Archive for the ‘Mäesepp, Hele-Kaja’ Category

Elena Ferrante “Üksilduse päevad”

Ferrante, Elena.  Üksilduse päevad.  Tlk. Tiina Randviir .- Tln.,”Varrak”, 2014. (Moodne aeg)

Autori kohta on öeldud, et ta on kõige paremini tuntud “vähetuntud”  kirjanik. Tegu on erakordselt privaatse inimesega, kellest pole peaaegu midagi teada ja keda lugejad pole isegi näinud. Arvatakse, et Elena Ferrante on varjunimi, aga kes peitub edukate romaanide taga, pole siiani teada. Ta keeldub igasugustest reklaamikampaaniatest. Eesti keeles on kahjuks ilmunud ainult see raamat.ferranteuksildusepaevad

Romaan “ Üksilduse  päevad “ tõusis kohe pärast ilmumist 2002. aastal raamatute müügitabelite tippu ja sellest on vändatud ka film. Lugu kirjeldab tavalise abielunaise järk-järgulist allakäiku, kui mees ta  kahe väikse lapsega maha jätab. Minategelane Olga leiab end koduseinte vahele lõksu püütuna ja on sunnitud oma hirmudele näkku vaatama, et kuidagi mõistuse juurde jääda ja oma eluga edasi minna.

Katkend romaani algusest: “Ühel aprillikuu pärastlõunal, kohe peale lõunasööki, teatas minu abikaasa, et kavatseb mu maha jätta… Mees ütles, et ta on segaduses, teda vaevavad kohutavad väsimuse, rahulolematuse, võib-olla arguse hetked. Ta rääkis kaua meie viieteistaastasest abielust, lastest, ning tunnistas, et tal pole ei neile ega mulle midagi ette heita… Seejärel võttis ta kogu süü juhtunu pärast enese kanda ja pani väisukse enda järel kinni, jättes mu tardunult kraanikausi kõrvale seisma.” 

Naisel, kes on truult meest ja  lapsi teeninud ja kodu korras hoidnud, lööb selline asi muidugi jalad alt. Ta loodab, et mees tuleb  tagasi, aga kui järgneb täielik teadmatus,  kus või kellega ta on,  algabki allakäik. Ta ei hoolinud enam oma välimusest, muutus kõige suhtes apaatseks, oli kuri lastele, unustas isegi lastele süüa teha. Tekkisid probleemid arvetega,  telefon pandi kinni. Kord kui nägi tänaval oma meest uue naisega, tormas talle kallale, peksis, tõukas pikali ja lõi jalgadega. “Mida ma ikka võisin teha, olin kaotanud kõik, pöördumatult“, ütleb minategelane. Kodus võttis peotäie tablette ja klaasi konjakit,  viimasel hetkel siiski viskas need ära. Tormas üheöö suhtesse naabrimehega. Mis veel edasi juhtus ja milliste sündmuste ajel ta oma eluga edasi minna suutis, sellest jutustabki see huvitav psühholoogiline romaan.

See on raamat neile lugejatele, kellele meeldivad romaanid  elust enesest.

Hele-Kaja Mäesepp

Sarah Addison Allen “Virsikupuu saladus”

Sarah Addison Allen. Virsikupuu saladus. Eesti Raamat. 2013. “Nüüdisromaan”SarahAddisonAllen

Autor on sündinud, üles kasvanud ja elab Põhja-Carolinas Ashville`is. Seal on ta kirjutanud ka kõik oma neli romaani, millest kaks , “ Imeline aed “ ja “Virsikupuu saladus”, on eesti keeled tõlkinud Eva Velsker.

Tema raamatutes on maagiat. “Virsikupuu saladust” peetakse Ameerika kirjanduse Lõuna maagilist realismi esindavaks teoseks.

Raamatu tegevus toimub erakordselt kaunis piirkonnas, Walls of Wateri linnakeses, mida ümbritsevad kosed. Linnas valmistutakse uhke häärberi Blue Ridge Madam taasavamiseks ja kohaliku naisteklubi 75. aastapäeva pidulikuks galaõhtuks. Paxton Osgood, kelle perekond on häärberi taastamise enda peale võtnud, tahab avaldada galal austust kahele veel elus olevale klubi asutajaliimele. Üks on Paxtoni vanaema Agatha ja teine Willa Jacksoni vanaema Georgie. Pidulik sündmus läheneb, jäänud on veel vaid häärberi kõrval kasvava viljumatu virsikupuu asendamine iidse tammega, kui tööde käigus tuleb üles kaevatud puu juurte alt päevavalgele l u u k e r e. Romaanis hakkab villa elama oma elu, sellest saab midagi enamat kui lihtsalt hoone.allen virsikupuu saladus

“Virsikupuu saladus” on raamat kahest suguvõsast ja üle põlvkondade ulatuvast sõprusest ja andestamisest. Raamat eeldab, et sõprus võib olla “elav ja hingav asi” – midagi, mis ärkab ellu selsamal hetkel, kui tekib, ega kao lihtsalt seepärast, et seda enam ei tunnistata (lk. 99.) Läbivaks teemaks on ka juurte teema ja tegelaste heitlused oma koha otsinguil kodulinnas.

Raamatut võib soovitada lugejatele, kes loevad tõsisemaid “naistekaid”, kes armastavad saladustega lugusid ja kellele meeldivad suguvõsaromaanid.

Hele-Kaja Mäesepp

Sarah Addison Alleni pilt on pärit tema kodulehelt. 

Kate Grenville “Sarah Thornhilli lugu”

kategrenvilleKate Grenville (s. 1950) “Sarah Thornhilli lugu” (Eesti Raamat, 2013, sari Nüüdisromaan; originaalis 2011) on jätkuks romaanile “Salajane jõgi” (Eesti Raamat, 2009; originaalis 2005). Mõlemad romaanid on pühendatud Austraalia aborigeenidele – mineviku, oleviku ja tuleviku omadele. Minategelane Sarah lõpetab romaani sõnadega: “Ma saan rääkida ainult seda, mida tean. Julmused ja kuriteod, viletsus igal pool. Kuid kõikidest sooritatud kuritegudest halvim oleks lasta sel lool minema lipsata. Niipalju kui see väärt on, pidi minu lugu aset leidma koos kõigi teistega.”

grenvillesarahTegevus toimub 19. sajandil. William Thornhill on Thamesi paadimees. Elu on karm ja konkurents tihe. Vaesus ajab varguste väärale teele, kus vähimagi ettevaatamatuse korral varitseb kinnikukkumise oht. Nii lähebki ja Thorhillile mõistetakse eluaegne karistus, ta saadetakse Austraaliasse sundasumisele. Koos armastatud naise ja pojaga jõuab Thornhill Uus-Lõuna-Walesi. Olud on kasinamad kui kunagi varem, kuid see on uus algus, ja mis peamine, pere on temaga. Seal sünnib ka Sarah , Thornhillide kuues laps. Sarah kasvab üles, teadmata midagi oma perekonna tumedast saatusest, sest tema isa on ennast üles töötanud, haljale oksale jõudnud ega vaata enam kunagi tagasi. Ometi mõjutab see saladus tema laste käekäiku ja sel päeval, kui Sarah tumeda minevikuga silmitsi seisab, hakkab ta maailma nägema hoopis teisiti. Kuritegude mahavaikimine on suurim kuritegu ja Sarah tunneb, et nendest lihtsalt peab rääkima, sest kõik tehtud teod surevad koos inimestega ja kantakse kohta, kust mitte miski neid enam tagasi ei too. Grenwille on öelnud, et kuigi romaani tegevus toimub 19. sajandil, räägib see raamat Austraalia ajaloo inetutest saladustest, mille on päranduseks saanud ka tema põlvkond.grenvillesalajanejogi

“Sarah Thornhilli lugu” võib lugeda ka iseseisva raamatuna, aga soovitan lugeda mõlemaid raamatuid. Ma polnud “Salajast jõge” varem lugenud, kuid peale “Sarah Thornhilli loo” tekkis kohe tahtmine ka esimene raamat läbi lugeda. Parem on seda teha õiges järjekorras.

Hele-Kaja Mäesepp

Kate Grenville’i pilt on pärit siit.

Käbid ja kännud

“Käbid ei kuku kännust kaugele” on tore väljend inimeste puhul. Tean vanemate jälgedes käivaid põllumehi, elektrikuid, kunstnikke, muusikuid, näitlejaid, sportlasi ja teiste erialade esindajaid, kuid mulle tundub, et kirjandusinimesi on siiski kõige rohkem.
Koostasin isadepäevaks näituse “Käbid ja kännud” (isad ja pojad kirjanduses). Sellele järgnes mõte – aga miks ainult isad ja pojad, kui kirjandusega tegelevad ka emad ja tütred, isad ja tütred, emad ja pojad, aga mõnel puhul terve perekond ja isegi mitu põlvkonda.

                        Kirjanduslikud perekonnad

Jannsenid

I põlvkond
Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) – ajakirjanik, kirjanik. Lydia Koidula ja Harry Jannseni isa.

II põlvkond
Lydia Koidula (1843-1886) – luuletaja, näite- ja jutukirjanik.
Harry Jannsen (1851-1913) – ajakirjanik.

Ennod

I põlvkond
Ernst Enno (1875-1934) – luuletaja, Elin Toona vanaisa.

III põlvkond
Elin Toona (1937) – prosaist, luuletaja.

Suitsud

I põlvkond
Gustav Suits (1883-1956) – luuletaja, kirjandusteadlane, Maret ja Helga Suitsu isa. Abikaasa Aino Suits (1884-1969) – memuaarikirjanik. Maret ja Helga Suitsu ema.

II põlvkond
Maret Suits-Eslon (1914-1956) – luuletaja
Helga Suits-Kangro (1924-1999) – lastepsühhiaater, prosaist.

Ojamaad

I põlvkond
Lii Ojamaa (1892-1979) – tõlkija. Jüri Ojamaa ema.

II põlvkond
Jüri Ojamaa (1932) – tõlkija ja toimetaja. Liisi Ojamaa isa.

III põlvkond
Liisi Ojamaa (1972) – luuletaja, tõlkija.

Hiir/Sinijärv

I põlvkond
Erni Hiir (1900-1989) – luuletaja. Karl Martin Sinijärve vanaisa.

III põlvkond
Karl Matrin Sinijärv (1971) – luuletaja.

Rauad

I põlvkond
Mart Raud (1903-1980) – luuletaja, prosaist, näitekirjanik, Eno ja Anu Raua isa. Abikaasa Lea Raud (Nurkse) (1904-1960) -lastekirjanik. Eno Raua ema. Abikaasa Valda Raud (1920) – tõlkija. Anu Raua ema.

II põlvkond
Eno Raud (1928-1996) – lastekirjanik, prosaist ja tõlkija, Rein, Mihkel ja Piret Raua isa. Abikaasa Aino Pervik (1932) – lastekirjanik, prosaist, tõlkija. Rein, Mihkel ja Piret Raua ema.
Anu Raud (1943) – prosaist.

III põlvkond
Rein Raud (1961) – luuletaja, prosaist, tõlkija.
Mihkel Raud (1969) – muusik, prosaist.
Piret Raud (1971) – lastekirjanik.

Viidingud

I põlvkond
Paul Viiding (1904-1962) – luuletaja, prosaist, tõlkija. Abikaasa Linda Viiding (1906) – tõlkija. Juhan Viidingu ja Mari Tarandi vanemad.

II põlvkond
Juhan Viiding (1948-1995, kasutanud pseudonüümi Jüri Üdi) – luuletaja, näitekirjanik. Elo Viidingu isa.

III põlvkond
Elo Viiding (1974, kasutanud pseudonüümi Elo Vee) – luuletaja, prosaist.

Hindid

I põlvkond
Aadu Hint (1909-1989) – prosaist. Abikaasa Minni Nurme (1617-1994) – luuletaja, prosaist, tõlkija. Päärn ja Miina Hindi ning Eeva Pargi vanemad.

II põlvkond
Päärn Hint (1943) – luuletaja.
Miina Hint (1945) – luuletaja, prosaist.
Eeva Park (1950) – luuletaja, prosaist.

Sangad

I põlvkond
August Sang (1914-1969) – luuletaja, tõlkija. Abikaasa Kersti Merilaas (1913-1986) – luuletaja, lastekirjanik. Joel Sanga isa ja ema.

II põlvkond
Joel Sang (1950) – luuletaja, kriitik, tõlkija.

Jõgi/Kaevats

I põlvkond
Olev Jõgi (1919-1989) – kriitik ja tõlkija. Mall Jõgi (Kaevats) isa.

II põlvkond
Mall Jõgi (1947) – kriitik, ajakirjanik. Mihkel Kaevatsi ema.

III põlvkond
Mihkel Kaevats (1983, kasutanud pseudonüümi Olev Olematu) – luuletaja, kriitik.

Krossid

I põlvkond
Jaan Kross (1920) – prosaist, luuletaja, tõlkija,  Kristiina Rossi ja Maarja Unduski isa. Abikaasa Helga Kross (1917-1998) – tõlkija, Kristiina Rossi ema. Abikaasa Ellen Niit (1928) –luuletaja, lastekirjanik, Maarja Unduski ema.

II põlvkond
Kristiina Ross (1955) – tõlkija, kriitik, keeleteadlane. Johanna Rossi ema.
Maarja Undusk (1959, kasutanud pseudonüümi Madli Morell) – luuletaja. Ingel Unduski ema. Abikaasa Jaan Undusk (1958) – näitekirjanik, tõlkija, kriitik. Ingel Unduski isa.

III põlvkond
Ingel Undusk (1988) – dramaturg, näitekirjanik.
Johanna Ross – kriitik, kirjandusteadlane.

Välid

I põlvkond
Heino Väli (1928-1990) – lastekirjanik, prosaist. Abikaasa Silvi Väli (1931) – tõlkija. Katrin Hallase isa ja ema.

II põlvkond
Katrin Hallas (Väli) (1956) – luuletaja. Kirsti Oidekivi  – luuletaja. Abikaasa Hasso Krull (1964) – luuletaja, kirjandusteadlane. Linda-Mari Väli isa ja ema

III põlvkond
Linda-Mari Väli – proosaautor

Runnelid

I põlvkond
Hando Runnel (1938) – luuletaja, esseist. Abikaasa Katre Ligi (1953) – luuletaja. Simo ja Klaus Eduard Runneli isa ja ema.

II põlvkond
Simo Runnel  (1977) – luuletaja.
Klaus Eduard Runnel (   ) –luuletaja.

Ehinid

I põlvkond
Andres Ehin (1940) – luuletaja, prosaist. Abikaasa Ly Seppel (1943) – luuletaja, tõlkija.  Kristiina Ehini vanemad.

II põlvkond
Kristiina Ehin (1977) – luuletaja ja tõlkija

Kaplinskid

I põlvkond
Jaan Kaplinski (1941) – luuletaja, esseist, tõlkija. Elo-Mall Toometi, Lauris, Lemmit ja Maarja Kaplinski isa. Abikaasa Tiia Toomet (1947) – lastekirjanik, luuletaja, prosaist. Elo-Mall Toometi, Lauris ja Lemmit Kaplinski ema.

II põlvkond
Maarja Kaplinski (1964) – tõlkija.
Lauris Kaplinski (1971).
Lemmit Kaplinski (1980) – luuletaja.
Elo-Mall Toomet (1981) – luuletaja.

    Isad ja pojad

Paul Rummo (1909-1981) – luuletaja ja prosaist.
Paul-Eerik Rummo (1942) – luuletaja, näitekirjanik, tõlkija.

Oleg Mutt (1920-1986) – keeleteadlane ja tõlkija.
Mihkel Mutt (1953) – prosaist.

Albert Uustulnd (1925-1997) – prosaist.
Lembit Uustulnd (1952) – prosaist.

Hans Luik (1927) – tõlkija, näitekirjanik, prosaist.
Hans H. Luik (1961) – näitekirjanik, publitsist.

Ain Särg (1932-1997) – prosaist.
Ilmar Särg (1955) – prosaist, luuletaja.

Vallo Raun (1935) – prosaist, näitekirjanik.
Mait Ando Raun (1963) – prosaist, publitsist.

Enn Vetemaa (1936) – prosaist, näitekirjanik.
Markus Vetemaa (1965) – luuletaja, prosaist.

     Isad ja tütred

Ado Reinvald (1847-1922) – luuletaja.
Liisa Perandi (1879-1946) – prosaist.

Eduard Laaman (1888-1941) – kultuuriloolane, kirjanduskriitik.
Ilona Laaman (1934) – luuletaja ja tõlkija.

Jaan Rummo (1897-1960) – lastekirjanik, toimetaja.
Maimu Linnamägi (1922-1988) –lastekirjanik.

Erni Krusten (1900-1984) – prosaist, luuletaja, laste- ja näitekirjanik.
Reet Krusten (1934) – kirjandusteadlane, kriitik.

Julius Oengo (1901-1941) – lastekirjanik, luuletaja.
Lembe Hiedel (1929) – tõlkija , toimetaja.

Richard Iher (1910-1980) –luuletaja, prosaist.
Leili Iher (1941) – luulekriitik.

Oskar Kuningas (1911-1997) – kirjandusloolane, tõlkija, ajakirjanik.
Astrid Reinla (1948-1995) – prosaist, luuletaja, näitekirjanik.

Grigori Skulski (1912-1987) – prosaist, näitekirjanik.
Jelena Skulskaja (1950) – luuletaja, kriitik.

Raimond Kaugver (1926-1992) – prosaist, näitekirjanik.
Katrin Kaugver (1950) – tõlkija.

Kulno Süvalep (1929-1996) – näitekirjanik.
Ele Süvalep (1951) – kirjandusteadlane, kriitik.

Andres Allan (1965-1988) – luuletaja.
Joanna Ellmann (1988) – luuletaja.

   Emad ja tütred

Madde Kalda (1903-1984) – prosaist.
Maie Kalda (1929) – kirjandusteadlane, kriitik.

Valeeria Villandi (1924) – luuletaja.
Viire Villandi (1955) – luuletaja.

Leelo Tungal (1947) – luuletaja, prosaist, lastekirjanik.
Maarja Kangro (1973) – luuletaja.

Doris Kareva (1958) – luuletaja.
Maria Lee (1984) – luuletaja.

        Emad ja pojad

Rita Tasa (1930) – tõlkija, kirjandusteadlane.
Toivo Tasa (1951) – tõlkija, kirjandusteadlane, diplomaat.

Kui kellelgi on parandusi, täiendusi, kommentaare – andke palun teada.

Hele-Kaja Mäesepp

Penny Vincenzi “Ajastu ahvatlused”

Vincenzi, Penny.  Ajastu ahvatlused .- Varrak, 2005 – 2007.

Ma pole küll lugenud kõiki “Varraku” ajaviiteromaani sarja raamatuid, kuid julgen arvata, et Penny Vincenzi triloogia “Ajastu ahvatlused” on üks huvitavamaid nendest. Kellele on meeldinud John Galsworthy “Forsyte`ide saaga”, see võib julgelt kätte võtta ka selle teose.

Vincenzi on loonud 20. sajandi Lyttonite kirjastusperekonna saaga, mille tegelased oma kirgede, pettumuste ja saavutustega on väga värvikad ja meeldejäävad. Tegelasi on väga palju ja tegevus toimub Londonis, New Yorgis ja ka maakohtades. Kõrgaadlisoost Celia Beckenhamist saab juba kaheksateistkümne aastaselt Oliver Lyttoni abikaasa. Tal aga ei ole kavatsustki jääda lihtsalt oma mehe naiseks ning ta asub kirjastuses tööle. Tema tee ristub rängas vaesuses vireleva Sylvia Milleri eluga ning Celia võtab Sylvia noorima tütre oma perekonda, võimaldades talle hoopis teistsugust tulevikku, kui tüdrukul muidu ees oleks avanenud. Järgnev tegevus toimub Esimese maailmsõja järgsel Inglismaal. Oliver naaseb sõjast füüsiliselt ja vaimselt muserdatuna. Julgel ja tahtejõulisel Celial, kes on harjunud elult kõike saama, on raske sellega leppida. Celia tunde-ja abielu pannakse tõsisele proovile, kui tema ellu astub võluv kirjanik Sebastian Brooke. Omakorda pingestavad pidevad probleemid prestiižikas perekirjastuses, millest mõned ähvardavad areneda skandaalideks ja kirjastuse koguni laostada. Kõige taustal edenevad romaani teiste tegelaste värvikad arengulood. Saame aimu ka sotsiaalsest ja soolistest ebavõrdsustest ning sõjajärgse Inglismaa majandus- ja seltsielust. Seni suhteliselt muretult kulgenud elu hakkab ohustama lähenev Teine maailmasõda. Lyttonite ilusad kaksikud Adele ja Venetia on 1928 aastal oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval kindlad, et neid ootab ees ilus tulevik. Sõjaga muutub kõigi elu aga pöördumatult. Lyttonsi kirjastusele on ühtaegu suureks ohuks nii natsid kui ka perekonna enda saladused, kõiki neid teab üksnes Celia. Lytonite kolmas põlvkond peab tulema toime uute murede ja katsumustega, ning neid on nii isiklikke kui töiseid.

Triloogia osad on “Kaugeltki mitte ingel”, “Midagi ohtlikku” ja “Kiusatusse”. Iga osa ilmus kahe raamatuna, kokku kuus raamatut. Meil ilmus raamat kolme aasta jooksul, nii et uut osa pidi ootama üle poole aasta. Kadestan inimesi, kel on nüüd võimalik lugeda kogu saagat ühe korraga. Selleks annab võimaluse ka pikem pühade periood. Head lugemist!

Hele-Kaja Mäesepp

Danielle Steel “Vanaema Dan”

Steel, Danielle   Vanaema Dan / Tlk. Inger Traat. – Ersen, 2000.

Selle romaani vastu tekkis mul huvi, kui üks lugeja raamatut tagastades ütles, et see oli nii masendav, aga köitev raamat.
“Vanaema Dan” jutustab  ajaloo kummalistest keerdkäikudest. Danielle Steel meenutab meile üht nukrat tõsiasja, nimelt seda, kui vähe me enamasti teame neist, kes elasid enne meid. Romaani alguses jätab vanaema lapselapsele  mälestusesemeid täis karbi näol päranduse: ootamatu võtme ammu  unustatud imelisse aega, mil vanaema elus valitsesid veel noorus, ilu,  armastus ja unistused.steelvanaemadan
Oli 20. sajandi algus, kui üks emata jäänud seitsmeaastane tüdruk astus Peterburi balletikooli madame Markova klassi. Seitsmeteistaastaselt oli Danina Petroskovast saanud kuulus baleriin, keisri ja keisrinna lemmik, keda kutsuti korduvalt oma kitsamasse perekonnaringi külla.
“Danina elas, hingas, töötas ja eksisteeris üksnes balleti jaoks. Ta oli täiuslik baleriin… Daninale oli ballett tema südameasi, liikumapanev jõud ja see mis tema hinge toitis… Danina jaoks ei eksisteerinud maailmas midagi muud peale balleti… Seetõttu tantsiski ta nõnda oivaliselt.”
Kuid siis tuli Esimene maailmasõda, üks erakordne mees ja armastus ning kohutavate tagajärgedega õnnetus. See kõik andis Danina elule täiesti teise
suuna ning kui Venemaal puhkes revolutsioon, tsaari perekond hukati, oli Danina sunnitud tegema raske otsuse, mis oleks peaaegu murdnud ta südame, sest maailm tema ümber muutus alatiseks. Romaani viimastel lehekülgedel tunnistab minategelane, Ameerikas sündinud lapselaps :
” Mulle oli ta lihtsalt vanaema Dan oma naljakate kübarate ja rulluiskudega, sädelevate silmade ja oivaliste küpsistega… Kuidas võisime mõelda, et see oligi kõik, mis temas leidus, kui temas oli ometigi nii palju enam? Kuidas küll võisin ma arvata, et see tilluke naisterahvas luitunud mustas kleidis on sama isik, kes ta oli nooruses? Miks me arvame, et vanad inimesed on alati olnud vanad? Miks ei osanud ma teda ette kujutada punases hermeliinnahkadega ääristatud sametkleidis või varvaskingades keisrile “Luikede järve” tantsimas? Kõik saladused oli ta pidanud endale… Ainus asi, mida nüüd kahetsen, on see, et tundsin teda tema eluajal nii pealiskaudselt, et teadsin nii
vähe tema minevikust.”
Sobiv lugemisvara neile, kellele meeldivad armastusromaanid, kus  peale
armastuse on ka midagi muud  ning “magusast” armastusest on asi kaugel.

Hele-Kaja Mäesepp

Lehte Hainsalu “Viis minutit pärast vihma”

hainsaliviisminutitSee romaan on jätkuks väga viljaka autori 1997. a. ilmunud raamatule “Viis minutit enne vihma”. Seepärast soovitan neile, kes varemilmunud romaani pole lugenud, enne käeoleva teosega tutvumist seda teha. Romaani peategelane, 92-aastane Juuli veedab oma elu viimased päevad vanadekodus. Omavahel põimuvad kolm liini: peategelase varasem elu, tema mõtisklused elust ja inimestest ning tõetruu vanadekodu argipäeva kujutamine. Pärast surma vaatab Juuli veel kord tagasi oma elule, nüüd juba teisest vaatenurgast, leebe valgusvaimu naeratuse saatel. Nauditav on Hainsalu suur sisseelamisvõime oma tegelasesse, mille ta saavutab eelkõige sõna kaudu. Kuna Juuli räägib Vändra murrakut, siis on autor seda spetsiaalselt uurinud. Hainsalu toob elu ilu ja valu lugejale väga lähedale. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta elu ilu märkab. Inimene on eatu ja vanadust kui niisugust pole olemas. Raamatu väärtuseks ongi see, et ta aitab meil kujundada positiivset mõtteviisi. Romaani kohta võib öelda, et see on rõõmsa suremise raamat, kuna lõpeb sõnadega: “Ja tema kerkib üles oma hiilgava tähe poole, kerge kui hommikutuul, rõõmus kui õunaõis, õnnelik kui armuohe, täiuslik kui unistus, andeks saanu ja andeks andnu.”

Hele-Kaja Mäesepp

Maailmarändur

maailmarandurVäga tore luulekogu lugemiseks neile, kes armastavad reisida ja rännata. Olen ise palju reisinud ja seepärast oli mõnus lugeda luuletusi, mis andsid edasi muljeid ja mälestusi kohtadest, kus ka ise olen viibinud. Näiteks leidsin ilusaid luuletusi paikadest, kus sai käidud NSV Liidu ajal:  Aira Kaal  “Ma ei lahku sust enam, Sevan”, Jaan Kaplinski  “Baikal”  ja veel palju teisi.

Luulekogu koostaja Tiit Pruuli on ka ise maailmarändur ja kirjandusesõber. Raamatu selgrooks on geograafiline maailm, millele on toodud näiteid eesti luule ajaloost üsna selle algusest, Kristjan Jaak Petersonist peale, kuni Kristiina Ehini ja Simo Runnelini. Kujuteldav rändaja läheb Eestist välja lõuna poole Lätti ja Leetu, sealt edasi Kesk-Euroopasse, siis Skandinaaviasse, see järel põikab Lõuna-Euroopasse, kust üle Kaukaasia juba Aasiasse, sealt Aafrikasse, üle ookeani Lõuna-Ameerikasse ja Põhja-Ameerikasse. Kokku on luuletusi 55 riigi kohta. Kõige rohkem luuletusi on Venemaa ja Soome kohta.  Ühelt poolt on need reisimärkmed, põgusad pildid sellest, mida kodust kaugemal on nähtud, mõtted, mida eksootika või igatsus on äratanud. Teisalt on tegemist siiski luulega ja selle võimalused on väga avarad   Raamatu lõputsüklis on üldine rännuluule, ilma konkreetset kohta väljendamata. See on väljaminek väikesest teivasjaamast ja igatsus kodu järele, kus “õitsvad valged ristikheinad”. Siin on kõige suurem luule kontsentratsioon kogu raamatus.

Suurem osa selle antuloogia luuletustest pärineb kaasaegsetelt autoritelt. Nendeks on eesti luule elavad klassikud, kõrgelt pärjatud suured lootused, kuid ka kõrvale jäänud või vähest tähelepanu pälvinud autorid. On palju otseseid reisimuljeid, maalilisi visandeid paikadest, kus on rännatud või pikemalt peatatud. Harva on aga just see paik, millest kirjutatakse, luuletuse kirjutamise peamine ajend, pigemini on selleks kas maastikust või millestki muust tõukunud mõtte-uid.

 Eesti luule rikkalikust varasalvest leiab igaüks oma: kes ennoliku sisekaemuse, kes muljeid mälestusi kord nähtud maadest ja maastikest. Sellelaadse luule lipukirja on 1963. aastal kirja pannud Jaan Kross poeemis “Maailma avastamine”. ( Jaan Kross “Kivist viiulid”, 1964)

 “…Ja kõik asuvad teele, sest kõik peavad asuma teele…”

Hele-Kaja Mäesepp

Heinrich von Kleist “Jutustused”

kleist“Michael Kohlhaas”, “Markiis di O”, “Maavärin Tšiilis”, “Kihlus Haitil”, “Locarno kerjusnaine”, “Leidlaps”, “Püha Cecilia ehk Muusika vägi”, “Kahevõitlus”.  Huvitavad ja põnevad lood, milledes tegevus toimub erinevates maades ja  erinevatel sajanditel (16. sajandist 19. sajandi alguseni)  Esmaskordselt ilmusid need jutustused 1810 ja 1811, olles saksa kirjanduse esimesed näited novellist.

Heinrich von Kleist (1777-1811) on  saksa  rahvuskirjanduse uhkus ja mõistus, üks saksapärasemaid kirjanikke, poeedina ainulaadne, inimesena harvaesinev natuur. Kleist oli inimene, kes ei osanud võtta asju kergelt, kellele oli võõras mahendav huumor, kes oli kutsutud erakordseiks ülesandeiks, pingutuseks, vastutuseks, võitluseks, kes pidi kõiges täie tõsidusega lõpuni minema -“kas kõik või ei midagi”-tüüp. Ta elas vabakirjanikuna rahutut rändurielu, kusagil pikemalt paigal püsimata. Murtud mehena võtab ta endalt elu, olles vaid 34 aastane.  Novellides on vaoshoitud kirglikust, motiivide täpsust, kompositsioonilist pingsust, jutustamise tihedust ja hoogu, psühholoogilist plastilisust tegevuses väljenduva õige nüansi kaudu, stiili talitsetuse kontrasti aine põrutavusega.  Kleist näeb leppimatut konflikti ideaali ja tegelikkuse, indiviidi ja ühiskonna vahel. Tähtsamate tegelaste traagika on see, et kaotanud pinna jalge alt, tormavad nad sõgedalt hukatusse. Kleisti jutustajakeel on midagi täiesti ainulaadset “Ta tuleb ilma punktipausita toime 25-trükirealise kaudse kõnega, milles üksteise kannul kihutavad mitte vähem kui kolmteist “et-i”,  lõpus on “lühidalt et”, aga see pole veel lõpp, sest järgneb veel üks  “ja et”” (Thomas Mann). Köitev raamat vahelduseks kaasaja kirjanduse lugemisele.

Hele-Kaja Mäesepp

Anatoli Nekrassov “Emaarmastus”

Huvitav ja õpetlik raamat paljude elust võetud näidetega. Soovitav emadele ja naistele, kes tahavad emaks saada.nekrassovemaarmastus

Raamatus sisalduvad teadmised võimaldavad leida võtit paljude eluliselt tähtsate küsimuste lahendamiseks. Autor käsitleb liigse emaarmastuse negatiivset külge, mis toob kannatusi vanematele, lastele kui ka tervele ühiskonnale. Kuidas on võimalik, et emaarmastus rikub ära lapse edasise elu? See on võimalik kui väärtuste süsteem on paigast ära s.t. et laps on armastuses esimesel kohal, aga peaks olema alles kolmandal kohal ( vt. lk. 82 ). Kui arvate, et see ei ole õige, on eriti soovitav see raamat läbi lugeda.

Samal teemal võiks lugeda Piret Ehrenpreisi artiklit “Kui emaarmastus ei lase vabaks” “Eesti Naise” selle aasta esimeses numbris.

Hele-Kaja Mäesepp