Posts Tagged ‘suguvõsa’

Norman Manea „Huligaani tagasitulek“

See on tõsielulise taustaga lugu Rumeenia juutidest.

Norman Manea jutustab nii enda, oma vanemate kui vanavanemate loo. Ajaliselt hüplik ja eri ajastutest paralleele tõmbava raamatu peateema on kodumaa- ja pereigatsus.

Lugeda oli huvitav! Soovitan teistele ka!

Nadežda Savostkina

John Wray “The Lost Time Accidents”

wraylost2Ameerika-austria kirjanikku John Wray‘d (tegelikult John Henderson; sündinud 1971. aastal Washingtonis, üles kasvanud Buffalos; elab Brooklyn’is) peetakse „ameerika kirjanduse järgmiseks laineks“ (Jonathan Lethem) ja „üheks huvitavaimaks ameerika noorema põlve autoriks, kelle uus raamat on pikitud põrandaluukide, rafineeritud ajakihistuste ja mustade aukudega, kuhu võib iga kell sisse libiseda“ (Tilman Urbach). Kirjandusajakiri „Granta“ nimetas teda 2007. aastal üheks kahekümnest parimaks USA autoriks.

Oma juurte kaudu – onkoloogist ema pärineb Kärnterist ja leukeemiauurijast isa Ameerikast – on John Wray ühendatud kahe kultuuriga. Siiski on tal tihtipeale tunne nagu viibiks ta mingisusguses tühjuses: ta nagu hõljuks kahe keele vahel ja ei tunneks end kummaski täiesti koduselt. Kuid taolisel seisundil olevat ka oma hea ja produktiivne külg: „Kõrvalseisja vaatab oma ümbrust täpsemalt.“ (John Wray)

john_wrayJohn Wray 2009. aastal ilmunud romaan „Lowboy“ on kättesaadav ka Eestis, momendil küll ainult Tartu Linnaraamatukogus. See tõik ning autori Ameerika-Austria päritolu ja uues raamatus käsitletav teema ajendasidki mind juhtima tähelepanu John Wray värskele teosele „The Lost Time Accidents“ (2016).

Kiidusõnu on romaanile jagunud kriitikutelt nii inglisekeelses kui saksakeelses kultuuriruumis, näiteks kirjutavad:
Ameerika ajaleht „Los Angeles Times“: „It is, in a nutshell, a sweeping historical novel that’s also a love story but is rooted in time-travel science fiction and takes on as its subject the meaning of time itself. This is no small endeavor. It’s hard not to admire this book, the mass and richness of which is a testament to the meticulous, dedicated work of its talented author. But it’s also not easy to love it.“ (Janelle Brown), Saksa ajaleht „Hamburger Abendblatt“: „Ülimalt rafineeritud segu teadusest ja filosoofiast, popist ja meelelahutusest. Tegelastega, nagu neid ei kohta just igal tänavanurgal.“ ja Austria ajaleht „Die Presse“: „Keeleliselt virtuoosselt jutustatud, erakordselt pinevil, nii fantaasiarikkalt kui ka intelligentselt komponeeritud ja kõrgel tasemel meelelahutuslik teos.“

wraylost1Mina-jutustaja, noor Waldemar Tolliver istub kummalises ajamullis oma tädi väikeses tolmunud ja prügi täis korteris Central Parki ääres New Yorgis ja püüab üles kirjutada lugu oma perekonnast, kellel lasub mitu põlvkonda saladuslik needus. Selleks, et taas maailma naasta, tuleb tal uurida rohkem kui saja-aastast perekonnalugu. Waldemari vanavanaisa Ottokar Gottfriedens Toula, marineeritud kurkide tootja ja hobby-füüsik k.u.k. Znaim’ist oli 20. sajandi alguses jõudnud jälile inimese ajareisimise võimalikkusele, kuid samas kohe auto alla jäänud. Sealt saavad alguse mitu põlvkonda väldanud otsingud vaarisa viimaste ülestähenduste järele ja rännakud ühelt kontinendilt teisele – kord keiserlik ja kuninglikku Austriasse, kord Manhattanisse, kord natsionaalsotsialistlikusse Viini, siis jälle kaasaegsesse Ameerikasse ning esimesest dimensioonist neljandasse.

John Wray jälgimis- ja vaatlemisviisiga ühildub ka tema jutustamisviis: ta vahetab žanreid nagu kanaleid: lülides tõsise kirjanduse ja thrilleri elementide, fantastilise romaani ja science fictioni vahel. Fiktsionaalne jutustamine olevat „Uskumatult konservatiivne, reeglitest moonutatud kunstivorm. Rohkem kui kaasaegne muusika, rohkem kui film ja hoopiski rohkem kui kujutav kunst.“ (John Wray). Tilman Urbachi kohaselt paigutub John Wray romaan ajast ja ruumist, teadusest ja müstikast, marineeritud kurkidest ja relatiivsusest, meie olemusest ja meie olemise mõttest („kes me oleme ja miks me eksisteerime“ – Colum McCann) Günter Grassi „Plekktrummi“ (1959) ja Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ (1865) vahele.

wraylost3Küllap aitas igasuguste reeglite vastane erinevate žanrite segamine ja hübridiseerimine kirjanikul vabaneda ängi- ja hullusärgitundest, mis tal tavapärase fiktsionaalse jutustamise puhul tekib.

Oluline Wray jaoks sõnadega loomisprotsessis on muidugi ka keel. Sest „Loo puhul ei ole kunagi tegemist mõtete, arvamuste ja ideede loendiga – see on püüd saavutada kirjutatud looga emotsionaalset vastukaja. Need on sõnad ja nende kõla, assotsiatiivsed pilved, mida sõnad endaga kaasas kannavad, mis loovad emotsiooni.“ (John Wray).

Eve Pormeister

Autori pilt on pärit siit, illustratisoon siit.

J. M. G. Le Clézio “Karantiin”

J. M. G. Le Clézio “Karantiin” (1995, e.k. tlk. Triinu Tamm 2013)

cleziokarantiinLe Clézio raamatu kogukus (550 lk) võib potentsiaalse lugeja võib-olla ära ehmatada, aga ärge kartke — raamat on üpris ladus lugemine. Oma kirjutamisviisilt on Le Clézio liikunud üha vaesema, lihtsama stiili suunas ning käesoleva teose lugemist ei raskenda ka jutustajate paljusus ega nende sage vaheldumine. Segased on minu meelest ainult raamatu esimesed leheküljed, kuid nende osas saab selgitust teose käigus. See ei ole sedasorti raamat, mis haaraks sind juba esimeste ridadega kaasa ja pakuks põnevust igal leheküljel. Minu jaoks olid vast esimesed 100 lehekülje üsna tüütud, ent kui suutsin end neist läbi vedada, siis tõmbas raamatu fluidum mind endasse ning kokkuvõttes on see arvatavasti teos, mida ma ei unusta iial.

Le Clézio, 2008. a. nobelist, tunneb ilmselgelt jutustamisest mõnu ning tegevustik kulgeb mõõdukas tempos eksootilisel Flat Islandil — Mauritiuse saare nö väikevennal, kuhu jäetakse aastal 1891 rõugeepideemia tõttu karantiini vennad Léon ja Jacques. Kuigi raamat on autobiograafiline ning tõukunud autori suguvõsaloost — Le Clézio isapoolsed esivanemad on Mauritiusel elanud ning autori isa seal ka sündinud —  hõlmab raamat palju üldisemaid teemasid ning lisaks karantiinisaare võrratule kirjeldamisele ja imelisele armastusloole räägib ta inimeste eneseotsingust, lihtsa ja isegi vaese elu võlust, mineviku ja oleviku läbipõimumisest, rasketest otsustest, loobumisest. Tegelikkuse ja kujuteldava piir on hägustunud, kuid see, mis siis ikkagi tegelikult juhtus, polegi lõpuks enam nii oluline.

le-clezioLugemismõnu garanteerib Triinu Tamme suurepärane tõlge ning äärmiselt valgustav järelsõna. Kui ma siiamaani Le Clézio — kes tituleeriti 2004. a. suurimaks elavaks prantsuse keeles kirjutavaks kirjanikuks — teoste kättevõtmist natuke pelgasin, siis nüüd on mul igatahes isu ka teiste tema teostega tutvust teha.

Annika Aas

Le Clézio pilt on pärit siit

Sarah Addison Allen “Virsikupuu saladus”

Sarah Addison Allen. Virsikupuu saladus. Eesti Raamat. 2013. “Nüüdisromaan”SarahAddisonAllen

Autor on sündinud, üles kasvanud ja elab Põhja-Carolinas Ashville`is. Seal on ta kirjutanud ka kõik oma neli romaani, millest kaks , “ Imeline aed “ ja “Virsikupuu saladus”, on eesti keeled tõlkinud Eva Velsker.

Tema raamatutes on maagiat. “Virsikupuu saladust” peetakse Ameerika kirjanduse Lõuna maagilist realismi esindavaks teoseks.

Raamatu tegevus toimub erakordselt kaunis piirkonnas, Walls of Wateri linnakeses, mida ümbritsevad kosed. Linnas valmistutakse uhke häärberi Blue Ridge Madam taasavamiseks ja kohaliku naisteklubi 75. aastapäeva pidulikuks galaõhtuks. Paxton Osgood, kelle perekond on häärberi taastamise enda peale võtnud, tahab avaldada galal austust kahele veel elus olevale klubi asutajaliimele. Üks on Paxtoni vanaema Agatha ja teine Willa Jacksoni vanaema Georgie. Pidulik sündmus läheneb, jäänud on veel vaid häärberi kõrval kasvava viljumatu virsikupuu asendamine iidse tammega, kui tööde käigus tuleb üles kaevatud puu juurte alt päevavalgele l u u k e r e. Romaanis hakkab villa elama oma elu, sellest saab midagi enamat kui lihtsalt hoone.allen virsikupuu saladus

“Virsikupuu saladus” on raamat kahest suguvõsast ja üle põlvkondade ulatuvast sõprusest ja andestamisest. Raamat eeldab, et sõprus võib olla “elav ja hingav asi” – midagi, mis ärkab ellu selsamal hetkel, kui tekib, ega kao lihtsalt seepärast, et seda enam ei tunnistata (lk. 99.) Läbivaks teemaks on ka juurte teema ja tegelaste heitlused oma koha otsinguil kodulinnas.

Raamatut võib soovitada lugejatele, kes loevad tõsisemaid “naistekaid”, kes armastavad saladustega lugusid ja kellele meeldivad suguvõsaromaanid.

Hele-Kaja Mäesepp

Sarah Addison Alleni pilt on pärit tema kodulehelt.