Posts Tagged ‘saladus’

Zoe Sugg “Tüdruk Online”

Peategelase Penny sees kihiseb nii palju asju, mida ta öelda tahab, ent tal puudub enesekindlus neid mõtteid ja tundeid valjusti välja öelda. Nõnda hakkab ta pidama Tüdruk Online nime all blogi, kus ta lubab olla siiras ja ausalt kirjutada oma elust, sest muidu poleks mõtet seda blogi pidada.

suggtüdrukonlineElu läheb tal aga keeruliseks – Ollie (kooli kuumimaid poisse) hakkab talle järsku väga palju tähelepanu pöörama, Megan, keda ta on siiani oma heaks sõbratariks pidanud, keerab talle ühe käki teise järel. Ikka ei lakka need koledad paanikahood, mis teda aeg-ajalt tabavad ja lisaks kõigele eelnevale otsustavad ema ja isa sõita koolivaheajal New Yorki ning võtavad Penny endaga kaasa. Nemad teevad seal tööd, Penny peab ise hakkama saama, õnneks on tal kaasas tema kõige usaldusväärsem, erilisem ja targem sõber Elliot.

Tegelikult on blogi pidada tore, sest tagasiside on toetav ja positiivne. Kõik muutub aga üleöö pärast seda kui Tüdruk Online kirjutab oma kohtumisest salapärase ja kütkestava Noahiga. Selgub, et Noah pole temaga olnud päris lõpuni avameelne. Tüdruk Online kogeb, kui kiiresti võib üleüldine netisõprus muutuda üleüldiseks maha tegemiseks. Mida nüüd ette võtta – kas pugeda nurka või tõusta uuesti jalule?!

Zoe Sugg ehk Zoella on oma lugusid kirjutanud lapsest saadik. Tema ilu-, moe ja elustiiliblogisid ning videoid jälgib internetis suur hulk inimesi. Vaata www.zoella.co.uk.

Ädu Neemre

Alessandro Baricco “Mr Gwyn”

bariccogwyn-kaas Alessandro Baricco Mr. Gwyn / itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld .- Pegasus, 2013 

43-aastane Jasper Gwyn tõdes mööda pargiteed jalutades, et see, millega ta endale elatist teenis, ei ole talle enam kohane. Koju jõudes kirjutas ta artikli, mis sisaldas 52 asja, millega Jasper Gwyn tõotas lõpparve teha. Viimasena seisis nimekirjas raamatute kirjutamine, vaatamata sellele, et ta oli Inglismaal hinnatud kirjanik ja teda tunti ka välismaal. “Ta jutustamisanne oli pealegi väljaspool kahtlust; iseäranis hämmastas see, kui hõlpsalt elas ta sisse tegelaste mõttemaailma ja taaselustas nende tundeid. Ikka näis ta tegelaste sõnu ette aimavat ja kelle iganes mõtteid läbi nägevat”. 

Pärast nimekirja avalikustamist otsustas raamatu peategelane hoida ümbritseva maailmaga distantsi ning sõitis puhkusele Hispaania Granadasse. Hispaania väikehotelli jäi Jasper Gwyn aega veetma 62 päevaks. Londonisse naastes veetis ta esimesed päevad linnatänavatel uideldes, saatjaks veendumus, et ta on muutunud nähtamatuks. Jasper Gwyn elas üksi, peret tal ei olnud ning päevade edenedes hakkas teda rõhuma norutunne. Ta tundis puudust kirjutamistoimingust ning teda vaevas küsimus “Millega üldse oma päevi täita?”

“Lõpuks sähvatas talle ainsa selgekujulise sõnana ärakirjutaja . Meeleldi tegutsenuks ta ärakirjutajana….Püüdes ette kujutada, mis võiks tegelikult elus olla sõna ärakirjutaja vaste, lasi Jasper Gwyn endast üle libiseda hea hulga päevi, ikka üksteise järel ning pealtnäha valutult. Ise seda õieti märkamata”. 
“Ometigi käis tal üha sagedamini peal too kirjutamisvajadus ning ta tundis puudust igapäisest hoolest, mille varal korrastada mõtteid lause sirgjoonelisse vormi. Loomusunnist asus ta seda vajakajäämist lõpuks korvama ühe eraaviisilise talitusega, millel tema meelest oli mõningane ilugi: ta hakkas kirjutama mõttes, kas kõndimise ajal või siis, kui ta tuli kustutatud, ootas voodis pikutades und.”

Endale sobiva tegevuse otsingutel tutvus Jasper Gwyn arsti vastuvõturuumis daamiga, kes kandis vettpidavat rätikut. Ühiseks jututeemaks sai nende vahel kunagine kirjutatud raamat, mis vanadaamile oli sügava mulje jätnud. Naine käis ambulatooriumis seetõttu, et seal oli soe olla ning koht jäi selvepoest koju minnes täpselt poolele teele. Lisaks meeldis talle silmitseda nende inimeste nägusid, kes pidid tühja kõhuga vereproovi andma. Sellest põgusast kohtumisest saigi alguse peategelase mõte kirjutada portreesid inimestest, nn. ärakirju inimestest, nende tõelisest olemusest.

Portreede kirjutamiseks vajas Jasper Gwyn suurt tühja ateljeeruumi, sobivat muusikat ning kaheksateistkümmend käsitsi valmistatud hõõglampi. Hõõglambid tellis ta mehelt nimega Camden Town, kes tuli neid ka isiklikult üles sättima – “säravpunaselt põlema süttinud ning ateljeest bordelli teinud hõõglambid jäid aegamisi värvi minetades pidama merevaigu ja kirgassinise vahepealsel toonil, mille sõnaliseks määratluseks sai olla “lapselik”.”  Portreteeritav pidi viibima ateljees ilma riieteta, umbes 30 päeva, 4 tundi korraga, seni kuni hõõglambid iseenesest järjest kustuma hakkasid. Jasper Gwyn jälgis portreteeritavat, tegi märkmeid, mõnel päeval ei pidanud vajalikukski kohale tulla. Tingimuseks oli see, et portreed jäävad inimese enda saladuseks ja ei kuulu avaldamisele. Abiliseks kutsus ta oma ainukese kirjastajast sõbra Rebecca, kellest Jasper Gwyn kirjutas ka oma katselise portree.

Esimene tellimuse peale tehtud portree valmis 63-aastasest mehest, kes eluaeg oli müünud antikvaarseid kellasid; teine 40-aastasest üksikust naisterahvast, kes lõpetas arhitektuuriõpingud ning tundis nüüd lõbu kaubanduse arendamisest Indiaga; kolmas naisterahvast, kes oma 50 sünnipäeva künnisel palus abikaasalt sellist kinki, mis suudaks teda rabada. Üheteistkümnenda portree tegi ta 19-aastasest tüdrukust viimase isa palvel. Sellest päevast muutus kõik. Tüdruk ei pidanud kinni vaikimiskohustusest ning avaldas kõmulehele artikli kirjanikust, kes teostab ateljees portreesid, kirjaniku nimi vaikiti küll maha, kuid mainiti hinda ning toodi ära üksikasjad ateljee kohta.

Peale seda vahejuhtumit kaob Jasper Gwyn areenilt ning ilmsiks tulevad nii mõnedki varjuküljed ja saladused tema elu ja loomingu kohta.

Alessandro Baricco raamatust “Mr Gwyn” ei ole mõtet otsida suuri seiklusi ega erilist põnevust, pigem on see psühholoogiline ning filosoofiline pilguheit inimese hinge, tema otsingud elus, püüdlused leida hingerahu. Hästi sobib raamatu kohta ka autori tsitaat – “Ent kirjutamine on vaikimise peenem vorm”.

Alessandro Baricco sündis 1958. aastal 25. jaanuaril Torinos. Ta on kirjanik, esseist, muusikakriitik, televisiooni saatejuht ja lavastaja. 2008. aastal lavastas ta oma esimese filmi.

Eesti keeles on ilmunud:alessandro_baricco
”Ookean meri” (Varrak, 2005)
“Novecento” (Pegasus, 2008)
“Siid” (Varrak, 2002; Pegasus, 2007)
“Veretult” (Pegasus, 2005)
“See lugu” (Pegasus, 2009)
“Emmaus” (Pegasus, 2011)
“Mr Gwyn” (Pegasus, 2013)

Auhinnad romaanide eest:
Prix Medici Prantsusmaal
Selezione Campiello Itaalias
Viareggio Itaalias
Palazzo del Bosco Itaalias

Ülle Nemvalts

Alessandro Baricco pilt on pärit siit.

Sarah Addison Allen “Virsikupuu saladus”

Sarah Addison Allen. Virsikupuu saladus. Eesti Raamat. 2013. “Nüüdisromaan”SarahAddisonAllen

Autor on sündinud, üles kasvanud ja elab Põhja-Carolinas Ashville`is. Seal on ta kirjutanud ka kõik oma neli romaani, millest kaks , “ Imeline aed “ ja “Virsikupuu saladus”, on eesti keeled tõlkinud Eva Velsker.

Tema raamatutes on maagiat. “Virsikupuu saladust” peetakse Ameerika kirjanduse Lõuna maagilist realismi esindavaks teoseks.

Raamatu tegevus toimub erakordselt kaunis piirkonnas, Walls of Wateri linnakeses, mida ümbritsevad kosed. Linnas valmistutakse uhke häärberi Blue Ridge Madam taasavamiseks ja kohaliku naisteklubi 75. aastapäeva pidulikuks galaõhtuks. Paxton Osgood, kelle perekond on häärberi taastamise enda peale võtnud, tahab avaldada galal austust kahele veel elus olevale klubi asutajaliimele. Üks on Paxtoni vanaema Agatha ja teine Willa Jacksoni vanaema Georgie. Pidulik sündmus läheneb, jäänud on veel vaid häärberi kõrval kasvava viljumatu virsikupuu asendamine iidse tammega, kui tööde käigus tuleb üles kaevatud puu juurte alt päevavalgele l u u k e r e. Romaanis hakkab villa elama oma elu, sellest saab midagi enamat kui lihtsalt hoone.allen virsikupuu saladus

“Virsikupuu saladus” on raamat kahest suguvõsast ja üle põlvkondade ulatuvast sõprusest ja andestamisest. Raamat eeldab, et sõprus võib olla “elav ja hingav asi” – midagi, mis ärkab ellu selsamal hetkel, kui tekib, ega kao lihtsalt seepärast, et seda enam ei tunnistata (lk. 99.) Läbivaks teemaks on ka juurte teema ja tegelaste heitlused oma koha otsinguil kodulinnas.

Raamatut võib soovitada lugejatele, kes loevad tõsisemaid “naistekaid”, kes armastavad saladustega lugusid ja kellele meeldivad suguvõsaromaanid.

Hele-Kaja Mäesepp

Sarah Addison Alleni pilt on pärit tema kodulehelt. 

Kate Grenville “Sarah Thornhilli lugu”

kategrenvilleKate Grenville (s. 1950) “Sarah Thornhilli lugu” (Eesti Raamat, 2013, sari Nüüdisromaan; originaalis 2011) on jätkuks romaanile “Salajane jõgi” (Eesti Raamat, 2009; originaalis 2005). Mõlemad romaanid on pühendatud Austraalia aborigeenidele – mineviku, oleviku ja tuleviku omadele. Minategelane Sarah lõpetab romaani sõnadega: “Ma saan rääkida ainult seda, mida tean. Julmused ja kuriteod, viletsus igal pool. Kuid kõikidest sooritatud kuritegudest halvim oleks lasta sel lool minema lipsata. Niipalju kui see väärt on, pidi minu lugu aset leidma koos kõigi teistega.”

grenvillesarahTegevus toimub 19. sajandil. William Thornhill on Thamesi paadimees. Elu on karm ja konkurents tihe. Vaesus ajab varguste väärale teele, kus vähimagi ettevaatamatuse korral varitseb kinnikukkumise oht. Nii lähebki ja Thorhillile mõistetakse eluaegne karistus, ta saadetakse Austraaliasse sundasumisele. Koos armastatud naise ja pojaga jõuab Thornhill Uus-Lõuna-Walesi. Olud on kasinamad kui kunagi varem, kuid see on uus algus, ja mis peamine, pere on temaga. Seal sünnib ka Sarah , Thornhillide kuues laps. Sarah kasvab üles, teadmata midagi oma perekonna tumedast saatusest, sest tema isa on ennast üles töötanud, haljale oksale jõudnud ega vaata enam kunagi tagasi. Ometi mõjutab see saladus tema laste käekäiku ja sel päeval, kui Sarah tumeda minevikuga silmitsi seisab, hakkab ta maailma nägema hoopis teisiti. Kuritegude mahavaikimine on suurim kuritegu ja Sarah tunneb, et nendest lihtsalt peab rääkima, sest kõik tehtud teod surevad koos inimestega ja kantakse kohta, kust mitte miski neid enam tagasi ei too. Grenwille on öelnud, et kuigi romaani tegevus toimub 19. sajandil, räägib see raamat Austraalia ajaloo inetutest saladustest, mille on päranduseks saanud ka tema põlvkond.grenvillesalajanejogi

“Sarah Thornhilli lugu” võib lugeda ka iseseisva raamatuna, aga soovitan lugeda mõlemaid raamatuid. Ma polnud “Salajast jõge” varem lugenud, kuid peale “Sarah Thornhilli loo” tekkis kohe tahtmine ka esimene raamat läbi lugeda. Parem on seda teha õiges järjekorras.

Hele-Kaja Mäesepp

Kate Grenville’i pilt on pärit siit.