Archive for the ‘Gerhardsen, Carin’ Category

Jaanuari kirjanduskohvik

Aasta esimeses kirjanduskohvikus tegime kokkuvõtteid 2021. aasta lugemismängust ja eelmisel aastal loetud lemmikutest. Enim meeldinud raamatute hulgas oli nii maagilist realismi, ulmet, rännu- ja loodusraamatuid kui sinist majandust käsitlev teos — lemmikud on sama erinevad, kui inimesed isegi. Ning see just lugemiselamuste jagamise toredaks teebki! Siiski oli ka neid teoseid, mida rohkem kui ühel korral nimetati: Juhani Karila “Väikese haugi püüki” ja Sally Salmineni “Katrinat” — mõlemad meie põhjanaabrite kirjandusest. Siinjuures, mis eriti tore: Sally Salmineni “Katrina” oli arutamisel ka meie novembrikuu kirjanduskohvikus.

Kõik mainitud raamatud:

David Attenborough “Noore loodusuurija seiklused

David Attenborough “Üks elu, üks planeet

Walter Ernsting “Päev, millal jumalad surid

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna. Lapsepõlv, noorus“, “Lugu uuest perekonnanimest“, “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Vahepealne aeg“, “Lugu kadunud lapsest. Küpsus-vanadus

Carin Gerhardsen “Must jää

Arthur Hailey “Tõhus ravim

Sally Hepworth “Ämm

Kazuo Ishiguro “Klara and the Sun” (ilmunud värskelt ka eesti keeles “Klara ja päike“)

Juhani Karila “Väikese haugi püük

Gunter Pauli “Sinine majandus 3.0

José Luís Peixoto “Ei ühtki pilku

Katharine Susannah Prichard “Coonardoo

Sally Salminen “Katrina” (vanad trükid nimekujuga “Katriina“)

Markus Zusak “Raamatuvaras

Eia Uus “Kirjad Buenos Airesest

Juhan Voolaid “Läbilööjalammas ja marukoer

Mai Põldaas

Fotod Mai Põldaas, Tiina Sulg, Kaja Kleimann

Carin Gerhardsen „Must jää”

See raamat on eriti sobiv neile, kes ei armasta liiga verist krimikirjandust. Tegemist on päris hästi jutustatud looga, milles on ootamatuid ja huvitavaid pöördeid ja võtteid, seda päris lõpuni välja. Põhimõtteliselt võib selliseid võtteid ka lugeja eksitamiseks nimetada, aga need teevad loo igal juhul palju huvitavamaks. Jutustatakse viie erineva inimese osaliselt kattuvaid lugusid kahes erinevas ajas, aga mitte mina-vormis, vahele on pikitud asjasse puutuvad ajaleheartiklid. Osaliselt kattuvaid selles mõttes, et on asju ja situatsioone, millest räägitakse erinevate inimeste seisukohast. Samas sündmuses osalejad võivad asju väga erinevalt näha ja kogeda. Ükski jutustajatest ei kuulu politsei ridadesse ja politseiga on raamatus üldse kaunis vähe pistmist. Päris alguses tundub lugu üpris segane, siis tundub nagu selguvat, mis ja miks juhtus, aga tegelikult…

Nagu pealkirjastki aimata võib, käivitub kogu lugu liiklusõnnetusest. Tegelasi on nii kõrgklassist kui kodutute hulgast, nii usinaid töörügajaid kui pangaröövleid, ja eks lõpuks selgub, kes neist tegelikult paremad inimesed on. Põhiliselt räägib see raamat siiski inimestest, kellel pole piisavalt otsusekindlust mingil hetkel õigesti käitumiseks, olgu see siis enda või kellegi teise eest välja astumiseks, ja mida see endaga kaasa toob – mõnele viimasegi enesekindluse ja eneseaustuse kadumise ning süümepiinad ja õudusunenäod, mõnele surma. Raamatu motoks on Martin Lutheri sentents „Vale on nagu lumepall – mida kauem seda veeretad, seda suuremaks see kasvab”, ja tõsi see on. Samuti räägib raamat sellest, milleks on võimeline inimene, et säilitada oma status quo’d. Ent sisse on kirjutatud ka see, et alati on võimalik end muuta ja parandada, on võimalik andestada ja otsast alustada, on võimalik õigeid otsuseid langetada.

See on autori esimene eesti keelde tõlgitud raamat. Tegu on endise matemaatiku ja IT-konsultandiga, kelle 8-osaline Stockholmis asuva Hammarby politseijaoskonna lugude sari on Rootsis väga populaarne, seda on tõlgitud ka enam kui 25 keelde, ehk kunagi võetakse ka meil kavva. Kolm esimest osa on meie raamatukogus ingliskeelsena olemas.

Kaja Kleimann