Posts Tagged ‘iiri’

Ameerika, varblased ja elu alles ees: Jüri Kolgi lugemissoovitused

Soovitan kõigepealt kaht lasteraamatut, mis ei ole minu teada laiade massideni jõudnud.

Minu suur lemmik on Peter Bischeli „Ameerikat ei ole olemas. Esiteks: selle on tõlkinud Peeter Tulviste. Kahtlustan, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et raamat meeldis. Väidetavalt on tegemist humoristlike juttudega nooremale koolieale, aga kui algklasside jütsid on selle jaoks piisavalt küpsed ja põhikooli tiigrid juba üle kasvanud, siis, noh, ju ma olen inimkonna vaimsetest võimetest valesti aru saanud. Raamatus harutatakse pealtnäha lihtsas stiilis mitut peaaegu filosoofilist pundart ja aetakse pahatihti kõik veel rohkem sassi. Võib naerda, mõned asjad ongi naljakad, see on kurbade lugude puhul tavapärane. Tegelasteks on enamasti keskealised, kinnismõtetega, üksildased mehed ja neil ei lähe just hiilgavalt. Naljakas lasteraamat? Nojah. Aga samas ikkagi on ka. Ärgem alahinnakem lapsi. Minule meeldis juba lapsena ja meeldib ka nüüd: keskealisele kinnismõtetega üksildasele mehele. Autori loogika, järjepidevus, hea stiil ja nukker vaimukus väärivad tähelepanu. Vähemalt pilguheitu.

*

Jordan Radičkov on kirjutanud raamatuMeie, varblased ja mul on hea meel, et ta seda tegi. Kes loeb, saab teada miks varblane nimega Mu Armas Härra kõigiga pragab (ja ennekõike, kuidas ta seda teeb), kuuleb Hiina varblaste kurvast saatusest, õpib hindama jala käimist ja julgete plaanide tegemist, saab aimu, kes on see, kes meid pidevalt jälgib, keda me ise kunagi ei näe. See on lõbus raamat, milles leidub õpetlikke ivasid, aga need pole kunagi õpetlik-õpetlikud, vaid ikkagi päris lood. Üks peatükk ajab mind siiamaani nutma (ja see on hea).

*

Minu viimaste aastate lugemiselamuste hulgas on aukoht (jättes kõrvale Loomingu Raamatukogu) Sebastian Barry romaanil Otsata päevade aegu. Tõlkija Külli Seppa on teinud imelist tööd. See on kauni, poeetilise keelega raamat. Juttu on peaaegu eranditult rasketest ja hirmsatest asjadest, aga lugedes kasvab usk inimestesse ja inimkonda. Igatahes, minuga nii juhtus. See raamat jättis helge tunde, usu. Läheks pikale seletada millesse täpsemalt. Soovitan palavalt. Nagu ikka: kõigile ei pruugi sobida. Need, kes arvavad, et tuju tõstmiseks peab rääkima midagi ilusat-nunnut, hoidku heaga eemale. Selle raamatuga võite proovida, ma ei saa päris kindel olla, et te olete lootusetud, aga minust hoidke küll eemale.

*

Ülikooli ajast on meeles Romain Gary (Émile Ajari) romaanElu alles ees. Selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. Ausalt öeldes ei ole ma seda kolmkümmend aastat üle lugenud, aga peaaegu igal teisel aastal on peast läbi käinud uid: tasuks. Kui ma õigesti mäletan, siis on see niisugune raamat, mille kerge tooni taga on sügav traagika. Kordagi ei karjatata: „Ma kannatan!“ See olekski tüütu. Minategelane püüab nina lainete kohal hoida, õigeks kannatamiseks on vaja pea panna tüdruku sülle kuni keegi padja toob. Ja, oleme ausad, mis kannatus see on, kui su pea on tüdruku süles?

Ka see raamat jättis minusse pigem usu inimestesse. Ma tõesti ei saa anda ausõna, et arvaksin sellest teosest nüüd samamoodi.

*

Viimaseks soovitan lugejal ise kirjutada oma versiooni Haruki Murakami ja Pierre Bayardi teostest. See võiks ehk kanda pealkirja „Kuidas rääkida jooksudistantsidest, mida ise pole läbinud“ või „Millest ma räägin, kui ma räägin raamatutest, millest olen enda arvates aru saanud“. Oivalisi pealkirjavariante on väga palju ja küllap leiaks neist igale ka sisu.

PS! Lugege luulet!

Jüri Kolk
kirjanik

Anne Griffin „Kui kõik on öeldud”

Naljakas, eelmisel nädalavahetusel varusin korraliku aja ühe kriminaalloo lugemiseks, millest arvasin, et seda tuleb lugeda ühe jutiga, sest põnevus ei lase käest ära panna. Tegelikult polnud katkestamisega mingit probleemi. Ja nüüd eile õhtul alustasin pahaaimamatult Anne Griffini debüütromaaniga — ja nii mu muud plaanid mokas olidki. Kaanetekst on veidi segadusseajav, väites, et „/—/perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane”. Sellest jäi mulle mulje, et kirjutatud on nii, et pole aru saada, millal tegevus toimub. Tegelikult alustab 84-aastane Maurice Hannigan oma loo jutustamist 7. juunil 2014 kell 18.25. Ta istub hotelli baaris, ütleb viie inimese mälestuseks või terviseks toostid ja räägib mõttes oma pojale neist, oma lapsepõlvest, noorusest ja kõigest, millest ta talle kunagi rääkinud ei ole. Ega neil vintsketel iiri vanameestel rääkimisega paremad lood ei ole kui vintsketel eesti vanameestel. Või inglise. Või läti. Või veel mõne. Ikka peavad kõik enne surnud olema, kui nendega rääkima hakatakse. (Poeg, kelle poole pöördutakse, ei ole. Aga ega ta seda juttu ei kuule ka.)

See „elulõksud inimloomust ei muuda” on üldse veidi segane, aga mis ajasse puutub, siis sellest oleneb ikka väga palju. 1930. aastal sündinud minategelase lapsepõlv möödus rasket tööd tehes, peremehe või tolle poja käest põhjuseta kolki saamine oli täiesti tavaline. (Poja käest sai ta kolki sellepärast, et toda kolkis isa, kellele ta vastu hakata ei saanud. Ka rikaste laste elu võib meeleheitlikult õnnetu olla.) Tema millalgi 60. aastatel sündinud poeg pidi küll isa talutöödes aitama, aga elu oli kordades lihtsam. Hariduse ja arstiabi kvaliteedis on sünniaeg määrava tähtsusega.

Minajutustaja Maurice on olnud osav nii töötegemises kui äris ja elu lõpupoole kuulub talle peaaegu kogu ümbruskonna maa, eriti hoolikas on ta olnud vihatud perekonna maid üles ostes. Rikas olemine teda kuigipalju ei muuda. Ta on üks kangekaelne juurikas, kes ei ole kunagi suutnud mõista, miks peaks väljas lõunal käies tee eest raha maksma, kui kodus on ometi korralik kann ja vesi olemas ja meenutused sellest, kuidas naine oma tee välja võitles, täidavad ta kahetsusega.

Siiski ei ole ta kogu elu vaid kättemaksu peal väljas olnud ja arvanud, et vanemate patte lastele seitse põlve tagantärgi nuhelda tuleb, ta saab hakkama isegi noorukesele Emilyle abikäe ulatamisega, kelle vanaonu tekitatud arm igavesti ta nägu „kaunistab”.

Maurice on vaatamata düsleksiale, millest tema lapsepõlves loomulikult midagi ei teatud ja mille tõttu teda lihtsalt rumalaks peeti, end üles töötada suutnud ja saab vanuigi veel arvutigagi hakkama. Millega ta aga hakkama ei saa, on üksiolek – kahe aasta eest jäi ta leseks ja poeg elab juba ammu Ameerikas. Hirmus on lugeda tõdemust, et ta oleks õnnelik ka õudusunenägude üle – kui vaid magada saaks.

Raamat on kurb ja rõõmus nagu elu ise, kõik tegelased on kujutatud elusalt ja usutavalt ja kuigi mõni neist on vägagi ebameeldiv tüüp, saab ka sellistele pärast kogu loo läbilugemist kaasa tunda. Natuke.

Mul oli au ja rõõm perekond Hanniganiga tuttavaks saada.

Kaja Kleimann

Patricia Gibney “Teadmata kadunud”

Ma lugesin selle raamatu 515 lehekülge läbi ühe päevaga, tehes vaid väikesi söömis- ja liigutamispause. Oli piisavalt pinget, et järjest lugeda, aga mitte liiga palju, et panna raamat käest, kuna ei julge/taha teada, kui halvasti see tegelikult edasi läheb.

Tegemist on iiri autori debüütromaaniga ja üksiti esimese raamatuga detektiiv Lottie Parkeri sarjast. Raamatu autor Patricia Gibney on kolme lapse ema, kes hakkas kirjutamisega tegelema pärast abikaasa surma. Ma ei tea kui kaua autor lesk on olnud, tema loodud tegelaskujul Lottiel on käes neljas aasta ja ta on samuti kolme lapse ema. Küllap on raamatu peategelase ja tema laste üleelamiste, probleemide ja suhete kujutamise õnnestumises suur osa isiklikult kogetul. Mulle meeldisidki krimiloost rohkem need osad, mis kujutasid politseinike töö- ja eraelu ning omavahelisi suhteid. Sama on mul näiteks Sebastian Bergmani sarjaga, tema ja temaga seotud politseinike lugu jälgin huviga ja mäletan hästi, kuritegude meenutamiseks pean sisututvustusi üle lugema. Ehkki lugemise ajal on muidugi põnev. Loomulikult on ka selles raamatus – nagu enamasti igas krimiloos – ülemus, kes millestki aru ei saa ja palehigis rügavatele uurijatele kaikaid kodaraisse loobib, on ringinuuskivad ajakirjanikud ja infolekked. Lottie on sageli tülis ja hädas nii iseenda, oma laste kui emaga, mitmesugused minevikumälestused ründavad teda mitmel erineval moel. Iirimaast kirjutamine tähendab, et üle ega ümber ei saa katoliiklusest ja sedasorti raamatute puhul enamasti ainult selle negatiivsetest külgedest. Eesti lugejad ja filmisõbradki on juba teadlikud Magdaleena õdedest ja mitmetest pedofiiliat puudutavatest kirikuskandaalidest, siin jutustatakse 1970. aastatel toimunud kohutavast laste ahistamisest Püha Angela kasvatusasutuses ja selle järellainetusena toimuvatest sündmustest tänapäevas, õigemini lähiminevikus – tegevus algab 2014/2015. aastavahetuse eel. Uurimise käigus selgub, et Lottiel on uuritava kohaga ka isiklik side.

Pärast lugemist järele mõeldes leidsin küll, et kõik juhtunu polnud minu jaoks piisavalt põhjendatud ja laipu ja mõrvareid oleks võinud vähem olla, aga ega see esimene ega ainuke kord nii mõelda ole, ja lugemise ajal see ju ei seganud. Nii et kuigi ma sarja, juhul kui seda edasi tõlgitakse, kindlasti edasi loen, siis just läbivate tegelaste pärast. Hoian Lottiele pöialt ja tahaksin teada, kuidas tal läheb.

Täiesti korralik ja hästi kirjutatud debüüt.

Kaja Kleimann

Sarah Crossan “Kuutõus”

Jälgides filme ja lugedes kirjandust, on kindlasti paljud täheldanud, et kui USA-s keegi kurjategija sildi külge saab (siinkohal mängib ka väga suurt rolli osariik, kus kriminaalsüüdistus määratakse), siis toob elu suuri muresid ja rohket stressi ka kuriteo sooritanu perele-lähedastele. Üksjagu palju tuleb ette situatsioone, kus ka süütuimast isikust võib pahaaimamatult ja valesid valikuid tehes saada kriminaal — selle sõna kõige õudsemas mõttes… Ja ei anta seal kaugeltki armu ka sinu vennale-õele, emale-isale. Oleksid justkui katkuhaige, kelle lähedusse sattumine viib kindlalt põhja ka kõrvalseisjad, tuttavad, sõbrad.

„Nad arvavad, et ma tegin ühele inimesele viga. Kuid ma ei teinud. Kas kuuled? Sest inimesed hakkavad sulle rääkima igasuguseid valesid. Mul on vaja, et sa teaksid tõtt.” Joe pole oma venda kümme aastat näinud ja seda kõige armutumal põhjusel — Ed ootab surmanuhtluse täideviimist.

Mis juhtub, kui saad teada, et sinu vennal on elada jäänud veel ainult mõned päevad? Kui sinu ainus abi on veeta need allesjäänud hetked oma kalli inimese seltsis ja üritada mõista, mis siis ikkagi juhtus, kus on tõde, kuidas inimesed ajas muutuvad või kas see kallis inimene on veel ikka seesama, keda lapsepõlvest mäletad?

Pärast vennaga tekkinud muresid tuleb Joe ja Angela elu korraldama tädi Karen, kes püüab teha endast sõltuva, et tema õe lapsed jätkusuutlikult “normaalset” elu saaks elada. Selle üheks tingimuseks on unustada mõrvarist Ed. Nende enda emast pole kunagi abi olnud, naine otsustab ühel hetkel jätta oma lapsed ning silmapiirilt kaduda.

Kuid Joe pole nende aastate jooksul hetkekski Ed’i unustanud. Kuulnud paika pandud hukkamiskuupäevast põrutab ta majanduslikest raskustest hoolimata Texas Walkeningi kuumusesse ja üürib viletsa korteri.

Väga mõtlemapanev romaan elust, selle väärtusest, hukkamõistust.

Mida on väärt üks inimelu?!

Sarah Crossan on mitmete auhindadega pärjatud iiri autor, kes elab praegusel hetkel New York Citys. Ta kirjutab valdavalt noortele täiskasvanutele, kuid mitte ainult, tema sulest on ilmunud ka fantaasiasari “Breathe”.

Crossan lõpetas 1999. aastal filosoofia ja kirjanduse erialal Warwicki ülikooli ning omandas hiljem loova kirjutamise magistrikraadi. Ta sai 2010. aastal kirjutamise eest Edward Albee’i nimelise stipendiumi. Crossan on töötanud Cambridge’i ülikoolis inglise keele ja draamaõpetajana. Praeguseks on ta täiskohaga kirjanik.

Vaata autori kohta lisa Wikipediast ja Fantastic Fictioni lehelt.

Triin Võsoberg

Sally Rooney „Normal People”

Ma sain selle noore iiri kirjaniku (s 1991) raamatu, see on tema teine, kingituseks juba suvel, aga erinevatel põhjustel selle lugemine takerdus. Sain mingi 30-40 lk loetud, siis tuli midagi vahele, eriti kahju pooleli jätta ei olnud, ja nii mitu korda järjest. Raamat on igati kiidetud, soovitatud (isegi Barack Obama nimekirjas) ja auhindadega pärjatud, otsustasin, et pean selle ikka veel korra ette võtma. Hästi tegin, see tõepoolest meeldiski mulle, ma hakkasin noorte peategelaste elusse väga osavõtlikult suhtuma ja neile kaasa elama, mis on kirjanduse puhul ju ometi üks peamisi asju. Sama autori esimene raamat, „Vestlused sõpradega”, mis on eesti keelde tõlgitud, on mul nüüd samuti plaanis uuesti kätte võtta, sest esimene kord juhtus järjekordselt, et raamatukogus tähtaeg kukkus, lehitsesin, väga ei tõmmanud ja andsin uuesti järjekorda panemata tagasi.

Loo peategelased on romaani alguses 2011. aasta jaanuaris väikelinna Carriclea lõpuklassi õpilased ja raamatu tegevus lõpeb 2015. aasta veebruariga, mil nad on juba mitu aastat Dublinis Trinity kolledžis õppinud. Connell ja Marianne on mõlemad isata, poisil pole teda kunagi olnudki, tüdruku isa on surnud, aga mitte kahjuks, kui arvestada, mida tema kohta teada sain. Marianne on rikas, kuid tõrjutud nii koolis kui kodus (tema ema ja vend on lihtsalt uskumatult jubedad) ja kuigi Connell on vaid armastava, aga mitte liiga pealetükkiva ja väga noore üksikema (kes muuhulgas käib Marianne’i kodu koristamas) kasvatada, on ta ise väga popp poiss, nii et oma suhet hoiavad nad salajas. Nad lähevad lahku, lähevad kolledžisse, saavad uuesti kokku, lähevad uuesti lahku jne jne. Nende lahkuminekud on erinevad – mõnikord solvab üks teist hingepõhjani täiesti mõttetult, mõnikord on asi puhtas ja selges möödarääkimises, aga selgitamiseks sõnu ei leita, ja kuidagi väga kähku leitakse ka keegi uus oma ellu, samas suutmata teineteise seltskonnast loobuda.

Kolledžis nende rollid justkui vahetuvad – mõlemad alustavad puhta lehena ilma ainsagi tuttavata, aga kui Marianne’ile tuleb see kasuks, siis Connell ei leia kergelt oma kohta, tunneb kohmetust kõigi nende kiiresti ja palju rääkivate enesekindlate noorte hulgas (kuni ta taipab, et nood pole tegelikult lugenud ühtki raamatutest, millest nad nii enesekindlalt räägivad), ent pikapeale loksub kõik paika. Kuni loksub jälle paigast ära. Ilma depressioonita tänapäeva noored üldse läbi ei saa.

Mingil hetkel kusagil raamatu keskpaiku ma väsisin sellest kokku-lahku asjast nii ära, et otsustasin raamatu lõpu ära vaadata, sellest jäi mulle mulje, et nad pigem ei jää kokku. Kui lugeda läbi kogu raamat, on vastupidine võimalus tõenäolisem. Kusjuures lõppkokkuvõttes see ei olegi kõige olulisem, kõige olulisem on mõju, mida nad teineteisele on avaldanud. Marianne’ita poleks Connell püüelnud Trinitysse, vaid leppinud mingi kohaliku kooli ja vana seltskonnaga, kus kõik on tuttav ja turvaline. Inglise keel õppeainena pole ei tulus ega turvaline valik, kuid tema jaoks siiski õigeim. Connell omakorda paistab olevat ainus, kes suudab Marianne’i veenda, et ta ei ole väärtusetu, sest tütarlapsel on Connelli-vahelistel perioodidel kombeks tõeliselt ennasthävitavaid suhteid luua. Millest ta Connellile kui parimale sõbrale ka avameelselt räägib.

Kirjutatud on see raamat stiilis, millega mul oli veidi raske harjuda. Sageli kirjeldatakse üksikasjaliselt tegevusi: keegi tõuseb püsti, läidab sigareti, teeb midagi. Aga seda tehakse kuidagi kiretult, lühikeste lausetega ja ilma autori suhtumist väljendamata. Lõpuks see raamat siiski haaras mu endasse nõnda, et lugesin peaaegu terve päeva järjest. Ma arvan, et eesti keeles meeldivad lühikesed laused mulle veel vähem, mäletan, et olen varemgi sellise stiiliga hädas olnud.

Varsti on raamatu põhjal tulemas seriaal.

Põhimõtteliselt on see raamat noorte inimeste kasvamise, vastastikuse mõjutamise, armastuse, haiget tegemise ja saamise ning eneseleidmise lugu, mida lugedes ma tihti mõtlesin, et küll see on üks kohutavalt raske aeg ja hea, et ise enam noor ei ole. Aga eks sel kohutavalt raskel ajal olid ka oma head küljed…

Kaja Kleimann

Joe Ciardiello portree autorist on pärit siit.

Teismelise keha noortekirjanduses

Mõni inimene võib terve elu elada nii, et tema keha ja kehalisus ei saa mitte mingisugust eraldi tähelepanu tema enda ja/või teiste poolt. Mõni inimene aga võib tunda end lausa oma kehas lõksus pannes tähele igat väiksemat muutust. Kõige suuremad (ja sageli häirivamad) muutused leiavad inimese kehas aset teismeeas, seda ei tee ka valutumaks ümbritsevate inimeste kommentaarid kasvava keha kohta. Noortekirjanduses on selle teemaga erinevatel aegadel erinevalt toimitud. Viimaste aastatel on silmajäänud kolm raamatut, mis lähenevad keha teemadele huvitavalt ja valgustavad seda uutest nurkadeks.

Sarah Crossani „Üks“ pajatab loo teismelistest siiamikaksikutest, kelle lõppeesmärgiks on nende kokkukasvanud kehade lahti opereerimine. Raamatu peategelaseks on Grace, kes on kaksikutest pisut tundlikum, õrnem, haavatavam. Tegevustik on edasi antud justkui päevikuna, hakitud lausetena, mis mõjuvad proosaluulena ja tunduvad olevat emotsioonidest tugevalt laetud. Crossan on teinud väga põhjaliku eeltöö, et õppida tundma siiamikaksikute hinge- ja kooselu, sest see kontseptsioon on osa meie reaalsusest, aga tundub ääretult võõristava kogemusena. Tavalistele teismeliste rõõmudele ja muredele lisandub nende kahe tüdruku puhul ka hirm tuleviku ees, ehk kuidas tulla toime, kui nende kehad on lahutatud, kas nad mõlemad üldse elavad selle operatsiooni üle. Raamatu puhul ei ole tegemist mingi kirjandusliku suursaavutusega, olulisem on romaani puhul noore lugeja emotsionaalsele küpsemisele kaasa aitamine.

Christoffer Carlssoni „Oktoober on kõige külmem kuu“ on tegelikult kriminaalromaan, aga taustal toimub peategelase Vega seksuaalne ärkamine ja esimesed vihjelised kokkupuuted seksuaalse ahistamisega. Meeskirjanikud on naislugejate hulgas kurikuulsad oma äpardlike absurdsusesse kalduvate naistegelaste ja nende seksuaalsuse kirjeldamisega, kuid Carlssonil on see õnnestunud. Vega on enesekindel ja ennast kehtestav, kes kirjeldab häbenemata oma seksretkedest, õnneks ei domineeri need nii teksti üle, et võiksid muutuda labasusteks. Antakse aimu ka vanemate meeste soovimatust tähelepanust noorte neidude suhtes, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed, kuid Vega kiire reageerimine kõrvaldab need juba eos. See raamat ei aita viia lugejat mitte kuskile, aga siiski on ta huvitav lisandus kehateemaliste kirjutiste hulgas.

Eliis Grigori „Teibitud suu“ on kahest eelnevast erinev oma osalise autobiograafilise tausta ja informatiivsuse poolest. Elenora on 14-aastane anoreksiat põdev tüdruk, kes hakkab söömishäirete osakonnas ravil olles päevikut pidama. Päevikule on vahele pikitud on erinevaid katkendeid blogidest, arstidelt, internetist söömishäirete olemusest ja selle avaldumisest. Elenora räägib, miks ja millal tal söömishäire tekkis, ning kuidas selle häire ravi edenes. Sissevaade söömishäirega inimese hingeellu on hirmutav ja õõvastav, aga samas aitab lugejat ennast, kellel peaks sarnane mure olema, või kelle lähedane on häirega kimpus. Söömishäirega käib sageli kaasas kehataju muutumine ning ka sellest on Grigori mõningal määral kirjutanud, kuid kuna see on niivõrd valus ja seletamatu hirm, siis mitte eriti põhjalikult.

Kõik kolm raamatut on omanäolised ja huvitavad lugemiselamused. Mõeldud täiesti erinevate lugemisvajaduste ja –murede rahuldamiseks, lahendamiseks. Selliseid raamatuid võiks muidugi olla rohkem, ja eriti eesti kirjanike sulest, aga aega on. Mõned kehalisuse ja kehatajuga seotud teemad vajaksid rohkem küpsemat analüüsijat ja kirjutajat.

Liis Pallon

Siobhan Dowd „Laps, kelle aeg unustas”

See on minu arvates hästi iiripärane lugu, mille tegevus toimub Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi piiri lähedal 1981. aastal. Ka autor on rahvuselt iirlane, ehkki pole vanemate sünnimaal kunagi elanud.

Peategelaseks on kohe kooli lõpetama hakkav ja kodust minema pääsemisest ning arstikutsest unistav 18-aastane Fergus, kellel on Põhja-Iirimaa rahutuste teemal lõputut sõnasõda pidavad vanemad, poliitvangist vanem vend, kes peaks vangis istuma 30. eluaastani, kaks nooremat õde ja baarimehest onu. Temaga turvast lõikamas käies poiss ühel hommikul rabast surnukeha leiabki. Alguses mõtlevad nad, et tegemist on lapsega, ehkki nii väikeses kohas oleks ometi teada, kui mõni laps kadunud oleks. Siis selgub, et tegemist on rauaaegse surnuga, ja kui enne püüdis mõlema poole politsei laipa teisele kaela määrida, püüavad ajaloolased nüüd hoopis hinnalist leidu omaks nimetada.

Juba mäe otsas politseid oodates (see on ülivarajane hommik) näeb Fergus esimese unenäo surnud tütarlapse elust. Nii hakkavadki Ferguse ja Meli lood paralleelselt jooksma, sest noormees hakkab tüdrukut sageli unes nägema ja mõtleb tema peale ka mägedes joostes.

„Kuidas iganes ma tulevastesse nädalatesse vaatasin, nägin ees surma.”

dowdlapskelleaegunustas2000 aastaga on muutunud nii mõndagi, kuid mitte kõik.

Fergus tutvub Dublinist tulnud arheoloogi Felicity ja tolle tütre Coraga, kes saavad välitööde ajaks toa Ferguse vanemate kodumajutuses, ning noorte vahel lööb silmapilk sädemeid.

F=qv x B, kus jõud F on Cora, q laetud osakesed tema kehas ja v kiirus, millega neid osakesi tahapoole, tüdruku suunas tõmmati. B oli Renault’ sisemus, liikuv magnetväli päikeselaikude, vuhiseva õhu, lobiseva Felicity ja valgete teejoontega, mis vilkusid mööda nagu südametuksed.

Poiss saab arheoloogilt austava ülesande panna leitud tütarlapsele nimi. Tavaliselt antakse nimi leiukoha järgi, seekord on aga kohaga segased lood. Fergus nimetab neiu tal 11-aastaselt pea segi ajanud popstaari Melanie järgi Meliks.

Poisi vaimusilmas ronis tüdruk rabast välja ja tantsis nagu plastiliinist mudel animatsioonis, raputades oma silmadelt mulda maha. „Ma mäge kaevasin ja lõhkusin, ei leidnud midagi, ei leidnud midagi,” lõõritas tüdruk.

Arheoloog kiidab nime heaks, kuna Mel tähendab ladina keeles mett ja see võis Rooma ajastul ta nimi tõesti olla. Mel osutub mitte lapseks, vaid kääbuseks, ja esialgu tanupaelana paistnud punane pael on tegelikult silmus.

Laps, kelle aeg unustas – nii kutsus Meli tema isa. 

Ferguse ema ohkas ja lõi risti ette. „Selline väike tüdruk ja lõpetas seal mäel, Jumalast hüljatud paigas. Pagan pealegi.”  „Ta poleks saanud kristlane ollagi, ema, kui ta sündis enne Kristust.”

Fergus ei ole usklik, ehkki on mõistagi katoliiklane. Tedretähniline sinisilmne kõmrist sõdur Owain, kelle valvepostist kõrgel mägedes ta jooksuringidel möödub, ja kes teda jala väljaväänamise järel aitab, on langenud nelipühilane. Ta hakkas sõduriks, sest see oli ainus võimalus peale kaevanduses töötamise, aga klaustrofoobiaga kaevandusse minna ei saa. Owain oli ka nende sõdurite hulgas, kes Meli mäelt alla transportimas olid.

Ühel päeval oleme pisut abis arheoloogias, seistes teie kõigiga õlg õla kõrval. Järgmisel päeval eskordime näljastreikijate kirste ja võime samahästi olla saadetud siia teiselt planeedilt. Igaüks kohtleb meid nagu värdjaid. Ja enne kui sa arugi saad, vihisevad õhus süütepommid ja kivid.

Iirlased on tapvalt sõbralikud…

Fergus teeb oma lõpueksameid (kolm B-d tagaks talle pääsu Aberdeeni ülikooli), kui peret tabab uus õnnetus, sest vangis olev vend liitub näljastreikijatega. Noormees on ahastuses, sest kuigi tavaliselt suudab ta oma mõtteid hästi põhjendada, ei mõju vennale ei tema jutt ega ema pisarad. Fergusest mõni aasta vanem Michael Rafters, kes on erinevaid vahendeid kasutades sundinud teda jooksutrennides edasi-tagasi üle piiri liikudes pakke üle toimetama, veenab poissi, et tema võimuses on saada kontakti streigijuhtidega, kes võivad Joel käskida nälgimine lõpetada. Ja nii ei saa Fergus lõpetada.

Owain ja Fergus on lõksus. Koomasse langenud Joe on lõksus.

Mel oli lõksus.

Kes ja kuidas lõksust pääsevad või ei pääse, jääb iga lugeja enda avastada.

Vaatamata kõigele süngele ei ole kogu raamat üldsegi ühetooniliselt masendav, sest muidu ma seda ju lugeda ei soovitaks. Noorte inimestega saab igal juhul nalja ka. Ja alati on lootust. (Ja meie pealegi juba teame Belfasti lepingust.)

Meli lugu, ise väga realistlik, annab raamatule juurde kergelt müstilise mõõtme – oh neid iirlasi ja nende unenägusid!

Kirjutatud on kaunilt, mu meelest üks kenamaid ja õigemaid kirjeldusi noore inimese kujunemisest on just siin raamatus: Fergus tundis end nagu kaleidoskoop tuhandest ja ühest helmest, mis ringi kallutades iga viie minuti järel, iga kohtumisega uhiuuteks mustriteks kukuvad.

Mõnest kohtumisest mustrit ei teki, ainult kaos.

Kaja Kleimann

Samuel Beckett

samuelbeckettSamuel Beckett (13. aprill 1906 Dublin – 22. detsember 1989 Pariis) oli iiri näitekirjanik ja luuletaja, kes elas suurema osa oma elust Pariisis. Enamiku teostest kirjutas Samuel Beckett prantsuse keeles ja tõlkis need ise inglise keelde, kuid ka vastupidi. Teda peetakse üheks 20. sajandi kõige mõjukamaks kirjanikuks ning 1969. aastal anti talle Nobeli kirjandusauhind. Tema musta huumori ja võllanaljadega pikitud teosed käsitlevad inimeksistentsi tragikoomilises võtmes. Ta on üks absurditeatri võtmefiguure ja üks viimaseid modernistlikke kirjanikke. Eesti teatris on kõige rohkem lavastatud tema näidendeid „Godot’d oodates”, „Krappi viimane lint” ja „Lõppmäng”.

Eesti keeles ilmunud:

  • „Godot’d oodates” (1973, 2005, tlk Aino Pärsimägi)
  • „Lõppmäng” (1973, tlk Aino Pärsimägi)
  • „Õnnelikud päevad” (1969, tlk Ott Ojamaa)
  • „Krappi viimane lint” (1969, tlk Valdek Kruuspere)
  • „Sõnadeta vaatemäng” (1969, tlk Ott Ojamaa)
  • novell „Väljavisatu” (1947) kogumikus „Prantsuse novell” (1973, tlk Aino Pärsimägi)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Maeve Binchy

Maeve Binchyt (1939 Dalkey, Iirimaa – 2012 Dublin) on nimetatud Iirimaa kõige armastatumaks kirjanikuks. Ta kirjutas romaane, näidendeid, lühijutte ja kolumne ning tema loomingut iseloomustab Maeve BinchyIirimaa väikelinna elu kaastundlik ja humoorikas kujutamisviis. Binchy loomingus on käsitletud nii armastust, reetmist, lapse ja vanema suhteid, maa- ja linnaelu vahelisi pingeid kui ka Iirimaa kultuurilisi ja religioosseid muutusi 20. sajandil. Tema raamatuid on tõlgitud 37 keelde ning müüdud rohkem kui 40 miljonit eksemplari.

Eesti keelde on tõlgitud:

  • „Vana pöögipuu” (1994, tlk Heli Greenbaum)binchyükstalvenädal
  • „Peegeljärv” (1996; tlk Vilma Jürisalu)
  • „Süüta pennine küünal” (2000; tlk Piret Viilu)
  • „Tara tee” (2001; tlk Piret Viilu)
  • „Punane sulg” (2003; tlk Mari-Ann Mändoja)
  • „Restoran Quentins” (2004; tlk Piret Viilu)
  • „Vihma ja tähtede ööd” (2005, 2016; tlk Faina Laksberg)
  • „Itaalia keele kursus” (2007; tlk Lii Tõnisman)
  • „Viirpuumets” (2007; tlk Kret Kaasik)
  • „Tänavu läheb teisiti ja teisi jutte: jõuluaja varakamber” (2008; tlk Tiina Kanarbik)
  • „Süda ja hing” (2009; tlk Iivi Heinlaan)
  • „Frankie perekond” (2011; tlk Lii Tõnisman)
  • „Üks talvenädal” (2014; tlk Tiiu Loog)


Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Oscar Wilde

oscarwildeOscar Fingal O’Flahertie Wills Wilde  (16. oktoober 1854 Dublin – 30. november 1900 Pariis) oli iiri kirjanik, kes elas ka Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning veetis kaks aastat Readingi vanglas, kuna teda süüdistati homoseksualismis. Ta suri viletsuses Pariisis ning on maetud Père-Lachaise’i kalmistule. Tema tuntuim teos on „Dorian Gray portree” rikka, ilusa ja esialgu rikkumata noormehe elust. Teosele sai puritaanlikus Suurbritannias osaks rohkelt moraalset kriitikat.

Eesti keeles on ilmunud:

  • romaan “Dorian Gray portree” (1891; eesti keeles 1929, 1957, 1972, 1996, 2002, 2004, 2007, 2013, 2015 tõlkija A. H. Tammsaare; 2007, tlk. Krista Kaer; lühendatud variant 2002, tlk. Jana Linnart)
  • jutustus “Lord Arthur Savile’i roim” (1891, eeesti keeles 1947, tlk F. Oinas)
  • jutustus “Canterville’i lossi vaim” (1891; eesti keeles „Känterwilli tont” 1918, tlk Julius Johannson; “Canterville’i vaim” 1948, tlk. F. Oinas; “Canterville’i lossi vaim” 1991, tlk. Mart Helme; 2007, tlk. Oskar Tanner)
  • jutustus “Readingi vangla ballaad” (1898; eesti keeles 2004, tlk. Krista Kaer)
  • jutustus “De profundis” (1905; eesti keeles 1992, tlk. Krista Kaer)
  • dorian-gray-portreejutukogu “Näidismiljonär” (2003, tlk. Eva Luts ja Jaana Peetersoo)
  • muinasjutt “Õnnelik prints” (1888; nime all „Õnnelik kuningapoeg” 1913, tlk M. Kurs-Olesk; “Õnnelik prints” 1935, tlk. O. Truu; 1990, 1996; tlk. Krista Kaer),
  • muinasjutt “Granaatõuntest maja” (1891; eesti keeles 1935, tlk. Oskar Truu; 1990, 1996 kogumikus “Õnnelik prints”, tlk. Krista Kaer)
  • näidend “Salome” (1893; eesti keeles 1919, 1920, 2002, tlk. Henrik Visnapuu)
  • Lisaks on ilmunud „Valitud aforismid, seigad ja mälestused” (2002, koostanud ja tõlkinud Tuuli Seinberg ja Riho Rajand),  „Vested” (2002, koost. T. Wright, tlk. Karin Suursalu), “Oscar Wilde’i tarkuseraamat” (2004, tlk. Jana Linnart), “Salvavalt teravmeelne Oscar Wilde” (2008, koost. M. Leach, tlk. Elle-Mari Talivee)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin