Posts Tagged ‘koolikiusamine’

Jana Maasik “Enne lõppu”

Selle loo kohta kehtib täiel määral eesti vanasõna: “Mõista, mõista, mis (kes) see on — seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline”. Katrina, Alicia, Alt, Andre, LJ, Harriet, Edla jt. on täpselt sellised — pealtnäha pisut lõdva, enesekeskse hoiakuga lõpuklassi tüdrukud ja poisid. Nende igapäevaeluga tutvudes hakkab lugeja aru saama, et tegelikult on nende eludes tubli annus teesklust. Autori tahtel saame me kõige enam teada Katrina siseelust. Vaikne tütarlaps, kes on mõned aastad pidanud toime tulema tõrjutusega, sest on klassi eliidi arvates käitunud halvasti! Katrina on nende aastate vältel püüdnud olla nii tähelepandamatu, kui võimalik, ja see on tal üsna hästi välja tulnud. Ometigi on ka tema olnud osaline inetus kiusamiskampaanias, mille ohvriks sattus klassi kõige haavatavam tüdruk — Edla. Katrina tahtis kõigest hingest kuuluda klassi kõige vingemate tüdrukute seltskonda ja oli valmis selle nimel tegema nii mõndagi …. küll on võimas asi see kambavaim ja soov kuuluda kuhugi!

Aga nüüd on need lood peaaegu unustatud, Edla on koolist lahkunud teadmata suunas. Klassil on käsil kooli lõpetamine ja tundub, et kõik on korras. Suurimad laiskvorstid on asunud õppima ja tundub, et neil on tekkinud isegi mingid tulevikuplaanid!

Katrinast on saanud omamoodi nukker vaatleja (tema parim sõbranna ja kaitseingel Harriet on lahkunud koolist), kes küll registreerib toimuvat, kuid osaleda väga ei soovi. Ometigi käib tema sees ehk hinges vilgas tegevus, mõtted tulevad ja lähevad, on küsimusi, millele ta ise vastata ei soovi, ja ka neid, millele ta vastuseid ei tea. Saame aimu ühest untsuläinud armumisest, üldse tunduvad suhted poistega olevat tundlikus faasis.

Jutustaja pakub meile pildikesi lõpuklassi koolielust, portreesid õpetajatest, pidudest, ilma milleta elu oleks igavam ja vaesem. Palju sõnu, millede vahelt hakkab tasapisi aimuma, et pole see teismelise elu nii lihtne ja ladna midagi! Selgub, et kõigil tegelastel on midagi, millest nad eelistavad mitte mõelda ja rääkida.

Raamatu lõpp on jahmatav, kuid üsna usutav. Kõige eest, mida sa oled teinud või tegemata jätnud, tuleb vist siiski kuidagimoodi maksta … kasvõi nõnda, et satud olema valel ajal vales kohas ja sul on seljas vale parka!

Lugege ja hinnake selle loo tegelaste mõtteid ja tegusid!

Jana Maasik on mitme romaani, laste- ja noorteraamatu autor. “Enne lõppu” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2020. aasta noorteromaani võistlusel esikoha.

Ädu Neemre

Liina Vagula “Täiusliku elu hind”

Kuldne nelik: Marge, Sille, Jaanika ja Carolin. Nad on üle kooli kuulsad, nad on kõige ilusamad, kõige lõbusamad ja kõige targemad. Nad arvavad, et on võitlejad ja ellujääjad. Nad teavad, mida tahavad ja teavad kuidas seda saada. Neile meeldib ilu ja hea elu!

Carolini jaoks saab see kõik otsa ühe hetkega. Ta ärkab kummalise peavaluga tundmatus koledas ja kõledas toas ning mis kõige hirmsam — ta ei saa aru kuidas ta sinna sattus. Ainus tunne, mis teda valdab on hirm — ta on röövitud! Hirmutunne kasvab, kui ta avastab, et toas olev vähene mööbel on põranda külge kruvitud. Talle hakkab pärale jõudma, et teda on siia oodatud! Tüdruku sees keevad korraga meeleheide, hirm ja viha. Ta tunneb end jõuetuna ent samas raevukana. Miks peab just tema siin koledas ruumis kinni olema? Miks just tema elu kellelegi ette jäi? See on nii ebaõiglane!

Loo edenedes hakkab lugeja aimama, et pole see kõik sugugi nii ebaõiglane. Selgub, et Carolin on teinud nii möödaminnes haiget ühele oma klassiõele — Nelele –, kelle vend on otsustanud õe eest omal kombel kätte maksta.

Lugu ise on üsna inetu, aga ehk meie koolides siiski ettetulev. Klassis kohe peab olema keegi väljatõugatu, kelle peal “ilusad ja targad” saavad ennast vajadusel välja elada. Seekord ei aita ka koolivahetus ja Nele lool ei ole õnnelikku lõppu. Kahjuks on meie tublil Carolinil selles oma osa. Võitlejast Carolin pääseb küll oma vangistaja käest põgenema, kuid enne seda leiab ta Nele päeviku. Ta hakkab pikkamööda aru saama, mida ta tegelikult on korda saatnud.

Loomulikult käivitub tüdruku otsimisprotsess ja seegi on üsna tavapärane — esialgu ei võta see üldse vedu, politsei pole aktiivne, tegemist on teismelisega, teadagi. Küll ilmub ise välja! Nii mõnigi kivi langeb psühholoogide ja pedagoogide kapsaaeda — nad ei ole piisavalt huvitatud hädasolija aitamisest. Carolini loo lõpp on siiski rõõmsam — ta on elus, talle on selgeks saanud, et kõik pole kuld, mis hiilgab, ja elus on siiski tarvis vähemalt mõnda inimest, keda võib usaldada.

Lugege ja püüdke olla nii Nele kui Carolin — kumb roll on teile sobivam?

Ädu Neemre

Ene Sepp “Lumelinnu surm”

Isabel on 14-aastane tütarlaps, kes elab ja õpib kusagil Eestis. Tal on kaks südamesõbratari: Mariliis ja Anna. Kolmik on alates esimesest klassist olnud lahutamatu, kuni ühel ilusal augustikuisel päeval selgub, et Isabel jääb üksi, sest Anna pere kolib Tartusse ja Mariliis asub elama Soome.

Üksijäämine on hirmus hoop ja tüdruk ei oska sellise tühjusega hakkama saada. Kodused teda ei aita — ema leiab, et ta on oma üksinduses ise süüdi, et kaaslastega tuleb püüda suhelda, ise rohkem panustada. Helena (Isabeli tubli ja särav õde) parastab ja justkui naudib kujunenud olukorda. Lisaks kõigele hakkab Isabelile tunduma, et Anna ja Mariliis ei tahagi teda enam tunda ja temaga tegemist teha. Et neil on juba tekkinud uued sõbrad ja nad on ta unustanud.

Lohutust pakub netifoorum, kus tekivad uued tuttavad, kes osutuvad asjalikeks nõuandjateks ja ärakuulajateks, eriti üks nende hulgast, kes oskab anda sõbralikku nõu. Klassikaaslased oskavad aga olla eriti kiuslikud ja lausa naudivad tüdrukule haigettegemist. Õpetajad ei süvene, lihtne on süüdistada ja õpilane sotsiaalpedagoogi juurde lükata. Nõnda ei jäägi Isabelil muud üle kui vihata kogu maailma ja kapselduda aina enam.

Halva loo juures on siiski üks hea asi ka — Isabel hakkab kirjutama luuletusi, mis meeldivad kõigile foorumlastele. See tegevus on väga teraapiline. Loo edenedes ja tänu luuletustele satub Isabel väga kummalise, peaaegu uskumatu saladuse jälile!

Lugege ja andke raamatukangelaste tegudele ja mõtetele oma hinnang!

Lumelinnu surm” on Ene Sepa üheksas romaan. Mitmed tema varasemad teosed on saanud auhindu Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani võistlusel. Romaan “Taeva tühjad tribüünid” (millest ma kirjutasin siin) pälvis Lastekaitse Liidu ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse tunnustuse Hea Noorteraamat 2018.

Ädu Neemre

Kaia Raudsepp “Nähtamatu tüdruk”

Lena on tüdruk, kes ei saa kuidagi omavanustega suheldud. Ta ei saa sõnagi suust, läheb näost tulipunaseks ja kui vähegi saab jookseb lihtsalt minema. Loo alguses tundub, et ta on kummaline ja veider. Klassikaaslased sõna otseses mõttes kiusavad teda ja kogu koolielu on päris paras põrgu. Iga päev klassis on Lenale selge piin. Kui noor kirjandusõpetaja tahab teda aidata, siis see ajab tüdruku veel rohkem segadusse. Lugeja tunneb Lenale kaasa ja saab aru, miks ta tahab olla “nähtamatu tüdruk”. Oma lähedaste seltskonnas pole asi nõnda hull, aga üldiselt on ta ka seal üsna sõnakehv, mis paneb mõistagi ema muretsema.

Sündmuste edenedes saab lugejatele selgeks, et tüdruku peas toimuvad keerulised protsessid — ta lihtsalt tõlgendab igat endale suunatud sõna omamoodi. Üks lihtne lause tekitab Lena peas küsimuste keeristormi, millega ta tavaliselt hakkama ei saa. Nõnda jääbki tast mulje nagu mingist “tummahambast”, kellega suhelda ei saa ja lõpuks keegi enam ei tahagi.

Muutuse toob kohtumine Tom Tomsoniga. Tomil pole suhtlemisega mingeid probleeme. Vastupidi, Tom hakkab Lenat ja tema peas toimuvat “lahti muukima”. Ta püüab tüdrukule selgeks teha, et suhtlemine pole keerukas julgustükk, et tuleb olla rahulik ja positiivne ning kõik lähebki paremaks. Lugu näib lõppevat õnnelikult, sest Lena saab pikkamööda oma sisemisest segadusest üle, leiab endale isegi sõpru, kuid siis juhtub midagi hoopis ettearvamatut. Nimelt selgub, et kohtumine Tomiga polnud sugugi nii juhuslik, kui algul paistis…

Lugege ja saage teada kuidas asjad tegelikult olid!

Kaia Raudsepp on sündinud Võrumaal. 2018. aastal lõpetas ta Tartu Ülikoolis infokorralduse eriala. “Nähtamatu tüdruk” on tema esikromaan.

Ädu Neemre

Eet Tuule “Sundsuvitaja”

tuulesundsuvitajaKõik saab alguse ühest mälupulgast, mis Tanelile kõrvalisel tänaval sunniviisiliselt pihku surutakse. Sellele järgneb võtmete varastamine ja sissemurdmine korterisse. Enne seda aga kaklus ja poiste omavaheline mõjupiirkondade jagamine. Asjasse sekkub politsei, lugu ise läheb aina segasemaks ja konstaabel Leena arvates ka aina ohtlikumaks. Lõpeb kooliaasta ja algab Taneli “sundsuvitamine” algul vanatädi Miina juures Keilas, natuke hiljem Nääri talus. Taneli kaaslaseks saab hakkaja ja rõõmsameelne Sandra, kes teeb paadunud linnapoisi tuttavaks maaelu, looduse ja muidugi terve hulga lindudega, sest Sandra suur kirg on ornitoloogia. Kurikaelad ei jäta Tanelit siiski ka metsade taga asuvas talus rahule … ja pealesunnitud suvitamine/põgenemine aiva jätkub.

Loetelu selles loos ettetulevatest olukordadest saab järgmine: koolikiusamine, pisut hapuks läinud peresuhted, narkootikumid, esimene armastus, usk inimeste headusesse ja lootus õnnelikule lõpule. Loe ja leia need üles!

Ädu Neemre

Olavi Ruitlane „Vee peal”

ruitlaneveepealKui pole just kalamehehinge, siis tundub kalapüük üks maailma igavaim tegevus, ja kui igav võiks veel olla sellest kirjutatud raamat??! Lükkasin raamatu kättevõtmist aina edasi, sest olin kindel, et see raamat pole küll minu jaoks. Aga võta näpust! Et kalapüügist ja kaladest on nii ägedalt võimalik kirjutada, vaat see on elamus! Rääkimata sellest, et see raamat polegi mitte niivõrd kalapüügist ning selle harrastuse valudest ja võludest, vaid vähemalt samavõrra coming-of-age raamat, ühe poisi — ehk siis autori — lapsepõlve lõpu ja meheks kasvamise lugu. Pole just palju kirjanikke, kes kirjeldavad sündmusi lapse või noore silme läbi ja suudavad jutustusele anda usutava, autentse hääle. Ruitlane on sellega minu meelest suurepäraselt hakkama saanud — 12-aastase poisi mõttemaailm ja keelekasutus on „päris”, mitte liialt titelik või, vastupidi, täiskasvanulik — ehkki kurbnaljakalt elutark ja lõpu poole üha poeetilisem; ehedust lisavad võrokeelsed dialoogid (hea, et kogu jutustus pole võrokeelne—see oleks minu jaoks liialt pingutav lugemine!). Pane jutustaja humoorikatele või kurbnaljakatele kalamehe- ja muidu juttudele veel juurde Lilli-Krõõt Repnau võrratud, täpsed ja lihtsad, mustvalged pildid, ja elamus on garanteeritud!

Ja see poiss…, see mina-jutustaja, on tohutult sümpaatne. Ühtaegu nii tõsine, asjalik, elutark ja siiras. Ta elab teisest eluaastast saati koos vanaema ja vanaisaga, ehk Mamma ja Papaga, Võrus, 200 meetrit Tamula järvest (miks just vanavanematega, sellele selgitust ei anta); tema lemmikharrastus — ah, mis harrastus, kogu tema elu mõte! — on kalapüük, ja tema parimad sõbrad on Kalju ja Kolja, kõvad kalamehed. Värvikaid karaktereid — „retse ja pooletoobiseid joodikuid”, nagu autor neid ise on nimetanud — on teisigi. 1970ndate-80ndate kolkalinna elu pole ainult lill. Aga olgu muu eluga kuidas on — kiusamine koolis, tüütud aiatööd, agressiivsed joodikutest naabrid, sõim ja peks, karmi käega vanaisa vms — järve peal on paradiis. Paradiis, kuhu saab ikka ja jälle põgeneda, sest „Siin unustabki kõik ära. Aga niipea kui me sadamas paadist välja astume, saab elu meid kätte, nii see juba on.” (84)

Isegi kalapüügijutud ja poisi õppetunnid järvel on nii põnevalt, haaravalt edasi antud, et kordagi ei lähe igavaks ega tüütuks; eriti lahe on kaasa elada mina-jutustaja „suurhetkedele”, kus ta vanadele kogenud kalameestelegi silmad ette teeb ja teenib välja igatsetud tunnustuse: „Vana kala, poolteist kilo silmaga, mitte grammigi alla! Käed värisevad ja süda taob. Kalamehed on minu juurde kogunenud ja hõiskavad mu latika üle. Ei saa salata—nende jutt on omajagu mõnus ka… „Ega sepa käest ei olõ häbüasi pessä saia!” ütleb üks. „Kon koolin nii häste püüdma opatas?” küsib teine.” (142) Rääkimata eluohtlikest olukordadest (olla keset jääd vahetult enne jääminekut, kui kaldast lahutab sind juba sadakond meetrit vett…!), millest muidugi saavad edaspidi vahvad ja olulised kalamehejutud.

Aga mitte ainult üha edukam kalapüük ei tee poisist meest. Esimene armumine toob kaasa naaber Valteri kogenud nõuanded esimeseks kohtinguks. „Valter teab neid asju! Kui tütarlapsel veidike oodata lasta, hakkab ta närvitsema, et äkki on mul veel keegi, või et ta pole piisavalt ilus. See ajab nad hulluks. Kui kohale tulen, pean vabandama, et mul oli tegemist, kuna tegusad mehed on hinnas. Sealt edasi pean ainult raha puistama.” (162). Kui Kolja ja Kalju on talle jaganud valdavalt kalapüügialast tarkust, siis „kõva rusikaga” Valter õpetab talle ka koolis enda eest seisma, mis toob talle küll direktori käskkirja, kuid lõpuks ka teatud lugupidamise ja koolikiusu lõppemise.

olaviruitlaneRaamatu peaaegu-et lõpetab juba noorukiikka jõudnu poeetiline ja siiras armastusavaldus oma kodulinnale, kodujärvele, elule: „Päike peegeldub jäält, mitte kedagi pole, terve peegelsile päikesest kiiskav järv on minu. See ei kannagi kedagi peale minu, mul on järvega kokkulepe, ma lepin alati kokku. /…/ Ei usu, et kusagil on niimoodi. Ainult siin. Ma pole siit kunagi ära saanud, pole tahtnudki… Kuhu ja milleks, kui maailma parim on siinsamas? Eimittemilleski… Kõik on nagu see jää. Nii õrn. Nii ilus ja habras. Elu. Nii lihtne on kõigest ilma jääda, üks vale samm, ei pruugi arugi saada, kui see on juba tehtud ja kuhugi tagasi astuda ei ole… Mul on nii pagana hea meel, et see kõik on minu jaoks olemas.” (195)

Prima Vista eelüritusel, kohtumisel Wildes 17. veebruaril tunnistas autor, et hakkab raamatu põhjal kirjutama filmistsenaariumit. Raamatust veel paraja „laksu” all, jään põnevusega filmi ootama!

P.S. See lugemissoovitus sai valmis kribatud täpselt päev varem, kui ilmus uudis, et Apollo lugejad valisid Ruitlase raamatu 2015. a. parimaks romaaniks. Raamat on ka kulka nominentide ehk siis kuue parema hulgas — laureaat selgub emakeelepäeval, 14. märtsil.

Annika Aas

Jodi Picoult “Üheksateist minutit”

picoult19eestiSelle raamatu tõi tagasi üks neiu umbes järgmiste saatesõnadega: “Miks nad niimoodi teevad? Miks nad ometi niimoodi teevad? See on nii vale! See kaanekujundus ei sobi ju üldse raamatuga! Vaadake! Malbe blond neiu käsipõsakil leblaskledes kaugusse vaatamas… Oleks tal siis vähemalt püstol  kaisus, oleks natukenegi raamatu meeleolu. Ja peategelane ei olnud blond! Ja pealegi, ei saa ka öelda, et see tüdruk oleks üksinda peategelane. See kaanekujundus peaks olema palju tumedam, palju süngem, palju abstraktsem… Või mingi koolikoridor või midagi sellist… Ja siis see “Armastusromaan”! See ei ole armastusromaan, see on psühholoogiline romaan. Kui nii suur tahtmine oli mingi määratlus kaanele kirjutada, kirjutanudki siis “Psühholoogiline romaan”. Või siis juba otse: “Romaan koolitulistamisest”…”

picoult19saksaVõtsin selle jutu peale raamatu koju ja hakkasin lugema: “19 minutiga on võimalik ära niita majaesine muru, värvida juukseid või jälgida kolmandikku hokimängust. 19 minutiga võib küpsetada küpsiseid või lasta hambaarstil plommi paigaldada; selle aja jooksul on võimalik viieliikmelise pere pesu kokku voltida. /—/ 19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Jne. Lõpuni välja.

Sisu ei tahaks siinkohal väga ära seletada, piisab vast valikust märksõnadest: kool, kasvamine, lahkukasvamine, koolikiusamine, kohandumine, ootused, valikud, valed, laste suhted vanematega, vanemate hirm last valesti kasvatada, töö- ja pereelu klapitamine, suhtevägivald, kättemaks, haavad ja armid, tõde ja õigus, surm ja edasielamine, pisut ka sõprust ja armastust.

picoult19ingiseRaamat on kirjutatud mitmest vaatepunktist — Josie ja tema ema Alex, Peter ja tema ema Lacy ning politseinik Patrick — natuke stiililises segapudrus (on nii naisteka, noorteka kui krimi elemente), aga üldtoonis usutavalt ja igale tegelasele kaasa elama panevalt. Igatahes valusal teemal ja mõtlemapanevalt. “”Peter, kes tõmbas tikku?” Peter kergitas pead. “Kes ei tõmmanud?””

Raamat ei ole Eestis just kuigi palju tähelepanu pälvinud, tõenäoliselt just seetõttu, et sihtgrupp, kellel raamat mõeldud, ei ole seda üles leidnud. Jutu algusesse tagasi tulles — kujutage ette, et raamatul oleks umbkaudu selline kaanekujundus, nagu sel ingliskeelsel või tol saksakeelsel.

Tiina Sulg

Ele Arakas “Esmaspäevad”

arakasesmaspäevad“Nii, nüüd oli asi ametlik. Ma olin elu lõpuni määratud haledaks erakuks ja naerualuseks.”  Tõesti, tõesti Kaltsu-Kata ehk Katariina otsustavad sammud edu poole kukkusid haledalt läbi. Kuid saatus kinkis talle seikluse, mida polnud mitte kellelgi teisel — tutvuse meheliku välimusega vampiirinoormehega nimega Niglas. Niglasega käis Katariina nädalavahetusi veetmas klubides ja temaga sai rääkida elust. Nii tundusid esmaspäevad olevat kaugel ja vähem koledad.

Lugu läheb põnevamaks, sest tüdruku ellu tuleb Marten, poiss, keda ta varem tähelegi pole pannud, Marten püüab koolis olla võimalikult nähtamatu. Sest neid mõlemaid kiusatakse! Selgub, et väljaspool kooli, nädalavahetustel, on Marten nagu äravahetatud. Siis räägivad nad Katariinaga kõigest: elust, filmidest, muusikast, raamatutest. Neil on koos väga hea olla — kui ainult poleks neid nõmedaid klassikaaslasi ja jubedaid esmaspäevi!

Kõige krooniks selgub, et Niglasel on Katariinaga omad natuke verised plaanid!

Raamatus kõneldakse mõnusas eestiinglise segakeeles ja lugu ise on saanud noorteromaani võistlusel peaauhinna.

Kui lugeda, saab mõelda!

Ädu Neemre

Kaire Sumberg “Pühapäevaisa”

PyhapaevaisaTartu-aineline armastuslugu. Sille Laius on täiesti tavaline kaheksanda klassi tüdruk, keda keegi eriti tähele ei pane. Kõik muutub, kui klassi tuleb uus poiss, kes hakkab tütarlast kiusama. Sille ei oska kiusajaga midagi peale hakata ja kannatab kõvasti, õnneks jääb poiss ühel päeval lihtsalt kooli tulemata. Uuesti kohtuvad noored alles keskkoolis ja omavahelised suhted pingestuvad uuesti…

See on köitev lugu tunnetest, nende varjamisest kuni mõistmiseni. Tee viimaseni on pikk ja valuline, aga paneb kaasa elama.

Ädu Neemre

Rainbow Rowell „Eleanor & Park”

eleanorandparkAlustuseks peab mainima, et vahelduseks on ülimat tore lugeda raamatut, kus pole mainitud ühtki tänapäeva imevidinat: iphone`i, tahvelarvutit või muud, ning muusikat nauditakse patareidega kassetipleierist. Romaanis „Eleanor & Park” saab end mitmes mõttes mõnusalt nostalgialainele seada ja 1980ndaid meenutada. Seda, tõsi küll, mitte noorema lugeja puhul, kes neid aegu ei mäleta ja kellele see raamat eeskätt on suunatud.

Raamatu kohta võib öelda, et see on tõesti päris ja eluline. Tavalised inimesed, möödunud aeg, reaalsed situatsioonid.

See on liigutav lugu kahest täiesti erinevast perekonnast pärit noorest. Eleanorist, kelle kodus valitsevad nukrus, vaesus ja vägivald, ning Parkist, kes ei tea, mida tähendab kannatada puudust.

eleanoreandparkEleanor on sunnitud vahetama kooli ning hakkama saama mitte just kõige meeldivamate uute kaasõpilastega, lisaks tumestab tema elu sund elada koos vägivaldse kasuisaga. Kõik, mis teiste jaoks on igapäevane ja normaalne – olgu või duši all käik,– on tema peres harv õnnelik juhus. Õnneks toob juhus punapäise Eleanori ellu Aasia juurtega Parki ning ajapikku hakkab ühiste huvidega noori ühendama armastus.

Kas võitlus normaalse elu ja armastuse nimel jõuab võiduka lõpuni – või peab emb-kumb jääma kaotajaks?

rainbowrowellRainbow Rowell on ameerika noorsookirjanik, sündinud 1973. a. Nebraskas. Varasemalt on ilmunud tema sulest “Attachments” ja värskeimaks teoseks “My True Love Gave to Me”. Rohkem infot autorist ja teostest leiab tema kodulehelt ja Wikipediast.

Triin Võsoberg