Archive for the ‘Karila, Juhani’ Category

Juhani Karila “Väikese haugi püük”

Juhani Karila “Väikese haugi püük“. Hea Lugu, 2021

Raamatu tegevus toimub Ida-Lapimaal, mis ei ole (autori sõnul) ei põnev ega eksootiline – ei mingeid suusakuurorte või Jõuluvanasid, ainult sood ja sääsed. Ja parmud ja tondihobud. Kogu seda putukate õgimispeo kirjeldust lugedes hakkab endalgi nahk sügelema ja päris hea entomoloogia tund on see ka: „Sääse lont on kuueosaline, suurepärane instrument. Sellel on väljaspool kaks läbistajat, ja seejärel laotajaosad, mis hoiavad auku lahti, ja nende vahel toru, mille abil sääsk pumpab verre hüübimist takistavat sülge. Ja siis on veel kõrs. Sääsk imeb verd, eraldab sellest vee, mille paiskab piiskadena tagumikust välja.” Parmude kohta kirjutatakse: „Neil olid suus kitiinist pussid, millega nad saagisid, ja kui veri välja purskas, toppisid nad näo haava sisse. Parmud olid saatana enda ehitatud elusad liigendnoad, sest neil oli suus ka lusikas, millega nad verd endale suhu kühveldasid.” „Parmude ümber särisesid helkivad, sinised siberi tondihobud. Need naksisid parme, viskudes neile kallale ülevalt ja tõmmates oma tugevad jalad nende ümber konksu nagu trellid. Tondihobud tapsid parmud pähe hammustades, misjärel laskusid pajuoksale ja sõid. /—/ Nad kugistasid parmust alla kõik peale tiibade.”

No ja peale paljude putukate on veel natuke inimesi, kes jagavad oma elu kuraskite, marude, näkkide ja hulga teiste mütoloogiliste olenditega. Ma tahaksin väga teada, kui paljud neist on folkloorist ja kui paljud kirjaniku peast sündinud. Mõistagi tuleb tasakesi sisse ka keskkonnateema, sest aegade jooksul on selliste olendite hulk samuti vähenenud. Vaatamata sellele, et on normaalne teatud öödel hoida uksed-aknad kindlalt kinni ja nina majast mitte välja pista, tõdeb kohalik elanik: „Maru ei ole ma nännu oma kümme aastet. Vüütjalast om müüda lännu viil rohkemp aiga ja kuraskid om kah vähempes jäänu. Sii tuleb sellest, et egä sui om eelmisest lämmemp.”

Koht on küll väike, ülikõrvaline ja vähese asustusega, aga elab seal ikka igasugust erinevat rahvast, on nii nõiavõimetega (muide, ka Elina ema oli nõid) kui vägivaldsete kalduvustega inimesi, minnakse sealtki ülikooli õppima ja tullakse tagasi. Mõistagi juuakse. Ühe silmaga Heta, kes Elinale lapsepõves hoidjaks oli, hirmutas teda kohutavalt jutuga, et tal on teine silm niimoodi ära peidetud, et näeb tüdrukut alati, ükskõik, kus too parajasti on.

Jutu peakangelanna ongi noor naine Elina, kes sõidab igal suvel kindlal ajal oma kodukohta, et püüda kolme päevaga ühest teatud tiigist haug. See on elu ja surma küsimus. Sel aastal rikub tema plaani näkk, kes võtab haugi oma kaitse alla. Needusega toimetulemiseks võtab Elina ette järjest meeleheitlikumaid samme ning sõlmib ohtlikke tehinguid üleloomulike olenditega. Nagu näki takistustest veel vähe oleks, tuleb naisele linnast järele veel ka politseinik, et süüdistada teda mõrvas.

Loos on müstikat ja armastust ja inimsuhteid, loomulikke ja üleloomulikke olendeid. Lisaks kõigele muule võib jõuda järeldusele, et olgu needustega kuidas on, inimese kõige suurem vaenlane on ikka ta ise.

Kirjutatud on imekaunilt ja dialoogid on puha murdekeeles, mida mina tuvastada ei oska, midagi lõunapoolset, midagi mulgist, äkki mitte puhas murdekeel, vaid midagi tõlkija – aitäh, Sander Liivak – enda kokku pandut? See sunnib tõsiselt süvenema, aga mulle miski suisa arusaamatuks küll ei jäänud.

Nalja saab ka. Linnast tulnud politseiametnik on siiski hämmastavalt kohanemisvõimeline, äkki sellepärast, et ta on naine? Tema suhtlemisest nõidvanuriga on mõned raamatu naljakaimad kohad ja kuraski kiindumus temasse on samuti koomiline.

Kaanetekstis võrreldakse Karila huumorit Kiviräha omaga ja alusetu see muidugi pole, aga Karila on mu meelest oma tegelaste suhtes ikka palju leebem.

Üks huvitav fakt – rääkisin raamatust tuttava soomlannaga ja tema oli lugenud mingit intervjuud, kus räägiti, et algselt oli raamatu peategelane mees. Kirjaniku naine luges käsikirja ja soovitas peategelase sugu muuta, mis alguses tundus autorile võimatuna. Praegu lugedes tundub küll, et just nii on lugu ainuvõimalik.

Päris kindlasti üks viimase aja suuremaid lugemiselamusi.

Kaja Kleimann