„Ajutreening on aju treenimseks vajalik.
Ilma ajuta saab elada, aga ajuga on lõbusam.”
lk. 29
Niisiis õpik. Luuleõpik. Ajutreening nii neile, kes tahavad luulet lugeda, kui neile, kes tahavad luulet kirjutada. Kes otsivad pigem lõbusat lugemist, neile soovitan võtta raamat ja lüüa see suvalises kohas lahti, lugeda peatükk, võtta järgmine suvaline peatükk, ja siis järgmine suvaline peatükk – mina nii alustasin ja sain jupp aega omaette naerda turtsuda. Kes tahavad sest raamatust teadmisi taga otsida, neile ma soovitan raamatut lugeda ilusti algusest lõpuni – huumor läheb küll kohati kaotsi, aga tarkuseterad hakkavad seda paremini silma.
Selleks, et luuletada ja/või luulet lugeda, on vaja teada, mis see luule üldse on. „Luuletamine on mõtestatud tegevus” lk. 99, „Luule on kodeeritud tekst” lk. 251, siia ritta sobib veel Aare Pilve lause „Luule on tihendatud tekst”. Luuletuse aluseks on luuleõpiku sõnul kujund ja kompositsioon. (:)kivisildnik viitab raamatus ühtelugu, et kujundist on rohkem juttu raamatus „(:)õpetaja ütles”, aga lühidalt: “kujund on pilt / mis tähendab enamat / kui see mis pildil paistab” lk. 223 ja “kujund on luuletuse kõige ägedam koht” lk. 136. Kompositsioon – mina lugesin välja, et igal luuletusel peaks olema algus, keskpaik ja lõpp. „Valmista luuletusele fikseeritud algus, arenda teema välja, loo rutiin ja murra see rutiin kujundiga. Nii tehakse.” lk. 115. Tempotunnetus ja detailinägemine on ka abiks oskused.
Raamatut läbib punase niidina soovitus või koguni käsk: „Loe!”, lk. 21 – 22 on olemas kohustusliku kirjanduse nimekiri. Lihtsalt lugemisest jääb väheks, hea oleks ka loetut analüüsida. Otsesed juhised luule analüüsiks on lk. 138 – 142. ja 240 – 241. Toimetaja töö on oluline. Hea, kui luuletaja suudab seda ise teha, aga kui ei, siis oleks hea, kui luuletus leiaks toimetaja enne trükkiminekut. Muidu võib juhtuda nii nagu kõrvaloleval pildil.
Suure osa jutuga olen ma nõus. Eriarvamus seisneb peamiselt selles, et ma annaks siiski ka eluõiguse nn hingeväljavalamisluulele. Ja kuigi Kivisildnik ütleb sõprade-tuttavate kiituse kohta: „Ema ütles, et sa oled andekas. See on ema töö, aga kui ema ei tööta Kultuurkapitalis, siis on sellest vähe abi.” lk. 43, siis eks võivad needki luuletused tänulikke lugejaid leida. Ühtpidi mõjub (:)kivisildniku seisukoht “Mina tean, kuidas asjad peavad olema” pelutavalt enesekindlana, aga teisalt, kui ma kuulen (:)kivisildnikku kritiseeritavat, et kuidas ta söandab sellise õpetaja positsiooni võtta, siis tahaks ma nähvata, et tehku ise ja tehku paremini.
28. aprillil käis meie raamatukogu kirjanduskohvikus (:)kivisildniku “Sellest õigest luuleõpikust” kõnelemas keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste. Osati rääkis ta seda, mida ma isegi ses raamatus üles leidsin, aga palju paremas sõnastuses. Mida Hennoste juurde tõi ja millest ma muidu ise aru ei saanud, oli selle luuleõpiku sidumine 20. sajandi avangardiga ja erinevate voolude manifestidega ning tõdemus, et kaasaaegset luulet ei saa analüüsida samade mallide alusel, kui analüüsitakse 19. sajandi luulet. Kompositsiooni asemel või kõrvale tõi ta juurde termini “pinge” (mis tekib n esmapilgul mittekokkukuuluvatest asjadest). Eraldi rääkis Hennoste keelest — keel kui masin, mida saab vajaduse järgi muuta ja oma tahte järgi seadistada.
Miks (:)kivildnik selle raamatu kirjutas? Üks võimalik vastusevariant: „Kaastunne armetute olendite vastu, koos tahtega aidata. Vahel aitan ka” lk. 70. Või otsida vastust Pille-Riin Larmi intervjuust (:)kivisildnikuga Sirbis. Või oodata (:)kivisildniku järgmise raamatu, mille kohta ta kirjanduskohvikus ka veksli välja andis, ilmumist ja vaadata, mis seal uut või senisele toeks on.
Luuleõpikust on rääkinud Peeter Helme Vikerraadios, kirjutanud Margit Peterson oma blogis, Joel Sang Keeles ja Kirjanduses. Raamatust “Õpetaja ütles” on kirjutanud Mihkel Kunnus Vikerkaares ja Annika Rebane selles blogis.
Tiina Sulg
(:)kivisildniku pilt on pärit siit.
Lugemissoovituse blog 
