Posts Tagged ‘käsitöö’

Lauren Chater “Pitsikuduja”

Kas on õige kirjutada lugemissoovitust raamatust, mida ma ei viitsinud läbi lugeda? Sest hoiatus mitte lugeda see kirjutis ka ei ole. Küsimusi tekitas loetu hulgaliselt ja tunded on üpris vastuolulised, näiteks mõtlesin, mil määral ilukirjandus üldse peab faktidega kokku käima ja tõele vastama? Kas ma olen nii kriitiline ainult sellepärast, et kirjutatakse eestlastest? Sest kui kirjutataks egiptlastest, hindudest (või põhimõtteliselt enam-vähem kogu ülejäänud maailmast, millest ma suurt ei tea), võin ja saan ma ju kõike uskuda.

Iseenesest on raamatu saamislugu ju väga armas. Noor austraallanna Lauren Chater leidis raamatukogust Haapsalu sallide raamatu, armus neisse mustreisse ning hakkas huvi tundma Eesti ajaloo vastu määral, mis pani ta meie maad külastama ja sellest raamatut kirjutama. Tegemist on debüütromaaniga.

Raamatu tegevus algab 1941. aastaga ja alustuseks kirjeldatakse Tartu lähedal maal elavat peret, kel on õunaaed ja kes kasvatavad lambaid, töötlevad ise käsitsi villa lõngaks ning koovad muudkui regilaule (!) lauldes Haapsalu salle. Tegelikult on väga sümpaatne, et üks peategelastest, Kati, kujutleb oma surnud vanaema hundina, kes aeg-ajalt tema tegemisi kaugelt jälgib, aga mulle hakkas pilkselt vastu hundi kirjeldus – vurrud ei ole nüüd küll asi, millele hundi puhul erilist tähelepanu pöörata. Ja edasi ma muudkui norisin: ei ole võimalik, et maainimeste pere kodus omavahel igaks juhuks vene keelt rääkis; nii peene käsitöö jaoks nagu Haapsalu sallid vahetati kindlasti vill lõnga vastu villavabrikus – sellel ajal vaevalt keegi üldse enam kodus villa töötles; esimene kolhoos tehti küll 1940. aastal, aga tõeline kollektiviseerimine tuli alles peale märtsiküüditamist, nii et selline nälg, et maainimene kartulist unistama pidi, polnud võimalik. Minu virin ulatus selleni välja, et mustade sõstardega ei saa värvida karmiinpunast lõnga – see toon meenutab teisele peategelasele, Lydiale, Kremli punast tähte. Siis hakkasin ma lehitsema, et vaadata, mis saab teisest süžeeliinist, ja tutvusin Lydia looga, mis tõi tütarlapse Moskvast ema kodumaale Eestisse (tema isaga on hoopis salapärased lood, millest kirjutada oleks liiga paljastav) ja viis kokku Kati ja tema vennaga. Ja vaatasin ära lõpu. Koerarakendiga kelgu kasutamine Eestis pani mu kannatusele viimase põntsu. Ma tegelikult ei usu, et kogu konsulteerimise ja uurimistöö juures poleks keegi eestlastest autorile öelnud, et meil kelgukoeri sel ajal polnud, pigem ei raatsinud kirjanik neist loobuda. Mis on ju kirjaniku õigus. Ja kui teised lugejad on saanud lugedes nutta, naerda ja loole kaasa elada nii, et on suutnud sellistest asjadest mööda vaadata, siis on neil ju hästi läinud. Mina sellega hakkama ei saanud ja ega ma tegelikult vist autorit ei süüdista. Ma siis ise lihtsalt rohkem ei loe.

Kaja Kleimann

Kõlavööd ja -paelad

Vööpaelad, peapaelad, käepaelad, saapapaelad, patsipaelad, kingipaelad, kübarapaelad, äärispaelad, kotirihmad – need on vaid mõned võimalused, kuidas kõlapaelu kasutada. Kõladega kudumine on üks vanemaid tekstiilitehnikaid ja hoolimata sellest, et tegu on küllalatki aega ja täpsust nõudva tööga, on algvõtted üsna lihtsad.

collage1Enne kõladega (umbes 5×5 cm ruudukujulised puust plaadid, mille igas nurgas on auk, hädapärast võib kõlad ka papist teha) kolistama hakkamist oleks vaja läbi mõelda, et mida ja mille jaoks tegema hakatakse, kui pikka (ülesloomisel arvestada, et umbes 25 % lõimelõngast läheb kaotsi), mis materjalist (kui villane, siis võimalikult tiheda keeruga), millised värvid ja milline muster ja viimasest tulenevalt ka kui mitu kõla vaja läheb (juba nelja kõla ja paari värviga on võimalik päris mitmeid mustreid kududa).

Kirjandust kõlavööde kohta pole just palju, algusotsaks sobivad artiklid käsitööajakirjades: Julia Christie Amor “Kõlade kütkes” (Käsitöö 2011, sügis, lk. 52-53 : ill.), “Kõlavöö” (Käsitöö album 1984, nr. 19, lk. 11-12 : ill.) ja “Kõlavöö ” (Käsitöö album 1987,nr. 22, lk. 124-125 : ill.).  Raamatud, mida meie raamatukogus pole, aga mida kõlahuviline võiks kusagilt mujalt püüda silmata, on Reet Truuväärdi ja Kaie Kesküla “Muistne käsitöö : õpik-käsiraamat kutsekoolidele” (Tallinn: Innove, 2013) ja Ülle Paltseri “Seto lavvaguvüü’ = Seto kõlavööd” (Tartu: Seto Käsitüü Kogo, 2011). Eva-Liisa Kriis on mõned aastad tagasi ilmutanud õppe-DVD “Vöö kudumise õpetus”.collage2

Oma kudumiskogemusi on netis jaganud  Merilin Lõiv,  Kadri Nurmoja,  HandiCratt. Üks väga hea lehekülg on Yrmegardi töötuba ja kui huvi juba tõsisem, siis tasub külastada Isetegijate lehekülge. Taustalugemiseks soovitaks Ülle Pressi artiklisarja “Vööd ja paelad”, Kärt Summataveti artiklit “Ornamendi kaitseks” ja muidugi Eevi Astla põhjalikku raamatut “Eesti vööd” (Tartu: Ilmamaa, 1998). Viimases on pea veerandsada lehekülge pühendatud kõlavöödele ja mõningase kogemusega on piltide järgi üsna hõlpus mustreid kokku panna ja vöid järgi teha.

Tiina Sulg

Lapitöö-raamatud

Mida on vaja lapitööks? Riiet, kääre, niiti-nõela ja tahtmist. Pisut teadmisi kuluks ka ära. Aga kui on tahe, siis on varsti ka teadmised. Üks võimalus teadmisi korjata on lugeda raamatuid. Võtsin pea paarkümmend eestikeelset lapitehnikat käsitlevat raamatut kätte ja uurisin üksipulgi läbi.

Alguse asi

Anni Kreemi raamatukese “Lapitarkust” (Velle, 1992) pluss on ilus sõnastus ja miinus lühidus. Praegu on palju paremaid raamatuid, kuid kuna see oli esimene lapitehnikat käsitlev raamat ja seega kuidagi nostalgiline, siis kritiseerima ei kipu. Heli Raidla “Lapitöö” (Jakob Hurda nim. Põlva Rahvahariduse Selts, 1997 ) ning Maris Toimi “Lapitehnika” (Anni, 1993) on oma käsitluselt ja välimuselt pisut ajast maha jäänud, kuid kasulikke näpunäiteid leiab nii algaja kui oskaja sealt tänagi.

Lapitehnikad

Katharine Guerrieri “Lapitöö ja teppimistehnikate entsüklopeedia” (Sinisukk, 2002) esimene pool on rikkalikult illustreeritud ülevaade erinevatest tehnikatest. Plokke käsitletakse üsna vähe, kuid on ülevaade kiirtehnikatest. Raamatu teises osas on ligi sada lapitööd lühikommentaaridega. Pealkirjas olev sõna “entsüklopeedia” on ilmselge liialdus, kuid päris hea ülevaate saab lapitehnikaist küll. Raamat lõpus on indeks.

Ülle Tiidumaa raamatu “Lapikoti uus elu : erinevaid tehnikaid ja mustreid riidelappide kokkuõmblemiseks” (VR Kirjastus, 2003) pealkiri rõõmustab kindlasti kõiki ökoinimesi. Raamat räägib küll erinevatest lapitehnikatest, kuid kahjuks üldse mitte kasutatud kangaste lapitekiks õmblemise eripäradest. Raamat ei sisalda midagi uut ega omapärast, sobib kasutada siis, kui midagi muud käepärast pole.lapitoo

Eve Oro ja Gled-Airiin Saarso “Lapitööd” (Avita, 2004) esitab lühiülevaate ajaloost, tutvustab erinevaid tehnikaid, annab hea ülevaate põhiplokkidest (koos korralike juhenditega) ning pakub ideid lapitehnika kasutamiseks (näit. mobiilikoti valmistamisel). Pakub huvi nii algajale (lihtsas sõnastuses ning lihtsamate kasutusalade väljapakkumisega) kui oskajale (tuues esile erinevaid ühendamisvõimalusi ning uudsemaid plokke). Raamatu lõpus on valik lõikeid. Raamat ei ole just väga mahukas, kuid lapitööd käsitlevatest raamatutest minu meelest üks parimaid.

Ruth Van Haeffi “Lapitööd” (Varrak, 2006) sisaldab paarikümneleheküljelist üldist sissejuhatust-õpetust ning 14 erinevates tehnikates tehtud lapitekki konkreetsete valmistamisjuhenditega. Rohke ja selge illustratiivse materjaliga. Sobib ennekõike lapitöös alustajale, kuna juhised on “puust ja punaseks”. Raamat, mida koju osta ei soovita, raamatukogust laenata aga küll.

Lapiplokid

lapimustriteCelia Eddy “Lapimustrite piibel : ülevaatlik illustreeritud käsiraamat sisaldab 150 traditsioonilist ja moodsat lapiplokimustrit” (Sinisukk, 2003) annab ülevaate tehnikast, ajaloost ja eriti põhjalikult plokkidest. Sobib nii algajale üsna täpsete ja arusaadavate juhenditega kui ka edasijõudnutele inspiratsiooni saamiseks. Igat plokki (neid on kokku 150) on lühidalt iseloomustatud läbi ajaloo ja varustatud kasulike näpunäidetega. Nii mõnegi ploki puhul on ära toodud erinevaid ühendamisvariante. Enamjaolt on plokid mõeldud lapitekkide jaoks, sest nii tuleb plokkide ühendamisest tekkinud rütm ja muster kõige paremini välja. Plokkide juurde on märgitud ka õmblemise raskusaste, nii saab igaüks endale jõukohase valida.

Davina Thomase “200 lapiruutu kokkusobitamiseks ja varieerimiseks” (Sinisukk, 2007) sarnaneb “Lapimustrite piibliga” olles küll vähem informatiivne ajaloo osas, kuid pakkudes toredaid soovitusi erinevate plokkide kooskasutamise osas. Raamatu lõpus on šabloonid ja register. Mustrid ja plokid (isegi ammututtavad) mõjuvad värskelt ja innustavalt.

Kirju-mirju

Rowena Strittmatteri “Lapitöö maakodu stiilis” (Odamees, 2002) kaanel on lause “Kiired ja lihtsad tööd algajatele ja edasijõudnutele”. Raamat pakub tõesti erinevate raskusastmetega töid tutvustades läbi erinevate esemete ka erinevaid tehnikaid. Pakkudes küll mõningaid toredaid ideid, jääb oma olemuselt rohkem ajakirja kui raamatu tasemele. Kaasas on lõiked.

Elizabeth Keevill “Lapitöö lapsele nädalalõpuga : 20 värvirõõmsat kavandit beebitekkidest kaisuloomade ja mänguasjavaipadeni” (Sinisukk, 2004) on rikkalikult illustreeritud ning põhjalike ja arusaadavate juhenditega varustatud raamat, mis sobib eriti hästi abimeheks esimeste lapitekkide tegemisel. Raamatu lõpus on šabloonid ja register.

Lise Bergene “Kirglik lapitöö : üle 100 lapitöö projekti igaks aastaajaks” (Sinisukk, 2007) on üsna asjalik raamat nii lihtsalt vaatamiseks kui järgitegemiseks. Raamat pakub ideid lisaks lapitekkidele ka linikute, kottide, patjade, toolikatete jm. tarbeks. Rikkalikult illustreeritud nii fotode kui joonistega. Raamatu eripära on autori kommentaarid esemetele enne valmistamisjuhiseid, juhised ise on selged ja täpsed. Raamatu lõpus on valik lõikeid ja register.kirkadlapitood

Rie Norumi ja Hilde Aanerud  Krohgi “Kirkad ja õhulised lapitööd : üle 30 fantaasiarikka motiivi” (Sinisukk, 2008) ei ole küll väga mahukas käsiraamat, kuid pakub toredaid ideid korrektsete juhistega ning selgete joonistega nii lapitekkide, – kottide, -linikute kui ka näiteks tumba valmistamiseks. Sobib rohkem algajale julgustuseks, kuid ka oskaja leiab huvitavaid lisanippe ning mõningaid mitte nii väga laialt levinud mustreid. Raamatu lõpus on valik lõikeid.

Susan Briscoe “21 võrratut lapikotti” (Tänapäev, 2008) sisaldab tõepoolest 21 võrratut (ja kui kasutada raamatu kaaneteksti siis stiilset, praktilist ja ainulaadset) lapikoti pilti õmblemiste juhistega nii sõnaliselt, joonistes kui fotoseeriatena järk-järgult valmivast tööst. Raamat, mida koju osta ei soovita, kui just ei ole plaanis tervele suguvõsale kotte õmblema hakata, raamatukogust laenutada tasuks kindlasti.

Värskeid ideid lapitööks

Ene Parsi “Kümme aastat eesti lapitööd” (Ene Pars, 2002) sisaldab Eesti Lapitöö Seltsi korraldatud lapitekkide näitustel olnud töid ja on pisut kogenumale tegijale heaks inspratsiooniallikaks. Raamatus on pisut juttu ka lapirõivastest.

jaaapanitepitudSusan Briscoe “Jaapani tepitud lapitööruudud sobitamiseks ja õmblemiseks : üle 125 lapitöö, aplikatsiooni ja sashiko mustri” (Sinisukk, 2007) on heaks vahelduseks muidu põhiliselt ameerika-stiilis lapitööd õpetavate raamatute kõrvale. Illustratiivne materjal – fotod ja joonised – on hästi kombineeritud ja juhendid lühidad ja selged. Tõenäoliselt algajale liiga raske raamat, kuid mõningase kogemusega lapitöö tegijale vägagi virgutav ja põnev lugemisvara.lapitooeesti

Marja Matiiseni “Lapitöö eesti kodus” (Varrak, 2008) esimene pool sisaldab erinevates lapitehnikas teostatud esemete (lapitekid, linikud, kotid, padjad, kardinad, toolikatted, sussid, vaibad, raamatukaaned) fotosid, nii üldplaanis ja ülevaatlikke kui deitaile esiletõstvaid. Fotod on päris toredate kommentaaridega. Raamatu teine pool pakub juhiseid esemete valmistamiseks. Juhiste keelekasutus on erinev teistest, mina-vormis, ja seega kuidagi emotsionaalsemad ja järgima-kutsuvad. Ja selle raamatu suur pluss on kasutatud kangastele uue elu leidmine ning vanade kangastega töö eripära väljatoomine. Üks meeldejäävamaid ja innustavamaid lapiraamatuid.

Kokkuvõtteks

Kirjandust jagub ja igast raamatust on avastada midagi uut ja huvitavat. Kõige suuremaks üllatajateks minu jaoks olid E. Oro ja G.-A. Saarsoo “Lapitööd” oma selgusega nii joonistes kui seletustes, S. Briscoe “Jaapani tepitud lapiruudud” oma eksootiliste lapitöödega ning M Matiiseni “Lapitöö eesti kodus” taaskastuse ideega.

Tiina Sulg