Jaanuari kirjanduskohvik

Aasta esimeses kirjanduskohvikus tegime kokkuvõtteid 2021. aasta lugemismängust ja eelmisel aastal loetud lemmikutest. Enim meeldinud raamatute hulgas oli nii maagilist realismi, ulmet, rännu- ja loodusraamatuid kui sinist majandust käsitlev teos — lemmikud on sama erinevad, kui inimesed isegi. Ning see just lugemiselamuste jagamise toredaks teebki! Siiski oli ka neid teoseid, mida rohkem kui ühel korral nimetati: Juhani Karila “Väikese haugi püüki” ja Sally Salmineni “Katrinat” — mõlemad meie põhjanaabrite kirjandusest. Siinjuures, mis eriti tore: Sally Salmineni “Katrina” oli arutamisel ka meie novembrikuu kirjanduskohvikus.

Kõik mainitud raamatud:

David Attenborough “Noore loodusuurija seiklused“

David Attenborough “Üks elu, üks planeet“

Walter Ernsting “Päev, millal jumalad surid“

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna. Lapsepõlv, noorus“, “Lugu uuest perekonnanimest“, “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Vahepealne aeg“, “Lugu kadunud lapsest. Küpsus-vanadus“

Carin Gerhardsen “Must jää“

Arthur Hailey “Tõhus ravim“

Sally Hepworth “Ämm“

Kazuo Ishiguro “Klara and the Sun” (ilmunud värskelt ka eesti keeles “Klara ja päike“)

Juhani Karila “Väikese haugi püük“

Gunter Pauli “Sinine majandus 3.0“

José Luís Peixoto “Ei ühtki pilku“

Katharine Susannah Prichard “Coonardoo“

Sally Salminen “Katrina” (vanad trükid nimekujuga “Katriina“)

Markus Zusak “Raamatuvaras“

Eia Uus “Kirjad Buenos Airesest“

Juhan Voolaid “Läbilööjalammas ja marukoer“

Mai Põldaas

Fotod Mai Põldaas, Tiina Sulg, Kaja Kleimann

Marju Kõivupuu “Loomad eestlaste elus ja folklooris”

Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ on juba neljas raamat kirjastuse „Tänapäev“ loodusraamatute sarjas „Looduse lood“. Raamat keskendub inimese ja loomade suhetel pärimuspõhisest vaatevinklist ning selle alusel on raamat ka peatükkideks liigendatud: vaatluse all on mets- ja veeloomad, kodu- ja lemmikloomad, ohtlikud loomad, mütoloogilised loomad ja loomad rahvameditsiinis, aga ka loomamatused.

Autor mõtiskleb selle üle, miks mõne looma kohta on suhteliselt rikkalikult rahvapärimust, teiste kohta aga õigupoolest suurt midagi. Selgub, et metsloomadest on kõige rohkem mainitud rahvapärimustes hunti, teisel kohal on karu, järgnevad mäger, jänes, siil ja rebane. Koduloomadest on kõige populaarsemad tegelased koer, kass, härg, hobune, lehm, lammas ja siga. Peatükis „Endeloomad“ on juttu mustast kassist, loomade ilmaennustusest, saame teada, kes on õnneloom laudas ja majas. On veel eraldi peatükid ohvriloomadest, loomadega seotud rahvameditsiinist ja lemmikloomadest.

Ühesõnaga — sisukas ja põnev raamat nii loodusesõbrale kui ka folkloorist huvitujale. Aastaste jooksul on Marju Kõivupuu ka varem kirjutanud huvitavaid raamatuid: „101 Eesti pühapaika“, „Eestlase eluring“, „Hinged puhkavad puudes“, „Igal hädal oma arst, igal tõvel oma rohi“ jt.

Valentina Brovina

Katherine Applegate „Üks ja ainus Ivan”

Katherine Applegate „Üks ja ainus Ivan” („The One and Only Ivan”, 2012, e. k. 2014, tlk. Mario Pulver)

Oma töökohustuste tõttu olen viimasel paaril aastal lugenud üpris palju noortekirjandust, ent ausalt öeldes viib see mind üha rohkem ja rohkem hämmeldusse ning vahel isegi masendusse. Esiteks seetõttu, et mäekõrguselt üle teiste domineerib fantaasiakirjandus, mis mulle eriti ei istu, ning teiseks seetõttu, et hirmus raske — et mitte öelda võimatu — ,on leida HELGEID, positiivseid lugusid. Fantaasiakirjanduses aina vampiirid, zombid, monstrumid, põgenemine ja tapmine, veri ja vägivald, realistlikus kirjanduses aina narkots, alkohoolikutest vanemad, koolikius, depressioon, enesetapud… Jah, muidugi saan ma aru, et ka päriselus on teismelistel, noortel ja noortel täiskasvanutel hulgaliselt probleeme, mis vajavad lahendamist ning heal juhul võib kirjandusest tuge või isegi sobivaid lahendusi leida — aga kas noortel ei ole siis kunagi tahtmist lugeda midagi hingekosutavat? Mitte tingimata siirupiselt magusat, vaid lihtsalt liigutavat, mõtlemapanevat, naljakat või jaburat? Pratchett, pakute? OK, aga see on jällegi fantaasiakirjandus. Ent midagi realistlikku? Kõikide noorte elu ei saa ju ometi olla pidevalt üks rist ja viletsus, pidev pain in the ass…

No igatahes, selle otsingu käigus leida midagi helget ja hingeülendavat, sattus mulle näppu Katherine Applegate’i „Üks ja ainus Ivan”, mis on võitnud Ameerika maineka lastekirjanduse preemia, Newbery Medali aastal 2013. Miks ma teda soovitada otsustasin… sest mina poleks ka kaanepildi või sisukokkuvõtte põhjal teda kätte võtnud (kaane peal on gorilla ja elevandipoeg) — tundus kuidagi titekas. Jah, ta on vast mõeldud pigem nooremale ja keskmisele koolieale, kuid kannatab lugeda ka täiskasvanul. See on tõestisündinud loo põhjal humoorikalt kirjutatud lugu sõprusest ja loomade hingeelust ning nende kaitsest, jutustatuna gorilla Ivani poolt, kes elab kiirteeäärses, üsna mahakäinud tsirkuseteemalises kaubamajas, kehvades ja kitsastes tingimustes kõrvuti elevant Stella ja krantsi Bobiga. Ivan on kunstihuviline tüüp, kes aeg-ajalt meenutab ammust elu vihmametsas ja perega juhtunud traagikat, kuid ilma suurema kaeblemiseta: „Gorillad ei ole kaebajad. Me oleme unistajad, luuletajad, filosoofid, uinujad” (lk 51). Nö tegudele asub ta aga alles siis, kui nende armetusse tsirkusesse tuuakse elevandipoeg Ruby ning kui Ivan surevale Stellale lubab, et päästab Ruby sellest masendavast kohast ja samasugusest üksildasest saatusest, nagu on olnud neil. Ivan suudab ühe geniaalse ideega tõmmata nende armetule olukorrale inimeste tähelepanu ning leida lahenduse.

Raamat on küll vähem või rohkem programmiline ehk siis tahab teadlikult tõmmata tähelepanu loomade õigustele ja vajadustele, inimeste hooletusele ja hoolimatusele, kuid ridade vahele on kirjutatud palju muudki — siin on kriitikat tarbimiskultuuri, rahaahnuse ja asjadekultuse pihta; vihjatakse sellele, kui oluline on elus pärast traagilisi sündmusi oskus eluga edasi minna, varasemast lahti lasta. Inimesi pole õnneks kujutatud päris must-valgelt — isegi tsirkuseomanikul Mackil, kes muretseb äri edenemise pärast rohkem kui loomade heaolu pärast, on siiski süda sees. Liigutavalt on kujutatud nii sõprussuhted loomade endi vahel kui nende hooldaja George’i tütre Juliaga, kes suudab oma lapsemeelsuses ja siiruses suhtuda loomadesse kui võrdväärsetesse, võtta neid kui hingega ja arusaajaid olendeid. Ülemäärast sentimentaalsust võimaldab vältida napp stiil ja huumor, näiteks kui Mack vahib üht Ivani joonistust, sellest midagi taipamata, aga Julia väidab, et küll tema juba põrnika ära tunneb, siis märgib Ivan kergendusega, et tema arust on tore, kui seltskonnas on veel üks kunstnik (lk 59) või tõdeb hiljem, vastassugupoolega kokku puutudes, et „romantika on kõva töö” (285).

Inglisekeelsena võiks raamatut soovitada neile, kellelt nõutakse koolis kodulugemist — 300 lehekülge läheb liigendatuse ja suure reavahe tõttu imekiiresti ning pole ka keeleliselt raske. Raamat muide valiti hiljuti Paabeli torni nimelise noorsookirjanduse tõlkeauhinna viie nominendi hulka ning lastekirjanduse ekspert Krista Kumberg kirjeldab raamatut 20. novembri Postimehes nii: „Teksti täpsus ning lakoonilisus, naiivne pilk inimeste mõistetamatule maailmale, tunnete esitamise alasti siirus ja kujundikeel mõjuvad nii usutavalt, nagu olekski kirjutaja loom.”

Annika Aas

Marlen Haushofer “Üksinda maailmas”

Kõikide minuealiste inimeste lapsepõlve lugemisvarasse kuulus arvatavasti raamat “Palle üksi maailmas”. Ka Austria kirjaniku Haushoferi romaanis (originaal pealkirjaga “Die Wand” ehk “Sein”, eesti keelde tõlgitud “Üksinda maailmas”) ärkab keskealine naine täditütre jahimajas ning avastab end peagi olevat üksi maailmas, mis kahjuks ei osutugi unenäoks nagu Palle puhul. Kuhu iganes minategelane oma samme ka ei seaks sellest kõrgete mägede vahelisest orust, põrkab ta mingil hetkel vastu nähtamatut seina ning üksikud teispool seina paistvad inimesed on elutuna kangestunud mingitesse poosidesse.

Tavaliselt mulle utoopiad eriti ei meeldi, ent nimetatagu seda raamatut kas utoopiaks, düstoopiaks või nais-robinsonaadiks, on ta kirjutatud väga lummavalt. Õigemini, võib-olla ta ei olegi kirjutatud nii lummavalt kuivõrd ta suudab lugeja haarata oma lummusesse, isegi oma suhteliselt napi ja lakoonilise väljenduslaadiga.

Raamatu põhjal on tehtud ka film, “Die Wand” /  ”Sein” (2012, rež Julian Pölsler), mida Saksa filminädala raames just näha õnnestus. Filmil on loomulikult hoopis teised vahendid, et rõhutada kontrasti naise sisemaailma ning välismaailma vahel — kogu maailma ilu, kõik need võrratud mägised Austria vaated, ei suuda leevendada hinge üksildust. Kuid autor suudab ka sõnaliste vahenditega imehästi edasi anda minajutustaja muutumist, tema kohanemist, oma olukorraga leppimist. Õnneks ei ole ta maailmas siiski päris üksi — tal on truu jahikoer Luks, tal on lehm Bella ning Kass ning hiljem veel Sõnn ning kassipojad Pärl ja Tiiger. Kui film rõhutab eelkõige tema kasvavat sõprust Luksiga, siis raamatus on ka teistel loomadel ülioluline roll.

Minajutustaja tõdeb, et armastus ja kellegi eest hoolitsemine pole kerge, on meile koormaks, kuid siiski on armastus meie ainus võimalus siin maailmas. Mure loomade pärast varjutab mure tema enda meeleheitliku olukorra pärast ning vajadus näiteks lehmale heina varuda ja koerale liha hankida sunnib teda pidevalt tegutsema, töötama — hoolitsus teiste eest hoiab teda elus.

Teisel alpisuvel tõdeb minajutustaja: “/…/ unustasin täiesti, et Luks on koer ja mina inimene. Muidugi teadsin ma seda, kuid minu jaoks polnud sellel mingit tähtsust.” (lk 177). Paratamatult peab ta leppima ka sellega, et sõbrad ta ümbert kaovad—hukka saavad nii Pärl, Tiiger kui Sõnn, kuid kõige rängemalt mõjub muidugi Luksi kaotus. Ometi, kõigele vaatamata, ei kaota ta inimlikkust, humaansust. Raamatu lõpp ei anna mingit lihtsat lahendust, kuid jätab lootuse: “Praegu olen võrdlemisi rahulik. Oskan näha enda ees tükikest elu. Näen, et juhtunu ei tähenda veel kõige lõppu. Elu läheb edasi. Täna hommikul veendusin, et Bella saab vasika. Ja, kes teab, ehk tulevad ka Kassil jälle pojad. Iialgi ei saa olema ei Sõnni, Pärlit, Tiigrit ega Luksi, aga tulemas on midagi uut ja minu kohus on see vastu võtta. Kui jõuab kätte aeg, mil lõpevad tikud ja laskemoon, hakkan otsima olukorrast uut väljapääsu ja kindlasti leian. /…/ Seniks, kuni elan, jäävad püsima mälestused, lein ja hirm, samuti ka raske töö.” (lk 184).

Haushoferi raamat ei ole kerge ega kiire lugemine, sest teekond iseendasse ei saagi seda olla. Mõnevõrra meenutab see teekond mulle José Saramago “Pimedust” või Cormac McCarthy romaani “Tee”. Film on samuti mõjus, kuid vaadata võiks seda eelkõige pärast raamatu lugemist.

Annika Aas

Gregor Cürteni portree Marlen Haushoferist on pärit siit.