidnud midagi, ei leidnud midagi,” lõõritas tüdruk.

Arheoloog kiidab nime heaks, kuna Mel tähendab ladina keeles mett ja see võis Rooma ajastul ta nimi tõesti olla. Mel osutub mitte lapseks, vaid kääbuseks, ja esialgu tanupaelana paistnud punane pael on tegelikult silmus.

Laps, kelle aeg unustas – nii kutsus Meli tema isa. 

Ferguse ema ohkas ja lõi risti ette. „Selline väike tüdruk ja lõpetas seal mäel, Jumalast hüljatud paigas. Pagan pealegi.”  „Ta poleks saanud kristlane ollagi, ema, kui ta sündis enne Kristust.”

Fergus ei ole usklik, ehkki on mõistagi katoliiklane. Tedretähniline sinisilmne kõmrist sõdur Owain, kelle valvepostist kõrgel mägedes ta jooksuringidel möödub, ja kes teda jala väljaväänamise järel aitab, on langenud nelipühilane. Ta hakkas sõduriks, sest see oli ainus võimalus peale kaevanduses töötamise, aga klaustrofoobiaga kaevandusse minna ei saa. Owain oli ka nende sõdurite hulgas, kes Meli mäelt alla transportimas olid.

Ühel päeval oleme pisut abis arheoloogias, seistes teie kõigiga õlg õla kõrval. Järgmisel päeval eskordime näljastreikijate kirste ja võime samahästi olla saadetud siia teiselt planeedilt. Igaüks kohtleb meid nagu värdjaid. Ja enne kui sa arugi saad, vihisevad õhus süütepommid ja kivid.

Iirlased on tapvalt sõbralikud…

Fergus teeb oma lõpueksameid (kolm B-d tagaks talle pääsu Aberdeeni ülikooli), kui peret tabab uus õnnetus, sest vangis olev vend liitub näljastreikijatega. Noormees on ahastuses, sest kuigi tavaliselt suudab ta oma mõtteid hästi põhjendada, ei mõju vennale ei tema jutt ega ema pisarad. Fergusest mõni aasta vanem Michael Rafters, kes on erinevaid vahendeid kasutades sundinud teda jooksutrennides edasi-tagasi üle piiri liikudes pakke üle toimetama, veenab poissi, et tema võimuses on saada kontakti streigijuhtidega, kes võivad Joel käskida nälgimine lõpetada. Ja nii ei saa Fergus lõpetada.

Owain ja Fergus on lõksus. Koomasse langenud Joe on lõksus.

Mel oli lõksus.

Kes ja kuidas lõksust pääsevad või ei pääse, jääb iga lugeja enda avastada.

Vaatamata kõigele süngele ei ole kogu raamat üldsegi ühetooniliselt masendav, sest muidu ma seda ju lugeda ei soovitaks. Noorte inimestega saab igal juhul nalja ka. Ja alati on lootust. (Ja meie pealegi juba teame Belfasti lepingust.)

Meli lugu, ise väga realistlik, annab raamatule juurde kergelt müstilise mõõtme – oh neid iirlasi ja nende unenägusid!

Kirjutatud on kaunilt, mu meelest üks kenamaid ja õigemaid kirjeldusi noore inimese kujunemisest on just siin raamatus: Fergus tundis end nagu kaleidoskoop tuhandest ja ühest helmest, mis ringi kallutades iga viie minuti järel, iga kohtumisega uhiuuteks mustriteks kukuvad.

Mõnest kohtumisest mustrit ei teki, ainult kaos.

Kaja Kleimann

Samuel Beckett

samuelbeckettSamuel Beckett (13. aprill 1906 Dublin – 22. detsember 1989 Pariis) oli iiri näitekirjanik ja luuletaja, kes elas suurema osa oma elust Pariisis. Enamiku teostest kirjutas Samuel Beckett prantsuse keeles ja tõlkis need ise inglise keelde, kuid ka vastupidi. Teda peetakse üheks 20. sajandi kõige mõjukamaks kirjanikuks ning 1969. aastal anti talle Nobeli kirjandusauhind. Tema musta huumori ja võllanaljadega pikitud teosed käsitlevad inimeksistentsi tragikoomilises võtmes. Ta on üks absurditeatri võtmefiguure ja üks viimaseid modernistlikke kirjanikke. Eesti teatris on kõige rohkem lavastatud tema näidendeid „Godot’d oodates”, „Krappi viimane lint” ja „Lõppmäng”.

Eesti keeles ilmunud:

  • „Godot’d oodates” (1973, 2005, tlk Aino Pärsimägi)
  • „Lõppmäng” (1973, tlk Aino Pärsimägi)
  • „Õnnelikud päevad” (1969, tlk Ott Ojamaa)
  • „Krappi viimane lint” (1969, tlk Valdek Kruuspere)
  • „Sõnadeta vaatemäng” (1969, tlk Ott Ojamaa)
  • novell „Väljavisatu” (1947) kogumikus „Prantsuse novell” (1973, tlk Aino Pärsimägi)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Maeve Binchy

Maeve Binchyt (1939 Dalkey, Iirimaa – 2012 Dublin) on nimetatud Iirimaa kõige armastatumaks kirjanikuks. Ta kirjutas romaane, näidendeid, lühijutte ja kolumne ning tema loomingut iseloomustab Maeve BinchyIirimaa väikelinna elu kaastundlik ja humoorikas kujutamisviis. Binchy loomingus on käsitletud nii armastust, reetmist, lapse ja vanema suhteid, maa- ja linnaelu vahelisi pingeid kui ka Iirimaa kultuurilisi ja religioosseid muutusi 20. sajandil. Tema raamatuid on tõlgitud 37 keelde ning müüdud rohkem kui 40 miljonit eksemplari.

Eesti keelde on tõlgitud:

  • „Vana pöögipuu” (1994, tlk Heli Greenbaum)binchyükstalvenädal
  • „Peegeljärv” (1996; tlk Vilma Jürisalu)
  • „Süüta pennine küünal” (2000; tlk Piret Viilu)
  • „Tara tee” (2001; tlk Piret Viilu)
  • „Punane sulg” (2003; tlk Mari-Ann Mändoja)
  • „Restoran Quentins” (2004; tlk Piret Viilu)
  • „Vihma ja tähtede ööd” (2005, 2016; tlk Faina Laksberg)
  • „Itaalia keele kursus” (2007; tlk Lii Tõnisman)
  • „Viirpuumets” (2007; tlk Kret Kaasik)
  • „Tänavu läheb teisiti ja teisi jutte: jõuluaja varakamber” (2008; tlk Tiina Kanarbik)
  • „Süda ja hing” (2009; tlk Iivi Heinlaan)
  • „Frankie perekond” (2011; tlk Lii Tõnisman)
  • „Üks talvenädal” (2014; tlk Tiiu Loog)


Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Oscar Wilde

oscarwildeOscar Fingal O’Flahertie Wills Wilde  (16. oktoober 1854 Dublin – 30. november 1900 Pariis) oli iiri kirjanik, kes elas ka Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning veetis kaks aastat Readingi vanglas, kuna teda süüdistati homoseksualismis. Ta suri viletsuses Pariisis ning on maetud Père-Lachaise’i kalmistule. Tema tuntuim teos on „Dorian Gray portree” rikka, ilusa ja esialgu rikkumata noormehe elust. Teosele sai puritaanlikus Suurbritannias osaks rohkelt moraalset kriitikat.

Eesti keeles on ilmunud:

  • romaan “Dorian Gray portree” (1891; eesti keeles 1929, 1957, 1972, 1996, 2002, 2004, 2007, 2013, 2015 tõlkija A. H. Tammsaare; 2007, tlk. Krista Kaer; lühendatud variant 2002, tlk. Jana Linnart)
  • jutustus “Lord Arthur Savile’i roim” (1891, eeesti keeles 1947, tlk F. Oinas)
  • jutustus “Canterville’i lossi vaim” (1891; eesti keeles „Känterwilli tont” 1918, tlk Julius Johannson; “Canterville’i vaim” 1948, tlk. F. Oinas; “Canterville’i lossi vaim” 1991, tlk. Mart Helme; 2007, tlk. Oskar Tanner)
  • jutustus “Readingi vangla ballaad” (1898; eesti keeles 2004, tlk. Krista Kaer)
  • jutustus “De profundis” (1905; eesti keeles 1992, tlk. Krista Kaer)
  • dorian-gray-portreejutukogu “Näidismiljonär” (2003, tlk. Eva Luts ja Jaana Peetersoo)
  • muinasjutt “Õnnelik prints” (1888; nime all „Õnnelik kuningapoeg” 1913, tlk M. Kurs-Olesk; “Õnnelik prints” 1935, tlk. O. Truu; 1990, 1996; tlk. Krista Kaer),
  • muinasjutt “Granaatõuntest maja” (1891; eesti keeles 1935, tlk. Oskar Truu; 1990, 1996 kogumikus “Õnnelik prints”, tlk. Krista Kaer)
  • näidend “Salome” (1893; eesti keeles 1919, 1920, 2002, tlk. Henrik Visnapuu)
  • Lisaks on ilmunud „Valitud aforismid, seigad ja mälestused” (2002, koostanud ja tõlkinud Tuuli Seinberg ja Riho Rajand),  „Vested” (2002, koost. T. Wright, tlk. Karin Suursalu), “Oscar Wilde’i tarkuseraamat” (2004, tlk. Jana Linnart), “Salvavalt teravmeelne Oscar Wilde” (2008, koost. M. Leach, tlk. Elle-Mari Talivee)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

 

Roddy Doyle

Roddy DoyleRoddy Doyle (s. 1958. a Dublinis) on iiri romaani- ja näitekirjanik. Ta on kirjutanud kümme raamatut täiskasvanutele, kaheksa lastele, seitse näidendit ja filmistsenaariumi ning kümneid lühijutte. Paljudest tema romaanidest on saanud edukad filmid.

Doyle’i raamatute tegevus toimub enamasti Iirimaal, eriti töölisklassi Dublinis, ning seda iseloomustab rohke dialoogi-, slängi- ja iiri-inglise dialekti kasutus. Doyle’i raamat „Paddy Clarke hahahaa”, kus kasvavaid ebakõlasid oma vanemate vahel jälgitakse 10-aastase poisi silme läbi, pälvis 1993. a. Bookeri preemia. Laialt tuntud on ka Rabbitte’i perekonna lood ehk Barrytowni triloogia, mis keskendub Dublini teismelistele eesotsas Jimmy Rabbitte juunioriga. Hilisemas romaanis „The Guts” (2014) pöördub autor Jimmy Rabbitte’i juurde tagasi ja jutustab 48-aastasest Jimmyst, kellel diagnoositakse soolevähk.

Raamatust „Paddy Clarke hahahaa” (e.k. 2009; tlk. Riina Jesmin) saab pikemalt lugeda siit.

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

William Butler Yeats

yeatsWilliam Butler Yeats  (13. juuni 1865 Dublini lähistel – 28. jaanuar 1939 Prantsusmaa) oli iiri kirjanik ja avaliku elu tegelane, keldi taassünni keskne autor, mõjukamaid 20. sajandi lüürikuid. 1904–1938 oli ta Dublini Abbey teatri direktor ja 1922–1928 Iiri Vabariigi senaator. 1923. aastal omistati talle Nobeli kirjandusauhind.

Eesti keeles ilmunud:
Luulet” (1990; tõlkijad Ants Oras, Märt Väljataga)
Punane Hanrahan” (1939; tõlkija M. Luht)
Saladuslik roos; Punase Hanrahani lood” (2002, Krista Kaer, värsid Peep Ilmet)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

James Joyce

jamesjoyceJames Joyce (täisnimi James Augustine Aloysius Joyce; 2. veebruar 1882 Dublin – 13. jaanuar 1941 Zürich) oli iiri rahvusest ingliskeelne kirjanik, kes elas lisaks Dublinile ka Pariisis, Zürichis ja mujal Euroopas. Peateose „Ulysses” tegevus toimub 16. juunil 1904. a. Dublinis, kus käib ringi peategelane Leopold Bloom, ning seetõttu tähistatakse 16. juunil nii Dublinis kui mõnel muul pool maailmas Bloomsdayd. Autor kasutab ohtralt teadvuse voolu tehnikat ning paralleele „Odüsseiaga”, mistõttu peetakse raamatut väga raskesti tõlgitavaks. Prantsuse ajaleht Le Monde valis 1999. a. teose sajandi parima 100 raamatu hulka.

Joyce oli kujutatud iiri kümnenaelasel rahatähel.

Eesti keeles on ilmunud:
“Dublinlased” (1914, novellikogu; eesti keeles 1969, 2003; tõlkija Jaak Rähesoo);
“Pagulased” (1915; näidend; eesti keeles 2003; tõlkija Jaak Rähesoo);
“Kunstniku noorpõlveportree” (1916, autobiograafiline romaan; eesti keeles 2003; tõlkija Jaak Rähesoo).
Suurromaanist “Ulysses” (1922) on Märt Väljataga tõlkes katkendeid ajakirjas Vikerkaar 1991/2, 1992/9 ja 1993/5). Kirjaniku viimane romaan “Finnegans Wake” (1939) pole eesti keeles ilmunud.

Foto James Joyce’i kujust Dublinis
O’Connelli tänaval on pärit siit.

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin