Aare Pilv – Raamatusoovitused

Laozi „Daodejing”
Erich Fromm „Armastuse kunst”
Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”
Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad”
Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur”
John Fowles „Maag”
Nikolai Baturin „Kentaur”

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst”. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst” on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

Albert Camus’ puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi” ja „Õnneliku surma”, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid”, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag” ja Baturini „Kentaur” on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine” – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.

Aare Pilv

Aare Pilve foto Mihkel Kabel

Michael Frayn “Spioonid”

Michael Frayni  raamat “Spioonid”  viib meid koos vana mehega rännakule, mille sihiks on aadress “Viimane maja, enne kui tänav teeb käänaku ja sellest saab Amneesia puiestee”. Stefan Weitzler sammub oma noorusaja mina Stephen Wheatly jälgedes, ainult et lapsena ta isegi ei teadnud, et ta Stefan on, sest lahkus koos vanematega Saksamaalt 1935. aastal vaid kaheaastasena. Tema ema on inglanna ja isa saksa juut, nagu ta hiljem teada saab. Sõja-aja veedab ta Inglise väikelinnas ja tema sõber on Keith, vaieldamatu autoriteedi ja elava fantaasiaga poiss, kes tuleb ühel päeval lagedale väitega, et tema ema on Saksa spioon. See on veidi ebavõrdne sõprus, sest Stephen tunnetab pidevalt Keithi üleolekut, too on nii jõukam kui enesekindlam, nii et isegi kui Stephenil on kahtlusi teatud asjade suhtes, olgu see siis vanema poisi õigekiri või mõni idee, jäävad need välja ütlemata. Nii hakkavadki poisid Keithi ema jälitama ja saavad teada asju, mis saavad mitmele inimesele saatuslikuks ja mida poleks sugugi vaja olnud teada saada.

Vana mees püüab mõttes taastada oma tollaseid tundeid ja arusaamisi, ja pole kerge vahet teha, millest ta siis aru sai ja mille tagantjärgi mõtestas, samuti jääb mulje, et mingi sisetundega sai ta aru rohkem kui tahtis, ning surus seda arusaamist maha, kuna ei osanud sellega midagi peale hakata.

Väga täpselt ja veenvalt on kujutatud minajutustaja Stepheni kõhklusi ja mõtisklusi, tema mõnes mõttes väga lapsikut mõttemaailma – ta pidi olema ehk umbes 9-10-aastane, pole võimalik aru saada, millisel sõja-aastal tegevus just toimub. Naersin südamest poisi arutluskäiku, et tädid peavad elama kauges kohas, kus sa heal juhul käid üks või kaks korda aastas ja kust nemad ainult jõulude ajal välja ilmuvad ja kui kummalised on Keithi ema ja tädi suhted, kes elavad ühel tänaval ja näevad iga päev. “Mõtlen Keithi ema kirjutuslaual olevale fotole ja mulle torkab pähe, et kui nad olid väiksena õed, siis on nad ilmselt siiani õed. Milline erakordne mõte. — Püüan ette kujutada, et Keithi ema ja tädi Dee on teineteisele kadedad ja räägivad teineteist taga, sosistavad teineteisele saladusi.” Poisid nuhivad Keithi ema kalendris ja leiavad iga nelja nädala tagant korduvad x-d, mis paistavad langevat kuuta öödele – nende vaimusilma ilmuvad golfiväljakule maanduvad lennukid ja langevarjurid. Ja nii edasi.

Tagakaanel kirjutatakse: ““Spioonid” on hoolikalt ülesehitatud psühholoogiline romaan, mis pakub närvikõdi ja avastamisrõõmu nii lugejatele kui ka raamatutegelastele endile”. Ma ütleksin pigem, et see närvikõdi pool on siiski tegelaste kanda, täiskasvanud lugeja küll hetkekski mingit spioonijuttu uskuda ei saa, see pole üldse sedasorti raamatki, kuid kirjutatud on äärmiselt nauditavalt. Millegipärast tulid meelde R. Bradbury “Võilillevein”  ja Stephen Kingi lühijutu järgi tehtud film “Seisa mu kõrval”, just filmi meeleolu. Frayn ei käi küll sõnade ja kujutluspiltidega nii pillavalt ümber kui Bradbury, kuid siiski on tähtis osa lõhnadel, valgusel, mõtetel ja kujutlustel surmast ja surelikkusest, mida laps ei suuda sõnastada ega selgitada.

See on üks tõesti suurepärane raamat!

Kaja Kleimann

Autori pilt on pärit siit.

Niccolo Ammaniti “Mina ja sina”

Niccolo Ammaniti “Mina ja sina”
(“Io e te”, 2010, e.k. 2013 Kaidi Vahar)

Ma ei teagi, kas nimetada Ammaniti sümpaatse lihtsa pealkirjaga raamatut noortekaks või mitte, ehkki jah, selle loo endast ja oma poolõest jutustab meile 14-aastane Lorenzo. Igal juhul — arvestades neid tänapäeval üha paksemaks ja paksemaks muutuvaid noorte fantaasia- ja ulmeraamatuid — tundub eriti sümpaatne, et hingemineva loo saab edukalt ära jutustada ka 108 leheküljega.

Lorenzo ei ole päris “tavaline” poiss—ta on omaette hoidev, kinnine ja häbelik ning eelistab üksindust seltskonnale, kuid tunneb (eriti emapoolset) survet käituda “normaalselt” (suhelda sõpradega jne). Kui tema isa otsustab, et pojal on aeg “memmepoegade erakoolist” tavakooli üle minna, on muudatus poisi jaoks eriti räige ning ta kirjeldab oma tundeid nii: “Kui esimesel koolipäeval kooli juurde jõudsin, jäi vähe puudu, et oleksin minestanud. See oli maapealne põrgu. Tundus, nagu ootaksin sissepääsu kontserdile. Mõned olid minust palju vanemad. Isegi habemega. Tüdrukutel olid rinnad. Kõik tulid rollerite või ruladega. Kes jooksis, Kes naeris. Kes kisas. /…/ Ärevus nööris mu kõri.” (lk 30).

Et vältida suuremaid probleeme, õpib Lorenzo oma kaaslasi jäljendama (“Kõndisin nagu nemad. Jalad harkis. Viskasin seljakoti maha ja tagusin seda jalaga” lk 32) ning ema rõõmustamiseks valetab, et tema klassikaaslased kutsusid ta kaasa suusareisile. Kuna selline uudis paneb ema rõõmust lausa nutma, ei suuda Lorenzo talle hiljem tunnistada, et tegi vaid nalja, ning lahkubki “suusareisile”—korteri keldriboksi, kus loodab nädal aega mõnusasti raamatute ja PlayStationiga aega veeta. Kuid elu, nagu ikka, teeb oma plaane ning peagi peab Lorenzo taluma sissetungijat oma mõnusasse eraklasse.

Sissetungijaks on temast 9 aastat vanem poolõde Olivia, kelle läbi tuuakse sisse raskemad teemad. Kui ka Lorenzo ise kohe kõigest aru ei saa, mis tema õega toimub, siis lugeja juba aimab: Olivia on süstiv narkomaan, kes järgmise doosi saamiseks kõigeks valmis. Põgusalt puudutatakse ka selle probleemi võimalikke tagamaid: keerulised suhted isaga, kes küll on aidanud rahaga, ent kas ka piisava armastuse-hoolimisega? Ometi ei muutu raamat hetkekski liiga süngeks, sest ka raskeid teemasid käsitletakse läbi huumori, näiteks kirjeldab Lorenzo oma õde nii: “Ta nägi välja nagu käkk, mille mingi koll on läbi närinud ja kibeda maitse tõttu suust sülitanud.” (lk 68)

Kui esialgu on poolõe sissetung Lorenzole väga vastumeelt, siis aegamisi püüab ta oma vaiksel moel õde aidata. Kuid kas see on ühe 14-aastase nooruki võimuses? Ta jutustab: “Hakkasin “Salemit” lugema. Lugesin vampiirideks moondumistest, neetud majadest, vapratest poistest, kes vampiiridele vastu astuvad, ning siis jäi mu pilt peatuma õel, kes teki sees magas. Tundsin, et ta on mu peidupaigas kaitstud ja varjul ning keegi ei saa talle liiga teha.” (lk 95). Elu on vahel palju raskem, palju koledam—aga vahel ka ilusam—kui raamatus. Üks ihaldab kõigest väest üksindust ning teine (hinge)üksindusest pääsemist. Lorenzo ületab end mitmes mõttes, tundes end “elusamana” kui kunagi varem, ja katses oma õde päästa paneb õe lubama, et too end enam iialgi ei süsti, lubades omakorda õega ka tulevikus kohtuda.

Raamatu viimased leheküljed päevast 10 aastat hiljem näitavad, kas nad suutsid oma lubadustest kinni pidada… Kui palju peame oma päästmiseks tegema ise ning kui palju saavad teha teised—see küsimus peegeldub ka raamatut alustanud motos, katkes Aimee Manni esitatud laulust “Save me”:

But can you save me?
Come on and save me
If you could save me
From the ranks of the freaks
Who suspect they could never love anyone.

(Kas sina saad mind päästa?
Hei, päästa mind
Kui sa vaid saaksid mind päästa
nende veidrike seast
kes kahtlevad oma võimes kunagi kedagi armastada.
Tlk. Annika Aas)

Romaani põhjal valmis 2012.a. ka samanimeline film (rež. B. Bertolucci) ning autorilt on eesti keeles varem ilmunud romaan “Ma ei karda”.

Annika Aas

Niccolo Ammaniti pilt on pärit tema blogist http://niccoloammaniti.blogspot.com/

Urmas Vadi – Lugemissoovitused

Fs, „Alasti ja elus”
Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed”
Jan Kaus, „Maailm ja mõni”
Jüri Ehlvest, „Päkapikk kirjutab”
Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja”
Peet Vallak, „Valitud novelle”
Anton Hansen Tammsaare, „Põrgupõhja uus vanapagan”
Maarja Kangro, „Ahvid ja solidaarsus”
Ene Mihkelson, „Torn”
Vaino Vahing, „Mängud ja kõnelused”
Peeter Sauter, „Luus”
Lauri Sommer, „Kolm yksiklast”

Tegin enda jaoks asja lihtsamaks, valides ainult eesti autoreid. Aga samas, kui ma seda valikut vaatan, siis need on ka autorid ja raamatud, mis ongi minu jaoks väga olulised, olnud mingil hetkel isegi avastuslikud, või siis lausa sähvatused, millest ma olen ise mõjutatud olnud, ja miks mitte, olen praegugi.

Urmas Vadi

Jojo Moyes “Mina enne Sind”

Jojo Moyes on kirjutanud romaani “Mina enne Sind”, mille on välja andnud kirjastus Kunst. Asudes lugema, kartsin, et tegu on raamatuga, mis on minu jaoks liiga naistekas, kuigi raamatu tutvustus seda ei lubanud.

Tegelikult koorus välja üsna mitmekihiline lugu ja peamine mõte, mis kõlama jäi oli hoopis — kas me ikka kasutame oma elus ära kõik võimalused, kas me ei lükka asju edasi, arvates, et pole võimalik oma soove ellu viia. See on mingi laiskus, või rutiin, mis takistab astuda edasi, saavutada midagi iseenese jaoks olulist. Aga mis siis, kui miskipärast ühel päeval ei ole enam võimalik teha valikuid?

Lugu räägib noorest naisest Louisast, kes on leppinud keskpärase eluga väikelinnas. Mõeldes oma vanemate ja õe heaolule läheb ta hooldama ratastooliinvaliid Willi. Willi elu on enne ratastooli jäämist olnud huvitav ja tormiline, kuid liiklusõnnetus on temalt võtnud kõik võimalused ja ta valmistub Šveitsis eutanaasiaks. Louisa püüab tema päevi  tegevustega sisustada ning üritab enesetapu osas tema meelt muuta. Samas avab Will Lousa jaoks uusi uksi, näidates mis elul temale pakkuda on peale spordifanaatikust boyfrendi ja pere ülalpidamiseks raha teenimise igavas väikelinnas.

See on lugu, mis paneb mõtlema elu väärtustest, hoolimisest ning enesehinnangutest. Jah, muidugi, see on tegelikult naistele mõeldud raamat -neile, kel meeldib lugedes mõtiskleda elu üle. Ja eriti soovitaks neile, kes on sattunud lõksu oma mugavusstsooni.

Ka kolleegid raamatust kirjutanud: Leigi Lääne-Virumaa keskraamatukogust ja Triinu Tallinna Keskraamatukogust.

Halliki Jürma

Autori pilt on pärit siit, katke originaalkaanepildist siit.

John Green “Süü on tähtedel”

Leidke piisavalt aega, sebige endale mugav lugemispaik (soovitavalt selline kus keegi ootamatult sisse ei sajaks) ja varuge hunnikute kaupa pabertaskurätikuid või mõni suurem lina. Siis võtke see raamat kätte ja asuge lugema. Emotsionaalne raputus on tõenäoliselt garanteeritud!

Loomulikult on see kurb raamat. Kuid see kurbus on omamoodi ning autor on osanud siia sisse pikkida ka huumorit – nii musta kui ka täiesti tavalist. Igal meist on oma draama, millega iga päev toime tulla. Miks mitte heita pilk ka teistsugustesse eludesse. Nii vahelduseks.

See ei ole lihtsalt väljamõeldud lugu, kuigi autor seda eriti toonitab. Minu meelest on see midagi palju enamat. Siin on nii filosoofiat, armastuslugu ja teismeliste arglikku eneseotsimist ja -leidmist kui ka täiskasvanute püüdlusi, eneseohverdust ja abitust. Samas on see siiski ilukirjandus, mitte päris elu, samas üsnagi veenev.

Kuigi see on niiöelda “noortekas” ei ütleks ma, et see on puhtalt teismeliste lugu. See on lugu kõigile. Esmalt seetõttu et me ei tea kunagi ette, mis meiega võib juhtuda. Olenemata vanusest, soost või nahavärvist.

Ma usun, et see võiks puudutada igaüht. Vähemalt mingil moel. See ei eelda, et oleksid varem kokku puutunud surmahaiguste või mingit liiki puuete ja erivajadustega.

Jutustaja stiil on muhe, ladus ja kaasahaarav. Tegelased tunduvad nii reaalsed oma tunnete ja mõtetega, et see lausa paneb neile kaasa tundma. Keegi selline võiks ju elada ka sinu trepikojas? Sinu tänaval? Käia sinu klassis? Keegi sinu töökaaslastest, tuttavatest või sõpradest on ehk midagi sellist pidanud läbi elama? Peale selliseid lugusid saad järjekordselt aru, kui VEDANUD SINUL on, isegi kui Sul on mustmiljon muud muret… see kõik ei tapa Sind tõenäoliselt…

P.S. Loomulikult on see kõik maitse küsimus ning mis mulle tundub hea olevat ei pruugi seda Sinu jaoks mitte olla. Samas võiks sellele loole siiski võimaluse anda :)

Lisalugemist: autori kodulehekülg, IMDB-s  2014. a. suvel valmissaavast filmist, raamat Goodreadsis (väga kõrge keskmine hinne!), Janika Palm raamatust Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehel, Kärdi muljed raamatust Padjaklubi blogis, Silja Paavle Õhtulehes.

Raamat on võitnud  auhinna Children’s Choice Book Awards for Teen Book of the Year 2013.

Seili Ülper

Nica ja Ashildi koostöös sündinud pilt on pärit siit.

Alice Munro “The Beggar Maid” / “Who do you think you are?”

Kanadalanna Alice Munro on tänavune Nobeli kirjanduspreemia laureaat, keda seni eesti keelde tõlgitud pole. Lugemiseks valisin ühe vanematest raamatutest, 1978. a ilmunud kogumiku „Who do you think you are?“, mida ise lugesin küll pealkirja „The Beggar Maid“ all, nagu see anti välja USA-s. See raamat pälvis Kanada kindralkuberneri auhinna, mis on Kanada kõrgeim sellealane auhind, kokku on autor neid pälvinud kolm.

Raamatu läbi lugenuna tundub mulle, et tegelikult on päris suur vahe, kumma pealkirja järgi sellesse suhtuda. Beggar Maid (Kerjustüdruk) on (hellitus)hüüdnimi, mille peategelasele annab tema abikaasa, kes ise rikkana sündinud. “Who do you think you are?” (“Kes sa enda meelest oled?”) aga on raamatu viimane peatükk, kus selle küsimuse esitab Rose’i õpetaja, kui viimane on püüdnud klassis silma paista. See küsimus saadab teda kogu elu, sama küsib ka kasuema, kui tüdruku peale vihastab. Tuntuks saamisele vaatamata jääb kõigi juttude läbiv peategelane Rose, kelle elu kirjeldatakse lapsepõlvest kuni vanema eani, eneses ja oma saavutustes kahtlema.

Natuke raskusi oli mul arusaamisega, millal Rose siis õieti sündis, sest räägitakse depressiooniaastatest ja Rose’i väga varases lapsepõlves nimetati I maailmasõda, milles Rose’i isa gaasirünnakus kannatada sai, viimaseks; samas tundub, et biitlite San Franciscos käimise ajal oli ta vaid veidi üle 20, see aga oli 1966. aastal.

Rose kasvab üles vaeses väikeses linnakeses isa, kasuema ja noorema venna seltsis. Ta on ärksa vaimu ja kujutlusvõimega laps, kes sageli kombib piire suhtlemises ja ei suuda õigel ajal peatuda kasvõi keretäiest pääsemiseks, sest väljend „kuninglik keretäis“, millega teda ähvardatakse, paneb ohust tagasitõmbamise asemel tööle fantaasia, milles talle kangastuvad puudega ääristatud avenüü, pealtvaatajad, valged hobused ja mustad orjad ning punaselt voolavad vereojad. Kasuema Flo on rasket tööd tegev asjalik naisterahvas, isa naiseideaal, kes ei jää kunagi, käed nõudepesuvees, unistama (Rose’iga juhtub seda tihti). Ta pole haritud, Spinoza on tema arvates mingi taim, mida ta abikaasa kavatses istutada, kuid ta on energiline ja praktiline, suudab teha ja säästa raha. Ei saa öelda, et Flo lapsesse halvasti suhtuks, kuid Rose tunnetab ema puudumist teravalt ja püüab meeleheitlikult pälvida isa heakskiitu.

Ta ei ole selline, nagu isa sooviks, temas on kõik need loomuomadused, mille isa endas maha on surunud – unistamine, edevus, uhkeldamine; samas teab Rose, et isas on terve teine komplekt tundeid – uhkus (segatud ärritusega) tütre andekuse üle ja tema tunnustamine sellisena nagu ta on, aga seda komplekti ta nähtavale ei too, see on hästi varjatud.

Rose saab stipendiumi ja pääseb kolledžisse, kus ta tutvub oma abikaasa Patrickuga, kes on rikas, nad saavad tütre ja üsna õnnetu abielu kestab 10 aastat, kuid lõpuks on Rose ikkagi üksi vananev naine, kelle karjäär näitlejana on olnud pidevas kõikumises, vahepeal on ta töötanud õpetajana kolledžites, juhtinud küllaltki tuntud telesaateid. Tütar jääb elama isa juurde ja võõrdub emast. Rose’il pole ka väga püsivaid tõelisi sõpru, kelle toetuda. Palju tähelepanu on klassivahedel: kuigi Rose õpib rääkima oma lapsepõlve kohutavaid lugusid nagu põnevusjutte, mida seltskond ahhetades kuulab, on isegi hea sõbranna suhtumisest tunda, et ta võis küll käia kolledžis, kuid see oli täiesti vale sorti.

Üks elu, milles ei ole midagi ebatavalist, kuid mis on just nii ebatavaline kui üks elu olla võib. Siin ei ole lugu, mille pärast seda raamatut lugeda. Raamatu peatükid hüppavad ajas, vahele on põimitud tagasivaateid kooliajast ja linnakese elust ning selle värvikatest elanikest. Dialoogi on ülivähe, aga jutustamises on peent detailitäpsust ja kuidagi ootamatuid mõtteid, mis teevad lugemise nauditavaks. Päris raske oli valida, aga stiilinäiteks üks lõik loo lõpust, milles Rose’ile ennustati, et ta kohtab meest, kes muudab tema elu. (Tegelikult see muutiski Rose’i elu, sest täpselt nagu ta oli tööle saadetud lahkumisavalduses valetanud, sai ta Vancouverist tööpakkumise.)

Kohanud meest, kelle ta arvab olevat endale ennustatud, ütleb ta tollele: “You are the man for my life!” ega näe teda enam. Tegelikult ei oota ta väga kaua, eeldades, et mees tuleb nädalavahetusel või helistab. Kui seda ei juhtu, pakib Rose mõned asjad ja sõidab ära. Ta jätab tööle kirja, et peab sõitma Torontosse sõbra surivoodile, ning lihtsalt sõidab minema. Ta peast kerivad lakkamatult läbi stsenaariumid, mis oleks, kui mees seisaks just praegu tema lävel ja ootaks; mis oleks, kui nad elaksid koos, kas nad oleksid õnnelikud või tüdiksid ruttu; igasse teelolevasse kohvikusse sisenedes mõtleb ta, et mees võib seal olla, ning värvib enne hoolikalt huuli. Ühel hommikul: “She went into the café and ordered coffee and fried eggs. She sat at the counter looking at the usual things there are behind café counters – the coffeepots and the bright, probably stale pieces of lemon and raspberry pie, the dick glass dishes they put icecream or jello in. It was those dishes that told her of her changed state. She could not have said she found them shapely, or eloquent, without misstating the case. All she could have said was that she saw them in a way that wouldn’t be possible to a person in any stage of love. “

Kaja Kleimann

Alice Munro pilt on pärit siit.

Meelis Friedenthal – Lugemissoovitus

Meša Selimović „Derviš ja surm”

Ottomani impeeriumi valitsuse all olevas 18. sajandi Sarajevos saab ühe vähetähtsa sufi vennaskonna derviš kummalistel asjaoludel teada, et tema vend on vangi pandud. Püüdes teada saada, milles on asi, käib derviš erinevate võimukandjate jutul, kellest osa on kalgid ja osa kavalad. Ta saab teada väga vähe, aimdused jõuavad vaevaliselt temani, unenäolise ahastusega katsub ta leida mingitki võimalust oma venda aidata. Keskseks teemaks kujuneb küsimus lojaalsusest ja sõprusest ning selle võimalik-kusest ühiskonnas, mis nõuab indiviidi absoluutset allumist võimule.

Ian M. Banks „Relvade kasutus”

Kosmoses on palju tsivilisatsioone, need on erineva tehnoloogilise tasemega ja erinevate tõekspidamistega. Kultuur on neist võib-olla kõige arenenum, kõige humanistlikum ja hedonistlikum. Aga ometigi peavad ka nemad vahel sõda pidama. Küsimus ongi sõjas ja nendes inimestes, kes sõdivad, ning selles, mida on inimene valmis relvana kasutama. Siinjuures jääb alati lahtiseks, kas niisugusel relvade kasutusel on mõtet.

Robert Musil „Omadusteta mees”

See on raamat, mida ei saa kiiresti lugeda, sest seal ei juhtugi õieti midagi. 20. sajandi alguse meeleolud Austrias, veidi enne I maailmasõja puhkemist on häguselt asjalikult, olemisunustuses toimekad. Lähenevat katastroofi tajumata elatakse saja-aastase impeeriumi lõpuaegadel, mis ikka veel on säilitanud oma vägevuse illusiooni ja elab nii, nagu ei saaks see mitte kunagi lõppeda. Omadusteta – ilma selge iseloomuta, impeeriumile sobilike võimeteta – matemaatik liigub selle keskel ringi.

Dante „Jumalik komöödia. Põrgu”

Allegooriline kirjeldus hingeahastusest ja sellest, kuidas Vergiliuse toel rändab poeet läbi põrgu. Harald Rajametsa tõlge on väga loetav, aga nagu selliste tekstide puhul ikka, tuleb aega varuda ja mitte tekstist läbi tormata. Võib-olla oleks seda kõige parem iseendale poolvaljusti ette lugeda.

Kazuo Ishiguro „Hõljuva maailma kunstnik”

Miks ja kuidas lähevad inimesed täie vaimustuse ja entusiasmiga kaasa liikumiste või ideoloogiatega, millest järgmine põlvkond enam üldse aru ei saa? Kuidas sellise kadunud maailma elanikud näevad tundlikult ja mõistvalt asjade seoseid ja samas hoiavad isegi kangekaelselt kinni omaenda tõekspidamistest.

Meelis Friedenthal

Foto Lauri Kulpsoo

Alfred Ernst Johann “Uudseleiva valla inimesed”

Alfred Ernst Johanni  «Uudseleiva valla inimesed» (originaalis “Die Leute von Babentin”) on realistlik romaan lähimineviku kaasaegsest Lääne-Euroopa rahvast, kes ehitab üles sõjast laastatud maad ning jõuab kümne aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka. Tõepoolest sai kogu tubli ja visa rahvas aruka, ettevõtliku tööga lausa ratsa rikkaks ning on siiani ELi esimootoriks.

Vana põlvkond sai teises maailmasõjas enamuses kõik kannatada ning oma eluõnne võisid nad lugeda kordaläinuks enamasti noorema põlvkonna heade saavutuste tulemusel, mis paljuski sõltus peretraditsioonide järjepidevusest.

Peamisteks teost läbivateks teemadeks ongi tavainimeste õnneotsigud, erinevad karakterid meie valikuvaba maailma tingimustes, üksteisemõistmine ja eri generatsioonide probleemid, vastutused tulenevalt oma arusaamadest ja elusihtide järgimisest.

Autori stiil on ühtaegu dialoogides muhedalt rahvalik ning kirjeldustes dokumentaalselt realistlik. Ta peegeldab tõetruult oma rahva hingelisi üleelamisi igapäevaste jõupingutuste läbi. Kirjaniku põhipüüdluseks näib olevat edasi anda rahva tervet, elujaatavat hoiakut ning selle ürgsetest aegadest pärinevat jõudu.

Head lugemiselamust!

Virtue Patience Love
Tartu Linnaraamatukogu lugeja

Lauri Sommer – Arbuusisuhkrus: kauguse kord

Nimekiri selles järjestuses, kui kaua on raamat minuga olnud:

Tove Janssoni „Muumipapa ja meri”,
Ottfried Preussleri „Krabat”,
Richard Brautigani „Arbuusisuhkrus”,
John Wyndhami „The Chrysalids”,
Aldous Huxley „Island”,
Yasunari Kawabata „Lumine maa”,
Juhan Jaiki „Võrumaa jutud I”.

On raamatuid, mis nagu sõnastaks lugeja hinge. Või mõnda selle „tahku”, ilmingut. Minu jaoks on yks selline Richard Brautigani „Arbuusisuhkrus”. Seal on jäädvustatud mingi fluidum, mis hipi-aegadel võimalusena õhus oli, aga vist väga harva kusagil kindlama kuju võttis. Nimetagem seda näiteks isepärase kommuuni atmosfääriks. Raamat ilmus viis aastat enne mu syndi ja see on väga tugevasti ajastu nägu, millesse mu hing seekord alla laskus. Mulle meeldivad tolle aja raamatu-kujundused, palju muusikat, riietumismoed ning hulk muudki. Selles on mingi utoopiline kodusus, mis raamatus on edasi antud väikeste jõgede ja arbuusipõldudega, forelliõli tarvitavate laterna-tega, mille valgel rahutu hing öösel jalutab, iDeathiga (paiga kummaline nimi pärineb yhelt konkreetselt viskimargilt, aga on yldistuseks laienenud), Peeglite Kujuga, kus paistab kõik ja palju, palju muuga, mis on liigendatud täpseteks, tihti musikaalseteks lauseteks ja nappideks peatykkideks. Brautigani biograaf William Hjortsberg on lausunud: „Et saavutada syytut häält, mida ta tolle raamatu jaoks tahtis, vähendas Richard oma sõnavara lapse lihtsuseni” („Jubilee Hitchhiker”, lk 218). Jah, syytus, otsesus. Ameerika zen. Psyhhedeelsus, kui soovite. Ja veel palju omadussõnu, mis siiski ei saa öelda kõike. On veel midagi teistsugust ja saladuslikult juhtuvat, mida tabab vaid geenius. Siin tuleb tunnustada tõlkija, õndsa Enn Soosaare lausestust. Ta suutis esile manada maailma, kuhu ta ise ei kuulunud, hoides eesti keeleski alles selle peegelliku lihtsuse ja lisades väikseid omapoolseid leide, tõlkides näiteks inglise keeles väga prosta make love eesti keelde kui „armastust jagama”. Endast erineva adekvaatne avamine näitab tõlkija suurimat professionaalsust. Saades originaalkeelse teose õnnelikuks omanikuks, leidsin, et selle laused on veel mõistatuslikumad ja mitmeid tõlgendusi lubavad. Näiteks sildade kivid, mis gathered from the distance and built in the order of that distance pole muidugi „mida kaugemalt korjatud, seda hiljem ehitatud”. Liiga mõistuspärane. See on yks taolisi lynki, mida iga tõlkija täidab, nagu oskab. Siin võiks olla ka „ehitatud selle kauguse korra järgi” või midagi taolist. Mis see kauguse kord on? Mõista-mõista. Brautigan pakub rohket edasimõtlemist. Kohtasin kord Rootsis norra kirjanikku Henning A. Bergsvågi, kes ytles, et tõlgib „Arbuusisuhkrut” juba viis aastat ning otsib veel ikka mõnele lausele seda õiget vastet oma keeles. Aga Soosaare töö on igal juhul väga ilus. Nagu ka see Loomingu Raamatukogu õhukese kaanega, kergelt hipiliku šriftiga, hõbeda ja lillaka pildiga väljaanne, mida võis kioskist osta pisikese myndi, 20-kopkalise eest. See on minu sissekäik Brautigani ja tema aega. Pole parata, et ma ei salli 2003. aasta väljaande kujundust, mis on ju iseendast lihtsalt tavaline kahetuhandendate visuaalirida (sõnasõnaline kaanepilt, palju fotosid teksti vahel jne), aga on kaugel autorist, kes oma raamatute kujunduse ja kunstilise teostuse eest kuni viimase kui i täpini hoolt kandis. Aga teos jääb, ehkki ta vormid muutuvad. Esmatähtis on raamatu ja lugeja kohtumine sel mõlema jaoks kuldlõikelisel hetkel, toimigu ta kellelegi siis kas või lugemisraamatu või e-raamatu kaudu. Las aeg võtab eri ilmeid, kui tahab.

Pean ytlema, et ma pole kunagi pead vaevanud selle yle, mida see raamat „tähendama peaks”. Minu lähenemine on tunnetuslik, kaasa elav ja ette kujutav. See on kodune paik, mida olen juba yle kahekymne aasta ikka ja jälle kylastanud. Kunagi ei ole tekkinud tahtmist sinna mingeid teooriaid sisse lugeda. Ta on selleks piisavalt unikaalne, et teda tema enesena võtta ja osa saada mingist teadvuse ylekandest. Seal on ääretut, teistsugususe tekitatud hubasust ja lauseid, mida ei leia kusagilt mujalt. Rasked ja head asjad on väga orgaaniliselt koos ja inimesed suhtuvad teineteisesse kuidagi õigesti, otse. Iga mõjuv raamat tekitab ka omamoodi nähtamatu lugejate koguduse ja vahel olen sedagi tunnetanud – neil lehekylgedel on uidanud näiteks hipid, elava kujutlusvõimega folkloristid ja vabadusvõitlejad, hulkurid, kirjandusteadlased… Ja paljud seitsmekymnendate lõpu eesti noored. See oli neile tõeline oaas nõukogude tegelikkuses ja yhe, praeguseks poolsajandi vanuste ja vanemategi põlvkonna kultusteos. Aga ka minust kakskymmend aastat nooremad loevad seda ikka edasi ja kes teab, mida seal näevad nemad. „Arbuusisuhkru” olemasolu on õnnistus ja ma nuhutan taskuformaadis akvamariinse ingliskeelse väljaande lehti ning vaatan Pyha Richardit ja yht ta muusat selle kaanel ning vilksatan korraks Peeglite Kujus.

Lauri Sommer