Posts Tagged ‘isa’

Thomas Hettche „Isade armastus“

thomashettcheThomas Hettche hiljuti eesti keeles ilmunud romaan “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”, 2010) on üllatavalt mitmekihiline ja mõjub värskelt juba teema poolest, mis on küll argipäevast tuttav, aga vähe käsitlemist leidnud. Nimelt tõstatab Hettche romaanis aktuaalse ja valusa teema – ta kirjeldab ühe isa kohati meeleheitlikke katseid leida kontakti ja lähedust oma teismelise tütrega, keda kasvatab ema. See on lugu isast, kes tahab olla hea isa, aga see ei tule hästi välja.

Luhtunud suhte tõttu perest eraldi elav Peter on saanud tütre kasvatamisel osaleda episoodiliselt, ema soovidest ja tujudest sõltuvalt, sest paar ei ole ametlikult abielus olnud ja Saksa seaduse järgi oli (tänaseks on seadust pisut kohendatud) isal võimatu saada hooldusõigust, kui ema oli sellele vastu. Nii on lapsest on saanud vanemate omavahelise võimuvõitluse objekt.

Isa ja tütre ühisest talvepuhkusest Põhjameres asuval Sylti saarel kujuneb tõsine katsumus, mis paneb proovile mõlema armastuse. Pinget kruvib saarel viibijaid haaranud tormi- ja tõusuveeootus ning lugejat kummitav kahtlus, et ema ja tütar jutustaksid teistsuguse loo. Selline on loo lühike sisukokkuvõte.hettcheisadearmastus

Tegelikult pole romaan üksnes oma tütre armastuse eest võitleva isa lugu, vaid päris veenev psühholoogiline portree. Hettche portreteerib tasakaalust väljas, segaduses ja haiget saanud keskealist meest. Sel mehel ei ole vedanud lähisuhetes, tema elukutse (suure kirjastuse reisiv müügiesindaja) on perspektiivitu ja määratud hääbumisele. Ta on õnnetu ja oma õnnetuses on saanud temast paras egotsentrik, kes oma vihas ja haavatavuses ei näe enam teist poolt. Ka teismelist Annikat suudab autor päris usutavalt portreteerida.

Romaanile lisab köitvust tegevuspaik – Põhjameres asuv Sylti saar, saksa kultuurieliidi kultuskoht, kuhu igal suvel siirdutakse. Võib-olla kohtab ligilähedast miljööd kõige lähemal Kura säärel Nidas, aga võrreldes Sylti saarega on Nida kindlasti unine paik. Hettche viib lugeja mõõnarannale ja luidete vahele mitte suvitushooajal, vaid aastavahetusel kui lõõtsub tuul ja maa on härmas, paneb saare külalised tormiootele, jutustab saarega seotud legende ja kirjeldab traditsioone. Aastavahetuse sandipotijooksust olete varem kuulnud?

Hettche üks lemmikteemasid on raamatukultuur ja seegi on „Isade armastusse“ tugevalt sisse põimitud nagu ka saksa keskklassi mentaliteedi kirjeldus. 156 lehekülje kohta päris palju, kas pole?

Ja kui Hettche vastu huvi on tärganud, tasub lugeda Akadeemia maikuu numbris ilmuvaid Hettche esseesid „Kooljamägi“ ja „Papüürused“.

Linda Jahilo

Thomas Hettche pilt on pärit siit.

Jean-Louis Fournier „Issi, kus me lähme?“

Jean-Louis Fournier (sünd. 1938) on prantsuse kirjanik, humorist ja telerežissöör. Tema kõige kuulsam raamat on „Issi, kus me lähme“, millest kujunes Prantsusmaal 2008. aastal bestseller ning mis samal aastal pärjati Femina kirjandusauhinnaga. Sel aastal ilmus see teos Loomingu Raamatukogu sarjas Indrek Koffi tõlkes.

Raamatus jutustab Fournier oma kahest pojast, Mathieu’st ja Thomas’st, kellel mõlemal on sügav vaimne ja füüsiline puue. Kuigi tegemist on väga raske teemaga, siis ometi suutis autor sellest mõnusa, tihti ka väga mõru huumori kaudu rääkida. Päris raamatu alguses ta kirjutab: „Kui räägitakse puuetega lastest, siis tehakse selline nägu pähe, nagu käiks jutt mingist katastroofist. Ma tahaksin ometi kord püüda teist rääkida, naeratus näol.“ (lk 5). Ja naeratus näol lugesin ma seda kurbnaljakat raamatut. Üheltpoolt ajasid mind muigama autori (enese)iroonilised märkused, mis sageli olid nii tabavad ja üsna karmid. Küllap nii mõnelgi võib tekkida õigustatud küsimus, kas niimoodi võib puuetega lastest kirjutada. Kuid sellele vastab autor oma teoses järgmiselt: „Kas sul häbi ei ole, Jean-Loius, ise oled isa ja naerad oma kahe põnni üle, kes ei saa ennast kuidagi kaitsta? Ei ole. Ega ma neid siis sellepärast vähem ei armasta.“ (lk 30). Ja teine põhjus, mis tõi mulle naeratuse näole, oligi see südamlikkus, kuidas autor tegelikult oma poegadesse suhtus. Ta võib küll irooniliselt märkida, et kui sul on kaks puuetega last, siis oleks sind justkui ilmatu suur häda tabanud: „Mängisin geeniloteriid ja kaotasin“ (lk 98), kuid teisalt räägib ta oma lastest suure armastuse ja hoolivusega: „Teie, mu pisilinnukesed olete palju liigutavamad“ (lk 35). Kuigi autor teeb oma poegade üle rohkelt nalja, siis tegelikult ei naera ta sugugi nende üle: „Anna andeks, Mathieu. Ega mina ka süüdi ei ole, et mul sellised mõtted pähe tulid. Ma ei tahtnud ju sinu üle naerda, pigem ikka iseenda üle. Tõestada, et ma suudan oma õnnestuse üle nalja visata.“(lk 56). Oma huumori kaudu tahab ta samuti näidata, et sellises olukorras ei pea erakordselt masendunud välja nägema, vaid et ka nali ja naer on lubatud: „Puudega lapse isal peab surnumatja nägu peas olema. /– / Mina olen tihti viisakuse vastu eksinud“ (lk 25). Kuigi ta jutustab ausalt olukorra lootusetusest, siis ometi oskab ta sealjuures märgata naljakaid ja toredaid hetki.

Ja nõnda seisnebki selle raamatu võlu selles harukordses jutustamisviisis, mis on parajal määral nii naljakas, traagiline kui ka südamlik.

Kadri Reimand

Harry Mulisch “Siegfried: Must idüll”

“Siegfried” on tõeliselt nauditav Huma väärtraamatusarjas ilmunud hollandi autori Harry Mulischi teos, mis laotab lugeja ette traagilise loo Hitleri (fiktiivsest) pojast. Euroopa koolilapsed valisid selle hiljuti Euroopa parimaks raamatuks.

Romaani protagonist Rudolf Herterit nimetab Mulisch oma alter egoks. Autori isa oli sakslane, kes tegi natsidega koostööd, olemata nats, ema juut. See annab talle vabaduse kirjutada teemal, mis oleks sakslastele valus.

Mulisch on välismaal tuntuim ja enim tõlgitud hollandi autor ja kui te loete seda raamatut, on kerge näha, miks. Teine maailmasõda on keskne teema tema hilisemas loomingus. “Ma olen teine maailmasõda” on Mulisch oma autobiograafias kirjutanud. Lugu on värske ja lummav ja kirjeldab seda, kuidas tuntud kirjanik suurejoonelisel esinemisturneel teda kuulama tulnud vanapaarilt oma elu vapustavaima jutustuse kuuleb.

“Siegfried” on kaanest kaaneni üks suur lugemiselamus. Lugege ja tundke rõõmu!

Krõõt Kaljusto-Munck

Per Petterson „Kui me hobusevargil käisime“

Köitev väliskujundus ja sügavalt kaasahaarav sisukujundus, nõnda sõnastaksin saadud lugemiselamuse auhinnatud Norra kirjaniku Per Pettersoni romaanist „Kui me hobusevargil käisime“, mis on ilmunud käesoleval aastal „Pegasuse väikeses sarjas“. See on sari, mis kannab endas võimalust praegusest ajarutust kõrvale astuda, pakkudes mõtteergast järelehüüdega lugemisvara.

Teose sisu väljendus visuaalsel kujul toestub läbipõimuvalt kahele tugevale pidepunktile, esiteks, kaanefotole – jõe kaldal, ka veepeeglis, lehvivate lakkadega hoogsalt kappavad hobused, ürgselt kõrguvate puude foonikarguses ja teiseks, pealkirjale – vahetus lihtsuses väljenduvale valualastusele.

Sisseelamine teose sündmustikku kulgeb mööda rahulikku ja südamlikku rada ühes looduserüpe Norra külakeses. Vaikselt igapäevaelu toimetav elusügises 67-aasane mees, Trond T., kaaslaseks ustav sõber, koer Lyra. Vaateulatuse naabermajas elav eakaaslane Lars, kel samuti koer. Lars on elanud siin enama osa oma elust, Trond on tulnud siia mõned aastad tagasi, elupõlisest igatsusest loodusrahu järele. Mõlemad on erakliku eluviisiga, omaette hoidvad. Nende tutvus hakkab hargnema Trondi poolses abikäe ulatamises, kui Lars otsib ööpimeduses omapäi jooksma läinud koera, Pokerit. Üks Larsi usaldav valumeenutus oma noorusest, mil ta pidi metskitsi ründava koera maha laskma, laseb aimata, et sel mehel on hinges palju varjatud valu. Ja Trondi enda hoolikalt lapitud läbielatu ühest kaugest suvest elustub vaevavalt ta hinges ja silmamälus. Empaatiat äratav loo lahti rulluv alustus paneb edasisele meelte rikkusega kaasa elama.

Oma meenutustes on Trond ajas tagasi, oma elukevades, mil ta oli 15-aastane noormees. Ta veedab suve maal koos oma isaga. Aset leiab pealkirjas kajastuv hobusevarguse lugu.

Trondi sõber Jon on oma ettevõtmistes uljas, soovides elule värve juurde lisada. Trondi arvates lusti pakkuv mänguline ettepanek varastada jõuka maaomaniku paar hobust on juba algusest peale läbi kukkunud idee teostus. Selles kajastub nii Trondi hingesopis kriipiv teadmine teo väärusest kui ka ta füüsiline haiget saamine hobuse kinni püüdmisest, tema taltsutamatuslikusest. Jon ei näi mõistvat Trondi läbielamisi, järgnevalt ronitakse tema juhtimisel puu otsa, kus Jon ehmatab oma tundetusega, hävitades põialpoisi, väikese hapra linnu pesa koos seal elujärge ootavate, mitte veel koorunud linnumunadega.

Joniga toimuv on valust kannustatud. Hinges segipaiskav šokk ja ehmatus. Olles pandud silma peal hoidma oma noorematele kaksikvendadele Larsile ja Oddile, jääb tal valvsusest puudu. Jon on nende silmis suur tubli vend, osav kangelane. Kel on isegi püss. Kuigi Jon on olnud alati hoolas padrunite välja võtmisega surmavast laskeriistast, ununeb see sel korral tegemata. Ja tagajärjed on süvitsi traagilised. Lars kasutab mänguhoos relva, vajutades päästikule ja eluvõttev kuul tabab ta venda Oddi.

Surma jäine pigistus murrab kui liikuvast jäämäest lahti jääkamakaid, mis jäävad kogu eluks lähedaste eluteele triivima kuni kellegi mõistvus ning hoolivus oma soojusega nad sulatab.

Nii nagu teose lugemine on lause lauselt olnud kaasa kiskuv kui jõuliselt voolav jõevesi nii ka mu lugemiselamuse väljendus on saanud üksikasjaliku alustuse sündmuste kajastamises. Sooviksin nii ka jätkata, aga sel juhul ilmuvad mu kirjatööle lõputiitrid alles suurehulgalise tekstimahu järel. Seega järgnevas keskendun mõnele teose elamuslikule küljele.

Mind võlub romaani ülesehitus! Loo raamistik on lihtne, ilma ilunikerdusteta, sügavus tuleb esile vaikselt tõusvas joones justkui läbi tüüne uduloori. Autor valdab niihästi nooruk Trondi tundeid, ta mõttemaailma mõtisklusi, suhtumist, hoiakuid, tähelepanekuid, ootusi, lüüasaamisi kui ka eaka Trondi, pika elutee poolt jäetud elupitseri jäljemustrit ta hinges. See mõjub vahetult.

Vahetuna mõjub ka Trondi oskus mäletada oma mõtteid ja tundeid, kogu oma sisemust pikkade aastakümnete möödudes. Mitte olnule tagasi vaadates läbi täiskasvanuliku pilgu, kogutud elutarkuse hinnanguga, vaid noorusehedalt.

Jah, Trondil on elav mälestustepagas, pruugib tal soovida oma minevikust midagi meenutada, on see kui filmirullide seast selle õige lõigu leidmine ja panoraamselt, lähivõttes koos täishelidega taas üle vaatamine – kogemine.

Minu jaoks jätkub romaani võluvus rohketes loodusekirjeldustes! Trond on loodusetundliku natuuriga. Ta silm on ergas nägema ja kõrv on erk kuulma ja hing on avatud tunnetama looduse detailirohket kaunidust! See põiming kuvab täies ulatuses kirjeldatu ka minu vaimusilma ette! Selles mõttes on raamat minu jaoks justkui ka illustreeritud, rikkalikult, värvideküllaga! Ja mitte ainult nägemismeel pole kaasatud, vaid kirjeldused, näiteks päikesepaisteviirgudest läbi puuvõrastiku panevad nahal tundma ka selle soojust, astumine samblakoheval vaibal nuhutavalt tundma sealt võrsuvat niisket metsahõngu ja mesilaste toimekus kuulatama nende mõnusakõlalist sumisemist. Nii võib külmal sügisõhtul olla suves, naeratus hinges ja näol!

Hingepuudutav rõõm on täheldada, et Trondi ilus sõprus loodusega pole aastatega hajunud, vaid see on ikka ta kaaslus ta tähelepanelikus vaates, emotsioonides ja mõtisklustes! Paar näidet, ta sagedane järvekaldal istumine, kus pesitsevad luiged, suured kaunid valged linnud. Ta on oma mõtetes sellele kaunile kooslusele andnud graatsilise nime – Luigejärv. Ja erinevais paigus, kus ta on elanud, on ta koduakna taha linnumajakese riputanud ja hommikukohvi juues sealt avanevat vaadet imetlenud.

Elades linnakärast eemal, eelistuseks hoida inimsuhetes vahemaad, oskab Trond siiski näha teise inimese hingepõue, mõista, mis tunded võivad teist vallata, mis on ta valupunktid, millised on ta igatsused. Ta naabrimees Lars pole lihtsalt üks paljudest samanimelistest, vaid see on see sama Lars sellest traagilisest suvest ta nooruspõlves, Joni noorem vend, kes õnnetul kombel kustutas oma kaksivenna eluküünla. Nüüd viiskümmend aastat hiljem on nende eluteed kokkusattunult ühes paigas ristunud. Lapse ja noorukieast välja kasvanud eakad mehed tunnevad teineteist ära. Kuigi Trond on häiritud mineviku taasastumisest ta ellu, on see poolesajandi tagune ühendusniidike Larsi jaoks leevendavaks toeks. Teadmine, et nüüd on ta eluraadiuses inimene, kes hoomab ta hinge kiilunud valu. Tegelikult on see ka Trondile võimalus sellest samast suvest isiklikke armekandvaid haave siluda – suhted oma isaga.

Isa ja poja suhe on üks teost läbiv alustala. Meil kõigil on oma vanematega, kel valurikkam, kel idüllilisem läbi elatud kogemuste ja mälestuste pagas. See on aegumatu teema. Teema, mis paneb meid teistele empaatias kaasa elama, ühes paadis olemise tunnet tundma.

Trondi isa viibib tihti kodust eemal. Ent selle suve veedavad nad koos. See on ilus koosolemise aeg. Nende läbisaamisest nähtub sügavat hoolimist teineteisest, Trond oma siiras kiindumuses ja austuses, isa oma isalikus armastuses ühes eluõpetusi sisaldavate mõtete ja tegudega. Trond talletab isa õpetussõnad endasse, võttes need oma ellu suunanäitajatena kaasa. Emotsionaalse või füüsilise haigetsaamise puhul, otsustada ise millal on valus. Ja õpetav eeskuju töö tegemisel ja töösse suhtumisel. Oskamata mõnda tööd teostada, kujutab ta oma vaimusilmas ette, kuidas isa antud tööd tegi või oleks teinud. Nõnda vaikselt matkides süveneb ka enda oskus.

Koosveedetud suvekuud jäävad viimaseks koosolemiseks ja nägemiseks. Trondi isa lahkub oma pere juurest. Suur igatsus südames isa järele, jääb ta mäletama ka isa soojuse väljendust, kahte kallistust.

Teose meeliköitvust täiendab ka autori poolt jäetud mõtlemisruum lugejale. Ning väike annus muhedust.

Nautisin lugemist, kirjelduste vaimusilmas ette kujutamist, seega on mul antud romaanist justkui ka filmiversioon nähtud! Ja samas heameeles saadud elamuse valamist paberile, vahel siiski kärpisin oma emotsioone, sest muidu oleks kirjatöö saanud tiivad ja lendu tõusnud!

Ülestähendatu on veerandik raamatu süžeest, veerandik mu lugemiselamusest. Nõnda jätan teile teie omad elamused! Olen tänulik lugemisrõõmu jagamise eest!

Auli Käsik