10 raamatut — Ago Pärtelpoeg

Justin Petrone “Minu Eesti 1”
Manona Paris “Minu Moskva”
Mailis Hudilainen “Minu Peterburi”
Lauri Räpp “Minu Tartu”
Justin Petrone “Minu Viljandi”
Jaan Kross “Kallid kaasteelised”
Hando Runnel “Aadamal oli seitse poega”
Alexandre Dumas “Krahv Monte-Cristo”
Sergei Jessenin “Luulet”
Molière “Tartuffe ehk petis”

Ago Pärtelpoeg

Katrina Kalda „Metsiku maailma melanhoolia“

Üks isevärki teos, mis võtab omal moel kokku tänase ilmaelu pidetused, tulemised ja minemised. Taustal järjest pingelisemaks kiskuv ökopoliitiline olukord, esiplaanil kunstnik, täitsa tavaline inimene, nagu me kõik — ei ole ta mingi liider, superkangelane ega muidu eriliste omadustega tegelane.

Ja need pinged tema eluski on tavalised, sisaldades muuhulgas: 1. enamasti joobnud olekus ja ilmselgelt Diogenese sündroomiga ema, 2. tavalist pedofiilist kunstiõpetajat, 3. veel üht pedofiilist ja pisut pervot üürileandjat (kas on üldse tänapäevaseid prantsuse romaane, kus pedofiile ja/või pervosid ei kohtaks?), 4. mingit udupeast meditatsioonimeest, kes tuleb ja läheb siis, kui talle sobib. Ma ei tea, mida vaene minategelane sõpradeta selles düstoopseks kiskunud maailmas oleks peale hakanud, aga sõbrad tal igal juhul on. Mida ammusemad, seda paremad.

Minu jaoks kõige põnevam avastus selles teoses olid aga kerterre’id. Need Gaudi looklevate hoonete, jurtade ja kääbikuuru ristsugutised valmivad lubjast ja kanepikiust ning autor (sünnilt eestlane) kasutabki nende puhul padueestlaslikku legaliseerimise nippi: ehitusloa taotlemisel ütle ametnikule, et see on “monumentaalskulptuur” ja kõik on õnnelikud.

Muide, guugeldamine näitab, et kerterre’i tüüpi elamispinnal on võimalik ka ööbida: Booking.com või Airbnb kaudu on need leitavad!

Krista Lepik
Tartu Ülikooli infoteaduse lektor

Alexandre Dumas “Kolm musketäri”

Minu lapsepõlves nutitelefone ei olnud. See oli veel nõukogude ajal, enne Eesti Vabariigi taastamist. Televiisorist tuli lastesaateid ainult pool tundi igal õhtul ja üks film pühapäeva hommikul. Minu ja minu eakaaslaste päevad möödusid peamiselt õues kõikvõimalikke musketäre, rüütleid ja indiaanlasi mängides. Tihti vehkisime omavalmistatud sõjariistadega hommikust õhtuni hoovides ja parkides ringi. Palju mängisin ka üksinda. Hetkest, mil uks kodust lahkuvate vanemate järel sulgus, oli kogu maja minu päralt ning täitus hetkega rikkaliku fantaasiamaailmaga, milles ma rigi möllasin.

Ma lugesin ka palju raamatuid. Minu lemmikraamat oli Alexandre Dumas’ „Kolm musketäri“ ning selle järjed „Kakskümmend aastat hiljem“ ja „Kümme aastat hiljem“. Nende teoste tegevuspaiku ning sündmuseid elustasin lõputult. „Kolme musketäri“ lugesin vast vähemalt kümme korda, paremaid kohti veel rohkemgi. See oli minu lemmikajaviide. Suurt rolli minu fantaasiamaailma inspireerimisel mängis ka Odessa filmistuudios vändatud mitmeosaline filmiversioon “D’Artagnan ja kolm musketäri” (1979), mida pühapäeva hommikuti päris sageli televiisorist näidati.

 

Meisterdasin ise omale puuoksast musketärimõõga. Rapiiri käepide sai viimistletud isoleerpaelaga, käekaitsmeks sobis plastikust purgikaas, millele auk keskele lõigatud. Ema õlgkübar peas, vehkisin selle mõõgaga päevad läbi ringi, jahtides kujuteldavaid kardinali kaardiväelasi. Haamriga lapikuks löödud plekist pudelikorgid käisid kuldrahade eest, mängutäringud meisterdasin ise papist ja PVA liimist. Kord ehitasin oma väikestele plastikust mängusõduritele paberist ja pappkarpidest nii suure musketäride linna, et pidin ise toast välja kolima – terve toapõrand oli 17. sajandi Pariisi maju ning losse täis.

 

Mulle, põhikooliealisele poisile, avaldas sügavat muljet, ja mõjutas kindlasti minu maailmavaate kujunemist, Dumas’ poolt meisterlikult kujutatud 17. sajandi aadlimeeste ideaalmaailm. Nende väärikas hoiak ja kõigutamatud põhimõtted, mis tõstsid nad kõrgemale ahnest ning labasest „rahvarämpsust“. Musketäride vankumatu truudus kuningavõimule, mis oli surematu, olgu kuningas ise pealegi surelik või koguni alatu kaabakas. See, kuidas mehe au oli talle kallim kui tema elu, lugu tõelisest sõprusest heas ning kurjas ja sellest, kuidas mehed ei nuta.

 

Alexandre Dumas’ „Kolm musketäri“ on väga mitmekihiline teos. Romaan ei ole kirjutatud ühe korraga algusest lõpuni, vaid avaldati esmalt peatükkide kaupa järjejutuna ajakirjas Le Siècle (1844), mistõttu on omapäraselt sketšilik ning teatavas heas mõttes „seebilik“. Lugu algab kohe ägeda kõrtsikaklusega, põnev süžee, rohkelt duelle ja lahinguid, haarab see lugeja kiiresti endasse. Sealjuures on lugu siiski väga täpne ning detailiderohke, manades lugeja silmade ette rohkelt värvikaid olustikupilte ning tegelasi.

 

Dumas’ karakterid on sageli äärmuslikult reljeefsed või koguni grotesksed, jäädes samas siiski usutavateks, nagu näiteks Athose vaikiv teener Griamud või ahnest argpüksist reetur Bonacieux. Autori kirjanikumeisterlikkus on võimeline veenma lugejat ükskõik milles, nagu näitab salaliku Mileedi poolt jutustatud südantlõhestav vangistuslugu, mis paneb lugeja tahtmatult seda uskuma ning ohvrile kaasa elama, ehkki on suurepäraselt teada, et tegemist on puhta valega.

 

Väga tähelepanuväärne on sellesse imelisse kirjatöösse punutud Dumas’le ainuomane peen huumor, mis kumab läbi peaaegu igast lausest. Naersin korduvalt pisarateni, lugedes selliseid põrgulikult naljakaid stseene nagu D’Artagnani naiseriietes põgenemine Mileedi voodist, Athose kahenädalane purjutamine kõrtsikeldris ja sellele järgnenud absurdne täringumäng või pillajast Porthose nukker lõunasöök ihnsa advokaadihärra ja tema noore naise juures, kust musketär jõudis koju „halvas tujus ja näljasena“.

 

Dumas’ surematut teost on kinolinastatud korduvalt, paraku on see tulnud raamatu reputatsioonile pigem kahjuks. Filmide kvaliteet on väga kõikuv, käsitlus labane ning Dumas’ geniaalne süžee asendatud mingite küündimatute soperdistega. Täielikult puudub nendes Dumas’ peen huumor, mis on sageli asendatud labaste „jalaga perse“ naljadega. Mäletan lapsepõlvest üht kinos nähtud prantsuse filmi. Samal ajal, kui musketärid kaardiväelastega võitlesid, tõmbasid nende teenrid kaardiväelastel rehadega püksid maha. Kaardiväelaste paljad pekised tagumikud olid väga naljakad, naersin ennast ribadeks. See on muuseas ainus mulle teadaolev filmiversioon kus musketäride teenrid, kellel on raamatus väga oluline roll, üldse kaasatud olid.

 

Seni parimaks filmiversiooniks, mida olen näinud, on jäänud Odessa filmistuudio “D’Artagnan ja kolm musketäri”, mis on võrdlemisi süžeetruu, ehkki nõukogulik käsitlus ei ole ilmselgelt soovinud täielikult edasi anda ajastukohast aristokraatlikku vaimsust. Eriti omapärane versioon oli lapsepõlves nähtud vene multifilm koermusketäridest ja kardinali kassidest. Kõige kohutavam asi, mida minu silmad on näinud, on „Kariibimere piraatidele“ sarnanev toode „The Three Musketeers“ (2011), millel puudub igasugune seos Dumas’ suurteosega, kui pealkiri ja tegelasnimed välja arvata. Mulle jääb täielikult arusaamatuks, miks on vaja toota sellist sodi maailma kirjandusklassikasse kuuluvalt teoselt varastatud pealkirja all? Kui autor soovib teha filmi enda väljamõeldud sisuga, siis võiks sellele panna ka enda väljamõeldud pealkirja.

 

Ma soovitan kõigil unustada need filmid ja lavastused ning kindlasti ise lugeda seda surematut meistriteost. Maailmas on vähe raamatuid, mis küündivad sellisele tasemele, olgu siis sisuliselt või tehniliselt. Mina isiklikult lugesin 1957. aasta väljaannet sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“, mida ka teistele soovitada julgen. Hilisem 1977. aasta väljaanne (kollaste kaantega) on kas ületoimetatud või uuesti tõlgitud, igal juhul on see, minu hinnangul, kaotanud teatava osa oma teravusest. Muidugi on mul kahju, et ma pole lugenud raamatu originaalversiooni, mis võiks olla veel iseäranis sügav elamus. Paraku pole ma, laisa inimesena, viitsinud prantsuse keelt ära õppida.

 

Raivo Ird

10 raamatut — Kadri Rohi

1. Aino Pervik “Väikesed vigurijutud“

Puhas kuld! Täpilugu, lammas ja sammal, puupea ja tainapea ja paljud teised toredad mängulised keele- ja mõtteuperpalle tegevad lood. Neid vigurjutte sai lapsepõlves sagedasti ka väikeselt vinüülplaadilt (Helle Kuninga, Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski ilmekas esituses) kuulatud ja ikka imestasin, et kuidas on võimalik nii huvitavalt trikitades jutte luua.

.

2. Jaan Vahtra “Metsajärv“

Peamiselt kunstnikuna tuntud Jaan Vahtra (1882-1947) oli ka andekas kirjanik. Selles kogus on palju toredaid rahvapärimusest ja lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutustusi, mis olid meeldejäävaks esmatutvuseks Lõuna-Eesti meelelaadi ja kohavaimuga.

.

.

3. Fr. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Ehkki Euroopa paljudest muinasjuttudest kokku lapitud ja mugandatud, on see siiski paeluv lugemine, lisaks lummavad Günther Reindorffi filigraanselt väljatöötatud illustratsioonid. Lõpus on ka ports põnevaid kohamuistendeid (“Vinguv jalaluu” jt.). Võib-olla mõjuvad tema jutud ka seetõttu kodusemalt, et mul on Kreutzwaldiga oma seos: temanimeline tänav on kohe mu lapsepõlvekodu kõrval, ning tema nimi (ja seeläbi kaudselt ka tema loodud raamatumaailm) kogu aeg silma all. Lõbus, et nüüdki paistab raamatukogu aknast Kreutzwald — tema mälestuskuju Emajõe ääres.

.

4. Artur Bloch “Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (LR 1982/40)

Lapsena isa raamaturiiulist näpatud raamat köitis tähelepanu eelkõige oma ebatavalise pealkirja ja nõukogude perioodile ebahariliku, autori kontaktse ja lõbustatud portreega esikaanel, samuti seesolevate Loomingu Raamatukogu kohta ebatüüpiliste ning rohkete karikatuuridega. Sisu siis niiväga ei kõnetanudki, tundus lihtsalt üks pingutatud vaimukuste paraad. Ent vanemaks saades ja üha uuesti üle lugedes on ilmselge, et autor on kenasti elutõdesid üles loetlenud 🙂 Meeldib tema irooniline ja tögav stiil. Igapäevaeluski kasutan aeg-ajalt väljendit “Aga see on ju Murphy seadus!”, eriti kui miski asi võtab arvatust kauem aega. Üldiselt tundubki, et autori must huumor passib hästi kokku eestlasliku naljasoonega. Klassika: “Teine järjekord liigub kiiremini” või “Selle, mida te otsite, leiate te alati viimasest kohast, kuhu te vaatate”.

.

5. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Üks suur lemmik, arvatavasti olen seda üle lugenud rohkem kui ühtki teist raamatut. See on ühtaegu nii reisikiri, huumoriklassika kui põhjalik looduseksursioon. Ei tüdi Durrelli viisist vaadelda ja kirjeldada loomi kui inimesi ja inimesi kui loomaliike, nende vahel on hulgaliselt rikkalikke looduskirjeldusi Kreeka lopsakast loodusest. Võrratu!

.

.

Jules Verne “Saladuslik saar“

Väärt lugemiselamus nii lapsena kui täiskasvanuna, mõlemal korral on lummanud peategelaste lõpmatu tarmukus ja leidlikkus — pole sõna otseses mõttes mingit probleemi, mida nad ei suuda asustamata saarel lahendada, jõudes lõpuks isegi telegraafi ehitamiseni. Loogiline, et taolise raamatu kirjutamise (1875) taust on 19. saj. lõpu teaduslik-tehniline edulugu, mil miski ei tundunud võimatu ja kõikvõimalikke avastusi tuli järjest hooga juurde.
Vulkaanipurske tõttu on saare lõpp lausa apokalüptiline, aga uskumatul kombel õnnestub saare-elanikel sealt pääseda, kusjuures see ei mõju isegi ülepingutatuna, sest kogu raamat kulgeb kuidagi ülendatud meeleolus (hmm, teadusehuvilistel ja hakkajatel seiklejatel ei saa ometi midagi halvasti minna!).

.

7. Juhan Jaik “Kaarnakivi“

Jaigi maailm on mu fantaasiaga hästi haakunud. Siin on eripalgelised jutud — on nii huumorit, õudust, melanhooliat kui kuhjaga üle vindi keeratud rahvapärimust, aga moodustavad kokku tugeva terviku. Kaarnakivi-teemalised jutud on mu lemmikud. Lõunaeestlasele äärmiselt soovitatav lugemine! 🙂

.

.

8. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus“

Lugesin seda aastaid tagasi, aga see raamat otsekui sööbis mällu. Ajastu jõhker portree, totalitaarse režiimi võimumängud — loovisikute elu Nõukogude Venemaal, täis pidevat hirmu, viha ja keerulisi valikuid. Helilooja mälestused on 1970-ndatel kirja pannud Solomon Volkov.

.

.

9. Meelis Friedenthal “Mesilased“

Raamatu tegevus toimub 17. saj. lõpul Tartus ning on kirja pandud nii sugestiivselt, et kord ühel eriti hallil ja vihmasel sügispäeval — milline valdavalt raamatus valitses, tundsin vastupandamatut soovi seda raamatut uuesti lugeda, ja raamat oli teisel korral sama hea kui esimesel. Autor on kunagise olustiku väga hästi ja detailirikkalt elustanud — ja võibolla umbes selline nägigi välja ühe kunagise üliõpilase elu? Meeldib ka omamoodi ajarännu moment, nagu liiguks ise reaalselt tolleaegsetel tänavatel ja Emajõe ääres.

.

10. Keith Richards “Elu“

Vaatan seda paksu tellise mõõtu raamatut riiulis alati soojuse ning tänutundega, et see on ka eesti keeles ilmunud. Eelistan alati rockmuusikute autobiograafiaid nendest kirjutatud raamatutele ja Keith Richardsi puhul on see äärmiselt õigustatud, sest ta oskab suurepäraselt kirjutada — kui inimene armastab raamatuid lugeda (ta olevat tahtnud kunagi isegi raamatukoguhoidjaks saada ja tal on mahukas koduraamatukogu), siis väljendub see ka tema keelekasutuses ja kirjeldusoskuses. Noorukina sai alguse tema suur vendlus ja rivaliteet Mick Jaggeriga, alates ansambliperioodist on see juba tüüpilisem rockbiograafia, ehtne ja intensiivne rock’n’roll elustiil… Ehkki see on teda aastatega kõvasti kulutanud, on tegu äärmiselt südamliku inimesega, kes hoolib väga oma perest ja teeb ilmselt muusikat hingega kuni surmani.

.

Kadri Rohi

10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette”

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda”

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita”

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended”

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat”

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis”

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed”

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll”

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo”

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix”

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi”

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad”

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane”

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex”

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask”

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

Antoine Laurain „Punase märkmikuga naine”

Praegusel hullul ajal tundsin suurt vajadust lugeda midagi positiivsete emotsioonide saamiseks. Ei mõrvalugudele ja düstoopiatele! Samas, päris väga roosamannavahulist naistekat ka välja ei kannataks. Selle raamatu pealkiri oli mälusoppi talletunud näoraamatu Lugemise väljakutse grupi soovitusest.

Ongi väga hea raamat! See on rahulikult kulgev jutustus, mis algab küll röövimisega, kuid rohkem vägivalda ei tule, tuleb hoopis mitte enam väga noorte inimeste teineteise leidmise lugu.

Naist, Laure’i, rünnatakse koduukse ees ja röövitakse ta kott. Mees, Laurent, leiab rahast ja dokumentidest tühjendatud, kuid muid huvitavaid asju sisaldava käekoti. Kui selgub, et politseis tuleks enne paberite täitma hakkamist liiga kaua oodata, otsustab mees ise koti omanikku otsima hakata, sest punasesse märkmikku kirjutatu paelub teda ning äratab naise vastu suurt huvi. Üsna keerulisi teid pidi saabki ta naise isiku ja elukoha teada, kuid kotti tagasi viima minnes võtavad sündmused ootamatu pöörde ja nende tegelikku kohtumist tuleb veel mõnda aega oodata.

Mulle meeldis selles raamatus kõik peale kahe asja. (Või kui kaanepilti ka arvesse võtta, siis kolme. Keegi olulistest raamatutegelastest sellel kaanepildil küll kujutatud ei ole.) Esiteks sai raamat liiga ruttu läbi (ehkki kardetavasti poleks selle paksemaks kirjutamine seda paremaks teinud) ja teiseks oli Laurenti tütre Chloé kassi nimi Putin. Prantslased on ju tuntud oma venelembuse poolest. Siis aga lugesin juba mainitud grupist postitust, kus sama asja üle imestati (mina ei imestanud) ja tsiteerin: „Chloé kassi nimi Putin pani mind üpriski imestama, sest miks peaks 12-aastane prantslasest tüdruk panema oma kassile seesuguse nime. Veidi googeldamist ja selgus, et kassi nimi oli originaalis Poutine, mis on Quebec’ist pärit toit (friikartulid kodujuustu ja pruuni kastmega) [allikas: Wikipedia].” Eks see tõlkija otsus siis oli tol päris ammusel ajal.

Ma tahan ka öelda, et raamat on väga prantslaslik, ehkki ma jääksin selle lahtiseletamisega hätta. Aga igaüks, kes loeb, saab sellest ka seletamata aru. Võib-olla näiteks raamatu lõpus, kus kirjeldatakse, mida tegid samal ajal erinevad raamatus esinenud tegelased – alates kassidest, kes teritavad kumbki oma kodus küüsi, ja lõpetades Patrick Modianoga, kes juurdleb, kas panna koma uue romaani esimese lause esimese sõna järele. Hetkel, kui Laure’i jalast ära lükatud baleriina kukub tuhmi mütsatusega parketile, otsustab kirjanik koma mitte panna. Ja nii edasi.

Eesti keeles on samalt autorilt veel ilmunud „Presidendi kaabu”, järgmisena hakkan lugema seda ja loodan sama heale elamusele.

Kaja Kleimann

10 raamatut — Mai Põldaas

Tegin enda kümne raamatu valiku lähiminevikus loetud raamatute hulgast. Kui varasemaid mõjutusi mainida, siis lapsepõlves olid mu suurimad lemmikud Astrid Lindgreni, Eno Raua, Aino Perviku ja Ottfried Preussleri (algul “Väike nõid”, pärast “Krabat”) raamatud – mõni ime siis, et nüüd heameelega ulmet loen! Teismelisena ei olnud mul midagi kooli kohustusliku kirjanduse lugemise vastu – seda ilmselt tänu headele kirjandusõpetajatele, kes selle lugemise huvitavaks oskasid teha. Ja ühtlasi hakkasin kõrvale ise tasapisi ka koduse ja sugulaste-tuttavate raamaturiiulite sisu avastama.

Järgnevalt minu kümme raamatut, mida nimetan täiesti juhuslikus järjekorras. Ja inglise keelest tõlgitute puhul igaksjuhuks lisan, et ise olen lugenud originaale, kuid loodan, et tõlked eesti keelde on õnnestunud!

1. Sari “Eesti novell”, mida praeguseks on ilmunud neli köidet: 2018, 2019, 2020, 2021. Annab toreda ülevaate aasta jooksul ilmunud parimatest juttudest. Saab lugeda tuttavaid lemmikuid ja proovida uusi tulijaid.

.

2. Tõnis Vilu “Tundekasvatus”. Autori viimane raamat, kuid samahästi võiks siin nimetada ka kõik tema eelnevad luulekogud. Huvitav ja omanäoline autor eesti luules. Iga kogu on ise teemal ja oma kontseptsiooniga – põnev!

.

3. Frank Herbert “Düün”. Ulmeklassika, mille tõi päevakorda Denis Villeneuve’i suurepärane film. Raamat, mis on väga hästi ajale vastu pidanud ja mis on jätkuvalt (või uuesti) aktuaalne ühtviisi nii oma ajatute teemade, kui keskkonna teemadega.

.

4. Kazuo Ishiguro “Klara ja päike”. (Hetkel veel ei ole eesti keeles, kuid nägin, et Varrakul on see lähiaja plaanides.) Ishiguro delikaatne vaatlus sellest, mida tähendab olla inimene. Tehisintellekti teema on aktuaalne ja see lugu on jutustatud tehissõber Klara vaatest.

.

5. Markus Zusak “Raamatuvaras”. Teema ei ole uus, võib-olla isegi liiga üle ekspluateeritud, kuid see, kuidas autor oma lugu jutustab on geniaalne! Stiil loeb! Ning minu jaoks on see lugu ennekõike inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. Samuti on see tore lugu sõna, raamatu, lugemise tähtsusest, mida ei tohiks kunagi alahinnata.

.

6. Neil Gaiman “Eikusagi”. See, kuidas Neil Gaiman maailma näeb, on võrratu! Ehitada terve maailm sinna, kust teised lihtsalt mööda vaatavad – on ainulaadne oskus! Nagu seegi, kuidas Gaiman oma lugusid jutustab ja sinna alati ka huumori põimib – olgu teema kuitahes sünge.

.

7. Mehis Heinsaar “Unistuste tappev kasvamine”. Miks ma just selle raamatu siia valisin, on ilmselt Marge Nelgi toredate piltide pärast. Ja siinsed kummalised lood saab jutti läbi lugeda, kui muidu peab natuke tema juttude vahel pausi pidama!

.

8. William Gibson “Idoru”. Üks väheseid Gibsoni raamatuid, mis on olemas ka eesti keeles. Suurepärane, alati ajakohane, põnev, muutuv autor. Sellest raamatust saadik on mul aktiivne huvi Jaapani vastu. Gibsonil on kolm lemmiklinna, kus tegevus enamasti aset leiab: San Francisco, London ja Tokyo. Kaks esimest olid tuttavad, kolmas ootas avastamist!

.

9. Eric Klinenberg “Palaces for the people: how social infrastructure can help fight inequality, polarization, and the decline of civil society”. Midagi ka teadmiskirjandusest. Et see postitus on seotud raamatukogude teema-aastaga, siis Klinenbergi raamat on üks viimase aja suurepärasemaid raamatuid, mis näitab rahvaraamatukogude vaieldamatut vajadust avaliku ruumina. Siin on tore see, et sotsioloogina autor ei kuulu kuidagi erialaringkonda ning nii ei saa teda süüdistada mingisuguses kallutatuses vms. Sest ega raamatukogud ei ole asjad iseeneses, vaid ikka inimeste ja ühiskonna teenistuses.

.

10. Michel Houellebecq “Elementaarosakesed”. Kes veel paremini ja teravamalt lahkab kaasaega, kui mitte Houellebecq! See, ning „Kaart ja territoorium“, on mu arvates tema raamatutest kirjanduslikult kõige tugevamad.

.

.

Mai Põldaas

Négar Djavadi “Disoriental“

Négar Djavadi on Iraani päritolu prantsuse filmitegija ja kirjanik. “Disoriental“ on autori debüütromaan, millega kirjanik on pälvinud palju tunnustust esmalt Prantsusmaal ja Belgias, ning pärast raamatu inglise keeles ilmumist ka rahvusvaheliselt laiemalt.

Lugemiseks auhinnatud raamatu valimine on mingis mõttes alati kindel valik – päris halb ju olla ei saa! Kui aga raamatukaanel on nimetatud kaheksa auhinna võitu, siis viitab see juba millegile enamale. Mina leidsin Négar Djavadi raamatu uudiskirjanduse riiulit sirvides ja huvitava sisukokkuvõtte kõrval kõnetaski teose auhindade rohkus! Et millega siis ikkagi on tegemist? Ja tuleb tunnistada – tegemist on väga liigutava, mõtlemapaneva ja kaasahaarava lugemisvaraga.

Vinüülplaadid teadupärast koosnevad kahest poolest: A ja B pool. Sarnaselt kauamängiva kontsepsioonile on üles ehitatud ka see romaan, mis koosneb kahest osast ja kus minajutustaja sõnul järgitakse muusikaalbumi lähenemist: A poolel on albumi põhilood ja B pool sisaldab A poolele mittemahtunud lugusid. Kas see nn lugude tugevus lugeja vaates tegelikult ka selliselt jaguneb, sõltub muidugi lugejast! Sest tegemist on väga tiheda, mitmest teemast rääkiva raamatuga, kus need erinevad teemad ja kihid on tõeliselt oskuslikult läbi mõeldud ja kokku sobitatud.

Peategelane ja minajutustaja Kimiâ Sadr on iraani pagulane Prantsusmaal. Olles taas suure elumuutuse lävel, mõtleb ta tagasi enda perekonnaloole. Läbi Kimiâ perekonnaloo saame teada Iraani ajaloost 20. sajandil, põhirõhuga 1979. aasta Iraani revolutsioonil – sest tema vanematel oli selles oluline roll. Kimiâ oli sel ajal laps – kuidas tema toimunut mäletab ja mida läbi elas: esmalt revolutsionääride lapsena ja seejärel põgenemine ning pagulaselu Pariisis. Kimiâl tuleb rohkem kui ühel korral ja ühes kontekstis tegeleda sellega, kes ta on ja kuhu kuulub. Need on rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, eneseteostuse kontekst, ning ka ebatüüpiline seksuaalne identiteet.

Loo puhul on tegemist autori jaoks paljuski autobiograafilise materjaliga. Raamatut kirjutades autor muidugi ei tugine vaid enda mälestustele, vaid on tegelenud ka põhjaliku taustatööga. Raamatu näol ei ole tegemist üht- või teistpidi poliitiliselt korrektse teosega, sest see ei kinnita 1979. aastal juhtunu osas ei Iraani ega ka Lääne ametlikku diskursust. Romaanist saab tõeliselt mitmekülgse sissevaate pärsia kultuuri ja see annab aimu, kuidas on olla võetud kellenagi, kes sa ei ole (sisserännanu kuskilt tagurlikust riigist, jms). Kahjuks demonstreerib ka värvikalt, kui silmakirjalik on lääne kultuur.

Ja lõpetuseks: kuigi tegemist on mitmest tõsisest teemast rääkiva raamatuga, siis ei ole see kirjutatud ülearu tõsises võtmes – autor oskab ettetulevate olukordade üle nalja visata omajagu. (Üks neist mitmest auhinnast on ka stiili eest!) Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Unustatud laste- ja noorteraamatuid

Facebooki Lugemise väljakutse grupis küsitakse aegajalt ikka ka lastele või noortele lugemissoovitusi. See pani mulle pähe mõtte kirjutada mõnest oma lapsepõlve ja teismeea lemmikust, mida praegu nooremate hulgas tõenäoliselt ei teata – uusi raamatuid tuleb ju kogu aeg juurde. Korjasin riiulist välja terve hunniku – kõigini ei jõudnud, sest sellisel puhul ju juhtub, et kavatsed ainult sirvida ja vaadata, kas ikka on nii hea raamat kui mäletad, ja siis saab sirvimisest lugemine ja ongi raamat läbi. Ma ei kirjuta meeldimise järjekorras.

* * *

Pärisnime Marie France ei kasutata J. Saint-Marcoux’ raamatu „Fanchette” nimitegelase kohta mujal kui kohtus või sellega samaväärse ametlikkuse puhul. Raamatu alguses on orvust tütarlaps neliteist aastat vana ja just ära jooksnud kolmandast lastekodust, et otsida üles oma nelja-aastane vend. Õnneks kohtab ta kohtunikku, kes mõistab. Inimesed jagunevadki Fanchette’i arvates kaheks: neiks, kes mõistavad, ja neiks, kes ei mõista, seleta kuidas tahad. Tal õnnestub advokaat panna uskuma, et ta saab hakkama oma vana ja haige vanatädi juures elamisega, sest ta on alati olnud vaene ja ei karda mitte viletsust, vaid seda, et ilma oma väikevennata muutub kurjaks ja kibestunuks nagu vanatädi, keda keegi ei armasta. Raamat on esmakordselt ilmunud 1955. aastal (e k 1962) ja kirjeldab sõjajärgse, veel purustatud Pariisi laste elu. Selliste laste, kellel küll on perekond, aga armastust selles mitte. Hüütakse seda kampa Montmartre’i marslasteks, sest nad tulevad alati ootamatult, neid on kuus poissi ja kolmejalgne koer. Koos pakuvad nad mõningast tuge konisid korjavale väikesele tüdrukule, keda kutsutakse Südamekeseks. Keegi neist ei käi koolis ja kirjaoskusegagi pole lood kiita.

Väga lagunenud ümbruses, mis lammutamisele määratud, elab ka paar sõbralikku kunstnikku ja jalutu keemiainsenerist astroloog, kes tütarlapsele tööd pakuvad. Poseerimine on ka tore töö, aga keemiku pakutu on imeline ja ainulaadne. Kergelt ei tule Fanchette’ile kätte miski, kuid ometi on töökuse, heasüdamlikkuse ja natukese vedamisega kõik võimalik ja temast saab omamoodi Montmartre’i sümbol. Koos inimestega, „kes mõistavad”, saab ta aidata ka marslasi.

* **

Paul Berna „Peata hobune” on kirjutatud samuti 1955. aastal (e k 1963), tegevus toimub Pariisi eeslinna Louvigny üsna vaeses ümbruses (Pisi-Vaeste tänav näiteks on üks kohanimi) raudtee lähedal. Peategelasteks kümneliikmeline lastekamp vanusepiiriga kaksteist aastat, sest alates sellest vanusest muutuvat inimene pururumalaks. Paraku on see piir ähvardavalt lähenemas kamba juhi Gaby jaoks. Laste lemmiklõbustus on sõita mäest alla kolmerattalisel hobusel, millel puuduvad nii pea kui saba, samuti ka pedaalid ja kett, pidurist rääkimata. See ei ole sugugi ohutu ja võib juhtuda, et sisse sõidetakse pudelikorjaja kärule või kaotab keegi hamba, just sellepärast on meelelahutus liikmetele rangelt reglementeeritud ja nende hulgas kõrgelt hinnatud. Hobust parandab alalõpmata Gaby isa. Mingil hetkel hakkavad kahtlased isikud hobuse vastu ebatervet huvi üles näitama ja üritavad seda 10 000 frangi eest ära osta, kui see ei õnnestu, hobune röövitakse. Nutikad lapsed seavad röövlitele üles lõksu ja lugu muutub üsna kriminaalseks ja põnevaks, tegelikult lastele isegi ohtlikuks, kuigi ise nad sellest aru ei saa. Õnneks on politseinik nende vastu sõbralik, isegi kui ta alguses kohe loo tähtsust ei taju.

Salka kuuluvad nii poisid kui tüdrukud ja Marionil on alati kaasas mõni koer. On üks võpsikutaoline koht, kuhu ümbruskonna ja mõnikord isegi Pariisi inimesed jätavad maha oma koeri. Tüdruk ravib neid osavalt ja leiab neile kodud ümbruskonna raudteelaste peredesse, dresseerides neid enne kuuletuma oma vilele. See on lastele suureks abiks nii röövlite kui ajakirjanikega suhtlemisel. Lõpuks saavad lapsed tänu kaltsukaupmeeste traadita telefonile kätte nii hobuse kui isegi selle pea, kuid leiavad, et ilma peata on hobune siiski ilusam.

Raamat on huvitav, lõbus ja sõpruse ülimuslikkust rõhutav. Mis mind hämmastab, on see, et kuigi ainult 124 lk, on ometi iga last, inimest ja päris paljusid koerigi jõutud iseloomustada, nii et näed neid vaimusilmas.

* * *

Miskipärast tuleb riburadapidi prantsuse autoreid, André Massepaini raamatu „Karude koobas” põhitegevus toimub Baskimaal.

Vanemate Ameerikasse sõidu tõttu saadetakse kaks last, minajutustaja Jacques ja tema paar aastat noorem õde Joëlle, suvevaheaja kaheks kuuks vanaisa juurde Püreneedesse, kus nad avastavad, et elu ja seiklused ei pea tingimata Vahemere või ookeani rannaga seotud olema. Pariisis on lapsed elanud moodsas kortermajas, mis pole ei ilus ega inetu, vaid praktiline. Avastus, et roheliste luukidega roosast kivist maja ümbritseval müüril on kiri selle ehitamise kohta nende esivanema poolt 1750. aastal, viib lapsed vaimustusse nagu ka antiik-rooma vaas vanaisa vitriinkapis ja kaunis loodus lähedal asuva kosega. Avastamisrõõmu ja seiklusi on ees veel tohutult. Vanaisa ja tema arheoloogist sõber (inglane) jutustavad lastele baskide ajaloost, nad käivad kohalikel spordivõistlustel, mille juhavad sisse kohalikud tantsud, ja siis näitavad nende uued sõbrad veel ka eelajaloolist koobast, mille pariislased lubavad saladuses hoida. Mõne aja pärast mõistab Jacques, et leitu on liiga tähtis, et seda ajaloolaste eest varjata. Täiskasvanuna üle lugedes on üsna sama huvitav, aga kogenud silm märkab, kui osavalt on põnevusse põimitud õpetlikku ja erinevate teemade teadmisi, eelajalooliste inimeste elust alates ja kohalike salakaubitsejate-tollitöötajate suhetega lõpetades. Mulle tegi nalja vanemate kiri Ameerikast, kus nad kirjutavad, et nad käisid autokinos ja einetasid sõidu ajal, kuid „inimesed meie ümber – õigusega uhked oma maa elatustaseme ja tohutute tehnikasaavutuste üle – näisid meile rusutud, väsinud, otsekui alalises hirmus. Meie emaga oleme mõelnud nendele vastuolulistele muljetele. Millest see tuleb? Me mõlemad tunnetame esimest korda sellise tugevusega, kuivõrd tehnika ja teadus meenutavad kahe teraga mõõka, see tähendab tööriista, mida saab kasutada nii heaks kui halvaks. Ja et seda ütleb teile teie insenerist isa, siis tuleb seda uskuda, minu kallid lapsed! Prantsusmaal pole veel kadunud elamise mõnu, elamise oskus. Meil on oma vana kultuur, millele peab kaasaegne tehnika kinnituma nagu pookeoks, mitte aga nagu parasiit, mis kägistab puu ja kuivatab juured. ” Raamat ilmus 1965. aastal (e k 1967). Igatahes soovitan soojalt nii poistele kui tüdrukutele.

* **

Nüüd veel üks orvutüdruk. Marie Majerová „Tütarlaps, kes mängis Robinsoni”.

Raamat ilmus esimest korda 1940. aastal (e k 1964) ja räägib elust 1930. aastate Tšehhimaal. Blažena, kes on seni nautinud täiesti muretut koolilapse elu, kellele kõik kandikul ette kantud, peab järsku katkestama oma õpingud gümnaasiumis ja jääma koduperenaiseks. Tema ema suri sünnitusel ja imiku lastekodus pidamine on nii kallis, et taksojuhist isa ei saa kõiki seniseid mugavusi perele tagada. Ta õpib keetma ja koristama, mul on kaks selget mälestust lapsepõlves loetust, üks, kus tüdruk keetis mannapudru, millelt kahvel tagasi põrkas, ja teine põrandapesemisest, kus isa naeris Blažena üle, kui leidis, et päikesevalguses vaadates moodustub põrandale ruudumuster puhta keskkoha ja mustade äärtega. Tüdrukul on põlved puhta puru sellest küürimisest. Naabrinaine aitab teda ja jutustab, kui raske veel tema lapsepõlves see töö oli. Tundub, et siis olid kõigil puha värvimata laudpõrandad. Igatahes meeldejääv. Tänapäeva noored ilmselt üldse minestaksid. Muidugi kui nad üldse võtaksid ette selle lugemise. Ma iseenesest täitsa soovitaksin kui „midagi hoopis teistsugust”. Võib-olla päris alguses on veidi võõras lugeda slaavipäraseid ”Emake, miks sa mulle nii tegid?” ridu, aga noorele lugejale võib keegi ju kommenteerida. Igatahes muidu on kõik nagu tavalises noorteraamatus – suhted koolikaaslaste vahel, kes kellele meeldib, vahetatud kirjakesed ja poiste pärast punastamised. Ei midagi uut siin päikese all. Siiski, mis ehk praegu lugedes kõige rohkem silma torkas – tõenäoliselt mängiksid selliseid Robinsoni mänge tänapäeval 10-11 aastased, 14 on ikka väga palju täiskasvanum. Aga iseenesest on need Robinsoni mängud väga toredad ja fantaasiaküllased, nagu tüdruk isegi. Blažena on nii suur unistaja, et temaga võib vabalt juhtuda, et ühel õhtul tundub kodumaja talle nii võõrana, et ta kontrollib enne sisseastumist nimesilte. Ta tunneb suurt puudust koolist ja õppimisest, kuid on tuleviku suhtes lootusrikas ja tegelikult pole ta elul häda suurt midagi, sest tema suhted isaga on erakordselt head, tundub, et lähedasemad kui olid olnud emaga. Ja kõik lähebki paremaks ja väikevendki pääseb lastekodust koju.

* * *

Olle Mattsoni „Prikk „Kolm Liiliat”” on raamat ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, võiks naljatamisi öelda. Siiski on neil raudsetel meestel üpris pehmed südamed ja neile läheb hirmus sageli suits silma.

Raamat on ilmunud Rootsis 1958. aastal (e k 1966), selle tegevus aga toimub 19. sajandi lõpus (1891-1892 on mainitavad aastad). Ausalt öeldes on autoril vaatamata sellele, et kohati on tegevuse toimumise kuupäevad väga täpselt kirjas, ajaarvamine veidi sassis, aga see on pisiasi. Peamine on see, et kui on 13. ja reede, siis: „Külas on kõik trepid tuhaga üle puistatud ja kardinad ette tõmmatud. Keegi ei võta kätte nuga ega kirvest. Viimane kui kaevukaas on kinni löödud, sest kes teab, mis jõledust võib niisugusel päeval juhtuda. Isegi koerad ei klähvi”. Igaks elujuhtumiks on (loitsu)salmid, kas on vaja soolatüügastest lahti saada või midagi üles leida või ravida. Micke vanaema on kõige kangem rohtude keetja ja vere peataja terves Ljungas ja pöialde paikatõmbamine on kõige toredam asi, mida ta teab.

Raamatu peategelane Mickel on poiss, kes elab oma vanaemaga lagunenud vanas trahteris, tema ema on surnud ja isa purjekast on teada, et see lagunes pilbasteks, nii et lootust teda veel näha hellitab vist ainult Mickel. Maja teisel korrusel elab puusepp oma 700-aastase kilpkonnaga ja Mickeli perekonda kuuluvad veel vana koer Bobbe ja lammas Ulrika. Kanad sõi rebane ära ja sellest, kes talle enam sisse ei mahtunud, tegi vanaema supi, tänuks mille eest lisas poiss oma õhtupalvele read: „Ja supi eest veel palju tänu, rebasele, kes murdis kanu”. Tänu on arusaadav, sest tavaliselt sai süüa ainult kartulit, heal juhul kalaga, kehvemal puhul ainult soolaga. Mickelil on jänesekäpp ja aeg-ajalt kirjutab ta värsse…

See raamat haaras mu hoobilt endasse, täpselt nagu aastaid tagasi lugedes. Aga alles seekord lugedes taipasin, et väljendusviisis ette tulev tuttavlikkus on lindgrenlik – ehk et võibolla rootslaslik? (Ei saa see ikka ainult V. Beekmani süü olla, kes mõlemad autorid tõlkinud.) Vanad väljendid ja võrdlused ja loetavad salmid tuletasid meelde Vanajumala Õiglast Kukulindu. „Tädi Hedde on nii lühinägelik, et ei suuda kaamelit pliidirauast eraldada,” ütleb Tua-Tua. Pärast kooliõe jääaugust väljatõmbamist saab Mickel tüdruku isalt 10 riigitaalrit ja järgneb mõtisklus: „kui ta iga päev paar Tua-Tua taolist veest välja tõmbab, siis jätkub sellest paadi jaoks kõige varem poole aasta pärast, pealegi on terves kihelkonnas kõigest üksainus Tua-Tua”. „Eided ei tohi kunagi tühja kõhuga minestada!” ütleb puusepp Grille jõuluõhtul Mickelit ja ta vanaema lauda kutsudes.

Raamat on tõsine ja lõbus ühekorraga ja näitab, kuis raskustest hea tahtmise, nutikuse ja natukese õnnega jagu saadakse. Ja et keegi ei unusta su jänesekäppa, kuni sa seda ise meeles pead.

* * *

Teine raamat, „Meremees Mickel”, räägib ajast kuus aastat hiljem. Ka selles tuleb Mickelil ja ta parimal sõbral Doroteal, keda kutsutakse Tua-Tuaks, seista silmitsi nii mitmetegi raskustega ja teha läbi seiklusi, tunda kõrvetavat kibedust ülekohtu pärast, mis rikastelt vaestele osaks võib saada. Nad pelgavad kummitusi ja merelambaid, kustutavad tulekahju ja lahendavad kirikust varastatud rubiinide saladuse. Jälle leidsin sarnasusi Lindgreniga – siingi tuleb tegemist tillukese tsirkuse ja selle rahvaga, ainult mõõganeelaja asemel on Maailma Paksim Mees. Lapsed on suuremaks kasvanud, sel ajal oli 15-aastane üsna täisinimese eest väljas (selle kohta on siin hämmastavalt vähe juttu sellest, et Mickel miskit tööd teeks, esimese raamatu karjaskäimine tuleb hoopis rohkem meelde), ja kogu raamat on tõsisem kui esimene, läbivaks teemaks muutub Mickeli igatsus merele minna. Aga huumorit jätkub siiski ka sellese loosse.

* * *

Lõpetan selleks korraks ühe lapsepõlve lemmikuga loodust kirjeldavate raamatute hulgas. Ja indiaanlased veel lisaks, sellist raamatut pidi armastama! Niisiis: Hall Öökull „Seidžo ja tema kobraste seiklused”. Eesti keeles ilmus raamat esimest korda 1938. aastal nime all „Suur-Väike ja Päris-Väike : kuidas Sajo ja ta vend kahe koprapojaga truus sõpruses elasid” ja (seni) viimast korda 1997. aastal pealkirjaga „Väikeste indiaanlaste ja koprapoegade seiklused”, sellel väljaandel on Mati Kaalu järelsõna, kus kirjutatakse muuhulgas toonaste ja praeguste loomaaedade erinevusest. Kirjutama hakates ma kordustrükist ei teadnudki, mina lugesin 1967. aasta oma, see on siis ehk pisut vähem unustatud raamat kui teised tutvustatud lemmikud.

Lapsena armastasin ma seda raamatut väga, lugesin üsna samal ajal Seton-Thompsoni lugudega, milles aga oli kole palju nutukohti, nagu ma siiani mäletan. Mulle meeldis selles raamatus kõik – looduse kirjeldused, indiaanlased, nende elamise ja paatide üksikasjalikud kirjeldused koos autori joonistustega, imelised kohanimed – mis tunne oleks elada Kõnelevate vete orus? Lühidalt öeldes on sisu selles, et Suur Sulg leiab kaks koprapoega, keda tal pole võimalik minna tagasi pessa viima, üksi ellu jäämiseks on need aga liig noored, nõnda toob ta kaks loomakest, kes mõlemad ühte pindisesse kruusi ära mahuksid, koju oma lastele. Tal on 14-aastane poeg Šapian ja 11-aastane tütar Seidžo. Loomakesed said nimeks Tšilavii ja Tšikanii, Tilluke ja Pisitilluke. Praegu üle lugedes selgus, et ma olen raamatu keskelt kõik ära unustanud – ma mäletasin, kuidas koprapojad saadi ja et suureks kasvanuna viidi nad kodukohta tagasi, aga kogu vahepealne seikluse osa, kus üks koprapoeg linna loomaaeda müüdi ja kuidas lapsed teda tagasi ostma läksid, oli nagu peast pühitud. Üle lugedes selgus samuti tõsiasi, et pisaratest ei pääse ka selles raamatus. Ma arvan, et kui see raamat on kirjutatud 1935. aastal ja ei tundu praegu aegununa, siis see ei aegugi kunagi.

Otsides raamatu esmakordse ilmumise aastat, sain ka kohutava šoki osaliseks. Hall Öökull, keda seni tões ja vaimus odžibveks pidanud olin (pildil näeb ta täiuslikult indiaanlaslik välja), sündis 1888. aastal Inglismaal ja kandis nime Archibald Stansfeld Belaney! Ta luiskas eluajal oma poolindiaani päritolu kohta, aga vähemalt oli ta naine irokees. Ja tema teeneid kirjaniku ja looduskaitsjana see tegelikult ju ei vähenda, kui ta nii väga tahtis indiaanlane olla, mis parata, pidi luiskama. Raamat oli ka praegu tore lugeda ja „mino-ta-kija”! (Selle tähendus vaadake raamatust ise järele!)

Kaja Kleimann