10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed”

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll”

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo”

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix”

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi”

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad”

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane”

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex”

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask”

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

10 raamatut — Meery Salu

Siin ongi nüüd need kümme raamatut, mis mulle esimesena meelde tulid. See ei tähenda seda, et ma olen neid kõiki mitmeid kordi lugenud või ma olen neist erilises vaimustuses. Need on need, mis on tekitanud minus mingis mõttes tugevama või meeldejäävama emotsiooni.

.

Ellen Niit
“Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda“

Raamat, mis mind lapsena end mitu korda lugema pani. Kas ma siis selle moraalist aru sain, ei mäleta. Aga nii lahe oli kujutleda, et kellegi voodi ümber käivadki loomad. Lapsena tahame ju kõik endale loomi ja võimalikult palju. Oma lastele riiulist unejuturaamatut otsides tuli vapper jänku jälle mu juurde ja kulus nii mulle kui mu pojale pähe. Mõni aasta tagasi kohtusime taas tänu uuele põlvkonnale. Meie pere kõikide laste vaieldamatu lemmik läbi aastakümnete.

.

Thor Heyerdahl ““Kon-Tiki” ekspeditsioon“

Minu esimene raamat „Maaim ja Mõnda” sarjast. Isa arvas toona, et 9-aastasel on seda vara lugeda. Seda enam tahtmine kasvas. Ja oligi haarav tekialune lugemine, lausa nii kaasakiskuv, et jäin ümbrust unustades raamatuga vahele. Ega siis laps süüdi ole, et üks paljunäinud ettevõtlik teadlane nii lihtsas keeles seiklusi edasi anda oskab. Ja lugedes sai selgeks, et elus on kõik võimalik ja kui huvitav on maailm. Siis tundus lausa kangelastegu üldse mingi ookeani lähedalegi minna, rääkimata sellise alusega seal seilamisest. Pärast selle lugemist rändasid kõik selle sarja raamatud minu lugemislauale. Ja sii juba muidugi vanemate nõusolekul.

.

P. L. Travers “Mary Poppins“

See raamat kingiti mulle, kui ma olin mumpsis. Ja kui hästi selle lugemine aitas haiguse vastu. Mida veel on inimesel vaja, kui on olemas üks põhjatu kott, kust tulevad täpselt õigel ajal kõik vajalikud asjad. Äkki sellepärast sisaldabki mu käekott siiani kõike eluks vajalikku. Sellest algas vist ka mu nõrkus vahvate kirjanduslike naiskujude suhtes. Ei häbene, et tahaksin siiani olla selline suure südamega inimene. Ja muidugi, kui tollases Noorsooteatris tuli lavale Marje Metsur Poppinsina, siis olin täielikult lummatud.

.

Gerald Durrell
“Minu pere ja muud loomad“

Südamlikult naljakas raamat inimestest ja loomadest, mida minu arust lugesid pärast eesti keeles ilmumist kõik imikust raugani. Väikese perepoja raugematu huvi kõikide loomariigi esindajate vastu tekitab tema emas ja vanemates vendades-ões mitte just kõige soojemaid tundeid. Aga kui mõnusa huumoriga on kogu peresiseseid suhteid kirjeldatud. Värvi lisab ka Korfu saare mitmekesine loodus ja kreeklaste temperament ning elustiil. Õppisin kindlasti hoopis teisiti paljudele asjadele vaatama ja loodus muutus lähedasemaks.

.

Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva“

See on raamat, mida olen tahtnud täiskasvanuna uuesti lugeda, et teada saada, kas rahuliku maatüdruku suhtumine ootamatustesse mõjub ka praegu nii imetlusväärselt naljakalt. Olin juba selle raamatu ilmudes peategelasest vanem ja nägin elu veidi teisiti. Aga nii mõnedki ütlemised on siiani meeles. Tungal on ikka võrratu kirjanik, kes oskab iga tegelase lugejale nii eluliselt huvitavaks kirjutada.

.

.

James Krüss
“Timm Thaler ehk müüdud naer“

Mäletan selle raamatu esimesest lugemisest lapsena vaid emotsiooni: kuidas saab üks inimene nii tobe olla. Ja mis täiskavanunagi lisada?

.

.

Epp Petrone ja Väike Myy
“Meie taluelu : memme nõuanded“

Ootamatu deja vu: kui palju sarnast on minul nende kahe naise tegemistega ja suhtumisega aiatöödesse. Pidev katsetamine aias. Kevadine hasart, et saab näpud mulda pista. Ja siis enda kirumine suure haarde pärast ja järgnev vaimustus uutest ja vanadest maitsetest. Ja taas on võimalus õppida nii mõndagi ja loomulikult ka ebaõnnestuda. Ja eks minugi mõtted ja nõuanded sarnanevad Myy omadega. Taas vahva raamat vahvatest naistest!

.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel“

Esimesel momendil oli teadasaamine selle raamatu ilmumisest minu jaoks tõsiselt ehmatav: teha Pärdist koomiksi laadne üllitis. Aga tegelikult see pakkus suurepärase elamuse. Meisterlikult kujutatud lihtsa suurmehe elu lapsepõlve, õpinguid ja konflikti tolleaegse valitsusega. Ja kui lahedalt on kujutatud helisid kontserdisaalis. Autori teostus ja lähenemine on nii peen ja mõnus. Kahjutunne oli suur, kui raamat läbi sai. Loodan, et tuleb ka järg. Jäi ju käsitlemata elu välismaal ja Pärdi keskuse loomine.

.

Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused: 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid“

Tänuväärse ettevõtmise tulemus on vajalik ning huvitav. Lugema hakates ei olnud ma kindlasti valmis selliseks avameelsuseks ja mitmekülgsuseks. Tõeliselt huvitav rännak läbi ajaloo. Õrnade naiste kangelaslikkus ootamatutes eluvõitlustes. On ju võrdlusmaterjali oma vanaemade, ema, tädide ja teiste tuttavate räägitud lugudes. On ju paljud minu ümber elanud samadel aegadel samades kohtades, aga ikka on nendes lugudes teised suhtumised, vaated ja juhtumised.

.

Veinika Västrik “Koome kaltsuvaiba“

Mõtlesin juba vahepeal, et ma ei pane seda siia nimekirja. Aga ei ole midagi teha. Tuleb enda vastu aus olla. Kui see esimeste seas meenus, järelikult on tema koht siin. Kangasteljed sain endale elukohta vahetades. Ja olin kohe kindel, et hakkan neil kunagi kuduma. Kus häda kõige suurem, seal tuleb abi. Ja siis see ilmus mulle ka abimees: raamat, mida ma olen pärast selle ilmumist arvatavasti kõige tihemini kätte võtnud. Asendamatu käsiraamat inimesele, kes saab harva oma hobile pühenduda. Ehe näide ühest õigest käsiraamatust: õhuke, konkreetne ja asendamatu. Autori tausta teades veel sügavam kummardus. Ja mahub käekotti!

.

Meery Salu

Leelo Tungal „Teeleht”

Leelo Tungal on minu lapsepõlve lemmikluuletaja. Ehk seetõttu valisingi tema luulekogumiku „Teeleht“. See on täpselt selline, nagu eessõnas lubatud: nagu lapsepõlves marrastustele asetatud teeleht, korraga raviks, lohutuseks ja julgustuseks. Üks luuletus puudutas mind, mõeldes Eesti väärikale juubeliaastale, aga eriti. Luban, et õpin selle pähe ja loen seda on perele Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval:

Sind ma tahan armastada —
mitte nii nagu haavatu haavatut,
mitte nii nagu saamatu saamatut,
mitte nii nagu võtja andjat,
mitte nii nagu tõbine kandjat,
Sind ma tahan armastada
nagu merepiisk armastab merd,
nagu verepiisk tervet verd,
nagu hangesid armastab räitse,
nagu õunapuud uibuhäitse,
Sind ma tahan armastada,
lauldes läbi pisara,
sa mu valge,
sa mu malbe,
talveräänne isamaa!

Piret Sapp

Leelo Tungal „Porgand töötab porgandina“

Leelo Tungal „Porgand töötab porgandina“

Luulelood elust enesest ehtleelotunglalikus krutskivormis ja sõnanaljakad. Uusigi sõnu tehtud – „suvitajate“ ja „talvitajate“ kõrvale ka „sügistajad“.

Piibe Leiger
Tartu Tamme Gümnaasiumi õpetaja

Leelo Tungal “Porgand töötab porgandina”

Leelo Tungla luuleraamat “Porgand töötab porgandina” on ikka seesama vana hea Tungal, kes kirjutab näiliselt justkui ainult lastele, aga tegelikult ka täiskasvanuile. Mind hakkas kohe kummitama pealkiri “Porgand töötab porgandina.” Peas kordus kogu aeg nagu refrään: “Porgand töötab porgandina, õpetaja töötab õpetajana.” Porgandist ei oota keegi, et ta töötaks kapsana või banaanina. Aeg-ajalt tunnen ise, et pean pingutama olla banaan, kuigi olen loodud porgandiks. Vat sellised seosed tulid. Ma ei tea, kas minust saadakse aru…

Ka Regina Lukk-Toompere illustratsioonid on väga armsad. Eriti meeldisid mulle teeviidad “Notsu reiside” juures. Kuid mu lemmikluuletus selles raamatus on hoopiski “Muruniitjad”.

Anneli Heinmaa
Tartu Descartes’i Lütseumi õpetaja

 

Leelo Tungal – Tere tulemast Tirilinna!

Aino Perviku Tirilinna lugude sari („Tirilinnas algab kool”, „Aiapidu roosiaias”, „Krokodill”, „Kui sa näed korstnapühkijat”, „Piknik Ristineemel”, „Jüri soolaleivapidu”, „Isegi Max ei usu enam”) (Tammerraamat, 2009–2012)

Olen lapsest peale olnud Aino Perviku talendi austaja ja tunnen rõõmu, et küpsesse ikka jõudes on kirjanik jäänud truuks lastekirjandusele: tema raamatutest õhkub turvalisust, kuigi neis on kirjeldatud ka raskeid aegu ja keerulisi olukordi, sest ka kõige keerulisemates situatsioonides annab kirjanik oma lapstegelastele saatja, kellele võib iga ilmaga kindel olla: piraadipealiku tütrele Arabellale saab toeks ilmarändur Hassan, väikestel tirilinlastel on enamasti abiks arukad ja mõistvad vanemad… Nõidu, hiiglasi ega võlureid Pervik Tirilinna ei läkita, lapsed õpivad ise oma probleemidega toime tulema – ja neid probleeme on just niisama palju kui kõigil tavalistel 7–8-aastastel: kuidas suhtuda endast erinevatesse, kuidas käituda kurjade täiskasvanutega, kuidas leppida, kui oled kellelegi liiga teinud.

Mõne suletõmbega maalib Pervik kena ja sedavõrd usutava pildi sõpruskonnast, kuhu kuuluvad Max, Jüri, Jaap, Roosi ja Reti, et peaaegu igal väikesel lugejal on võimalik end kellegagi tegelastest samastada ja elada seitsme raamatu kaudu Aino Perviku loodud mõnusalt turvalises Tirilinnas. Kõik seitse raamatut on paraja pikkusega, et algkoolilapsed neid lugedes ei väsiks, ja Anu Kalmu lihtsad ning ilusad illustratsioonid on kirjaniku lugudele tubliks toeks.

Brian Jacques’i „Vahva hiir Matthias” (Tiritamm, 2004)

Inglise kirjaniku Brian Jacques’i raamatut „Vahva hiir Matthias” raamatupoes allahinnatud teoste seas märgates hakkas mul kurb. Millest see tuleb, et nii mõnigi kesine tõlketeos kaob kähku lettidelt, sellal kui väärt raamat lugejat ei leia? Üks põhjus on kindlasti see, et poeriiulid on nii tihkelt kirevakaanelisi teoseid täis topitud, et ilma erireklaamita ei torka võõrapärase nimega autori raamat silmagi. Ja kui päris aus olla, siis on Jacques’i lasteromaani kaanepilt eksitavalt kribukrabune – inglasest lugeja tunneks küllap ära taustal seisva Redwalli kloostri müürid, mille vahel toimuvad Jacques’i kahekümne kahe vaimukalt kirja pandud raamatu seiklused, meie siin oleme uhkemaidki losse näinud, ja ega meil kangelaslikest kirjandushiirtestki puudust ole!

Kirjanik (keda kahjuks juba kaks aastat pole elavate seas) kahtlemata eestikeelse raamatu menu puuduse tõttu ei kannatanud: tema teoseid on tõlgitud kolmekümnesse keelde ja trükitud üle kahekümne miljoni eksemplari. Redwalli-sarja lugudest on tehtud nii muusika- kui ka draamalavastusi, rääkimata rohketest lõbusatest kujukestest, mida Jacques’i kodulinnast Liverpoolist võib tänini kaasa tuua.

Redwalli kloostris elavad üksmeelselt hiired, mägrad, oravad ja saarmad, kuid sellegipoolest ei kulge elu liiga rahulikult. Nimelt ihub tublide loomade varandusele hammast rotipealik Cluny Rooskaja oma jõuguga, kelle kirjeldamisel ei hoia kirjanik värve kokku: rott „oli otsekui õudusunenäost välja karanud. Ühe küünisega hoidis ta pikka teivast, mille otsa oli torgatud tuhkrupea, teises käpas oli aga tema jäme üüratu pikk saba, mida ta plaksutas nagu piitsa.” Cluny jõuk käivitab sõja, mis teeb noorest Matthiasest tõelise kangelase. Redwalli vaprate väikeloomade vastupanust jutustades teeb autor rohkesti lüürilisi kõrvalepõikeid, nii et raamatus on nii armastust kui ka hellust, nii kangelaslikkust kui ka reetmist – kõik kirja pandud väikese britilikult vaimuka muigega.

Mitmeid ameteid pidanud Jacques olevat just selle, Redwalli esimese sarja loo, kirja pannud oma pimedate koolis õppivatele väikestele sõpradele ette lugemiseks, nii et mitte ainult dialoogid, vaid ka kirjeldused on eriti kujundlikud ja värvikad. Tõlkija Tiia Rinne on teinud ära suure ja korraliku töö! Küll oleks vahva, kui veel mõni sama sarja raamat jõuaks eesti lugejani, kuid esialgu lootkem, et vähemasti „Vahva hiir Matthias” on veel raamatukogudes saadaval.

Chris Riddelli „Ottoline ja Kollane Kass” (Draakon & Kuu, 2010)

Chris Riddelli Ottoline’i-raamatute sari on hoopis teisest ooperist kui Jacques’i teosed ja kui päris aus olla, siis pidasin „Ottoline’i ja Kollast Kassi” lehitsedes seda esialgu kerglasevõitu koomiksiks, kuid, olles näinud, mismoodi seda sorti raamatud kutsuvad ennast uurima ka neid lapsi, kes lugemist pelgavad, võtan oma sõnad tagasi. Nüüdseks on juba ilmunud ka „Ottoline läheb kooli” ja küllap avaldab kirjastus Draakon & Kuu peatselt kolmandagi, „Ottoline merel”. Chris Riddellilt on eestikeelsena ilmunud lisaks neile veel muhe väikelasteraamat „Härra Voodiall”. Londoni ajalehe Observer karikaturistina oma käe lahti joonistanud Riddell oskab suurepäraselt siduda lapsi raamatu külge, pakkudes neile lisaks tavalistele illustratsioonidele igasugust kribu-krabu: karikatuure, koomikseid, hinna- ja nimesilte, postkaarte ja kirjakoopiaid. Sellest tohuvabohust koorub välja põnev lugu tüdrukust, kelle vanemad alailma laias ilmas ringi reisivad, jättes lapse väikese ja karvase „Norra soost pärit oleva” Härra Munroe hooleks.

Ilmselt sobib selline tähelepanu pidev ühest punktist teise viimine tänapäeva laste rabeleva elulaadi juurde. Kas on mõtet süüdistada selliseid lapsi, kes ei suuda maast madalast pikka teksti järjest lugeda – ehk on arukam neid tasapisi lugemisse süvenemisega harjutada? Draakon & Kuu avaldab valdavalt head väliskirjandust ja tõlkija ning kirjastaja Leelo Märjamaa maitset võib usaldada! Võib arvata, et Ottoline’i raamatute ümberpanemisel tuli olla eriti valvas, et kaotsi ei läheks ükski ukse- ega nimesildikese tekst, sest igal detailikesel on loo jutustamisel oma osa. Usun, et algkoolitüdrukuid, kes mingil põhjusel raamatuid lugeda ei viitsi, on Riddelli vahvate teostega küll võimalik lugema meelitada (poisse tõmbavad ehk rohkem Jeff Kinney lõbusad „Äpardi päevikud”, mille on välja andnud Ajakirjade Kirjastus).

Neid raamatuid vaadates meenutan kurbusega Henno Käod ja Raivo Järvit, kes võinuksid samasuguseid autoriraamatuid avaldada…

Wisława Szymborska „Herakleitose jões. Valitud luuletused”. Tõlkinud Hendrik Lindepuu (Hendrik Lindepuu kirjastus, Tartu 2012)

Olen kade kõigile luulesõpradele, kes pole veel lugenud Wisława Szymborska raamatut „Herakleitose jões” – kade sellepärast, et neil seisavad alles ees need elamused, mille mina sellest luulekogust sain. Iga luuletus on nagu terve elu, iga sõna nagu täpne pintslitõmme, mis äratab ellu mälestusi, tundeid, värve, lõhnu; iga mõte – olgu siis üllatav või üllatavalt déjà-vu’lik – usaldab ennast sulle ja asub oma elu sinus edasi elama, tehes sind – vähemalt viivukski – õnnelikuks.

Hendrik Lindepuu teeb imetlus- ja tänuväärset tööd – ilma temata peaksime kõik poola keele ära õppima, et Szymborska, Różewiczi ja teiste geniaalsete poolakate loomingust osa saada. Jõudu talle!

 

Leelo Tungal

Leelo Tungla foto Stina Kase