10 raamatut — Mairi Tempel

Kui ma eelmisel talvel kuulsin, et võiks teha sellise postituste sarja, kus raamatukoguhoidjad soovitavad raamatuid, olin ma hästi positiivselt meelestatud. Muidugi ma soovitan! Soovitan hea meelega. Ah, et kümme? Olgu, kümne leidmine pole mingi probleem!

Kirjutasin siis paarkümmend pealkirja paberile, et neist raamatutest ma rääkida tahangi ning küllap jõuab täpsema kümme sealt välja sõeluda. Jätsin paberi laua peale ja läksin süüa tegema. Selleks ajaks, kui kartulivesi keema läks, oli nimekiri kasvanud veel kümnete nimetuste jagu ning iga kord, kui ma olin valmis mõne neist maha kriipsutama, kostus haledaid kiunatusi ning kriiskavaid karjeid.

Kuidagi pidi sellest aga üle saama! Üheks võimaluseks oleks end žanriliselt piirata. Teise variandina võiks ju leida kümmekond toredat nende hulgast, mille viimase aasta jooksul lugenud olen, kolmandaks… Hirmsasti tahaks öelda, et mul on nelisada lemmikraamatut ning vähemaga mina ei mängi! Isegi karme piiranguid kasutades oli nimekiri ikka pigem paarikümne- kui kümnepealine. Hmhh! Ja need pead vaheldusid. Raamatud, mille eile olin valmis välja jätma, roomasid täna hommikul tagasi, vaheldudes lõunasöögiajaks taas millegi muu vastu. Ma sain aru, et olin ülesandepüstitusest täiesti valesti aru saanud. Ma ei pea mitte rääkima kümnest kõige-kõigemast, vaid neist kümnest, mis kõnetasid mind… teisipäeva varahommikul esimese ja teise kohvikruusi vahel. Jah, nii oli võimalik kümme raamatut välja selekteerida.

Aga mille järgi ma siis selekteeriksin, küsisin ma endalt. Laual olid nii ulme kui luule, lapsepõlves meeldinud ja palju muid piiramisvõimalusi. Iga üksik neist kippus liikuma suunas, et oma postitust alustaksin ma ikka sellest, kuidas ma lapsena lugemist vihkasin. Mulle väga meeldis, kui mulle raamatuid ette loeti. Mulle meeldis lugusid ise välja mõelda ning neid siis läbi mängida või omaette jalutades lauludeks leelotada, aga lugemist vihkasin ma kogu hingest. Lugemine polnud mingi arvutamine! Arvutamine oli lõbus ja mänguline ja kiire ning tänu vanema õe ja venna õpikutele ka läbivalt huvitav. 7-aastase minu jaoks oli eriti lummav veerida võõraste õpikunäidete põhjal selgeks, mis asi on murd ja kuidas nendega arvutatakse, korrutamine ja jagamine oli kontseptsioonina selged juba enne kooli. Ilmselt ma matemaatikaülesannete kaudu esmase lugemisoskuse omandasingi, kuid ilukirjanduse jaoks sellest ei piisanud. Ise lugemine oli aeglane ja igav. Pealegi oli mul raamatuid armastav vanem õde, kes luges mulle hea meelega ette nii juturaamatuid kui lugemikutekste. Nii ma oma hinded kätte saingi – tema luges ette, mina jätsin meelde ning järgmisel päeval „lugesin” peast, veerides mingites kohtades sõnade algusi ning minnes mälu pealt edasi. Päevikus ilutsevad märkused „Mairi luuletab sõnalõppe”. Luuletas, jah!

Ma mäletan tänaseni, kui meile viienda klassi alguses aasta kohustusliku kirjanduse nimekiri kätte anti. Ma läksin koju, helistasin emale tööle ning nutsin telefoni otsas, et nii paksud raamatud ja nii palju ja kohe esimesena pidime lugema Eduard Petiška „Vanakreeka muistendid ja pärimused”. Ema lohutas mind, et need on nagu muinasjutud. Mina ei uskunud, kuid hakkasin sellegipoolest pusima. Selgus, et need olid palju paremad kui muinasjutud. Need olid suured lood kangelastest, koletistest, jumalatest ja kõikvõimalikest seiklustest, kus uus põnevus tuli peale nii kiiresti, et ka aeglase lugemise korral miski igavaks muutuda ei jõudnud. Hoopis fantaasia hakkas tööle ning joonistas lood veel uhkemaks. Öeldakse, et iga lugemist vihkava lapse jaoks on kuskil „see õige” raamat ning antiikmütoloogia lood olid seda just minu jaoks. Täna töötan ma raamatukogus ennekõike just laste- ja noortekirjanduse töölõigus, seega tabas mind tolle tingliku teisipäevahommiku esimese kohvi juures mõte, et paneks kirja kümme raamatut, mida ma julgelt soovitan neile tänasetele varateismelistele (või veidi nooremate-vanematele), kes veel lugemist enda jaoks leidnud pole, kuid loomulikult ka neile, kes selle enda jaoks juba ammu huvitavaks on töötanud.

.

1. Jorma Kurvinen „Hundikoer Roi” – ma alustan ühest pisikesest raamatust, mis oli teismelise minu lugemislaual kümneid kordi. Raamatu peategelane, teismeline poiss, kohtab esimestel lehekülgedel tänaval oma õpetajat, kes tuletab meelde, et suvetöö ei tee end ise ära. Selles poisis oli midagi samastumisrõõmu pakkuvat – ta oli pahur, introvertne ning ei saanud kõigega just kõige paremini hakkama, kuid samas hooliv tillukese naabriplika ning suure hundikoera suhtes. Sellesse tillukesse raamatusse mahub nii argist suve kui ka üsna pöörane krimiseiklus, millesse poiss ja koer koos satuvad, kui tilluke naabriplika oma koduhoovist… Ahh, lugege ise!

.

.

2. Otfried Preussler „Krabat” – see on teine raamat, mille ma oma lapsepõlvest kaasa võtsin. Meil kodus “Krabatit” ei olnud, kuid raamat kuulus läbiloetavate hulka pea igal koolivaheajal, mil ma vanaema juures maal olin. Ma jumaldasin seda raamatut! Kõik saab alguse sellest, et üks kodutu poiss satub veskisse ja jääb sinna õpipoisiks. Õpipoisse on täpselt kaksteist ning igal aastal juhtub keegi neist surema, mille peale kohevarsti tuleb veskisse ka uus poiss. Ja see pole loomulikult ainus asi, mis veski juures veidrat on. Mina mäletasin raamatut kui imeilusat armastuslugu, kuid kui mu sõbrad asusid nagu üks inimene rääkima, et see oli „kõige õudsem raamat”, mida nad lapsena lugesid, siis tuli üle lugeda. Jap! Ikka veel on see imeilus esimese armastuse lugu, milleni jõutakse läbi maagiliste katsumuste. Poiste ja sõpruse teema on ka soe ja mõnus.

.

3. Bobbie Peers „Lüriidiumivaras” – ma võisin siia ju kirjutada ühe raamatu pealkirja, kuid salaja toppisin ikkagi kuus raamatut. Tegemist on siis lastele mõeldud teadusulme sarjaga, mille lugemine läheb nii kiiresti, et enne ei saa pidama, kui kuues raamat ka loetud saab. Seda sarja soovitan ma mõnuga neile, kellel arvutamine lihtsalt tuleb, kuid lugemine piinavalt keeruline tundub. Raamatu peategelane on poiss, kes jääb silma üliandeka koodimurdjana ning asub seejärel õppima spetsiaalses taibudele mõeldud koolis, milles on kõrgtehnoloogiat rohkem kui siinse kirjelduse peale mõelda oskaks. Näiteks võib ette kujutada ust, millel on (tehis)intellekt ning kes sinuga juttu ajab, sarkastilisi nalju heidab ja vajadusel ka aitab. Kõikvõimalikke botte tuleb seal ette igal sammul ning seiklused, millesse noored satuvad pole grammigi väiksemad kaelamurdvatest.

.

4. Trudi Trueit – Avastajate Akadeemia – njahh, siia sai nüüd sarjanimi, kuid siingi on juba praeguseks tõlgitud viis raamatut ning ilmselt tuleb kuueski õige pea. Oma olemuselt on sari natuke eelmise sarnane, kuid Trueit on hästi palju oma ideid korjanud Pärismaailma teadusest. Iga raamatu lõpus on mitu lehekülge ka sellele pühendatud. Sealt leiab teadussaavutuste ja erinevate teadlaste kohta palju infot, kuid ka loodukaitsetöö ja muude põnevate teemade kohta. Peategelasele lähedal seisvaid tegelasi on rohkem, kool palju liikuvam ning ilmselt ei muuda lugemiskogemust halvemaks seegi, et kuigi raamat on mõeldud 11-14-aastastele, on see rikkalike värviliste illustratsioonidega täidetud.

.

.

5. Orson Scott Card „Enderi mäng” – meie raamatukogudes on see raamat enamasti suurtekirjanduse hulgas, kuid minu meelest sobib see suurepäraselt ka noorele lugejale. Muide, Ameerikas on see kenasti leidnud oma tee ka koolikirjanduse hulka. Raamatu peategelane on alguses küll üsna väike poiss, kui ta (kosmose) lahingukooli vastu võetakse, kuid ta kasvab ning kool ise oma internaadi ja tegevustega võiks varateismelist lugejat vägagi kõnetada. Ender on andekam kui talle keskkonda sobitumiseks kasuks tuleb ning õpetajadki pigem rõhutavad seda, et ta jääks eraklikuks, sest kardetakse, et omaealistega liiga tihedalt suheldes ei suuda poiss oma potentsiaali täies mahus välja arendada. Ender on visa ning hoolimata kõikidest takistustest suudab luua ka kestvaid sõbrasuhteid, leida kaaslasi ja võita samal ajal ikkagi treeninglahinguid. Aga kõigel on hind.

.

6. Anja Portin „Raadio Popov” — ühtaegu argiselt sotsiaalkriitiline kui ka ulmeline ning mängib mõnusalt ka teadusajaloo teemadel. See on soe nõialugu kaasaegse ühiskonna probleemidega, rääkides erinevaid lugusid unustatud lastest. Peategelane on poiss, kes elab isaga. Isa reisib palju ning kuigi ta enamasti jätab pojale selleks ajaks söögiraha, oli sel korral teisiti. Saabumas on ka koolivaheaeg, mis tähendab, et see ainus sooja toidu ports päevas kaob samuti terveks nädalaks ära. Ühel öösel kuuleb poiss aga, kuidas kirjakandja paneb tema ukse taha ajalehe koos võileivaga. Paljude kihtidega raamat on ennekõike soe ja seikluslik, kuid mõtlema panev ka.

.

.

7. Kimberly Brubaker Bradley „Õed hundid” — üks väheseid raamatuid selles nimekirjas, milles pole grammigi ulmet. Raamat kahest tüdrukust, kes just loo alguses asendusperesse jõuavad. Lugu jutustatakse 10-aastase silmade läbi ning tema mõistmise kaudu ning see lugu ei ole ilus. See on seksuaalse ahistamise lugu, millega peategelane puutus kokku hetkeks, kuid tema vanem õde hoopis suuremalt. Raamat on hästi oskuslikult kirjutatud ega kuulu kindlasti nende hulka, mis pärast magada ei laseks. Raamatu teiseks liiniks on pisema plika klassis juhtuv. Neil on üks poiss, kes tüdrukuid seljast näpistab, kontrollimaks kas nood juba kannavad rinnahoidjaid või mitte. Mulle väga meeldis, et autor jättis kõlama mõtte — ei ole olemas suurt või väikest ahistamist, on ahistamine ja see on vale.

.

8. Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud” — ja olengi tagasi ulme juurde jõudnud! Muidugi on siin raamatus ka kõike muud, aga kiljuma ajavalt äge on ajarännuteema. Kujutage ette, et kuskil Eestis on üks liivakoobastevõrgustik, mis töötab nagu ajamasin! Kõnnid üht rada pidi, jõuad viie aasta tagusesse aega, kõnnid teist, siis hoopis viiekümne. Ja kui sa täpselt mindud teed pidi tagasi ei tule, ei jõua sa koju tagasi. Just sellise koopa peategelane leiabki, kuid seda, mismoodi see kõik täpselt toimib või kuidas on asjasse seotud peategelase isa või tulevikumina, peab igaüks ise lugema. Olge vaid hoiatatud, et autor ei hellita, vaid keerutab lugeja mõtte mõnuga sõlme, sest ajaränd lihtsalt ongi teema, kus iga vastus loob seitse küsimust.

.

9. Mann Loper „Inglite linn” — see maailm on nüüd hoopis midagi muud. Kunagi kauges tulevikus, kui paljud tänased hirmud ja hoiatused on saanud tõeliseks, püsib inimkond väikeste külakestena vanade lagunenud linnade üksikutes piirkondades. Kui aga juba inimkond alles on, siis on nende hulgas ka lapsi ja teismelisi, kes mõtlevad ja tegutsevad eakohaselt. Lonni on üks selline teismeline, kes tahaks tõestada oma väärtust, tõestada, et on juba suur ja võib iseseisvalt tegutseda, kuid alati ei lähe kõik nii nagu loodetud. Karistuse valust toidetuna asub ta läbi lagunenud linna teele, võttes lugeja endaga koos suurtesse seiklustesse kaasa.

.

.

10. Brandon Sanderson „Taevasselend” — on veel üks kosmoselugu, sarja esimene raamat küll rohkem ühe võõrplaneedi lugu. Ka too planeet on olnud kundagi ülikõrgelt arenenud tehnoloogiaga ning siis oma katastroofid üle elanud. Nüüd elavad seal inimesed ning Spensa on tüdruk, kes unistab lendamisest, tähtedevahelisest lendamisest. Ainus võimalus on saada sisse lennukooli, kuid see ei pruugi nii lihtne olla. Ma pean tunnistama, et kaalusin pikalt, kas ma tahan siia panna Sandersoni seda sarja võis siis Terassüdame sarja. Mõlemad on kirjutatud noorele, kuid mitte liiga noorele lugejale ning mõlemad on võitnud koha mu südames. Tõsi, võrreldes teiste selle nimekirja raamatutega on siis sõnu rohkem. Sanderson armastab pikalt lobiseda, kuid siin on ka hoogu ja fantaasiat, hulganisti unistusi ning kärutäiteviisi takistusi nende unistuste teoks saamisel.

Lõplik otsus Taevasselennu sarja kasuks sündis mõttest, et mul on siin hunnik “poistekaid”, et paneks siis selle, mille peategelane on tüdruk. Aga kui ma nüüd vaatan oma nimekirja, siis kuue esimese raamatu peategelane on poiss ning neljal järgmisel tüdruk. Sai üsna võrdne mu meelest. Pealegi on kõik need raamatud sellised, et mingit jaotamist “poistekateks” ja “tüdrukutekaks” kindlasti teha ei saa — on raamatud, hoogsad ja huvitavad, neile, kes tahaksid, et lugu kiiresti liiguks, neile, kes ei karda tehnoloogiaid, võõraid maailmu või teistsuguseid elukogemusi. Pealegi on kõikide nende raamatute peategelased üsna suured introverdid — introvertse inimesega on aga, teadagi, palju mõnusam tugitooli jagada — ta ei kuku lobisema, kui sina tahad looga edasi minna.

Jah, kui ma alustasin sellega, et kümne raamatu valimine on tohutult keeruline, siis nüüd üles vaadates saan nentida, et tegelikult olen ma ka siia postitusse suutnud 25 raamatut ära peita (kui sarja kõik raamatud üles lugeda, sest kes siis ainult esimest loeb, ikka tahaks piiluda järgmisesse ka). Nüüd on ilmselt aeg valada välja oma teine hommikukohv ning panna siia kiiresti punkt. Muidu juhtubki see, et teksti sisse tungivad kõik mu pooltuhat kõige-kõige lemmikumat raamatut.

Vahvaid lugemiselamusi!

Mairi Tempel

Ketlin Priilinn “Ta ei teinud seda”

Selle loo sündmused hargnevad lahti ühes Tallinna koolis. Põhikooli viimases klassis õppiv tüdruk leitakse oma maja ees surnuna. Väidetavalt on ta katuselt alla kukkunud või … alla lükatud. Politsei uurib seda esialgu nagu enesetappu. Organite kõrval sekkuvad loosse Patricia paralleelklassi õpilased Lilli, Merete, Melissa ja Karl. Eriti Lilli ei suuda uskuda, et Patricia ennast ära tappis. Mõned päevad enne juhtunut rääkis ta tol hetkel väga elus oleva tüdrukuga ja kusagilt ei paistnud, et tolle peas oleks olnud mingitki enesetapusoovi, vastupidi, Patricia oli küll endast väljas (kiusamise pärast), kuid teatas, et tahab minna edasi õppima gümnaasiumi ning saada hoopis loomaarstiks. Lilli suu läbi saab lugeja teada, et Patriciat oma klassis kiusati, sest ta oli hästi vaikne ja omaettehoidev tüdruk. Pealegi polnud tal moekaid riideid, aga hinnetega oli kõik korras. Noored uurijad saavad pikkamööda teada, et Patricia käis nädalalõppudel kellegagi kohtumas, ja veel seda, et tema telefon on kadunud.

Kusagil poole loo peal jookseb autori tahtel sisse hoopis teine liin. Nimelt selgub, et Lillile meeldib väga keegi — aga see keegi on hoopis tütarlaps — Sofie! Sofie on temast vähemalt kolm aastat vanem, Lilli meelest väga ilus (nii ilus, et paneb punastama) ja tekitab tüdruku hinges suure segaduse. Lisaks saame lugejatena aimu kui segased on tänapäeval peresuhted: kellel puudub peres mingil põhjusel isa, kelle ema vahetab meestuttavaid ja mida nendest isakandidaatidest üldse arvama peaks! Niisiis on meil nüüd tegu tüdrukutevahelise armastuslooga. Autor ei lase sel tundel osaliste jaoks väga keeruliseks ja valusaks minna. Lilli ema küll pisut puskleb ja esiotsa ei taha leppida, aga mis tal lõpuks üle jääb! Ta on ju kaasaegne lapsevanem ja tema enda elu tahab ka elamist. Sõbrad ja klassikaaslased võtavad sedamoodi suhet rahulikult ja igapäevaselt, juttudes selgub, et neil on teisigi selliseid paare tuttavate hulgas. Lilli südamel saab kohe palju kergem. Sofie on samuti väga toetav ja mõistev.

Aga mis siis ikkagi juhtus Patriciaga? Lugege ja püüdke aru saada, et ta ei teinud seda, aga tegi siiski!

Ädu Neemre

Merilin Paas-Loeza “Mida silmad ei näe”

Raamatu kaanel kõnnivad kaks tüdrukut käest kinni hoides soojalt kumava tuleviku poole. Need on Hanneli ja Agnes. Erineva taustaga noored. Hanneli on Tallinna tüdruk, ta on andekas klaverimängija, keda ootab ees kuulsus ja muusikat täis elu. Agnes elab Tuhakõrve väikelinnas. Oma koju pole ta kunagi kedagi külla kutsunud. Koolis ja tänaval kuuleb ta ainult enda aadressil lendu lastud inetusi — näiteks: “Helistage keskkonnakaitsesse, meil on tänaval reostus,” või: “Jou, vaadake, kirbukott isiklikult!” — ja muud sarnast.

“Agnesele oli juba väikesest peale selge, et kui ta tahab elus läbi lüüa, peab ta palju õppima, teiste arvamustest-ütlemistest mitte välja tegema ja esimesel võimalusel Tuhakõrvest nelja tuule poole tõmbama ja mitte kunagi tagasi tulema.” Kahe esimese asjaga sai ta hästi hakkama, kuid kolmanda asja suhtes ei olnud tal oma neljateistkümne aastaga midagi ette võtta. Hanneli ja Agnese kohtumise asjaolud ei sattunud olema eriti meeldivad. Nimelt juhtus Hanneli emaga raske liiklusõnnetus, ema sai surma. Kellegi auto sõitis talle otsa ja põgenes hiljem sündmuskohalt. Algatati kriminaalasi, kuid autot ei leitud. Hanneli lein on suur, ta ei suuda enam klaverit mängida ja isa otsustab Tallinnast ära kolida. Juhuslikult on Tuhakõrve koolijuhi koht vaba ja kuna isa õde Sigrid elab samas linnas, ongi asi otsustatud. Nii satub Hanneli uude kooli ja temast saab Agnese pinginaaber. Läheb aega mis läheb, aga tüdrukutest saavad head sõbrad. Pikkamööda saab Hanneli aimu Agnese kodusest olukorrast, mis on kõike muud kui meeldiv. Agnese ema Maarika on nimelt joodik, kes terroriseerib oma tütart. Peab au andma Agnesele, kes suudab olla koolis tubli õpilane ja peale kooliaega jaksab käia tööl, et tal oleks süüa ja midagigi selga panna.

Lugeja silme ees avanevad kaks erinevat maailma – Hanneli kodu, kus on soojust ja üksteisemõistmist ning sinna kõrvale Agnese oma, kus valitseb minnalaskmine. Agnesele on tuge vaja ning Hanneli ja tema pere on talle tõesti abiks.

Vahepeal läheb lugu lausa kriminaalseks, Agnese jaoks ohtlikukski, kuid lugeja võib kaanepilti uskuda.

Lugege, võrrelge ja hinnake tulemust!

Ädu Neemre

Jana Maasik “Enne lõppu”

Selle loo kohta kehtib täiel määral eesti vanasõna: “Mõista, mõista, mis (kes) see on — seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline”. Katrina, Alicia, Alt, Andre, LJ, Harriet, Edla jt. on täpselt sellised — pealtnäha pisut lõdva, enesekeskse hoiakuga lõpuklassi tüdrukud ja poisid. Nende igapäevaeluga tutvudes hakkab lugeja aru saama, et tegelikult on nende eludes tubli annus teesklust. Autori tahtel saame me kõige enam teada Katrina siseelust. Vaikne tütarlaps, kes on mõned aastad pidanud toime tulema tõrjutusega, sest on klassi eliidi arvates käitunud halvasti! Katrina on nende aastate vältel püüdnud olla nii tähelepandamatu, kui võimalik, ja see on tal üsna hästi välja tulnud. Ometigi on ka tema olnud osaline inetus kiusamiskampaanias, mille ohvriks sattus klassi kõige haavatavam tüdruk — Edla. Katrina tahtis kõigest hingest kuuluda klassi kõige vingemate tüdrukute seltskonda ja oli valmis selle nimel tegema nii mõndagi …. küll on võimas asi see kambavaim ja soov kuuluda kuhugi!

Aga nüüd on need lood peaaegu unustatud, Edla on koolist lahkunud teadmata suunas. Klassil on käsil kooli lõpetamine ja tundub, et kõik on korras. Suurimad laiskvorstid on asunud õppima ja tundub, et neil on tekkinud isegi mingid tulevikuplaanid!

Katrinast on saanud omamoodi nukker vaatleja (tema parim sõbranna ja kaitseingel Harriet on lahkunud koolist), kes küll registreerib toimuvat, kuid osaleda väga ei soovi. Ometigi käib tema sees ehk hinges vilgas tegevus, mõtted tulevad ja lähevad, on küsimusi, millele ta ise vastata ei soovi, ja ka neid, millele ta vastuseid ei tea. Saame aimu ühest untsuläinud armumisest, üldse tunduvad suhted poistega olevat tundlikus faasis.

Jutustaja pakub meile pildikesi lõpuklassi koolielust, portreesid õpetajatest, pidudest, ilma milleta elu oleks igavam ja vaesem. Palju sõnu, millede vahelt hakkab tasapisi aimuma, et pole see teismelise elu nii lihtne ja ladna midagi! Selgub, et kõigil tegelastel on midagi, millest nad eelistavad mitte mõelda ja rääkida.

Raamatu lõpp on jahmatav, kuid üsna usutav. Kõige eest, mida sa oled teinud või tegemata jätnud, tuleb vist siiski kuidagimoodi maksta … kasvõi nõnda, et satud olema valel ajal vales kohas ja sul on seljas vale parka!

Lugege ja hinnake selle loo tegelaste mõtteid ja tegusid!

Jana Maasik on mitme romaani, laste- ja noorteraamatu autor. “Enne lõppu” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2020. aasta noorteromaani võistlusel esikoha.

Ädu Neemre

Liina Vagula “Täiusliku elu hind”

Kuldne nelik: Marge, Sille, Jaanika ja Carolin. Nad on üle kooli kuulsad, nad on kõige ilusamad, kõige lõbusamad ja kõige targemad. Nad arvavad, et on võitlejad ja ellujääjad. Nad teavad, mida tahavad ja teavad kuidas seda saada. Neile meeldib ilu ja hea elu!

Carolini jaoks saab see kõik otsa ühe hetkega. Ta ärkab kummalise peavaluga tundmatus koledas ja kõledas toas ning mis kõige hirmsam — ta ei saa aru kuidas ta sinna sattus. Ainus tunne, mis teda valdab on hirm — ta on röövitud! Hirmutunne kasvab, kui ta avastab, et toas olev vähene mööbel on põranda külge kruvitud. Talle hakkab pärale jõudma, et teda on siia oodatud! Tüdruku sees keevad korraga meeleheide, hirm ja viha. Ta tunneb end jõuetuna ent samas raevukana. Miks peab just tema siin koledas ruumis kinni olema? Miks just tema elu kellelegi ette jäi? See on nii ebaõiglane!

Loo edenedes hakkab lugeja aimama, et pole see kõik sugugi nii ebaõiglane. Selgub, et Carolin on teinud nii möödaminnes haiget ühele oma klassiõele — Nelele –, kelle vend on otsustanud õe eest omal kombel kätte maksta.

Lugu ise on üsna inetu, aga ehk meie koolides siiski ettetulev. Klassis kohe peab olema keegi väljatõugatu, kelle peal “ilusad ja targad” saavad ennast vajadusel välja elada. Seekord ei aita ka koolivahetus ja Nele lool ei ole õnnelikku lõppu. Kahjuks on meie tublil Carolinil selles oma osa. Võitlejast Carolin pääseb küll oma vangistaja käest põgenema, kuid enne seda leiab ta Nele päeviku. Ta hakkab pikkamööda aru saama, mida ta tegelikult on korda saatnud.

Loomulikult käivitub tüdruku otsimisprotsess ja seegi on üsna tavapärane — esialgu ei võta see üldse vedu, politsei pole aktiivne, tegemist on teismelisega, teadagi. Küll ilmub ise välja! Nii mõnigi kivi langeb psühholoogide ja pedagoogide kapsaaeda — nad ei ole piisavalt huvitatud hädasolija aitamisest. Carolini loo lõpp on siiski rõõmsam — ta on elus, talle on selgeks saanud, et kõik pole kuld, mis hiilgab, ja elus on siiski tarvis vähemalt mõnda inimest, keda võib usaldada.

Lugege ja püüdke olla nii Nele kui Carolin — kumb roll on teile sobivam?

Ädu Neemre

Ene Sepp “Lumelinnu surm”

Isabel on 14-aastane tütarlaps, kes elab ja õpib kusagil Eestis. Tal on kaks südamesõbratari: Mariliis ja Anna. Kolmik on alates esimesest klassist olnud lahutamatu, kuni ühel ilusal augustikuisel päeval selgub, et Isabel jääb üksi, sest Anna pere kolib Tartusse ja Mariliis asub elama Soome.

Üksijäämine on hirmus hoop ja tüdruk ei oska sellise tühjusega hakkama saada. Kodused teda ei aita — ema leiab, et ta on oma üksinduses ise süüdi, et kaaslastega tuleb püüda suhelda, ise rohkem panustada. Helena (Isabeli tubli ja särav õde) parastab ja justkui naudib kujunenud olukorda. Lisaks kõigele hakkab Isabelile tunduma, et Anna ja Mariliis ei tahagi teda enam tunda ja temaga tegemist teha. Et neil on juba tekkinud uued sõbrad ja nad on ta unustanud.

Lohutust pakub netifoorum, kus tekivad uued tuttavad, kes osutuvad asjalikeks nõuandjateks ja ärakuulajateks, eriti üks nende hulgast, kes oskab anda sõbralikku nõu. Klassikaaslased oskavad aga olla eriti kiuslikud ja lausa naudivad tüdrukule haigettegemist. Õpetajad ei süvene, lihtne on süüdistada ja õpilane sotsiaalpedagoogi juurde lükata. Nõnda ei jäägi Isabelil muud üle kui vihata kogu maailma ja kapselduda aina enam.

Halva loo juures on siiski üks hea asi ka — Isabel hakkab kirjutama luuletusi, mis meeldivad kõigile foorumlastele. See tegevus on väga teraapiline. Loo edenedes ja tänu luuletustele satub Isabel väga kummalise, peaaegu uskumatu saladuse jälile!

Lugege ja andke raamatukangelaste tegudele ja mõtetele oma hinnang!

“Lumelinnu surm” on Ene Sepa üheksas romaan. Mitmed tema varasemad teosed on saanud auhindu Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani võistlusel. Romaan “Taeva tühjad tribüünid” (millest ma kirjutasin siin) pälvis Lastekaitse Liidu ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse tunnustuse Hea Noorteraamat 2018.

Ädu Neemre

Kaia Raudsepp “Nähtamatu tüdruk”

Lena on tüdruk, kes ei saa kuidagi omavanustega suheldud. Ta ei saa sõnagi suust, läheb näost tulipunaseks ja kui vähegi saab jookseb lihtsalt minema. Loo alguses tundub, et ta on kummaline ja veider. Klassikaaslased sõna otseses mõttes kiusavad teda ja kogu koolielu on päris paras põrgu. Iga päev klassis on Lenale selge piin. Kui noor kirjandusõpetaja tahab teda aidata, siis see ajab tüdruku veel rohkem segadusse. Lugeja tunneb Lenale kaasa ja saab aru, miks ta tahab olla “nähtamatu tüdruk”. Oma lähedaste seltskonnas pole asi nõnda hull, aga üldiselt on ta ka seal üsna sõnakehv, mis paneb mõistagi ema muretsema.

Sündmuste edenedes saab lugejatele selgeks, et tüdruku peas toimuvad keerulised protsessid — ta lihtsalt tõlgendab igat endale suunatud sõna omamoodi. Üks lihtne lause tekitab Lena peas küsimuste keeristormi, millega ta tavaliselt hakkama ei saa. Nõnda jääbki tast mulje nagu mingist “tummahambast”, kellega suhelda ei saa ja lõpuks keegi enam ei tahagi.

Muutuse toob kohtumine Tom Tomsoniga. Tomil pole suhtlemisega mingeid probleeme. Vastupidi, Tom hakkab Lenat ja tema peas toimuvat “lahti muukima”. Ta püüab tüdrukule selgeks teha, et suhtlemine pole keerukas julgustükk, et tuleb olla rahulik ja positiivne ning kõik lähebki paremaks. Lugu näib lõppevat õnnelikult, sest Lena saab pikkamööda oma sisemisest segadusest üle, leiab endale isegi sõpru, kuid siis juhtub midagi hoopis ettearvamatut. Nimelt selgub, et kohtumine Tomiga polnud sugugi nii juhuslik, kui algul paistis…

Lugege ja saage teada kuidas asjad tegelikult olid!

Kaia Raudsepp on sündinud Võrumaal. 2018. aastal lõpetas ta Tartu Ülikoolis infokorralduse eriala. “Nähtamatu tüdruk” on tema esikromaan.

Ädu Neemre

Eet Tuule “Sundsuvitaja”

Kõik saab alguse ühest mälupulgast, mis Tanelile kõrvalisel tänaval sunniviisiliselt pihku surutakse. Sellele järgneb võtmete varastamine ja sissemurdmine korterisse. Enne seda aga kaklus ja poiste omavaheline mõjupiirkondade jagamine. Asjasse sekkub politsei, lugu ise läheb aina segasemaks ja konstaabel Leena arvates ka aina ohtlikumaks. Lõpeb kooliaasta ja algab Taneli “sundsuvitamine” algul vanatädi Miina juures Keilas, natuke hiljem Nääri talus. Taneli kaaslaseks saab hakkaja ja rõõmsameelne Sandra, kes teeb paadunud linnapoisi tuttavaks maaelu, looduse ja muidugi terve hulga lindudega, sest Sandra suur kirg on ornitoloogia. Kurikaelad ei jäta Tanelit siiski ka metsade taga asuvas talus rahule … ja pealesunnitud suvitamine/põgenemine aiva jätkub.

Loetelu selles loos ettetulevatest olukordadest saab järgmine: koolikiusamine, pisut hapuks läinud peresuhted, narkootikumid, esimene armastus, usk inimeste headusesse ja lootus õnnelikule lõpule. Loe ja leia need üles!

Ädu Neemre

Olavi Ruitlane „Vee peal”

Kui pole just kalamehehinge, siis tundub kalapüük üks maailma igavaim tegevus, ja kui igav võiks veel olla sellest kirjutatud raamat??! Lükkasin raamatu kättevõtmist aina edasi, sest olin kindel, et see raamat pole küll minu jaoks. Aga võta näpust! Et kalapüügist ja kaladest on nii ägedalt võimalik kirjutada, vaat see on elamus! Rääkimata sellest, et see raamat polegi mitte niivõrd kalapüügist ning selle harrastuse valudest ja võludest, vaid vähemalt samavõrra coming-of-age raamat, ühe poisi — ehk siis autori — lapsepõlve lõpu ja meheks kasvamise lugu. Pole just palju kirjanikke, kes kirjeldavad sündmusi lapse või noore silme läbi ja suudavad jutustusele anda usutava, autentse hääle. Ruitlane on sellega minu meelest suurepäraselt hakkama saanud — 12-aastase poisi mõttemaailm ja keelekasutus on „päris”, mitte liialt titelik või, vastupidi, täiskasvanulik — ehkki kurbnaljakalt elutark ja lõpu poole üha poeetilisem; ehedust lisavad võrokeelsed dialoogid (hea, et kogu jutustus pole võrokeelne—see oleks minu jaoks liialt pingutav lugemine!). Pane jutustaja humoorikatele või kurbnaljakatele kalamehe- ja muidu juttudele veel juurde Lilli-Krõõt Repnau võrratud, täpsed ja lihtsad, mustvalged pildid, ja elamus on garanteeritud!

Ja see poiss…, see mina-jutustaja, on tohutult sümpaatne. Ühtaegu nii tõsine, asjalik, elutark ja siiras. Ta elab teisest eluaastast saati koos vanaema ja vanaisaga, ehk Mamma ja Papaga, Võrus, 200 meetrit Tamula järvest (miks just vanavanematega, sellele selgitust ei anta); tema lemmikharrastus — ah, mis harrastus, kogu tema elu mõte! — on kalapüük, ja tema parimad sõbrad on Kalju ja Kolja, kõvad kalamehed. Värvikaid karaktereid — „retse ja pooletoobiseid joodikuid”, nagu autor neid ise on nimetanud — on teisigi. 1970ndate-80ndate kolkalinna elu pole ainult lill. Aga olgu muu eluga kuidas on — kiusamine koolis, tüütud aiatööd, agressiivsed joodikutest naabrid, sõim ja peks, karmi käega vanaisa vms — järve peal on paradiis. Paradiis, kuhu saab ikka ja jälle põgeneda, sest „Siin unustabki kõik ära. Aga niipea kui me sadamas paadist välja astume, saab elu meid kätte, nii see juba on.” (84)

Isegi kalapüügijutud ja poisi õppetunnid järvel on nii põnevalt, haaravalt edasi antud, et kordagi ei lähe igavaks ega tüütuks; eriti lahe on kaasa elada mina-jutustaja „suurhetkedele”, kus ta vanadele kogenud kalameestelegi silmad ette teeb ja teenib välja igatsetud tunnustuse: „Vana kala, poolteist kilo silmaga, mitte grammigi alla! Käed värisevad ja süda taob. Kalamehed on minu juurde kogunenud ja hõiskavad mu latika üle. Ei saa salata—nende jutt on omajagu mõnus ka… „Ega sepa käest ei olõ häbüasi pessä saia!” ütleb üks. „Kon koolin nii häste püüdma opatas?” küsib teine.” (142) Rääkimata eluohtlikest olukordadest (olla keset jääd vahetult enne jääminekut, kui kaldast lahutab sind juba sadakond meetrit vett…!), millest muidugi saavad edaspidi vahvad ja olulised kalamehejutud.

Aga mitte ainult üha edukam kalapüük ei tee poisist meest. Esimene armumine toob kaasa naaber Valteri kogenud nõuanded esimeseks kohtinguks. „Valter teab neid asju! Kui tütarlapsel veidike oodata lasta, hakkab ta närvitsema, et äkki on mul veel keegi, või et ta pole piisavalt ilus. See ajab nad hulluks. Kui kohale tulen, pean vabandama, et mul oli tegemist, kuna tegusad mehed on hinnas. Sealt edasi pean ainult raha puistama.” (162). Kui Kolja ja Kalju on talle jaganud valdavalt kalapüügialast tarkust, siis „kõva rusikaga” Valter õpetab talle ka koolis enda eest seisma, mis toob talle küll direktori käskkirja, kuid lõpuks ka teatud lugupidamise ja koolikiusu lõppemise.

Raamatu peaaegu-et lõpetab juba noorukiikka jõudnu poeetiline ja siiras armastusavaldus oma kodulinnale, kodujärvele, elule: „Päike peegeldub jäält, mitte kedagi pole, terve peegelsile päikesest kiiskav järv on minu. See ei kannagi kedagi peale minu, mul on järvega kokkulepe, ma lepin alati kokku. /…/ Ei usu, et kusagil on niimoodi. Ainult siin. Ma pole siit kunagi ära saanud, pole tahtnudki… Kuhu ja milleks, kui maailma parim on siinsamas? Eimittemilleski… Kõik on nagu see jää. Nii õrn. Nii ilus ja habras. Elu. Nii lihtne on kõigest ilma jääda, üks vale samm, ei pruugi arugi saada, kui see on juba tehtud ja kuhugi tagasi astuda ei ole… Mul on nii pagana hea meel, et see kõik on minu jaoks olemas.” (195)

Prima Vista eelüritusel, kohtumisel Wildes 17. veebruaril tunnistas autor, et hakkab raamatu põhjal kirjutama filmistsenaariumit. Raamatust veel paraja „laksu” all, jään põnevusega filmi ootama!

P.S. See lugemissoovitus sai valmis kribatud täpselt päev varem, kui ilmus uudis, et Apollo lugejad valisid Ruitlase raamatu 2015. a. parimaks romaaniks. Raamat on ka kulka nominentide ehk siis kuue parema hulgas — laureaat selgub emakeelepäeval, 14. märtsil.

Annika Aas

Jodi Picoult “Üheksateist minutit”

Selle raamatu tõi tagasi üks neiu umbes järgmiste saatesõnadega: “Miks nad niimoodi teevad? Miks nad ometi niimoodi teevad? See on nii vale! See kaanekujundus ei sobi ju üldse raamatuga! Vaadake! Malbe blond neiu käsipõsakil leblaskledes kaugusse vaatamas… Oleks tal siis vähemalt püstol  kaisus, oleks natukenegi raamatu meeleolu. Ja peategelane ei olnud blond! Ja pealegi, ei saa ka öelda, et see tüdruk oleks üksinda peategelane. See kaanekujundus peaks olema palju tumedam, palju süngem, palju abstraktsem… Või mingi koolikoridor või midagi sellist… Ja siis see “Armastusromaan”! See ei ole armastusromaan, see on psühholoogiline romaan. Kui nii suur tahtmine oli mingi määratlus kaanele kirjutada, kirjutanudki siis “Psühholoogiline romaan”. Või siis juba otse: “Romaan koolitulistamisest”…”

Võtsin selle jutu peale raamatu koju ja hakkasin lugema: “19 minutiga on võimalik ära niita majaesine muru, värvida juukseid või jälgida kolmandikku hokimängust. 19 minutiga võib küpsetada küpsiseid või lasta hambaarstil plommi paigaldada; selle aja jooksul on võimalik viieliikmelise pere pesu kokku voltida. /—/ 19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Jne. Lõpuni välja.

Sisu ei tahaks siinkohal väga ära seletada, piisab vast valikust märksõnadest: kool, kasvamine, lahkukasvamine, koolikiusamine, kohandumine, ootused, valikud, valed, laste suhted vanematega, vanemate hirm last valesti kasvatada, töö- ja pereelu klapitamine, suhtevägivald, kättemaks, haavad ja armid, tõde ja õigus, surm ja edasielamine, pisut ka sõprust ja armastust.

Raamat on kirjutatud mitmest vaatepunktist — Josie ja tema ema Alex, Peter ja tema ema Lacy ning politseinik Patrick — natuke stiililises segapudrus (on nii naisteka, noorteka kui krimi elemente), aga üldtoonis usutavalt ja igale tegelasele kaasa elama panevalt. Igatahes valusal teemal ja mõtlemapanevalt. “”Peter, kes tõmbas tikku?” Peter kergitas pead. “Kes ei tõmmanud?””

Raamat ei ole Eestis just kuigi palju tähelepanu pälvinud, tõenäoliselt just seetõttu, et sihtgrupp, kellel raamat mõeldud, ei ole seda üles leidnud. Jutu algusesse tagasi tulles — kujutage ette, et raamatul oleks umbkaudu selline kaanekujundus, nagu sel ingliskeelsel või tol saksakeelsel.

Tiina Sulg