Archive for the ‘2011’ Category

Ingliraamatud

Õhus hõljub jõuluhõngu. Kusagil justkui musitseerib keegi. Tekib tahtmine pühitseda, tähistada ning osa saada millestki suurejoonelisest ja ülevast. Tahaks kukkuda puhtasse, pehmesse valgesse lumme ja jätta endast tõustes järele jälg….
Lumeingel, mis mõjub kui vaba vaimu sädelev lend karges talvepäevas.

Soovitan, võta hetk ja vaata “Ajaraamatusse 2011″ (ajaga parimas kooskõlas kulgemise kalender), autorid Peeter Tammela ja Tiina Varatalu. Leides sealt teavat, selgust, valgust ja armastust jõuad ingliraamatuteni… Siin on valik raamatu “Inglid ja planeet “ esitlusel  28. novembril tutvustatud raamatutest. Raamatud asuvad erialasaalis, kaldkriipsu taga on kohaviit.

1. Kuldse ingli sõnad / 159.9 KUL
2. Tähelastele, armastusega / 133 TÄH
3. Inglite kuningana saladused / 133 ING
4. Valgustransformatsioon / 133 VAL
5. Inglite tervendav vägi / 133 ING
6. Graham, B. Inglid / 26 GRA
7. Bandini, D. Ingliraamat / 2 BAN
8. Virtue, D. Maapealsete inglite maailmad / 133VIR
9. Virtue, D. Tervendamine inglite abiga / 133 VIR
10. Zimmermann, J. Nii kohtute oma kaitseingliga / 133 ZIM
11. Napa, M. Ingli päevik / 133 NAP
12. Cooper, D. Ingli ilmutus / 133 COO
13. Cooper, D. Inglite valguses / 133 COO
14. Cooper, D. Ülestõusmise valguses / 133 COO
15. Astell, C. Inglid / 2 AST
16. Stinnett, L. Kõik mu inglitest sõbrad / 133 STI
17. Kokamägi, E.M. Epp Maria maal / 75E  KOK
18. Angels: God´s secret agens / 2(i) GRA
19. Soovimise tõelised saladused / 133 SEN
20. Grethiel, R. Inglimeditatsioonid 1/ 133 GRE 1
21. Grethiel, R. Inglimeditatsioonid 2 / 133 GRE 2
22. Grethiel, R. Inglimeditatsioonid 3 / 133 GRE 3
23. Sümbolite uus salakeel / 003 FON
24. Cooper, D. Vaimsete seaduste valguses / 133 COO
25. McGerr, A. Ingel igaks päevaks / 133 MCG
26. Bays, Br. Rännak / 133 BAY
27. Byrne, L. Inglid minu juustes / 133 BYR
28. Marooney, K. Ingli õnnistused / 133 MAR
29. Inglid ja planeet / 133 ING

Helle Kaarli

Ingli pilt on pärit siit.

Kai Aareleid “Vene veri”

Kai Aareleiu raamatut “Vene veri” saab lugeda läbi mitmete filtrite:

  • Inimlik uudishimu – kuidas teine inimene elab, näeb ja tunneb.
  • Minu sarja fenomen – kuidas autor läks võõrale maale ja mida ta seal tegi.
  • Peterburi – Eestile lähima metropoli kirjelduskatked.
  • Peresidemed – suhted mehe, laste, ema, tädide, onude, vanaemaga.
  • Juured – esivanemate elulugude ja suguvõsa müütide olulisus tervikliku minapildi kokkusaamisel.
  • Kodu mõiste – ons kodu koht või inimesed, usk ja kombed.
  • Vene veri – mida sellega siin maal või mujal peale hakata, unustada või kalliks pidada, otsida või varjata.
  • Päevaraamat – otsida ja leida igast päevast kilde, mida jäädvustada ja teistelegi jagada.
  • Ajalikkus – aja piiratuse tunnetus, mälu tugevus ja nõrkus, ajaloo keerdkäikude mõju üksikisikule.
  • Vaba fantaasialend – kui kindel teadmine otsa saab, võib ju ette kujutada, kuidas see oleks olnud.
  • Lugemissoovituste kogum – motode põhjal saab päris toreda edasilugemisraamatute nimekirja kokku.
  • Kirjandusloolisi ja koduloolisi infokilde – tervitused Palamuse kandi rahvale.
  • Silmailu – kaunis kujundus.

Kindlasti on tasandeid, mida ma esimesel lugemisel tähele ei pannud, rohkemgi. Fantaasialennu toel olevad jupikesed ses raamatus köitsid mind pisut enam kui realistlik eluolulisus, kuid kuna kogu jutt on antud kuidagi napilt ja vihjamisi, sõnu ja lauseid kulla alusel kaaludes, pealtnäha asise teksti taha tundetulvi peites, teemad ja ajad mõnusalt segiläbi, siis lugemismõnu jagus kogu raamatu jaoks.

Tiina Sulg

Rachel Ward “Numbers – Time to Run”

Mis: 

Kui Rachel Wardi raamatut “Numbers – Time to Run” ühe sõnaga iseloomustada, siis see on noorteulmekas.

Head:

Raamat on ladus, parasjagu põnev ja kaasahaarav, üsna ootamatute keerdkäikudega ja kergelt omaksvõetavate karakteritega kiire lugemine.

Raamatu realistlik pool kirjeldab üsna tüüpilist teismeliste maailmavalu ja otsinguid, konflikte enda sees ja ümbritsevatega, esimest armastust.  Erilise tähelepanu all on usalduse ja usaldamatusega seonduv. Muu jutu sisse on küllalt osavalt põimitud briti sotsiaalhoolekandesüsteemi valupunktid, rassiprobleemid, noorte kuritegevus.

Ulmeline külg on üsna lihtne, aga mõjuv. Nimelt näeb peategelane, 15-aastane tüdruk inimestele silma vaadates nende surmakuupäevi. Ja kuna tüdruk ei soovi inimestele otsa vaadata, et vältida liigset informatsioni, siis lisab see suhtlemisraskustele veel ühe vindi.

Leidsin raamatu nimekirjast “Top 10 ootamatu lõpuga raamatuist”. Ise ma seda raamatut sinna nimekirja vist ei paneks, aga mõttetegevust peale raamatu sulgemist annab lõpulause mõneks ajaks küll.

Vead:

Konflikide lahendused on kohati ebarealistlikult ladusad, kokkusattumusi kuhjub ja armulugu on liig klišeelik. Tõenäoliselt parema keeleoskuse korral kurdaks ka sõnavara vähesust.

Kellele:

Kõigile, kes noortekaid loevad.

Tekstinäide:

“There are places where kids like me go. Sad kids, bad kids, bored kids and lonely kids, kids that are different. There are thousands of us. If you choose to find us, that is – most people don’t.”

“It was one of those grey October days when it never really gets light. The rain wasn’t exactly falling – it was just there. hanging in the air, in your face, blotting everything out.”

Mida veel:

Oodata on järge “Numbers 2 – The Chaos”.

Tiina Sulg

PS. Küsimus, mitte ainult selle raamatuga seoses:

Kui autorid lasevad oma teismeliste peategelaste vanematel ära surra, siis kas sellepärast, et enne oli mõte, et vaatame, mis saab sest inimesest ilma vanemliku toeta, või oli vaja kangelane panna raskesse olukorda ja selleks tuli vanemad ära tappa?

Kadri Kõusaar “Alfa”

Noh et, jah et, seda et – kaua ja kaunilt reklaamitud Kadri Kõusaare kolmas romaan “Alfa” sai läbi loetud.

Ma arvan aru saavat autori taotlusest ja see on … no ütleme, et … enamvähem okei, aga selgeltnähtav positsioon “maailm on üks pasameri ja mina ainus lilleke seal sees” (S. Rannamaa “Kasuemas” oli kuidagi nii sõnastatud) on pisut lõbustav, ent enamjaolt tüütu.  Päris mahavisatuks ma lugemisele kulunud aega ka ei pea – esiteks lausekatke “Nagu negatiivi pööratud kalk pupill hiilgas taevas kuu…” ja teiseks sain ma teada, et tegu on ulmekaga.

Kui ma mõtlen, kellele seda raamatut võiks soovitada, siis ainsana tuleb mul silme ette üks konkreetne 70 aasta ringis daam, kes otsib kirjandusest seksi ja dramaatikat ning neelaks koos sellega ka targutused ja ulmelise osa lõmpsti alla.

Tiina Sulg

Manona Paris “Minu Moskva”

Maagilisel kuupäeval 11.11.11 kohtus Tartu Linnaraamatukogu saalis oma lugejatega raamatu „Minu Moskva“ autor Manona Paris, kes teatas alustuseks, et Venemaalt kodumaale naastes tunneb ta iga kord suurt rõõmu, sest siinsete inimeste nägudelt vaatab vastu elurõõm ja sõbralikkus, mida suure idanaabri pealinnas kohtab väga harva.

Elu-olu praeguses Moskvas nimetas Manona röövkapitalismiks, mida eesti rahvas pidi taluma 1990. aastate algul. Samas meenutas ta tuntud vene inimõiguslase Ludmilla Aleksejeva sõnu, kes on üle elanud nii Stalini, Hruštšovi kui Brežnevi ja järgmiste valitsejate ajastud, et nende aastakümnete jooksul on elu Venemaal muutunud siiski oluliselt paremaks ja küllap on paarikümne aasta pärast ka Kremli peremeheks keegi demokraatlikult mõtlev ja tegutsev poliitik.

Kolme Moskvas elatud aasta jooksul on Manona kogenud päris tuntavat arengut. Näiteks paljud söögikohad on muutunud viisakamaks ja samas isegi odavamaks. Turiste läänelikus mõistes Moskvas praktiliselt ei olegi, sest see linn on tavalisele inimesele siiski hiigelkallis ja turistide ligimeelitamiseks pole Parise hinnangul ka midagi tehtud. Ilma vene keelt oskamata saab kauplustes hakkama n-ö käte-jalgade keeles, kuid näiteks inglise keelt enamikus poodides ei mõisteta. „Inglise keeles on võimalik müüjatega suhelda vaid mõnes eksklusiivses lääne firmapoes, kus on käibel ka eurod või dollarid. Igal pool mujal aga pole nende valuutadega midagi teha, tuleb ikka rublasid omada.“

Manona jutust selgus, et Moskva Suure Teatri piletikassade juures on pidevalt järjekorras bomžid ehk ühiskonna põhjakihi esindajad, kes mõne pudeli kangema joogi saamise eest ostavad kokku teatripileteid, mida nende „ülemused“ n-ö mustal turul mitmekordse hinnaga edasi müüvad. Sellele hangeldamisele pole suudetud siiani piiri panna. „Nende pehmelt öeldes „ebameeldivalt lõhnavate isikutega“ ei soovi ega suuda tavaline inimene ühes piletisabas ju seistagi. Nii võib 20 eurone pilet uue omaniku leida 100 või isegi 200 euro eest. Ja ostjatest puudust ei ole!“

Rahvas tundis huvi, kuidas suhtuvad moskvalased välismaalastesse ja kas esineb n-ö võõraviha. Paris tõdes, et linnas, kus elab erinevatel andmetel 15-18 miljonit inimest, on end sisse seadnud lugematu arv Kaukaasiast pärit „musta tööjõudu“ ja kohalikke nad oma massilise kohalolekuga muidugi häirivad. Samas tõi Manona võõraviha kohta ka sellise näite: „Meie korteri lähedal on üks toidupood, mille omanikud on kirgiisid, kes põhimõtteliselt ei teeninda valge nahavärviga naisi. Valgete meeste vastu pole neil aga midagi. Kui mina sinna sisenen, keeratakse selg või vaadatakse minust läbi, nagu mind polekski, aga minu abikaasa Krister saab seal omad ostud alati ilma probleemideta tehtud.“

Küsiti, kas viimase poole aasta jooksul, mil miilits kannab nüüd ka Venemaal politsei nime, on midagi nende ametimeeste käitumises ka muutunud. Paris: mina küll pole märganud.

Olgugi, et vestlust läbisid sellised negatiivsed märksõnad nagu altkäemaks, maffia, korruptsioon, bürokraatia, kuritegevus, julgeolek, võõraviha jne, julgustas Manona Paris kõiki, keda huvitab elu tänapäevasel Venemaal, seda riiki külastama ning rõhutas, et Moskva põhjal ei saa teha järeldust kogu Venemaa kohta. „Seda tõelist Venemaad on võimalik näha näiteks Tveri oblastis või ka Peterburis. Moskvalased aga ei pea näiteks Peterburi linna üldse Venemaaks, vaid nimetavad seda koos Eesti, Läti ja Leeduga Pribaltikaks.“

Nagu enamikul olulistest sündmustest, nii oli ka siin kohal aktiivne linnakodanik Jaan Muna, kes andis Manonale soovituse: anna oma raamat välja ka Venemaal ja saad seal sama kuulsaks kui Anne Veski.
Paris vastas, et venekeelsest “Minu Moskvast” peab rääkima kirjastusega, kuid Anne Veskiga on nii, et teda teab tõesti iga venelane, aga paraku on ta ka peaaegu ainuke eestlane, keda seal teatakse, vanem põlvkond teab veel ka Georg Otsa.

Parise sõnul peetakse teda aktsendi tõttu tihti lätlaseks, kuid kuulnud, et tegu on eestlasega, teevad vanema põlvkonna moskvalased sageli taolise märkuse: meil on eestlastest nii kahju, me ei saa aru, miks te NSV Liidust ära läksite, meil te olite ju esimesed, nüüd Euroopa Liidus olete viimased.

Manona lisas, et Moskvas on tore lihtsalt jalutada, seda eelkõige tänu sellele, et eelmise linnapea Juri Lužkovi ajal rajati palju parke ja kõnniteid.

Rahva hulgast esitati ka küsimus, kas Parised on vahel tundnud, et neil on “saba” järel. Manona kinnitas, et otsest jälitamist pole nad küll tuvastanud, aga kõnesid ilmselt ikka kuulatakse pealt.

Kuna paljud kohtumisele tulnud on viimati Moskvas käinud üle 20 aasta tagasi, siis tunti huvi, kas  VDNH-s on alles purskkaev, mida ümbritsevad 15 kuldset naisekuju ja nende hulgas ka eesti neiu. Selgus, et on alles küll.

Reisihuvilistele andis Manona Paris ka konkreetse soovituse: “Kõige mugavam on Moskvasse sõita loomulikult lennukiga, kuid neile, kes armastavad n-ö külaromantikat, soovitan kasutada rongi. Go Raili rongiga Tallinnast läbi Narva Moskvasse sõites on piletihind pea sama kallis kui odavama klassi lennupilet, kuid hulga soodsam on sõita esmalt bussiga Pihkvasse ja istuda seal ümber kohalikule rongile, mille pilet Moskvasse maksab vaid 1000 rubla ehk umbes 25 eurot.”

Kokkuvõtteks märkis Manona Paris, et igaüks näeb Moskvat läbi oma silmade ja seepärast ongi raamat „Minu Moskva“ ainult tema isiklik vaade sellele suurele metropolile ja oma isiklike üleelamiste kirjeldamine. “Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda… alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste.”

Ago Pärtelpoeg

Mari Järve “Esimene aasta”

Kuidas elada üle maailmalõpp? Kuidas elada edasi, kui kõik lähedased on kaotatud ning elu, nagu me seda tunneme, lakanud toimimast?

Geneetik Mari Järve on kirjutanud väga tuumaka raamatu. Raske isegi uskuda, et see on autori esikteos. Erinevalt paljudest uuematest eesti romaanidest on siin kõike parajalt – teemaarendust, inimsuhteid ja dialoogi, mis tõepoolest sobib tegelaste suhu.

Raamatu tegevus toimub ühe aasta vältel, 2013. a. juunist 2014. a. juuni alguseni. Delhi lennujaamas lahtipäästetud surmav ebola viirus levib kiiresti üle maailma. Kümme inimest, kes on põgenenud suurlinnast või kelle kodu jäi karantiinitõkke taha, leiavad pelgupaiga Põlvamaal, kahes kõrvuti asuvas talus. Kümme ellujäänut, jah, ent see pole “Dekameron”. Ei mingeid muhedaid pajatusi, üksnes karm tõdemus, et loota pole millelegi peale omaenda töökäte ja võhivõõraste, keda tuleb tahes-tahtmata usaldada. See pole ka “Saladuslik saar”, kus töörügamist ja maaharimist kannab optimistlik pääsemislootus. Sest töö võib küll päästa näljast ja üksindusest, kuid mitte kõige hirmsamast – teiste inimeste, rüüstajate eest. Rüüstajad võtavad kõik – toiduvarud, tööriistad, lootuse ja tagatipuks ka ühe elu. Uus põgenemine, uued kaotused, siiski jõutakse lõpuks Hiiumaale, kuhu on rajatud omalaadne terveks jäänute kaitseala koos valitsuse ja 11-liikmelise Riigikoguga. Kaotusvalust, toidunappusest ja sunnitud ühiselust muserdatud inimesed ajavad siiski selja sirgu ning uus kevad toob uusi lootusi ja plaane.

Lugu on hoiatav mitmel moel. Tsivilisatsiooni hüvedest hellitatud inimesed on kaotanud suure osa tööoskustest ja -harjumustest, elu ilma elektri ja bensiinita on neile pea mõeldamatu. Mõne jaoks pole ka elu ilma internetita elamisväärne. Samas hoiab autor meil silme ees peeglit, kuhu igaüks võiks sügava pilgu heita ja endalt küsida: missugusteks tegudeks olen mina hädaolukorras suuteline? Inimlikkus või loomastumine? Vaadates, mis sünnib nüüdse Eesti külades ja agulites, mõeldes kas või “pidunädalale” ühes Tartu toidupoes, tundub vahel, et õudus, millest Mari Järve kirjutab, on meile lähemal, kui karta oskame, ja ilma mingi katkuta.

Raamatut on nimetatud ka “naistekahõnguliseks”, kuid seda ma autorile ette ei heidaks. Lõppeks on põgenikelaagri näol tegu omamoodi Noa laevaga, kus inimesed haaravad üksteise järele lootuses leida sobivat kaaslast ja elu edasi kanda. Elama peab ju ka pärast maailma lõppu.

Loe ja kuula veel Eesti Päevalehest, Õhtulehest,  Eesti Ekspressist,   Reaktorist, Klassikaraadiost.

Tiina Tarik

Scott Westerfeld “Inetud”

Ulmeromaan inetust tüdrukust, ülikontrollitud ühiskonnast ja ootamatust tõest.

Teos, mis võiks kujutada meie tuleviku heaoluühiskonda. Selleks, et keegi ei saaks end tunda alaväärse ja inetuna, opereeritakse kõik inimesed 16-aastaseks saades n-ö sundkorras ilusaks.

Peategelasel Tallyl on suursündmus koos sellele järgnevate lakkamatute pidude ja muretu eluga käegakatsutavas kauguses. Kuid selgub, et leidub inimesi, kes pole sugugi operatsioonide poolt ja soovivad nii välimuselt kui sisemiselt iseendiks jääda. Just selline „inetu” on teisitimõtleja Shay, kellega Tally sõbruneb.

Viimasel kohtumisel, enne operatsiooni, otsustab Shay Tallyle jagada juhtnööre pääsemaks inetute juurde. Paraku aga saab Shay kiri Tallyle saatuslikuks ja teda sunnitakse ette võtma retk tundmatusse. Miski pole enam endine ning enda ja oma kallite inimeste eest tuleb asuda võitlema.

Raamat on väga ladus ja kaasahaarav. Ei puudu ka väike armastusliin, mis kindlasti köidab eriti teismelisi lugejaid. Põnev on selle teose puhul seegi, et „Inetud“ on alles esimene osa neljast. Seega on, mida oodata.

Kahjuks jäävad teosest silma riivama korduvad trükivead, millel pole küll mõistagi pole mingit pistmist raamatu autoriga, küll aga toimetajaga.

Autorist nii palju, et Scott Westerfeld on sündinud USAs Texases 1963. aastal. Temast on saanud viimase aja populaarsemaid ulmekirjanikke Ameerikamaal. Huvilised saavad uurida ka autori kodulehekülge http://scottwesterfeld.com.

„Inetud“ on küll autori esimene eesti keelde tõlgitud raamat, kuid kirjutanud on Westerfeld juba 1997. aastast.

Triin Võsoberg

Bree Despain “Sünge jumalus”

Libahundid, vampiirid ja mormoonid

Minul tekkis raamatut “Sünge jumalus” lugedes mõtteline paralleel  Stephanie Meyeri  Videviku-saagaga  ja selle põhjal  uudishimulik küsimus – mis värk on mormooni kirjaneitsitel libahuntide ja vampiiridega?

Nii Despaini kui Meyeri kirjanduslik haridustee on alguse saanud mormooni-kiriku eraülikoolis loovkirjutamise õppimisega. Kas olid seal õpingute käigus vastavad temaatilised workshop`id? Olen mormonismiga suhteliselt vähe kursis ega tea kas selles usulahus on müstika kilbile tõstetud nagu paljuski  uususundites ja new-age liikumises või hoopis allasurutud. Ehk  on see olnud hoopis protestimeelse loovkirjutamise õpetaja ja noorte kirjaneitsite “paheline” erihuvi?

Süžeeliinid on mõlemal autoril üpris sarnased, nagu oleks tegemist klassikirjanditega etteantud teemal: peategelane, oma lihtsakoelistest eakaaslastest mõneti erinev keskkoolitüdruk, armub nn. pahasse poisisse, kes on hoopiski üleloomulik olend  ja mis sellest kõigest siis saama hakkab.

Samuti on sarnane vorm  – mitmest raamatust koosnev saaga. “Sünge jumaluse” (orig. “The Dark Divine”) järjed on “The Lost Saint” (2010) ja  “The Savage Grace”  (2011). Arvestades Meyeri saaga menukust, oleks kirjastusel Pegasus küll kasulik ka järgede tõlkeõigused omandada. Igal juhul tundub sedasorti lugemisvara minevat noorte (neidude) fantasy-kirjanduse peavoolu nii meil kui mujal.

Armastus, müstika, põnevus on need 3 vaala, millele see toetub.

Despain on ise ütelnud, et ta pole Meyeri saagat klooninud, vaid temal oli oma lugu juba valmis kirjutatud enne “Videviku” ilmumist. Mine võta tagantjärgi kinni, kus on tõde!

Kui ma “Videviku” puhul leidsin, et ei kuulu sellise kirjanduse sihtgruppi ja elamus jäi suhteliselt lahjaks, siis “Sünget jumalust” lugesin suurema huviga. Minu arvates päästab selle autori parem ja  konkreetsem keelekasutus ning  sisu teravam kontsentratsioon – less is more–  mahu nimel ei oledetaile ülekuhjatud ega raamatu telliskivi-efekti taotletud. Loodetavasti ei  muutu ka järgede stiil halvemuse poole.

Oli lahe noortekas/naistekas.

Autori kohta lisalugemist:
tema kodulehelt
Wikipediast

Facebookist
Mormoonide kohta lisalugemist.

Ülli Tõnissoo

Bernhard Schlink “Ettelugeja”

Teise maailmasõja järgne Saksamaa. Teismeline Michael Berg tunneb end äkki tänaval halvasti. Teda aitab üks juhuslikult mööduv võõras naisterahvas. Koju jõudes selgub, et Michael on raskelt haige. Paranemine sarlakitest võtab kuid. Saades taas terveks, otsustab poiss minna tänama teda aidanud naist. Ta aitaja nimeks on  Hanna Schmitz. Michael hakkab naisel tihti külas käima. Sellest saab alguse kirglik armusuhe 15-aastase poisi ja 35-aastase naise vahel. Michael avastab peagi, et Hanna’le meeldib, kui talle raamatuid ette loetakse. Hiljem selgub, et Hanna on pikki aastaid kõigi eest varjanud, et ei oska suurt lugeda ega kirjutada. Kuid hoolimata sellest on tal õnnestunud väga nutikalt oma eluga toime tulla. Vaatamata nende intensiivsele suhtele kaob Hanna ühel päeval saladuslikult ning Michael jääb murtud südamega ja segadusesse.

Kaheksa aastat hiljem, mil poisist on sirgunud noormees, ristuvad uuesti Michaeli ja Hanna eluteed. Jälgides juuratudengina natsi sõjakuritegude kohtuprotsesse kohtab ta taas oma armastatut  – sedakorda kaebealusena süüpingis. Nimelt süüdistatakse teda koonduslaagris valvurina töötades sadade juutide mõrvamises.

Raamat on äärmiselt haarav ja kutsub kaasa mõtlema. Peategelase Hanna käitumine on mõistetav, hingeelu hästi lahti muugitud. Raamatu läbi lugedes mõistsin, et ta on inimene nagu me kõik, oma heade ja halbade külgedega, tugevuste ja nõrkustega. Keegi meist pole kaitstud halbade valikute ega nende tagajärgede eest. Ei ole olemas õigeid ega valesid valikuid. Igale teole järgneb tagajärg ja tagajärgede eest tuleb vastutada.

Paljudes raamatutes ja filmides on kujutatud sakslasi koletistena, mitte inimestena. Võitjad kirjutavad ajalugu. Sõja lõpus ütlesid võitjad, et kaotajad olid kõigis süüdi – häda võidetuile! Väga palju oli peale sõda lausvalet kaotajate kohta ja võitjate enda kiitust. Kuid aeg toob selgust, sest üha enam avanevad arhiivid ja teised dokumendid räägivad tihti ristivastupidist.

Tundub, et Saksamaa hakkab aeglaselt tunnetama, et ka neil võib olla muid tundeid peale kollektiivse süü, millega sakslased on elanud. Õnneks on aja möödudes see tendents muutumas. Sellest, et sakslased ise olid Hitleri sõjapoliitika ohvrid, ei räägitud pikki aastaid meelsasti. Sõja ajal kehtisid ranged seadused. Elu oli raske. Igaüks püüdis ellu jääda. Polnud suurt valikuvõimalust. Mehed olid mobiliseeritud sõjaväkke. Naised töötasid sõjatööstusetevõtetes. Kõik pidid oma panuse Saksa Reich’i võidu heaks andma, kes rindel, kes tagalas.

Inimeste valikuid mõjutas kindlasti tolleaegne propaganda ja massipsühhoos. Natsid varjasid hoolega rahva eest omi võikaid kuritegusid, ülistasid Führerit ja võidukat Saksa armeed. Vähesed teadsid, mis tegelikult vanglates ja koonduslaagrites toimub.

Paljud astusid olude sunnil, mitte ideoloogilistel põhjustel teenistusse. Kuidagi tuli ära elada. Valvuritele maksti head palka. Nende jaoks oli see töö nagu ikka. Paljud ei pidanud ennast kurjategijateks, mõrtsukateks ega tundnud suuri süümepiinu. Nad õigustasid end, et täitsid vaid ülemuste korraldusi.

Raamat tekitas minus hulgaliselt küsimusi:
Kuidas suutisid naisvalvurid üldse surmalaagrites töötada ilmutamata vähimatki kaastunnet oma ohvrite vastu?
Kas nad olid süüdi ja kui suur süü neil ikka laskus?
Kes on süüdi – kas surmaotsuse määranud ohvitser või selle täideviinud vangivalvur?
Vangivalvur võib olla nii (kaas)süüdlane, kui ka režiimi (kaas)ohver.

Teise maailmasõja vallapäästmises pole (ainult) süüdi Saksamaa, vaid Nõukogude Liit. Nõukogude Liit tegi ettevalmistusi maailma vallutamiseks ja rajas koonduslaagreid juba siis, kui Hitlerit veel ei teatudki.

Tihti on asjad mõttena väga mustvalged, kuid tegelikkuses palju sügavamad. Neid küsimusi võiks esitada veel ja veel ning seegi näitab minu meelest, et tegemist on psühholoogiliselt ja filosoofiliselt väga põneva teosega.

Sirje Suun

Jaan Undusk “Quevedo”

Draama lugemine

Jaan Unduski “Quevedo” on nagu suur värviline õhupall, mis ei lase endast hästi kinni haarata, vaid kipub eest ära veerema.

Enamjaolt loen ma näidendeid nagu lühiromaane või jutte, kus on juhtumisi ebaproportsionaalselt suures osas dialoogi. Aga vahel hakkan ka ette kujutama, kuidas loetu laval välja võiks näha. Vanemuise lavastust pole ma näinud, minu nägemuses oleks “Quevedo” Ugala tükk. Näiteks: Quevedo – Andres Lepik, Olivares – Peeter Tammearu, de Roja – Aarne Soro, Velazquez – Indrek Sammul, krahvinna – keegi külalisena Tallinnast, näiteks Kaie Mihkelson ja teistes osades Viljandi Kultuuriakadeemia teatritudengid.

Kui kirjandusteadlane kirjutab ilukirjandust, siis võib oletada, et see on segu inimese erinevate hingetahkude peegeldusest, teaduslikku käsitlusse mittemahtuvatest uurimistöödest ülejäädavate ideede küllusest ja rõõmsast mängust reeglitega, millest ollakse vägagi teadlikud. Unduski teatritekst ei ole just kõige kergemini lavale kantav, aga teatavat dramaatikatunnetust on ka tema proosas, nimelt meenub mulle vana telelavastus, kus mängis Merle Jääger ja mis põhines katkendil “Kuumast”.

Teemad ja küsimused

Näidend suudab riivamisi puudutada mitmeid valdkondi: kunst, kirjandus, psühholoogia, poliitika, ajalugu, au, kohusetunne, julgus, suhtlus, seisus, stereotüübid, müüdid, saatus, isiksus jne jne. Kogu sellest kirjust kremplist jäi minu jaoks kõige rohkem kõlama vaikimine-rääkimine. Laiemalt võttes tundub, et ühiskond soovib kangesti õpetada loomupärased vaikijad rääkima ja lobisejaid vait olema.

Nagu mõnelegi teatriarvustajale, jäi mullegi Olivarese ja Quevedo konflikti olemus pisut hämaraks. Mõlemad olid ju Hispaania patrioodid, kõrgetel kohtadel õukonnas ja mõlemad püüdsid leida lahendust Hispaania allakäigule. Olivarese tekstiski on: “Me mõlemad räägime mõlemad ühtse Hispaania nimel. Me proovime igat oma sammu mõõta Hispaania kui terviku järgi.”

Üheks vastamata küsimuseks minu jaoks jäi, et miks Olivares Quevedo ikkagi vanglasse saatis. Suupruukimise eest, seadusetähte järgides, armukadedusest, üleüldse kadedusest, võimuihalusest, kontrollivajadusest, tüdimusest, kartusest oma koha pärast?

Kummastava nüansi andsid aeg-ajalt on teksti pikitud terminid, mida hakatakse kasutama tulevikus, tihtipeale koos vastavasisulise märkusega. Mõneti mõjub see värskendavalt, kuid mõnikord ka meeleolu ja ajastutunnetust liialt lõhkuvalt.

Mis on primaarne, mis sekundaarne

Ühes oma intervjuus on Undusk arutlenud primaarteksti ja sekundaaarteksti üle. Minu jaoks on tema näidend “Quevedo” pigem sekundaartekst, st. iseenesest pole näidend minu jaoks kuigi mõjuv, aga hispaania ajaloo ja kirjandusloo juurde juhtivat rolli täidab see tekst päris hästi. Seega sirvisin läbi Jüri Talveti tõlgitud ja põhjaliku saatesõnaga Quevedo “Valik luulet”, piilusin Cervantese, Lope de Vega, Calderoni, Tirso de Molina näidenditesse, vaatasin Velaszqueze kunstialbumit ja püüdsin end läbi närida Hispaania ajaloost. Kõik see taust muutis näidendi sisu ja vormi palju mõistetavamaks. Näiteks sain õigustuse kõrge ja madala stiili segamisele.

Hispaania ajalugu on küllalt keerukas ja segane ja kuna territoorium on piisavalt suur ja igal piirkonnal on ka tugev oma lugu, siis üldist pilti pole kuigi lihtne kätte saada. Kahjuks ei ole ka artiklite kogumik “Hispaania ajalugu” väga heaks abimeheks, kuna artiklid on teemadelt pisut kattuvad, hõlmavad liiga palju ajajärke korraga ja on kuidagi kummaliselt ideoloogiliselt suunatud. Lugeda soovitan küll, aga seda pigem parema puudumisel, kui sügavast kiitusest.

Kiidusõnad aga lähevad Anu Tontsile, kes Vanemuise lavastuse tarbeks on kokku seadnud suurepärase teatrikava, kus kokkusurutuna on siiski jõutud nii palju tutvustavat-selgitavat ära öelda. Ja jätkuvalt jaksu Jüri Talvetile eestlastele hispaania vaimu tutvustamiseks.

Edasi lugemiseks

Jaan Unduski näidendist: Mardi Valgemäe “Jaan Undusk näitekirjanikuna” , Aarne Ruben “Vana hispaanlane teab” , Rein Veidemann “Vaimusöe rikastaja Jaan Undusk”,  Ott Heinapuu “Unduski Hispaania tragöödia”,  Arvo Valton “Hagemisest keeldumine” Looming 2004/1, Mardi Valgemäe “Quo vadis, “Quevedo”?” Vikerkaar 2004/3,  Loteriis.

Vanemuise lavastusest: Meelis Friedenthal “Hispaania eest – iga minut, iga tund”, Pille-Riin Purje “Don Josést Olivareseni ehk Kui homme ei ole enam päev”,  Andres Laasik “Tervitushüüded Hispaaniale kõlavad õõnsalt”  Kairi Prints “Mängivad nagu noored jumalad”,   Valle-Sten Maiste “Moodne aeg barokses peeglis”,  Susapesa “Armastus – teise sõnaga surm”.

Intervjuud Jaan Unduskiga: Andres Keil, Sven Vabar.

Hispaania kuldajastu autoreid: “Hispaania pärand: “Kuldajastu” komöödia August Sanga ja Aleksander Kurtna tõlkes” (Miguel de Cervantes, Lope de Vega, Pedro Calderón de la Barca), Pedro Calderón de la Barca “Suur maailmateater”,   Tirso de Molina “Sevilla pilkaja ja kivist külaline”, Francisco de Quevedo “Valik luulet”.

Hispaania kaasaegset kirjandust: Félix J. Palma “Ajakaart”,  Javier Sierra “Sinine daam”,  Carlos Ruiz Zafón “Tuule vari”,  Julio Llamazares “Kollane vihm”,  Albert Sánchez Piñol “Pandora Kongos”,  Carme Riera “Pool hingest”.

Tiina Sulg