Archive for the ‘2013’ Category

Aare Pilv – Raamatusoovitused

aare pilv_ mihkel kabelLaozi „Daodejing”
Erich Fromm „Armastuse kunst”
Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”
Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad”
Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur”
John Fowles „Maag”
Nikolai Baturin „Kentaur”

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst”. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst” on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

pilvraamatud1Albert Camus’ puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi” ja „Õnneliku surma”, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid”, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.pilveraamatud2

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag” ja Baturini „Kentaur” on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine” – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.tartulinnaraamatukogu100

Aare Pilv

Aare Pilve foto Mihkel Kabel

Michael Frayn “Spioonid”

fraynspioonidMichael Frayni  raamat “Spioonid”  viib meid koos vana mehega rännakule, mille sihiks on aadress “Viimane maja, enne kui tänav teeb käänaku ja sellest saab Amneesia puiestee”. Stefan Weitzler sammub oma noorusaja mina Stephen Wheatly jälgedes, ainult et lapsena ta isegi ei teadnud, et ta Stefan on, sest lahkus koos vanematega Saksamaalt 1935. aastal vaid kaheaastasena. Tema ema on inglanna ja isa saksa juut, nagu ta hiljem teada saab. Sõja-aja veedab ta Inglise väikelinnas ja tema sõber on Keith, vaieldamatu autoriteedi ja elava fantaasiaga poiss, kes tuleb ühel päeval lagedale väitega, et tema ema on Saksa spioon. See on veidi ebavõrdne sõprus, sest Stephen tunnetab pidevalt Keithi üleolekut, too on nii jõukam kui enesekindlam, nii et isegi kui Stephenil on kahtlusi teatud asjade suhtes, olgu see siis vanema poisi õigekiri või mõni idee, jäävad need välja ütlemata. Nii hakkavadki poisid Keithi ema jälitama ja saavad teada asju, mis saavad mitmele inimesele saatuslikuks ja mida poleks sugugi vaja olnud teada saada.

Vana mees püüab mõttes taastada oma tollaseid tundeid ja arusaamisi, ja pole kerge vahet teha, millest ta siis aru sai ja mille tagantjärgi mõtestas, samuti jääb mulje, et mingi sisetundega sai ta aru rohkem kui tahtis, ning surus seda arusaamist maha, kuna ei osanud sellega midagi peale hakata.

Väga täpselt ja veenvalt on kujutatud minajutustaja Stepheni kõhklusi ja mõtisklusi, tema mõnes mõttes väga lapsikut mõttemaailma – ta pidi olema ehk umbes 9-10-aastane, pole võimalik aru saada, millisel sõja-aastal tegevus just toimub. Naersin südamest poisi arutluskäiku, et tädid peavad elama kauges kohas, kus sa heal juhul käid üks või kaks korda aastas ja kust nemad ainult jõulude ajal välja ilmuvad ja kui kummalised on Keithi ema ja tädi suhted, kes elavad ühel tänaval ja näevad iga päev. “Mõtlen Keithi ema kirjutuslaual olevale fotole ja mulle torkab pähe, et kui nad olid väiksena õed, siis on nad ilmselt siiani õed. Milline erakordne mõte. — Püüan ette kujutada, et Keithi ema ja tädi Dee on teineteisele kadedad ja räägivad teineteist taga, sosistavad teineteisele saladusi.” Poisid nuhivad Keithi ema kalendris ja leiavad iga nelja nädala tagant korduvad x-d, mis paistavad langevat kuuta öödele – nende vaimusilma ilmuvad golfiväljakule maanduvad lennukid ja langevarjurid. Ja nii edasi.

michaelfraynTagakaanel kirjutatakse: “Spioonid” on hoolikalt ülesehitatud psühholoogiline romaan, mis pakub närvikõdi ja avastamisrõõmu nii lugejatele kui ka raamatutegelastele endile”. Ma ütleksin pigem, et see närvikõdi pool on siiski tegelaste kanda, täiskasvanud lugeja küll hetkekski mingit spioonijuttu uskuda ei saa, see pole üldse sedasorti raamatki, kuid kirjutatud on äärmiselt nauditavalt. Millegipärast tulid meelde R. Bradbury “Võilillevein”  ja Stephen Kingi lühijutu järgi tehtud film “Seisa mu kõrval”, just filmi meeleolu. Frayn ei käi küll sõnade ja kujutluspiltidega nii pillavalt ümber kui Bradbury, kuid siiski on tähtis osa lõhnadel, valgusel, mõtetel ja kujutlustel surmast ja surelikkusest, mida laps ei suuda sõnastada ega selgitada.

See on üks tõesti suurepärane raamat!

Kaja Kleimann

Autori pilt on pärit siit.

Niccolo Ammaniti “Mina ja sina”

ammanitiminajasinaNiccolo Ammaniti “Mina ja sina”
(“Io e te”, 2010, e.k. 2013 Kaidi Vahar)

Ma ei teagi, kas nimetada Ammaniti sümpaatse lihtsa pealkirjaga raamatut noortekaks või mitte, ehkki jah, selle loo endast ja oma poolõest jutustab meile 14-aastane Lorenzo. Igal juhul — arvestades neid tänapäeval üha paksemaks ja paksemaks muutuvaid noorte fantaasia- ja ulmeraamatuid — tundub eriti sümpaatne, et hingemineva loo saab edukalt ära jutustada ka 108 leheküljega.

Lorenzo ei ole päris “tavaline” poiss—ta on omaette hoidev, kinnine ja häbelik ning eelistab üksindust seltskonnale, kuid tunneb (eriti emapoolset) survet käituda “normaalselt” (suhelda sõpradega jne). Kui tema isa otsustab, et pojal on aeg “memmepoegade erakoolist” tavakooli üle minna, on muudatus poisi jaoks eriti räige ning ta kirjeldab oma tundeid nii: “Kui esimesel koolipäeval kooli juurde jõudsin, jäi vähe puudu, et oleksin minestanud. See oli maapealne põrgu. Tundus, nagu ootaksin sissepääsu kontserdile. Mõned olid minust palju vanemad. Isegi habemega. Tüdrukutel olid rinnad. Kõik tulid rollerite või ruladega. Kes jooksis, Kes naeris. Kes kisas. /…/ Ärevus nööris mu kõri.” (lk 30).

ammanitiioeteEt vältida suuremaid probleeme, õpib Lorenzo oma kaaslasi jäljendama (“Kõndisin nagu nemad. Jalad harkis. Viskasin seljakoti maha ja tagusin seda jalaga” lk 32) ning ema rõõmustamiseks valetab, et tema klassikaaslased kutsusid ta kaasa suusareisile. Kuna selline uudis paneb ema rõõmust lausa nutma, ei suuda Lorenzo talle hiljem tunnistada, et tegi vaid nalja, ning lahkubki “suusareisile”—korteri keldriboksi, kus loodab nädal aega mõnusasti raamatute ja PlayStationiga aega veeta. Kuid elu, nagu ikka, teeb oma plaane ning peagi peab Lorenzo taluma sissetungijat oma mõnusasse eraklasse.

Sissetungijaks on temast 9 aastat vanem poolõde Olivia, kelle läbi tuuakse sisse raskemad teemad. Kui ka Lorenzo ise kohe kõigest aru ei saa, mis tema õega toimub, siis lugeja juba aimab: Olivia on süstiv narkomaan, kes järgmise doosi saamiseks kõigeks valmis. Põgusalt puudutatakse ka selle probleemi võimalikke tagamaid: keerulised suhted isaga, kes küll on aidanud rahaga, ent kas ka piisava armastuse-hoolimisega? Ometi ei muutu raamat hetkekski liiga süngeks, sest ka raskeid teemasid käsitletakse läbi huumori, näiteks kirjeldab Lorenzo oma õde nii: “Ta nägi välja nagu käkk, mille mingi koll on läbi närinud ja kibeda maitse tõttu suust sülitanud.” (lk 68)

io e te filmKui esialgu on poolõe sissetung Lorenzole väga vastumeelt, siis aegamisi püüab ta oma vaiksel moel õde aidata. Kuid kas see on ühe 14-aastase nooruki võimuses? Ta jutustab: “Hakkasin “Salemit” lugema. Lugesin vampiirideks moondumistest, neetud majadest, vapratest poistest, kes vampiiridele vastu astuvad, ning siis jäi mu pilt peatuma õel, kes teki sees magas. Tundsin, et ta on mu peidupaigas kaitstud ja varjul ning keegi ei saa talle liiga teha.” (lk 95). Elu on vahel palju raskem, palju koledam—aga vahel ka ilusam—kui raamatus. Üks ihaldab kõigest väest üksindust ning teine (hinge)üksindusest pääsemist. Lorenzo ületab end mitmes mõttes, tundes end “elusamana” kui kunagi varem, ja katses oma õde päästa paneb õe lubama, et too end enam iialgi ei süsti, lubades omakorda õega ka tulevikus kohtuda.

Raamatu viimased leheküljed päevast 10 aastat hiljem näitavad, kas nad suutsid oma lubadustest kinni pidada… Kui palju peame oma päästmiseks tegema ise ning kui palju saavad teha teised—see küsimus peegeldub ka raamatut alustanud motos, katkes Aimee Manni esitatud laulust “Save me”:

AMMANITIBut can you save me?
Come on and save me
If you could save me
From the ranks of the freaks
Who suspect they could never love anyone.

(Kas sina saad mind päästa?
Hei, päästa mind
Kui sa vaid saaksid mind päästa
nende veidrike seast
kes kahtlevad oma võimes kunagi kedagi armastada.
Tlk. Annika Aas)

Romaani põhjal valmis 2012.a. ka samanimeline film (rež. B. Bertolucci) ning autorilt on eesti keeles varem ilmunud romaan “Ma ei karda”.

Annika Aas

Niccolo Ammaniti pilt on pärit tema blogist http://niccoloammaniti.blogspot.com/

Urmas Vadi – Lugemissoovitused

vadiraamatud

Fs, „Alasti ja elus”
Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed”urmas_ vadi_genis
Jan Kaus, „Maailm ja mõni”
Jüri Ehlvest, „Päkapikk kirjutab”
Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja”
Peet Vallak, „Valitud novelle”
Anton Hansen Tammsaare, „Põrgupõhja uus vanapagan”
Maarja Kangro, „Ahvid ja solidaarsus”
Ene Mihkelson, „Torn”
Vaino Vahing, „Mängud ja kõnelused”
Peeter Sauter, „Luus”
Lauri Sommer, „Kolm yksiklast”

Tegin enda jaoks asja lihtsamaks, valides ainult eesti autoreid. Aga samas, kui ma seda valikut vaatan, siis need on ka autorid ja raamatud, mis ongi minu jaoks väga olulised, olnud mingil hetkel isegi avastuslikud, või siis lausa sähvatused, millest ma olen ise mõjutatud olnud, ja miks mitte, olen praegugi.

Urmas Vadi

tartulinnaraamatukogu100

Jojo Moyes ““Mina enne Sind”

Jojo-MoyesJojo Moyes on kirjutanud romaani ““Mina enne Sind””, mille on välja andnud kirjastus “Kunst”. Asudes lugema, kartsin, et tegu on raamatuga, mis on minu jaoks liiga naistekas, kuigi raamatu tutvustus seda ei lubanud.

Tegelikult koorus välja üsna mitmekihiline lugu ja peamine mõte, mis kõlama jäi oli hoopis – kas me ikka kasutame oma elus ära kõik võimalused, kas me ei lükka asju edasi, arvates, et pole võimalik oma soove ellu viia. See on mingi laiskus, või rutiin, mis takistab astuda edasi, saavutada midagi iseenese jaoks olulist. Aga mis siis, kui miskipärast ühel päeval ei ole enam võimalik teha valikuid?

Moyes-mina-enne-sindLugu räägib noorest naisest Louisast, kes on leppinud keskpärase eluga väikelinnas. Mõeldes oma vanemate ja õe heaolule läheb ta hooldama ratastooliinvaliid Willi. Willi elu on enne ratastooli jäämist olnud huvitav ja tormiline, kuid liiklusõnnetus on temalt võtnud kõik võimalused ja ta valmistub ŠŠveitsis eutanaasiaks. Louisa püüab tema päevi  tegevustega sisustada ning üritab enesetapu osas tema meelt muuta. Samas avab Will Lousa jaoks uusi uksi, näidates mis elul temale pakkuda on peale spordifanaatikust boyfrendi ja pere ülalpidamiseks raha teenimise igavas väikelinnas.

See on lugu, mis paneb mõtlema elu väärtustest, hoolimisest ning enesehinnangutest. Jah, muidugi, see on tegelikult naistele mõeldud raamat -neile, kel meeldib lugedes mõtiskleda elu üle. Ja eriti soovitaks neile, kes on sattunud lõksu oma mugavusstsooni.moyesmebeforeyou

Ka kolleegid raamatust kirjutanud: Leigi Lääne-Virumaa keskraamatukogust ja Triinu Tallinna Keskraamatukogust.

Halliki Jürma

Autori pilt on pärit siit, katke originaalkaanepildist siit.

John Green “Süü on tähtedel”

Leidke piisavalt aega, sebige endale mugav lugemispaik (soovitavalt selline kus keegi ootamatult sisse ei sajaks) ja varuge hunnikute kaupa pabertaskurätikuid või mõni suurem lina. Siis võtke see raamat kätte ja asuge lugema. Emotsionaalne raputus on tõenäoliselt garanteeritud!

green-süü-on-tähtedelLoomulikult on see kurb raamat. Kuid see kurbus on omamoodi ning autor on osanud siia sisse pikkida ka huumorit – nii musta kui ka täiesti tavalist. Igal meist on oma draama, millega iga päev toime tulla. Miks mitte heita pilk ka teistsugustesse eludesse. Nii vahelduseks.

See ei ole lihtsalt väljamõeldud lugu, kuigi autor seda eriti toonitab. Minu meelest on see midagi palju enamat. Siin on nii filosoofiat, armastuslugu ja teismeliste arglikku eneseotsimist ja -leidmist kui ka täiskasvanute püüdlusi, eneseohverdust ja abitust. Samas on see siiski ilukirjandus, mitte päris elu, samas üsnagi veenev.

Kuigi see on niiöelda “noortekas” ei ütleks ma, et see on puhtalt teismeliste lugu. See on lugu kõigile. Esmalt seetõttu et me ei tea kunagi ette, mis meiega võib juhtuda. Olenemata vanusest, soost või nahavärvist.

Ma usun, et see võiks puudutada igaüht. Vähemalt mingil moel. See ei eelda, et oleksid varem kokku puutunud surmahaiguste või mingit liiki puuete ja erivajadustega.

Jutustaja stiil on muhe, ladus ja kaasahaarav. Tegelased tunduvad nii reaalsed oma tunnete ja mõtetega, et see lausa paneb neile kaasa tundma. Keegi selline võiks ju elada ka sinu trepikojas? Sinu tänaval? Käia sinu klassis? Keegi sinu töökaaslastest, tuttavatest või sõpradest on ehk midagi sellist pidanud läbi elama? Peale selliseid lugusid saad järjekordselt aru, kui VEDANUD SINUL on, isegi kui Sul on mustmiljon muud muret… see kõik ei tapa Sind tõenäoliselt…John_Green_poster

P.S. Loomulikult on see kõik maitse küsimus ning mis mulle tundub hea olevat ei pruugi seda Sinu jaoks mitte olla. Samas võiks sellele loole siiski võimaluse anda :)

Lisalugemist: autori kodulehekülg, IMDB-s  2014. a. suvel valmissaavast filmist, raamat Goodreadsis (väga kõrge keskmine hinne!), Janika Palm raamatust Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehel, Kärdi muljed raamatust Padjaklubi blogis, Silja Paavle Õhtulehes.

Raamat on võitnud  auhinna Children’s Choice Book Awards for Teen Book of the Year 2013.

Seili Ülper

Nica ja Ashildi koostöös sündinud pilt on pärit siit.

Alice Munro “The Beggar Maid” / “Who do you think you are?”

alicemunroKanadalanna Alice Munro on tänavune Nobeli kirjanduspreemia laureaat, keda seni eesti keelde tõlgitud pole. Lugemiseks valisin ühe vanematest raamatutest, 1978. a ilmunud kogumiku „Who do you think you are?“, mida ise lugesin küll pealkirja „The Beggar Maid“ all, nagu see anti välja USA-s. See raamat pälvis Kanada kindralkuberneri auhinna, mis on Kanada kõrgeim sellealane auhind, kokku on autor neid pälvinud kolm.

Raamatu läbi lugenuna tundub mulle, et tegelikult on päris suur vahe, kumma pealkirja järgi sellesse suhtuda. Beggar Maid (Kerjustüdruk) on (hellitus)hüüdnimi, mille peategelasele annab tema abikaasa, kes ise rikkana sündinud. “Who do you think you are?” (“Kes sa enda meelest oled?”) aga on raamatu viimane peatükk, kus selle küsimuse esitab Rose’i õpetaja, kui viimane on püüdnud klassis silma paista. See küsimus saadab teda kogu elu, sama küsib ka kasuema, kui tüdruku peale vihastab. Tuntuks saamisele vaatamata jääb kõigi juttude läbiv peategelane Rose, kelle elu kirjeldatakse lapsepõlvest kuni vanema eani, eneses ja oma saavutustes kahtlema.

Natuke raskusi oli mul arusaamisega, millal Rose siis õieti sündis, sest räägitakse depressiooniaastatest ja Rose’i väga varases lapsepõlves nimetati I maailmasõda, milles Rose’i isa gaasirünnakus kannatada sai, viimaseks; samas tundub, et biitlite San Franciscos käimise ajal oli ta vaid veidi üle 20, see aga oli 1966. aastal.

munrobeggarmaidRose kasvab üles vaeses väikeses linnakeses isa, kasuema ja noorema venna seltsis. Ta on ärksa vaimu ja kujutlusvõimega laps, kes sageli kombib piire suhtlemises ja ei suuda õigel ajal peatuda kasvõi keretäiest pääsemiseks, sest väljend „kuninglik keretäis“, millega teda ähvardatakse, paneb ohust tagasitõmbamise asemel tööle fantaasia, milles talle kangastuvad puudega ääristatud avenüü, pealtvaatajad, valged hobused ja mustad orjad ning punaselt voolavad vereojad. Kasuema Flo on rasket tööd tegev asjalik naisterahvas, isa naiseideaal, kes ei jää kunagi, käed nõudepesuvees, unistama (Rose’iga juhtub seda tihti). Ta pole haritud, Spinoza on tema arvates mingi taim, mida ta abikaasa kavatses istutada, kuid ta on energiline ja praktiline, suudab teha ja säästa raha. Ei saa öelda, et Flo lapsesse halvasti suhtuks, kuid Rose tunnetab ema puudumist teravalt ja püüab meeleheitlikult pälvida isa heakskiitu.

Ta ei ole selline, nagu isa sooviks, temas on kõik need loomuomadused, mille isa endas maha on surunud – unistamine, edevus, uhkeldamine; samas teab Rose, et isas on terve teine komplekt tundeid – uhkus (segatud ärritusega) tütre andekuse üle ja tema tunnustamine sellisena nagu ta on, aga seda komplekti ta nähtavale ei too, see on hästi varjatud.

munrowhodoRose saab stipendiumi ja pääseb kolledžisse, kus ta tutvub oma abikaasa Patrickuga, kes on rikas, nad saavad tütre ja üsna õnnetu abielu kestab 10 aastat, kuid lõpuks on Rose ikkagi üksi vananev naine, kelle karjäär näitlejana on olnud pidevas kõikumises, vahepeal on ta töötanud õpetajana kolledžites, juhtinud küllaltki tuntud telesaateid. Tütar jääb elama isa juurde ja võõrdub emast. Rose’il pole ka väga püsivaid tõelisi sõpru, kelle toetuda. Palju tähelepanu on klassivahedel: kuigi Rose õpib rääkima oma lapsepõlve kohutavaid lugusid nagu põnevusjutte, mida seltskond ahhetades kuulab, on isegi hea sõbranna suhtumisest tunda, et ta võis küll käia kolledžis, kuid see oli täiesti vale sorti.

Üks elu, milles ei ole midagi ebatavalist, kuid mis on just nii ebatavaline kui üks elu olla võib. Siin ei ole lugu, mille pärast seda raamatut lugeda. Raamatu peatükid hüppavad ajas, vahele on põimitud tagasivaateid kooliajast ja linnakese elust ning selle värvikatest elanikest. Dialoogi on ülivähe, aga jutustamises on peent detailitäpsust ja kuidagi ootamatuid mõtteid, mis teevad lugemise nauditavaks. Päris raske oli valida, aga stiilinäiteks üks lõik loo lõpust, milles Rose’ile ennustati, et ta kohtab meest, kes muudab tema elu. (Tegelikult see muutiski Rose’i elu, sest täpselt nagu ta oli tööle saadetud lahkumisavalduses valetanud, sai ta Vancouverist tööpakkumise.)

munrobeggarmaid2Kohanud meest, kelle ta arvab olevat endale ennustatud, ütleb ta tollele: “You are the man for my life!” ega näe teda enam. Tegelikult ei oota ta väga kaua, eeldades, et mees tuleb nädalavahetusel või helistab. Kui seda ei juhtu, pakib Rose mõned asjad ja sõidab ära. Ta jätab tööle kirja, et peab sõitma Torontosse sõbra surivoodile, ning lihtsalt sõidab minema. Ta peast kerivad lakkamatult läbi stsenaariumid, mis oleks, kui mees seisaks just praegu tema lävel ja ootaks; mis oleks, kui nad elaksid koos, kas nad oleksid õnnelikud või tüdiksid ruttu; igasse teelolevasse kohvikusse sisenedes mõtleb ta, et mees võib seal olla, ning värvib enne hoolikalt huuli. Ühel hommikul: “She went into the café and ordered coffee and fried eggs. She sat at the counter looking at the usual things there are behind café counters – the coffeepots and the bright, probably stale pieces of lemon and raspberry pie, the dick glass dishes they put icecream or jello in. It was those dishes that told her of her changed state. She could not have said she found them shapely, or eloquent, without misstating the case. All she could have said was that she saw them in a way that wouldn’t be possible to a person in any stage of love. “

Kaja Kleimann

Alice Munro pilt on pärit siit.