Facebooki Lugemise väljakutse grupis küsitakse aegajalt ikka ka lastele või noortele lugemissoovitusi. See pani mulle pähe mõtte kirjutada mõnest oma lapsepõlve ja teismeea lemmikust, mida praegu nooremate hulgas tõenäoliselt ei teata – uusi raamatuid tuleb ju kogu aeg juurde. Korjasin riiulist välja terve hunniku – kõigini ei jõudnud, sest sellisel puhul ju juhtub, et kavatsed ainult sirvida ja vaadata, kas ikka on nii hea raamat kui mäletad, ja siis saab sirvimisest lugemine ja ongi raamat läbi. Ma ei kirjuta meeldimise järjekorras.
* * *
Pärisnime Marie France ei kasutata J. Saint-Marcoux’ raamatu „Fanchette” nimitegelase kohta mujal kui kohtus või sellega samaväärse ametlikkuse puhul. Raamatu alguses on orvust tütarlaps neliteist aastat vana ja just ära jooksnud kolmandast lastekodust, et otsida üles oma nelja-aastane vend. Õnneks kohtab ta kohtunikku, kes mõistab. Inimesed jagunevadki Fanchette’i arvates kaheks: neiks, kes mõistavad, ja neiks, kes ei mõista, seleta kuidas tahad. Tal õnnestub advokaat panna uskuma, et ta saab hakkama oma vana ja haige vanatädi juures elamisega, sest ta on alati olnud vaene ja ei karda mitte viletsust, vaid seda, et ilma oma väikevennata muutub kurjaks ja kibestunuks nagu vanatädi, keda keegi ei armasta. Raamat on esmakordselt ilmunud 1955. aastal (e k 1962) ja kirjeldab sõjajärgse, veel purustatud Pariisi laste elu. Selliste laste, kellel küll on perekond, aga armastust selles mitte. Hüütakse seda kampa Montmartre’i marslasteks, sest nad tulevad alati ootamatult, neid on kuus poissi ja kolmejalgne koer. Koos pakuvad nad mõningast tuge konisid korjavale väikesele tüdrukule, keda kutsutakse Südamekeseks. Keegi neist ei käi koolis ja kirjaoskusegagi pole lood kiita.
Väga lagunenud ümbruses, mis lammutamisele määratud, elab ka paar sõbralikku kunstnikku ja jalutu keemiainsenerist astroloog, kes tütarlapsele tööd pakuvad. Poseerimine on ka tore töö, aga keemiku pakutu on imeline ja ainulaadne. Kergelt ei tule Fanchette’ile kätte miski, kuid ometi on töökuse, heasüdamlikkuse ja natukese vedamisega kõik võimalik ja temast saab omamoodi Montmartre’i sümbol. Koos inimestega, „kes mõistavad”, saab ta aidata ka marslasi.
* **
Paul Berna „Peata hobune” on kirjutatud samuti 1955. aastal (e k 1963), tegevus toimub Pariisi eeslinna Louvigny üsna vaeses ümbruses (Pisi-Vaeste tänav näiteks on üks kohanimi) raudtee lähedal. Peategelasteks kümneliikmeline lastekamp vanusepiiriga kaksteist aastat, sest alates sellest vanusest muutuvat inimene pururumalaks. Paraku on see piir ähvardavalt lähenemas kamba juhi Gaby jaoks. Laste lemmiklõbustus on sõita mäest alla kolmerattalisel hobusel, millel puuduvad nii pea kui saba, samuti ka pedaalid ja kett, pidurist rääkimata. See ei ole sugugi ohutu ja võib juhtuda, et sisse sõidetakse pudelikorjaja kärule või kaotab keegi hamba, just sellepärast on meelelahutus liikmetele rangelt reglementeeritud ja nende hulgas kõrgelt hinnatud. Hobust parandab alalõpmata Gaby isa. Mingil hetkel hakkavad kahtlased isikud hobuse vastu ebatervet huvi üles näitama ja üritavad seda 10 000 frangi eest ära osta, kui see ei õnnestu, hobune röövitakse. Nutikad lapsed seavad röövlitele üles lõksu ja lugu muutub üsna kriminaalseks ja põnevaks, tegelikult lastele isegi ohtlikuks, kuigi ise nad sellest aru ei saa. Õnneks on politseinik nende vastu sõbralik, isegi kui ta alguses kohe loo tähtsust ei taju.
Salka kuuluvad nii poisid kui tüdrukud ja Marionil on alati kaasas mõni koer. On üks võpsikutaoline koht, kuhu ümbruskonna ja mõnikord isegi Pariisi inimesed jätavad maha oma koeri. Tüdruk ravib neid osavalt ja leiab neile kodud ümbruskonna raudteelaste peredesse, dresseerides neid enne kuuletuma oma vilele. See on lastele suureks abiks nii röövlite kui ajakirjanikega suhtlemisel. Lõpuks saavad lapsed tänu kaltsukaupmeeste traadita telefonile kätte nii hobuse kui isegi selle pea, kuid leiavad, et ilma peata on hobune siiski ilusam.
Raamat on huvitav, lõbus ja sõpruse ülimuslikkust rõhutav. Mis mind hämmastab, on see, et kuigi ainult 124 lk, on ometi iga last, inimest ja päris paljusid koerigi jõutud iseloomustada, nii et näed neid vaimusilmas.
* * *
Miskipärast tuleb riburadapidi prantsuse autoreid, André Massepaini raamatu „Karude koobas” põhitegevus toimub Baskimaal.
Vanemate Ameerikasse sõidu tõttu saadetakse kaks last, minajutustaja Jacques ja tema paar aastat noorem õde Joëlle, suvevaheaja kaheks kuuks vanaisa juurde Püreneedesse, kus nad avastavad, et elu ja seiklused ei pea tingimata Vahemere või ookeani rannaga seotud olema. Pariisis on lapsed elanud moodsas kortermajas, mis pole ei ilus ega inetu, vaid praktiline. Avastus, et roheliste luukidega roosast kivist maja ümbritseval müüril on kiri selle ehitamise kohta nende esivanema poolt 1750. aastal, viib lapsed vaimustusse nagu ka antiik-rooma vaas vanaisa vitriinkapis ja kaunis loodus lähedal asuva kosega. Avastamisrõõmu ja seiklusi on ees veel tohutult. Vanaisa ja tema arheoloogist sõber (inglane) jutustavad lastele baskide ajaloost, nad käivad kohalikel spordivõistlustel, mille juhavad sisse kohalikud tantsud, ja siis näitavad nende uued sõbrad veel ka eelajaloolist koobast, mille pariislased lubavad saladuses hoida. Mõne aja pärast mõistab Jacques, et leitu on liiga tähtis, et seda ajaloolaste eest varjata. Täiskasvanuna üle lugedes on üsna sama huvitav, aga kogenud silm märkab, kui osavalt on põnevusse põimitud õpetlikku ja erinevate teemade teadmisi, eelajalooliste inimeste elust alates ja kohalike salakaubitsejate-tollitöötajate suhetega lõpetades. Mulle tegi nalja vanemate kiri Ameerikast, kus nad kirjutavad, et nad käisid autokinos ja einetasid sõidu ajal, kuid „inimesed meie ümber – õigusega uhked oma maa elatustaseme ja tohutute tehnikasaavutuste üle – näisid meile rusutud, väsinud, otsekui alalises hirmus. Meie emaga oleme mõelnud nendele vastuolulistele muljetele. Millest see tuleb? Me mõlemad tunnetame esimest korda sellise tugevusega, kuivõrd tehnika ja teadus meenutavad kahe teraga mõõka, see tähendab tööriista, mida saab kasutada nii heaks kui halvaks. Ja et seda ütleb teile teie insenerist isa, siis tuleb seda uskuda, minu kallid lapsed! Prantsusmaal pole veel kadunud elamise mõnu, elamise oskus. Meil on oma vana kultuur, millele peab kaasaegne tehnika kinnituma nagu pookeoks, mitte aga nagu parasiit, mis kägistab puu ja kuivatab juured. ” Raamat ilmus 1965. aastal (e k 1967). Igatahes soovitan soojalt nii poistele kui tüdrukutele.
* **
Nüüd veel üks orvutüdruk. Marie Majerová „Tütarlaps, kes mängis Robinsoni”.
Raamat ilmus esimest korda 1940. aastal (e k 1964) ja räägib elust 1930. aastate Tšehhimaal. Blažena, kes on seni nautinud täiesti muretut koolilapse elu, kellele kõik kandikul ette kantud, peab järsku katkestama oma õpingud gümnaasiumis ja jääma koduperenaiseks. Tema ema suri sünnitusel ja imiku lastekodus pidamine on nii kallis, et taksojuhist isa ei saa kõiki seniseid mugavusi perele tagada. Ta õpib keetma ja koristama, mul on kaks selget mälestust lapsepõlves loetust, üks, kus tüdruk keetis mannapudru, millelt kahvel tagasi põrkas, ja teine põrandapesemisest, kus isa naeris Blažena üle, kui leidis, et päikesevalguses vaadates moodustub põrandale ruudumuster puhta keskkoha ja mustade äärtega. Tüdrukul on põlved puhta puru sellest küürimisest. Naabrinaine aitab teda ja jutustab, kui raske veel tema lapsepõlves see töö oli. Tundub, et siis olid kõigil puha värvimata laudpõrandad. Igatahes meeldejääv. Tänapäeva noored ilmselt üldse minestaksid. Muidugi kui nad üldse võtaksid ette selle lugemise. Ma iseenesest täitsa soovitaksin kui „midagi hoopis teistsugust”. Võib-olla päris alguses on veidi võõras lugeda slaavipäraseid ”Emake, miks sa mulle nii tegid?” ridu, aga noorele lugejale võib keegi ju kommenteerida. Igatahes muidu on kõik nagu tavalises noorteraamatus – suhted koolikaaslaste vahel, kes kellele meeldib, vahetatud kirjakesed ja poiste pärast punastamised. Ei midagi uut siin päikese all. Siiski, mis ehk praegu lugedes kõige rohkem silma torkas – tõenäoliselt mängiksid selliseid Robinsoni mänge tänapäeval 10-11 aastased, 14 on ikka väga palju täiskasvanum. Aga iseenesest on need Robinsoni mängud väga toredad ja fantaasiaküllased, nagu tüdruk isegi. Blažena on nii suur unistaja, et temaga võib vabalt juhtuda, et ühel õhtul tundub kodumaja talle nii võõrana, et ta kontrollib enne sisseastumist nimesilte. Ta tunneb suurt puudust koolist ja õppimisest, kuid on tuleviku suhtes lootusrikas ja tegelikult pole ta elul häda suurt midagi, sest tema suhted isaga on erakordselt head, tundub, et lähedasemad kui olid olnud emaga. Ja kõik lähebki paremaks ja väikevendki pääseb lastekodust koju.
* * *
Olle Mattsoni „Prikk „Kolm Liiliat”” on raamat ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, võiks naljatamisi öelda. Siiski on neil raudsetel meestel üpris pehmed südamed ja neile läheb hirmus sageli suits silma.
Raamat on ilmunud Rootsis 1958. aastal (e k 1966), selle tegevus aga toimub 19. sajandi lõpus (1891-1892 on mainitavad aastad). Ausalt öeldes on autoril vaatamata sellele, et kohati on tegevuse toimumise kuupäevad väga täpselt kirjas, ajaarvamine veidi sassis, aga see on pisiasi. Peamine on see, et kui on 13. ja reede, siis: „Külas on kõik trepid tuhaga üle puistatud ja kardinad ette tõmmatud. Keegi ei võta kätte nuga ega kirvest. Viimane kui kaevukaas on kinni löödud, sest kes teab, mis jõledust võib niisugusel päeval juhtuda. Isegi koerad ei klähvi”. Igaks elujuhtumiks on (loitsu)salmid, kas on vaja soolatüügastest lahti saada või midagi üles leida või ravida. Micke vanaema on kõige kangem rohtude keetja ja vere peataja terves Ljungas ja pöialde paikatõmbamine on kõige toredam asi, mida ta teab.
Raamatu peategelane Mickel on poiss, kes elab oma vanaemaga lagunenud vanas trahteris, tema ema on surnud ja isa purjekast on teada, et see lagunes pilbasteks, nii et lootust teda veel näha hellitab vist ainult Mickel. Maja teisel korrusel elab puusepp oma 700-aastase kilpkonnaga ja Mickeli perekonda kuuluvad veel vana koer Bobbe ja lammas Ulrika. Kanad sõi rebane ära ja sellest, kes talle enam sisse ei mahtunud, tegi vanaema supi, tänuks mille eest lisas poiss oma õhtupalvele read: „Ja supi eest veel palju tänu, rebasele, kes murdis kanu”. Tänu on arusaadav, sest tavaliselt sai süüa ainult kartulit, heal juhul kalaga, kehvemal puhul ainult soolaga. Mickelil on jänesekäpp ja aeg-ajalt kirjutab ta värsse…
See raamat haaras mu hoobilt endasse, täpselt nagu aastaid tagasi lugedes. Aga alles seekord lugedes taipasin, et väljendusviisis ette tulev tuttavlikkus on lindgrenlik – ehk et võibolla rootslaslik? (Ei saa see ikka ainult V. Beekmani süü olla, kes mõlemad autorid tõlkinud.) Vanad väljendid ja võrdlused ja loetavad salmid tuletasid meelde Vanajumala Õiglast Kukulindu. „Tädi Hedde on nii lühinägelik, et ei suuda kaamelit pliidirauast eraldada,” ütleb Tua-Tua. Pärast kooliõe jääaugust väljatõmbamist saab Mickel tüdruku isalt 10 riigitaalrit ja järgneb mõtisklus: „kui ta iga päev paar Tua-Tua taolist veest välja tõmbab, siis jätkub sellest paadi jaoks kõige varem poole aasta pärast, pealegi on terves kihelkonnas kõigest üksainus Tua-Tua”. „Eided ei tohi kunagi tühja kõhuga minestada!” ütleb puusepp Grille jõuluõhtul Mickelit ja ta vanaema lauda kutsudes.
Raamat on tõsine ja lõbus ühekorraga ja näitab, kuis raskustest hea tahtmise, nutikuse ja natukese õnnega jagu saadakse. Ja et keegi ei unusta su jänesekäppa, kuni sa seda ise meeles pead.
* * *
Teine raamat, „Meremees Mickel”, räägib ajast kuus aastat hiljem. Ka selles tuleb Mickelil ja ta parimal sõbral Doroteal, keda kutsutakse Tua-Tuaks, seista silmitsi nii mitmetegi raskustega ja teha läbi seiklusi, tunda kõrvetavat kibedust ülekohtu pärast, mis rikastelt vaestele osaks võib saada. Nad pelgavad kummitusi ja merelambaid, kustutavad tulekahju ja lahendavad kirikust varastatud rubiinide saladuse. Jälle leidsin sarnasusi Lindgreniga – siingi tuleb tegemist tillukese tsirkuse ja selle rahvaga, ainult mõõganeelaja asemel on Maailma Paksim Mees. Lapsed on suuremaks kasvanud, sel ajal oli 15-aastane üsna täisinimese eest väljas (selle kohta on siin hämmastavalt vähe juttu sellest, et Mickel miskit tööd teeks, esimese raamatu karjaskäimine tuleb hoopis rohkem meelde), ja kogu raamat on tõsisem kui esimene, läbivaks teemaks muutub Mickeli igatsus merele minna. Aga huumorit jätkub siiski ka sellese loosse.
* * *
Lõpetan selleks korraks ühe lapsepõlve lemmikuga loodust kirjeldavate raamatute hulgas. Ja indiaanlased veel lisaks, sellist raamatut pidi armastama! Niisiis: Hall Öökull „Seidžo ja tema kobraste seiklused”. Eesti keeles ilmus raamat esimest korda 1938. aastal nime all „Suur-Väike ja Päris-Väike : kuidas Sajo ja ta vend kahe koprapojaga truus sõpruses elasid” ja (seni) viimast korda 1997. aastal pealkirjaga „Väikeste indiaanlaste ja koprapoegade seiklused”, sellel väljaandel on Mati Kaalu järelsõna, kus kirjutatakse muuhulgas toonaste ja praeguste loomaaedade erinevusest. Kirjutama hakates ma kordustrükist ei teadnudki, mina lugesin 1967. aasta oma, see on siis ehk pisut vähem unustatud raamat kui teised tutvustatud lemmikud.
Lapsena armastasin ma seda raamatut väga, lugesin üsna samal ajal Seton-Thompsoni lugudega, milles aga oli kole palju nutukohti, nagu ma siiani mäletan. Mulle meeldis selles raamatus kõik – looduse kirjeldused, indiaanlased, nende elamise ja paatide üksikasjalikud kirjeldused koos autori joonistustega, imelised kohanimed – mis tunne oleks elada Kõnelevate vete orus? Lühidalt öeldes on sisu selles, et Suur Sulg leiab kaks koprapoega, keda tal pole võimalik minna tagasi pessa viima, üksi ellu jäämiseks on need aga liig noored, nõnda toob ta kaks loomakest, kes mõlemad ühte pindisesse kruusi ära mahuksid, koju oma lastele. Tal on 14-aastane poeg Šapian ja 11-aastane tütar Seidžo. Loomakesed said nimeks Tšilavii ja Tšikanii, Tilluke ja Pisitilluke. Praegu üle lugedes selgus, et ma olen raamatu keskelt kõik ära unustanud – ma mäletasin, kuidas koprapojad saadi ja et suureks kasvanuna viidi nad kodukohta tagasi, aga kogu vahepealne seikluse osa, kus üks koprapoeg linna loomaaeda müüdi ja kuidas lapsed teda tagasi ostma läksid, oli nagu peast pühitud. Üle lugedes selgus samuti tõsiasi, et pisaratest ei pääse ka selles raamatus. Ma arvan, et kui see raamat on kirjutatud 1935. aastal ja ei tundu praegu aegununa, siis see ei aegugi kunagi.
Otsides raamatu esmakordse ilmumise aastat, sain ka kohutava šoki osaliseks. Hall Öökull, keda seni tões ja vaimus odžibveks pidanud olin (pildil näeb ta täiuslikult indiaanlaslik välja), sündis 1888. aastal Inglismaal ja kandis nime Archibald Stansfeld Belaney! Ta luiskas eluajal oma poolindiaani päritolu kohta, aga vähemalt oli ta naine irokees. Ja tema teeneid kirjaniku ja looduskaitsjana see tegelikult ju ei vähenda, kui ta nii väga tahtis indiaanlane olla, mis parata, pidi luiskama. Raamat oli ka praegu tore lugeda ja „mino-ta-kija”! (Selle tähendus vaadake raamatust ise järele!)
Kaja Kleimann
Arkady Martine’i debüütromaan “A Memory Called Empire“ on tõeline maiuspala igale ulmesõbrale, kellele meeldib küberpunk, kosmoseooper ja/või poliitiline triller, sest raamatu näol on tegemist kõigi kolme žanri toreda seguga. Loo aineseks on poliitilised intriigid, paleeülestõusud, tähtedevahelised vallutused ja tulnukate ähvardused.
Lugemissoovituse blog 