Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“

Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“ (2016, e.k. Maret Nukke 2021)

Tänapäeva Punase raamatu sarjas on lühikese vahega ilmunud kaks nooremapoolse (kuna nad on minu eakaaslased, keeldun ma ütlemast „keskealise“) jaapani autori teost, mis mõlemad käsitlevad töö teemat: Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“ ja Kikuko Tsumura „Ei ole olemas lihtsat tööd“ (tlk Ülle Jälle, 2021). Jaapan on ju teada-tuntud tugeva töökultuuriga maa ning seda need raamatud ka tõestavad — mõlema teose jutustajad on kolmekümnendates naisterahvad, kelle eraelust me väga palju teada ei saa (õieti nagu põlegi teist…), aga see-eest saame mõndagi teada nende tööelust.

Kui Tsumura raamatu peategelane on läbi põlenud ametis, kus ta töötas ülikooli lõpetamisest saadik ning nüüd otsib võimalikult lihtsat tööd, kus ei peaks palju mõtlema, siis Murata raamatu minajutustaja ongi sellise töö leidnud — ta on 18ndast eluaastast saati töötanud Smile Marti keti minipoes „tunnitasulisena“, mis on ühiskonnas väga madalalt hinnatud karjäärivalik. Poes töötatud 18 aastaga on temast saanud väga kompetentne töötaja, kes on ise oma elu ja tööga rahul, kuid peab pidevalt pingutama, et piisavalt „normaalne“ näida. „Normaalne“ oleks teha „tõelist“ karjääri ja/või leida mees, või vähemasti omada mingeidki armusuhteid, kuid Keiko ei tunne selleks vähimatki vajadust.

Sotsiaalne surve on siiski väga tugev ja viib ka ootamatute sammudeni. Nö normist hälbiva ühiskonnaliikme saatuse võtab tabavalt kokku teise sotsiaalse hälbija, töötu Shiraha mõttekäik: „Sellel, kes kogukonnale kasu ei too, pole mingit privaatsust. Kõik trambivad oma saabastega tema eraellu sisse. Need, kes kogukonda ei panusta ühel või teisel moel, kas abielludes ja lapsi soetades või küla eest välja astudes ja raha teenides, on teisitimõtlejad. Seepärast kogukond alati sekkubki teiste asjadesse“. (79)

Raamatus on ka hüsteeriliselt naljakaid kohti, eriti lõpu poole, mil Keiko ja Shiraha ühiskondlikule survele alla vannuvad — tegelaste keelekasutus hakkab viitama sellele, et kui tuleb olla karja liige, siis ongi tegu loomadega: „söögi“ asemel tuleb kasutada sõna „sööt“ ja „seksimise“ asemel „paaritumine“. Keiko tõdeb mõnevõrra heitunult: „Miskipärast jäi mulle mulje, et inimkonna hüvangu nimel oleks parem, kui me Shirahaga ei paaritu. Ma tundsin pisut kergendust, sest mul polnud seksuaalsuhteid olnud ja mõte seksist tundus mulle ebameeldiv ja vastuvõetamatu. Ja ma otsustasin olla ettevaatlik, et kanda oma geene kenasti kogu elu kaasas, ilma neid kusagile laiali laotamata, et siis surres neist lahti saada. Langetasin sellise otsuse, aga mu hinges valitses suur segadus. Lahendus oli küll käes, aga mida senikaua oma eluga peale hakata?“ (116-7)

Smile Marti minipoe („mugavuspoe“ või jaapani keeles kombini) helendavast klaaskastist sai minu jaoks kogu ühiskonna sümbol, kus kõik on äärmiselt standardiseeritud ja omal kohal, kus miski ei tohi normist hälbida ning kõik on hästi nähtav ja jälgitav. Teistpidi paljuütlev on aga Tsumura raamatu pealkiri, sest tõepoolest — ka kõige „lihtsam“ või monotoonsem töö nõuab siiski nii mõtlemisvõimet kui inimlikkust, seega võiks iga pühendunud töötegija olla väärtustatud. Muide, nii Murata kui Tsumura raamat on võitnud Jaapani ühe hinnatuma, Akutagawa kirjanduspreemia.

Annika Aas

Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

Maja Lunde
„Mesilaste ajalugu. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta”
(tlk Kalle Kroon, 2019)

Algul vaatasin, et ah, nii paks raamat ja veel mesilastest kah, vist ei hakka lugema… Aga kui kord juba lugema hakkasin, siis enam pidama ei saanud. Kolm minajutustajat kolmest erinevast ajaperioodist räägivad mitte ainult mesilaste, vaid nendega koos ka inimeste minevikust, olevikust ja tulevikust, sest inimeste elu on nendest usinatest tolmeldajatest sõltuvuses palju suuremal määral kui me igapäevaselt tajume. Kolme lugu ühendab mitte ainult mesilaste teema, vaid ka näiteks vanemate ja laste suhted ning lapse (otseses või kaudses mõttes) kaotamise teema.

Tao on 3-aastase poja ema, kes elab düstoopilises maailmas aastal 2098 — ilma mesilasteta maailmas mitukümmend aastat pärast kollapsit, kus inimesed ise peavad puude otsas ronima ja õisi tolmeldama, kus toidulaud on äärmiselt kesine (põhiliselt riis) ning metropolidest on saanud kummituslikud tondilinnad. Eelkõige innustab Taod eesmärk anda oma pojale parem haridus ja parem elu kui tal endal.

George on mesinik Ohios aastal 2007, mil mesilaste massiline väljasuremine hakkab alles hoogu koguma. Veel läheb tal kõik hästi ning ta loodab oma üliõpilasest pojast Tomist endale mantlipärijat, aga Tomil on hoopis teised plaanid ja unistused. Siiski saab hiljem just Tomist tähtis lüli mesilaste (aja)loos.

William on kaheksa lapse isa ja läbikukkunud teadlane Inglismaal aastal 1852, kellel on suured lootused oma ainsale pojale Edmundile, kuid kes tegelikult hoopis tänu oma vanimale tütrele Charlotte’ile töötab välja kaasaegse mesitaru, jäädes selle patenteerimisega siiski hiljaks. Tema jooniseid hakkab hiljem kasutama George Ameerikas.

Miks see raamat on just „hoiatusromaan”, mitte lihtsalt ulme, väljamõeldis, fantaasia? Sest põhjus-tagajärg seoseid kirjeldades näitab autor meile ühte võimalikku — ja üpris usutavat — tulevikustsenaariumi, milles inimesed on ise süüdi. Ei mingisugust kokkupõrget komeediga või salajast tapjabakterit, vaid ainuüksi inimeste endi isekus, hoolimatus, kasuahnus, rumalus. Mürgid ja pestitsiidid, kliimamuutused, domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini. „Inimkond arenes tohutu kiirusega, mesilased ei jõudnud sammu pidada. Nad kadusid.” (372) Kuid ilma tolmeldajateta jäävad ka hiigelsuured põllud sööti, viljapuud viljadeta, koduloomad söödata, lõpuks ka inimesed toiduta. Loodusega kooskõlas elamiseks peaks inimene eralduma omaenese loomusest, „/…/tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenese loomust.” (36) Ja küsimuste küsimus on — kas me tahame ja suudame seda…?

Norra autori Maja Lunde (s. 1975) kodulehelt võib lugeda, et raamat on planeeritud esimese osana neljasest kliimateemalisest tsüklist. Norra keeles on ilmunud ka tsükli teine raamat pealkirjaga „Blå” (e.k. sinine), mis räägib veest.

Annika Aas

Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis”

Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis” (2014, e.k. Pille Kruus 2016)

Mmm, milline pisike punane maiuspala raamatusõpradele — kõigile neile, kes armastavad kirjasõna — kas siis lugeda, deklameerida või kirjutada — või nii üht, teist kui kolmandat. Sest eelkõige räägibki see raamat sellest, millise väega võib olla sõna.

Üksildane noormees, oma kuldkalakesega kööktuba jagav 36-aastane Guylain Vignolles armastab raamatuid, kuid on saatuse irooniana sunnitud töötama paberi käitlus- ja taastöötlustehases koletislikul masinal, mis just nimelt hävitab raamatuid, tehes neist ühtlase halli mössi. Guylaini elule annab mõtte vaid kaks tegevust: peita iga tööpäeva lõpus oma riiete alla rinna vastu masina lõugade vahelt pääsenud üksikuid lehti ehk „elus nahku” ning lugeda neid seosetuid tekste ette järgmisel hommikul rongiga tööle sõites. Kirjanduse võlujõud on publiku peal kohe märgata: „Kui rong jaamas peatus ja inimesed vagunist väljusid, võinuks kõrvalseisja kohe märgata, kuidas Guylaini publik teistest reisjatest eristus. Nende nägudel polnud seda tuima maski, mille puudumine tekitanuks teistes reisijates põlgust. Kõigil oli justkui kõhu täis söönud imiku rahulolev ilme.” (93)

Ka oma vastikut tööd on Guylainil kergem taluda just tänu kirjandusele — ebameeldivale bossile ja kolleegile lisaks istub tehase valvurikabiinis tõeline klassikalise draama fänn Yvon, kes kõigist ja kõigest pidevalt suurepäraseid aleksandriine vormib. Temast on aastatega saanud suisa etluskunsti meister. Ühel heal päeval kutsuvad kaks vanadaami — Guylaini fänni rongist — teda ette lugema hooldekodusse, ning edaspidi saavad Guylaini ja ka Yvoni ettelugemise maagiast osa ka hooldekodu eakad elanikud. Ühel veelgi parem päeval aga leiab Guylain rongis oma tavapärase klapptooli vahelt mälupulga, millel noore naise Julie päevikusissekanded. Ja sealtpeale on lootust juba üha hoopis uueks looks, ehkki Guylain pole esialgu hoopiski nii optimistlik: „Ei, pole siin midagi kõik nii hästi /…/. Ma ootan endiselt oma kakskümmend kaheksa aastat tagasi surnud isa ja mu ema arvab, et töötan trükikojas juhtival kohal. Õhtuti jutustan oma päevasündmustest kalale, töö tekitab minus sellist vastikust, et oksendan vahel pool sisikonda välja, ja tagatipuks olen armumas tüdrukusse, keda ma pole eales näinud.” (74)

Julie’ päevikusissekannetest selgub, et neiu töötab suure kaubanduskeskuse avaliku käimla koristajana ning kui Guylainile on elu mõtte andnud sõna ette lugemine, siis Julie’ elule annab mõtte sõna kirja panemine. „Kui ma ei kirjutaks, poleks päeva nagu olnudki, siis piirduksin pissi-kaka-oksekoristaja rolliga, mida mulle tahetakse peale suruda; oleksin see vaene tüdruk, kelle elu ainus mõte on labane ülesanne, mille eest talle makstakse.” (81).

Kirjandus võib vahel anda elule sisu, ta võib inimesi ühendada, üksildasi hingi kokku viia, kõige rutiinsema päeva või töö talutavaks teha. Huvitaval kombel sai seda raamatut lugedes minust endastki ettelugeja, sest mu 8-aastane tütar avastas, et see on hiigla põnev raamat ning pani mind talle ette lugema, mis osutus tõepoolest hoopis isemoodi kogemuseks kui vaikne lugemine — proovige järele! Jah, ja tsiteerima ma seda ei hakka, aga kui te tahate lugeda üht ilusaimat armastuskirja, siis peate küll selle raamatu lõpuni lugema!

Annika Aas

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn”

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn” (2014, e.k. 2016 tlk. Margot Endjärv)

Sellise pealkirja ja kaanepildiga (üdini roosa!) raamatut ei oleks ma küll mitte kunagi lugenud, kui mulle ei oleks seda soovitatud. Kartsin mingisugust „kirglikku mehhiko seebiooperit”, aga sellest on asi igatahes väga kaugel, ehkki jah, Mehhiko käib täitsa läbi :) Kellele karmid raamatud ei meeldi, jätku parem lugemata! Puudutamata ja raputamata see lugu ei jäta.

Peamiseks jutustajaks on 40-ndates aastates Antoine, kes püüab selgitada, mis viib teda—siiani täiesti rahumeelset ja professionaalset kindlustuseksperti—meeleheitliku teoni, mis hävitab tema enda ja tema pere. (Kuna ma ei kavatse raamatu lugemise mõnu ja põnevust ära rikkuda, siis täpsemalt ei räägi.) Teises osas saame aimu tema teo tagajärgedest, kogemusest kinnises psühhiaatriahaiglas, ning tema uuest elust. Raamatu viimane osa annab sõna tema tütrele, kes pulbitseb vihast oma isa vastu — kui raamat oleks sellega alanud, siis me tõenäoliselt vihkaksime Antoine’i ega suudaks tema tegu mõista, kuid autor on — õigusega! — panustanud just lugejate empaatiavõime kasva(ta)misele. Peategelase suhugi on pandud sõnad: „Mõista tähendab astuda teise suunas väga suur samm. See on andestamise algus.” (115)

Autor oskab põnevust hoida, sest esialgu vaid vihjatakse võimalikule eelolevale kuritööle. Isa, kes — olles ise palju kannatanud — soovib oma lastele parimat, suudab kõik ära rikkuda. Samas, lõputu enesesüüdistamine ei vii lahenduseni. Kui Antoine seda lõpuks mõistab, pole ka lahendus enam kaugel.

Väga olulisel kohal on vanemate ja laste vahelised suhted, valus kasvamine ilma emata, lähedustunne või selle puudumine, liigne argus/argpükslus, tühjuse- ja tühisusetunne, suureks kasvamise valu, pettumused, pettumine ja petmised armastuses ja elus, töö iseloomuga kaasnevad moraalsed dilemmad — kui oled kaabakas, siis oled tööl hinnatud ja hästimakstud, kui julged korrakski kaasa tunda, saad kinga.

Hoolimata isa rängast teost, ei ole raamat sugugi üdini raske ja negatiivne. See on lugu ka inimese võimest pärast kõige karmimaid kogemusi oma eluga otsast alata, hoolimata kõigest — hoolida ja armastada, ning mis peamine, andestada. El loco’st (hull) võib saada el mago (võlur), ka pärast seda, kui oled põhjas ära käinud. Või just nimelt PÄRAST seda. Alles millegi kaotamine paneb sind mõistma olemasoleva väärtust. Kui me suudaksime alati nii põhjalikult süüvida tausta, nagu Antoine’i puhul, siis me ei kipuks ehk kohe hukka mõistma, inimesi kaabakateks tembeldama.

Ka sõnadega oskab autor suurepäraselt ringi käia — tekst on mitte liialt otsekohene, mitte liialt pillav, kohati aga lausa luuletuse mõõtu. Näiteks Antoine’i kirjeldus sellest, kuidas ta hakkab aimama, et tema naine Nathalie teda teise mehega petab: „Ma ei teadnud seda. Ma tundsin seda. Ma tundsin hiilivaid käsi, suudeldud huuli, hellitatud silmi. Ma tundsin uusi sõnu, mis olid vaikselt kõnesse libisenud. Tundsin, et ta liigutus oli juuksesalku tagasi lükates raskem. See liigutus ei jätnud ruumi kahemõttelisusele. Ma tundsin valu. Ma kogesin tühjust. Ma tundsin oma südant avanemas, purunemas. Tundsin pisaraid. Põletust. Tundsin kiskjat ärkavat. Raevu pulbitsemas. Äikest, kõiki äikeseid. /…/ Tundsin meie väikese tütre kõvemini kallistamist. Niiskeid suudlusi. Tundsin seletamatut andekspalumist.” (62).

Annika Aas

Töö, töö, töö

Tööd ja karjääri puudutavaid raamatuid ei leia meie raamaturiiulilt just arvukalt, ju siis pole seda teematikat senini piisavalt oluliseks peetud.  Seda kergem on meil tuua teieni väike valikuline ülevaade nendest, mis ilmunud.

Elukutse valimine ja karjääri planeerimine

Michael J. Farri “Vali endale õige elukutse” (Tln, 2000) on mõeldud eelkõige põhikooli ja gümnaasiumi õpilastele, kuid sobib ka inimestele, kes soovivad elukutset vahetada. Raamat annab infot tööturu ja väljaõppe- ja haridusvõimaluste kohta. Eesti autori Tiit Saksakulmu sulest on samal teemal ilmunud kaks raamatut “Kuidas otsida tööd: karjääriõpik” (1998) ja “Kuidas leida sobivat töökohta : tööotsija teejuht” (2001). Richard Nelson Bollesi raamat “Mis värvi on sinu langevari? : praktiline käsiraamat neile, kes töökohta otsivad või vahetada tahavad” (2000) annab nõu, kuidas kirjutada CV-d, kuidas tulla toime äraütlemisega, kuidas vastata kuulutustele ja millal pöörduda tööturuametisse.

Tööintervjuud

Edu käsiraamatu sarjas ilmus 1999. aastal Martin Yale`i “Löö nad pahviks! … ja töökoht on sinu”, mis räägib sellest, kuidas tööintervjuust edukalt välja tulla. Õpetatakse, kuidas koostada head CV-d, kuidas käituda telefoniintervjuu puhul ja kuidas üldse head töökohta leida. Ron Fry “101 tabavat vastust töövestluse kõige raskematele küsimustele” (2004) annabki vastused enimesitatavatele  küsimustele tööintervjuudel. Gregory F. Farrelli “Naljakad tööintervjuud: lood tööotsingute lahingutest ja kavalustest” (2001) esitab uskumatuid tõestisündinud lugusid intervjueeritavate kogemustest. Tim Hindle`i raamat “Töölevõtuvestlus” (2000) on küll mõeldud pigem tööandjale tööintervjuu ettevalmistamiseks, kuid teisalt sobib ka tööotsijale, kuna annab ülevaate intervjuu ülesehitamise strateegiatest ja seega aimu, mida tööandja lõpptulemusena intervjueeritavalt ootab.
Samuti tasub tutvuda raamatuga “Kuidas leida ja valida inimesi: soovitusi juhtiva personaliotsingu firma konsultantidelt” (Tartu, 2002), mis kirjeldab, mida kandidaatide juures hinnatakse, kust leida tööpakkumiskuulutusi ja mis alustel need koostatakse, kuidas hinnatakse CV-sid.

Elulookirjeldus

Sellel teemal konkreetselt on ilmunud üks raamat – Simon Howardi “CV koostamine” (2001), kus on lühidalt ja piltlikult ära näidatud, mis on CV juures oluline ja kuidas tekitada sellega huvi tööandjas. CV vormistamise näiteid leidub paljudes personalitöö teemalistes raamatutes, samuti etiketti ja kirjavahetust puudutavates raamatutes.
Eesti tööturuekspert Tiina Saar on avaldanud oma kogemuse põhjal raamatu “Kuidas võita maailma parim töökoht” (2005), mis on mõeldud töötule või töökohta vahetada soovivale inimesele. Raamatus on samuti toodud näpunäiteid CV, avalduse, motivatsioonikirja koostamiseks, on õpetatud end tööintervjuuks ettevalmistama ning on pööratud tähelepanu erinevatele töösuhete nüanssidele nagu lepingud, katseaeg, arenguvestlused, õppimine töö kõrvalt jne.

Töötamine

Mihkel Servinski raamatus “Tööturg: tänapäev ja tulevik” (2008) analüüsib Eesti tööturgu ja pakub erinevaid lahendusi. See raamat on mõeldud nii tööandjatele, asjahuvilistele kui ka tööturule sisenejatele. Teemadeks on tööturu muutumine ja töötulemuste säilitamine.
Richard Templar kirjutab oma raamatus “Töömängureeglid” eneseteostusest ja motivatsiooni leidmisest ning kuidas seeläbi jõuda paremate tulemusteni ja edendada karjääri. Dalai-laama levitab oma sõnumit õigest kutsumusest ja õnne leidmisest tööl raamatus “Kunst olla tööl õnnelik” (2005). On ju töökoht see keskkond, kus me veedame suurema osa oma ajast ja seal ennast õnnelikuna tunda on rohkem kui oluline.
Tsitaate raamatust:
“Aga mõistlik viis, kuidas hoida ära mitte küll töö kaotamise probleemi ennast, aga vähemasti sellega kaasnevat ärritust, on antud juhul laiendada oma minapilti, näha ennast eelkõige inimesena, kes on suuteline tundma sõprust, lahkust ja nii edasi, ja siis mõista, et lisaks töörollile on inimesel veel hulk muid rolle – ta võib olla lapsevanem või laps, õde või vend, tal võib olla muid huvisid või hobisid. Siinkohal vajab inimene tasakaalustatumat ellusuhtumist. Töö või see, kui palju inimene teenib, ei ole veel kõik.”
…
“Selleks, et elada täisverelist elu, on väga oluline individuaalsus ja sellest tulenevalt ka vaba aeg, puhkus, aeg, mis veedetakse pere ja sõprade seltsis.”
…
“Kui te otsite tööd ja on valida mitme töökoha vahel, siis valige see, mis võimaldab olla natukenegi loov ja veeta aega perekonna seltsis.”

Annika Hramov