Posts Tagged ‘kirjad’

Andrei Hvostov “Kirjad Maarale”

Kõigepealt — milline suurepärane mõte — kirjutada kirju oma lapselapsele, tulevikku. Tunnistan ausalt, et lausa kade meel hakkab sellise vanaisa peale. Kunagi algklassilapsena püüdsin oma vanaisa käest välja pinnida, kuidas oli elu-olu Siberi vangilaagris. Mu tollal üle kaheksakümnene vanaisa vaid kõigutas ennast sooja pliidi ees ja lausus, et oli ikka raske küll — pidi kogu aeg kartulikoori sööma. Ja kõik! Ilmselt pidas ta vangilaagri üksikasju lapse jaoks liiga koledaks või oligi ta juba selleks hetkeks need peaaegu et unustanud? Aga järgmisel talvel vanaisa enam ei olnud… Teine jahmatus tabas mind alles paar suve tagasi, kui ühest vestlusest onuga koorus juhuslikult välja vanaisa saksa sõjaväest põgenemise lugu, mida minu isa ilmselt mainimisväärseks ei pidanud.

Vean kihla, et igas perekonnas on lugusid, millest noorem põlv mäletab midagi vaid õige ähmaselt või millest mõni esivanem polegi soostunud rääkima. Mu ema sai näiteks oma pulmapäeval juuksurilt teada, et ta isa ei saanudki sõjas surma, vaid elab rahulikult samas provintsilinnakeses. Kas pole jabur?

Ja vahel võib olla ka nii, et võid ühe jalaga keskikka jõudes avastada, et oled oma suguvõsa liinist ise see ainuke ilmasammas, kelle käest veel midagi küsida saab. Oled ootamatult kõige vanem ja peaksid ise oma vanemate lugusid edasi kandma. Hakka või kohe lapselastele raamatut kirjutama!

“Kirjad Maarale” pakub muidugi huvi märksa laiemale lugejaskonnale kui see konkreetne lapselaps. Need pole pelgalt suguvõsa või perekonda puudutavad memuaarid, nad on midagi enamat, sest Hvostov kirjutab päris palju ka ühiskondlikel teemadel. Ja kuna ta on õppinud ajalugu (muuseas, ta polegi ajakirjanik nagu ma oleksin arvanud), siis ta suudab nende teemade tausta avada, nii et on huvitav lugeda.

Hvostov on ühiskondlikus plaanis sümpaatne isemõtleja. Kirjanikud justkui peaksid seda kõik olema, aga mõnel on selleks parem pagas ja terasem pilk kui teisel. “Tiblakompleks” ja “Kaitsevägi” on eriti huvitavad peatükid sellest raamatust. Hvostov puudutab neis eestlaste identiteeti (on nad nagu mägrad, hundid või vaheldumisi mõlemad korraga?) ja otsapidi ka eestivenelaste identiteeti ning tema perspektiiv on muidugi hindamatu. Nagu ka peatükis “Savisaar”, milles pakutav vaatenurk erineb nii tuntaval määral Eestis muidu laialt käibel olnud mustvalgest Savisaaremeelsete ja -vastaste vaatenurgast.

Hvostov on kirjutajana vaimukas, tema tekst on puäntiderohke. Ta võrdleb näiteks kirjandust kaasaegse kunstiga, räägib oma plaanist kirjutada “Tõele ja õigusele” järg, visandab siis kärmelt romaani 6. osa tegevustiku (peatükis “Kirjandus”) ja lausub seepeale “Kontseptsioon on olemas. 21. sajandi loominguliselt inimeselt rohkemat ei nõutagi.”

Ainult päris raamatu alguses oli raske harjuda sellega, et autor üritab ette aimata, mida peaks kolmekümne aasta pärast raamatut lugevale noorele inimesele, noorele naisterahvale tekstis lähemalt selgitama. Pole midagi parata, et mõned neist asjust on minu (st. praeguste neljakümneaastaste) põlvkonnale veel üsna iseenesestmõistetavad. Aga üllatuslikult oli palju ühiskondlik-poliitilisi nähtusi, mille olemasolu ma juba peaaegu et unustanudki olin (näiteks Savisaare lindiskandaali vms), nende tagamaadest ja üksikasjadest rääkimata. Või 90ndate segaste aegade mõtestamine, mida ta teeb peatükis “Anoomia”. Meist mõnedki on neil aegadel üles kasvanud ja olnud sunnitud naisekski kujunema. Purjus jorsside eest hoiatasid meid muidugi ka emad (ja on kena näha, et nende eest hoiatab oma lapselast ka Hvostov), aga kogu tollane ümbritsev maskuliinšovinistlik visuaalne kultuur ajas pehmelt öeldes südame pahaks, tekitas protesti ja oskamatust naisena üldse kuidagi muud moodi olla kui paksu pulloveri mässitud. Tahaks, et juba siis oleks olnud mõni tark vanamees, kelle raamatust oleks saanud lugeda, et see aeg läheb mööda.

Hvostov kirjutab ka autismist, õnnest, naistest ja suurematest ja väiksematest tabudest, MeToo kampaaniast ja seksuaalsest vägivallast vanglas. Mõneti on see päris räige lugemine. Aga olen minagi oma elus seksuaalvägivalda mõtestama pidanud – üle 10 aasta tagasi Rwandas oleksin tahtnud kõrvad kinni toppida genotsiidi käigus vägistatud naisi ja kõikvõimalike õudsete vägistamistehnikate kirjeldusi kuulates. Tabud ongi räiged või valusad ja vahel on nad ühiskondlike ja poliitiliste nähtuste või murrangutega seotud. Ma ei saanud toona vastust küsimusele: miks kõikvõimalike sõdade ja relvakonfliktidega kaasneb alati seksuaalne vägivald. Ja ma ei tea seda vastust praegugi, ma vaid aiman veidike.

Hvostov kirjutab pikalt ürgajast ja matriarhaadist ja arvab, et liiga pikalt kestnud “patriarhaadi nimeline projekt hakkab ammenduma. Praeguse seisuga pole see meile justkui midagi head toonud” (lk 247).

Ühesõnaga, Hvostov üritab meesterahvana oma lapselapsele näidata, millised mehed olla võivad. Aga ajastust sõltumata on võimalik, et su silmad avanevad naisena vähehaaval ka ise ja hiljemalt kahekümneviiesena oled arusaamisele jõudnud, millised need mehed ikkagi on ja milline on nendenäoline ühiskond. Võid muidugi avastada ka, et noore naisena pole sa sellesse patriarhaalsesse ühiskonda siiski päris relvituna sündinud, kuigi su relv (või kapital) võib olla seljas nagu teo koda ja kahaneda hirmuäratava kiirusega, nagu liiv, mis pudeneb tuulde.

Aga mida siis selle teadmisega pihta hakata? – Võid võtta seljast nähtamatu kuulipilduja ja tulistada, kuni veel padruneid jätkub.

Liina Leemet

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile”

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile” on raamat, mille esimene osa koosneb autori kirjadest eestlasest pianistile Käbi Lareteile (1922-2014), kes suure osa oma elust elas Rootsis. Teises osas on Sakova artiklid ja ettekannete tekstid, millest enamik on kirjandusest, mälust, loomingust ja… ikkagi ka elust.

Julgen soovitada seda raamatut iseäranis argadele elajatele (kas pole tore väljend?), aga ka julgetele, eriti neile, kes on loomingulised või ka neile, kellele meeldib kirjandus. Minu lugemisnimekiri sai siit igatahes omajagu täiendust — Sakova on kirjandusteadlane ja kirjutab talle olulistest autoritest ja teemadest, mis teda ennast kirjanduses kõige rohkem huvitavad ja ta teeb seda mu meelest päris kaasahaaravavalt. Aga ma tunnistan, et ma poleks seda raamatut ilmselt lugema sattunud, kui see oleks olnud lihtsalt artikli- või esseekogumik kirjandusest. Kuigi mulle meeldis selle teose lõpuosa tegelikult ikkagi väga — huvitav oli “mäletseda” tuttavaid ja ka veel tundmatuid teoseid ja näha, kuidas Sakova asetab need mäletamise ja elamise julguse ja veel muudesse kontekstidesse.

Ka kirjades Käbile oli minu jaoks olulisi teemasid. Sakova on mu põlvkonnakaaslane ja naine, nii et on üsna ootuspärane, et mind kõnetab see, kui ta räägib näiteks kodu ja töö vahel tasakaalu leidmisest ja loomise võimalikkusest väikeste laste kõrvalt (kuigi tänapäeval polegi väga vahet, kas olla lapsevanemana naine või mees). (Küll aga on vahe, kas olla naiskirjanik või meeskirjanik. Sellest Sakova ei kirjuta. Aga see on täiesti eraldi jutt ja Eesti kontekstis paraku üks üsna pikk jutt. Ja võib-olla on see siiski otsapidi ikkagi seotud julgusega olla kirjanik?) Või kui ta kirjutab loomingust ja rahast. Või teiste inimeste teenimisest: “Kui palju saab looja olla iseenda ja loomingu päralt ning kui palju tema ajast on pühendatud teiste teenimisele, teiste vahendamisele (lk 203)”. Kõik need teemad tuleb inimesena ilmselt selgeks mõelda ja kõik küsimused iseenda jaoks kuidagimoodi püstitada. Või äkki tuleb need püstitada vähe vintsutatud argadel elajatel? Miskipärast on mulle tundunud, et mõnedel inimestel üldse ei tekigi niisuguseid küsimusi. Vaid arad vaevavad oma pead sellega, kas maailmal on ikka vaja seda, mida neil on pakkuda.

Sakova kirjutab päris mitmest pagulaskirjanikust (Elin Toona, Käbi Laretei, Ivar Ivask) ja kohati ka sellest, kuidas neist kirjanikud said. Kui Sakova räägib Elin Toonast, siis mind ikkagi torkas tema märkus, justkui Toona, kes hakkas töölisest kirjanikuks, tegi läbi veel suurema klassihüppe, kui seda teeks üks kirjandusteadlane, kes hakkab järsku luuletama või avalikult päevikut pidama ja ma tahaksin öelda, et see on ikkagi pisut petlik. Intellekt või haridus võib olla loomisel (nagu muu hulgas ka sünnitamisel) risuks jalus. (Kuigi ma möönan, jah, et kirjutamine siiski nõuab omajagu intellekti ka.) Kuid vahel võib olla lihtsam midagi luua, kui oled eesootavate karide ja kuristike suhtes pime — kui sa ei tea, kuskohas sa libastuda võid.

Väga võimalik, et klassivahe muidugi on tõesti ületamatult suur, kui hakkad töölisena kirjutama? Ilmselt pole tehases ka väga neid õpetajaid ja mentoreidki võtta, kelle olulisust Sakova tunnistab ja kelle maailmavaade teda ennast ka kirjanduse kaudu — tundub et palju — mõjutanud ja sedakaudu ka elama julgustanud on.

Loomisel võivad risuks jalus olla ka mitmesugused hoiakud ja kivinenud arusaamad iseenda kohta. Neid viimaseid võib muidugi olla võrdselt nii töölistel kui vaimutööd tegevatel inimestel. Ja sellisest iseenda sisse vaatamise julgusest on selles raamatus samuti juttu.

Üldse on selles raamatus kuidagi kontsentreeritult koos nii palju erinevaid aspekte, mis loominguga seonduvad, et raamatu lõpus tekkis tahtmine algusest uuesti pihta hakata. Üllatavalt sageli leidsin end avamas suu, et autoriga dialoogi astuda ning tüütasin oma vähegi mõtlemisvõimelisi perekonnaliikmeid selle raamatu üksikasjadega. Ühesõnaga, see pani mind päris palju kaasa mõtlema, mille eest olen autorile tänulik. Raamatud ikkagi suudavad vahel olla natuke nagu sõbrad, eks ole ju?

Nendes kirjades pole küll väga palju kirjanduslikke saltosid või uperpalle, on aga rohkelt eneseanalüüsi ja ratsionaalseid mõttekäike, nagu võikski kirjandusteadlaselt oodata. Autor paneb ennast nendes teadlikult haavatavasse positsiooni — need kirjad on ikka üsna isiklikud. Ma mõistan tema muret, kui ta kirjutab: “Just see ongi see põhiline hirm: kuidas leida õiget tasakaalu julguse ja siiruse ja enesepaljastuse vahel (lk. 28).“ Aga kahtlemata on isiklikkus lihtsalt korrespondentsižanri eripära — kirjad ja päevikud ongi enamasti isiklikud. Muidu me ilmselt ei loekski neid, kui ei loodaks sedakaudu autorile naha vahele pugeda.

Universumi Postiljon muidugi teeb lausa äraarvamatuid uperpalle ja jänesehaake, ta võib kaasteelised paigutada näiteks täiesti erinevasse aega ja ruumi. Aga mitte mõtteruumi! Nii et kõigest hoolimata on lootust, et Käbi on oma kirjad juba ammugi kätte saanud.

Liina Leemet

Kris Moori foto autorist on pärit siit.

Iain Maitland “Kallis Michael! Armastusega isa”

Ühe pere lugu kirjades. Eriliseks teeb selle aga kirjade sisu — isa kirjutab oma peaaegu täiskasvanud pojale. Michael on pere kõige vanem laps (tal on õde Sophie ja vend Adam), kes on kodunt lahkunud, väidetavalt õppima ja üritab iseseisvalt elada. Tal on üürikorter ja oma tüdruk Niamh. Aga midagi on tal veel — nimelt süvenev depressioon ja edenev anoreksia. Ta ei kaeba ja püüab koos Niamhiga perekonna eest kõike varjata. Ega ülejäänud pere väga ei süvene noormehe probleemidesse. Isa annab talle aeg-ajalt asjalikku nõu — lõpetada söögiga pirtsutamine, tõusta jalgadele ja minna eluga edasi. Nii lihtne see ongi — aga miks Michael sellega siis toime ei tule. On tarvis ennast lihtsalt kokku võtta!!

Isa kirjades on südamlikult kokku kirjutatud elamise helge ja tume pool. Tunda on muret poja käekäigu pärast, aga ka püüdu sellest mitte väga välja teha. Või pöörata halvad asjad (probleemid söömisega, endassetõmbumine, suutmatus õppida ja omandada elukutse, mis raha sisse tooks, endas kahtlemine, otsustamatus ja argisusest ärapöördumine) selliseks eriliseks inglise huumoriks, mis on mõrkjas, aga ajab naerma.

Selles loos ei anta retsepte depressiooni ravimiseks, vaid laotatakse lugeja ette ühe pere igapäevaelu ning iga lugeja peab ise noppima talle vajalikke tundehetki ja sobivaid tarkuseterakesi.

Lugege ja lootke teiegi!

Ädu Neemre

Julie Buxbaum “Ütle mulle kolme asja”

buxbaumutlemullekolmeasjaÜhes peres sureb ema, teises isa. Alles jäävad leinajad. Elu läheb edasi ja järelejäänud naine ja mees otsustavad luua uue pere. Nii satub Jessie kodusest Chicagost hirmutavasse ja võõrasse LA-sse. Katsumuseks osutub uus, hirmkalli õppemaksuga kool, mille kulud kannab tema uus ema-aseaine. Kõik on halvasti ja siis ühel päeval saab tüdruk meili, mille saatjaks on märgitud KeegiEikeegi@gmail.com. See salapärane isik soovib olla Jessiele vaimseks teejuhiks.

Edasine on tütarlapse elus väga põnev ja teraapiline, sest tal on nüüd keegi, kelle seltsis saab ta rääkida kõigest, mis südamel. Selgub, et vastaspool mõistab teda hästi ja neil on mõndagi ühist — kasvõi need kolm asja, mida nad omavahel meilitsi vahetavad.

Ajapikku, nagu Sinihabeme muinasjutus, kasvab Jessie soov teada saada, kes tema klassi poistest lühendi KE taga peidus on, meilivestluste kaudu teeb ta järelduse, et see peab olema huvitav isiksus. Keeruliseks teeb kogu loo aga see, et päris elus on Jessie ellu tulnud nii mõnigi südamevärinaid tekitav klassivend, ta on oma olemasoluga välja vihastanud klassi staartüdrukud ja on enesele leidnud KE abiga sõbratari Dri.

Jessiega hakkab juhtuma igasuguseid asju — elu tema ümber hakkab tasapisi keema ja ta peab endalt küsima, kuhu ta õieti tahab välja jõuda.

Lugege ja elage kaasa !

Ädu Neemre

“Unustamatu Jaan Saul”

Elaviku sarja 14. raamat on pühendatud varalahkunud Jaan Saulile, kes  eelmise sajandi  60-ndatel  säras komeedina lavalaudadel ja kinolinal ning oleks  pühitsenud 2011. a. oma 75.  juubelisünnipäeva. Kuid lapsepõlves läbipõetud sarlakid kahjustasid ta südant niipalju, et see lakkas tuksumast enne 30-aastaseks saamist. Seega on  Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi poolt välja antud raamat, mis põhineb Jaan Sauli kirjadel kodustele ja Voldemar Pansole, omamoodi sünniaastapäeva austusavaldus.

Kirju kodustele võib vabalt võrrelda päevaraamatuga, sest seal on üsnagi detailsed kirjeldused näitlejatööst teatris (alates juba ülikooli näiteringist) ja filmis. Üks osa kirju on saadetud Moskvast, kus Jaan Saul õppis  1964. a. kinorežii kõrgematel kursustel ja puutus kokku selliste legendaarsete vene režissööridega nagu Tšuhrai ja Romm. Kõikidest kirjadest kumab läbi sügav austus, armastus ja tänutunne oma vanemate vastu. Ta kirjutab:

“Ma olen nii õnnelik ja rikas, kuna mul on nii palju – ema, isa, vend, vennanaine … = kodu! See on see pind, kus on kasvanud mu juured, kust olen saanud kosutust ja keharammu, see on see lavats, mis on mind toitnud ja kaitsnud, kui veel ise ei jõudnud, aga vaja oli. Teiete poleks ma saanud sellisekski nagu ma olen.. Tahan aga saada veelgi rohkemaks, niisuguseks nagu mind oodatakse, nagu mõni narr arvab juba olevat, niisuguseks nagu teie tahate mind näha. Armastan teid väga. Iga kord, kui etenduse lõpus kummardan, on esimene teile, sest teieta ei seisaks ma rahva ees koogutamas.”

Samas on kirjad tihti humoorikad, et mitte vanemaid liigselt muretsema panna:

“Muidugi on see väga mage nali,  mida kalender püüab tõestada: 21.skp. kell 11.20 olevat alanud kevad!?! Elu ja ilm tõestab aga kogu aeg vastupidist. Kui inimene ei alistu ja elab edasi, hoolimata sellest, et peab kandma naise poolt peale – (õigemini jalga) – sunnitud pikki aluspükse. Ainus lohutus on see, et neid kandvat ka kuningad.”

Vanemuise teatris töötamise perioodist on kergelt puudutatud  nn. Irdi-vastast mässu, millest on põgusalt kirjutanud ka Ivar Põllu  näidendis “Ird, K.”.  Noor ja tulipäine Jaan Saul esines teatritöötajate avalikul koosolekul Irdi-vastase sõnavõtuga, kus taunis viimase sõnavara ja tööstiili suhtlemisel näitlejatega. See on igati mõistetav, et kultuurses intelligentide peres  üleskasvanud ja Panso-kooli lõpetanud noormehele see vastu hakkas. Tema teie-vormis kirjades Pansole tunnetame sügavat austust oma Õpetaja vastu.

Käesolevate ridade kirjutajal on olnud õnn näha Jaan Sauli  “Vanemuise” mitmetes teatritükkides, milledest eredamad osatäitmised on meelde jäänud  lavastustest “Ookean”  , “Olen 30-aastane”, “Igavene inimene” , “Kaks kiigelaual”  ja “Otsustage meie üle, inimesed” Noorsooteatris. Jaan Saul oli väga karismaatiline,  mehelikult hea välimusega, võimsa häälega ja loominguliselt kirglik näitleja. Kuid nagu raamatu lugemisel selgub, ei tulnud need osatäitmised ainult jumala armust antud ande ja füüsiliste eelduste baasilt, vaid ta oli loovisikule omaselt tundlik natuur ja muretses proovide käigus väga selle pärast, kas kõik tuleb välja nii nagu vaja.

Ei tea kuivõrd neid lavastusi tollal jäädvustati videolindile, et ka kaasaegne põlvkond võiks neist osa saada, kuid filmi “Vihmas ja päikeses” (1960), mille väntamisele on raamatus hulk materjali pühendatud, samuti ka “Põrgupõhja uut Vanapaganat”, on kindlasti võimalik vaadata tv-s eesti vanade filmide retrospektiivi-saadetes.

Kui nüüd tekkis huvi J. Sauli kohta midagi veel lugeda, võiks välja otsida Leenu Siimiskeri monograafia “Jaan Saul” (1972).

Ülli Tõnissoo

Marie Heiberg “Üks naine kurbade silmadega”

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi poolt väljaantud sarja ELAVIK 11. raamatu alapealkiri “Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades”  võtabki täpselt kokku raamatu, mis on välja antud tähistamaks poetessi 120. sünniaastapäeva, sisu. Selle on muuseumides leiduvate materjalide põhjal koostanud Iivi Lepik ja Kirsten Simmo.

Raamatu põhiosaks on Marie Heibergi (1890-1942) kirjad Friedebert Tuglasele. Nende kaudu saame heita pilgu ühele traagilisele ühepoolse armastuse loole. Nagu üks koostajaist sissejuhatuses väidab, on inimese kirjade avalikustamine kolmandatele isikutele tundlik ja intrigeeriv teema… Kirjad, eriti intiimset laadi, on adresseeritud siiski vaid ühele kindlale inimesele ning usutavasti soovib autor nende puhul täielikku konfidentsiaalsust.

Kuid eesmärk pühendab abinõu, arvavad koostajad – need kirjad aitavad paremini mõista Heibergi loomingut ning selle tausta. Ometi tundsin ma raamatut lugedes, nagu piiluks salaja midagi, mis on nii õrn, nii isiklikult valus, et mul pole õigust kolmanda isikuna sellest osa saada. Koostajana poleks mina küll neid kirju, mis olid kirjutatud juba vaimuhaige inimese hämarolekus ja kordasid mitmeid kordi samu tekstilõike, autentselt avaldanud, vaid pisut kärpimise teel tihendanud.  Raamatut vääristavad fotod, ülevaade Marie Heibergi elust ja loomingust ning suhetest Tuglasega, tema luulenäited, loendid avaldatud loomingust, viisistatud lauludest, lavastustest, kasutatud kirjandusest ning arhivaalidest.

Raamatule on lisatud CD põimikuga poetessi elust ja loomingust.

Juurde soovitaksin taas üle lugeda 1988. a. ilmunud Heibergi valikkogu “Käisin üksi tähte valgel” ja selle koostaja Kajar Pruuli järelsõna “Lisandusi Marie Heibergi luule juurde”. Näiteks valisin nimetatud kogust 1917.a. septembriga dateeritud luuletuse “Sa laula!”, mis vaatamata arhailisevõitu keelenditele kõlab siira hingekarjena ka tänapäeva luulelugejale.

             Sa laula mulle ilusaid unelaule!
            Mu armsam! Sest väsinud olen ma!
            Las jõuda kõik elus nii suurele aule,
kes vaiki – ei nuta, ei naera ka!

             Kes vaiki kui kivised uulitsad, majad,
            teed, tuled ja kirikutornid sääl.
            Kui sügise udused taevarajad –
            kui tähed Linnutee radade pääl.

             Mul õitsevad lilled ja põlevad tuled:
            mu armas! Laps väikene olen ma!
            Teel kardan – must öö minult küsib: kust tuled?
–  Maas pori sees tahaks ma puhata!

–     –    –

            Mul kitsad ja väikesed kingad on jalas,
ei tea, kus linnas nüüd elan ma!
Kus, kodus või korteris, ilmas salas:
Sind armsamat otsinud, ootnud ma!

            Mul olivad kihlused! Igavest aega,
            ju tunnen ja armastan armsam Sind,
            kuid Sinul ei olnud – ei aega praegu,
            ei hoolt ega armu. Oo, mõistaks Sa mind!

             Sa laula mulle ilusaid unelaule,
            Mu armsam! Sest väsinud olen ma!
            Las jõuda kõik, elus, nii nii suurele aule –
            Kes vaiki, ei nuta, ei naera ka!

Meie raamatukogu väliseesti ja vanema kirjanduse osakonnast on võimalik saada Heibergi teoste järgmisi esmatrükke: luulekogud “Murelapse laulud”,  “Luule”  , novell “Elukevade”,  proosa- ja luulekogumik “Enne viimset päeva”  koguteoses “Moment 1.”.

Ülli Tõnissoo

Mõnusad noorteraamatud

Soovitaksin kaht raamatut laiemale lugejaskonnale.

Jonathan Safran Foer “Extremely Loud & Incredibly Close räägib armsast, nutikast, asjalikust ja südamlikust 9-aastasest Oskarist, kes leiab pärast isa surma 11. septembri katastroofis garderoobist võtme, millele ta asub sobivat lukku otsima.  Ümbrikule on kirjutatud “Black” ja nii hakkab ta kõiki New Yorgis elavaid Blacki nimelisi inimesi külastama ja nende elusid puudutama.  Ta on leiutaja ja kirjutab pidevalt kirju inimestele, keda ta imetleb. Paralleelselt Oskari otsingutega räägitakse ka tema vanaema ja vanaisa suhteloost. Loomulikult käsitletakse raamatus lähedase inimese kaotust. Oskar võtab lugejal käest kinni ja käib temaga tükk aega pärast raamatu lõpetamistki kaasas. Minule jättis raamat nii sügava mulje, et ostsin kummalegi lapsele oma raamatu, et see nende isiklikus raamatukogus olemas oleks.

Neil Gaiman “The Graveyard Book” – See 2009. aastal Newbery medali saanud noorteraamat jääb mind samuti kauaks kummitama. Raamatu tegevuspaigaks on väike ajalooline surnuaed, mille tegelased pisikese aastase poisi oma hoole alla võtavad, kui see imekombel poisi vanemad ja õe tapnud mõrtsuka käest pääseb. Neil Gaiman kasutab osavalt ära kõiki surnuaia elanike oskusi, et poisile, kellele pannakse nimeks Nobody Owens, ehk Bod, haridust anda. Keeruliseks läheb lugu siis, kui teismeline poiss inimeste maailma kipub ja mõrtsukas talle taas jälile jõuab. Surnud ja elavate maailma kooslus on väga huvitavalt kirjeldatud ja põnevuslugu kaasakiskuv.

Krõõt Kaljusto-Munck

Aravind Adiga “The White Tiger” (“Valge tiiger”)

India päritolu kirjaniku Aravind Adiga raamat “The White Tiger” sattus minu kätte puhtjuhuslikult, ei ole ma seni järjekindlalt Bookeri auhinna võitnud raamatuid lugenud ega teadnud ka kirjaniku tausta. Raamatu läbi lugenud, saan vaid öelda, et olen lummatud.

The_White_Tiger

Võib-olla on see mingi ajaline märk, et India on kultuuris (vähemalt briti omas) oluliseks märksõnaks saanud – võitis ju ka indiateemaline film “Rentslimiljonär” mitmeid Oscareid sel aastal  – , aga võib-olla on tegu puhtalt kokkusattumusega.

Äärmuslik vaesus ja usule orienteeritus ja hariduse puudumine ja isiksuse alatähtsustamine – kõik see sobib osaliselt minu pilti Indiast. Aravind Adiga toob sinna juurde isiksuse mõõtme. Mõtted, uskumused ja arvamused. Iseküsimus, kas tegemist on eurooplase või indialase nägemusega.

Lühidalt seletades on “The White Tiger” lugu, mille peakangelaseks on nupukas noormees, kel õnnestub kõigest hoolimata oma sünnipärasest madalast kastist välja rabeleda. Oma eluloo või siis eduloo edastab ta kirjavormis, adressaadiks Hiina peaminister, kes plaanib Indiat külastada ja keda huvitavat just tõde India kohta ning India ettevõtjate edulood. Aga isegi lugu ei olnud niivõrd see, mis mind lummas. Vaid nn detailid. Detailid India ühiskonnast, inimestest, suhetest. Jällegi iseküsimus, kas võtta fiktsiooni reaalsusena.

Kütkestav on ka vahetu suhtlemine lugejaga ja soojus. See viimane ei kao isegi siis kui peategelase teod muutuvad koletislikeks. Loo traagika lihtsalt sulab iroonias ja puhtas lootuses.

Toon mõned näited detailidest:

“… And our nation, though it has no drinking water, electricity, sewage system, public transportation, sense of hygiene, discipline, courtesy, or punctuality, does have entrepreneurs. Thousands and thousands of them. Especially in the field of technology. And these entrepreneurs—we entrepreneurs—have set up all these
outsourcing companies that virtually run America now.”

“…and also in the belief that the future of the world lies with the yellow man and the brown man now that our erstwhile master, the white-skinned man, has wasted himself through buggery, cell phone usage, and drug abuse…”

“I wonder if the Buddha walked through Laxmangarh—some people say he did. My own feeling is that he ran through it—as fast as he could—and got to the other side—and never looked back!”

Ja veel: raamat “The White Tiger” edestab mu isiklikus edetabelis filmi “Rentslimiljonär”, sest selles puudub romantiline imalus.

Annika Hramov