Pynchon Woo „Esimene aasta Eestis”

Esimene emotsioon seda raamatut avades oli ärritus: tiitellehele oli kirjutatud pealkiri „Esimene Aasta Eestis”.

Teine emotsioon oli lõbustatus: autor pühendas raamatu vanematele, kes on teda alati hästi toitnud ja temaga head olnud. Nii ilus ja soe ja võõrapärane – missugused küll on inimesed, kes toitmist eraldi ära mainivad? Vahepeal ehk oli veel midagi, aga kolmandana väärib märkimist tõsine jahmatus, kui jõudsin palkmaja ehituseni. Rohkem ei hakkas nummerdama.

Eessõnas öeldakse, et see ei ole reisiraamat Eesti kohta, see on lugu autori esimesest aastast Eestis, ja nii ongi. Pynchon Woo otsib oma kohta elus ja sellest ka lugeda saab, see pole „mida hiinlane eestlastest arvab” raamat, mõni arvamus võib ju olla sisse lipsanud, aga niiviisi äkki kohe küll ei meenu. Huvitav, kas raamatu lõpus olevate fotode kehv kvaliteet on „see ei ole reisiraamat” rõhutamiseks?

See lugu on Hiinast pärit noormehest, kes jõuab pärast Itaalias ja Jaapanis õppimist lõpuks Tallinna Ülikooli antropoloogia magistrantuuri. Ta on õppinud rahvusvahelisi suhteid, aga ta tahaks teada saada midagi inimeste kohta ja usub, et antropoloogia on eriala, kus seda võiks õppida. Ta õpib, kahtleb oma valikutes, õpib jälle ja tundub, et leiab selguse. Noormees tutvub paljude inimestega, Erasmuse programmiga aastaks Eestisse tulnud ameeriklasega, kelle ema on eestlanna, Itaaliast pärit Erasmuse tudengiga, kes õpib vene keelt, ja õnneks muidugi ka mõnede eestlastega, muuhulgas naisega, kes pärast 10 aastat võõrsil elamist kodus tagurpidi kultuurišokki läbi elab. Ta üritab Sportlandi poes jopet ostes tingida ja väidab lugejale, et maksis viimati sildi peal märgitud hinda toidupoodides. Mul polnud aimugi, et Jaapanis ja Itaalias poodides tingida saab. Noormees eksperimenteerib eesti toiduga ja õpib riisi asemel tatart sööma – mis põhjusel, pole selgitatud, võib-olla meil müüdav riis ei ole piisavalt kvaliteetne või pole see õigesti keedetud. Või on põhjus sama, mis üldse hiina toidu vältimises – et koduigatsust vältida. Ta veedab oma elu esimesed jõulud eestlasest sõbra pere juures maal ja käib loomulikult ka saunas. Palkehitisest lummatuna uurib ta erinevaid puust maju. Kui ema külla tuleb, viib Pynchon ta rappa. Üldse on vanematest, ja eriti emast, küllaltki palju juttu ja me lugeja saab veelkord kinnitust, et emad on igal pool ühesugused.

Ühesõnaga, ühest küljest võttes on paljud asjad samasugused, nagu võib lugeda teistegi Eestisse elama tulnud välismaalaste muljetest, aga autorist jääb mulje kui tõeliselt toredast inimesest ja lugeda tasub raamatut kindlasti, sest kirjutatud on huvitavalt, mõnusalt ja soojalt. Loodetavasti on ka tema järgmised aastad Eestis meeldivad.

Pynchon Woo ütleb, et on naljakas, et ta läks õppima antropoloogiat, et uurida teisi inimesi, aga sai midagi teada hoopis enda kohta.

Tundub, et mõnikord on kodust väga kaugele minek täitsa õige tee iseenda leidmiseks.

Kaja Kleimann

Ha Jin “Waiting”

Ha Jini “Waiting” (“Oodates”) põhineb tõestisündinud lool, mis juhtus kirjaniku naise suguvõsas. Raamat algab proloogiga, kus kirjeldatakse peategelast, sõjaväearst Lin Kongi, naasmas oma kodukülla, et saada lahutust naiselt, kellega ta on olnud 21 aastat abielus. Sedasama on ta teinud seitseteist aastat järjest. Abielu oli korraldatud vanemate poolt ja valmistas Lin Kongile pettumuse – arstiks õppinud mehel polnud kirjaoskamatu naisega midagi ühist, päris-elus oli naine hoopis vanem kui pildil, lisaks olid tal seotud jalad ja seetõttu mees häbenes teda ega lubanud ei enda juurde elama ega isegi kunagi külaskäigule. Nad kohtusid vaid kümnel päeval aastas, kui mees sai puhkust kojusõiduks. Ülejäänud aja tegi naine kodukülas rasket tööd, hoolitses mehe vanemate eest, kuni nood surid, ja kasvatas nende ühist tütart. Seotud jalad läksid moodi u 10. sajandil ja välja juurida üritati kommet juba alates 18. sajandist, selle raamatu tegevus toimub aga 1960. aastatel! Maakohtades on traditsioonid visad kõikjal. Väga raske on ette kujutada, kuidas kommunistlikus Hiinas selliste jalgadega tööd teha sai – mõeldud oli see ju algselt vaid rikaste naiste jaoks. Viimane vabrik, mis tootis lootoskingi moonutatud jalgadele, lõpetas töö 1998. aastal.

Ei ole raske arvata, et nõnda lahus elades armub peategelane kellessegi lähemalviibijasse, kuid õnne see neile ei too. Ühelt poolt on armastajatele takistuseks äärmiselt range kord sõjaväes, mis keelab neile isegi koos jalutamise väeosa piirist väljaspool, teisalt takistab lahutuse saamist külaühiskonna hukkamõist. Maakonnakohtus arutati igal aastal umbes tosinat lahutusjuhtu, rahuldati taotlustest aga vaid kaks-kolm. Lahutus õnnestub saada 18 aasta pärast ja selleks ajaks on kõik asjaosalised juba üsna muserdatud.

Raamat on äärmiselt huvitav, sest kirjeldab meile Hiina sõjaväelaste ja külaelanike elu, tavasid ja kombeid, mis on meile võõrad ja arusaamatud, kohati kohutavadki. Ma ei mõtle siin kultuurirevolutsiooni hullusi, mida üsna põgusalt kujutatakse, vaid igapäevast elu. Mul on võimatu ette kujutada, et kogu elu tuleb elada koos oma töökaaslastega, et inimesel pole oma kodu! Kõrgel positsioonil olev arst Lin Kong jagas väikest tuba veel ühe ohvitseriga, tema meditsiiniõest armastatu Manna Wu aga elas neljases toas. Ja nii aastakümneid! Raamatus on palju erinevaid inimtüüpe, nalja saab ka, aga samas on see nii kurb ja kohutav – kujutlege vaid pulmi, mida peetakse vormiriietuses ja parteile ning esimees Maole kummardusi tehes. Elukohta vahetada on peaaegu võimatu, inimesed on praktiliselt sunnismaised. Ja nad peavadki seda loomulikuks ja paratamatuks. Kogu raamatu lugemise aja vaevas mind küsimus, kas tegelaste olukord oli tegelikult ka nii väljapääsmatu või ei olnud neil piisavalt söakust, et mingeid muid lahendusi otsida. Selle üle saavad ilmselt otsustada vaid hiinlased.

Ha Jin sündis 1956. aastal Hiinas, tema isa oli ohvitser ja ta ise astus kultuurirevolutsiooni ajal 13-aastaselt Rahvavabastusarmeesse, kust lahkus 19-aastaselt. Ta õppis hiina kirjandust ja sai magistrikraadi anglo-ameerika kirjanduses Shandongi Ülikoolist. Tiananmeni väljaku sündmuste ajal oli ta stipendiaadina Ameerikas Brandeisi ülikoolis ja toimunu vaid kinnitas tema otsust emigreeruda. Ta on õpetanud mitmes ülikoolis, kirjutab inglise keeles ning on võitnud hulgaliselt kirjanduspreemiaid. Paljude lugude sündmuspaigaks on väljamõeldud linn Muji Hiinas. Ha Jin on avaldanud ka kaks luulekogu.

Romaan “Waiting” pälvis mitu kirjanduspreemiat (National Book Award for Fiction, PEN/Faulkner Award) ning oli 2000. aastal Pulitzeri auhinna nominent.

Kaja Kleimann

Amy Tan “Köögijumala naine”

Ma ei ole kunagi sallinud eneseabiraamatuid. Milleks mulle need, kui palju põnevam ja kasulikum on lugeda head ilukirjandust, mis paneb sind järele mõtlema oma elu üle  või oma suhete üle näiteks oma emaga — nagu teeb seda Amy Tan oma raamatus “Köögijumala naine” (1991, e.k. Jana Linnart 2013). Seda raamatut võib soovitada neile, kellele meeldis Amy Tani esimene raamat “Õnnerõõmu Klubi” (1987, e.k. 1996) ja neile, kellel on — sarnaselt ühe jutustaja Pearliga — tunne, et emaga koos olles peab pidevalt maamiinide eest hoiduma (lk 12). Muidugi, muretsemine on emade õigus, aga ikkagi ajab see igavene pabistamine iga pisiasja pärast vahel hulluks küll. Just nii tunneb Pearl, kes just selle ülemäärase muretsemise pärast ei taha emale avaldada oma tervist puudutavat saladust, kuid peagi — noh, peale mõnesajaleheküljelist ema jutustust oma minevikust — selgub, et hoopis emal Winniel endal on saladusi lausa varrukast puistata. Ühe lausega võiks Winnie teekonna saarelt Shanghai lähedalt läbi Teise maailmasõja USAsse kokku võtta tõdemusega: mis ei tapa, teeb tugevaks. Või natuke peenemalt: see on hommage naisele, tema kohanemisvõimele, tugevusele. Ema jutustus ei muuda mitte ainult tütre suhtumist, vaid kahtlemata on ka lugeja suhtumine Winniesse pärast seda rännakut minevikku hoopis teistsugune kui varem.

Mind kõnetas see raamat kõige rohkem kui tütart, kuid lisaks ema-tütre suhtele on raamatus olulisel kohal ka isa-tütre suhe (Winnie suhe oma isaga, Pearli suhe isaga) ning suhe sõprade vahel ja mehe-naise vahel. Winnie minevik on tihedalt läbipõimunud sõbranna Heleni minevikuga ning see sõprus pole plekitu, kuid lõppkokkuvõttes vast seda tugevam. Mehe-naise suhet ehk siis Winnie abielu oma esimese mehe Wen Fuga vaadeldakse Hiina traditsioonide raamistikus — see on kriitika arranged marriage`i ja väga konservatiivsete perekondlike traditsioonide suhtes, kus paarimineku üle otsustavad enamasti vanemad, kus arvestatakse pigem rahandusliku seisu ja “oma näo” säilitamisega kui paariminejate tunnete või tahtmistega ning kus lahutuse saamine on ülimalt keeruline.

Pilt, mille Winnie maalib oma eksabikaasast on võigas, kuid siiski usutav — on ju ka teada, et autori enda ema oli abielus vägivaldse mehega Hiinas. Üldjoontes on Winnie usaldusväärne jutustaja, kuid vahel paljastub tema erapoolikus või liialdamine, eriti Heleni (hiinapäraselt Hulani) suhtes: “/…/ just sel hetkel sai meie sõprus neli lõhet ja viis mõra. Seda tegi Hulan, ta purustas üksmeele meie vahel. /…/ tol päeval näitas Hulan mulle oma tõelist palet. Ta ei olnud see pehme melonipea, nagu ta kõiki uskuma pani. See tüdruk võis loopida teravaid sõnu, mis lõikasid niisama kiiresti kui nuga.” (lk 209). Mälestused on ju igal juhul subjektiivsed ning teised ei saa kunagi öelda, kuidas asjad tegelikult olid, nagu tõdeb ka Winnie ise. “Minu kõige õnnelikumad ajad, minu kõige hullemad ajad — need on asjad, mida mäletan ainult mina, mitte keegi teine. See on väga üksildane tunne.” (lk 241)

Winnie pole raamatus ainus hiinlanna, kes ettemääratud abielu tõttu kannatab ning tunneb, et teda koheldakse mööblitükina. Ent kui paljud naised püüavad põgeneda enesetapu kaudu, siis Winnie ei kaota — kogu oma elu tragöödias (ema hülgamine, kolme lapse kaotus, julm abikaasa, sõjakoledused, vangla, hirm jne — LOOTUST paremale tulevikule. Kui tema elus on seis, kus ta ei saa oma saatust muuta, siis muudab ta oma suhtumist. Ning tema kohanemisvõime ja meelekindlus saab tasutud päeval, mil ta armub Ameerikas sündinud hiinlasesse Jimmy Louiesse ning saab — pärast järjekordseid vintsutusi, loomulikult — selja taha jätta ahistava-alandava abielu Wen Fuga.

Kui Pearl on oma ema jutustuse ära kuulanud, saanud teada tõe oma isa kohta ning suutnud avaldada tõe oma tervise kohta, käitub ema Winnie nagu ikka — hüsteeritseb, loobib nõuandeid ja etteheiteid. Kuid Pearlini jõuab järsku selgus: “/…/ma ei tahagi, et ta järele jätaks. Kummalisel viisil tundsin kergendust. Või ehk ei olnud see kergendus. Sest valu oli ikka veel alles. Ema rebis seda minema — minu kaitsekihti, mu viha, mu sügavamaid hirme, mu meeleheidet. Ta pani selle kõik oma südamesse, et ma viimaks näeksin, mis jääb järele. Lootus.” (lk 449) Ja hiina uskumustest tuttavast Köögijumala naisest — kes mehe sigadused alla neelab ja kõike vähimagi tunnustuse või tänuta talub — saab Proua Kurbuseta, “õnn, mis võidab kibeduse, ei ühtki kahetsust siin ilmas.” (lk 464)

P.S. Kellele pakub huvi, kui palju Tani teostes on autobiograafilist ainest, sellele võib abiks olla Sherry O`Keefe`i raamat “From China to America: The Story of Amy Tan”.

Annika Aas

Aare Pilv – Raamatusoovitused

Laozi „Daodejing”
Erich Fromm „Armastuse kunst”
Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”
Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad”
Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur”
John Fowles „Maag”
Nikolai Baturin „Kentaur”

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst”. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst” on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

Albert Camus’ puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi” ja „Õnneliku surma”, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid”, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag” ja Baturini „Kentaur” on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine” – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.

Aare Pilv

Aare Pilve foto Mihkel Kabel

Maniakkide Tänav – Meeletu-meeletu maailm

Lapsena lugesin läbi valimatult kõik, mis kätte puutus, nüüd enam seda aega ei ole ja tuleb valida. Leian palju raamatuid sõprade soovitusel ning seepärast ei tahaks vaka all hoida ka teiste eest seda kulda, mis olen leidnud. Pean igaks juhuks hoiatama, et üldjuhul on tegemist musta kullaga. Minu soovitatud raamatud on tihtilugu kurvad, masendavad, näitavad inimlikku kurjust selle erinevates vormides. Kuid ma arvan, et ka selliseid raamatuid peab lugema, sest teades ohtusid, oskame end ja oma lähedasi ning oma kodukohta nende eest paremini hoida. Tark on see, kes õpib teiste vigadest. Kuna minu soovitatavate raamatute nimekiri tuleb päris pikk, siis enne kui soovituste juurde asun, avaks ehk veel veidi oma lugemismaitset. Laias laastus meeldivad mulle huvitavad, silmapiiri avardavad, seikluslikud, uudse lähenemisega ja väga hästi kirjutatud raamatud. Kõik need tingimused ei pea olema täidetud korraga, piisab ka ühest raamatu peale. Peamiselt loen kolme sorti kirjandust: esiteks ulmet ja sinna hulka käivad kõik selle alamžanrid muinasfantaasiast ja aurupungist kuni utoopiate ja küberpungini, teiseks populaarteaduslikku kirjandust kõikvõimalikel teemadel, millest parasjagu ise kirjutan, ja kolmandaks raamatuid, mida tuttavad soovitavad, et püsida kursis hea kirjandusega ja vältida kapseldumist mingitesse suletud piiridesse. Soovitatud raamatud ei pruugi mulle alati meeldida, kuid on üllatavalt tihti ikkagi väga head, nende lugemine hoiab üldjuhul vaimu värske ja üldise kirjanduspildi silme ees.

Raamaturiiuli ees seistes leidsin, et valikut teha oli raske, sest mul on kõik riiulid heade raamatute all lookas. Proovin läbikaalutud valiku siiski allpool ära tuua, jättes välja kõigile teada menukid, milleni huviline leiab varem või hiljem niikuinii tee.

Esiteks ulme. Viimase aja eestikeelne lugemiselamus oli kirjastuse Fantaasia „Sündmuste horisondi” sarjas ilmunud Vernor Vinge „Sügavik taevas”. Raamatus on suure fantaasia ja tänapäevase butafooriaga kirjeldatud kaugel kosmoses hätta jäänud kosmoserändurite püüdu koju saada, arendades selleks tundmatult planeedilt avastatud oma arengu algusteel olevat võõrtsivilisatsiooni. Sama suure fantaasialennuga on ka sama kirjaniku teine raamat „Leek sügaviku kohal”, kus seigeldakse mitmikmõistusega võõra tsivilisatsiooni keskel.

Eesti autoritelt soovitaksin Veiko Belialsi tumedat fantaasiat deemonite ja kurja jälitava saatusega „See mis tuikab su veres”. Belialsil on õnnestunud luua huvitav howardlik maailm ja tegelane, kes peab oma uudishimu eest maksma põgenemise ja reisidega üle poole maailma. Teiseks eesti autori teoseks soovitaksin Mari Järve postapokalüptilist, hävitava epideemia tõttu inimestest tühjenenud Eestist kõnelevat raamatut „Esimene aasta”. Mari Järve raamatu kohta olen kirjutanud ulmeajakirja Reaktor esimeses numbris ka pikema arvustuse, tegemist on eesti ulmes mõnusalt uudse ja laiahaardelise raamatuga. Need ehk oleksidki ainsad ilukirjanduslikud raamatud, mis ma esile tooksin. Kuna ma ise püüan samuti kirjandust luua, siis loen hästi palju dokumentalistikat, sest leian, et parim viis kujutada usutavalt elu, on õppida tundma meid ümbritsevat reaalsust, selle konflikte.

Ülal loetletutest polnud ükski raamat militaarulme žanrisse kuuluv, Eestis seda väga ei viljeleta. Eelistan aga palju lugeda just sellesse žanrisse kuuluvaid teoseid. Tahaks end sellega kursis hoida – kui tuleb soov ka ise militaarsema kallakuga teksti kirjutada. Allpool on toodud raamatud, mida olen lugenud ja julgen ka teistele sõjandushuvilistele soovitada.

„Romantikud süüakse siin ära,” ütles „Jääaja” multifilmis üks laiskloomaneidudest. Sama võib üldjuhul öelda ka sõdade kohta. Arkadi Babtšenko on aga kirjanik, kes tuli Tšetšeenia sõjast ajateenijana eluga läbi ja läks sinna uuesti, seekord palgasõdurina. Oma kogemustest selles loomastunud verevalamises kirjutas ta hulga lühemaid autobiograafilisi lugusid. Raamatus „Sõda Tšetšeenias” on need kõik vormistatud kokku üheks pikemaks teoseks, mille lõpus on ka lühemaid jutte, mis osaliselt kordavad varasemat. Autor on nendes lugudes andnud edasi sõduri igapäevaelu, Vene armees valitsevat julmust ja räägib ka selle julmuse põhjustest üksikisiku tasandil. Mingit romantikat siin ei ole. Olud on karmid, verised, julmad, ellu ei jää alati isegi tugevamad. Autor ei piirdu sõjaga, ta näitab ka endiste sõdurite sõjajärgset elu ning põhjusi, miks lähevad alguses sõda vihanud poisid pärast palgasõduritena sinna tagasi. Selle raamatu järel, kõrvale või ka enne sobib võtta ette Anna Politkovskaja „Putini Venemaa”. See on reaaleluline artiklikogumikust sündinud raamat, kus käsitletakse Tšetšeenia sõda ja selle mõjusid Vene ühiskonnale, seekord paljuski sõjakuritegude ja sõduriemade pilgu läbi. Kolmandaks sellesse komplekti lisaksin Julia Juziku raamatu „Beslan”, kus räägitakse Tšetšeenia sõja taustal toimunud sündmusest, milles relvastatud mehed võtsid pantvangi koolimaja täie lapsi. Seda oli viimati nimetatud raamatutest emotsionaalselt raskeim lugeda. Piin, mis meile selle lehekülgedelt vastu vaatab, on kirjeldamatu. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas sellised asjad on võimalikud ja mis toimub nende inimeste peades, kes selliseid asju organiseerivad ning läbi viivad, ning siinkohal ei mõtle ma mitte ainult pantvangistajaid, vaid ka neid, kes saadeti koolimaja piirama ja ründama.

Kuid vene ja tšetšeeni lapsed ei ole ainsad lapsed, kes sõdadele jalgu jäävad. Musta Mandri sõdadest on eesti keeles samuti kaks teost, Lucien Badjoko „Ma olin lapssõdur” ja Ishmael Beahi „Kaugel ära”. Mõlemad on autobiograafilised teosed Aafrika lapssõduritest. Esimeses neist räägib oma loo poiss, kes ühines lapselikus romantilises õhinas vabatahtlikult sõjaväega, teine vaatab tagasi aega, kui ta 12-aastaselt põgenes sõja eest, hulkus mööda sõjast laastatud maad ja võeti 13-aastaselt samuti armeesse. Mõlemad hiljem Rahvusvahelise Punase Risti abiga sõjast pääsenud, nüüd juba noored mehed kirjeldavad üsna ausalt, kuidas Kalašnikov käes, silmini narkootikume täis lapsed täiesti mõttetult ja julmalt külasid põletasid ja tapsid ära kõik, kes ette sattusid. Neid ei huvitanud, kelle ja mille eest nad sõdisid, nad lihtsalt ei tahtnud ise surra. Peagi oli hirmu ja surma täis elu nende ainus elu. Mõlemal juhul kirjeldatakse ka rehabilitatsiooni, kuidas nad viimaks sõjaväest paradoksaalsel kombel suure kahjutundega lahkuma pidid. See oli nende elu, nad ei osanud enam midagi muud ette kujutada ja teistmoodi elada.

Veel üks tugevaid tundeid tekitav raamat, seekord ilma sõjata, on Svetlana Aleksijevitši „Tšernobõli palve”. See raamat koosneb intervjuudest inimestega, kes elasid katastroofi ajal ja kellest suur osa elab veel praegugi Tšernobõli katastroofi kõige kuumemates piirkondades. Me oleme palju kuulnud sõduritest, kes pidid radioaktiivses piirkonnas tegema likvideerimistöid, kuid üsna vähe inimestest kes elasid sealsetes linnades ja külades, nendest, kes ei läinud pärast koju, vaid kelle kodu asuski seal ja kes sunniti lahkuma. Paljud neist naasid pärast oma kodukohta, sest kaotada polnud enam midagi. Nad olid kaotanud kiirgusest põhjustatud haiguste tõttu oma mehe-naise-lapsed-vanemad ja ka ise juba kiirgusest nii läbi imbunud, et kartmiseks polnud enam põhjust. See on emotsionaalne pilk Valgevene inimeste tragöödiasse. Raamatus puudub autori tekst, intervjueerija küsimused on tekstist eemaldatud, jäänud on vaid oma lähedased ja kodu kaotanud inimeste tagasivaade neile sündmustele. Jutustusi on palju ja autor on suutnud esitada meile läbilõike tervest ühiskonnast, alates metsatalus elavatest memmedest ja taatidest kuni vastutavate parteilaste ja tervishoiutegelasteni välja.

Pierre Haski „Hiina veri: kui vaikus tapab” on ajakirjaniku kirjutatud raamat. Ka siin ei ole sõda. On vaid inimeste mõõtmatu kasuahnus ja hoolimatu soov elada teiste arvelt. Röövkapitalism või õigemini röövkommunism on kõige hundinäolisemal kujul. Raamatus kirjeldatakse, kuidas Hiina Henani provintsi tervishoiuametnikud otsustasid 1990. aastatel doonoriverega raha teha. Ettevaatus- ja hügieeninõuete eiramine põhjustasid sadade tuhandete inimeste nakatumise HIVi ja teistesse rasketesse nakkushaigustesse. Afääri ilmnemisel mätsiti kõik kinni ja sunniti vaikima igaüks, kes julges sellel teemal sõna võtta. Kui muidu ei saanud, siis tülikaimad inimesed tapeti, vangistati või kadusid nad teadmata kombel. Raamatu autor, Prantsuse ajalehe Libération korrespondent Pierre Haski pidi andmete kogumiseks tegutsema peamiselt öösiti, sest korrakaitsejõududele oli antud käsk ajakirjanikud ja valitsusvälised organi-satsioonid tohutu ulatusega humanitaarkatastroofi piirkonnast eemal hoida.

Et mitte minna liiga masendavaks, siis tutvustaksin lõpetuseks minu raamatukokku tee leidnud veidi rõõmsamaid raamatuid, nagu ajaloo ja aurupungi sõpradele Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” ja Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit”. Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” käsitleb Prantsusmaa ajalugu, kuid hoopis teisest vaatenurgast kui tavalised ajalooraamatud. Siin ei ole esmatähtis poliitiline, vaid pigem kultuuriline ajalugu ja mitte selle peavoolu tähenduses, vaid pisikeste etnoste, eraldatud külakogukondade, pisikeste unustatud perifeeriamaakondade ja tundmatuks jäänud uskude ajalugu. On üllatav saada teada, et sellal kui Napoleon vallutas Euroopat ja Venemaad, ei teadnud paljud inimesed Prantsusmaal, kes on Napoleon, nad ei teadnud, et nad on tema alamad, ja prantsuse keel oli neile niisama tundmatu nagu hiina keel. Graham Robb ei piirdu kuivade üldteada faktidega, vaid raamatus on palju tsitaate omaaegsetest rännujuhtidest, on kirjeldatud igapäevaelu – reisimist, teeolusid, suletud kogukondade pisikesi rõõme ja suuri tragöödiaid. Me oleme Eesti ajaloo puhul harjunud, et 19. sajandil oli Eesti läbi ja lõhki tuntud koht ja Euroopa kultuurmaad seda enam. Ent „Prantsusmaa” avastamine sunnib meil oma teadmisi ümber hindama. Väga tabavalt sõnastatakse see prantslaste uskumatu teadmatus Prantsusmaa kohta ka raamatu tagakaanel: „See on maa, kus prantsuse keel oli kuni 19. sajandini vähemuskeel – maa, mille keskosa kaardistati hiljem kui Kuu.” Alati on huvitav teada saada, et mida ma seekord ei teadnud. „Prantsusmaa avastamine” on just selline raamat, reisijuht tundmatusse ajalukku.

Veidi samasugune nagu Graham Robbi raamat on ka kaks järgmist raamatut, mida tahaks ajaloohuvilistele tutvustada: Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit” ja Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Ka need raamatud viivad meid tagasi tundmatutesse aegadesse, kuid seekord siinsamas oma kodumaal. Aliise Moora raamat on monumentaalne ja põhjalik teos sellest, mida meie esivanemad sõid. Kuid see ei ole ainult raamat toidust. Palju räägitakse ka sellest, miks oli toit selline, nagu ta oli, kuidas seda valmistati, millal ja kuidas söödi, kuidas sööke nimetati. Lugeja saab lisaks toidule teada ka paljust muust: tollasest õhkkonnast, inimestest, elust üldse. Seegi ei ole poliitilise ajaloo raamat, nagu neid on lademete kaupa. See on raamat Eestimaast, selle inimestest ja kuidas nad siin elasid ja söönuks said. Kellele tundub 440-leheküljeline teos hirmutav, võib sissejuhatuseks võtta ette Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Selles õhukeses, 100-leheküljelises raamatus ei leia me samuti lahingute kirjeldusi ja väepealike-kuningate nimistuid, vaid saame teada, kuidas elasid meie esivanemad 100 aastat ja enam tagasi, enne suure tööstusrevolutsiooni ajastut. See on ulmeline ja teistmoodi maailm, võõram kui lohede ja haldjate fantaasiamaailmade talurahva elu, sest enamasti ei ole nende fantaasiaraamatute kirjutajad oma linnakorterites eriti süvenenud tööstusmasinate eelse maainimese igapäevaellu. Nii elavadki juturaamatute 1000 aasta tagused taluinimesed hoopis tänapäevasemalt kui tegelikult 100 aastat tagasi elanud reaalsed inimesed. Kolmandaks raamatuks sellest „seeriast” soovitan, et asi väga pühalikuks ei läheks, loomulikult samuti väga ehedat talurahvaraamatut, Andrus Kiviräha „Rehepappi”. Ma usun, et viimati nimetatu tutvustamist ei vaja. See on vaheda satiiri ja musta huumoriga vürtsitatud raamat eestlaste taluelust enne esimest vabariiki, mõisate ajal.

Lõpetuseks midagi loodusteaduste vallast: Elizabeth Satourise „Maailmatants”, Clive Pontingi „Maailma roheline ajalugu” ja David Quammeni „Dodo laul”. Need raamatud räägivad maailmast meie ümber, looduse keerulisest sümbioosist ja selle õrnast tasakaalust ning sellest, mis saab siis, kui see tasakaal paigast lüüa. Loomulikult ei midagi hullu, tasakaal taastub mingil teisel kujul. Kahjuks ei pruugi see uus tasakaal olla inimesele meelepärases vormis. Õnneks on kõik need kolm raamatut eespool tutvustatud teostest tublisti rahulikumad lugeda, ehkki ka neis käsitletakse olulisi küsimusi ja rõõmsate kõrval ka kurbi fakte. Optimistlikem ja ehk ka laiahaardelisim on neist kolmest kõige õhem, 300-leheküljeline „Maailmatants”. Raamat räägib kõige laiemas mõttes evolutsioonist, maailma loomisest kuni tänaseni ja piilub veidi ka tulevikku. Autor on evolutsioonibioloog, futurist, kirjanik ja õppejõud, tema keel on mõnus ja kaasakiskuv, raamat nagu voolaks sõrmede vahelt läbi ja seda käest pannes jääb südamesse helge tunne.

„Dodo laul” räägib samuti evolutsioonist. See käsitleb saarte biogeograafiat ja liikide hääbumist. Autor on rännanud läbi terve maailma saared ja joonistab nende eraldatud looduslike süsteemide kaudu meie ette maailma bioloogilise mitmekesisuse, selle arenguteed ning tõusud ja mõõnad kuni paljude liikide hävimiseni. Näeme põhjusi, seoseid ja tulemusi: kuidas esmapilgul pealtnäha tühised asjad võivad viia unikaalsete koosluste väljasuremiseni.

„Maailma roheline ajalugu” on aga taas kord tumedates toonides puhtakujuline hoiatusraamat, mis räägib keskkonnast ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemisest. Alustades Sumerist ja Vana-Egiptusest, räägitakse sellest, kuidas on eri ühiskonnad meie praeguseni välja Maa ressursside najal õilmitsenud ja kasvanud, saavutades viimaks punkti, kus olemasolevate ressurssidega on võimatu oma kultuuri püsti hoida, ja on seejärel kokku varisenud. Raamatu sõnum on ühene ja lohutu: meidki ootab sama saatus. Raamatus on palju näiteid, uurimusi ja arutlusi nende ümber. Lõpus on aga iga peatüki kohta lugemissoovitused peatükis käsitletud teemadel. Siin ehk olekski paslik lõpetada, soovijad võivad Clive Pontingi või mõne teise ülaltoodud autori raamatuid uurides ise edasi mõelda ja uurida, mis suunas edasi lugeda.

Maniakkide Tänav

Triin Tasuja – Lugemissoovitused

Laozi „Daodejing” (Jaan Kaplinski tõlge)

See raamat peaks olema kohustuslik äri- ja riigimeestele. Kõnetades inimest võrdselt mitte ainult võrreldes teise inimese, vaid kui loodusest tekkinud olendiga üldse, kraabib see oma puupakuliku sõnakasutusega maha linnastunud inimese illusoorse kujutelma, nagu oleks ta maailmavalitseja. Õiglane valitsemine on tituleerimata valitsemine ja on sügavalt soovitatav endalt üle küsida, kas tähtsad on tiitlid iseenesest või teovõimekus, mis endale nime ei küsi.

Mina kasutan seda raamatut meetodil, mis on võimalik ainult kõige paremate raamatute puhul: avan selle suvalisest kohast ja isegi mõnd lehekülge lugedes saan sellest mingi laengu. Siinjuures ei rõhutaks isegi intellektuaalset laengut teadmistest, vaid tunnetuslikku maailmanägemist, mida ma kirjanduse juures palju rohkem hindan. Võib isegi öelda, et tegu on meditatiivse kirjandusteosega, kuna selle rõhk on primaarsel, ilma et seda segaks ilustamine või pealetükkiv meeldida püüdmine. Ehe näide sellest, kuidas minimaalne saab öelda maksimaalset ja jumal teab, kuidas maailmal sellest praegu puudus on. Ei saaks olla midagi paremat, kui avastada keset tarbimise ja kiirustamise oravaratast selline raamat täis tahumatut hunnikut sõnu, kui sul vähegi jätkub aega neil täielikult enda lähedusse lasta tulla. See õpetab ilma õpetamata, nagu ka mõte on seeme, mis otseselt taime ei kasvata, ent tänu millele ometi võib hiljem avastada end omamas küpset teadmist millestki, mis on nii iseenesestmõistetav ja lihtne, et eelnev elu ilma selleta lausa kohatu tundub.

Kuigi tegu on hiina filosoofiaga, mis võib meile kauge tunduda, on selles kindlasti midagi universaalset. Tao, kuigi võib tunduda millegi autoriteetsena, pole seda mitte. See on lihtsalt kõik ja eimidagi korraga. Tühjuse lagedus on sellisest vaatevinklist lootustandev, sest seda on võimalik ükskõik millega täita, ent kitsikus tiheduses on pigem ebamugav, sest sinna ei mahu enam midagi uut juurde. Eesti vaimselt rõskes õhustikus kuluks selline mõtlemisvärskus eluliselt ära, sest varem või hiljem tuleb raskuses oleval inimesel hakata mõtlema lahendustele. Ja isegi kui kõik näib must, siis on sellele vastandiks võimalik leida idee, mis kasutaks ära tumedat omadust.

Carl Gustav Jung  „Psühholoogilised tüübid” (Piret Metspalu tõlge)

Paks raamat targutajatele, kultuuriajaloohuvilistele ja psüühika seostest huvitatutele. Kuigi ma usun, et maailm oleks parem koht, kui kõik inimesed mingilgi määral psühholoogilistest tüüpidest ja nende erinevast käitumis- ja mõtlemismustrist teadlikud oleksid.

Eelkõige algab kõige köitvam osa raamatust minu jaoks X peatükist. Jungi stiili juures on lohutav mitte liiga keeruline sõnakasutus. Kuigi raamat on täis spetsiifilisi termineid, on korraliku mõttetöö juures võimalik end psüühika maa-alustesse tunnelitesse sisse kaevata niimoodi, et see tekitab janu parema mõistmise järele. Mind ajendas seda raamatut lugema esiteks juhus, mis mulle mu ammusest kombest võõraste inimeste raamaturiiulite ees passimisest külge on jäänud, sest mitte miski ei tõmba paremini raamatuni kui konkreetne ja köitev pealkiri. Asi on täpselt see, mis ta ütleb, et ta on. Või kui ei ole päris see, siis kujunditerviklikkuse võimalikkus on alati ligitõmbavam kui ilustatud häma mitte millestki. Inimene ja tema psüühika on väga konkreetselt olemas ja seotud. Neid võib mitte mõista, aga neid pole võimalik eitada. Psühholoogilised tüübid on jõhkralt väljendudes kindlate psüühiliste omadustega stiliseeritud karakterid – niimoodi tõlgendades on seos nende mõistmise hädavajalikkusest ehk ilmsem, kui erudeeritud ja reaalsusest irdunud targutamine välja laseks paista. Ja kuigi selleski raamatus on palju viiteid mingitele vendadele, kelle loomingusse ma küll veel süveneda pole viitsinud, siis ei sega see eriti palju arusaamist nende kui tüpaaži karikatuursete iseloomustajatena. Kultuuriajaloolise tausta mittetundmine ei ole ka suureks takistuseks seetõttu, et vastava iseloomu kirjeldamiseks tuuakse tuntud kirjameeste töödest näiteid, mis kinnitavad tüpaažikarikatuuri sobivust. Kokkuvõttes harib see raamat vähemalt kahe-, kui mitte kolmekordselt! (Sellega seoses võidaks raamatutele ka vabalt panna peale kleepse „3-in-1” samuti kui olmetarvete puhul.)

Kõige magusamalt peaks see raamat maitsema aga ilmselt introvertidele. Kuna raamatulugemine iseenesest on hea meetod inimeste keskelt põgenemiseks, siis peaaegu 800-leheküljeline psüühikat lahkav ehk sisemisi toimimismehhanisme kirjeldav teos aitab introvertset tüüpi mitmel viisil. Esiteks mõista iseend, teiseks mõista oma vastandtüüpi ja kolmandaks mõelda lõpututele seostele, kuidas need kaks, kes tajuvad maailma eri aspektidest, suudaksid leida ühise keele, et üheseltmõistetavalt teineteiseni jõuda. Vaimselt kokkujooksnutele võib see olla tõeliseks eneseabiõpikuks.

Kurt Vonnegut  „Tšempionide eine” (tõlkinud Valda Raud)

Kohustuslik kirjandus inimestele, kes võtavad elu liiga tõsiselt. Raamatu peategelasteks on Kilgore Trout, kes on ulmekirjanik, ja Dwayne Hoover, kes on edukas ärimees. Sisuliselt võiks öelda, et tegu on ulmelise tekstiga, kuid selle inimlikkusega, millega ulmeliselt jaburat maailma kirjeldatakse (ja mis meenutab ikkagi väga palju päris maailma), ei näi ootamatused, mis raamatu tegelastega juhtuvad, sugugi nii kohatud. Kuid võib-olla olen ma Vonneguti stiiliga end mõneti liiga koduselt tundma hakanud, et seda nii iseenesestmõistetavalt võtan.

Seda raamatut lugesin esimest korda ilmselt keskkoolis ning päris kindlasti seostub mulle esimeste kokkupuudetena vaimustavalt kuiv ja morbiidsusele kalduv huumor, mis on tõenäoliselt mu maitse-eelistustesse oma jälje jätnud. Oma aja kohta oli võis see raamat olla ebakonventsionaalne, sest ta suudab võrdselt nalja heita nii sõja kui ka jumala üle, aga kindlasti pole Vonnegut pahatahtlik. Pigem on ta pahatahtlikkuse vastane, meenutades natuke mingit müütilist olendit kusagilt lapsepõlve alateadvusest, nagu joodikust naabrimeest, kellel on iga asja kohta midagi öelda, ent kes kunagi ei mõista kedagi hukka millegi otsese pärast. Vonnegut kirjeldab juhuste maailma, kus keegi ei tea täpselt, kui väga me teineteist mõjutame – ja see teadmatus tekib just seetõttu, et need seosed pole otseselt nähtavad, vaid ainult kaudselt oletatavad. Kõik on kuidagi ühtlane häma, kui päris aus olla, nii meie eksistents kui ka tegevus. Ka tema ei oska öelda, miks see on juhtunud või mille jaoks seda vaja on, aga kui see juba olemas on, siis ei kavatse ta seda päris tarbetuks ka pidada. Teadmatus ei pruugi olla mõttetus ja paadumatu patsifistina peab ta sellist tühjust ehk pigem võimaluseks täita see mõttemängudega, mille piiranguid peaks igaüks inimlikkuse piires ise teadma. Sõda ega religioossus on nõrgad abivahendid, kuid nagu me teame, on hädapärast needki kasutusele võetud.

Raimond Kaugver „Jumalat ei ole kodus”

Kaugveri loodud kujund jumalast, keda pole, kummitab mind juba aastaid, olles võtmeks elu igapäevasele reaalsusele, mis on painajalik nagu mahajäetud maja. Miks patt tundub veel patune, kui justkui polekski midagi puhast, mis selle räpaseks teeks?

Kodusoojus on veel mingi määral olemas, kuid inimesi, kellel jumalast puudu on, näib palju olevat. Paljud kahjuks enam ei teadvustagi seda, kuid 1971. aastal Kaugver veel teadvustas. Patt painab ta otsuseid ning piinab teda ta seiklustes, ent ometi ei leia ta selgeid ajendeid asjaolule, miks kõik üldse toimub just nii, nagu see toimub. On kahtlus, et kui oleksime milleski rohkem veendunud, siis oleks asjad ehk põhjendatumad. Ei tekiks nii palju küsimusi. Ja joomine, üks raamatu peateemasid, on ehk üks peamisi küsimuste hajutajaid. Sest kes juba kahtlustama on hakanud, see vaevalt suudab elada tühjusega, mida peidavad vastusteta küsimused. Sellest minu sümpaatia ka selle teose joodikule.

Olles maast madalast paratamatult sunnitud jälgima joodikute maneere, pole see kokkuvõttes mitte kuidagi enam tabu või šokeeriv, seega pole mul aimugi, mida võiks steriilsest ja korralikust keskkonnast pärit mõni teine minuvanune sellisest asjast arvata. Aga selle teose kõrvale võib rahuliku südamega kujutada jalg üle põlve istuvat kössis kehaga meest, kelle pintsak ja nimetissõrm on suitsust läbi imbunud ning kelle tsüklijoomisest nägu on paistes ja silmad sapist, õnnetusest, mõttetusest ja õrnusest veel vaevu vidukil püsivad, kuigi ta hoopis sooviks, et need enam eales mitte midagi nägema ei peaks. Selline karakter on reaalsem ja tõsiseltvõetavam kui enamik võltsist roosamannast, millega inimesed end tänapäeval suures osas isoleerida üritavad. Minu soovitus sellisele pärdikukarjale on visata oma telekas aknast välja ja lugeda läbi kõik Kaugveri teosed. Sest ma keeldun uskumast, et eestlane on nii loll, kui end paista laseb.

Fjodor Dostojevski  „Idioot”

Peale selle, et idiootsusega üldse on kaksipidised lood ja võimatu on selgeks teha, kust läheb piir ja kuidas seda tõestada, on olemas Dostojevski idioot, kes on päris heaks orientiiriks sellel raskestimõistetaval kontseptsioonil. Suhtumine vürst Mõškinisse seab omamoodi teatepulga subjektiivsele individuaalitunnetusele, mis ilma liialdusteta minu jaoks väga määravaks võib osutuda.

Muidugi ei ole Mõškin parem või halvem inimene kui teised, kuigi ta paratamatult mulle isiklikult hingelt suuremana näib kui teose teised tegelased. Ilmselt oma idealismi abituse tõttu mõjub ta kohmakalt ja rõhutatult idiootne, sest ei saa reaalsusega, nagu seda teised näevad, võrdväärselt hakkama. Aga mis asi see reaalsus üldse muu on kui meie enda konstrueeritud tõekspidamised. Haigeks, nagu teda peeti, teeb võib-olla hoopis hingeline eripära, mille vundament oma „pehmemate” tõekspidamistega ootusärevusega pingestatud õhustikus nii hullu surve all on, et ajal, kui end kehtestada oleks vaja, siis inimene hoopis minestusse langeb. Kui enamik ei mõtle kordagi sellele, mida tekitatakse geeniusele, siis jah – võib öelda, et geenius on haige, sest asju nähakse enda, mitte kõrvalolija seisukohalt.

Omamoodi on see teos oma kirju ja tiheda karakteri- ja süžee-ehituse tõttu üks paras kokkuvõtte inimtüüpidest üldiselt. Samamoodi, nagu igas maailma urkas idioote leidub, nii leidub idiooti ka eranditult igas inimeses. Küsimus ja kontrast, mille Dostojevski selle teosega tekitab, on pigem lugeja/vaataja silme ees – kellele mis kõige ilmsemalt idiootne tundub. Dostojevski ei ole valikuvõimalustega kitsi. Kuid hoiatuseks tasuks märkida, et hingelise traagikaga pole selles loos kokku hoitud: tegu on psüühekunstiteosega, mis nõuab kaasaelamist.

Triin Tasuja