Archive for the ‘2020’ Category

Cassandra Clare „Lady Midnight“

„Lady Midnight“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja kolmanda eraldiseisva sarja (The Dark Artificies) esimene raamat, mis jälgib Surmava arsenali raamatutes tutvustatud Emma Carstairsi ja Julian Blackthorni seiklusi.

Emma on varjukütist sõdalane — üks paljudest, kelle ülesandeks on maailma kaitsmine deemonite eest. Koos oma parabatai Julian Blackthorniga patrullib ta mööda salajase Los Angelese tänavaid, kus pidutsevad vampiirid ja haldjad on sõja äärel varjuküttidega. Kui inimeste ja haldjate surnukehad hakkavad mõrvatuna ilmuma täpselt sama moodi Emma vanemad aastate eest olid mõrvatud, moodustatakse ebakindel liit. See on Emma võimalus kättemaksus — ja Juliani võimalus tagasi saada oma poolhaldjast vend Mark, kes viis aastat tagasi rööviti. Kõik, mida Emma, Mark ja Julian tegema peavad on lahendama mõrvad kahe nädala jooksul, enne kui mõrvar neid sihtmärgiks võtab.

Varjuküttide maailm pakub huvitavaid seiklusi kõigile Clare’i raamatute fännidele ja kindlasti ka uutele lugejatele. Olgugi, et raamatu on eelkõige orienteeritud noortele ja liigitub noortekirjanduse alla, on see kindlasti huvitav lugemine kõigile, kellele meeldivad fantaasia žanri raamatud.

Kriitikute reaktsioon raamatule jaotub kaheks – paljud leiavad, et raamat sobitub hästi autori „universumisse“, kuid eraldiseisvalt on veidi ülehinnatud ja ei sisalda midagi niivõrd uudset. Tõsi -– raamat jälgib sama mustrit, mida eelnevad Surmava arsenali raamatud, kuid sellegipoolest pakub raamat ka uusi seikluseid ja värskendav on näha uusi karaktereid tegutsemas.

Peab ka mainima, et raamatut ei ole kahjuks veel eesti keelde tõlgitud.

Signe Saarpuu

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi”

Selle loo puhul algavad mitmetimõistmised/mõtlemised juba pealkirjas. Kas see on mälestusteta suvi sellepärast, et igat oma tegevust ei saa Brenda riputada netti või on mälestused nii valusad, et neid ei saagi mäletada!

Brenda on tubli linnatüdruk, kelle tema vanemad saadavad suveks maale vanaema juurde. Nimelt on ema ja isa otsustanud, et nende tütar peaks puhkama loodusekaitsmisest ning ainsa võimalusena näevad nad, et tüdruk veedaks osa suvepuhkusest eemal linnasõpradest ja oleks ilma netita. Nende arvates on otsus hea ja Brendale vajalik. Loomulikult kavatsevad nad oma tütart hiljem nende “kannatuste” eest premeerida.

Vanaema juurde toodud tüdruk on alguses iseenesestmõistetavalt pahane kuid loodab ettenähtud aja kuidagi “täis istuda”. Kohe esimesel päeval satub ta lõunalauas kokku poisiga, kelles on salapära ja midagi peidetut. Ometigi on Richard see, kes Brenda “seltskonda viib”. Selgub, et maalgi on elu ja mitte igavam kui linnas. Noored saavad kokku, peavad pidu, tülitsevad, armuvad, lähevad lahku, klatšivad — ühesõnaga normaalne elu iga kandi pealt vaadatuna. Brenda ja Richardi suhted muutuvad aja edenedes aina keerulisemaks. Kumbki neist justkui ei saa teisest lõpuni aru, sagedasti on nende omavahelises suhtluses mittemõistmist ja väärititõlgendamist. Ajapikku koorub välja üsna hirmutav tõde Richardi pere ja tema enda kohta. Selgub, et poisil on vägivaldne kasuisa, kes on peksnud nii teda kui ema. Richardil on üsna kaugele arenenud süükompleks. Seesama süütunne paneb ta aeg-ajalt irratsionaalselt käituma ja ei lase suhtel Brendaga kauni lõpplahenduseni jõuda.

Raamatu kaante vahele mahub palju — siin on lõbusaid pidusid, linnatüdrukule füüsiliselt rasket maatööd, suhete klaarimisi ja muid närvekõditavaid seiklusi. Tegemist on jätkuva looga, sest kahe noore inimese omavahelised suhted jäävad raamatu lõpus üsnagi õhku rippuma.

Lugege ja püüdke ära arvata, mis saab Brendast ja Richardist!

Ädu Neemre

Mark Antonius Puhkan “Antennimaja inimesed”

Reaktorisse õnnestub mul peaaegu igal kuul kirjutada ülevaade mõnest vähemtuntud koomiksist või veebisarjast. Juunis võtsin sirvimisele kodumaise trükikoomiksi “Antennimaja inimesed”. Piltloo kirjutas ja joonistas Mark Antonius Puhkan ning ilmus see aastal 2019.

Tegevus toimub määramatus tulevikus, määramata kataklüsmi järgsel ahermaastikul. Lauskmaal elavad inimesed kellel on kõik olemas — tuulevaikne lohk elupaigaks, rohkelt räbu ehitusmaterjaliks; solgiojad, millest saab juua ja kalagi püüda; ihuramm, põlev bensiin ning padrunid, jõuga toidu hankimiseks, tasuta wifi, mille poole palvetada.

Eemal, kõrges antenniga majas elavad inimesed, kellel on kõik puudu — hingerahu, ilu, inspiratsioon, loomingu jäävus…

Lugu algabki sellega, kuidas väike poiss ütleb lahti nii palju nukrust toonud unistusest ja temast kasvab tõsine jahimees. Seda, kui ohtlikud on unistused, näeme antennimaja elanike pealt veel aastaid hiljemgi. Maja kolm elanikku, aednik, kujur ja radist (minu meelevaldselt antud nimed), muudkui unistavad ja igatsevad. Öiseid eetrisahinaid kammides kuulis radist juhuslikku meloodiat ja on nüüd lohutamatu, sest pärast viivukest muusikaelamust ei paku lihtsad raadioraginad enam hingekosutust. Kujur aga ei suuda vormida midagi peale varemekildude, mida ümbrus niigi täis on. Ainult aednik on oma unistustes kummaliselt rahulolev, tema käte all küpsevad justkui eimillestki kohvimarjad ja puhkevad roosid.

Ühe pikaleveninud uudistusretke järel selgub, et antennimaja on ka küti tütrele halba mõju avaldanud. Kalk jäätmaarüblik, siiani isa au ja uhkus, keda ei õnnestunud isegi värvilise traadiga lollitada, igatseb ühtäkki taga närbunud roosiõit. Asi läheb nõnda hulluks, et isegi Püha Kohviautomaadi altaril palvetades ei küsi plika enam head jahiõnne ega parimaid padruneid (nagu kord ja kohus), vaid püüab närbunud lilleräbalat ellu äratada.

Kütt ei tohi asja muidugi sinnapaika jätta ning läheb lapse elu ära rikkunud ilutsejatelt õigust nõudma.

Tüli käigus kukutatakse võimas antenn lõpuks katuselt ja ootamatu murrang muudab kõigi tegelaste maailma üpris ettenägematul moel.

Kuigi näpu vahel õhuke, pakub “Antennimaja” juurdlus- ja avastamisrõõmu päris tükiks ajaks. Esimesel lugemisel visandliku hõllandusena mõjunud lugu kerib end ajapikku põhjalikumalt lahti, silmale nähtavaks joonistatud detailid hakkavad tagantjärele aina tõhusamalt kokku ja pildimaastikel avaneb uusi kihte veel õige mitmendal taaskülastusel.

Need, kelle jaoks lugemiselamus tähendab peaasjalikult sunnib-lehte-keerama-tunnet, siit ilmselt oma naudingut kätte ei saa. Kuid näiteks minu jaoks ei tähendanud teadasaamine “mis siis edasi sai” lugemisprotsessi lõppu, vaid rohkem nagu eeltööd.

Kui olin kiiremal käigul põhilooga esmatutvuse sõlminud, lugesin seda veelkord pildirea kaupa — justnagu veebikoomiksi vaatamise rütmis. Ja siis lugesin veel ja veel, nüüd juba juhuslikult siit-sealt, üksikutesse piltidesse süüvides. See “juhuslikult ja süvitsi” uurimine hakkas meenutama tunnet, mida viimati kogesin Stalkeri või New Vegase mängumaastikel kindla sihita ringi konnates ja vana maailma jäänustes sonkides. Igal leheküljel, vahel igas pildiruudus avaneb pisiasjades oma lugu: värviline prügi kõneleb möödunud tsivilisatsioonidest, tornmaja nõuka-arhitektuur ja tubased elemendid annavad vihjeid sündmustiku toimumispiirkonnast…

Ka autor ise andis raamatuga kaasa soovituse: “loe aeglaselt”. Ma ise lisan soovituse: “loe mitu korda, mõttega”. Soovitus kehtib muidugi lugejale, keda niisugused asjad paeluvad — pealtnäha lihtne ja kodune post-apo, seestpoolt-suurem maailm, mis avab end pisitasa, leidlikud detailid, mida märkab alles mitmendal vaatamisel, vastamata küsimused, mille osas võib siiski sisu põhjal järeldusi teha.

Laura Loolaid

Foto raamatust: Laura Loolaid
Artikkel ilmus esmalt ulmeajakirjas Reaktor

 

Kirjanduslinn soovitab: Mats Traat „Tants aurukatla ümber“

Mats Traat
“Tants aurukatla ümber”
(Eesti Raamat, 1971, 1975; Ilmamaa, 2005;
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009)

See on mitmetahuline ning kaasahaarav teos, mis paneb küsima, mille ümber minu elu tantsib. Traat toob värvikalt esile selle, mille ümber 20. sajandi esimese poole Tartumaa talupoegade elu tantsis. Talunikul ikka oma talu ümber. Sulasel oma taluniku ümber. Perenaisel oma mehe ümber. Karjasel oma loomade ümber. Kui kõik muu taluelus lühikese ajaga muutus, siis püsivaks väärtuseks jäi aurukatel. Mille ümber tasub tantsida, jäin endalt küsima, kui raamat läbi sai. Niisamuti küsib täna kogu maailm, globaalsest kriisist välja tulles.

Tiidrek Nurme

Foto Kiur Kaasik

Andrew Miller “Pure”

Selle raamatuga on mul segased tunded. Raamatus on 344 lk, sellest umbes 250 lk oli mu jaoks täitsa hea ja huvitav lugemine ja siis sadakond lehekülge totaalset igavust. Kusjuures huvitav oli just see rahulikult kulgev ajaloo-osa, nii kui autor hakkas dramaatilist tegevust ja kärtsu-mürtsu sisse tooma, läks asi igavaks. Tekitas mus spekulatsioone, et ei tea, kas autor kirjutas selle sisse kirjastaja sunnil ilma sisemise kaasaelamiseta või ta lihtsalt ei oska sellist kiiret ja verist jooksulugu kirjutada… Aga ajaloo osas — tuleb noor mees, pea täis suuri plaane, 1785. aastal Normandiast Pariisi, no umbes nagu poolteist sajandit varem tuli üks tuntud tulipäine gaskoonlane, ainult et sõjamehe-karjääri asemel on sel noormehel unistus ehitada suuri ja ilusaid asju, näiteks sildu üle jõgede. Ja kui gaskoonlane sai esialgu musketärimantli asemel kaardiväelaserüü, siis selle loo kangelane peab ehitamise asemel lammutama hakkama. Lammutama kirikut ja surnuaeda. Sel jutul on muide tõepõhi all, 1785-1786. aastal teisaldati les Innocentsi kalmistult koolnute säilmed Pariisi katakombidesse ning surnuaia ja kiriku asemele loodi turuplats. Ja on täitsa huvitavalt kirjeldatud, kuidas peategelane ülesande kallal pead murrab, uusi kasulikke tutvusi leiab, vanu meelde tuletab ja töö jaoks õiged mehed saab. 18. sajandi hõng ja kombed on üsna usutavalt kirja pandud. Ja ajalugu teades — on möllu eelõhtu ja vaikselt juba käärib, tavainimest mõjutab see käärimine veel üsna vähe, aga miskit on õhus — see osa oli päris osavalt sisse põimitud. Mis nüüd enam väga usutav ja hästi läbi kirjutatud ei ole, on kõrvaltegelased ja see eespool kirutud madin ning raamatu lõpp kippus kangesti nimekirja “kõige igavama lõpuga raamatud”. Raamat sai 2011. a. Costa preemia, nii et midagi ses raamatus ikka on ja ajaloo-huvilistele või neile, kes tahavad rohkem teada Pariisist, oleks see vast täitsa põnev lugemine.

Tiina Sulg

Robert Ludlum “Ambleri kustutamine”

See on üks äärmiselt salajane saar, kus ülirange valve all tegutseb ülisalajane kinnipidamisasutus. Psühhiaatriahaigla väga salajast teavet valdavatest patsientidest üks on eriti ohtlik. Nr 5312 on päevast päeva ja ööst öösse tuimestavaid ravimeid täis pumbatud, tavapärasest erinev liigutus lõppeb elektrilöögiga ja pardli saab ta sahtlist vaid loetud sekunditeks.

Heade ning rumalate inimeste abil pagenuna tuleb endisel vangil hakata tükkhaaval kokku panema oma minevikku, sealjuures püüdes end välja improviseerida erinevatest tapmiskatsetest. Kuidas see kõik tal õnnestub ja milline omapärane võime teda aitab, seda tuleb juba lugeda krimikirjanduse maestro Ludlumi raamatust.

Robert Ludlum (25.05.1927-12.03.2001) oli üks USA tuntuimaid thrillerikirjanikke. Robert Ludlum sündis New Yorgis, teenis merejalaväes, oli ka näitleja ja produtsent, 27 põnevusromaani autor. Eriti suurt tuntust pälvis tema raamatusari, kus peategelaseks Jason Bourne. Nii mõnigi tema teostest on pälvinud tähelepanu ka filmilinal. Vaata lisa kodulehelt või Wikist.

Janar Kotkas

Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan” (Вахур Афанасьев “Серафима и Богдан”)

Üks stereotüüpidest, mis kahjustab lõimumise edukat protsessi, on järgmine – on vaja ette valmistada materjale keele õppimise ja eksamite jaoks ning edaspidi saavad inimesed kohe tarbida infot eesti keeles. Kuid see protsess on palju keerulisem, sest näiteks raamatute lugemine isegi C1 tasemega võib olla raske, kuna paljud kirjanikud kasutavad vananenud või poeetilist keelt, mis ei ole võõrkeeles lugejate hästi tabatavad.

Vera Prohhorova tõlkis vene keelde Vahur Afanasjevi ülipopupulaarse romaani „Serafima ja Bogdan“. See on hindamatu panus eestikeelse kultuuri jagamiseks. Raamatu maht juba teeb selle töö väga tõsiseks ettevõtmiseks, kuid ka autori keel on väga omapärane. Teose tõlkimiseks oli vaja detailselt teada nii vanausuliste kui ka Nõukogude Liidu ajalooga ning Eesti geograafiaga seotud sõnavara. „Serafima ja Bogdani“ venekeelsest versioonist on juba praegu saanud suur hitt, Tartus on selle raamatu raamatukogust laenutamiseks vaja oodata järjekorras. See on ka tõlkija teene, et eesti keelest tõlgitud teos on nii populaarne venekeelsete lugejate seas.

Julia Polujanenkova
Tartu Kunstimuuseum

Neil Gaiman “Ameerika jumalad”

„Ameerika jumalad“ on Neil Gaimani 2001. aastal ilmunud romaan, mis tõlgiti 2003. aastal eesti keelde.

Shadow on musta mineviku seljataha jätnud. Nüüd soovib ta vaid elada oma naisega vaikset elu ning hoiduda edasistest ebameeldivustest. Kuid selgub, et abikaasa on koos tema parima sõbraga kohutavas õnnetuses hukkunud. Läbi tormi koju matusele lennates leiab Shadow enda kõrvalt kummalise mehe, kes tutvustab end mr Wednesdayna ja väidab, et ta on ammuse sõja põgenik, endine jumal ja Ameerika kuningas ning teab temast palju rohkem, kui võimalik. Wednesday hoiatab Shadow´d, et hoopis rängem torm on tulemas ning sellest hetkest alates pole enam miski endine.

Enne raamatu lugemist eeldasin, et see on nagu Gaimani teised teosed. Põhjus, miks hakkasin tema raamatute kohta üldse huvi tundma, tuli sellest, et avastasin raamatu (ja sarja) „Head ended“. Sealt jäi tema loomingu kohta selline peaaegu helge ja lõbus tunne, aga see oli kahtlemata Terry Pratchetti mõju. „Põhjala müütide“ raamat oli veidi tumedam, aga seda oli mõnus lugeda juba ainuüksi selle pärast, et tegu oli mütoloogiaga ja sellised raamatud on mulle alati meeldinud. Niiet kui võtsin ette „Ameerika jumalad“, siis eeldasin pooleldi, et see jätkab samas stiilis. Sellel raamatul õnnestus kõik mu lootused sajakordselt ületada ja olla täiesti erinev sellest, mille lugemiseks end ette valmistasin.

Raamat oli küllaltki tumedates toonides ja ainuke väljend, mida oskan selle kirjeldamiseks öelda on mindblowing. Kogu raamatus läbikäidud teekond oli kohati veidi segadusttekitav, aga see, kuidas Gaiman tekitas tegelaste vahel seoseid, ja see hetk, kui sai kaks asja omavahel kokku panna (eriti siis, kui sain veidi enne aru, et nüüd tuleb pöördepunkt), olid parimad tunded raamatu lugemise ajal. Sama asi oli tegelastega. Kui tegelased oma esimese esinemise tegid, tundus nende roll tühine (näiteks Sam või Audrey). Mida sügavamaks läks lugu, seda rohkem oli aru saada, kui suur nende roll tegelikult on.

Raamatu põhjal on tehtud ka telesari, millel peaks varsti tulema kolmas hooaeg. Ise ei ole ma veel sarja vaatamiseni jõudnud, aga juba treiler näeb sama hea välja nagu raamat.

Signe Saarpuu

Niklas Natt och Dag “Stockholm 1793”

Raamatukogutöö juures on üks tore asi see, et vahel soovitavad ka lugejad raamatuid. Kõiki soovitusi ei jõua kahjuks järgida ning mõnega läheb jupp aega, enne kui kuulda võtan, aga tänulik olen ma nendele soovitajatele sellegipoolest.

See raamat ootas oma aega umbes aasta. Ma teadsin kohe, et kunagi ma seda loen, aga õiget meeleolu ei tulnud. Nüüd vist tuli.

Ajalugu. Mitte kuningakojad ja ballisaalid, vaid agul ja agul ja agul, veidi väärastunud või vaesunud aadlit sekka. Külm, nälg, veri, muda, sõnnik, ülekohus, vägivald, meeleheide jne

Krimiliin on nii põhjamaade sünkmust, et tumedamaid ja verisemaid toone pole vist enam väga võimalik välja mõelda.

Aga peategelased on toredad, igaüks oma mineviku ja iseloomuga, oma elusihi ja põhimõtetega, oma haavade ja armidega, püüdmas siiski, jah siiski, kuhugi kõrgemate ja helgemate asjade poole…

Kohati oli lugedes umbes sama tunne nagu mul oli Jerzy Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et kohutavalt vastik, aga käest ära panna ei saa, sest nii hästi on kirjutatud, kokkuvõttes jättis “Stockholm 1793” siiski helgema mulje kui “Kirgas lind”, sest esiteks oli siin tegu ikkagi puhta ilukirjandusega (kuigi ajalooline taustauuring oli mahukas ja hästi tehtud), “Kirka linnu” puhul oli seda omaeluloolist ja tõsielu liiga palju taga, ning teiseks, “Stockholm 1793” lugemine kätkes siiski mingit lootust, et mingid asjad võivad ka laheneda ja paremaks minna (ja mingid asjad ju lahenesid ka).

Karastunud krimilugejale julgen edasi soovitada küll.

Mõned seigad veel:
* Natt och Dag (tõlkes Öö ja Päev) ongi päriselt inimese perekonnanimi, kusjuures tegu on väga vana aadlisuguvõsaga.
* Autoril hakkas mõte kerima päriselt 1793. aastal politseimeistrina ametis olnud Johan Gustaf Norlinist, raamatusse sai Norlin sisse kõrvaltegelasena.
* Erinevates keeltes on raamatul erinevad pealkirjad, näiteks rootsi-, saksa-, hollandi- ja veel mõnikeelne on lihtsalt “1793”, ingliskeelne on hoopis “The Wolf and The Watchman” ja Horvaatias “Čuvar i vuk”, türklastel “1793 Kurt ve Bekci” ja rumeenlastel “1793. In umbra mortii” ning poolakatel on sama, mis eestlastel.
* Raamat on saanud ka järje. Eesti keeles veel pole, aga küllap tuleb.

Tiina Sulg

Sarah Dessen “Lihtsalt kuula”

Te ehk teate lugu kuningas Midase juuksurist, kes usaldas saladuse kõrkjatele ja kuidas see kõik lõppes!

Selle raamatu peategelane Annabel Green oskab oma saladust paremini hoida. Ta hoiab seda isegi nii hästi, et see ähvardab tütarlapse hingeelu vägagi sassi ajada. Annabel on enda arvates inimene, kes jälestab igasuguseid konflikte. Selle asemel eelistab ta lihtsalt olukordadega kaasa triivida. Ta ei suuda enda eest seista, eelistab ebameeldivustega leppida ja need asetada oma siseilma äärealadele. Nõnda on ta loo alguseks jäänud ilma ammustest sõpradest ning on omadega puntras. Aga nagu sellistes lugudes enamasti, ilmub välja noormees, kes on samuti ennast ülejäänud maailmast vaikimise müüriga eraldanud. Tundub, et need kaks hinge sobivad kokku küll, kuid tutvuse edenedes suhe pingestub ja selles on suuresti “süüdi” Annabeli väga ebameeldiv saladus. Tegelikult on Greenide perel veel üks saladus — see puudutab pere keskmist tütart Whitneyt. Ema Green on oma lapsi kasvatanud olema alati viisakad, abivalmid ja vastutulelikud. Talle ei tule pähegi oma heades ja õigetes kavatsustes kahelda. Ema on alati positiivne ja enda arvates avatud ja toetav. Pisike häda on selles, et ema ei pane tähele hingevirvendusi oma tütarde sisemuses. Talle tundub, et nende peres on kõik korras. Tal on kenad tütred, kes tegelevad edukalt modellindusega, alati toetav abikaasa, pere on rahaliselt heal järjel — järelikult on kõik hästi.

Meie lugejatena seda arvamust siiski jagada ei saa. Tegelikult on Annabeli ja Whitney elu keeruline ja tundub, et nad on oma hädadega üsna üksi jäetud. Inimestevahelised suhted ongi tegelikult õrnad ja keerulised ning mõnikord tuleb tõesti “lihtsalt kuulata”.

Lugege ja mõelge oma saladustele!

Ädu Neemre

Loe ka Triin Võsobergi arvamust