Sulari Gentill “Naine raamatukogus”

Sulari Gentilli “Naine raamatukogus” on väga omapärase ülesehitusega kriminaalromaan. Austraallanna, kes paigutab oma teose Ameerikasse, jagab oma uut teost peatükkhaaval ja ameeriklasest testlugeja tagasiside on iga peatüki lõpus. Alul on see tagasiside imetlev ja aupaklik, hiljem läheb üle piiri õpetamiseks ja poole raamatu pealt lisandub vinte veelgi. Krimilugu saab alguse raamatukogust ja kohtuvad neli inimest, kes saavad sõpradeks. Edasi läheb lugu suhteliselt aeglaselt ning armu- ja argiasju täispikitult, aga mingi pinge on kogu aeg olemas. Lugeja saab kahtlustada pea kõiki peategelase uusi tuttavaid, sinna ringi kuulub peale raamatukogust leitud inimeste teisigi. Lõpp on ootamatu, aga kuidagi loogiline. Vihuti on sees koroonaaeg ja rassiprobleemid, jälle omapärase nurga alt. Ja kuna peategelane on kirjanik, siis on pisikesi sissepõikeid kirjaniku tööellu.

Täitsa soovitan, just selle omapära pärast. Ei sobi lugejale, kel on naistekate-allergia.

Tiina Sulg

Vanessa Len “Only a Monster”

Vanessa Leni “Only a Monster (Can Kill a Hero)” on paljuski tavapärane ulmesugemetega noortekas. On tüdruk, kes avastab ootamatult mingid võimed ja selgub, et tema on see, kes peab mingi osa maailmast mingist jamast välja tõstma, et on kaks poissi, kes talle silmailu pakuvad, on keelatud armastus ja suguvõsade vaheline vaen jne. Aga see oli siiski nii mõnegi koha pealt päris hästi läbi mõeldud ja välja mängitud.

Tüdruku võime on ajas rännata, aga selleks peab ta inimestelt aega näppama. See tekitab tas mitmeid moraalseid dilemmasid, aga eesmärk pühendab abinõu ja umbes 30 aasta jagu ta turistidelt aega võtab ja üheksakümnendate Londonisse satub…

Edasine sisujutustus läheks juba liiga spoilerdamiseks, aga mainin ära, et mulle suht meeldis, et paika olid pandud üldised ajarännu-reeglid ja et alati tuli siiski valvel olla, sest trikstereid on ikka. Mulle meeldisid ootamatused süžees, kõik ei läinudki nii libedalt, kui alul plaanitud, mingid vead osutusid juhusteks ja juhuslikeks ning mingid olid tõsisemate tagajärgedega. Meeldisid mõttekäigud mälu ja mäletamise üle. Ja see pooleverelisus (peategelane on pool hiinlast, pool britti, pool koletist, pool inimest) oli ka päris hästi välja toodud, nii plussid (avaram vaade paljudele asjadele) kui miinused (oht mõlemal pool võõraks jääda).

Kaasa just väga ei haaranud, ikka jäi see lugeja kõrvalpilk ja mingi norimistasand käiku, aga vastu ka ei hakanud, raamat lasi end üsna lihtsalt lugeda. Mitmed ebaloogilisused sai teismelise emotsionaalse kõikumisega ära põhjendatud ja mingitel puhkudel võis lihtsalt käega lüüa, ah, olgu peale.

Lõpp oli selline, et nii võikski jääda, aga samas võiks ka edasi kirjutada (hilisema teadmisega — autor otsustas edasi kirjutada, järgmised osad on “Never a Hero” ja “Monsters”).

Võib lugeda, võib lugemata jätta, kummalgi puhul miskit erilist ei juhtu. Aga kui on tuju, siis on see täitsa põnev lugemine.

Tiina Sulg

Jane Harper „Looduse jõud”

Jane Harper „Looduse jõud” Varrak 2022, 343 lk, tlk Kersti Unt

Kui lugesin tagakaane tutvustust Melbourne’i firma 10 töötajast, kes meeskonnavaimu arendamiseks Giralandi mäestikku orienteeruma saadetakse, ei tekitanud see minus esialgu erilist huvi, sest see polnud kuigi ammu, kui ma lugesin mingit raamatut, kus töökollektiiv matkama saadeti ja siis midagi nendega juhtus ja hmm… rohkem nagu ei tulegi midagi meelde. Nii umbuskliku inimese jaoks nagu mina, kõlas ka esikaanele kirjutatud „Krimikirjanduse uus kuninganna!” pigem pelutavalt kui kutsuvalt. Lugemise kasuks langetasin otsuse tõlkija põhjal – kui Kersti Unt, tuleb lugeda. Ja oligi hea raamat. Mitte vapustav või erakordne või enneolematu, ei sisu ega kirjutamisviisi poolest, aga väga korralikult üles ehitatud, piisavalt, aga mitte punnitatult põnev, ning mis minu jaoks väga oluline – psühholoogiliselt usutav. Raamat, mis paneb tegelastele kui mitte just kaasa tundma, siis vähemalt kaasa elama ka siis, kui nad pole kõige sümpaatsemad, sest põhjused ühe või teise asja juhtumiseks on seletatud ja põhjendatud nende elus seni toimunuga. Jutustatakse vaheldumisi matkajate ja otsijate lugu, nii et lugeja on kogu aeg föderaalametnikest paremini informeeritud. Ma ei saa nüüd just lubada, et seda raamatut hirmus hästi mäletama hakkan, aga lehitsedes tuleksid tegelased ja lugu meelde küll.

Sisust: Buschlandi siseneb mitmepäevaseks matkaks kaks viieliikmelist gruppi, ühes mehed, teises naised. Meestest tuleb juttu minimaalselt, esimesel õhtul külastavad nad naiste laagrit veiniga ja nimeliselt mainitakse ära ja saab veidi tähelepanu ainult firma juht Daniel Bailey, kelle õde Jill, samuti juhtkonna liige, on naiste grupis. Naiste gruppi kuuluvad veel kahekümnendates aastates, ehk et teistest naistest umbes põlvkonnajagu nooremad kaksikõed Bree ja Beth, ning kooliajast saati sõbrannad olnud Lauren ja Alice, viimane ongi see, keda tuleb otsima hakata. Lisaks kohalikele tulevad asja uurima föderaalagendid Aaron Falk ja Carmen Cooper, kelle jaoks Alice on teinud firmas veidi finantsalast nuhkimistööd. Kogu raamatu vältel saabki mõtiskleda, kas Alice’i maastikule kaotsi minek on seotud tema isikliku liigse enesekindluse ja põikpäisusega või kellegi teise kurja kavatsusega, olgu see siis seotud firma asjadega või aastakümnete eest piirkonnas juhtunud kuritegudega. Maastik tundub matkamiseks raske ja looduskirjeldused annavad päris hea pildi sellest, kui kerge on matkarajalt kängururajale kaduda, kui kaardilugemises päris kindel ei ole, aga tunnistada seda ka ei taha.

Hämmastav, kui lihtsalt murravad märjad riided ja tühi kõht inimeste võitlusvaimu, rääkimata sellest, kui tülli see naised omavahel ajab. Linnainimestel on looduses väga raske hakkama saada ja tsiviliseerituse kiht osutub üpris õhukeseks.

Föderaalagentide paar koosneb mõistlikest ja sümpaatsetest inimestest, ma läksin autori kodulehele vaatama, ega vihjed, mida Aaron Falki kohta tehakse pole märguandeks, et tegu on lugejale juba tuttava isikuga. Selguski, et ta on tegelaseks Harperi 2018. aastal Erseni poolt eesti keeles välja antud esikromaanis „Põud”, mis muide võitis Kuldse Pistoda. „Põuast” valmis 2020. aastal ka film ja „Looduse jõudu” praegu filmitakse. Varrakult ilmus mullu veel „Kadunud mees”, milles küll tuttava nimega tegelasi ei tundu olevat, aga mille lugemine tuleks vist ka plaani võtta.

Jane Harper on võitnud terve posu erinevaid kirjandusauhindu ja kui arvestada, et ta on seni kirjutanud vaid neli raamatut, on kõrgeteks ootusteks põhjust küllaga.

Kaja Kleimann

10 raamatut — Meery Salu

Siin ongi nüüd need kümme raamatut, mis mulle esimesena meelde tulid. See ei tähenda seda, et ma olen neid kõiki mitmeid kordi lugenud või ma olen neist erilises vaimustuses. Need on need, mis on tekitanud minus mingis mõttes tugevama või meeldejäävama emotsiooni.

.

Ellen Niit
“Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda“

Raamat, mis mind lapsena end mitu korda lugema pani. Kas ma siis selle moraalist aru sain, ei mäleta. Aga nii lahe oli kujutleda, et kellegi voodi ümber käivadki loomad. Lapsena tahame ju kõik endale loomi ja võimalikult palju. Oma lastele riiulist unejuturaamatut otsides tuli vapper jänku jälle mu juurde ja kulus nii mulle kui mu pojale pähe. Mõni aasta tagasi kohtusime taas tänu uuele põlvkonnale. Meie pere kõikide laste vaieldamatu lemmik läbi aastakümnete.

.

Thor Heyerdahl ““Kon-Tiki” ekspeditsioon“

Minu esimene raamat „Maaim ja Mõnda” sarjast. Isa arvas toona, et 9-aastasel on seda vara lugeda. Seda enam tahtmine kasvas. Ja oligi haarav tekialune lugemine, lausa nii kaasakiskuv, et jäin ümbrust unustades raamatuga vahele. Ega siis laps süüdi ole, et üks paljunäinud ettevõtlik teadlane nii lihtsas keeles seiklusi edasi anda oskab. Ja lugedes sai selgeks, et elus on kõik võimalik ja kui huvitav on maailm. Siis tundus lausa kangelastegu üldse mingi ookeani lähedalegi minna, rääkimata sellise alusega seal seilamisest. Pärast selle lugemist rändasid kõik selle sarja raamatud minu lugemislauale. Ja sii juba muidugi vanemate nõusolekul.

.

P. L. Travers “Mary Poppins“

See raamat kingiti mulle, kui ma olin mumpsis. Ja kui hästi selle lugemine aitas haiguse vastu. Mida veel on inimesel vaja, kui on olemas üks põhjatu kott, kust tulevad täpselt õigel ajal kõik vajalikud asjad. Äkki sellepärast sisaldabki mu käekott siiani kõike eluks vajalikku. Sellest algas vist ka mu nõrkus vahvate kirjanduslike naiskujude suhtes. Ei häbene, et tahaksin siiani olla selline suure südamega inimene. Ja muidugi, kui tollases Noorsooteatris tuli lavale Marje Metsur Poppinsina, siis olin täielikult lummatud.

.

Gerald Durrell
“Minu pere ja muud loomad“

Südamlikult naljakas raamat inimestest ja loomadest, mida minu arust lugesid pärast eesti keeles ilmumist kõik imikust raugani. Väikese perepoja raugematu huvi kõikide loomariigi esindajate vastu tekitab tema emas ja vanemates vendades-ões mitte just kõige soojemaid tundeid. Aga kui mõnusa huumoriga on kogu peresiseseid suhteid kirjeldatud. Värvi lisab ka Korfu saare mitmekesine loodus ja kreeklaste temperament ning elustiil. Õppisin kindlasti hoopis teisiti paljudele asjadele vaatama ja loodus muutus lähedasemaks.

.

Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva“

See on raamat, mida olen tahtnud täiskasvanuna uuesti lugeda, et teada saada, kas rahuliku maatüdruku suhtumine ootamatustesse mõjub ka praegu nii imetlusväärselt naljakalt. Olin juba selle raamatu ilmudes peategelasest vanem ja nägin elu veidi teisiti. Aga nii mõnedki ütlemised on siiani meeles. Tungal on ikka võrratu kirjanik, kes oskab iga tegelase lugejale nii eluliselt huvitavaks kirjutada.

.

.

James Krüss
“Timm Thaler ehk müüdud naer“

Mäletan selle raamatu esimesest lugemisest lapsena vaid emotsiooni: kuidas saab üks inimene nii tobe olla. Ja mis täiskavanunagi lisada?

.

.

Epp Petrone ja Väike Myy
“Meie taluelu : memme nõuanded“

Ootamatu deja vu: kui palju sarnast on minul nende kahe naise tegemistega ja suhtumisega aiatöödesse. Pidev katsetamine aias. Kevadine hasart, et saab näpud mulda pista. Ja siis enda kirumine suure haarde pärast ja järgnev vaimustus uutest ja vanadest maitsetest. Ja taas on võimalus õppida nii mõndagi ja loomulikult ka ebaõnnestuda. Ja eks minugi mõtted ja nõuanded sarnanevad Myy omadega. Taas vahva raamat vahvatest naistest!

.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel“

Esimesel momendil oli teadasaamine selle raamatu ilmumisest minu jaoks tõsiselt ehmatav: teha Pärdist koomiksi laadne üllitis. Aga tegelikult see pakkus suurepärase elamuse. Meisterlikult kujutatud lihtsa suurmehe elu lapsepõlve, õpinguid ja konflikti tolleaegse valitsusega. Ja kui lahedalt on kujutatud helisid kontserdisaalis. Autori teostus ja lähenemine on nii peen ja mõnus. Kahjutunne oli suur, kui raamat läbi sai. Loodan, et tuleb ka järg. Jäi ju käsitlemata elu välismaal ja Pärdi keskuse loomine.

.

Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused: 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid“

Tänuväärse ettevõtmise tulemus on vajalik ning huvitav. Lugema hakates ei olnud ma kindlasti valmis selliseks avameelsuseks ja mitmekülgsuseks. Tõeliselt huvitav rännak läbi ajaloo. Õrnade naiste kangelaslikkus ootamatutes eluvõitlustes. On ju võrdlusmaterjali oma vanaemade, ema, tädide ja teiste tuttavate räägitud lugudes. On ju paljud minu ümber elanud samadel aegadel samades kohtades, aga ikka on nendes lugudes teised suhtumised, vaated ja juhtumised.

.

Veinika Västrik “Koome kaltsuvaiba“

Mõtlesin juba vahepeal, et ma ei pane seda siia nimekirja. Aga ei ole midagi teha. Tuleb enda vastu aus olla. Kui see esimeste seas meenus, järelikult on tema koht siin. Kangasteljed sain endale elukohta vahetades. Ja olin kohe kindel, et hakkan neil kunagi kuduma. Kus häda kõige suurem, seal tuleb abi. Ja siis see ilmus mulle ka abimees: raamat, mida ma olen pärast selle ilmumist arvatavasti kõige tihemini kätte võtnud. Asendamatu käsiraamat inimesele, kes saab harva oma hobile pühenduda. Ehe näide ühest õigest käsiraamatust: õhuke, konkreetne ja asendamatu. Autori tausta teades veel sügavam kummardus. Ja mahub käekotti!

.

Meery Salu

Jaanuari kirjanduskohvik

Aasta esimeses kirjanduskohvikus tegime kokkuvõtteid 2021. aasta lugemismängust ja eelmisel aastal loetud lemmikutest. Enim meeldinud raamatute hulgas oli nii maagilist realismi, ulmet, rännu- ja loodusraamatuid kui sinist majandust käsitlev teos — lemmikud on sama erinevad, kui inimesed isegi. Ning see just lugemiselamuste jagamise toredaks teebki! Siiski oli ka neid teoseid, mida rohkem kui ühel korral nimetati: Juhani Karila “Väikese haugi püüki” ja Sally Salmineni “Katrinat” — mõlemad meie põhjanaabrite kirjandusest. Siinjuures, mis eriti tore: Sally Salmineni “Katrina” oli arutamisel ka meie novembrikuu kirjanduskohvikus.

Kõik mainitud raamatud:

David Attenborough “Noore loodusuurija seiklused“

David Attenborough “Üks elu, üks planeet“

Walter Ernsting “Päev, millal jumalad surid“

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna. Lapsepõlv, noorus“, “Lugu uuest perekonnanimest“, “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Vahepealne aeg“, “Lugu kadunud lapsest. Küpsus-vanadus“

Carin Gerhardsen “Must jää“

Arthur Hailey “Tõhus ravim“

Sally Hepworth “Ämm“

Kazuo Ishiguro “Klara and the Sun” (ilmunud värskelt ka eesti keeles “Klara ja päike“)

Juhani Karila “Väikese haugi püük“

Gunter Pauli “Sinine majandus 3.0“

José Luís Peixoto “Ei ühtki pilku“

Katharine Susannah Prichard “Coonardoo“

Sally Salminen “Katrina” (vanad trükid nimekujuga “Katriina“)

Markus Zusak “Raamatuvaras“

Eia Uus “Kirjad Buenos Airesest“

Juhan Voolaid “Läbilööjalammas ja marukoer“

Mai Põldaas

Fotod Mai Põldaas, Tiina Sulg, Kaja Kleimann

10 raamatut — Mai Põldaas

Tegin enda kümne raamatu valiku lähiminevikus loetud raamatute hulgast. Kui varasemaid mõjutusi mainida, siis lapsepõlves olid mu suurimad lemmikud Astrid Lindgreni, Eno Raua, Aino Perviku ja Ottfried Preussleri (algul “Väike nõid”, pärast “Krabat”) raamatud – mõni ime siis, et nüüd heameelega ulmet loen! Teismelisena ei olnud mul midagi kooli kohustusliku kirjanduse lugemise vastu – seda ilmselt tänu headele kirjandusõpetajatele, kes selle lugemise huvitavaks oskasid teha. Ja ühtlasi hakkasin kõrvale ise tasapisi ka koduse ja sugulaste-tuttavate raamaturiiulite sisu avastama.

Järgnevalt minu kümme raamatut, mida nimetan täiesti juhuslikus järjekorras. Ja inglise keelest tõlgitute puhul igaksjuhuks lisan, et ise olen lugenud originaale, kuid loodan, et tõlked eesti keelde on õnnestunud!

1. Sari “Eesti novell”, mida praeguseks on ilmunud neli köidet: 2018, 2019, 2020, 2021. Annab toreda ülevaate aasta jooksul ilmunud parimatest juttudest. Saab lugeda tuttavaid lemmikuid ja proovida uusi tulijaid.

.

2. Tõnis Vilu “Tundekasvatus”. Autori viimane raamat, kuid samahästi võiks siin nimetada ka kõik tema eelnevad luulekogud. Huvitav ja omanäoline autor eesti luules. Iga kogu on ise teemal ja oma kontseptsiooniga – põnev!

.

3. Frank Herbert “Düün”. Ulmeklassika, mille tõi päevakorda Denis Villeneuve’i suurepärane film. Raamat, mis on väga hästi ajale vastu pidanud ja mis on jätkuvalt (või uuesti) aktuaalne ühtviisi nii oma ajatute teemade, kui keskkonna teemadega.

.

4. Kazuo Ishiguro “Klara ja päike”. (Hetkel veel ei ole eesti keeles, kuid nägin, et Varrakul on see lähiaja plaanides.) Ishiguro delikaatne vaatlus sellest, mida tähendab olla inimene. Tehisintellekti teema on aktuaalne ja see lugu on jutustatud tehissõber Klara vaatest.

.

5. Markus Zusak “Raamatuvaras”. Teema ei ole uus, võib-olla isegi liiga üle ekspluateeritud, kuid see, kuidas autor oma lugu jutustab on geniaalne! Stiil loeb! Ning minu jaoks on see lugu ennekõike inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. Samuti on see tore lugu sõna, raamatu, lugemise tähtsusest, mida ei tohiks kunagi alahinnata.

.

6. Neil Gaiman “Eikusagi”. See, kuidas Neil Gaiman maailma näeb, on võrratu! Ehitada terve maailm sinna, kust teised lihtsalt mööda vaatavad – on ainulaadne oskus! Nagu seegi, kuidas Gaiman oma lugusid jutustab ja sinna alati ka huumori põimib – olgu teema kuitahes sünge.

.

7. Mehis Heinsaar “Unistuste tappev kasvamine”. Miks ma just selle raamatu siia valisin, on ilmselt Marge Nelgi toredate piltide pärast. Ja siinsed kummalised lood saab jutti läbi lugeda, kui muidu peab natuke tema juttude vahel pausi pidama!

.

8. William Gibson “Idoru”. Üks väheseid Gibsoni raamatuid, mis on olemas ka eesti keeles. Suurepärane, alati ajakohane, põnev, muutuv autor. Sellest raamatust saadik on mul aktiivne huvi Jaapani vastu. Gibsonil on kolm lemmiklinna, kus tegevus enamasti aset leiab: San Francisco, London ja Tokyo. Kaks esimest olid tuttavad, kolmas ootas avastamist!

.

9. Eric Klinenberg “Palaces for the people: how social infrastructure can help fight inequality, polarization, and the decline of civil society”. Midagi ka teadmiskirjandusest. Et see postitus on seotud raamatukogude teema-aastaga, siis Klinenbergi raamat on üks viimase aja suurepärasemaid raamatuid, mis näitab rahvaraamatukogude vaieldamatut vajadust avaliku ruumina. Siin on tore see, et sotsioloogina autor ei kuulu kuidagi erialaringkonda ning nii ei saa teda süüdistada mingisuguses kallutatuses vms. Sest ega raamatukogud ei ole asjad iseeneses, vaid ikka inimeste ja ühiskonna teenistuses.

.

10. Michel Houellebecq “Elementaarosakesed”. Kes veel paremini ja teravamalt lahkab kaasaega, kui mitte Houellebecq! See, ning „Kaart ja territoorium“, on mu arvates tema raamatutest kirjanduslikult kõige tugevamad.

.

.

Mai Põldaas

Cath Crowley „Sõnad sügaval sinises”

„Nad küsivad, mis kell raamatupood lahti tehakse ja ma ütlen neile avamisaja – kella kümnest kuni oleneb –, raamatutega seotud hädaolukordade puhul teevad nad ka keset ööd uksed lahti.”

Täiesti juhuslikult sattus nädalavahetuseks uudiskirjandusest näppu tunnustatud austraalia kirjaniku, Cath Crowley raamat „Sõnad sügaval sinises”. Lihtsalt nii teistmoodi kujundus hakkas silma! Kuigi kohe kahtlustasin, et tegu on noortekirjandusega, mida harva lugema satun, otsustasin proovida. Seda enam, et raamat on pälvinud palju tunnustust: Winner of the Indie Book Awards for Young Adult fiction 2017, Winner of the Gold Inky Awards 2017, Winner of the Prime Minister’s Literary Award for Young Adult Fiction 2017 Honour Book, CBCA Award for Older Readers 2017.

Lugedes leidsin end mõtlemast inimestevahelise suhtlemise üle. Kas on suhtlemine tänapäeval hulga keerulisem või mulle ainult tundub nii? Mõtlesin raamatute vajalikkusest inimestele ühel või teisel moel. Ning sellest, mida iga lugeja omalt poolt lisaväärtuseks loetud raamatule kaasa annab (mida kataloog edasi anda ei saa). Ja muidugi kohast, kus inimene ja raamat kokku saavad… (olgu see siis raamatukogu või raamatupood).

Mulle meeldisid raamatu kõnekad vahepealkirjad või mõtteterad:

…kasutatud raamat on täis saladusi… (selles raamatus kohe igas mõttes)

…lehtede keeramise heli…

…pingsalt jälgitud telefon ei helise iial…

…see on nagu kerge nuhtlus õhus…

…isegi nimetutest ridadest lugesin välja terveid lugusid…

…pidev sisemine vihm…

jne

Tegelikult on see lugu armastusest ja armastusest raamatute vastu. See on lugu kasutatud raamatute poest, kus kliendid jätavad raamatute vahele kirju võõrastele, armsamatele, poeetidele, sõnadele. Raamatupoest, mis peagi suletakse…

Võib öelda, et see on üks hästi kirjutatud ja südamlik raamat, mida võib lugeda ka veidi hiljem kui nooremas täiskasvanueas. Sel raamatul on mitu kihti, aga minu jaoks andis mõtteainet just see raamatute pool.

Halliki Jürma

Lauren Chater “Pitsikuduja”

Kas on õige kirjutada lugemissoovitust raamatust, mida ma ei viitsinud läbi lugeda? Sest hoiatus mitte lugeda see kirjutis ka ei ole. Küsimusi tekitas loetu hulgaliselt ja tunded on üpris vastuolulised, näiteks mõtlesin, mil määral ilukirjandus üldse peab faktidega kokku käima ja tõele vastama? Kas ma olen nii kriitiline ainult sellepärast, et kirjutatakse eestlastest? Sest kui kirjutataks egiptlastest, hindudest (või põhimõtteliselt enam-vähem kogu ülejäänud maailmast, millest ma suurt ei tea), võin ja saan ma ju kõike uskuda.

Iseenesest on raamatu saamislugu ju väga armas. Noor austraallanna Lauren Chater leidis raamatukogust Haapsalu sallide raamatu, armus neisse mustreisse ning hakkas huvi tundma Eesti ajaloo vastu määral, mis pani ta meie maad külastama ja sellest raamatut kirjutama. Tegemist on debüütromaaniga.

Raamatu tegevus algab 1941. aastaga ja alustuseks kirjeldatakse Tartu lähedal maal elavat peret, kel on õunaaed ja kes kasvatavad lambaid, töötlevad ise käsitsi villa lõngaks ning koovad muudkui regilaule (!) lauldes Haapsalu salle. Tegelikult on väga sümpaatne, et üks peategelastest, Kati, kujutleb oma surnud vanaema hundina, kes aeg-ajalt tema tegemisi kaugelt jälgib, aga mulle hakkas pilkselt vastu hundi kirjeldus – vurrud ei ole nüüd küll asi, millele hundi puhul erilist tähelepanu pöörata. Ja edasi ma muudkui norisin: ei ole võimalik, et maainimeste pere kodus omavahel igaks juhuks vene keelt rääkis; nii peene käsitöö jaoks nagu Haapsalu sallid vahetati kindlasti vill lõnga vastu villavabrikus – sellel ajal vaevalt keegi üldse enam kodus villa töötles; esimene kolhoos tehti küll 1940. aastal, aga tõeline kollektiviseerimine tuli alles peale märtsiküüditamist, nii et selline nälg, et maainimene kartulist unistama pidi, polnud võimalik. Minu virin ulatus selleni välja, et mustade sõstardega ei saa värvida karmiinpunast lõnga – see toon meenutab teisele peategelasele, Lydiale, Kremli punast tähte. Siis hakkasin ma lehitsema, et vaadata, mis saab teisest süžeeliinist, ja tutvusin Lydia looga, mis tõi tütarlapse Moskvast ema kodumaale Eestisse (tema isaga on hoopis salapärased lood, millest kirjutada oleks liiga paljastav) ja viis kokku Kati ja tema vennaga. Ja vaatasin ära lõpu. Koerarakendiga kelgu kasutamine Eestis pani mu kannatusele viimase põntsu. Ma tegelikult ei usu, et kogu konsulteerimise ja uurimistöö juures poleks keegi eestlastest autorile öelnud, et meil kelgukoeri sel ajal polnud, pigem ei raatsinud kirjanik neist loobuda. Mis on ju kirjaniku õigus. Ja kui teised lugejad on saanud lugedes nutta, naerda ja loole kaasa elada nii, et on suutnud sellistest asjadest mööda vaadata, siis on neil ju hästi läinud. Mina sellega hakkama ei saanud ja ega ma tegelikult vist autorit ei süüdista. Ma siis ise lihtsalt rohkem ei loe.

Kaja Kleimann

Kate Grenville “Sarah Thornhilli lugu”

Kate Grenville (s. 1950) “Sarah Thornhilli lugu” (Eesti Raamat, 2013, sari Nüüdisromaan; originaalis 2011) on jätkuks romaanile “Salajane jõgi” (Eesti Raamat, 2009; originaalis 2005). Mõlemad romaanid on pühendatud Austraalia aborigeenidele – mineviku, oleviku ja tuleviku omadele. Minategelane Sarah lõpetab romaani sõnadega: “Ma saan rääkida ainult seda, mida tean. Julmused ja kuriteod, viletsus igal pool. Kuid kõikidest sooritatud kuritegudest halvim oleks lasta sel lool minema lipsata. Niipalju kui see väärt on, pidi minu lugu aset leidma koos kõigi teistega.”

Tegevus toimub 19. sajandil. William Thornhill on Thamesi paadimees. Elu on karm ja konkurents tihe. Vaesus ajab varguste väärale teele, kus vähimagi ettevaatamatuse korral varitseb kinnikukkumise oht. Nii lähebki ja Thorhillile mõistetakse eluaegne karistus, ta saadetakse Austraaliasse sundasumisele. Koos armastatud naise ja pojaga jõuab Thornhill Uus-Lõuna-Walesi. Olud on kasinamad kui kunagi varem, kuid see on uus algus, ja mis peamine, pere on temaga. Seal sünnib ka Sarah , Thornhillide kuues laps. Sarah kasvab üles, teadmata midagi oma perekonna tumedast saatusest, sest tema isa on ennast üles töötanud, haljale oksale jõudnud ega vaata enam kunagi tagasi. Ometi mõjutab see saladus tema laste käekäiku ja sel päeval, kui Sarah tumeda minevikuga silmitsi seisab, hakkab ta maailma nägema hoopis teisiti. Kuritegude mahavaikimine on suurim kuritegu ja Sarah tunneb, et nendest lihtsalt peab rääkima, sest kõik tehtud teod surevad koos inimestega ja kantakse kohta, kust mitte miski neid enam tagasi ei too. Grenwille on öelnud, et kuigi romaani tegevus toimub 19. sajandil, räägib see raamat Austraalia ajaloo inetutest saladustest, mille on päranduseks saanud ka tema põlvkond.

“Sarah Thornhilli lugu” võib lugeda ka iseseisva raamatuna, aga soovitan lugeda mõlemaid raamatuid. Ma polnud “Salajast jõge” varem lugenud, kuid peale “Sarah Thornhilli loo” tekkis kohe tahtmine ka esimene raamat läbi lugeda. Parem on seda teha õiges järjekorras.

Hele-Kaja Mäesepp

Kate Grenville’i pilt on pärit siit.

Nõiahakatised ja võlurite õpipoisid

Kui mind kutsuti Estconile asendusrääkijaks eestikeelsest noortele suunatud ulmekirjandusest, siis oli mul aluspõhjana olemas lohelugude nimestik ja vampiirijuttude ülevaade, aga nõiad-võlurid olid kokku kogumata. Siin nad siis on. Noortekirjanduse piire on küll raske tõmmata, aga päris lasteraamatud nimestikku ei läinud, samuti jäid välja ilmselgelt täiskasvanud lugejale mõeldud teosed.

Lloyd Alexander “Kolme raamat” (Tiritamm, 1999), “Must pada” (1999), “Llyri loss” (2001), “Rändur Taran” (2001), “Kõrge kuningas” (2003)
Robert Asprin “Jälle üks mõnus müüt” (Festart, 2003), “Müüt ja eksiarvamused” (2003), “Müüt ja eksiteed” (2004), “Edu või müüt” (2004), “Müüt ja kadunud kaaslased” (2004), “Müüt ja pisike pandipiiga” (2004)
Trudi Canavan “Võlurite gild” (Pegasus, 2007), “Õpilane” (2008), “Ülemlord” (2008)
Maite Carranza “Emahundi klann” (Varrak, 2007), “Jäine kõrb” (2008), “Odi needus” (2008)
Susanna Clarke “Jonathan Strange & härra Norell” (Pegasus, 2007-2008)
Lian Hearn “Üle ööbikupõranda” (Varrak, 2004), “Rohuvoodi asemeks” (2005), “Kuu hele valgus” (2005), “Haigru kähe huige” (2007), “Taeva võrk on lai” (2008)
Robin Hobb “Salamõrtsuka õpilane” (Varrak, 2000, 2007), “Kuninglik salamõrtsukas” (2007, 2009)
Lene Kaaberbøl “Nägija tütar” (Tiritamm, 2009)
Ursula Le Guin “Meremaa võlur” (Kunst, 1994), “Atuani hauad” (1994), “Kaugeim kallas” (1995), “Tehanu” (1996)
Henri Lœvenbruck “Emahunt ja tüdruk” (Pegasus, 2009), “Huntide sõda” (2009), “Emahundi öö” (2010)
Terry Pratchett “Tillud vabamehed” (Varrak, 2005), “Kübaratäis taevast” (2006), “Talvesepp” (2011), “Eric” (2002)
Otfried Preussler “Krabat” (Eesti Raamat, 1982; Tiritamm, 2000; Tänapäev, 2009)
Philip Pullman “Kuldne kompass” (Tiritamm, 2002), “Inglite torn” (2004), “Vaigust kiiker” (2005)
Celia Rees “Nõialaps” (Varrak, 2005), “Nägijanaine” (2006)
J. K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi” (Varrak, 2000, 2005) , “Harry Potter ja saladuste kamber” (2000, 2005), “Harry Potter ja Azkabani vang” (2000, 2006), “Harry Potter ja tulepeeker” (2000, 2006), “Harry Potter ja Fööniksi Ordu” (2003), “Harry Potter ja segavereline prints” (2005), “Harry Potter ja surma vägised” (2007)
Patrick Rothfuss “Tuule nimi” (Varrak, 2008-2009)
Angie Sage “Wõlukunst” (Pegasus, 2010), “Lend” (2011)
Michael Scott “Alkeemik” (Pegasus, 2008), “Maag” (2009), “Nõid” (2010), “Surnumanaja” (2011)
Jonathan Stroud “Samarkandi amulett” (Pegasus, 2005), “Golemi silm” (2007), “Ptolemaiose värav” (2007)

Nagu nimekirjast näha, on suur osa noortele lugejatele suunastud nõidadest ja võluritest kirjutatud raamatuist mitmeosalised (triloogiad või pikemadki sarjad), mis ühest küljest on ju hea, sest armsaks saanud maailmas läheb armsaks saanud tegelastega lugu edasi, teisalt põhjustab järjetamine tihtipeale venivust ja raamatu üldidee võib pikemate lugemisspausidega kaotsi minna. Olgu kuidas on, omale meelepärast lugemist peaks siit nimestikust leidma nii lapseohtu lugeja, keskkoolinoor kui põnevaid lugusid maagilises maailmas hindavad täiskasvanud.

Minu enda lemmikud sedasorti kirjavarast on Otfried Preussleri “Krabat”, Robert Asprini müüdi-sari, Robin Hobbi salamõrtsuka lood, Michael Scotti Nicholas Flameli sari ja Lian Hearni Otori lood.

Tiina Sulg