Nikolai Baturin „Karu süda“

Nikolai Baturin on mitmekülgne mees – ta on sõitnud merd, töötanud Siberi geoloogiaekspeditsioonis, kirjutanud luulet, proosat, näidendeid, lavastanud, illustreerinud ja olnud viisteist aastat Siberis elukutseline kütt. Ja sellest viimasest räägibki tema ilmselt kuulsaim teos (romaani põhjal on vändatud ka film) „Karu süda“.

Teose peategelane Niika (metsarahvas nimetab teda Nganassaaniks ehk inimeseks) üritab karmis põhjala looduses taasleida oma hinge, et seda enam mitte kaotada. Baturin visandab meie ette pildi elutargast ja kindlameelsest kütist, kes tunneb loodust nagu ei keegi teine. Tema teod on kütilikud, vahel mõistmatud. Selle põhjal kujunes mul arvamus, et Niika on enamat kui kütt; jah, tõepoolest, siis leiab ta kemmergu alt hunniku raamatuid ning tassib need endaga laande – aukartusest või teadmisjanust? Keegi kutsub Niikat laane-Platoniks. Kes ta siis õigupoolest on – kütt või filosoof? Eluviiside põhjal võiks öelda, et kütt, kuid lugeja noogutab teadjalikult ning ütleb, et ka filosoof. Tekst on nagu lugejale etteantud visand, mida viimane siis oma fantaasiaga lõpule viib. Seega pole teos tervikuna ei tekstis, autoris ega ka lugejas, Teos tekib teksti ja lugeja ühildumise tulemusena.

Teose lavaks on metsik Põhjamaa loodus, mille pildid meie ette selgelt manatakse. Looduskujutus on selles teoses ainus kindel, ühemõtteline ja vankumatu pilt; kõike muud – kõnelusi ja sündmusi – saab aga lahti mõtestada miljonil erineval viisil, kusjuures, jääb mulje, et loetu eriskummalisustele nime andmine on lugeja enda luulu, sest peategelane, kütt Niika-Nganassaan ei paista ise üldsegi märkavat fantastilisi kokkusattumusi. Näiteks, et nii teda jälitaval emakarul kui ka kõneoskamatul metsanaisel Emilil on valge lauk. Või fakt, et Emili on talviti unine, justkui talveunes nagu karud ja et pärast Emili sünnitamist kohtab Niika metsa vahel karupojaga Valgelauku. Need on lüngad, millele meie, lugejad üritame seletust anda.
Lugemise ajal aga võime kasutada oma kujutlusvõimet piiritult, seetõttu ei kõhelnud ma mitte, kui pidasin Emilit suurest armastusest ja metsamaagiast Niika jaoks inimeseks muutunud karuks.  Tõde ei ole absoluutne. Ka kirjanduses. Näiteks W. Iser julgeb kirjandusteost võrrelda areeniga, kus lugeja ja autor mängivad ühist fantaasiamängu. Pool teosest on loonud autor andes lugeja fantaasia ergutamiseks ja samaaegseks piiramiseks ette teatud piirid ja teemad, jättes samas paljudele küsimustele vastamata, järeldused ja põhjuse-tagajärje lugeja otsida. Selle peale ilmub areenile lugeja, kes on samaaegselt häiritud ja üllatunud teoses vastu tulevate lünkade tõttu. Kes on Niika ees rändav eessuuskleja? On ta Niika hallutsinatsioon, saatusejuht või keegi võõras? Kes on see Nganassaan, kellega Niika räägib, kes tal küttida käsib, kuid mitte tappa? Kas Niika on skisofreenik, sest koerad seda võõrast suitsetavat meest ei näe..? Need arusaamatused on kui stimulaator lugeja mõttekujutuse mehhanismile, mis automaatselt hakkab neid lünki autori eest või soovil täitma. Ja see pole mitte kirjandusteose poolikus, ebatäiuslikkus, viimistlematus. Ilmselt oleks “Karu süda” tundunud mulle ääretu paatoslik, kui kõik oleks lihtsastimõistetav olnud.

Laused kirjanduseteoses moodustavad lugeja jaoks ootuste-pettumuste meeldiva jada, meie huvi kasvab iga kord, kui oleme julgenud midagi eeldada, kuid selle asemel juhtub teose maailmas hoopis midagi muud. Näiteks kui Niika ajas mitu päeva võõras laanes taga kidust, mis pidavat olema Tungalpähkli sõnutsi Niika õnneloom, kuid siiski ei püüdnud teda kinni, sest õnne ei lasta sandiks: ta kas saadakse kätte või lastakse minna! Või nagu Niikale sosistas Nganassaan: “Õpi taluma ebaõnne, see ei peta ja on alati sinuga.” Säärast lahendust lugeja oodata ei oska, arvestades vaeva, mida Niika nägi, et õnneloomale lähedale saada ning kui harva teda kohata võib. See tekitab lugejas teatavat alaväärsust: me ei osanud Niika, laane-Platoni sammu ette näha, me oleme tavalised ahned tsivilisatsiooniohvrid, kes ei tunne ürglooduse seoaduseid.

“Karu süda” on teos, mis jätab kujutlusvõimele rohkelt tegutsemisruumi. Isegi lõpplahendus on hämar. Eessuuskleja sureb ja Niikale meenuvad Tungalpähkli sõnad: “Kui saatusejuht sure, inimese maha jäta – see inimene pahaks läinud ole, temal suur elusüü ole… Või tema puhtaks inimeseks saanud ole – tema ise ennast juhata, juhi. Saatusejuht enam vaja ei ole.” Arvestades seda, et ma ennist olin pidanud valge lauguga karu ja Emilit sama hingega elusolendiks ja et Niika karu küll kogemata tappis, usun, et Niika oli “pahaks läinud”. Niika ei küttinud, vaid tappis – see on laanes sama suur süü, kui kellegi saagi röövimine. Samas, ta kahetses ilmselgelt ja motiivita pole kuritegu. Kuid teose eespool, kus ta sattus karu pulma, ootas ta viimse hetkeni, et näha, kas karu teda ikka ründab, enne kui tulistas. Sellest hetkest oli Niika muutunud, pahaks läinud, ta tappis kaalutlematult nii oma sõbra kui ka naise. Kui nüüd mõelda, siis ta ei saanud nende – karu ja Emili – sarnasustes täiesti ebateadlik olla, miks muidu muutus ta alati ärevaks, kui metsnaise juukseid kammis? Ilmselt on see teemaliin kõige suurem lünk.  Mis siis ikkagi on mis?

Teine suur küsimärk on tema nn saatusejuht. Kui teos on valdavalt realistlik, miks on siis sinna ära eksinud säärane üleloomulik tegelane? Niika-Nganassan oli minu arvates äärmiselt pooluseline tegelane, ehk soovis autor seda esteetilises mõttes rõhutada, lahutades aeg-ajalt Niika ja Nganassani. Esimene neist oli külmavereline kütt, teine filosoof. Tema ise nägi teravalt nende kahe ‘mina’ eristumist, kuid küla- ja laaneelanikud suutsid teda terviklikuna võtta. Ilmselt polnud ta siiski skisofreenik, sest Baturini teostes on alati veidi üleloomulikku.

Usun, et tsivilisatsioonikriitika “Karu südames” pärineb autorilt endalt, mitte pole üksnes lugeja kogemustepagasi sünnitis. Praegu raamatut lehitsedes näen, et olen lehekülje 171 nurka kirjutanud: ‘parem olla üksinduses tuli, kui mattuda pimestavasse valgusesse, milleks on tsivilisatsioon.” See mõte tuli mul seoses kurjategijast Mängumehe looga. Viimase kannatav kaunishing avanes Niikale metsavaikuses, kus ainsad mured olid inimese esmased vajadused, kuid tsivilisatsioonis pisteti ta pokri kui ohtlik kurjategija.

“Väline süü võib sattuda kõrvu sisemise süüdimatusega – sinna seadusesilm ei näe, paragraaf ei ulata. Vahest ainult Suur Kohtmõistja, Loodus, on võimeline mõistma õiglast kohut oma Vangide üle: valgus paistab võrdselt kõigi kongi, niisamuti pimedus; võrdselt kõigile kehtib… Kas ei tähenda see, et kõik on kõigi ees võrdselt süüdi ja süütud?”

Selles tsitaadis kumab ka eksistentsialistlik mõtlemine; või näen seda üksnes mina, Camus’ kummardajast lugeja? Ei tea.

Lüngad, mis stimuleerivad lugeja kujutlusvõimet, romantiline paatos, üleloomulikud seigad, tsivilisatsioonikriitika, kaunid looduspildid – raamat väärib tõesti lugemist.

www.vanaraamat.ee
Eva Elise Oll

Advertisements

One response to this post.

  1. […] juba olete aru saanud, siis film põhineb Baturini romaanil, mille kohta saate väga põhjalikult lugeda siit. Lisaksin ainult seda, et kui Baturini vastu tekib suurem sümpaatia ja huvi, siis tähelepanelikum […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: