Posts Tagged ‘arenguromaan’

Teismelise keha noortekirjanduses

Mõni inimene võib terve elu elada nii, et tema keha ja kehalisus ei saa mitte mingisugust eraldi tähelepanu tema enda ja/või teiste poolt. Mõni inimene aga võib tunda end lausa oma kehas lõksus pannes tähele igat väiksemat muutust. Kõige suuremad (ja sageli häirivamad) muutused leiavad inimese kehas aset teismeeas, seda ei tee ka valutumaks ümbritsevate inimeste kommentaarid kasvava keha kohta. Noortekirjanduses on selle teemaga erinevatel aegadel erinevalt toimitud. Viimaste aastatel on silmajäänud kolm raamatut, mis lähenevad keha teemadele huvitavalt ja valgustavad seda uutest nurkadeks.

Sarah Crossani „Üks“ pajatab loo teismelistest siiamikaksikutest, kelle lõppeesmärgiks on nende kokkukasvanud kehade lahti opereerimine. Raamatu peategelaseks on Grace, kes on kaksikutest pisut tundlikum, õrnem, haavatavam. Tegevustik on edasi antud justkui päevikuna, hakitud lausetena, mis mõjuvad proosaluulena ja tunduvad olevat emotsioonidest tugevalt laetud. Crossan on teinud väga põhjaliku eeltöö, et õppida tundma siiamikaksikute hinge- ja kooselu, sest see kontseptsioon on osa meie reaalsusest, aga tundub ääretult võõristava kogemusena. Tavalistele teismeliste rõõmudele ja muredele lisandub nende kahe tüdruku puhul ka hirm tuleviku ees, ehk kuidas tulla toime, kui nende kehad on lahutatud, kas nad mõlemad üldse elavad selle operatsiooni üle. Raamatu puhul ei ole tegemist mingi kirjandusliku suursaavutusega, olulisem on romaani puhul noore lugeja emotsionaalsele küpsemisele kaasa aitamine.

Christoffer Carlssoni „Oktoober on kõige külmem kuu“ on tegelikult kriminaalromaan, aga taustal toimub peategelase Vega seksuaalne ärkamine ja esimesed vihjelised kokkupuuted seksuaalse ahistamisega. Meeskirjanikud on naislugejate hulgas kurikuulsad oma äpardlike absurdsusesse kalduvate naistegelaste ja nende seksuaalsuse kirjeldamisega, kuid Carlssonil on see õnnestunud. Vega on enesekindel ja ennast kehtestav, kes kirjeldab häbenemata oma seksretkedest, õnneks ei domineeri need nii teksti üle, et võiksid muutuda labasusteks. Antakse aimu ka vanemate meeste soovimatust tähelepanust noorte neidude suhtes, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed, kuid Vega kiire reageerimine kõrvaldab need juba eos. See raamat ei aita viia lugejat mitte kuskile, aga siiski on ta huvitav lisandus kehateemaliste kirjutiste hulgas.

Eliis Grigori „Teibitud suu“ on kahest eelnevast erinev oma osalise autobiograafilise tausta ja informatiivsuse poolest. Elenora on 14-aastane anoreksiat põdev tüdruk, kes hakkab söömishäirete osakonnas ravil olles päevikut pidama. Päevikule on vahele pikitud on erinevaid katkendeid blogidest, arstidelt, internetist söömishäirete olemusest ja selle avaldumisest. Elenora räägib, miks ja millal tal söömishäire tekkis, ning kuidas selle häire ravi edenes. Sissevaade söömishäirega inimese hingeellu on hirmutav ja õõvastav, aga samas aitab lugejat ennast, kellel peaks sarnane mure olema, või kelle lähedane on häirega kimpus. Söömishäirega käib sageli kaasas kehataju muutumine ning ka sellest on Grigori mõningal määral kirjutanud, kuid kuna see on niivõrd valus ja seletamatu hirm, siis mitte eriti põhjalikult.

Kõik kolm raamatut on omanäolised ja huvitavad lugemiselamused. Mõeldud täiesti erinevate lugemisvajaduste ja –murede rahuldamiseks, lahendamiseks. Selliseid raamatuid võiks muidugi olla rohkem, ja eriti eesti kirjanike sulest, aga aega on. Mõned kehalisuse ja kehatajuga seotud teemad vajaksid rohkem küpsemat analüüsijat ja kirjutajat.

Liis Pallon

Advertisements

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“ (2010, e.k. Terje Loogus 2018)

Juba aastaid on noortekirjanduse tõlgete hulgas domineerinud tõlked inglise keelest ja ausalt öeldes kipuvad need lõpuks üsna üheülbalised tunduma. Seetõttu mõjub saksa autori Wolfgang Herrndorfi läbimurdeteos nagu sõõm värsket õhku. Et ainuüksi 200 leheküljele võib nii palju ära mahtuda! Olla ühtaegu äge ja naljakas roadmovie’lik seiklusromaan ja samas käsitleda naljatleva kergusega hulka lihtsamaid ja raskemaid teemasid: inimeste erinevused ja eelarvamused, sõprus ja armastus, väline versus sisemine veetlus, koolitarkus versus reaalne elu, rassism, vaesus ja alkoholism, jne jne.

14-aastane Maik Klingenberg on pärit pealtnäha rikkast ja korralikust perest ning käib ühe Berliini gümnaasiumi 8. klassis, kus ta on nö hall hiireke, keda keegi ei märka, sh ka imekaunis Tatjana, kellesse Maik salamisi armunud on. Ühel päeval ilmub klassi uus poiss — vene päritolu mongolisilmadega ja „asotsiaalse“ välimusega Tšikk, kellest saab jutustuse sündmustiku käivitaja. Nimelt selgub, et Maiki ema on alkohoolik ning sel ajal, kui ta nädalatepikkusel võõrutusravil viibib, sõidab isa armukesega puhkama, jättes Maiki üksi koju. Maiki ukse taha ilmuv Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga suudab Maikile selgeks teha, et temagi on ära teeninud ühe pisikese „puhkusereisi“ ning Tšiki ettepanekul suunduvad nad Valahhia poole (mitmetähenduslik sõna, mis tähistab nii piirkonda Rumeenias kui lihtsalt kolgast). Siit algabki seikluslik ja tragikoomiline teekond, mille sisse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, viljapõlde, prügimägesid ja kaevandusi.

Maik satub järsku niivõrd teistsugusesse keskkonda, et see tundub talle paralleelmaailmana, või õigemini tundub talle nüüd kogu varasem elu ja teoreetiline kooliteadmine paraja paralleelmaailmana. Õpitu tuleks vast isegi kasuks, kui oskaks seda natukenegi rakendada. Tšiki puhul on muidugi vastupidi — praktika domineerib teooria üle, elu on õpetanud ellu jääma. Teekonnal õpivad mõlemad.

Maiki suureks üllatuseks selgub, et veidra kesta all on inimestel hea süda ja võhivõõrad inimesed aitavad neid mitmest pöörasest olukorrast välja. „Väiksest saati on isa mulle õpetanud, et maailm on paha. Maailm on paha ja inimene on ka paha. Ära usalda kedagi, ära mine võõrastega kaasa ja nii edasi. Seda olid rääkinud mulle vanemad, seda olid rääkinud mulle õpetajad ja televiisor rääkis seda ka. /…/ Ja võib-olla oli see ka õige ja inimene oli 99 protsenti paha. Aga imelik asi oli see, et Tšikk ja mina olime reisil kohanud peaaegu ainult seda ühte protsenti, kes polnud paha.“ (176) Huvitav küll, aga ühel hetkel ei tea Maik enam sedagi, kas ta on endiselt armunud kaunitarist klassiõesse Tatjanasse või hoopis prügimäel kohatud räpasesse ja haisvasse, aga nutikasse ja otsekohesesse Isasse.

Kohati tundub nendega juhtuv tõepoolest väga filmilik, sest situatsioonid on grotesksed ja karakterid meeldejäävad, sündmustik kiiresti arenev. Autor suudab lugejale elavalt silme ette manada püssiga vanamehe kummitusmaastikuna mõjuva kaevanduse serval, poiste kokkupõrke sigasid vedava veoautoga või hoopiski Maiki joobes ema, kes koos kõikvõimaliku mööbliga basseini kargab. Maik ise oma perekonnale hinnanguid ei anna, aga lugeja mõikab, et pealtnäha korralik pere on seestpoolt üsna mäda. Alkohoolikust ema jätab isegi sümpaatsema mulje kui kinnisvaraärikast isa, kes on parajalt kahepalgeline, rassistlik ja agressiivne. Ema moto on: „Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.“ (25) Maik järgib õnneks ema, mitte isa, õpetussõnu ning jääb politseinike ja kohtunike ees ausa versiooni juurde, mitte ei aja kogu süüd Tšiki kaela.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt 2018. a. parimate noorteraamatute hulka. 2014. a. avaldati romaani lõpetamata järg, mis on kirjutatud prügimäel kohatud tüdruku Isa vaatepunktist. Lõpetamata aga seepärast, et autoril diagnoositi 2010. a. pahaloomuline ajukasvaja ning kolm aastat hiljem sooritas ta 48-aastaselt enesetapu.

Annika Aas

Siobhan Dowd „Laps, kelle aeg unustas”

See on minu arvates hästi iiripärane lugu, mille tegevus toimub Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi piiri lähedal 1981. aastal. Ka autor on rahvuselt iirlane, ehkki pole vanemate sünnimaal kunagi elanud.

Peategelaseks on kohe kooli lõpetama hakkav ja kodust minema pääsemisest ning arstikutsest unistav 18-aastane Fergus, kellel on Põhja-Iirimaa rahutuste teemal lõputut sõnasõda pidavad vanemad, poliitvangist vanem vend, kes peaks vangis istuma 30. eluaastani, kaks nooremat õde ja baarimehest onu. Temaga turvast lõikamas käies poiss ühel hommikul rabast surnukeha leiabki. Alguses mõtlevad nad, et tegemist on lapsega, ehkki nii väikeses kohas oleks ometi teada, kui mõni laps kadunud oleks. Siis selgub, et tegemist on rauaaegse surnuga, ja kui enne püüdis mõlema poole politsei laipa teisele kaela määrida, püüavad ajaloolased nüüd hoopis hinnalist leidu omaks nimetada.

Juba mäe otsas politseid oodates (see on ülivarajane hommik) näeb Fergus esimese unenäo surnud tütarlapse elust. Nii hakkavadki Ferguse ja Meli lood paralleelselt jooksma, sest noormees hakkab tüdrukut sageli unes nägema ja mõtleb tema peale ka mägedes joostes.

„Kuidas iganes ma tulevastesse nädalatesse vaatasin, nägin ees surma.”

dowdlapskelleaegunustas2000 aastaga on muutunud nii mõndagi, kuid mitte kõik.

Fergus tutvub Dublinist tulnud arheoloogi Felicity ja tolle tütre Coraga, kes saavad välitööde ajaks toa Ferguse vanemate kodumajutuses, ning noorte vahel lööb silmapilk sädemeid.

F=qv x B, kus jõud F on Cora, q laetud osakesed tema kehas ja v kiirus, millega neid osakesi tahapoole, tüdruku suunas tõmmati. B oli Renault’ sisemus, liikuv magnetväli päikeselaikude, vuhiseva õhu, lobiseva Felicity ja valgete teejoontega, mis vilkusid mööda nagu südametuksed.

Poiss saab arheoloogilt austava ülesande panna leitud tütarlapsele nimi. Tavaliselt antakse nimi leiukoha järgi, seekord on aga kohaga segased lood. Fergus nimetab neiu tal 11-aastaselt pea segi ajanud popstaari Melanie järgi Meliks.

Poisi vaimusilmas ronis tüdruk rabast välja ja tantsis nagu plastiliinist mudel animatsioonis, raputades oma silmadelt mulda maha. „Ma mäge kaevasin ja lõhkusin, ei leidnud midagi, ei leidnud midagi,” lõõritas tüdruk.

Arheoloog kiidab nime heaks, kuna Mel tähendab ladina keeles mett ja see võis Rooma ajastul ta nimi tõesti olla. Mel osutub mitte lapseks, vaid kääbuseks, ja esialgu tanupaelana paistnud punane pael on tegelikult silmus.

Laps, kelle aeg unustas – nii kutsus Meli tema isa. 

Ferguse ema ohkas ja lõi risti ette. „Selline väike tüdruk ja lõpetas seal mäel, Jumalast hüljatud paigas. Pagan pealegi.”  „Ta poleks saanud kristlane ollagi, ema, kui ta sündis enne Kristust.”

Fergus ei ole usklik, ehkki on mõistagi katoliiklane. Tedretähniline sinisilmne kõmrist sõdur Owain, kelle valvepostist kõrgel mägedes ta jooksuringidel möödub, ja kes teda jala väljaväänamise järel aitab, on langenud nelipühilane. Ta hakkas sõduriks, sest see oli ainus võimalus peale kaevanduses töötamise, aga klaustrofoobiaga kaevandusse minna ei saa. Owain oli ka nende sõdurite hulgas, kes Meli mäelt alla transportimas olid.

Ühel päeval oleme pisut abis arheoloogias, seistes teie kõigiga õlg õla kõrval. Järgmisel päeval eskordime näljastreikijate kirste ja võime samahästi olla saadetud siia teiselt planeedilt. Igaüks kohtleb meid nagu värdjaid. Ja enne kui sa arugi saad, vihisevad õhus süütepommid ja kivid.

Iirlased on tapvalt sõbralikud…

Fergus teeb oma lõpueksameid (kolm B-d tagaks talle pääsu Aberdeeni ülikooli), kui peret tabab uus õnnetus, sest vangis olev vend liitub näljastreikijatega. Noormees on ahastuses, sest kuigi tavaliselt suudab ta oma mõtteid hästi põhjendada, ei mõju vennale ei tema jutt ega ema pisarad. Fergusest mõni aasta vanem Michael Rafters, kes on erinevaid vahendeid kasutades sundinud teda jooksutrennides edasi-tagasi üle piiri liikudes pakke üle toimetama, veenab poissi, et tema võimuses on saada kontakti streigijuhtidega, kes võivad Joel käskida nälgimine lõpetada. Ja nii ei saa Fergus lõpetada.

Owain ja Fergus on lõksus. Koomasse langenud Joe on lõksus.

Mel oli lõksus.

Kes ja kuidas lõksust pääsevad või ei pääse, jääb iga lugeja enda avastada.

Vaatamata kõigele süngele ei ole kogu raamat üldsegi ühetooniliselt masendav, sest muidu ma seda ju lugeda ei soovitaks. Noorte inimestega saab igal juhul nalja ka. Ja alati on lootust. (Ja meie pealegi juba teame Belfasti lepingust.)

Meli lugu, ise väga realistlik, annab raamatule juurde kergelt müstilise mõõtme – oh neid iirlasi ja nende unenägusid!

Kirjutatud on kaunilt, mu meelest üks kenamaid ja õigemaid kirjeldusi noore inimese kujunemisest on just siin raamatus: Fergus tundis end nagu kaleidoskoop tuhandest ja ühest helmest, mis ringi kallutades iga viie minuti järel, iga kohtumisega uhiuuteks mustriteks kukuvad.

Mõnest kohtumisest mustrit ei teki, ainult kaos.

Kaja Kleimann

Benjamin Alire Sáenz „Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe”

saenzBenjamin Alire Sáenz (s. 1954) on Mehhiko juurtega Ameerika luuletaja ja kirjanik, kes on kirjutanud ka lastele ja noortele. See, et ta on luuletaja, kumab läbi ka tema proosateostest, mille stiil on raamatust raamatusse äratuntavalt poeetiline ja melanhoolne, kohati tiba sentimentaalnegi. Autori kohta on vast oluline teada, et ta tuli „kapist välja” alles 54-aastaselt (aastal 2000) ning ta on ise möönnud, et käesolev noortekas on kirjutatud justkui teraapiana. Oma seksuaalsusega leppimine ja selle tunnistamine (endale ja/või avalikult) on üheks läbivaks teemaks tema loomingus. Kui „Aristotelese ja Dante” raamatu põhitoon on nukker ja helge ühteaegu, siis PEN/Faulkneri auhinna võitnud „Everything Begins and Ends at the Kentucky Club” käsitleb samuti sõpruse, armastuse ja seksuaalsuse teemasid, isade-poegade, vanemate-laste, õdede-vendade vahelisi suhteid, kuid vähe karmimas vormis. Mõlema raamatu tegevus toimub El Pasos Ameerikas, kus ümberringi palju üksildast kõrbemaastikku ning kohe üle jõe Mehhiko linn Juárez.

saenzaristoteleKuigi raamatu pealkiri ütleb, et Aristoteles ja Dante avastavad universumi saladusi, avastavad nad siiski kõige rohkem saladusi iseenda ja teineteise kohta. Ei ole sugugi lihtne olla 15-16-aastane, kõlkuda kuskil lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ning leida oma kohta maailmas. Kuidas teada midagi kindlat maailma kohta, kui isegi iseenda kohta on raske midagi kindlat teada? Poisid on mõnes mõttes sarnased, teisalt jälle erinevad. Nad mõlemad on pooleldi Mehhiko päritolu intelligentsed üksiklased, kes eakaaslastega väga ei suhtle, kuid saavad hästi läbi oma vanematega. Oma kuulsate nimekaimudega pole neil muud ühist, kui jah, vast vähe kõrgem intellekt kui eakaaslastel, huvi kirjanduse ja kaunite kunstide vastu. Dante on siiski avatuma ja seltsivama loomuga, ta on sõnaosavam ja impulsiivsem, tal on ka oma seksuaalse eelistusega leppimine kergem tulema, ehkki ta siiski pelgab oma emale pettumust valmistada. Arile tekitab aga lisapinget teadmine, et kuna vanem vend istub vangis ning kodus temast sõnagi ei räägita, peab just Ari (enda arvates!) olema see korralik, hea laps, kes vanematele rohkem muret ja ahastust ei põhjusta.

saenzeverythingMa loodan, et raamat tõlgitakse eesti keelde, kuid ka inglise keeles läheb ta ladusalt ja kiiresti, sest autor on sõnadega ettevaatlik ning napp. Ma soovitaksin seda lugeda kõikidel noortel, aga veelgi enam kõikidel teismeliste vanematel. Sest selles loos on Ari ja Dante kõrval äärmiselt olulisteks tegelasteks minu meelest nende vanemad — nende suhtumine oma lastesse ja suhtlemine nendega on äärmiselt mõistev, usalduslik ja lahe. Tõeliselt eeskujulik!!! Just tänu oma emale saab ka Ari lõpuks aru, et armastuses ei saa olla midagi häbiväärset, olgu see siis armastus mehe ja naise, naise ja naise või mehe ja mehe vahel. Armastus on armastus ja see on on ilus igal juhul. Sõpruse ja armastuse vahekord hoiab aga pinget üleval kogu raamatu vältel ning kuni päris viimaste lehekülgedeni ei tea lugeja, milleni Ari oma otsingutes ja põgenemistes välja jõuab. Agressiivsus tulenevat paljuski hirmust (ka hirmust tõde tunnistada) ja Ari on selle ehe näide. Ent seda, kui raske on jääda ainult sõbraks inimesega, kellesse sa oled armunud, väljendab Dante Arile öeldes: „All you [Ari] have to do is to be loyal to the most brilliant guy you’ve ever met—which is like walking barefoot through the park. I, on the other hand, have to refrain from kissing the greatest guy in the universe—which is like walking barefoot on hot coals.” (248-9)

Annika Aas