10 raamatut — Meery Salu

Siin ongi nüüd need kümme raamatut, mis mulle esimesena meelde tulid. See ei tähenda seda, et ma olen neid kõiki mitmeid kordi lugenud või ma olen neist erilises vaimustuses. Need on need, mis on tekitanud minus mingis mõttes tugevama või meeldejäävama emotsiooni.

.

Ellen Niit
“Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda“

Raamat, mis mind lapsena end mitu korda lugema pani. Kas ma siis selle moraalist aru sain, ei mäleta. Aga nii lahe oli kujutleda, et kellegi voodi ümber käivadki loomad. Lapsena tahame ju kõik endale loomi ja võimalikult palju. Oma lastele riiulist unejuturaamatut otsides tuli vapper jänku jälle mu juurde ja kulus nii mulle kui mu pojale pähe. Mõni aasta tagasi kohtusime taas tänu uuele põlvkonnale. Meie pere kõikide laste vaieldamatu lemmik läbi aastakümnete.

.

Thor Heyerdahl ““Kon-Tiki” ekspeditsioon“

Minu esimene raamat „Maaim ja Mõnda” sarjast. Isa arvas toona, et 9-aastasel on seda vara lugeda. Seda enam tahtmine kasvas. Ja oligi haarav tekialune lugemine, lausa nii kaasakiskuv, et jäin ümbrust unustades raamatuga vahele. Ega siis laps süüdi ole, et üks paljunäinud ettevõtlik teadlane nii lihtsas keeles seiklusi edasi anda oskab. Ja lugedes sai selgeks, et elus on kõik võimalik ja kui huvitav on maailm. Siis tundus lausa kangelastegu üldse mingi ookeani lähedalegi minna, rääkimata sellise alusega seal seilamisest. Pärast selle lugemist rändasid kõik selle sarja raamatud minu lugemislauale. Ja sii juba muidugi vanemate nõusolekul.

.

P. L. Travers “Mary Poppins“

See raamat kingiti mulle, kui ma olin mumpsis. Ja kui hästi selle lugemine aitas haiguse vastu. Mida veel on inimesel vaja, kui on olemas üks põhjatu kott, kust tulevad täpselt õigel ajal kõik vajalikud asjad. Äkki sellepärast sisaldabki mu käekott siiani kõike eluks vajalikku. Sellest algas vist ka mu nõrkus vahvate kirjanduslike naiskujude suhtes. Ei häbene, et tahaksin siiani olla selline suure südamega inimene. Ja muidugi, kui tollases Noorsooteatris tuli lavale Marje Metsur Poppinsina, siis olin täielikult lummatud.

.

Gerald Durrell
“Minu pere ja muud loomad“

Südamlikult naljakas raamat inimestest ja loomadest, mida minu arust lugesid pärast eesti keeles ilmumist kõik imikust raugani. Väikese perepoja raugematu huvi kõikide loomariigi esindajate vastu tekitab tema emas ja vanemates vendades-ões mitte just kõige soojemaid tundeid. Aga kui mõnusa huumoriga on kogu peresiseseid suhteid kirjeldatud. Värvi lisab ka Korfu saare mitmekesine loodus ja kreeklaste temperament ning elustiil. Õppisin kindlasti hoopis teisiti paljudele asjadele vaatama ja loodus muutus lähedasemaks.

.

Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva“

See on raamat, mida olen tahtnud täiskasvanuna uuesti lugeda, et teada saada, kas rahuliku maatüdruku suhtumine ootamatustesse mõjub ka praegu nii imetlusväärselt naljakalt. Olin juba selle raamatu ilmudes peategelasest vanem ja nägin elu veidi teisiti. Aga nii mõnedki ütlemised on siiani meeles. Tungal on ikka võrratu kirjanik, kes oskab iga tegelase lugejale nii eluliselt huvitavaks kirjutada.

.

.

James Krüss
“Timm Thaler ehk müüdud naer“

Mäletan selle raamatu esimesest lugemisest lapsena vaid emotsiooni: kuidas saab üks inimene nii tobe olla. Ja mis täiskavanunagi lisada?

.

.

Epp Petrone ja Väike Myy
“Meie taluelu : memme nõuanded“

Ootamatu deja vu: kui palju sarnast on minul nende kahe naise tegemistega ja suhtumisega aiatöödesse. Pidev katsetamine aias. Kevadine hasart, et saab näpud mulda pista. Ja siis enda kirumine suure haarde pärast ja järgnev vaimustus uutest ja vanadest maitsetest. Ja taas on võimalus õppida nii mõndagi ja loomulikult ka ebaõnnestuda. Ja eks minugi mõtted ja nõuanded sarnanevad Myy omadega. Taas vahva raamat vahvatest naistest!

.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel“

Esimesel momendil oli teadasaamine selle raamatu ilmumisest minu jaoks tõsiselt ehmatav: teha Pärdist koomiksi laadne üllitis. Aga tegelikult see pakkus suurepärase elamuse. Meisterlikult kujutatud lihtsa suurmehe elu lapsepõlve, õpinguid ja konflikti tolleaegse valitsusega. Ja kui lahedalt on kujutatud helisid kontserdisaalis. Autori teostus ja lähenemine on nii peen ja mõnus. Kahjutunne oli suur, kui raamat läbi sai. Loodan, et tuleb ka järg. Jäi ju käsitlemata elu välismaal ja Pärdi keskuse loomine.

.

Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused: 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid“

Tänuväärse ettevõtmise tulemus on vajalik ning huvitav. Lugema hakates ei olnud ma kindlasti valmis selliseks avameelsuseks ja mitmekülgsuseks. Tõeliselt huvitav rännak läbi ajaloo. Õrnade naiste kangelaslikkus ootamatutes eluvõitlustes. On ju võrdlusmaterjali oma vanaemade, ema, tädide ja teiste tuttavate räägitud lugudes. On ju paljud minu ümber elanud samadel aegadel samades kohtades, aga ikka on nendes lugudes teised suhtumised, vaated ja juhtumised.

.

Veinika Västrik “Koome kaltsuvaiba“

Mõtlesin juba vahepeal, et ma ei pane seda siia nimekirja. Aga ei ole midagi teha. Tuleb enda vastu aus olla. Kui see esimeste seas meenus, järelikult on tema koht siin. Kangasteljed sain endale elukohta vahetades. Ja olin kohe kindel, et hakkan neil kunagi kuduma. Kus häda kõige suurem, seal tuleb abi. Ja siis see ilmus mulle ka abimees: raamat, mida ma olen pärast selle ilmumist arvatavasti kõige tihemini kätte võtnud. Asendamatu käsiraamat inimesele, kes saab harva oma hobile pühenduda. Ehe näide ühest õigest käsiraamatust: õhuke, konkreetne ja asendamatu. Autori tausta teades veel sügavam kummardus. Ja mahub käekotti!

.

Meery Salu

10 raamatut — Rita Roosileht

Minu kõige lemmikumad.

Kes ei teaks Ellen Niidu raamatut “Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Kes pani lõpuks pikk-kõrva uinuma? No ikka väike piiksuja-hiireke! Ei saanud sellega hakkama rebane, karu ega huntki. Jänesepoeg oli lugemislistis pea iga õhtu.

Rõõmsaks tegi tuju Aino Perviku raamat “Kaarist on kasu”. Tore, et raamatust ilmus hiljuti kordustrükk. Paeluvaks muutis Kaari-raamatu pabernuku komplekt koos erinevate riietega. Aino Perviku kiituseks peab ütlema, et on loodud tore kodune õhkkond (pühapäev ja argipäev, kuhu kuulus paljudel lasteaed) ja Kaari toimetustes oli nii palju tuttavlikku. Kõik see, mis mindki lapsena saatis.

“Kirju-Mirju” (I). Eesti kirjanike loomingu paremik lastele. Oli kaaslaseks pikkadel rongisõitudel Haapsallu. Lugeda aitas ema. “Mutionu pidu” (autoriks Alide Dahlberg) võis lugeda lauldes.

Eno Raua “Sipsik”. Ka väga kodu-lemb jutustus. Ilusad illustratsioonid, mida veel tahta!

Heljo Mänd “Seitse paid”. Väga silmapaistev kujundus. Sisaldas lemmikluuletust “Võilill”, mis osales laulukonkursil “Entel-tentel”. Samal põhjusel sai armsaks Ellen Niidu raamat “Karud saavad aru”. Sealseks luuletuseks oli “Kati karu”.

Ei jäänud lugemata ja said lemmikuteks muinasjutud: “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, “Lumeeit”, “Okasroosike”, “Kaksteist kuud” Eelnevatel raamatutel autoriteks vennad Grimmid ja viimati mainitul Samuil Maršak. Kindlasti kuulus siia punti veel Tuhkatriinu-raamat, suleseppadeks jällegi vennad Grimmid. Alati võitmas headus ja ilu inetu ja kurja üle.

Vanemaks saades oli mõnus sukelduda Astrid Lindgreni raamatute maailma. Põnevad Blomkvisti ja Rasmuse lood ning sinna juurde müstiline Pipi Pikksuka lugu. Olulisel kohal jällegi võitlus hea ja kurja vahel.

Silvia Rannamaa “Kadri” viis mind väikese koolitüdruku juurde. Hea oli vahel samastuda Kadriga, kellel alati ei läinud kõige paremini. Siiski ka kõige lootusetum juhtum leidis lahenduse. Silvia Rannamaa “Kasuemas” on Kadrist sirgunud noor neiu. Algavad eneseotsingud. Maailm on justkui avardunud. Kohati tundub elu keeruline, kuid pakub ka põnevust. Need raamatud jäid kauaks mu südamesse.

Kuidagi ei saa mainimata jätta Charlotte Bronte “Jane Eyre”. Raamat täis põnevust, ärevust tekitavat müstikat. Ei puudu hea ja kurja võitlus. Tollal oli see raamatu puhul üsna oluline.

Unustamatu on ema Mare kuju Aadu Hindi romaanis “Tuuline rand” II osa. Jutustus rannarahva naise elust. Perekonnaelu romaanid on mind alati köitnud Sattusin juhuslikult koolitüdrukuna seda raamatut lugema. Veel üks Aadu Hindi teos on mulle meelde jäänud. Nimelt “Pidalitõbi” ja “Vatku tõbilas”. Annab põhjaliku ülevaate raskest haigusest. Minu nooruses sellest palju ei räägitud. Pigem olid seal elavad inimesed põlu all. Harva, kui keegi sealt tervena väljus. Ometi lootis igaüks omal moel.

Viimaseks lemmikuks kunagistel aegadel jääb Juri Rõtheu “Uni algavas udus”. Sisenesin täiesti mulle võõrasse ja samas uude maailma. Karm kliima, igapäevane võitlus ellujäämise nimel. Ometi sai Tšuktšimaast kodu ühele ameerklasele.

Rita Roosileht

Sügisluule ilu ja valu

Inspireeriv loodus, see imeline kooslus oma mitmekesisuses rikastab ja täiustab me elu! Kui palju leiutusi ja avastusi teaduse-tehnika vallas põhinevad ammendamatu looduse ideede ja materjalide pagasil. Ehk teisisõnu, kui palju vaesem oleks me elukvaliteet jättes välja kõik looduse poolt inspireeritu. Ja kui palju kogemisrõõmu oleks tundmata ilma me endi osaluseta selles mõõtmatus loomeprotsessis. Kui palju kunstiloomingut oleks  sündimata ilma looduse ilu ja võlu originaalsuseta. Kui palju vaimuvara oleks üles tähendamata ilma looduse sütitatud kujutlusvõimest, fantaasiast, tunderikkusest. Jah, milline rikkus on inimeste hallata ja järjest süvitsi vallata!
Suure tänutundega pean loodust imetluse vääriliseks ja üheks rõõmuanni allikaks! Jagatud rõõm on topelt rõõm! Rõõm ise jagada ja osa saada teiste jagatust! Köitev on lugeda luuleridu, kuhu loomeinimesed on valanud looduseilu väljenduse.
Kuna aastaajaringis on järjekord sügise käes, siis sooviksin kirjeldada oma mõtteid, tähelepanekuid sügisluuletustest. Julgeksin öelda, et sügisvärssidesse on valdavalt sissepõimitud nukrus ja tusk. On justkui toimunud hüpe novembrisse. Sügises nähakse kui suve surmavat vaenlast, kes oma külma ja kõledusega peletab soojuse ja valguse ning oma halli katva rüüga kaotab roheluse lopsakuse ja kaharuse. Ju talve härmalõngade ilu, kevade kaunis ärkamine-rõkkamine, suve õitsemine on peitnud luuletaja hingevalu kaugele südame soppidesse. Nüüd sügiskurbuses tuleb kutsuvalt ja hinge lahtikoorivalt esile kogu sinna kogunenud valu. Toimub solidaarne samastumine.
Sügisega tajutakse ehk enim ka aja kulgu, inimelu lühidust, et üks aastaring on jälle lahkumas minevikku.
Väheldaselt on tähelepanu väärinud septembri, oktoobri kaunid etteasted, mil vahtrapuud oma leekivas toreduses pakuvad ehedat silmailu; dalmaatsiamustriliste kaskede kolletav pidulikkus kui võlvitud sammassaalide kuldne sära; vihmaveeloigud laternavalguse paistuses, kus veest läikivad kirjud lehed suuril silmil vastu vaatavad; siiliokkalisest kestast välja piiluvad kastanid, kus üllatusena võib peidus olla koguni kolm kastanimuna ja kesta avanedes moodustub sellest kooslusest lilleõit meenutav kaunidus; pilvitus sügavsinises taevapõhjas helkivad tähed kui litrid meisterlikus näputöö tikandis jne.
Nimetaksin sügise märksõnana värvide külluse. Seega on läbimurdvaks vastukaaluks heameel lugeda luuleridu, kus peegeldub tahe ja soov märgata ja imetleda ning paberile kirja panna ka sügise teist nägu, ta ilmekat olemust ja tegu. Öeldu kroonitakse detailrohkesse iluharmooniasse, nii et loetu kangastub täies hiilguses vaimusilma ette! Näitena väljalõige Venda Sõelsepa luuletusest “Sügis sõidab”.

Pillab helde käega värve –
tal on maitset, ilumeelt.
Kauneid, värvirõõmsaid pilte
võid sa leida tema teelt.

Metsas igal puul on seljas
ise tooni sügiskleit –
punakollas tütarlapsed,
tumepruunis vanaeit.

Aga org on laiguline,
paiguti kui lilla tint.
Keset seda rõõmsat maali,
Lookleb läikiv ojalint.

Hingesoe on lugeda kui luuletust läbib lihtne tänu olemasoleva eest. Näiteks Juhan Liivi “Sügisene kodu”.

Siin pilved, tuuled, päikene
kõik vanad tutvad on
siin olgu suur või väikene –
kõik vanad sõbrad on.

Siin kaerapõld, siin kartulid,
siin vana, tuttav tee.
Koer jookseb õue väraval,
kask varjab oja vee.

Siin väljad nõnda seljakad,
ja armas päikse läik;
siin väljad nõnda viljakad
hää kraavi kaldal käik!

Siin olen nõnda vaene ma
ja nõnda rikas ka:
mu tutvad kõik on minuga
ja mina nendega.

Väikesest leiust puhkev rõõmustus on Mart Raua luultuses “Sügis”.

Tulime seekord nii sügisel hilja –
millest rõõmu võiks leida su meel?
Mets juba raagus. Ei õit ega vilja.
Külm juba konaraid kahutab teel.

Vaikides nukrust me varjame endas.
Siis aga – kes seda arvata võis! –
härmatand pihlaka oksale lendas
leevike –
lumiste latvade õis…

Oskus näha ilu jätkuvust allesjäänus. Näitena katke Ellen Niidu luuletusest “Pihlakas”.

Ma pihlak olen,
mis maantee veeres
jääb ruttu raagu.

Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.

Igihaljas ustavus armsalt omakssaanule: Katre Ligi “On sügisel viinamarjad…”.

On sügisel viinamarjad,
on pirnid ja ploomid ja muud.
Juba kolmkümmend aastat ma kiidan
koduõue antoonovkapuud.

Neis teistes on sügispäikest,
kuid temas on sügisetuult,
seda vastu pidama kutsuvat,
igal sügisel korduvat truult.

Tähelepanu suunav on Katre Ligi “Tuhm ja mahe sügisene…”.

Hakkab sadama või mitte
mõtled minnes inimene
peatu see on taevavalgus
tuhm ja mahe sügisene.

Kui novembriks on see ilukehastus taandunud ilmuvad sügise ehk varjatumad varud. Leherüüd kaotanud puud näitavad oma välimust uuel moel. Esile tuleb võra kuju kaunidus, okste võrgustiku sitkus ja nõtkus. Vaimusilmas kujutades propelleriga õhus tiirlevat Karlsson Katuselt, kes väikese töömasinaga võrale ümarat või vibajat ilmet vormib. Ja vihmasadu loob imelise vaatepildi – piisad kui reastunud ja läikima poleeritud pärlid moodustudes säravaks naeratuseks. Kollase-rohe-hallika samblaga ehitud soonelised, siledad ja karedad tüved. Kahlav kõndimine maadkatval lehevaibal ja neile langeva vihma tippiv helimuusika jne.
Nõnda jätkuvalt on kogu loodu täis rohket iluharmooniat põimitult kõrgtasemelise kavandatusega, luues võimaluse väljendada oma kiitust, tänu, rõõmu ja imetlust!

Auli Käsik