10 raamatut — Mai Põldaas

Tegin enda kümne raamatu valiku lähiminevikus loetud raamatute hulgast. Kui varasemaid mõjutusi mainida, siis lapsepõlves olid mu suurimad lemmikud Astrid Lindgreni, Eno Raua, Aino Perviku ja Ottfried Preussleri (algul “Väike nõid”, pärast “Krabat”) raamatud – mõni ime siis, et nüüd heameelega ulmet loen! Teismelisena ei olnud mul midagi kooli kohustusliku kirjanduse lugemise vastu – seda ilmselt tänu headele kirjandusõpetajatele, kes selle lugemise huvitavaks oskasid teha. Ja ühtlasi hakkasin kõrvale ise tasapisi ka koduse ja sugulaste-tuttavate raamaturiiulite sisu avastama.

Järgnevalt minu kümme raamatut, mida nimetan täiesti juhuslikus järjekorras. Ja inglise keelest tõlgitute puhul igaksjuhuks lisan, et ise olen lugenud originaale, kuid loodan, et tõlked eesti keelde on õnnestunud!

1. Sari “Eesti novell”, mida praeguseks on ilmunud neli köidet: 2018, 2019, 2020, 2021. Annab toreda ülevaate aasta jooksul ilmunud parimatest juttudest. Saab lugeda tuttavaid lemmikuid ja proovida uusi tulijaid.

.

2. Tõnis Vilu “Tundekasvatus”. Autori viimane raamat, kuid samahästi võiks siin nimetada ka kõik tema eelnevad luulekogud. Huvitav ja omanäoline autor eesti luules. Iga kogu on ise teemal ja oma kontseptsiooniga – põnev!

.

3. Frank Herbert “Düün”. Ulmeklassika, mille tõi päevakorda Denis Villeneuve’i suurepärane film. Raamat, mis on väga hästi ajale vastu pidanud ja mis on jätkuvalt (või uuesti) aktuaalne ühtviisi nii oma ajatute teemade, kui keskkonna teemadega.

.

4. Kazuo Ishiguro “Klara ja päike”. (Hetkel veel ei ole eesti keeles, kuid nägin, et Varrakul on see lähiaja plaanides.) Ishiguro delikaatne vaatlus sellest, mida tähendab olla inimene. Tehisintellekti teema on aktuaalne ja see lugu on jutustatud tehissõber Klara vaatest.

.

5. Markus Zusak “Raamatuvaras”. Teema ei ole uus, võib-olla isegi liiga üle ekspluateeritud, kuid see, kuidas autor oma lugu jutustab on geniaalne! Stiil loeb! Ning minu jaoks on see lugu ennekõike inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. Samuti on see tore lugu sõna, raamatu, lugemise tähtsusest, mida ei tohiks kunagi alahinnata.

.

6. Neil Gaiman “Eikusagi”. See, kuidas Neil Gaiman maailma näeb, on võrratu! Ehitada terve maailm sinna, kust teised lihtsalt mööda vaatavad – on ainulaadne oskus! Nagu seegi, kuidas Gaiman oma lugusid jutustab ja sinna alati ka huumori põimib – olgu teema kuitahes sünge.

.

7. Mehis Heinsaar “Unistuste tappev kasvamine”. Miks ma just selle raamatu siia valisin, on ilmselt Marge Nelgi toredate piltide pärast. Ja siinsed kummalised lood saab jutti läbi lugeda, kui muidu peab natuke tema juttude vahel pausi pidama!

.

8. William Gibson “Idoru”. Üks väheseid Gibsoni raamatuid, mis on olemas ka eesti keeles. Suurepärane, alati ajakohane, põnev, muutuv autor. Sellest raamatust saadik on mul aktiivne huvi Jaapani vastu. Gibsonil on kolm lemmiklinna, kus tegevus enamasti aset leiab: San Francisco, London ja Tokyo. Kaks esimest olid tuttavad, kolmas ootas avastamist!

.

9. Eric Klinenberg “Palaces for the people: how social infrastructure can help fight inequality, polarization, and the decline of civil society”. Midagi ka teadmiskirjandusest. Et see postitus on seotud raamatukogude teema-aastaga, siis Klinenbergi raamat on üks viimase aja suurepärasemaid raamatuid, mis näitab rahvaraamatukogude vaieldamatut vajadust avaliku ruumina. Siin on tore see, et sotsioloogina autor ei kuulu kuidagi erialaringkonda ning nii ei saa teda süüdistada mingisuguses kallutatuses vms. Sest ega raamatukogud ei ole asjad iseeneses, vaid ikka inimeste ja ühiskonna teenistuses.

.

10. Michel Houellebecq “Elementaarosakesed”. Kes veel paremini ja teravamalt lahkab kaasaega, kui mitte Houellebecq! See, ning „Kaart ja territoorium“, on mu arvates tema raamatutest kirjanduslikult kõige tugevamad.

.

.

Mai Põldaas

NÜÜD DÜÜN! Frank Herbert “Düün”

Sellest on möödas juba rohkem kui pool sajandit, kui Ameerika Ühendriikide algaja ulmekirjanik Frank Herbert kirjutas esialgu enamikest kirjastustest tagasi saadetud romaani „Düün“ (avaldatud 1965. a). Selle aja jooksul on „Düünist“ kujunenud teadusulme kultusteos, mida on maailmas müüdud enam kui ühtki teist raamatut sellest žanrist. Kuigi Herbert jõudis kirjutada „Düünile“ viis järge ja tema pojad veel tosina jagu osasid, peetakse olulisimaks ikkagi saaga esimest raamatut „Düün“ ja teist osa „Düüni messias“.

Herbert kirjutas „Düüni” veel enne, kui eesti keeles oli üldse olemas niisugune sõna nagu „ulme”. 1970. aastal ilmus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar kirjanik Henn-Kaarel Hellati artikkel „Ilukirjanduse põnevad provintsid”, kus autor kasutas esimest korda enda loodud sõna „ulme”. Enne seda oli levinud kohmakas sõnapaar „teaduslik fantastika”. Sõna võeti kiiresti laiemalt suhu ja nii püsib ta seal tänini. Vahel piisab ka ühe sõna leiutamisest, et end ajalukku jäädvustada. Tõsi, Herbert pidi veidi rohkem vaeva nägema.

Tänaseks on Eestis olemas isegi oma ulmeühing, mille asutaja Raul Sulbi kutsusime lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” „Düünile” pühendatud õhtule. Suures osas ulmekaugete klubiliste näppude vahele ja silme ette sattuski ulmeklassika tänu kinos jooksvale Kanada režissööri Denis Villeneuve’i samanimelisele filmile. Sulbil on õigus, kui ta ütleb filmi „Düün” kohta, et see on selline ulme, mida tahaks ulmet mittetundvale inimesele esimese asjana lauale pakkuda kui firmarooga.

Kirjapandule on üritanud elu sisse puhuda ka mitmed teised filmitegijad. Dramaatiliseima katse on teinud Tšiili juurtega prantsuse filmilegend Alejandro Jodorowsky, kelle üritusest sai üks kõige kuulsamaid filme, mis kunagi valmis ei saanud. Ja seeläbi üks kuulsamaid läbikukkumisi. Sellest omakorda on teinud väga hea filmi režissöör Frank Pavich, mis on muuhulgas hea õppetund selle kohta, kuidas kukkumise järel uuesti püsti saada.

Aga lõppeks, miks on üks pool sajandit vana fantaasia ajaproovile vastu pidanud ja pakub midagi ka kaasagsele ulmevõhikule? Isegi kui selles on üksjagu homofoobiat ja viiteid islamiusuliste vägivallalembusele – teemad, mida Villeneuve’i filmist enam ei leia? Üks põhjus peitub Raul Sulbi arvates selles, et teemad, mis olid aktuaalsed 1960tel, on päevakajalised ka täna, olgu nendeks siis ökoloogia ja loodusereostusega seonduv, narkootikumide tarvitamine, kosmosereisid või naftaressurssidega manipuleerimine. Teisalt suudavad saaga esimesed osad oma stiili ja jutustamisoskusega lugema naelutada ka need, kelle pilgud puurivad enamasti klassikalisema ilukirjanduse riiuleid.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja