Posts Tagged ‘laps’

Guðbergur Bergsson “Luik”

Guðbergur Bergsson “Luik” LR 2005/21-23

Ma sain teada, et selline raamat on olemas, kui lugesin soovitust vaadata samanimelist filmi. Filmi vaatasin ära. See meeldis mulle, aga kuna filmis on unenägudel ja reaalsusel vahepeal natuke raske vahet teha, tekkis mul küsimusi, millele lootsin raamatust vastuse leida. Leidsin ka. Nii filmis kui raamatus on unenägudel väga tähtis osa.

Keset vapustavat Islandi loodust veedab millegi halvaga hakkama saanud üheksa aastane tüdruk suve talus. Pooleldi nagu karistuse mõttes, või et asi unustataks, kui tegija silma alt ära. Ta teeb mitmesuguseid väiksemat sorti talutöid, õpib ratsutama, püüab jõudumööda täiskasvanute elust aru saada ja kasvab mõistagi ka ise. Täiskasvanute õpetussõnad võivad kaunis erinevad olla ja mõned sulase õpetatud tarkused (meeestel on udara küljes ainult üks nisa) käiksid linnaelus kindla peale mingi paragrahvi alla. „Kindla peale” on muide väljend, mida perenaine pahaks paneb, sest elus pole midagi kindlat. Tuleb öelda „muidugi mõista”.

Tegemist on elava kujutlusvõime ja kummalise mõttemaailmaga lapsega – kohe pärast seda, kui tüdruk on puhtast elurõõmust koos kanadega kaagutanud ja perenaine uue kanakese üle rõõmustanud, kirjutatakse temast: „Tüdruk pigistas hetkeks silmad kinni, et manada mõttes silme ette pilt, mis naise sõbralikkuse temast eemale juhiks. /—/Nüüdsest kavatses ta alati teeselda ja kogu suve oma rolli mängida /—/ Naeratava naise ees seistes saatis ta äkitselt oma peast nähtamatut mürki kogu majja laiali. Ta mürgitas ära toad, inimesed, loomad, taimed ja õhu, kuid küsis sellegipoolest naeratades: Mida ma nüüd veel pean tegema?”

Tüdruku mõtted kirjutab autor sageli hämmastavalt küpseteks, näiteks mõtleb ta tihti surmast, kõndides rabas kraaviveeri pidi ja mõeldes, et kui ta kukuks, oleks kõik läbi, omal jõul ta välja ei pääseks. Ta mõtleb: „Surm käib elul kogu aeg kannul, sünnib koos eluga. Mõnikord juhib ta kogu elu. Ja elust on võimalik ka surma minna, aga ellu pöördumiseks ei ole mingit teed, välja arvatud üks kord: sündimise ajal.” Palju muret tekitab küsimus, kuidas lahkub surres kehast hing ja kuidas lahkumise tee mõjutab hinge edasist saatust. „Võib-olla peavad need hinged, mis ninast välja nuusatakse, puhkust tundmata igavesti rändama,” arvas sulane, kellega tüdruk kõige rohkem juttu ajab. Aga need arutlused ei ole ei religioossed ega humoorikad, vaid kogu tüdruku olemuses on hirmus palju ängi nii väikese olevuse kohta, ta tundub väga üksildane täiskasvanute vahel, jääb mulje, et ega tal linnaski suurt seltsielu polnud. Ümbruses küll on lapsi, aga erilist sõprust ei sünni.

Maal elamine tähendab muu hulgas ka seda, et tuleb süüa sellesama vasika liha, keda oled ilmale tuua aidanud ja poputanud. Vasika tapmisse suhtub tüdruk siiski rohkem uudishimu kui õudusega.

Salaja loeb ta sulase päevikut.

Raamatute lugemisega aga läheb nii, et kuna raamatu sündmused toimuvad hirmus aeglaselt, jätavad need ta ikkagi kiiresti vahelduvate jubeduste meelevalda, mis tema enda mõtetest läbi tormavad. Kui ta püüdis tegevust kiirendada ja lugedes midagi vahele jätta, purunesid sündmused kildudeks ja tegevus muutus arusaamatuks. „Jah, aga seda ju raamatus ei ole. Ma olen ise lugenud” ütles perenaine nõutult. Sellepeale sattus tüdruk segadusse, sest tema mäletas loetust hoopis midagi muud kui seda, mida naine oli lugenud. Lõpuks pani ta raamatu kõrvale, olles kindel, et ta ei oska õigesti lugeda. Tal ei tekkinud isegi tahtmist õigesti lugema õppida, kui naine talle raamatu tegeliku sisu ümber jutustas.

Nii film kui raamat on väga poeetilised, raamat siiski palju tumemeelsem ja sügavamalt psühholoogiline, ehkki võib ka olla, et mul on sõnadest lihtsam aru saada kui pildist. Stiilinäiteks kasvõi selline lause: „Tüdruk kõndis ümber talu otsekui isutu keel, millel polnud õhtuhämaruses soovi ümbrust maitsta.”

Selles raamatus pole kellelgi nime.

Kuigi raamat on õhuke, tasuks seda lugeda natukehaaval, et mõtetel oleks aega tekkida. Ja pärast settida.

Kaja Kleimann

Advertisements

Carolina Setterwall „Loodame parimat”

Carolina Setterwall „Loodame parimat” (2018, tlk Heidi Saar, 2019)

Põhjamaade romaani sarjas ilmunud Carolina Setterwalli debüütromaan on varjamatult autobiograafiline, aga mitte lihtsalt lineaarselt jutustatud, vaid väga põnevalt üles ehitatud struktuuriga. Nimelt esitatakse vaheldumisi kaks erinevat ajajoont aastast 2009 ja 2014, mis lõpuks omavahel kokku saavad, nii et paralleelselt kulgevad Carolina ja tema mehe tutvumise-armumise-lapsesaamise lugu ning Carolina ja tema poja elu pärast mehe ootamatut surma. Ehk teisiti öeldes, suhte arenemise lugu kõrvuti leinaga toimetuleku looga.

Olles Carolinaga eakaaslased, ning samas mõlemad ka elukaaslased, tütred, õed, sõbrad, pakkus raamat mulle väga palju samastumisvõimalusi — palju äratuntavaid mõtteid-tundeid seoses oma lähedaste, laste või tööga. Mõneti on Carolina tõdemused ju isegi trafaretsed — ja siiski nii tõesed. „Mõtlen, kuidas ma sinusse armusin ja kohe seejärel hakkasin vinguma nende omaduste kallal, tänu millele ma sinusse armusin. Mõtlen, kuidas ma püüdsin sind pidevalt muuta. Mis inimene ma küll olen, armun inimesse ja hakkan tema isikuomadustele vastu töötama. Mõtlen kõigile kordadele, kui sina tahtsid pidurdada, aga mina andsin gaasi.” (lk 173)

Mõistetav, kui mitte heakskiidetav, on ka Carolina tormamine uude suhtesse vähem kui kaks aastat peale mehe surma — üksinda last kasvatades ei jää vajaka mitte ainult füüsilisest lähedustundest, vaid ka lihtsalt võimalusest suhelda teise täiskasvanud inimesega, ajada täiskasvanute juttu, omada oma aega… Rõõm kahjuks ei kesta kaua, ning vastu tuleb võtta raskeid otsuseid. Sa võid ju olla hea planeerimisoskusega, edukas ja hästi hakkama saav töötav naine, aga esiteks, ideaalseid inimesi ei ole, ning teiseks, elu kipub tegema omad plaanid.

Vist üheski raamatus pole ma kunagi näinud nii palju vastamata küsimusi. „Mis mul viga on, et tahan armusuhtes hakkama saada plaani järgi? Mis mul viga on, et tahan vabandada mehe ees, kes ähvardas mu maha jätta? Mis mul viga on, et sind samamoodi ähvardasin? Mis mul viga on?” (lk 326). Carolina peas ringi keerlevad küsimused tekitavad lugedes vahetu kaasaelamise tunde: lugeja saab justkui koos Carolinaga raskeid teemasid peas ja südames läbi hekseldada, tõmmates tõenäoliselt paralleele sarnaste olukordadega enda elus. Tunnistan siiski, et ehkki mõistsin enamikku Carolina käitumismotiive, ei suutnud ma lõpuks päriselt mõista tema otsust, mis puudutas tema kõhus kasvavat last.

Setterwalli raamat meenutas mulle hiljuti loetud rootslase Tom Malmquisti raamatut „Igal hetkel oleme veel elus” ja mõneti ka Maylis de Kerangali „Parandada elavaid”, mis puudutavad samuti surma ja leina, süü ja kahjutunde, aga kõige enam hakkamasaamise, edasimineku teemasid. Ükski neist raamatuist ei jäta, hoolimata raskest teemast, lõpuks lootusetuse tunnet, ja usun, et Carolinale pakkus raamatu kirjutaminegi juba tõhusat teraapilist toimet. Vahel on asjad vaja lihtsalt välja öelda-kirja panna, et mõista, kuidas minna edasi.

Annika Aas

David Wagner “Elu”

Arvate, et teie elu on raske? Lugege saksa kirjaniku David Wagneri “Elu”! Raamatu jutustaja on nooremas keskeas — vast umbes neljakümnendates — mees (härra W), kes alates 12. eluaastast põeb autoimmuunhepatiiti ning on oma elust palju päevi pidanud veetma haiglas. Ta on lahutatud, tal on 3-aastane tütar ja sõbratar, ta elab üksi, ning on maksa transplantatsiooni (siirdamise) järjekorras. 30 aastat on ta võtnud kangeid ravimeid, millel on palju kõrvaltoimeid (paistes nägu, osteoporoos, roheline kae, lühinägelikkus, väsimus jne) ning läbi teinud meeletul hulgal erinevaid protseduure. Ta kirjeldab oma suitsiidifantaasiaid, sest “elada on ju hulga keerulisem kui surnud olla” (lk 51), kuid just tütre pärast tahaks ta siiski veel elada.

wagnereluOptimism vaheldub masendusega. “Ühel ööl ärkan ja olen korraga õnnelik. Ennastki üllatab, kui õnnelik ma olen. Äkitselt tean ma taas: seal väljas on veel nii paljutki. Seal on laps, kes vajab mind veel mõni aasta, nii palju on näha, teha, lugeda, nii palju on elada.” (216) Masendusest aitabki üle saada nö lapsetrikk: “/…/ mõtlen säärastel hetkedel lapsele, kes suudab nii uskumatult rõõmustada. See aitab, rõõm kiirgab tagasi. See on lapsetrikk, mis enamasti töötab” (lk 279). Mis pani mind mõtlema, et tõepoolest, see on üks suurimaid erinevusi täiskasvanute ja laste vahel — lapsed suudavad nii siiralt, nii täielikult rõõmustada, vaimustuda! Ja vist sellepärast see vaimustab meidki, et me ise oleme selle oskuse minetanud.

Eesti keeles ei olegi varem transplantatsioonist midagi lugenud. Täitsa põnev on kokku puutuda teemadega, et kellele siis õigupoolest kuulub siirdatud organ (äkki hoopis haigekassale?), kui palju doonori elust-mõtetest-isiksuseomadustest tuleb koos elundiga teise inimesse kaasa, kas kogu siirdamisega kaasnev vaev on “asja” väärt… Miks mõned peavad suurt vaeva nägema, et elus püsida, samas kui teised ise ennast täiega hävitavad? Jutustaja pöördub mõtetes sina-vormis vaheldumisi nii surnud doonori kui oma uue maksa poole: “Ühtäkki taipan, et väga tõenäoliselt /…/ elad sa ju edasi ka mõnes teises inimeses. Sa ei ole sugugi üksnes minu jaoks, kallis, ma ei oma sind eksklusiivselt, ma pean sind ilmselt teiste elundisaajatega jagama, mul on elundiõed ja –vennad, ilma et teaksin, kus.” (lk 195)

Kõikidest oma kannatustest hoolimata suudab jutustaja säilitada oma huumorimeele, isegi oma hirme kirjeldades: “Ja sina, elund, kuulud sa nüüd päriselt mulle? Kellele kuulub siirdatud elund? Kas see kingiti mulle või kuulub see ikkagi Eurotransplantile, kliinikule või haigekassale? On äkki nii, et pean vaid sind säilitama, sinu eest hoolt kandma, sind verega varustama, alal hoidma? Olen ma vaid anum, aparaat, mis sind elus hoiab? Kas ei või ühel päeval saabuda kiri, millest loen: “Härra W, me tahaksime oma maksa tagasi, palun tulge sel-ja-sel ajal haiglasse, me oleme leidnud kellegi parema, kellegi, kes on maksa rohkem ära teeninud, hoolitseb selle eest paremini, oskab sellega enamat peale hakata?”” (lk 187)Buchmesse Leipzig - Preisträger

Põgusatest tagasivaadetest saame aimu jutustaja endise elu ja tema naiste kohta, selle kohta, et ta ema suri, kui ta oli 12-aastane. Lakooniline meditsiiniline lõpumärkus annab teada, et aasta pärast siirdamist on haige suurepärases üldseisundis. Kuid kas uus elund annab ka uue või uutmoodi elu?

Teema ei ole kerge, aga samas, lugeda pole ka raske. Mõtlema paneb küll, eriti kuna varem ei ole sellistele teemadele üldse mõelnud. Juba teema uudsuse pärast tasub seda raamatut lugeda. Ja loodetavasti saab autorit oma silmaga näha kevadisel Prima Vistal!

Annika Aas

David Wagneri pilt on pärit siit.

Riikka Ala-Harja “Dessant”

Riikka Ala-Harja “Dessant” (2012, e.k. Kätlin Kaldmaa 2013)

alaharjadessantAinult pealkirja põhjal ei oleks ma sellist raamatut kunagi lugema hakanud, sest ma ei loe sõjakirjandust. Kuid tegelikult käib siin sõda hoopis lapse raske haiguse vastu ja vähemal määral on juttu ka Teise maailmasõja lõpus toimunud dessandist Normandia rannikul.

Jutustaja Julie, kes töötab Normandia dessandi giidina väikeses külas, peab järjest vastu võtma mitu rasket hoopi — hiljuti on ta avastanud, et ta mehel on noor ja kena armuke ning nüüd saab ta teada, et tema 8-aastane tütar põeb leukeemiat. Peaarst küll lohutab, et “lahinguid peetakse selleks, et neid võita” (lk 20), kuid Julie ei pääse enesesüüdistustest — ta kardab, et tema ja Henri tülitsemine on lapse raskes haiguses süüdi: “Kui kodus külvatakse viha, kui kodus heljub vaikus, kui vanemad karjuvad suletud uste taga, hakkab terves lapses pesitsema kurjus.” (lk 21)

Jutustamisstiil on lakooniline ja teemad ju kohati kliššeelisedki (mehe noor armuke…), ent ometi suudab raamat hinge pugeda. Ja kuidas veel. Mulle meeldib, et asjad pole esitatud must-valgelt — kõike, mida Julie ütleb või mõtleb, seab ta sealsamas kahtluse alla. Kui Henri tahaks lapse nimel endiselt koos elada, siis mina hindan Julie otsust ära kolida ja “otsast alata” — kui raske see ka poleks, aga Juliele jääb tema eneseväärikus. Minu arust ei ole see isekas, nagu arvab Henri, kes ise, muide, tahab kõike — nii naist kui armukest.

Samas peab Julie tõdema, et kui petetud naine saab abielust välja jalutada, siis emadusest välja jalutada ei saa — kuigi rasked ajad panevad vahepeal endas kahtlema ning isegi küsima, kas ta on üldse oma lapse jaoks oluline. Haige lapse emal ei ole puhkust — ta peab kõik taluma, kõik alla neelama, kõik andestama. Ka isal on kindlasti raske, aga lugu on edasi antud ikkagi naise/ema vaatepunktist, kes pealegi kaotab kõvasti majanduslikus heaolus peale rasket otsust minema kolida. “Henril on kuus tuba, veranda ja aed, mitmekordsed aknad ja uksed. Henril on sõbranna, Henril on ajakirjanikutöö, Henril on kuupalk ja autosoodustus, Henri on kena, sportlik ja naeratav, mõne meelest on Henri mõnus, ja mina ei ole ühtki neist.” (lk 160)

riikkaalaharjaIga ema peaks nägema oma lapse tulevikku. Lapse kaotus on üks rängemaid katsumusi, millega elus saab silmitsi seista. Õnneks Julie ei väsi lootmast: “Emma sureb alles pensionärina ujumisretkel, või haiglas, aga vanurite osakonnas, igatahes mitte vähilaste juures kohe praegu. Emmast saab terava mõistusega valudeta üheksakümneaastane ja ta sureb alles siis, kui mina olen juba aastaid hauas pikutanud. Äkki läheb nii. Äkki läheb tõepoolest nii.” (lk 177) Ja äkki lähebki tõepoolest nii.

Soomlanna Riikka Ala-Harja esines tänavu festivalil Head Read. “Dessant” on tema kuues raamat, kuid esimene, mis tõlgitud eesti keelde. Raamat kandideeris ka Finlandia kirjandusauhinnale. Jään huviga ootama järgmisi eestindusi.

Annika Aas

Dmitri Kotjuhi foto Riikka Ala-Harjast on pärit Heade Ridade festivali kodulehelt.