Posts Tagged ‘eestivene’

Nikolai Ivanov “Детство, которого не было”

Николай Иванов „Детство, которого не было» Тарту, «Диалог», 2016

ivanovlapsepovRaamatu autor on sündinud 1929. aastal Novgorodi oblastis talupoja peres. 1946. aastast elab ta Tartus.

Et seda raamatut toimetas tartlane Nadežda Valk, kes ise sai Kultuurkapitali kijanduse sihtkapitali aastapreemia kaks aastat tagasi oma mälestusteraamatu „Seal, kus ma sündisin» („Там, где я родилась” 2014) eest, ei ole juhus.

Nikolai Ivanovi raamat on väga isiklik, väga avameelne. Põhiliselt räägib ta maaelust Novgorodi oblastis Teise Maailmasõja ajal. Raamatut lugedes tulevad esile kaks teemat – nälg ja surm. Kõik see on esitatud nähtuna lapse silmade läbi.

Pärast Esimest maailmasõda algas Novgorodi oblastis nälg ja Nikolai Ivanovi vanemad, kellel oli surnud mitu last, otsustasid kolida Siberisse, kus, nagu räägiti, keegi musta leiba ei söö – ainult valget („…черный хлеб не едят — только булку…» с.7). Kauaks nad sinna jääda ei saanud – käis kodusõda ja pere pidi tulema tagasi Novgorodi oblastisse oma külla. Seal sündisidki loo autor Nikolai ja tema vanem vend Ivan.

Kolmekümndendatel aastatel, kui läks lahti kollektiviseerimine, tuli sellel, kes tahtis ellu jääda, astuda kolhoosi. Valikut ei olnud. Ja jällegi nälg ja rasked ajad.

Siis algas II maailmasõda. Esimestena läksid rindele mehed, siis noored poisid. Külast lahkus ka enamik naisi lastega. Kohapeale jäi umbes kümme peret, kes lootsid sõja metsas üle elada. Kohale jäi ka Nikolai pere – ema, isa ja 12-aastane Nikolai. Vanem vend läks rindele ning hukkus sõja lõpus.

Elu jätkus okupeeritud territooriumil. Kord olid oma sõdurid, kord sakslased.

Ükskord leidsid nad oma majast surnud saksa sõduri ja matsid ta korralikult maha. Kuigi vaenlane, oli ta ikkagi inimene. Emal oli kahju kõigist noorelt hukkunud sõduritest, nii vene kui saksa omadest. Hukkunud Punaarmee sõdurite taskutest võeti dokumendid ja kirjad. Need kirjad saatis Nikolai 1944. aastal adressaatidele ja sai ka hukkunute sugulastelt vastused. Nii said sugulased teada, et nende isad ja /pojad ei ole teadmata kadunud, vaid on hukkunud ja korralikult maetud. Kahjuks ei tea paljud pered tänaseni oma sõjas kadunud lähedaste saatusest.

Nikolaile kingiti õng ja ta hakkas hea meelega kalal käima. Kord tuli tema juurde üks saksalane. See oli 18-aastane saksa noormees, keda kodus ootasid vanemad ja õde. Nad hakkasid juttu ajama, kuna Nikolai oskas natuke saksa keelt. Sellest arenes sõprus, mis kahjuks katkes, kui rinne edasi liikus. Kord, kui külas olid veel sakslased, ilmusid taevasse nõukogude lennukid. Nikolai koos sõpradega hakkas suurest rõõmust hüppama ja karjuma. Nende selja taha oli tulnud sakslane, kes lõi Nikolaid jalaga nii, et too lendas mäest alla. Nikolai jaoks oli see nagu rindel saadud haav ja poiss oli väga uhke.

Siis tuli rahu. Aga sõjast oli jäänud maha väga palju ohtlikke relvi. See oli poiste jaoks väga põnev, kahjuks lõppes üks relvadega mängimine Nikolai sõbra surmaga. Raamatu autor leiab, et sellistes laste surmades on süüdi just täiskasvanud, kes on hõivatud oma sõjapidamisega. See trauma on jäänud hinge tänase päevani. Nikolai mäletab kõike oma noori sõpru, kes hukkusid nii sõja ajal kui hiljem pärast sõda.

1945-1946 olid põua-aastad ja külades jälle nälg. Et päästa Nikolai elu, saatsid ema ja isa poisi kaugete sugulaste juurde Eestisse, Tartusse. Ehk on linnas natuke kergem hinge sees hoida. Ega Tartuski elu kerge ei olnud. Magamiskoht sugulaste juures oli kitsavõitu ja korralikku tööd Nikolail ka ei olnud. Riietega oli olukord kehv, eriti siis, kui tuli sügis ja vihmad. Õnneks leidus häid inimesi, kes püüdsid noorukit abistada ja tasapisi olukord paranes. Nikolai sai elukoha ühiselamusse, ka läks ta õhtukooli õppima. Õppis selgeks tisleri ametit, leidis töökoha ja hakkas ise teenima. Kunagi ei unustanud ta ema ja isa, kes elasid ikka maal ning esimesel võimalusel sõitis ta koju nende juurde, et viia süüa ja raha.

Nii lõpes Nikolai lapsepõlv.

Raamatu eessõnas meenutavad lapselapsed, et kui nad on palunud vanaisa jutustada oma lapsepõlvest ja elust sõja ajal, siis lükkas ta alati seda juttu edasi, lubades kunagi kirjutada nendest aegadest. Nii sündiski see raamat. Paljud, kes need rasked ajad üle elasid, ei taha neist rääkida – liiga valus ja raske. Raamat tuletab meelde, millist hinda pidid maksma need, kes sellel raskel ajal elasid. Tuletama seda meelde kõigile, kes me oleme sündinud ja elanud rahuajal.

“Raamatud ja kunst toovad esile üksikisikute lugusid, selliste inimeste lugusid, kes on samasugused kui me ise. Seetõttu pole lugudest tugevamat relva: ühe inimese loo kaudu võib lugeja samastuda geograafiliselt kaugena tunduvaga ja üksikisiku loo kaudu võib võõrana tunduv saada lähedaseks.”
Sofi Oksanen ” Sinu vaikimine ei kaitse sind”  Enn Soosaarele pühendatud konverentsil 13.02.2017 (Postimehes)

Tamara Kozõreva

Raamatust saab pikemalt lugeda vene keeles siit.

Pille-Riin Larmi raamatusoovitused

Viktoria Ladõnskaja, Ženja Volohhonskaja “Emadepäev”

Üks rõõmus raamat on see kahe noore naise, Eesti venekeelse ajakirjaniku kahasse kirjutatud  vastsete  emade  vesteid  sisaldav raamat.

Tegu on kahe sõbranna ja ametiõega, kes ühel ajal sünnitasid oma esimese lapse. Siin peegelduvad kogenematute emade hirmud enne sünnitust ja sünnituse ajal, mured beebide pärast, armastus oma pere vastu ning suur õnnetunne. Just see teebki raamatu nii positiivseks. Ja äratundmisrõõmu leiavad lugemisel ka vanaema-ealised.

Ajaliselt hõlmab raamat päevi vahetult enne sünnitust kuni laste aastaseks saamiseni, mis on igale emale ütlemata keeruline aeg. Stiililt on raamat minimalistlik, nö blogide stiilis kirja pandud. Ometi ei puudu sealt emotsioonid ja huumor – nii keele kui situatsioonikoomika.

Mõned näited:

“Meie korteris avaldub tormiliselt paljuneva sodi sündroom. Minu elus eksisteerib see sündroom ka niisama, aga praegu ei käi jutt sellest.

…Veel ärritab mind, et asjad kogu aeg kaovad. Näiteks oli just äsja siin kollane part. Kus see tõbras nüüd on?!

…Mis puutub imetamist, siis sellega on meil täitsa lõpp. Simon on kasvatanud endale suhu seitse hammast ja hammustab seetõttu kohutavalt. Nii et kui kellelgi on huvi piersing´u vastu, võin selleks otstarbeks laenutada Simonit. Sellepärast võiksin ka oma vasakus rinnas  – vabandage detailidesse laskumise pärast – kanda nüüd kõrvarõngast…sattusin …imetamisnõustaja juurde (ka niisugused asjapulgad on olemas), kellel oli uhke nimi Ada. Eestlasest patsiendi jaoks ei tähenda see tõenäoliselt midagi, aga venelase paneb “doktor Ada” võpatama, sest vene keeles tähendab see sõna-sõnalt põrguarsti.

…Millest mõtleb emapuhkusel olev noor, kõrgelt haritud naine, kellel käib kodus majandusajakiri? Millest, millest! Muidugi sellest, kumb võidab üheteistkümnenda hooaja “Selgeltnägijate tuleproovi” TV3-s: kas Vitali Gibert või Viktoria Subbota. Meile on ilmunud veel üks uus perekonnaliige. Tema nimi on Televiisor. Loomulikult oli ta meil varemgi, aga nüüd on ta hääl muutunud valjemaks, mehisemaks,  ja ta on hakanud soleerima. Tegelikult televiisor ei küsi “Mida teie arvate?”, sest ta arvab ise. Kuna tal on veenmisannet, muudab ta meid aegamööda endataolisteks.

…Nii kaua kui on püsinud maailm, on iga naine avastanud selle enda jaoks uuesti: lapse sünnipäev – see on ema pidu. Päev, mil sinu süda alustas oma isiklikku elu väljaspool sinu keha. Sellepärast ongi lapse iga uus sünnipäev ka sinu tuksuva südame püha. Tähendab, sinu elu püha, sinu päev. Sinu kõige tähtsam emadepäev.”

Minu poolt soovituslik lugemine kõikidele: praegustele, kunagistele ja tulevastele emadele, isadele, tädidele, onudele, eestlastele, venelastele; raamat ilmus sarnaselt kujundatuna paralleelselt eesti ja vene keeles.

Lisainfot autoritest:

Intervjuu Vikoria Ladõnskajaga.
Integratsiooni-teemaline intervjuu Jevgenia Volohhonskajaga.
Loe arvamust raamatukogu venekeelsest blogist. 

Teema laienduseks.  Hiljem lugesin Birk Rohelennu luuleraamatut “Morbidaarium”, mis mind meeldivalt üllatas (v.a. tumedas meeleolus  lõpuluuletus Neverland), ja leidsin sealt luuletuste vahele pikituna proosaluulet, mis käsitleb samuti noore ema elu. Siitki üks tekstikatkend:

“Elus olla tähendab tegutseda. Ärgata igal hommikul võimalikult vara. Koristada, pesta, kraamida, triikida, vahetada mähkmeid, täita ja tühjendada piimapudeleid, lugeda hambaid, samme ja muhke. Tõsta asju kõrgemale ja kõrgemele, kuni keegi ei mäleta enam nende olemasolu. Joosta toidukottide ja turvahälliga poe vahet, megapakk vetsupaberit kaenla alla surutud. Lõputult, igapäevaselt otsida kingi, sukkpükse, bodysid, trussikuid, seelikuid, sokke ja suvemütsikesi, millel ei ole kõva materjal, kriipivad tikandid, ebamugavad kinnitusvahendid ja lahtised osad. Päästa tuppalennanud põrnikaid, liblikaid, mesimumme ja kustukumme halvema saatuse eest ja möödaminnes tunda kaasa pisikesele beebiämblikule, kes on teinud su küpressi otsa peopesasuuruse võrgu ja ootab nüüd kannatlikult, et temast kümme korda suurem kärbes oma karvased jalad just sellele lapikesele toetaks. Töötada igal vabal minutil, et üldse midagi tehtud saaks.”

Ülli Tõnissoo

Andrei Ivanov “Peotäis põrmu”

Autorist

Sündis Tallinnas militsionääri ja töölise perekonnas. Et pääseda Nõukogude sõjaväest, lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Pärast lõpetamist töötas mitmel pool valvurina, reisis ringi Skandinaavias, elas pikalt Taanis. Eesti keeles on ilmunud jutustused “Tuhk” ja “Minu Taani onuke” Loomingu Raamatukogus 2010. a. ja 2011. a. romaan “Peotäis põrmu”. Romaan “Hanumani teekond Lollandi” pälvis kultuurkapitali vene kirjanduspreemia ja jõudis 2010. a. Vene Bookeri finalistide hulka.
Tõlkija Ilona Martsoni küsimusele: ”Kas on kerge või keeruline olla kirjanik kõige tüüpilisema vene perekonnanimega,” vastas Andrei Ivanov: ”Meie maailmas pole inimenegi kerge olla, rääkimata sellest, et jõuda kirjutada midagi avangardset… ja perekonnanimi ei mängi siin mingit rolli. Oleksin ma võtnud endale kõlava pseudonüümi, oleksin ikkagi kirjutanud samamoodi, see poleks sisuliselt midagi muutnud.

Kuigi Andrei Ivanovi looming on autobiograafiliste sugemetega, on autori sõnutsi autobiograafia vaid pinnas, millele ta rajab oma “väljamõeldiste aedu”. Intervjuus ajakirjanikule räägib ta: ”Ma olen iseendale kunstipersoonina ebahuvitav, igav inimene halbade harjumustega melanhoolik. Elan väga lihtsat elu ja mis kõige tähtsam, mulle ei meeldi mitte mingisugused muutused, olen väga konservatiivne ja võimetu tegema midagi ekstravagantset”.

“Peotäis Põrmu”

Raamatu ajataust on täpselt dateeritud – talv 2003 – aprill 2007, pronksiöö paiku. Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid. Raamat kubiseb värvikatest tegelastest,  paljud neist vihkavad Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tõööandjaid, ilma, naabreid, ajalugu. See kõik on kokku kohati väga naljakas, aga samas ka väga kurb. Autor raamatust: ”Kirjutasin valmis märkmed, kirjutasin üles sündmused ja tajumise mitte läbi oma silmade, vaid asusin välja mõtlema kirjanduslikku tegelast nii, nagu näitleja tõmbab näole ette maski. Sellest hetkest muutusid märkmed justkui pliiatsijoonisteks, mida pole värvikorra alt näha. Romaani peategelast kandsin endas kui erilist kristalli, läbi mille piilusin aeg-ajalt maailma ja inimesi, ning panin tulemuse hiljem kirja.”

Romaanis “Peotäis põrmu” kajastatakse väga paljusid tänapäeva ühiskonna ning  argielu  probleeme: venelased ja vene keel Eestis, immigratsioon, kodumaatus, kultuuride kokkupõrge, suhtumine sümbolitesse, inimelu tähtsus, vanade ja noorte suhted, peresuhted, euroopastumine, ajaloo tõlgendamine, mineviku mõtestamine jne,  jne. Aga eeskätt on see raamat depressioonis inimesest, kes ei innustu millestki, pigem tundub talle kõik suhteliselt nõme. Peategelane ei võta seisukohti, vaid pigem toob kitsaskohti välja, ironiseerib, kritiseerib – ja see ongi minu meelest tore, sest nii jääb lugejale võimalus oma arvamuseks.

Värvikas tegelane Perepelkin Eestist ja eestlastest: “Mulle meeldib tänapäeva eestlane. Ta näeb stiilne välja. Ta räägib inglist ja muid keeli. Tänapäeva eestlane istub wifis ja klõbistab asjalikult klahvidega, ta meenutab väga skandinaavlast, tänapäeva eestlane on nagu kameeleon, kes edukalt põhjamaalaseks muutub – ta on Põhja-Balti eurooplane, kes on kõik oma lokaatorid suunanud Skandinaavia poole, mitte see, kes ta varem oli…
Varem oli ta tšuhnaa! Äraaetud tšuhnaa! Ta oli see, mida nõukaaeg eestlastest teinud oli. Jah, hüva, riigi on meie tšuhnaad viieteist aastaga üles ehitanud. Nad ei kukkunud läbi, nagu paljud solvunud venelased ennustasid, öeldes, et eestlased ei õppinud ära vene keelt, kuid neil pole ka häid inglise keele õpetajaid. Jama! Nad latravad nii vene kui ka inglise keeles!… Kõik see toimib, masin töötab, juba on euroliitu põrutanud, poed on pungil, kasvavad justkui seened. Viisteist aastat, aga meie oleme nende jaoks ikka veel okupandid… Me ei pääse kunagi eliiti!  Meid ei võeta nende ringi, ükskõik kui hästi me nende keelt ka ei räägiks! Me jääme alati teise sordi inimesteks ainult rahvustunnetuse tõttu. Mitte mingit diskrimineerimist. Lihtsalt ignoreerimine. Vaata kuidas nemad muretud, istuvad, rüüpavad oma kokteile, tähistavad midagi, meie aga peksame keelt oma raske elu üle, meie – võõrad selles elu pillerkaaris.”
“Ma saan aru, miks eestlased venelasi ei salli ja ausamba ära viia tahavad! Mulle pole vaja muinasjutte rääkida, siin pole mingit poliitikat! Kõik on palju lihtsam. Okupatsioon, viiekümneaastane kommunism, ešelonid, mis viisid Siberisse – need kõik on teisejärgulised faktorid, kuna inimene elab läbi kõhu ja tunneb nahaga. Eestlased ei salli venelasi hruštšovkade pärast! Alandavate järjekordade pärast! Sellepärast, et pidid sõitma sapakate ja mossedega. Sellepärast, et pidid ärkama ja magama minema raadiokanali Majak järgi, Moskva aja järgi. Isegi mitte sellepärast, et pidid parteisse ja komsomoli astuma, vaid seetõttu, et pidid saunas Carlsbergi asemel Žiguli õlut jooma. Vaat sellepärast! Sellepärast, et ei olnud valikut. Sellepärast, et bolševikud segasid Lääne poole vaatamist. Segasid iseolemist ja kodumaa armastamist. Punaseks võõbatud kodumaa oli nende jaoks võõras ja igaühe südames oli selline kõrb nagu minu omas.”

Raamatu eriline väärtus on minu meelest  galerii värvikatest inimtüüpidest. Ühed neist on väsinud, laialivalguvad, sünged, must-valged subjektid, nagu “oleks nende peal katsetatud mingit koledat eksperimenti”. Nad kogunevad, ei tee midagi, neil on oma filosoofia, igaühel neist on viletsam kui teisel. “Olles ennast kõigest tänapäevasest eraldanud jampsist ehitatud müüriga, hulpisid nad mineviku unenägudes vastavaid teemasid läbi võttes, tehes näo, et mõtlevad, sukeldudes aina sügavamale ja sügavamale unenägudesse. See on omalaadne unustamise meetod. Nad peituvad vana koli täistopitud kapi taha, kujutades ette, et ekslevad püramiidis, püüdes lahendada selle mõistatust. Nad keerutavad käes iseenda taskurätti, nagu oleks see kaart, lootes leida väljapääsu raudteejaama kemmergust. Vaatavad üllatunult kella, justkui oleks see kompass, haaravad palavikuliselt mobiiltelefoni järele, nagu oleks see süda. See inimtõug sureb väga varsti välja. Väga varsti. Mingi kahe-kolmekümne aasta pärast neid enam pole. Ühed surevad maha, teised topitakse hullarisse, kolmandatel pole enam jaksu korterist välja tulla”.

Mõned selle mõttelise grupi esindajad:

* Taissia – poetess, vene keele õpetaja, tundis muret vene keele tuleviku pärast Eestis, lahkus koolist kui keelekomisjon palus tal riigikeele eksami uuesti sooritada, tal olid eraõpilased, kirjutas neile kirjandeid, teenis hästi. “Õpilased ei mõista, kuidas kirjandeid kirjutada. Nad ei saa aru, et tuleb väljendada ennast, oma arvamust, mitte teha copy paste`i. Isegi kava ei suuda nad koostada!”
* Turgenevlik abielupaar Ljudovid – “absoluutselt ärapleekinud isiksused”, liha nad ei söönud, päikese käes ei käinud, kandsid “ökoriideid”, vestlesid poolsosinal, hoidusid eraldi, vahtisid kõiki altkulmu. Mees jättis naise pärast kõik, ka naine jättis mehe pärast kõik. See oli tõeline armastus nagu poleks nad inimesed, vaid mannekeenid.
* Vilavate silmadega itimees, kelle arvates vajab tänapäeva inimene seitse korda päevas pääsu internetti, autot ning vähemalt klaas viina, et “veresooned šlakist puhtad hoida.” Ta ei suutnud kuidagi leppida, et on veel olemas inimesi, kes ei ela aktiivset netielu.

Teisalt aga inimesed, kes teadsid, mida nad elult tahtsid ja kuidas oma eesmärke ellu viia:

* Ülemus Valeri Ivanovitš. Oli nõukaajal majandusteaduskonna lõpetanud, oli haridusse raha paigutanud ning see andis dividende. Oskas hiilgavalt kolme Eestis kõige vajalikumat keelt: eesti, inglise ja rootsi keelt. Tundis end Eestis nagu kala vees. “Seadusi ta teab. Ta teab kõike. Ta teadis juba viieaastaselt, et eesti keelt on vaja õppida, et selles riigis ilma eesti keeleta ei saa. Ta teadis enne Gorbatšovi, et tuleb perestroika ja Nõukogude Liidu lagunemist ei saa vältida. Ta astus sellesse maailma entsüklopeedia peas, kalkulaator õnnesärgi taskus, milles ema oli ta sünnitanud, ainsa eesmärgiga teha raha.”
* Kolleeg Tõnu – tõi firmale raha sisse, oskas ükskõik kelle surnuks rääkida, hoidis klienti paela otsas niikaua, kuni too andis talle nõusoleku. “Neljakümneaastane, ahnuse ja iharuse poolt kuivaks imetud, olid seesmised vastuolud paisanud ta sedavõrd halli eksistentsi, et krihvel oleks tema kõrval ennast tundnud värvipliiatsina.” Hoidis kokku kõige pealt, valis naisedki sellised, kes käisid raha välja. Töötas kolme koha peal, ei ostnud midagi, segas odavat veini mulliveega.

Lõpetaksin lugemistutvustuse autori enda sõnadega: ” Ainuke asi mida ma tahan, on luua raamatuid, mida loetakse ka sadu aastaid hiljem. See tähendab tõelist kunsti, mitte kassikulda. Kipun kirjutama provokatiivseid teoseid, mida saab mitme nurga alt tõlgendada. Aga ma ei planeeri kirjutades väga palju ette, kasutan intuitsiooni ja lähtun inspiratsioonist”.

Jään huviga ootama Andrei Ivanovi uut raamatut, mille tegevus toimub Eestis 1920.-1930. aastatel.

Loe lisaks:
http://www.epifanio.eu/nr13/est/eestivene.html
http://www.epl.ee/news/kultuur/eesti-vene-kirjanik-kandideerib-vene-bookeri-auhinnale.d?id=51284239
http://sehkendaja.wordpress.com/2012/01/13/3-andrei-ivanov-peotais-pormu/

Ülle Nemvalts